Eesti eksportiva majandusüksuse portree 2004 vs 2018

Saamaks ülevaadet, kas ja kuidas on Eesti eksportijate tegevust mõjutanud Euroopa Liitu kuulumine, analüüsisime, milline on eksportijate peamine tegevusala ning mitu toodet, mitmesse välisriiki ja millise keskmise väärtuse eest Eesti majandusüksus eksportis. Loos on analüüsitud 2004. ja 2018. aastal Intrastati valimis olnud või tolli kaudu eksportinud Eesti registrikoodiga majandusüksuste andmeid.

Eesti eksportija eksporditegevuse näitajad

Keskmiselt eksportis Eesti ettevõte 2004. aastal kolme toodet ühte sihtriiki kokku 785 000 euro eest ning tal oli kaheksa hõivatut. Kuna ekspordi väärtuse mediaan on 27 000 eurot, siis võib öelda, et pooled eksportijad vedasid välja sellest väiksema, pooled suurema summa eest. 2018. aastal oli keskmisel eksportijal ekspordikorvis samuti kolm toodet, kuid ta vedas neid kahte sihtriiki keskmiselt kokku 2,5 miljoni euro eest ning hõivatute arv oli vähenenud kuueni. Ekspordi väärtuse mediaan 2018. aastal oli 223 000 eurot.

2004. aastal vedas ühte toodet Eestist välja kolmandik eksportijaid. Samas eksportis neljandik majandusüksustest kaheksat ja enamat toodet. Kuigi ühe toote ekspordil keskendub ettevõte konkreetse toote väljaveole on mitme toote (ja turu) puhul riskid rohkem hajutatud. 2018. aastal eksportis vaid ühte toodet 30% ning kaheksat ja enamat toodet 31% eksportijatest.

joonis_1-tulpdiagramm

Kui 2004. aastal müüs kaupa ühele välisturule veidi rohkem kui pool eksportijatest, siis 2018. aastal oli neid 46%. Seega on aastatega kasvanud kauba eksportimine mitmesse välisriiki ehk kui 2004. aastal eksportis kuude ja enamasse riiki 11% eksportijatest, siis 2018. aastal oli neid juba 21%.

joonis_2-tulpdiagramm

Eesti eksportija tegevusala järgi

2004. aastal oli enim eksportijaid hulgi- ja jaekaubanduse (42%) ning töötleva tööstuse (37%) tegevusaladel. Teistel tegevusaladel oli eksportijate osakaal kuni 5%. Hulgi- ja jaekaubanduse valdkonnas tegutsev majandusüksus eksportis 2004. aastal keskmiselt 354 000 euro eest ja peamiselt ainult ühele turule. Töötlevas tööstuses tegutsevate majandusüksuste tüüpiline eksportija müüs nelja toodet kahele välisturule keskmiselt 1,5 miljonit eurot eest.

2018. aastal oli hulgi- ja jaekaubanduses tegutsevate majandusüksuste osatähtsus tõusnud kahe protsendipunkti võrra ehk 44%-ni. Tema ekspordikäive oli tõusnud üle 1,4 miljoni euro. Samal ajal leiti ka uusi sihtturge ehk eksporditi peamiselt kahele välisturule. Töötlevas tööstuses tegutsevate majandusüksuste osakaal oli 2018. aastal 34%. Nende keskmine ekspordimaht oli 4,1 miljonit eurot. Selle valdkonna tüüpiline eksportija müüs kolmele välisturule kolme toodet. Teistel tegevusaladel oli eksportijate osakaal kuni 6%.

Eesti eksportija töötajate arvu järgi

Ühe või kahe hõivatuga eksportivad majandusüksused moodustasid 2004. aastal 23% eksportijate koguarvust. 2018. aastal oli selliseid majandusüksuseid juba 36%. Suurettevõtteid üle 250 hõivatuga oli mõlemal võrreldud aastal 2% eksportijatest. Samuti oli mõlemal aastal iga seitsmes eksportija väikese suurusega ettevõte, kus on kuni 19 hõivatut. Keskmise suurusega ettevõtteid, kus on 20 kuni 249 hõivatut oli 2004. aastal 28% ja 2018. aastal 27% kõigist eksportijatest.

joonis_3-tulpdiagramm

Kui majandusüksuses oli kuni kaks hõivatut, oli keskmine ekspordikäive ühe majandusüksuse kohta 2004. aastal 156 000 eurot ja kolme kuni üheksa hõivatuga 162 000 eurot. Hõivatute arvu suurenedes kasvas majandusüksuse ekspordikäibe väärtus veelgi nii et 50–249 hõivatuga majandusüksuses, oli keskmine ekspordikäive 2,6 miljonit eurot ja suurettevõtetes (üle 250 hõivatuga) juba 10,8 miljonit eurot. 2018. aastal tõusis ekspordikäibe väärtus veelgi ehk 50-249 hõivatuga ettevõtte keskmine ekspordikäive oli 10,2 miljonit eurot ja suurettevõtetel ületas 27 miljoni euro piiri.

Mida rohkem on eksportival majandusüksusel hõivatuid, seda mitmekesisemalt ta ekspordib. Võrreldes 2004. aastaga, on mikroettevõtted (1-9 hõivatut) 2018. aastal oma eksporditavat tootevalikut mitmekesisustanud. Näiteks kui 2004. aastal oli 1-2 hõivatuga majandusüksuse ekspordikorvis üks toode, siis 2018. aastal juba kaks ning 3-9 hõivatuga majandusüksused on keskmiselt suurendanud oma eksporditavate toodete arvu kahelt kolmele.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et üldiselt on Eesti eksportijad selle 15 aasta jooksul oma välisturgude ja seal müüdavate toodete arvu mitmekesistanud. Seda soovil hajutada majandusüksuse ekspordi riske. Samas on vähenenud keskmine hõivatute arv majandusüksuses, mis võib tuleneda sellest, et eksportijad on oma ekspordi- ja tootmisprotsesse muutnud efektiivsemaks.

Mirgit_SillaRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Mirgit Silla

Mõisted

Mediaan – asendikeskmine, mis asub järjestatud arvude reas täpselt keskel, sellest mõlemale poole jääb võrdne arv elemente. Mediaani kasutatakse selliste ridade keskmiste leidmisel, milles on ebatüüpiliselt suuri või väikeseid ääreelemente (Mereste 2003: 603).

Eksport – Eestis toodetud kaupade väljavedu, välismaalt sisse toodud kaupade väljavedu (re-eksport), kaupade ajutine väljavedu nende töötlemiseks välisriigis, kaupade taasväljavedu pärast töötlemist Eestis ning välisriikide vee- ja õhusõidukite varude tarned. Ei hõlma transiiti ega teenuseid.

Eksportija – majandusüksus, kes ekspordib tooteid, kas kolmandatesse riikidesse või majandusüksus, kes ekspordib kaupu Euroopa Liidu riikidesse (juhul, kui nende käive ületas statistilise läve). 2004. aastal oli lähetamise läveks Euroopa Liitu miljon krooni (63 911,6 eurot) ja 2018. aastal 130 000 eurot.

Hõivatud – kõik ettevõttes töötavad isikud olenemata nende töönädala pikkusest. Hõivatute hulka ei arvestata pikka aega töölt puudujad (lapsehoolduspuhkusel ja ajateenistuses viibijad jt).

Majandusüksused – väliskaubandustehinguid tegevad üksused: ettevõtted (sh äriühingud, füüsilisest isikust ettevõtjad) ja kasumitaotluseta üksused (mittetulundusühingud, sihtasutused, riigiasutused, kohaliku omavalitsuse asutused, avalik-õiguslikud üksused).

Allikad

Mereste, U. (2003). Majandusleksikon I. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Emadus täna ja eile

Kui palju erinevad tänased sünnitajad oma emade ja vanaemade põlvkonnast?

Tihti räägitakse nagu valitseks Eesti sündimuses erandlik olukord, kus naised sünnitavad järjest hilisemas eas, kuid läbi aja ongi sünnitusiga olnud erinev. Lähiminevikus, ajal, mil sündisid praegu sünnituseas olevad emad, oli tõesti periood, kus sünnitamine oli jäetud põhiliselt väga noorte naiste ülesandeks. Kuulsin hiljuti lugu hea tuttava kohta, et kui ta 1970ndate keskel 29-aastasena oma esimest last läks sünnitama, oli arst paberitesse tema vanuse taha kirjutatud märkuse „vana“. Umbes siis algaski Eestis 20-aastane periood, kus enamik lapsi sündis naisel enne 25. eluaastat. Veel 1960ndatel oli selliseid sünnitajaid kolmandik ja 1930ndatel veerand. Praegu on vaid 14% sünnitajatest nooremad kui 25 ja keskmine sünnitaja on 30-aastane.

Seega võib öelda, et kuigi emadus on aja jooksul muutunud, on naise fertiilsele eale pandud looduse poolt piirid ja neid lõputult edasi lükata ei saa. Võrreldes tänaseid sünnitajaid nendega, kes sünnitasid rohkem kui 100 aastat tagasi on vähenenud laste arv naise kohta, kuid pikenenud nende oodatav eluiga. Tänavu saabuvat emadepäeva tähistavatel naistel on keskmiselt kaks last naise kohta, sõltumata sellest, kas nad sünnitasid oma lapsed vahetult peale teist maailmasõda või taasiseseisvusajal.

Eesti ema ülevaade

1. jaanuar 2018 seisuga olid 77% Eestis elavatest naistest emad, mis on kolmandik kogurahvastikust ja keskmine ema on 56 aastat vana. Kõigist emadest on vaid 1% nooremad kui 25-aastased ning rohkem kui 60% emadest on 49-aastased ja vanemad.

Lapsed, kelle ema on nooremad, kui 25-aastased võivad tunda ennast kõige erilisematena, sest praegu kõigist naistest vanuses 15–24 on emasid ainult 8%. Enamasti on nad vallalised ja vaid veerand neist on abielus (võrdluseks, et ilma lasteta samas vanuses naistest on abielus vaid 2%). Igal aastal saab emaks mõni väga noor naine, 14–15-aastane ja on aastaid, kus emaks on saanud ka 13–aastased. Keskmiselt on 15–24-aastastel emadel üks või kaks last ja need on naised, kelle enamik lapsi on veel sündimata.

25–34-aastastest naiste seas on emasid 57%. See on praegu kõige tavapärasem sünnitamise vanus ja keskmiselt saab aastas lapse kümnest naisest üks. Sellesse vanusrühma jääb nii keskmise esmasünnitaja vanus (27–28-aastane) kui üldse keskmise sünnitaja vanus (29–30-aastane). Viimastel aastatel sünnitab see vanusrühm umbes 2/3 lastest. Järelikult ei ole ka nende emade laste arv kaugeltki praegu kindel. Ametliku perekonnaseisu järgi on selle vanusrühma emadest pooled vallalised ja 43% abielus.

35–44-aastaste naiste hulgas on emad suures enamuses – 87% kõigist selles vanuses naistes. Keskmiselt on neil 2,0 last, kuid nende arv tõuseb, sest viimastel aastatel on umbes viiendik kõigist sündidest just selle vanusrühmas. 2015. aastal sündis 35–39-aastastel naistel esmakordselt rohkem lapsi kui 20–24-aastastel. Umbes tosina aastaga on nende naiste sünnitamise aktiivsus muutunud poole suuremaks. Viimase 25 aasta jooksul on sünnitaja keskmine vanus tõusnud viie aasta võrra, see on toimunud ajal, mil praegu 35–44-aastased emaks said. Teoreetiliselt võib leida näiteid, kus lühikese perioodi jooksul võib kahest klassiõest üks saada esmakordselt emaks ja teine vanaemaks.

01

45–54-aastastest naistest on 91% emad ja keskmiselt on neil emadel 2,1 last. Nende naiste emaks saamine algas koos laulva revolutsiooniga ja jätkus väga madala sündimusega 1990ndatel. 1980.–1990. aastatel sünnitanud naistest said pooled oma lastest enne 25. eluaastat ja on praeguseks suures osas juba vanaemad. Sellesse vanusesse jääb sündimuse teine vanuseline äärmus, kus põhiliselt saadakse oma lapsed hiljemalt 46. eluaastaks, kuid üksikjuhtudel ka vanuses 47+. Abielus on neist emadest täpselt pooled (50%).

55–74-aastaste naiste hulgas on osatähtsuselt kõige rohkem emasid – 92%, kuid emade keskmine laste arv on sarnane eelmise uuritud vanusrühmaga (2,1). Selle vanuserühma naised on saanud emaks alates 1960.ndatest, mil oli kombeks sünnitada enamasti 25–34-aastaselt. Siin vanusrühmas on emadest vaid 7% vallalised. Peaaegu pooled neist on abielus, 27% lahutatud ja 18% lesed.

75–aastastest ja vanematest on 90% emad. Nende laste sündimine jäi 1940.– 1970. aastatesse. Perioodi varasematel aastatel sünnitati pigem kahekümnendate keskpaigas ja lõpus, aga ka 30ndatel. Alates 1960ndate lõpust alustati emaks saamisega aga järjest varem. Nende emade hulgas on levinuim perekonnaseis lesk (52%).

02

Laste arv sõltub ka paljust muust kui ema vanusest ja laste saamise ajal valitsenud sündimuse trendidest. Näiteks eestlastel on keskmiselt rohkem lapsi, kui siin elavatel teistest rahvustest naistel. 35-aastastel ja vanematel eesti rahvusest emadel on keskmiselt 2,1–2,2 last (kõigub natuke vanusrühmades) ja teistest rahvustest naistel 1,7–1,9 last. Laste arv sõltub ka naise elukohast. Linnas elavatel sama vanusgrupi emadel on keskmiselt 1,9 last, kuid maal elavatel 2,3–2,5. Oluline näitaja on ka haridustase: kõrg- ja keskharidusega emadel on keskmiselt 2,0 last, kuid põhiharidusega emadel 2,6.

Loos antud emade demograafiliste näitajate ülevaade klassifitseeris ja lihtsustas emadust, kuid tegelikult on igal emal oma isiklik lugu, kus väljatoodud näitajatel on oma väike roll.

Alis TammurRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur

Kui aktiivsed on noored kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel?

Üks noorte ühiskondliku aktiivsuse näitaja on osalemine valimistel. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on noortel hääletamisõigus alates 16. eluaastast ja volikokku kandideerida saavad nad alates 18. eluaastast.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised olid viimati 15. oktoobril 2017. Valimiste infosüsteemi andmetel kandideeris 79 kohaliku omavalitsuse 1729 volikogu kohale kokku 11 804 inimest. Nendest 771 olid valimiste päeval 18–26-aastased. Noorte kandideerimisaktiivsus ehk kandidaatide osatähtsus samaealisest rahvastikust oli 0,6%, mis oli üldisest kandideerimisaktiivsusest ligi kaks korda väiksem. Aktiivsemad olid kandideerimisel noormehed, keda oli kandidaatidest ligi 2/3.

Aktiivsemad noored kandideerijad tegutsesid just väiksemates maakondades. Võru maakonnas oli kandideerijate osatähtsus neli korda suurem kui kõige madalama aktiivsusega Harju ja Tartu maakonnas. Noorte kandideerijate osatähtsus samaealiste hulgas oli kõige suurem Rõuge, Kadrina, Setomaa, Saku, Alutaguse ja Peipsiääre vallas, kus kandidaatide osatähtsus oli üle 2%.

Noorte kandidaatide osatähtsus rahvastikus_2

Noortest kandidaatidest osutus valituks 37: neist 27 mehed ja 10 naised. Noori valiti 30 kohaliku omavalitsuse volikogusse, mis tähendab, et 49 volikogus ei ole mitte ühtegi noort liiget. 25 volikogus on üks noor volikogu liige, Tartu linna-, Tõrva valla-, Türi linna- ja Viljandi vallavolikogus on kaks noort liiget ning Viljandi linnavolikogus neli noort.

Kas ja mille poolest kohaliku omavalitsuse volikogu kandidaadid erinevad eakaaslastest?

Kandidaatide võrdlemisel sama vanusegrupi noortega selgus, et kandidaadid on eakaaslastest haritumad, õpivad rohkem ja on aktiivsemad ka tööturul. Vaatasime noori kahes vanuserühmas: 18–21-aastased, kes põhiliselt veel õpivad ja 22–26-aastased, kes siirduvad juba tööturule.

Omandatud haridustasemelt olid 18–21-aastastest kandidaatidest peaaegu 70% vähemalt keskharidusega, mis ületas tunduvalt eakaaslaste üldist haridustaset (56% vähemalt keskharidusega). 22–26-aastastest kandidaatidest oli 34% kõrgharidusega, mis oli 7,5 protsendipunkti rohkem kui samas vanuserühmas kokku.

KOV valimistel osalenud

Kõrgeim omandatud haridustase ei näita noorte haridustaseme kohta tervikpilti, sest suur osa noortest alles omandab haridust: 18–21-aastastest 58% ja 22–26-aastastest 24%. Valimistel kandideerinud noored edestasid eakaaslasi ka hariduse omandamisel: 18–21-aastastest kandidaatidest õppis 73% ja vane­mast rühmast 33%.

Õppurite suurest osatähtsusest hoolimata on volikogu kandidaadid eakaaslastest aktiivsemad ka tööturul. Noorema vanuserühma kandidaatidest oli 74% 2017. aasta jooksul teinud lühemat või pikemat aega palgatööd (eakaaslastest 65%) ja vanemast rühmast 88% (eakaas­lastest 76%).

Täpsemalt saab kohaliku omavalitsuse valimistel osalevatest noortest lugeda „Eesti piirkondlik areng 2018. Noored Eestis“ kogumiku artiklist „Noored kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel“. Artiklist saab lugeda ka Viljandi linnavolikogu kolme noore liikme mõtteid, kuidas on kulgenud noorte tee poliitikani ja volikokku.

Kaja SõstraRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Kaja Sõstra

 

Metoodika

2017. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandideerimise ja hääletamise andmed pärinevad valimiste infosüsteemist. Noorte ehk valimispäeval (15. oktoober 2017) 18–26-aastaste kandidaatide andmed on küsitud päringuga. Noorte kandidaatide võrdlemiseks sama vanuserühma kõigi noortega on kasutatud andmekogude (Eesti hariduse infosüsteem, töötamise register, maksukohustuslaste register) ja Statistikaameti andmeid. Vanuserühmad on moodustatud arvestades vanust valimispäeval. Elukoht on kandidaatidel kohalik omavalitsus, kuhu nad kandideerisid ja ülejäänud noortel registreeritud elukoht seisuga 01.01.2018.

Mis maa see on, siin pole ühtki mäge…

Statistikaamet uuris, kui suure osa moodustavad meie valdade ja linnade pindaladest suuremad maakatte tüübid nagu mets, põllu- ja aiamaa, rohumaa ning märgalad. Selgub, et metsa osatähtsus on suurim Saarde vallas, põllu- ja aiamaa osatähtsus Rakvere vallas, märgalade osatähtsus Kastre vallas ning rohumaid on osatähtsuselt enim Kihnu saarel.

Ühes hiljutises blogipostituses tõdesime, et suur osa Eestimaast on asustamata. Nüüd olekski paslik vaadata, mis asustamata maa peal aset leiab ehk milline on Eesti ja selle omavalitsuste topograafia ning millised kõlvikud* Eestimaad katavad?

Vaata erinevate kõlvikutüüpide osatähtsusi valdades ja linnades siit.k6lvikud_blogigraafika_100pxKõlvikute koosseis, märts 2019

Maa-ameti andmetel on Eesti pindala veidi enam kui 45 300 km². Üle poole sellest ehk ~ 23 400 km² on kaetud metsaga. Metsa osatähtsus on suurim Saarde vallas (74%), seejärel Hiiumaa vallas (69%) ning kolmandana Anija vallas (68%). Valdadest on metsa osatähtsus väikseim Rakvere vallas (30%) ning linnadest Maardus (8%), Sillamäel (10%) ja Rakveres (14%).

Loogiliselt mõeldes võiks eeldada, et linnades on metsa vähem ja valdades rohkem, kuid pärast viimast haldusreformi on osad linnad omandanud väga suured pindalalised mõõtmed ning nende haldusalasse kuulub nüüd rohkem erinevaid kõlvikuid. Näiteks on 79 omavalitsusüksusest metsasuse osatähtsuselt kaheksandal kohal Narva-Jõesuu linn, millest  mets moodustab 63%. Samuti pindalas võitnud Paide, Haapsalu ning Pärnu linnades on metsa osatähtsus ligi pool linna kogupindalast.

Aga vaatame metsa osatähtsuse kõrvale ka absoluutseid pindalalisi mõõtmeid. Arvestades ruutkilomeetreid, moodustavad metsarikkuse TOP3 Saaremaa vald (1600 km²), Alutaguse vald (940 km²) ning Saarde vald (790 km²). Alla 2 km² on metsa pindala Sillamäe, Loksa, Rakvere ja Maardu linnades.

Haritava maa alla jääb ligi veerand Eesti pindalast, pindalalt kokku umbes 10 700 km². Haritava maa alla kuuluvad antud analüüsis põllud ning aianduslik maa. Suurim on haritava maa osatähtsus Rakvere vallas (52%) ning Nõo ja Luunja vallas (mõlemas 45%). Kõige vähem on haritavat maad Maardu, Tallinna ning Sillamäe linnades, kus põllu- ja aiamaa osatähtsus on 1% või alla selle.

Pindalalt on haritavat maad enim taaskord Saaremaa vallas (520 km²). Seejärel Viljandi (480km²) ja Järva (460 km²) valdades. Haritava maa pindala on väikseim peamiselt linnades, näiteks on Loksa, Sillamäe, Võru ja Tallinna linnas ning Ruhnu vallas haritavat maad alla 1 km².

Märgalade (sood ja rabad) alla jääb ligi 3400 km², mis on 7% kogu Eesti pindalast. Suurim on märgalade osatähtsus Kastre vallas, moodustades viiendiku kogu valla pindalast. Teisel ja kolmandal kohal on Pärnu linn ning Alutaguse vald, kus märgalade all on 18% omavalitsusest. Märgalad puuduvad täielikult Loksa linnas. Alla 1% on märgalasid näiteks Kohtla-Järve, Võru ja Sillamäe linnas ning Viimsi, Toila ja Ruhnu vallas. Pindalalt on märgalasid enim Alutaguse, Lääneranna ning Põhja-Sakala vallas (vahemikus 200–260 km²).

Rohumaaga on kaetud 5% Eesti pindalast, kogupindalaga 2500 km². Rohumaid on osatähtsuselt enim meie saartel, – Kihnus (29%) ja Ruhnus (20%) ning Harku vallas (17%). Kõige väiksem on rohumaa osatähtsus Tallinnas – vaid 2% linna pindalast. Rohumaa pindala on jällegi suurim Saaremaa vallas (170 km²), millele järgnevad Lääneranna vald ning Lääne-Nigula vald (vahemikus 100–110 km²).

* Kõlvik – ühetaolise majandusliku kasutuse ja/või loodusliku seisundiga katastriüksuse osa (Maakatastriseadus §2).

Kõlvikute andmed on pärit Eesti topograafia andmekogust seisuga märts 2019.

Helerin_ÄärRohkem infot Statistikaameti geoinfo spetsialist Helerin Äär

Kuidas hinnata hoolimise mahtu?

Kui palju me hoolime peale inimeste ka teistest liikidest, neist kellega igapäevaselt elukeskkonda jagame? Just liikide, eriti ohustatud liikide kaitse on selleaastase ülemaailmse Maa päeva* teema.

Üha enam suureneb väljasuremisohus liikide arvukus, kuid õnneks võtavad paljud riigid (kahjuks mitte kõik) kasutusele meetmeid selle vähendamiseks. Kuidas aga hinnata hoolimise mahtu? Täielikult hoolimist mõõta ei saagi, aga osaliselt võib seda teha liigikaitsele kulutatud aja ja kasutatud ressursside kaudu.

Kui suhestada kulutused SKPga, on Eesti kulutused elupaikade ja liigikaitsele EL liikmesriikide seas viimaste võrdlusandmete põhjal viiendal kohal. Eestist kõrgemaid suhtelisi kulutusi (võrreldes SKPga) näitavad vaid Soome, Tšehhi, Belgia ja Taani.

Kulutused elupaikade säilitamisele ja liigikaitsele moodustasid 2016. aastal Eestis 0,2% SKPst. Kokku kulutati sel aastal looduslike liikide ja elupaikade kaitsele 39 miljonit, millest valitsemissektori ja KTKTI** osa moodustas 61% ning ettevõtete osa 39%.

blogigraafika_uusPoollooduslike koosluste hooldust toetati 2016. aastal näiteks nelja miljoni ning kalavarude taastootmist ühe miljoni euroga, kaitsealustele metsadele kulutati seitse miljonit eurot.

Aega, mida ei kompenseerita rahaliselt, panustavad looduse ja liigikaitsele paljud vabatahtlikud. Näiteks konnade (kellest kõik on Eestis kaitsealused liigid) päästmiseks teedelt panustas riik 2018. aastal 13 000 eurot, vabatahtlikud omalt poolt aga veidi alla tuhande töötunni. Vabatahtliku tegevuse näideteks saab tuua ka osalemise pärandkoosluste talgutel ja merereostuse tõrjel ning vigastatud metsloomade ja lindude märkamist ning aitamist.

Hea meel on näha, et kulutused teenuste pakkumisele Eesti looduskaitse ja liigikaitse valdkonnas on peaaegu sama suured kui näiteks parandusteenuste maht arvutite ning tarbe- ja majakaupade valdkonnas (46 miljonit). Sama oluline kui rahaline panus on aga  inimeste endi vabatahtlik tegevus Eestimaa loodusliku mitmekesisuse säilimiseks.

Eurostat’i keskkonnateenuste ja kaupade pakkumise osas leiab andmed siit: http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=env_ac_egss2&lang=en

Sisemajanduse kogutoodangu osas siit: https://ec.europa.eu/eurostat/tgm/refreshTableAction.do?tab=table&plugin=1&pcode=tec00001&language=en

Eesti andmetega saab tutvuda siin: http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=KK38 .

*22. aprillil tähistatakse rahvusvahelist Maa päeva, mille selleaastane teema on ohustatud liikide kaitse planeedil Maa. Lähemalt loe Maa päeva kohta siit: https://www.earthday.org/campaigns/endangered-species/earthday2019/

** KTKTI – kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid

Kaia OrasRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Kaia Oras

Grete_LuukasStatistikaameti juhtivanalüütik Grete Luukas

 

Metoodika

Looduskaitse ja liigikaitse arvestamiseks liidetakse kokku loodusliku mitmekesisuse ja maastiku kaitse ning loodusliku floora ja fauna haldamise teenuste maht.

Rohkem kui pool Eestimaast on asustamata

Defineerides asustamata maaks piirkonna, kus statistilises ruudus (ruut mõõtmetega 1×1 km) ei ela ühtegi inimest, saame tulemuseks, et 52% Eesti territooriumist on asustamata, mis annab võimaluse Eesti territooriumi iseloomustada hoopis teise nurga alt.

Maa-ameti andmetel on Eesti pindala 45 336 km², olles pindalalt maailma 129. riik. Pindalalt suurim riik Venemaa (17 098 246 km²) on Eestist 377 korda suurem. Eesti omakorda pindalalt väikseimast riigist Vatikanist (0,44 km²) rohkem kui 100 000 korda suurem.

Järgnevalt iseloomustame rahvastiku paiknemist Eesti omavalitsusüksustes näitajaga, mida nimetame asustamata maa osatähtsuseks. Rahvastiku paiknemise iseloomustamiseks kasutatakse sagedamini asustustiheduse näitajat (elanike arv ruutkilomeetril). Miks siis nüüd uus näitaja? Sest asustamata maa osatähtsus annab võimaluse vaadelda piirkondi teise nurga alt.

Võtame näiteks mõttelised kaks omavalitsusüksust pindalaga 1000 km², milles mõlemas elab 10 000 elanikku ja mille  rahvastikutihedus on seega 10 inimest ruutkilomeetril. Nende näitajate põhjal tundub, et tegemist on sarnaste omavalitsusüksustega, aga kui kujutame ette, et ühes omavalitsusüksuses elavad kõik 10 000 elanikku ühel ruutkilomeetril ja teisel elab igas tuhandes ruudus 10 inimest, siis on üsna selge, et meie kaks mõttelist omavalitsusüksust, kus on võrdne pindala, võrdne rahvaarv ja võrdne rahvastikutihedus, ei ole rahvastiku paiknemiselt sisuliselt üldsegi võrdsed.

Eesti maismaa pindala on 43 465 km², millest asustamata on 22 593 km². Asustamata maa pindala on suurim Saaremaa vallas (1519 km²), Alutaguse vallas (1143 km²) ja Lääne-Nigula vallas (947 km²) ning väikseim Kihnu vallas (3,5 km²). Linnade võrdluses on asustamata maa pindala suurim Pärnu linnas (487 km²) ning puudub üldse Rakvere ja Võru linnas

Asustamata maa osatähtsus Eestis on 52%. Omavalitsusüksustest on asustamata maa osatähtsus kõige suurem Alutaguse vallas (78%), Saarde vallas (74%) ja Lüganuse vallas (73%). Valdade võrdluses on asustamata maa osatähtsus kõige väiksem Kambja vallas (14%). Linnade võrdluses on asustamata maa osatähtsus kõige suurem Narva-Jõesuu linnas (72%).

Vaadates omavalitsusüksuste asustamata maa osatähtsust omavalitsuse kogupindalasse Eesti kaardil, siis joonistuvad selgelt välja suuremad piirkonnad. Osatähtsus on väiksem Tallinnas ja seda ümbritsevates omavalitsusüksustes ning kolmnurgas – Tartu, Viljandi, Võru. Asustamata maa osatähtsus on suurem ussikujulisel alal, mille moodustavad Lääne-Nigula, Lääneranna, Põhja-Pärnumaa, Türi, Põhja-Sakala ja Saarde vallad ning Ida-Virumaa ja Ida-Virumaaga piirneval Lääne-Virumaal. Samuti Kuusalu vallas.

Asustamata ruutude osatähtsus

Eespool võrdlesime kaht hüpoteetilist omavalitsusüksust ja saime tulemuseks, et vaatamata võrdsele rahvaarvule, pindalale ja asustustihedusele võib rahvastiku paiknemise mõttes olla tegemist täiesti erinevate omavalitsusüksustega. Kas selline olukord esineb Eestis ka tegelikult? Võib öelda, et nii kontrastset näidet omavalitsusüksused ei paku, aga olukordi, kus sama asustustihedusega omavalitsusüksused rahvastiku paiknemiselt sisuliselt oluliselt erinevad, esineb küll. Näiteks on asustustihedus Kanepi vallas (9,2 km²)  ja Kuusalu vallas (9,1 km²) sisuliselt võrdne, aga asustamata maa osatähtsus valdade pindalas vastavalt 27,0% ja 59,6% ehk siis oluliselt erinev.

Kanepi_1km.png

Kuusalu_1km

Helerin_ÄärHelerin Äär

Mihkel ServinskiRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski

Metoodika 

Asustamata maa pindala ei koosne ainult täisruutudest. Pindala arvutamiseks on omavalitsusüksuste piiridel olevad ruudud läbi lõigatud halduspiiriga. Asustamata maa osatähtsus on asustamata ruutude pindala suhe kogu omavalitsusüksuse pindalasse. Asustamata maa ei tähenda kasutamata maad, selle hulka kuuluvad põllumaad, metsamaad jne. Kas tänane omavalitsusüksus nimega Pärnu linn vastab tavamõistuse kohaselt linnale, ei ole loos arutuse objektiks.

Isevarustatus puuvilja, köögivilja ja kartuliga on madal

Eestis tarbitud kartulist tootsime 2018. aastal ise umbes 80%, värskest köögiviljast veidi alla poole ning värsketest puuviljadest ja marjadest 12%. Seejuures ei näita madal isevarustatuse tase mitte niivõrd Eesti tootmisvõimekust, vaid odava importkauba tõttu kujunenud turuolukorda, mis Eesti tootjad raskustesse seab.

Kartuli import suureneb ja kodumaine saak väheneb

Eelmisel aastal imporditi kartulit koos teistes toodetes sisalduva kartuliga ligi 50 000 tonni ning viimase seitsme aasta jooksul on see aina kasvanud. Samal ajal toodeti Eestis kartulit kokku 88 000 tonni ning eksporditi ligi 10 000 tonni. Kodumaise kartuli kasvupind ja sellega koos saadav saak on aastatega pidevalt vähenenud.

Arvestades kodumaist saaki, impordi-ekspordi bilanssi ja hinnangulist seemne, kao ja loomasööda kulu, tuleb tarbitud kartuli koguseks seega 112 000 tonni. Ehk 79% vajaminevast kartulist tootsime ise. Eelmisel aastal söödi inimese kohta aastas arvestuslikult 85 kg kartulit ehk keskmiselt kaks kartulit päevas. Aastate lõikes on kartuli tarbimine meie toidulaual kerges langustrendis.

Vähem kui pool söödud köögiviljadest toodeti Eestis

Värsket köögivilja imporditi eelmisel aastal Eestisse üle 84 000 tonni. Kodumaine saak oli samal ajal kokku ligi 64 000 tonni ehk palju väiksem kui import. Kodumaise köögivilja osas on arvestatud nii avamaaköögivilja kui ka kasvuhoonetes kasvatatut. Kodumaine saak katab nii suuremates üksustes müügiks toodetud kogused kui ka põllumajanduslikes kodumajapidamistes oma tarbeks toodetud kogused, mis poodi ja turule kunagi ei jõua.

Kuna tarbimine oli umbes 132 000 tonni, siis tootsime ise alla poole (48%) tarbitud värskest köögiviljast. Isevarustatuse tase on viimase kolme aastaga aina langenud. Arvestus hõlmab vaid värskeid saadusi, seega sisaldab Eesti tarbimine potentsiaalselt ka Eestis töötlemiseks minevat kogust (viimane võib sisaldada ka eksporditavate toodete kogust).

Puuviljadest tarbisime põhiliselt importkaupa

Eesti puuvilja- ja marjasaak ulatus eelmisel aastal veidi üle 9000 tonni. Tegemist oli viimase kaheksa aasta suurima saagiga. Sellest hoolimata on saak impordiga võrreldes väike, sest puuviljade ja marjade import ulatus ligi 83 000 tonnini. Osaliselt on see tingitud tsitruselistest ning teistest eksootilistest puuviljadest ja marjadest, mida Eestis ei kasvatata. Samas lubab Eesti kliima teatud puuvilju ja marju ka ise kasvatada, kuid importkaubaga konkureerida on raske. Kokku tarbiti Eestis arvestuslikult veidi üle 79 000 tonni puuvilju ja marju, millest kodumaal toodetuga kaeti veidi alla 12%.

Tuleb arvestada, et kirjeldatud viisil leitav isevarustatuse tase ei näita Eesti potentsiaalset tootmisvõimekust, vaid turuolukorrast lähtuvat taset. Et aga tootmismahte ei ole võimalik väga kiiresti muuta, saab sellest siiski teha järeldusi ka toidujulgeoleku kohta.

Kui puuvilja, köögivilja ja kartuli osas vajame tarbimiseks arvestataval määral importkaupa, siis näiteks teravilja osas, sh nisu ja odra puhul ületab eksport kordades importi.

Täpsemat infot põllumajandussaaduste tootmise kohta leiad siit ja siit.

Eve_ValdveeRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Eve Valdvee

 

Metoodika

Põllumajandussaadustega isevarustatus arvutatakse toodangu ja tarbimise suhtena. Eestis tarbitud põllumajandussaaduste koguseid arvutab Statistikaamet kasutades toodangu ja ekspordi-impordi andmeid. Kartuli puhul sisaldab arvestus ka kartulist tehtud tooteid, köögivilja ning puuvilja ja marjade puhul peetakse arvestust vaid värskete toodete osas.