Tag Archives: haridus

Üldhariduskoolis on meesõpetajaid alla kuuendiku

Statistikaameti andmetel oli 2017/2018. õppeaastal üldhariduskoolides 14 905 õpetajat, neist naisi 86% ja mehi 14%.

Eesti üldhariduskoolis oli kõige rohkem 51–60-aastaseid õpetajaid, sellesse vanuserühma kuulub ligikaudu iga kolmas nais- ja iga neljas meesõpetaja. Alla 30-aastane oli iga kümnes nais- ja ligikaudu iga kuues meesõpetaja. Üle 60-aastaseid õpetajaid oli meeste ja naiste seas peaaegu ühepalju, mehi 17% ja naisi 16%.

Millises kooliastmes õpetavad naised, millises mehed?

Meesõpetajaid oli 2121, neist ligi neljandik õpetas esimeses kooliastmes (I–III klass), üle poole teises kooliastmes (IV–VI klass), 72% kolmandas kooliastmes (VII–IX klass) ning alla poole gümnaasiumiastmes.*

Naisõpetajaid oli 12 784, peaaegu pooled neist õpetasid esimeses kooliastmes, 66% teises kooliastmes, üle poole kolmandas kooliastmes ning gümnaasiumis ligi neljandik.*

Mehi leiab kõige rohkem kolmandast kooliastmest. Naisi leiab rohkem nii põhikooliastmest kui ka gümnaasiumist. Kõige vähem õpetajaid on gümnaasiumis. Sellest saab järeldada, et suur osa õpetajatest töötab osakoormusega ja õpetab erinevates kooliastmetes.

Ained, mida annavad üle 60-aastased õpetajad

Üle 60-aastaste naisõpetajate seas oli kõige enam keeleõpetajaid (29% selles vanuses naisõpetajatest), ent leidus ka kehalise kasvatuse õpetajaid (4%). Erilisena saab välja tuua, et naised olid esindatud ka klassiõpetajate hulgas (8%), samal ajal kui meeste seas selles vanuses klassiõpetajaid polnudki.

Üle 60-aastaste meesõpetajate puhul joonistus välja trend, et nemad õpetavad reaalaineid ja tehnoloogia valdkonda, väikseima osatähtsusega on humanitaar- ja sotsiaalained.

Õpetajad on asendamatu osa haridussüsteemist. Nende ülesandeks on anda edasi teadmisi ning toetada noorte kasvamist tublideks ja toimetulevateks täiskasvanuteks. Jõudu ja jaksu kõikidele õpetajatele ning head õpetajate päeva!

 

 

Krislin Metsis, Statistikaameti praktikant

 

Analüüsis on kasutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi andmeid seisuga 10.11.2017.

* Õpetajate osatähtsus kooliastmeti ei anna kokku 100%, sest üks õpetaja võib õpetada mitmes astmes.

Lapsed vajavad koolis turvatunnet ja hoolimist

Noorematele lastele meeldib koolis rohkem ehk koolimeeldivus väheneb vanusega, Eestis enam just tüdrukute hulgas. Koolimeeldivust aitavad suurendada turvatunne koolis, sõbrad ja õpetajad, kes lapsi kuulavad ning nende arvamusest hoolivad.

Perekonna järel teine oluline subjektiivse heaolu allikas laste elus on kool. Seal veedavad nad suure osa ajast. Peale teadmiste omandamise on kool paik, kus lapsed loovad sõprussuhteid ja koguvad oskusi eluks. Riiklik õppekava raamib nende kasvamist tublideks ja toimetulevateks täiskasvanuteks. Kuigi koolile on väga oluline keskenduda edule, võib see kaasa tuua üldise koolikeskkonna muutumise teisejärguliseks. Ka õpilaste tervisekäitumise uuring (HBSC) ja PISA-test on rõhutanud õpilaste akadeemiliste tulemuste ning subjektiivse heaolu vastuolu eri riikides. See omakorda on toonud koolimeeldivuse kui olulise teema laiema avalikkuse huvivälja. Üha enam on hakatud rääkima koolist kui lapse heaolu allikast ning selle tähtsusest tubliks ja täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks kasvamisel.

Jacobsi fondi rahastusel korraldatud rahvusvaheline laste subjektiivse heaolu uuring „Children’s Worlds“ (ISCWeb), mis hõlmas 16 riiki üle maailma (ligi 55 000 last, Eestist üle 3000), käsitles teiste teemade kõrval ka 8-, 10- ja 12-aastaste laste hinnanguid koolile. Laste hinnangute iseärasus on vastata skaala positiivsemale poolele. Seetõttu võtsid uurijad vaatluse alla laste rühmad, kes andsid maksimumhinnanguid (Kutsar jt 2018) ehk need, kellele väga meeldis koolis käia. Järgnevalt käsitlemegi, kuidas laste hinnangutes koolimeeldivus muutub ning millised tegurid seda mõjutavad.

Vanematele lastele meeldib koolis vähem
Laste hinnangud koolimeeldivusele erinevad riigiti (vt joonis). Näiteks Nepalis ja Etioopias suhtuvad lapsed kooli väga positiivselt, kuid Saksamaal ja Eestis on lapsed oluliselt kriitilisemad. Õpilasi, kellele väga meeldib koolis, on üldiselt vähem Euroopa riikides (Saksamaa, Eesti, Suurbritannia, Poola, Norra) ja rohkem majanduslikult vähem arenenud riikides (Etioopia, Nepal, Alžeeria).

Võrreldes koolimeeldivuse muutust nelja kooliaasta jooksul ehk 8- ja 12-aastaste laste seas, ilmneb sarnane muster: grupp, kellele väga meeldib koolis käia, on nooremate laste hulgas suurem ja kahaneb vanuse tõustes. Erandid on Nepal ja Etioopia, kus laste osatähtsus, kellele väga meeldib koolis, tõuseb koos vanusega. Jooniselt on näha, et riikides, kus koolimeeldivus vanusega väheneb, erineb ka vähenemise kiirus. Näiteks kui pooltele 8-aastastele Eesti lastele väga meeldib koolis käia, siis 12-aastastest lastest meeldib see ainult 14%-le. Seega nelja kooliaasta jooksul vähenes koolimeeldivus Eestis ligi neli korda. Koolimeeldivus väheneb riigiti valdavalt vähem 8–10-aastaste hulgas ja rohkem vanuses 10–12 aastat.

Tüdrukute ja poiste koolimeeldivus väheneb erineva kiirusega
Analüüsides koolimeeldivuse muutusi tüdrukute ja poiste seas, toovad Kutsar ja Kasearu (2017) välja, et osas riikides vähenes koolimeeldivus rohkem tüdrukute ja teistes just poiste hulgas. Näiteks poiste seas vähenes koolimeeldivus enam Alžeerias, Türgis ja Rumeenias. See tähendab, et 8-aastaste tüdrukute ja poiste koolimeeldivus oli üsna sarnane, kuid 12-aastaste vanuserühmas oli poiste koolimeeldivus vähenenud märgatavalt rohkem kui tüdrukutel.

Tüdrukute hulgas vähenes koolimeeldivus rohkem Eestis, Poolas, Suurbritannias, Israelis, Maltal ja Lõuna-Koreas. Nendes riikides oli 8-aastaste tüdrukute hinnang koolimeeldivusele kõrgem võrreldes sama vanade poistega, kuid 12-aastastel oli poiste ja tüdrukute koolimeeldivus enam-vähem samal tasemel.

Kõige enam vähenes koolimeeldivus Eestis, kus 8-aastastest tüdrukutest
65%-le meeldis väga koolis käia, kuid 12-aastaste tüdrukute hulgas oli selliseid 15%. See tulemus näitab, et Eesti tüdrukud suhtuvad haridustee alguses kooli positiivsemalt kui poisid, kuid nelja aasta jooksul suureneb nende kriitilisus poistega võrreldes rohkem.

Koolimeeldivuse mõjutajad
Mis mõjutab laste koolimeeldivuse kahanemist nelja vaadeldud kooliaasta jooksul? Kutsar ja Kasearu (2017) toovad välja, et koolimeeldivus ei seisne ainult ühes hinnangus koolile, vaid on pigem kooliõhkkonna ja -suhete hinnangute kogum võrrelduna lapse ootuste ja isiklike kogemustega koolis.

Koolimeeldivust mõjutab nii Eestis kui ka teistes riikides kõige enam see, kui turvaliselt õpilane ennast koolis tunneb. Peale turvalisuse mõjutavad koolimeeldivust ka õpetajad ja kaasõpilased. Koolimeeldivus püsib kõrge, kui kool on koht, kus lapsel on hea olla, kui teda koheldakse õiglaselt, kuulatakse ära ja tema arvamus loeb. Seega on koolimeeldivusel potentsiaali aastate jooksul ka suureneda, kui lapsed kogevad, et koolis väärtustatakse nende isiksust ja arengut. Eriti mõjutavad koolimeeldivuse säilimist ja suurenemist sõbrad.

Peale selle avaldavad mõju ka koolivälised tegurid, näiteks lapse kodune olukord ja ühistegevus eakaaslastega.

Laste aktiivne osalus koolielus, õpetajate ja klassikaaslaste hooliv ning mõistev suhtumine toetab heaolu loova koolikeskkonna arengut.

Kadri Raid, Statistikaamet
Dagmar Kutsar, Tartu Ülikool
Kadri Soo, Tartu Ülikool


Pikem ülevaade rahvusvahelisest laste heaolu uuringust ilmus Kvartalikirjas 1/2018.

Käesolev blogilugu valmis ETAGi PUT1530 raames.

Kasutatud kirjandus
Kutsar, D. and Kasearu, K. (2017). Do children like school – crowding in or out? An international comparison of children’s perspectives. Children and Youth Services Review, No 80, 140–148.
Kutsar, D., Raid, K. ja Soo, K. (2018). Rahvusvaheline laste heaolu uuring – võimalus arendada lastekeskset statistikat. Kvartalikiri 1/2018, lk 21–28.

 

Noored eelistavad õppida tehnika, tootmise või ehituse valdkonna erialadel

Pidevalt arenevas maailmas saab haridus aina olulisemaks. Kui veel sadakond aastat tagasi piirdus paljude haridustee vaid lugemis- ja kirjutamisoskuse omandamisega, siis nüüd tuleb õppuritel teha kaalukaid erialavalikuid, mis mõjutavad edasist karjääri ja eluteed. Laste ja noorte kultuuriaasta puhul uuris Statistikaamet, missugustel erialadel noored tänapäeva Eestis õppida eelistavad ja kuidas nende valikud vanemate õppurite omadest erinevad.

2016/2017. õppeaastal oli Eestis 46 379 üliõpilast, kellest kuni 26-aastaseid oli 29 100 (63%). Kutseharidust omandas samal õppeaastal 25 025 õpilast, kelle hulgas kuni 26-aastaseid oli 17 487 (70%). Noorte ehk kuni 26-aastaste osatähtsus õppijate koguhulgas on kümne aastaga oluliselt vähenenud nii kõrg- kui ka kutsehariduses – 2006/2007. õppeaastal oli neid 70% kõigist üliõpilastest ja 87% kõigist kutseõppe õpilastest. Muutuse taga on mitu tegurit: ühelt poolt on oluliselt kasvanud elukestva õppe roll ning aina enam tullakse kutse- ja kõrgkooli ka pärast esmase haridustee lõpetamist, teiselt poolt on kümne aastaga märkimisväärselt vähenenud ka kutse- või kõrgkoolis käimiseks sobivas eas olevate noorte arv.

Ülikoolis on noortel aina populaarsem valik tehnika, tootmise ja ehitusega seotud erialad, mida õpib 19% kõigist kuni 26-aastastest üliõpilastest. Peale selle on ülikoolis populaarsed ka ärinduse, halduse ja õiguse valdkonda kuuluvad erialad, mida õpib 18% noortest tudengitest. Sellega erinevad nad märkimisväärselt vähemalt 27-aastastest üliõpilastest, kellest tehnika, tootmise ja ehituse valdkonna erialadel õpib vaid 13%, ärinduse, halduse ja õiguse valdkonnas aga tervelt 27%. Noortel on ülejäänud üliõpilastega võrreldes suurem huvi ka teeninduserialade vastu – kuni 26-aastastest tudengitest õpib neid 7%, vähemalt 27-aastastest aga vaid 4%. Noored ei huvitu eriti hariduse erialast, mida omandab vaid 5% kuni 26-aastastest üliõpilastest. Vanematest üliõpilastest seevastu õpib sel erialal 10%.

Veelgi rohkem erinevad noorte erialavalikud teiste õppurite omadest kutsehariduses. Nii nagu kõrghariduse puhul on ka kutsehariduses populaarseimad tehnika, tootmise ja ehitusega seotud erialad, mida õpib 43% kuni 26-aastastest kutsekooli õpilastest. Vähemalt 27-aastastest õpib neid erialasid kutsekoolis vaid 28%. Noortel on kutseõppes ka suur huvi teeninduserialade vastu – kuni 26‑aastastest kutseõppe õpilastest õpib neid 24%, vanematest 18%. Võrreldes vanemate õpilastega on kutseharidust omandavatel noortel kesisem huvi ärinduse, halduse ja õiguse vastu: noortest õppijatest on neil erialadel 10%, vanematest 19%. Eriti vähe on noori tervise ja heaolu valdkonna erialadel, mida kuni 26-aastastest õppuritest omandab 1%. Vanematest kutseõppes olijatest õpib neil erialadel aga 11%.

Seega erinevad noorte erialavalikud vanemate põlvkondade esindajate omadest märkimisväärselt. Põhjuseid võib olla mitu. Ühelt poolt mängib rolli vanemate õppurite elukogemus ja varasem hariduskäik, millele lisa otsides tehakse teistsugused valikud, kui esimest korda eriala valides. Teiselt poolt on noortel ka teised huvid, mis kujundavadki teistsuguse erialavaliku.

Analüüs tugineb Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetele.

Marti Lillemägi, Statistikaameti analüütik

 

 

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

Sajand koolis: üldhariduskoolide õpetajad

Läheneva kooliaasta alguse ja Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul vaatas Statistikaamet, kuidas on ligi sajandi jooksul muutunud üldhariduskoolide õpetajate soo-vanusjaotus.

Haridus on eestlaste jaoks alati tähtis teema olnud. Kui tähtis, seda on statistika keeles keeruline väljendada, aga võib arvata, et eestlaste suur soov haridust saada on olnud ja püsinud. Haridust iseloomustavad statistilised näitajad on aga saja aasta jooksul palju muutunud.

Koolide toimimiseks on vaja mitut olulist komponenti: õpilasi, õpetajaid, koolimaju. Järgnevalt on vaadatud, kuidas on peaaegu saja aasta jooksul muutunud Eesti üldhariduskoolide õpetajate soo-vanusjaotus.

1922. aastal olid 70% Eesti üldhariduskoolide õpetajatest alla 40-aastased ja ligikaudu 40% alla 30-aastased. Vähemalt 50-aastaseid õpetajaid oli samal aastal alla 15% õpetajate koguarvust.

2016. aastal olid umbes pooled üldhariduskoolide õpetajad vähemalt 50-aastased. Alla 30-aastaseid õpetajaid oli vähem kui 10% ja alla 40-aastaseid vaid veidi rohkem kui veerand kõigist üldhariduskoolide õpetajatest.

1922. aastal olid 52,3% üldhariduskoolide õpetajatest mehed. 2016. aastal oli mehi üldhariduskoolide õpetajate seas alla 15%. Vanuserühmade vahel jagunesid mehed üsna võrdselt: igas kümneaastases vanuserühmas oli mehi 2,5–3,5% õpetajate üldarvust. Kui soovida näha üldhariduskoolide õpetajate 2016. aasta soo-vanusjaotuses midagi positiivset, võib välja tuua, et vanuserühmas 20–29 oli mehi viiendik ja vanuserühmas 50–59 vaid veidi üle kümnendiku ehk nooremas vanuserühmas oli mehi suhteliselt rohkem. See annab lootust, et üldhariduskoolide õpetajate sookoosseis tulevikus veidi tasakaalustub. 1922. aastal oli vanuserühmas 20–29 naisõpetajaid rohkem kui meesõpetajaid, mis on märk, et õpetajatöö femineerumine algas juba Eesti Vabariigi algaastatel.

Kuidas õpetajate soo-vanusjaotuses toimunud muutusi hinnata? Muutused on suured, kuid kas tegemist on positiivsete või negatiivsete muutustega, on raske hinnata, sest puudub ühene vastus küsimusele, milline on õpetajate ideaalne soo-vanusjaotus. Võib siiski üsna kindlalt väita, et aastal 1922 oli õpetajate sooline jaotus Eestis tasakaalustatum kui aastal 2016, aga kus jookseb piir elukogemuse ja nooruse energia tasakaalu vahel, jääb pedagoogikateadlaste otsustada.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks annab Statistikaamet välja kogumiku, kus esitatakse graafikute ja arvude abil Eestis toimunud muutusi peaaegu saja aasta jooksul. Kogumik ilmub veebruaris 2018. Telli endale trükis juba täna.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

Noored tajuvad tööturul tõrjutust ka majanduskriisi järel

Töö otsimine on keeruline igas vanuses, kuid eriti keerulises olukorras on just tööturule sisenevad noored. Tööd otsivad noored leiavad end tihti hapras olukorras, mis väljendub näiteks tähtajalistes töölepingutes või ebakindlatel töökohtadel töötamises.

Noored on tööturul üks peamisi riskirühmi eriti majandussurutiste ajal. Mitme uurimuse tulemused on kinnitanud, et noorte tööturuolukorda mõjutab omandatud haridustase. Noorte tööturuvõimaluste parandamine on kriitilise tähtsusega, eriti olukorras, kus tööealine elanikkond ja seetõttu ka hõivatute hulk väheneb. Töötute osatähtsus 20–24-aastaste seas oli haripunktis 2010. aastal, kui tööd otsis neist umbes kolmandik, aastaks 2015 oli näitaja langenud 11,6%-ni.

Nii nagu paljudes teistes EL-i riikides on ka Eestis noorte töötus seotud omandatud haridustasemega. Põhiharidusega 15–29-aastastest otsis 2015. aastal tööd alla viiendiku, keskharidusega noorte töötus määr on langenud 8,8%-ni. Kõrgharidusega noorte töötuse määr on vaadeldud ajavahemikul püsinud alla 10%. Seega pakub kõrgharidus Eesti noortele töötuse eest teatavat kaitset, kuigi majanduskriis puudutas ka kõrgharidusega noori.

01

NEET-noored

Töötuse määra kõrval on oluline tööturutõrjutuse näitaja selliste noorte osatähtsus, kes ei omanda haridust, ei tööta ega osale koolitustel (NEET-noored). (Nimetus tuleneb inglisekeelsest väljendist youth neither in employment nor in education or training). Seega hõlmab näitaja ka mitteaktiivsust. Ligikaudu kolmandik 15–29-aastastest NEET-noortest olid 2015. aastal töötud ja kaks kolmandikku mitteaktiivsed.

Valdav osa mitteaktiivseid hoolitseb laste või teiste pereliikmete eest (kellest osal võib seega töökoht olla), aga umbes kümnendik noortest on mitteaktiivsed haiguse või puude tõttu ja sama palju muul põhjusel, sh on osa tööotsingutest loobunud ehk heitunud, osa aga teeb mitteametlikke juhutöid jne.

Tööturule sisenevate noorte nägemus oma olukorrast

Rahvusvahelise teadusprojekti tarbeks tehti üheksas EL-i riigis ja Ukrainas kokku üle 300 poolstruktureeritud intervjuu. Eesti noortega tehti 53 intervjuud. Valimisse kuulusid 18–30-aastased noored, kellel on õpingute lõpetamisest või katkestamisest möödas kõige rohkem viis aastat ja kes on selle aja jooksul olnud töötud vähemalt kuus kuud või töötanud ebakindlatel töökohtadel. Intervjuus käsitleti noore haridust ja tööteed, iseseisvaks saamist, tervist, elutingimusi, majanduslikku olukorda, sotsiaalset ja institutsionaalset tuge ning tulevikuväljavaateid.

Noorte lugudest selgub, et kui tööturule sisenemine pole olnud sujuv, võtab n-ö oma koha otsimine kaua aega. Sageli tajutakse, et asi jääb töökogemuse puudumise taha. Üks IT-valdkonnas kutsehariduse omandanud noor ütleb nii:

„Kui nõutakse 2-aastast kogemust, noh siis ma ilmselt ei kandideeri sinna, sellpärast mul ei ole seda kogemust /…/ Mu sõbrannal on täpselt samamoodi, et ta tahab automaalriks kandideerida, aga igal pool nõutakse 2-aastast kogemust … samas koolist ei saa sa seda 2-aastast kogemust, kuidas sa siis üldse kuskile tööle saad? /…/ Mul ei ole praktikat, mul ei ole töökogemust ja ma ei saa tööle, kõik punkt.“ Mati, 26-aastane, kutseharidus, kõrgharidus lõpetamata

Peamiselt tulevad intervjueeritud noored toime tänu vanemate ja teiste lähedaste toele, aga paljud ka tänu enda aktiivsele hoiakule, mis väljendub järjepidevuses ja intensiivsetes tööotsingutes. Kui tööotsingud venivad pikale, võivad noored kaaluda töökohale esitatavates nõudmistes järeleandmist, aga seda juhul, kui tööleminek peaks muutuma möödapääsmatuks.

Kokkuvõtteks

Põhi- ja üldkeskharidusega noorte riskiteguriks on erialaoskuste puudumine. Intervjuudest selgus, et nad tahavad edasi õppida, aga ei ole soovitud eriala õppima pääsenud või tunnevad, et õpinguid ja töötamist on keeruline ühitada (eriti kui majanduslik olukord ei võimalda mittetöötamist). Nii kirjeldab üks varakult õpingud katkestanud noormees oma olukorda järgnevalt:

„Vot, kooli ma ei lõpetanud, kuna väga paljud asjad segasid mind ja tahtsin kiiremini tööle minna. Alustasin töötamist, sain raha ja ei tahtnud rohkem õppida. Praegu ma väga kahetsen seda, sest et võimalusi on vähem, püüdsin end sundida õppima, aga nägin hindu, nägin, kui palju see aega võtab, ja sain aru, et ei saa tööd ja õppimist ühendada.“ Daniil, 21-aastane, põhihariduseta

Statistika järgi pakub kõrgem haridustase kaitset töötuse eest, kuid noorte lugudest paistab, et endale sobiva ameti või eriala leidmine on keeruline ja kui valik ei osutu õigeks, siis see tööturul kindlamat positsiooni ei taga.

Tundub, et kutseõppe kasuks otsustanud on raskemas olukorras, kuna akadeemiline kõrgharidus on laiapõhjalisem, mistõttu võib valiku tegemine paista lihtsam (spetsialiseeruda saab ka hiljem). Samuti on ebaõnnestunud erialavalik sageli üks õpingute katkestamise põhjuseid.

Siiski ei ole kõik mitteõppivad ja mittetöötavad noored sotsiaalselt tõrjutud – sotsiaalne toetus (valdavalt vanemad) võimaldab mittetöötamist, parema töökoha otsimist või pikemalt õige ameti/eriala valimist.

M. Kazjulja, Tallinna Ülikooli teadur

E.-L. Roosmaa, Tallinna Ülikooli nooremteadur

Põhjalikum ülevaade on Statistikaameti kogumiku „Sotsiaaltrendid 7“ artiklis “Noored sisenemas tööturule: raskused ja toimetulekuviisid”.

Eesti välispäritolu rahvastik eelistab kutseharidust

Statistikaameti andmetel moodustas välispäritolu rahvastik 2015. aastal Eesti kogurahvastikust ligi neljandiku. Enim oli nende hulgas kutseharidusega inimesi.

Rahvuse puhul on tegemist subjektiivse tunnusega, sest oma rahvuse määratleb inimene ise. Rahvastikustatistikas on aga oluline lisaks rahvusele eristada ka põlis- ja välispäritolu rahvastikku. Põlisrahvastik on Eesti alalised elanikud, kes ise ning kelle vanemad ja vanavanemad (või üks nendest) on sündinud Eestis. Laias laastus võib kõik need, kes põlisrahvastiku hulka ei kuulu, arvata välispäritolu rahvastiku sekka, seejuures eristades esimest põlvkonda (välissündinud), teist (välissündinute lapsed) ja kolmandat (Eestis sündinud vanemate lapsed) põlvkonda. Statistikaameti andmetel moodustasid 2015. aastal välispäritolu inimesed Eesti kogurahvastikust 24%, neist oli esimese põlvkonna esindajaid 53%, teise põlvkonna 30% ja kolmanda 17%.

Ehkki välispäritolu rahvastiku puhul on üsna lihtne neid põlvkonniti eristada, ei ole sugugi lihtne neid üheselt määratleda – neil võib olla erinev kultuurilis-keeleline taust ning neid iseloomustavad erinevad demograafilised ja sotsiaalmajanduslikud tunnused. Ühiskonna sidususe ja heaolu seisukohalt on oluline, et erineva taustaga inimesed oleksid võrdsel määral ühiskonnaellu kaasatud. Üks tegur, mis lõimumise võimalusi ning ühiskonnaelus ja tööturul toimetulekut mõjutab, on haridus. 2015. aasta seisuga omas 23% välispäritolu rahvastikust kõrgharidust, 40% oli lisaks keskharidusele omandanud ka kutse.

Põlis- ja välispäritolu rahvastiku haridustasemes on mõningad erinevusi. Põlisrahvastiku hulgas on haridustasemed ühtlasemalt jaotunud – veerandil on kõrgharidus ning veidi alla kolmandikul kutseharidus keskhariduse baasil, põhiharidusega inimesi on 25% (arvutuste aluseks on kogurahvastik vanuseliste piiranguteta, mistõttu nooremad vanusrühmad ei ole jõudnud kõrgemat haridust veel omandada). Välispäritolu rahvastik on põlisrahvastikust veidi kõrgema haridustasemega – kui kõrgharitute osatähtsus on enam-vähem sama, siis neid, kes lisaks keskharidusele on omandanud ka kutse, on välispäritolu rahvastiku seas rohkem. Seega domineerib välispäritolu rahvastiku seas kutseharidus. Milline see on seis aga põlvkonniti?

Kui välispäritolu rahvastiku esimene ja teine põlvkond on haridustasemeti peaaegu sarnased, siis kolmas põlvkond eristub ning sarnaneb kõrgeima omandatud hariduse poolest põlisrahvastikuga – kui kutseharidust omatakse veidi enam, siis kõrg- või põhiharidust veidi vähem.

01

Haridus ja eesti keele oskus

Välispäritolu rahvastikust valdab eesti keelt emakeelena alla kümnendiku, 40% oskab eesti keelt võõrkeelena ning veidi enam kui pooled ei oska eesti keelt. Eestis sündinute keeleoskus on aga parem – nii teise kui ka kolmanda põlvkonna esindajatest ligi 10% räägib eesti keelt emakeelena ning ligikaudu pooled võõrkeelena. Üldine võõrkeelte oskus on välispäritolu rahvastikul põlisrahvastiku omast veidi kehvem – kui põliselanikest kaks kolmandikku räägib võõrkeeli, siis välispäritolu rahvastiku esimesest põlvkonnast 50%, teisest ja kolmandast põlvkonnast 63%. Kas puudujäägid eesti keele valdamise osas võivad mõjutada ka haridust?

Keeleoskuse mõju võib esile tulla kõrghariduse omandamisel – keeleoskajate seas on kõrgharidusega inimesi rohkem, iseäranis nende seas, kes valdavad eesti keelt võõrkeelena. Kui aga vaadata kutseharidust, siis seal erinevused väga suured pole, ehkki eesti keele mitteoskajate seas on ka kutseharidusega inimeste osatähtsus suurem. Keeleoskust vaadates näib seega, et kõrgemalt haritud on see osa välispäritolu rahvastikust, kes räägib eesti keelt võõrkeelena ning see on nii kõikide põlvkondade puhul.

Elukoht ja haridus

Et välispäritolu rahvastik on koondunud pealinna ning Ida-Virumaa tööstuslinnadesse, siis on antud analüüsis elukoht jagatud kolme kategooriasse: Tallinna piirkond (ehk Tallinn ja Maardu), Ida-Virumaa linnad (Jõhvi, Kiviõli, Kohtla-Järve, Narva, Narva-Jõesuu ja Sillamäe) ning muu Eesti (ülejäänud linnad ja maakonnad). Üldjoontes on haritum osa elanikkonnast (põlis- ja välispäritolu rahvastik kokku) koondunud pealinnaregiooni, kus kolmandik elanikest on kõrgharidusega. Ida-Virumaa elanikkonna seas domineerivad kutseharidusega inimesed (veidi alla 50% ning see on ka tööstussektori tõttu osati loogiline). Mujal Eestis on rahvastik haridustasemeti enam-vähem ühtlaselt jaotunud. Välispäritolu rahvastiku esimest ja teist põlvkonda iseloomustab kutsehariduse suurem osatähtsus kõigis piirkondades, ent iseäranis Ida-Virumaal – seal on näiteks teise põlvkonna seas kutseharidus veidi enam kui pooltel inimestel. Välispäritolu rahvastiku kolmas põlvkond sarnaneb oma hariduselt aga rohkem põlisrahvastikule, seda Ida-Virumaal ning Eestis väljaspool Tallinna regiooni. Tallinnas on kõrgema haridusega põlisrahvastik ning madalaimaga välispäritolu rahvastiku kolmas põlvkond.

02

03

04

Haridus on ühiskonda sulandumise seisukohast üks tõhusamaid tegureid ning lõimumise aluseks võivad olla sarnased valikud hariduse osas. Haridust mõjutavad mitmed tegurid, sh Eestis elatud aeg, eesti keele oskus, elukoht ja ka vanus. Kui üldiselt on arenenud riikides välispäritolu rahvastiku haridustase põlisrahvastiku omast madalam, siis Eesti eripäraks on nende kõrge haridustase. Põhjuseid võib otsida eeskätt Eesti välispäritolu rahvastiku kujunemise erilisest kontekstist nagu ulatuslik (suunatud) haritud tööjõu sisseränne nõukogude perioodil. Samuti mõjutab välispäritolu rahvastiku koosseisu hetkel kolmandatest riikidest sisserännet reguleeriv kvoodisüsteem, mis eelistab elamisloa andmisel haritud inimesi.

Kõige selle põhjal võib hariduse hetkeolukorra iseloomustamiseks öelda, et võrreldes põlisrahvastikuga on Eesti välispäritolu rahvastiku seas rohkem kutseharidusega inimesi, eeskätt selle esimese ja teise põlvkonna hulgas. Kutseharituid on teiste piirkondadega võrreldes rohkem Ida-Virumaal. Kui muidu on välispäritolu rahvastik oma haridusvalikutes üsnagi homogeenne ning eristub põlisrahvastikust, siis Eestis kolmandat põlve elavad inimesed sarnanevad hariduse osas rohkem põlisrahvastikule.

Lõimumise kohta vaata rohkem näitajaid statistika andmebaasist.

Marianne Leppik, Statistikaameti juhtivstatistik

Naiste ja meeste palgaootus erineb viiendiku võrra

Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmetel olid naised valmis uue töökoha vastu võtma, kui selle brutokuupalk oli keskmiselt 729 eurot, mehed aga 914 euro eest. Seega oli naiste ja meeste palgaootuse vaheline lõhe 20,3%.

Väitel „mida küsid, seda saad“, on tõetera sees. Palga- ja karjääriootus on väga oluline tegur, mis võib avada ka Eesti soolise palgalõhe tagamaad. 2004. aastast kehtib Eestis soolise võrdõiguslikkuse seadus, mille eesmärk on tagada Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev sooline võrdne kohtlemine ning edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ja üldist hüve kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Sellest hoolimata ei näita meeste ja naiste palgalõhe naisi diskrimineeriva olukorra paranemist, vaid pigem stabiilset seisakut.

Hiljuti avaldas Eurostat 2013. aasta soolise palgalõhe näitaja, mis võimaldab soolisi palgaerinevusi liikmesriikide vahel võrrelda. Eesti olukord ei ole varasema aastaga võrreldes oluliselt paranenud – sooline palgalõhe vähenes 0,1 protsendipunkti, ent rahvusvahelises võrdluses on Eesti näitaja (29,9%) endiselt kõrgeim. Hoolimata diskrimineerimist keelavast seadusandlusest, teenivad naised endiselt peaaegu kolmandiku võrra vähem kui mehed. Kuid kas kujunenud olukorra põhjus on diskrimineerivad tööandjad või ühiskonnas välja kujunenud soorollid?

Hõiveseisund mõjutab palgaootusi

Eesti tööturul nõustuvad naised tööle minema oluliselt väiksema palga eest kui mehed, mis võib olla ka Euroopa suurima palgalõhe üks põhjustest. Asjaolu, et naiste ootused palgale on madalamad, väljendavad ilmekalt ka Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmed, mille kohaselt olid naised valmis uue töö vastu võtma keskmiselt 729, mehed aga 914 euro suuruse brutokuupalga eest. See teeb naiste ja meeste enda poolt oodatava töötasu lõheks 20,3%.

Hõivatute ja töötute palgasoovid erinevad samuti – hõivatute puhul oli
2014. aastal naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe 19,9%, töötute puhul 24,1%. Tööturul hõivatute palgaootused on üldjuhul kõrgemad, sest enamasti otsitakse uut tööd just kõrgema töötasu saamise eesmärgil. Hõivestaatusest tulenevate erinevuste põhjuseks võib olla asjaolu, et töötud on juba piisavalt kaua tööd otsinud ning seega nõus ka madalama palga eest tööle minema. Kui vaadata keskmist palgasoovi töötuse kestuse järgi, siis ilmneb, et pikaajalistel töötutel (aasta või kauem tööd otsinud), väheneb palgasoov juba märkimisväärselt.

Suurimad ja väikseimad palgaootuste erinevused ametialade järgi

Palgalõhe puhul räägitakse sageli, et palgalõhe peamine põhjus on see, et naised ja mehed on koondunud erinevatele ameti- ja tegevusaladele. Tegelikkuses pole olukord nii mustvalge. Naiste ja meeste palgaootuste puhul olid suurimad erinevused teenindus- ja müügitöötajatel (oodatava töötasu lõhe 40,1%), seadme- ja masinaoperaatoritel (32,2%) ning käsi- ja oskustöölistel (30,3%). Väikseimad palgaootuste erinevused olid nais- ja meestippspetsialistide ning nais- ja meeslihttööliste seas (vastavalt 10,0% ja 13,5%).

Ka haritumad naised küsivad vähem palka kui sama haridustasemega mehed

Haridustaseme tõusuga suureneb reeglina ka palgasoov ning seda igati põhjendatult. Kuid kas naised ja mehed hindavad tööturul oma oskusi ning täiendavaid teadmisi ühtviisi? Olenemata konkreetsest haridustasemest ootavad mehed kõrgemat palka kui samaväärse haridusega naised. Kõrgeima hariduse omandanud naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe oli 2014. aastal 24,5%, mis oli haridustasemete võrdluses väikseim. Suurim oodatava töötasu lõhe oli madalaima haridusega naiste ja meeste vahel, kelle palgaootused erinevad 39,4%. Kuigi on levinud arvamus, et palgaerinevuste taga on naiste ja meeste erinevad haridusvalikud, näitavad Statistikaameti „Edukus tööturul“ andmed, et peaaegu kõikidel haridustasemetel ja erialadel olid mehed kõrgemalt tasustatud kui naised. Näiteks bakalaureusetaseme lõpetanud tehnikaalade naiste ja meeste palgalõhe oli 2013. aastal 19,7% ning arvutiteadustes 19,5% (magistritasemel vastavalt 27,6% ja 11,4%).

Perekonnaseis mõjutab oluliselt meeste palgaootusi

Kas naised, kes Eesti ühiskonnas on tugevamalt orienteeritud laste kasvatamisele, loobuvad pereplaneerimise eesmärgil paremate karjääri- ning palgavõimalustele püüdlemisest? 20–24-aastaste noorte seas on naiste ootused saadavale töötasule koguni veidi kõrgemad kui meestel. Jõudes aga peamisesse pereloomise vanusesse (25–29) tõusevad meeste ootused saadavale töötasule oluliselt, naiste ootused aga mitte.

Sama tendentsi näitab ka võrdlus perekonnaseisu põhjal – vallaliste naiste ja vallaliste meeste ootus palga suurusele oluliselt ei erine.

Abielus või vabaabielus naiste ootused on veidi madalamad kui vallalistel naistel. Seevastu abielus või vabaabielus mehed ootavad oluliselt kõrgemat palka kui vallalised mehed, mis võib viidata mehele omistatud peamise sissetuleku tooja staatusele.

Kokkuvõte

Palgaootuste lõhe on üsna sarnane tegelikule palgalõhele – naiste ootused töö eest saadavale tasule on madalamad kui meestel ning seda ükskõik, millise nurga alt vaadatuna. Suur sooline palgaerinevus mõjutab lisaks naistele aga näiteks ka neid, kes on naise sissetulekust otseselt sõltuvad ehk eelkõige lapsi. Et Eestis on üksikvanemaks kahjuks enamasti naine (viimase rahvaloenduse andmetel moodustasid kõikidest üksikvanematest naised ligi 91%), mõjutab see otseselt üksikvanemaleibkondade toimetulekut ja heaolu. Soolise palgaerinevuse kui tõsise probleemi teadvustamine ühiskonnas on vajalik edendamaks naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ning parandamaks nende olukorda, kes on asjaolude sunnil naise palgast sõltuvad.

Muutes palgaootusi, ühtlustuvad loodetavasti ka tegelikkuses saadavad palgad. On väga oluline, et ühiskonnas kinnistunud soorollid hakkaksid muutuma ning naised nägema ennast meestega tööturul võrdsetena – see tähendab oma teadmiste ja oskuste julgemat kasutamist ning vastavalt sellele ka väärilise tasu ootamist.

Maretta Lunev, Statistikaameti projektijuht / analüütik

Teele Järvpõld, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Palgaootuste suuruse määramiseks küsitakse kõikidelt tööjõu-uuringus osalenutelt, kes on uuringule eelneva nelja nädala jooksul tööd otsinud, kui suur peaks olema saadav (bruto)palk, et nad võtaksid uue töö vastu. 2014. aastal vastas sellele küsimusele 1204 isikut, kellest 65,1% moodustasid töötud, 31,8% hõivatud ning 3% mitteaktiivsed isikud.

Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Sooliseks palgalõheks nimetatakse naiste ja meeste palga erinevust. Euroopa Liidus kasutatakse soolise palgalõhe jälgimiseks Euroopa Liidu statistikaameti (Eurostat) avaldatavat korrigeerimata palgalõhe näitajat (gender pay gap in unadjusted form), mida avaldatakse igal aastal kõikide liikmesriikide kohta. Näitaja arvutatakse brutotunnipalgale tuginedes ja see näitab, mitu protsenti on naiste brutotunnipalk meeste omast väiksem. Oodatava töötasu lõhe näitab, mitu protsenti on naiste oodatav brutokuupalk meeste omast väiksem.

2013–2015 toimub Statistikaameti eestvedamisel Norra 2009–2014 toetuste programmi „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ alamprojekt “Palgaerinevuste statistika parem kättesaadavus.”