Tag Archives: absoluutne vaesus

Suhtelises vaesuses elas 2014. aastal iga viies elanik

Statistikaameti andmetel elas 2014. aastal suhtelises vaesuses 21,6% Eesti elanikkonnast ehk 280 700 inimest ja absoluutses vaesuses 6,3% elanikkonnast ehk 82 000 inimest.

2014. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 394 eurot (2013. aastal 358 eurot) ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 203 eurot (2013. aastal 205 eurot). Võrreldes 2013. aastaga elanike sissetulekud suurenesid ja sissetulekute ebavõrdsus pisut vähenes. 2014. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,2 korda, 2013. aastal 6,6 korda.

Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2014. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses ja iga kolmas absoluutses vaesuses. Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. 2014. aastal elas 8% palgatöötajatest suhtelises vaesuses, neist 2% absoluutses vaesuses.

Kõige kõrgem oli suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus Põlva maakonnas (35,3%) ja kõige madalam Harju maakonnas (16,1%). Absoluutse vaesuse määr oli kõrgeim Jõgeva maakonnas (12,9%) ning madalaim Järva maakonnas (3,7%).

1

Kõrgeim sissetulek oli Põhja-Eestis

2014. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 791 eurot kuus ehk 60 eurot rohkem kui aasta varem. Leibkonnaliikme netosissetulek kuus oli 556 eurot. Linnaelaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek kuus (804 eurot) oli 41 eurot kõrgem kui maaelanikul (763 eurot).

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili – esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 52% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 52% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus.

Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam

2014. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 19,6% ja naiste 23,3%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 7,3% ja 5,4%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, absoluutses vaesuses aga rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meestel suurem kui naistel (vastavalt 28,3% ja 16,9%). Põhjuseks on meeste suurem töötuse määr.

Eesti rahvusest elanikke on vaesuses vähem

Eesti rahvusest elanike sissetulekud olid suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2014. aastal kuus protsendipunkti ja absoluutse vaesuse määr pool protsendipunkti madalam kui mitte-eestlastel. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus.

Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed  

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem on ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Peale selle on suuremas leibkonnas võimalik teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana, kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem – üksiku vanemaealisega üheliikmelistest leibkondadest elas 2014. aastal suhtelises vaesuses 74%, samas ei olnud nende vaesus nii sügav, et ulatuks absoluutse vaesuseni. Halvem oli aga olukord üksikvanemaga leibkondade puhul, kellest elas suhtelises vaesuses 40% ja absoluutses vaesuses 16%. Suuremas vaesusriskis on ka paljulapselised perekonnad – vähemalt kolme lapsega paaride suhtelise vaesuse määr oli 26% ja absoluutse vaesuse määr 15% (kahe lapsega paaride samad näitajad olid 14% ja 6%).

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2014. aastal sissetulekud tõusid ja vaesus vähenes. Üldiselt annab kindel töökoht parema garantii vaesusesse mittesattumiseks, kuna kindlustab suurema sissetuleku. Oluline roll vaesusesse mittesattumiseks on ka haridusel, rahvusel ja vanusel, kuna suuremas vaesusriskis on madalama haridusega inimesed, mitte-eestlased ja vanemaealised. Vaesust aitab vähendada ka kooselamine. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi.


Tiiu-Liisa Rummo
, Statistikaameti analüütik  

Metoodika

Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum.

Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2015. aastal osales uuringus üle 5700 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu saadakse 2015. aastal 2014. aasta sissetulek. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.

Suhtelises vaesuses elas 2013. aastal iga viies elanik

Statistikaameti andmetel elas 2013. aastal suhtelises vaesuses 22,1% Eesti elanikkonnast ehk 288 600 inimest ja absoluutses vaesuses 8% elanikkonnast ehk 104 700 inimest.

2013. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 358 eurot ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 205 eurot.
2013. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,6 korda.

Suurim on vanima vanuserühma ehk vähemalt 65-aastaste suhtelise vaesuse määr. 2013. aastal oli vähemalt 65-aastaste suhtelise vaesuse määr 31,8%. Keskmine vanaduspension on suhtelise vaesuse piirile lähedal ja seetõttu ei ole pensionäride vaesus sügav. Vanemaealiste sügava ehk absoluutse vaesuse määr oli 2,2%.

Laste (0–17-aastased) suhtelise vaesuse määr oli 2013. aastal 20,2%. Lapsed elavad võrreldes vanemaealistega sügavamas vaesuses – nende absoluutse vaesuse määr oli 10,1%. Laste vaesus on seda suurem ja sügavam, mida rohkem lapsi on peres – kui pere ainukese lapsena kasvavatest  lastest elas suhtelises vaesuses 21% ja absoluutses vaesuses 9%, siis vähemalt kolme lapsega peredes kasvavate laste samad näitajad olid vastavalt 28% ja 16%.

Vaesusest on rohkem ohustatud töötud inimesed, kuna töö puudumine on kõige suurem vaesusriski tekitaja. 2013. aastal elas 59% töötutest suhtelises vaesuses ja 39% absoluutses vaesuses. Töötavate inimeste samad näitajad on tunduvalt madalamad (vastavalt 12,1% ja 5%).

Kõige kõrgem oli suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus Ida-Viru maakonnas (33,7%) ja kõige madalam Harju maakonnas (17,4%). Absoluutses vaesuse määr oli kõrgeim Ida-Viru ja Võru maakonnas (14%) ning madalaim Järva, Saare ja Harju maakonnas (kõigis 6%).

03
Madalaim sissetulek on Kirde-Eestis

2013. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 731 eurot kuus. Leibkonnaliikme kuukeskmine netosissetulek oli 508 eurot. Linnaelaniku kuukeskmine ekvivalentnetosissetulek oli 743 eurot ja maaelanikul 705 eurot, vahe on 38 eurot.

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili – esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 51% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 55% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus.

Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam

2013. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 20,6% ja naiste 23,5%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 8,9% ja 7,3%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, kuid absoluutses vaesuses rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meeste puhul suurem – meestel 30,2%, naistel 17,7%.

Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Suuremas leibkonnas on võimalik ka teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem – üksiku vanemaealisega üheliikmelistest leibkondadest elas suhtelises vaesuses kaks kolmandikku, samas ei olnud nende vaesus nii sügav, et ulatuks absoluutse vaesuseni. Sügavam on aga vaesus üksikvanemaga leibkondade liikmete puhul, kellest elas suhtelises vaesuses 36% ja absoluutses vaesuses 16%.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse sattumise vältimiseks, kuna kindlustavad suurema sissetuleku. Kuid suuremas vaesusriskis on ka näiteks üksikvanemaga ja paljulapselised pered, mitte-eestlased ja Kirde-Eesti elanikud. Vaesust ja ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Ebavõrdsuse suurus ja vaesuse sügavus aga peegeldavad inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi.

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum.

Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2014. aastal osales uuringus üle 5800 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu saadakse 2014. aastal 2013. aasta sissetulek. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. 2013. aasta sissetulekute puhul andmeallikas muutus – lisaks sotsiaaluuringule ja varem kasutusele võetud andmekogudele (Sotsiaalkindlustusamet, Haigekassa, Töötukassa) kasutati ka Maksu- ja Tolliameti andmeid.

Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.

Suhtelises vaesuses elas 2012. aastal 18,7% ja absoluutses vaesuses 7,3% elanikest

Statistikaameti andmetel elas 2012. aastal suhtelises vaesuses 18,7% Eesti elanikkonnast ehk 247 700 inimest ja absoluutses vaesuses 7,3% elanikkonnast ehk 97 500  inimest.

2012. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 329 eurot (2011. aastal 299 eurot) ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 196 eurot (2011. aastal 186 eurot). Võrreldes 2011. aastaga elanike sissetulekud suurenesid, ent suurenes ka sissetulekute ebavõrdsus. 2012. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,5 korda.

Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2012. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses ja iga kolmas töötu absoluutses vaesuses. Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2012. aastal 6% palgatöötajaid, kes elasid suhtelises vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht, 1% isegi absoluutses vaesuses.

Viis sissetulekurühma

2012. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 654 eurot kuus ehk 60 eurot rohkem kui aasta varem. Leibkonnaliikme netosissetulek kuus oli 457 eurot. Linnaelaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek kuus oli 668 eurot ja maaelanikul 622 eurot, vahe on 46 eurot. Sissetulekud linnas ja maal on viimastel aastatel ühtlustunud, neli aastat varem oli erinevus koguni 89 eurot.

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 53% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 56% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus.

Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam

2012. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 17,2% ja naiste 19,9%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 7,9% ja 6,9%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, absoluutses vaesuses rohkem aga mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik, mis on suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides, on meeste puhul 27,4%, naiste puhul aga 16,9%. Põhjuseks on meeste suurem töötuse määr.

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2012. aastal kuus protsendipunkti madalam ja absoluutse vaesuse määr kaks protsendipunkti madalam. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus.

Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem on ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Peale selle on suuremas leibkonnas võimalik teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana, kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem – üksiku vanemaealisega üheliikmelistest leibkondadest elas suhtelises vaesuses 48%, samas ei olnud nende vaesus nii sügav, et ulatuks absoluutse vaesuseni. Hullem on aga olukord üksikvanemaga leibkondade puhul, kellest elas suhtelises vaesuses 41% ja absoluutses vaesuses koguni 23%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli suhteliselt vaeseid 13% ja absoluutselt vaeseid 6%, siis kolme või enama lapsega peredest vastavalt 19% ja 10%.

Lastega leibkondadest elab ka vanemate väga kõrge tööintensiivsuse korral kahe protsendipunkti võrra rohkem suhtelises vaesuses kui kõrgeima tööintensiivsusega lasteta leibkondadest. Nendest lastega leibkondadest, kus keegi tööl ei käinud või töötati väga madala töökoormusega, elas suhtelises vaesuses 84% ja absoluutses vaesuses 66%. Eesti rikkaimateks leibkondadeks on need lasteta leibkonnad, kus kõik tööealised liikmed töötavad täiskoormusega või peaaegu täiskoormusega. Sellistest leibkondadest elas 2012. aastal suhtelises vaesuses vaid 4%.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2012. aasta oli sissetulekute tõusu aasta, mis tõi kaasa sissetulekute ebavõrdsuse suurenemise ja ka suhtelise vaesuse määra kasvu. Absoluutne ehk äärmuslik vaesus aga võrreldes eelneva aastaga pisut vähenes. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks, kuna kindlustavad suurema sissetuleku. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi.

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik  

Metoodika

Hinnangud põhinevad Eesti Sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2013. aastal osales uuringus üle 5700 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsitakse 2013. aastal 2012. aasta sissetulekut. Seega on suhtelise vaesuse ja absoluutse vaesuse näitajad, mis põhinevad sissetuleku andmetel, sissetuleku-aasta näitajad.

Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut.

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed.

Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist.

2012. aastal oli mediaan aasta ekvivalentnetosissetulek 6579 eurot leibkonnaliikme kohta, sellest 60% ehk suhtelise vaesuse piir oli 3947 eurot aastas tarbija kohta. Seega elasid 2012. aastal suhtelises vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 329 euro kuus.

Absoluutse vaesuse määr on isikute osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis katab tema igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb arvestuslikust minimaalsest toidukorvist (v.a alkoholi- ja tubakakulutused) ja individuaalsetest mittetoidukulutustest (k.a eluasemekulutused). Absoluutse vaesuse arvutamisel kasutatakse OECD traditsioonilisi tarbimiskaalusid (1 : 0,7 : 0,5).

2012. aastal oli ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum 196 eurot kuus. Seega elasid 2012. aastal absoluutses vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 196 euro kuus.

Iga kuues Eesti laps elab suhtelises vaesuses

Statistikaameti andmetel elas 2011. aastal suhtelises vaesuses iga kuues Eesti laps ning absoluutses vaesuses või sügavas materiaalses ilmajäetuses iga üheteistkümnes.

1. juunil tähistame lastekaitsepäeva. Lastekaitsepäeva mõte on juhtida ühiskonna tähelepanu laste probleemidele. Statistikaamet heidab selle päeva puhul pilgu laste vaesuse ja materiaalse ilmajäetuse näitajatele.

Üks oluline tegur, mis takistab lapsel elada elamisväärset elu, on vaesus. Lapse vaesus on valus teema, mis peaks puudutama mitte üksnes lapsi, kes on vaesuse ohvrid, vaid ka lapsevanemaid ja teisi ühiskonnaliikmeid, kes on laste eest vastutavad. Vähene ja ebatervislik toitumine, võimaluste piiratus ning kehvad elamistingimused takistavad lapse arengut ja muudavad ta õnnetuks, kusjuures kõige selle juures ei saa laps ise enda heaks suurt midagi ära teha. Laps oma kaitsmatuses ja abituses sõltub ainult täiskasvanutest.

Laste vaesust võib vaadelda mitmel meetodil. Siinkohal vaatame laste suhtelist ja absoluutset vaesust ning materiaalset ilmajäetust. Vaesust mõõdetakse leibkonna ehk ühiselt koos elava pere tasandil. Suhteline vaesus on vaesus, mille puhul lähtutakse pere kogusissetulekust, mis võtab arvesse eri vanuses liikmete tarbimise erinevust ja ühistarbimisest saadavat säästu. Suhteline vaesus peegeldab sissetulekute taset võrreldes ühiskonna keskmise elatustasemega ehk see on vaesus, mis näitab sissetulekute ebavõrdsust. Suhteliselt vaene on laps, kes elab suhteliselt vaeses peres. Suhtelises vaesuses elas 2011. aastal 41 700 last ehk 17% kõikidest alla 18-aastastest lastest. Võrreldes 2007. aastaga laste suhtelise vaesuse määras olulist muutust ei toimunud, kuid võrreldes varasema aastaga (2010) on määr paari protsendipunkti võrra vähenenud. 2009. aastal aset leidnud suhtelise vaesuse määra vahepealne langus näitab siinkohal majanduskriisist tingitud sissetulekute tasemete ühtlustumist nende vähenemise tõttu.

Teiseks võimaluseks on vaadata laste absoluutset vaesust. Ka absoluutse vaesuse arvutamisel on aluseks pere kogusissetulek, mis võtab arvesse eri vanuses liikmete tarbimise erinevust ja ühistarbimisest saadavat säästu, kuid absoluutse vaesuse piiriks on elatusmiinimum, mille aluseks on vajalikuks peetav minimaalne ressursside tase (toit, eluase ja muu eluks hädavajalik). Seega näitab absoluutne vaesus sellist rahalist puudust, mis on juba tervist ja toimetulekut ohustav. Absoluutses vaesuses elab laps, kes kasvab absoluutses vaesuses olevas peres. Absoluutses ehk äärmuslikus vaesuses elas 2011. aastal 23 000 last ehk ligi 9,5% kõikidest alla 18-aastastest lastest. Laste absoluutse vaesuse määr on tõusnud alates 2007. aastast järk-järgult kuni 2010. aastani (6%-st kuni 11%-ni), 2011. aastal on aasta varasemaga võrreldes laste toimetulekut ohustav vaesus hakanud vähenema — nagu suhtelise vaesusegi puhul, on ka laste absoluutse vaesuse määr langenud kahe protsendipunkti võrra. Samas oli 2011. aastal laste absoluutse vaesuse tase kõrgem kui aastal 2007.

Kolmas võimalus on uurida laste materiaalset tõrjutust ja puudulikku elu läbi materiaalse ilmajäetuse. Materiaalne ilmajäetus on rahalistest piirangutest tingitud puudujääk pere elutingimustes, tarbekaupade omamises ja põhivajaduste rahuldamise võimalustes. Sügavas materiaalses ilmajäetuses on pered, kes ei saa võimaldada endale vähemalt nelja komponenti järgnevast üheksast: 1) üüri- ja kommunaalkulude õigeaegset tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärsete valkude söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal kogu perele, 6) autot, 7) pesumasinat, 8) televiisorit või 9) telefoni.

Lapsi, kes elavad peredes, kes on sügavas materiaalses ilmajäetuses, loetakse sügava materiaalse ilmajäetuse all kannatavateks. Sügavas materiaalses ilmajäetuses elas 2011. aastal 22 200 last ehk 9% kõikidest alla 18-aastastest lastest. Üldjuhul on olnud laste süvamateriaalse ilmajäetuse määr pisut väiksem kui laste absoluutse vaesuse määr. Ka sügavas materiaalses ilmajäetuses laste osatähtsus on aastatel 2007–2010 tõusnud (4%-st kuni 11%-ni), kuid 2011. aastal langenud, saavutamata kriisieelse aja taset.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et laste olukord vaesuse näitajate põhjal on 2011. aastal muutunud paremaks, küll on aga vaja veel palju ära teha, et lapsi kaitsta. Nii laste absoluutse vaesuse kui ka süvamateriaalse ilmajäetuse määr oli 2011. aastal kõrgem kui kogu elanikkonna vastavad näitajad. Laste suhtelise vaesuse määr ja süvamateriaalse ilmajäetuse määr on võrreldavad ka teiste Euroopa Liidu riikide samade näitajatega. Eesti laste vaesuse näitajad on õige pisut madalamad kui Euroopa Liidu vastavad keskmised, samas võrreldes Soome ja Rootsi lastega on Eesti laste vaesuse näitajad tunduvalt kõrgemad. 2011. aastal oli Soome laste süvamateriaalse ilmajäetuse määr 3,2%, Rootsi 1,3%, samas Eesti 9,1%. Laste suhtelise vaesuse määr oli 2010. aastal Soomes 11,8%, Rootsis 14,5% ja Eestis 19,5%.

0-17-aastaste vaesus, 2007–2011

0-17-aastaste vaesus, 2007–2011

Kaitskem, hoidkem ja rõõmustagem oma lapsi lastekaitsepäeval ning ka kõigil ülejäänud päevadel! Head lastekaitsepäeva!

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik

Metoodika

Hinnangud põhinevad Eesti Sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2012. aastal osales uuringus üle 5400 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsitakse 2012. aastal 2011. aasta sissetulekut. Seega on suhtelise vaesuse ja absoluutse vaesuse näitajad, mis põhinevad sissetuleku andmetel, sissetuleku-aasta näitajad, kuid materiaalse ilmajäetuse näitajad on uuringuaasta näitajad.

Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut.

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed.

Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist.

2011. aastal oli mediaan aasta ekvivalentnetosissetulek 5987 eurot leibkonnaliikme kohta, sellest 60% ehk suhtelise vaesuse piir oli 3592 eurot aastas tarbija kohta. Seega elasid 2011. aastal suhtelises vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 299 euro kuus.  

Absoluutse vaesuse määr on isikute osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis katab tema igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb arvestuslikust minimaalsest toidukorvist (v.a alkoholi- ja tubakakulutused) ja individuaalsetest mittetoidukulutustest (k.a eluasemekulutused). Absoluutse vaesuse arvutamisel kasutatakse OECD traditsioonilisi tarbimiskaalusid (1 : 0,7 : 0,5).

2011. aastal oli ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum 186 eurot kuus. Seega elasid 2011. aastal absoluutses vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 186 euro kuus.

Süvamateriaalse ilmajäetuse määr näitab isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt 4 komponenti 9-st: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärsete valkude söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) pesumasinat, 8) värvitelerit või 9) telefoni.