Tag Archives: eluruumid

Uue kodu rajamisel eelistatakse Harju maakonna linnalisi piirkondi

Kümnest eluruumist seitse said Ehitisregistri andmetel 2018. aastal kasutusloa Harju maakonna linnalises või väikelinnalises asustuspiirkonnas.

Eestis lubati eelmisel aastal kasutusse 6472 uut eluruumi. Kaks kolmandikku (66%) eluruumidest valmis linnalises, ligi viiendik (19%) väikelinnalises ja 15% maalises asustuspiirkonnas. Kõige rohkem kasutuslubasid anti eluruumidele Harju maakonna linnalises või väikelinnalises asustuspiirkonnas – 4487. Hiiu ja Valga maakonnas lubati eluruume kasutusse ainult maalises asustuspiirkonnas, kuna Hiiu maakonnas linnaline ja väikelinnaline asustuspiirkond puudub ning Valga maakonnas valmisidki eluruumid ainult maalises asustuspiirkonnas.

elamuehitus

Enamus eluruume valmis korterelamutes, kus said kasutusloa kokku 4217 eluruumi, neist 90% linnalises asustuspiirkonnas. Kõigist korterelamute eluruumidest valmisid 81% Tallinnas või Tartu linnas. Eelmisel aastal valminud korteri keskmine suurus Tallinnas oli 66 m² ja Tartus 54 m².

Üksikelamud said kasutusloa 1436 juhul, neist 632 maalisse, 505 väikelinnalisse ja 299 linnalisse asustuspiirkonda. Kaheksas maakonnas said eelmisel aastal kasutusloa ainult üksikelamud. Kaksik- ja ridaelamutes valmis 819 eluruumi.

Valminud eluruumide kogupind oli 585 000 m². Suuremad eluruumid valmisid 2018. aastal maalises asustuspiirkonnas (keskmine eluruumi pind 124 m²). Eluruumi keskmine suurus väikelinnalises asustuspiirkonnas oli 118 m² ja linnalises asustuspiirkonnas 75 m². Maalises asustuspiirkonnas valmisid kõige suuremad eluruumid Valga maakonnas (174 m²) ning väikseimad Põlva ja Viljandi maakonnas (100 m²). Linnalise asustuspiirkonna suurimad eluruumid Võru maakonnas (187 m²) olid kolm korda suuremad kui väikseimad eluruumid Tartu maakonnas (60 m²). Väikelinnalises asustuspiirkonnas olid suurima keskmisega Põlva maakonna (216 m²) ja väikseima keskmisega Tartu maakonna (102 m²) eluruumid.

Arvestades piirkondade rahvaarvu ehitati kõige rohkem väikelinnalises ja kõige vähem maalises asustuspiirkonnas. Väikelinnalises asustuspiirkonnas valmis elaniku kohta 1,35 m². Elaniku kohta valmis Harju maakonna väikelinnalises asustuspiirkonnas neli korda rohkem ruutmeetreid kui maakonna linnalises asustuspiirkonnas. Tartu maakonnas oli erinevus viiekordne. Väikseima elamuehitusaktiivsusega Ida-Viru ja Järva maakonna maalistes asustuspiirkondades lubati kasutusse 10 000 elaniku kohta vastavalt 1003 ja 527 ruutmeetrit

Andmetabeli kasutusse lubatud eluruumide kohta omavalitsusüksuse ning maakonna ja asustusüksuse tüübi järgi leiad siit

Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist Ülle Valgma 

Marika_Kivilaid
Rohkem infot
Statistikaameti analüütik Marika Kivilaid

2017. aasta haldusreformi järel võttis Statistikaamet kasutusse uue maa- ja linnarahvastiku jaotuse. Uues jaotuses on lisaks linnalisele ja maalisele asustuspiirkonnale välja toodud ka väikelinnaline piirkond. Asustuspiirkonna tüübi määramisel oli aluseks rahvastikutiheduse ruutkaart ja elanike arv tiheda asustusega piirkondades. Vana jaotus, kus linnalise asula moodustasid linn, vallasisene linn, alev ja alev-vald ning maa-asula alevik ja küla, ei vastanud enam reaalsele olukorrale.

Vaata täpsemalt linnalise, väikelinnalise ja maalise asustuspiirkonna tüübi määramise metoodikat – EHAK 2019v1 – Asustuspiirkond (pdf , 662kb)

Muutused Tallinna elanike paiknemises viimase kolme rahvaloenduse andmetel

Tallinna rahvastiku ruumilises paiknemises on 1989., 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduse andmetele tuginedes toimunud suured muutused – üle kogu Eesti on toimunud rahvastiku koondumine Tallinnasse ning Tallinna elanike valgumine väikeelamute piirkondadesse.

Teadmine, kui palju inimesi kuskil elab, on oluline mitmel põhjusel. Näiteks sõltub iga linna ja valla elanike arvust maksutulude saamine, linnasisesest paiknemisest asutuste (näiteks koolide) avamine, sulgemine ja teeninduspiirkonna määramine, ühistranspordi korraldamine, valimisringkondade moodustamine jne. Teisisõnu on rahvastiku ruumiline paiknemine otseselt seotud ühiskonnaelu juhtimisega.

Nüüdsest on võimalik Tallinna elanike paigutuses toimunud muutusi jälgida viimase kolme rahvaloenduse tulemuste alusel alates 1989. aastast. Geograafilisse infosüsteemi pandud andmed võimaldavad ruumilisi muutusi esitada väga detailselt ja kasutajasõbralikult ning vastavalt konkreetse planeerimisülesande lahendamise vajadustele. Sellega on Eesti astunud suure sammu lähemale Põhjamaadele, kus sedalaadi täpsete ruumiandmete kasutus on tavapärane osa riigi ja linnaelu juhtimisest.

Kiirpilk Tallinna ruumilise struktuuri kujunemisele läbi aja

Tänase Tallinna ruumiline struktuur on kujunenud sammhaaval. Muinas-Tallinna teke ja areng tugines kolme teguri soodsale kokkulangemisele: kaubanduse suurenemine Läänemerel, Toompea hea kaitsestrateegiline asend ning soodne paiknemine muistse Rävala maakonna siseselt. “Kuldsel” 15. sajandil kasvas Tallinn kiiresti – laienes ehitustegevus ning just sellest sajandist pärineb valdavalt vanalinna hilisgooti stiilis hoonestus, seda nii elamute kui muude olulisemate rajatiste osas.

Tallinna ulatuslikum laialivalgumine vanalinna müüride vahelt algas alles 18. sajandil. Võtmetähtsusega oli Kadrioru lossi valmimine 1725. aastal, mis pani aluse eeslinnade arengule: lühikese ajaga kerkis Toompea ümbruses 40 mõisat ja kasvas eeslinnade elanike arv. Varem oli eeslinnade arengut takistanud sagedased sõjad.

Massiline linnastumine sai Eestis alguse 19. sajandi keskel, mille käivitas demograafiline üleminek maal (väikelaste suremuse kiire langus tõi kaasa kiire maarahvastiku kasvu ning kõigile ei jätkunud enam maad) ning peamiselt vee-energial põhineva tööstuse areng linnades. Toona Ülemiste järvest Tallinna lahte suundunud Härjapea jõe energia toel hakkas 19. sajandi teises pooles arenema tööstus ning linn laienes põhja suunas – tekkis tänane Põhja-Tallinn. Tehaste, raudtee ja sadamate lähedusse ehitati tagasihoidlikud 1–2 korruselised puust tööliselamud. Trammiühendus sidus Põhja-Tallinna mugavalt kesklinnaga.

Kui 19. sajandi keskel elas Tallinnas ligikaudu 25 000 inimest, siis 1897. aasta rahvaloenduse ajal juba ligikaudu 60 000. 100 000 elaniku piiri ületas Tallinn 1912. aastal. Elanike arv kasvas nii Eesti teistest piirkondadest kui Venemaalt pärit sisserändajate toel. Eesti suurima linna positsioon oli saavutatud ning maha oli raputatud suurimad konkurendid Narva ja Tartu. Veel 19. sajandi keskel olid Narva ja Tallinna elanike arv võrreldava suurusega.

joonis

Eesti iseseisvudes Tallinna rahvaarvu kasv aeglustus, kuid ruumilises struktuuris toimusid taas olulised muutused – aedlinnade rajamisega sai alguse tänasele sarnanev valglinnastumine. Asustus oli siiski kompaktsem, sest elamute rajamisel oli tähtis raudtee lähedus. Aedlinnadest kasvas kõige kiiremini toona iseseisev Nõmme, mis kujunes ametnike, äriteenijate, kaupmeeste, intelligentsi ja osalt ka tööliste linnaks. Lisaks kasvasid kiiresti Merivälja ja Pirita aedlinnad. Koos Nõmmega kasvas Tallinna elanike arv 1939. aastaks hinnanguliselt 165 000-ni.

Kõige mastaapsema jälje Tallinna ruumilisse kujunemisse andis nõukogude aeg. Kuigi 1956. aastal lisati Tallinn koos teiste endiste Nõukogude Liidu pealinnadega nende linnade nimekirja, mille kasvu sooviti piirata, ei võetud seda eesmärki tõsiselt ja Tallinna rahvaarv kasvas 1989. aastaks 480 000-ni. Uute elanike mahutamiseks asuti alates 1959. aastast ehitama paneel-elamupiirkondi. Loomise järjekorras kerkisid Pelguranna, Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe, mis ühtekokku andsid nõukogude aja lõpus kodu kolmele tallinlasele neljast. Ainuüksi Lasnamäe elanike arv on võrreldav Eesti rahvaarvult teise linna Tartuga.

Nõukogude ajaga kujunes välja ka tänase Tallinna ruumilise struktuuri põhiolemus, millesse olulisi muutusi viimased 25 aastat toonud ei ole. Tallinna laienemisest annab ülevaatliku pildi eluruumide peamise ehitusaja ruutkaart.

Tallinn_ehitusaeg_2011_FB

Tallinna elanike paiknemise muutused viimasel 20 aastal

Taasiseseisvumisega peatus massiline sisseränne ja Tallinna rahvaarv hakkas kahanema, mis oli eelkõige seotud Nõukogude Liidust sisserännanute lahkumisega. Et sisserännanud elasid peamiselt uutes paneelmajades, vähenes just paneel-elamute piirkondade rahvaarv. Kui 1989. aastal oli Tallinnas suurimaks asutustiheduseks 21 000 inimest ruutkilomeetril (Mustamäe), siis 2011. aastal 15 600 inimest ruutkilomeetril  (Lasnamäe).  Aastatel 1989–2011 vähenes Tallinna elanike arv 86 000 inimese võrra. Rahvaarvu muutust 1 km x 1 km ruutude kaupa perioodil 1989–2011 visualiseerib 3D-animatsioon, millel on näha tallinlaste arvu muutus erinevates linnaosades.

tulbad 500px

Tallinna rahvaarvu muutus 1 km x 1 km ruutude kaupa, 1989–2011

Perioodi alguses liiguti üsna intensiivselt välja ka kesklinnast. Valglinnastumisest annab tunnistust elanike liikumine linna äärealade ja mere suunas. Võrreldes 1989. aasta rahvaloenduse tulemustega oli 2011. aastaks rahvaarv kasvanud vaid Pirita linnaosas, kus puuduvad nõukogude ajal ehitatud paneel-elamute piirkonnad, mis on jätkuvalt kahaneva rahvaarvuga aladeks teistes linnaosades. Haabersti linnaosa rahvaarvu kasvu merelähedastes piirkondades tasakaalustab Väike-Õismäe paneelmajade piirkonnast jätkuv väljaränne, mistõttu kogu linnaosa rahvaarv on praegu endiselt väiksem kui 1989. aastal.

Tallinn_ruut_1989_2011

Kasuta Tallinna ruumiandmeid!

Suur töö 1989. aasta rahvaloenduse Tallinna ruumiandmete korrastamisel on 2015. aastaks tehtud. Töö eesmärk ei olnud vaid andmete korrastamine, vaid nende kasutusse toomine erinevat laadi ruumiülesannete lahendamiseks. Võta Statistikaametiga ühendust ja uuri, kuidas saaksid neid andmeid enda ees seisvate ülesannete lahendamiseks kasutada. Ühtlasi jätkub Statistikaametis koostöös Tartu Ülikooli geograafia osakonna ja Tallinna Ülikooli Eesti demograafia instituudiga kogu Eesti katmine sama detailsete 1989. aasta rahvaloenduse ruumiandmetega.

Tallinna arengut illustreerivaid teemakaarte leiab ka Statistikaameti kogumikust „Eesti piirkondlik areng 2014“.

Tiit Tammaru, Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor
Ülle Valgma, Statistikaameti kartograaf
Berit Hänilane, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist
Allan Puur, Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudi juhtivteadur

 

Eesti elanik eelistab olla eluruumi omanik

Viimase rahvaloenduse andmetel iseloomustab Eestit teiste Euroopa riikidega võrreldes suur koduomanike osatähtsus. 78%-l Eesti leibkondadest on vähemalt üks leibkonnaliige eluruumi omanik.

Riikide võrdluses paigutub Eesti selle näitaja poolest 7. kohale. Rumeenias on 93% leibkondadest eluruumi omanikud. Hoopis teistsugune pilt kirjeldab aga Rootsit, Šveitsi ja Saksamaad, kus alla poole leibkondadest on koduomanikud.

Miks pilt riigiti erineb, sellele on omad põhjused. Eesti puhul oli eluruumi omandamise oluliseks mõjuteguriks Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud eluruumide erastamine. Paljud leibkonnad said just sel ajal varem riigile kuulunud eluruumi omanikeks. Praegu soodustab Eestis eluruumide ostmist tulumaksuseadusest tulenev tulumaksutagastus eluasemelaenu intressidelt ja vähearenenud üüriturg. Paljudes riikides maksusoodustused eluruumi omanikele puuduvad.

Eestis tegeleb üürikorterite pakkumisega vähe ettevõtteid, üüritakse peamiselt eraisikutelt. Erinevalt mitmetest teistest riikidest ei ole Eestis levinud pikaajaline, sh eluaegne rentimine. Kui hästi reguleeritud üürituruga riikides renditakse välja hea kvaliteediga eluruume, siis Eestis on üürikorterid tihti keskmises või halvas seisukorras ning omanikud ei ole huvitatud remontimisega kaasnevaid kohustusi võtma. Nii on üürimine levinud eelkõige suurematesse linnadesse õppima asunud noorte seas ning seda nähakse ajutise etapina enne oma kodu ostmist.

Riikides, kus paljud elanikud elavad üüripinnal, on tihti paigas ka näiteks üürihinna tõstmise määr aastas, et rendi kiire tõus ei tooks vastureaktsioonina esile ostubuumi. Lisaks on igal riigil veel hulk ajaloost ja kultuuriruumist tingitud põhjuseid üürimisele või omamisele. Saksamaal näiteks tekkis pärast
II maailmasõja lõppu elamufondi kriis. Inimestel ei olnud majanduslikku võimekust eluruumide ostmiseks, ent elamispinda oli tarvis. Nii arendati välja suur hulk elamuid, mis olid algusest peale mõeldud rentimiseks.

Praegu pärsivad Eesti leibkondade võimalusi eluruumi soetamiseks majanduslanguse tagajärjel karmistunud kodulaenu võtmise tingimused.

3

2014. aasta lõpus tegi Eurostat tarbijatele kättesaadavaks uue infosüsteemi Census Hub, mis esitab Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikide 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemusi ning annab hea võimaluse Eestit teiste riikidega võrrelda.

Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik

Müra häirib iga kaheksandat elanikku

Statistikaameti 2012. aasta sotsiaaluuringu andmetel esines elukoha ümbruses müra 28%-l Eesti elanikest, samas probleemiks peab seda iga kaheksas elanik.  

Müra tekitajateks võivad olla kõrvalkorteritest, koridorist, veetorudest või ka väljast kostvad hääled, liiklusmüra (maantee-, rongi-, lennuliiklus), samuti äritegevusest, tehastest, põllumajandustegevustest või ka klubidest tulev müra. Linnalistes asulates märgiti müraprobleemi ligi kaks korda sagedamini kui maapiirkondades. Kõige sagedamini mainisid eluruumi ümbruses esinevat müra Kirde-Eesti elanikud (37% elanikest) ja kõige harvem Kesk-Eesti elanikud (15% elanikest). 

Nelja aasta võrdluses näitab elukoha ümbruse müra mainimine langustrendi kõikides Eesti piirkondades. Kui 2009. aastal esines eluruumi ümbruses müra 35%-l Eesti elanikest, siis 2012. aastaks on see näitaja seitse protsendipunkti madalam. Kõige enam on näitaja nelja aastaga langenud Lõuna-Eestis (11 protsendipunkti), Kirde-Eestis on keskmine hinnang jäänud samale tasemele. Maapiirkondades on vähenemine olnud kaks korda suurem kui linnades. 

Võrreldes teiste Euroopa riikidega elab Eesti elanik suhteliselt müravabas keskkonnas. Kõrvutades Eesti 2012. aasta andmeid Euroopa Liidu riikide viimati avaldatud 2010. aasta näitajatega selgub, et kui Eestis pidas eluruumi ümbruses esinevat müra probleemiks 13% elanikest, siis Euroopa Liidus keskmiselt 21% ja Rumeenias lausa 32%. Eestist vähem põhjustab müra probleeme vaid Iirimaal, kus selle üle kurtis iga kümnes elanik. 

Iga neljanda Eesti elaniku hinnangul esineb tema elukoha ümbruses saastet, s.o saastatud õhku, suitsu, tolmu, ebameeldivat lõhna, saastatud vett või muud taolist. Saastet peab probleemiks iga kaheksas elanik. Saaste on suurem probleem linna- ja väiksem maapiirkondades. Viimase nelja aasta jooksul on saaste olemasolu mainimine elukoha ümbruses vähenenud nelja protsendipunkti võrra. Võrreldes muu Euroopaga on Eestis hinnangud saaste esinemisele madalamad kui Euroopas keskmiselt. 

Kuritegevus elukeskkonnas 

Kuritegevus, vägivald või vandalism oli elukoha ümbruses probleemiks 16%-l Eesti elanikest. Piirkonniti märgiti Kirde-Eestis kuritegevust probleemina üle seitsme korra sagedamini kui Lõuna-Eestis. Linnades on see näitaja ligi kolm korda kõrgem kui maapiirkondades. Samas on märgata, et elanike hinnangul esineb elukoha ümbruses kuritegevust võrreldes varasemate aastatega vähem. Kui 2009. aastal märkis iga viies elanik, et nende kodukandis esineb kuritegevust, siis 2012. aastal iga kuues. Euroopa Liidus keskmiselt oli 2010. aastal kuritegevus elukoha ümbruses probleemiks 14%-l elanikest. 

Eesti elamispind on halvemas seisukorras 

Viimastel aastatel ei ole eluruumide seisukorra hinnangutes olulisi muutusi toimunud. 2012. aastal mainis 6% elanikest, et nende eluruumi katus laseb läbi, 13% elab kodudes, kus seinad, põrandad või vundament on rõsked. Ligi 6% elanikest hindas, et nende toad on liiga hämarad. Töötavate inimeste hinnangud oma eluruumile olid paremad kui mittetöötavatel inimestel. 

Võrreldes Euroopa keskmisega on Eesti eluruumide olukord halvem. Kui Euroopas elas 2010. aastal keskmiselt lekkiva katuse, niiskete seinte, põrandate või aknaraamidega eluruumides iga kuues elanik, siis Eestis iga viies. 

Eesti hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2012. aastal osales uuringus üle 5400 leibkonna. Inimestelt küsitakse nende hinnanguid elukohaga seotud probleemide kohta. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.  

Detailsemad andmed statistika andmebaasis 

Erika Taidre, Statistikaameti juhtivstatistik

Põhilised trendid elamumajanduses 2007-2011

2011. aasta alguses oli Eestis 655 900 eluruumi, mille teadaolev pind oli kokku 40,3 miljonit ruutmeetrit, kirjutab Statistikaameti vanemanalüütik Marin Tasuja värskes Eesti statistika aastaraamatus. Uusi eluruume oli vaid 0,4% kogu elamufondist.

Kui linnas paikneb suur osa uutest eluruumidest enamasti suurtes mitmepereelamutes, siis maal ehitatakse pigem individuaalelamuid. Seega asub enamik kasutusele võetud uutest eluruumidest just linnapiirkondades. Kui 2009. aastal oli kasutusse lubatud eluruumide osatähtsus linnas viimaste aastate väikseim (62%), siis 2010. aastal see suurenes taas. Elamuehituse piirkondlikest erinevustest hoolimata on kogu elamufondi jaotus asukoha järgi püsinud enam-vähem muutumatu. 2011. aasta alguses asus maal 224 470 ja linnas 431 430 eluruumi. Seega paiknes kolmandik eluruumidest maal ja kaks kolmandikku linnas.

2011. aasta alguses oli elaniku kohta 30,1 ruutmeetrit pinda ja 1000 elaniku kohta 489 eluruumi. Eluruumi kättesaadavus ja elamistingimused on aasta-aastalt järjest paranenud. Ehkki oma osa selles on üha väheneval rahvaarvul, on eluruumide suhteline arv ja suurus pidevalt kasvanud. Eluruumi keskmine pind on 1994. aastaga võrreldes 24% suurem, eluruumide arv 1000 elaniku kohta on kasvanud 18%. Viimastel aastatel on mõlema näitaja kasv siiski aeglustunud. 2011. aasta alguses oli eluruumi keskmine pind 0,4% ja eluruumide arv 1000 elaniku kohta 0,6% suurem kui aasta varem. Majanduslangus, mille tõttu vähenes nõudlus uute eluruumide järele, ning väiksemad sissetulekud ja pankade karmimad laenutingimused mõjutasid 2008. aastal alanud eluruumide arvu kasvu aeglustumist ka 2010. aastal, kui lisandus vaid 2320 uut eluruumi. See näitaja oli viimase kaheksa aasta väikseim, olles seega võrreldav 2003. aasta tasemega. Võrreldes 2009. aastaga vähenes kasutusele võetud eluruumide arv 23%. Kuigi eluruumide arvu kasvutempo on aeglustunud, on eluruumi keskmine pind elamufondis järjest suurenenud. 2011. aasta alguses oli eluruumi kohta 61,5 ruutmeetrit pinda – üks ruutmeeter rohkem kui 2007. aastal. Sellele on kaasa aidanud pereelamute osatähtsuse ja keskmise pinna suurenemine uute eluruumide seas.

Eluruumide arv 1000 elaniku kohta ja keskmine pind elaniku kohta, 1994-2011

Eluruumide arv 1000 elaniku kohta ja keskmine pind elaniku kohta, 1994-2011 Allikas: Eesti statistika aastaraamat 2011

Lätis ja Leedus on eluruumide kasutuselevõtt samuti tunduvalt vähenenud. Uute eluruumide osatähtsus riigi eluruumide koguarvus on Balti riikides kõige suurem Eestis. 2010. aastal oli uusi eluruume Lätis 0,2% ja Leedus 0,3% kogu elamufondist. Enim vähenes uute eluruumide kasutuselevõtt Leedus, kus võrreldes 2009. aastaga tuli juurde kahe kolmandiku võrra vähem eluruume. Kõige vähem mõjutas viimane aasta eluruumide lisandumist Eestis. Baltimaadest on eluruumidega kõige paremini varustatud Eesti – siin on 1000 elaniku kohta enim eluruume (489). Eluruumide suhteline arv on kõige väiksem Leedus, kus neid on 1000 elaniku kohta viiendiku võrra vähem kui Eestis. Elamureformi tulemusena kuulub enamik eluruume eraomandusse. Riik ja kohalikud omavalitsused on vaid 4% elamufondi omanikud (kohalikele omavalitsustele kuulub 75% ja riigile 25% avaliku sektori eluruumidest). Üldjuhul on erasektori eluruumid suuremad ja eraomanduses on 97% kogu elamufondi pinnast.

Elamufondis olevate eluruumide suurus pole oluliselt muutunud – põhiosa eluruumidest on endiselt kahe- (36%) või kolmetoalised (31%). 15% eluruumidest on ühetoalised, 12% neljatoalised ja 7% vähemalt viietoalised. Eluruumi suurus oleneb sellest, mis aastal see ehitatud on – uuemad eluruumid on suuremad. 2010. aastal kasutusele võetud eluruumide hulgas oli ühetoalisi vaid veidi alla kümnendiku, igas viiendas uues eluruumis oli neli ja sama paljudes eluruumides vähemalt viis tuba. Võrreldes 2007. aastaga on lisandunud eluruumid järjest suurema tubade arvuga, väiksemate tubade arvuga eluruumide osatähtsus on vähenenud.

Põhjaliku ülevaate Eestis asuvatest eluruumidest ja elanike elamistingimustest annab aasta lõpul algav 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus.

Marin Tasuja, rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna vanemanalüütik

Pikemalt koos graafikutega värskest Eesti statistika aastaraamatust. Lae endale raamatu tasuta elektrooniline versioon.

Baltimaade ehitusturg kümnendi madalseisus

Baltimaade ehitusturg langes 2009. aastal viimase kümnendi suurimasse madalseisu. Majanduskriisi mõjul oli languses kogu Euroopa Liidu ehitusturg, ent suurimad kukkujad olid Balti riigid.

Aastatel 2000–2007 liikus Balti riikide ehitusturg jõudsalt tõusutrendis. Arengut soodustas eelkõige majanduse stabiilne areng ja ettevõtete investeerimisaktiivsus. Soodsad laenutingimused lõid pinnase elamuehituse kiireks arenguks, sest nõudlus uue, kvaliteetse elamispinna järgi oli kõigis kolmes riigis suur.

 Eesti ja Läti ehitusturu tippaastaks jäi 2007, Leedul aasta hiljem — Eesti ja Läti ehitusturule hakkas jahenev majandus mõju avaldama juba 2008. aastal, siis Leedu suutis veel ehitusmahtusid suurendada. Seda kiirem aga oli kukkumine 2009. aastal.

 Eesti, Läti ja ka Leedu ehitustegevus on olnud suunatud põhiliselt siseturule, mistõttu on ehitussektori areng mõjutatud riigi üldisest majandusarengust. Vaatamata välisriikidesse tehtud ehitusmahtude kasvule viimastel aastatel on nende mõju kogu ehitustegevusele siiski väike. Välisriikidesse ehitamine andis mullu kogu ehitustööde mahust Leedus 3%, Lätis 4% ja Eestis 8%.

Euroopa Liidu suurimad kukkujad

Balti riikide osa Euroopa ehitusturul on marginaalne ja jääb igaühe puhul 0,1% piiresse. Suurimad ehitajad Euroopas on Saksamaa (21% ELi ehitusmahust), Suurbritannia (18%), Prantsusmaa (14%) ja Hispaania (11%). Ülemerenaaber Soome annab EL ehitusmahust aga 1,4%. EL-s tervikuna ehitati 2009. aastal 8% vähem kui aasta varem. Sealhulgas vähenesid hooneehitusmahud 11%, rajatiste ehk infrastruktuuri ehitusmahud aga suurenesid 2%.

Balti riikide ehitusmahuindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga, 2000–2009

Balti riikide ehitusmahuindeksi muutus võrreldes eelmise aastaga, 2000–2009

Baltimaade puhul vähenesid ehitusmahud mullu võrreldes 2008. aastaga kõige rohkem Leedus, järgnesid Läti ja Eesti. Tegemist on EL kõige suuremate kukkujatega. Samas meenub 2006. aasta kui Eesti ja Leedu paistsid silma ehitusmahtude suure kasvu poolest — Eesti oli EL esimene ja Leedu kolmas aastamahu kasvataja. Kõik kolm Balti riiki toovad mulluse ehitusmahtude vähenemise peamise põhjusena välja elamuehituse vähenemise.

 Nõudlus elamuehituse järele väheneb

Eestis sai aastaid madalseisus püsinud elamuehitus hoo sisse 2002. aastal, Lätis paar aastat hiljem. Samas on Leedu olnud elamuehituses kõige stabiilsem. Leedu oli ka ainus Balti riik, kus uute eluruumide arv suurenes ka jaheneva majanduse tingimustes. 2008. aastal valmis Leedus uusi eluruume neljandiku võrra rohkem kui 2007. aastal. Samal ajal Eestis ja Lätis uute eluruumide arv vähenes. Tänaseks on Eesti kaotanud oma aastaid püsinud edumaa lõunanaabrite ees. Eestis valmis 2009. aastal 2,3 eluruumi 1000 elaniku kohta, Lätis 1,8 ja Leedus 2,8.

Valminud eluruumide keskmine pind on viimasel kahel aastal kasvanud eelkõige ühepereelamute osatähtsuse kasvu tõttu. 2009. aastal valminud eluruumid olid Leedus keskmiselt 114 ruutmeetrit, Lätis 113 ja Eestis 101.

Nõudlus uute eluruumide järele väheneb kõigis Balti riikides. Eestis ja Lätis hakkas ehitusloa saanud eluruumide arv järsult vähenema 2007, Leedus 2008. aastal. Samas suureneb ehitusloa saanud eluruumide keskmine pind. See näitab, et kaalukauss on kaldunud eramute ehitamise kasuks ja keskmist eluruumi pinda allapoole viiv korterelamute osatähtsus on märgatavalt vähenenud.

Uued eluruumid Balti riikides, 2000–2009

Uued eluruumid Balti riikides, 2000–2009

 

Elamistingimuste paranemist näitab ka üha kasvav keskmine eluruumi pind elaniku kohta. Eestis on iga elaniku kohta keskmiselt 30 ruutmeetrit eluruumi pinda, Lätis ja Leedus vastavalt 27 ja 25 ruutmeetrit. Keskmisel soomlasel on seevastu kasutada 39 ruutmeetrit eluruumi pinda. Soome ületas 30 ruutmeetri piiri juba 1988. aastal.

Merike Sinisaar, Statistikaameti juhtivstatistik