Tag Archives: auto

Autostumisest Eestis ja Euroopas – luksusesemest on saanud igapäevane tarbeese

Sõiduauto oli kunagi luksusese, praeguseks on ta korraga nii tarbeese kui ka asendamatu neljarattaline pereliige. Autovaba päeva eel uurib Statistikaamet põgusalt autostumist ning sellega seotud nähtuseid Eestis ning Euroopas.

Maanteeameti andmetel oli Eestis 2018. aasta juuli lõpu seisuga arvel 740 100 sõiduautot, seega iga teise Eesti elaniku kohta üks auto. Hoolimata lühiajalistest kõikumistest (näiteks kümnend tagasi majanduskriisi ajal) on tegemist olnud kasvutrendiga ning näitaja on jõudnud kõrgeimale tasemele kui kunagi varem. Selle sajandi algusaastatel oli iga kolme elaniku kohta üks sõiduauto. Vabariigi algusaastatel, 1921. aastal registreeriti sõiduautosid aga kõigest 110 ehk 10 000 elaniku kohta üks auto.

Eurostati andmetele tuginedes kuulub Eesti Euroopa Liidus pigem autostumate riikide hulka. Pingerea tipust võis 2016. aastal leida Luksemburgi, alumiselt realt Rumeenia. Kui võrrelda olukorda 20 aastat varasemaga, siis kõrgeimat kasvutempot on näidanud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kus „stardipositsioon“ oli madalam. Mitmes sealses riigis on elanike arvule taandatud sõiduautode arv 20 aastaga rohkem kui kahekordistunud.

Kuna meile meeldib ennast naabritega võrrelda, siis Soomele jäime veidi alla (seal oli 2017. aastal 621 sõiduautot 1000 elaniku kohta), Lätit (356 sõiduautot 1000 elaniku kohta) aga edestasime. Samasugune oli pingerida ka ligi sajand varem, 1925. aastal — Soomes oli ühe sõiduauto kohta 435 elanikku, Eestis 2493 ning Lätis 4100. Kuigi toona võis sõiduautosid tänavatel üsna harva kohata, kasvas nende arv aja jooksul märkimisväärselt – 1930. aastal oli Eestis sõiduautosid 3,5, Soomes 3 ja Lätis 3,7 korda rohkem kui viis aastat varem.

Arvatakse, et auto olemasolu ning omadused (hind, mark, mootori võimsus, vanus jne) peegeldavad inimese materiaalset jõukust. Kuigi mõned ei pea auto omamist vajalikuks, on palju ka neid, kelle rahakott ei võimalda autot soetada. 2017. aastal ei saanud iga kümnes eestimaalane endale autot lubada. Näitaja oli kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine (7%).

Kuigi ei maksa järeldada, et rohkem autosid on ilmtingimata parem ning auto ja rikkus käivad käsikäes, võib Euroopa Liidu riikide piirkondade jõukuse ning autostumise vahel märgata positiivset seost. 2016. aasta andmetest selgub, et mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukti (SKP) tase elaniku kohta, seda enam on piirkonnas ka autosid elaniku kohta.

Autodega käib kaasas ka negatiivne pool – liiklusõnnetused. 2016. aasta andmete põhjal jääb Eesti liikluses hukkunute või vigasaanute per capita näitaja poolest allapoole EL keskmist, samas on juba üks liikluses hukkunu või vigasaanu liiga palju ning pidevalt otsitakse meetmeid liikluse turvalisemaks muutmiseks. Kõrgema autostumise tasemega käib kaasas ka suhteliselt (ehk arvestades elanike arvuga) rohkem vigastatutega liiklusõnnetusi. 2016. aasta Euroopa Liidu riikide piirkondade andmed viitasid positiivsele, kuigi mitte tugevale seosele. Samas oli seos liiklusõnnetustes hukkunute osatähtsuse ning autostumise vahel nõrk ja pigem negatiivne. Raske öelda, millest säärane erinevus võib olla tingitud, kuid arvatavasti sõltub see muuhulgas ka üldisest liikluskultuurist, autode keskmisest vanusest, tehnilisest seisukorrast, turvalisusest ning teedevõrgu kvaliteedist. Väärib mainimist, et Euroopa Liidu riikides erineb autode keskmine vanus üsna oluliselt: kui jõukamates Lääne-Euroopa riikides on enamik sõiduautodest alla kümne aasta vanad, siis vähemjõukates riikides on lugu vastupidine. Viimaste hulka kuulub ka Eesti.

Neid, kes ei sõltu oma igapäevases liikumises autost, on jäänud vähemaks. Statistikaameti andmetel kasutas 2017. aastal tööle minekuks autot iga teine hõivatu, 20 aastat varem iga neljas. Alternatiivsete liikumisviiside (jalgsi, jalgrattaga, mopeedi, mootorratta või ühistranspordiga) tööle minejate osatähtsus on aga järk-järgult kahanenud. Samas tuleb tõdeda, et inimesed elavad töökohast üha kaugemal. Kui 1998. aastal oli keskmine töökoha kaugus elukohast 7,3 kilomeetrit, siis 2017. aastal juba 11 kilomeetrit. Jalgsi tööle minejate puhul oli töökoha keskmine kaugus elukohast alla kahe kilomeetri, autoga tööle liikujatel aga ligikaudu kümme korda pikem.

Piirkondade jõukuse ning sõiduautode leviku vahel on positiivne seos, mis tuleb välja pigem madalama SKP tasemega piirkondade puhul ning jõukamate hulgas nõrgeneb. Kõik ei vaja ega soovigi autot, isegi kui rahaline olukord seda võimaldab. See, kas liikluses arvestatakse kõigiga ning ka kondiaurul liikujatel on mugav ja turvaline, peegeldab ühiskonna küpsust ja elukeskkonna kvaliteeti. Autostumine on mõneti vastuoluline nähtus. Ühelt poolt käib see kaasas materiaalse rikkusega. Teisalt võib olukord, kus liiklemine tähendab üksnes edasi minekut, mille puhul inimene ise ei pea liigutama, kaasa tuua mitmeid negatiivseid nähtuseid, alates kitsikusest linnaruumis ning lõpetades kahjuga rahva tervisele, rahakotile ning keskkonnale.

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Eestis käib autoga tööl iga teine hõivatu

Eurostati andmetel oli 2013. aastal Eestis 1000 elaniku kohta 478 sõiduautot ehk peaaegu igal teisel elanikul on auto. Aasta-aastalt on kasvanud autoga tööle sõitjate osatähtsus ja 2014. aastal käis autoga tööl 53% hõivatutest.

Riigi autostumise taset näitab sõiduautode arv 1000 elaniku kohta. Euroopa riikidest oli 2013. aastal kõige rohkem ehk üle 600 sõiduauto 1000 elaniku kohta registreeritud Luksemburgis, Leedus, Itaalias ja Maltal. Kõige vähem – vaid 235 sõiduautot 1000 elaniku kohta oli registreeritud Rumeenias.

1a

Eesti linnadest oli 2013. aastal autostumise tase arvestuslikult suurim Kärdlas (registreeritud oli 655 sõiduautot 1000 elaniku kohta), mille põhjuseks võib olla ka elanike väike arv. Ka Põlvas oli registreeritud üle 600 sõiduauto 1000 elaniku kohta. Lisaks ulatus seitsmes Eesti linnas autostumise tase üle 500. Eesti suuremates linnades Tallinnas ja Tartus oli 2013. aasta lõpu seisuga registreeritud vastavalt 408 ja 399 sõiduautot 1000 elaniku kohta.  Kohtla-Järvel ja Narvas jäi autostumise tase alla 400.

blog_26

Eestis kasutab üle poole tööga hõivatud elanikest töölkäimiseks autot

Eestis on ühistranspordiga, jalgrattaga ja jalgsi tööl käijate osatähtsus kümne aastaga märgatavalt vähenenud. Transpordi valik sõltub olulisel määral töökoha kaugusest: mida pikem on vahemaa, seda enam kasutatakse selle läbimiseks mootorsõidukit. Aasta-aastalt on töö- ja elukoha keskmine vahemaa suurenenud.

Eesti tööjõu-uuringu andmetel kasutas 2014. aastal 15–74-aastasest hõivatutest tööle minemiseks ühistransporti 23%, jalgsi liikumist 17% ning jalgratast 3%. Tulemused olid sarnased ka varasematel aastatel. Ühistranspordiga, jalgrattaga või jala töölkäijate osatähtsus kokku on kümne aastaga siiski märgatavalt vähenenud – 58%-st 2004. aastal 42%-ni 2014. aastal. Kui 2004. aastal kasutas tööl käimiseks autot 38% tööga hõivatud elanikest, siis aasta-aastalt on auto eelistajate arv kasvanud ja 2014. aastal ulatus nende osatähtsus 53%-ni. Samal perioodil on ühistranspordi kasutamine vähenenud 29%-st 23%-ni.

2014. aastal kasutas tööl käimiseks autot 67% meestest ja 38% naistest, mida on nii meeste kui naiste puhul 14% enam kui 2004. aastal. Ühistranspordiga, jalgrattaga või jala käis tööl 27% meestest ja 59% naistest, mida on nii meeste kui naiste puhul 15% vähem kui 2004. aastal.

Võrreldes teiste Euroopa riikidega kasutatakse Eestis ühistransporti tööl käimiseks rohkem kui mujal. Linnade uuringu järgi kasutati 2011. aastal ühistransporti tööl käimiseks kümnes vaadeldavas riigis enim Eestis ja Bulgaarias – kummaski riigis kasutas ühistransporti tööle jõudmiseks 24% tööga hõivatud inimestest. Jalgrattaga tehti tööle minemiseks sõite enim Hollandis (26%) ning jalgsi eelistati tööl käia enim Bulgaarias (22%), Eestis (20%) ja Rootsis (18%). Autot või mootorratast eelistati enim Prantsusmaal, Iirimaal, Portugalis ja Belgias, kus tehti 68–71% sõitudest just nende transpordivahenditega.

Vaatamata sellele, et Euroopa riikide hulgas paistab Eesti silma madala autostumise taseme ning ühistranspordi kasutamise küllaltki kõrge taseme poolest, ei ole viimastel aastatel autode kasutamine liikumiseks vähenenud. Ühistranspordi kasutamine, jalgrattaga sõitmine ning jala käimine aitavad säästa energiat ja vähendada kasvuhoonegaaside heitmeid. Eestis on seatud eesmärgiks, et 2020. aastal käib jalgsi või jalgrattaga tööl 25% hõivatutest ning ühistransporti kasutab vähemalt veerand või enam töölkäijatest.

Mõisted

Sõiduauto on sõitjateveoks ettenähtud maanteemootorsõiduk (v.a mootorratas), milles ei ole üle üheksa istekoha (kaasa arvatud juhi koht). Mõiste “sõiduauto” hõlmab ka mikroautosid (mille juhtimiseks ei nõuta juhiluba), taksosid ja üürisõiduautosid, milles on vähem kui kümme istekohta. Selle kategooria alla kuuluvad ka pikapid.

Piret Pukk, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

16.–22. septembrini tähistatakse Euroopas liikuvusnädalat (The European Mobility Week), mis on pühendatud jätkusuutlikele liikumisviisidele. Tallinn tähistab septembris keskkonnasõbraliku liikumise kuud ja 20. septembril on pealinnas autovaba päev.

Eesti emad 21. sajandil

Lähenemas on emadepäev ja sel puhul heidame pilgu alaealisi lapsi kasvatavatele Eesti emadele. Kui palju on selliseid emasid ja mitu last neil on?

Statistikaameti 2014. aasta sotsiaaluuringu andmetel on Eestis ligi 153 600 ema, kellel on kodus kasvamas vähemalt üks alla 18-aastane laps. Kõigist täisealistest naistest on alaealiste laste emasid 27%, kõigist 18–60-aastastest naistest 40%.

Eesti naine saab esimest korda emaks keskmiselt 26-aastaselt. Alaealiste laste ema on Eestis keskmiselt 37-aastane. Enamasti on emal üks või kaks last – 57% emadel on üks laps ja kolmandikul emadest kaks last. Iga üheteistkümnes ema on nii tubli, et kasvatab kolme või enamat alla 18-aastast last.

Kõikidest Eesti alla 18-aastaste laste emadest elavad peaaegu pooled Harjumaal (46%). Kolmandik emadest elab maal – kui ühe lapsega emadest elab maal 30% ja kahe lapsega emadest 36%, siis paljulapselistest emadest juba peaaegu pooled (47%).

Pooled emad on abielus ja nendest emadest, kes seaduslikus abielus ei ole, elavad ligi kaks kolmandikku vabaabielus. Iga üheksas ema on üksikema, kes on pere ainukene täiskasvanu ja kasvatab üksi vähemalt ühte alaealist last.

Eesti emad on haritud ja töökad

Peaaegu pooltel emadel on kõrgharidus ja 70% emadest töötab, neist enamik täisajaga. Iga viies ema on lapsehoolduspuhkusel või kodune. Mida vanemad on lapsed, seda väiksem on ema vajadus ja võimalus kodune olla. Kui emadest, kellel on vähemalt üks alla 7-aastane laps, on lapsehoolduspuhkusel või kodused 36%, siis vähemalt ühe teismelise lapse (11–17-aastased) emadest on kodused vaid 9%.

Kõrge haridustase, täisajaga töötamine ja elukaaslase olemasolu võimaldavad emadele küllaltki hea pere sissetuleku, mis aitab lapsi ülal pidada. Emad, kelle peres kasvab vähemalt üks alaealine laps, saavad kogu pere peale kuus kätte keskmiselt 1469 eurot, mida on üle saja euro rohkem kui 18–60-aastaste keskmine pere sissetulek. Samas on ka emasid, kelle pere sissetulek ei ole suur. Näiteks on majanduslikult raske toime tulla üksikemadel, kes saavad kuus kätte keskmiselt 755 eurot.

Lastehoid ja huviringid

Emade elu teevad lihtsamaks lastehoiuasutused ja huviringid, kus laps on hoitud ja saab eakohast haridust. Samal ajal on emal võimalik käia tööl või veidi puhata. 1–6-aastastest lastest käib sõimes, lasteaias või eelkoolis ligi 73%. Ligi kolmandikku 1–6-aastastest lastest, kes lastehoiuasutuses ei käi, hoiab vahel tasuta keegi sugulane, sõber või naaber. Tasulist lapsehoidjat ei saa enamik emasid oma lapsele võimaldada.

Veidi üle poole alla 15-aastastest lastest käib mõnes huviringis – alla 7-aastastest kolmandik, 7–14-aastastest 77%. Nendel eelkooliealistel lastel, kes huviringis ei käi, on hobi puudumise põhjus eelkõige vanemate arvamus, et laps on huviringis käimiseks veel liiga väike – kolm neljandikku alla 7-aastastest lastest ei osale huviringide töös just seetõttu. Kooliealised lapsed (7–14-aastased) ei osale huviringis peamiselt seetõttu, et nad ise seda ei soovi (41%), kuid oluline põhjus on ka pere rahanappus (19%) ja huviringide puudumine elukoha lähedal (16%).

 Auto ja kodumasinad teevad emade elu lihtsamaks

Kindlasti teeb emade elu kergemaks auto olemasolu. Laste lasteaeda, kooli ja huviringidesse autoga viimine hoiab oluliselt aega kokku. Alaealiste laste emadest 83%-l on peres auto. Auto olemasolu sõltub ka laste vanusest. Et eelkooliealised lapsed üldjuhul veel üksi õues ei jaluta ega ise ühistranspordiga sõida, siis vähemalt ühe eelkooliealise lapsega peredes on auto alaealiste lastega perede  keskmisest kolme protsendipunkti võrra rohkematel. Auto vajadus on pisut väiksem, kui peres on vaid üks alaealine laps – sellistes peredes on auto 79%-l. Üksikemadest on auto veidi alla pooltel. Peaaegu pooled ilma autota üksikemadest ei saa omale autot lubada, kuna neil ei ole selleks raha.

Majapidamistöödele (nõude ja pesu pesemine) kulub emadel vähem aega tänu pesu- ja nõudepesumasina olemasolule. Pesumasin on peredes niivõrd loomulik, et seda ei ole ainult paaril protsendil emadest. Küll ei ole aga nii levinud veel nõudepesumasin, mis on olemas 41%-l emadest. Nõudepesumasina olemasolu sõltub laste arvust – ühe lapsega emadest on nõudepesumasin kolmandikul, kuid rohkemate lastega emadest pooltel.

joonis

Kas emadel jätkub aega ja raha ka iseenda jaoks?

83%-l emadest on võimalus kulutada igal nädalal kasvõi väike summa ainult enda peale, näiteks käia juuksuris, kinos või kohvikus. Emade endale tehtud kulutuste suurus on seotud laste arvuga peres – mida rohkem on emal lapsi, seda väiksem on ta võimalus kulutada enda heaoluks. Kui ühe lapsega emadest on see võimalus 84%-l, siis paljulapselistest emadest 80%-l. Üksikemadest saavad enda peale kulutada 74%.

Emade jaoks on oluline hästi riides käia. 91% emadest muretseb endale läbikulunud riiete asemele uued, kuid on ka emasid, kellel ei ole seda võimalust. Näiteks üksikemadest ei osta endale uusi riideid ligi viiendik ja seda peamiselt just rahanappuse tõttu.

Enamikul emadest (84%) on aega ja raha, et saada vähemalt kord kuus kokku sõprade või sugulastega, et koos süüa ja juua. Mõnevõrra väiksem on see võimalus paljulapselistel emadel ja üksikemadel (79%).

Kahel kolmandikul emadest on mõni regulaarne vabaajaharrastus, millega tegeletakse väljaspool kodu – näiteks tehakse sporti, käiakse teatris või osaletakse mõnes hobiringis.

Meie emadel on hea tervis

Lõpetuseks veel mõned huvitavad andmed alaealiste laste emade kohta – keskmine ema on 167 cm pikk ja kaalub 68 kg. Seega on meie emad üldjuhul normaalkaalus. Emad on ka hea tervisega – 77% emadest hindab oma tervise väga heaks või heaks ning ligi viiendik keskmiseks (ei hea ega halb).

Head emadepäeva!

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Metoodika ja mõisted

Ema vähemalt ühe 0–17-aastase lapse bioloogiline ema ja/või lapse lapsendanud ema ja/või kasuema.
Üksikemaema, kes elab ühes leibkonnas koos vähemalt ühe 0–17-aastase lapsega. Samas leibkonnas ei ela peale ema rohkem täiskasvanuid.
Paljulapseline ema kolme või enama 0–17-aastase lapse ema.
Linnlinn või alev
Maa alevik või küla
Sissetulekkuu jooksul leibkonna käsutuses olev raha arvestades kõiki tulusid (keskmine kättesaadud summa eurodes).

Hinnangud põhinevad peamiselt Eesti Sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2014. aastal osales uuringus üle 5800 leibkonna.