Tag Archives: kõrgharidus

Noored eelistavad õppida tehnika, tootmise või ehituse valdkonna erialadel

Pidevalt arenevas maailmas saab haridus aina olulisemaks. Kui veel sadakond aastat tagasi piirdus paljude haridustee vaid lugemis- ja kirjutamisoskuse omandamisega, siis nüüd tuleb õppuritel teha kaalukaid erialavalikuid, mis mõjutavad edasist karjääri ja eluteed. Laste ja noorte kultuuriaasta puhul uuris Statistikaamet, missugustel erialadel noored tänapäeva Eestis õppida eelistavad ja kuidas nende valikud vanemate õppurite omadest erinevad.

2016/2017. õppeaastal oli Eestis 46 379 üliõpilast, kellest kuni 26-aastaseid oli 29 100 (63%). Kutseharidust omandas samal õppeaastal 25 025 õpilast, kelle hulgas kuni 26-aastaseid oli 17 487 (70%). Noorte ehk kuni 26-aastaste osatähtsus õppijate koguhulgas on kümne aastaga oluliselt vähenenud nii kõrg- kui ka kutsehariduses – 2006/2007. õppeaastal oli neid 70% kõigist üliõpilastest ja 87% kõigist kutseõppe õpilastest. Muutuse taga on mitu tegurit: ühelt poolt on oluliselt kasvanud elukestva õppe roll ning aina enam tullakse kutse- ja kõrgkooli ka pärast esmase haridustee lõpetamist, teiselt poolt on kümne aastaga märkimisväärselt vähenenud ka kutse- või kõrgkoolis käimiseks sobivas eas olevate noorte arv.

Ülikoolis on noortel aina populaarsem valik tehnika, tootmise ja ehitusega seotud erialad, mida õpib 19% kõigist kuni 26-aastastest üliõpilastest. Peale selle on ülikoolis populaarsed ka ärinduse, halduse ja õiguse valdkonda kuuluvad erialad, mida õpib 18% noortest tudengitest. Sellega erinevad nad märkimisväärselt vähemalt 27-aastastest üliõpilastest, kellest tehnika, tootmise ja ehituse valdkonna erialadel õpib vaid 13%, ärinduse, halduse ja õiguse valdkonnas aga tervelt 27%. Noortel on ülejäänud üliõpilastega võrreldes suurem huvi ka teeninduserialade vastu – kuni 26-aastastest tudengitest õpib neid 7%, vähemalt 27-aastastest aga vaid 4%. Noored ei huvitu eriti hariduse erialast, mida omandab vaid 5% kuni 26-aastastest üliõpilastest. Vanematest üliõpilastest seevastu õpib sel erialal 10%.

Veelgi rohkem erinevad noorte erialavalikud teiste õppurite omadest kutsehariduses. Nii nagu kõrghariduse puhul on ka kutsehariduses populaarseimad tehnika, tootmise ja ehitusega seotud erialad, mida õpib 43% kuni 26-aastastest kutsekooli õpilastest. Vähemalt 27-aastastest õpib neid erialasid kutsekoolis vaid 28%. Noortel on kutseõppes ka suur huvi teeninduserialade vastu – kuni 26‑aastastest kutseõppe õpilastest õpib neid 24%, vanematest 18%. Võrreldes vanemate õpilastega on kutseharidust omandavatel noortel kesisem huvi ärinduse, halduse ja õiguse vastu: noortest õppijatest on neil erialadel 10%, vanematest 19%. Eriti vähe on noori tervise ja heaolu valdkonna erialadel, mida kuni 26-aastastest õppuritest omandab 1%. Vanematest kutseõppes olijatest õpib neil erialadel aga 11%.

Seega erinevad noorte erialavalikud vanemate põlvkondade esindajate omadest märkimisväärselt. Põhjuseid võib olla mitu. Ühelt poolt mängib rolli vanemate õppurite elukogemus ja varasem hariduskäik, millele lisa otsides tehakse teistsugused valikud, kui esimest korda eriala valides. Teiselt poolt on noortel ka teised huvid, mis kujundavadki teistsuguse erialavaliku.

Analüüs tugineb Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetele.

Marti Lillemägi, Statistikaameti analüütik

 

 

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

Elu mõttest rändeni

Eesti elanike rahulolu oma leibkonna majandusliku olukorraga jääb alla Euroopa Liidu keskmise. Samas Eesti 25–34-aastaste kõrgharidusega noorte seas on see näitaja Euroopa Liidu keskmist kõrgem, mis on kooskõlas näiteks ka sellega, et kõrgharidusega noored pole Eestist välismaale tööle siirdujate seas kõige aktiivsemad.

Eesti palgatase on võrreldes nii-öelda vanade Euroopa Liidu liikmesriikidega tublisti madalam. Vahet kompenseerib veidi EL keskmisest madalam hinnatase, kuid erinevused jäävad siiski püsima. Siiani on Eesti sissetulekute tase olnud põhjus riigist lahkumiseks, mitte tõukejõuks ulatuslikule töömigratsioonile teistest riikidest. Välismaale kolinud ongi kõige enam elukohavahetuse peamise võiduna maininud n-ö inimväärset palka. Lisaks on välja toodud ka inimväärset suhtumist, paremat elukeskkonda ning muretumaid inimesi, teisisõnu palgast sõltumatuid ning pigem elukvaliteediga seotud tegureid.

Alati võib leida ka teistsuguseid arvamusi. Hoolimata keskmisest palgast ja sõbralikust suhtumisest eksisteerib mujalt tulnute suhtes ikkagi nähtamatu sein, mis ei lase sõbralikul suhtumisel areneda tegelikeks sõbrasuheteks. Samuti võidakse üllatusega tõdeda, et Eesti asjaajamise elementaarne kiirus ei pruugi mõnes teises riigis nii elementaarne olla ning maamaja koos 30 hektari metsaga on mõnes riigis päris suur luksus.

Nii võikski loetelu välismaale kolimise plussidest ja miinustest jätkata ning kui arvestada igaühe subjektiivset hinnangut, võib nimekiri päris pikaks venida. Riikide võrdluses on aga parem kasutada hinnangute keskmisi või võrreldavaid suhtarve.

Üks lihtsamaid viise, kuidas inimeste elukvaliteeti hinnata, on neilt küsida, kas olete oma eluga rahul. Saab küsida ka konkreetsemalt – kas oled rahul eluaseme, isiklike suhete, majandusliku olukorra või montypythonlikult elu ja tegevuse mõtestatusega. Selliselt on küsinud ja aidanud inimeste elukvaliteeti Euroopa Liidu riikides mõõta sotsiaaluuring (EU-SILC), kuhu on kaasatud ka mõned EL mittekuuluvad Euroopa riigid.

Elu ja tegevuse mõtestamisega saavad kõige paremini hakkama väikerahvad

Esimesel kohal troonivad islandlased, kes andsid oma elu ja tegevuse mõtestatusele 10-pallisel skaalal enam kui 8 punkti (0 tähendas „üldse ei ole rahul” ja 10 „täiesti rahul”). Üsna vähe jäävad neist maha maltalased, soomlased ning luksemburglased. Esimese viie sekka kuuluvad pisut suurema rahvana lisaks soomlastele ka taanlased. Eesti siin edetabeli tipus ei ole, kuid asub siiski pisut ülalpool Euroopa Liidu keskmist.

Kui elu ja tegevuste mõtestatus on filosoofilisemat laadi sisekaemus, siis rahulolu majandusliku olukorraga hoopis maisemat laadi. Võiks öelda, et siin on tulemused suurel määral korrelatsioonis sellega, milline on erinevate riikide keskmine palk ja selle ostujõud. Näiteks leiab siin tipust Põhjamaad, Šveitsi ja Hollandi, pingerea lõpust aga Balti riigid ja enamiku Ida-Euroopa riike. Seega tundub üsna mõistetav Eesti inimeste tung kolida näiteks Põhjamaadesse, et parandada enda ja leibkonna majanduslikku olukorda.

Eesti kõrgharidusega noored ja nende Euroopa eakaaslased

Kõigi Eesti ühiskonnarühmade puhul ei oleks majandusliku olukorra parandamiseks välismaale tööle minek aga täiel määral põhjendatud. Üks selline rühm on kõrghariduse omandanud 25–34-aastased inimesed. Ühelt poolt ei ole päris tipus nemadki – Soome, Šveitsi ja Hollandi kõrgharidusega noortele jäädakse rahulolus leibkonna majandusliku olukorraga alla. Teiselt poolt aga ollakse ühes rühmas Eestist märgatavalt jõukamate riikide Saksamaa ja Prantsusmaaga.

Kas selline tulemus tähendab, et Eesti ei pea ajude äravoolu pärast muretsema? Peab ikka. Jätkuvalt suundub kõrgharidusega noori välismaale elama ja tööle ning paljud neist ei pöördu kodumaale tagasi. Samas ei saa ka öelda, et probleem selle rühma migratsiooni ja piiriülest töörännet põhjustava peamise faktori ehk majandusliku heaolu osas oleks väga terav. Mõne teise ühiskonnarühma puhul on probleem palju teravam. Sellest annab märku ka töörände statistika – välismaale tööle siirduvad pigem madalama haridustasemega inimesed. Lõpetuseks – Eesti kõrgharidusega noored on elu ja tegevuse mõtestamisel pingereas Euroopa tipus ning saavad mõtestamisega sama hästi hakkama kui Soome kõrgharidusega noored.

Ülevaade EL riikide elukvaliteedi ja heaolu näitajatest on Eurostati veebilehel.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Kutse- ja kõrghariduse omandanute edukus tööturul kasvab

Statistikaameti andmetel on aastatel 2006–2012 kutse- või kõrghariduse omandanute töine tulu 2013. aastal eelnenud aastaga võrreldes suurenenud, kuid edukate õppesuundade ja koolide osas suuri muutusi ei ole.

Lõpetanute keskmise töise tulu põhjal koostatud õppesuundade pingerida on võrreldes eelnenud aastaga jäänud 2013. aastal suures osas samaks. Kutsekeskhariduses on endiselt kõige edukamad tehnikaalade, arvutiteaduste ja põllumajandusega seotud erialad. Kui 2012. aastal olid kutsekeskhariduses suurima keskmise töise kuusissetulekuga arvutiteaduste lõpetanud, siis
2013. aastal olid selleks tehnikaga seotud erialade omandanud.

Kutsekeskhariduse lõpetanute töine tulu suurenes ka õppeasutuste arvestuses. Edukate kutseõppeasutustena lisandusid 2013. aastal kümne parima sekka Tallinna Balletikool ja Luua Metsanduskool. Nende kahe kooli lõpetanute töine sissetulek on 2013. aastal võrreldes 2012. aastaga ka kõige enam kasvanud. Luua Metsanduskool oli maakoolide hulgas üks edukamaid ka 2012. aastal.

Keskhariduse järgset kutseõpet vaadates on nii 2012. kui ka 2013. aastal edukaimad Eesti Mereakadeemia, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ja Sisekaitseakadeemia lõpetanud. Viimase kahe õppeasutuse lõpetanute seas oli 2013. aastal ka kõige suurem nende osatähtsus, kes töötasid.

Ka bakalaureuseõppe lõpetanute keskmine töine sissetulek on 2013. aastal sarnaselt kutsehariduse lõpetanutega suurenenud. Erinevus võrreldes
2012. aastaga jääb üldiselt 50 ja 100 euro vahele. Kõige vähem on aastaga muutunud Estonian Business Schooli lõpetanute keskmine töine tulu, kuid kool on kõrgharidust andvate õppeasutuste hulgas endiselt üks edukamaid.

Magistrikraadi omandanutest olid 2013. aastal suurima töise sissetulekuga Eesti Mereakadeemia, Estonian Business Schooli, Sisekaitseakadeemia ning Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste lõpetanud. Mereakadeemia lõpetanute keskmine töine kuusissetulek on 2013. aastal varasema aastaga võrreldes kasvanud lausa enam kui 500 euro võrra. Kõrghariduse edukaimad õppesuunad on arvutiteadused, transporditeenused ja õigusteadused.

Detailsemad andmed statistika andmebaasis

Kaia Kabanen, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Statistikatöö „Edukus tööturul“ kujutab endast Eesti Hariduse Infosüsteemi, Maksu- ja Tolliameti, rahvastikuregistri ja Eesti Töötukassa andmetest koosnevat integreeritud andmebaasi. See andmebaas võimaldab hinnata aastatel 2006–2012 kutse- ja kõrghariduse lõpetanute edukust tööturul. Edukuse hindamise peamine näitaja on Maksu- ja Tolliameti andmetel põhinev keskmine töine sissetulek ning mitmete registrite andmetel arvutatud sotsiaalsed seisundid (töötamine, töötu olemine, välismaal elamine, edasiõppimine). Keskmine töine sissetulek ehk töine tulu on Statistikaameti välja töötatud tunnus, mis sisaldab kolme liiki sissetulekut: palk, juhatuse liikme tasu ja võlaõigusliku lepingu alusel saadud töötasu (tavapäraselt töövõtulepinguga töötamise puhul). Tegemist on keskmise töise kuusissetulekuga, mille saamiseks on aastasissetulek jagatud nende kuude arvuga, mil sissetulekut saadi.

2013. aastal avaldas Statistikaamet „Edukus tööturul“ andmed, mis hõlmasid koolilõpuaastaid 2006–2011 ning 2012. aasta töise tulu ja sotsiaalsete seisundite andmeid. 2014. aastal avaldatud andmed hõlmavad kutse- ja kõrghariduse lõpetamise aastaid 2006–2012 ning 2013. aasta töise tulu ning sotsiaalsete seisundite andmeid.

Eestile uus rahvuskala? Mõtisklus haridus- ja palgalõhest

Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel omab Eestis kõrgharidust peaaegu iga teine 30–34-aastane naine ja vaid iga neljas mees. Samas oli 2012. aastal naiste brutotunnitasu veerandi võrra madalam kui meestel. Tekib küsimus, kas need faktid on omavahel põhjuslikus seoses ja kui on, siis millises?

Viimasel ajal sõpradega Eesti arengutest rääkides on mitmel korral tekkinud naljatamisi mõte, et eestimaalased võiksid endale uue rahvuskala saada. Selleks võiks olla lõhe — palgalõhe nimelt.

Sellise naljaviskamise põhjuseks on asjaolu, et naiste meestega võrreldes madalamatest palkadest räägitakse Eesti ühiskonnas palju. Tänases loos ei hakka ma soolise palgalõhe statistikal lähemalt peatuma. Statistikahuvilised saavad sellest lugeda kolleeg Mare Kusma kirjutatud ja statistikablogis ilmunud loost „Sooline palgalõhe 2012. aastal suurenes“.

Eestis on palgalõhe kindlasti naissoost. Kui on olemas naissoost lõhe, siis peaks olema ka meessoost lõhe. Eestis sobib viimatinimetatuks ülimalt hästi hariduslik lõhe.

Eurostati andmetel oli 2012. aastal Eestis 30–34-aastaste vanuserühmas kolmanda taseme haridus (s.o doktori-, magistri-, bakalaureusekraad, rakenduskõrgharidus, lõpetatud diplomiõpe, kutsekõrgharidus, keskeriharidus keskhariduse baasil) 50%-l naistest ja 28%-l meestest. Euroopa Liidu keskmiselt on need näitajad vastavalt 40% ja 32%.

Kolmanda taseme haridust omavate inimeste osatähtsus 30-34-aastaste vanuserühmas, 2012 (Allikas: Eurostat)

Kolmanda taseme haridust omavate inimeste osatähtsus 30-34-aastaste vanuserühmas, 2012 (Allikas: Eurostat)

Fokuseerime pilti. Kui järjestada Euroopa Liidu riigid selle järgi, kus on 30–34-aastaste kolmanda taseme haridust omavate meeste ja naiste osatähtsuse erinevus kõige suurem, siis seda edetabelit juhib Eesti. Nii et hariduslik lõhe sobib hästi võimaliku Eesti uue rahvuskala — lõhe — meessoo esindajaks.

Kolmanda taseme haridust omavate 30–34 aastaste naiste ja meeste osatähtsuse vahe, 2012 (Allikas: Eurostat)

Kolmanda taseme haridust omavate 30–34 aastaste naiste ja meeste osatähtsuse vahe, 2012 (Allikas: Eurostat)

Mõtiskledes nais- ja meessoolise lõhe üle tekib tahtmatult pähe triviaalne mõte, et õppimine ei tasu end ära. Õnneks pole olukord triviaalne. Statistikaameti juhtivstatistik Koit Merese analüüs „Õppimine ja edukus tööturul“, mille leiab Statistikaameti hiljuti ilmunud kogumikust „Pilte rahvaloendusest“, tõestab, et kõrgemalt haritud inimesed saavad paremini hakkama.

Ometi on toodud triviaalne mõte loogiline. On põhjust küsida: „Kui palgalõhe on naiste ning hariduslõhe meeste kahjuks, siis mis on sellel pildil valesti?“ Täpset vastust ma ei tea. Kutsun üles teema üle tõsiselt mõtteid vahetama! Olen veendunud, et kui suudame küsimusele õigesti vastata, siis on meil käes ka võti Eesti edasiseks eduks.

Lõpetuseks vajab veel seletamist, miks on loos valitud haridusliku lõhe iseloomustamiseks 30–34-aastased. Sisuliselt on tegemist vanuserühmaga, mis peaks olema oma haridustee klassikalises mõttes lõpetanud (elukestev õpe on omaette teema) ja lähitulevikus määrama Eesti arengu. Formaalselt on vanuserühm valitud strateegia Euroopa 2020 seisukohtadest lähtuvalt, mis seab Euroopas eesmärgiks jõuda selleni, et 30–34-aastaste vanuserühmas oleks kolmanda taseme haridusega inimeste osatähtsus 40%. Praegu on Euroopa Liidu keskmine näitaja 36%.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik