EV100: Olümpia ootuses – sangarid ja harrastajad nüüd ning vabariigi algusaastatel

Homme,  9. veebruaril kuulutatakse Lõuna-Koreas Pyeongchangis avatuks XXIII taliolümpiamängud. Statistikaamet võrdleb põgusalt 1924. ja 2016. aastat ning annab ülevaate, missugune oli olukord tipp- ja rahvaspordis.

Tippsport: kergejõustik oli ja on populaarne

Olümpiamängud on nii sportlase kui ka spordisõbra jaoks suursündmus, üritusega kaasnevast meediakärast ei pääse ka spordikauge inimene. 1924. aasta võis spordisõpradele olla erakordselt huvitav – enne suveolümpiamänge Pariisis toimusid esimesed taliolümpiamängud Chamonix’s.

Esimestest taliolümpiamängudest jäid eestimaalased paraku kõrvale. Eesti Spordileht (6.03.1924) tõi võimalike põhjustena välja rahapuuduse ja Eesti sportlaste üsna kehva taseme. Võidušansse ei nähtud ja olümpiaturiste kogemusi korjama ei saadetud. Kuigi ka Pyeongchangist ei julge keegi (kuld)medaleid loota, siis lähetatakse mängudele 22 sportlast.

Pariisis (1924) toimunud suveolümpiamängudel osales Eestist seevastu 44 sportlast, kes esindasid kodumaad väga edukalt. Maadleja Eduard Pütsep tuli olümpiavõitjaks, tõstja Alfred Neuland võitis hõbemedali, tõstjad Jaan Kikkas ja Harald Tammer, kergejõustiklane Aleksander Klumberg ja maadleja Roman Steinberg võitsid pronksmedali.

Viimased suveolümpiamängud toimusid 2016. aastal Rio de Janeiros ja sportlaskoondis oli ligikaudu sama suur kui 92 aastat tagasi – 46 sportlast (nende hulgas kaks varuvõistlejat). Medaleid aga nii palju korjata ei õnnestunud. Sõudmise paarisaeruline neljapaat (Allar Raja, Andrei Jämsä, Kaspar Taimsoo ja Tõnu Endrekson) võitis pronksmedali. Ei maksa öelda, et esineti kehvasti, väikese riigi jaoks on iga olümpiamedal väga suur saavutus.

Spordistatistikat ei jätnud päris tähelepanuta ka Riigi Statistika Keskbüroo – esimene ülevaade ilmus 1930. aastal ja see pööras pilgu eelnenud kümnendile. Muuhulgas toodi välja Eesti rekordite osatähtsus maailmarekordite hulgas. Kui vaadata spordialade kuningannat ehk kergejõustikku, siis 1924. aasta lõpu seisuga oli maailmarekordile kõige lähemal maratonijooksja Jüri Lossmann, kelle toona kehtinud tippmark oli kõigest kümmekond sekundit aeglasem maailmarekordist. 2016. aasta lõpus oli (igivanale) maailmarekordile kõige lähemal kettaheitja Gerd Kanteri saavutus.

Mõnel teisel alal oli Eesti veelgi edukam. Seisuga 1.10.1924 oli Eesti sportlaste nimel 8 maailmarekordit tõstmises. Midagi nõnda uhket praegu ette näidata pole. Muidugi peab arvestama, et tõstmise distsipliine on märgatavalt vähemaks jäänud. Siiski pole Eesti sportlased sel alal päris pildilt kadunud ja raskekaallane Mart Seim püsib maailma tipus.

1924. aastal tehtud küsitluse põhjal valisid Eesti Spordilehe lugejad parimaks sportlaseks kergejõustiklase Aleksander Klumbergi, kelle nimel oli Pariisi olümpiamängudeni maailmarekord kümnevõistluses. Kergejõustiklased olid populaarsed ka 2016. aastal, mil aasta meessportlaseks valiti Rasmus Mägi ja naissportlaseks Ksenija Balta. (2017. aastal valiti aasta meessportlaseks rallisõitja Ott Tänak ja naissportlaseks vehkleja Julia Beljajeva).

Rahvasportlasi on juurde tulnud

Eesti spordikangelaste edu innustas ka rahvast. Riigi ja rahvatervise seisukohalt ehk ongi tippspordist olulisem hoopis see, kuidas rahvas liigub. Spordiharrastajate loendamine aga polnud lihtne toona ega ole ka praegu. 1930. aastal prooviti seda siiski teha ja hinnanguliselt tegeles siis spordiga ligikaudu kümnendik rahvast. Tegeleti näiteks jalg-, korv-, võrk- ja käsipalli, lauatennise, kergejõustiku, liuväljaspordiga, seega olid eriti populaarsed sportmängud. Iseäranis levinud olid need linnas.

Eesti spordiregistri 2016. aasta andmetel oli harrastajaid 157 000. Registri andmetel olid suurima harrastajate arvuga spordialad jalgpall, võimlemine, ujumine, kulturism ja fitness, korvpall ja kergejõustik. On päris kindel, et paljusid metsajooksu harrastavaid või kodus lõuga tõmbavaid eestimaalasi nende hulka arvatud ei ole. Kuigi oma lõbuks (tervise heaks) liikujad on tõenäoliselt ülekaalus, näitab tuhandetesse ulatuv osavõtjaskond rahvaspordiüritustel seda, et väheoluline ei ole ka oma võimete proovilepanek ja kaasmaalastega võrdlemine.

Eesti Spordilehes (31.01.1924) viidatakse Eesti Spordi Keskliidu resolutsioonile: Seisukoht spordi, kui ainuüksi kehalise kasvatuse kohta ei ole õiglane. Sport on üleelatud murrangutest võrsunud hingeline ja impulsiivne enesekaitse tungi avaldus, mis inimest tahtejõu kasvatamise ja kontsentratsiooni, kui ka kehalise tervendamise läbi püüab hoida haiglastesse äärmustesse langemast ja uue tervema tõu ja kultuuri poole sihib.“

See mõte peegeldab arvatavasti ka tollast ajavaimu. Väärtushinnangud on ajas muutunud, võib-olla ka spordi roll selles. Paraku tundub, et sääraseid väärtuseid sport enam ei kanna, pigem nähakse seda meelelahutusena. Õnneks on midagi, mis ei ole kadunud ja loodetavasti ei kao ka tulevikus – see on rõõm liikumisest.

 

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Metoodika

Jooniste puhul on kasutatud sarnast metoodikat, mida kasutas G. Tomberg artiklis „Spordistatistika 1920–30“, mis ilmus Eesti Statistika Kuukirjas aprillis 1930.

Suurandmed eraisikute elektritarbimist mõõtmas ja tühje eluruume kindlaks tegemas

Statistikaamet osaleb Eurostati suurandmete katseprojektis, mille raames uuritakse elektri kaugmõõtjate andmete potentsiaalset kasutamisvõimalust riikliku statistika tootmisel. Kasutades Eleringi andmelao mõõteandmeid aastate 2013–2015 kohta uuris Statistikaamet, kas elektri suurandmete põhjal saaks toota Eesti eraisikute elektritarbimise statistikat ning hinnata registripõhise rahva ja eluruumide loenduse jaoks tühjade eluruumide olemasolu.

Suurandmete kasutamine statistika tegemisel võimaldaks vähendada kulu ühiskonnale, mis tuleneb aruannete esitamisest ja sellega seotud halduskoormusest. Suurandmete kasutamine võimaldaks ka märgatavalt lihtsustada statistika tegemise protsesse ja neid automatiseerida. Suurandmete kasutamise kogemuste saamiseks osaleb Eesti koos Taani, Rootsi, Austria, Portugali ja Itaaliaga Eurostati elektri kaugmõõtjate katseprojektis. Järgnevalt tutvustame katseprojekti esimesi tulemusi. Tegemist ei ole ametliku statistikaga, vaid demonstratsiooniga, milliseid väljundeid oleks võimalik suurandmete abil saada.

Katseprojektile seati kolm eesmärki:

  •  kas elektri mõõteandmete põhjal saaks teha seni küsitluse teel saadud elektrienergia statistikat ettevõtete kohta;
  •  kas elektriandmetest saaks toota kodumajapidamiste elektritarbimise statistikat ja
  •  kas elektriandmetest oleks võimalik tuvastada eluruume, milles elatakse, mis on tühjad või mida kasutatakse periooditi.

Katseprojektis kasutati Eleringi andmelao 2013.–2015. aasta andmeid, mis sisaldavad mõõteandmeid ligi 730 000 mõõtepunkti (elektriarvesti) kohta. Andmestikus on infot sõlmitud lepingute, lepingu omaniku (äriettevõte, eraisik), lepingu kehtivuse, lepinguga seotud mõõtepunkti ja selle aadressi kohta, samuti mõõteandmed. Statistikatöödes kasutatavad andmed anonümiseeritakse Statistikaametis. Andmestikus on mõõteandmeid kokku üle 18 miljardi kirje.

Ettevõtetega seotud mõõtepunkte oli 2015. aastal 12% ja eraisikutega 88%, samas moodustasid ettevõtted 78% ning eraisikud 22% tarbimisest. Järgnevad tulemused kajastavad suurandmete põhjal arvutatud eraisikute elektritarbimise tulemusi ja eluruumide kasutamist püsiva elukohana.

Eraisikute elektritarbimine ja eluruumide kasutamine püsiva elukohana

Leibkondade puhul elektrikasutuse uuringut Statistikaamet regulaarselt ei tee, mistõttu võrdlusandmeid ei olnud. Suurandmete linkimiseks kasutati Statistikaameti leibkondade ja eluruumide tabelit, mis sisaldas leibkonnaliikmete anonümiseeritud infot ja aadressi identifikaatorit. Elektriandmetega sidumiseks leiti leibkonnad, kus aadressi identifikaator ühtis mõõtepunkti omaga ja ainult ühel leibkonnaliikmel oli elektrileping. Nii õnnestus siduda 48% leibkondadest elektritarbimise infoga. Samuti oli võimalik siduda elektritarbimisega eluruumi info, millega saab hinnata näiteks elektritarbimise seotust hoone ehitusaasta ja eluruumi suurusega ning see pakuks võimalust hinnata eluruumi energiatõhusust. Saadud tulemus võimaldaks toota statistikat, mida Statistikaametil ei ole siiani olnud võimalik toota andmete puudumise tõttu.

Samuti hinnati, kas elektriandmete põhjal saaks kinnitada eluruumide kasutamist püsiva elukohana. Leiti tuhandeid aadresse, kus rahvastikuregistri järgi peaksid elama inimesed, kuid elektritarbimine oli 0 või siis vastupidi: oli suur elektritarbimine, kuid registri järgi seal kedagi ei elanud. Seetõttu on andmestikul oluline potentsiaal rahvastiku paiknemise analüüsil täiendava elumärgina.

Eraisikute elektritarbimine kuude kaupa

Kõige enam tarbisid eraisikud 2015. aastal elektrit jaanuaris ja kõige vähem juunis. Jaanuaris tarbiti 36% enam elektrit võrreldes juuniga. Teisel kohal oli elektritarbimiselt detsember. Suhteliselt võrdne elektritarbimine oli märtsis ja novembris (moodustades 82% jaanuari tarbimisest) ning mais ja augustis (moodustades ligi 65% jaanuari tarbimisest).

Eraisikute keskmine elektritarbimine kuude kaupa, 2015

 

Eraisikute elektritarbimine sõltub nädalapäevast ja kellaajast

Nagu võib arvata, on elektritarbimine kõige väiksem öistel tundidel – kõige vähem elektrit tarbiti kolmapäeval kella 02:00 ja 03:00 vahel. Elektritarbimine hakkab järk-järgult suurenema juba kell 05:00. Hommikupoolikul on elektritarbimine suurim vahemikus 06:00–07:00, mil suur osa inimestest ärkab ning alustab hommikuste toimingutega. Kuni pärastlõunani on elektritarbimine kodudes suhteliselt stabiilne ning hakkab taas suurenema 14:00 ja 15:00 vahel, kui paljude päev hakkab juba koolis, trennis, tööl ja mujal lõppema. Õhtune elektritarbimise haripunkt on ajavahemikus 17:00–19:00, mil tarbitakse ööpäeva jooksul ka kõige enam elektrit. Pärast kella 19:00 hakkab elektritarbimine järjest vähenema.

Eraisikute elektritarbimine ühel detsembrikuu kolmapäeval 24 h jooksul, 2015

 

Kui kolmapäeval joonistus välja nii-öelda tööinimese graafik, siis laupäeval, mil enamikul inimestest on vaba päev, on ka elektritarbimine kogu päeva jooksul ühtlasem. Kahe päeva öine (kella 23:00 ja 06:00 vaheline aeg) elektritarbimise muster ja tarbitud elektri hulk on sarnased. Kui kolmapäeval oli hommikupoolne elektritarbimise tipp vahemikus 06:00–07:00, siis laupäeval vastavalt 11:00–12:00. Laupäeva elektritarbimise haripunkt on kella 16:00–17:00 ajal ning pärast seda hakkab elektritarbimine järjest vähenema. Laupäeval tarbiti ligi 10% rohkem elektrit võrreldes kolmapäevaga ning madalaima ja kõrgeima keskmise elektritarbimise vahe oli mõlemal päeval ligi kahekordne.

Eraisikute elektritarbimine ühel detsembrikuu laupäeval 24 h jooksul, 2015

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Tühjad kortermajad

Suurandmeid on võimalik Statistikaametis teiste andmetabelitega linkida ning seeläbi saada uut teadmust. Näiteks saab aadressiinfot ja elektritarbimist linkides tuvastada tühje kortermaju. Statistikaamet uuris, kas oleks võimalik tuvastada vähese elektritarbimisega korteritega kortermaju ja jaotada kortermajad energiatarbimise alusel gruppidesse vastavalt keskmisele kuutarbimisele – 0 kWh, 1–30 kWh, üle 30 kWh. See on üks lihtne näide, milliseid küsimusi saaksid teised riigiasutused Statistikaameti käest küsida ja millele saaks suurandmeid kasutades vastuse anda.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kokkuvõte

Suurandmete kasutamine võimaldaks Statistikaametil mitmekesistada tooteportfelli ja pakkuda olulise administratiivse kuluta täiesti uut statistikat. Eurostati katseprojektist oleme õppinud, et suurandmeid kasutades saame ülevaate majapidamiste elektritarbimisest. Samuti on võimalik siduda elektritarbimisega eluruumi info, mille põhjal saab hinnata näiteks elektritarbimise seotust hoone ehitusaasta ja eluruumi suurusega ning seeläbi hinnata ka eluruumi energiatõhusust. Kasutades elektriandmeid on võimalik jälgida ka rahvastiku paiknemise dünaamikat.

Teisalt nägime ka, et andmestikuga töötades tuleb arvesse võtta, et see kajastab elektrilepinguga seotud subjekti elektritarbimist, kes ei pruugi olla tegelik lõpptarbija. Erinevate registrite sidumisel pidime tõdema registriandmete aadressiinfo ebaühtlast kvaliteeti. Seetõttu muudaks standardiseeritud aadresside kasutamine andmete analüüsi ja ka aadressiinfo uuendamise andmekogus oluliselt efektiivsemaks. Jätkame tööd, et jõuda suurandmetest kvaliteetse statistika tootmiseni. Suurandmed pakuvad võimalust toota statistikat kiiremini ja efektiivsemalt ning see on suund, mille poole Euroopa statistikaametid liiguvad.

Põhjalikum ülevaade Eesti Statistika Kvartalikirjas 4/2017 artiklis „Suurandmed statistikas“ (ilmus 29.12.2017).

 

 

Toomas Kirt, Statistikaameti arenduste ekspert

 

 

 

Helerin Äär, Statistikaameti geoinfo spetsialist

 

Metoodika

Suurandmetena käsitletakse tavaliselt andmeid, mis on mahult suured, mis võivad olla struktureerimata ja mida tekib lühikeses ajavahemikus väga palju. Nende omaduste tõttu ei saa suurandmete töötlemiseks tavaliselt kasutada traditsioonilisi andmetöötlusvahendeid. Suurandmed tekivad tavaliselt mingi protsessi tulemina, mille eesmärk ei ole toota andmeid statistiliseks töötluseks ning see muudab nende analüüsi mõnevõrra keerukamaks. Tuleb näiteks arvestada, et andmed võivad olla kallutatud ja esindada vaid osa populatsioonist ning andmetes võib olla vigu ning need võivad olla selektiivsed ja mittetäielikud. Vaatamata sellele pakuvad suurandmed palju võimalusi.

Animatsioonides on kasutatud ruutkaarti, mille iga 1 km ruudu kohta on toodud keskmine eraisikute elektritarbimine ühes tunnis / kuus. Animatsiooni andmed eraisikute keskmise elektritarbimise kohta kuude kaupa kajastavad 93% eraisikutega seotud mõõtepunktidest ning 24 h animatsioonid kolmapäeva ja laupäeva kohta 81% eraisikutega seotud mõõtepunktidest.

EV100: unustatud nakkushaigused

Kui võrrelda Eesti Vabariigi algusaastatel levinud nakkushaiguseid praegustega, siis on pilt täiesti erinev. Düsenteeria, tüüfuse, sarlakite, leetrite, difteeria, rõugete ja teiste tollaste nakkushaiguste asemel registreeritakse praegu eelkõige ülemiste hingamisteede ägedaid nakkuseid.

Statistikaameti eelkäija, Riigi Statistika Keskbüroo 1930. aasta väljaandes „Rahvastik ja tervishoid Eestis“ seisab: „Mitmesuguste haiguste hulgas, missugused inimesi tabavad, on nakkushaigustel eriline tähtsus, kuna nad oma kiire ja taudikujulise levimisega suurt kahju võivad sünnitada rahva seas, viies hauda rohkel arvul elanikke ja põhjustades nende töövõimetust, sageli mitte ainul ajutist, vaid ka alalist.“ Sajand on pikk aeg. Arstiteaduse kiire arengu ja vaktsiinide kasutuselevõtu tõttu on nakkushaiguste levik viimase saja aasta jooksul tundmatuseni muutunud ja paljud tollased nakkushaigused peaaegu unustuste hõlma vajunud. Eesti Vabariigi juubeli auks tasub kunagi olnut jälle meenutada.

Sagedasemad nakkushaigused vabariigi algusaastatel

Ajutine Valitsus võttis 1919. aasta veebruaris vastu määruse, mille järgi tuli registreerida 21 nakkushaigust (tollal nimetusega „külgehakkavad haigused“). Esimese aasta jooksul registreeriti kokku 10 873 haigusjuhtumit. Kõige rohkem (30%) oli nende seas verist kõhutõbe ehk düsenteeriat, mida registreeriti aasta jooksul 3284 korral ehk 31 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Teised sagedamini registreeritud nakkushaigused olid sarlakid (2100), leetrid (1754) ja plekiline soetõbi ehk plekitüüfus (1232).

Vabadussõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel oli Eestile iseloomulik nakkushaiguste taudikujuline levimine. Taudide tõttu võis mõne haiguse levik järjestikustel aastatel hüppeliselt muutuda. Kui vaadata näiteks 1920. aasta andmeid, siis leiab verise kõhutõve alles teiselt kohalt, sest selle kõrval puhkes samal aastal teine ja veelgi suurem taud – plekiline soetõbi, mida registreeriti üle kolme korra rohkem kui aasta varem.

Sagedasemad nakkushaigused tänapäeval

Terviseamet registreerib nakkushaiguste registris 59 nakkushaiguse andmeid. 2016. aastal kanti registrisse kokku 192 489 haigusjuhtumit. Seega on sajandi jooksul märgatavalt pikenenud registreeritavate nakkushaiguste nimekiri ja suurenenud haigusjuhtumite arv. Õnneks ei tähenda suurem haigusjuhtumite arv kasvanud ohtu, sest paranenud on ka oskus nendega toime tulla.

Erinevalt vabariigi algusaastatest, mil sagedasemad nakkushaigused võisid aastati erineda, on nüüd välja kujunenud selge liider – ülemiste hingamisteede ägedad nakkused. 2016. aastal registreeriti neid 170 116 korral ehk 1293 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Sellised nakkused hõlmasid 88% aasta jooksul registreeritud nakkushaigustest. Tegemist ei olnud erandliku aastaga, vaid kogu viimase kümnendi kohta võib öelda, et kümnest registreeritud nakkushaiguse juhtumist üheksa on ülemiste hingamisteede ägedad nakkused.

Sagedasemad nakkushaigused olid 2016. aastal veel gripp (8584 haigusjuhtumit), tuulerõuged (5846), puukborrelioos (1420) ja suguliselt levivad klamüüdiahaigused (1275). Niisiis on levinumate nakkushaiguste esikümme sajandi jooksul väga palju muutunud. Ainus haigus, mis oli kümne sagedasema nakkuse hulgas nii 2016. aastal kui ka pea sajand tagasi, asub esikümne lõpus. Sarlakeid on praegu küll märksa vähem, kuid mullu registreeriti neid siiski 280 korral.

 

 

 

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Blogiloo analüüsis kasutatud vabariigi algusaastate andmed pärinevad Riigi Statistika Keskbüroo väljaannetest „Eesti demograafia. Vihk III. Tervishoid Eestis“ (1925) ja „Eesti demograafia. Vihk IV. Rahvastik ja tervishoid Eestis“ (1930). Ülevaade nüüdisaja nakkushaigustest on koostatud Terviseameti andmete põhjal.

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Kogumikus käsitletakse veel järgmisi terviseteemasid:

  • Arstide arv on sajandi jooksul rohkem kui kümnekordistunud. Varasem meeste amet on praegu valdavalt naiste kanda.
  • Haiglate arv ei ole väga palju muutunud, küll aga on need varasemast suuremad.
  • Apteekide arv on kolmekordistunud. Varem domineerinud maa-apteekide asemel asub praegu suurem osa apteekidest linnas.

 

Üks pudel õlut kuus läks kaotsi

Hinnatõus seostub lõpptarbija jaoks eelkõige negatiivse nähtusega ning viimasel ajal on iseäranis palju poleemikat tekitanud alkohoolsete jookide hinnatõus. Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetele toetudes uurime, mida tähendab alkohoolsete jookide hinnatõus lõpptarbija jaoks.

Pärast paariaastast hinnastabiilsust tõi möödunud aasta tagasi hinnatõusu. Sissetulekud on kasvanud ning mõõdukas üldine hinnatõus ei ole üleliia proteste tekitanud. Küllaltki palju kära on tekitanud aga mootorikütuste ja alkohoolsete jookide hinnatõus. Nende valdkondade ühiseks nimetajaks on see, et kummalgi juhul on osa hinnatõusust tingitud valitsuse aktsiisipoliitikast. Hiljuti toimunud ning lähitulevikus planeeritavad (varasemate aastatega võrreldes) suhteliselt järsud aktsiisitõusud on kaasa toonud palju vastumeelsust ning alkohoolsete jookide puhul otsustati aktsiisitõusu määra mõnevõrra vähendada.

Jättes kõrvale diskussiooni teemal missugune aktsiisimäär oleks optimaalne, vaatame hindade kallinemisest tingitud mõju lõpptarbijale. Missugust mõju avaldas lõpptarbija rahakotile 2017. aasta hinnatõus? Selleks vaatame leibkonnaliikme (nende hulgas on ka lapsed) keskmisi kulutusi kululiigiti ning neis toimunud muutusi.

Kõige värskemad leibkonnaliikme kulutuste andmed kirjeldavad 2016. aastat. Seega saame võrrelda, kui palju mõjutas lõpptarbija rahakotti 2017. aasta hinnatõus, eeldades, et tarbimise iseärasused (tarbijate eelistused, kogused jms) olid samasugused kui 2016. aastal. Kuigi antud arvudesse tuleks suhtuda tinglikult, toimuvad muutused tarbimismustrites pigem pikema perioodi jooksul, mistõttu andmeid võib suurusjärkude hindamiseks paslikuks pidada küll.

Leibkonnaliige kulutas 2016. aastal keskmiselt 4891 eurot. Võttes arvesse, et tarbijahinnaindeks tõusis 3,4% (ning kui muud tarbimist puudutavad tegurid jääksid samaks), suureneksid kulud 166 euro võrra. Suurima kululiigi – toidu ja alkoholita jookide (kus hinnad kasvasid 5,7%) – puhul tähendaks see 65 euro suurust kasvu.

Kui vaadata ühte enim kõneainet pakkunud kululiiki, siis 2016. aastal kulutas leibkonnaliige alkohoolsetele jookidele keskmiselt 108 eurot. Tuleb arvestada, et leibkonna eelarve uuringus võivad andmed alkohoolsete jookide kohta olla alahinnatud, kuna inimesed võivad anda ebatäpseid vastuseid ostmise ja tarbimise kohta. Seega hindame praegusel juhul tegelikke kulutusi kaks korda suuremaks. Arvestades, et 2017. aastal kallinesid alkohoolsed joogid 8,4%, tähendaks see muude tingimuste samaks jäädes seda, et leibkonnaliige maksab aastas juurde 18 eurot (ehk 1,5 eurot kuus). Ei hakka hindama, kas seda on vähe või palju. Alkohoolsete jookide mõistes tähendab see 2017. aasta puhul kas liiter viina või kohver (24 x 0,33 ml) õlut aastas (või pudel õlut kuus). Kui neid Eestist osta.

Kasutades sama loogikat ning 2016. aasta tingimusi, vaatame ka seda, mis toimuks 2018. aastal juhul, kui hinnatõus oleks veelgi kiirem ning alkohoolsed joogid kallineksid näiteks 10%. Võrreldes 2017. aastaga tähendaks see leibkonnaliikme kohta aastas täiendavalt enam kui 23 eurot (ehk kaks eurot kuus).

Miks meile hinnatõus nii vastumeelne on? Üks võimalikke põhjusi peitub inimeste vastumeelsuses kaotuste suhtes (antud nähtust tutvustasid teadusmaailmas Daniel Kahneman ja Amos Tversky). Lihtsustatult, hinnatõusu (või sissetuleku vähenemist) nähakse kaotusena, hinnalangust (või sissetuleku kasvu) võiduna. Ehk siis, näiteks 100-eurone täiendav sissetulek (või samaväärne hinnalangus) toob kaasa 100 ühikut rahulolu. Sissetuleku vähenemine 100 euro võrra või samaväärne hinnatõus toob kaasa aga rohkem kui 100 rahuloluühiku vähenemise. Kaotusega kaasnev rahulolu vähenemise tunne pakub märgatavalt tugevama emotsiooni kui samasuguse võiduga kaasnev rahulolutunne.

Üks asi on hinnatõus siseturul. Tarbijatel on vabadus valida ning muude tingimuste samaks jäädes valivad nad sealt, kus on odavam. Isegi siis, kui see koht asub piiri taga. Viimasel ajal toimunud hinnatõusude (ning seetõttu hindade erinevuse suurenemise) tulemuseks on alkoralli Läti suunal, mille tagajärjel aktsiisitulu laekub plaanitust vähem ning lõunapiiri naabruses tegutsevad kauplused vaevlevad käibe languse käes. Üks kaotsiläinud õlu kuus on liigseks osutunud (eriti kui Läti mõistes tähendab see juba kahte pudelit)…

Pahameel on igati mõistetav. Möödunud aasta(te)st meelde jäänud lemmikõlle hinna asemel vaatab nüüd vastu märksa suurem hinnanumber ning me teame juba ette, et järgmistel kuudel tõuseb see veelgi. Rohkem “kaotada” ei taha keegi, isegi siis, kui selle kaotuse suurus ei olegi nii märkimisväärne. Hoolimata kõigest tekib ikkagi kahtlus, et äkki õlle- ja viinahind ei kuulugi kõige tõsisemate murede hulka.

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

 

EV100: Mida ennustab väliskaubandushoroskoop?

Statistikaameti andmetel on väliskaubanduses olukord sajandi jooksul omajagu muutunud: kui 1924. aastal veeti Eestisse kaupu enamasti Saksamaalt, Suurbritanniast ja Venemaalt, siis 2016. aastal Soomest, Saksamaalt ja Leedust.

Eesti on avatud väikeriik ja majanduslikus mõttes sõltub riigi käekäik suurel määral välismaistest kaubanduspartneritest. Kui maailmamajandusel läheb hästi, siis läheb Eestil samuti hästi. Kui maailmaturul on majanduslangus, siis kannatame ka meie. Majanduslik edu on aga heaolu (st sotsiaalse kindlustatuse, palgakasvu, karjääri, muretu pensionipõlve, hea meditsiinisüsteemi jms) alus. Seega peab realistlike tulevikuplaanide tegemiseks süvenema väliskaubanduses toimuvasse. Mida sealsed märgid näitavad?

Tuleviku ennustamiseks on hea vaadata minevikku. Praeguse Eesti majanduse võrdlusbaasiks on mõistlik kasutada Eesti esimesest iseseisvuse perioodist aastat 1924, mil Eesti majandus oli pool kümnendit vabalt arenenud ja teatud tasakaalupunkti saavutanud. Muutused olid toimunud, kuid uued proovikivid seisid veel ees. Nii on see ka praegu.

1924. aastal veeti Eestisse kaupu peamiselt Saksamaalt (36,6%), Suurbritanniast (14%) ja Venemaalt (12,8%). Praegu on need riigid (2016. aasta andmete põhjal) Soome (13%), Saksamaa (11%) ja Leedu (9,5%). Pea saja aasta jooksul on muutunud riikide piirid ja toodang, kuid siiski saab leida sarnaseid mustreid.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eesti kauba peamised tarbijad ehk ekspordipartnerid olid 1924. aastal Suurbritannia (33,5%) ja Saksamaa (22,6%). Praegu saadame oma kaupu eelkõige Rootsi (17,9%) ja Soome (16%). Seega on siin toimunud oluline muutus – praegu on Eesti oma toodangule leidnud kliendi kodu külje alt, muutunud lokaalsemaks, lähemal tarbijaturgudele. Pakutav on ka mitmekesisem.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

1924. aastal toodi sisse eelkõige toiduaineid – üle kolmandiku kogu sisseveost. Välja viidi peamiselt kiudaineid ja tekstiilitooteid (41,2%). Praegu tuuakse sisse elektrimasinaid ja -seadmeid (17,8%) ning transpordivahendeid (10,7%), arvestataval hulgal ka toidukaupu (10,6%). Välja viiakse jällegi elektrimasinaid ja -seadmeid (21,5%), kuid ka puitu ja puittooteid (10,2%).

Rahvusvahelises plaanis on olukord muutunud. 1924. aastal oli Eesti põllumajandusriik, kellest hakkas saama tekstiiliga tegelev maa, praegu on Eesti elektrooniliste seadmete allhankemaa. Enda äratoitmisega tuleb riik ehk pisut paremini toime, kasutatakse rohkem oma metsariigi eelist ning toodetakse keerukamaid asju, kuid samas oma lõppkaubamärki ehk Eestis toodetut välisturgudel vähem. Kui mõnes tipptelefonis on sees Eestis kokku pandud elektrooniline ime või välismaise tootja mööbel on tegelikult Eestis kasvanud puidust, siis seda kahjuks tootesildilt lugeda pole võimalik.

Kuidas on lood üle võimete elamisega? 1924. aastal veeti kaupu sisse 8,2 miljardi marga eest ja eksporditi 338 miljoni marga võrra väiksema summa eest. Seega oli väljavedu 4% võrra sisseveost väiksem. 2016. aastal imporditi 13,5 miljardi euro eest ja Eesti väliskaubandus­bilanss oli miinuses 1,6 miljardi euro ehk ligi 12%-ga.

Eksporti ületav import tähendab üldjuhul üle jõu elamist (võrreldes teenimisega kulutatakse rohkem). Selles mõttes on majanduse praegune seis umbes kolm korda vähem talupojalikult alalhoidlik kui 1924. aastal. Kas see on ka otsene kurjakuulutava ajajärgu või allakäigu eelhoiatus, on rakse öelda. Ettevaatlik tuleb aga olla ja teatud konservatiivsus tuleviku hindamisel ei ole kindlasti kurjast.

Teisiti öeldes näitab välismajandushoroskoop, et taevas on mõningaid tumedavõitu pilvi, kuid paanitseda ka ei maksa. Eks enamikule ju meeldivad välismaised autod, televiisorid, köögitehnika, nutitelefonid ja muu taoline kraam. Neid tooteid Eestis õigupoolest ei tehtagi, isegi kui tahaks kodumaist eelistada ja väliskaubanduse tasakaalu selle kaudu parandada. Ja kui olukord majanduses peaks ikkagi väga vihmale pöörama, siis on võimalik mõnest välismaisest vidinast ka lahti öelda, et nii rohkem talupoja tarkuse radadele tagasi pöörata. Veelgi enam, palju räägitakse sellest, et tänapäeva niivõrd tugevalt põimunud riikide majanduste tingimustes väliskaubanduse puudujäägil enam sellist olulist rolli ei ole. Elame, näeme.

 

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

 

EV 100: edulugu surmade statistika kaudu

1922. aastal oli Eestis 1000 surmajuhtumi kohta alla aastaste laste surmasid 171. Aastal 2016 oli see näitaja 2. 1922. aastal oli Eestis iga 1000 surmajuhtumi kohta 93 vähemalt 80-aastase inimese surma. Aastal 2016 oli see näitaja 463. Surmad on teema, millest juubelite (sh 100. aastapäeva) puhul pole ehk kohane rääkida. Ometi jutustab surmade statistika 100-aastase Eesti suurest edust: võib-olla on tegu Eesti selle perioodi suurima edulooga.

Peatanud kord turist tänaval eestlase ja küsinud: „No kuidas teil siis ka läheb? Milline on suremus Eesti riigis?“ Eestlane süganud kukalt ja kostnud: „Eks ta ole ikka samasugune nagu teie riigis ja kõigis teistes riikides: 100%.“ Turist hakanud seletama: „Meil suremus küll 100% ei ole …“ Eestlane ei viitsinud rohkem kuulata ja küsinud: „Kas teil leidub siis inimesi, kes küll sünnivad, aga ära ei suregi?“ Turist vaadanud eestlasele rumala näoga otsa, teinud suu lahti … aga selle aja peale oli eestlane juba rahulikult minema kõndinud.

Eestlane armastab rääkida riigi edusammudest igal ajal, aga eriti vabariigi 100. aastapäeva eel. Põhjusi edusammudest rõõmu tunda on kindlasti palju, aga natuke üllatav on, et Eesti suurimaid edusamme saab mõõta suremusstatistika kaudu. Järgnevalt mõned näited EV 100 väljaandest surmade kohta. Et raamatus esitatu vastu huvi säiliks, siis tuuakse siin sama materjal teistsugusel kujul.

Joonisel on surmade jagunemine vanuserühma järgi 1000 surnu kohta. Näha on surmade vanusstruktuuri märgatav muutumine. 1922. aastal oli surmade vanusstruktuuris oluline koht kuni 1-aastaste laste surmadel, aga samuti oli surmade osatähtsus arvestatav kõikides vanuserühmades. 2016. aasta struktuuris on kuni aastaste laste surmade osatähtsus pea olematu ja vabariigi algusaastate struktuuriga võrreldes on märkimisväärselt väike surmade osatähtsus kõigis vaadeldavates vanuserühmades 50–59-aastasteni välja. Muidugi on ka ühe noore inimese surm liiga palju, aga …

Oluline on tähele panna, et vabariigi algusaastate surmade struktuuris on vähemalt 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus väiksem kui vanuserühmas 50–59, 60–69 ja 70–79: vähemalt 80-aastaseid oli nii vähe, et selle rühma surmad olid suhteliselt harvemini esinev nähtus.

Esitatud joonise põhjal saab demograafide keeles öelda, et Eestis on märgatavalt vähenenud imikusurmade arv ja pikenenud inimeste eluiga. Viimast väidet tõestab joonis sellega, et üle 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus kõigis surmades läheneb poolele, olles 1922. aastal alla 10%.

Kui minna demograafide terminoloogiast välja, siis räägib joonis Eesti edusammudest meditsiinis, sotsiaalhoolekandes, majanduses ja veel paljudes teistes valdkondades. Muidugi on Eestiga analoogsed protsessid toimunud kõikides arenenud riikides, kuid see ei vähenda sugugi Eestis toimunud positiivsete muutuste tähtsust.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikust leiab ka surma põhjuste kirjelduse. Eriti märkimisväärne on, et epideemiate ja nakkavate haiguste osatähtsus surma põhjustes on esikohalt kaugele taandunud. Sellel faktil on oluline seos surmade vanusstruktuuri muutusega, aga samuti kõneleb see Eesti riigi edusammudest eespool mainitud valdkondades.

Eesti edusammude märkamiseks ei pea surmastatistikas minema 100 aastat tagasi. Vaid mõne nädala eest teatati, et liikluses hukkunute arv oli 2017. aastal rekordiliselt väike, aga see teema ei leia Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikus käsitlemist.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi peaaegu iga surm on suuremal või vähemal määral tragöödia, kõneleb Eesti surmade statistika Eesti Vabariigis toimunud ja toimuvatest positiivsetest muutustest.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

EV100: mets ja metsarahvas

Nii mõnigi leiab, et eestlased on metsarahvas. Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi metsarahvaks pidada küll. Ometi ei tähenda see elukohaga seotud nähtust, vaid kirjeldab pigem hingeseisundit: tõeliselt metsas elab kaduvväike osa eestimaalasi. Rohkem elatakse linnades.

Peamisi metsaga seotud küsimusi on, kas Eestis raiutakse metsa liiga palju. Arvamusi on seinast seina. Siinkohal veidi statistikat, mis ilmub ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul välja antavas kogumikus metsa kohta.

  • 1927. aastal oli Eestis metsamaa pindala 945 883 hektarit ja see moodustas vabariigi üldpindalast 20,5%.
  • 2016. aastal oli metsamaa pindala Eestis 2,3 miljonit hektarit ja see moodustas vabariigi pindalast veidi rohkem kui poole ehk 51%.
  • 1927. aastal oli metsarikkaim piirkond Kirde-Eesti, kus asuvad Alutaguse metsad. Nii mõneski sealses vallas oli metsamaad üle 50% valla pindalast (Venevere 59%, Mustajõe 58%, Vaivara 52%).
  • 2016. aastal oli metsasus kõige suurem Surju vallas Pärnumaal ja Hiiu vallas Hiiumaal, kus metsamaa pindala moodustas 80% valla pindalast.
  • 1924. aasta metsasuse kaardilt on näha, et oli omavalitsusüksuseid, kus metsasus oli üle 40%.
  • 2016. aasta metsasuse kaart näitab, et pea 72%-l Eesti omavalitsusüksustest on metsasus üle 40%.

Eesti metsasus aastal 2016 on vabariigi algaastatega võrreldes tunduvalt suurem. Esmalt tekib kahtlus, et see on tulnud põllu- ja aiamaa ehk haritava maa vähenemise tõttu. Statistika seda ei kinnita, vaid näitab, et haritava maa pindala ja osatähtsus pole pea saja aasta jooksul eriti muutunud. Märkimisväärselt on vähenenud hoopis looduslike rohumaade osatähtsus. Kas see on hea või halb, seda ei oska öelda. Kindel on see, et kinnises süsteemis on millegi suurenemine võimalik ainult siis, kui midagi vastukaaluks väheneb.

Hingeseisundeid riiklik statistika veel ei mõõda. Kas eestimaalased olid vabariigi algusaastatel praegusest rohkem metsarahvas, seda on statistikul keeruline öelda. Lihtne on aga öelda, et 1922. aasta rahvaloenduse ajal olid eestimaalased maa- ja põllurahvas: 75,8% elas maal ja 59% tegeles põllumajandusega. Praegu elab kaks kolmandikku eestimaalasi linnalistes asulates ja põllumajanduse ning metsandusega tegeleb vähem kui 4% kõigist hõivatutest. Ei ole teada, kas see on metsarahvale hea või halb, aga põllupidamisega tegelevate inimeste vähenemine on ilmselgelt muutus, mille vastu ei saa. Võib-olla on aga lootust säilida metsainimesena, kui suudame hoida väärtusi, mis meid seni ausalt teeninud on.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.