Tag Archives: iive

Rahvastiku vananemine ei lase rahvaarvu kasvust rõõmu tunda

Eesti rahvaarv on viimased neliteist aastat olnud 1,3 miljonit. Praeguste trendide jätkudes jääb see nii veel paljudeks aastakümneteks. Mullu kasvas rahvaarv 0,3%, mis on viimaste aastate keskmine tulemus. Samas on murettekitav asjaolu, et lisanduv noorte vanusrühm on pensionile siirdujatest veerandi võrra väiksem.

Alis Tammur, statistikaameti juhtivanalüütik

Viimased kuus aastat on kasvanud summaarne sündimuskordaja, mis näitab keskmist laste arvu naise kohta. Samal ajal on Eestis igal aastal stabiilselt sündinud umbes 14 000 last. Sündivate laste arv püsib stabiilsena põhjusel, et eelnevast kolmandiku võrra väiksem 1990ndate sünnipõlvkond on jõudnud pereloomise ikka. Keskmine sünnitaja on 30,6-aastane ja keskmine esmasünnitaja 28,2-aastane. See tähendab, et aktiivses sünnituseas on iga aastaga järjest vähem naisi.

Summaarne sündimuskordaja oli sel sajandil kõige madalam 2001. aastal (1,32) ning kõige kõrgem aastatel 2008–2010 (1,72). Pärast eelmist majanduskriisi oli summaarne sündimuskordaja kõige madalamas seisus 2013. aastal (1,52), misjärel on toimunud stabiilne kasv. Järsk hüpe toimus 2018. aastal, mil kordaja suurenes 1,67ni. Seda selgitab aasta varem kehtima hakanud lasterikaste perede toetussüsteem. Mullu oli summaarne sündimuskordaja 1,66 ning seda väikest langust võib pidada juhuslikuks kõikumiseks. Pigem näitab trend, et uue toetuse tekkimise mõju on olnud teist aastat positiivne.

Rohkem lapsi ühes peres

Kolmandaid ja järgmisi lapsi hakkas varasemast rohkem sündima alates 2016. aastast pea kõigis ema vanuserühmades alates 25. eluaastast. Kõige rohkem sünnib neid 30–39-aastaste naiste hulgas, mis on keskmist sünnitaja vanust arvestades just see iga, mil kolmandate ja järgmiste laste sünnitamiseni jõutakse. Ühtlasi on see vanuserühm praegu rahvastikus kõige suurem, mistõttu selle osatähtsus sünnitusealiste naiste hulgas tõuseb. Nimetatud vanuserühma on jõudnud 1980ndate lõpus sündinud suurem põlvkond ja seetõttu on mõju sündivate laste arvule ka arusaadavalt tuntav.

Kui 2015. aastal oli kolmandaid ja järgmisi lapsi 21% kõikidest sündidest, siis 2019. aastal oli neid 27%. Esimeste laste sündide arv on olnud viimastel aastatel pigem langustrendis, kuid möödunud aastal oli siingi väike tõus. Seevastu pere teise lapsena sündinute hulk mullu langes.

Rändesaldo püsib positiivne

Rändesaldo jäi 2019. aastal ligi 5500 inimesega plussi. Sisseränne oli mullu aasta varasemaga võrreldes rekordtasemel, ulatudes 18 300 inimeseni. Samal ajal oli ka väljarändajaid paari tuhande võrra enam. Paar aastat tagasi suurenes sisserändajate arv, ent suur osa sisserändest on lühiajaline viibimine Eestis, mistõttu lahkub umbes kolmandik sisserännanutest paari aasta jooksul. Seetõttu on nüüd hakanud suurenema ka väljaränne. Rändesaldo oli aasta varasemaga võrreldes 1500 inimese võrra väiksem.

Oluline Eesti välisrännet kirjeldav näitaja on rändesaldo Soomega. Soome on eestlaste rände kõige olulisem partner ning kolmandat aastat järjest tuli Soomest Eestisse rohkem inimesi, kui siit põhjanaabrite juurde lahkus.

Viis viimast aastat positiivne olnud välisrändesaldo on kogu selle aja jooksul toonud Eestisse peamiselt Ukraina ja Venemaa kodanikke. Teistest riikidest saabus samuti päris palju inimesi, nende seas rohkelt Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikke. Samas on oluline, et 2019. aastal oli esmakordselt Euroopa Liidu kodanike ränne negatiivne. Seda küll kõigest 58 inimese võrra, kuid varasema positiivse (ca 2000 inimest) rändesaldoga võrreldes on kukkumine märkimisväärne. Ligi pooled 2019. aastal välisrändes osalejad olid Eesti kodanikud. Kui varasemalt oleme neid kaotanud, siis nüüd juba kolm viimast aastat on Eesti kodanike rändesaldo olnud positiivne.

Kõige rohkem tuleb Eestisse 20–49-aastaseid, Eesti kodanike puhul aga 30–69-aastaseid. Teistest riikidest saabub siia kõige enam 15–49-aastaseid. Mehi on tulnud rohkem, naisi vähem: sama trend on iseloomulik nii Eesti kui ka teiste kodakondsete kohta.

Rahvaarv hakkab vähenema

Loomulik iive oli 2019. aastal küll 1300 inimese võrra miinuses, kuid positiivne rändesaldo aitas rahvaarvu kasvatada ligi 4200 inimese võrra. Kõiki soo- ja vanusrühmasid see siiski ühtlaselt ei mõjutanud. Kuna vanemaealiste meeste arv on naiste omast väiksem ning poisse sünnib igal aastal paarsada rohkem kui tüdrukuid, oli meeste loomulik iive tasakaalus.

Rahvastiku vanuselise koosseisu muutust vaadates on meil aastataguse ajaga võrreldes rohkem kuni 19-aastaseid ning 65-aastaseid ja vanemaid. Seevastu 20–64-aastane rahvastikuosa vähenes enam kui 3200 inimese võrra. Täpsemalt öeldes küll naiste võrra, sest meeste arv jäi vanuserühmade nihkumise, välisrände ja suremuse summana aastases võrdluses samaks.

Viimase viie aastaga on Eesti rahvaarv kasvanud ligi 16 000 inimese võrra. Samal ajal on tööealisteks loetav elanikkond ehk 20–64-aastaste arv samas ulatuses vähenenud. Selle vanuserühma välisrändesaldo katab küll suremuse, kuid lisanduv noorte vanuserühm on pensionile siirdujatest veerandi võrra väiksem. Kui emad sünnitaksid jätkuvalt sama palju lapsi, siis sündide arv ikkagi väheneb, sest sünnitusealiste naiste vanusegruppi siseneb vähem naisi kui sealt lahkub. Lisaks tähendab sündimuskordaja 1,6 seda, et sündiv põlvkond on sünnitavast põlvkonnast väiksem. Pikemas perspektiivis on tulemuseks paratamatult kogu rahvaarvu vähenemine.

Loe ka meie blogipostitust “Kus sünnivad lapsed ja kus elavad emad?“.

Säästva arengu trendid viimasel kümnendil

Statistikaameti vastvalminud kogumik „Säästva arengu näitajad“ annab ülevaate Eesti säästva arengu strateegia rakendamisest ja sihtmärkide poole liikumisest viimase kümnendi jooksul.

Säästval arengul on neli omavahel seotud eesmärki: saavutada inimeste heaolu kasv ja suurendada sotsiaalset sidusust nii, et säiliks Eesti kultuuriruumi elujõud ja ökoloogiline tasakaal. Kogumikus esitatud näitajate asjakohasuse kirjeldus seob mõõdikud säästva arengu kontseptsiooniga, meetmete kirjeldused annavad aga laiema pildi riigi sammudest jätkusuutliku arengu tagamisel, esitatud on asjakohaste arengukavade ja strateegiate eesmärgid.

Kaks kolmandikku säästva arengu trendidest on praegu (nagu ka kümme aastat tagasi) positiivse suunaga. Ülejäänute puhul esineb paigalseis või hoopis negatiivne suundumus. Võime rõõmustada oluliste majandusliku jõukuse ja innovatsiooni näitajate kasvu üle, riigi rahandus on tasakaalus, tööhõive kasvab ja tööpuudus väheneb, haridus- ja elukvaliteedi näitajad paranevad jätkuvalt. Eluolu on turvalisem ja kanname rohkem hoolt looduse liigilise mitmekesisuse säilimise eest.

Eestit teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes pilt nii roosiline pole. Selgub, et mitmes Eesti jaoks positiivse arenguga valdkonnas oleme endiselt mitmete näitajate osas koos Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega mahajääjate hulgas. Isegi jõudsalt paranenud näitajate puhul nagu SKP, tootlikkus, teadus- ja arendustegevuse kulutuste osatähtsus, kõrgtehnoloogiliste toodete eksport ning keskkõrg- ja kõrgtehnoloogilise tööstuse hõive, oleme jätkuvalt allpool ELi keskmist.

Eesti kultuuriruumi elujõulisuse säilimine on üks neljast säästva arengu põhivaldkonnast. Kahjuks on iive, mis väljendab kultuurikandjate arvukust ja kaudselt inimkapitali taastootmist, pärast vahepealset tõusu, taas languses. Teisegi rahvastikuprotsesse iseloomustava olulise näitaja – vanadussõltuvusmäär – trend on suunaga halvemuse poole, mis näitab, et tööealiste inimeste osatähtsus elanikkonnas väheneb, samas kui pensioniealiste osatähtsus suureneb. Siiski on kultuuri jätkusuutlikkuse puhul ka positiivseid trende – kasvanud on nii kultuurivaldkonnas tegutsejate kui ka kultuuri tarbijate arv.

Kas tõesti jäävad Eestile pärast kümmet aastat säästva arengu strateegia rakendamist pooltühjad pihud? Mitte päris, Eesti edu ligi kahe kolmandiku näitajate osas kaalub üles selle, et ligi poolte näitajate osas oleme allpool EL-i keskmist taset, sest mõõdame ju Eesti säästva arengu strateegia eesmärkide poole liikumist. Lisaks on ka mõned viljad juba nopitud: mitme eesmärgi soovitud sihttase on saavutatud või jääb selgelt määratud taseme piiridesse. Haridusvaldkonna näitajad on Eestis ajalooliselt tugevad – tipptasemel teadmiste ja oskustega õppurite osatähtsuselt jääme maha vaid Euroopa Liidu parimatest. Samuti oleme pigem edukate hulgas kõrgharitute osatähtsuse poolest, kus eesmärgiks seatu on saavutatud. Taastuvenergia kasutamisel energia lõpptarbimises ja taastuvenergiast toodetud elektri kogutarbimises oleme jõudnud seatud sihttasemeni.

Majanduse energiamahukuse, metsa varumise ja põlevkivi kaevandamise piirmäär on jäänud allapoole seatud piirtaset – põlevkivi aastast kaevandamismahtu ja optimaalset raiemahtu metsavaru kasutamisel ei ole ületatud.

Olulised tulevikku plaanitud tipud on veel võtmata. Käeulatusest on väljas mitmed olulised heaolu ja elukvaliteedi sihtmärgid: tootlikkuse arengueesmärgist (80% ELi tasemest) on puudu üheksa protsendipunkti, teadus- ja arendustegevuse kulutuste eesmärgist (3% SKP-st) 1,26 protsendipunkti. Innovaatika valdkonna areng ei küündi ekspordi, hõive ja tehnikaalade kõrgtasemel õpetamise sihtmärkide tasemeni, samuti ei ulatu elukestva õppe ja elukvaliteedi mitme näitaja väärtus veel seatud sihtmärgini.

Kümneaastast strateegiaperioodi kokku võttes võib öelda, et säästva arengu rindel tegutseb Eesti suuremate muutusteta. Elu Eestis on paranenud, kuid eesminejatele järelejõudmiseks on samm jäänud lühikeseks.

Kaia Oras, Statistikaameti majandus- ja keskkonnastatistika osakonna juhataja asetäitja