Category Archives: Statistikaamet

Narva mõistatus vajab lahendamist

Narva on Eesti piirilinn, värav Venemaale ning võib öelda, et geopoliitiliselt Eesti tuntuim linn. Majanduslikult ja demograafiliselt on Narva praegu oma arengu murdepunktis. Mitmed positiivsed suundumused on aset leidmas, kuid osa protsesse vajab veel pööramist.

Statistikaameti andmetel elas Narvas 2018. aasta 1. jaanuari seisuga 56 103 inimest. Narva on koduks 4%-le kogu Eesti ning 41%-le Ida-Virumaa elanikest. Mullu sündis 416 narvalast ja suri 837. Ehk siis loomuliku iibe tõttu vähenes linna elanikkond 421 inimese võrra. 2017. aasta oli linna sisseränne 852 ja väljaränne 1464 inimest, mis teeb rändesaldoks -612 inimest. Ehk siis ülaltoodud asjaolude tõttu kokku kaotas piirilinn 2017. aastal 1033 elanikku.

Aastatel 2000–2017 on Narva rändesaldo olnud pidevalt negatiivne, saavutades rekordilise madalseisu aastaks 2016 (-751 inimest). Vaadeldud perioodil on kõige väiksem lahkujate arv olnud 2000. ja 2009. aastal (rändesaldo vastavalt -187 ja -242 inimest). Järjepidev inimeste kaotus on viinud selleni, et vaadeldud perioodil on Narva kaotanud rände tõttu ligi 7000 inimest.

Inimesed lahkuvad Narvast, kuid mis on selle põhjuseks? Vastuse leidmiseks on oluline analüüsida ka elanike sissetulekuid. Viimase kümnendi jooksul on Narva linnas palgatöötajate kuukeskmine brutotulu tõusnud 489 eurolt 2007. aastal 890 eurole 2017. aastal (tõus 82%). Samas on oluline rõhutada, et 2007. aastal oli Narvas brutotulu saajaid 26 188 ning 2017. aastaks oli nende arv langenud 18 610-ni. Siinkohal on võimalik tõstatada mitmeid analüütilisi küsimusi. Näiteks, kas brutotulu kasv tuleneb vähenenud töötajate arvust, millest tingituna konkurents tööjõule kasvab ja selle tulemusena suurenevad ka makstavad palgad? Või on brutotulu kasvul muud põhjused, kuid vaatamata tulude kasvule ei ole inimeste lahkumine Narvast pidurdunud? Või on Narvas tekkinud olukord, kus edukad on teatud hulk ettevõtteid, nende firmade töötajatele makstakse head palka, kuid neisse ettevõtetesse „mittemahtunud“ töötajatel linnas midagi töist ette võtta ei ole?

2007. aastal oli Narvas 20 ja enama hõivatuga ettevõtteid 115, 2016. aastaks oli nende arv langenud 71-ni. 2007. aastal töötas sellistes ettevõtetes kokku 10 955 inimest (95 inimest ettevõtte kohta), 2016. aastal 4199 inimest (59 inimest ettevõtte kohta). Seega kümne viimase aasta jooksul on suurte ettevõtete arv Narvas vähenenud ning vähenenud on ka neis keskmiselt töötavate inimeste arv.

Narva 20 ja enama hõivatuga ettevõtetes loodi 2007. aastal 159 miljoni euro väärtuses lisandväärtust, 2016. aastal oli vastav näitaja 182 miljonit eurot. Selliste ettevõtete müügitulu oli 2007. aastal kokku 568 miljonit eurot ja 2016. aastal 539 miljonit eurot. Tööviljakus hõivatu kohta müügitulu alusel oli 2007. aastal keskmiselt 52 000 eurot ja 2016. aastal 128 000 eurot. Seega suuri ettevõtteid on Narvas küll vähemaks jäänud, kuid väiksem arv selliseid ettevõtteid koos vähema hulga töötajatega suudab endiselt oluliselt panustada lisandväärtuse loomisesse.

Seega Narvas ettevõtlus toimib, inimeste palgad kasvavad, kuid ikkagi inimesed lahkuvad. Võib-olla on lahkumine teatud inertsiga protsess — inimesed ei ole Narva paranevat eluolu veel tajunud, või on lahkumisplaanid varasemalt tehtud ning Narva tõus ei ole plaane kummutanud.

Nii või teisiti on Narva oma arengu murdepunktis. Mitmed positiivsed suundumused on aset leidmas, kuid osa protsesse vajab veel pööramist. Narva on Eesti jaoks unikaalne ning on väga hea, kui linn oma täit potentsiaali suudab rakendada.

Narva jääb aga mõistatuseks ka edaspidiselt. Ilmselt läheb veel aega, enne kui me täiel määral hoomame seda, mis ikkagi seda linna käivitab ja milline on ikkagi valem selle linna kogupotentsiaali käivitamiseks.

 

 

Kaja Sõstra, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Suve- või talveaeg, ehk kui palju valget aega me „maha magame“?

Statistikaameti ajakasutuse uuring annab ülevaate ka Eesti elanike ärkamis- ja magamaminekuaja kohta. Kasutasime neid tulemusi, et võrrelda, kui palju uneaega satub püsiva talve- või suveaja rakendamisel valgele ajale.

Viimastel nädalatel on olnud palju diskussioone selle üle, kas pärast vahelduva talve- ja suveaja kaotamist oleks mõistlikum jääda edasi pidevalt talveaega (vööndiaeg) või suveaega. Talveaja pooldajad räägivad, et see aeg sobib paremini inimese bioloogilise kella ja elurütmidega. Aju-uurijad väidavad, et inimene puhkab kõige paremini välja pimedas. Vaatame võrdluseks, kui palju uneaega satub mõlema valiku puhul valgele ajale.

Statistikaamet teeb iga kümne aasta järel ajakasutuse uuringut. Viimati toimus uuring 2010. aastal. Ajakasutuse uuringus osalejad registreerisid oma ööpäeva tegevused 10-minutilise täpsusega. Uuringutulemustest näeme, et 10-aastastest ja vanematest inimestest suurem osa (üle 66%) magab tööpäeva hommikuti vähemalt kella 7:00-ni, laupäeval 7:30-ni ja pühapäeval 8:00-ni. Magamaminekuajad varieeruvad 23:00-st 24:00-ni. Võrdluseks vaatasime päikesetõusu ja -loojangu aegasid praegu, kui elame suve- ja talveajas, ainult talveaja ja ainult suveaja puhul. Päike tõuseb ja loojub Eesti eri piirkondades erinevatel aegadel ja pisut varieerub ka päeva pikkus Lõuna- ja Põhja-Eestis. Seega võtame aluseks päikese tõusu ja loojumise Eestimaa südames Paides.

Suveajal kõige pikemal päeval tõuseb päike Paides kell 4:05 ja loojub 22:34, talveaja järgi oleks kellaajad 3:05 ja 21:34. Talvisel pööripäeval on päikesetõus talveajal 9:09 ja -loojang 15:23, suveaja järgi 10:09 ja 16:23.

Selge on see, et sügistalvisel perioodil jääb enamiku Eesti elanike uneaeg pimedale ajale olenemata sellest, kas Eestis on talve- või suveaeg. See periood kestab oktoobri keskpaigast märtsi alguseni. Samuti läheb enamik inimesi aastaringselt magama pärast päikeseloojangut. Kevadel ja suvel sõltub aga uneaja pikkus pärast päikesetõusu oluliselt sellest, kas meil on talve- või suveaeg. Augusti keskpaigas magaksime talveaja puhul tööpäeva hommikul ligi 2,5 tundi valgel ajal ja õhtul oleks tunni võrra vähem aega väljas harrastustega tegeleda.

Kokkuvõttes magab Eesti elanik praegu valgel ajal keskmiselt 365 tundi (8-tunnisest uneajast 12,5%), aastaringse talveaja puhul magaksime valgel ajal 564 tundi (19% uneajast) ja pideva suveaja puhul 352 tundi (12% uneajast).

Seega oleks inimeste unerežiimile kasulikum aastaringne suveaeg, sest siis jääb rohkem unetunde pimedale ajale.

 

 

Kaja Sõstra, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Eestimaalaste peamine reisisiht oli mullu Läti

Statistikaameti andmetel tegid Eesti elanikud 2017. aastal 1,3 miljonit ööbimisega välisreisi, neist ligi pooled naaberriikidesse. Kui varasematel aastatel oli kõige populaarsem sihtkoht Soome, siis mullu külastasid Eesti elanikud kõige enam Lätit, kuhu tehti kolmandik ööbimistega välisreisidest.

2017. aastal tegid Eesti elanikud naaberriikidesse 606 000 ööbimisega välisreisi. Peale Läti olid populaarsuselt järgmised sihtkohad Soome ja Venemaa, järgnesid Rootsi ja Leedu.

Ka Läti elanike jaoks oli Eesti väga populaarne reisisihtkoht. Läti statistikaameti andmetel reisisid 2017. aastal Läti elanikud Eestisse 173 000 korral, mis moodustas 14% kõikidest Läti elanike ööbimisega välisreisidest ja üle kolmandiku kõikidest Läti elanike reisidest naaberriikidesse.

Reisimiseks populaarseim aastaaeg on suvi

Kõige enam ehk kolmandik (33%) ööbimisega välisreisidest teevad Eesti elanikud III kvartalis ehk suvel. II ja IV kvartalis kummaski toimub umbes 23% ööbimisega välisreisidest ning kõige vähem I kvartalis (21%).

Suurem osa ööbimisega välisreise kestab 1–3 ööd, millest võib järeldada, et eelistatakse sõita nädalalõpuks. 2017. aastal kestsid ligi pooled (48%) välisreisidest 1–3 ööd. Umbes kolmandik reisidest kestsid 4–7 ööpäeva ja veerand üle 7 ööpäeva. Viimase kümne aasta jooksul on 1–3-päevased välisreisid olnud jätkuvalt kõige populaarsemad.

Euroopa Liidu kodanikest reisivad kõige enam Luksemburgi elanikud

Eurostati andmete kohaselt reisivad EL liikmesriikide elanikest kõige rohkem kõrge elatustasemega Luksemburgi elanikud, kes tegid 2016. aastal 100 elaniku kohta 300 ööbimisega välisreisi. Neile järgnesid Soome, Küpros ja Iirimaa, mille elanikud reisisid aastas 100 elaniku kohta ligi 200 korda. Eesti elanikud paiknevad ühel pulgal Maltaga, kus aastas reisiti 100 elaniku kohta üle 100 korra. Kõige vähem reisivad kodumaalt väljapoole Rumeenia elanikud ehk 100 elaniku kohta keskmiselt kuus korda. Seda võib seostada Rumeenia elanike madalama elatustasemega, mis mõjutab nende reisimisvõimalusi.

Inimeste reisi eesmärk on erinev: puhkus, tuttavate/sugulaste külastamine, töölähetus jne. Kui eelnevalt selgus, et Rumeenia elanikud reisivad Euroopa Liidu teistest elanikest kõige vähem, siis huvitav on see, et peaaegu kõik (99%) rumeenlaste ööbimistega välisreisidest on olnud puhkusereisid või sugulaste/tuttavate külastused. Ka Rootsi ja Poola elanikud teevad ööbimisega välisreise peamiselt puhkamise eesmärgil. Eesti elanikud on aga reisimiseks leidnud ilmselgelt alternatiivse põhjuse (töö-, äri- ja ostlemisreisid), kuna Eesti paikneb selles riikide pingereas viimasel kohal.

Välisreisil kulutavad enim raha Prantsusmaa, kõige vähem Ungari elanikud

Kõige rohkem raha ühe inimese kohta kulutavad reisil olles Prantsusmaa elanikud – keskmiselt 1017 eurot. Neile järgnevad Küpros (990 eurot) ja Malta (912 eurot). Eesti elanikud kulutavad reisil keskmiselt 566 eurot ehk ligi poole vähem kui prantslased. Kõige vähem kulutavad välisreisil Sloveenia ja Ungari elanikud, vastavalt 335 ja 312 eurot. Selline kulutuste erinevus riigiti võib tuleneda ka sihtriigist. 2016. aastal reisisid Prantsusmaa elanikud enim Hispaaniasse (19%), Itaaliasse (13%) ja Ameerika Ühendriikidesse (8%). Ungarlased aga Saksamaale (16%), Austriasse (13%) ja Rumeeniasse (12%). Seega võib järeldada, et reisil kulutatav summa on mingil määral seotud sihtriigi elukallidusega ja pingerida on moodustunud selle järgi, millistesse riikidesse inimesed reisivad.

Läti elanikud kulutavad ööbimisega välisreisil keskmiselt 341 eurot, ehk 225 eurot vähem kui Eesti elanikud. Selle põhjuseks võib olla Läti oma lennufirma olemasolu, mis viib otse ja keskmiselt soodsamalt paljudesse sihtkohtadesse.

Eestimaalased on ööbimisega reiside arvukuselt teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes üsna eesotsas. Raha kulutab eestimaalane reisil Euroopa keskmisest aga vähem ning ööbimisega välisreisidel käib muudel põhjustel kui puhkamas.

 

 

Pille-Riin Järv, Statistikaameti praktikant

 

Metoodika

Statistikaamet korraldab turismi uuringut alates 2016. aastast. Küsitlusi tehakse iga kuu ja küsitakse eelmise kuu jooksul lõppenud sisereiside ning eelmise kahe kuu jooksul lõppenud välisreiside kohta. Varasematel aastatel uuriti Eesti elanike reisimist mõne teise uuringu lisana. Uuringus kogutakse andmeid vähemalt 15-aastastelt Eesti elanikelt. Iga aasta on valimis 10 000 isikut. Avaldatakse nii kvartali- kui ka aastaandmeid. Uuringu avaliku huvi peamised esindajad on Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, EAS Turismiarenduskeskus ja Eesti Pank. Detailsemad andmed statistika andmebaasis.

Iga kolmeteistkümnes eestimaalane külastab mõnd pärimusmuusikafestivali

Eestis toimub igal aastal erinevaid suvetuure, kontserte ja muusikafestivale, mis meelitavad kohale palju muusikasõpru. Statistikaameti kultuuris osalemise uuringust ilmnes, et 2017. aastal külastas iga teine eestimaalane viimase 12 kuu jooksul mõnd kontserti. Kontserdikülastajatest iga neljas osales mõnel pärimusmuusikafestivalil ehk folgil.

Folgiüritusi külastavad peamiselt täistööajaga töötavad inimesed, kes moodustavad publikust üle poole. Keskmine folgikülastaja on 48-aastane. Naised külastavad pärimusmuusikafestivale rohkem kui mehed ning iga viies folgisõber on pensionär. Enim folgihuvilisi tuleb Tallinnast ja selle lähiümbrusest (39% folgikülastajate koguarvust). Suur hulk folgihuvilisi elab Ida-Virumaal (16%) ning Tartumaal (10%).

Pooled folgikülastajatest said ürituse kohta infot internetist, neist omakorda enamik sotsiaalmeediast. Ajalehtedest või ajakirjadest sai folgi kohta infot 14% ürituse külastajatest.

Eestis toimuvate pärimusmuusikafestivalidega on rahul või väga rahul 81% külastajatest. Rahulolematute osatähtsus on 2%. Kõige rohkem külastatakse Harjumaal ja Ida-Virumaal toimuvaid folgipidusid, kus osales vastavalt 36% ja 16% kõikidest folgikülastajatest.

Ligi 2/3 Eestis toimuvatest folgipidudest on tasulised. Kõige rohkem käiakse folgil pere ja sõpradega. Keskmiselt maksab pilet 30 euro ringis ning söögile-joogile kulub festivali alal umbes 12 eurot. Seega kulutab leibkond festivaliala umbes 50 eurot. Festivalialalt väljapool kulus ühel leibkonnal keskmiselt 14 eurot, millest pool kulub transpordile.

Kui kõik kulutused kokku liita, toimuvad kõige taskukohasemad folgipeod Lääne-Eestis, kus kulub 30 eurot leibkonna kohta. Kõige kallimad folgiüritused toimuvad aga Lõuna-Eestis, kus kulutatakse umbes 56 eurot.

Metoodika

Statistikaameti korraldab kultuuris osalemise uuringut 2017. aastast ning see on üle kahe aasta korduv isiku-uuring. Varasemalt on kultuuritarbimist uuritud, kuid eraldi uuringut selle jaoks polnud. 2017. aastal hõlmas uuring üle 7000 inimese. Valim on isikupõhine. Valim võetakse isikupõhilisest rahvastiku andmebaasist vähemalt 14-aastaste hulgast. Uuringu avaliku huvi peamine esindaja on Kultuuriministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet andmeid kogub ja analüüsib. Detailsem ülevaade statistika andmebaasis.

 

 

Katriin Põlluäär, Statistikaameti praktikant

Eesti külanimed pakuvad suvepuhkuseks tegevust

Eesti 4700 külast ligi 90 kannab käskivas kõneviisis nime. Puhkust planeerides saab neist põneva matkaraja kokku panna.

Eesti igasse maakonda jätkub külasid, mille nime häälduspikkust veidi moonutades saab võimalike tegevuste pingerea.

Ülekaalukalt on kõige rohkem käskivas kõneviisi külanimesid Lääne-Viru maakonnas (15): Katku, Kurna, Küti, Loksu, Loobu, Määri, Piilu, Piira, Sae, Suigu, Tapa (loodetavasti ei tõlgenda keegi seda üleskutsena!), Triigi, Tudu, Vasta, Võsu.

Järgnevad Võru maakond 9 tegevust pakkuva külanimega: Haki, Helbi, Lapi, Loosi, Lusti, Pritsi, Põru, Sandi, Tiri ning Harju maakond 8-ga: Kosu, Kurna, Loo, Sae, Triigi, Tuula, Vahi, Vääna.

Hiiu, Saare, Tartu ja Viljandi maakonnas on käskivas kõneviisis 6 külanime, Järva, Pärnu ja Valga maakonnas 5 ning Rapla maakonnas 4.

Lääne maakonnas 3 (Ammuta, Päri, Risti), Ida-Virumaal 2 (Matka, Varja) ja Põlvamaal 1 (Puuri).

Puhka Eestis! Loomingulist puhkust!

Vaata täpsemalt külade asukohta

 

 

Ülle Valgma, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

Spordivõistlusi käib vaatamas iga kolmas Eesti elanik

Spordivõistluste külastamine on kultuurielus osalemise üks võimalusi ning ligi kolmandik Eesti elanikest on vähemalt korra aastas mõne spordisündmuse pealtvaatajaks, selgub Statistikaameti 2017. aasta kultuuris osalemise uuringust. Spordiüritustele kaasaelajaid on igas maakonnas ja vanuses.

Kõige suuremad spordihuvilised on Tartu maakonnas, kus 34% elanikkonnast on viimase 12 kuu jooksul pealtvaatajana külastanud vähemalt ühte spordisündmust. Kõige vähem tuntakse spordisündmuste vastu huvi Võrumaal, kus 22% elanikest käis pealtvaatajana mõnel üritusel. Vanus rolli ei mängi – spordisündmusi külastatakse igas vanuses.

Kõige rohkem käiakse kaasa elamas pallimängudele

Spordisündmustest käidi kõige enam vaatamas jalgpalli. Enim oli kaasaelajaid Põhja-Eesti maakondades. Populaarsuselt teisel kohal oli korvpall, mida käidi vaatamas ühtlaselt üle Eesti. Pallimängude kõrval oli külastajate arv suur ka autospordivõistlustel. See spordiala on populaarseim Lõuna-Eesti maakondade elanike seas.

Jooksmine ja kergejõustik olid samuti sagedasti külastatavad spordiüritused. Kirde-Eesti elanike jaoks oli kergejõustik jalgpalli järel populaarsuselt teine spordiala.

Pileti hind sõltub sündmuse toimumise asukohast

Keskmiselt käib Eesti elanik aastas ühel või kahel spordivõistlusel. Enamik spordiüritusi on tasuta ning sissepääsuks piletit soetama ei pea. Kui sissepääs on piletiga, siis kulutab perekond piletitele keskmiselt 20 eurot. Pileti hinnad erinevad piirkonniti üle kümne euro – kõige odavam on spordiüritustele minna Lõuna-Eestis, kus piletite hinnaks on keskmiselt 12 eurot ning kõige kallim Põhja-Eestis, kus kulutatakse piletitele keskmiselt 24 eurot. Kõige rohkem käiakse spordivõistlusi vaatamas sõpradega. Samuti käiakse palju perega, enamasti kahe või kolmekesi. Alla 14-aastaste osatähtsus spordivõistluste külastamisel on väike.

Spordivõistluste kättesaadavus

Enamik neist, kellele sport huvi pakub, leiab, et nad saavad huvipakkuvatel spordivõistlustel pealtvaatajana osaleda. Need, kes leidsid, et neil pole huvipakkuvaid spordivõistlusi võimalik külastada, tõid peamise põhjusena välja sündmuse toimumise asukoha ning mõningad ka majanduslikud põhjused. Kõige vähem olid spordiürituste kättesaadavusega rahul Kirde-Eesti elanikud. See võib seletada ka seda, miks on Kirde-Eestis üritustel käimise aktiivsus Eesti keskmisest madalam, sest enamik inimesi külastab spordivõistlusi samas maakonnas, kus elatakse. Ainult spordisündmuse pärast ei hakata teise maakonda reisi ette võtma.

 

 

Katriin Põlluäär, Statistikaameti praktikant

 

Metoodika

Statistikaameti korraldab kultuuris osalemise uuringut 2017. aastast ning see on üle kahe aasta korduv isiku-uuring. Varasemalt on kultuuritarbimist uuritud, kuid eraldi uuringut selle jaoks polnud. 2017. aastal hõlmas uuring üle 7000 inimese. Valim on isikupõhine. Valim võetakse isikupõhilisest rahvastiku andmebaasist vähemalt 14-aastaste hulgast. Uuringu avaliku huvi peamine esindaja on Kultuuriministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet andmeid kogub ja analüüsib. Detailsem ülevaade statistika andmebaasis.

Populaarsemate ekspordiartiklite mõju kaubavahetusele Lätiga

Eesti eksportis 2017. aastal enam kui miljardi euro väärtuses kaupa kolme riiki: Soome, Rootsi ja Lätti. Kui Soome ja Rootsi eksporditi üle miljardi euro väärtuses kaupu juba aastatel 2004 ja 2007, siis Lätiga ületati antud lävi alles 2012. aastal.

Statistikaamet analüüsis Eesti eksporti Lätti perioodil 2001–2017, et välja selgitada, millist mõju avaldas sellele liitumine Euroopa Liiduga, majandusbuum ja -kriis ning taastunud kaubavahetus. Muutusi ekspordimahtudes analüüsiti suurimate kaubagruppide kaupa.

Eesti eksportis Lätti 2017. aastal 1174,6 miljoni euro väärtuses kaupu. Perioodil 2001–2017 eksporditi Eestist Lätti suuremas mahus viite kaubagruppi. Keskmiselt moodustasid need  kaubagrupid antud perioodil ligi 54% koguekspordist ning 2017. aastal 61% koguekspordist.

Uuritava perioodi alguses (2001–2004) olid peamisteks ekspordiartikliteks põllumajandussaadused ja toidukaubad, mis moodustasid keskmiselt 18% koguekspordist Lätti. Põllumajandussaadused ja toidukaubad olid jällegi suurimaks ekspordiartikliks aastatel 2011–2013. Antud toodete eksport kasvas 2010. aastaga võrreldes 80 miljoni euro võrra ehk üle 55%, ent koguekspordist Lätti moodustasid nad sel perioodil 18%, mis jäi algusperioodiga võrreldes samale tasemele.

Põllumajandussaadustest ja toidukaupadest eksporditi keskmiselt igal vaatlusaastal Lätti  enim piima ja rõõska koort (10,5 mln eurot), sealiha (8 mln eurot), piiritusjooke ja likööri (7,2 mln eurot) ning rapsi-, rüpsi- ja sinepiõli (7,1 mln eurot). Alkoholi sisaldavad tooted on oluliselt mõjutanud põllumajandussaaduste ja toidukaupade viimaste aastate ekspordi kasvu. Kui 2013. aastal moodustas alkohol vaid 8,1% põllumajandussaaduste ja toidukaupade ekspordist Lätti, siis 2017. aastal oli selleks väärtuseks 19,5%, kusjuures viimase nelja aasta jooksul on alkoholi eksport kasvanud 1,3 korda (24,3 miljoni euro võrra). Enim on mõjutanud alkohoolsete jookide ekspordi kasvu linnaseõlu (2,3 korda) ning piiritusjookide ja likööri (1,1 korda) eksport.

Euroopa Liiduga liitumisele järgnevatel majandusbuumi aastatel eksporditi Lätti kõige rohkem sõidukeid ning nende osasid ja tarvikuid. Mainitud kaubagrupi eksport Lätti kasvas 2007. aastani, kui sõidukite ning nende osade ja tarvikute ekspordimaht oli kasvanud 220 miljoni euro võrra ehk 2003. aastaga võrreldes 28 korda. Viimase viie aastaga on Lätti eksporditud keskmiselt 145,5 miljoni euro väärtuses sõidukeid ning nende osasid ja tarvikuid, mis moodustas aastatel 2013–2017 Eesti koguekspordist Lätti keskmiselt 12,3%.

Alates 2004. aastast on sõiduautod moodustanud keskmiselt üle 67% sõidukite ning nende osade ja tarvikute ekspordist Lätti. Aastal 2007 kasvas sõiduautode eksport võrreldes 2003. aastaga enam kui 88 korda. Sõiduautodest eksporditi enim bensiinmootoriga autosid silindri töömahuga 1,5–3 liitrit.

Finantskriisi ajal (2007–2010) olid olulised ekspordiartiklid mineraalsed tooted (mootorikütus, elektrienergia). Võrreldes 2007. aastaga oli antud kaupade eksport Lätti 2010. aastaks enam kui kolmekordistunud. Mineraalsete toodete ekspordikasv jätkus ka aastatel 2014–2015, kui Eesti eksportis Lätti vastavalt 300,2 ja 291,6 miljoni euro väärtuses mineraalseid tooteid. Aastal 2014  moodustasid mineraalsed tooted 23,1% ja 2015. aastal 24,2% koguekspordist Lätti.

Mineraalsete toodete ekspordi kasvu mõjutasid enim elektrienergia ja mootorikütuste eksport. Kui aastatel 2007–2010 kasvas mineraalsete toodete ekspordimaht 108 miljoni euro võrra, siis  elektrienergia eksport suurenes üle 40 miljoni ja mootorikütuste eksport üle 64 miljoni euro. Alates 2014. aastast on oluliselt kasvanud kütuselisandite eksport. Kui 2011. aastal eksporditi kütuselisandeid vaid 150 000 euro väärtuses, siis 2014. aastal oli ekspordimaht üle 28,5 miljoni ning 2015. aastal üle 51,6 miljoni euro.

Lisaks eelnimetatud kaubagruppidele on Eestist Lätti eksporditud väiksemas mahus masinaid ja mehaanilisi seadmeid ning elektrimasinaid ja -seadmeid. Aastani 2005 eksporditi mõlemat kaubagruppi sarnase mahuga – mehaanilisi seadmeid keskmiselt 14,6 miljoni ja elektriseadmeid 14,85 miljoni euro väärtuses. 2005. aastal kahekordistus mõlema kaubagrupi eksport ning kasv jätkus väiksemas mahus. Kasvust hoolimata ei moodustanud kumbki kaubagrupp 10% koguekspordist Lätti.

Läti on olnud üks Eesti tähtsamaid ekspordipartnereid ning liitumine Euroopa Liiduga on oluliselt mõjutanud Eesti ekspordi kasvu Lätti. Eksport kasvas kõige enam viies kaubagrupis,  sisekaubagrupi-sisesed kasvud  olid tihti seotud vaid mõne kaubaartikliga. Viies peamises kaubagrupis mõjutasid ekspordi kasvu enim põllumajandussaadused ja toidukaubad, sõidukid ning nende osad ja tarvikud ning mineraalsed tooted. Põllumajandussaaduste ja toidukaupade seas oli suurima eksportmahu kasvuga piim ja rõõsk koor ning erinevad alkohoolsed joogid. Sõidukite kaubagrupis eksporditi Lätti kõige enam bensiinmootoriga autosid mahus 1,5–3 liitrit ning mineraalsetest toodetest elektrienergiat ja mootorikütuseid.

 

 

Sten Mirski, Statistikaameti praktikant

 

Analüüsis kasutatud kombineeritud nomenklatuuri (KN) kaubakoodid
01–24: Põllumajandussaadused ja toidukaubad;
0203: värske, jahutatud või külmutatud sealiha; 0401: piim ja rõõsk koor; 1514: rapsi-, rüpsi- ja sinepiõli; 2203: linnaseõlu; 2204: värsketest viinamarjadest valmistatud viinamarjaveinid; 2208: piiritusjoogid ja liköör.

27: Mineraalsed tooted (mineraalkütused, mineraalõlid ja nende destilleerimissaadused; bituumenained; mineraalvahad);
2707: kütuselisandid; 2710: mootorikütused; 2716: elektrienergia.

84: Tuumareaktorid, katlad, masinad ja mehaanilised seadmed; nende osad;

85: Elektrimasinad ja –seadmed, nende osad; helisalvestus- ja taasesitusseadmed, telepildi ja –heli salvestus- ja taasesitusseadmed, nende osad ja tarvikud;

87: Sõidukid, v.a raudtee- ja trammiteeveerem, ning nende osad ja tarvikud;
8703: sõiduautod. 870322: Ainult sädesüütega sisepõlemis-kolbmootoriga sõidukid, silindrite töömahuga üle 1000 cm3, kuid mitte üle 1500 cm3; 870323: Ainult sädesüütega sisepõlemis-kolbmootoriga sõidukid, silindrite töömahuga üle 1500 cm3, kuid mitte üle 3000 cm3; 870332: Ainult survesüütega sisepõlemis-kolbmootoriga (diisel- ja pooldiiselmootoriga) sõidukid, silindrite töömahuga üle 1500 cm3, kuid mitte üle 2500 cm3; 870333: Ainult survesüütega sisepõlemis-kolbmootoriga (diisel- ja pooldiiselmootoriga) sõidukid, silindrite töömahuga üle 2500 cm3.