Tag Archives: kohalik omavalitsus

Kohalike omavalitsuste ettevõtlusaktiivsus raugemise teel

Avaliku sektori peamine ülesanne on kindlustada rahvuslik julgeolek ja sotsiaalne heaolu. Siiski on avalik sektor üsna aktiivne ka majanduses, seega on oluline põgusalt analüüsida tegevust sellel suunal.

Eestis on avalik sektor tähtis. Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal kõigist hõivatud 658 600 isikust avalikus sektoris rakendatud 155 300 inimest ehk 23,6%. Avaliku sektori panus Eesti majandusruumis loodavasse lisandväärtusesse oli 2016. aastal 16,5%. Avalikus sektoris tehti 2016. aastal 244 miljonit töötundi, mis on 21% Eesti majandusruumis nimetatud aastal tehtud 1159 miljonist töötunnist.

Aastal 2000 kuulus kohalikele omavalitsustele 279 ettevõtet, 2016. aastal oli see näitaja 197. Sellel sajandil on seega kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv vähenenud ligikaudu 30%. Riigi omanduses oli 2000. aastal 73 ettevõtet, aastal 2016 oli neid 70. Riigi majandusüksuste arv on aasta-aastalt pisut muutunud, kuid üldjoontes oleme samas kohas, kus olime sajandi alguses. See tähendab, et kohalikud omavalitsused on majandustegevusest veidi taandunud, riik aga mitte.

Aktiivsus on suurem veemajanduse ja sotsiaalelu valdkondades

Kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv väheneb, kuid protsesside hindamiseks on oluline teada, kas vallad ja linnad taanduvad kõigilt ettevõtlusaladelt proportsionaalselt või mõnelt alalt rohkem kui teistelt ning kas on valdkondi, kus aktiivsus hoopis suureneb. Nõnda on võimalik teha järeldusi, kas kohalikud omavalitsused loobuvad ettevõtlusest põhimõtteliselt või on ettevõtete arvu vähenemise põhjus üksnes tegevusstruktuuri muutus.

Kohalikud omavalitsused on tagasi tõmbunud enamikust ettevõtlusega seotud tegevusvaldkondadest, see tähendab majandustegevusest neile kuuluvate ettevõtete kaudu. Märgatavalt on vähenenud kohalikele omavalitsustele kuuluvate elektri ja gaasi tootmise alal tegutsevate ettevõtete arv.

Kasvu on näha ainult vee ja kanalisatsiooni ning tervise- ja sotsiaalvaldkonnas. Need on elualad, kus on toimunud areng meie üha suurema lõimumise tõttu Euroopa Liiduga. Just sealt on saadud palju rahalist tuge vee- ja kanalisatsioonivõrkude väljaarendamiseks ning sotsiaal- ja tervisevaldkonna kooskõlla viimiseks Euroopa Liidu tavade ning arusaamadega. Niisuguse Euroopa-suunalise arengu juures aga on keskne eelkõige avaliku sektori tegevus, mis tingibki kohalike omavalitsuste aktiivsuse kasvu neis valdkondades.

Kohalike omavalitsuste taandumine on ühiskonna küpsuse märk

Oluline on vaadelda ka seda, kui palju kohalikel omavalitsustel maakondades ettevõtteid on ja milline on olnud ettevõtete arvu muutus viimasel kümnendil.

Aastal 2016 paiknes enim kohalikele omavalitsustele kuuluvaid ettevõtteid Harju maakonnas. Järgnesid Ida-Viru ja Pärnu maakond, neile omakorda Lääne-Viru ja Tartu maakond. Enamikus maakondades on viimase kümnendi jooksul kohalikele omavalitsustele kuuluvate ettevõtete arv vähenenud, samaks on see jäänud kolmes maakonnas ja kasv toimunud ainult Võru maakonnas.

Kohalike omavalitsuste roll ettevõtete omamisel ja sedakaudu majanduses osalemisel näitab selgelt taandumise märke. Vallad ja linnad pühenduvad üha rohkem põhitegevusele ja üha vähem löövad ettevõtluse kaudu kaasa kogukondade arendamisel. See tundub olevat püsiv suundumus ja ka ühiskondliku küpsuse märk: olulised majandusfunktsioonid ei jää valdade või linnade eemaldudes täitmata, need võtab üle erasektor, mis järelikult suudab neid ka nõutaval tasemel täita.

 

Avalik sektor – avaliku sektori asutusi saab jagada omaniku liigi alusel kas riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvateks asutusteks. Kui riigi kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „riik“. Kui kohaliku omavalitsuse kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „kohalik omavalitsus“.

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivanalüütik

Keskmine omavalitsusüksus enne haldusreformi

Täna, 7. juunil võttis Riigikogu vastu haldusreformi seaduse, mis kujundab ümber omavalitsusüksuste süsteemi. Haldusreformieelse seisuga on Eestis 30 linna ja 183 valda ehk 213 omavalitsusüksust, mis jagunevad 15 maakonna vahel. Käesoleva ülevaate eesmärk on kirjeldada keskmist omavalitsusüksust enne haldusreformi.

Haldusreformi seaduse kohaselt on omavalitsusüksuse minimaalne rahvaarv 5000 ja soovituslik 11 000. Haldusreformi eelselt on Eestis 16 omavalitsusüksust, kus elab rohkem kui 11 000 elanikku (7% kõigist omavalitsusüksustest), 5000–11 000 elanikku on 25 omavalitsusüksuses (12%) ja alla 5000 elaniku on 172 omavalitsusüksuses (81%). Üle 11 000 elanikuga omavalitsusüksustes elab 61,7% Eesti elanikkonnast ja alla 5000 elanikuga omavalitsusüksuses 24,2% elanikkonnast.

Eesti omavalitsusüksused on oma suuruselt väga erinevad. Kui suured need erinevused on, sellest allpool mõned näited. Esmalt tuleks tähelepanu pöörata sellele, et suurust saab mõõta üsna mitme näitaja abil ja tulemused pole sugugi alati ühesugused. Näiteks, kui paluda kellelgi nimetada Eesti suuremaid linnu, siis tüüpiline vastus on: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu ja Kohtla-Järve. See on õige vastus, kui mõõdame suurust elanike arvuga. Kui mõõdame suurust pindalaga, oleks õige vastus aga järgmine: Tallinn, Narva, Paldiski, Kohtla-Järve ja Tartu.

Omavalitsusüksuste suurus rahvaarvu põhjal

Haldusreformi praktiliselt ainuke arvuline kriteerium on moodustuva omavalitsusüksuse rahvaarv ja seetõttu tuleks sellel pikemalt peatuda.

Statistikaameti andmetel on Eesti rahvaarvult suurim omavalitsusüksus 423 420 elanikuga Tallinna linn ja väikseim 99 elanikuga Piirissaare vald. Kui arvestada haldusreformi eesmärkidega ja praegu oleks Eesti elanike arvult väikseim omavalitsusüksus 5000 elanikuga, siis oleks Tallinn sellest 85 korda suurem. Kui väikseimas omavalitsusüksuses oleks 11 000 elanikku, siis oleks Tallinn sellest 38 korda suurem ehk siis oodatavalt väheneb haldusreformi tulemusel omavalitsusüksuste rahvaarvu erinevus oluliselt, aga vahed jäävad sellegipoolest märkimisväärseteks – kui praegu oleks Eesti elanikkond 85 korda suurem, oleks Eesti rahvaarvult suurim Euroopa Liidu liikmesriik. 38 korda suurem rahvaarv viiks Eesti Hispaaniast mööda Euroopa Liidu rahvaarvult viiendaks riigiks.

Huvitavaid seoseid leiame ka keskmisi arve võrreldes. Eesti omavalitsusüksuses elab keskmiselt 6178 inimest, keskmisele kõige lähemal on 6095 elanikuga Jõelähtme vald. Kui kõikides omavalitusüksustes elaks praegu ühepalju inimesi, oleks neis ka haldusreformi minimaalse rahvaarvu nõue täidetud. Kõigis omavalitsusüksustes ühesuguse rahvaarvu saavutamine on muidugi teostamatu ja pole ilmselt ka vajalik.

Eesti statistiliselt keskmisest omavalitsusüksusest suurema elanike arvuga on 33 omavalitsusüksust ehk 16% kõigist omavalitsusüksustest. Eesti omavalitsusüksuste rahvaarvu mediaankeskmine on 1827 elanikku. Nii palju inimesi elab Orissaare vallas.

Rahvaarvu teema lõpetuseks veel üks küsimus. Kui sooviksime, et Eesti omavalitsusüksused oleksid rahvaarvu suuruselt enam-vähem võrdsed ja Tallinn ei jagune väiksemateks omavalitsusüksusteks, siis mitu omavalitsusüksust saaks Eestis moodustada? Õige vastus on kolm ja kui silmi veidi kinni pigistada, siis neli.

Omavalitsusüksuste pindala ja rahvastikutihedus

Eesti suurima pindalaga omavalitsusüksus on Märjamaa vald, mille suurus on 867,43 ruutkilomeetrit. Märjamaa vald on Eesti väikseima pindalaga Tootsi vallast (1,78 ruutkilomeetrit) 487 korda suurem. Eesti omavalitsusüksuste keskmine pindala on 204,08 ruutkilomeetrit. Pindalalt keskmisele vallale on kõige lähemal Koigi vald. Keskmisest suurema pindalaga omavalitsusüksusi on Eestis 89 (42% kõigist omavalitsusüksustest). Eesti omavalitsusüksuste mediaankeskmine pindala on 179,52 ruutkilomeetrit (Keila vald).

Rahvaarvu ja pindala kombinatsioon annab meile rahvastikutiheduse. Eesti rahvastikutihedus on 30,3 inimest ruutkilomeetril, mis on üsna sarnane Ameerika Ühendriikide keskmisele rahvastikutihedusele. Keskmisest kõrgem rahvastikutihedus on 48 omavalitsusüksuses (23% kõigist omavalitsusüksustest). Keskmisele rahvastikutihedusele on kõige lähemal Luunja vald (30,4 inimest ruutkilomeetril). Suurim rahvastikutihedus Eestis on Tallinnas – 2657,8 inimest ruutkilomeetril, mida on 1661 korda rohkem kui väikseima rahvastikutihedusega Tudulinna vallas (1,6 inimest ruutkilomeetril). Eesti omavalitsusüksuste mediaankeskmine rahvastikutihedus on 9,7 inimest ruutkilomeetril (Sõmerpalu vald).

Elussünnid omavalitsusüksustes

Käesoleva blogiartikli viimaseks omavalitsusüksuste olulisi erinevusi ilmestavaks näitajaks valisime elussündide arvu. Võime võimekust, jätkusuutlikust, elujõudu jt näitajaid mõõta väga erinevate indeksitega, aga kui lapsi ei sünni, siis on keeruline mõelda ühest piirkonnast kui elujõulisest ja jätkusuutlikust.

Kõige rohkem lapsi sündis 2015. aastal Tallinnas – 5118. Et koolimatemaatika 0-ga jagamist ei õpeta, siis on võimatu öelda, mitu korda Tallinnas sündis lapsi rohkem kui väikseima sünniarvuga omavalitsusüksuses – Piirissaare vallas ei sündinud 2015. aastal ühtegi last. Keskmiselt sündis 2015. aastal omavalitsusüksustes 65 last (keskmisele lähimad olid Paide linn 66 sünni ja Kiili vald 64 sünniga). Sündide arvu mediaankeskmine oli 18 elussündi. 18 last sündis Ambla vallas, Kanepi vallas, Kohtla vallas, Lüganuse vallas, Vastseliina vallas, Vihula vallas ja Vändra alevis.

Pole küll täpseid kriteeriume, mis ütleks, milline on optimaalne kooli või klassi suurus, aga kui võtaksime selleks 24 õpilast põhikooli klassis (selline arv on aruteludest läbi käinud), siis 24 või rohkem last sündis 2015. aastal vaid 81 Eesti omavalitsusüksuses.

Kokkuvõtteks

Omavalitsusüksused on Eestis äärmiselt erineva suurusega. Kavandatav haldusreform vähendab oluliselt omavalitsusüksuste erinevust paljude näitajate osas. See toimub pingeridade väiksemate väärtuste suurenemise arvelt, sest ka pärast haldusreformi jääb Tallinn väga suure tõenäosusega enamuses pingeridades selgelt domineerima. Tuleb öelda, et vastuvõetud haldusreformi seadus ei pane üheski Eesti piirkonnas pudrumägesid kasvama ja piimajõgesid voolama. Seaduse vastuvõtmine tähendab, et rusikatega vehkimise aeg on möödas ja nüüd tuleb maksimaalselt seadusest tulenevaid võimalusi ära kasutada.

KOV_ver3

Liitunud_KOVid_1995_2016

 

Eesti omavalitsusüksuste maksimaalsed ja minimaalsed ning keskmised näitajad haldusreformi eel (tabel)

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik
Marika Kivilaid
, Statistikaameti analüütik
Greta Tischler
, Statistikaameti analüütik
Ülle Valgma
, Statistikaameti kartograaf