Tag Archives: kino

Kuidas laps kultuuritarbimiseni jõuab?

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Selles valguses on paslik küsida, mis või kes mõjutab laste kultuurilist aktiivsust.

Laste varajane kultuuritarbimine on seotud nende vanemate eeskuju ja aktiivsusega selles vallas. Järgnevaga heidamegi põgusa pilgu Eesti vähemalt 15-aastase rahvastiku kultuuritarbimisele ning vaatame, mis on heaks eelduseks, et 5–14-aastased lapsed kultuuri ja selle positiivse mõjuga kokku puutuksid.

Eesti elanikud on silmapaistvalt aktiivsed kultuuritarbijad

Kõige aktiivsemalt külastatakse Eestis kultuurimälestisi ja käiakse kontsertidel. Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal viimase 12 kuu jooksul kultuurimälestisi külastanud 56% ja kontserdil käinud 53% vähemalt 15-aastasest rahvastikust. Vähemalt 15-aastastest rahvastikust oli aktiivseid kultuuritarbijaid ehk aasta jooksul vähemalt ühel kultuuriüritusel käinuid 84%. Kõige aktiivsemad kultuuritarbijad elavad Lääne maakonnas, kus aasta jooksul oli vähemalt ühel kultuurisündmusel käinud lausa 90% maakonna elanikest.

01-005

Haridus, vanus ja tööga seotud näitajad kultuuritarbimise mõjutajatena

Haridus mõjutab kultuuritarbimise aktiivsust oluliselt. Kultuuritarbimise aktiivsust on mõõdetud Statistikaameti 2015. aasta turismiuuringu kultuurimoodulis käsitletud kümnest kultuurivaldkonnast aasta jooksul tarbitud kultuurivaldkondade arvu põhjal. Kui esimese taseme haridusega inimesed olid ülekaalus kultuuriliselt mitteaktiivsete (ehk aasta jooksul mitte ühegi kultuurivaldkonnaga kokkupuutunute) rühmas (36% esimese taseme hariduse kõrgeima haridusena omandanutest kuulus sellesse rühma), siis kolmanda taseme haridusega inimesed tarbisid aasta jooksul kõige enam nelja kuni kuue valdkonna kultuurisündmusi (40%) ning teiste haridustasemetega võrreldes oli neid kõige enam (32%) ka seitset kuni kümmet valdkonda vaadanute-kuulanute rühmas.

Nii nagu mujalgi Euroopas, on Eestiski selge seos vanusel ja kultuuritarbimise aktiivsusel —vanuse tõustes vähemaktiivsete inimeste osatähtsus vanuserühmas kasvab. Kui kõige vanemas vanuserühmas (vähemalt 60-aastased) oli vaid ühe valdkonna üritustel käinute osatähtsus kõige suurem (14%), siis kõige nooremas vanuserühmas (15–19-aastased) oli see kõigest 4%. Kõige aktiivsemaid ehk kõigi kümne valdkonna üritustel käinud inimesi oli enim just kõige nooremas (2%) ja kõige vähem (0,1%) vanimas vanuserühmas. Kui vanemad inimesed kultuuri tarbivad, piirduvad nad üldjuhul pigem väiksema arvu valdkondadega.

Inimese majanduslikud võimalused mõjutavad kultuuritarbimist samuti tugevalt. Kui leibkonnaliikme kuutuluna arvestatada kuu jooksul leibkonna käsutuses olevat rahasummat, mis on jagatud leibkonnas elavate isikute arvuga, siis tuleb välja, et kui viiest sissetulekurühmast kõige rikkamatest ei olnud üldse kultuuri tarbinuid 3%, siis kõige vaesematest koguni 29%. Enim mitteaktiivseid kultuuritarbijaid oli nende hulgas, kelle kuutulu jäi vahemikku 301–360 eurot. Lõhet ei saa selgitada ainuüksi kultuuritarbimise kui rahalise väljaminekuga (pääsmed, transport jm kulud), sest vaadeldud kultuurivaldkondade hulgas on mitu sellist, mis ei eelda üldse või eeldavad, vaid väikseid väljaminekuid (nt raamatukogus ja kirjandussündmusel käimine). Rikkaima rühma inimeste näitaja oli suurim peaaegu kõigis kultuurivaldkondades. Vaid raamatukogus käis enim inimesi, kelle käsutuses oli kuu jooksul 501–690 eurot.

See, kas inimene töötab täis- või osalise tööajaga, on üliõpilane või tasustamata praktikant või töiselt mitteaktiivne, võib tema kultuurilist aktiivsust olulisel määral mõjutada. Samas ei leidu kultuuritarbijate enamuse hulgas ainult töötavaid inimesi, sest vaba aja olemasolugi võib kultuuritarbimise aktiivsusele positiivselt mõjuda. Sellele viitab üliõpilaste kõrge kultuuriline aktiivsus. Kõige aktiivsemate kultuuritarbijate rühmas (nende, kes aasta jooksul külastasid 7–10 valdkonda) oli enim üliõpilasi või tasustamata praktikante (41% kõigist üliõpilastest või tasustamata praktikantidest) ja kõige vähem hõivestaatuse poolest mitte­aktiivseid (8% kõigist mitteaktiivsetest). Osalise tööajaga töötajatest kuulus sellesse kultuuriliselt aktiivseimasse rühma 29% ja täistööajaga töötajatest 25% inimestest.

Kultuuritarbimine rahvuse ja soo põhjal

Kui vaadelda Eesti suurimaid rahvusrühmi, eestlasi ja venelasi, siis ka rahvuseti on kultuuritarbimises erinevusi. Eestlased on venelastest tunduvalt aktiivsemad kultuuritarbijad ja seda igas kultuurivaldkonnas, kõige enam teatri (51% vs 29%) ja raamatukogude (46% vs 26%) puhul. Nii teater kui ka kirjandus on sõnapõhised kunstiliigid, mille pakkumine on eesti emakeelega inimestele laialdasem. Sport jällegi on valdkond, milles vene rahvusest inimesed osalevad peaaegu sama suure aktiivsusega kui end eestlasena defineerivad inimesed (31% vs 36%).

On tuntud tõsiasi, et kultuuritarbimine on ka sooliselt segregeeritud. Nii on Eestiski naised meestest agaramad kultuuritarbijad kõikides valdkondades, v.a kinos ja spordivõistlustel käimises. Meeste ja naiste aktiivsuse vahed on suuremad raamatukogus (48% vs 31%) ja teatris käimise (51% vs 37%) puhul ning käsitöösündmuste (37% vs 28%) ning spordivõistluste külastamises (28% vs 42%), viimast meeste kasuks.

Mis mõjutab laste kultuuritarbimise aktiivsust?

Kui eelnev loetelu kultuuritarbimise mõjutajatest käis vähemalt 15-aastaste eestimaalaste kohta, siis kultuurimoodul sisaldas lapsevanematele küsimusi ka nende 5–14-aastaste laste kultuuritarbimise harjumuste kohta. Analüüsist selgus, et vanemate kultuuriline aktiivsus mõjutas oluliselt ka laste kultuuritarbimise aktiivsust.

Kõige rohkem kultuuri tarbivatest 5–14-aastastest lastest 78%-l olid sellised vanemad, kes olid aasta jooksul külastanud üle nelja kultuurivaldkonna sündmusi. Vaid 3%-l kõige aktiivsemalt kultuurisündmusi külastanud 5–14-aastastest lastest olid sellised vanemad, kes aasta jooksul kordagi kultuurisündmustel ei käinud. Mitte ühtki kultuurisündmust või 1–3 kultuurivaldkonna sündmust külastanud 5–14-aastastel lastel olid enamasti sellised vanemad, kes olid aasta jooksul tarbinud 1–3 kultuurivaldkonda.

Tihti näeme erinevate kultuurižanrite kuulajas- ja vaatajaskonnas väga erinevat tüüpi inimesi. Ka inimese kultuuritarbimise aktiivsust võib tema sotsiaal-majanduslik positsioon (haridus, sugu, sissetulek jne) mõjutada päris olulisel määral. Seega, mida vähem sotsiaalselt kihistunud on ühiskond, seda vähem juhtub, et kellelgi on tarvis oma sotsiaal-majandusliku tausta tõttu kõrvale jääda kultuuri positiivsest mõjust elukvaliteedile. Et lapsed ei ole veel teinud mitmeid elulisi, näiteks hariduse või töökohaga seotud valikuid, mis võiksid hiljem saada määravaks nende kultuuritarbimise aktiivsusele, siis on vanemate eeskuju oluline selleks, et lapsed jõuaksid kultuurini juba enne kui sotsiaal-majanduslikud barjäärid nende kultuuritarbimist takistama asuvad. Kultuuriga harjumiseks on kõige parem vahend vanemate eeskuju.

Põhjalikum ülevaade eestimaalaste kultuuritarbimisest on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Võrdsema ühiskonna võimalikkus kultuuri näitel“.

Triinu Lukas, Statistikaameti analüütik

Mõisted ja metoodika

Kultuuritarbimise aktiivsust on defineeritud näitajana sellest, mitme kultuurivaldkonna vähemalt ühel sündmusel on inimene viimase 12 kuu jooksul käinud.

ISCED-i haridustasemed:

I tase – alusharidus, põhiharidus (põhikooli 1.–6.klass), põhiharidus (põhikooli 7.–9.klass), põhihariduse nõudeta kutseõpe, kutseõpe põhihariduse baasil;

II tase – keskharidus, kutsekeskharidus (k.a. keskeri- ja tehnikumiharidus) põhihariduse baasil, kutsekeskharidus või kutseõpe keskhariduse baasil;

III tase – keskeri- ja tehnikumiharidus keskhariduse baasil; bakalaureus, magister, doktor.

Eesti vähemalt 15-aastaste elanike kultuuritarbimist uurib Statistikaamet alates 2013. aastast iga kahe aasta tagant.

untitled

Elanike kultuuritarbimine on hakanud pärast majanduskriisi taastuma

Kui aastatel 2009−2010 Eesti kultuuriasutustes käivate 20−64-aastaste elanike hulk võrreldes majanduskriisi eelse 2007. aastaga vähenes, siis 2011. aastal hakkas see taas suurenema.

Kui kriisiaastatel muutus kõige populaarsemaks kultuuriasutuseks muuseum, kus käis 59% 20−64-aastastest elanikest, siis 2011. aastal said oma koha tagasi elava esituse kunstid ehk teatri-, ooperi- ja tantsuetendused ning kontserdid. Statistikaameti andmetel käis mullu 37% inimestest vaatamas spordivõistlusi, 52% kinos, 59% muuseumis või kunstinäitusel ja 64% teatris, ooperis, tantsuetendusel või kontserdil.

Kõige paremini on läinud muuseumidel, sest muuseumiskäijate hulk kasvas ka kriisi ajal. Kui võrrelda 2011. aasta muuseumiskäijate hulka 2009.−2010. aasta omaga, siis üldine tase on jäänud samaks ja rohkem see kasvanud ei ole. Veidi on aga suurenenud muuseumis käivate meeste ja noorte osatähtsus.

Kinoskäivate inimeste arv, mis vahepeal vähenes 3 protsendipunkti, on võrreldes kriisieelse ajaga kasvanud koguni 11 protsendipunkti.

Spordivõistlustel käis 2009.–2010. aastal 6 protsendipunkti vähem inimesi kui 2007. aastal, kuid 2011. aastal kasvas nende hulk tagasi kriisieelsele tasemele.

Kõige enam vähenes majanduskriisi ajal nende inimeste osatähtsus, kes käisid teatris, ooperis, tantsuetendustel või kontsertidel. Aastatel 2009−2010 oli neid koguni 22 protsendipunkti vähem kui kaks aastat varem. 2011. aastal aga suurenes nende osatähtsus taas. Kuigi neid inimesi oli mullu endiselt 4 protsendipunkti vähem kui 2007. aastal, on see siiski selge märk sellest, et elanikel on toidukulutuste kõrval üha enam võimalusi kulutada ka kultuurile ja meelelahutusele.

2011. aastal oli Euroopa kultuuripealinn Tallinn. See oli kahtlemata üks põhjusi, miks kultuuri­asutused ja -sündmused pälvisid enam tähelepanu ja inimesi.

