Tag Archives: census hub

Eesti kodakondsuse ja päritoluga inimesed Euroopas

Eesti kodakondsusega inimesi loendati viimasel rahvaloendusel erinevates välisriikides kokku ligi 60 000.

Kõige rohkem Eesti kodakondsusega elanikke elab Soomes. Viimase loenduse andmeil oli neid veidi üle 29 000. Soome statistikaameti viimaste aastate andmed näitavad, et 2011. aastal oli Eesti kodakondsusega sisserändajaid üle 5000, 2012. aastal üle 6400 ja 2013. aastal ligi 6300. Seega on tänaseks loendusaegne arv oluliselt suurenenud.

Riikide rahvaloenduste andmeil elab üle 1000 Eesti kodaniku veel Suurbritannias, Saksamaal, Rootsis, Norras, Iirimaal ja Taanis. Paljud Eesti kodanikud on oma praegusesse elukohariiki saabunud elama hiljuti,
st 2000. aastal või hiljem (Eesti kodanik ja Eestis sündinu võis praegusesse elukohariiki saabuda elama ka mujalt riigist, mitte tingimata Eestist). Näiteks Horvaatias, Maltal, Islandil, Norras, Šveitsis, Sloveenias, Hispaanias ja Belgias moodustavad 2000. aastal ja hiljem sinna elama saabunud Eesti kodakondsusega inimesed üle 90% kõigist seal elavatest Eesti kodanikest.

Kõikides riikides (v.a Norra) elab Eesti kodakondsusega naisi rohkem kui mehi. Vanuseline jaotus näitab, et välisriigis elavad enamasti parimas tööeas inimesed. Näiteks Itaalias, Norras, Rootsis, Saksamaal ja Soomes on üle 40% seal elavatest Eesti kodakondsusega inimestest vanuses 30–49. Samas leidub üksjagu riike, kus elab rohkem nooremaid inimesi. Näiteks Inglismaal, Taanis ja Prantsusmaal moodustavad just15–29-aastased 40% kõigist seal elavatest Eesti kodakondsusega inimestest. Võib arvata, et noorte mujal elamine on tihti seotud ka välisriigis õppimisega.

Eesti sünniriigiga inimesi loendati erinevates Euroopa riikides veidi enam kui 70 000. Eestis sündinuid elab arvuliselt enim Soomes, Rootsis, Saksamaal ja Suurbritannias. Maltas, Norras ja Belgias moodustavad 2000. aastal ja hiljem sinna elama asunud Eesti juurtega inimesed 90% kõigist seal elavatest eestlastest.

2014. aasta lõpus tegi Eurostat tarbijatele kättesaadavaks uue infosüsteemi Census Hub, mis esitab Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikide 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemusi ning annab hea võimaluse Eestit teiste riikidega võrrelda.

Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik

Perekonnaseis ja enimlevinud leibkonnatüübid Euroopas

Viimase rahvaloenduse andmetel on Euroopas enim levinud ühe- ja kaheliikmelised leibkonnad ning ühepereleibkondade seas abielupaarid. Registreeritud kooselu on mitmes riigis ametliku perekonnaseisuna kasutusel, ent pole laialt levinud. Eestit eristavateks märksõnadeks on vabaabielupaaride ja üksikemade suur osatähtsus.

2014. aastal diskuteeriti Eestis palju perekonna kui institutsiooni tähenduse ja samasooliste kooselu seadustamise üle. Kooseluvormide mitmekesistumisele Euroopas on kaasa aidanud vabaabielude levik viimase mõnekümne aasta jooksul. Paljud riigid tunnustavad ametlikult uusi kooseluvorme, mis on sarnaselt traditsioonilisele abielule reguleeritud ja kaitstud seadustega.

Rahvaloendusel fikseeriti seadusliku perekonnaseisuna riigiti järgmisi kooseluvorme:

  • vastassooliste partnerite abielu ehk traditsiooniline abielu,
  • samasooliste partnerite abielu,
  • vastassooliste partnerite registreeritud kooselu,
  • samasooliste partnerite registreeritud kooselu.

Registreeritud kooselu sarnaneb abielule – tegemist on vabaabielu ametlikuks muutmisega, mis annab partneritele (ja nende lastele) turvalisustunde. Kooselu registreerimine, lõpetamine ning muud sisulised tingimused on tavaliselt lihtsamad kui abielul. Vabaabielu (ehk registreerimata kooselu) üheski riigis seadusliku perekonnaseisu alla ei kuulu. Need isikud loendati kas „pole seaduslikus abielus olnud“, „lahutatud“ või „lesk“ kategooriate alla vastavalt nende ametlikule perekonnaseisule.

Rahvaloendusel esitas samasooliste kooselu kohta andmeid 11 riiki: Belgia, Luksemburg, Holland, Saksamaa, Šveits, Ungari, Soome, Rootsi, Taani, Tšehhi ja Kreeka. Kõigis nimetatud riikides elab registreeritud kooselus vaid väike osa vähemalt 15-aastasest rahvastikust. Suurim on registreeritud kooselu populaarsus Belgias (2,9%), Luksemburgis (1,5%) ja Hollandis (0,8%). Kõik riigid ei avalda aga detailset infot selle kohta, kas sama- ja/või erisooliste kooselu võib registreerida. Olemasolevate andmete põhjal saab öelda, et arvuliselt elab samasooliste kooselus enim inimesi Šveitsis, Belgias ja Tšehhis, vastavalt 11 024, 8058 ja 2018 isikut. Luksemburgis ja Ungaris on samasooliste registreeritud kooselu vähem levinud.

Kuigi samasooliste abielu on seadusliku perekonnaseisuna mitmetes Euroopa riikides lubatud, esitasid andmeid nende leviku kohta vaid Belgia (14 930 inimest) ja Luksemburg (12 inimest).

Huvitav fakt on seegi, et kõigis riikides, kus registreeritud kooselu on ametlikult tunnustatud, on traditsioonilises abielus inimeste osatähtsus siiski suurem kui Eestis. Eestis on vaid 39% vähemalt 15-aastasest rahvastikust perekonnaseisu järgi seaduslikus abielus ja see on madalaim näitaja Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) 32 riigi seas. Samuti asetub Eesti lahutatud isikute osatähtsuselt Läti järel teisele kohale – Eestis on rahvaloenduse andmetel 14% vähemalt 15-aastastest lahutatud ega ole uuesti abiellunud.

Millist tüüpi leibkondades elatakse ja mille poolest eristub Eesti?

Modernses ühiskonnas on muutunud ka enim levinud leibkonnatüübid. Paljudes Euroopa riikides on mitme põlvkonna kooselamine asendunud ühepereleibkondade levikuga: kooselu alustades asutakse elama vanematest eraldi. Üheliikmeliste leibkondade arvukust suurendavad vanematest eraldi elama kolinud täiskasvanud lapsed. Keskmise leibkonna suuruse vähenemine Euroopas on põhjustatud üheliikmeliste leibkondade ja ühepereleibkondade arvukuse suurenemisest (lisaks ka leibkonna laste arvu vähenemisest). Loenduse tulemused näitavad, et enamuses riikides on suurem osa leibkondadest ühe- või kaheliikmelised. Eesti koos Põhjamaadega kuulub esimesena nimetatute hulka. Eesti leibkondadest 40% on ühe- ja 29% kaheliikmelised, kolmeliikmelised leibkonnad moodustavad vaid 16% kõigist leibkondadest.

Suurima osa kõigist ühepereleibkondadest moodustavad kõikides riikides abielupaarid. Näiteks Küprosel, Kreekas ja Maltal on abielupaare üle 80%, Eestis ja Lätis vaid üle 50% ühepereleibkondadest. Üldiselt võibki öelda, et Lõuna-Euroopa traditsioonilisemates riikides on kõrgem abielupaaride osatähtsus ja vabaabielude ning muude kooseluvormide levik iseloomustab pigem Põhjamaid. Põhjamaid on nimetatud ka uute kooseluvormide leviku pioneermaadeks. Abielulisust seostatakse ka religiooni levikuga riigis – mida suurem osa elanikkonnast on usklikud, seda levinum ka traditsiooniline abielu ühiskonnas. Sotsiaaluuringud näitavad, et suur osa elanikkonnast tunnistab mõnda usku Maltal, Küprosel, Rumeenias, Poolas ja Kreekas.

Eesti paistab silma vabaabielus elavate paaride ja üksikemade suure osatähtsusega

Iga neljas ühepereleibkond Eestis on vabaabielupaar ning iga viies üksikema lastega. Vabaabielus elavaid paare elab veidi rohkem vaid Rootsis (27% ühepereleibkondadest) ning üksikemasid Lätis (28% ühepereleibkondadest). Ka Eestis on demograafilised protsessid, ühiskonna areng ja sellega kaasnenud väärtuste muutused toonud kaasa abielueelse kooselu muutumise tavapäraseks nähtuseks. Suurema osa paaride jaoks on vabaabielu näol tegemist abielu eeletapiga üksteise tundmaõppimiseks ning kooselu proovimiseks. Ent kooselu võib olla paari jaoks ka võrdväärne abieluga. Sellisel juhul aja möödudes abiellumist ei järgne. Niisiis ühelt poolt iseloomustab Eestit Põhjamaadega sarnane vabaabielude laialdase leviku trend. Teiselt poolt sarnaneme üksikemade suure osatähtsuse poolest Baltimaade ja teiste Ida-Euroopa riikidega nagu Sloveenia, Poola, Ungari ja Tšehhi.

Ühepereleibkond on leibkond, mis sisaldab ühte perekonnatuuma ja kus võib lisaks elada isikuid, kes ei kuulu perekonnatuuma (nn muud isikud). Tavaleibkonnad jaotati tüübi järgi kolme suurde rühma – mittepereleibkonnad, ühepereleibkonnad ja mitmepereleibkonnad. Eestis on kõigist leibkondadest 56,7% ühepereleibkonnad, 41,7% mittepereleibkonnad ja 1,6% mitmepereleibkonnad.

2014. aasta lõpus tegi Eurostat tarbijatele kättesaadavaks uue infosüsteemi Census Hub, mis esitab Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikide 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemusi ning annab hea võimaluse Eestit teiste riikidega võrrelda.

 Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik

Väike Eesti suures Euroopas – loendustulemused rahvusvahelises võrdluses

2014. aasta lõpus tegi Eurostat tarbijatele kättesaadavaks uue infosüsteemi Census Hub, mis esitab Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikide 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemusi ning annab hea võimaluse Eestit teiste riikidega võrrelda.

Euroopa riikide rahvastik vananeb

Euroopa riikide rahvastik vananeb ning sellega seoses seisavad riikidel praegu ja tulevikus ees tõsised tööhõivepoliitikat ja sotsiaalsüsteemi puudutavad väljakutsed. Viimase rahvaloenduse andmetel on vanadussõltuvusmäära (näitab riigi vanemaealiste (vähemalt 65-aastaste) suhet tööealistesse (15–64-aastased)) põhjal kõige halvem olukord Itaalias ja Saksamaal, kus 100 tööealise kohta elab vastavalt 32 ja 31 pensioniealist. Eesti asub 32 riigi võrdluses
10. kohal. Eestis on loenduse andmetel iga 100 tööealise kohta 27 pensioniealist, lihtsustavalt väljendudes – iga nelja tööealise kohta üks pensioniealine.

Võrreldes 2000. aasta rahvaloendusega on enamikus Euroopa riikides vanadussõltuvusmäär kasvanud. Suurimad muutused toimusid Saksamaal, Leedus, Lichtensteinis, Lätis ja Kreekas. Eestis elas 2000. aastal
22 pensioniealist 100 tööealise kohta.

Madala sündimuse ja oodatava eluea ning põlvkondade vaheldumise aja pikenemise tõttu jätkub vanadussõltuvusmäära kasvutrend Euroopas ka edaspidi. Tuginedes ÜRO rahvastikuprognoosile tuleb selleks, et kogu Euroopas säiliks vanadussõltuvusmäär alla 15%, tõsta aastaks 2025 pensionile mineku iga 70 eluaastani ning aastaks 2050 juba 75 aastani. Eesti statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi kasvab riigi vanadussõltuvusmäär aastaks
2025 36%-ni ning aastaks 2040 47%-ni, mis tähendab üht pensioniealist kahe tööealise kohta.

1

Anu Tõnurist, Statistikaameti peaanalüütik