Tag Archives: haridus

Viis korda rohkem välisüliõpilasi ja kaks korda rohkem mitmekesisust

Eesti ülikoolidesse leidis eelmisel õppeaastal tee rekordarv välisüliõpilasi. Välisriikidest tulnud tudengeid õppis meil 5043 ehk umbes Türi suuruse linna jagu rahvast.

Välisüliõpilaste osatähtsus kogu Eesti kraadiõppe tudengite hulgast on samuti aasta-aastalt kasvanud, tipnedes möödunud aastal 11% juures. Selle tõusu taga on ka fakt, et 12 aasta jooksul on kogu Eesti tudengite arv vähenenud rohkem kui 20 000 õpilase võrra.

Allikas: EHIS, HaridusSilm

Välisüliõpilasi tuleb üha rohkematest riikidest

Eelmisel õppeaastal tuli Eestisse õppima välisüliõpilasi 126 erinevast riigist. See on üle kahe korra rikkalikum päritolude skaala kui 12 aastat tagasi. Rohkem kui pooled välisüliõpilastest olid pärit Euroopast (55%), ligi kolmandik Aasiast (30%) ja kümnendik Aafrikast (9%). Kõige rohkem välistudengeid saabus lähinaabrite juurest Soomest ja Venemaalt (kokku 36%). Läti ja Leedu tudengite seas Eesti paraku kõige populaarsem valik ei ole – kokku oli neist riikidest 150 üliõpilast (3%). See jääb alla nii Ukraina, India, Türgi, Bangladeshi kui ka Gruusia päritolu välisüliõpilaste arvule. Võrdlusena võib välja tuua, et Soomes oli Eurostati andmeil enim välisüliõpilasi pärit Venemaalt ja Hiinast. Läti ülikoolides õpib enim Usbekistani ja Saksamaa tudengeid.

Allikas: EHIS

Seejuures on huvitav märkida, et erinevate maailmajagude välisüliõpilased eelistavad Eestis õppides erinevaid haridusastmeid. Eurooplased on enim huvitatuid bakalaureuseõppest. Aafrikast pärit õppurid valivad bakalaureuse- ja magistriõpet võrdselt. Ameerikast, Aasiast ja Austraaliast saabunute hulgas on aga selgelt populaarseim magistriõpe.

Välistudengite osatähtsus EL keskmisel tasemel

Eurostati viimaste andmete kohaselt oli 2016/2017. õppeaastal Eesti välisüliõpilaste osakaal Euroopa Liidu keskmisel tasemel  (8%). Kõige suurem oli välisüliõpilaste osakaal Luksemburgis, Küprosel ja Austrias. Kõige väiksem aga Horvaatias, Hispaanias ja Kreekas. Absoluutarvudelt õpib enim välisüliõpilasi Saksamaal ja Prantsusmaal – kahes riigis kokku veidi üle poole miljoni. Kõigis ELi riikides (v.a Suurbritannia) õppis välisüliõpilasi kokku Eesti elanike arvuga samas suurusjärgus – ca 1,3 miljonit.

Allikas: Eurostat 

2018/2019. õppeaastal jagunesid välisüliõpilased Eestis erinevate haridusastmete vahel sarnaselt EL keskmisega. Kõige rohkem õppis Eestis välisüliõpilasi magistriõppes (49%). Veidi vähem õpitakse bakalaureuseastmes (41%) ja viimasel kohal on doktoriõpe (10%). Selline proportsioon ei ole omane aga kõigile riikidele. Näiteks Rootsis, Portugalis ja Hispaanias on doktorantide osakaal välisüliõpilaste hulgas Eestist kaks korda suurem. Poolas ja Kreekas on sama näitaja aga Eestist kuus korda väiksem. Kreeka eristub ka sellega, et seal on valdav osa just bakalaureuseõpet valinud välistudengeid (96%). Bakalaureuseõpe on keskmiselt populaarsem ka Poolas, Hollandis, Itaalias ja Küprosel õppivate välistudengite hulgas.

Loe 26. augustil ilmuvast jätkuloost, mida ja kus välisüliõpilased meil õpivad.

 

 

Rohkem infot Statistikaameti analüütik Käthrin Randoja

 

METOODIKA

Välisüliõpilaste all käsitletakse Eesti ülikoolidesse immatrikuleeritud üliõpilasi. Erasmuse jms programmide kaudu saabuvaid külalisüliõpilasi antud andmed ei kajasta. Välisüliõpilaseks olemise staatuse määrab alates 2014/2015. õppeaastast ära EHISesse andmeid sisestav ülikool. Enne seda loeti välisüliõpilaseks need üliõpilased, kelle elukohamaa ei ole EHISes “Eesti” (või “määramata” või “tühi”) ning kel ei ole samaaegselt EHISe andmetel alalist elamisõigust/pikaajalise elaniku elamisluba ning kelle kodakondsus pole Eesti.

Välisüliõpilaste päritolumaana kajastatakse tudengi varasemat elukohamaad ja selle puudumisel kodakondsust (3% õpilaste puhul). Alates 2016. aastast on andmed kaalutud, st kui mõni üliõpilane õpib mitmel õppekaval, siis ei kajastu ta andmetes mitmekordselt. 2018/2019. õppeaastal õppis kahel õppekaval korraga 4 välisüliõpilast.

Andmete lihtsustamise huvides on bakalaureuseõppe mõiste alla koondatud ka rakenduskõrgharidusõpe. Magistriõppe mõiste alla on liidetud ka integreeritud õpe. Eurostati kaudu saadavad andmed on viitajaga. Antud blogiloos kasutatud Eurostati andmed on 2016/2017. õppeaasta kohta.

 

Eesti 15 aastat Euroopa Liidus

Tänavu tähistasime Eesti taasiseseisvumise 28. aastapäeva. Et ligikaudu poole sellest ajast oleme olnud ka Euroopa Liidu liikmed, siis oli kohane teha ülevaade Eesti  arengust Euroopa Liidus oldud aja jooksul.

Eesti esimest 15 aastat Euroopa Liidus võib hinnata pigem positiivselt: Eesti positsioon Euroopa Liidu riikide seas on enamasti paranenud, mõõdikute väärtused aastal 2017 on võrreldes 2004. aasta väärtustega valdavalt paranenud ning suurem osa Euroopa Liidu poolt seatud eesmärke oli 2017. aastaks Eestil täidetud.

Euroopa Liiduga (EL) ühinemine oli ligi kümneaastane protsess, kuid 1. mail 2004 sai Eestist Euroopa Liidu liige. Liitumislepingu allkirjastasid president Arnold Rüütel ja välisminister Kristiina Ojuland.

Statistikat liikmesriikide kohta on palju ja neist valikut teha pole kerge. Blogiloo aluseks on ELi ühes olulises strateegias „Euroopa 2020“ seatud eesmärgid ja Eurostati andmed.

Strateegias eesmärgid on jagatud viide valdkonda: 1) tööturg, 2) haridus, 3) teadus- ja arendustegevus, 4) kliimamuutused ja energia ning 5) vaesus ja sotsiaalne tõrjutus.

Strateegias toodud valdkondade kaupa saame lühidalt öelda, et

  • Tööturuga seotud näitajate osas võime Eestist rääkida pigem positiivses võtmes.
  • Haridusvaldkonna näitajate osas on olukord nii ja naa – kolmanda taseme hariduse osatähtsusega on olukord pigem hea, aga koolist väljalangemine on pigem probleem.
  • Eesti oma arendus- ja teadustegevusse tehtud investeeringute osatähtsusega püstitatud näitaja kontekstis hoobelda ei saa, aga eks see teema ole probleemiks enamuses ELi riikides. Lisaks on kulude suurendamine mõõdikuna kaheldava väärtusega.
  • Kliimamuutuste ja energia valdkonnas ei ole Eestil kokkulepitud näitajate kontekstis põhjust häbi tunda. Kas valitud on olukorda kõige paremini iseloomustavad mõõdikud, ei ole Statistikaameti otsustada.
  • Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas on Eestil selged probleemid. Eesti ei ole selles valdkonnas küll ELi kehvemate seas, kuid parematest oleme üsna kaugel.

Strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide täitmine Eestis ja olukorra muutus ELs oldud aastate jooksul

 

 

Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski

 

Metoodika

Tabelis välja toodud valdkondlike eesmärkide täitmiste ja hinnangute muutumiste lugemisel peab arvestama järgmiste asjaoludega:

  • kliimamuutuste ja energia valdkonnas on vaadeldavas strateegias püstitatud kolm eesmärki, kuid energiatõhususe andmeid Eurostati kodulehelt ei leidnud. Seega saame siin vaadata kaht näitajat.
  • vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas on strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärgiks, et vaesuses või vaesuse ohus ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arv kahaneb ELs vähemalt 20 miljoni võrra. Riigiti on eesmärk jäetud jaotamata ja seega ei saa rääkida eesmärgi täitmisest Eesti kontekstis. Küll vaatab Eurostat teemat läbi nelja näitaja, kus otsene eesmärk püstitamata, aga kus saame hinnata näitaja muutumist positiivses või negatiivses suunas.

Kas pai või tukast sugeda?

„…Kes see mõistis, aru sai, sellele ta tegi pai…“ kõlab vana laulusalm. Tänane haridus ei eelda pelgalt enam soravat lugemisoskust ja luuletuse peast esitamist, vaid ka ise vajalike materjalide leidmist ja seda sageli just digimaailmast. Järjest laieneb ka õppijate vanusegrupp, ehk õppima võib asuda ükskõik mis eas.

Üleilmne säästva arengu eesmärk „Tagada kõigile kaasav, õiglane ja kvaliteetne haridus ning elukestva õppe võimalused[1]“ on Eestis seotud hariduse eri vormide arendamise ja elanikkonna erinevate gruppide osalemise tõhustamisega haridussüsteemis.

Haridusvaldkonna üleilmse eesmärgi suunal pigem jõulise edasiliikumise eest võime endale teha pika pai. Loorberitele puhkama ei tasu aga jääda ning hariduse kvaliteedi parandamise ja õpingute jätkamist takistavate tegurite vähendamisega peab tegelema pidevalt. Innovatsioon ja haridus on Eesti   jätkusuutlikkuse baaskapital. Kitsamas mõttes on haridus meie konkurentsivõime alus, laiemas mõttes pakub ilmselt just teadus välja lahendusi üleilmsete keeruliste probleemide lahendamiseks.

Tipptasemel teadmiste ja oskustega õpilaste osatähtsus on alates 2012. aastast Eestis pidevalt suurenenud ning rahvusvahelises võrdluses oleme Euroopa Liidu riikide paremiku hulgas.

Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on Eesti haridustemaatika näitajad heas seisus. Näiteks  kõrgharidusega 30–34-aastaste elanike osatähtsuse näitaja poolest on Eesti ELi esikümnes. Riigisiseselt suureneb näitaja aasta-aastalt – kui aastal 2000 oli näitaja 30,4%, siis 2017. aastal koguni 48,4%.

EL esikümnes on Eesti ka oma elanike digioskuste poolest. 2017. aasta andmete kohaselt oli Eestis 60 protsenti 16–74-aastastest elanikest vähemalt algtasemel digioskustega. Neist 35%-l on digioskused vähemalt kesktasemel. Sugude lõikes digioskused eriti ei erine, küll on märgatav erinevus eagruppide vahel – kõige edukamalt saavad digimaailmas hakkama noored ja kõige vähem eakad. Õnneks on aastate lõikes vanusegruppide-vaheline digilõhe siiski järjest vähenenud.

Erialaste ja digioskuste arendamise kõrval tegelevad Eesti inimesed järjest rohkem ka oma huvide ja hobidega ning lisaks lastele ja noortele osalevad huvihariduses üha enam ka täiskasvanud, sealhulgas suureneb just meeste osakaal.

Hea meel on ka näha, et Eesti inimesed ei piirdu vaid ühe omandatud haridusega ning kasutavad üha enam elukestva õppe võimalusi. Kui 2000. aastal kasutas võimalusi 6,3%, siis 2017. aastal juba 17,1% 25–64-aastastest elanikest. Järjest enam täiendatakse end ka juba õpitud erialaga seotud koolitustel ning omandatakse täiesti uusi erialasid.

„Tukast sugeda“ saame vaid õpinguid mittejätkavate madala haridustasemega noorte näitaja poolest. Seejuures on läbi aastate olnud õpinguid mittejätkavate noorte meeste osatähtsus suurem kui nende naissoost eakaaslastel. Kuigi madala haridustasemega noorte näitaja väärtus on EL keskmisest isegi pisut suurem, on see alatest aastast 2000. aastast olnud õnneks kahanev.

190103_haridus_kassiga-01

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda veebikogumikus, veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

[1] ÜRO tegevuskava 20301 seab eesmärgi tagada tasuta, õiglane ning kvaliteetne alg- ja keskharidus kõigile. Enne kooli on vaja arendada väikelapsi, et nad oleksid valmis algharidust omandama. Suurendada tuleb noorukite ja täiskasvanute arvu, kellel on tehnilised ning kutseoskused tööhõives osalemiseks. Tuleb jõuda selleni, et kõigil õppuritel on säästva arengu toetamiseks teadmised ja oskused. Tähtis on jõuda jätkusuutliku eluviisini, väärtustada soolist võrdõiguslikkust, rahu ja vägivallatut kultuuri, maailmakodanikuks olemist ning kultuurilist mitmekesisust. Õppeasutused peavad looma soodsa õpikeskkonna, olema lapsesõbralikud ja arvestama puuetega inimeste vajadusi. Arenenud riike kutsutakse üles panustama arenguriikide kutseharidusse, info- ja sidetehnoloogiasse, tehnilistesse ja insenerihariduse programmidesse ning õpetajakoolitustesse.

Eneli NiinepuuEneli Niinepuu, ekspert

Kaia OrasKaia Oras, juhtivanalüütik

 

Üldhariduskoolis on meesõpetajaid alla kuuendiku

Statistikaameti andmetel oli 2017/2018. õppeaastal üldhariduskoolides 14 905 õpetajat, neist naisi 86% ja mehi 14%.

Eesti üldhariduskoolis oli kõige rohkem 51–60-aastaseid õpetajaid, sellesse vanuserühma kuulub ligikaudu iga kolmas nais- ja iga neljas meesõpetaja. Alla 30-aastane oli iga kümnes nais- ja ligikaudu iga kuues meesõpetaja. Üle 60-aastaseid õpetajaid oli meeste ja naiste seas peaaegu ühepalju, mehi 17% ja naisi 16%.

Millises kooliastmes õpetavad naised, millises mehed?

Meesõpetajaid oli 2121, neist ligi neljandik õpetas esimeses kooliastmes (I–III klass), üle poole teises kooliastmes (IV–VI klass), 72% kolmandas kooliastmes (VII–IX klass) ning alla poole gümnaasiumiastmes.*

Naisõpetajaid oli 12 784, peaaegu pooled neist õpetasid esimeses kooliastmes, 66% teises kooliastmes, üle poole kolmandas kooliastmes ning gümnaasiumis ligi neljandik.*

Mehi leiab kõige rohkem kolmandast kooliastmest. Naisi leiab rohkem nii põhikooliastmest kui ka gümnaasiumist. Kõige vähem õpetajaid on gümnaasiumis. Sellest saab järeldada, et suur osa õpetajatest töötab osakoormusega ja õpetab erinevates kooliastmetes.

Ained, mida annavad üle 60-aastased õpetajad

Üle 60-aastaste naisõpetajate seas oli kõige enam keeleõpetajaid (29% selles vanuses naisõpetajatest), ent leidus ka kehalise kasvatuse õpetajaid (4%). Erilisena saab välja tuua, et naised olid esindatud ka klassiõpetajate hulgas (8%), samal ajal kui meeste seas selles vanuses klassiõpetajaid polnudki.

Üle 60-aastaste meesõpetajate puhul joonistus välja trend, et nemad õpetavad reaalaineid ja tehnoloogia valdkonda, väikseima osatähtsusega on humanitaar- ja sotsiaalained.

Õpetajad on asendamatu osa haridussüsteemist. Nende ülesandeks on anda edasi teadmisi ning toetada noorte kasvamist tublideks ja toimetulevateks täiskasvanuteks. Jõudu ja jaksu kõikidele õpetajatele ning head õpetajate päeva!

 

 

Krislin Metsis, Statistikaameti praktikant

 

Analüüsis on kasutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi andmeid seisuga 10.11.2017.

* Õpetajate osatähtsus kooliastmeti ei anna kokku 100%, sest üks õpetaja võib õpetada mitmes astmes.

Lapsed vajavad koolis turvatunnet ja hoolimist

Noorematele lastele meeldib koolis rohkem ehk koolimeeldivus väheneb vanusega, Eestis enam just tüdrukute hulgas. Koolimeeldivust aitavad suurendada turvatunne koolis, sõbrad ja õpetajad, kes lapsi kuulavad ning nende arvamusest hoolivad.

Perekonna järel teine oluline subjektiivse heaolu allikas laste elus on kool. Seal veedavad nad suure osa ajast. Peale teadmiste omandamise on kool paik, kus lapsed loovad sõprussuhteid ja koguvad oskusi eluks. Riiklik õppekava raamib nende kasvamist tublideks ja toimetulevateks täiskasvanuteks. Kuigi koolile on väga oluline keskenduda edule, võib see kaasa tuua üldise koolikeskkonna muutumise teisejärguliseks. Ka õpilaste tervisekäitumise uuring (HBSC) ja PISA-test on rõhutanud õpilaste akadeemiliste tulemuste ning subjektiivse heaolu vastuolu eri riikides. See omakorda on toonud koolimeeldivuse kui olulise teema laiema avalikkuse huvivälja. Üha enam on hakatud rääkima koolist kui lapse heaolu allikast ning selle tähtsusest tubliks ja täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks kasvamisel.

Jacobsi fondi rahastusel korraldatud rahvusvaheline laste subjektiivse heaolu uuring „Children’s Worlds“ (ISCWeb), mis hõlmas 16 riiki üle maailma (ligi 55 000 last, Eestist üle 3000), käsitles teiste teemade kõrval ka 8-, 10- ja 12-aastaste laste hinnanguid koolile. Laste hinnangute iseärasus on vastata skaala positiivsemale poolele. Seetõttu võtsid uurijad vaatluse alla laste rühmad, kes andsid maksimumhinnanguid (Kutsar jt 2018) ehk need, kellele väga meeldis koolis käia. Järgnevalt käsitlemegi, kuidas laste hinnangutes koolimeeldivus muutub ning millised tegurid seda mõjutavad.

Vanematele lastele meeldib koolis vähem
Laste hinnangud koolimeeldivusele erinevad riigiti (vt joonis). Näiteks Nepalis ja Etioopias suhtuvad lapsed kooli väga positiivselt, kuid Saksamaal ja Eestis on lapsed oluliselt kriitilisemad. Õpilasi, kellele väga meeldib koolis, on üldiselt vähem Euroopa riikides (Saksamaa, Eesti, Suurbritannia, Poola, Norra) ja rohkem majanduslikult vähem arenenud riikides (Etioopia, Nepal, Alžeeria).

Võrreldes koolimeeldivuse muutust nelja kooliaasta jooksul ehk 8- ja 12-aastaste laste seas, ilmneb sarnane muster: grupp, kellele väga meeldib koolis käia, on nooremate laste hulgas suurem ja kahaneb vanuse tõustes. Erandid on Nepal ja Etioopia, kus laste osatähtsus, kellele väga meeldib koolis, tõuseb koos vanusega. Jooniselt on näha, et riikides, kus koolimeeldivus vanusega väheneb, erineb ka vähenemise kiirus. Näiteks kui pooltele 8-aastastele Eesti lastele väga meeldib koolis käia, siis 12-aastastest lastest meeldib see ainult 14%-le. Seega nelja kooliaasta jooksul vähenes koolimeeldivus Eestis ligi neli korda. Koolimeeldivus väheneb riigiti valdavalt vähem 8–10-aastaste hulgas ja rohkem vanuses 10–12 aastat.

Tüdrukute ja poiste koolimeeldivus väheneb erineva kiirusega
Analüüsides koolimeeldivuse muutusi tüdrukute ja poiste seas, toovad Kutsar ja Kasearu (2017) välja, et osas riikides vähenes koolimeeldivus rohkem tüdrukute ja teistes just poiste hulgas. Näiteks poiste seas vähenes koolimeeldivus enam Alžeerias, Türgis ja Rumeenias. See tähendab, et 8-aastaste tüdrukute ja poiste koolimeeldivus oli üsna sarnane, kuid 12-aastaste vanuserühmas oli poiste koolimeeldivus vähenenud märgatavalt rohkem kui tüdrukutel.

Tüdrukute hulgas vähenes koolimeeldivus rohkem Eestis, Poolas, Suurbritannias, Israelis, Maltal ja Lõuna-Koreas. Nendes riikides oli 8-aastaste tüdrukute hinnang koolimeeldivusele kõrgem võrreldes sama vanade poistega, kuid 12-aastastel oli poiste ja tüdrukute koolimeeldivus enam-vähem samal tasemel.

Kõige enam vähenes koolimeeldivus Eestis, kus 8-aastastest tüdrukutest
65%-le meeldis väga koolis käia, kuid 12-aastaste tüdrukute hulgas oli selliseid 15%. See tulemus näitab, et Eesti tüdrukud suhtuvad haridustee alguses kooli positiivsemalt kui poisid, kuid nelja aasta jooksul suureneb nende kriitilisus poistega võrreldes rohkem.

Koolimeeldivuse mõjutajad
Mis mõjutab laste koolimeeldivuse kahanemist nelja vaadeldud kooliaasta jooksul? Kutsar ja Kasearu (2017) toovad välja, et koolimeeldivus ei seisne ainult ühes hinnangus koolile, vaid on pigem kooliõhkkonna ja -suhete hinnangute kogum võrrelduna lapse ootuste ja isiklike kogemustega koolis.

Koolimeeldivust mõjutab nii Eestis kui ka teistes riikides kõige enam see, kui turvaliselt õpilane ennast koolis tunneb. Peale turvalisuse mõjutavad koolimeeldivust ka õpetajad ja kaasõpilased. Koolimeeldivus püsib kõrge, kui kool on koht, kus lapsel on hea olla, kui teda koheldakse õiglaselt, kuulatakse ära ja tema arvamus loeb. Seega on koolimeeldivusel potentsiaali aastate jooksul ka suureneda, kui lapsed kogevad, et koolis väärtustatakse nende isiksust ja arengut. Eriti mõjutavad koolimeeldivuse säilimist ja suurenemist sõbrad.

Peale selle avaldavad mõju ka koolivälised tegurid, näiteks lapse kodune olukord ja ühistegevus eakaaslastega.

Laste aktiivne osalus koolielus, õpetajate ja klassikaaslaste hooliv ning mõistev suhtumine toetab heaolu loova koolikeskkonna arengut.

Kadri Raid, Statistikaamet
Dagmar Kutsar, Tartu Ülikool
Kadri Soo, Tartu Ülikool


Pikem ülevaade rahvusvahelisest laste heaolu uuringust ilmus Kvartalikirjas 1/2018.

Käesolev blogilugu valmis ETAGi PUT1530 raames.

Kasutatud kirjandus
Kutsar, D. and Kasearu, K. (2017). Do children like school – crowding in or out? An international comparison of children’s perspectives. Children and Youth Services Review, No 80, 140–148.
Kutsar, D., Raid, K. ja Soo, K. (2018). Rahvusvaheline laste heaolu uuring – võimalus arendada lastekeskset statistikat. Kvartalikiri 1/2018, lk 21–28.

 

Noored eelistavad õppida tehnika, tootmise või ehituse valdkonna erialadel

Pidevalt arenevas maailmas saab haridus aina olulisemaks. Kui veel sadakond aastat tagasi piirdus paljude haridustee vaid lugemis- ja kirjutamisoskuse omandamisega, siis nüüd tuleb õppuritel teha kaalukaid erialavalikuid, mis mõjutavad edasist karjääri ja eluteed. Laste ja noorte kultuuriaasta puhul uuris Statistikaamet, missugustel erialadel noored tänapäeva Eestis õppida eelistavad ja kuidas nende valikud vanemate õppurite omadest erinevad.

2016/2017. õppeaastal oli Eestis 46 379 üliõpilast, kellest kuni 26-aastaseid oli 29 100 (63%). Kutseharidust omandas samal õppeaastal 25 025 õpilast, kelle hulgas kuni 26-aastaseid oli 17 487 (70%). Noorte ehk kuni 26-aastaste osatähtsus õppijate koguhulgas on kümne aastaga oluliselt vähenenud nii kõrg- kui ka kutsehariduses – 2006/2007. õppeaastal oli neid 70% kõigist üliõpilastest ja 87% kõigist kutseõppe õpilastest. Muutuse taga on mitu tegurit: ühelt poolt on oluliselt kasvanud elukestva õppe roll ning aina enam tullakse kutse- ja kõrgkooli ka pärast esmase haridustee lõpetamist, teiselt poolt on kümne aastaga märkimisväärselt vähenenud ka kutse- või kõrgkoolis käimiseks sobivas eas olevate noorte arv.

Ülikoolis on noortel aina populaarsem valik tehnika, tootmise ja ehitusega seotud erialad, mida õpib 19% kõigist kuni 26-aastastest üliõpilastest. Peale selle on ülikoolis populaarsed ka ärinduse, halduse ja õiguse valdkonda kuuluvad erialad, mida õpib 18% noortest tudengitest. Sellega erinevad nad märkimisväärselt vähemalt 27-aastastest üliõpilastest, kellest tehnika, tootmise ja ehituse valdkonna erialadel õpib vaid 13%, ärinduse, halduse ja õiguse valdkonnas aga tervelt 27%. Noortel on ülejäänud üliõpilastega võrreldes suurem huvi ka teeninduserialade vastu – kuni 26-aastastest tudengitest õpib neid 7%, vähemalt 27-aastastest aga vaid 4%. Noored ei huvitu eriti hariduse erialast, mida omandab vaid 5% kuni 26-aastastest üliõpilastest. Vanematest üliõpilastest seevastu õpib sel erialal 10%.

Veelgi rohkem erinevad noorte erialavalikud teiste õppurite omadest kutsehariduses. Nii nagu kõrghariduse puhul on ka kutsehariduses populaarseimad tehnika, tootmise ja ehitusega seotud erialad, mida õpib 43% kuni 26-aastastest kutsekooli õpilastest. Vähemalt 27-aastastest õpib neid erialasid kutsekoolis vaid 28%. Noortel on kutseõppes ka suur huvi teeninduserialade vastu – kuni 26‑aastastest kutseõppe õpilastest õpib neid 24%, vanematest 18%. Võrreldes vanemate õpilastega on kutseharidust omandavatel noortel kesisem huvi ärinduse, halduse ja õiguse vastu: noortest õppijatest on neil erialadel 10%, vanematest 19%. Eriti vähe on noori tervise ja heaolu valdkonna erialadel, mida kuni 26-aastastest õppuritest omandab 1%. Vanematest kutseõppes olijatest õpib neil erialadel aga 11%.

Seega erinevad noorte erialavalikud vanemate põlvkondade esindajate omadest märkimisväärselt. Põhjuseid võib olla mitu. Ühelt poolt mängib rolli vanemate õppurite elukogemus ja varasem hariduskäik, millele lisa otsides tehakse teistsugused valikud, kui esimest korda eriala valides. Teiselt poolt on noortel ka teised huvid, mis kujundavadki teistsuguse erialavaliku.

Analüüs tugineb Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetele.

Marti Lillemägi, Statistikaameti analüütik

 

 

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

Sajand koolis: üldhariduskoolide õpetajad

Läheneva kooliaasta alguse ja Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul vaatas Statistikaamet, kuidas on ligi sajandi jooksul muutunud üldhariduskoolide õpetajate soo-vanusjaotus.

Haridus on eestlaste jaoks alati tähtis teema olnud. Kui tähtis, seda on statistika keeles keeruline väljendada, aga võib arvata, et eestlaste suur soov haridust saada on olnud ja püsinud. Haridust iseloomustavad statistilised näitajad on aga saja aasta jooksul palju muutunud.

Koolide toimimiseks on vaja mitut olulist komponenti: õpilasi, õpetajaid, koolimaju. Järgnevalt on vaadatud, kuidas on peaaegu saja aasta jooksul muutunud Eesti üldhariduskoolide õpetajate soo-vanusjaotus.

1922. aastal olid 70% Eesti üldhariduskoolide õpetajatest alla 40-aastased ja ligikaudu 40% alla 30-aastased. Vähemalt 50-aastaseid õpetajaid oli samal aastal alla 15% õpetajate koguarvust.

2016. aastal olid umbes pooled üldhariduskoolide õpetajad vähemalt 50-aastased. Alla 30-aastaseid õpetajaid oli vähem kui 10% ja alla 40-aastaseid vaid veidi rohkem kui veerand kõigist üldhariduskoolide õpetajatest.

1922. aastal olid 52,3% üldhariduskoolide õpetajatest mehed. 2016. aastal oli mehi üldhariduskoolide õpetajate seas alla 15%. Vanuserühmade vahel jagunesid mehed üsna võrdselt: igas kümneaastases vanuserühmas oli mehi 2,5–3,5% õpetajate üldarvust. Kui soovida näha üldhariduskoolide õpetajate 2016. aasta soo-vanusjaotuses midagi positiivset, võib välja tuua, et vanuserühmas 20–29 oli mehi viiendik ja vanuserühmas 50–59 vaid veidi üle kümnendiku ehk nooremas vanuserühmas oli mehi suhteliselt rohkem. See annab lootust, et üldhariduskoolide õpetajate sookoosseis tulevikus veidi tasakaalustub. 1922. aastal oli vanuserühmas 20–29 naisõpetajaid rohkem kui meesõpetajaid, mis on märk, et õpetajatöö femineerumine algas juba Eesti Vabariigi algaastatel.

Kuidas õpetajate soo-vanusjaotuses toimunud muutusi hinnata? Muutused on suured, kuid kas tegemist on positiivsete või negatiivsete muutustega, on raske hinnata, sest puudub ühene vastus küsimusele, milline on õpetajate ideaalne soo-vanusjaotus. Võib siiski üsna kindlalt väita, et aastal 1922 oli õpetajate sooline jaotus Eestis tasakaalustatum kui aastal 2016, aga kus jookseb piir elukogemuse ja nooruse energia tasakaalu vahel, jääb pedagoogikateadlaste otsustada.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks annab Statistikaamet välja kogumiku, kus esitatakse graafikute ja arvude abil Eestis toimunud muutusi peaaegu saja aasta jooksul. Kogumik ilmub veebruaris 2018. Telli endale trükis juba täna.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik