Tag Archives: kooselu

Perekonnaseis ja enimlevinud leibkonnatüübid Euroopas

Viimase rahvaloenduse andmetel on Euroopas enim levinud ühe- ja kaheliikmelised leibkonnad ning ühepereleibkondade seas abielupaarid. Registreeritud kooselu on mitmes riigis ametliku perekonnaseisuna kasutusel, ent pole laialt levinud. Eestit eristavateks märksõnadeks on vabaabielupaaride ja üksikemade suur osatähtsus.

2014. aastal diskuteeriti Eestis palju perekonna kui institutsiooni tähenduse ja samasooliste kooselu seadustamise üle. Kooseluvormide mitmekesistumisele Euroopas on kaasa aidanud vabaabielude levik viimase mõnekümne aasta jooksul. Paljud riigid tunnustavad ametlikult uusi kooseluvorme, mis on sarnaselt traditsioonilisele abielule reguleeritud ja kaitstud seadustega.

Rahvaloendusel fikseeriti seadusliku perekonnaseisuna riigiti järgmisi kooseluvorme:

  • vastassooliste partnerite abielu ehk traditsiooniline abielu,
  • samasooliste partnerite abielu,
  • vastassooliste partnerite registreeritud kooselu,
  • samasooliste partnerite registreeritud kooselu.

Registreeritud kooselu sarnaneb abielule – tegemist on vabaabielu ametlikuks muutmisega, mis annab partneritele (ja nende lastele) turvalisustunde. Kooselu registreerimine, lõpetamine ning muud sisulised tingimused on tavaliselt lihtsamad kui abielul. Vabaabielu (ehk registreerimata kooselu) üheski riigis seadusliku perekonnaseisu alla ei kuulu. Need isikud loendati kas „pole seaduslikus abielus olnud“, „lahutatud“ või „lesk“ kategooriate alla vastavalt nende ametlikule perekonnaseisule.

Rahvaloendusel esitas samasooliste kooselu kohta andmeid 11 riiki: Belgia, Luksemburg, Holland, Saksamaa, Šveits, Ungari, Soome, Rootsi, Taani, Tšehhi ja Kreeka. Kõigis nimetatud riikides elab registreeritud kooselus vaid väike osa vähemalt 15-aastasest rahvastikust. Suurim on registreeritud kooselu populaarsus Belgias (2,9%), Luksemburgis (1,5%) ja Hollandis (0,8%). Kõik riigid ei avalda aga detailset infot selle kohta, kas sama- ja/või erisooliste kooselu võib registreerida. Olemasolevate andmete põhjal saab öelda, et arvuliselt elab samasooliste kooselus enim inimesi Šveitsis, Belgias ja Tšehhis, vastavalt 11 024, 8058 ja 2018 isikut. Luksemburgis ja Ungaris on samasooliste registreeritud kooselu vähem levinud.

Kuigi samasooliste abielu on seadusliku perekonnaseisuna mitmetes Euroopa riikides lubatud, esitasid andmeid nende leviku kohta vaid Belgia (14 930 inimest) ja Luksemburg (12 inimest).

Huvitav fakt on seegi, et kõigis riikides, kus registreeritud kooselu on ametlikult tunnustatud, on traditsioonilises abielus inimeste osatähtsus siiski suurem kui Eestis. Eestis on vaid 39% vähemalt 15-aastasest rahvastikust perekonnaseisu järgi seaduslikus abielus ja see on madalaim näitaja Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) 32 riigi seas. Samuti asetub Eesti lahutatud isikute osatähtsuselt Läti järel teisele kohale – Eestis on rahvaloenduse andmetel 14% vähemalt 15-aastastest lahutatud ega ole uuesti abiellunud.

Millist tüüpi leibkondades elatakse ja mille poolest eristub Eesti?

Modernses ühiskonnas on muutunud ka enim levinud leibkonnatüübid. Paljudes Euroopa riikides on mitme põlvkonna kooselamine asendunud ühepereleibkondade levikuga: kooselu alustades asutakse elama vanematest eraldi. Üheliikmeliste leibkondade arvukust suurendavad vanematest eraldi elama kolinud täiskasvanud lapsed. Keskmise leibkonna suuruse vähenemine Euroopas on põhjustatud üheliikmeliste leibkondade ja ühepereleibkondade arvukuse suurenemisest (lisaks ka leibkonna laste arvu vähenemisest). Loenduse tulemused näitavad, et enamuses riikides on suurem osa leibkondadest ühe- või kaheliikmelised. Eesti koos Põhjamaadega kuulub esimesena nimetatute hulka. Eesti leibkondadest 40% on ühe- ja 29% kaheliikmelised, kolmeliikmelised leibkonnad moodustavad vaid 16% kõigist leibkondadest.

Suurima osa kõigist ühepereleibkondadest moodustavad kõikides riikides abielupaarid. Näiteks Küprosel, Kreekas ja Maltal on abielupaare üle 80%, Eestis ja Lätis vaid üle 50% ühepereleibkondadest. Üldiselt võibki öelda, et Lõuna-Euroopa traditsioonilisemates riikides on kõrgem abielupaaride osatähtsus ja vabaabielude ning muude kooseluvormide levik iseloomustab pigem Põhjamaid. Põhjamaid on nimetatud ka uute kooseluvormide leviku pioneermaadeks. Abielulisust seostatakse ka religiooni levikuga riigis – mida suurem osa elanikkonnast on usklikud, seda levinum ka traditsiooniline abielu ühiskonnas. Sotsiaaluuringud näitavad, et suur osa elanikkonnast tunnistab mõnda usku Maltal, Küprosel, Rumeenias, Poolas ja Kreekas.

Eesti paistab silma vabaabielus elavate paaride ja üksikemade suure osatähtsusega

Iga neljas ühepereleibkond Eestis on vabaabielupaar ning iga viies üksikema lastega. Vabaabielus elavaid paare elab veidi rohkem vaid Rootsis (27% ühepereleibkondadest) ning üksikemasid Lätis (28% ühepereleibkondadest). Ka Eestis on demograafilised protsessid, ühiskonna areng ja sellega kaasnenud väärtuste muutused toonud kaasa abielueelse kooselu muutumise tavapäraseks nähtuseks. Suurema osa paaride jaoks on vabaabielu näol tegemist abielu eeletapiga üksteise tundmaõppimiseks ning kooselu proovimiseks. Ent kooselu võib olla paari jaoks ka võrdväärne abieluga. Sellisel juhul aja möödudes abiellumist ei järgne. Niisiis ühelt poolt iseloomustab Eestit Põhjamaadega sarnane vabaabielude laialdase leviku trend. Teiselt poolt sarnaneme üksikemade suure osatähtsuse poolest Baltimaade ja teiste Ida-Euroopa riikidega nagu Sloveenia, Poola, Ungari ja Tšehhi.

Ühepereleibkond on leibkond, mis sisaldab ühte perekonnatuuma ja kus võib lisaks elada isikuid, kes ei kuulu perekonnatuuma (nn muud isikud). Tavaleibkonnad jaotati tüübi järgi kolme suurde rühma – mittepereleibkonnad, ühepereleibkonnad ja mitmepereleibkonnad. Eestis on kõigist leibkondadest 56,7% ühepereleibkonnad, 41,7% mittepereleibkonnad ja 1,6% mitmepereleibkonnad.

2014. aasta lõpus tegi Eurostat tarbijatele kättesaadavaks uue infosüsteemi Census Hub, mis esitab Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikide 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemusi ning annab hea võimaluse Eestit teiste riikidega võrrelda.

 Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik

Sündimustrendi muutused Eestis

Statistikaameti andmetel sündis 2013. aastal 13 500 last, mida on 500 võrra vähem kui aasta varem. Kui veel hiljuti sai rõõmustada kasvava sündimuse üle, siis viimasel kolmel aastal sündimus väheneb.

Seetõttu on Eesti sündimus ja naiste sünnituskäitumine viimasel ajal olnud avalikes aruteludes tähtsal kohal. Sündimus on ühiskondlikus plaanis tähtis teema, kuid taandub alati iga inimese väga isiklikule otsusele, mida tuleb austada. Rahvastiku-uurijatele annab pikemate sündimustrende analüüs võimaluse teha järeldusi riigi demograafilise arengu ja majandusliku hetkeolukorra kohta.

Sündide arvu vähenemist on pikalt ennustatud, kuna sünnitusikka jõudev 1990. aastate põlvkond on 1970. ja 1980. aastate põlvkonnast väiksem. Tekib küsimus, kas sünnitusikka jõudev väiksem põlvkond mõjutab sündimuse langust juba praegu või sünnitab vähem ka sünnituseas olev suurem põlvkond?

Kui vaadata sündide arvu ja selle muutust viimase 25 aasta jooksul, siis joonistub välja, et aastatel 1989–1998 sündide arv vähenes igal aastal ning langes perioodi alguse 24 000 sünnilt perioodi lõpuks 12 000 sünnini aastas. Aastatel 2004–2008 järgnes väike tõus, sündide arv kasvas ligi 16 000 sünnini aastas, ent alates 2011. aastast on see näitaja taas vähenenud.

Viimase 25 aasta sündide arvu trend ei ole üheselt tõlgendatav, kuna muutunud on sünnitusealiste naiste arv. Sünnitusealiste naiste arv on väiksem kui nende emade põlvkonnal ja seetõttu annab tõesemat infot erinevate sündimuskordajate jälgimine. Tänapäeval tahab enamik naisi enne laste saamist lõpetada kooli ja alustada töökarjääri, seetõttu on ka aktiivne sünnitusiga kiirelt tõusnud. Juba 1990. aastate keskel hakkas tõusma ema keskmine vanus lapse ja ka esimese lapse sünnil. Põhimõtteliselt tähendab see sündide edasilükkamist, mistõttu on loogiline ka sündide arvu vähenemine 1990. aastatel ja nende kasv 2000. aastatel. Pärast taasiseseisvumist hakkas Eesti naiste sünnituskäitumine kiiresti sarnanema lääneriigi naiste omale, kes samuti sünnitavad järjest hilisemas eas. Eestis põhjustas 1990. aastatel sellist demograafilise käitumist majanduskriis ja sellega kaasnev tööpuudus. On olemas seos majandusliku olukorra ja sündimuse vahel. Halvemates majanduslikes tingimustes saadakse mõnevõrra vähem lapsi ja majanduskasvu tingimustes rohkem. Seoses taasiseseisvumisega muutusid inimeste majanduslikud tingimused kasvõi selles osas, et riik ei taganud enam korterit ega töökohta. Sarnased demograafilised protsessid toimusid kogu Ida-Euroopas ja seda nimetati siirdešokiks. Siinkohal on hea teada, et ka sõjaeelses Eesti Vabariigis oli pereloome (abiellumine ja sünnitamine) võrreldes vahepealse ajaga hilisem.

Summaarne sündimuskordaja (TRF) näitab keskmist laste arvu naise kohta. Rahvastiku taastootmiseks peaks summaarne sündimuskordaja olema vähemalt 2,1. Taaste netokordaja näitab keskmist tütarde arvu naise kohta arvestades nii sündimuse kui ka suremuse vanuskordajaid. Kui selle kordaja väärtus on üle 1, on uus, pealekasvav põlvkond suurem. Kui kordaja on alla 1, on uus põlvkond väiksem.

Mõlema kordaja tõus alates 2004. aastast oli ootuspärane seoses edasilükatud sündidega (mis kestis 2012. aastani, aastatel 1997–2012 ema keskmine vanus tõusis), kuid kordajate langus viimasel kolmel aastal näitab, et sündide arv naise kohta langeb koos sündide üldarvu vähenemisega. Otsuse tegemiseks, kas vähenemine on ajutine ja tuleneb veel toimuvast majanduse taastumisest pärast viimast kriisi, või oli mõne aasta eest tegemist edasilükatud sündide „järgitegemisega“ ja nüüd olukord stabiliseerubki sellisele tasemele, tuleb oodata sündimuse pikemaid trende.

Tänapäeval, kus laste saamine ei tulene vajadusest oma majapidamisse tööjõudu saada vaid lapsest on saanud pigem „luksus“, on näiteks Põhjamaades leitud, et lapsi sünnitavad rohkem majanduslikult paremal järjel olevad naised. Sellele vastanduvad teooriad, kus on leitud, et mida jõukamad on inimesed, seda vähem nad tahavad lapsi ning soovivad keskenduda pigem karjäärile ja hobidele. Muutunud on ka pere roll ja stabiilsus, mistõttu on suurenenud võimalus, et vanem, kes enamasti on (meestest vähem palka saav) naine, peab lapsi üksi kasvatama.

Sünnitamisiga pikeneb

Sünnitamisea pikenemine on kindlasti hea märk, sest naised sünnitavad pikema eluperioodi jooksul. Ilmselt on olukord praegu selline, et vanusrühmast need, kes pärast keskkooli edasi õppima ei lähe ja saavad mõne aasta pärast juba lapsed, on selleks ajaks, kui nende klassikaaslased pärast ülikooli lõpetamist ja töökarjääri alustamist lapsed saanud, juba vanavanemad. Osaliselt tuleneb see ka suuremast hulgast kärgperedest, kus üks kooselu lõppeb ja mõne aja pärast alustatakse teist. Samas ei kompenseeri praegu pikem aktiivne sünnitusiga rahvastiku taastootmist. Demograafid on sünnitamise vanuse nihkumisega välja toonud, et naistel ei pruugi bioloogiliselt enam olla aega järgnevate laste sünnitamiseks ning kolmas laps jääb sündimata.

Oluliseks sündimuse analüüsimise allikaks on ka rahvaloendused. Kuigi 40. eluaastates naised sünnitavad veel, saab alates sellest east vaadata naiste lõpetatud sündimust, sest 40. eluaastates sünnitatud laste arv on juba väga väike. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli vanusrühmas 40–49 laste arv naise kohta 1,85 ja vanuserühmas 50–59 1,92. See näitab, et ka lõpetatud sündimuskordaja puhul ei ole üle 2 lapse naise kohta ja noorem põlvkond on saanud vähem lapsi.

Detailsem andmestik statistika andmebaasis.

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik