Tag Archives: avalik sektor

Kohalike omavalitsuste ettevõtlusaktiivsus raugemise teel

Avaliku sektori peamine ülesanne on kindlustada rahvuslik julgeolek ja sotsiaalne heaolu. Siiski on avalik sektor üsna aktiivne ka majanduses, seega on oluline põgusalt analüüsida tegevust sellel suunal.

Eestis on avalik sektor tähtis. Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal kõigist hõivatud 658 600 isikust avalikus sektoris rakendatud 155 300 inimest ehk 23,6%. Avaliku sektori panus Eesti majandusruumis loodavasse lisandväärtusesse oli 2016. aastal 16,5%. Avalikus sektoris tehti 2016. aastal 244 miljonit töötundi, mis on 21% Eesti majandusruumis nimetatud aastal tehtud 1159 miljonist töötunnist.

Aastal 2000 kuulus kohalikele omavalitsustele 279 ettevõtet, 2016. aastal oli see näitaja 197. Sellel sajandil on seega kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv vähenenud ligikaudu 30%. Riigi omanduses oli 2000. aastal 73 ettevõtet, aastal 2016 oli neid 70. Riigi majandusüksuste arv on aasta-aastalt pisut muutunud, kuid üldjoontes oleme samas kohas, kus olime sajandi alguses. See tähendab, et kohalikud omavalitsused on majandustegevusest veidi taandunud, riik aga mitte.

Aktiivsus on suurem veemajanduse ja sotsiaalelu valdkondades

Kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv väheneb, kuid protsesside hindamiseks on oluline teada, kas vallad ja linnad taanduvad kõigilt ettevõtlusaladelt proportsionaalselt või mõnelt alalt rohkem kui teistelt ning kas on valdkondi, kus aktiivsus hoopis suureneb. Nõnda on võimalik teha järeldusi, kas kohalikud omavalitsused loobuvad ettevõtlusest põhimõtteliselt või on ettevõtete arvu vähenemise põhjus üksnes tegevusstruktuuri muutus.

Kohalikud omavalitsused on tagasi tõmbunud enamikust ettevõtlusega seotud tegevusvaldkondadest, see tähendab majandustegevusest neile kuuluvate ettevõtete kaudu. Märgatavalt on vähenenud kohalikele omavalitsustele kuuluvate elektri ja gaasi tootmise alal tegutsevate ettevõtete arv.

Kasvu on näha ainult vee ja kanalisatsiooni ning tervise- ja sotsiaalvaldkonnas. Need on elualad, kus on toimunud areng meie üha suurema lõimumise tõttu Euroopa Liiduga. Just sealt on saadud palju rahalist tuge vee- ja kanalisatsioonivõrkude väljaarendamiseks ning sotsiaal- ja tervisevaldkonna kooskõlla viimiseks Euroopa Liidu tavade ning arusaamadega. Niisuguse Euroopa-suunalise arengu juures aga on keskne eelkõige avaliku sektori tegevus, mis tingibki kohalike omavalitsuste aktiivsuse kasvu neis valdkondades.

Kohalike omavalitsuste taandumine on ühiskonna küpsuse märk

Oluline on vaadelda ka seda, kui palju kohalikel omavalitsustel maakondades ettevõtteid on ja milline on olnud ettevõtete arvu muutus viimasel kümnendil.

Aastal 2016 paiknes enim kohalikele omavalitsustele kuuluvaid ettevõtteid Harju maakonnas. Järgnesid Ida-Viru ja Pärnu maakond, neile omakorda Lääne-Viru ja Tartu maakond. Enamikus maakondades on viimase kümnendi jooksul kohalikele omavalitsustele kuuluvate ettevõtete arv vähenenud, samaks on see jäänud kolmes maakonnas ja kasv toimunud ainult Võru maakonnas.

Kohalike omavalitsuste roll ettevõtete omamisel ja sedakaudu majanduses osalemisel näitab selgelt taandumise märke. Vallad ja linnad pühenduvad üha rohkem põhitegevusele ja üha vähem löövad ettevõtluse kaudu kaasa kogukondade arendamisel. See tundub olevat püsiv suundumus ja ka ühiskondliku küpsuse märk: olulised majandusfunktsioonid ei jää valdade või linnade eemaldudes täitmata, need võtab üle erasektor, mis järelikult suudab neid ka nõutaval tasemel täita.

 

Avalik sektor – avaliku sektori asutusi saab jagada omaniku liigi alusel kas riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvateks asutusteks. Kui riigi kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „riik“. Kui kohaliku omavalitsuse kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „kohalik omavalitsus“.

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivanalüütik

Sooline palgalõhe maakondades ja omaniku liigiti 2013. aastal

Statistikaameti andmetel oli 2013. aasta oktoobris naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,8% madalam kui meespalgatöötajatel. Kõige väiksem sooline palgalõhe oli Põlva maakonnas ja kõige suurem Ida-Viru maakonnas.

2013. aastal suurenes sooline palgalõhe 2012. aastaga võrreldes 0,2 protsendipunkti.

Naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,58 eurot ning meespalgatöötajatel 6,09 eurot. Aastaga tõusis naispalgatöötajate tunnitasu 7,0% ja meespalgatöötajate tunnitasu 7,2%, mis oli ka palgalõhe minimaalse suurenemise üks põhjus. Kõige suurem sooline palgalõhe oli Eestis 1994. aastal, mil see oli 28,9%.

Tegevusalati kõikus sooline palgalõhe päris palju — praktiliselt 0%-st veonduse ja laonduse tegevusalal kuni 41,8%-ni finants- ja kindlustustegevuses. Maakonniti oli soolise palgalõhe kõikumine pisut väiksem, kõikudes 9,6%-st Põlva maakonnas kuni 30,1%-ni Ida-Viru maakonnas.

Sooline palgalõhe maakonniti

2013. aastal oli maakonniti kõige väiksem sooline palgalõhe Põlva maakonnas, kus palgalõhe vähenes 2012. aastaga võrreldes 5,4 protsendipunkti. Selles maakonnas suurenes naispalgatöötajate arv 2,3% ja nende tunnitasu tõusis 4,2%. Samal ajal meespalgatöötajate arv vähenes 19,3% ja tunnitasu langes 2,0%. Sellest tingituna vähenes ka sooline palgalõhe maakonnas.

Kõige suurem palgalõhe oli Ida-Viru maakonnas, ent võrreldes 2012. aastaga vähenes maakonnas palgalõhe 0,5 protsendipunkti. Maakonna naispalgatöötajate arv pisut suurenes ja meestöötajate arv pisut vähenes. Samal ajal naistöötajate tunnitasu tõusis 8,9% ja meestöötajatel 8,1%, see tingis ka maakonna palgalõhe vähenemise.

Võrreldes 2012. aastaga suurenes palgalõhe kõige enam Viljandi maakonnas (5,8 protsendipunkti). Selles maakonnas nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv suurenes (vastavalt 3,3% ja 17,4%), kuid naiste tunnitasu tõusis 11,0% ning meestel 19,2%. Sellised kõikumised põhjustasid ka maakonna palgalõhe suurenemise.

Võrreldes 2012. aastaga vähenes palgalõhe kõige enam Pärnu maakonnas (6,5 protsendipunkti). Selles maakonnas nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv veidi vähenes, kuid naiste tunnitasu tõusis 6,5% ning meestel langes 2,5%. Sellised tunnitasu muutused tingisid ka palgalõhe vähenemise.

Sooline palgalõhe omaniku liigiti

2013. aastal kõikus sooline palgalõhe omaniku liigiti 17,2%-st kuni 34,0%-ni.

2013. aastal oli omaniku liigiti kõige väiksem sooline palgalõhe kohalike omavalitsuste omandis olevates äriühingutes, organisatsioonides ja asutustes (17,2%). Võrreldes 2012. aastaga suurenes palgalõhe 0,4 protsendipunkti. Nendes üksustes naispalgatöötajate arv pisut suurenes ning meestöötajate arv vähenes. Samal ajal naispalgatöötajate tunnitasu tõusis 8,7% ja meestel 9,2%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.

Kõige suurem palgalõhe oli välismaa omandis olevates äriühingutes (34,0%). Võrreldes 2012. aastaga suurenes ka palgalõhe nendes üksustes kõige enam ehk 2,0 protsendipunkti. Välismaa äriühingutes naispalgatöötajate arv vähenes 3,0% ning meespalgatöötajate arv suurenes 3,1%. Samal ajal tõusis naiste tunnitasu 5,6% ja meestel 8,9%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.

Võrreldes 2012. aastaga vähenes sooline palgalõhe ainult Eesti eraomandis olevates äriühingutes (1,5 protsendipunkti). Nendes üksustes nii nais- kui ka meespalgatöötajate arv vähenes (vastavalt 1,0% ja 4,6%), kuid naiste tunnitasu tõusis 7,3% ja meestel 5,1%. Sellised muutused tingisid ka palgalõhe vähenemise.

Võrreldes 2012. aastaga suurenes sooline palgalõhe riigi omandis olevates äriühingutes, organisatsioonides ja asutustes 0,4% protsendipunkti. Nendes üksustes nais- ja meespalgatöötajate arv vähenes (vastavalt 2,0% ja 2,9%). Samal ajal naiste tunnitasu tõusis 7,3% ja meestel 7,8%, see tingis ka palgalõhe suurenemise.

Sooline palgalõhe avalikus ja erasektoris

2013. aasta oktoobris oli avaliku sektori naispalgatöötajate brutotunnitasu 26,7% madalam kui meespalgatöötajatel, sooline palgalõhe suurenes 2012. aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti. Avaliku sektori naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,68 eurot ning meespalgatöötajatel 6,39 eurot. Aastaga tõusis naiste tunnitasu 7,8% ja meestel 8,3%. Mehi oli avaliku sektori palgatöötajate seas 31%. Avaliku sektori alla kuuluvad ka riigi ja kohaliku omavalitsuse omanduses olevad äriühingud.

2013. aasta oktoobris oli erasektori naispalgatöötajate brutotunnitasu 24,9% madalam kui meespalgatöötajatel, sooline palgalõhe suurenes 2012. aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti. Erasektori naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,53 eurot ning meespalgatöötajatel 6,03 eurot. Aastaga tõusis naiste tunnitasu 6,6% ja meestel 7,1%. Mehi oli erasektori palgatöötajate seas 53%.

2013. aasta oktoobris töötas 73% palgatöötajatest erasektoris.

Detailsem 2013. aasta ülevaade on statistika andmebaasis. 2012. aasta soolise palgalõhe ülevaadet saab lugeda SIIN.

Mare Kusma, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Metoodika

Soolise palgalõhe abil saab jälgida, kuidas on aja jooksul nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasud muutunud. Soolise palgalõhe suurenemise põhjus on sageli see, et meespalgatöötajate brutotunnitasu on tõusnud enam kui naistöötajatel. Harvad on juhtumid kui mõne tegevusala või maakonna nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasud on praktiliselt võrdsed. Väga hea näide oli 2013. aastal, kui veonduse ja laonduse tegevusala nais- ja meespalgatöötajate brutotunnitasu oli praktiliselt võrdne.

Statistikaameti ja Eurostati soolise palgalõhe arvutamise metoodika erineb. Eurostati avaldatud meeste ja naiste palgalõhes ei ole arvestatud alla 10 töötajaga ettevõtete ja asutuste näitajaid, samuti põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse tegevusalade palgatöötajate töötasusid.Sellise arvestuse järgi on Eesti sooline palgalõhe üks Euroopa Liidu suurimaid (2012. aastal 30%). Statistikaameti arvutatud sooline palgalõhe, kus on arvesse võetud kõik ettevõtted ja asutused ning kõik tegevusalad, oli Eestis 2012. aastal 24,6%.