Category Archives: Statistikaamet

Kes tahab elada minevikus, ostab maja

Kinnisvara soetades ei osteta enamasti üksnes elamis- või äripinda ega asukohta, vaid lisaks emotsioone, staatust, kuuluvust ühiskonda, ajaloolist pärandit, traditsioone ja veel palju muud. Sellest lähtuvalt on Eesti elamispindade turul praegu tekkinud valik ajaloolise ja ratsionaalsotsialistliku elustiili vahel.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus, andmeteadur Arko Kesküla, juhtivanalüütik Märt Leesment ja juhtivanalüütik Kaja Sõstra

Korterid on sotsialistlik valik

Osta saab seda, mida müüakse. Müügiks pakutavale kinnisvarale ajaloolises võtmes peale vaadates nähtub, et korterite ja majade võrdluses on mõlema variandi puhul võimalik osta kaasaegset lahendust. Lisaks sellele rõhutavad korterid aga eelkõige sotsialistlikku valikut ja majad ajaloolisuse hõngu.

Elamispindade müügikuulutusi analüüsides pakutakse praegu turul täiesti arvestatavat valikut möödunud sajandi algusest kuni tänapäevani. Korterite puhul joonistub välja, et 54 protsenti pakkumistest on alates aastast 2000 ja edasi. Teine suurem turul olev korterite kogum moodustab 34 protsenti pakutavast ja pärineb perioodist 1960–1990. Aastatel 1900–1960 ehitatud korterid moodustavad turul vaid 9,5 protsenti pakutavatest pindadest.

Sarnaselt korteritega on ka majade puhul käesoleval sajandil valminud ehitiste osakaaluks 54 protsenti müügis olevates. Samas on erinevalt korteritest selle aasta toodangut turul suhteliselt vähe. Lausa 21 protsendiga on esindatud aga majade osakaal, mis valmisid aastatel 1900–1960. Suhteliselt ahtavõitu on õitsva nõukogude perioodi produktsiooni, mille osakaal on 17 protsenti.

Korterit valides on eluaseme otsijal võimalus leida endale sobiv turumajandusele eelnenud sotsialistliku elukorralduse toodangu seast ja saada osa tol perioodil kehtinud sotsiaalsest läheduslahendusest. Majade puhul sarnast perioodi selle eheduses pigem osta ei saa. Küll aga võib eramuid valides leida tõelisi ajaloolisi pärleid, mis võimaldavad luua endale sajandivanuse õhustiku.

Müüakse ehituslikku moekaupa

Eluasemeturu pakkumise pool on just taoline arusaadavalt põhjusega. Nimelt oli aastatel 1960–1990 korterite ehitamine ajakohasest suundumusest tulenevalt väga moes. Neid tuli juurde suurusjärgus 100 000 elukohta igal kümnendil ja sealt tuleb ka praegu müüki ootav elamuvaru.

Analoogsel põhjusel on 2010. aastal ja hiljem ehitatud korterite pakkumine väga suur. Kasutusse lubatud eluruumide statistikat ja kuulutustes mainitud ehitusaastaid arvesse võttes võib järeldada, et müügis on peamiselt uusehitiste vastvalminud korterid. Seega müüakse peamiselt seda, mida on olnud moes ehitada.

Kortermajadele iseloomulik sotsialistlik karbistamine ei ole loomulikult ainult mineviku pärand ja nõukogude ploki särav leiutis. Sellist elukorraldust leidub igal pool maailmas ja ka nüüdisajal. Ilmselt on hoogu koguv jagamismajandus uute tehnoloogiliste lahenduste toel suunatud sellele, et mitte vara endale krabada, vaid sotsialistlikult seda teistega jagada, laenata, kasutada.

Seetõttu on ka praegusel sajandil valminud eluasemete valikutes olemas nii turumajandusliku edu sümbolid, vähem või rohkem uhked privaatsusele orienteeritud eramud, kui ka kompaktelule suunatud korterid. Igaühel on võimalik valikuid teha just omast maitsest tulenevalt ja seega hääletada, kas ruumika elustiili või kokkuhoiu poolt. Eesti kinnisvaraturg pakub praegu mõlemat võimalust.

Kinnisvaraturul jagub ostjaid nii korteritele kui ka majadele. Ajalugu tänapäevane tootmine aga muuta ei suuda – kes tahab nautida tõelist minevikuhõngu, saab selle ajaloolisest majast, kes otsib sotsialistlikku retrot, valib selle korterite seast.Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest. Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara

Eestis kasutatakse ligi miljonit hektarit põllumajandusmaad

Septembris algab iga kümne aasta tagant aset leidev põllumajandusloendus, kus täpsustatakse muuhulgas ka Eestis kasvatatavate põllumajanduskultuuride andmeid. Heitsime pilgu selle aasta esialgsetele põllumajandusmaa andmetele, et teada saada, mis saaduseid on Eesti põldudel populaarne kasvatada.

Statistikaameti analüütik Ege Kirs

Sel aastal on kasutatav põllumajandusmaa pind 990 500 hektarit ehk rohkem kui 2000 hektari võrra suurem kui mullu. Sellest 981 300 hektarit on kasutusel suuremates põllumajanduslikes üksustes ning enamasti registreeritud ka põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametis (PRIAs). Ülejäänud veidi rohkem kui 9000 hektarit tuleb kokku koduaedadest.

Teravilja kasvatamine on aina menukam

Teravilja kasvatatakse 370 000 hektaril, mida on võrreldes eelmise aastaga peaaegu 2% rohkem. Kõige rohkem teravilja kasvatatakse Tartumaal, millele järgnevad Lääne-Virumaa ja Viljandimaa. Tartumaal ja Viljandimaal kasvatatakse enim talinisu, Lääne-Virumaal aga suviotra.Taliteravilja kasvupinda on 167 000 hektarit, mis jäi võrreldes eelmise aastaga samaks. Seejuures enamike taliteraviljade pind kasvas, kuid rukki pind vähenes ligi 30% võrra. Õige pisut suurenes aga suviteravilja pind, mida on 203 000 hektarit.

Tänavune kaunvilja kasvupind näitab uuesti suurenemise trendi. Kaunvilja kasvatatakse 49 500 hektaril, mida on võrreldes eelmise aastaga 15% rohkem. Peamise kaunviljana kasvatatakse 35 600 hektaril põldhernest. Põlduba kasvatatakse 13 800 hektaril, mida on neljandiku võrra rohkem kui 2019. aastal.

Rapsi ja rüpsi kogupind on võrreldes möödunud aastaga pisut vähenenud, olles tänavu 71 000 hektarit. See tuleneb suvirapsi ja -rüpsi pinna olulisest vähenemisest. Sel aastal kasvatatakse suvirapsi 13 600 hektaril, mida on 35% vähem kui eelmisel aastal. Talirapsi pind aga suurenes 11% võrra. Suurim rapsi ja rüpsi kasvupind on Lääne-Virumaal, millele järgneb Tartumaa ning siis Jõgevamaa. Kõige enam kasvatatakse nendes maakondades talirapsi ja -rüpsi.

Rõõm on tõdeda, et kodumaise kartuli kasvupind on 5300 hektarit ja see on jäänud eelmise aastaga pea samale tasemele. Maakondadest suurim kartulikasvataja on Tartumaa.

Püsirohumaa osatähtsus on suurem saartel

Pindala järgi on põllumajandusmaad kõige rohkem Lääne-Viru, Pärnu ja Tartu maakonnas ja kõige vähem Hiiu, Ida-Viru ja Lääne maakonnas. Lisaks pinna suurusele on maakonniti üsna erinev ka põllumajandusmaa kasutus. Kui näiteks Põlva-, Jõgeva- ja Tartumaal on suurem osa kasutuses põllumaana, siis Hiiu-, Saare-, Lääne- ja Pärnumaal on palju püsirohumaad, mida kasutatakse, kas loomasööda tootmiseks või hoitakse lihtsalt heas korras. Kui Hiiu- ja Saaremaal on püsirohumaa osatähtsus ligi kolmveerand põllumajandusmaast (vastavalt 73% ja 69%), siis näiteks Põlva- ja Tartumaal pole veeranditki (vastavalt 14% ja 16%).

Põllumajandusloendusega täpsustatakse maakasutuse andmeid

Statistikaameti esialgse maakasutusstatistika aluseks on PRIA maakasutuse andmed. Kui tavaliselt täpsustatakse neid andmeid taimekasvatuse uuringuga, siis sel aastal põllumajandusloendusega. Põllumajandusloendus toimub kord iga kümne aasta tagant enamikus maailma riikides ja ka kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. Loendus toimub 1. septembrist kuni 15. novembrini nii veebis kui ka hiljem telefoniküsitluse kaudu.

Koos maakasutuse andmete täpsustustega küsitakse loendusel veel põhiandmeid majapidamise juhtimise, loomade arvu ja palju muu kohta. Lisaks põllumajandusloendusele uuenevad kord iga kümne aasta tagant Eesti koduaedade andmed, mida uuritakse selle aasta teises pooles toimuvatel sotsiaaluuringutel. Lõplikult uuenenud maakasutuse andmetega saab statistikaameti andmebaasis tutvuda juba järgmise aasta alguses.

Ärirentnik hindab keskpärasust

Pärast eriolukorda avastatakse ärikinnisvara turul uut maailma. Hinnasoodustusi ootavad rentnikud kombivad rendileandjate taluvuspiiri, kinnisvaraomanikud jälgivad majanduse taastumise märke ja otsivad maksujõulisi kliente. Sektori rahastajad on aga ettevaatlikud ja hoiavad pigem eemale.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus, andmeteadur Arko Kesküla ja juhtivanalüütik Märt Leesment

Ärikinnisvara omanike suurteks küsimusteks on praegu, kas koroonajärgne klient soovib head asukohta, eksklusiivsust, odavust, palju ruutmeetreid või hoopis midagi muud? Langev turg innustab ehk rentnikke odavamate hindade tõttu oma äritegevuse pinda laiendama, samas võib rahaliselt riskantsem periood tekitada aga hoopis vastupidist soovi. Kriisiaeg võib mõnele kliendile olla võimaluseks endale ärikinnisvara turult tõeline kroonijuveel napsata või tekitada pigem mõtteid linnast maale metsade vahele kolida.

Saaremaa jätkab hinnaliidrina

Eriolukorrajärgseid ärikinnisvara turgu iseloomustavaid numbreid on veel vähevõitu ja nende pinnalt uusi eelistusi välja lugeda on suhteliselt keeruline, kuid mingeid viiteid on juba võimalik leida. Uurisime äripindade rendikuulutusi ja kuna pakkumine on seotud nõudlusega, saab kuulutuste analüüsist leida üsna reaalseid näitajaid.

Hinnaliider ruutmeetri kohta on Saaremaa, kus mediaanrendihind* jääb kümne euro kanti ruutmeetrist. Hinnalisuse edetabelis on umbes veerandi võrra odavam Harjumaa ning järgnevad kuue euro piirimail Läänemaa ja Tartumaa. Harjumaa ja Tartumaa hinnad on märtsist juunini püsinud peaaegu muutumatuna, Läänemaal on näha väikest tõusu ja Saaremaa numbritest tuleb selgelt välja eriolukorra ehmatus – hinnad korrigeerusid aprillis korraks pisut madalamaks.

Põlvamaa pakub ruumikust

Kui aga ruutmeetri hinna asemel vaadata mediaanrendihinda nii pakutavate pindade kui ka terviku lõikes, siis eristub selgelt juhtkolmik: Harjumaa, Saaremaa ja Põlvamaa. Neist kaks esimesena nimetatut on suurest ruutmeetrihinnast tulenevalt ootuspärased, aga Põlvamaa on üllataja. Põlvamaal ruutmeetri eest palju ei küsita, hind jääb kolme ja nelja euro piirimaile, kuid pakutavad bürood on lihtsalt suuremad.

Ruutmeetri hinna järgi on odavaim rendihind Jõgevamaal, kahe euroga võib seal kuuks ajaks ruutmeetri osta. Odavalt saab ruutmeetreid ka Valga- ja Raplamaal. Võrus oli samuti odav, kuid hinnad kipuvad juba pisut kallinema.

Lääne- ja Viljandimaa kui suurimad hinnatõstjad

Majanduses kehtib põhimõte, et hinda saab tõsta siis, kui nõudlus järgi tuleb. Märtsist juunini kasvas küsitav ruutmeetri rendihind kõige rohkem ehk 26 protsenti Läänemaal ja umbes samas suurusjärgus ehk 25 protsenti ka Viljandimaal. Samas nii hinnatasemelt kui ka pakutavade büroode suuruselt kuuluvad mõlemad maakonnad pigem keskpäraste hulka.

Kui eelneva põhjal proovida hinnata, mida ärikinnisvara rendiklient koroonajärgselt eelistab, siis pigem keskpärasust. Teda ei köida ei Saaremaa eksklusiivsus ega Harjumaa ärikesksus, nagu ei põgene ta ka peitu ääremaale või Põlvasse suuri büroosid rentima.

* Mediaanrendihind näitab summat, millest suuremaid ja millest väiksemaid rendihindasid on selles maakonnas ühepalju.

Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest.Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara.

Läti alkohol, tubakas ja kütus meelitavad Valgamaa ning Pärnumaa inimesi

Arutelud piirikaubanduse teemadel kerkisid Eestis päevakorda seoses alkoholiaktsiisi märgatava tõusuga mitu aastat tagasi ja pole õigupoolest pärast seda vaibunudki. Piirikaubanduse ulatuse hindamiseks uurisime, kui palju ja millele Eesti inimesed lõunanaabrite juures kõige enam kulutavad.

Statistikaameti analüütik Katriin Põlluäär ja praktikant Karl Must

Leibkonna eelarve uuringu tulemustest selgub, et eelmisel aastal kulutas iga Eesti elanik välisriikides kokku keskmiselt 190 eurot. Eesti naaberriikidest kulutati kõige enam Lätis (34 eurot), Soomes (20 eurot) ja Venemaal (18 eurot).

Kui vaadata Läti näitel lähemalt, kuidas seal Eesti elanike poolt aasta jooksul tehtud kulutused jagunesid, siis olid esikohal alkohoolsed joogid ja tubakas, millele iga inimene kulutas keskmiselt 9,5 eurot. Kütusele, määrdeainetele ja transpordile kulutati iga inimese kohta 7,9 eurot ning toidule ja mittealkohoolsetele jookidele 3,9 eurot.

Soodsam alkohol ei meelita ainult piirilinna elanikke

Kõige enam ostavad Lätist alkohoolseid jooke ja tubakatooteid Lääne-Eesti elanikud – ühe inimese kohta keskmiselt 20,9 euro eest aastas ehk Eesti keskmisest enam kui kaks korda rohkem. Võrdluseks võib tuua, et Eestis kulutavad Lääne-Eesti inimesed keskmiselt aastas alkoholi peale 189,4 eurot, mis ületab samuti Eesti keskmist (169,5 eurot).

Maakondade võrdluses ostavad Lätist kõige enam alkohoolseid jooke ja tubakat Valga maakonna elanikud. Nende poolt naaberriigist soetatud kesvamärjukese ja tubakatoodete kogus ületab viiekordselt Eesti keskmise: kui Lätis kulutavad valgamaalased alkohoolsetele jookidele ja tubakale aastas keskmiselt 49,5 eurot, siis Eestis kulutavad nad lisaks sellele veel 99,9 eurot.

Maakondade lõikes paistavavad Lätis alkoholile tehtud kulutuste poolest silma ka Pärnumaa inimesed. Keskmiselt kulutas iga maakonna inimene alkoholi või tubakatoodete ostule Lätis aastas 32,1 eurot ja Eestis täiendavad 178,9 eurot. Võrdluseks saab tuua kõige suurema elanikkonnaga maakonna Harjumaa, kus iga inimene kulutas alkoholi ja tubaka ostmisele keskmiselt 6,4 eurot Lätis ja 181,4 eurot Eestis.

Kütust tarbivad eelkõige lõunaeestlased                  

Kütusele ja transpordile kulutasid Lätis eelmisel aastal kõige enam Lõuna-Eesti inimesed, keskmiselt 16,5 eurot iga inimese kohta aastas. Kodumaal kulutavad lõunaeestlased aastas kütusele ja transpordile keskmiselt 820,6 eurot, mis on veidi üle Eesti keskmise (815,1 eurot).

Maakondade lõikes olid lõunanaabrite juures kõige usinamad kütusele ja transpordile kulutajad Valga maakonna inimesed, kes tegid seda aasta jooksul inimese kohta 67,1 euro eest. Huvitav on seejuures asjaolu, et Eestis kulutavad Valga maakonna inimesed kütusele ja transpordile kõigest 442,3 eurot aastas ehk ligi pool sellest, mida kulutab Eesti inimene keskmiselt (815 eurot). Harjumaal kulutab iga inimene transpordile keskmiselt 871,2 eurot, sellele lisaks Lätis 4,6 eurot.

Käiakse ka toitu ostmas                                                                       

Suure osa eestimaalaste poolt lõunanaabrite juures tehtud kulutustest moodustab toit ja mittealkohoolsed joogid. Näiteks kulutab iga Lõuna-Eesti inimene keskmiselt 9,5 ning Lääne-Eesti inimene 5,2 eurot Lätis just toidule ja mittealkohoolsetele jookidele.

Kõige rohkem kulutavad Lätis toidule Valga maakonna inimesed, keskmiselt 43,9 eurot iga inimese kohta aastas, järgnevad Võru maakonna inimesed 11,6 euroga. Harjumaa inimesed ostavad Lätist toitu ja mittealkohoolseid jooke keskmiselt kahe euro eest aastas. Eestis kulub võrdluseks keskmisel inimesel toidule ja mittealkohoolsetele jookidele aastas 1239,3 eurot.

Blogiloo koostamisel on kasutatud statistikaameti 2019. aasta leibkonna eelarve uuringuga kogutud andmeid ja hinnanguid. Uuringus osales 4515 leibkonda. Eesti leibkondade kulutuste ja eelarve, elamistingimuste, leibkondade koosseisu ja palju muu kohta teavet pakkuv leibkonna eelarve uuring toimub ka käesoleval aastal. Kui oled saanud kutse uuringus osaleda, siis ära jäta võimalust kasutamata ja anna oma panus kvaliteetse ning usaldusväärse statistika abil Eesti elust tervikliku ja tõese pildi loomiseks. Vaata lisa: https://www.stat.ee/leibkonna-eelarve-uuring

Töö kaotavad sagedamini noored ja lihttöölised

Märtsis välja kuulutatud ja üle kahe kuu kestnud eriolukord mõjus tööturule negatiivselt. Kui tavalisel aastal on töösuhete arv hakanud teises kvartalis kasvama, siis sel aastal algas märtsi teises pooles hoopis vähenemine. Iga kaotatud töökoha taga on inimene, seega uurisime, kellele on eriolukorrast tingitud tööturu muutused kõige valusama löögi andnud.

Statistikaameti juhtivanalüütik Kaja Sõstra

Vaatasime inimeste liikumist tööturul töötamise registri (TÖRi) andmete põhjal nelja nädala lõpus: 1. märtsil, 29. märtsil, 3. mail ja 7. juunil. Juuni alguseks on töötajate arv võrreldes eelmise aastaga vähenenud kõige rohkem majutuse ja toitlustuse ning töötleva tööstuse tegevusaladel. TÖRis oli märtsist juuni alguseni 662 400 kehtiva töösuhtega inimest. Ühel inimesel võib TÖRis olla märgitud mitu kehtivat töösuhet ja seetõttu on inimeste arv töösuhete arvust väiksem.

Töötajatest 90% olid terve vaadeldava perioodi tööturul ühegi pausita. Inimesi, kellel oli märtsi alguses töökoht, kuid kes lahkusid tööturult juuni alguseks, oli 36 300. Samal perioodil tuli tööturule ka 22 800 uut inimest, kellel märtsi alguses tööd ei olnud, aga kes said töökoha juuni alguseks. Vähem oli neid, kes olid eriolukorra kuudel töö kaotanud ja siis uuesti tööturule naasnud.

Tööturg soosib keskiga ja juhtivaid ameteid

Edasi uurisime, kes olid tööturult lahkuma sunnitud inimesed. Kõige suurem osa lahkujatest olid noored alla 30-aastased töötajad, neid oli lahkujate hulgas ligi kolmandik. Samuti oli tööturult lahkunud noorte osatähtsus töötavatest noortest 9,5%, mis on võrreldes teiste vanuserühmadega kõrgem.

Suurema kindlustundega võivad meie analüüsi põhjal oma töökoha suhtes olla 30-59-aastased töötajad. Alates 60-aastastest on aga tööturult lahkujate osatähtsus keskmisest kõrgem. Selles vanuserühmas on loomulikult suur mõju vanaduspensionile jäämisel, aga praegu töötatakse siiski sageli edasi ka pensionieas.

Ametikoha järgi on kõige suurema löögi all lihttöölised, kellest kümnendik on kolme kuu jooksul töö kaotanud. Vaid pisut jäävad maha teenindus- ja müügitöötajad ning oskus- ja käsitöölised. Samas juhid ja tippspetsialistid võivad end üsna kindlalt tunda, nendest on töö kaotanud alla 3%.

Uute tööturule sisenejate ja lühikese pausi järel taas tööle asujate alusel saab hinnata, kui tõenäoline on pärast töö kaotamist endale uuesti rakendust leida. Kõige kõrgemad šansid tööle naasta on kuni 30-aastastel noortel: neid oli nii uute tulijate kui ka lühikese pausi järel tööle saanute hulgas kõige rohkem. Pensioniealistel on aga pärast töö kaotamist raske uut töökohta leida.

Metoodika

Kasutatud on maksu- ja tolliameti TÖRi andmeid. Arvesse on võetud kõik TÖRi kehtivad töösuhted olenemata töötamise liigist. Kehtivate töösuhete hulka ei ole arvestatud peatatud töösuhteid. 

Vaata ka statistikaameti tööturu kiirstatistikat.

Eestimaa on aina mahedam

Eelmise aastaga lisandus Eestisse 112 uut mahepõllumajandustootjat ja mahepõllumajanduslik ning sellele üle mineva maa pind kasvas lausa 7%. Mahemune toodeti kolmandiku võrra rohkem ja nagu tavatootmiseski, nii saadi rekordiline saak ka maheteraviljakasvatuses.

Statistikaameti analüütik Ege Kirs

Oluline on silmas pidada, et kuigi võib olla maa-alasid, kus mineraalväetisi ja taimekaitsevahendeid ei kasutata, siis neid kõiki automaatselt mahepõllumajandusmaadeks ei loeta. Mahemaa hulka arvestatakse vaid põllumajandusameti tunnustusega täielikult mahepõllumajanduslikku ja sellele üle minevat maad.

Pea veerand põllumajandusmaast on mahe

Möödunud aastal oli Eesti mahepõllumajandusmaa suurus 221 000 hektarit, mis moodustas peaaegu 23% põllumajanduslike majapidamiste kasutatavast maast. Euroopa Liidus oli 2018. aastal mahemaad kõige rohkem Austrias – 24%. Eesti oli mahemaa osakaalu poolest tublil teisel kohal, kusjuures Euroopa Liidu keskmine oli 8%.

Võrreldes 2018. aastaga on mahepõllumajandusmaad Eestis peaaegu 7% võrra enam ja viimase kümne aastaga on see suurenenud üle kahe korra. Sellest 193 000 hektarit on juba täielikult mahepõllumajanduslikul tootmisel ja 28 000 hektarit veel üleminekuajal. Üleminekuaja läbinud pinda lisandus aastaga üle 21 000 hektari.

Rekordilised mahesaagid

Eelmisel aastal kasutati kahte kolmandikku Eesti mahepõllumajandusmaast söödakultuuride ja püsirohumaadena, kokku oli sellist pinda 146 000 hektarit. Maheteravilja kasvatati 54 000 hektaril, mahekaunvilja 9000 hektaril, köögivilja ja maasikaid 183 ning mahekartulit 132 hektaril. Maheviljapuid ja marjaaedu oli 2432 hektarit.

Möödunud aasta oli taimekasvatajatele väga soodne aasta ja seda oli näha ka mahesaakidest. Maheteravilja kogusaak oli 101 300 tonni, mida oli võrreldes 2018. aastaga 84% rohkem. Mahekartulite kogusaak oli aga peaaegu 2000 tonni, mida oli 38% rohkem kui varasemal aastal.

Mahemunasid toodeti 5,8 miljonit ehk 35% rohkem kui 2018. aastal. Paaril viimasel aastal oli mahepiima toodang küll väiksem, aga möödunud aasta näitab 8200 tonniga tõusvat trendi. Maheliha toodeti 2600 tonni.

Maheveised on jätkuvalt populaarseimad

Maheloomakasvatuses on Eestis kõige populaarsem veisekasvatus. Eelmisel aastal oli meil 42 300 maheveist, kes moodustasid veiste koguarvust 17%. Mahelammaste ja -kitsede arv on viimased neli aastat veidi vähenenud, kuid sama trendi on märgata ka nende kasvatuses üldiselt. Mahelammaste osatähtsus kõigist Eesti lammastest oli 46%. Mahelindude arv jäi aga võrreldes 2018. aastaga pea samale tasemele, neid on veidi üle 36 000. Mahesigade arv küll kasvas 683 seani, kuid maheseakasvatus on endiselt vähe populaarne.

Eestis on mahepõllumajandus aina kasvav ja arenev valdkond ning mahetooted on üha rohkem hinnas. Miks ka mitte eelistada eestimaist ja samal ajal teha meid ümbritsevale keskkonnale pai.

Mis ettevõtted eriolukorras võitsid?

Majandust edendavad ettevõtted väärivad kiitust, eriti raskel ajal, kui kasvada suutvaid on vähe. Statistikaameti juhtivanalüütik Märt Leesment uuris, kus tegutsevad ettevõtted, kes suutsid eriolukorras oma käivet kasvatada.

Isegi kõige ettevaatlikumad ja pessimistlikumad prognoosid ei suutnud ette näha, et saabub viiruspuhang, mis takistab äritegevust või veel halvemal juhul toob kaasa olukorra, kus tavapärane ettevõtlustegevus pole üldse võimalik. Ligi kaks kolmandikku ettevõtetest pidi eriolukorrakuul  leppima aasta varasemast väiksema käibega.

 

Kõige üldisemal tasandil ei suutnud ükski tegevusala deklareeritud käivet selle aasta aprillis võrreldes eelmise aasta sama kuuga kasvatada. Samas võis tegevusalasid detailsemalt vaadates mõnda selget kasvukohta siiski märgata. Mõnes valdkonnas nõudlus hoopis suurenes ning rohkem kui pooled ettevõtted kasvasid.

Kes lõikas otseselt kasu?

Võrreldes teistega oli selle aasta aprill väga edukas seebi, pesemis-, puhastus- ja poleervahendite tootmisega tegelevatele ettevõtetele, kelle toodete järele nõudlust ootamatult tõusis. Enam kui pooled selle tegevusala ettevõtted suutsid käivet kasvatada ning neist enamus rohkem kui kahekordistas oma käivet. Ka deklareeritud käibe kasv võrreldes möödunud aprilliga oli seal  suurimate hulgas – käive neljakordistus ning suurenes 10,6 miljoni euro võrra.

Suuremat kasu saanud ettevõtete arvust on tunduvalt olulisem aga see, kus ja kui palju kasvas rahaline käive, mis aitas ettevõtlussektorit veelgi suuremast langusest päästa.

Rohkem kui pooled apteegid suutsid võrreldes eelmise aasta aprilliga oma käivet kasvatada.

Käibe kasvult kuulusid tippu veel ravimite ja muude kaupade hulgimüük, kus deklareeritud käive suurenes 16,9 miljoni euro võrra, ning jaemüük posti või interneti teel, mille kasv oli 10,3 miljonit eurot). Ettevõtete arvult suurima tegevusalana kasvatasid deklareeritud käivet apteegid. Rohkem kui pooled apteekidest suutsid võrreldes eelmise aasta aprilliga oma deklareeritud käivet kasvatada. Põhjusi, miks just need ettevõtted tipus on, ei pea kaua otsima. Need tegevusalad iseloomustavad väga selgelt viirusest ja sellega kaasnenud piirangutest tingitud muutusi inimeste käitumises ja tarbimisharjumustes.

Soodne aeg ehituseks?

Suhteliselt edukate seast võib leida ka tegevusalasid, mis koroonakriisiga otseselt ei seostu. Nende hulgas on mõned ehitusvaldkonna tegevusalad, näiteks kasvasid rohkem kui pooled ehitusplatside ettevalmistusega ning maakuivendus- ja parandustöödega tegelevad ettevõtted.

Korraliku käibekasvu tegid ka elektri- ja sidevõrkude ehitamisega ning vee-, gaasi- ja kanalisatsioonitrasside ehitusega tegelevad ettevõtted. Ehk aitas mõnel ettevõttel eriolukorrast tingitud inimeste vähene liikumine oluliselt hõlpsamalt tegutseda. Tööstuses olid edukaimad muu elektroonika ja elektrijuhtme või -kaabli tootmisega tegelevad ettevõtted.

 

Suurimad panustajad koroonakriisi ajal. Kasvanud ettevõtteid on rohkem kui kolm ning suurim kasv jääb alla 90% tegevusala kogukasvust.

Koroonakriis tegi enamikule ettevõtetest kurja, kuid mõni valdkond suutis eriolukorrast sellegipoolest kasu lõigata. Tõenäoliselt püsib ettevõtlussektori käive eelmise aasta tasemest madalamal ka järgnevatel kuudel. Eriolukord on lõppenud, kuid majanduskriis mitte. Loodame, et ettevõtted suudavad muutunud olukorraga kohaneda, uusi kasvuvõimalusi leida ning saame edaspidi rääkida rohkematest võitjatest.

Vaata lähemalt ettevõtete kiirstatistikat siit

Metoodika

Arvesse on võetud üksnes need ettevõtted, kes tegutsesid nii 2020. kui ka 2019. aastal samal tegevusalal ning kelle 2019. aasta aprillis deklareeritud käive oli nullist suurem.

Arvesse läksid üksnes need tegevusalad, kus ettevõtteid oli rohkem kui kolm. Käibe kasvu väljatoomisel on arvestatud, et suurima ettevõtte kasv oleks väiksem kui 90% tegevusala kasvust. Ühelt poolt tagab see vastavuse konfidentsiaalsusnõuetega, teisalt näitab, et tegevusala kasv on olnud piisavalt laiapõhjaline ega tugine ainult ühele ettevõttele.


