Tag Archives: hinnad

Kui 4.99 on parem kui 5.00

Inimesed seisavad pidevalt silmitsi tähtsate ja vähem tähtsate otsustega. Sageli peab otsustama kiirelt, mistõttu põhjaliku kaalutlemise asemel sünnib otsus intuitiivselt. Kuigi paljudes olukordades on säärane otsustusviis mõistlikum kui aeglane ja põhjalik kaalutlemine, annab see ka võimaluse inimestega manipuleerida. Üks selline võte on täisarvulisest hinnast napilt madalama hinna kasutamine.

Igale sõnale ja igale teole eelneb otsus ning igale otsusele eelneb teabe töötlemine. Rangelt võttes võib otsustussüsteemi jagada kaheks: kaalutlevaks ja vaistlikuks. Esimese puhul käib otsustamine põhjalikult ja kaalutletult ning nõuab keskendumist ja vaimset pingutust. Teise süsteemi puhul toimub otsustamine kiirelt ja automaatselt, väga sageli mitteteadlikult, ning kasutatakse heuristikute ehk rusikareeglite abi.

Võib tunduda, et ratsionaalsed olendid peaksid otsuseid tegema üksnes kaalutleva süsteemi järgi, põhjalikult vaagides ja analüüsides – üheksa korda mõõtes ning üks kord lõigates. Ometi toob elu pidevalt olukordi, kus otsustada on vaja kiirelt, teavet otsust puudutavate asjaolude kohta napib või on otsus nii vähe tähtis, et sellega ei maksa liigselt pead vaevata. Kognitiivset ressurssi on vaja säästa hoopis olulisemateks toiminguteks. Seega, esmapilgul pigem irratsionaalsena tunduv lähenemine ja otsustusvaeva vähendamine võib osutuda hoopis optimaalseks lahenduseks. Ent kuigi rusikareegleid aluseks võttes võib vaikimisi eeldada, et need on õiged ja parimad variandid, ei pruugi nad tegelikult seda olla. Võib koguni juhtuda, et keegi teine proovib (enda kasuks ja meie kahjuks) meiega heuristikutele tuginedes manipuleerida.

Üks viise, kuidas säärast manipulatsiooni rakendatakse, on toodete või teenuste puhul täisarvulisest hinnast napilt madalamate hindade (nt 4.99, 4.95, 4.90) kasutamine. Ostuotsuseid tuleb teha sageli ja tihti võib juhtuda, et tarbijad ei pööra hinnale põhjalikku tähelepanu. Täisarvulisest hinnast napilt madalamate hindade kasutamine tugineb järgmistele alustele:

  • hindu loetakse vasakult paremale ehk heuristilist mõtlemist kasutavad tarbijad vaatavad hinda 59.99 kui 59 ja äärmisel juhul ka kui 50. Kõige olulisemat teavet annab hinna esimene number;
  • hindu kodeeritakse suurusjärkudena – kuigi 2.99 ja 3.00 vahel on tegemist kõigest ühesendise erinevusega, tajutakse suurusjärgu muutumist märkimisväärsena;
  • inimeste võime hindu meelde tuletada on piiratud;
  • mittetäisarvulistes hindades nähakse alandatud või suhteliselt madalamaid hindu ehk tõendit selle kohta, et hinnad on täpselt kalkuleeritud ja ausad, kuid ka vihjet halvale kvaliteedile;
  • arvatakse, et mittetäisarvulise hinna (eelkõige 9 ja 99-ga lõppevad) kasutamine võib mõjutada nõudlust pakkujale soodsalt.

Mittetäisarvuliste hindade levik Eestis

Millised on hinnalõpud Eestis? Kui lähtuda üksnes kulupõhise hinnakujunduse rakendamisest, peaks lõppkokkuvõttes hinna viimase numbri puhul iga numbri (0–9) esinemissagedus olema ligikaudu võrdne ehk 10%. Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmeid toidukulutuste kohta uurides ja keskendudes toiduainetele, mis on suure tõenäosusega pakendatud (välja jäeti toidukaubad, mis tihtipeale on müügil kaalukaubana, nt puu- ja juurviljad, mitmesugused lihatooted), selgus, et tegelik olukord on teistsugune. Üle 40% registreeritud hindadest lõppes 9-ga ja pisut üle viiendiku 5-ga. Ülejäänud numbritega hinnalõppe oli märksa vähem. Aluseks on võetud eeldus, et hind on kujul X.XX ehk hinnalõpuna arvestatakse viimast sendikohta.

Aja jooksul on pilt muutunud. Esimesel euroaastal ehk 2011 oli 2015. aastaga võrreldes märgatavalt väiksem 9-ga ja mõnevõrra väiksem 5-ga lõppevate hindade osatähtsus ning kõigi ülejäänud numbrite osatähtsus oli suurem. Võib arvata, et olulist rolli mängis siin asjaolu, et uued eurohinnad olid toona veel seotud kroonihindadega. Krooniaastaid vaadeldes tuleks tähele panna, et kuna kroonihinnad lõppesid üksnes 0 või 5-ga, on nende puhul arvestatud hinna kahte viimast numbrit. Euroaastatel ehk alates 2011. aastast on hinnalõpuna arvestatud viimast numbrit. Kui 2015. aastal lõppes üle 40% hindadest 9-ga, siis 2010. aastal lõppes peaaegu sama suur hulk hindu 90-ga. Aja jooksul on 90-ga lõppevate hindade osatähtsus kasvanud, näiteks 2000. aastal oli levinuim hinnalõpp 00.

Hindade seos jõukusega

Teoreetiline materjal viitab sellele, et mittetäisarvuliste hindade kasutamine (ja n-ö hinna ohvriks langemine) võib olla seotud tarbijate jõukusega. Kuigi eeldada võiks pigem vastupidist olukorda, selgus siinsel juhul kasutatud andmetest, et 9-ga lõppeva hinnaga tooted võivad sagedamini sattuda jõukamate ostukorvi. Teisisõnu kippus 9-ga lõppevate hindade osatähtsus olema suurem kõrgemasse sissetulekudetsiili kuuluvate leibkondade ostetud toidukaupade puhul (arvestatud on kümmet sissetulekudetsiili: madalaim I, kõrgeim X). Siiski ilmnes seda üksnes 2015. aastal, kuid 2011. ja 2012. aastal mitte. 2015. aasta leidu toetab ka regressioonianalüüs, ent seos on nõrk ja postulaadina seda võtta ei saa. Ka 99-ga lõppevate hindade osatähtsus (praegusel juhul kolme aasta keskmine) kippus suurem olema kõrgemates sissetulekudetsiilides. Lisaks tuli välja, et 9-ga lõppevate hindade kasutamine võib oleneda ka toote hinnaklassist: 9-lõpuliste hindade osatähtsus on suurem pigem kõrgema kui madalama hinnaklassi toodete puhul.

Seega on mittetäisarvuliste, eeskätt 9-ga lõppevate hindade kasutamine levinud ka Eestis. Erinevalt teoreetilistest eeldustest selgus leibkonna eelarve uuringu tulemusi analüüsides, et 9-ga lõppevate hindadega toidukaubad kipuvad rohkem sattuma jõukamate inimeste ostukorvi ja olema sagedasemad kallimate toodete hulgas. Kuigi analüüsitud andmetest konkreetseid põhjuseid ei selgu, võib samasugusele tulemusele jõudnud varasemate uuringute põhjal oletada, et üks põhjuseid võib olla see, et rikkamatel on vähem motivatsiooni hindu põhjalikult kaaluda. Nad võivad kognitiivse vaeva kokkuhoiuks hinnale vähem tähelepanu pöörata. Väiksema sissetulekuga inimesed seevastu võivad hindu (aga ka toote teisi omadusi) põhjalikumalt kaalutleda. Kallimate toodete puhul on ka mänguruumi rohkem ehk omahinna või sisseostuhinna ja müügihinna vahe on suurem, mistõttu kaupmeestel on kergem rakendada soovitud hindu, mis sageli lõppevad 9-ga. Küsimuseks aga jääb, kas ja kui hästi sääraste hindade kasutamine ka tegelikult toimib või on hoopis kaupmehed ise nähtuse ohvriks langenud ja usuvad pimesi, et sellised hinnamanipulatsioonid aitavad neile kasu tuua.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus “Majanduse ja tööturu trendid” artiklis „Kui 4.99 on parem kui 5.00 ehk mittetäisarvulise hinnakujunduse tagamaad ja rakendamine“.

