Tag Archives: heaolu

Kas raha teeb õnnelikuks?

Detsembri lõpp tähendab paljudele pühasid ja vabu päevi, aga ka suuremal või vähemal määral tarbimist. Kahtlemata on üheks elus olulist rolli mängivaks aspektiks raha. Ometi on raha roll hea elu kujundamisel mõneti vastuolulise tähendusega.

Ühelt poolt suudab jõukam inimene hõlpsamini hakkama saada ning oma soove kergemini teostada. Teisalt omistatakse rahale tihtilugu „kurja juure“ tähendus – raha suutvat täita üksnes kitsa osa inimese vajadusspektrist, rahaga (nii olemasolu kui ka puudusega) võib kaasneda mitmesuguseid probleeme, raha võib tekitada ka hõõrdumisi inimsuhetes. Raha tähtsaks pidavaid inimesi vaadatakse tihtilugu halvustavalt ning seetõttu püüavad paljud oma rahaihalust pigem varjata. Sellele vaatamata ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et raha mängib eluga rahulolus olulist rolli.

Esmalt oleks mõistlik proovida põgusalt pugeda õnne tagamaadesse. Tuleb mainida, et ühest vastust sellele, mis on õnn, ei ole. Õnn võib näiteks peituda nii lõpptulemuses kui ka protsessis, õnne võib hinnata nii väliselt kui ka inimene ise. Levinud on koguni teooriad, et õnnetunnet saab „matemaatiliselt“ määrata, kui positiivsetest tunnetest lahutada negatiivsed. Terminid „õnnelikkus“ ning „eluga rahulolu“ on teineteisega niivõrd läbipõimunud, et neid käsitletakse sünonüümidena. Hoolimata õnne defineerimise keerukusest, on seda aegade jooksul siiski mõõta üritatud, kuna soov ja lootus on ju elu paremaks muuta.

Laias laastus saab inimeste heaolu mõõta objektiivsete ja subjektiivsete näitajate kaudu. Esimesed vaatlevad pigem elukeskkonda (näiteks erinevad majandus-, sotsiaal- ja keskkonnastatistika näitajad). Subjektiivse hinnangu elule annab aga iga inimene ise. Hoolimata sellest, et ühtset meetodit õnne mõõtmiseks ei ole, võib väita, et õnnelik olemist oskab kõige paremini määratleda iga inimene ise. Seetõttu olen veendunud, et õnnelikkuse mõõtmine peaks esmajoones toimuma subjektiivse lähenemise kaudu.

Mis heaolu mõjutab?

Uuringud on välja toonud mitmeid nii isikust endast kui ka taustsüsteemist tulenevaid tegureid, näiteks haridus, tervislik seisund, perekonnaseis, vanus, religioossus, töötus, (poliitiline) keskkond. Üheks olulisemaks õnnelikkust kujundavaks teguriks on aga osutunud jõukus, eeskätt inimese sissetulek. Üldjuhul on välja toodud, et jõukamad hindavad oma eluga rahulolu kõrgemalt, kuid siiski selgub mitmeid huvitavaid nüansse.

Richard Easterlin leidis pisut enam kui 40 aastat tagasi, et kuigi konkreetses riigis tajuvad rikkamad elanikud ennast õnnelikumana kui vaesemad, siis keskmine õnnelikkuse tase rikaste ja vaeste riikide vahel ei ole oluliselt erinev. Veelgi enam, selgus, et pikema aja jooksul sissetulekute kasv konkreetses riigis õnnelikkust ei kasvata. Hoolimata sellest, et seost tollal veel piisavalt ei uuritud, ei olnud see üldlevinud arvamusega kooskõlas ning seetõttu saavutasid tulemused tuntust kui Easterlini paradoks.

Easterlini arvates kipuvad inimesed oma olukorda võrdlema ühiskonnas esineva normiga. Seega mängib sissetuleku absoluutarvust suuremat rolli see, kuhu inimene oma elujärje teistega võrdluses paigutab. Tuleks aga tähele panna, et mitte kõik majandusteadlased pole Easterlini arvamusega nõus ning on tuvastanud, et riikide jõukuse kasvades tõuseb ka keskmine eluga rahulolu.

Sissetulek ja tarbimine

Erinevus inimeste sissetulekus on üks asi, kuid pangaarvele tiksuvast summast tähtsam on hoopis see, mida ja kui palju selle eest tarbida saab. Jõukamate võimalused kulutada on suuremad, aga ka nende soovid ja ootused on kõrgemad. Samuti kipuvad inimesed ennast võrdlema endaga sarnasel elujärjel inimesega. Seega on mõistetav, kui näiteks Viimsis ühekordses majas elav eestimaalane tunneb kadedust kui naabril on kahekorruseline maja, ega tunne heameelt selle üle, et tal üldse on olnud võimalus sellisesse piirkonda maja soetada.

Kas Euroopa rikkamates riikides on rahulolu eluga kõrgem?

Kas rikkamad inimesed on õnnelikumad ning kas kõrgema sissetulekutasemega riikides on ka keskmine hinnang eluga rahulolule kõrgem? Eesti elanike sissetulek ning eluga rahulolu näitaja on positiivselt seotud. Kuigi seose tugevust iseloomustav korrelatsioonikordaja viitab pigem nõrgale seosele, saab seda siiski oluliseks pidada. Vaadates olukorda laiemas kontekstis, siis Euroopa riikide seas saame üsna sarnase tulemuse. Kõrgemate sissetulekutega riikides on ka eluga rahulolu näitaja keskmiselt kõrgem.

Rahal on eluga õnnelikkuse kujundamisel oluline roll mängida, kuid kas õnnelikkuse kasv saab toimuda lõputult? Või tuleb kuskilt piir ette ning inimestele jõuab kohale, et raha polegi ehk eluga rahulolu määramisel niivõrd kriitilise tähtsusega tegur? Selgus, et seos sissetuleku ja eluga rahulolu näitaja vahel on kõigi kaasatud Euroopa riikide puhul positiivne, kuid selle tugevus riigiti on mõneti varieeruv.

Seose tugevus eluga rahulolu ja sissetulekunäitaja vahel kipub olema seda nõrgem, mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta (ostujõu standardi alusel). See tähendab, et mida jõukam on riik, seda vähem omab sealsete inimeste õnnelikkuse kujundamisel tähtsust nende sissetulek. Kuigi tulemused ei viita otseselt Easterlini paradoksi olemasolule, võib sarnaseid jooni antud nähtusega täheldada.

Artiklis leitud nähtust on välja toonud ka mitmed varasemad uuringud. Ühelt poolt saab seda seletada tõsiasjaga, et riigid, kus eluga rahulolu on kõrge, on jõudnud kõrgeima loomuliku keskmise õnnelikkuse taseme ligidale. On loomulik ning ka paratamatu, et kõik ei pea ennast ühtviisi õnnelikuks ning täiendava sissetuleku lisandumine ei panusta oluliselt eluga rahulolu kasvu.

Jõukamates riikides on rohkematele elanikele tagatud materiaalsed vajadused ning üha tähtsamaks muutuvad postmaterialistlikud soovid. Kui esmased tarbimisvajadused on rahuldatud ning rahaline seis võimaldab mugavaks äraolemiseks pisut enamatki, siis lisanduv sissetulek ei tarvitse enam nii palju õnnelikkust kasvatada. Teisisõnu, jõukamate riikide elanike jaoks ei pruugi suurem kontojääk nii palju rõõmu valmistada kui vaesematele.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et suurema sissetulekuga inimesed kipuvad oma rahulolu eluga kõrgemalt hindama. Samas hoiduksin väitest, nagu oleks tegemist kindlasuunalise põhjus-tagajärg seosega, sest mitmed uuringud on viidanud, et aprioorselt eeldatav seos (raha teeb/võib teha õnnelikuks) saab esineda ka vastupidises suunas (rahulolevam/õnnelikum inimene suudab kõrgemat sissetulekut teenida). Kuivõrd olulist rolli raha meie elus tegelikult mängib, jäägu igaühe enda otsustada.

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis „Kas raha teeb õnnelikuks ehk sissetuleku ja eluga rahuolu vaheline seos Eestis ja Euroopa Liidus“ (ilmus 23.12.2016).

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

Metoodika

Andmed pärinevad 2013. aasta Euroopa sissetuleku ja elamistingimuste uuringust (EU-SILC), mil oli kaasatud inimeste heaolu puudutavate küsimuste plokk. Kasutati ühte universaalset näitajat – vastuseid küsimusele „Kui rahul olete üldiselt oma praeguse eluga?“. Vastuseid sai märkida skaalal 0–10, kus 0 tähendas täielikku rahulolematust ja 10 täielikku rahulolu.

Sissetulekut väljendab leibkonnaliikme kohta tuletatud leibkonna ekvivalentnetosissetulek. Ekvivalentnetosissetuleku puhul on summeeritud kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ning jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Tegemist on kaalumata andmetega.

 

Elu mõttest rändeni

Eesti elanike rahulolu oma leibkonna majandusliku olukorraga jääb alla Euroopa Liidu keskmise. Samas Eesti 25–34-aastaste kõrgharidusega noorte seas on see näitaja Euroopa Liidu keskmist kõrgem, mis on kooskõlas näiteks ka sellega, et kõrgharidusega noored pole Eestist välismaale tööle siirdujate seas kõige aktiivsemad.

Eesti palgatase on võrreldes nii-öelda vanade Euroopa Liidu liikmesriikidega tublisti madalam. Vahet kompenseerib veidi EL keskmisest madalam hinnatase, kuid erinevused jäävad siiski püsima. Siiani on Eesti sissetulekute tase olnud põhjus riigist lahkumiseks, mitte tõukejõuks ulatuslikule töömigratsioonile teistest riikidest. Välismaale kolinud ongi kõige enam elukohavahetuse peamise võiduna maininud n-ö inimväärset palka. Lisaks on välja toodud ka inimväärset suhtumist, paremat elukeskkonda ning muretumaid inimesi, teisisõnu palgast sõltumatuid ning pigem elukvaliteediga seotud tegureid.

Alati võib leida ka teistsuguseid arvamusi. Hoolimata keskmisest palgast ja sõbralikust suhtumisest eksisteerib mujalt tulnute suhtes ikkagi nähtamatu sein, mis ei lase sõbralikul suhtumisel areneda tegelikeks sõbrasuheteks. Samuti võidakse üllatusega tõdeda, et Eesti asjaajamise elementaarne kiirus ei pruugi mõnes teises riigis nii elementaarne olla ning maamaja koos 30 hektari metsaga on mõnes riigis päris suur luksus.

Nii võikski loetelu välismaale kolimise plussidest ja miinustest jätkata ning kui arvestada igaühe subjektiivset hinnangut, võib nimekiri päris pikaks venida. Riikide võrdluses on aga parem kasutada hinnangute keskmisi või võrreldavaid suhtarve.

Üks lihtsamaid viise, kuidas inimeste elukvaliteeti hinnata, on neilt küsida, kas olete oma eluga rahul. Saab küsida ka konkreetsemalt – kas oled rahul eluaseme, isiklike suhete, majandusliku olukorra või montypythonlikult elu ja tegevuse mõtestatusega. Selliselt on küsinud ja aidanud inimeste elukvaliteeti Euroopa Liidu riikides mõõta sotsiaaluuring (EU-SILC), kuhu on kaasatud ka mõned EL mittekuuluvad Euroopa riigid.

Elu ja tegevuse mõtestamisega saavad kõige paremini hakkama väikerahvad

Esimesel kohal troonivad islandlased, kes andsid oma elu ja tegevuse mõtestatusele 10-pallisel skaalal enam kui 8 punkti (0 tähendas „üldse ei ole rahul” ja 10 „täiesti rahul”). Üsna vähe jäävad neist maha maltalased, soomlased ning luksemburglased. Esimese viie sekka kuuluvad pisut suurema rahvana lisaks soomlastele ka taanlased. Eesti siin edetabeli tipus ei ole, kuid asub siiski pisut ülalpool Euroopa Liidu keskmist.

Kui elu ja tegevuste mõtestatus on filosoofilisemat laadi sisekaemus, siis rahulolu majandusliku olukorraga hoopis maisemat laadi. Võiks öelda, et siin on tulemused suurel määral korrelatsioonis sellega, milline on erinevate riikide keskmine palk ja selle ostujõud. Näiteks leiab siin tipust Põhjamaad, Šveitsi ja Hollandi, pingerea lõpust aga Balti riigid ja enamiku Ida-Euroopa riike. Seega tundub üsna mõistetav Eesti inimeste tung kolida näiteks Põhjamaadesse, et parandada enda ja leibkonna majanduslikku olukorda.

Eesti kõrgharidusega noored ja nende Euroopa eakaaslased

Kõigi Eesti ühiskonnarühmade puhul ei oleks majandusliku olukorra parandamiseks välismaale tööle minek aga täiel määral põhjendatud. Üks selline rühm on kõrghariduse omandanud 25–34-aastased inimesed. Ühelt poolt ei ole päris tipus nemadki – Soome, Šveitsi ja Hollandi kõrgharidusega noortele jäädakse rahulolus leibkonna majandusliku olukorraga alla. Teiselt poolt aga ollakse ühes rühmas Eestist märgatavalt jõukamate riikide Saksamaa ja Prantsusmaaga.

Kas selline tulemus tähendab, et Eesti ei pea ajude äravoolu pärast muretsema? Peab ikka. Jätkuvalt suundub kõrgharidusega noori välismaale elama ja tööle ning paljud neist ei pöördu kodumaale tagasi. Samas ei saa ka öelda, et probleem selle rühma migratsiooni ja piiriülest töörännet põhjustava peamise faktori ehk majandusliku heaolu osas oleks väga terav. Mõne teise ühiskonnarühma puhul on probleem palju teravam. Sellest annab märku ka töörände statistika – välismaale tööle siirduvad pigem madalama haridustasemega inimesed. Lõpetuseks – Eesti kõrgharidusega noored on elu ja tegevuse mõtestamisel pingereas Euroopa tipus ning saavad mõtestamisega sama hästi hakkama kui Soome kõrgharidusega noored.

Ülevaade EL riikide elukvaliteedi ja heaolu näitajatest on Eurostati veebilehel.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Säästva arengu trendid viimasel kümnendil

Statistikaameti vastvalminud kogumik „Säästva arengu näitajad“ annab ülevaate Eesti säästva arengu strateegia rakendamisest ja sihtmärkide poole liikumisest viimase kümnendi jooksul.

Säästval arengul on neli omavahel seotud eesmärki: saavutada inimeste heaolu kasv ja suurendada sotsiaalset sidusust nii, et säiliks Eesti kultuuriruumi elujõud ja ökoloogiline tasakaal. Kogumikus esitatud näitajate asjakohasuse kirjeldus seob mõõdikud säästva arengu kontseptsiooniga, meetmete kirjeldused annavad aga laiema pildi riigi sammudest jätkusuutliku arengu tagamisel, esitatud on asjakohaste arengukavade ja strateegiate eesmärgid.

Kaks kolmandikku säästva arengu trendidest on praegu (nagu ka kümme aastat tagasi) positiivse suunaga. Ülejäänute puhul esineb paigalseis või hoopis negatiivne suundumus. Võime rõõmustada oluliste majandusliku jõukuse ja innovatsiooni näitajate kasvu üle, riigi rahandus on tasakaalus, tööhõive kasvab ja tööpuudus väheneb, haridus- ja elukvaliteedi näitajad paranevad jätkuvalt. Eluolu on turvalisem ja kanname rohkem hoolt looduse liigilise mitmekesisuse säilimise eest.

Eestit teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes pilt nii roosiline pole. Selgub, et mitmes Eesti jaoks positiivse arenguga valdkonnas oleme endiselt mitmete näitajate osas koos Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega mahajääjate hulgas. Isegi jõudsalt paranenud näitajate puhul nagu SKP, tootlikkus, teadus- ja arendustegevuse kulutuste osatähtsus, kõrgtehnoloogiliste toodete eksport ning keskkõrg- ja kõrgtehnoloogilise tööstuse hõive, oleme jätkuvalt allpool ELi keskmist.

Eesti kultuuriruumi elujõulisuse säilimine on üks neljast säästva arengu põhivaldkonnast. Kahjuks on iive, mis väljendab kultuurikandjate arvukust ja kaudselt inimkapitali taastootmist, pärast vahepealset tõusu, taas languses. Teisegi rahvastikuprotsesse iseloomustava olulise näitaja – vanadussõltuvusmäär – trend on suunaga halvemuse poole, mis näitab, et tööealiste inimeste osatähtsus elanikkonnas väheneb, samas kui pensioniealiste osatähtsus suureneb. Siiski on kultuuri jätkusuutlikkuse puhul ka positiivseid trende – kasvanud on nii kultuurivaldkonnas tegutsejate kui ka kultuuri tarbijate arv.

Kas tõesti jäävad Eestile pärast kümmet aastat säästva arengu strateegia rakendamist pooltühjad pihud? Mitte päris, Eesti edu ligi kahe kolmandiku näitajate osas kaalub üles selle, et ligi poolte näitajate osas oleme allpool EL-i keskmist taset, sest mõõdame ju Eesti säästva arengu strateegia eesmärkide poole liikumist. Lisaks on ka mõned viljad juba nopitud: mitme eesmärgi soovitud sihttase on saavutatud või jääb selgelt määratud taseme piiridesse. Haridusvaldkonna näitajad on Eestis ajalooliselt tugevad – tipptasemel teadmiste ja oskustega õppurite osatähtsuselt jääme maha vaid Euroopa Liidu parimatest. Samuti oleme pigem edukate hulgas kõrgharitute osatähtsuse poolest, kus eesmärgiks seatu on saavutatud. Taastuvenergia kasutamisel energia lõpptarbimises ja taastuvenergiast toodetud elektri kogutarbimises oleme jõudnud seatud sihttasemeni.

Majanduse energiamahukuse, metsa varumise ja põlevkivi kaevandamise piirmäär on jäänud allapoole seatud piirtaset – põlevkivi aastast kaevandamismahtu ja optimaalset raiemahtu metsavaru kasutamisel ei ole ületatud.

Olulised tulevikku plaanitud tipud on veel võtmata. Käeulatusest on väljas mitmed olulised heaolu ja elukvaliteedi sihtmärgid: tootlikkuse arengueesmärgist (80% ELi tasemest) on puudu üheksa protsendipunkti, teadus- ja arendustegevuse kulutuste eesmärgist (3% SKP-st) 1,26 protsendipunkti. Innovaatika valdkonna areng ei küündi ekspordi, hõive ja tehnikaalade kõrgtasemel õpetamise sihtmärkide tasemeni, samuti ei ulatu elukestva õppe ja elukvaliteedi mitme näitaja väärtus veel seatud sihtmärgini.

Kümneaastast strateegiaperioodi kokku võttes võib öelda, et säästva arengu rindel tegutseb Eesti suuremate muutusteta. Elu Eestis on paranenud, kuid eesminejatele järelejõudmiseks on samm jäänud lühikeseks.

Kaia Oras, Statistikaameti majandus- ja keskkonnastatistika osakonna juhataja asetäitja

 

Eesti mehed naistest muretumad

Alla veerandi Eesti elanikest hindab oma heaolu hästi edenevaks, sealjuures annavad mehed naistest optimistlikuma hinnangu nii heaolule kui ka oma enesetundele.

Soolisest ebavõrdsusest rääkides on üldteada faktid, et Eestis elavad naised meestest kümme aastat kauem, kuid saavad veerandi võrra vähem palka. Gallupi hiljutised uuringud käsitlesid soolisest aspektist heaolu ja enesetunnet.

Selleks, et tunnistada oma heaolu hästi edenevaks tuli kümnepalliskaalas anda hetkeseisule hindeks vähemalt 7 ja loodetavale olukorrale viie aasta möödudes vähemalt 8. Maailmas keskmiselt suuri soolisi erinevusi ei täheldatud, küll aga üksikutes riikides. Eriti olid hinnangud meeste kasuks kaldu endise N.Liidu territooriumil, erandina Läti. Seevastu kõige kõrgemalt oma heaolu hinnanud taanlastel õilmitses just õrnem pool.

Samalaadset sotsialismi varju täheldati enesetunnet puudutavate küsimuste puhul, kusjuures mitmel puhul paiknes Eesti just nende riikide hulgas, kus soolised erinevused kõige märgatavamad.

Sellegipoolest ei erinenud Eestis antud vastused drastiliselt muust Euroopast. Küll tundub, et Eesti mehed on Euroopa foonil muretumad ja ei kaeba niivõrd valude üle. Selge on ka see, et needsamad muretud ei paku vastassoole küllaldast väljapuhkamisvõimalust.

Aavo Heinlo, Statistikaameti peaanalüütik

Heaolu ja elukvaliteedi mõõtmine

Juba aastaid on püütud leida viisi, kuidas mõõta ühiskonna heaolu. 2011. aasta mais avaldas OECD parema elu indeksi ning oktoobris raporti “Kuidas elu läheb?”, nende põhjal on riikidel võimalus võrrelda inimeste heaolu üheteistkümnes erinevas kategoorias.  

OECD raport „Kuidas elu läheb? Mõõtes heaolu“ on 2009. aastal ilmunud Stiglitz-Sen-Fitoussi heaolu kontseptsiooni edasiarendus. Heaolu on mitmedimensiooniline, hõlmates keskkonda, majandust ja sotsiaalelu. Sarnaselt Stiglitzi raportile kasutab OECD heaolu mõistet üldistusena, mille alla koonduvad materiaalsed, elukvaliteedi ning jätkusuutlikkuse näitajad. Arvestatud on nii objektiivsete kui subjektiivsete heaolu aspektidega, sest oluline pole mitte ainult see, millised on tegelikud elamis- ja töötamistingimused, vaid ka see, kuidas inimesed ise oma elukvaliteeti tajuvad ning hindavad.

Näitajate valikul on lähtutud rahvusvahelistest põhimõtetest: poliitiline tähtsus, algandmete kvaliteetsus, võrreldavus ja andmete kogumise sagedus. Kuna paljud OECD välja pakutud näitajad ei vasta nõutud kriteeriumitele, siis tuleks neid esialgu käsitleda kui materjali, mida tulevikus täiendatakse. Ideaalis peaksid andmed põhinema rahvusvaheliselt kooskõlastatud riiklikul statistikal.

OECD heaolu ja progressi mõõtmise raamistik

OECD heaolu ja progressi mõõtmise raamistik

Elukvaliteedi näitajad

Elukvaliteedi näitajad hõlmavad kaheksat valdkonda: tervis, töö- ja pereelu ühitamine, haridus, kogukond, turvalisus, valitsemine ja kodanikkond, keskkond ning subjektiivne heaolu. Mida nendes valdkondades mõõdetakse? 

Tervis

OECD on välja valinud kuus elukvaliteeti mõõtvat tervisenäitajat, mis tuginevad põhiliselt sotsiaal- ning terviseuuringutel: oodatav eluiga sünnimomendil, imikusuremuskordaja, enese-hinnanguline üldine terviseseisund, pikaajalise haiguse olemasolu, igapäevaelu takistavate terviseprobleemide olemasolu ja ülekaalulisus. 

Töö- ja pereelu ühitamine

Töö- ja pereelu ühitamise analüüsimisel on OECD kasutanud viit näitajat: pikad tööpäevad, tööga seotud liikumisele kulutatud aeg, hõivatute isiklikule ja vaba aja tegevusele kulutatud aeg, rahulolu ajajaotusega, kooliealiste laste emade tööhõive määr. 

Haridus

Haridusnäitajad, mille alusel OECD hindab riikide arengutaset, on: vähemalt keskharidusega inimeste osatähtsus 25–64-aastaste hulgas, 25–64-aastaste elukestvas õppes osalemise määr, 15-aastaste oodatav õpiaeg, 15-aastaste lugemisoskus ja noorte teadmised kodanikuõpetusest. 

Kogukond

Näitajad, mis mõõdavad kogukonna tugevust, on: tunnetus toetusvõrgustiku olemasolust, sotsiaalsete kontaktide sagedus, vabatahtlikule tegevusele kulutatud aeg ning usaldus teiste inimeste vastu. 

Turvalisus

OECD ühiskonna turvalisust mõõtvad näitajad on: tapmiste arv 100 000 inimese kohta, kuriteo ohvriks langenute osatähtsus, laste vastu suunatud vägivald, inimeste osatähtus, kes tunnevad ennast oma naabruskonnas turvaliselt. 

Valitsemine ja kodanikkond

OECD pakutud indikaatorid on: valimisaktiivsus, osalemine poliitilistes tegevustes, avaliku konsultatsiooni olemasolu õigusloome küsimustes, inimeste usaldus institutsioonide vastu. 

Keskkond

Keskkonna kvaliteedi hindamisel on OECD kasutanud objektiivseid ja subjektiivseid näitajaid: õhusaaste, keskkonnast tingitud tervisekadu, rahulolu elukeskkonna kvaliteediga, juurdepääs rohelistele aladele. 

Subjektiivne heaolu

OECD subjektiivse heaolu näitajaid on kaks: eluga rahulolu ja mõju tasakaal. 

OECD eesmärk ei ole seada riike pingeritta, vaid organisatsioon püüab kujundada ning levitada ühiseid arusaamu heaolu mõõtmisest, et inimesed oleksid teadlikumad ühiskonnas toimuvatest protsessidest. 

Milline on Eesti olukord nende elukvaliteedi näitajate põhjal, loe Eesti Statistika Kvartalikiri nr 4/11 artiklist „Heaolu ja elukvaliteedi mõõtmisest OECD näitajate põhjal“ (ilmus 30.12.2011).  

Karolin Kõrreveski, Statistikaameti analüütik