Kolmandaid lapsi sünnib järjest rohkem

Värskelt avaldatud sündide andmetest selgus, et 2018. aastal kasvas teise ja kolmanda lapse sündide arv peredesse. Eriti just kolmandana oma perre sündinud laste arv, keda oli kokku 2818. Seda on 530 last rohkem kui aasta varem ja üle 800 lapse võrra enam kui 2014. aastal, mil kolmanda lapse sündide arv oli vaadeldud 10 aasta väikseim. Kolmandate laste osatähtsus oli 2014. aastal 15%, kuid 2018. aastal juba 20%. Viimati sündis ligikaudu sama palju kolmandaid lapsi aastal 1990 (3043).

Kui vaadata neljanda ja rohkemate laste sündide osatähtsust kõigist sündidest, siis siin olulist muutust ei paista. Nende sündide osatähtsus on olnud 6% kõigist sündidest. Kokku moodustasid kolmandate ja rohkemate laste sünnid 2018. aastal 26% kogu sündidest.

joonis_1

Sündimust uurides on oluline arvestada ka naiste vanuselise jaotusega. Kõige enam sünnitavad praegu naised vanuses 27–33. Igal aastal saab selles vanusevahemikus lapse kümnest naisest üks ning praegu on see vanusrühm õnneks veel suur. Sellest nooremate naiste vanusrühmad on kolmandiku võrra väiksemad, mis toob juba paari aasta pärast kaasa paratamatu sündide arvu languse. Tingimusel, et keskmine laste arv naise kohta ei muutu.

Kogu vaadeldud perioodi jooksul on näha, et 25–34-aastaste hulgas on kolmandate laste sündide arv peredesse kasvanud ja 2018. aastal on kasv teinud eriti järsu hüppe. Vanemas vanusrühmas (35–39-aastased) on kasv ebaühtlasem, kuid 2018. aastal toimunud muutus tuleb siiski selgelt nähtavale.

joonis_2_2

Kuigi laste planeerimine sõltub kahe lapsevanema hoiakutest ja võimalustest, on ka riigil täita siin oluline roll, pakkudes materiaalset kindlustunnet ja väärtustades naise rolli ühiskonnas. Kui varem oli kolmanda lapse saamine pere jaoks majanduslikult suur risk ja vaesusesse langemise tõenäosus tõusis järsult, siis alates 1. juulist 2017 kehtestatud lasterikka pere toetuse tõusu tulemusel kasvas kolme- ja enamalapselistele peredele mõeldud toetus enam kui kahekordseks.

Ilmselt ei ole 1,5 aastat kehtinud toetus siiski ainus sündide kasvu põhjus, sest kolmandate laste sündide arv on kasvanud alates 2016. aastast ja 30–34-aastaste seas algas kasv juba aastast 2015. Põhjuseks on tõenäoliselt ka riigi majanduslik stabiilsus, kuna laste arv peredes suurenes ka eelmise majanduskasvu ajal.

Alis TammurRohkem infot statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur

Külade rahvaarv jõudis kaardile

Statistikaameti kaardirakenduses avaldati Eesti linnade, alevite ja külade rahvaarv seisuga 1. jaanuar 2019. Eestis oli 4712 asustusüksust. Püsielanikke polnud neist 73 külas.

Asustusüksuste elanike arv

  • kuni viis elanikku 344 asustusüksuses
  • 6–10 elanikku 349 asustusüksuses
  • Üle 1000 elaniku 102 asustusüksuses

Need arvud ei ole kahe aastaga eriti muutunud. Näiteks aastaringselt asustamata külasid oli eelmisel aastal samal ajal 71.

Kõige rohkem, 23 asustamata küla oli Võru maakonnas. Saaremaal oli neid 16 ning Hiiu, Harju ja Pärnu maakondades 8. Asustamata külad on enamasti väikesed, alla 2 km2 pindalaga, kus ongi mõni üksik talu. Sageli asuvad sellised külad olulistest teedest kaugel. Mitte ühtegi asustamata küla ei olnud Lääne, Rapla, Jõgeva, Viljandi, Valga ja Põlva maakondades.

Aastatel 2017–2019 suurenes rahvaarv kõige rohkem Harju ja Tartu maakonnas, täpsemalt Tallinnas ning Tartus koos naaberasulatega. Nende hulgas kasvas rahvaarv enim Tallinna Kesklinna linnaosas. Rohkem kui 1000 inimese võrra kasvas rahvaarv veel Haabersti ja Lasnamäe linnaosades. Rohelisi laike näeb kaardil veel, kuid enamasti jäävad nad ikkagi maakonnakeskuste ja suuremate maanteede lähedusse.

Suurim väheneva rahvaarvuga asustusüksus oli Narva linn, mille elanikkond vähenes kahe aastaga 1881 inimese võrra. Ka Kohtla-Järve suuremate linnaosade Järve ja Ahtme ning Sillamäe linna elanikkond vähenes rohkem kui 500 inimese võrra.

Üldiselt vähenes rahvaarv kõige rohkem maakonnakeskustes ja teistes väikelinnades ning maakondade äärealade asulates. Enamikus asulates oli rahvaarvu muutus siiski väike ja 66% asulates jäi vahemikku –4 kuni +4.

Piirkondlik rahvaarvu muutus, 2017–2019muutus_2017_2019 (002)

Alis TammurRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur

Ülle Valgma

Metoodika

Asustusüksuste alla kuuluvad külad, alevikud, alevid, linnaosad ja linnad. Rahvaarvu hulka ei ole arvestatud neid inimesi, kelle elukoha asustusüksust ei olnud rahvastikuregistris märgitud. 2019 aastal oli neid 2207, mis on alla 0,2% elanikkonnast.

 

Eesti leibkonna eluruumidega kaasnevad probleemid

„Õnnelik on see, kes on õnnelik oma kodus,“ on öelnud Lev Tolstoi. Kuidas tunneb eestimaalane end oma kodus ja mis talle kõige enam muret valmistab? Heidame pilgu sellele, milliseid probleeme Eesti leibkonnad seoses oma eluruumidega kõige enam tunnetavad.

Blogiloos räägime lähemalt hinnangutest, mida inimene ise oma eluruumi puhul probleemiks peab ja mis talle muret valmistab.

Kõige enam morjendab eestimaalasi eluruumi ümbritsev saaste ja sinna kostev müra. Mürana käsitletakse nii naabritelt kui ka väljast kostvat liigset müra näiteks liiklusest, äritegevusest või ümberkaudse tööstusega seoses. Saaste eluruumi ümbruses märgib saastatud õhku või muid keskkonnaprobleeme nagu suits, tolm, ebameeldiv lõhn ning saastatud vesi.

Viie aasta jooksul on õnneks näha olukorra paranemist. Kui 2013. aastal väitis iga neljas eestimaalane, et tema eluruumi kostab müra, siis 2018. aastal tunnetas müra iga viies eestimaalane. Samuti on viie aastaga vähenenud eluruumi ümbritseva saaste tajumine – 2013. aastal tegi ümbritsev saaste muret igale neljandale eestimaalasele, 2018. aastal aga pisut enam kui igale kuuendale.

2013. aastal tunnetas iga kaheksas eestimaalane, et tema eluruumi seinad, põrand või vundament on rõsked. Sama suur hulk inimesi leidis, et eluaseme läheduses on probleeme kuritegevuse, vägivalla või vandalismiga. 2018. aastaks langes oma eluruumi seinte, põrandate või vundamendi rõskuse probleemi tundvate inimeste hulk 3,6 protsendipunkti võrra ehk seda tundis iga üheteistkümnes elanik. Eluruumi lähedal kuritegevuse, vägivalla või vandalismiga probleeme tundvate inimeste hulk langes 2018. aastaks veelgi enam, 5,1 protsendipunkti võrra ehk see valmistas muret igale kolmeteistkümnendale inimesele meie hulgast.

Viie aasta jooksul on inimestele kõige vähem muret tekitanud läbilaskev katus ja ebapiisav valgus. Kõige enam vähenes nende inimeste hulk, kelle jaoks on muret valmistanud saaste eluruumi ümbruses.

probleemid aastate lõikes
Eesti erinevates piirkondades tunnetavad inimesed oma leibkonna eluruumiga seonduvaid probleeme mõnevõrra erinevalt.

Kirde-Eesti leibkonnad on kõige rohkem kimpus saaste ja müraga, seda muret rõhutab peaaegu iga kolmas inimene. Võrreldes muu Eestiga, on Kirde-Eestis elavatele leibkondadele suuremaks mureks ka probleemid kuritegevuse, vägivalla või vandalismiga eluaseme läheduses, mida tunnetab 13,8% leibkondadest.

Kõige vähem toovad eluruumidega seotud probleeme välja Lääne-Eesti leibkonnad. Kui võrrelda leibkondi Kirde- ja Lääne-Eestis, siis silmatorkav erinevus on nende leibkondade arvus, kes tunnevad muret kuritegevuse, vägivalla või vandalismi üle eluaseme läheduses. Kirde-Eestis on selliseid leibkondi neli korda enam kui Lääne-Eestis. Kõige vähem probleeme on Kirde-Eesti elanikel tilkuvate katustega: 1,8%-l leibkondadest laseb eluaseme katus läbi, mis on poole vähem kui Eestis keskmiselt.

Kui üldiselt on kõigis Eesti piirkondades kaks kõige teravamat probleemi eluruumi kostuv müra ja saaste eluruumi ümbruse, siis erandiks on siin Kesk-Eesti inimesed, kes toovad kõige sagedamini esile hoopis rõsked seinad, põranda või vundamendi.

probleemid piirkondadesRõõm on tõdeda, et võrreldes viie aasta taguse ajaga on eestimaalaste jaoks vähenenud nende leibkonna eluruumidega seotud probleemide arv üldiselt kui ka iga eespool välja toodud murekoha osas eraldi.

„Ela sa kükakil või käpakil, ela kui tahes kehvasti oma kodus — oma päävarju all ikka parem kui teiste kõrval,“ ütleb eesti vanasõna. Omaenese kodus on alati parem kui mujal ning õnneks on eestimaalaste endi hinnangud oma eluruumi tingimustest aja jooksul igast küljest paranenud.

Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2018. aastal osales uuringus ligi 6100 leibkonda. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all. Eestis on statistikatöö „Eesti sotsiaaluuring“ avaliku huvi peamine esindaja Sotsiaalministeerium.

Anu ÕmblusRohkem infot Statistikaameti analüütik Anu Õmblus

 

 

Eesti eksportiva majandusüksuse portree 2004 vs 2018

Saamaks ülevaadet, kas ja kuidas on Eesti eksportijate tegevust mõjutanud Euroopa Liitu kuulumine, analüüsisime, milline on eksportijate peamine tegevusala ning mitu toodet, mitmesse välisriiki ja millise keskmise väärtuse eest Eesti majandusüksus eksportis. Loos on analüüsitud 2004. ja 2018. aastal Intrastati valimis olnud või tolli kaudu eksportinud Eesti registrikoodiga majandusüksuste andmeid.

Eesti eksportija eksporditegevuse näitajad

Keskmiselt eksportis Eesti ettevõte 2004. aastal kolme toodet ühte sihtriiki kokku 785 000 euro eest ning tal oli kaheksa hõivatut. Kuna ekspordi väärtuse mediaan on 27 000 eurot, siis võib öelda, et pooled eksportijad vedasid välja sellest väiksema, pooled suurema summa eest. 2018. aastal oli keskmisel eksportijal ekspordikorvis samuti kolm toodet, kuid ta vedas neid kahte sihtriiki keskmiselt kokku 2,5 miljoni euro eest ning hõivatute arv oli vähenenud kuueni. Ekspordi väärtuse mediaan 2018. aastal oli 223 000 eurot.

2004. aastal vedas ühte toodet Eestist välja kolmandik eksportijaid. Samas eksportis neljandik majandusüksustest kaheksat ja enamat toodet. Kuigi ühe toote ekspordil keskendub ettevõte konkreetse toote väljaveole on mitme toote (ja turu) puhul riskid rohkem hajutatud. 2018. aastal eksportis vaid ühte toodet 30% ning kaheksat ja enamat toodet 31% eksportijatest.

joonis_1-tulpdiagramm

Kui 2004. aastal müüs kaupa ühele välisturule veidi rohkem kui pool eksportijatest, siis 2018. aastal oli neid 46%. Seega on aastatega kasvanud kauba eksportimine mitmesse välisriiki ehk kui 2004. aastal eksportis kuude ja enamasse riiki 11% eksportijatest, siis 2018. aastal oli neid juba 21%.

joonis_2-tulpdiagramm

Eesti eksportija tegevusala järgi

2004. aastal oli enim eksportijaid hulgi- ja jaekaubanduse (42%) ning töötleva tööstuse (37%) tegevusaladel. Teistel tegevusaladel oli eksportijate osakaal kuni 5%. Hulgi- ja jaekaubanduse valdkonnas tegutsev majandusüksus eksportis 2004. aastal keskmiselt 354 000 euro eest ja peamiselt ainult ühele turule. Töötlevas tööstuses tegutsevate majandusüksuste tüüpiline eksportija müüs nelja toodet kahele välisturule keskmiselt 1,5 miljonit eurot eest.

2018. aastal oli hulgi- ja jaekaubanduses tegutsevate majandusüksuste osatähtsus tõusnud kahe protsendipunkti võrra ehk 44%-ni. Tema ekspordikäive oli tõusnud üle 1,4 miljoni euro. Samal ajal leiti ka uusi sihtturge ehk eksporditi peamiselt kahele välisturule. Töötlevas tööstuses tegutsevate majandusüksuste osakaal oli 2018. aastal 34%. Nende keskmine ekspordimaht oli 4,1 miljonit eurot. Selle valdkonna tüüpiline eksportija müüs kolmele välisturule kolme toodet. Teistel tegevusaladel oli eksportijate osakaal kuni 6%.

Eesti eksportija töötajate arvu järgi

Ühe või kahe hõivatuga eksportivad majandusüksused moodustasid 2004. aastal 23% eksportijate koguarvust. 2018. aastal oli selliseid majandusüksuseid juba 36%. Suurettevõtteid üle 250 hõivatuga oli mõlemal võrreldud aastal 2% eksportijatest. Samuti oli mõlemal aastal iga seitsmes eksportija väikese suurusega ettevõte, kus on kuni 19 hõivatut. Keskmise suurusega ettevõtteid, kus on 20 kuni 249 hõivatut oli 2004. aastal 28% ja 2018. aastal 27% kõigist eksportijatest.

joonis_3-tulpdiagramm

Kui majandusüksuses oli kuni kaks hõivatut, oli keskmine ekspordikäive ühe majandusüksuse kohta 2004. aastal 156 000 eurot ja kolme kuni üheksa hõivatuga 162 000 eurot. Hõivatute arvu suurenedes kasvas majandusüksuse ekspordikäibe väärtus veelgi nii et 50–249 hõivatuga majandusüksuses, oli keskmine ekspordikäive 2,6 miljonit eurot ja suurettevõtetes (üle 250 hõivatuga) juba 10,8 miljonit eurot. 2018. aastal tõusis ekspordikäibe väärtus veelgi ehk 50-249 hõivatuga ettevõtte keskmine ekspordikäive oli 10,2 miljonit eurot ja suurettevõtetel ületas 27 miljoni euro piiri.

Mida rohkem on eksportival majandusüksusel hõivatuid, seda mitmekesisemalt ta ekspordib. Võrreldes 2004. aastaga, on mikroettevõtted (1-9 hõivatut) 2018. aastal oma eksporditavat tootevalikut mitmekesisustanud. Näiteks kui 2004. aastal oli 1-2 hõivatuga majandusüksuse ekspordikorvis üks toode, siis 2018. aastal juba kaks ning 3-9 hõivatuga majandusüksused on keskmiselt suurendanud oma eksporditavate toodete arvu kahelt kolmele.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et üldiselt on Eesti eksportijad selle 15 aasta jooksul oma välisturgude ja seal müüdavate toodete arvu mitmekesistanud. Seda soovil hajutada majandusüksuse ekspordi riske. Samas on vähenenud keskmine hõivatute arv majandusüksuses, mis võib tuleneda sellest, et eksportijad on oma ekspordi- ja tootmisprotsesse muutnud efektiivsemaks.

Mirgit_SillaRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Mirgit Silla

Mõisted

Mediaan – asendikeskmine, mis asub järjestatud arvude reas täpselt keskel, sellest mõlemale poole jääb võrdne arv elemente. Mediaani kasutatakse selliste ridade keskmiste leidmisel, milles on ebatüüpiliselt suuri või väikeseid ääreelemente (Mereste 2003: 603).

Eksport – Eestis toodetud kaupade väljavedu, välismaalt sisse toodud kaupade väljavedu (re-eksport), kaupade ajutine väljavedu nende töötlemiseks välisriigis, kaupade taasväljavedu pärast töötlemist Eestis ning välisriikide vee- ja õhusõidukite varude tarned. Ei hõlma transiiti ega teenuseid.

Eksportija – majandusüksus, kes ekspordib tooteid, kas kolmandatesse riikidesse või majandusüksus, kes ekspordib kaupu Euroopa Liidu riikidesse (juhul, kui nende käive ületas statistilise läve). 2004. aastal oli lähetamise läveks Euroopa Liitu miljon krooni (63 911,6 eurot) ja 2018. aastal 130 000 eurot.

Hõivatud – kõik ettevõttes töötavad isikud olenemata nende töönädala pikkusest. Hõivatute hulka ei arvestata pikka aega töölt puudujad (lapsehoolduspuhkusel ja ajateenistuses viibijad jt).

Majandusüksused – väliskaubandustehinguid tegevad üksused: ettevõtted (sh äriühingud, füüsilisest isikust ettevõtjad) ja kasumitaotluseta üksused (mittetulundusühingud, sihtasutused, riigiasutused, kohaliku omavalitsuse asutused, avalik-õiguslikud üksused).

Allikad

Mereste, U. (2003). Majandusleksikon I. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Emadus täna ja eile

Kui palju erinevad tänased sünnitajad oma emade ja vanaemade põlvkonnast?

Tihti räägitakse nagu valitseks Eesti sündimuses erandlik olukord, kus naised sünnitavad järjest hilisemas eas, kuid läbi aja ongi sünnitusiga olnud erinev. Lähiminevikus, ajal, mil sündisid praegu sünnituseas olevad emad, oli tõesti periood, kus sünnitamine oli jäetud põhiliselt väga noorte naiste ülesandeks. Kuulsin hiljuti lugu hea tuttava kohta, et kui ta 1970ndate keskel 29-aastasena oma esimest last läks sünnitama, oli arst paberitesse tema vanuse taha kirjutatud märkuse „vana“. Umbes siis algaski Eestis 20-aastane periood, kus enamik lapsi sündis naisel enne 25. eluaastat. Veel 1960ndatel oli selliseid sünnitajaid kolmandik ja 1930ndatel veerand. Praegu on vaid 14% sünnitajatest nooremad kui 25 ja keskmine sünnitaja on 30-aastane.

Seega võib öelda, et kuigi emadus on aja jooksul muutunud, on naise fertiilsele eale pandud looduse poolt piirid ja neid lõputult edasi lükata ei saa. Võrreldes tänaseid sünnitajaid nendega, kes sünnitasid rohkem kui 100 aastat tagasi on vähenenud laste arv naise kohta, kuid pikenenud nende oodatav eluiga. Tänavu saabuvat emadepäeva tähistavatel naistel on keskmiselt kaks last naise kohta, sõltumata sellest, kas nad sünnitasid oma lapsed vahetult peale teist maailmasõda või taasiseseisvusajal.

Eesti ema ülevaade

1. jaanuar 2018 seisuga olid 77% Eestis elavatest naistest emad, mis on kolmandik kogurahvastikust ja keskmine ema on 56 aastat vana. Kõigist emadest on vaid 1% nooremad kui 25-aastased ning rohkem kui 60% emadest on 49-aastased ja vanemad.

Lapsed, kelle ema on nooremad, kui 25-aastased võivad tunda ennast kõige erilisematena, sest praegu kõigist naistest vanuses 15–24 on emasid ainult 8%. Enamasti on nad vallalised ja vaid veerand neist on abielus (võrdluseks, et ilma lasteta samas vanuses naistest on abielus vaid 2%). Igal aastal saab emaks mõni väga noor naine, 14–15-aastane ja on aastaid, kus emaks on saanud ka 13–aastased. Keskmiselt on 15–24-aastastel emadel üks või kaks last ja need on naised, kelle enamik lapsi on veel sündimata.

25–34-aastastest naiste seas on emasid 57%. See on praegu kõige tavapärasem sünnitamise vanus ja keskmiselt saab aastas lapse kümnest naisest üks. Sellesse vanusrühma jääb nii keskmise esmasünnitaja vanus (27–28-aastane) kui üldse keskmise sünnitaja vanus (29–30-aastane). Viimastel aastatel sünnitab see vanusrühm umbes 2/3 lastest. Järelikult ei ole ka nende emade laste arv kaugeltki praegu kindel. Ametliku perekonnaseisu järgi on selle vanusrühma emadest pooled vallalised ja 43% abielus.

35–44-aastaste naiste hulgas on emad suures enamuses – 87% kõigist selles vanuses naistes. Keskmiselt on neil 2,0 last, kuid nende arv tõuseb, sest viimastel aastatel on umbes viiendik kõigist sündidest just selle vanusrühmas. 2015. aastal sündis 35–39-aastastel naistel esmakordselt rohkem lapsi kui 20–24-aastastel. Umbes tosina aastaga on nende naiste sünnitamise aktiivsus muutunud poole suuremaks. Viimase 25 aasta jooksul on sünnitaja keskmine vanus tõusnud viie aasta võrra, see on toimunud ajal, mil praegu 35–44-aastased emaks said. Teoreetiliselt võib leida näiteid, kus lühikese perioodi jooksul võib kahest klassiõest üks saada esmakordselt emaks ja teine vanaemaks.

01

45–54-aastastest naistest on 91% emad ja keskmiselt on neil emadel 2,1 last. Nende naiste emaks saamine algas koos laulva revolutsiooniga ja jätkus väga madala sündimusega 1990ndatel. 1980.–1990. aastatel sünnitanud naistest said pooled oma lastest enne 25. eluaastat ja on praeguseks suures osas juba vanaemad. Sellesse vanusesse jääb sündimuse teine vanuseline äärmus, kus põhiliselt saadakse oma lapsed hiljemalt 46. eluaastaks, kuid üksikjuhtudel ka vanuses 47+. Abielus on neist emadest täpselt pooled (50%).

55–74-aastaste naiste hulgas on osatähtsuselt kõige rohkem emasid – 92%, kuid emade keskmine laste arv on sarnane eelmise uuritud vanusrühmaga (2,1). Selle vanuserühma naised on saanud emaks alates 1960.ndatest, mil oli kombeks sünnitada enamasti 25–34-aastaselt. Siin vanusrühmas on emadest vaid 7% vallalised. Peaaegu pooled neist on abielus, 27% lahutatud ja 18% lesed.

75–aastastest ja vanematest on 90% emad. Nende laste sündimine jäi 1940.– 1970. aastatesse. Perioodi varasematel aastatel sünnitati pigem kahekümnendate keskpaigas ja lõpus, aga ka 30ndatel. Alates 1960ndate lõpust alustati emaks saamisega aga järjest varem. Nende emade hulgas on levinuim perekonnaseis lesk (52%).

02

Laste arv sõltub ka paljust muust kui ema vanusest ja laste saamise ajal valitsenud sündimuse trendidest. Näiteks eestlastel on keskmiselt rohkem lapsi, kui siin elavatel teistest rahvustest naistel. 35-aastastel ja vanematel eesti rahvusest emadel on keskmiselt 2,1–2,2 last (kõigub natuke vanusrühmades) ja teistest rahvustest naistel 1,7–1,9 last. Laste arv sõltub ka naise elukohast. Linnas elavatel sama vanusgrupi emadel on keskmiselt 1,9 last, kuid maal elavatel 2,3–2,5. Oluline näitaja on ka haridustase: kõrg- ja keskharidusega emadel on keskmiselt 2,0 last, kuid põhiharidusega emadel 2,6.

Loos antud emade demograafiliste näitajate ülevaade klassifitseeris ja lihtsustas emadust, kuid tegelikult on igal emal oma isiklik lugu, kus väljatoodud näitajatel on oma väike roll.

Alis TammurRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur

Kui aktiivsed on noored kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel?

Üks noorte ühiskondliku aktiivsuse näitaja on osalemine valimistel. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on noortel hääletamisõigus alates 16. eluaastast ja volikokku kandideerida saavad nad alates 18. eluaastast.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised olid viimati 15. oktoobril 2017. Valimiste infosüsteemi andmetel kandideeris 79 kohaliku omavalitsuse 1729 volikogu kohale kokku 11 804 inimest. Nendest 771 olid valimiste päeval 18–26-aastased. Noorte kandideerimisaktiivsus ehk kandidaatide osatähtsus samaealisest rahvastikust oli 0,6%, mis oli üldisest kandideerimisaktiivsusest ligi kaks korda väiksem. Aktiivsemad olid kandideerimisel noormehed, keda oli kandidaatidest ligi 2/3.

Aktiivsemad noored kandideerijad tegutsesid just väiksemates maakondades. Võru maakonnas oli kandideerijate osatähtsus neli korda suurem kui kõige madalama aktiivsusega Harju ja Tartu maakonnas. Noorte kandideerijate osatähtsus samaealiste hulgas oli kõige suurem Rõuge, Kadrina, Setomaa, Saku, Alutaguse ja Peipsiääre vallas, kus kandidaatide osatähtsus oli üle 2%.

Noorte kandidaatide osatähtsus rahvastikus_2

Noortest kandidaatidest osutus valituks 37: neist 27 mehed ja 10 naised. Noori valiti 30 kohaliku omavalitsuse volikogusse, mis tähendab, et 49 volikogus ei ole mitte ühtegi noort liiget. 25 volikogus on üks noor volikogu liige, Tartu linna-, Tõrva valla-, Türi linna- ja Viljandi vallavolikogus on kaks noort liiget ning Viljandi linnavolikogus neli noort.

Kas ja mille poolest kohaliku omavalitsuse volikogu kandidaadid erinevad eakaaslastest?

Kandidaatide võrdlemisel sama vanusegrupi noortega selgus, et kandidaadid on eakaaslastest haritumad, õpivad rohkem ja on aktiivsemad ka tööturul. Vaatasime noori kahes vanuserühmas: 18–21-aastased, kes põhiliselt veel õpivad ja 22–26-aastased, kes siirduvad juba tööturule.

Omandatud haridustasemelt olid 18–21-aastastest kandidaatidest peaaegu 70% vähemalt keskharidusega, mis ületas tunduvalt eakaaslaste üldist haridustaset (56% vähemalt keskharidusega). 22–26-aastastest kandidaatidest oli 34% kõrgharidusega, mis oli 7,5 protsendipunkti rohkem kui samas vanuserühmas kokku.

KOV valimistel osalenud

Kõrgeim omandatud haridustase ei näita noorte haridustaseme kohta tervikpilti, sest suur osa noortest alles omandab haridust: 18–21-aastastest 58% ja 22–26-aastastest 24%. Valimistel kandideerinud noored edestasid eakaaslasi ka hariduse omandamisel: 18–21-aastastest kandidaatidest õppis 73% ja vane­mast rühmast 33%.

Õppurite suurest osatähtsusest hoolimata on volikogu kandidaadid eakaaslastest aktiivsemad ka tööturul. Noorema vanuserühma kandidaatidest oli 74% 2017. aasta jooksul teinud lühemat või pikemat aega palgatööd (eakaaslastest 65%) ja vanemast rühmast 88% (eakaas­lastest 76%).

Täpsemalt saab kohaliku omavalitsuse valimistel osalevatest noortest lugeda „Eesti piirkondlik areng 2018. Noored Eestis“ kogumiku artiklist „Noored kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel“. Artiklist saab lugeda ka Viljandi linnavolikogu kolme noore liikme mõtteid, kuidas on kulgenud noorte tee poliitikani ja volikokku.

Kaja SõstraRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Kaja Sõstra

 

Metoodika

2017. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandideerimise ja hääletamise andmed pärinevad valimiste infosüsteemist. Noorte ehk valimispäeval (15. oktoober 2017) 18–26-aastaste kandidaatide andmed on küsitud päringuga. Noorte kandidaatide võrdlemiseks sama vanuserühma kõigi noortega on kasutatud andmekogude (Eesti hariduse infosüsteem, töötamise register, maksukohustuslaste register) ja Statistikaameti andmeid. Vanuserühmad on moodustatud arvestades vanust valimispäeval. Elukoht on kandidaatidel kohalik omavalitsus, kuhu nad kandideerisid ja ülejäänud noortel registreeritud elukoht seisuga 01.01.2018.

Mis maa see on, siin pole ühtki mäge…

Statistikaamet uuris, kui suure osa moodustavad meie valdade ja linnade pindaladest suuremad maakatte tüübid nagu mets, põllu- ja aiamaa, rohumaa ning märgalad. Selgub, et metsa osatähtsus on suurim Saarde vallas, põllu- ja aiamaa osatähtsus Rakvere vallas, märgalade osatähtsus Kastre vallas ning rohumaid on osatähtsuselt enim Kihnu saarel.

Ühes hiljutises blogipostituses tõdesime, et suur osa Eestimaast on asustamata. Nüüd olekski paslik vaadata, mis asustamata maa peal aset leiab ehk milline on Eesti ja selle omavalitsuste topograafia ning millised kõlvikud* Eestimaad katavad?

Vaata erinevate kõlvikutüüpide osatähtsusi valdades ja linnades siit.k6lvikud_blogigraafika_100pxKõlvikute koosseis, märts 2019

Maa-ameti andmetel on Eesti pindala veidi enam kui 45 300 km². Üle poole sellest ehk ~ 23 400 km² on kaetud metsaga. Metsa osatähtsus on suurim Saarde vallas (74%), seejärel Hiiumaa vallas (69%) ning kolmandana Anija vallas (68%). Valdadest on metsa osatähtsus väikseim Rakvere vallas (30%) ning linnadest Maardus (8%), Sillamäel (10%) ja Rakveres (14%).

Loogiliselt mõeldes võiks eeldada, et linnades on metsa vähem ja valdades rohkem, kuid pärast viimast haldusreformi on osad linnad omandanud väga suured pindalalised mõõtmed ning nende haldusalasse kuulub nüüd rohkem erinevaid kõlvikuid. Näiteks on 79 omavalitsusüksusest metsasuse osatähtsuselt kaheksandal kohal Narva-Jõesuu linn, millest  mets moodustab 63%. Samuti pindalas võitnud Paide, Haapsalu ning Pärnu linnades on metsa osatähtsus ligi pool linna kogupindalast.

Aga vaatame metsa osatähtsuse kõrvale ka absoluutseid pindalalisi mõõtmeid. Arvestades ruutkilomeetreid, moodustavad metsarikkuse TOP3 Saaremaa vald (1600 km²), Alutaguse vald (940 km²) ning Saarde vald (790 km²). Alla 2 km² on metsa pindala Sillamäe, Loksa, Rakvere ja Maardu linnades.

Haritava maa alla jääb ligi veerand Eesti pindalast, pindalalt kokku umbes 10 700 km². Haritava maa alla kuuluvad antud analüüsis põllud ning aianduslik maa. Suurim on haritava maa osatähtsus Rakvere vallas (52%) ning Nõo ja Luunja vallas (mõlemas 45%). Kõige vähem on haritavat maad Maardu, Tallinna ning Sillamäe linnades, kus põllu- ja aiamaa osatähtsus on 1% või alla selle.

Pindalalt on haritavat maad enim taaskord Saaremaa vallas (520 km²). Seejärel Viljandi (480km²) ja Järva (460 km²) valdades. Haritava maa pindala on väikseim peamiselt linnades, näiteks on Loksa, Sillamäe, Võru ja Tallinna linnas ning Ruhnu vallas haritavat maad alla 1 km².

Märgalade (sood ja rabad) alla jääb ligi 3400 km², mis on 7% kogu Eesti pindalast. Suurim on märgalade osatähtsus Kastre vallas, moodustades viiendiku kogu valla pindalast. Teisel ja kolmandal kohal on Pärnu linn ning Alutaguse vald, kus märgalade all on 18% omavalitsusest. Märgalad puuduvad täielikult Loksa linnas. Alla 1% on märgalasid näiteks Kohtla-Järve, Võru ja Sillamäe linnas ning Viimsi, Toila ja Ruhnu vallas. Pindalalt on märgalasid enim Alutaguse, Lääneranna ning Põhja-Sakala vallas (vahemikus 200–260 km²).

Rohumaaga on kaetud 5% Eesti pindalast, kogupindalaga 2500 km². Rohumaid on osatähtsuselt enim meie saartel, – Kihnus (29%) ja Ruhnus (20%) ning Harku vallas (17%). Kõige väiksem on rohumaa osatähtsus Tallinnas – vaid 2% linna pindalast. Rohumaa pindala on jällegi suurim Saaremaa vallas (170 km²), millele järgnevad Lääneranna vald ning Lääne-Nigula vald (vahemikus 100–110 km²).

* Kõlvik – ühetaolise majandusliku kasutuse ja/või loodusliku seisundiga katastriüksuse osa (Maakatastriseadus §2).

Kõlvikute andmed on pärit Eesti topograafia andmekogust seisuga märts 2019.

Helerin_ÄärRohkem infot Statistikaameti geoinfo spetsialist Helerin Äär