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

Hindade ja palkade tõus – järeldused sõltuvad võrdlusperioodist

„Meie palkade kasv on olnud hindade kasvust kiirem“  seisis Postimehe võrguväljaande esimese uudisena 16.08.2012. Jah, selle järeldusega oleme paljude aastate vältel juba harjunud ning võrreldes täiskoormusega töötaja keskmise brutokuupalga kasvu ja tarbijahinnaindeksi (THI) keskmist kasvu pika aja jooksul, on see väide õige. Inimestele tundub paraku teisiti.

Asi on selles, et kui me just makromajandusanalüütikud ei ole, ei mõtle me kümne või kahekümne aasta keskmisele hinnatõusule ega võrdle seda sama perioodi palgatõusuga.  Oleme oma mõtetes lähiminevikus ning selle kohta käivaid andmeid on lihtsam mõista.

THI on laialt kasutatav tarbijahindade muutuse mõõdik.  Selles kasutatavat tarbimiskorvi struktuuri  püüab Statistikaamet igal aastal reaalse tarbimisstruktuuri järgi võimalikult hästi kohandada. Korvis on toidu ja mittealkohoolsete jookide osakaal 23,8%  ja eluasemekulude osakaal 17,2%.  Need kaks on leibkondade suurimad kuluartiklid ning väärivad eraldi tähelepanu ka palkadega võrreldes. Tuleb aga aru saada, et päris täpselt THI korvi järgi ei tarbi ükski inimene ega leibkond.

Vahepõikena olgu mainitud, et oktoobris avaldab Statistikaamet keskmisest palgast märksa detailsema palgastatistika, mis loob võimaluse analüüsida palju kõnekamaid näitajaid kui keskmine palk. Seniks vaatleme THI, toidu ja eluasemekulude muutusi ja võrdleme neid keskmise palga muutusega. Teeme seda kahe perioodi kohta.

Olgu meil neli matkajat: THI, Toit, Eluase ja Keskmine Palk. Esimene rada on 11 aastat pikk (II kvartal 2001 – II kvartal 2012). Et tempot mõista, olgu rada tähistatud skaalaga, mis algab 100-ga. Kohe esimesel aastal läheb Keskmine Palk ette (110) ja Eluase ei jää palju maha (109), Toit alustab aeglasemalt (105). Olgu järgmine vahefiniš 6 aasta pärast (vahetult enne majanduskriisi kuristikku). Keskmine Palk on kaugel ees (200), järgnevad Eluase (152) ja THI 124. Toidu hinnad kasvasid sel perioodil üsnagi üldise hinnatõusu tempos (6 aastaga 22%). Raja lõpus on Palk jõudnud tähiseni 244*, Eluase 215, Toit 160 ja THI 154. Võrdlus näitab, et valitud perioodil on keskmine palk kasvanud keskmiselt kiiremini kui tarbijahinnad üldiselt ning kiiremini ka toidu ja eluaseme hindadest.

Teeme uue ja üsna põhjendatud raja. 2007. aasta veebruaris olid esimesed alarmeerivad märgid USA kinnisvaralaenude turul ning sellest ajast alates on muutunud kogu maailmas ja meil nii mõndagi. Möödas on viis aastat. Rada algab II kvartalist 2007 ja lõpeb II kvartalis 2012, skaala algus on tähistatud jälle 100-ga. Pilt on mõtlemapanev ning seletab ehk, miks enamikul inimestel on praegu võimatu tajuda, et üldiselt kasvavad palgad kiiremini kui hinnad. Raja lõpus on kõige ees Eluase (142), järgneb Toit (132), THI (125) ja viimasena Palk (122). Niisiis on alates 2007. a keskpaigast suurima osakaaluga kuluartiklite hinnad kasvanud  selgelt kiirema tempoga kui keskmine palk. Seletused on lihtsad. Eluasemekulude järsk tõus on seotud energiahindade tõusuga. Möödunud kümnendi esimesel poolel ei olnud toidutoorainete turul maailmas nii suuri turbulentse kui teisel. Meenutame siin nisuhindade järsku tõusu, Hiina nõudlust piima järele jne. Mõlemal juhul impordime hinnatõusu sisse. Edasi on juba nii, et mõne kauba puhul kandub imporditud hinnatõus lõpptarbijale edasi üsna muutumatult (gaas), osa kaupade puhul (näiteks nisujahust sai) leevendub hinnatõusu mõju  sisemaises tootmisahelas.

Niisiis, selle teema juures sõltuvad järeldused perioodi valikust, mida omakorda tuleb teha aja- ja asjakohasuse põhimõtet järgides.

Kas me viie kriisiaasta kokkuvõttes eristume selle pildiga ülejäänud Euroopast? Toit ja mittealkohoolsed joogid  ei ole kallinenud vaid Iirimaal. Kasvud on riigiti erinevad.  Juunist 2007 kuni  juunini 2012 on viie aeglasema toiduhinnatõusuga Euroopa Liidu riigi kasv olnud 7,6% ja viie kiirema oma 33%. Need viis viimatimainitut on kõik viimase kahe laine ajal EL-iga liitunud ja nende seas ei ole Poolat ja Tšehhit, Eesti on toiduhinnatõusult kuuendal kohal.  Ometi on esimeses ja viimases  grupis toiduainete maailmaturušokkide mõju olemas. Statistika ei näita alati põhjusi, kuid kutsub küsimusi esitama.

Eluaseme kulude osas  oli samas ajavahemikus viie aeglasema  hinnatõusuga riigi keskmine hinnatõus 10,6 %,  viie kiirema oma 50,6%. Eestist kiirem hinnatõus oli vaid Leedus ja Lätis.

 * Keskmise palga muutus on hinnanguline, sest 2012. aasta II kvartali kohta pole andmeid veel avaldatud.

Priit Potisepp

Statistikaameti peadirektor

2011. aastal jätkas Eesti hinnaindeks tõusulainel

Võttes aluseks tarbijahindade harmoneeritud indeksi, mida arvutatakse kogu Euroopa Liidus (EL) ühtsete reeglite järgi, oli Eurostati andmetel EL-i 27 liikmesriigi 2011. aasta keskmine hinnatõus 3,1%, sealhulgas Eestis 5,1%.

Kõige suurem oli hinnatõus Rumeenias (5,8%), järgnesid Suurbritannia (4,5%), Läti (4,2%) ja Island (4,2%). Väikseim oli hinnatõus Iirimaal (1,2%) ja Rootsis (1,4%). Kõigis teistes EL-i riikides oli hinnatõus üle 2,0%.

Toiduhinnad tõusid EL-is 2011. aastal keskmiselt 3,2%

Enim kallines toit Eestis (8,5%) ja Lätis (7,8%). Samas suurusjärgus tõusid toiduhinnad ka Leedus ja Ungaris (mõlemas 7,7%). Kohvi, tee ja kakao hindade tõus oli seejuures suurim Eestis (36,5%), järgnesid Soome (30,5%), Leedu (27,0%), Taani (22,1%) ja Läti (22,1%). Kõige vähem tõusid toiduhinnad möödunud aastal Rootsis (0,6%) ja Iirimaal (0,8%).

Alkohoolsete jookide hinnad tõusid mullu kõige rohkem Suurbritannias (5,8%) ja langesid enim Iirimaal (–2,0%). Tubakatoodete hinnad tõusid EL-is keskmiselt 6,2%, kuid kõige enam Küprosel (15,8%), Eestis (14,3%) ja Hispaanias (13,3%).

Elekter, gaas, soojusenergia ja küte kokku kallinesid EL-is aastaga keskmiselt 9,6%

Kõige suurem oli hinnatõus Kreekas (21,0%), järgnesid Soome (20,5%) ja Belgia (18,0%). Kõige vähem tõusid hinnad Rootsis (2,1%). Soojusenergia 2011. aasta keskmine hinnatõus EL‑is oli 2010. aastaga võrreldes 7,0%. Teistest oli pikalt ees Island, kus soojusenergia oli 24,3% kallim kui aasta varem. Kõige vähem tõusis soojusenergia hind Taanis (1,9%) ja Tšehhis (2,0%).

Mootorikütuste hinnad tõusid EL-is 2011. aastal keskmiselt 13,6%. Hinnad tõusid kõikides EL-i riikides, enim aga Küprosel (18,5%), Maltal (18,3%) ja Slovakkias (17,7%). Hinnatõus oli väikseim Sloveenias (7,7%) ja Rootsis (9,0%).

Alates 2011. aastast on Eestis rahaühikuna kasutusel euro ja Eesti hinnaandmed on kaasatud euroala tarbijahindade harmoneeritud indeksisse. Euroala tarbijahindade harmoneeritud indeks tõusis aastaga 2,7%. 2010. aastal oli vastava indeksi muutus vaid 1,6%.

Tarbijahindade harmoneeritud indeksi aastakeskmine muutus Euroopa Liidu riikides, 2010, 2011

Põhjalikum ülevaade „Eesti statistika aastaraamat 2012“ peatükis „Hinnad“ (ilmus 27.07.2012). http://www.stat.ee/57659

Eveli Šokman, Statistikaameti hinnastatistika talituse juhataja

Toidukaupade hinnatrendid Eestis ja mujal maailmas

Majandusliku olukorra üldise halvenemise taustal on maailmas viimastel aastatel just toidukaupade hinnamuutusi tähelepanelikult jälgitud. Toidu hinnatõus on mõjutanud ka tarbijahinnaindeksi muutust.

Trendid Eestis

Pärast suhteliselt stabiilset perioodi aastatel 2004–2006, kus Eesti tarbijahinnaindeksi (THI) aasta keskmised muutused olid 3,0% (2004), 4,1% (2005) ja 4,4% (2006), sisenesime 2007. aasta sügiskuudel suhteliselt ebapüsivamate hindadega ajajärku ning tarbijahinnaindeksi muutus võrreldes eelmise kuuga oli üks ja enam protsenti tervelt 3 kuud järjest. Kõigis kolmes kuus avaldas indeksile kõige suuremat mõju toidu hinnatõus — septembris andis see kolmandiku, oktoobris neli viiendikku ja novembris poole. Joonisel on selgelt näha käibemaksumäära muudatus 18%-lt 20%-le 2009. aasta juulis.

Tarbijahinnaindeks: THI kokku ja toit, jaanuar 2007 = 100

Tarbijahinnaindeks: THI kokku ja toit, jaanuar 2007 = 100

2007. aasta sügiskuudel tabas eriti suur hinnatõus piimatooteid, millele sekundeerisid leivatooted, mille hinnatõus jätkus veel 2008. aasta algul, kui piimatoodete hinnad olid juba stabiliseerunud. Samas jäi suhteliselt tagasihoidlikuks lihatoodete hinnatõus, mis jätkus küll kogu 2008. aasta, kuid oli laugem ja jäi alla toidu keskmisele hinnamuutusele. 2009. aastal langesid piimatoodete hinnad kümme kuud järjest ning saavutasid madalaima taseme oktoobris, kui nad olid 2008. aasta oktoobriga võrreldes 15,7% odavamad. Sealtpeale on piimatoodete hinnad taas ülespoole nihkunud, ületades 2008. aasta maikuu kõrgtaseme napilt alles 2011. aasta jaanuaris.

Jahutoodete hinnad püsisid kõrgel 2009. aasta sügiseni, mil hakkasid järjest langema ja saavutasid oma madalaima taseme 2010. aasta veebruaris, püsides seal väikeste kõikumistega kuni 2010. aasta sügiseni, millele järgnes järsk tõus. Võrreldes 2010. aasta novembrit, mil hinnad saavutasid oma kõrgeima taseme, sama aasta veebruariga, oli hinnatõus olnud 14,4%. 2011. aasta jaanuaris olid hinnad novembriga võrreldes taas langenud 0,6%. 

Lihatoodete hinnakõikumised nii suured pole olnud ning 2008.–2009. aasta vahetusel kolm kuud püsinud kõrgtase (119,0) on senini ületamata.

Tarbijahinnaindeks: toit kokku, jahu-, liha- ja piimatooted, jaanuar 2007 = 100

Tarbijahinnaindeks: toit kokku, jahu-, liha- ja piimatooted, jaanuar 2007 = 100

Trendid lähinaabrite juures

Kõrvutades Eesti tarbijahinnaindeksi arenguid naaberriikide Venemaa, Läti ja Soomega, siis kuni 2008. aasta keskpaigani on Eestil ja Lätil olnud suhteliselt sarnased indeksiliikumised Venemaaga, siis eraldusime algul meie ja seejärel ka Läti. Üldpildilt on Eesti indeksimuster kõige sarnasem Lätiga. Soome hinnakõikumised jäävad meie omadele suuresti alla.

Tarbijahinnaindeks kokku: Eesti, Venemaa, Läti ja Soome, jaanuar 2007 = 100

Tarbijahinnaindeks kokku: Eesti, Venemaa, Läti ja Soome, jaanuar 2007 = 100

 Pilt piimatoodete hinnaarengutest on hoopis mitmekesisem kui seda oli kogu THI. Kuni 2008. aasta suveni on Eesti, Läti ja Venemaa piimatoodete indeksid liikunud ühtviisi. Seejärel jätkab Venemaa üksi tõusuteel, Eesti ja Läti indeksid pöörduvad aga langusesse. Lätil selgesti eristuv aste ülespoole 2009. aasta jaanuaris tähistab käibemaksumäära muutust 18%-lt 21%-le. 2010. aasta detsembris olid piimatoodete hinnad kõrgemad kui 2007. aasta jaanuaris Venemaal 73,2%, Eestis 36,3% ja Lätis 34,6%.

Soome piimatoodete indeks liigub oma rada pidi nagu kogu THI-gi. Selgesti on eristatav käibemaksumäära alandamine toidule 17%-lt 12%-le 2009. aasta oktoobris, käibemaksumäära tõstmine 12%-lt 13%-le 2010. aasta juulis indeksis ei eristu. Soomes olid piimatoodete hinnad 2010. aasta detsembris 11,5% kõrgemad kui 2007. aasta jaanuaris.

Piim ja piimatooteda: Eesti, Venemaa, Läti ja Soome, jaanuar 2007 = 100

Piim ja piimatooteda: Eesti, Venemaa, Läti ja Soome, jaanuar 2007 = 100

Vaadates leivatoodete indeksite liikumist, on pilt mõneti erinev. Venemaal toimus põhiline hinnatõus ära enne 2008. aasta suve ning seejärel on hinnad püsinud stabiilsena. Alles 2010. aasta teises pooles on märgata kerget tõusu. Leivatoodete hinnatõus oli 2010. aasta detsembris võrreldes 2007. aasta jaanuariga 68,2%.

Läti leivatoodete indeks on 2009. aasta esimese kvartalini püsinud Venemaa indeksi lähedal ning seejärel langenud, jäädes Eestist siiski ca 20 protsendipunkti võrra kõrgemale tasemele. 2010. aasta suvel kiirenenud hinnatõus väljendub kõige selgemalt just Eestis ja Lätis.

Käibemaksumäära muutused on jälgitavad ka leivatoodete indeksite puhul. Soomes oktoobris 2009, meil juulis 2009 ja Lätis jaanuaris 2009. Võrreldes 2007. aasta jaanuariga olid leivatoodete hinnad 2010. aasta detsembris Lätis 59,5%, Eestis 37,1% ja Soomes 7,4% kõrgemad.

Leivatooted: Eesti, Venemaa, Läti ja Soome, jaanuar 2007 = 100

Leivatooted: Eesti, Venemaa, Läti ja Soome, jaanuar 2007 = 100

Trendid laias maailmas

Teema lõpetuseks vaatame meie indeksite liikumist kõrvuti Euroopa Liidu 27 liikmesriigi keskmise ja USA-ga. 2008. aasta keskpaigani oleme meie liikunud selgelt ennaktempos. Seejärel oleme liikunud, Eesti küll ca 10 protsendipunkti kõrgemal tasemel, väiksemate erinevustega. Näiteks oli THI muutus 2010. aasta juulis võrreldes 2009. aasta juuliga USA-s 1,2%, EL27-s 2,1% ja Eestis 2,8%, kuid 2010. aasta teises pooles oleme hakanud jälle tempot lisama.

THIa: Eesti, EL27 ja USA, jaanuar 2007 = 100

THIa: Eesti, EL27 ja USA, jaanuar 2007 = 100

Piimatoodete hinnad liiguvad meil suurte tõusude ja langustega. Sarnasuste otsimine võib muidugi anda tulemusi, kuid selge on see, et väikesed majandused reageerivad kõigile maailmas toimuvatele muudatustele palju järsemalt kui seda teevad suured majandusruumid.

Piim ja piimatooteda: Eesti, EL27 ja USA, jaanuar 2007 = 100

Piim ja piimatooteda: Eesti, EL27 ja USA, jaanuar 2007 = 100

Põhjalikum ülevaade väljaandes Eesti Statistika Kvartalikiri. 1/11. Quarterly Bulletin of Statistics Estonia (ilmus 31.03.2011). 

Viktoria Trasanov, Statistikaameti hinna- ja palgastatistika osakonna juhataja

Tarbijahinnaindeks jaanuaris

Statistikaameti teatel langes tarbijahinnaindeks 2010. aasta jaanuaris võrreldes eelmise aasta jaanuariga 0,7% ja tõusis võrreldes detsembriga 0,4%.  

Eelmise aasta jaanuariga võrreldes on kõige rohkem kallinenud mootorikütus (36,9%), mis oli ka indeksi suurim mõjutaja. Suuremateks mõjutajateks olid veel 6,2% odavam toit ja 11,5% odavam soojusenergia.

Detsembriga võrreldes olid jaanuaris tarbijahinnaindeksi suuremateks mõjutajateks mootorikütuse ja toidu kallinemine ning rõivaste ja jalatsite soodusmüügid. Detsembriga võrreldes kallines kõige rohkem kütteõli (18,1%) ja odavnesid lennukipiletid (13,8%).  Loe veel

Tootjahinnaindeksid detsembris

Statistikaameti andmetel oli tööstustoodangu tootjahinnaindeksi muutus 2009. aasta detsembris võrreldes novembriga 0,0% ja võrreldes eelmise aasta detsembriga -1,8%.

Tootjahinnaindeksit mõjutas detsembris võrreldes eelmise kuuga keskmisest enam hindade tõus toiduainete tootmises ja hindade langus ehitusmaterjalide tootmises. 2008. aasta detsembriga võrreldes tõusid hinnad enim mäetööstuses. Loe veel

Ehitushinnaindeks langes ka IV kvartalis

Statistikaameti andmetel langes ehitushinnaindeks 2009. aasta IV kvartalis võrreldes eelmise aasta IV kvartaliga 10,0%. 2009. aastal langes indeks 8,5%.

Ehitushinnaindeks langes 2009. aasta igas kvartalis eelmise aasta vastava kvartaliga võrreldes ja seetõttu oli languses ka aasta keskmine indeks. Aasta keskmise ehitushinnaindeksi langus võrreldes eelmise aasta keskmisega oli alates 1995. aastast esmakordne.

Indeksi langust nii IV kvartalis kui ka aastas keskmiselt mõjutas peamiselt tööjõu odavnemine.  Loe veel