Tag Archives: autostumine

Autostumisest Eestis ja Euroopas – luksusesemest on saanud igapäevane tarbeese

Sõiduauto oli kunagi luksusese, praeguseks on ta korraga nii tarbeese kui ka asendamatu neljarattaline pereliige. Autovaba päeva eel uurib Statistikaamet põgusalt autostumist ning sellega seotud nähtuseid Eestis ning Euroopas.

Maanteeameti andmetel oli Eestis 2018. aasta juuli lõpu seisuga arvel 740 100 sõiduautot, seega iga teise Eesti elaniku kohta üks auto. Hoolimata lühiajalistest kõikumistest (näiteks kümnend tagasi majanduskriisi ajal) on tegemist olnud kasvutrendiga ning näitaja on jõudnud kõrgeimale tasemele kui kunagi varem. Selle sajandi algusaastatel oli iga kolme elaniku kohta üks sõiduauto. Vabariigi algusaastatel, 1921. aastal registreeriti sõiduautosid aga kõigest 110 ehk 10 000 elaniku kohta üks auto.

Eurostati andmetele tuginedes kuulub Eesti Euroopa Liidus pigem autostumate riikide hulka. Pingerea tipust võis 2016. aastal leida Luksemburgi, alumiselt realt Rumeenia. Kui võrrelda olukorda 20 aastat varasemaga, siis kõrgeimat kasvutempot on näidanud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kus „stardipositsioon“ oli madalam. Mitmes sealses riigis on elanike arvule taandatud sõiduautode arv 20 aastaga rohkem kui kahekordistunud.

Kuna meile meeldib ennast naabritega võrrelda, siis Soomele jäime veidi alla (seal oli 2017. aastal 621 sõiduautot 1000 elaniku kohta), Lätit (356 sõiduautot 1000 elaniku kohta) aga edestasime. Samasugune oli pingerida ka ligi sajand varem, 1925. aastal — Soomes oli ühe sõiduauto kohta 435 elanikku, Eestis 2493 ning Lätis 4100. Kuigi toona võis sõiduautosid tänavatel üsna harva kohata, kasvas nende arv aja jooksul märkimisväärselt – 1930. aastal oli Eestis sõiduautosid 3,5, Soomes 3 ja Lätis 3,7 korda rohkem kui viis aastat varem.

Arvatakse, et auto olemasolu ning omadused (hind, mark, mootori võimsus, vanus jne) peegeldavad inimese materiaalset jõukust. Kuigi mõned ei pea auto omamist vajalikuks, on palju ka neid, kelle rahakott ei võimalda autot soetada. 2017. aastal ei saanud iga kümnes eestimaalane endale autot lubada. Näitaja oli kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine (7%).

Kuigi ei maksa järeldada, et rohkem autosid on ilmtingimata parem ning auto ja rikkus käivad käsikäes, võib Euroopa Liidu riikide piirkondade jõukuse ning autostumise vahel märgata positiivset seost. 2016. aasta andmetest selgub, et mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukti (SKP) tase elaniku kohta, seda enam on piirkonnas ka autosid elaniku kohta.

Autodega käib kaasas ka negatiivne pool – liiklusõnnetused. 2016. aasta andmete põhjal jääb Eesti liikluses hukkunute või vigasaanute per capita näitaja poolest allapoole EL keskmist, samas on juba üks liikluses hukkunu või vigasaanu liiga palju ning pidevalt otsitakse meetmeid liikluse turvalisemaks muutmiseks. Kõrgema autostumise tasemega käib kaasas ka suhteliselt (ehk arvestades elanike arvuga) rohkem vigastatutega liiklusõnnetusi. 2016. aasta Euroopa Liidu riikide piirkondade andmed viitasid positiivsele, kuigi mitte tugevale seosele. Samas oli seos liiklusõnnetustes hukkunute osatähtsuse ning autostumise vahel nõrk ja pigem negatiivne. Raske öelda, millest säärane erinevus võib olla tingitud, kuid arvatavasti sõltub see muuhulgas ka üldisest liikluskultuurist, autode keskmisest vanusest, tehnilisest seisukorrast, turvalisusest ning teedevõrgu kvaliteedist. Väärib mainimist, et Euroopa Liidu riikides erineb autode keskmine vanus üsna oluliselt: kui jõukamates Lääne-Euroopa riikides on enamik sõiduautodest alla kümne aasta vanad, siis vähemjõukates riikides on lugu vastupidine. Viimaste hulka kuulub ka Eesti.

Neid, kes ei sõltu oma igapäevases liikumises autost, on jäänud vähemaks. Statistikaameti andmetel kasutas 2017. aastal tööle minekuks autot iga teine hõivatu, 20 aastat varem iga neljas. Alternatiivsete liikumisviiside (jalgsi, jalgrattaga, mopeedi, mootorratta või ühistranspordiga) tööle minejate osatähtsus on aga järk-järgult kahanenud. Samas tuleb tõdeda, et inimesed elavad töökohast üha kaugemal. Kui 1998. aastal oli keskmine töökoha kaugus elukohast 7,3 kilomeetrit, siis 2017. aastal juba 11 kilomeetrit. Jalgsi tööle minejate puhul oli töökoha keskmine kaugus elukohast alla kahe kilomeetri, autoga tööle liikujatel aga ligikaudu kümme korda pikem.

Piirkondade jõukuse ning sõiduautode leviku vahel on positiivne seos, mis tuleb välja pigem madalama SKP tasemega piirkondade puhul ning jõukamate hulgas nõrgeneb. Kõik ei vaja ega soovigi autot, isegi kui rahaline olukord seda võimaldab. See, kas liikluses arvestatakse kõigiga ning ka kondiaurul liikujatel on mugav ja turvaline, peegeldab ühiskonna küpsust ja elukeskkonna kvaliteeti. Autostumine on mõneti vastuoluline nähtus. Ühelt poolt käib see kaasas materiaalse rikkusega. Teisalt võib olukord, kus liiklemine tähendab üksnes edasi minekut, mille puhul inimene ise ei pea liigutama, kaasa tuua mitmeid negatiivseid nähtuseid, alates kitsikusest linnaruumis ning lõpetades kahjuga rahva tervisele, rahakotile ning keskkonnale.

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Eestis käib autoga tööl iga teine hõivatu

Eurostati andmetel oli 2013. aastal Eestis 1000 elaniku kohta 478 sõiduautot ehk peaaegu igal teisel elanikul on auto. Aasta-aastalt on kasvanud autoga tööle sõitjate osatähtsus ja 2014. aastal käis autoga tööl 53% hõivatutest.

Riigi autostumise taset näitab sõiduautode arv 1000 elaniku kohta. Euroopa riikidest oli 2013. aastal kõige rohkem ehk üle 600 sõiduauto 1000 elaniku kohta registreeritud Luksemburgis, Leedus, Itaalias ja Maltal. Kõige vähem – vaid 235 sõiduautot 1000 elaniku kohta oli registreeritud Rumeenias.

1a

Eesti linnadest oli 2013. aastal autostumise tase arvestuslikult suurim Kärdlas (registreeritud oli 655 sõiduautot 1000 elaniku kohta), mille põhjuseks võib olla ka elanike väike arv. Ka Põlvas oli registreeritud üle 600 sõiduauto 1000 elaniku kohta. Lisaks ulatus seitsmes Eesti linnas autostumise tase üle 500. Eesti suuremates linnades Tallinnas ja Tartus oli 2013. aasta lõpu seisuga registreeritud vastavalt 408 ja 399 sõiduautot 1000 elaniku kohta.  Kohtla-Järvel ja Narvas jäi autostumise tase alla 400.

blog_26

Eestis kasutab üle poole tööga hõivatud elanikest töölkäimiseks autot

Eestis on ühistranspordiga, jalgrattaga ja jalgsi tööl käijate osatähtsus kümne aastaga märgatavalt vähenenud. Transpordi valik sõltub olulisel määral töökoha kaugusest: mida pikem on vahemaa, seda enam kasutatakse selle läbimiseks mootorsõidukit. Aasta-aastalt on töö- ja elukoha keskmine vahemaa suurenenud.

Eesti tööjõu-uuringu andmetel kasutas 2014. aastal 15–74-aastasest hõivatutest tööle minemiseks ühistransporti 23%, jalgsi liikumist 17% ning jalgratast 3%. Tulemused olid sarnased ka varasematel aastatel. Ühistranspordiga, jalgrattaga või jala töölkäijate osatähtsus kokku on kümne aastaga siiski märgatavalt vähenenud – 58%-st 2004. aastal 42%-ni 2014. aastal. Kui 2004. aastal kasutas tööl käimiseks autot 38% tööga hõivatud elanikest, siis aasta-aastalt on auto eelistajate arv kasvanud ja 2014. aastal ulatus nende osatähtsus 53%-ni. Samal perioodil on ühistranspordi kasutamine vähenenud 29%-st 23%-ni.

2014. aastal kasutas tööl käimiseks autot 67% meestest ja 38% naistest, mida on nii meeste kui naiste puhul 14% enam kui 2004. aastal. Ühistranspordiga, jalgrattaga või jala käis tööl 27% meestest ja 59% naistest, mida on nii meeste kui naiste puhul 15% vähem kui 2004. aastal.

Võrreldes teiste Euroopa riikidega kasutatakse Eestis ühistransporti tööl käimiseks rohkem kui mujal. Linnade uuringu järgi kasutati 2011. aastal ühistransporti tööl käimiseks kümnes vaadeldavas riigis enim Eestis ja Bulgaarias – kummaski riigis kasutas ühistransporti tööle jõudmiseks 24% tööga hõivatud inimestest. Jalgrattaga tehti tööle minemiseks sõite enim Hollandis (26%) ning jalgsi eelistati tööl käia enim Bulgaarias (22%), Eestis (20%) ja Rootsis (18%). Autot või mootorratast eelistati enim Prantsusmaal, Iirimaal, Portugalis ja Belgias, kus tehti 68–71% sõitudest just nende transpordivahenditega.

Vaatamata sellele, et Euroopa riikide hulgas paistab Eesti silma madala autostumise taseme ning ühistranspordi kasutamise küllaltki kõrge taseme poolest, ei ole viimastel aastatel autode kasutamine liikumiseks vähenenud. Ühistranspordi kasutamine, jalgrattaga sõitmine ning jala käimine aitavad säästa energiat ja vähendada kasvuhoonegaaside heitmeid. Eestis on seatud eesmärgiks, et 2020. aastal käib jalgsi või jalgrattaga tööl 25% hõivatutest ning ühistransporti kasutab vähemalt veerand või enam töölkäijatest.

Mõisted

Sõiduauto on sõitjateveoks ettenähtud maanteemootorsõiduk (v.a mootorratas), milles ei ole üle üheksa istekoha (kaasa arvatud juhi koht). Mõiste “sõiduauto” hõlmab ka mikroautosid (mille juhtimiseks ei nõuta juhiluba), taksosid ja üürisõiduautosid, milles on vähem kui kümme istekohta. Selle kategooria alla kuuluvad ka pikapid.

Piret Pukk, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

16.–22. septembrini tähistatakse Euroopas liikuvusnädalat (The European Mobility Week), mis on pühendatud jätkusuutlikele liikumisviisidele. Tallinn tähistab septembris keskkonnasõbraliku liikumise kuud ja 20. septembril on pealinnas autovaba päev.