Tag Archives: ametiala

Naiste ja meeste palgaootus erineb viiendiku võrra

Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmetel olid naised valmis uue töökoha vastu võtma, kui selle brutokuupalk oli keskmiselt 729 eurot, mehed aga 914 euro eest. Seega oli naiste ja meeste palgaootuse vaheline lõhe 20,3%.

Väitel „mida küsid, seda saad“, on tõetera sees. Palga- ja karjääriootus on väga oluline tegur, mis võib avada ka Eesti soolise palgalõhe tagamaad. 2004. aastast kehtib Eestis soolise võrdõiguslikkuse seadus, mille eesmärk on tagada Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev sooline võrdne kohtlemine ning edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ja üldist hüve kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Sellest hoolimata ei näita meeste ja naiste palgalõhe naisi diskrimineeriva olukorra paranemist, vaid pigem stabiilset seisakut.

Hiljuti avaldas Eurostat 2013. aasta soolise palgalõhe näitaja, mis võimaldab soolisi palgaerinevusi liikmesriikide vahel võrrelda. Eesti olukord ei ole varasema aastaga võrreldes oluliselt paranenud – sooline palgalõhe vähenes 0,1 protsendipunkti, ent rahvusvahelises võrdluses on Eesti näitaja (29,9%) endiselt kõrgeim. Hoolimata diskrimineerimist keelavast seadusandlusest, teenivad naised endiselt peaaegu kolmandiku võrra vähem kui mehed. Kuid kas kujunenud olukorra põhjus on diskrimineerivad tööandjad või ühiskonnas välja kujunenud soorollid?

Hõiveseisund mõjutab palgaootusi

Eesti tööturul nõustuvad naised tööle minema oluliselt väiksema palga eest kui mehed, mis võib olla ka Euroopa suurima palgalõhe üks põhjustest. Asjaolu, et naiste ootused palgale on madalamad, väljendavad ilmekalt ka Statistikaameti 2014. aasta tööjõu-uuringu andmed, mille kohaselt olid naised valmis uue töö vastu võtma keskmiselt 729, mehed aga 914 euro suuruse brutokuupalga eest. See teeb naiste ja meeste enda poolt oodatava töötasu lõheks 20,3%.

Hõivatute ja töötute palgasoovid erinevad samuti – hõivatute puhul oli
2014. aastal naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe 19,9%, töötute puhul 24,1%. Tööturul hõivatute palgaootused on üldjuhul kõrgemad, sest enamasti otsitakse uut tööd just kõrgema töötasu saamise eesmärgil. Hõivestaatusest tulenevate erinevuste põhjuseks võib olla asjaolu, et töötud on juba piisavalt kaua tööd otsinud ning seega nõus ka madalama palga eest tööle minema. Kui vaadata keskmist palgasoovi töötuse kestuse järgi, siis ilmneb, et pikaajalistel töötutel (aasta või kauem tööd otsinud), väheneb palgasoov juba märkimisväärselt.

Suurimad ja väikseimad palgaootuste erinevused ametialade järgi

Palgalõhe puhul räägitakse sageli, et palgalõhe peamine põhjus on see, et naised ja mehed on koondunud erinevatele ameti- ja tegevusaladele. Tegelikkuses pole olukord nii mustvalge. Naiste ja meeste palgaootuste puhul olid suurimad erinevused teenindus- ja müügitöötajatel (oodatava töötasu lõhe 40,1%), seadme- ja masinaoperaatoritel (32,2%) ning käsi- ja oskustöölistel (30,3%). Väikseimad palgaootuste erinevused olid nais- ja meestippspetsialistide ning nais- ja meeslihttööliste seas (vastavalt 10,0% ja 13,5%).

Ka haritumad naised küsivad vähem palka kui sama haridustasemega mehed

Haridustaseme tõusuga suureneb reeglina ka palgasoov ning seda igati põhjendatult. Kuid kas naised ja mehed hindavad tööturul oma oskusi ning täiendavaid teadmisi ühtviisi? Olenemata konkreetsest haridustasemest ootavad mehed kõrgemat palka kui samaväärse haridusega naised. Kõrgeima hariduse omandanud naiste ja meeste oodatava töötasu lõhe oli 2014. aastal 24,5%, mis oli haridustasemete võrdluses väikseim. Suurim oodatava töötasu lõhe oli madalaima haridusega naiste ja meeste vahel, kelle palgaootused erinevad 39,4%. Kuigi on levinud arvamus, et palgaerinevuste taga on naiste ja meeste erinevad haridusvalikud, näitavad Statistikaameti „Edukus tööturul“ andmed, et peaaegu kõikidel haridustasemetel ja erialadel olid mehed kõrgemalt tasustatud kui naised. Näiteks bakalaureusetaseme lõpetanud tehnikaalade naiste ja meeste palgalõhe oli 2013. aastal 19,7% ning arvutiteadustes 19,5% (magistritasemel vastavalt 27,6% ja 11,4%).

Perekonnaseis mõjutab oluliselt meeste palgaootusi

Kas naised, kes Eesti ühiskonnas on tugevamalt orienteeritud laste kasvatamisele, loobuvad pereplaneerimise eesmärgil paremate karjääri- ning palgavõimalustele püüdlemisest? 20–24-aastaste noorte seas on naiste ootused saadavale töötasule koguni veidi kõrgemad kui meestel. Jõudes aga peamisesse pereloomise vanusesse (25–29) tõusevad meeste ootused saadavale töötasule oluliselt, naiste ootused aga mitte.

Sama tendentsi näitab ka võrdlus perekonnaseisu põhjal – vallaliste naiste ja vallaliste meeste ootus palga suurusele oluliselt ei erine.

Abielus või vabaabielus naiste ootused on veidi madalamad kui vallalistel naistel. Seevastu abielus või vabaabielus mehed ootavad oluliselt kõrgemat palka kui vallalised mehed, mis võib viidata mehele omistatud peamise sissetuleku tooja staatusele.

Kokkuvõte

Palgaootuste lõhe on üsna sarnane tegelikule palgalõhele – naiste ootused töö eest saadavale tasule on madalamad kui meestel ning seda ükskõik, millise nurga alt vaadatuna. Suur sooline palgaerinevus mõjutab lisaks naistele aga näiteks ka neid, kes on naise sissetulekust otseselt sõltuvad ehk eelkõige lapsi. Et Eestis on üksikvanemaks kahjuks enamasti naine (viimase rahvaloenduse andmetel moodustasid kõikidest üksikvanematest naised ligi 91%), mõjutab see otseselt üksikvanemaleibkondade toimetulekut ja heaolu. Soolise palgaerinevuse kui tõsise probleemi teadvustamine ühiskonnas on vajalik edendamaks naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui üht põhilist inimõigust ning parandamaks nende olukorda, kes on asjaolude sunnil naise palgast sõltuvad.

Muutes palgaootusi, ühtlustuvad loodetavasti ka tegelikkuses saadavad palgad. On väga oluline, et ühiskonnas kinnistunud soorollid hakkaksid muutuma ning naised nägema ennast meestega tööturul võrdsetena – see tähendab oma teadmiste ja oskuste julgemat kasutamist ning vastavalt sellele ka väärilise tasu ootamist.

Maretta Lunev, Statistikaameti projektijuht / analüütik

Teele Järvpõld, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Statistikaamet korraldab tööjõu-uuringut 1995. aastast ja igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Palgaootuste suuruse määramiseks küsitakse kõikidelt tööjõu-uuringus osalenutelt, kes on uuringule eelneva nelja nädala jooksul tööd otsinud, kui suur peaks olema saadav (bruto)palk, et nad võtaksid uue töö vastu. 2014. aastal vastas sellele küsimusele 1204 isikut, kellest 65,1% moodustasid töötud, 31,8% hõivatud ning 3% mitteaktiivsed isikud.

Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Sooliseks palgalõheks nimetatakse naiste ja meeste palga erinevust. Euroopa Liidus kasutatakse soolise palgalõhe jälgimiseks Euroopa Liidu statistikaameti (Eurostat) avaldatavat korrigeerimata palgalõhe näitajat (gender pay gap in unadjusted form), mida avaldatakse igal aastal kõikide liikmesriikide kohta. Näitaja arvutatakse brutotunnipalgale tuginedes ja see näitab, mitu protsenti on naiste brutotunnipalk meeste omast väiksem. Oodatava töötasu lõhe näitab, mitu protsenti on naiste oodatav brutokuupalk meeste omast väiksem.

2013–2015 toimub Statistikaameti eestvedamisel Norra 2009–2014 toetuste programmi „Sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal“ alamprojekt “Palgaerinevuste statistika parem kättesaadavus.”

Välispäritolu inimesed tööturul – kas võitjad või kaotajad?

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eesti tööealiste seas ligi 15 000 pärast 1991. aastat Eestisse saabunud välispäritolu inimest. Neist pisut enam kui pooled töötasid ning töötavate hulgas oli oluliselt enam juhte või tippspetsialiste kui Eestis keskmiselt.

Eestist lahkub igal aastal oluliselt enam inimesi kui siia saabub. Nii on see olnud juba Eesti taasiseseisvumisest alates. Kuigi sellel trendil pole oma pikaealisuse tõttu enam tegelikku uudisväärtust, ei ole õnneks lakatud vastavat teemat käsitledes muret väljendamast. Iseasi muidugi, kas „sügavat muret“ ilmutades saab rändesaldot vastupidiseks muuta. Samas on Eesti immigratsioonipoliitika üsnagi konservatiivne, mis väljendab seda, et suurt hulka sisserändajaid siia tegelikult ei oodatagi. Immigratsiooniteemalised arutelud on jõudnud tihtilugu selleni, et kindlasti ootame koju Eestist kunagi lahkunud talente, kuid terekäe anname ka kõrge kvalifikatsiooniga sisserändajatele, kelle puhul võib eeldada, et nad annavad Eesti majandusse ja eluolu parendamisse olulise panuse.

Selle üle, kes on talent, võiks vaidlema jäädagi. Tõsiasi on aga see, et üle poole viimastel aastatel Eestisse sisserännanutest omab Eesti kodakondsust, mis sisuliselt tähendab tagasirännet, ning küll tagasitulejate seas on ka talente piisavalt. Kes on aga ülejäänud Eestisse saabujad, kas pigem head maksumaksjad või koorem sotsiaalkaitse süsteemile?

Hea võimaluse selle väljaselgitamiseks annavad 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmed. Need näitavad, et võrreldes Eesti keskmisega oli pärast 1991. aastat Eestisse saabunud välispäritolu (sündinud väljaspool Eestit) töötajate seas suurem osatähtsus juhtidel ja tippspetsialistidel. Ehk siis nii juhte kui ka tippspetsialiste oli nende hulgas 6–7% enam kui Eestis keskmiselt. Märgatavaid erinevusi tõi ametialase jaotuse puhul kaasa ka see, millisesse riikide rühma kuuluti: arenenud riigid (nt EL-i riigid, USA); endised NSVL-i liiduvabariigid; kõik ülejäänud riigid. Enam kui pooled arenenud riikidest pärit töötajad töötasid kas juhtide või tippspetsialistidena. Endisest Nõukogude Liidust pärit töötajate seas oli aga juhtide/tippspetsialistide osatähtsus üsna sarnane Eesti keskmise jaotusega, kus mainitud ametialadel töötas ligi kolmandik töötajaist. Ka üldiselt oli endisest Nõukogude Liidust saabunute ametialane jaotus üsna sarnane Eesti keskmise jaotusega. Kõigist ülejäänud riikidest pärit välispäritolu töötajate seas oli juhtide/tippspetsialistide osatähtsus samuti keskmiselt üsna suur (51%), kuid erinevalt arenenud riikidest tulnud töötajate ametialasest jaotusest oli selles rühmas võrdlemisi suur osatähtsus ka teenindus- ja müügitöötajatel.

Keskmisest suuremat tasu oma töö eest saavad tavaliselt just juhid ja tippspetsialistid. Seega, kui jätta kõrvale endisest Nõukogude Liidust pärit hõivatud, võiks eeldada, et ka välispäritolu töötajate keskmine töine tulu on suurem kui Eestis keskmiselt, sest juhte ja tippspetsialiste on nende seas oluliselt enam.

See eeldus peab igati paika. Näiteks arenenud riikidest pärit hõivatute keskmine töine tulu ületas 2011. aasta andmetel 1500 eurot. Vahe Eesti keskmisega oli peaaegu kahekordne. Ka muudest riikidest pärit hõivatute keskmine töine tulu ületas märgatavalt Eesti keskmist. Seevastu endisest Nõukogude Liidust pärit hõivatute keskmine töine tulu jäi Eesti keskmisele alla.

Vaadates täpsemalt keskmise töise tulu erinevuse põhjuseid, siis juhtide ja tippspetsialistide osatähtsus oli üks neist. Samal ajal said aga välispäritolu tippspetsialistid suuremat töist tulu kui tippspetsialistid Eestis keskmiselt.

Siit ka vastus alguses püstitatud küsimusele: Eesti taasiseseisvumise järel siia elama asunud välispäritolu töötajad on tööturul üsnagi heas seisundis, paremas kui Eestis keskmiselt ollakse. Ja pigem aitavad nad Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi üleval hoida, kui et oleksid sellele koormaks.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti väljaandes Eesti Statistika Kvartalikiri 3/2014 artiklis „Pärast taasiseseisvumist Eestisse elama asunute positsioon tööturul ja seal toimetulek“ (ilmus 30.09.2014).

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik