Tag Archives: enneaegsed surmad

Saastunud õhk — suurimaid keskkonnariske inimese tervisele

Alates 1974. aastast tähistatakse ÜRO eestvedamisel igal aastal ülemaailmset keskkonnapäeva eesmärgiga tõsta inimeste teadlikkust ja juhtida tähelepanu keskkonnakaitse olulisusele. Igal aastal keskendutakse võõrustajariigi peamistele keskkonnaprobleemidele ja nende lahendamisele. Tänavu tähistatakse ülemaailmset keskkonnapäeva 5. juunil Hiinas ning keskne teema on õhu saastatus.

Õhusaaste on tänapäeval suurim keskkonnarisk inimese tervisele. Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul hingab 90% maakera elanikest saastunud õhku, mis põhjustab aastas 7 miljoni inimese enneaegset surma. Enneaegsete surmapõhjuste seas on saastunud õhk 4. kohal.

Inimese tervisele kõige kahjulikumaks õhu saasteaineks peab WHO alla 2,5 mikroni suuruseid nn ülipeenosakesi (PM2,5). Oma väikeste mõõtmete tõttu tungivad nad sügavale inimese organismi, põhjustades terviseprobleeme. Ülipeenosakeste allikas on peamiselt sõidukite heitgaas, põlemisprotsessid ning atmosfääris toimuvad keemilised reaktsioonid.

WHO on seadnud õhu puhtuse kriteeriumiks PM2,5 aasta keskmiseks sisalduseks õhus kuni 10 μg/m³. 2018. aastal avaldas WHO maailma õhukvaliteedi raporti, kus on hinnatud PM2,5 keskmist sisaldust 73 riigi ning 62 pealinna õhus. 73 riigist vaid kümne õhukvaliteet vastas seatud puhta õhu kriteeriumile, nende hulgas ka Eesti oma. Eestist puhtamat õhku saab veel hingata Austraalias, Soomes ja Islandil. Kõige saastatum õhk on raporti kohaselt Bangladeshis, Pakistanis ja Indias. Maailma pealinnadest oli Tallinna õhk puhtuselt neljas. Kuigi õhukvaliteediga on Eestis lood korras, ei tähenda see, et meil õhusaastet ei teki.

2017. aastal tekkis Eestis ülipeenosakeste (MP2,5) heitmeid kokku 9200 tonni. Põhiosa neist tekkis tööstuses kütuste põletamisest (28%), kodumajapidamistes kütuste põletamisest (25%) ning elektri ja soojuse tootmisel (25%).

Olulised õhu saasteained on ka peamiselt kütuste põlemisel tekkivad väävel- ja lämmastikoksiidid, mis osaliselt lahustuvad veepiiskades ja muudavad sademed happeliseks. Happevihmad on keskkonnale ohtlikud ning kahjustavad pinnast, taimestikku ja vee-elustikku, aga ka hooneid ning muud vara. Happevihmad on globaalne probleem, sest õhuvooludega kanduvad happevihmad ühest riigist teise.

Hapestumise ekvivalendis väljendatuna paisati Eestis 2017. aastal õhku 2500 tonni happevihma põhjustavaid gaase. Eestis põhjustas happevihmasid peamiselt vääveldioksiid, mille peamine allikas on energeetika.

Euroopa Liidus tekkinud happevihmasid põhjustavate gaaside koguheites oli Eesti osatähtsus 0,4%. Kui aga arvestada heidet ühe elaniku kohta, on Eesti Euroopa üks suurim happevihmasid põhjustavate õhuheitmete tekitaja. Eestist rohkem tekkis elaniku kohta happevihmasid põhjustavaid õhuheitmeid vaid Iirimaal.

Rohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Eda Grüner

Mõistete selgitus

Enneaegne surm on määratletud surmana, mis toimub enne eeldatava vanuseni jõudmist. Eeldatav vanus on riigile ja soole iseloomulik tavapärane oodatav eluiga. Enneaegset surma on võimalik ära hoida, kui kõrvaldatakse selle põhjus.

Välditavate surmade arv on kümnendiga vähenenud

2010. aastal oli Eestis 192 välditavat surma 100 000 inimese kohta, mis on märkimisväärselt vähem võrreldes 2000. aasta 312 välditava surmaga.

2000. aasta 4918 välditavast surmast oli 2010. aastaks saanud 3057 juhtumit. Kuna ka välditavate surmade arv on kaudselt seotud rahvastiku keskmise elueaga, siis on suurimad võimalused välditavaid surmi ära hoida Ida-Viru maakonnas, kus oodatav eluiga on kõige madalam. Samas on sealne olukord aastail 2000–2010 Eesti maakondade võrdluses kõige enam paranenud, nii nagu see oli ka oodatava eluea näitajates. Peale selle vähenesid aastatel
2000–2010 maakondlikud erinevused välditavas suremuses ja perioodi lõpuks oli Eesti parima olukorraga Tartu maakonna ning raskeima olukorraga Ida-Viru maakonna välditava suremuse määrade (vastavalt 164 ja 258 välditavat surma 100 000 inimese kohta) erinevus vaid 94 ehk 77 võrra vähem 2000. aasta parima-halvima erinevusest.

Ühtlustunud olukord maakondades on kaasa toonud ka selle, et Ida-Viru maakond ei ole enam statistiliselt oluliselt erinev paremuselt tema ees olevast maakonnast, samuti ei ole mitmete Eesti kõige väiksema välditava suremusega maakondade vahelised erinevused statistiliselt olulised. Samas kui vaadata oodatava eluea, potentsiaalselt kaotatavate eluaastate ja välditava suremuse tulemusi üheskoos, jääb Ida-Viru ja Kagu-Eesti maakondade kõrval silma Lääne maakond. Nii oli Lääne maakond 2010. aastal oodatava eluea poolest Eesti keskmik, kuid potentsiaalsete eluaastate kaotus ning teoreetiliselt välditavate surmade arv on seal suhteliselt suur, mis viitab olulistele kasutamata võimalustele rahvastiku tervise parandamisel. Siinkohal ei ole kahjuks võimalik täpsemalt hinnata, milles need kasutamata võimalused seisnevad ning kuidas oleks piirkonna rahvastiku tervist kõige lihtsam parandada, kuid kindlasti tasub edaspidigi selle maakonna rahvastiku tervise arengutel silm peal hoida.

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Eesti piirkondlik areng 2011“ artiklis „Tervis Eesti piirkondades“ (ilmus 30.11.2011). 

Taavi Lai, Sotsiaalministeeriumi vanemanalüütik

Välditava suremuse metoodika järgi loetakse kokku neid enneaegseid surmasid (enneaegseteks peetakse tänapäeval eelkõige neid surmasid, mis juhtuvad enne 65. eluaastat), mida teoreetiliselt oleks meie praeguste parimate teadmiste järgi võimalik ära hoida. Teadmine, kas mingi surm on välditav või mitte, põhineb suurel hulgal rahvusvahelistel uuringutel ning üheks peamiseks eelduseks, mis aitab surmasid ära hoida, on ideaalselt toimiv tervisesüsteem. Näiteks ei tohiks ideaalselt toimiva tervisesüsteemi tingimustes keegi surra pimesoolepõletikku, samuti on teoreetiliselt olemas vahendid kõigi liiklussurmade ennetamiseks. Sarnaselt kõigile teistele enneaegset surma käsitlevatele metoodikatele on ka siin surmade enneaegsusele seatud vanuspiir – 75 eluaastat. Mõnede konkreetsete haiguste puhul on piir ka veidi madalam (näiteks 14 eluaastat lapseea nakkushaiguste puhul). Välditava suremuse analüüsi tulemused on esitatud suremusmäärana 100 000 inimese kohta ja standardituna Euroopa standardrahvastikule.