Tag Archives: EV100

EV100: sadamate ja raudteede kaubamaht mullu ning sajand tagasi

Statistikaameti andmetel veeti 2017. aastal raudteed pidi 27,3 miljonit tonni ja Eesti sadamate kaudu ligi 34,8 miljonit tonni kaupa ehk rohkem kui 2016. aastal. Ligi 100 aastat tagasi oli nii raudtee kui ka sadamate kaubaveo maht umbes miljon tonni aastas.

Sajandiga on kaubavedu raudteedel mitu korda suurenenud

Ligi 100 aastat tagasi ulatus raudtee kaubamaht 1–2 miljoni tonnini aastas. Aastal 1920 veeti Eesti raudteedel 921 000 tonni kaupa ja 1923. aastal pea poole rohkem ehk 1,6 miljonit tonni kaupa. Transiitkaupu veeti raudteel 1920. aastal 28 000 tonni (3% kogu veetud kaubamahust), 1922. aastal suurenes transiitkauba vedu raudteel 345 000 tonnini. 1923. aastal transiitkaupade vedu vähenes ja ulatus 95 000 tonnini. Nimetatud aastal oli peamine kaubaartikkel puit, mis hõlmas ligikaudu poole veetavast kaubast. Põlevkivi, kivisöe ja koksi osatähtsus oli 13% ja toidukaupade osatähtsus 11% raudteel veetavates kaupades.

Transiitkaupade vedu raudteel, 1920–1924

 

Kui viimasel kümnendil on kaubavedu raudteel pidevalt vähenenud, siis 2017. aasta tõi kaasa kaubamahu kasvu: kaubavedu Eesti raudteedel ulatus 27,3 miljoni tonnini ehk 8% rohkem kui aasta varem. Riigisisene kaubavedu raudteel mõjutas 2017. aastal kaubaveo suurenemist enim. Kaubamaht riigisisestel raudteevedudel oli 2017. aastal 18,1 miljonit tonni – 15% enam kui aasta varem. Raudteevedude kaubamahust moodustas transiitkauba vedu 7,6 miljonit tonni, import 1,3 miljonit tonni ja eksport 0,3 miljonit tonni. Transiitkauba vedu vähenes aastaga 5%, importkaupa veeti 7% vähem ning eksportkaupa 24% enam kui 2016. aastal.

Üle poole raudteel veetavast kaubast hõlmab tänapäeval toornafta ja põlevkivi vedu, enamik sellest on riigisiseselt transporditava põlevkivi vedu. Olulise osa raudteevedudest annavad ka lämmastikuühendid ja väetised (v.a looduslikud väetised) ning vedelad rafineeritud naftatooted. Puidu ja toiduainete osatähtsus on muutunud marginaalseks.

Kaubaveo maht raudteel viimasel kahel kümnendil suurim

Kahe viimase kümnendi raudteekaubaveo maht on Eesti ajaloo suurim. Enim kaupa veeti raudteel aastatel 2002–2005 – ligi 70 miljonit tonni aastas. Sellest üle poole andis transiitkauba vedu. Võrreldes eelmise kümnendi lõpu ehk 2007. aastaga on raudtee kaubamaht vähenenud 2,5 korda, sh transiitkauba vedu 3,6 korda. 2007. aastal veeti raudteel 66,1 miljonit tonni kaupa, transiitkaupu veeti siis 27,5 miljonit tonni. Viimase kolme aasta tulemused sarnanevad 1990ndate algusega. Transiitkaupadest veeti peamiselt naftatooteid Venemaalt Eesti sadamatesse. Venemaa on lubanud lõpetada 2018. aastaks täielikult naftatoodete ekspordi Baltimaade sadamate kaudu, naftasaaduste vedamine läbi Eesti on juba praegu minimaalne.

Transiitkaubal endiselt oluline osa sadamate kaubakäibes

Sajand tagasi ulatus Eesti sadamate kaubaveo maht umbes 1 miljoni tonnini aastas. Aastal 1922 oli rahvusvahelise kaubaveo maht sadamates 0,9 miljonit tonni. Sadamates lossiti 624 400 tonni kaupa ja lastiti 256 500 tonni kaupa. 1923. aastal sadamate kaubavedu veidi vähenes ja ulatus 0,7 miljoni tonnini ning 1924. aastal 0,8 miljoni tonnini.

100 aastat tagasi arvati, et transiitkaupade vedu sadamate kaudu annab tulevikus olulise osa sadamate kaubakäibest. On teada, et kogu väliskaubanduse mahust tonnides tolliametite järgi andis transiit 1923. aastal 13% (95 000 tonni). Väliskaubanduse maht kokku oli siis 0,7 miljonit tonni.

Kaubavedu sadamate kaudu, 1923–1924

 

Transiitkaupade veol on sadamate kaubakäibes oluline osa ka tänapäeval. 2016. aastal andis transiitkauba vedu 54% sadamate kaubamahust (18,1 miljoni tonni), sadamates lastiti 12,7 miljonit tonni transiitkaupa ning lossiti 5,4 miljonit tonni transiitkaupa. 2017. aastal veeti Eesti sadamate kaudu 34,8 miljonit tonni kaupa (ühes kuus keskmiselt 2,9 miljonit tonni), mis oli 4% rohkem kui aasta varem. Sadamates suurenes nii kauba lastimine kui ka lossimine. Laevade lastimine (kauba laevale laadimine sadamas) moodustas 2017. aastal sadamate kaubamahust 23,5 miljonit tonni ja lossimine (kauba laevalt maha laadimine sadamas) 11,3 miljonit tonni. 2016. aastaga võrreldes lastiti sadamates 4% ja lossiti 2% rohkem kaupa.

Nii raudtee kui ka sadamate kaubamaht oli kahel viimasel kümnendil Eesti ajaloo suurim. Viimase 20 aasta Eesti sadamate kaubamahu rekord jääb aastasse 2006 (49,8 miljonit tonni). Eelmise kümnendi lõpus ehk 2007. aastal lastiti ja lossiti sadamates 44,8 miljonit tonni kaupa ehk 1,3 korda rohkem kui mullu. 2017. aastal vähenes lastimise maht sadamates võrreldes 2007. aastaga 1,6, kuid lossimise maht suurenes 1,4 korda. Viimastel aastatel on Venemaa oma sadamaid arendanud ja seni Balti riike läbinud kaubavedu oma sadamatesse suunanud. Kaupade lastimise mahu vähenemist on mõjutanud transiitkaupade veo vähenemine raudteel, seda peamiselt naftatoodete puhul. Samal ajal on suurenenud väetiste, segakaupade ja puidu lastimise maht. Kaupade lossimine Eesti sadamates on kasvanud peamiselt segakaupade ehk koos transporditavate eri liiki kaupade veo suurenemise tõttu.

 

 

Piret Pukk, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmus 16. veebruaril 2018.

2017. aasta detailsemad andmed on statistika andmebaasis (sõitjate- ja kaubavedu raudteel ning kaupade lastimine ja lossimine Eesti sadamates).

Metoodika

2017. aasta ülevaade põhineb 12 kuu andmete kokkuvõttel.

Lastimine – kauba laevale laadimine sadamas. Arvestatakse koos transiitkaubaga.

Lossimine – kauba laevalt maha laadimine sadamas. Arvestatakse koos transiitkaubaga.

Veoste kogus tonnides raudteel – veoste kogus tonnides võib olla kajastatud topelt, sest riigisisestel vedudel võib ühte ja sedasama kaubakogust sihtpunkti vedada mitu raudtee-ettevõtet juhul, kui üks vedaja veab kaupa avalikul raudteel ja teine mitteavalikul raudteel.

 

EV100: Muuseumite arv on sajandi jooksul märgatavalt suurenenud

Statistikaameti andmetel oli 1921. aastal 11 muuseumi, ent 2016. aastaks oli neid juba 246.

2018. aasta on nimetatud Euroopa kultuuripärandiaastaks. Ehitised, maastikud, laulud, tantsud, kunstiteosed, kombed – kõik need moodustavad mitmekesise ja eripalgelise kultuuriruumi. Euroopa kultuuripärandiaasta eesmärk on innustada inimesi avastama ja uurima Euroopa kultuuripärandit ning tugevdada ühisesse Euroopasse kuulumise tunnet. Muuseumid on olulised kultuuripärandi säilitajad ja edasikandjad. Praegu ollakse harjunud, et Eestis on rohkelt muuseume ja neis käiakse väga aktiivselt, aga see ei ole alati nii olnud. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul heidetakse siin loos pilk minevikku ja vaadatakse, milliseid andmeid on Riigi Statistika Keskbüroo kogunud muuseumite kohta 1921. aastal.

Avalikke (nimetamisväärilisi) muuseume oli 1921. aastal 11: Eesti Muuseum Tallinnas, Eesti Rahva Muuseum Tartus, Eestimaa Provintsiaalmuuseum Tallinnas, Peeter I Muuseum Narvas, Saaremaa Tundmaõppimise Seltsi Muuseum Kuressaares, Järvamaa Muuseum Paides, Vabadussõja Muuseum Tallinnas, Õpetatud Eesti Seltsi kogud Tartus, Lavretsovi (linna) Muuseum Narvas, Pärnu Muuseum ja Viljandi Muuseum.

Nii nagu praegu oli ka 100 aastat tagasi muuseume kõikjal Eestis. 2016. aastal oli Eesti 246 muuseumist 30% Harju-, 13% Tartu-, 9% Lääne-Virumaal. 2016. aastal oli mõni muuseum igas Eesti maakonnas.

Täpsemad andmed on Riigi Statistika Keskbüroo talletanud kuue muuseumi kohta (Eesti Muuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eestimaa Provintsiaalmuuseum, Peeter I Muuseum, Saaremaa Tundmaõppimise Seltsi Muuseum, Järvamaa Muuseum). Neis käidi aasta jooksul kokku 15 346 korda. Kõige rohkem käidi Eesti Rahva Muuseumis (10 000) ja Tallinna Eesti Muuseumis (3438). Kadriorus asuva Tallinna Eesti Muuseumi külastajate kohta koguti andmeid ka kuu kaupa ja selle põhjal tõdeti: „… näeme, et suurem arv vaatamaskäijaid suve peale langeb, mis on tingitud, nähtavasti muuseumi asukohast Kadriorus, kus rahvast rohkemal arvul, eestkätt suvel, leidub.“ Kõige vähem oli külastajaid Saaremaa Tundmaõppimise Seltsi Muuseumis (30) ja Järvamaa Muuseumis (67). Tuhande elaniku kohta oli kogu Eestis 14 muuseumikülastust.

2016. aastaks oli olukord märgatavalt muutunud, muuseumis käidi aasta jooksul ligi 3,5 miljonit korda ehk ühe Eesti elaniku kohta 2,6 muuseumikülastust. Tallinna muuseumites käidi 1,5 miljonit korda. Tartus käidi muuseumites üle 660 000 korra ehk ühe Tartu elaniku kohta üle 7 külastuse – kaks korda rohkem kui Tallinnas. Kõige enam käidi 2016. aastal teaduskeskuses Ahhaa Tartus, Lennusadamas Tallinnas ja Kumus Tallinnas. 2016. aasta tähtsündmus oli Eesti Rahva Muuseumi uue hoone avamine, kuid kuna hoone oli külastajatele avatud vaid aasta viimastel kuudel, siis ei jõudnud ERM 2016. aastal veel külastatavuse esikolmikusse.

Tartu Loodusmuuseum. Foto: Kaire Raasik

Kui 1924. aasta Riigi Statistika Keskbüroo väljaandes „Haridus Eestis“ kirjutati muuseumite teema lõpulauseks „Kokkuvõttena võime konstateerida, et muuseumitesse kogutud kultuurilised väärtused võrdlemisi väga vähe rahvast on huvitanud“, siis praegu võib öelda, et olukord on kardinaalselt muutunud ja inimesed on väga huvitatud meie kultuuriruumist – muuseumitesse kogutut käiakse innukalt vaatamas.

Sündmusterohket Euroopa kultuuripärandiaastat!

 

 

Kaire Raasik, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 16. veebruaril 2018.

EV100: Olümpia ootuses – sangarid ja harrastajad nüüd ning vabariigi algusaastatel

Homme,  9. veebruaril kuulutatakse Lõuna-Koreas Pyeongchangis avatuks XXIII taliolümpiamängud. Statistikaamet võrdleb põgusalt 1924. ja 2016. aastat ning annab ülevaate, missugune oli olukord tipp- ja rahvaspordis.

Tippsport: kergejõustik oli ja on populaarne

Olümpiamängud on nii sportlase kui ka spordisõbra jaoks suursündmus, üritusega kaasnevast meediakärast ei pääse ka spordikauge inimene. 1924. aasta võis spordisõpradele olla erakordselt huvitav – enne suveolümpiamänge Pariisis toimusid esimesed taliolümpiamängud Chamonix’s.

Esimestest taliolümpiamängudest jäid eestimaalased paraku kõrvale. Eesti Spordileht (6.03.1924) tõi võimalike põhjustena välja rahapuuduse ja Eesti sportlaste üsna kehva taseme. Võidušansse ei nähtud ja olümpiaturiste kogemusi korjama ei saadetud. Kuigi ka Pyeongchangist ei julge keegi (kuld)medaleid loota, siis lähetatakse mängudele 22 sportlast.

Pariisis (1924) toimunud suveolümpiamängudel osales Eestist seevastu 44 sportlast, kes esindasid kodumaad väga edukalt. Maadleja Eduard Pütsep tuli olümpiavõitjaks, tõstja Alfred Neuland võitis hõbemedali, tõstjad Jaan Kikkas ja Harald Tammer, kergejõustiklane Aleksander Klumberg ja maadleja Roman Steinberg võitsid pronksmedali.

Viimased suveolümpiamängud toimusid 2016. aastal Rio de Janeiros ja sportlaskoondis oli ligikaudu sama suur kui 92 aastat tagasi – 46 sportlast (nende hulgas kaks varuvõistlejat). Medaleid aga nii palju korjata ei õnnestunud. Sõudmise paarisaeruline neljapaat (Allar Raja, Andrei Jämsä, Kaspar Taimsoo ja Tõnu Endrekson) võitis pronksmedali. Ei maksa öelda, et esineti kehvasti, väikese riigi jaoks on iga olümpiamedal väga suur saavutus.

Spordistatistikat ei jätnud päris tähelepanuta ka Riigi Statistika Keskbüroo – esimene ülevaade ilmus 1930. aastal ja see pööras pilgu eelnenud kümnendile. Muuhulgas toodi välja Eesti rekordite osatähtsus maailmarekordite hulgas. Kui vaadata spordialade kuningannat ehk kergejõustikku, siis 1924. aasta lõpu seisuga oli maailmarekordile kõige lähemal maratonijooksja Jüri Lossmann, kelle toona kehtinud tippmark oli kõigest kümmekond sekundit aeglasem maailmarekordist. 2016. aasta lõpus oli (igivanale) maailmarekordile kõige lähemal kettaheitja Gerd Kanteri saavutus.

Mõnel teisel alal oli Eesti veelgi edukam. Seisuga 1.10.1924 oli Eesti sportlaste nimel 8 maailmarekordit tõstmises. Midagi nõnda uhket praegu ette näidata pole. Muidugi peab arvestama, et tõstmise distsipliine on märgatavalt vähemaks jäänud. Siiski pole Eesti sportlased sel alal päris pildilt kadunud ja raskekaallane Mart Seim püsib maailma tipus.

1924. aastal tehtud küsitluse põhjal valisid Eesti Spordilehe lugejad parimaks sportlaseks kergejõustiklase Aleksander Klumbergi, kelle nimel oli Pariisi olümpiamängudeni maailmarekord kümnevõistluses. Kergejõustiklased olid populaarsed ka 2016. aastal, mil aasta meessportlaseks valiti Rasmus Mägi ja naissportlaseks Ksenija Balta. (2017. aastal valiti aasta meessportlaseks rallisõitja Ott Tänak ja naissportlaseks vehkleja Julia Beljajeva).

Rahvasportlasi on juurde tulnud

Eesti spordikangelaste edu innustas ka rahvast. Riigi ja rahvatervise seisukohalt ehk ongi tippspordist olulisem hoopis see, kuidas rahvas liigub. Spordiharrastajate loendamine aga polnud lihtne toona ega ole ka praegu. 1930. aastal prooviti seda siiski teha ja hinnanguliselt tegeles siis spordiga ligikaudu kümnendik rahvast. Tegeleti näiteks jalg-, korv-, võrk- ja käsipalli, lauatennise, kergejõustiku, liuväljaspordiga, seega olid eriti populaarsed sportmängud. Iseäranis levinud olid need linnas.

Eesti spordiregistri 2016. aasta andmetel oli harrastajaid 157 000. Registri andmetel olid suurima harrastajate arvuga spordialad jalgpall, võimlemine, ujumine, kulturism ja fitness, korvpall ja kergejõustik. On päris kindel, et paljusid metsajooksu harrastavaid või kodus lõuga tõmbavaid eestimaalasi nende hulka arvatud ei ole. Kuigi oma lõbuks (tervise heaks) liikujad on tõenäoliselt ülekaalus, näitab tuhandetesse ulatuv osavõtjaskond rahvaspordiüritustel seda, et väheoluline ei ole ka oma võimete proovilepanek ja kaasmaalastega võrdlemine.

Eesti Spordilehes (31.01.1924) viidatakse Eesti Spordi Keskliidu resolutsioonile: Seisukoht spordi, kui ainuüksi kehalise kasvatuse kohta ei ole õiglane. Sport on üleelatud murrangutest võrsunud hingeline ja impulsiivne enesekaitse tungi avaldus, mis inimest tahtejõu kasvatamise ja kontsentratsiooni, kui ka kehalise tervendamise läbi püüab hoida haiglastesse äärmustesse langemast ja uue tervema tõu ja kultuuri poole sihib.“

See mõte peegeldab arvatavasti ka tollast ajavaimu. Väärtushinnangud on ajas muutunud, võib-olla ka spordi roll selles. Paraku tundub, et sääraseid väärtuseid sport enam ei kanna, pigem nähakse seda meelelahutusena. Õnneks on midagi, mis ei ole kadunud ja loodetavasti ei kao ka tulevikus – see on rõõm liikumisest.

 

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Metoodika

Jooniste puhul on kasutatud sarnast metoodikat, mida kasutas G. Tomberg artiklis „Spordistatistika 1920–30“, mis ilmus Eesti Statistika Kuukirjas aprillis 1930.

EV100: unustatud nakkushaigused

Kui võrrelda Eesti Vabariigi algusaastatel levinud nakkushaiguseid praegustega, siis on pilt täiesti erinev. Düsenteeria, tüüfuse, sarlakite, leetrite, difteeria, rõugete ja teiste tollaste nakkushaiguste asemel registreeritakse praegu eelkõige ülemiste hingamisteede ägedaid nakkuseid.

Statistikaameti eelkäija, Riigi Statistika Keskbüroo 1930. aasta väljaandes „Rahvastik ja tervishoid Eestis“ seisab: „Mitmesuguste haiguste hulgas, missugused inimesi tabavad, on nakkushaigustel eriline tähtsus, kuna nad oma kiire ja taudikujulise levimisega suurt kahju võivad sünnitada rahva seas, viies hauda rohkel arvul elanikke ja põhjustades nende töövõimetust, sageli mitte ainul ajutist, vaid ka alalist.“ Sajand on pikk aeg. Arstiteaduse kiire arengu ja vaktsiinide kasutuselevõtu tõttu on nakkushaiguste levik viimase saja aasta jooksul tundmatuseni muutunud ja paljud tollased nakkushaigused peaaegu unustuste hõlma vajunud. Eesti Vabariigi juubeli auks tasub kunagi olnut jälle meenutada.

Sagedasemad nakkushaigused vabariigi algusaastatel

Ajutine Valitsus võttis 1919. aasta veebruaris vastu määruse, mille järgi tuli registreerida 21 nakkushaigust (tollal nimetusega „külgehakkavad haigused“). Esimese aasta jooksul registreeriti kokku 10 873 haigusjuhtumit. Kõige rohkem (30%) oli nende seas verist kõhutõbe ehk düsenteeriat, mida registreeriti aasta jooksul 3284 korral ehk 31 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Teised sagedamini registreeritud nakkushaigused olid sarlakid (2100), leetrid (1754) ja plekiline soetõbi ehk plekitüüfus (1232).

Vabadussõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel oli Eestile iseloomulik nakkushaiguste taudikujuline levimine. Taudide tõttu võis mõne haiguse levik järjestikustel aastatel hüppeliselt muutuda. Kui vaadata näiteks 1920. aasta andmeid, siis leiab verise kõhutõve alles teiselt kohalt, sest selle kõrval puhkes samal aastal teine ja veelgi suurem taud – plekiline soetõbi, mida registreeriti üle kolme korra rohkem kui aasta varem.

Sagedasemad nakkushaigused tänapäeval

Terviseamet registreerib nakkushaiguste registris 59 nakkushaiguse andmeid. 2016. aastal kanti registrisse kokku 192 489 haigusjuhtumit. Seega on sajandi jooksul märgatavalt pikenenud registreeritavate nakkushaiguste nimekiri ja suurenenud haigusjuhtumite arv. Õnneks ei tähenda suurem haigusjuhtumite arv kasvanud ohtu, sest paranenud on ka oskus nendega toime tulla.

Erinevalt vabariigi algusaastatest, mil sagedasemad nakkushaigused võisid aastati erineda, on nüüd välja kujunenud selge liider – ülemiste hingamisteede ägedad nakkused. 2016. aastal registreeriti neid 170 116 korral ehk 1293 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Sellised nakkused hõlmasid 88% aasta jooksul registreeritud nakkushaigustest. Tegemist ei olnud erandliku aastaga, vaid kogu viimase kümnendi kohta võib öelda, et kümnest registreeritud nakkushaiguse juhtumist üheksa on ülemiste hingamisteede ägedad nakkused.

Sagedasemad nakkushaigused olid 2016. aastal veel gripp (8584 haigusjuhtumit), tuulerõuged (5846), puukborrelioos (1420) ja suguliselt levivad klamüüdiahaigused (1275). Niisiis on levinumate nakkushaiguste esikümme sajandi jooksul väga palju muutunud. Ainus haigus, mis oli kümne sagedasema nakkuse hulgas nii 2016. aastal kui ka pea sajand tagasi, asub esikümne lõpus. Sarlakeid on praegu küll märksa vähem, kuid mullu registreeriti neid siiski 280 korral.

 

 

 

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Blogiloo analüüsis kasutatud vabariigi algusaastate andmed pärinevad Riigi Statistika Keskbüroo väljaannetest „Eesti demograafia. Vihk III. Tervishoid Eestis“ (1925) ja „Eesti demograafia. Vihk IV. Rahvastik ja tervishoid Eestis“ (1930). Ülevaade nüüdisaja nakkushaigustest on koostatud Terviseameti andmete põhjal.

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Kogumikus käsitletakse veel järgmisi terviseteemasid:

  • Arstide arv on sajandi jooksul rohkem kui kümnekordistunud. Varasem meeste amet on praegu valdavalt naiste kanda.
  • Haiglate arv ei ole väga palju muutunud, küll aga on need varasemast suuremad.
  • Apteekide arv on kolmekordistunud. Varem domineerinud maa-apteekide asemel asub praegu suurem osa apteekidest linnas.

 

EV100: Mida ennustab väliskaubandushoroskoop?

Statistikaameti andmetel on väliskaubanduses olukord sajandi jooksul omajagu muutunud: kui 1924. aastal veeti Eestisse kaupu enamasti Saksamaalt, Suurbritanniast ja Venemaalt, siis 2016. aastal Soomest, Saksamaalt ja Leedust.

Eesti on avatud väikeriik ja majanduslikus mõttes sõltub riigi käekäik suurel määral välismaistest kaubanduspartneritest. Kui maailmamajandusel läheb hästi, siis läheb Eestil samuti hästi. Kui maailmaturul on majanduslangus, siis kannatame ka meie. Majanduslik edu on aga heaolu (st sotsiaalse kindlustatuse, palgakasvu, karjääri, muretu pensionipõlve, hea meditsiinisüsteemi jms) alus. Seega peab realistlike tulevikuplaanide tegemiseks süvenema väliskaubanduses toimuvasse. Mida sealsed märgid näitavad?

Tuleviku ennustamiseks on hea vaadata minevikku. Praeguse Eesti majanduse võrdlusbaasiks on mõistlik kasutada Eesti esimesest iseseisvuse perioodist aastat 1924, mil Eesti majandus oli pool kümnendit vabalt arenenud ja teatud tasakaalupunkti saavutanud. Muutused olid toimunud, kuid uued proovikivid seisid veel ees. Nii on see ka praegu.

1924. aastal veeti Eestisse kaupu peamiselt Saksamaalt (36,6%), Suurbritanniast (14%) ja Venemaalt (12,8%). Praegu on need riigid (2016. aasta andmete põhjal) Soome (13%), Saksamaa (11%) ja Leedu (9,5%). Pea saja aasta jooksul on muutunud riikide piirid ja toodang, kuid siiski saab leida sarnaseid mustreid.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eesti kauba peamised tarbijad ehk ekspordipartnerid olid 1924. aastal Suurbritannia (33,5%) ja Saksamaa (22,6%). Praegu saadame oma kaupu eelkõige Rootsi (17,9%) ja Soome (16%). Seega on siin toimunud oluline muutus – praegu on Eesti oma toodangule leidnud kliendi kodu külje alt, muutunud lokaalsemaks, lähemal tarbijaturgudele. Pakutav on ka mitmekesisem.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

1924. aastal toodi sisse eelkõige toiduaineid – üle kolmandiku kogu sisseveost. Välja viidi peamiselt kiudaineid ja tekstiilitooteid (41,2%). Praegu tuuakse sisse elektrimasinaid ja -seadmeid (17,8%) ning transpordivahendeid (10,7%), arvestataval hulgal ka toidukaupu (10,6%). Välja viiakse jällegi elektrimasinaid ja -seadmeid (21,5%), kuid ka puitu ja puittooteid (10,2%).

Rahvusvahelises plaanis on olukord muutunud. 1924. aastal oli Eesti põllumajandusriik, kellest hakkas saama tekstiiliga tegelev maa, praegu on Eesti elektrooniliste seadmete allhankemaa. Enda äratoitmisega tuleb riik ehk pisut paremini toime, kasutatakse rohkem oma metsariigi eelist ning toodetakse keerukamaid asju, kuid samas oma lõppkaubamärki ehk Eestis toodetut välisturgudel vähem. Kui mõnes tipptelefonis on sees Eestis kokku pandud elektrooniline ime või välismaise tootja mööbel on tegelikult Eestis kasvanud puidust, siis seda kahjuks tootesildilt lugeda pole võimalik.

Kuidas on lood üle võimete elamisega? 1924. aastal veeti kaupu sisse 8,2 miljardi marga eest ja eksporditi 338 miljoni marga võrra väiksema summa eest. Seega oli väljavedu 4% võrra sisseveost väiksem. 2016. aastal imporditi 13,5 miljardi euro eest ja Eesti väliskaubandus­bilanss oli miinuses 1,6 miljardi euro ehk ligi 12%-ga.

Eksporti ületav import tähendab üldjuhul üle jõu elamist (võrreldes teenimisega kulutatakse rohkem). Selles mõttes on majanduse praegune seis umbes kolm korda vähem talupojalikult alalhoidlik kui 1924. aastal. Kas see on ka otsene kurjakuulutava ajajärgu või allakäigu eelhoiatus, on rakse öelda. Ettevaatlik tuleb aga olla ja teatud konservatiivsus tuleviku hindamisel ei ole kindlasti kurjast.

Teisiti öeldes näitab välismajandushoroskoop, et taevas on mõningaid tumedavõitu pilvi, kuid paanitseda ka ei maksa. Eks enamikule ju meeldivad välismaised autod, televiisorid, köögitehnika, nutitelefonid ja muu taoline kraam. Neid tooteid Eestis õigupoolest ei tehtagi, isegi kui tahaks kodumaist eelistada ja väliskaubanduse tasakaalu selle kaudu parandada. Ja kui olukord majanduses peaks ikkagi väga vihmale pöörama, siis on võimalik mõnest välismaisest vidinast ka lahti öelda, et nii rohkem talupoja tarkuse radadele tagasi pöörata. Veelgi enam, palju räägitakse sellest, et tänapäeva niivõrd tugevalt põimunud riikide majanduste tingimustes väliskaubanduse puudujäägil enam sellist olulist rolli ei ole. Elame, näeme.

 

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

 

EV 100: edulugu surmade statistika kaudu

1922. aastal oli Eestis 1000 surmajuhtumi kohta alla aastaste laste surmasid 171. Aastal 2016 oli see näitaja 2. 1922. aastal oli Eestis iga 1000 surmajuhtumi kohta 93 vähemalt 80-aastase inimese surma. Aastal 2016 oli see näitaja 463. Surmad on teema, millest juubelite (sh 100. aastapäeva) puhul pole ehk kohane rääkida. Ometi jutustab surmade statistika 100-aastase Eesti suurest edust: võib-olla on tegu Eesti selle perioodi suurima edulooga.

Peatanud kord turist tänaval eestlase ja küsinud: „No kuidas teil siis ka läheb? Milline on suremus Eesti riigis?“ Eestlane süganud kukalt ja kostnud: „Eks ta ole ikka samasugune nagu teie riigis ja kõigis teistes riikides: 100%.“ Turist hakanud seletama: „Meil suremus küll 100% ei ole …“ Eestlane ei viitsinud rohkem kuulata ja küsinud: „Kas teil leidub siis inimesi, kes küll sünnivad, aga ära ei suregi?“ Turist vaadanud eestlasele rumala näoga otsa, teinud suu lahti … aga selle aja peale oli eestlane juba rahulikult minema kõndinud.

Eestlane armastab rääkida riigi edusammudest igal ajal, aga eriti vabariigi 100. aastapäeva eel. Põhjusi edusammudest rõõmu tunda on kindlasti palju, aga natuke üllatav on, et Eesti suurimaid edusamme saab mõõta suremusstatistika kaudu. Järgnevalt mõned näited EV 100 väljaandest surmade kohta. Et raamatus esitatu vastu huvi säiliks, siis tuuakse siin sama materjal teistsugusel kujul.

Joonisel on surmade jagunemine vanuserühma järgi 1000 surnu kohta. Näha on surmade vanusstruktuuri märgatav muutumine. 1922. aastal oli surmade vanusstruktuuris oluline koht kuni 1-aastaste laste surmadel, aga samuti oli surmade osatähtsus arvestatav kõikides vanuserühmades. 2016. aasta struktuuris on kuni aastaste laste surmade osatähtsus pea olematu ja vabariigi algusaastate struktuuriga võrreldes on märkimisväärselt väike surmade osatähtsus kõigis vaadeldavates vanuserühmades 50–59-aastasteni välja. Muidugi on ka ühe noore inimese surm liiga palju, aga …

Oluline on tähele panna, et vabariigi algusaastate surmade struktuuris on vähemalt 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus väiksem kui vanuserühmas 50–59, 60–69 ja 70–79: vähemalt 80-aastaseid oli nii vähe, et selle rühma surmad olid suhteliselt harvemini esinev nähtus.

Esitatud joonise põhjal saab demograafide keeles öelda, et Eestis on märgatavalt vähenenud imikusurmade arv ja pikenenud inimeste eluiga. Viimast väidet tõestab joonis sellega, et üle 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus kõigis surmades läheneb poolele, olles 1922. aastal alla 10%.

Kui minna demograafide terminoloogiast välja, siis räägib joonis Eesti edusammudest meditsiinis, sotsiaalhoolekandes, majanduses ja veel paljudes teistes valdkondades. Muidugi on Eestiga analoogsed protsessid toimunud kõikides arenenud riikides, kuid see ei vähenda sugugi Eestis toimunud positiivsete muutuste tähtsust.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikust leiab ka surma põhjuste kirjelduse. Eriti märkimisväärne on, et epideemiate ja nakkavate haiguste osatähtsus surma põhjustes on esikohalt kaugele taandunud. Sellel faktil on oluline seos surmade vanusstruktuuri muutusega, aga samuti kõneleb see Eesti riigi edusammudest eespool mainitud valdkondades.

Eesti edusammude märkamiseks ei pea surmastatistikas minema 100 aastat tagasi. Vaid mõne nädala eest teatati, et liikluses hukkunute arv oli 2017. aastal rekordiliselt väike, aga see teema ei leia Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikus käsitlemist.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi peaaegu iga surm on suuremal või vähemal määral tragöödia, kõneleb Eesti surmade statistika Eesti Vabariigis toimunud ja toimuvatest positiivsetest muutustest.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

EV100: mets ja metsarahvas

Nii mõnigi leiab, et eestlased on metsarahvas. Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi metsarahvaks pidada küll. Ometi ei tähenda see elukohaga seotud nähtust, vaid kirjeldab pigem hingeseisundit: tõeliselt metsas elab kaduvväike osa eestimaalasi. Rohkem elatakse linnades.

Peamisi metsaga seotud küsimusi on, kas Eestis raiutakse metsa liiga palju. Arvamusi on seinast seina. Siinkohal veidi statistikat, mis ilmub ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul välja antavas kogumikus metsa kohta.

  • 1927. aastal oli Eestis metsamaa pindala 945 883 hektarit ja see moodustas vabariigi üldpindalast 20,5%.
  • 2016. aastal oli metsamaa pindala Eestis 2,3 miljonit hektarit ja see moodustas vabariigi pindalast veidi rohkem kui poole ehk 51%.
  • 1927. aastal oli metsarikkaim piirkond Kirde-Eesti, kus asuvad Alutaguse metsad. Nii mõneski sealses vallas oli metsamaad üle 50% valla pindalast (Venevere 59%, Mustajõe 58%, Vaivara 52%).
  • 2016. aastal oli metsasus kõige suurem Surju vallas Pärnumaal ja Hiiu vallas Hiiumaal, kus metsamaa pindala moodustas 80% valla pindalast.
  • 1924. aasta metsasuse kaardilt on näha, et oli omavalitsusüksuseid, kus metsasus oli üle 40%.
  • 2016. aasta metsasuse kaart näitab, et pea 72%-l Eesti omavalitsusüksustest on metsasus üle 40%.

Eesti metsasus aastal 2016 on vabariigi algaastatega võrreldes tunduvalt suurem. Esmalt tekib kahtlus, et see on tulnud põllu- ja aiamaa ehk haritava maa vähenemise tõttu. Statistika seda ei kinnita, vaid näitab, et haritava maa pindala ja osatähtsus pole pea saja aasta jooksul eriti muutunud. Märkimisväärselt on vähenenud hoopis looduslike rohumaade osatähtsus. Kas see on hea või halb, seda ei oska öelda. Kindel on see, et kinnises süsteemis on millegi suurenemine võimalik ainult siis, kui midagi vastukaaluks väheneb.

Hingeseisundeid riiklik statistika veel ei mõõda. Kas eestimaalased olid vabariigi algusaastatel praegusest rohkem metsarahvas, seda on statistikul keeruline öelda. Lihtne on aga öelda, et 1922. aasta rahvaloenduse ajal olid eestimaalased maa- ja põllurahvas: 75,8% elas maal ja 59% tegeles põllumajandusega. Praegu elab kaks kolmandikku eestimaalasi linnalistes asulates ja põllumajanduse ning metsandusega tegeleb vähem kui 4% kõigist hõivatutest. Ei ole teada, kas see on metsarahvale hea või halb, aga põllupidamisega tegelevate inimeste vähenemine on ilmselgelt muutus, mille vastu ei saa. Võib-olla on aga lootust säilida metsainimesena, kui suudame hoida väärtusi, mis meid seni ausalt teeninud on.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.