Metoodika

Kultuuriasutustes käimise võrdluses on kasutatud 20–64-aastaste andmeid kolme uuringu põhjal: täiskasvanute koolituse uuring, mis toimus 2007. ja 2011. aastal, ning ajakasutuse uuring, mis toimus 2009. aasta lõpus ja 2010. aasta alguses. Ajavahemik 2009–2010 viitab uuringu tulemustes ühele 12-kuulisele perioodile, mis ei kattu kalendriaastaga.

Arvutustes on kasutatud 2011. aasta keskmist rahvaarvu.

Põhjalikum ülevaade „Eesti statistika aastaraamat 2012“ peatükis „Kultuur“ (ilmus 27.07.2012). http://www.stat.ee/57659

Kutt Kommel, Rain Leoma

Eesti elanikud eelistavad lugemist kinole

Euroopa Liidu kultuuristatistikat uurides selgub, et Eesti täiskasvanud elanikud käivad vähem kinos, ent loevad rohkem kui Euroopa elanik keskmiselt.

Kultuuristatistika jääb enamasti majandus- ja muu sotsiaalstatistika varju, seda püüab kompenseerida tänavu Eurostatis üllitatud mahukas kultuuristatistika taskuväljaanne. Mitmed elanikke puudutavad näitajad kannavad selles küll aastaarvu 2006–2007 (noil aastail oli mõnele isiku-uuringule lisatud kultuurimoodul), kuid ega kultuuri tarbimine või kultuuris osalemine muutu üleöö.

Kultuuritarbimise puhul selgub, et kõige rohkem käivad kinos Põhjamaade ja kõige vähem Baltimaade elanikud. Kolmveerand 25–64-aastastest Eesti elanikest ei käinud aasta jooksul kordagi kinos, Euroopa Liidus ei teinud seda pooled, kinolembelisel Islandil vaid kolmandik.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Parem on lugu esituskunstidega. Vähemalt kord aastas oli kontserdil või teatris käinud 57% Eesti 25–64-aastastest, Euroopa Liidus 44%. Kõige kehvem oli olukord Bulgaarias — vaid iga kuues oli korra aastas käinud kontserdil või teatris. 

Eriti uhke võib Eesti olla oma lugemislembuse üle. Neid riike, kus aasta jooksul vähemalt iga kuu kohta ühe raamatu lugenud 25–64-aastaste osatähtsus ületab 30% oli vaid kolm: Soome, Rootsi ja Eesti. Lisaks luges Eestis kaks kolmandikku sellevanustest peaaegu iga päev ajalehte ja vaid paar protsenti ei lugenud lehti üldse, seda olenemata soost. Võrdluseks — samavanustest naistest Itaalias ei lugenud üldse lehti 38%.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sama teatmiku paar tabelit 25–64-aastaste kultuuris aktiivse osalemise kohta jätavad aga õhku küsimärgi. Vaadeldes isikute osatähtsust, kes viimase 12 kuu jooksul on vähemalt korra lauldes, tantsides, pilli mängides või näideldes avalikult esinenud, olid tulemused väga erinevad. Ungaris oli nende osatähtsus 2%, Soomes 11% ja Eestis isegi 40%. Juba tahaks rääkida “laulupeo efektist”, kuid siiski — igast viiest kaks? Isegi koos kooliealistega ei küüni meie kooride, orkestrite ja rahvatantsurühmade liikmete arv säärase tulemuseni. Ja kas siis ungarlased ei laula ja tantsi? Tundub, et rahvuskeelde tõlgituna on küsimused jätnud võimaluse erinevateks tõlgendusteks ja tõde on lähemal väärtusele iga üheksas-kümnes, vähemalt selline oli tulemus enamikul riikidel. Pilk uuringu kodustele tulemustele paljastab, et Eesti puhul on Eurostat näpuvea teinud ja lihtsalt esinemise tegelemisega ära vahetanud. Eesti kõrval oli sama viga ka mitme teise riigil andmetes. 

Aavo Heinlo, Statistikaameti peaanalüütik 

Põhjalikum ülevaade Eurostati väljaandes „Cultural statistics“(ilmus 14.04.2011). Uudisnoppeid statistika vallast saab lugeda Statistikaameti kvartalikirjadest.