Jõulude ajal on sünnipäev 9600 eestimaalasel

Statistikaameti andmetel on jõululaupäeval sünnipäev enam kui 3300 Eesti elanikul, jõulu esimesel pühal 3200 ja jõulu teisel pühal ligi 3100.

Rahvasõna ütleb „Jõululaps, õnnelaps“. Nimelt pidavat jõuluõhtul sündinud tooma õnne nii vanematele kui ka nende enda elutee olevat õnnerohke. Jõuluaeg on eriline aeg ning enamikule inimestele on ka nende sünnipäev eriline päev.

Jõululaste sünd on aja jooksul vähenenud

Vanasti sündis jõulude ajal rohkem lapsi kui tänapäeval. Enne 1958. aastat oli igal kümnendal detsembris sündinul sünnipäev jõulude ajal (24.–26. detsember). Sealt edasi on aga jõululaste osatähtsus vähenenud ning viimase kahekümne aasta jooksul (1998–2017) detsembris sündinutest on jõulude ajal sünnipäev igal kaheteistkümnendal.

Kui detsembris sünniks tuhat last ja iga päev sünniks ühepalju lapsi, siis sünniks päevas 32 last, ehk päeva keskmine sündimus oleks 3,2% kuu sündidest. Seega kui sünnib sellest vähem lapsi, on päeva keskmine sündimus väiksem, ja kui rohkem, siis suurem. Varasematel kümnenditel sündis jõululapsi rohkem kui neid sünnib praegu. Enne 1958. aastat oli detsembris sündinute hulgas kõige rohkem esimesel jõulupühal sündinuid (3,5%), keskmisest natuke rohkem oli ka neid, kes sündisid jõululaupäeval (3,4%). Sealt edasi ongi jõulupühade ajal kõige populaarsem päev sündimiseks jõululaupäev. Perioodil 1958–1977 ja 1978–1997 sündis jõululaupäeval rohkem lapsi kui on päeva keskmine sündimus detsembris. Viimase kahekümne aasta jooksul (1998–2017) on detsembri sündide hulgas jõululaupäeval sündinuid 3%, esimesel ja teisel jõulupühal aga vastavalt 2,6% ja 2,5%. Seega võib öelda, et aja jooksul on jõululaste hulk mõnevõrra vähenenud. Samas on sel perioodil detsembrikuus sündinute hulgas rohkem neid, kes on sündinud jõulude järgsel ajal, st 28. ja 29. detsembril (vastavalt 3,6% ja 3,5%).

Populaarsemad aastad

Pühad on sattunud detsembri kõige populaarsemaks sünniajaks vaid mõnel aastal. Viimase 60 aasta jooksul on detsembris sündinutest jõululaupäeval sündinud kõige rohkem lapsi 2008. ja 1982. aastal, esimene jõulupüha oli populaarseim 1981. ja 1969. aastal ning teine jõulupüha aastal 1962.

Praegu jõulu ajal sünnipäeva tähistavate inimeste seas on kõige rohkem neid (73 inimest), kes nägid ilmavalgust 1982. aasta 24. detsembril.

Häid pühi ja palju õnne kõigile jõuluaja sünnipäevalastele!

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

Millise mustri koob Eesti oma keskkonda

Veel mäletavad paljud inimesed aega, kui vanaemad kudusid uusi kindaid vanadest kampsunitest harutatud lõngast. Mustritriibud tehti kenamatest värvilistest lõngajuppidest, mis olid nii lühikesed, et mujale ei kõlvanud, materjal oli kallis ja töö nõudis rohkem aega ja vaeva. Tänapäeval on selline kindakudumine muutunud üksikute tegijate hobiks, sest kõike saab poest lihtsalt ja kiiresti, see aga iseloomustab meie tootmis- ja tarbimismustreid, mis jätavad jälje meid ümbritsevasse keskkonda.

ÜRO seatud üleilmne säästva arengu eesmärk „Säästev tootmine ja tarbimine“ keskendub säästliku tootmise ja tarbimise tavadele, ressursside tõhusamale kasutamisele ja tegevusele, mis vähendab inimmõju keskkonnale ja ka tervisele. [i]

Üleilmse eesmärgi „Tagada säästev tarbimine ja tootmine“ suunal liikumist on keeruline hinnata. Eestis on selles valdkonnas mõõdikud seotud jäätmete tekke vähendamise ja ringlussevõtuga ning hea keskkonnamajandamise näitajatega. Nende näitajate seire annab aimu, kui suure jälje me keskkonda jätame ja juhib mõtted ka sellele, millise keskkonnasurve mustri oleme kudunud  või milline on sinu enda säästlikkust tunnustav keskkonnamärgis.

Statistikaameti andmetel oleme mitmete säästva tarbimise näitajate osas (olmejäätmete ringlussevõtt, ohtlike jäätmete taaskasutus ja jäätmete teke) Euroopa Liidu riikide seas kehvemate hulgas.

Viimase kümne aasta lõikes on paranenud olmejäätmete ringlussevõtu ja keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamise näitajad. Jäätmete tekke ja ohtlike jäätmete taaskasutuse trendid on aga läinud kehvemaks.

Eestis on majanduskasvu ja sissetulekute suurenemisega suurenenud tarbimine ning selletõttu on kasvanud mõnevõrra ka olmejäätmete teke kodumajapidamisest. Positiivne on siiski see, et olmejäätmeid tekib vähem mujal (nt kaubanduses ja teeninduses) ning et ringlusse võetud olmejäätmete osatähtsus kogu olmejäätmete tekkest on suurenenud. Siiski oli olmejäätmete liigiti kogumise näitaja 2016. aastal viimase kümne hulgas Euroopa Liidus.

Põlevkivi kaevandamine, jäätmeteke ja ohtlike jäätmete taaskasutus on seotud Eesti energiatootmise erinevate tahkudega. Põlevkivi kaevandamise maht aastas on püsinud 10–16 miljoni tonni piires viimasel kahel kümnendil. Nii fossiilse loodusvara kaevandamine kui ka jäätmete teke elaniku kohta on Euroopa Liidu riikide seas kõrged. Samas on väike ohtlike jäätmete taaskasutus. Valdava osa ohtlikest jäätmetest moodustab põlevkivielektrijaamade tuhk, mille teiseseid kasutusalasid alles otsitakse.

Järjest rohkem ettevõtteid rakendab aga integreeritud keskkonnajuhtimissüsteemide ja tõendavad oma keskkonnasäästlikku tegevust vastavate sertifikaatidega: Eestis sertifitseeriti esimesed ISO 14001 organisatsioonid 1999. aastal, sellest alates on keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamine Eesti organisatsioonides olnud tõusuteel ja 2017. aasta lõpu seisuga on kehtivaid ISO 14001 ja EMAS sertifikaate kokku 587. Lisaks on Eestis kasutusel mitmed rahvusvaheliselt levinud teenustele ja toodetele antavad lihtsamad keskkonnajuhtimissüsteemid ja ökomärgised, mille saamiseks peab ettevõte samuti tõendama oma keskkonnasäästlikku tegevust.

Kuigi üldine suund on ka Eestis on võetud ringmajanduse printsiipide rakendamisele,  lisanduvad igal aastal keskkonda järjest suuremad kogused jäätmeid ja ohtlikke jäätmete taaskasutuse osakaal võrreldes 2002 aastaga väheneb. Siiski on positiivne olmejäätmete ringlusse võtu kasv.

Olmejäätmete teke ja ringlusse võtt 2000-2016:

22Täpsemalt loe veebikogumikust

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda: veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

Eneli Niinepuu

 

 


Eneli Niinepuu
, ekspert

Kaia Oras

 

 


Kaia Oras,
juhtivanalüütik

[i] ÜRO tegevuskava 2030 on seadnud üleilmse eesmärgi rakendada säästva tarbimise ja tootmise programmide kümneaastane raamistik. Programmi sisu on loodusvarade säästev majandamine ja tõhus kasutamine. Tähtis on ka vähendada toidujäätmeid poole võrra, samuti tuleb vähendada toidu kadu kogu tootmis- ja tarneahelas. Eraldi on tegevuskavas esile toodud kemikaalide ja kõigi jäätmete keskkonnaohutu käitlemisvajadus, et vältida nende sattumist keskkonda (õhku, vette, pinnasesse), ennetades seega inimeste tervise kahjustamist. Jäätmete teket tuleb vältida ja vähendada, võtta neid ringlusse ja taaskasutada. Omaette tegevuseesmärk on kaotada raiskavat tarbimist soodustavad fossiilkütusetoetused. Tegevuskavaga innustatakse ettevõtteid tegutsema säästvalt ja teavitama sellest oma tegevusaruannetes. Riigiasutusi kutsutakse üles korraldama rohelisi riigihankeid, et suurendada ettevõtete ja kõigi inimeste teadlikkust säästvast arengust.

 

Kolmel inimesel neljast on ühistransport hästi kättesaadav nii linnas kui ka maal

Statistikaameti andmetel on ühistransport hästi kättesaadav 76%-le Eesti elanikest. Seejuures ei erine oluliselt linna -ja maapiirkondade olukord – linnalistes piirkondades on hea kättesaadavus ühistranspordile 76%-l ja maapiirkondades 75%-l elanikest. 100% ehk kõigil elanikel on hea ühistranspordi kättesaadavus koguni 610-s asustusüksuses.

Ühistranspordi olulisuses ei pea tänapäeval kedagi ülemäära veenma. Siiski kujutagem korraks ette ühiskonda, kus ühistransporti ei eksisteeri – kuidas läheme hommikul tööle, kuidas saavad lapsed lasteaeda ja kooli, kuidas läheme õhtul sõprade juurde või nädalavahetusel vanavanemaid külastama? Kui kõik sõidaksid isiklike autodega, meenutaks me tänaseid tipptunni ummikuid pealinnas kui „vanu häid aegu“, sest liikluses oleks sellisel juhul täielik kaos või lausa seisak.
Kui hetkel on aktuaalne pigem see, kas ühistransport peaks olema tasuta või tasuline, siis võib paljudele (eriti maapiirkondades elavatele) inimestele olla veelgi olulisem, et ühistranspordi teenust nende elukoha ümbruses üldse pakutakse.

Ühistransport on oluline aspekt ka uut eluaset soetades. Toimiv ühistransport muudab eluaseme  kindlasti atraktiivsemaks ning mõjutab kinnisvara hinda.
Järgnevalt on analüüsitud ühistranspordi kättesaadavust ühel oktoobrikuu nädalal hindamaks teenuse kättesaadavust Eesti inimestele.

Analüüs

7.10.2018 seisuga oli Eestis ligi 16 700 ühistranspordi peatust, kust umbes 15 000 väljus ühistransport. Kõige enam toimus vahemikus 8.10–12.10.2018 (kellaajast sõltumatult) väljumisi Tallinnas Estonia peatusest (suunaga Estonia pst – 960 väljumist päevas. Teisel ja kolmandal kohal olid Väike-Õismäe peatused (mõlemas suunas) – 949  ja 941 väljumist päevas. Üle 800 väljumise päevas toimus veel seitsmest peatusest.

Kaart1

Linnalistes piirkondades on ligi 690 900 inimesel hea kättesaadavus ühistranspordile, moodustades kogu linnastu rahvastikust 76%. Maapiirkondades on hea kättesaadavus ühistranspordile 75% elanikest ehk 303 100 inimesel. Eestis kokku teeb see kogurahvastikust ligi 76%, kellel on hea kättesaadavus ühistranspordile. Tulenevalt analüüsis sätestatud hea kättesaadavuse kriteeriumitest ei ole ühistransport hästi kättesaadav igale neljandale Eesti elanikule.

Ühistranspordi kättesaadavus asustusüksustes

Alljärgneval joonisel on toodud ühistranspordi kättesaadavus asutusüksuste kaupa. 100% ehk kõigil elanikel on hea ühistranspordi kättesaadavus koguni 610s asustusüksuses, mis kõik liigituvad maapiirkondadeks.

Selliseid asustusüksuseid, kus on küll olemas nõutud kriteeriumitega peatus(ed), kuid ühelegi elanikule pole see piisavalt lähedal, on kokku 558 ning neis elab kokku 17 600 inimest, moodustades kogu rahvastikust 1%.

Kaart3

Vaata ühistranspordi kättesaadavust asustusüksustes ka Statistikaameti kaardirakendusest

Kollasega on joonisel tähistatud asustusüksused, kus ei ela rahvastikuregistri järgi ühtegi elanikku või asustusüksused, kuhu ei jää ühtegi peatust, mis vastaks nõutud kriteeriumitele. Viimaseid on kokku veidi üle 1200 ning seal elab 73 100 inimest, moodustades kogu rahvastikust 5,5%. Näiteks Uuri külas, kus elanike arv on ligi 180, ei ole ühtegi ühistranspordi peatust (isegi nõuetele mittevastavaid) ja ka naaberkülade peatused ei asu piisavalt lähedal, et ühistranspordi teenus elanikeni hästi kättesaadav oleks.

Milline on kättesaadavus suuremates linnades? Tallinnas on kõige parem ühistranspordi kättesaadavus Lasnamäe linnaosas (99%) ning teistest halvem Pirita linnaosas (79%). Tartu linnas on ühistransport hästi kättesaadav 94%-le elanikest. Tartu linna asustusüksustest on ühistransport kõigile elanikele kättesaadav Ilmatsalu alevikus, Kandikülas ning Tähtvere külas. Kehvem on kättesaadavus aga näiteks Ilmatsalu külas (37%) ning Märja alevikus, kus ühtegi peatust nõutud kriteeriumitega ei ole (rakendusid linnalise piirkonna kriteeriumid).

Kas kättesaadavus sõltub asustusüksuse suurusest ja elanike arvust? Nii ja naa. On üsna palju neid asustusüksuseid, mis oma väiksuse tõttu tagavad ühistranspordi väga hea kättesaadavuse peaaegu kõigile elanikele. Samas on ka palju neid väikeseid asustusüksusi, kus nõutud kriteeriumitega ühistranspordi peatusi üldsegi ei ole.

Vaadates seost elanike arvu ja ühistranspordi kättesaadavuse vahel, siis on ka siin erisusi. Kõige suurema elanike arvuga asustusüksus on Lasnamäe linnaosa, kus 99%-le elanikest on ühistransport hästi kättesaadav. Samas näiteks Saue ning Jõgeva linnades, kus elanike arv on üle 5000, nõutud kriteeriumitega ühistranspordi peatusi ei ole. Tuleb aga arvestada, et hea ja halva kättesaadavuse vahel on antud analüüsis õhuke piir. Näiteks Jõgeva ei täitnud kriteeriumit seetõttu, et ühes tunnis oli vaid üks väljumine, kriteeriumid nõudsid aga vähemalt kahte väljumist. Selliseid olukordi on kindlasti ka paljudes teistes asustusüksustes.

Ühistranspordi kättesaadavus omavalitsustes

Järgneval joonisel on näidatud ühistranspordi kättesaadavust omavalitsuspõhiselt. Kõigil elanikel on hea kättesaadavus ühistranspordile vaid Loksa linnas, tulenevalt selle linna väiksusest ja maapiirkonna kriteeriumist. Inimesed elavad lähestikku kompaktselt suhteliselt väikesel pindalal ehk kõigi inimesteni jõudmiseks ei ole vaja palju ühistranspordi peatusi. Üle 90% inimestele on hea kättesaadavus ühistranspordile veel Tallinna (96%), Narva-Jõesuu (95%), Tartu (93%) ning Pärnu linnas (92%).

Kaart2

Vaata ühistranspordi kättesaadavust omavalitsustes ka Statistikaameti kaardirakendusest

Vähem kui 20%-l elanikest on ühistransport hästi kättesaadav Haapsalu (6%), Sillamäe (13%) ning Võru (19%) linnades. Kui Sillamäe ja Võru linnad on eraldiseisvad asustusüksused ehk linnade koosseisus on vaid üks asustusüksus, siis Haapsalu linna kui omavalitsuse koosseisu kuulub lisaks Haapsalu linnale veel ka kaks alevikku ja 56 küla.

Kihnu, Ruhnu ning Vormsi vallas ei ole uuringu põhjal ühelgi inimesel head kättesaadavust ühistranspordile. See aga ei tähenda, et saartel ühistransport täiesti puuduks, näiteks Vormsil on bussiliiklus olemas.

Kokkuvõte

Kokkuvõtlikult võib järeldada, et kolmel inimesel neljast on hea kättesaadavus ühistranspordile ning seda nii linnalistes kui ka maalistes piirkondades. Ühistranspordi kättesaadavus ei ole seotud asustusüksuse pindala või seal elavate elanike arvuga. On üsna palju asustusüksuseid, mis oma väiksuse tõttu tagavad ühistranspordi väga hea kättesaadavuse peaaegu kõigile elanikele, kuid on ka neid väikseid asustusüksuseid, kus nõutud kriteeriumitega ühistranspordi peatusi üldse ei ole. Tuleb aga arvestada, et „head“ ja „halba“ kättesaadavust võib mõnel juhul eristada vaid üks ühistranspordi väljumine.

Helerin Äär
Helerin Äär, Statistikaameti GIS-spetsialist

Metoodika

Ühistranspordi kättesaadavuse analüüsimiseks on vaadeldud ajavahemikus 8.–12.10.2018 toimunud ühistranspordi sõite (aluseks Maanteeameti andmed). Analüüs on teostatud tuginedes siseriikliku teenuste kättesaadavuse eksperdi Veiko Sepa poolt koostatud kättesaadavuse hindamise kriteeriumitele. Vaatluse all oli maantee– ja raudteetransport (bussi-, trammi-, trolli -ja rongiliiklus).
Ühistranspordi kättesaadavuse hindamiseks sätestati kriteeriumid eraldi linnalistele ja maalistele piirkondadele4. Linnalistes piirkondades peab ühistranspordi hea kättesaadavuse tagamiseks ühistranspordi sõiduk väljuma inimese elukohast kuni 400 meetri raadiuses igal argipäeval vahemikus 6.00–20.00 ning igas tunnis vähemalt kaks korda.
Maapiirkondades peab ühistranspordi heaks kättesaadavuseks väljuma ühistransport igal argipäeval inimese kodust kuni 1 km raadiuses vähemalt kolm korda päevas vahemikus 6.00–20.00. Kusjuures üks reisidest peab väljuma vahemikus 6.00–9.00, mil suur osa inimestest läheb kooli ja tööle, teine reisidest vahemikus 15.00–18.00, mil tullakse tagasi koju ning kolmas kas vahemikus 9.00–15.00 või 18.00–20.00.

1Ühistranspordi peatuste ja väljumiste andmed on Maanteeametist  7.10.2018 seisuga

2Analüüsis kasutatud rahvastiku ja elukohaandmed on 1.01.2017 seisuga

3Halduspiirid on Maa-ametist 1.01.2018 seisuga

4Linnalise, väikelinnalise ja maalise asustuspiirkonna tüübi ja klastrite määramise metoodika kohta loe lähemalt: http://metaweb.stat.ee/get_classificator_file.htm?id=4601339&siteLanguage=ee. Antud analüüsis on väikelinnalised asustuspiirkonnad arvatud linnaliste hulka.

5Analüüs on tehtud GEOSTAT3 (nr 08143.2016.002-2016.752) projekti raames

Jätkusuutlik areng kui üleilmne mitmevõistlus

Üleilmsete säästva arengu eesmärkide saavutamist saab võrrelda mitmevõistlusega: kõigil aladel saadud tulemus loeb. Ühtki eesmärki ei saa asendada teisega. Eesti jaoks on peale üleilmsete eesmärkide oluline säilitada ka kultuuriruumi elujõulisus, sest kultuurikandjateta pole riiki.

Üleilmsed eesmärgid on kutsunud vaatama Eesti arengule laiemalt ja seirama protsesse, mis on üldise tähelepanu all. Esimest korda avaldatakse Eestis jätkusuutlikkuse näitajad, lähtudes ÜRO tegevuskava „Muudame maailma: säästva arengu tegevuskava aastaks 2030“ eesmärkidest. Eesti jätkusuutlikkuse jaoks oluline teema – kultuuriruumi elujõulisus – on üleilmsete eesmärkide kõrval võrdväärselt pildil.

Ühiskonna ja majanduse arengu suunamisel, et saavutada üleilmsed säästva arengu eesmärgid, on Eestil oma probleemid, eelisvaldkonnad ja vaatenurk. Statistikaamet avaldas 30. novembril kogumiku „Säästva arengu näitajad“, mis loodetavasti toob Eesti lugejale lähemale muidu ehk üsna kaugeks jäävad ÜRO üleilmsed eesmärgid. 17 eesmärgist koosnev seireraamistik kuvab 87 näitajat nii ajalises perspektiivis kui ka rahvusvahelises võrdluspildis. Kogumikus rulluvad lahti Eesti tugevad ja nõrgad küljed ning meie edu ja ebaedu nii Euroopa Liidu kui ka laiemas rahvusvahelises kontekstis. Detailirohke sissevaade Eesti arengule üleilmsete säästva arengu eesmärkide alusel on saanud teoks Riigikantselei ja säästva arengu komisjoni initsiatiivil ning Statistikaameti ja säästva arengu töörühma koostöös.

„Säästva arengu näitajate“ kogumikku esitletakse täna, 5. detsembril, Riigikogu konverentsisaalis säästva arengu foorumil „Eesti edenemisest üleilmsete säästva arengu eesmärkide rakendamisel“.

Kui tõsised probleemid on need valitud 17 eesmärki Eestis? See, kui suuri pingutusi tuleb jätkusuutlikkuse tagamiseks teha, ei ole praegu üleilmseltki selge. Eesti olukorra võrdluspilt Euroopa Liidu riikidega näitab andmete põhjal, et meil on kesisem seis viie eesmärgi puhul: tervis ja heaolu, ebavõrdsuse vähendamine, säästev tootmine ja tarbimine, kliimamuutuse leevendamine ning linnade ja asumite jätkusuutlikkus. Teistest parem on olukord samuti viie eesmärgiga: toiduga kindlustatus, jätkusuutilk põllumajandus, kvaliteetne haridus, üleilmne koostöö eesmärkide saavutamiseks ning ookeanid ja mereressursid, lisaks meile iseomane  kultuuriruumi elujõulisuse tagamine. Ülejäänus oleme keskmisel tasemel. Siiski peab arvestama, et kõik ei ole andmete tõttu päris võrreldav, näiteks linnade ja asumite jätkusuutlikus.

Kümne aasta võrdluses on nelja halvemal positsioonil oleva eesmärgi näitajate olukord siiski paranenud. Nii on paranenud enamik näitajaid tervise ja heaolu valdkonnas ning olmejäätmete ringlussevõtt ja keskkonnajuhtimise rakendamise näitajad säästva tootmise ning tarbimise eesmärgi all.  Mitme nende eesmärkide näitajate poolest oleme siiski mahajääjate hulgas koos teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Kuigi „väntame“ neist edasi tunduvalt kiiremini, ei ole see olnud piisav, et juhtrühmale järele jõuda. Sellised näitajad on näiteks: tootlikkus, oodatav eluiga, tervena elada jäänud aastad, välditavad surmad, suremus kroonilistesse haigustesse. Vaid ebavõrdsuse vähenemise kehvas kohas ei ole enamiku trendide korral näha paranemist. Kuigi sissetulekute erinevus teiste riikidega väheneb, ei ole eestisisestes sissetulekutes ega ka arstiabi kättesaadavuses positiivset muutust.

Eesmärkidest, kus oleme Euroopa Liidu riikide hulgas suhteliselt heal kohal, on haridusvaldkond juba viimased kümme aastat olnud edukas: kõrgharitute, elukestvas õppes ja huvihariduses osalejate ning tippsooritustasemel õpilaste hulk suureneb. Samuti väheneb nende madala haridustasemega noorte osa, kes ei jätka õpinguid. Mõnes eduvaldkonnas on näha ka n-ö käestlaskmist. Näiteks toiduga kindlustamise ja jätkusuutliku põllumajanduse eesmärgi puhul on Euroopa Liidus positiivsetena paistvad põllumajanduse kemiseerimise madalad näitajad siiski kasvamas.

Kõigi näitajate hulgas vilguvad siin ja seal nn punased tuled – need on näitajad, kus oleme Euroopa Liidu kolme viimase hulgas. Õnneks on mitmed neist siiski paranemas. Näiteks kasvuhoonegaaside heide ja happevihmasid põhjustavate gaaside emissioon vähenevad ning energia ja ressursitootlikkus suurenevad. Samuti väheneb sooline palgalõhe ja liiklusõnnetustes kannatanute arv.

Eredalt „rohelised tuled“ on meie edulood, millega oleme teistele riikidele eeskujuks. Meil on enim tippsooritustasemel õpilasi, Euroopa Liidu võrdluses soodsas seisundis elupaigatüüpe ja liike. Samuti on valitsemissektori võlg ja energiasõltuvus euroliidu madalaimad.

Üleilmsete eesmärkide saavutamisele suunatud tegevus toimub ka kultuurikeskkonnas. Muudele positiivsetele suundumustele vastandub kontrastina see, et Eesti kultuuriruumi eesmärgi näitajatel – loomulik iive, summaarne sündimuskordaja ja eesti keele kõnelejate arv – on trend negatiivne.

Kogumik vaatab Eesti olevikule ja minevikutrendidele läbi üleilmsete tulevikueesmärkide prisma ja on sissejuhatus „üleilmsete säästva arengu eesmärkide maailma“.

Tegemist on nn esimese tõmmisega uuest näitajate valikust. Soovitame lugejatel pugeda nende jaoks oluliste ja asjakohaste näitajate pealispinna alla, et analüüsida nende sisu ja mõtestada Eesti arengut.

Peale veebikogumiku on veebinurk ja andmebaasitabelid, millele lisandub ka tulevikus interaktiivne juhtimislaud.

 

 

Kaia Oras, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

EV100: Mõeldes isadele

Tavaliselt räägitakse sündimusnäitajatest ikka seoses naistega, aga isadepäeva ootuses võtame fookusesse mehed. Sajandiga on muutunud nii isaks saamise keskmine vanus kui ka vanemate levinuim kooseluvorm lapse sünnil.

Statistikaameti andmetel oli isa 2017. aastal lapse sünnil keskmiselt 33,2-aastane. Tänapäeva isad on mõnevõrra nooremad kui sajand tagasi — 1922. aastal oli isa keskmine vanus lapse sünnil 35,8 aastat. Emad olid nii siis kui ka praegu keskmiselt 30,3-aastased. Seega on sajandiga lapsevanemate vanusevahe vähenenud.

Mis ei ole saja aastaga muutunud – endiselt sünnib lapsi, kelle isa on alla 25-aastane, väga vähe, vaid igal 17. lapsel on nii noor isa. Iga viienda lapse isa oli lapse sünnil nii praegu kui ka saja aasta eest 35–39-aastane. Levinuim isaks saamise iga oli mõlemal perioodil 30–34. Samas on saja aasta taguse ajaga võrreldes rohkem mehi, kes on lapse sündimise ajal 25–34-aastased — 1922. aastal sündis 45% lastest selles vanuses isadele, praegu 57%. Vastupidine oli olukord 40-aastaste ja vanemate meeste puhul: sada aastat tagasi oli isasid, kes olid oma lapse sünnil vähemalt 40-aastased 28%, tänapäeval 16%.

Naiste puhul torkab silma, et 1920ndatel oli 20–24-aastaselt ning vähemalt 40-aastaselt sünnitajaid rohkem kui praegu. Seega vanuselistes äärmustes sünnitamine oli vanasti natuke aktiivsem kui praegu.

Vanemate kooseluvorm lapse sünnil on sajandiga oluliselt muutunud. Kui 1922. aastal sündis 93% lastest abielus vanematele ja 7% lastest väljaspool abielu, siis 2017. aastal sündis 41% lastest registreeritud abielus vanematele ja 52% vabas kooselus vanematele, seega ka tänapäeval sünnib 93% lastest kahe vanemaga perre. Samuti on huvitav teada, et 1922. aastal sündis iga kümnes laps vähem kui aasta pärast vanemate abiellumist, 2017. aastal iga neljas.

Lapse ja ema seos on enamasti selge ja tuvastatav, seetõttu räägitakse sündimusest peamiselt läbi naise – keskmine laste arv naise kohta, ema keskmine vanus lapse sünnil jne. Miks nii? Üheks põhjuseks on see, et alati on lapsi, kelle isa on teadmata. Viimastel aastatel on selliseid lapsi aasta jooksul sündinutest alla 6%, kuid veel 15 aastat tagasi oli neid poole rohkem. See trend on selgelt vähenemas, kuid 1920ndatel oli teadmata isaga lapsi veelgi vähem.

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmus 2018. aasta veebruaris.

Eesti ei ole abielulahutuste osas enam Euroopa meister

Kui veel kakskümmend aastat tagasi oli Eesti lahutuste arvu poolest Euroopas esikohal, siis praeguseks oleme taandunud keskmike sekka. Samal ajal on aga vähenenud ka abielude arv.

Statistikaameti andmetel sõlmiti Eestis 2017. aastal 6447 ja lahutati 3323 abielu. See teeb umbes ühe lahutuse kahe registreeritud abielu kohta. Kui lahutuste arv pole viimase kümnendi jooksul väga palju muutunud, siis abiellumuse osas võib näha suuremaid kõikumisi. Selgelt paistavad silma majanduskriisi aastad, mil abielluti tunduvalt vähem kui praegu.

Vaadates kaugema aja taha võib näha, et 1970ndatel ja 80ndatel abielluti palju rohkem: siis sõlmiti aastas kaks korda rohkem abielusid kui praegu. Samas, näiteks 1920ndatel ja 1930ndatel ei kasvanud sõlmitud abielude arv samuti kunagi üle 10 000. Seega 1970ndad ja 1980ndad olid abielude mõttes eriline periood.

Ka lahutusi oli kahekümne-kolmekümne aasta eest Eestis palju rohkem kui praegu, ligikaudu 5000–6000 lahutust aastas. Lahutuste üldkordaja poolest oli Eesti aastal 1997 Euroopas esikohal 3,8 lahutusega 1000 elaniku kohta. Teiste riikidega võrreldes oli Eestis lahutusi päris palju juba 1920–1930ndatel. Mitmedki Lääne-Euroopa riigid jõudsid samale tasemele alles 1970ndatel.

Lastega paarid kergekäeliselt ei lahuta

Üldiselt võib öelda, et paarid, kellel on lapsi, lahutavad väiksema tõenäosusega. Seejuures tuleb silmas pidada, osa paare lahutab juba enne kui nad üldse jõuavad lapsi saada. Ning vahel on ka nii, et kui inimesed tunnevad, et nende abielu ei ole väga hea, siis nad otsustavad lapsi mitte saada. Praegu on Eestis umbes pooled lahutused sellised, kus paaril ühiseid alaealisi lapsi ei ole. Lasteta paaride lahutuste osatähtsus on võrreldes 25 aasta taguse ajaga tunduvalt tõusnud.

Kas Eesti inimesed ei väärtusta perekonda?

Seda kindlasti öelda ei saa: Eesti elanikud peavad perekonda oma elus endiselt väga tähtsaks. Aastal 1990 pidas Euroopa väärtusuuringu andmetel perekonda oma elus väga tähtsaks 69% ja küllaltki tähtsaks 27% vastajatest. Sama uuringu 2008. aasta voorus pidas perekonda väga tähtsaks juba kolmveerand vastajatest, küllaltki tähtsaks pidas perekonda 21% vastajatest. Seega väärtustatakse perekonda endiselt, kuid sobilikuks peetavate perevormide hulk: üksikvanemaga pere, kärgpere jne – tundub olevat laienenud.

 

 

Kadri Rootalu, Statistikaameti andmeteadur

 

Üldhariduskoolis on meesõpetajaid alla kuuendiku

Statistikaameti andmetel oli 2017/2018. õppeaastal üldhariduskoolides 14 905 õpetajat, neist naisi 86% ja mehi 14%.

Eesti üldhariduskoolis oli kõige rohkem 51–60-aastaseid õpetajaid, sellesse vanuserühma kuulub ligikaudu iga kolmas nais- ja iga neljas meesõpetaja. Alla 30-aastane oli iga kümnes nais- ja ligikaudu iga kuues meesõpetaja. Üle 60-aastaseid õpetajaid oli meeste ja naiste seas peaaegu ühepalju, mehi 17% ja naisi 16%.

Millises kooliastmes õpetavad naised, millises mehed?

Meesõpetajaid oli 2121, neist ligi neljandik õpetas esimeses kooliastmes (I–III klass), üle poole teises kooliastmes (IV–VI klass), 72% kolmandas kooliastmes (VII–IX klass) ning alla poole gümnaasiumiastmes.*

Naisõpetajaid oli 12 784, peaaegu pooled neist õpetasid esimeses kooliastmes, 66% teises kooliastmes, üle poole kolmandas kooliastmes ning gümnaasiumis ligi neljandik.*

Mehi leiab kõige rohkem kolmandast kooliastmest. Naisi leiab rohkem nii põhikooliastmest kui ka gümnaasiumist. Kõige vähem õpetajaid on gümnaasiumis. Sellest saab järeldada, et suur osa õpetajatest töötab osakoormusega ja õpetab erinevates kooliastmetes.

Ained, mida annavad üle 60-aastased õpetajad

Üle 60-aastaste naisõpetajate seas oli kõige enam keeleõpetajaid (29% selles vanuses naisõpetajatest), ent leidus ka kehalise kasvatuse õpetajaid (4%). Erilisena saab välja tuua, et naised olid esindatud ka klassiõpetajate hulgas (8%), samal ajal kui meeste seas selles vanuses klassiõpetajaid polnudki.

Üle 60-aastaste meesõpetajate puhul joonistus välja trend, et nemad õpetavad reaalaineid ja tehnoloogia valdkonda, väikseima osatähtsusega on humanitaar- ja sotsiaalained.

Õpetajad on asendamatu osa haridussüsteemist. Nende ülesandeks on anda edasi teadmisi ning toetada noorte kasvamist tublideks ja toimetulevateks täiskasvanuteks. Jõudu ja jaksu kõikidele õpetajatele ning head õpetajate päeva!

 

 

Krislin Metsis, Statistikaameti praktikant

 

Analüüsis on kasutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi andmeid seisuga 10.11.2017.

* Õpetajate osatähtsus kooliastmeti ei anna kokku 100%, sest üks õpetaja võib õpetada mitmes astmes.