Eestimaa on aina mahedam

Eelmise aastaga lisandus Eestisse 112 uut mahepõllumajandustootjat ja mahepõllumajanduslik ning sellele üle mineva maa pind kasvas lausa 7%. Mahemune toodeti kolmandiku võrra rohkem ja nagu tavatootmiseski, nii saadi rekordiline saak ka maheteraviljakasvatuses.

Statistikaameti analüütik Ege Kirs

Oluline on silmas pidada, et kuigi võib olla maa-alasid, kus mineraalväetisi ja taimekaitsevahendeid ei kasutata, siis neid kõiki automaatselt mahepõllumajandusmaadeks ei loeta. Mahemaa hulka arvestatakse vaid põllumajandusameti tunnustusega täielikult mahepõllumajanduslikku ja sellele üle minevat maad.

Pea veerand põllumajandusmaast on mahe

Möödunud aastal oli Eesti mahepõllumajandusmaa suurus 221 000 hektarit, mis moodustas peaaegu 23% põllumajanduslike majapidamiste kasutatavast maast. Euroopa Liidus oli 2018. aastal mahemaad kõige rohkem Austrias – 24%. Eesti oli mahemaa osakaalu poolest tublil teisel kohal, kusjuures Euroopa Liidu keskmine oli 8%.

Võrreldes 2018. aastaga on mahepõllumajandusmaad Eestis peaaegu 7% võrra enam ja viimase kümne aastaga on see suurenenud üle kahe korra. Sellest 193 000 hektarit on juba täielikult mahepõllumajanduslikul tootmisel ja 28 000 hektarit veel üleminekuajal. Üleminekuaja läbinud pinda lisandus aastaga üle 21 000 hektari.

Rekordilised mahesaagid

Eelmisel aastal kasutati kahte kolmandikku Eesti mahepõllumajandusmaast söödakultuuride ja püsirohumaadena, kokku oli sellist pinda 146 000 hektarit. Maheteravilja kasvatati 54 000 hektaril, mahekaunvilja 9000 hektaril, köögivilja ja maasikaid 183 ning mahekartulit 132 hektaril. Maheviljapuid ja marjaaedu oli 2432 hektarit.

Möödunud aasta oli taimekasvatajatele väga soodne aasta ja seda oli näha ka mahesaakidest. Maheteravilja kogusaak oli 101 300 tonni, mida oli võrreldes 2018. aastaga 84% rohkem. Mahekartulite kogusaak oli aga peaaegu 2000 tonni, mida oli 38% rohkem kui varasemal aastal.

Mahemunasid toodeti 5,8 miljonit ehk 35% rohkem kui 2018. aastal. Paaril viimasel aastal oli mahepiima toodang küll väiksem, aga möödunud aasta näitab 8200 tonniga tõusvat trendi. Maheliha toodeti 2600 tonni.

Maheveised on jätkuvalt populaarseimad

Maheloomakasvatuses on Eestis kõige populaarsem veisekasvatus. Eelmisel aastal oli meil 42 300 maheveist, kes moodustasid veiste koguarvust 17%. Mahelammaste ja -kitsede arv on viimased neli aastat veidi vähenenud, kuid sama trendi on märgata ka nende kasvatuses üldiselt. Mahelammaste osatähtsus kõigist Eesti lammastest oli 46%. Mahelindude arv jäi aga võrreldes 2018. aastaga pea samale tasemele, neid on veidi üle 36 000. Mahesigade arv küll kasvas 683 seani, kuid maheseakasvatus on endiselt vähe populaarne.

Eestis on mahepõllumajandus aina kasvav ja arenev valdkond ning mahetooted on üha rohkem hinnas. Miks ka mitte eelistada eestimaist ja samal ajal teha meid ümbritsevale keskkonnale pai.

Mis ettevõtted eriolukorras võitsid?

Majandust edendavad ettevõtted väärivad kiitust, eriti raskel ajal, kui kasvada suutvaid on vähe. Statistikaameti juhtivanalüütik Märt Leesment uuris, kus tegutsevad ettevõtted, kes suutsid eriolukorras oma käivet kasvatada.

Isegi kõige ettevaatlikumad ja pessimistlikumad prognoosid ei suutnud ette näha, et saabub viiruspuhang, mis takistab äritegevust või veel halvemal juhul toob kaasa olukorra, kus tavapärane ettevõtlustegevus pole üldse võimalik. Ligi kaks kolmandikku ettevõtetest pidi eriolukorrakuul  leppima aasta varasemast väiksema käibega.

 

Kõige üldisemal tasandil ei suutnud ükski tegevusala deklareeritud käivet selle aasta aprillis võrreldes eelmise aasta sama kuuga kasvatada. Samas võis tegevusalasid detailsemalt vaadates mõnda selget kasvukohta siiski märgata. Mõnes valdkonnas nõudlus hoopis suurenes ning rohkem kui pooled ettevõtted kasvasid.

Kes lõikas otseselt kasu?

Võrreldes teistega oli selle aasta aprill väga edukas seebi, pesemis-, puhastus- ja poleervahendite tootmisega tegelevatele ettevõtetele, kelle toodete järele nõudlust ootamatult tõusis. Enam kui pooled selle tegevusala ettevõtted suutsid käivet kasvatada ning neist enamus rohkem kui kahekordistas oma käivet. Ka deklareeritud käibe kasv võrreldes möödunud aprilliga oli seal  suurimate hulgas – käive neljakordistus ning suurenes 10,6 miljoni euro võrra.

Suuremat kasu saanud ettevõtete arvust on tunduvalt olulisem aga see, kus ja kui palju kasvas rahaline käive, mis aitas ettevõtlussektorit veelgi suuremast langusest päästa.

Rohkem kui pooled apteegid suutsid võrreldes eelmise aasta aprilliga oma käivet kasvatada.

Käibe kasvult kuulusid tippu veel ravimite ja muude kaupade hulgimüük, kus deklareeritud käive suurenes 16,9 miljoni euro võrra, ning jaemüük posti või interneti teel, mille kasv oli 10,3 miljonit eurot). Ettevõtete arvult suurima tegevusalana kasvatasid deklareeritud käivet apteegid. Rohkem kui pooled apteekidest suutsid võrreldes eelmise aasta aprilliga oma deklareeritud käivet kasvatada. Põhjusi, miks just need ettevõtted tipus on, ei pea kaua otsima. Need tegevusalad iseloomustavad väga selgelt viirusest ja sellega kaasnenud piirangutest tingitud muutusi inimeste käitumises ja tarbimisharjumustes.

Soodne aeg ehituseks?

Suhteliselt edukate seast võib leida ka tegevusalasid, mis koroonakriisiga otseselt ei seostu. Nende hulgas on mõned ehitusvaldkonna tegevusalad, näiteks kasvasid rohkem kui pooled ehitusplatside ettevalmistusega ning maakuivendus- ja parandustöödega tegelevad ettevõtted.

Korraliku käibekasvu tegid ka elektri- ja sidevõrkude ehitamisega ning vee-, gaasi- ja kanalisatsioonitrasside ehitusega tegelevad ettevõtted. Ehk aitas mõnel ettevõttel eriolukorrast tingitud inimeste vähene liikumine oluliselt hõlpsamalt tegutseda. Tööstuses olid edukaimad muu elektroonika ja elektrijuhtme või -kaabli tootmisega tegelevad ettevõtted.

 

Suurimad panustajad koroonakriisi ajal. Kasvanud ettevõtteid on rohkem kui kolm ning suurim kasv jääb alla 90% tegevusala kogukasvust.

Koroonakriis tegi enamikule ettevõtetest kurja, kuid mõni valdkond suutis eriolukorrast sellegipoolest kasu lõigata. Tõenäoliselt püsib ettevõtlussektori käive eelmise aasta tasemest madalamal ka järgnevatel kuudel. Eriolukord on lõppenud, kuid majanduskriis mitte. Loodame, et ettevõtted suudavad muutunud olukorraga kohaneda, uusi kasvuvõimalusi leida ning saame edaspidi rääkida rohkematest võitjatest.

Vaata lähemalt ettevõtete kiirstatistikat siit

Metoodika

Arvesse on võetud üksnes need ettevõtted, kes tegutsesid nii 2020. kui ka 2019. aastal samal tegevusalal ning kelle 2019. aasta aprillis deklareeritud käive oli nullist suurem.

Arvesse läksid üksnes need tegevusalad, kus ettevõtteid oli rohkem kui kolm. Käibe kasvu väljatoomisel on arvestatud, et suurima ettevõtte kasv oleks väiksem kui 90% tegevusala kasvust. Ühelt poolt tagab see vastavuse konfidentsiaalsusnõuetega, teisalt näitab, et tegevusala kasv on olnud piisavalt laiapõhjaline ega tugine ainult ühele ettevõttele.


 

Heidame pilgu Eesti elanike rahakotti: palgad puust ja punaseks

Keskmine brutokuupalk oli 2019. aastal 1407 eurot, palgatöötaja kuu keskmine brutotulu 1317 eurot ja kõikide ametite mediaanpalk 1143 eurot. Elanike kuu keskmine netosissetulek oli 2018. aastal* 752 eurot ja ekvivalentnetosissetulek 1060 eurot. Millest need summad kõnelevad? Mida need mõisted täpsemalt tähendavad ja millal võrdlusi tehes üht teisele eelistada? Statistikaameti analüütikud selgitavad.

Foto: Shutterstock

Palkade erinevuse näiteks toome Hiiu maakonna. Keskmise brutokuupalga (933 eurot) poolest jäi Hiiu maakond eelmisel aastal Eestis viimasele kohale. Palgatöötaja kuu keskmise brutotulu (1301 eurot) järgi oli aga Hiiumaa pärast Harju- ja Tartumaad suisa kolmandal kohal. Kõikide ametite mediaanpalga järgi oli Hiiu maakond eelmisel aastal 923 euroga kõikidest maakondadest tagantpoolt neljandal kohal. Hiiumaa elanike 2018. aasta keskmine netosissetulek ühes kuus oli 666 eurot ja ekvivalentnetosissetulek 895 eurot.

Keskmine brutokuupalk

Keskmine brutokuupalk näitab summat, mille tööandja kulutab täistööajaga töötajale keskmiselt palga maksmiseks. Andmeid kogutakse küsimustikuga majanduslikult aktiivsetelt ettevõtetelt, asutustelt ja organisatsioonidelt. Brutokuupalga arvestus käib maakonniti töökoha järgi, mistõttu võivad töötajad olla rahvastikuregistri järgi hoopis teisest maakonnast. Küsimustikule vastavad kõik vähemalt 50 töötajaga ettevõtted, ülejäänute hulgast tehakse juhuslik valik.

Statistikaameti analüütik Karina Valma kinnitab, et keskmist palka avaldatakse tegevusalati, maakonniti ja omanikuliigiti ning uuringus osalemise määr on püsivalt üle 80%. „Tulemused on usaldusväärsed, samas tuleb silmas pidada, et keskmine palk on arvutatud arvestusega, et tegemist on täistööajaga. See tähendab, et kui näiteks Hiiumaal ei ole õpetajatel võimalik alati töötada täistööajaga, siis ei näita kajastatud keskmine brutokuupalk tegelikult saadud keskmist töötasu, vaid on viidud täistööajaga vastavusse,“ lisab Valma.

Palgatöötaja kuu keskmine brutotulu

Keskmine brutotulu näitab palgatöötajatele ja avalikele teenistujatele makstud tasusid, töötamisega seotud stipendiume, toetusi ning muid tasusid. Andmete aluseks on maksu- ja tolliameti sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete andmed. Brutotulu suurus saadakse, kui kuu keskmine väljamaksete summa jagatakse kuu keskmise väljamaksete saajate arvuga. Tulusaaja elukoht on määratud isiku elukoha järgi, mille aluseks on statistikaameti rahvastikubaas.

Brutotulu andmeid kasutatakse omavalitsusüksuse arengut iseloomustava näitajana arengukavade koostamisel ja teistes kohaliku elu planeerimisega seotud dokumentides. Kuna tegu on kõiksete andmetega, siis on võimalik teha väljavõtteid andmestikust ka mõne väiksema piirkonnaüksuse, perioodi või muu tunnuse nagu vanuse või soo kohta.

Keskmise brutotulu andmed ulatuvad 2003. aastani. „Tänase haldusjaotuse seisuga saab andmeid võrrelda kuni 2013. aastani. Samas tuleb arvestada, et puuduvad andmed täis- ja osaajaga töö kohta, mis ei võimalda teha järeldusi näiteks soolise palgalõhe kohta. Samuti ei pruugi inimeste registreeritud elukoht olla alati vastavuses nende tegeliku elukohaga,“ ütleb statistikaameti analüütik Greta Tischler.

Selles, et kuu keskmine brutotulu on Hiiumaal kõrge, mängib rolli see, et keskmist palka arvestatakse lähtuvalt palga maksja asukohast, keskmist brutotulu aga lähtuvalt selle saaja registreeritud elukohast. Hiiumaa näitel võib nii mõnigi kõrgepalgaline töötaja olla küll saarele sisse kirjutatud, aga oma igapäevast leiba teenib ta näiteks mõnes Tallinna lähiümbruse omavalitsuses. Seega kajastub tema brutokuupalk näiteks Harjumaa, keskmine brutotulu aga Hiiumaa statistikas.

Ametite mediaanpalk

Mediaanpalk näitab summat, millest rohkem ja vähem teenivaid inimesi on antud ametis või piirkonnas sama palju. Statistikaameti palgarakenduses kasutatava mediaanpalga aluseks on maksu- ja tolliameti sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete andmed ning töötamise registri sissekanded töötaja ameti ja töökoha asukoha kohta.

Mediaanpalga korral lähevad arvesse samad töölepingu ja tulu liigid, mis keskmise brutokuupalga arvutamisel. Mediaanpalk leitakse ainult täistööajaga töötajatele, kellel on töötamise registris info ameti ja töökoha asukoha kohta, kes on töist tulu saanud, kelle tööleping pole peatatud ning kes on töötanud vähemalt ühe kuu.

Statistikaameti andmeteadur Kadri Rootalu sõnul on mediaanpalga näitaja mõeldud töötajatele ja tööandjatele ning see võimaldab võrrelda enda või oma ettevõtte makstavat palka teiste sama ametit pidavate inimeste palkadega. „Palgarakenduse andmed võimaldavad saada täpsemat infot selle kohta, mis toimub üldise keskmise kõrval. Samuti võimaldab see vaadata palkasid ametigruppide kaupa. Samas tuleb arvestada, et nii brutokuupalka kui ka mediaanpalka näidatakse töökoha asukoha järgi, mis ei pruugi maakonna tasandil langeda kokku töötaja elukohaga,“ selgitab Rootalu.

Ekvivalent- ja netosissetulek

Eesti sotsiaaluuringu tulemuste pealt arvutatav netosissetulek sisaldab tulu palgatööst, ettevõtlusest, maa ja muu vara rendist, teistelt leibkondadelt saadud regulaarseid makseid (näiteks elatis) ja sotsiaalseid siirdeid (näiteks vanaduspension, lapsetoetus jne), omanditulu ning tulumaksu tagastust jm. Saadud summast arvatakse maha tulumaksu juurdemaksed, sotsiaalmaks, teistele leibkondadele tehtud regulaarsed maksed ja varalt makstav maks (peamiselt maamaks). Sissetulekute kohta saadakse andmed nii registrite kui ka valikuuringu tulemuste pealt.

Ekvivalentnetosissetuleku pealt arvutatakse omakorda absoluutset ja suhtelist vaesust. Samuti avaldatakse selle põhjal sissetulekute ebavõrdsuse näitajad: kvintiilide suhte kordaja ja Gini koefitsient. Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo sõnul on (ekvivalent)netosissetulekuid ja nende pealt arvutatavaid näitajaid hea aluseks võtta, kui analüüsida ebavõrdsust ühiskonnas, vaesust üldiselt või kitsamalt näiteks sotsiaalsete siirete mõju vaesusele – teemasid analüüsimiseks on palju. „Ekvivalentnetosissetulek võtab arvesse leibkonna koosseisu ehk teisisõnu on tegemist sissetulekuga, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Seega on hea selle pealt vaadata sissetulekuid elaniku kohta leibkonnatüüpides või analüüsida sissetulekuid erinevate sotsiaal-demograafiliste näitajate lõikes,“ ütleb Müürsoo.

Leibkonnaliikme sissetuleku leidmisel kasutatakse tarbimis- ehk ekvivalentsuskaale. Sissetulekuna käsitletakse seega ekvivalentsissetulekut, mis on leibkonna netosissetuleku ja tema ekvivalentsuuruse jagatis. Leibkonna ekvivalentsuurus annab igale leibkonnaliikmele kaalu vastavalt vanusele: esimese täiskasvanud liikme kaal on 1, iga järgmise täiskasvanud liikme kaal 0,5 ja kõigi 13-aastaste ja nooremate kaal 0,3. Näiteks kahe täiskasvanu ja kahe lapsega leibkonna ekvivalentsuurus on 2,1 (1 + 0,5 + 0,3 + 0,3).

Oletame, et selle leibkonna netosissetulek on aastas 12 000 eurot. Kui leibkonna ühiseid kulusid mitte arvestada ja jagada sissetulek liikmete arvuga, on selle leibkonna iga liikme aastasissetulek 3000 eurot. Kui aga kasutada tarbimiskaale, on leibkonnaliikme sissetulek 5714 eurot. Sellise võrdsustatud leibkonnamudeli kasutamine vähendab leibkondade koosseisu erinevuste mõju leibkonna vaesuse määramisel.

Keskmise ekvivalentnetosissetuleku leidmisel leibkonnaliikme kohta võetakse arvesse, et osa sissetulekust kulutatakse leibkonna peale ühiselt, ülejäänu aga iga liikme kohta tema vanusest olenevalt eraldi. „Näiteks kaks inimest, kes elavad koos ja jagavad kulusid, moodustavad ühise leibkonna. Enamasti kulutavad nad leibkonnaliikme kohta vähem, kui kumbki seda üksi elades teeks. Ühises leibkonnas saab jagada näiteks auto, mööbli ja kodumasinate soetamiseks ning kasutamiseks tehtavaid kulutusi. Tihti on suuremas koguses ka näiteks toitu ja majapidamistarbeid odavam osta,“ lisab Müürsoo.

Kui Hiiumaa elanike netosissetulek oli 2018. aastal ühes kuus 666 eurot, siis sellest 410 eurot moodustas sissetulek palgatööst. Näiteks pension ja lapsetoetused moodustasid netosissetulekust vastavalt 140 ja 12 eurot ning mitterahaline sissetulek 18 eurot. Elanike ekvivalentnetosissetulek oli Hiiumaal ühes kuus 895 eurot.

* 2019. aasta andmed avaldatakse tänavu detsembris

Aeg loodusele

Looduse ja keskkonna kasutusele on lisandunud nüüd ka teine pool – lisaks võtmisele anname järjest enam tagasi. Tagasi anname oma aega, mis on meie kõige väärtuslikum ressurss. Seda selleks, et keskkond säiliks puhtamana ja negatiivne keskkonnamõju oleks väiksem. Tänase ülemaailmse keskkonnapäeva teema ongi aeg loodusele (time for nature).

Statistikaameti juhtivanalüütik Kaia Oras ja juhtivanalüütik Grete Luukas

FOTO: Shutterstock

Eesti panustab keskkonnakaitsele aasta-aastalt järjest enam: kui 2014. aastal oli keskkonnateenuseid ja -kaupu tootvas sektoris (edaspidi rohemajanduses) toodangu maht 2,2 miljardit eurot, siis 2017. aastal 3,0 miljardit eurot. Rohemajanduses töötab juba praegu ligi 32 000 inimest ja suuruselt on rohemajandussektori tööhõive võrreldav tervishoiu omaga. Kokku panustati Eestis 2017. aastal rohemajandusse ligi 64 miljonit töötundi.

Eesti on rohemajanduses esirinnas

Rohemajanduse juurde kuuluvad peale klassikalise keskkonnakaitse ka loodusressursi säästlikuma haldusega seotud tegevused. Eesti suurimad rohemajanduse valdkonnad ongi taastuvenergia (615,3 miljonit eurot) ja soojuse ning energia säästuga (1025,4 miljonit eurot) seotud kaupade ja teenuste tootmine, mis moodustavad üle poole kogu rohemajandusest. Järgnevad metalli ja klaasi taaskasutuse ning säästuga (11%) ja jäätmekäitlusega (7%) seotud valdkonnad. Rohemajanduse sektori loodud lisandväärtuse suurus on Eestis 1,2 miljardit eurot. Majanduse suurust arvesse võttes oleme Euroopa Liidu riikide võrdluses Soome järel teisel kohal.

Mitmete keskkonnakaitse tegevuste osas näeb kulutatud aja ja energia positiivset mõju alles tulevikus. Samas näiteks kulutused reovee käitlemisele ja selle korraldamisele ning pinna, põhja- ja pinnavee kaitseks toovad meile veekogude paranenud seisundi näol tajutavalt kiirema tulemuse. Need kulutused on olulised nii veeloomastikule, aga ka iga päev inimestele, kellele rannaalad on lisaks elualadele ka puhkealadeks. Kokku kulutati Eestis vee ja pinnase valdkonnas 2017. aastal 263 miljonit eurot ehk 9% rohemajandusest.

Elu- ja liigirikkus on prioriteet

Lisaks laiematele probleemidele on oluline tähelepanu pöörata üksikute liikide ja nende elupaikade kaitsele. Inimene jagab elukeskkonda planeedil Maa paljude liikidega. Teadlaste arvamusele tuginedes on üle maailma suur hulk neist väljasuremisohus. Saaremaa robirohu ainus looduslik elupaik on Eestis ja selle liigi elupaikade hoidmine on meie riigi ülesanne. Saaremaa robirohu üheks suuremaks ohuteguriks on varem rajatud madalsoode kuivendussüsteemid, mille rekonstrueerimisi kaitsekorralduskava järgi välditakse ning vajadusel suletakse. Samuti raiutakse võsa, et tagada kasvamiseks vajalikud valgustingimused.

Mitmete tähelepanu vajavate liikide, nagu näiteks lendorava, euroopa naaritsa ja ebapärlikarbi Eesti populatsioonide taastamise nimel tegutsevad juba paljud. Samuti on tegevuskava näiteks sellisegi jääaja jäänuki nagu kuninga kuuskjala kasvukohtade hoolduseks Niitvälja soos. Veel panustatakse rannakülade ja rahvusparkide mälumaastike heakorrastamisele ja hooldamisele, puis- ja rannaniitude taastamistöödele, looduskaitsealade taastamisele, puistude mosaiiksuse taastamisele ja kujundamisele, kalade rändeteede avamisele ja paljule muule, mis on elurikkuse kaitse vaatenurgast oluline.

Elurikkuse, ökosüsteemide ja liigikaitse valdkonna osakaal on siiski vaid 1,6% kogu rohemajandusest ning kogusummas kulutati sellele 2017. aastal 48,3 miljonit eurot.

Aeg loodusesse panustada

Paljude jaoks on aeg loodusele jalutuskäik roheluses või Looduse Omnibussi retk. Järjest enam aga mõistetakse, et lisaks selle nautimisele on aeg loodusesse ka panustada. Vastasel juhul on varsti aeg looduse käes ja ta räägib, olgu siis muutuva kliima või muude looduse tasakaaluseisundite muutuste kaudu.

Kinnisvaranõudluse trend näitab suunda linnast maale

Energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise ja kandub ühelt kehalt teisele. Raha ei teki ega kao, vaid liigub ühest taskust teise. Sama lugu on kinnisvaraga – kui kusagilt minnakse, siis kuhugi tullakse. Praegu viitavad märgid sellele, et minnakse linnakorteritest ja -majadest ning suundutakse maale.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus, andmeteadur Arko Kesküla ja juhtivanalüütik Märt Leesment

Kinnisvaraturg on praegusel ajal suurte muutuste keskmes. Võib arvata, et kinnisvara ostjad ja üürijad pingutavad püksirihma ja keegi saab äriliselt selle tulemusena vastu näppe. Inimestel on suur huvi teada, et kui kinnisvaraäri mõnest sektorist raha vähemaks jääb, kas siis mõnda sektorisse tuleb seda juurde, kas tõmbutakse üldse kõrvale või lihtsalt muutuvad eelistused.

Delfi Ärilehes kirjutati, et kui koroonakriisist tingitud eriolukorras võis täheldada suurenevat huvi maakodude vastu, siis paraku see vaid huviks jäigi. Sarnaselt Delfi Ärilehe toimetusega jälgime ka meie kinnisvaraportaalide kuulutusi, analüüsime neid, teeme järeldusi ja proovime leida trende. Oleme tekkivaid koroonakriisi aegseid ja järgseid suundumusi käsitlenud oma varasemates blogilugudes ning teeme seda ka edaspidi. Ärilehega võrreldes oleme aga jõudmas pisut teistsugusele arusaamale.

Talude ja suvilate müügikuulutusi viimase kahe kuu jooksul jälgides, hindade ja pakkumise vahekorda analüüsides, võib oodata huvi tekkimist maapiirkonda asumise vastu, vähemalt hooajaliselt. Talud ja soojustatud suvilad saaksid olla püsivaks elukohaks aastaringselt, aga ka vaid suvine asumine maale võib näidata, et linnast eemal tuntakse ennast turvalisemalt.

Pelgupaigaks eelistatakse Jõgevamaad, Valgamaad ja Võrumaad

Numbrid näitavad, et talude ja suvilate hinnad on sõltuvalt maakonnast, kas suhteliselt paigal või läinud tõusuteed. Jutt on küll kuulutustes küsitavatest hindadest, kuid kui nõudlust ikka ei ole, siis pakkumise pool ei saa ka hinda kruvida.

Täielikult kullatükiks on muutumas Jõgevamaa, kus talude ja suvilate ruutmeetrihinnad on kuulutustes küsitu põhjal kasvanud paari kuu jooksul 72 protsenti. Järgnevad Valga- ja Võrumaa, vastavalt 57 ja 50 protsendiga. Mida vähem on tsivilisatsiooni ja mida rohkem on tegemist ääremaaga, seda parem on peitu pugeda.

Hinnatõusu ei ole võimalik täheldada Saaremaal, Põlvamaal ja Ida-Virumaal. See, et Saaremaa hinnad ei ole pärast eriolukorra lõppu veel jõudnud kasvama hakata, on mõneti arusaadav ja Ida-Virumaa ei ole oma olemuselt klassikaline maamajanduse ja puhkepiirkond, pigem tööstusmaastik.

Milleks siis ikkagi maale? Kas peitu viiruse eest? Mingil määral kindlasti, uue laine eest on hoiatatud ja pisut aega tagasi aset leidnud ühiskonna seiskamine mõjus ilmselt hirmutavalt. Eks täiendavaks põhjuseks ole kindlasti ka tööturul toimuv ja muutuv arusaam, et just töötamine põllumajanduses võib muutuvas maailmas sotsiaalmajanduslikku turvalisust tagada.

Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest.Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara.

Lastega peresid iseloomustab oma kodu ja palju ruumi

Igas neljandas Eesti leibkonnas kasvavad lapsed. Turvaliste koduseinte varjus teevad nad oma esimesed sammud, puhkavad päevaseiklustest ja lahendavad koolitükke. Tänasel lastekaitsepäeval uurime lähemalt, millistes tingimustes meie lapsed elavad ja kasvavad.

Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo

Lapsed vajavad toimetamiseks ja maailma avastamiseks ruumi ning seetõttu on lastega leibkondadel sageli ka suuremad elamised. Keskmiselt on lastega leibkonnal kasutamiseks 3,5 tuba kogusuurusega 92 m2. Lasteta leibkonnad saavad enamasti hakkama kitsamates oludes, neil on keskmiselt elamiseks 2,7 tuba suurusega 67,5 m2.

Ühe inimese kohta on kolmandikul lastega leibkondadest üks tuba ja veerandil rohkem kui üks tuba. Keskmine lastega pere on ise oma eluruumi omanik (84%), suurem osa neist elab Põhja-Eestis ja ligi pooled on oma kodu sisse seadnud 70-ndate teises pooles ehitatud suurtes korterelamutes.

Elamistingimuste üle ei nuriseta

Rohkem kui kolmveerand (76,6%) lastega leibkondadest hindab oma eluruumi seisundit heaks või väga heaks ja iga viies (20,4%) rahuldavaks. Paraku on ka neid, kes peavad elamistingimusi kehvaks (2,9%). Rõõmu pakub aga see, et võrreldes kolme aasta taguse ajaga, on kõik need näitajad mõnevõrra paranenud. Positiivne on seegi, et võrreldes leibkondadega, kus lapsi ei kasva, on just lastega leibkondade seas rohkem neid, kes oma eluruumi heaks või väga heaks hindavad.

Kõige kriitilisemad on oma eluruumide suhtes pered, kus kasvatatakse vähemalt kolme last: iga neljas neist hindas enda eluruumi seisukorda rahuldavaks. Kolme aastaga on selliste leibkondade hulk mõne protsendi võrra tõusnud. Märgatavalt on vähenenud üksikvanemate hulk, kes enda pere eluruumi rahuldavaks peavad: 2016. aastal tegi seda iga kolmas, 2019. aastal iga viies.

Lastega leibkondade käekäigust annab aimu ka teadmine, et enamikel neist on koduses majapidamises kasutusel mobiiltelefon (99,9%), pesumasin (99,2%), kodune internetiühendus (97,9%) ja võimalus soovi korral telekat vaadata (96,7%). Tegelikkuses pole selles osas viimase kolme aastaga suuri muutusi toimunud ja need hüved olid kättesaadavad ka varem. Küll aga on vahepealse ajaga oluliselt muutunud näiteks see, et isiklik auto on nüüd kasutamiseks 90,2% lastega leibkondadest (2016. aastal 82,8%) ja mustad nõud saavad pestud nõudepesumasinas 55,3% (2016. aastal 45,3%) peredest.

Elu Eestis ei ole igal pool ühesugune

Tuleb meeles pidada, et lastega leibkondade elamistingimustes on piirkonniti siiski erinevused. Näiteks Põhja-Eesti lapsed elavad kõige uuemates kodudes (keskmiselt ehitatud 1982. aastal), Kesk-Eesti lastega pered aga kõige vanemates (keskmiselt ehitatud 1967. aastal). Just Põhja-Eestis oli kõige vähem ka neid, kes hindasid oma eluruumi seisundit rahuldavaks (12,4%). Kõige rohkem tõid eluruumi mõningaid puudusi välja Kirde-Eesti lastega pered (22,7%).

Põhja-Eesti lastega pered elavad pigem korterites, aga näiteks Lääne-Eestis elab suisa 60% lastega peredest eramutes või taludes. Kõige rohkem tubasid on keskmiselt lastega leibkondadel kasutamiseks Kesk-Eestis (3,8) ja kõige vähem Kirde-Eestis (3,1).

Rõõm on tõdeda, et üldiselt elavad lapsed Eestis leibkondade endi hinnangul heades või väga heades tingimustes, ent see ei ole kindlasti ainus, mis võib mõjutada lapse õnnetunnet. Elamistingimustel on oma roll, kuid õnnelikkuse valemis on ilmselt lisaks tubade arvule või kodumaja ehitusaastale teisigi tegureid.

Blogiloo koostamisel on kasutatud statistikaameti 2019. aasta leibkonna eelarve uuringuga kogutud andmeid ja hinnanguid. Uuringus osales 4515 leibkonda. Eesti leibkondade kulutuste ja eelarve, elamistingimuste, leibkondade koosseisu ja palju muu kohta teavet pakkuv leibkonna eelarve uuring toimub ka käesoleval aastal. Kui oled saanud kutse uuringus osaleda, siis ära jäta võimalust kasutamata ja anna oma panus kvaliteetse ning usaldusväärse statistika abil Eesti elust tervikliku ja tõese pildi loomiseks. Vaata lisa: https://www.stat.ee/leibkonna-eelarve-uuring

Sotsiaalne distantseerumine kinnisvara moodi

Viiruskriis pole pannud inimesi sotsiaalselt distantseeruma mitte ainult teineteisest, vaid ka oma varadest. Kuidas muidu nimetada suureulatuslikku üürikuulutuste kasvu ja mida oma elamispinna üürileandmine siis ikka muud on, kui sellest distantseerumine.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus ja andmeteadur Arko Kesküla

Võrumaal üüriplahvatus

Analüüsides kinnisvara üürikuulutusi on näha, et elamispinda üüriks pakkuvate kuulutuste arv kasvas kahe kuu jooksul ehk märtsist maini 26 protsenti. Kõige suurem oli kasv Võrumaal, lausa 67 protsenti. Järgnesid Viljandimaa 46, Lääne Virumaa 44, Tartumaa 37, Raplamaa 27 ja Harjumaa 26 protsendiga. Üüripakkumiste arv langes Järvamaal, Valgamaal ja Põlvamaal, kusjuures viimase puhul lausa kolmandiku võrra.

Maakonnad on pisut erinevad, kuid enamikel juhtudel näeb üüripindade pakkumise kasvu, nagu ka terves Eestis kokku.

Langenud on pakkumistes küsitavad hinnad, Eestis tervikuna keskmiselt kümmekond protsenti. Maakondadest on hinnaalanduse liidrid Raplamaa 14 protsendiga, järgnevad 13 protsendiga Saaremaa ja Järvamaa. Suurtes keskustes, Harjumaal ja Tartumaal, on hinnalangus kaheksa ja üheksa protsendi vahel. Isepäiselt käitub Põlvamaa, kus hinnad kasvasid 43 protsenti, kuid seal vähenes pakutavate pindade arv ka kolmandiku võrra.

Hindade liikumise mõttes on asi üldjoontes arusaadav, kui pakkumine kasvab ja kliente proportsionaalselt peale ei tule, siis on surve hindade alanemisele. Kuid mis ikkagi toob üüripinnad turule?

Majanduslangus toodab ratsionaalsust

Põhjuseid on mitmeid ja eks igaüks mängib oma rolli. Näiteks on üha süvenev majandussurve sundimas peale ratsionaalsust ja kui on vara, mida saab tootma panna, siis seda tuleb ka teha. Pingeline seis kinnisvaraturul on loonud ka olukorra, kus ilmselt mitmeid müügiplaane lükatakse edasi. Seisev korter on aga kulu ja parema müügihetke saabumiseni tuleb see välja üürida.

Raske majanduslik seis on tekitanud ka maksejõulisuse probleeme. Kui üürnik jääb võlgu, võib järgneda väljatõstmine ning vajadus leida uus ja maksejõuline. Samuti võis korteri omanik või üürnik minna maapiirkonda viiruse eest peitu ning otsustada sinna jäädagi, vabanenud elamispind peab aga leidma rentaabli asuka.

Üürnik võis vahetada töökohta ja seoses sellega elukohta: ühes kohas kadus töö ja tuli minna teise. Praegusel ajal on suhteliselt tüüpiline olukord, kus vabanev pind hakkab uut üürnikku ootama. Samuti võisid perekonnad kokku kolida ja vähendada oma lähikondsete poolt kasutatavate kinnistute pinda, ka ei toimi Airbnb nagu varem ja välistööjõud ei vaja enam sellisel määral elukohti.

Milline põhjus, kui suurt osakaalu omab, kuulutustest ei selgu. Samas eks kõik nimetatud ja veel mitmed teisedki mängivad oma osa. Nii või teisiti on põhjused otsapidi seotud majandust läbinud eriolukorraga ning selle tulemusena segi paisatud traditsionaalsete käitumismallidega.

Lähikuud näitavad, kas üüripinnad leiavad huvilised või on meie elamispindade hulk väikese riigi jaoks uues kontekstis liiga suur.

Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest.Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara.

Eesti ettevõtetest ligi kolmveerand on innovaatilised

„Ettevõtete innovatsiooniuuring 2016–2018“ tulemuste põhjal olid 73% Eesti ettevõtetest innovaatilised. Innovaatiliseks loeti ettevõte, kes töötas uuringuperioodil välja kauba, teenuse või äriprotsessi, mis erines vähemalt ühe tunnuse poolest oluliselt varasemast tootest või protsessist.

Statistikaameti analüütik Nele Saarelaid ja juhtivanalüütik Tiina Pärson

Uuringu tulemused on ühest küljest üllatuslikud, sest nii kõrget innovaatiliste ettevõtete osakaalu pole varasemad uuringud näidanud. Teisalt on see mõistetav, sest iga ettevõte peab konkurentsi tingimustes mõtlema toodete ja teenuste arendamisele ning protsesside täiustamisele. Samuti soodustas uuringuperioodil innovatsiooni majanduse pinnas, sest kõigil kolmel aastal oli Eesti majanduskasv üle 3%. Näiteks kasvasid 2018. aastal nii kaupade ja teenuste eksport (4,3%) kui ka sisemajanduse nõudlus ning investeeringud (2018. aastal 3,3%).

Innovaatilisemad ettevõtted ja tegevusalad

Kõige suurem innovaatiliste ettevõtete osakaal oli rohkem kui 250 töötajaga suurettevõtete seas, kus nad moodustasid lausa 96% sama suurusgrupi äriühingutest. Neile järgnesid 50–99 ning 100–249 töötajaga ettevõtted, millest innovaatilised olid vastavalt 86% ning 84%. Samuti oli kõrge innovaatilisuse tase väikeste ehk kuni 49 töötajaga ettevõtete seas, kus nad moodustasid 69% oma suurusgrupist.

Tegevusalade lõikes jagunes innovaatilisus nii tööstus- kui ka teenidussektori vahel enam-vähem võrdselt. Innovaatilistest ettevõtetest moodustas tööstussektor 50,8% ning teenindus 49,2%. Veidi rohkem kui pooled tegelesid protsessiuuendusega (53,2% ettevõtetest), millest enim pandi rõhku põhiprotsessi arendamisele ehk tegevustele, mis olid seotud toodete või teenuste pakkumise ja arendamisega.

Tooteuuendustega tegeles 49,4% ettevõtetest, kuid pigem tegeleti kaupade ja teenuste täiustamisega, mitte uute välja töötamisega. Samuti olid ettevõtete tooteuuendused pigem sellised, mis on turul juba olemas. Selle põhjal saab järeldada, et Eesti ettevõtted on küll innovaatilised, kuid tegu on pigem imiteeritud innovatsiooniga. See tähendab, et leitakse küll ettevõtte jaoks midagi uut, kuid selline uuendus on juba turul olemas. Uuringust tulenevalt pakkus konkureerivaid tooteuuendusi 41,2% ettevõtetest, samas turule täiesti uue tooteuuendusega tuli vaid 15,1% ettevõtetest. Müügitulu uutelt toodetelt moodustas innovaatiliste ettevõtete müügitulust umbes 15%.

Ettevõtete peamised koostööpartnerid

Üleüldse koostööga tegeles uuringuperioodil 43,8% ettevõtetest, uuendustegevuses ja teadus- arendustegevuses tegi koostööd aga vaid viiendik. Peamiselt tehti koostööd partnerite ja kontserniväliste ettevõtetega. Kõige kesisem oli ettevõtete koostöö konkurentide, avaliku sektori uurimisasutuste ja mittetulundusühingutega. Ülikoolidest ja kõrgkoolidest tehti enim koostööd Eesti koolidega, välismaiste ülikoolidega võrdlemisi vähe. Enamik ettevõtteid eelistas uuendusi välja töötada iseseisvalt ja vaid pooled uuenduslikest ettevõtetest olid seda teinud koostöös. Seega ei ole innovatsiooni osas koostöö tegemine ettevõtete jaoks tihti prioriteet.

Innovatsiooni takistab kvalifitseeritud töötajate nappus

Ettevõttesisestest uuendustegevuse takistustest peetakse kõige olulisemaks kvalifitseeritud töötajate nappust ja kaasnevaid kõrgeid kulusid. Ettevõtete innovaatilisust kinnitab siinkohal asjaolu, et äriühingute teisi eesmärke ei peeta peamiseks uuendustegevuse takistuseks. Regulatsioonidest peetakse takistavaks teguriks maksukeskkonda ning tööhõivega seonduvat. Samas 3,5% ettevõtetest leidis, et õigusaktid hõlbustasid nende uuendustegevust. Enamik ettevõtteid (76%) siiski ei arva, et õiguslik keskkond innovatsiooni kuidagi mõjutaks.

Uuendusi rahastatakse oma ressurssidest

Riik ning Euroopa Liit võimaldavad ettevõtetel uuendustegevuseks taotleda mitmeid toetusi, aga enamjaolt kasutatakse rahastamiseks siiski ettevõtete oma ressursse. Täiendavaks rahastamiseks tarvitati enim laene. Riigi toetusi kasutas 7% kõigist ettevõtetest. Kulutused uuendustegevusele küündisid 2018. aastal üle 951 miljoni euro. Enam kui pool nendest tehti tööstussektoris, kus kulutuste maht oli 552 miljonit eurot. Kõige suurema osa uuenduskuludest moodustas põhivara soetamine. Neljandik uuenduskulutustest tehti nii ettevõttesisesele kui ka sisseostetud teadus- ja arendustegevusele. Pideva teadus- ja arendustegevusega tegeles vaid 8% ettevõtetest. Suurtest ettevõtetest tegelesid ettevõttesisese teadus- ja arendustegevusega enam kui pooled, väikeettevõtetest vaid alla viiendiku. Seega teadus- ja arendustegevus ei ole väikeettevõtetele jõukohane ja nad keskenduvad muudele uuendustele.

Aastad 2016–2018 olid Eesti ettevõtetele innovatsioonivallas hea aeg. Konkurentsivõimekuse veelgi paremaks tagamiseks tuleks aga ettevõtteid enam toetada uuenduste väljatöötamisel, mis oleksid uudsed ka turule. Samuti tuleks rohkem rõhku panna teadus- ja arendustegevusele. Kuidas praegune koroonakriis ettevõtete uuendustegevust mõjutab, seda näitab juba järgmine innovatsiooniuuring.

Täpsemalt saab uuringutulemustega tutvuda siin.

Liikuvusanalüüs kinnitab – inimesed võtsid piiranguid tõsiselt

Eriolukorra ajal monitoorisime koostöös mobiilioperaatoritega inimeste liikumist ja selle tulemusi saab vaadata kaardil. Tagasivaates võib öelda, et kõige kõrgema nakatumisohu ajal võtsid inimesed liikumispiiranguid üsna tõsiselt.

Statistikameti juhtivanalüütik Kaja Sõstra

Eriolukord kuulutati välja neljapäeva, 12. märtsi hilisõhtul ja see kestis 67 päeva. Inimeste liikumise analüüs näitas, et eriolukorra esimesed päevad kulusid uue olukorraga harjumiseks ja elukorralduse muutmiseks. Otsusele järgnenud reede oli liikumises veel üsna tavapärane, nädalavahetusel liiguti aga juba vähem. Uuel nädalal jäid õpilased ja tudengid distantsõppele ja paljud inimesed kodukontorisse ning see mõjutas ka liikumise näitajaid.

Liikuvusanalüüsi kaardil esitatud infole lisaks leiti iga mobiili jaoks peamises asukohas veedetud aeg ja päeva jooksul läbitud vahemaa. Peamises asukohas viibimise aega ja läbitud vahemaad saab vaadata interaktiivsetelt joonistelt nii tööpäeviti kui ka puhkepäeviti. Eriolukorra väljakuulutamise järgselt kasvas märgatavalt paiksete ja väheliikuvate mobiilide osatähtsus ning vähenes inimeste päevane läbitud vahemaa.

Eriolukorra esimesel kolmandikul vähenes liikumine järk-järgult. Kui veebruari lõpus ja märtsi alguses oli tavapärane, et puhkepäevadel võeti võrreldes tööpäevadega ette pikemaid sõite, siis pärast eriolukorra kehtestamist muutus liikumismuster vastupidiseks. Võib arvata, et tööpäevadel liikusid inimesed, kellel oli seda töö pärast vaja teha, puhkepäevadel tehti samuti hädavajalikke sõite ja loobuti külaskäikudest sõprade-sugulaste juurde.

Kõige madalamal tasemel oli tööpäevade liikumine aprilli esimesel nädalal, kui paiksete ja väheliikuvate mobiilide osatähtsus kahel tööpäeval oli 57% ehk võrreldes märtsi esimese nädala tööpäevadega liikusid inimesed siis oluliselt vähem. Päeva jooksul läbitud keskmine vahemaa vähenes tööpäevadel üle 10 kilomeetri ja puhkepäevadel umbes kaks korda. Kõige vaiksem puhkepäev oli eriolukorra ajal esimene ülestõusmispüha, mil ligi kaks kolmandikku inimestest püsis 95% ajast peamises asukohas. Piirangutest kinnipidamine andis ka tulemusi, sest aprilli teises pooles hakkas uute diagnoositud haigusjuhtumite arv oluliselt vähenema.

Teatavasti olid kõige rangemad piirangud kehtestatud Saare maakonnas. Seal läbitud keskmine vahemaa näitab, et enne eriolukorda liikusid inimesed igal nädalavahetusel Saaremaale ja tagasi. Sellest trendist moodustuvad allolevale joonisele M-tähe kujutised. Pärast eriolukorra kehtestamist ei saadud enam selliseid reise teha ja läbitud vahemaa vähenes Saare maakonnas tunduvalt. Maakondade võrdluses oligi kõige suurem muutus liikumises Saaremaal ja Hiiumaal. Kui 8. mail lõppesid liikumispiirangud saarte ja mandri vahel, taastusid nädalavahetuse sõidud peaaegu eriolukorraeelsel tasemel.

Aprilli teises pooles ja mais hakkasid inimesed iga nädalaga aina rohkem ringi liikuma. Eriolukorra viimasel kahel nädalal olid tööpäevade ja puhkepäevade liikumismustrid juba üsna sarnased tavapärasele: puhkepäevadel läbitud keskmine vahemaa ületas tööpäevade oma. Kõige kõrgema taseme saavutas eriolukorraaegne liikumine 9.–10. mai nädalavahetusel, millele aitas kindlasti kaasa emadepäev ja väga soe ilm. Sellegipoolest ei saavutatud eriolukorra lõpuks veel märtsi alguse liikumise taset ja kuigi, inimesed olid kodus olemisest tüdinud, peeti siiski piirangutest kinni.

Mobiiliandmetest oli veel võimalik analüüsida, kuidas muutus mobiilide hulk piirkonnas pärast eriolukorra kehtestamist ja kuidas see varieerus peamise asukoha järgi tööpäevadel ning nädalavahetustel. Mobiili peamine asukoht määratakse selle järgi, kus mobiil päeva jooksul kõige enam viibib. Enamasti näitab peamine asukoht kodu asukohta, aga kui inimene on pikalt tööl, võib peamiseks asukohaks olla ka töökoht.

Eesti kahes suuremas linnas, Tallinnas ja Tartus, vähenes pärast eriolukorra kehtestamist elanike arv ning tööpäeviti oli neis linnades rohkem inimesi kui puhkepäevadel. Enamik väiksemaid omavalitsusüksusi  sai aga viibijaid eriolukorra ajal juurde ja samuti oli seal puhkepäeval viibijaid rohkem kui tööpäevadel. Elanike arvu vähenemine näitab, et paljud Tallinna ja Tartu elanikud otsustasid eriolukorra veeta suvekodus või mujal, linnast eemal. Kõige rohkem said eriolukorra ajal inimesi juurde Alutaguse, Antsla, Haljala, Hiiumaa, Kastre, Kuusalu, Lääne-Nigula, Lääneranna, Mustvee ja Peipsiääre vald.

Statistikaameti liikumisanalüüs sai teoks koostöös ettevõtetega Telia, Elisa, Tele2 ja MindTitan. Tänu neile saime analüüsi süsteemi kahe nädalaga tööle ja hoidsime seda eriolukorra lõpuni iga päev toimimas.

Taustteave

Liikumisanalüüsi meetodi kirjeldus

Mobiilioperaatorid kasutavad koostöös statistikaametiga välja töötatud meetodit, mis tagab liikumisanalüüsi usaldusväärsuse ja võrreldavuse.

Mobiilioperaatorid tegid igaüks eraldi liikumisanalüüsi, kasutades algandmetena enda mobiilsidevõrgu anonüümseid andmeid alates 20. veebruarist 2020. Operaatorid arvutasid iga anonüümse mobiilinumbri peamise asukoha. Selleks tehti kindlaks mobiilimastid, kuhu number on 24 tunni jooksul kõige kauem ühendatud. Arvesse võeti nii keskmist kui ka maksimaalset liikumiskaugust peamisest asukohast. Üksikisikute liikumismustreid ei ole võimalik kõnealuste anonüümsete ajalooliste andmete põhjal tuvastada ega analüüsida. Liikumisanalüüs on vaid Eesti-sisene ega näita, millistes välisriikides on Eesti inimesed viibinud või viibivad.

Tulemused üldistati kohalike omavalitsusüksuste alusel ja võimaluse korral ka detailsemalt (nt Tallinnas ning Tartus asumite järgi). Järgmisena vaatas statistikaamet mobiilioperaatoritelt laekunud koondandmed üle ja arvutas kogu Eesti paiksusmäära, mille põhjal valmisid väljavõtted, nt „XXX piirkonnas on 87% mobiilidest paiksed“. Seejärel visualiseeris ettevõte Positium liikumisanalüüsi tulemused ja esitas need Eesti kaardil.

Valitsuse kriisikomisjoni tellitud liikumisanalüüsi eesmärk on uurida, kuidas Eesti ühiskond on eriolukorras rakendatud meetmed vastu võtnud ehk kas inimesed on jäänud paiksemaks. Ühtegi teist ülesannet nende anonüümsete andmete alusel ei lahendata. Liikumisanalüüsis kasutatud andmete säilitamise aeg on piiratud eesmärgi saavutamise ja eriolukorra lõppemisega. Pärast projekti lõppu kustutatakse kõik andmed.

Liikumisega seotud kiirstatistka leiab statistikaameti kodulehelt.

Eraklientide käitumine ennustab lööki linnakorteritele

Lähikuud kinnisvaraturul on ettearvamatud, ennustatakse pigem katastroofi, kuid samas loodetakse positiivset. Üldist nõudlust kujundavad erakliendid, kes oma tarbimisliku enesekindlusega kas turgu üleval hoiavad või selle allavett lasevad. Tulgu tarbimispanus siis kommertskinnisvara toetava ostlemiskultuuri kaudu kaubanduskeskustes või inimeste endi eluasemeplaanide läbi. Lõpptarbija astub oma sammud, ärisektor lähtub sellest.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus ja andmeteadur Arko Kesküla

Eesti inimene mõtleb suuresti kinnisvarakeskselt: kui läheb hästi, soetab elamispinna või laiendab seda, kui läheb halvasti, siis pakib ennast kokku või läheb urgu paremat aega ootama. Erakliendi kinnisvaramõtteid on võimalik lugeda kinnisvara müügikuulutustest. Neid hulgikaupa analüüsides tulevad hoiakud ja mentaliteet väga selgelt välja ning viimased annavad teatud viiteid tulevikku.

Mida kinnisvarakuulutused meile praegu pakuvad

Ida-Virumaalt saab korteri, Hiiumaalt maja – nendes maakondades väga muud varianti ei ole. Korterite müük domineerib ülekaalukalt veel Harjumaal, Tartumaal, Pärnumaal ja Järvamaal. Maju pakutakse suhteliselt rohkem müügiks Saaremaal, Põlvamaal, Valgamaal, Võrumaal ja Viljandimaal.

Korterid on üldjuhul majadest kallimad. Eestis tervikuna on korterite mediaanhind ruutmeetri kohta 1700 ja majadel 900 eurot. Erandlikud maakonnad on Hiiumaa, Ida-Virumaa ja Valgamaa, kus maja ruutmeeter maksab rohkem kui korteritel.

Kinnisvarapakkumiste üldine ruutmeetri mediaanhind on ootuspäraselt kõrgeim Harju maakonnas, kus see on 1949 eurot, järgneb Tartumaa 1425 euroga. Tugevalt viimane on Jõgevamaa 388 euroga.

Suurusjärgus pooled kinnisvara müügikuulutused pakuvad elamispindu Harjumaal, Tartumaalt tuleb 15 protsenti pakkumistest ja Pärnumaalt 11 protsenti. Üllatuslikult aktiivne kinnisvara pakkuja on Ida-Virumaa üheksa protsendiga, kui Lääne-Virumaa sealsamas kõrval on kõigest kahe protsendi peal. Ülejäänud maakonnad omavad sellest turust suurusjärgus ühte kuni kahte protsenti.

Mida toob meile tulevik

Rohkem saavad tavaliselt kriisidega pihta aktiivsemad turud ja kõrgemad hinnad. Kui su hind on niikuinii maadligi ja sa eriti ei kauple, siis turu langus sind ka eriti ei puuduta.

Langust tuleks eelkõige oodata korterite turul ja pigem Harjumaal, Tartumaal ja Pärnumaal. Ettevaatlik tasub olla Ida-Virumaal. Tõeliseks turvasadamaks on Jõgevamaa, suhteliselt kindlalt võiks ennast tunda ka Valga- või Järvamaal ning eelkõige majas, mitte korteris. Meretagune Hiiumaa ei ole küll odavuse hinnaliider, kuid seal ei ole suhteliselt võttes ka mingeid tehinguid. Kui seal midagi müüa, siis võib see olla keeruline sõltumata sellest, kas majandus õitseb või valitseb sügav langus.

Selline on tänane kinnisvaraturu pakkumise pool ehk erakliendi arusaam kinnisvaraturust. Lähikuude arengud tõenäoliselt aga korrigeerivad seda pilti.

Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest.Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara.