Tag Archives: kultuuritarbimine

Kui palju kulutab Eesti elanik kultuuri- või spordisündmustel käies raha?

Kultuuri- ja spordisündmuste külastamine näitab elanike vaba aja sisustamise trende, kuid sellega käib vaieldamatult kaasas ka majanduslik külg. Statistikaameti 2013. aasta andmetel kulutab kultuuri- või spordisündmuse külastaja külastuse jooksul keskmiselt 14 eurot.

Kultuuri- või spordisündmuse külastaja kulutab piletitele keskmiselt 6,8 eurot, söögile ja joogile toimumiskohas või väljaspool toimumiskohta 3,8 eurot ning transpordile ja parkimisele 2,5 eurot. Muid kulutusi (näiteks kava, meened, lilled, iluteenus, riided, majutus) teeb külastaja keskmiselt ühe euro eest.

Kõige enam raha kulub kontserdikülastusel

Kontserdil käies kulub leibkonnal külastuse jooksul keskmiselt 38 eurot. Teatris käies kulutab leibkond keskmiselt 36 eurot, muudel kultuurisündmustel käies (festivalid, kokkutulekud, külapäevad) 33 eurot, spordivõistlustel 24 eurot ja muuseumis 22 eurot. Kõige vähem kulutatakse raha kinos käies – keskmiselt 19 eurot leibkonna kohta.

Kokku kulutavad leibkonnad kultuuri- või spordisündmuste külastamisele aastas hinnanguliselt ligi 248 miljonit eurot. Kuigi ühe kinokülastuse jooksul tehtavad leibkonna kulutused on teiste kultuurisündmustega võrreldes väiksemad, siis kinoskäikude arvu arvesse võttes on kinokülastuse kogukulud suuremad. 2013. aastal kulutasid leibkonnad kinoskäigule kokku 67 miljonit eurot, mis moodustas kultuuri- ja spordiasutuste külastustele tehtud kogukulutustest 27%. Kontserdikülastajad kulutasid kokku ligi 57 miljonit eurot (23%), teatri, ooperi-, balleti- või tantsuetenduste külastajad ligi 55 miljonit eurot (22%), muuseumi, näituste või kultuuripärandi paikade külastajad üle 28 miljoni euro (11,5%), spordi ja muude kultuurisündmuste külastajad kumbki ligi 20 miljonit eurot (kumbki 8%).

01
Väljaspool toimumiskohta kulub enim raha transpordile

Uuringu oluline huviobjekt olid kulutused, mida elanikud teevad seoses kultuuriasutuses käimisega, aga väljaspool ürituse või sündmuse toimumiskohta. Enamasti pole sellised teenusepakkujad kultuuriasutustega seotud ja neid seob kultuuri- ja spordiasutusega vaid see, et nad paiknevad selle lähedal. Seega reeglina on keeruline tuvastada seoseid selliste kulutuste ja sündmuste vahel. Rahvusvaheliselt on nähtus tuntud kõrvalmõjuna teistele majandusvaldkondadele (spillover effect).

Väljaspool toimumiskohta kulub enim raha transpordile. Kokku kulutavad leibkonnad aastas kultuuri- või spordisündmustel käies transpordile ligi 41,5 miljonit eurot, söömisele-joomisele 26,3 miljonit eurot ja muule (nt majutus) 6,2 miljonit eurot.

Kinos käies kulutavad leibkonnad väljaspool toimumiskohta kõige enam – aastas kokku ligi 18,5 miljonit eurot, muuseumis käies 14 miljonit, kontserdil käies 13 miljonit, teatris käies ligi 12 miljonit, spordivõistlustel käies 10,7 miljonit eurot ja muudel kultuurisündmustel käies üle 8 miljoni euro aastas.

02

 

Kutt Kommel, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Detailsemad andmed statistika andmebaasis.

Andmed põhinevad Statistikaameti 2013. aastal korraldatud elanikkonna moodul-uuringu kultuurimooduli küsimustikul. Uuringu üldkogumi moodustasid kõik Eestis elavad vähemalt 15-aastased alalised elanikud v.a pikka aega (vähemalt aasta) institutsioonides viibijad. Kultuurimooduli peamine eesmärk oli saada andmeid inimeste kultuuriasutuste ja -sündmuste külastamise ning nende käigus tehtavate kulutuste kohta. Kultuurimoodul koostati koostöös Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituudiga ja see põhineb üleeuroopalise kultuuristatistika ühtlustamise projekti ESSNet Culture raames koostatud raportil “Creative Industries Spillovers”.

Kultuuriasutustes käimine inimese aktiivsuse näitajana

Statistikaameti 2010. aasta ajakasutuse uuringust selgub, et kultuuri tarbivad inimesed on üldjuhul ka aktiivsemad töötegijad kui need, kellel kultuuritarbimise harjumus puudub. Meeste puhul teevad enim töötunde need, kes käivad 7–12 korda aastas kultuurist osa saamas, naiste puhul need, kes 4–6 korda. 

Kultuuriasutustes (viimase 12 kuu jooksul vähemalt korra teatris, kinos, kontserdil, muuseumis, kunstinäitusel, raamatukogus jmv või kultuurisündmusel) käinud mehed töötavad päevas umbes 3 tundi ja 15 minutit ning mittekäivad mehed veidi üle 2 tunni — vahe on tund ja 11 minutit. Kultuuriasutustes käivad naised töötavad päevas keskmiselt 2 tundi ja 44 minutit, mittekäivad naised 1 tund ja 20 minutit. Vahe on tund ja 24 minutit.

Kultuurisündmustel ja -asutustes käimise sagedus kasvab koos inimeste keskmise töötundide arvuga, kuni teatud tasemeni, kust see hakkab veidi kahanema. Meeste puhul teevad enim töötunde need, kes käivad 7–12 korda aastas kultuurist osa saamas, naiste puhul need, kes 4–6 korda.

Väga aktiivsete kultuurisõprade (enam kui 12 korda aastas kultuurisündmustel osalejad) töötundide arvu väikest kahanemist võib seletada sellega, et inimesed, kellel on rohkem aega kultuuriasutustes käia, on pigem kooliealised või pensionärid. Tänu soodustuste ei kaasne neil kultuuritarbimisega ka suuri väljaminekuid, mis annab neile omakorda rohkem võimalusi. 

Mitte kordagi kultuuri nautinud inimeste rühm kattub aga olulisel määral töötute ja madalama sissetulekuga inimeste omaga, s.t oma majandusliku seisundi tõttu on neil ka vähem võimalusi kultuuri nautida (kui mitte arvestada, et paljud kultuuriteenused, näiteks raamatukogus käimine või kultuurimälestistega tutvumine on ka neile tasuta).

Keskmine tööle kulunud aeg ööpäevas kultuurisündmusel osalemise sageduse järgi viimase 12 kuu jooksul, 2010

Keskmine tööle kulunud aeg ööpäevas kultuurisündmusel osalemise sageduse järgi viimase 12 kuu jooksul, 2010

Naiste ja meeste töötegevustele kuluva aja erinevus vanuseti

Parimas tööeas 25–49-aastased mehed teevad tööd keskmiselt ligi neli tundi päevas, naised ligi kolm ja pool tundi. Parimas tööeas mehed, kes aasta jooksul vähemalt korra kultuurist osa saavad, töötavad keskmiselt neli ja pool tundi ning mehed, kes selle aja jooksul kordagi kultuuri ei tarbi, töötavad ligikaudu 3 tundi ja 20 minutit. Kahe rühma vahe on keskmiselt 75 minutit. Kultuurist osa saanud 25–49-aastased naised töötavad keskmiselt 3 tundi ja 39 minutit ning need, kes 12 kuu jooksul kordagi kultuuriga kokku ei puutunud, kolm tundi ehk 39 minutit vähem.

Kõige suurem erinevus kultuuri tarbivate ja mittetarbivate inimeste töötundide vahel on pensioniealistel. Meeste puhul on see vahe umbes kahe ja poole kordne, naiste puhul isegi kuuekordne kultuurist osa saavate inimeste kasuks.

Sellel, miks vanemas eas on vahe nii märkimisväärne, on tõenäoliselt mitu põhjust. Kultuurist osasaamine aitab ühest küljest säilitada inimeste vaimset erksust. Inimesed, kes aeg-ajalt mõnes kultuuriasutuses käivad, on harjunud vastu võtma rohkem uut informatsiooni, mistõttu nad on maailmaga paremini kursis ja oskavad paremini omaks võtta muutusi, mida tänapäeva maailm pakub. Peale selle käib kultuurilise aktiivsusega kaasas ka sotsiaalne aktiivsus ehk rohkem suhtlemist väljapool kodu ja mis vanemaealiste puhul veel oluliseks muutub, on füüsiline aktiivsus. Et vanemaealistel on tihti probleemiks vähene füüsiline aktiivsus, annab kultuuriasutustes käimine põhjuse kodust välja minekuks, mis mõjub positiivselt ühtemoodi nii kehale kui ka vaimule.

Kuidas iganes võrrelda neid inimesi, kes kultuuriasutustes käivad, nendega, kes seal ei käi, ei jää märkamata, et need, kes olid vähemalt korra viimase 12 kuu jooksul käinud mõnes kultuuriasutuses või kultuurisündmusel, on üldjuhul suuremad töötegijad, s.t nende keskmine töötundide arv ületab nende oma, kes kultuuri ei tarbi. Olgugi et mõningal määral tuleb arvestada ka statistilist viga, näitab kultuuriasutustes käimine siiski korrelatsiooni inimeste aktiivsusega töötegevustes. Millist mõju kultuuritarbimine inimese töövõimele aga otseselt avaldab, võib ainult oletada. Võib-olla on aktiivsed töötegijad just need, kes armastavad vahel oma meelt lahutada ja vaimu värskendada? Tõenäoliselt on see mõju siiski vastastikune — kultuurist osasaamine aitab inimestel keskenduda millelegi muule ja see annab võimaluse väheseks ajaks igapäevarutiinist väljuda, pärast mida on jälle võimalik oma igapäevakohustustele värskelt läheneda. Ilmselt on asi ka selles, et inimestel, kes intensiivselt töötavad, tekib aeg-ajalt vajadus sellest tööst korraks distantseeruda, et oleks hiljem jälle võimalik seda sama intensiivsusega jätkata. Kultuuriasutustes käimine on aga investeering kultuuri kapitali, mille positiivne mõju on väga mitmekülgne. Kultuuritarbimise ja tehtava töö hulga vahel on selge seos. See annab tööandjatele põhjust omale töötajate värbamisel neilt näiteks küsida, millal nad viimati mõnel kultuurisündmusel käisid.

Siinsele statistikale tuginedes võib ka oletada, et tööandjatel, kes sooviksid oma töötajate tööindu, oleks otstarbekas neid mõni kord aastas näiteks teatrisse või kontserdile saata või organiseerida ekskursioon mõne kultuurimälestise juurde. Kulu, mis sellega kaasneb, toob tõenäoliselt rohkem tagasi selle tööhulgana, mis inimesed pärast kultuurielamust tööd tehes tagasi annavad.

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?” (ilmus 31.10.2011) artiklis „Kultuuriasutustes käimine inimeste aktiivsuse näitajana“.

Kutt Kommel, Statistikaameti analüütik

Eesti elanikud eelistavad lugemist kinole

Euroopa Liidu kultuuristatistikat uurides selgub, et Eesti täiskasvanud elanikud käivad vähem kinos, ent loevad rohkem kui Euroopa elanik keskmiselt.

Kultuuristatistika jääb enamasti majandus- ja muu sotsiaalstatistika varju, seda püüab kompenseerida tänavu Eurostatis üllitatud mahukas kultuuristatistika taskuväljaanne. Mitmed elanikke puudutavad näitajad kannavad selles küll aastaarvu 2006–2007 (noil aastail oli mõnele isiku-uuringule lisatud kultuurimoodul), kuid ega kultuuri tarbimine või kultuuris osalemine muutu üleöö.

Kultuuritarbimise puhul selgub, et kõige rohkem käivad kinos Põhjamaade ja kõige vähem Baltimaade elanikud. Kolmveerand 25–64-aastastest Eesti elanikest ei käinud aasta jooksul kordagi kinos, Euroopa Liidus ei teinud seda pooled, kinolembelisel Islandil vaid kolmandik.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Parem on lugu esituskunstidega. Vähemalt kord aastas oli kontserdil või teatris käinud 57% Eesti 25–64-aastastest, Euroopa Liidus 44%. Kõige kehvem oli olukord Bulgaarias — vaid iga kuues oli korra aastas käinud kontserdil või teatris. 

Eriti uhke võib Eesti olla oma lugemislembuse üle. Neid riike, kus aasta jooksul vähemalt iga kuu kohta ühe raamatu lugenud 25–64-aastaste osatähtsus ületab 30% oli vaid kolm: Soome, Rootsi ja Eesti. Lisaks luges Eestis kaks kolmandikku sellevanustest peaaegu iga päev ajalehte ja vaid paar protsenti ei lugenud lehti üldse, seda olenemata soost. Võrdluseks — samavanustest naistest Itaalias ei lugenud üldse lehti 38%.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sama teatmiku paar tabelit 25–64-aastaste kultuuris aktiivse osalemise kohta jätavad aga õhku küsimärgi. Vaadeldes isikute osatähtsust, kes viimase 12 kuu jooksul on vähemalt korra lauldes, tantsides, pilli mängides või näideldes avalikult esinenud, olid tulemused väga erinevad. Ungaris oli nende osatähtsus 2%, Soomes 11% ja Eestis isegi 40%. Juba tahaks rääkida “laulupeo efektist”, kuid siiski — igast viiest kaks? Isegi koos kooliealistega ei küüni meie kooride, orkestrite ja rahvatantsurühmade liikmete arv säärase tulemuseni. Ja kas siis ungarlased ei laula ja tantsi? Tundub, et rahvuskeelde tõlgituna on küsimused jätnud võimaluse erinevateks tõlgendusteks ja tõde on lähemal väärtusele iga üheksas-kümnes, vähemalt selline oli tulemus enamikul riikidel. Pilk uuringu kodustele tulemustele paljastab, et Eesti puhul on Eurostat näpuvea teinud ja lihtsalt esinemise tegelemisega ära vahetanud. Eesti kõrval oli sama viga ka mitme teise riigil andmetes. 

Aavo Heinlo, Statistikaameti peaanalüütik 

Põhjalikum ülevaade Eurostati väljaandes „Cultural statistics“(ilmus 14.04.2011). Uudisnoppeid statistika vallast saab lugeda Statistikaameti kvartalikirjadest.