 

Heidame pilgu Eesti elanike rahakotti: palgad puust ja punaseks

Keskmine brutokuupalk oli 2019. aastal 1407 eurot, palgatöötaja kuu keskmine brutotulu 1317 eurot ja kõikide ametite mediaanpalk 1143 eurot. Elanike kuu keskmine netosissetulek oli 2018. aastal* 752 eurot ja ekvivalentnetosissetulek 1060 eurot. Millest need summad kõnelevad? Mida need mõisted täpsemalt tähendavad ja millal võrdlusi tehes üht teisele eelistada? Statistikaameti analüütikud selgitavad.

Foto: Shutterstock

Palkade erinevuse näiteks toome Hiiu maakonna. Keskmise brutokuupalga (933 eurot) poolest jäi Hiiu maakond eelmisel aastal Eestis viimasele kohale. Palgatöötaja kuu keskmise brutotulu (1301 eurot) järgi oli aga Hiiumaa pärast Harju- ja Tartumaad suisa kolmandal kohal. Kõikide ametite mediaanpalga järgi oli Hiiu maakond eelmisel aastal 923 euroga kõikidest maakondadest tagantpoolt neljandal kohal. Hiiumaa elanike 2018. aasta keskmine netosissetulek ühes kuus oli 666 eurot ja ekvivalentnetosissetulek 895 eurot.

Keskmine brutokuupalk

Keskmine brutokuupalk näitab summat, mille tööandja kulutab täistööajaga töötajale keskmiselt palga maksmiseks. Andmeid kogutakse küsimustikuga majanduslikult aktiivsetelt ettevõtetelt, asutustelt ja organisatsioonidelt. Brutokuupalga arvestus käib maakonniti töökoha järgi, mistõttu võivad töötajad olla rahvastikuregistri järgi hoopis teisest maakonnast. Küsimustikule vastavad kõik vähemalt 50 töötajaga ettevõtted, ülejäänute hulgast tehakse juhuslik valik.

Statistikaameti analüütik Karina Valma kinnitab, et keskmist palka avaldatakse tegevusalati, maakonniti ja omanikuliigiti ning uuringus osalemise määr on püsivalt üle 80%. „Tulemused on usaldusväärsed, samas tuleb silmas pidada, et keskmine palk on arvutatud arvestusega, et tegemist on täistööajaga. See tähendab, et kui näiteks Hiiumaal ei ole õpetajatel võimalik alati töötada täistööajaga, siis ei näita kajastatud keskmine brutokuupalk tegelikult saadud keskmist töötasu, vaid on viidud täistööajaga vastavusse,“ lisab Valma.

Palgatöötaja kuu keskmine brutotulu

Keskmine brutotulu näitab palgatöötajatele ja avalikele teenistujatele makstud tasusid, töötamisega seotud stipendiume, toetusi ning muid tasusid. Andmete aluseks on maksu- ja tolliameti sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete andmed. Brutotulu suurus saadakse, kui kuu keskmine väljamaksete summa jagatakse kuu keskmise väljamaksete saajate arvuga. Tulusaaja elukoht on määratud isiku elukoha järgi, mille aluseks on statistikaameti rahvastikubaas.

Brutotulu andmeid kasutatakse omavalitsusüksuse arengut iseloomustava näitajana arengukavade koostamisel ja teistes kohaliku elu planeerimisega seotud dokumentides. Kuna tegu on kõiksete andmetega, siis on võimalik teha väljavõtteid andmestikust ka mõne väiksema piirkonnaüksuse, perioodi või muu tunnuse nagu vanuse või soo kohta.

Keskmise brutotulu andmed ulatuvad 2003. aastani. „Tänase haldusjaotuse seisuga saab andmeid võrrelda kuni 2013. aastani. Samas tuleb arvestada, et puuduvad andmed täis- ja osaajaga töö kohta, mis ei võimalda teha järeldusi näiteks soolise palgalõhe kohta. Samuti ei pruugi inimeste registreeritud elukoht olla alati vastavuses nende tegeliku elukohaga,“ ütleb statistikaameti analüütik Greta Tischler.

Selles, et kuu keskmine brutotulu on Hiiumaal kõrge, mängib rolli see, et keskmist palka arvestatakse lähtuvalt palga maksja asukohast, keskmist brutotulu aga lähtuvalt selle saaja registreeritud elukohast. Hiiumaa näitel võib nii mõnigi kõrgepalgaline töötaja olla küll saarele sisse kirjutatud, aga oma igapäevast leiba teenib ta näiteks mõnes Tallinna lähiümbruse omavalitsuses. Seega kajastub tema brutokuupalk näiteks Harjumaa, keskmine brutotulu aga Hiiumaa statistikas.

Ametite mediaanpalk

Mediaanpalk näitab summat, millest rohkem ja vähem teenivaid inimesi on antud ametis või piirkonnas sama palju. Statistikaameti palgarakenduses kasutatava mediaanpalga aluseks on maksu- ja tolliameti sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete andmed ning töötamise registri sissekanded töötaja ameti ja töökoha asukoha kohta.

Mediaanpalga korral lähevad arvesse samad töölepingu ja tulu liigid, mis keskmise brutokuupalga arvutamisel. Mediaanpalk leitakse ainult täistööajaga töötajatele, kellel on töötamise registris info ameti ja töökoha asukoha kohta, kes on töist tulu saanud, kelle tööleping pole peatatud ning kes on töötanud vähemalt ühe kuu.

Statistikaameti andmeteadur Kadri Rootalu sõnul on mediaanpalga näitaja mõeldud töötajatele ja tööandjatele ning see võimaldab võrrelda enda või oma ettevõtte makstavat palka teiste sama ametit pidavate inimeste palkadega. „Palgarakenduse andmed võimaldavad saada täpsemat infot selle kohta, mis toimub üldise keskmise kõrval. Samuti võimaldab see vaadata palkasid ametigruppide kaupa. Samas tuleb arvestada, et nii brutokuupalka kui ka mediaanpalka näidatakse töökoha asukoha järgi, mis ei pruugi maakonna tasandil langeda kokku töötaja elukohaga,“ selgitab Rootalu.

Ekvivalent- ja netosissetulek

Eesti sotsiaaluuringu tulemuste pealt arvutatav netosissetulek sisaldab tulu palgatööst, ettevõtlusest, maa ja muu vara rendist, teistelt leibkondadelt saadud regulaarseid makseid (näiteks elatis) ja sotsiaalseid siirdeid (näiteks vanaduspension, lapsetoetus jne), omanditulu ning tulumaksu tagastust jm. Saadud summast arvatakse maha tulumaksu juurdemaksed, sotsiaalmaks, teistele leibkondadele tehtud regulaarsed maksed ja varalt makstav maks (peamiselt maamaks). Sissetulekute kohta saadakse andmed nii registrite kui ka valikuuringu tulemuste pealt.

Ekvivalentnetosissetuleku pealt arvutatakse omakorda absoluutset ja suhtelist vaesust. Samuti avaldatakse selle põhjal sissetulekute ebavõrdsuse näitajad: kvintiilide suhte kordaja ja Gini koefitsient. Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo sõnul on (ekvivalent)netosissetulekuid ja nende pealt arvutatavaid näitajaid hea aluseks võtta, kui analüüsida ebavõrdsust ühiskonnas, vaesust üldiselt või kitsamalt näiteks sotsiaalsete siirete mõju vaesusele – teemasid analüüsimiseks on palju. „Ekvivalentnetosissetulek võtab arvesse leibkonna koosseisu ehk teisisõnu on tegemist sissetulekuga, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Seega on hea selle pealt vaadata sissetulekuid elaniku kohta leibkonnatüüpides või analüüsida sissetulekuid erinevate sotsiaal-demograafiliste näitajate lõikes,“ ütleb Müürsoo.

Leibkonnaliikme sissetuleku leidmisel kasutatakse tarbimis- ehk ekvivalentsuskaale. Sissetulekuna käsitletakse seega ekvivalentsissetulekut, mis on leibkonna netosissetuleku ja tema ekvivalentsuuruse jagatis. Leibkonna ekvivalentsuurus annab igale leibkonnaliikmele kaalu vastavalt vanusele: esimese täiskasvanud liikme kaal on 1, iga järgmise täiskasvanud liikme kaal 0,5 ja kõigi 13-aastaste ja nooremate kaal 0,3. Näiteks kahe täiskasvanu ja kahe lapsega leibkonna ekvivalentsuurus on 2,1 (1 + 0,5 + 0,3 + 0,3).

Oletame, et selle leibkonna netosissetulek on aastas 12 000 eurot. Kui leibkonna ühiseid kulusid mitte arvestada ja jagada sissetulek liikmete arvuga, on selle leibkonna iga liikme aastasissetulek 3000 eurot. Kui aga kasutada tarbimiskaale, on leibkonnaliikme sissetulek 5714 eurot. Sellise võrdsustatud leibkonnamudeli kasutamine vähendab leibkondade koosseisu erinevuste mõju leibkonna vaesuse määramisel.

Keskmise ekvivalentnetosissetuleku leidmisel leibkonnaliikme kohta võetakse arvesse, et osa sissetulekust kulutatakse leibkonna peale ühiselt, ülejäänu aga iga liikme kohta tema vanusest olenevalt eraldi. „Näiteks kaks inimest, kes elavad koos ja jagavad kulusid, moodustavad ühise leibkonna. Enamasti kulutavad nad leibkonnaliikme kohta vähem, kui kumbki seda üksi elades teeks. Ühises leibkonnas saab jagada näiteks auto, mööbli ja kodumasinate soetamiseks ning kasutamiseks tehtavaid kulutusi. Tihti on suuremas koguses ka näiteks toitu ja majapidamistarbeid odavam osta,“ lisab Müürsoo.

Kui Hiiumaa elanike netosissetulek oli 2018. aastal ühes kuus 666 eurot, siis sellest 410 eurot moodustas sissetulek palgatööst. Näiteks pension ja lapsetoetused moodustasid netosissetulekust vastavalt 140 ja 12 eurot ning mitterahaline sissetulek 18 eurot. Elanike ekvivalentnetosissetulek oli Hiiumaal ühes kuus 895 eurot.

* 2019. aasta andmed avaldatakse tänavu detsembris

Aeg loodusele

Looduse ja keskkonna kasutusele on lisandunud nüüd ka teine pool – lisaks võtmisele anname järjest enam tagasi. Tagasi anname oma aega, mis on meie kõige väärtuslikum ressurss. Seda selleks, et keskkond säiliks puhtamana ja negatiivne keskkonnamõju oleks väiksem. Tänase ülemaailmse keskkonnapäeva teema ongi aeg loodusele (time for nature).

Statistikaameti juhtivanalüütik Kaia Oras ja juhtivanalüütik Grete Luukas

FOTO: Shutterstock

Eesti panustab keskkonnakaitsele aasta-aastalt järjest enam: kui 2014. aastal oli keskkonnateenuseid ja -kaupu tootvas sektoris (edaspidi rohemajanduses) toodangu maht 2,2 miljardit eurot, siis 2017. aastal 3,0 miljardit eurot. Rohemajanduses töötab juba praegu ligi 32 000 inimest ja suuruselt on rohemajandussektori tööhõive võrreldav tervishoiu omaga. Kokku panustati Eestis 2017. aastal rohemajandusse ligi 64 miljonit töötundi.

Eesti on rohemajanduses esirinnas

Rohemajanduse juurde kuuluvad peale klassikalise keskkonnakaitse ka loodusressursi säästlikuma haldusega seotud tegevused. Eesti suurimad rohemajanduse valdkonnad ongi taastuvenergia (615,3 miljonit eurot) ja soojuse ning energia säästuga (1025,4 miljonit eurot) seotud kaupade ja teenuste tootmine, mis moodustavad üle poole kogu rohemajandusest. Järgnevad metalli ja klaasi taaskasutuse ning säästuga (11%) ja jäätmekäitlusega (7%) seotud valdkonnad. Rohemajanduse sektori loodud lisandväärtuse suurus on Eestis 1,2 miljardit eurot. Majanduse suurust arvesse võttes oleme Euroopa Liidu riikide võrdluses Soome järel teisel kohal.

Mitmete keskkonnakaitse tegevuste osas näeb kulutatud aja ja energia positiivset mõju alles tulevikus. Samas näiteks kulutused reovee käitlemisele ja selle korraldamisele ning pinna, põhja- ja pinnavee kaitseks toovad meile veekogude paranenud seisundi näol tajutavalt kiirema tulemuse. Need kulutused on olulised nii veeloomastikule, aga ka iga päev inimestele, kellele rannaalad on lisaks elualadele ka puhkealadeks. Kokku kulutati Eestis vee ja pinnase valdkonnas 2017. aastal 263 miljonit eurot ehk 9% rohemajandusest.

Elu- ja liigirikkus on prioriteet

Lisaks laiematele probleemidele on oluline tähelepanu pöörata üksikute liikide ja nende elupaikade kaitsele. Inimene jagab elukeskkonda planeedil Maa paljude liikidega. Teadlaste arvamusele tuginedes on üle maailma suur hulk neist väljasuremisohus. Saaremaa robirohu ainus looduslik elupaik on Eestis ja selle liigi elupaikade hoidmine on meie riigi ülesanne. Saaremaa robirohu üheks suuremaks ohuteguriks on varem rajatud madalsoode kuivendussüsteemid, mille rekonstrueerimisi kaitsekorralduskava järgi välditakse ning vajadusel suletakse. Samuti raiutakse võsa, et tagada kasvamiseks vajalikud valgustingimused.

Mitmete tähelepanu vajavate liikide, nagu näiteks lendorava, euroopa naaritsa ja ebapärlikarbi Eesti populatsioonide taastamise nimel tegutsevad juba paljud. Samuti on tegevuskava näiteks sellisegi jääaja jäänuki nagu kuninga kuuskjala kasvukohtade hoolduseks Niitvälja soos. Veel panustatakse rannakülade ja rahvusparkide mälumaastike heakorrastamisele ja hooldamisele, puis- ja rannaniitude taastamistöödele, looduskaitsealade taastamisele, puistude mosaiiksuse taastamisele ja kujundamisele, kalade rändeteede avamisele ja paljule muule, mis on elurikkuse kaitse vaatenurgast oluline.

Elurikkuse, ökosüsteemide ja liigikaitse valdkonna osakaal on siiski vaid 1,6% kogu rohemajandusest ning kogusummas kulutati sellele 2017. aastal 48,3 miljonit eurot.

Aeg loodusesse panustada

Paljude jaoks on aeg loodusele jalutuskäik roheluses või Looduse Omnibussi retk. Järjest enam aga mõistetakse, et lisaks selle nautimisele on aeg loodusesse ka panustada. Vastasel juhul on varsti aeg looduse käes ja ta räägib, olgu siis muutuva kliima või muude looduse tasakaaluseisundite muutuste kaudu.

Kinnisvaranõudluse trend näitab suunda linnast maale

Energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise ja kandub ühelt kehalt teisele. Raha ei teki ega kao, vaid liigub ühest taskust teise. Sama lugu on kinnisvaraga – kui kusagilt minnakse, siis kuhugi tullakse. Praegu viitavad märgid sellele, et minnakse linnakorteritest ja -majadest ning suundutakse maale.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus, andmeteadur Arko Kesküla ja juhtivanalüütik Märt Leesment

Kinnisvaraturg on praegusel ajal suurte muutuste keskmes. Võib arvata, et kinnisvara ostjad ja üürijad pingutavad püksirihma ja keegi saab äriliselt selle tulemusena vastu näppe. Inimestel on suur huvi teada, et kui kinnisvaraäri mõnest sektorist raha vähemaks jääb, kas siis mõnda sektorisse tuleb seda juurde, kas tõmbutakse üldse kõrvale või lihtsalt muutuvad eelistused.

Delfi Ärilehes kirjutati, et kui koroonakriisist tingitud eriolukorras võis täheldada suurenevat huvi maakodude vastu, siis paraku see vaid huviks jäigi. Sarnaselt Delfi Ärilehe toimetusega jälgime ka meie kinnisvaraportaalide kuulutusi, analüüsime neid, teeme järeldusi ja proovime leida trende. Oleme tekkivaid koroonakriisi aegseid ja järgseid suundumusi käsitlenud oma varasemates blogilugudes ning teeme seda ka edaspidi. Ärilehega võrreldes oleme aga jõudmas pisut teistsugusele arusaamale.

Talude ja suvilate müügikuulutusi viimase kahe kuu jooksul jälgides, hindade ja pakkumise vahekorda analüüsides, võib oodata huvi tekkimist maapiirkonda asumise vastu, vähemalt hooajaliselt. Talud ja soojustatud suvilad saaksid olla püsivaks elukohaks aastaringselt, aga ka vaid suvine asumine maale võib näidata, et linnast eemal tuntakse ennast turvalisemalt.

Pelgupaigaks eelistatakse Jõgevamaad, Valgamaad ja Võrumaad

Numbrid näitavad, et talude ja suvilate hinnad on sõltuvalt maakonnast, kas suhteliselt paigal või läinud tõusuteed. Jutt on küll kuulutustes küsitavatest hindadest, kuid kui nõudlust ikka ei ole, siis pakkumise pool ei saa ka hinda kruvida.

Täielikult kullatükiks on muutumas Jõgevamaa, kus talude ja suvilate ruutmeetrihinnad on kuulutustes küsitu põhjal kasvanud paari kuu jooksul 72 protsenti. Järgnevad Valga- ja Võrumaa, vastavalt 57 ja 50 protsendiga. Mida vähem on tsivilisatsiooni ja mida rohkem on tegemist ääremaaga, seda parem on peitu pugeda.

Hinnatõusu ei ole võimalik täheldada Saaremaal, Põlvamaal ja Ida-Virumaal. See, et Saaremaa hinnad ei ole pärast eriolukorra lõppu veel jõudnud kasvama hakata, on mõneti arusaadav ja Ida-Virumaa ei ole oma olemuselt klassikaline maamajanduse ja puhkepiirkond, pigem tööstusmaastik.

Milleks siis ikkagi maale? Kas peitu viiruse eest? Mingil määral kindlasti, uue laine eest on hoiatatud ja pisut aega tagasi aset leidnud ühiskonna seiskamine mõjus ilmselt hirmutavalt. Eks täiendavaks põhjuseks ole kindlasti ka tööturul toimuv ja muutuv arusaam, et just töötamine põllumajanduses võib muutuvas maailmas sotsiaalmajanduslikku turvalisust tagada.

Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest.Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara.