Tag Archives: innovatsioon

Eesti ettevõtetest ligi kolmveerand on innovaatilised

„Ettevõtete innovatsiooniuuring 2016–2018“ tulemuste põhjal olid 73% Eesti ettevõtetest innovaatilised. Innovaatiliseks loeti ettevõte, kes töötas uuringuperioodil välja kauba, teenuse või äriprotsessi, mis erines vähemalt ühe tunnuse poolest oluliselt varasemast tootest või protsessist.

Statistikaameti analüütik Nele Saarelaid ja juhtivanalüütik Tiina Pärson

Uuringu tulemused on ühest küljest üllatuslikud, sest nii kõrget innovaatiliste ettevõtete osakaalu pole varasemad uuringud näidanud. Teisalt on see mõistetav, sest iga ettevõte peab konkurentsi tingimustes mõtlema toodete ja teenuste arendamisele ning protsesside täiustamisele. Samuti soodustas uuringuperioodil innovatsiooni majanduse pinnas, sest kõigil kolmel aastal oli Eesti majanduskasv üle 3%. Näiteks kasvasid 2018. aastal nii kaupade ja teenuste eksport (4,3%) kui ka sisemajanduse nõudlus ning investeeringud (2018. aastal 3,3%).

Innovaatilisemad ettevõtted ja tegevusalad

Kõige suurem innovaatiliste ettevõtete osakaal oli rohkem kui 250 töötajaga suurettevõtete seas, kus nad moodustasid lausa 96% sama suurusgrupi äriühingutest. Neile järgnesid 50–99 ning 100–249 töötajaga ettevõtted, millest innovaatilised olid vastavalt 86% ning 84%. Samuti oli kõrge innovaatilisuse tase väikeste ehk kuni 49 töötajaga ettevõtete seas, kus nad moodustasid 69% oma suurusgrupist.

Tegevusalade lõikes jagunes innovaatilisus nii tööstus- kui ka teenidussektori vahel enam-vähem võrdselt. Innovaatilistest ettevõtetest moodustas tööstussektor 50,8% ning teenindus 49,2%. Veidi rohkem kui pooled tegelesid protsessiuuendusega (53,2% ettevõtetest), millest enim pandi rõhku põhiprotsessi arendamisele ehk tegevustele, mis olid seotud toodete või teenuste pakkumise ja arendamisega.

Tooteuuendustega tegeles 49,4% ettevõtetest, kuid pigem tegeleti kaupade ja teenuste täiustamisega, mitte uute välja töötamisega. Samuti olid ettevõtete tooteuuendused pigem sellised, mis on turul juba olemas. Selle põhjal saab järeldada, et Eesti ettevõtted on küll innovaatilised, kuid tegu on pigem imiteeritud innovatsiooniga. See tähendab, et leitakse küll ettevõtte jaoks midagi uut, kuid selline uuendus on juba turul olemas. Uuringust tulenevalt pakkus konkureerivaid tooteuuendusi 41,2% ettevõtetest, samas turule täiesti uue tooteuuendusega tuli vaid 15,1% ettevõtetest. Müügitulu uutelt toodetelt moodustas innovaatiliste ettevõtete müügitulust umbes 15%.

Ettevõtete peamised koostööpartnerid

Üleüldse koostööga tegeles uuringuperioodil 43,8% ettevõtetest, uuendustegevuses ja teadus- arendustegevuses tegi koostööd aga vaid viiendik. Peamiselt tehti koostööd partnerite ja kontserniväliste ettevõtetega. Kõige kesisem oli ettevõtete koostöö konkurentide, avaliku sektori uurimisasutuste ja mittetulundusühingutega. Ülikoolidest ja kõrgkoolidest tehti enim koostööd Eesti koolidega, välismaiste ülikoolidega võrdlemisi vähe. Enamik ettevõtteid eelistas uuendusi välja töötada iseseisvalt ja vaid pooled uuenduslikest ettevõtetest olid seda teinud koostöös. Seega ei ole innovatsiooni osas koostöö tegemine ettevõtete jaoks tihti prioriteet.

Innovatsiooni takistab kvalifitseeritud töötajate nappus

Ettevõttesisestest uuendustegevuse takistustest peetakse kõige olulisemaks kvalifitseeritud töötajate nappust ja kaasnevaid kõrgeid kulusid. Ettevõtete innovaatilisust kinnitab siinkohal asjaolu, et äriühingute teisi eesmärke ei peeta peamiseks uuendustegevuse takistuseks. Regulatsioonidest peetakse takistavaks teguriks maksukeskkonda ning tööhõivega seonduvat. Samas 3,5% ettevõtetest leidis, et õigusaktid hõlbustasid nende uuendustegevust. Enamik ettevõtteid (76%) siiski ei arva, et õiguslik keskkond innovatsiooni kuidagi mõjutaks.

Uuendusi rahastatakse oma ressurssidest

Riik ning Euroopa Liit võimaldavad ettevõtetel uuendustegevuseks taotleda mitmeid toetusi, aga enamjaolt kasutatakse rahastamiseks siiski ettevõtete oma ressursse. Täiendavaks rahastamiseks tarvitati enim laene. Riigi toetusi kasutas 7% kõigist ettevõtetest. Kulutused uuendustegevusele küündisid 2018. aastal üle 951 miljoni euro. Enam kui pool nendest tehti tööstussektoris, kus kulutuste maht oli 552 miljonit eurot. Kõige suurema osa uuenduskuludest moodustas põhivara soetamine. Neljandik uuenduskulutustest tehti nii ettevõttesisesele kui ka sisseostetud teadus- ja arendustegevusele. Pideva teadus- ja arendustegevusega tegeles vaid 8% ettevõtetest. Suurtest ettevõtetest tegelesid ettevõttesisese teadus- ja arendustegevusega enam kui pooled, väikeettevõtetest vaid alla viiendiku. Seega teadus- ja arendustegevus ei ole väikeettevõtetele jõukohane ja nad keskenduvad muudele uuendustele.

Aastad 2016–2018 olid Eesti ettevõtetele innovatsioonivallas hea aeg. Konkurentsivõimekuse veelgi paremaks tagamiseks tuleks aga ettevõtteid enam toetada uuenduste väljatöötamisel, mis oleksid uudsed ka turule. Samuti tuleks rohkem rõhku panna teadus- ja arendustegevusele. Kuidas praegune koroonakriis ettevõtete uuendustegevust mõjutab, seda näitab juba järgmine innovatsiooniuuring.

Täpsemalt saab uuringutulemustega tutvuda siin.

Ilmus Eesti Statistika Kvartalikiri 3/2010

Täna, 30. septembril avaldas Statistikaamet selle aasta kolmanda Eesti Statistika Kvartalikirja.

Uuest kvartalikirjast saab pikemalt lugeda haridusese, kaubanduse, REL 2011 prooviloenduse, tööturu ja innovatsiooni kohta. Ajakirja tasuta .pdf-i saab endale siit: http://bit.ly/9dTFXU.

2009. aastal ilmuma hakanud kvartalikiri pakub peamiselt analüütilisi artikleid oluliste ja päevakajaliste teemade kohta ühiskonnas. Igas numbris esitatakse uudisnoppeid — mõne statistikavaldkonna värskeimat infot nii Eesti kui ka teiste riikide kohta. Peale selle leiab kvartalikirjast majanduse ja sotsiaalelu põhiliste näitajate aegread ning Eesti, Läti ja Leedu võrdlusandmed. Väljaandes avaldatakse ka metoodikakäsitlusi.

Eesti on uuendussuutlikkuselt jõudnud Euroopa Liidu liidrite selja taha

Enne 2008. aasta kriisi ei toimunud arenenud riikide tootlikkuses 10 aasta jooksul olulisi muutusi. Uued Euroopa Liidu liikmesriigid aga parandasid samal ajavahemikul tublisti oma näitajat. Ka tootlikkuse osas kehtib üldine reegel — mida madalamalt alustad, seda kiirem võib olla kasv.  

Tootlikkus töötunni kohta kasvab Eestis oluliselt aeglasemalt kui SKP elaniku kohta. Teiste sõnadega, parema elujärje saavutamiseks vajame kõrgemat tööhõivet või pikemaid tööpäevi. See on ummiktee, sest kvaliteetse tööjõu ressursid on ammendunud ning tööstressist kõneleb meedia iga päev. Väljapääsuks on efektiivsem tootmine ja seda kindlustab ainult pidev uuenduslik tegevus.

 Alates 2000. aastast mõõdab Euroopa Komisjon riikide uuendussuutlikkust Euroopa innovatsiooni tulemuskaardi abil. Innovatsiooniindeks pannakse kokku 29 näitaja alusel (inimressursid, rahastamine, investeeringud, ettevõtlikkus, uuenduslikkus, majandusmõjud). Indeksi absoluutväärtusele lisaks jälgitakse ka tema muutumist viimase viie aasta jooksul. Kui 2004. aastal paiknes Eesti veel kõige viletsamate riikide grupis, siis tänavu märtsis avaldatud 2009. aasta tulemuskaardil oleme jõudnud juba liidrite selja taha. Eesti paiknes innovatsiooniindeksiga pingereas 12. kohal ja ületas EL 27 keskmist. Indeksi kasvukiiruse poolest — 5,5% aastas —oli Eesti aga 5. kohal. Ette jäid Bulgaaria, Küpros, Malta ja Rumeenia.

Innovatsiooni tulemuskaart, 2009

Innovatsiooni tulemuskaart, 2009

Eesti tööstusettevõtetes on toimunud pidev uuenduslikkuse kasv, teenindusettevõtetes teatud tagasiminek

Andmed ettevõtete uuenduslikkusest põhinevad Euroopa Ühenduse innovatsiooniuuringul (CIS — Community Innovation Survey). Eesti osales viimasel neljal, mis toimusid 2000., 2004., 2006. ja 2008. aasta kohta (viimased tulemused avaldab statistikaamet 12. mail 2010). Eristatakse kahte tüüpi innovatsioone: tehnoloogilised — uued või oluliselt täiustatud tooted ja protsessid, mittetehnoloogilised — uuendused organisatsioonis ja turunduses. Eesti kuulus mõlema innovatsiooni tüübi osas EL juhtriikide hulka juba 2004. aastal. Aja teljel mõõdetakse innovaatilisust konkreetse aasta suhtes, kuigi innovatsiooni definitsioonis sisaldub määratlus “viimase kolme aasta jooksul”. Kui ettevõte tegi viimati innovatsiooni 2003. aastal, siis ta on innovaatiline nii 2004. kui 2005., kuid mitte enam 2006. aastal.

Innovatsiooniuuringu andmetel jäi Eesti ettevõtete innovaatilisus 2006. aastal 2004. aastaga võrreldes samale tasemele (aset leidis marginaalne muutus 48,7%-lt 48,1%-le). Keskmine näitaja on vaid pool tõde: tööstuses on toimunud pidev uuenduslikkuse kasv. Seevastu teenindus leidis aset teatud tagasiminek. Uuringu 2004. aasta andmed olidki erandlikud: teeninduse uuenduslikkus oli tööstuse omast kõrgem. Euroopas võis sama pildi leida vaid Kreekas, Lätis ja Portugalis.

Mida suurem on ettevõtte töötajate arv või müügitulu, seda suurem on tõenäosus, et ettevõte on innovaatiline

Uuenduslikkuse sõltuvus ettevõtte erinevatest tunnustest ei ole eelmiste uuringute tulemustega võrreldes muutunud ja on sarnane ka teiste riikides mõõdetule. Mida suurem on ettevõtte töötajate arv või müügitulu, seda suurem on tõenäosus, et ettevõte on innovaatiline. Välisosalusega ettevõtted on ligi poolteist korda innovaatilisemad kui välisosaluseta ettevõtted. Sama kehtib kontserni kuuluvate ettevõtete kohta võrreldes kontserni mittekuuluvatega. Vaid välisturgu tähtsaimaks pidanud ettevõtted ei erine oluliselt Eesti turgu tähtsustavatest, küll on mõlemad jällegi poolteist korda innovaatilisemad kui kohalikule turule töötavad ettevõtted.

Innovatsiooniuuring on paljastanud vähese koostöö ülikoolide/teadusasutuste ja ettevõtete vahel nii Eestis kui Euroopas (erandiks Soome ja Rootsi). Pooled ettevõtetest olid rakendanud organisatsiooni- või turundusuuendust. Tähtsaimaks mõjuks peeti organisatsiooniliste muutuste korral kiiremat reageerimist kliendi/tarnija vajadusele ning toodete kvaliteedi paranemist. Turundusuuenduste korral aga turuosa kasvu.

Uute ülesannetena on statistika ees avaliku sektori uuenduslikkuse mõõtmine, avatud innovatsiooni (tarbija osalemisega) jälgimine, loomevõime tähtsuse hindamine jms. Innovatsiooniuuringute tulemused rõhutavad korduvalt juba tuntud retsepte Eesti majanduse parandamiseks — investeerida innovatsioonisõbralikku infrastruktuuri, investeerida tööjõu kvaliteeti, luua tootlikke töökohti, panustada ekspordivõimesse, meelitada välisinvesteeringuid teadmusmahukasse tööstusse ja teenindusse, toetada jätkuvalt arendus- ja uurimistegevust ettevõtetes. Kokkuvõtlikult öeldes on vaja välja töötada rahvuslik, selge ja toimiv innovatsioonistrateegia.

 Aavo Heinlo, Statistikaameti peaanalüütik

Ettekanne on peetud maaeluvõrgustiku ettevõtlusfoorumil Jänedal (15.04.2010).