Tag Archives: ajakasutus

Tervisesporti teeb iga kolmas inimene

Spordi suurvõistlused toovad telerite ette arvukalt kaasaelajaid, ent palju on nende seas inimesi, kes ka ise sporti teevad? Selgub, et Eestis teeb tervisesporti ligi kolmanik elanikkonnast. 

Statistikaameti ajakasutuse uuringu andmetel tegeleb Eestis vabal ajal spordiga ligi 425 000 inimest, 41% meestest ja 31% naistest. Kõige enam on tervisesportijaid kõrgharidusega inimeste seas. Vabal ajal sportis 45% kõrghariduse ning 32% kesk- ja põhiharidusega inimestest. Seega võib väita, et haridus on seotud ka rahvatervisega. Kõrgema haridusega inimeste seas on rohkem spordiga tegelejaid. 

Kõige aktiivsemad sportijad on noored, vanuse kasvades väheneb ka harrastajate arv. Kui 10–14-aastastest tegeleb spordiga 71% ja 15–24-aastastest 60%, siis 25–44-aastastest 45%, 45–64-aastastest neljandik ning üle 65-aastastest vaid kümnendik. 

Veel tuleb ilmsiks tõsiasi, et kõrgharidusega inimesed säilitavad sportliku eluviisi ka vanemas eas. Kui keskharidusega 45–64-aastastest tegeleb spordiga 19%, siis sama vanuserühma kõrgharidusega inimestest 41%. Üle 65-aastaste sportijate seas on 12% kesk- ja 18% kõrgharidusega. Põhi- või madalama haridusega 45-aastaste ja vanemate seas on spordiharrastajaid alla 4%. 

Peamiselt tegeletakse spordiga kaks korda nädalas 

Üks kuni kaks korda nädalas teeb sporti 59% ning kolm või enam korda nädalas 41% tervisesportlastest. Kõige rohkem on harrastajate seas neid, kes tegelevad spordiga tavaliselt kaks korda nädalas (127 000 inimest). 

Meesharrastajate seas on väga aktiivseid sportijaid (treenib kolm või enam korda nädalas) 43% ja naiste seas 38%. Noori ja vanu omavahel võrreldes tuleb aga tõdeda, et meeste spordiga tegelemise intensiivsus vanusega pigem langeb ja naistel tõuseb. Kui 25-aastaseks saamiseni tegeleb aktiivselt spordiga (üks kuni kaks korda nädalas) 49% meestest, siis üle 45-aastaste meeste seas langeb see näitaja 42%-le. Naiste puhul tõuseb aga vastavalt 40%-lt nooremate seas 42%-le vanemas eas. 

Valdav osa inimesi ei käi spordiklubis, vaid spordib „omal käel“  

57% mehi ja 64% naisi spordivad ilma üheski spordiklubis käimata. 35% inimesi külastab aga regulaarselt mõnda spordiklubi. 4% harrastajatest käib koguni kahes spordiklubis ja väike osa ka kolmes või enamas spordiklubis. 

Spordiklubidelt kogutava statistika põhjal on Eestis kõige harrastatavamad olümpiaalad jalgpall, korvpall ja ujumine, kõige vähem harrastajaid on vigursuusatamises, jääkeeglis (curling) ja lühiraja uisutamises. Mitteolümpiaaladest on kõige populaarsemad fitness, aeroobika ja võistlustants. Haruldasematest Eestis harrastatavatest muudest aladest tuleks mainida traielit (mootorrattavõistlus), kiirendussõitu ja mootorkelgutamist. 

Spordivõistlusi külastab 31% elanikkonnast 

Aasta jooksul oli vähemalt üht spordivõistlust vaatamas käinud üle 370 000 inimese. Hinnanguliselt külastatakse Eestis spordivõistlusi aastas kokku üle kahe miljoni korra. Seega on spordivõistluse toimumine nii spordi- kui ka majandussündmus. 

Kõige rohkem takistab spordiga tegelemist inimese tervislik seisund

Neist, kes ei saa või ei taha spordiga rohkem tegeleda, tõi 38% põhjuseks oma puude või tervisliku seisundi. 33% väitis, et sport ei huvita neid ja 13%, et neil ei ole selleks aega. Lisaks toodi põhjustena veel välja, et elukoha läheduses ei ole sobivat asutust, piletihinnad on liiga kõrged jne. 

Eesti elanike vaba aja sportimisharrastused on olulised eelkõige rahvatervise seisukohast. Füüsilise võimekuse suurendamine loob head eeldused ka vaimseteks pingutusteks. Spordiharrastuste olulisust tuleks näha ka spordikultuuri mitmekesisuse seisukohast. Erinevad spordiharrastused sobivad erinevatele inimestele ja seeläbi võib igaüks leida just endale sobiva tegevuse. Sellele lisandub pealekauba veel sotsiaalne aspekt. Spordialaga tegelejad tunnevad huvi ka selle spordiala sündmuste ja ala arenemise vastu. Koos tegemistest sünnib aga palju uusi algatusi ja see avaldab positiivset mõju ka teistele elualadele. 

Ajakasutuse uuring toimus 2009. aasta aprillist kuni 2010. aasta märtsini ning selles osales 7000 inimest. Küsimustik sisaldas küsimusi ka 10-aastaste ja vanemate elanike sporditegevuste kohta viimase 12 kuu jooksul. 

Kutt Kommel, Statistikaameti analüütik

Tegevustel on ööpäevas kindel rütm

Kuigi indiviidina on kõik inimesed erinevad, on meie tegevustel päevas oma kindel rütm ja kellaaeg, mis sõltub nädalapäevast. Näiteks kõige populaarsem majapidamistööde tegemise aeg on pühapäeviti kella 10–13, kui nendega on hõivatud peaaegu pool rahvastikust.

Statistikaameti ajakasutuse uuringu põhjal saab kaardistada ka tegevuste ööpäevast rütmi. Enamikul tegevustest on päevas enam-vähem kindlad kellaajad. Eriti võib sellist seaduspärasust märgata uneaja puhul. Magatakse enamasti öösiti — vahemikus südaööst kella 6-ni hommikul magab üle 90% inimestest. Kuna nädalavahetuseti on uneaeg pikem, oleneb hommikune ärkamise aeg nädalapäevast. Nädala sees magab vahemikus 7–8 veidi üle poole inimestest, tund aega hiljem on magajate osatähtsus vähenenud juba neljandikuni. Nädalavahetusel kestab enamiku inimeste uni kauem: ajavahemikus 7–8 magab veel 81%, aga 9 ja 10 vahel on ärganud juba kaks kolmandikku inimestest.

Argipäeviti on majapidamistööde tippaeg kuue ja seitsme vahel õhtul

Kodutööde jaotus päevas meenutab tasulise töö rütmi. Kuna suure osa kodutöödest hõlmab toidutegu, on kodutöid tegevate inimeste osatähtsus suur eelkõige enne peamisi söögiaegu. Et Eestis on ka naiste tööhõive määr kõrge, siis on majapidamistöid tegevate inimeste osatähtsus päeva jooksul üsna konstantne ja enne õhtut ei teki kodutöödes kõrghetki, mil nendega tegeleks arvestatav osa rahvastikust. Majapidamistööde tippaeg jõuab kätte pärast tasulise töö lõppu. Vahemikus 18–19 teeb majapidamistöid 40% rahvastikust.

Üle poole rahvastikust vaatab argipäeva õhtul kaheksast kümneni televiisorit

Nädala sees on erinevate kohustuste tõttu enne õhtut raskem leida võimalusi vaba aega veeta. Enne lõunat saab vaba aega nautida vaid alla viiendiku rahvastikust. Päeva jooksul aga suureneb vaba aega veetvate inimeste osatähtsus järjest, õhtuks teeb seda kolmandik rahvastikust. Kõige rohkem inimesi lahutab meelt või puhkab niisama õhtuti vahemikus kell 18–22. Järelikult on kõige rohkem vaba aega just siis, kui inimesed on kõige väsinumad, st pärast tasulist tööd. Seega on ootuspärane, et paljud inimesed vaatavad televiisorit, selle asemel et aega aktiivsemalt veeta ja teistega suhelda. Vahemikus kell 20–22 vaatab televiisorit üle poole rahvastikust.

Esmaspäevast neljapäevani vaba aja tegevustele ja tööle aega kulutanud inimeste osatähtsus, 2009–2010

Pühapäeval kella kümne ja ühe vahel teeb kodutöid iga teine inimene

Nädalavahetusel on inimestel palju rohkem võimalusi puhata ja teistega lävida. Pühapäeviti teevad tasulist tööd vähesed, kogu ärkvelolekuajal konstantselt umbes 6% rahvastikust. Võrreldes tööpäevadega teeb päeva jooksul rohkem inimesi kodutöid. Kõige populaarsem majapidamistööde aeg on pühapäeviti vahemikus kell 10–13, kui nendega on hõivatud peaaegu pool rahvastikust.

Ka vaba aeg on päeva peale jaotunud ühtlasemalt, kuna erinevalt tööpäevadest puuduvad nädalavahetusel tasulise töö seatud piirangud. Kõige rohkem vaba aja veetjaid on pühapäeva pärastlõunati. Kui nädala sees on vaba aeg paljude inimeste jaoks koondunud üsna kitsasse ajavahemikku, siis nädalavahetusel tegeleb vahemikus kell 12–20 üle 40% rahvastikust mõne vaba aja tegevusega. See võib tähendada vaba aja suuremat killustatust ja kodutöödega kombineerimist, mille tõttu on raskem oma plaane sõprade ja pereliikmetega sobitada.

Televiisori vaatamine reguleerib nii nädala sees kui ka nädalavahetusel üsna palju inimeste päevast ajakasutust. Olenemata nädalapäevast veedab üle poole inimestest õhtuti mingi aja televiisori ees.

Vaba aja tegevustega tegelenud ja töötanud inimeste osatähtsus pühapäeval, 2009–2010

  

 

Ajakasutuse uuring toimus 2009. aasta aprillist kuni 2010. aasta märtsini ning selles osales 7000 inimest. Artiklis kajastatud teema kohta on pikem ülevaade Statistikaameti kogumikus “Eesti rahvastiku ajakasutus” artiklis “Ajakasutus ja ajavaesus“ (ilmus 28.05.2012).

 Marin Tasuja, Statistikaameti vanemanalüütik

Puudega inimeste vaba aega sisustab televiisor

Statistikaameti ajakasutuse uuringust selgub, et puudega inimestel on päevas ligi poolteist tundi rohkem vaba aega kui kogurahvastikul keskmiselt. Suurem osa sellest möödub kodus televiisori ees.

Puudega inimestel on päevas vaba aega 7 tundi ja 7 minutit ning kogurahvastikul 5 tundi ja 38 minutit. Suurem osa vabast ajast veedetakse kodus ning põhiline vaba aja sisustaja on televiisor. Puudega inimesed vaatavad päevas televiisorit üle kolme tunni — ligikaudu tund aega rohkem kui kogurahvastik.

Paberajalehtede lugejaid on puudega inimeste ja kogurahvastiku seas üsna võrdselt — puudega inimestest loevad ajalehti iga päev 47%, kogurahvastikust 44%. Raamatuid on aasta jooksul vähemalt korra lugenud 58% puudega inimestest ja 75% kogurahvastikust. Kõik puudega inimesed ei saa oma puude tõttu raamatuid lugeda. Probleem tekib nägemispuudega inimestel, kuna enamik ajalehti ja raamatuid ei ole neile sobivaks kohandatud.

Videoid või filme vaatab arvutist vaid 19% puudega inimestest, kogurahvastikust seevastu 58%. Suured erinevused on ka internetikasutamises. Üldse ei kasuta internetti 75% puudega inimestest ja vaid 30% kogurahvastikust. Iga päev kasutab internetti 14% puudega inimestest ja 53% kogurahvastikust. Vanuseti on kõige rohkem internetikasutajaid nooremate hulgas. Suurim on internetikasutajate osatähtsus 15–24-aastaste seas. Internetti kasutab 72% selles eas puudega inimestest ja 86% sama vanast kogurahvastikust. Kõige vähem kasutavad internetti üle 65-aastased. Üldse ei kasuta internetti 92% üle 65‑aastastest puudega inimestest ja 82% samas eas kogurahvastikust.

Peamised vaba aja tegevused, 2009–2010

 Vaba aeg väljaspool kodu

Ajakasutuse uuringus küsiti inimeste käest, kui mitu korda nad viimase 12 kuu jooksul käisid väljaspool kodu vaba aega veetmas.

Kellegi teise kodus ehk sõpradel-sugulastel külas käis uuringuperioodil 92% kogurahvastikust ja 74% puudega inimestest. See tähendab, et kellegi külastamine on kõige populaarsem viis väljaspool kodu vaba aega veeta. See on ilmselt kõige mugavam ja kättesaadavam koduväline meelelahutus eriti just puudega inimestele.

Teatri- või tantsuetendusel käis viimase aasta jooksul vähemalt ühe korra 44% kogurahvastikust ning viiendik puudega inimestest. Suuresti erineb kinos käinute hulk. Kui vähemalt korra aastas käis kinos 37% kogurahvastikust, siis puudega inimestest vaid 5%.

Üritused ja kohad, kus käidi vaba aega veetmas vähemalt korra viimase 12 kuu jooksul, 2009–2010

Puudega inimeste toimetuleku ja vajaduste uuringu andmetel on rohkemal kui 80%-l puudega inimestest vaba aja meelepärase veetmise võimalused puude tõttu piiratud. Peamised põhjused on rahapuudus, liiga suur pingutus ning raskendatud liikumine ja ligipääs hoonetele või teenustele.

Puudega on inimene, kellel on anatoomiline, füsioloogiline või psüühiline struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis tõkestab tema täielikku osalust ühiskonnas. Puudega inimesi on ligi kümnendik rahvastikust.  

Eesti rahvastiku ajakasutus.Ajakasutuse uuring toimus 2009. aasta aprillist kuni 2010. aasta märtsini ning selles osales 7000 inimest. Puudega inimeste ajakasutuse kohta on pikem ülevaade statistikaameti kogumikus “Eesti rahvastiku ajakasutus” artiklis “Puudega inimeste ajakasutus“ (ilmus 28.05.2012) 

Jaana Rahno, Statistikaameti analüütik

 

Vabatahtlikku tööd teevad pigem edukamad ühiskonnaliikmed

Statistikaameti ajakasutuse uuringu andmetel oli viimase nelja nädala jooksul vabatahtlikku tööd teinud üle 50 000 inimese. Tüüpiline mittetulundusühingu liige töötab valgekraena, on hea hariduse ja keskmisest suurema sissetulekuga ning teeb vabatahtlikku tööd.  

Kui on tegu külakogukonna elu edendamise, demokraatia kaitsmisega teerullipoliitika vastu või vabast tahtest ühiskonna nõrgemate abistamisega, siis tuleb kõne alla mõiste kodanikuühiskond. Kodanikuühiskonna moodustavad aktiivsed kodanikud, kes tegutsevad majandus ning riigivalitsemise struktuuridest sõltumatult ning vabatahtlikkuse printsiipi arvestades. 

Organisatsioonilises mõttes on kodanikuühiskonna alustalaks mittetulundusühingud, mis põhinevad vabatahtlikkusel. Laupäevakul koos teiste aktiivsete koduküla elanikega külakiige ülespaneku eest üldjuhul tasu ei küsita ning sellisel kombel töötegemist nimetatakse ka vabatahtlikuks tööks. Seega pole kuigi üllatav, et mittetulundusühenduste liikmete ja vabatahtliku töö tegijate profiil on üsna sarnane. Vabatahtliku töö tegija on üsna suure tõenäosusega ka mittetulundusühingu liige ja vastupidi. Kõige tõenäolisemalt on nii vabatahtliku töö tegija kui ka mittetulundusühingu liige hea haridusega valgekraena töötav ja keskmisest suurema sissetulekuga. 

Kui palju aga mittetulundussektorist väljaspool vabatahtlikku töö tegijaid on? Kas tööle kulutatav aeg ja töö sisu on erinev võrreldes omavahel mittetulundusühingusse kuuluvaid ja mittekuuluvaid inimesi? 

Vastates esimesele küsimusele siis jah, ka need, kes pole mõne mittetulundusühingu liikmed teevad vabatahtlikku tööd ja neid on arvuliselt oluliselt enam. Samas, kui üldse oli viimase nelja nädala jooksul vabatahtlikku tööd teinud ligi 5% elanikkonnast ehk üle 50 000 inimese, siis mittetulundusühingusse kuulunutest tervelt neljandik. 

Keskmiselt kulub vabatahtlikule tööle neli tundi 

Keskmiselt kulutati küsitluses esimesena nimetatud vabatahtliku töö tegemiseks pisut üle nelja tunni. Seejuures oli keskmine vabatahtlikuks tööks kulutatud aeg mittetulundusühingusse mittekuulujatel pikem. Kui mittetulundusühingusse kuulujate puhul oli see ligi kolm ja pool tundi, siis mittekuulujate puhul ligi viis tundi. Oluliselt pikem oli vabatahtlikkult tööle kulunud aeg meestel. Samas näiteks haridustase, ametiala ega ka rahvus keskmiselt kulutatud aega ei mõjutanud. 

Millist vabatahtlikku tööd tehakse? 

Samaväärselt kulutatud ajaga on tähtis ka see, milline oli vabatahtliku töö sisu. Mittetulundusühingusse kuulujad tegid vabatahtliku tööna üsna tihti seda, mida tehti ka igapäevaselt. Ehk siis kui töötati valgekraena, siis ka vabatahtliku töö iseloom oli sarnane.

Viimase nelja nädala jooksul vabatahtlikku tööd teinud mittetulundusühingusse kuulumise ja vabatahtliku töö sisu järgi, 2009–2010

Kui lihttöölisena oli vabatahtlikku tööd teinud keskmiselt ligi 40% vabatahtlikest, siis mittetulundusühingusse mittekuulujatest oli seda teinud 44% ja mittetulundusühingusse kuulujatest 29%. Nende hulgas, kes mittetulundusühingusse ei kuulunud, oli ka teiste sinikraede ametialade (oskustöötajad, teenindustöötajad) arvestuses rohkem vabatahtlikke. 

Kui tulla tagasi mittetulundusühingu liikmete ja vabatahtliku töö tegijate juurde, siis võiks ju nentida, et mittetulundusühingutega toimetavad ja vabatahtlikku tööd teevad suures osas need, kel põhitöö võimaldab majanduslikult toime tulla. Samas võib olla nii, et hea sissetulekuga töökoht on saadud läbi sidemete, mis omakorda on saadud läbi aktiivse tegutsemise kodanikeühiskonda edendades. 

Statistika näitab, et üle poole töökohtadest saadakse sõprade või tuttavate abiga ning mida enam on headel sidemetel tuginevat sotsiaalset kapitali, seda suurem on võimalus saada hea ja hästi tasuv töö. Seega võib kodanikuühiskonna edendamisse ilma märkimisväärse töötasuta panustamine olla pikemas perspektiivis olla üsna mõttekas just tööalast karjääri silmas pidades. 

Kindlasti vajab põhjalikumat vaatlust mehhanism, kuidas (ja kas üldse) on Eesti aktiivsed kodanikuühiskonna edasiviijad karjääriredelil tõusnud ning mil määral on tegelikult seotud isiklik karjäär ja tänu kodanikuühiskonna arengusse panustamisele suurenenud sotsiaalne kapital. Tõsiasi on aga see, et mittetulundusühingute ja vabatahtliku töö kaudu panustavad kodanikuühiskonna arengusse enam just edukamad. 

Eesti rahvastiku ajakasutus.Ajakasutuse uuring toimus 2009. aasta aprillist kuni 2010. aasta märtsini ning selles osales 7000 inimest. Vabatahtliku töö kohta on pikem ülevaade statistikaameti kogumikus “Eesti rahvastiku ajakasutus” artiklis “Kodanikuühiskond ja selle edasiviijad” (ilmus 28.05.2012).

Siim Krusell, Statistikaameti peaanalüütik

Kolmandik töötajatest teeb sageli tööd ka õhtuti, öösiti või nädalavahetusel

Statistikaameti ajakasutuse uuringust selgub, et ligi kolmandik töötajatest töötab sageli õhtuti, öösiti või nädalavahetustel. Seejuures teeb õhtuti sagedasti tööd iga viies, öisel ajal iga kümnes töötaja. Laupäeviti töötab veerand ja pühapäeviti iga kuues töötegija.

Õhtul (st kella 18 ja 22 vahel) töötas vähemalt pooltel tööpäevadel 21% ning öösel (st kella 22 ja 6 vahel) 9% töötajatest. Õhtuti ja öösiti töötamisel on mitu põhjust, näiteks töö õhtuses või öises vahetuses; mõnele ametile iseloomulik õhtune tööaeg (näiteks teatritöötajad, muusikud); pikale venivad tööpäevad, kus osa tööajast nihkub õhtusse ja öösse, aga paindliku tööaja puhul ka töötaja enda valik teha tööd just sellisel ajal. Ka nädalavahetustel töötamise põhjused on laias laastus samad. Vähemalt pooltel laupäevadel tegi tööd 23% ning vähemalt pooltel pühapäevadel 17% töötajatest.

Õhtul on ametis rohkem naised, öösel mehed

Õhtust ja öist tööaega vaadates selgub, et kui kella 18 ja 19 vahel on tööl võrdselt ligi viiendik nais- ja meestöötajatest (arvestatud ei ole nädalavahetusi), siis kella 19 ja 22 vahel on naisi tööl isegi pisut enam kui mehi ja seda suuresti teenindavate ametialade tõttu (näiteks supermarketites töötavad enamasti naised). Kell 22 on aga enamikul naistel tööpäev lõppenud ning sellest ajast kuni hommikul kella viieni domineerivad rohkem meestetööd. Kella 5 ja 6 vahel sooline tasakaal taastub, selles ajavahemikus on veel või juba ametis 4% nii nais- kui ka meestöötajatest ning tunni võrra hiljem juba iga kümnes töötegija.

Mittetavapärane tööaeg saab sagedamini osaks tööturu riskirühmadele

Kuigi osa inimesi eelistab ise töötada väljaspool tavapärast tööaega ehk õhtuti, öösiti ja nädalavahetustel, töötavad nendel aegadel sagedamini siiski tööturul vähem hinnatud rühmadesse kuulujad (nt tööelu alles alustavad noored, madala haridusega või kehva eesti keele oskusega töötajad).

Õhtuti ja öösiti töötavad eestlastest mõnevõrra sagedamini mitte-eestlased (vähemalt pooltel tööpäevadel töötas õhtusel ajal viiendik eestlastest ja veerand mitte-eestlastest, öösiti töötas vaadeldud nelja nädala kestel vähemalt mõnikord 17% eesti ning veerand muust rahvusest töötajatest).

Mittetavapärasel ja enamiku poolt vähem hinnatud tööajal teevad sagedamini tööd madalama haridustasemega töötajad — nii õhtuti, öösiti, kui ka nädalavahetustel töötavad vähem haridust saanud tunduvalt sagedamini kui kõrgemalt haritud töötajad.

Mõnevõrra mõjutab seda pilti ka noorte, alles haridust omandavate töötajate töögraafik. Nemad töötavad sageli väljaspool tavapärast aega, et tööd õpingutega sobitada. Alla 25-aastastest töötajatest töötasid nelja nädala jooksul vähemalt mõnikord õhtusel ajal pooled ning ka öisel ajal tervelt veerand. Vähemalt pooltel laupäevadel töötas selle vanuserühma töötajatest ligi kolmandik ning vähemalt pooltel pühapäevadel ligi veerand. Mõlemad näitajad ületavad vanemate vanuserühmade omi.

Õhtused ja öised ametid

Õhtusel ja öisel ajal töötamine on selgelt seotud ka mitme kindla ametialaga. Vähemalt pooltel tööpäevadel töötab õhtusel ajal 45% teenindus- ja müügitöötajatest, 38% põllumajanduses ja metsanduses töötajatest ning 27% seadme- ja masinaoperaatoritest (siia rühma kuuluvad paljud tööstuse ametikohad, kuid ka sõidukijuhid) ning lihttöölistest (näiteks koristajad). Ka öine tööaeg on levinum samadel ametialadel (v.a põllumajandus ja metsandus) ning ka näiteks postitöötajate ja administraatorite hulgas.

Õhtul ja öösel töötamine ametiala järgi, 2009–2010

Ajakasutuse uuring toimus 2009. aasta aprillist kuni 2010. aasta märtsini ning selles osales 7000 inimest. 

Eesti rahvastiku ajakasutus.Tööaja kohta pikem ülevaade statistikaameti kogumikus “Eesti rahvastiku ajakasutus” artiklis “Tööajamustrid” (ilmus 28.05.2012).

 Yngve Rosenblad, Statistikaameti analüütik

Töötatud aja ja palga suhe on parim finants- ja kindlustustegevuses

Kõrvutades täistööajaga töötajate keskmist töönädala pikkust ja palka selgub, et soodsaim tööaja ja palga suhe on finants- ja kindlustustegevuses. 

Statistikaameti 2010. aasta ajakasutuse uuringus vaadeldi muuhulgas töötajate reaalset nädala töötundide mahtu. Täistööajaga töötajate keskmist töönädala pikkust tegevusala keskmise brutokuupalgaga kõrvutades selgub, et kõige soodsam reaalse tööaja ja palga suhe on finantsvahenduse ja kindlustuse tegevusalal, kus nädalas töötati keskmiselt 37,4 tundi ning tegevusala keskmine brutokuupalk oli 2010. aastal 1319 eurot. 

Soodne palga ja tööaja suhe oli ka info ja side tegevusalal, kus tööaeg oli küll pikem (nädalas keskmiselt 41,2 tundi), kuid ka palk teiste tegevusaladega võrreldes üks kõrgemaid. Palga ja tööaja suhe oli keskmisest parem ka kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses ning avalikus halduses. 

Kõige kehvem on palga ja tööaja pikkuse suhe majutuses ja toitlustuses, aga samuti muude teenindavate tegevuste alal (siia kuuluvad nt kodumasinate parandus, iluteenindus), kinnisvara tegevusalal ning põllumajanduses, metsanduses ja kalanduses. Põhjused on erinevad — kui põllumajanduses ja metsanduses ning majutuses ja toitlustuses mängivad rolli väga pikad töönädalad, siis muude teenindavate tegevuste ja kinnisvara tegevusalal oli töönädal suhteliselt lühike, ent ka keskmine palk madal. 

 

Ajakasutuse uuring toimus 2009. aasta aprillist kuni 2010. aasta märtsini ning selles osales 7000 inimest. Tööaja analüüs põhineb uuringus kasutatud nädalapäevikutel, kus inimestel paluti nädal aega iga päev märkida kellaajaliselt oma reaalsed töötunnid. Nädala töötunnid võisid tavapärasest täistööaja mahust (40 tundi) väiksemaks jääda näiteks ettevõttes ajutiselt piiratud tööaja, puhkuse, haiguspäevade jms tõttu. 

Tööaja kohta pikem ülevaade statistikaameti kogumikus “Eesti rahvastiku ajakasutus” artiklis “Tööajamustrid” (ilmus 28.05.2012).

Yngve Rosenblad, Statistikaameti analüütik

Eesti naise portree

Läheneva emadepäeva puhul on põhjust rääkida Eesti naisest. Kuidas ta töö- ja pereelu tasakaalustamisega hakkama saab ning millele vaba aega kulutab. Kui vana ta on ning palju kaalub. 

Eesti naiste tööhõive on Euroopa Liidu keskmisest kõrgem olnud kogu viimase kümnendi. Statistikaameti andmetel töötas 2011. aastal 15–74-aastastest Eesti naistest 56% ja tööd otsis 12%. Naisi on enam kaubanduse ja teeninduse, tervishoiu ning hariduse tegevusalal. 

Väikeste laste olemasolu suurendab naistel kodule kulutatud aega palju rohkem kui meestel. Kui leibkonnas on alla seitsmeaastaseid lapsi, kulutavad naised majapidamisele ja perekonnale peaaegu kuus tundi päevas ehk ligi poolteist tundi kauem kui mehed. Samas on naiste majapidamisele ja perele kuluv aeg kümne aastaga vähenenud 39 minutit ning seda peamiselt seetõttu, et vähem aega kulub söögitegemisele ning riiete pesemisele ja triikimisele. 

Kümne aastaga on enim lisandunud vaba aega  

Naistel on päevas viis ja pool tundi vaba aega, mida on 34 minutit rohkem kui kümne aasta eest. Lisandunud aega sisustavad naised meelsasti arvuti ees. Ka majapidamistöödele kulub vähem aega kui kümne aasta eest, sest nende jaoks on elamisse soetatud kodumasinaid. Kui rääkida naiste hobidest, siis selgub, et 71% rahvakultuuri harrastajatest on naised. Spordile kulutavad naised õige pisut rohkem aega kui kümme aastat tagasi. Rohkem aega kulub ka niisama olemisele ehk passiivsele puhkusele. Ostlemisele kulutatud aeg pole kümne aastaga oluliselt pikenenud, seega ei saa väita, et Eesti naine sisustaks oma vaba aega poodide külastamisega. 

Eesti naine on haritud 

Üldharidustee alguses ehk 1. klassi astudes on poiste ja tüdrukute suhe veel tasakaalus, ehkki alghariduse omandajate hulgas on poisse endiselt veidi rohkem kui tüdrukuid. Samas naisüliõpilasi on Eestis rohkem kui meesüliõpilasi — umbes 60% üliõpilastest on naised. Ühiskondlike protsessidega on kõrgharidus muutunud naistele täielikult kättesaadavaks ning on tekkinud ka ühiskondlik ootus ja surve kõrghariduse omandamiseks, mida varem pole nii tugevalt olnud. Võib oletada, et tulevikus on Eesti naised kõrgemalt haritud kui nende mehed. Naisi osaleb ka täiskasvanuõppes meestest enam, kuid mehed kulutavad koolitustele rohkem aega. 

Vanematekodust lahkumise ja pereloomise aeg 

Eestis lahkuvad naised vanematekodust iseseisvalt elama varem kui Euroopas keskmiselt — Eestis 23-aastaselt, Euroopas 24–26-aastaselt. Kui Põhjamaades ja Eestis elavad noored pärast vanematekodust lahkumist mõned aastad üksinda, siis Lõuna-Euroopa riikide noored astuvad kiiremini abiellu või hakkavad elama koos partneriga. 

Abiellumine näitab viimase viie aasta jooksul langustrendi. Eesti naine abiellub keskmiselt 25–27 aasta vanuselt. Naise keskmine vanus esimese lapse sünnil on 26 eluaastat. Enamasti kasvab peres üks või kaks last, mis võrreldes teiste Euroopa riikidega on vähevõitu, kuid ei saa unustada, et Eesti naine on tööturul aktiivne ning osaajaga töötamine (alla 35-tunnine töönädal) pole Eestis eriti levinud. Eesti leibkondade keskmine suurus (2,3 liiget) jääb veidi alla Euroopa keskmisele näitajale (2,5 liiget). 

Eesti naise keskmine vanus, pikkus ja kaal

2012. aasta 1. jaanuari seisuga oli keskmine Eesti naine 44-aastane, 165 cm pikk ja kaalus 69 kg.

  • 15–44-aastane naine on 167 cm pikk ja kaalub ligi 65 kg.
  • 45-aastane ja vanem naine on 163 cm pikk ja kaalub 73 kg. 

Kasutatud on statistikaameti sotsiaaluuringu, ajakasutuse uuringu, tööjõu-uuringu tulemusi ja rahvastiku andmeid statistika andmebaasis. Samuti kogumikku „Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?“ 

Piret Tikva, Statistikaameti sotsiaaluuringute talituse juhataja

Kultuuriasutustes käimine inimese aktiivsuse näitajana

Statistikaameti 2010. aasta ajakasutuse uuringust selgub, et kultuuri tarbivad inimesed on üldjuhul ka aktiivsemad töötegijad kui need, kellel kultuuritarbimise harjumus puudub. Meeste puhul teevad enim töötunde need, kes käivad 7–12 korda aastas kultuurist osa saamas, naiste puhul need, kes 4–6 korda. 

Kultuuriasutustes (viimase 12 kuu jooksul vähemalt korra teatris, kinos, kontserdil, muuseumis, kunstinäitusel, raamatukogus jmv või kultuurisündmusel) käinud mehed töötavad päevas umbes 3 tundi ja 15 minutit ning mittekäivad mehed veidi üle 2 tunni — vahe on tund ja 11 minutit. Kultuuriasutustes käivad naised töötavad päevas keskmiselt 2 tundi ja 44 minutit, mittekäivad naised 1 tund ja 20 minutit. Vahe on tund ja 24 minutit.

Kultuurisündmustel ja -asutustes käimise sagedus kasvab koos inimeste keskmise töötundide arvuga, kuni teatud tasemeni, kust see hakkab veidi kahanema. Meeste puhul teevad enim töötunde need, kes käivad 7–12 korda aastas kultuurist osa saamas, naiste puhul need, kes 4–6 korda.

Väga aktiivsete kultuurisõprade (enam kui 12 korda aastas kultuurisündmustel osalejad) töötundide arvu väikest kahanemist võib seletada sellega, et inimesed, kellel on rohkem aega kultuuriasutustes käia, on pigem kooliealised või pensionärid. Tänu soodustuste ei kaasne neil kultuuritarbimisega ka suuri väljaminekuid, mis annab neile omakorda rohkem võimalusi. 

Mitte kordagi kultuuri nautinud inimeste rühm kattub aga olulisel määral töötute ja madalama sissetulekuga inimeste omaga, s.t oma majandusliku seisundi tõttu on neil ka vähem võimalusi kultuuri nautida (kui mitte arvestada, et paljud kultuuriteenused, näiteks raamatukogus käimine või kultuurimälestistega tutvumine on ka neile tasuta).

Keskmine tööle kulunud aeg ööpäevas kultuurisündmusel osalemise sageduse järgi viimase 12 kuu jooksul, 2010

Keskmine tööle kulunud aeg ööpäevas kultuurisündmusel osalemise sageduse järgi viimase 12 kuu jooksul, 2010

Naiste ja meeste töötegevustele kuluva aja erinevus vanuseti

Parimas tööeas 25–49-aastased mehed teevad tööd keskmiselt ligi neli tundi päevas, naised ligi kolm ja pool tundi. Parimas tööeas mehed, kes aasta jooksul vähemalt korra kultuurist osa saavad, töötavad keskmiselt neli ja pool tundi ning mehed, kes selle aja jooksul kordagi kultuuri ei tarbi, töötavad ligikaudu 3 tundi ja 20 minutit. Kahe rühma vahe on keskmiselt 75 minutit. Kultuurist osa saanud 25–49-aastased naised töötavad keskmiselt 3 tundi ja 39 minutit ning need, kes 12 kuu jooksul kordagi kultuuriga kokku ei puutunud, kolm tundi ehk 39 minutit vähem.

Kõige suurem erinevus kultuuri tarbivate ja mittetarbivate inimeste töötundide vahel on pensioniealistel. Meeste puhul on see vahe umbes kahe ja poole kordne, naiste puhul isegi kuuekordne kultuurist osa saavate inimeste kasuks.

Sellel, miks vanemas eas on vahe nii märkimisväärne, on tõenäoliselt mitu põhjust. Kultuurist osasaamine aitab ühest küljest säilitada inimeste vaimset erksust. Inimesed, kes aeg-ajalt mõnes kultuuriasutuses käivad, on harjunud vastu võtma rohkem uut informatsiooni, mistõttu nad on maailmaga paremini kursis ja oskavad paremini omaks võtta muutusi, mida tänapäeva maailm pakub. Peale selle käib kultuurilise aktiivsusega kaasas ka sotsiaalne aktiivsus ehk rohkem suhtlemist väljapool kodu ja mis vanemaealiste puhul veel oluliseks muutub, on füüsiline aktiivsus. Et vanemaealistel on tihti probleemiks vähene füüsiline aktiivsus, annab kultuuriasutustes käimine põhjuse kodust välja minekuks, mis mõjub positiivselt ühtemoodi nii kehale kui ka vaimule.

Kuidas iganes võrrelda neid inimesi, kes kultuuriasutustes käivad, nendega, kes seal ei käi, ei jää märkamata, et need, kes olid vähemalt korra viimase 12 kuu jooksul käinud mõnes kultuuriasutuses või kultuurisündmusel, on üldjuhul suuremad töötegijad, s.t nende keskmine töötundide arv ületab nende oma, kes kultuuri ei tarbi. Olgugi et mõningal määral tuleb arvestada ka statistilist viga, näitab kultuuriasutustes käimine siiski korrelatsiooni inimeste aktiivsusega töötegevustes. Millist mõju kultuuritarbimine inimese töövõimele aga otseselt avaldab, võib ainult oletada. Võib-olla on aktiivsed töötegijad just need, kes armastavad vahel oma meelt lahutada ja vaimu värskendada? Tõenäoliselt on see mõju siiski vastastikune — kultuurist osasaamine aitab inimestel keskenduda millelegi muule ja see annab võimaluse väheseks ajaks igapäevarutiinist väljuda, pärast mida on jälle võimalik oma igapäevakohustustele värskelt läheneda. Ilmselt on asi ka selles, et inimestel, kes intensiivselt töötavad, tekib aeg-ajalt vajadus sellest tööst korraks distantseeruda, et oleks hiljem jälle võimalik seda sama intensiivsusega jätkata. Kultuuriasutustes käimine on aga investeering kultuuri kapitali, mille positiivne mõju on väga mitmekülgne. Kultuuritarbimise ja tehtava töö hulga vahel on selge seos. See annab tööandjatele põhjust omale töötajate värbamisel neilt näiteks küsida, millal nad viimati mõnel kultuurisündmusel käisid.

Siinsele statistikale tuginedes võib ka oletada, et tööandjatel, kes sooviksid oma töötajate tööindu, oleks otstarbekas neid mõni kord aastas näiteks teatrisse või kontserdile saata või organiseerida ekskursioon mõne kultuurimälestise juurde. Kulu, mis sellega kaasneb, toob tõenäoliselt rohkem tagasi selle tööhulgana, mis inimesed pärast kultuurielamust tööd tehes tagasi annavad.

Põhjalikum ülevaade kogumikus „Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?” (ilmus 31.10.2011) artiklis „Kultuuriasutustes käimine inimeste aktiivsuse näitajana“.

Kutt Kommel, Statistikaameti analüütik

Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?

Naised on meestest küll veidi enam seotud koduga, kuid see sõltub suuresti erinevatest sotsiaal-majanduslikest näitajatest. Millised on naiste ja meeste käitumismustrid igapäevaelus ning kuidas õnnestub kodu ja tööelu ühitamine? 

Läbi aegade on naisi seostatud pigem kodu ja sealsete tegevustega, samal ajal kui meeste pärusmaaks on peetud rahateenimist ja kodust väljapoole jäävat. Naised on olnud vastutavad eelkõige laste kasvatamise ning majapidamistööde eest. Lisaks tasulisele tööle on ka muu väljaspool kodu toimuv olnud naistele raskemini ligipääsetav. Näiteks on ajalooliselt hariduse põhjalikum omandamine olnud peamiselt meeste privileegiks. Kas ja kui palju on need trendid Eestis muutunud? 

Kõrghariduses on naiste ülekaal

Eesti naised ja mehed on hariduselus osalenud juba pikka aega üsna võrdsetel alustel. Vaadates sugudevahelisi erinevusi hariduse kõrgeimal astmel, on näha, et naisüliõpilasi on Eestis rohkem kui meesüliõpilasi — ligi 60% üliõpilastest on naised. Veel 15 aastat tagasi oli mees- ja naisüliõpilaste arv suhteliselt võrdne. Meeste mahajäämus saab alguse põhikoolis, kui toimub üleminek gümnaasiumisse ja seejärel ülikooli. Mehi on rohkem õpingute katkestajate ja klassikordajate seas, samuti valivad mehed naistega võrreldes sagedamini kutsehariduse. Ka hilisemas elus osalevad naised täiskasvanuõppes meestest sagedamini. 

Kodutööd hõlmavad naise ärkvelolekuajast üle neljandiku

Kuigi naiste ja meeste tööturul osalemise aktiivsus on üsna võrdne (2010. aastal oli statistikaameti andmetel tööga hõivatud 57% 15–74-aastastest meestest ja 54% sama vanadest naistest), pole sarnast võrdsust saavutatud koduseinte vahel. Naised kulutavad endiselt meestest enam aega majapidamistöödele ja laste eest hoolitsemisele. Kodutööd hõlmavad naiste ärkvelolekuajast üle neljandiku ja kodutöödele kulunud aeg on meeste omast üle poole pikem. Naised kulutavad koduga seotud tegevustele meestest poolteist tundi enam, mehed aga tasulisele tööle naistest veidi üle poole tunni kauem. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on siiski sugudevaheline töödejaotus muutunud õiglasemaks ja sooline lõhe nii tasustatud kui ka tasustamata töö puhul vähenenud poole tunni võrra. 

Et tasustatud tööl ja kodutöödel on endiselt erinev väärtus, on sellel naiste jaoks sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed. Naised maksavad hinda nii töötasus kui ka vabas ajas, neil kipub olema meestest vähem vaba aega. Samas veedavad naised vaba aega meestest aktiivsemalt, mehed eelistavad vabal ajal niisama puhata või olla televiisori või arvuti ees. Kuigi mehed on naistest enam seotud tasulise tööga, on naiste kogutöö maht meestest suurem. Kui liita kokku tasulisele tööle ja majapidamisele kulutatud aeg, on naiste kogutööaeg tunni jagu pikem kui meestel. Eriti suurt mõju naiste kogutöömahule avaldavad lapsed — mida väiksemad on lapsed, seda pikemad on naiste tööpäevad. Riigi pakutavad lastehoiuteenused ei pruugi otseselt mõjutada ebavõrdsust kodutöödes, kuid see pakub naistele rohkem valikuvõimalusi töö- ja pereelu ühendamiseks ning lubab kulutada rohkem aega tasulisele tööle. 

Lapse vanusest olenemata on naised peamised laste eest hoolitsejad. Samal ajal mängivad olulist rolli laste vanus ja võimalus panna laps lasteaeda või -sõime. Lastehoiuvõimalused on üsna head ja neid ka kasutatakse rohkelt kolme- kuni kuueaastaste laste puhul. Nooremate laste hoiuks sobivate võimaluste puudus aga on sageli takistus tööturule tagasipöördumisel. Enamik naisi ei koge siiski selliseid probleeme, mis takistaks neil tööle tagasi pöörduda, mida näitab ka see, et üle 70% naistest, kelle leibkonnas on kolme- kuni kuueaastased lapsed, olid 2010. aastal tööturul hõivatud. 

Naiste seas on osaajaga töötajaid rohkem

Tööle asumine tähendab suurenevaid vajadusi töö- ja pereelu ühitamiseks ning sellest lähtuvalt paindlikuks töökorralduseks. Üks peamisi paindliku tööaja korralduse vorme on osaajaga töö, mis pole Eestis kuigi levinud. Naiste suuremat seotust koduga illustreerib fakt, et naiste seas on osaajaga töötajaid oluliselt enam kui meeste seas ja kõige suurem on erinevus siis, kui leibkonnas on kuni kaheaastased lapsed. Väga vähestel meestel on osaajaga töötamise põhjuseks vajadus hoolitseda laste eest ja seda olenemata leibkonnas elavate laste vanusest. Osaajaga töötavatest naistest, kelle leibkonnas oli kuni kaheaastane laps, nimetas aga üle poole osaajaga töötamise põhjusena vajadust hoolitseda laste eest. Naised on meestega võrreldes ka märksa enam lühendanud tööpäevi ja võtnud vabu päevi laste eest hoolitsemiseks. Vaid kaugtöö võimalusi on mehed kasutanud naistest pisut rohkem. 

Oodatav eluiga ja tervis

Ühiskonnas välja kujunenud sotsiaalsed rollid avaldavad mõju meeste ja naiste käitumisele ning sellest tulenevalt ka tervisele. Peale selle mõjutavad tervist mingil määral ka väliskeskkonna tegurid. Ehkki poisse sünnib rohkem kui tüdrukuid, on meeste osatähtsus rahvastikus ometi väiksem. Meeste varajasema suremuse tõttu on nende keskmine oodatav eluiga naiste omast umbes kümme aastat lühem. Tervena elavad naised meestest aga neli aastat kauem. Pikemast elueast hoolimata on naised oma tervise suhtes kriitilisemad ning hindavad oma tervist mõnevõrra halvemini kui mehed. Tervislik seisund mõjutab muu hulgas ka töövõimet ja töötamine, vastupidi, mõjutab tervist. Tööst põhjustatud haigused piiravad töövõimet umbes kolmandikul meestest ja naistest. Tööõnnetusi juhtub aga kolm korda sagedamini meeste kui naistega, sest tegevusaladel, kus juhtub tööõnnetusi kõige sagedamini, nagu töötlev tööstus, veondus ja ehitus, töötavad peamiselt mehed. 

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus „Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?“ (ilmus 31.10.2011). Kogumik on Statistikaameti veebilehel tasuta allalaaditav või trükisena tellitav.  

Marin Tasuja, Statistikaameti vanemanalüütik ja kogumiku koostaja

Naistel ja meestel on rohkem vaba aega

Statistikaameti ajakasutuse uuringu põhjal on naistel ja meestel viimase kümne aasta jooksul enim lisandunud vaba aega, samas kui perele ja majapidamisele kuluv aeg on lühenenud. 

2010. aastal kulus nii naistel kui ka meestel ööpäevast enim aega ehk üle 11 tunni söömisele, magamisele ja muule isiklikule tegevusele. Vaba aega oli naistel viis ja pool tundi ning meestel üle kuue tunni päevas. Majapidamise ja perega tegelevad naised veidi üle nelja tunni ja mehed üle kahe ja poole tunni päevas. Tasulist tööd teevad naised üle kahe ja poole tunni, mehed üle kolme tunni päevas. Seega tegelevad naised pikemalt pere ja majapidamistöödega, sel ajal kui mehed on kauem tööl või vaba aega veetmas. Tegemist on keskmise ajakuluga tundides, mis sisaldab nii laste kui ka mittetöötavate leibkonnaliikmete ning nädalavahetuse ajakasutust. 

Lisandunud vaba aeg veedetakse arvuti ees

Kümne aastaga on enim lisandunud vaba aega. Naiste päevane vaba aeg on pikenenud 34 ja meeste 39 minuti võrra. Peamiselt sisustatakse seda arvuti ees, kus nii naised kui ka mehed veetsid keskmiselt 36 minutit päevas. Arvuti ees veedetud vaba aeg on kümne aastaga oluliselt pikenenud, sest selle aja jooksul on ka arvutid ja internet muutunud hõlpsamini kättesaadavaks.

Perele ja majapidamistöödele kulub vähem aega

Naistel kulub päevas majapidamisele ja perele ligi poolteist tundi kauem kui meestel. Samas on naiste majapidamisele ja perele kuluv aeg kümne aastaga vähenenud 39 minutit ning seda peamiselt seetõttu, et vähem aega kulub söögitegemisele ja riiete eest hoolitsemisele (pesemine, triikimine jne). Meestel kulub päevas majapidamisele ja perele kuus minutit vähem kui kümme aastat tagasi. Söögitegemisele kulutatud aeg on kümne aastaga ligi veerand tunni võrra lühenenud nii naistel kui ka meestel. Et kodus tehakse vähem süüa on nii hea kui ka halb. Hea seetõttu, et väheneb surve iga päeva süüa teha, halb seetõttu, et kaob ka võimalus perega õhtuti söögilaua ääres kokku saada ning suhelda.

Naiste ja meeste 24-tunnine ajakasutus, 2010

Naiste ja meeste 24-tunnine ajakasutus, 2010

Naiste ja meeste ajakasutus Euroopa riikides 2000. aastal

Naiste ja meeste ajakasutuse rahvusvaheliseks võrdluseks on võimalik kasutada 2000. aasta uuringu tulemusi. Kui võrrelda Euroopa 20–74-aastaste ajakasutust, siis kõikides riikides on meestel vaba aega rohkem kui naistel. 2000. aastal oli päevas kõige rohkem vaba aega Norra naistel (5 h 40 min) ja Belgia meestel (5 h 58 min). Kõige vähem vaba aega oli Leedu naistel (3 h 45 min) ja Prantsusmaa meestel (4 h 44 min). Balti riikide kõrvutamisel oli Eesti naistel ja meestel kõige rohkem vaba aega. Eesti 20–74-aastastel naistel oli päevas neli tundi 18 minutit vaba aega ning meestel viis tundi ja kaks minutit (Lätis vastavalt 4 h 08 min ja 4 h 45 min ning Leedus 3 h 45 min ja 4 h 47 min).

Naiste ja meeste vaba aeg Euroopa riikides, 2000

Naiste ja meeste vaba aeg Euroopa riikides, 2000

Palgatööd tegid päevas kõige rohkem Leedu naised (3 h 31 min) ja Läti mehed (5 h). Kõige vähem kulub tasulisele tööle aega Itaalia naistel (1 h 52 min) ja Belgia meestel (3 h 07 min). Eesti vastavad näitaja oli naistel 3 h 05 min ja meestel 4 h 27 min. 

Kõige enam teevad kodutöid Itaalia naised (5 h 20 min) ja kõige vähem Itaalia mehed (1 h 35 min). Eesti 20–74-aastased naised tegid 2000. aastal kodutöid keskmiselt 4 h 53 minutit ja mehed 2 h 33 min. Kõige rohkem teevad majapidamistöid Sloveenia mehed (2 h 38 min) ja kõige vähem Rootsi naised (3 h 42 min). 

Statistikaameti ajakasutuse uuring toimus 2009. aasta aprillist kuni 2010. aasta märtsini ning uuringus osales 7000 inimest. Andmeid ajakasutuse kohta koguti päeviku-meetodil ehk leibkonnas täitsid iseseisvalt ajakasutuse päevikut kõik vähemalt 10-aastased liikmed ühe argipäeva ja nädalavahetuse ühe päeva kohta. Tegevusi sai kirja panna 10-minutilise intervalliga. Eelmine uuring toimus kümme aastat tagasi 2000. aastal.

Ajakasutust on Statistikaamet kajastanud ka pressiteates  ja detailsem ülevaade on statistika andmebaasis.

Rahvusvaheline võrdlus põhineb Eurostati andmebaasil ja kasutatud on 2000. aasta ajakasutuse uuringu tulemusi. Vaadeldav vanuserühm on 20–74-aastased.

 Piret Tikva, Statistikaameti juhtivstatistik