Tag Archives: elukvaliteet

Elu mõttest rändeni

Eesti elanike rahulolu oma leibkonna majandusliku olukorraga jääb alla Euroopa Liidu keskmise. Samas Eesti 25–34-aastaste kõrgharidusega noorte seas on see näitaja Euroopa Liidu keskmist kõrgem, mis on kooskõlas näiteks ka sellega, et kõrgharidusega noored pole Eestist välismaale tööle siirdujate seas kõige aktiivsemad.

Eesti palgatase on võrreldes nii-öelda vanade Euroopa Liidu liikmesriikidega tublisti madalam. Vahet kompenseerib veidi EL keskmisest madalam hinnatase, kuid erinevused jäävad siiski püsima. Siiani on Eesti sissetulekute tase olnud põhjus riigist lahkumiseks, mitte tõukejõuks ulatuslikule töömigratsioonile teistest riikidest. Välismaale kolinud ongi kõige enam elukohavahetuse peamise võiduna maininud n-ö inimväärset palka. Lisaks on välja toodud ka inimväärset suhtumist, paremat elukeskkonda ning muretumaid inimesi, teisisõnu palgast sõltumatuid ning pigem elukvaliteediga seotud tegureid.

Alati võib leida ka teistsuguseid arvamusi. Hoolimata keskmisest palgast ja sõbralikust suhtumisest eksisteerib mujalt tulnute suhtes ikkagi nähtamatu sein, mis ei lase sõbralikul suhtumisel areneda tegelikeks sõbrasuheteks. Samuti võidakse üllatusega tõdeda, et Eesti asjaajamise elementaarne kiirus ei pruugi mõnes teises riigis nii elementaarne olla ning maamaja koos 30 hektari metsaga on mõnes riigis päris suur luksus.

Nii võikski loetelu välismaale kolimise plussidest ja miinustest jätkata ning kui arvestada igaühe subjektiivset hinnangut, võib nimekiri päris pikaks venida. Riikide võrdluses on aga parem kasutada hinnangute keskmisi või võrreldavaid suhtarve.

Üks lihtsamaid viise, kuidas inimeste elukvaliteeti hinnata, on neilt küsida, kas olete oma eluga rahul. Saab küsida ka konkreetsemalt – kas oled rahul eluaseme, isiklike suhete, majandusliku olukorra või montypythonlikult elu ja tegevuse mõtestatusega. Selliselt on küsinud ja aidanud inimeste elukvaliteeti Euroopa Liidu riikides mõõta sotsiaaluuring (EU-SILC), kuhu on kaasatud ka mõned EL mittekuuluvad Euroopa riigid.

Elu ja tegevuse mõtestamisega saavad kõige paremini hakkama väikerahvad

Esimesel kohal troonivad islandlased, kes andsid oma elu ja tegevuse mõtestatusele 10-pallisel skaalal enam kui 8 punkti (0 tähendas „üldse ei ole rahul” ja 10 „täiesti rahul”). Üsna vähe jäävad neist maha maltalased, soomlased ning luksemburglased. Esimese viie sekka kuuluvad pisut suurema rahvana lisaks soomlastele ka taanlased. Eesti siin edetabeli tipus ei ole, kuid asub siiski pisut ülalpool Euroopa Liidu keskmist.

Kui elu ja tegevuste mõtestatus on filosoofilisemat laadi sisekaemus, siis rahulolu majandusliku olukorraga hoopis maisemat laadi. Võiks öelda, et siin on tulemused suurel määral korrelatsioonis sellega, milline on erinevate riikide keskmine palk ja selle ostujõud. Näiteks leiab siin tipust Põhjamaad, Šveitsi ja Hollandi, pingerea lõpust aga Balti riigid ja enamiku Ida-Euroopa riike. Seega tundub üsna mõistetav Eesti inimeste tung kolida näiteks Põhjamaadesse, et parandada enda ja leibkonna majanduslikku olukorda.

Eesti kõrgharidusega noored ja nende Euroopa eakaaslased

Kõigi Eesti ühiskonnarühmade puhul ei oleks majandusliku olukorra parandamiseks välismaale tööle minek aga täiel määral põhjendatud. Üks selline rühm on kõrghariduse omandanud 25–34-aastased inimesed. Ühelt poolt ei ole päris tipus nemadki – Soome, Šveitsi ja Hollandi kõrgharidusega noortele jäädakse rahulolus leibkonna majandusliku olukorraga alla. Teiselt poolt aga ollakse ühes rühmas Eestist märgatavalt jõukamate riikide Saksamaa ja Prantsusmaaga.

Kas selline tulemus tähendab, et Eesti ei pea ajude äravoolu pärast muretsema? Peab ikka. Jätkuvalt suundub kõrgharidusega noori välismaale elama ja tööle ning paljud neist ei pöördu kodumaale tagasi. Samas ei saa ka öelda, et probleem selle rühma migratsiooni ja piiriülest töörännet põhjustava peamise faktori ehk majandusliku heaolu osas oleks väga terav. Mõne teise ühiskonnarühma puhul on probleem palju teravam. Sellest annab märku ka töörände statistika – välismaale tööle siirduvad pigem madalama haridustasemega inimesed. Lõpetuseks – Eesti kõrgharidusega noored on elu ja tegevuse mõtestamisel pingereas Euroopa tipus ning saavad mõtestamisega sama hästi hakkama kui Soome kõrgharidusega noored.

Ülevaade EL riikide elukvaliteedi ja heaolu näitajatest on Eurostati veebilehel.

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Vaba aeg ja sotsiaalsed suhted elukvaliteedi näitajatena

Euroopa elukvaliteedi uuring ja Euroopa sotsiaaluuring vaatavad vaba aja kasutamist ja sotsiaalseid suhteid ning üritavad nende põhjal inimeste elukvaliteedist ülevaadet saada. 

Traditsiooniliselt on inimeste elukvaliteeti mõõdetud majandusnäitajate alusel (SKP, sissetulek), kuid viimastel aastatel on üha rohkem hakatud tähelepanu pöörama subjektiivsetele hinnangutele, mis mõõdavad rahulolu või õnnetunnet.

Elukvaliteedi üks näitaja on vaba aja olemasolu ja selle kasutusvõimalused. Eurofoundi korraldatavas Euroopa elukvaliteedi uuringus paluti inimestel hinnata oma juurdepääsu kultuuriasutustele (kino, teater või kultuurikeskus) ning puhke- ja rohealadele.

Riikidevahelised erinevused on peaaegu kahekordsed – kui Taanis hindas oma juurdepääsu kinole, teatrile või kultuurikeskusele lihtsaks ja väga lihtsaks 84% vastanutest, siis Kreekas oli vastav näitaja vaid 47%. Eesti näitaja oli 67,5%, mis jääb Euroopa Liidu keskmisega samale tasemele (68%). Balti riikidest jääb silma Leedu, kus juurdepääs kinole, teatrile või kultuurikeskusele oli EL riikide keskmisest oluliselt parem (75%).

Küsimus ei täpsusta, kas ligipääsu all on mõeldud riigi loodud taristut (nt jalgrattateed, pargid jms) või isiku enda rahalist võimekust. Kreeka ja Portugali puhul mängib ilmselt rolli ka majanduskriisi mõju, ehkki kriis puudutas valusalt ka Küprost, kus juurdepääs kultuuriasutustele on üks EL-i parimaid. Mõnevõrra üllatavalt jääb silma Saksamaa, kelle näitaja on üks madalamaid.

Tuttav muster kordub ka puhke- ja rohealadele juurdepääsu hinnangutes – positiivselt jäävad silma Taani, Rootsi, Soome ning madalam on juurdepääs puhke- ja rohealadele Kreekas ja Portugalis. Eesti näitaja (89%) on mõnevõrra parem kui EL-is keskmiselt (87%). Balti riikidest jääb kõige positiivsemalt silma Läti (93%), kelle näitaja on EL-i keskmisest märksa kõrgem.

Sotsiaalsed suhted ja elukvaliteet

Sotsiaalsed suhted parandavad elukvaliteeti mitmel viisil. Esiteks, need inimesed, kellel on rohkem sotsiaalseid kontakte, on oma eluga reeglina rohkem ka rahul, sest paljud inimese jaoks meeldivad tegevused on seotud suhtlemisega. Teiseks, sotsiaalsetest kontaktidest on inimesele reaalset kasu – nende abil on võimalik näiteks lihtsamini tööd leida. Samuti on leitud, et laialdaste ja toetavate sotsiaalvõrgustikega inimestel on üldjuhul parem tervis, nad elavad tavaliselt kauem ning töötavad suurema tõenäosusega kui need, kellel selliseid võrgustikke ei ole. Tänapäeval ei nõua suhtlus enam ainult inimeste füüsilist kohalolekut, vaid see saab toimuda ka posti, telefoni või sotsiaalmeedia vahendusel. Kuigi otsest seost on raske välja tuua, võib suure tõenäosusega väita, et parem on nende inimeste elukvaliteet, kes on oma seltskondliku eluga rohkem rahul.

Euroopa elukvaliteedi uuringu põhjal on oma seltskondliku eluga rahulolevaimad Taani, Austria ja Küprose elanikud. Kõige madalama hinnangu oma seltskondlikule elule on andnud Bulgaaria, Läti, Poola ja Leedu elanikud. Eesti elanikud on oma seltskondliku eluga mõnevõrra vähem rahul kui EL-i elanikud keskmiselt, kuid Balti riikidest on rahuloluhinnangud kõrgeimad Eestis.

Euroopa sotsiaaluuringu andmetel on sotsiaalne suhtlus (kohustustevaba suhtlemine sõprade, sugulaste ja töökaaslastega) kõige aktiivsem Portugalis, Norras ja Hollandis, kõige madalamad on näitajad Eestis, Poolas ja Ungaris. Enamiku riikide puhul on näha tendentsi, et sotsiaalse suhtlemise sagedus on aastatega vähenenud. Eriti ilmekalt tuleb see esile Eesti puhul – kui 2006. aastal suhtles oma sõprade, sugulaste ja kolleegidega iga päev või mitu korda nädalas ligi 40% vastanutest, siis 2010. aastal 27%.

Sotsiaalsete sidemete oluline dimensioon on ka inimestevaheline usaldus. Kui ühiskonnas usaldust ei ole, mõjub see sotsiaalsete kontaktide sagedusele ja kvaliteedile negatiivselt. Kõige kõrgemalt hinnatakse kaasinimeste usaldusväärsust Taanis, Norras, Soomes ja Rootsis. Seevastu Portugalis, Poolas, Slovakkias ja Sloveenias on usaldus keskmisest mõnevõrra madalam.

Portugali puhul tuleb välja huvitav asjaolu – Euroopa riikide võrdluses suhtlevad Portugali inimesed üksteisega kõige tihemini, kuid nende omavaheline usaldus on Euroopa madalaim. Tekib põhjendatud küsimus, kas tihe suhtlus ilma usalduseta on elukvaliteedi mõttes positiivne või negatiivne nähtus. Samuti viitab see sellele, et ainult sotsiaalsete kontaktide sagedust eraldi ei tohiks elukvaliteedi hindamisel vaadata, sest elukvaliteet on multidimensiooniline nähtus.

Eesti elanikud jäävad kaasinimeste usaldamise poolest silma positiivselt – usaldus on olnud kogu aeg suhteliselt suur ja üldine trend on samuti positiivne.

Kõige rohkem on inimesi, kellel on võimalik isiklikel teemadel kellegagi rääkida, Šveitsis ja Saksamaal (üle 96% vastanutest) ning kõige vähem Slovakkias, Eestis ja Prantsusmaal (83–86% vastanutest). Mõnevõrra üllatav on asjaolu, et võrreldes Euroopa riikide keskmisega on Eesti elanikel märksa vähem inimesi, kellega oma intiimsetest ja isiklikest probleemidest rääkida. Üks põhjusi võib olla eestlaste vähene soov oma isiklikke asju teistega arutada.

Kokkuvõte

Ühiskonna tasandil on oluline tagada vaba aja tegevustele (kultuuritarbimine, spordiga tegelemine) piisav juurdepääs ja luua võimalused nii passiivseks kui ka aktiivseks puhkuseks. Kultuuriasutustele ning puhke- ja rohealadele ligipääs on Eestis Euroopa riikide keskmisel tasemel.

Oma seltskondliku eluga on kõige rohkem rahul Taani, Austria ja Küprose elanikud. Eesti näitaja on mõnevõrra madalam kui EL-i riikide keskmine. Kõige rohkem usaldavad inimesed üksteist Taanis, Norras, Soomes ja Rootsis. Eestlased on hakanud kaasinimesi rohkem usaldama, kuid võrreldes teiste Euroopa riikide elanikega oma isiklikest asjadest väga rääkida ei taha või vajavad lähedastes kontaktides suuremat usaldust.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus „Sotsiaaltrendid 6“ artiklis „Vaba aeg ja sotsiaalsed suhted elukvaliteedi näitajatena“ (ilmus 31.10.2013).

Jaanus Heinsar, Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna juhataja asetäitja

Leibkonna tarbimiskulutused suurenesid 2012. aastal

Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel kulutas Eesti leibkonnaliige 2012. aastal kuus keskmiselt 289 eurot, mis oli varasema aastaga võrreldes 17 eurot ehk 6% rohkem.

Suurim kulugrupp oli toit. Toit ja mittealkohoolsed joogid moodustasid 2012. aastal leibkonna kuludest ligi 27%. Toidule kulutas leibkond ühe liikme kohta 73 eurot ja alkoholita jookidele 6 eurot kuus. Enim raha kulus liha- ja piimatoodetele ning teraviljasaadustele (vastavalt 16, 14 ja 12 eurot kuus leibkonnaliikme kohta), nendele toiduainetele kulutas leibkond üle poole kogu toidule kuluvast rahast. Aedviljadele kulus 8 eurot ja puuviljadele 5 eurot kuus. Suhkrule ja maiustustele kulus ligi 7 eurot ning õlidele ja rasvadele 2 eurot kuus.

Võrreldes 2011. aastaga kulutasid leibkonnad kuus toidule ja mittealkohoolsetele jookidele ligi 5% rohkem. Kõige enam on kasvanud kulutused kalatoodetele (kasv 19%). Kõige vähem on suurenenud kulutused nii puuviljadele (kasv 2%) kui ka suhkrule ja maiustustele (kasv samuti 2%). Vähenenud on kulutused aedviljadele (2%).

Linnas kulub raha toidule rohkem kui maal, kuid samas on maal toidu osatähtsus kogukulutustest suurem. Maaelanikel kulub linnaelanikest rohkem raha maiustustele ja lihatoodetele ning linnaelanikud kulutavad tunduvalt rohkem kohupiimale, juustule ja puuviljadele.

Kulutused eluasemele suurenesid

Teine suur kulugrupp oli eluase. 2012. aastal kulus leibkonnaliikmel kuus eluasemele keskmiselt 51 eurot ning see moodustas kogukuludest 18%. Varasema aastaga võrreldes suurenesid eluasemekulutused kaheksa protsendipunkti võrra, seda eelkõige elektri, gaasi ja keskkütte hinnatõusu tõttu. Eluaseme puhul oli suurimaks kuluartikliks elekter, millele kulus kuus 13 eurot leibkonnaliikme kohta. Keskküttele kulus ligi 10 eurot, veele, kanalisatsioonile, prügiveole ja teistele eluruumiga seotud teenustele 9 eurot, remondile 6 eurot ja üürile 4 eurot kuus. 2011. aastaga võrreldes on kulutused eluasemele suurenenud ligi 4 euro võrra. Linnaleibkond kulutab ühe liikme kohta eluasemele keskmiselt 18 eurot kuus rohkem kui maaleibkond, eluasemekulude osatähtsus eelarvest moodustab linnas 19% ja maal 14%. Et maal on keskküte eluasemekuludes väiksema osatähtsusega, ei ole maapiirkondades kulutused eluasemele suurenenud.

Kulutused transpordile ja reisimisele suurenesid

Kolmas suur kulugrupp oli transport, millele 2012. aastal kulus ühe liikme kohta keskmiselt 36 eurot kuus. Sellest 5 eurot läks ühistranspordile ja 16 eurot kütusele. Transpordile kulutavad maapiirkondades elavad leibkonnad enam kui linnas elavad leibkonnad (transpordikulutused olid maal 42 eurot ja linnas 33 eurot), seejuures bensiinile kulub maal elades poolteist korda rohkem kui linnas. Võrreldes varasema aastaga on transpordikulutused suurenenud ligi 16 protsendipunkti, millest kulutused ühistranspordile suurenesid 3 protsendipunkti ning kulutused bensiinile 21 protsendipunkti.

Suurenenud on ka kulutused vabale ajale, eriti reisimisele. Kulutused reisipakettidele suurenesid võrreldes 2011. aastaga 20 protsendipunkti ehk 8 eurot leibkonnaliikme kohta, peaaegu sama palju suurenesid ka kulutused vabaaja- ja sporditeenustele (nt teatripiletid, spordiklubi külastus jne). Vabaajakulutused suurenesid 4 protsendipunkti.

Lisaks eelpool mainitutele võib täheldada kulude kasvu ka alkoholile ja tubakale, samuti on kasvanud riiete ja jalanõude, tervishoiu- ning majapidamiskulud. Suurenenud on ka kulutused hotellidele ja restoranidele, sh väljas söömisele, ning erinevate teenuste kulud.

Postiteenustele, telefonile, internetile ja muudele sideteenustele kulutab leibkond liikme kohta 16 eurot kuus, mis oli umbes poolteist protsendipunkti vähem kui 2011. aastal, seda eelkõige teenuste hindade languse tõttu. Samuti on vähenenud kulutused haridusele (nt kursuste tasu, õppemaksud), mis olid veidi vähem kui 2 eurot kuus. Vaba aja kulutustest vähenesid kulutused ajalehtedele ja ajakirjadele, seda eelkõige veebipõhise ajakirjanduse leviku tõttu.

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi leibkonnaliikme kohta kui lastega leibkond (vastavalt 321 ja 250 eurot), kuna lastega leibkond on reeglina suurem ning leibkonnaliikme kohta saadav sissetulek väiksem.

Märgatavalt mõjutab leibkonna tarbimisvõimalusi ka leibkonnapea (s.o leibkonna suurima sissetuleku tooja) haridustase. Kõrgharidusega leibkonnapea puhul kulutab leibkond keskmiselt kuus 366 eurot liikme kohta, samas kui alg- või põhiharidusega leibkonnapea puhul 205 eurot liikme kohta kuus.

Töötute leibkonnal (leibkond, kus keegi ei tööta) on tarbimisvõimalused tunduvalt väiksemad võrreldes leibkondadega, kus kõik või vähemalt üks tööealine (15–74-aastane) liige töötab. Töötu leibkond kulutab kuus keskmiselt 202 eurot liikme kohta, ühe töötava liikmega leibkond 300 eurot ja kahe või enama töötava liikmega leibkond 308 eurot. Töötute leibkonna puhul moodustavad toidukulutused kogukulutustest 31%, eluasemekulutused 23% ja kulutused vabale ajale vaid 7%, kuid vähemalt kahe töötava liikmega leibkonna puhul on samad näitajad vastavalt 25%, 15% ja 10%. Väljas söömist ei saa töötute leibkonnad endale lubada, samas kui töötavate liikmetega leibkond kulutab söömisele väljaspool kodu keskmiselt 10 eurot kuus liikme kohta.

Harjumaalased kulutavad enim

Suurimad väljaminekud olid Harjumaal (335 eurot kuus leibkonnaliikme kohta, sh Tallinnas 341 eurot kuus leibkonnaliikme kohta) ja Tartumaal (328 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kõige vähem kulutati Ida-Virumaal, Valgamaal ja Põlvamaal (vastavalt 200, 209 ja 217 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kirde-Eesti elaniku kulutused moodustavad vaid 60% Põhja-Eesti elaniku kulutustest.

Vaeseimate ja rikkaimate leibkondade tarbimiskulutuste vahe suurenes

Esimese tulukvintiili (elanikkonna vaeseima viiendiku) hulka jääv leibkond saab kulutada kuus 179 eurot liikme kohta, viienda tulukvintiili (elanikkonna rikkaima viiendiku) hulka kuuluv leibkond 499 eurot. Esimese tulukvintiili kulutused on võrreldes 2011. aastaga kasvanud 14 euro võrra, samal ajal kui viienda tulukvintiili kulutused suurenesid 25 euro võrra. Kõige vaesemate ja kõige rikkamate leibkondade tarbimiskulutuste vahe oli 2012. aastal 320 eurot liikme kohta kuus ja see vahe on varasema aastaga võrreldes suurenenud 12 euro võrra.

Leibkondade reaaltarbimine suurenes aastaga

Üldjoontes on leibkonna kulutuste struktuur jäänud 2011. aastaga võrreldes sarnaseks, vähenenud on veidi toidukulutuste osatähtsus ning suurenenud eluasemele ja transpordile kuluva raha osatähtsus.

Leibkondade kulutuste kasv oli suurem kui tarbijahinnaindeksi tõus. Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks 2012. aastal 3,9%, leibkondade kulutused aga 6,4%, seega reaaltarbimine kasvas. Kui kogu reaaltarbimine on tõusnud 2,5% võrra, siis toidu ja mittealkohoolsete jookide reaaltarbimine suurenes ligi 1% võrra. Eluasemekulutuste puhul pole reaaltarbimine suurenenud ehk suurenenud kulud on tingitud vaid hindade tõusust. Tõusnud on veel transpordi, tervishoiuteenuste ja -toodete, alkoholi ja tubaka, majapidamistarvete ja sisustuskaupade, riiete ja jalatsite ning vaba aja tarvete ja -teenuste (nt spordi- ja kultuuriteenused) reaaltarbimine.

Leibkonna elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud

Vaatamata reaaltarbimise suurenemisele ning näiteks vaba aja kulutuste kasvule ei saa siiski veel väita, et leibkondade elukvaliteet oleks oluliselt paranenud.

Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. Suur sundkulutuste määr eelarves näitab puudujääke elukvaliteedis, kuna muude kulutuste (nt vaba aja kulutused) tegemiseks jääb vähem raha ja võimalusi. Kui eluasemele ja toidule on inimene sunnitud kulutama, siis transpordi, riiete ja jalanõude, eriti aga vaba aja kulutuste arvelt on võimalik kulusid kokku hoida. 2012. aastal moodustasid sundkulutused leibkonna kogukulutustest 45% ja nende osatähtsus varasema aastaga võrreldes ei muutunud (toidukulutuste osatähtsus küll vähenes, kuid eluasemekulutuste osatähtsus suurenes). Samuti ei ole suurenenud ka vaba aja kulutuste osatähtsus kogukuludest. Seega leibkondade elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud. Elukvaliteet on madalam kui majanduslanguse eelsetel aastatel. Näiteks 2007. aastaga võrreldes oli sundkulutuste osatähtsus 6 protsendipunkti suurem.

Print

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis

Hinnangud põhinevad Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel. 2012. aastal osales uuringus üle 3500 leibkonna. Leibkond on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. Erineb perekonnast, mis rajaneb sugulus- või hõimlussuhetel. 2012. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda, leibkonna keskmine suurus oli 2,2 inimest.

Leibkonna eelarve uuring keskendub leibkonna tarbimiskulutustele. Andmeid kogutakse päevik-meetodil, uuritavad leibkonnad kirjutavad kahe uuringunädala jooksul kõik tehtud kulutused päevikusse või lisavad päevikule poest saadud tšekid. Leibkonna kulutuste hulka ei arvestata eluasemelaenu makseid, kinnisvara ostu, finantsinvesteeringuid, kapitaalremondile või ehitusele tehtud kulutusi ega muid investeeringutena käsitletavaid kulutusi.

Leibkonna eelarve uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Leibkonna tarbimiskulutused suurenesid 2011. aastal

Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel kulutas Eesti leibkonnaliige 2011. aastal kuus keskmiselt 272 eurot, mis oli varasema aastaga võrreldes 7 eurot ehk 3% rohkem.

Suurim kulugrupp oli toit. Toit ja mittealkohoolsed joogid moodustasid 2011. aastal leibkonna kuludest ligi 28%. Toidule kulutas leibkond ühe liikme kohta 69 eurot ja jookidele 6 eurot kuus. Enim raha kulus liha- ja piimatoodetele ning teraviljasaadustele (vastavalt 15, 13 ja 11 eurot kuus leibkonnaliikme kohta), nendele toiduainetele kulutas leibkond üle poole oma toidule kuluvast rahast. Aedviljadele kulus 8 eurot ja puuviljadele 5 eurot kuus. Suhkrule ja maiustustele kulus ligi 7 eurot ning õlidele ja rasvadele 2 eurot kuus.

Võrreldes 2010. aastaga kulutasid leibkonnad kuus toidule ja mittealkohoolsetele jookidele ligi 9% rohkem. Kõige enam on kasvanud kulutused puuviljadele ning õlidele ja rasvadele – kummalegi 14%. Vähem on suurenenud kulutused lihatoodetele (5%), kalatoodetele (3%), aedviljadele (6%) ning suhkrule ja maiustustele (5%).

Kulutused eluasemele vähenesid veidi

Teine suur kulugrupp oli eluase. 2011. aastal kulus leibkonnaliikmel kuus eluasemele keskmiselt 47 eurot ning see moodustas kogukuludest 17%. Eluaseme puhul oli suurimaks kuluartikliks elekter, millele kulus kuus 12 eurot leibkonnaliikme kohta. Keskküttele kulus üle 9 euro, veele, kanalisatsioonile ja prügiveole 9 eurot, remondile 6 eurot ja üürile 4 eurot kuus. 2010. aastaga võrreldes on kulutused eluasemele vähenenud ligi 2 euro võrra, põhjuseks 2011. aasta soojem aastalõpp ja sellest tingitud väiksemad kulutused keskküttele. Linnaleibkond kulutab ühe liikme kohta eluasemele keskmiselt 11 eurot kuus rohkem kui maaleibkond, eluasemekulude osatähtsus eelarvest moodustab linnas 19% ja maal 15%. Et maal on keskküte eluasemekuludes väiksema osatähtsusega, ei ole maapiirkondades kulutused eluasemele suurenenud.

Leibkonna elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud

Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. 2011. aastal moodustasid sundkulutused leibkonna kogukulutustest 45% ja nende osatähtsus varasema aastaga võrreldes ei muutunud. Seega leibkondade elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud. Samas on elukvaliteet siiski madalam kui majanduslanguse eelsetel aastatel. Näiteks 2007. aastaga võrreldes oli sundkulutuste osatähtsus 6 protsendipunkti suurem, jäädes samale tasemele 2003. aastaga.

 Kulutused transpordile ja sideteenustele suurenesid

Kolmas suur kulugrupp on transport, millele 2011. aastal kulus ühe liikme kohta keskmiselt 31 eurot kuus. Sellest 5 eurot läks ühistranspordile ja 14 eurot kütusele. Transpordile kulutavad maapiirkondades elavad leibkonnad enam kui linnas elavad leibkonnad (transpordikulutused olid vastavalt 27 ja 40 eurot), seejuures bensiinile kulub maal elades kaks korda rohkem kui linnas elades. Võrreldes varasema aastaga on transpordikulutused suurenenud ligi 7%, kulutused ühistranspordile on aga hoopis vähenenud, kuna inimesed on ühistranspordi asemel hakanud enam kulutama autoga sõitmisele.

Postiteenustele, telefonile, internetile ja muudele sideteenustele kulutab leibkond 6 eurot kuus liikme kohta, mida oli 6% rohkem kui 2010. aastal. Majapidamiskulude pealt (sh mööbel ja kodumasinad) on 2011. aastal veidi kokku hoitud – kuus kulutati keskmiselt 15 eurot leibkonnaliikme kohta, mis on ühe euro võrra vähem kui aasta varem.

Rõivastele ja jalatsitele kulutati 13 eurot, vabale ajale 26 eurot, alkoholile ja tubakale 9 eurot ning väljas söömisele ja majutusteenustele 8 eurot (sh väljaspool kodu söömisele 7 eurot). Alkoholile ja tubakale kulutati sama palju kui aasta varem, leibkonna eelarves on alkoholi osatähtsus langenud. Rõivastele ja vaba aja veetmisega seotud kaupadele kulutati aga enam kui 2010. aastal.

Tervishoiule kulutati 9 eurot (sh ravimitele 6 eurot ja hambaravile 2 eurot) ning haridusele (kursuste tasu, õppemaksud) 2 eurot kuus, võrreldes eelmise aastaga need kulud vähenesid.

Leibkondade reaaltarbimine vähenes aastaga

Üldjoontes on leibkonna kulutuste struktuur jäänud 2010. aastaga võrreldes sarnaseks, suurenenud on toidukulutuste osatähtsus ja veidi vähenenud eluasemele kuluva raha osatähtsus.

 Leibkondade kulutuste kasv on jäänud maha hindade tõusust. Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks 2011. aastal 5%, leibkondade kulutused aga 3%, seega reaaltarbimine kahanes.

Maal ja linnas keskmiselt kuus kulutatav kogusumma oluliselt ei erine, küll aga erinevad inimeste tarbimisvõimalused maakonniti. Suurimad väljaminekud on Harjumaal (322 eurot kuus leibkonnaliikme kohta, sh Tallinnas 313 eurot kuus leibkonnaliikme kohta) ja Tartumaal (312 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kõige vähem kulutati Ida-Virumaal, Põlvamaal ja Valgamaal (vastavalt 183, 184 ja 199 eurot kuus leibkonnaliikme kohta).

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi

Lasteta leibkond saab endale lubada veerandi võrra suuremaid kulutusi leibkonnaliikme kohta kui lastega leibkond (vastavalt 303 ja 235 eurot), kuna lastega leibkond on reeglina suurem ning leibkonnaliikme kohta saadav sissetulek on väiksem, samuti on suuremal leibkonnal suuremad võimalused kokku hoida näiteks eluasemekulude pealt.

Märgatavalt mõjutab leibkonna tarbimisvõimalusi leibkonnapea (s.o leibkonna suurima sissetuleku tooja) haridustase. Kõrgharidusega leibkonnapea puhul kulutab leibkond keskmiselt kuus 345 eurot liikme kohta. Alg- või põhiharidusega leibkonnapea puhul 206 eurot ning kesk- ja kutseharidusega perepea puhul 241 eurot liikme kohta kuus.

Vaeseimate ja rikkaimate leibkondade tarbimiskulutuste vahe vähenes

Esimese tulukvintiili (elanikkonna vaeseima viiendiku) hulka jääv leibkond saab kulutada kuus vaid 165 eurot, viienda tulukvintiili (elanikkonna rikkaima viiendiku) hulka kuuluv leibkond aga 474 eurot liikme kohta. Seejuures on aga esimese tulukvintiili kulutused võrreldes 2010. aastaga kasvanud kõige rohkem — ligi 11% (16 eurot). Viienda tulukvintiili kulutused seevastu suurenesid vaid ühe protsendipunkti võrra (5 eurot). Kõige vaesemate ja kõige rikkamate leibkondade tarbimiskulutuste vahe on vähenenud.

 

 

 

 

 

 

 

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis

 Hinnangud põhinevad Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu 2011. aasta andmetel. 2011. aastal osales uuringus üle 3500 leibkonna. Leibkond on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. Erineb perekonnast, mis rajaneb sugulus- või hõimlussuhetel. 2011. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda, leibkonna keskmine suurus oli 2,3 inimest.

 Leibkonna eelarve uuring keskendub leibkonna tarbimiskulutustele. Andmeid kogutakse päevik-meetodil, uuritavad leibkonnad kirjutavad kahe uuringunädala jooksul kõik tehtud kulutused päevikusse või lisavad päevikule poest saadud tšekid. Leibkonna kulutuste hulka ei arvestata eluasemelaenu makseid, kinnisvara ostu, finantsinvesteeringuid, kapitaalremondile või ehitusele tehtud kulutusi ega muid investeeringutena käsitletavaid kulutusi.

 Leibkonna eelarve uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Silja Karu, Statistikaameti juhtivstatistik

Heaolu ja elukvaliteedi mõõtmine

Juba aastaid on püütud leida viisi, kuidas mõõta ühiskonna heaolu. 2011. aasta mais avaldas OECD parema elu indeksi ning oktoobris raporti “Kuidas elu läheb?”, nende põhjal on riikidel võimalus võrrelda inimeste heaolu üheteistkümnes erinevas kategoorias.  

OECD raport „Kuidas elu läheb? Mõõtes heaolu“ on 2009. aastal ilmunud Stiglitz-Sen-Fitoussi heaolu kontseptsiooni edasiarendus. Heaolu on mitmedimensiooniline, hõlmates keskkonda, majandust ja sotsiaalelu. Sarnaselt Stiglitzi raportile kasutab OECD heaolu mõistet üldistusena, mille alla koonduvad materiaalsed, elukvaliteedi ning jätkusuutlikkuse näitajad. Arvestatud on nii objektiivsete kui subjektiivsete heaolu aspektidega, sest oluline pole mitte ainult see, millised on tegelikud elamis- ja töötamistingimused, vaid ka see, kuidas inimesed ise oma elukvaliteeti tajuvad ning hindavad.

Näitajate valikul on lähtutud rahvusvahelistest põhimõtetest: poliitiline tähtsus, algandmete kvaliteetsus, võrreldavus ja andmete kogumise sagedus. Kuna paljud OECD välja pakutud näitajad ei vasta nõutud kriteeriumitele, siis tuleks neid esialgu käsitleda kui materjali, mida tulevikus täiendatakse. Ideaalis peaksid andmed põhinema rahvusvaheliselt kooskõlastatud riiklikul statistikal.

OECD heaolu ja progressi mõõtmise raamistik

OECD heaolu ja progressi mõõtmise raamistik

Elukvaliteedi näitajad

Elukvaliteedi näitajad hõlmavad kaheksat valdkonda: tervis, töö- ja pereelu ühitamine, haridus, kogukond, turvalisus, valitsemine ja kodanikkond, keskkond ning subjektiivne heaolu. Mida nendes valdkondades mõõdetakse? 

Tervis

OECD on välja valinud kuus elukvaliteeti mõõtvat tervisenäitajat, mis tuginevad põhiliselt sotsiaal- ning terviseuuringutel: oodatav eluiga sünnimomendil, imikusuremuskordaja, enese-hinnanguline üldine terviseseisund, pikaajalise haiguse olemasolu, igapäevaelu takistavate terviseprobleemide olemasolu ja ülekaalulisus. 

Töö- ja pereelu ühitamine

Töö- ja pereelu ühitamise analüüsimisel on OECD kasutanud viit näitajat: pikad tööpäevad, tööga seotud liikumisele kulutatud aeg, hõivatute isiklikule ja vaba aja tegevusele kulutatud aeg, rahulolu ajajaotusega, kooliealiste laste emade tööhõive määr. 

Haridus

Haridusnäitajad, mille alusel OECD hindab riikide arengutaset, on: vähemalt keskharidusega inimeste osatähtsus 25–64-aastaste hulgas, 25–64-aastaste elukestvas õppes osalemise määr, 15-aastaste oodatav õpiaeg, 15-aastaste lugemisoskus ja noorte teadmised kodanikuõpetusest. 

Kogukond

Näitajad, mis mõõdavad kogukonna tugevust, on: tunnetus toetusvõrgustiku olemasolust, sotsiaalsete kontaktide sagedus, vabatahtlikule tegevusele kulutatud aeg ning usaldus teiste inimeste vastu. 

Turvalisus

OECD ühiskonna turvalisust mõõtvad näitajad on: tapmiste arv 100 000 inimese kohta, kuriteo ohvriks langenute osatähtsus, laste vastu suunatud vägivald, inimeste osatähtus, kes tunnevad ennast oma naabruskonnas turvaliselt. 

Valitsemine ja kodanikkond

OECD pakutud indikaatorid on: valimisaktiivsus, osalemine poliitilistes tegevustes, avaliku konsultatsiooni olemasolu õigusloome küsimustes, inimeste usaldus institutsioonide vastu. 

Keskkond

Keskkonna kvaliteedi hindamisel on OECD kasutanud objektiivseid ja subjektiivseid näitajaid: õhusaaste, keskkonnast tingitud tervisekadu, rahulolu elukeskkonna kvaliteediga, juurdepääs rohelistele aladele. 

Subjektiivne heaolu

OECD subjektiivse heaolu näitajaid on kaks: eluga rahulolu ja mõju tasakaal. 

OECD eesmärk ei ole seada riike pingeritta, vaid organisatsioon püüab kujundada ning levitada ühiseid arusaamu heaolu mõõtmisest, et inimesed oleksid teadlikumad ühiskonnas toimuvatest protsessidest. 

Milline on Eesti olukord nende elukvaliteedi näitajate põhjal, loe Eesti Statistika Kvartalikiri nr 4/11 artiklist „Heaolu ja elukvaliteedi mõõtmisest OECD näitajate põhjal“ (ilmus 30.12.2011).  

Karolin Kõrreveski, Statistikaameti analüütik