Category Archives: Statistikaamet

Lastega leibkonnad Euroopas

20. november on ÜRO lapse õiguste konventsiooni aastapäev, mida tähistatakse ülemaailmse laste päevana. Laste ja noorte kultuuriaasta raames ning ülemaailmse laste päeva eel annab Statistikaamet ülevaate, millistes leibkondades kasvavad Euroopa Liidu (EL-28) lapsed.

Viimastel aastakümnetel on vähenenud abiellumus, suurenenud lahutuste arv ja vabas kooselus elavate paaride osatähtsus. See kõik on avaldanud mõju ka laste elukorraldusele, sest lapsed kasvavad tänapäeval üles eripalgelisemates leibkondades kui kunagi varem. Traditsioonilise kahe abielus vanema ja nende lastega (lapsega) leibkonna kõrval on üha rohkem vabaabielus vanematega ja üksikvanemate leibkondi.

Lastega leibkonnad

Enamik Euroopa Liidu lastest (69%) kasvab abielus vanematega leibkonnas. Kõige suurem oli abielus vanematega leibkondades kasvavate laste osatähtsus Kreekas (90%) ja väiksem Prantsusmaal (52%). Eestis kasvas abielus vanematega leibkondades 54% lastest ja sellega olime Euroopa Liidus tagantpoolt kolmandal kohal. Eestiga sarnaselt oli abielus vanematega leibkondades kasvavate laste osatähtsus väike ka Lätis, kus see oli 56%. Soomes oli aga see näitaja sarnane Euroopa Liidu keskmisega (67%).

Vabaabielus vanematega leibkonnas kasvas Euroopa Liidus 13% lastest. Kõige suurem oli vabaabielus vanematega kasvavate laste osatähtsus Eestis, kus see oli 30% ehk enam kui kaks korda suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kõige väiksem oli vabaabileus vanematega laste osatähtsus aga Kreekas ja Maltal, kus neid oli natuke üle 1%. Soomes oli vabaabielus vanematega leibkondades elavate laste osatähtsus 19% ja Lätis 15%.

Üksikvanema leibkonnas kasvas Euroopa Liidus 17% lastest. Kõige enam ehk 28% kasvas üksikvanema leibkonnas lapsi Lätis, kõige vähem aga Kreekas, kus üksikvanema leibkonnas kasvas 8% lastest. Eestis oli üksikvanemaga leibkonnas kasvavate laste osatähtsus (15%) veidi väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Soomes oli aga üksikvanema leibkonnas kasvavate laste osatähtsus veelgi väiksem (13%).

Vanematega ühes leibkonnas ei elanud veidi alla 1% Euroopa Liidu lastest. Kõige enam oli vanematest eraldi elavaid lapsi Rumeenias (4%), kõige vähem aga Iirimaal ja Luksemburgis (0,1%). Eestis oli vanematest eraldi elavate laste osatähtsus samaväärne Euroopa Liidu omaga. Läti oli ilma vanemateta elavate laste osatähtsuselt Euroopa Liidus viiendal kohal – Lätis ei elanud vanematega koos 2% lastest. Soomes oli vanematest eraldi elavate laste osatähtsus Euroopa Liidu väiksemaid.

Laste arv leibkonnas

Euroopa Liidus oli ühe lapsega leibkondi 50%, Eestis oli nende osatähtsus veidi suurem (55%). Kahe lapsega leibkondade osatähtsus oli Euroopa Liidus ja Eestis üsna sarnane – vastavalt 38% ja 36%.  Kolme lapsega leibkondi oli juba oluliselt vähem, nende osatähtsus oli Euroopa Liidus 9% ja Eestis 7%. Vähemalt neli last kasvas Euroopa Liidus 3% leibkondades ja Eestis 2%. Kuni kahe lapsega leibkondi oli Euroopa Liidus kõige rohkem Portugalis (95%) ja vähemalt kolme lapsega leibkondi Iirimaal (21%). Lätis ja Eestis oli kuni kahe lapsega leibkondi sama palju (91%). Soome oli aga vähemalt kolme lapsega leibkondade poolest Euroopa Liidu riikide seas teisel kohal (18%).

Kadri Raid, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted ja metoodika

Lastega leibkondadest ülevaate saamiseks on kasutatud Euroopa Liidu sissetulekute ja elamistingimuste uuringu (EU-SILC) 2015. aasta andmeid. Eesti kohta kogub selle uuringu jaoks andmeid Statistikaamet Eesti sotsiaaluuringuga. Blogiloo koostamisel on kasutatud Eurostati andmebaasi andmeid.

http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=ilc_lvps20&lang=en

http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=ilc_lvph05&lang=en

Eurostat kasutab ühtset tunnust „leibkond“, selle asemel et kasutada tunnust „paar“ või „perekond“. Seda tunnust kasutatakse uuringutes ECHP, LFS, HBS ja EU-SILC. Leibkonna tunnus hõlmab täiskasvanud liikmeid soo ja vanuse järgi ning nendega koos elavaid sõltuvaid lapsi. Sõltuvaks lapseks loetakse kõik alla 18-aastased. Seega on leibkond ühises eluruumis elavad inimesed, kes jagavad toidu- ja raharessursse. Erinevalt perekonnast võib leibkond olla ka üksikisik.

Rohkem infot leibkondade kohta leiab statistika andmebaasist.

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

Kui 4.99 on parem kui 5.00

Inimesed seisavad pidevalt silmitsi tähtsate ja vähem tähtsate otsustega. Sageli peab otsustama kiirelt, mistõttu põhjaliku kaalutlemise asemel sünnib otsus intuitiivselt. Kuigi paljudes olukordades on säärane otsustusviis mõistlikum kui aeglane ja põhjalik kaalutlemine, annab see ka võimaluse inimestega manipuleerida. Üks selline võte on täisarvulisest hinnast napilt madalama hinna kasutamine.

Igale sõnale ja igale teole eelneb otsus ning igale otsusele eelneb teabe töötlemine. Rangelt võttes võib otsustussüsteemi jagada kaheks: kaalutlevaks ja vaistlikuks. Esimese puhul käib otsustamine põhjalikult ja kaalutletult ning nõuab keskendumist ja vaimset pingutust. Teise süsteemi puhul toimub otsustamine kiirelt ja automaatselt, väga sageli mitteteadlikult, ning kasutatakse heuristikute ehk rusikareeglite abi.

Võib tunduda, et ratsionaalsed olendid peaksid otsuseid tegema üksnes kaalutleva süsteemi järgi, põhjalikult vaagides ja analüüsides – üheksa korda mõõtes ning üks kord lõigates. Ometi toob elu pidevalt olukordi, kus otsustada on vaja kiirelt, teavet otsust puudutavate asjaolude kohta napib või on otsus nii vähe tähtis, et sellega ei maksa liigselt pead vaevata. Kognitiivset ressurssi on vaja säästa hoopis olulisemateks toiminguteks. Seega, esmapilgul pigem irratsionaalsena tunduv lähenemine ja otsustusvaeva vähendamine võib osutuda hoopis optimaalseks lahenduseks. Ent kuigi rusikareegleid aluseks võttes võib vaikimisi eeldada, et need on õiged ja parimad variandid, ei pruugi nad tegelikult seda olla. Võib koguni juhtuda, et keegi teine proovib (enda kasuks ja meie kahjuks) meiega heuristikutele tuginedes manipuleerida.

Üks viise, kuidas säärast manipulatsiooni rakendatakse, on toodete või teenuste puhul täisarvulisest hinnast napilt madalamate hindade (nt 4.99, 4.95, 4.90) kasutamine. Ostuotsuseid tuleb teha sageli ja tihti võib juhtuda, et tarbijad ei pööra hinnale põhjalikku tähelepanu. Täisarvulisest hinnast napilt madalamate hindade kasutamine tugineb järgmistele alustele:

  • hindu loetakse vasakult paremale ehk heuristilist mõtlemist kasutavad tarbijad vaatavad hinda 59.99 kui 59 ja äärmisel juhul ka kui 50. Kõige olulisemat teavet annab hinna esimene number;
  • hindu kodeeritakse suurusjärkudena – kuigi 2.99 ja 3.00 vahel on tegemist kõigest ühesendise erinevusega, tajutakse suurusjärgu muutumist märkimisväärsena;
  • inimeste võime hindu meelde tuletada on piiratud;
  • mittetäisarvulistes hindades nähakse alandatud või suhteliselt madalamaid hindu ehk tõendit selle kohta, et hinnad on täpselt kalkuleeritud ja ausad, kuid ka vihjet halvale kvaliteedile;
  • arvatakse, et mittetäisarvulise hinna (eelkõige 9 ja 99-ga lõppevad) kasutamine võib mõjutada nõudlust pakkujale soodsalt.

Mittetäisarvuliste hindade levik Eestis

Millised on hinnalõpud Eestis? Kui lähtuda üksnes kulupõhise hinnakujunduse rakendamisest, peaks lõppkokkuvõttes hinna viimase numbri puhul iga numbri (0–9) esinemissagedus olema ligikaudu võrdne ehk 10%. Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmeid toidukulutuste kohta uurides ja keskendudes toiduainetele, mis on suure tõenäosusega pakendatud (välja jäeti toidukaubad, mis tihtipeale on müügil kaalukaubana, nt puu- ja juurviljad, mitmesugused lihatooted), selgus, et tegelik olukord on teistsugune. Üle 40% registreeritud hindadest lõppes 9-ga ja pisut üle viiendiku 5-ga. Ülejäänud numbritega hinnalõppe oli märksa vähem. Aluseks on võetud eeldus, et hind on kujul X.XX ehk hinnalõpuna arvestatakse viimast sendikohta.

Aja jooksul on pilt muutunud. Esimesel euroaastal ehk 2011 oli 2015. aastaga võrreldes märgatavalt väiksem 9-ga ja mõnevõrra väiksem 5-ga lõppevate hindade osatähtsus ning kõigi ülejäänud numbrite osatähtsus oli suurem. Võib arvata, et olulist rolli mängis siin asjaolu, et uued eurohinnad olid toona veel seotud kroonihindadega. Krooniaastaid vaadeldes tuleks tähele panna, et kuna kroonihinnad lõppesid üksnes 0 või 5-ga, on nende puhul arvestatud hinna kahte viimast numbrit. Euroaastatel ehk alates 2011. aastast on hinnalõpuna arvestatud viimast numbrit. Kui 2015. aastal lõppes üle 40% hindadest 9-ga, siis 2010. aastal lõppes peaaegu sama suur hulk hindu 90-ga. Aja jooksul on 90-ga lõppevate hindade osatähtsus kasvanud, näiteks 2000. aastal oli levinuim hinnalõpp 00.

Hindade seos jõukusega

Teoreetiline materjal viitab sellele, et mittetäisarvuliste hindade kasutamine (ja n-ö hinna ohvriks langemine) võib olla seotud tarbijate jõukusega. Kuigi eeldada võiks pigem vastupidist olukorda, selgus siinsel juhul kasutatud andmetest, et 9-ga lõppeva hinnaga tooted võivad sagedamini sattuda jõukamate ostukorvi. Teisisõnu kippus 9-ga lõppevate hindade osatähtsus olema suurem kõrgemasse sissetulekudetsiili kuuluvate leibkondade ostetud toidukaupade puhul (arvestatud on kümmet sissetulekudetsiili: madalaim I, kõrgeim X). Siiski ilmnes seda üksnes 2015. aastal, kuid 2011. ja 2012. aastal mitte. 2015. aasta leidu toetab ka regressioonianalüüs, ent seos on nõrk ja postulaadina seda võtta ei saa. Ka 99-ga lõppevate hindade osatähtsus (praegusel juhul kolme aasta keskmine) kippus suurem olema kõrgemates sissetulekudetsiilides. Lisaks tuli välja, et 9-ga lõppevate hindade kasutamine võib oleneda ka toote hinnaklassist: 9-lõpuliste hindade osatähtsus on suurem pigem kõrgema kui madalama hinnaklassi toodete puhul.

Seega on mittetäisarvuliste, eeskätt 9-ga lõppevate hindade kasutamine levinud ka Eestis. Erinevalt teoreetilistest eeldustest selgus leibkonna eelarve uuringu tulemusi analüüsides, et 9-ga lõppevate hindadega toidukaubad kipuvad rohkem sattuma jõukamate inimeste ostukorvi ja olema sagedasemad kallimate toodete hulgas. Kuigi analüüsitud andmetest konkreetseid põhjuseid ei selgu, võib samasugusele tulemusele jõudnud varasemate uuringute põhjal oletada, et üks põhjuseid võib olla see, et rikkamatel on vähem motivatsiooni hindu põhjalikult kaaluda. Nad võivad kognitiivse vaeva kokkuhoiuks hinnale vähem tähelepanu pöörata. Väiksema sissetulekuga inimesed seevastu võivad hindu (aga ka toote teisi omadusi) põhjalikumalt kaalutleda. Kallimate toodete puhul on ka mänguruumi rohkem ehk omahinna või sisseostuhinna ja müügihinna vahe on suurem, mistõttu kaupmeestel on kergem rakendada soovitud hindu, mis sageli lõppevad 9-ga. Küsimuseks aga jääb, kas ja kui hästi sääraste hindade kasutamine ka tegelikult toimib või on hoopis kaupmehed ise nähtuse ohvriks langenud ja usuvad pimesi, et sellised hinnamanipulatsioonid aitavad neile kasu tuua.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus “Majanduse ja tööturu trendid” artiklis „Kui 4.99 on parem kui 5.00 ehk mittetäisarvulise hinnakujunduse tagamaad ja rakendamine“.

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

Head isadepäeva!

Novembri teisel pühapäeval tähistame isadepäeva 🎉 Huvitava ülevaate Eesti isade kohta saad Statistikaameti peaanalüütik Eve Telpti eelmisel aastal kirjutatud blogiloost http://bit.ly/2ek6jyj

Head mardipäeva!

Reedel, 10. novembril on mardipäev. Tänavu 1. jaanuaril elas Eestis 2696 Mardi nimelist meest, kes saavad sel päeval oma nimepäeva tähistada. Vaata lisa nimede statistika rakendusest https://www.stat.ee/public/apps/nimed/

Noored IT-seadmete ja interneti maailmas

Interneti kasutamine pakub meile üha rohkem ja mitmekesisemaid võimalusi. Internet on abiks mistahes valdkonnas, olgu selleks õppimine, töötamine või vaba aja veetmine. Laste- ja noortekultuuri aasta puhul annab Statistikaamet ülevaate 16–24-aastaste noorte arvuti- ja internetikasutusest.

Interneti kasutamine

2017. aasta II kvartali seisuga olid viimase kolme kuu jooksul internetti kasutanud peaaegu kõik (99%) 16–24-aastased Eestis elavad noored. 16–74-aastaste keskmisest on seda 11 protsendipunkti rohkem. Noorte internetikasutus oli ühtviisi sama nii soo, vanuse, koduse keele kui ka omandatud kõrgeima haridustaseme järgi. Iga päev kasutab internetti 98% noortest internetikasutajatest (16–74-aastastest aga 90%), mis omakorda näitab, et internet on saanud noorte igapäevaelu asendamatuks osaks. Viimaste aastate jooksul on noorte seas märgatavalt kasvanud interneti kasutamine ka liikvel olles, näiteks koolis, ühistranspordis, poes või külas. Viimase kolme kuu jooksul oli liikvel olles mobiil- või nutitelefonis internetti kasutanud 97% noortest, mida on 16–74-aastaste keskmisest 24 protsendipunkti enam.

Populaarseimad internetitegevused

Viimase kolme kuu populaarseimad internetitegevused olid noortel sotsiaalvõrgustikes, nt Facebookis osalemine (97%), mida on keskmisega võrreldes 29 protsendipunkti enam (vt joonis 1). Lisaks kasutasid noored ka e-posti (96%), lugesid meediaväljaandeid (92%) ning otsisid infot toodete ja teenuste kohta (90%). 16–24-aastased naised otsisid vastassoost eakaaslastest enam infot tervise kohta (vahe 18 protsendipunkti), samuti oli nende osatähtsus suurem CV-de saatmisel ja töökuulutustega tutvumisel (vahe 17 protsendipunkti). 16–24-aastased mehed seevastu kasutasid internetti noortest naistest enam toodete ja teenuste müümiseks (vahe 9 protsendipunkti). 16–24-aastased kasutasid keskmisest enam internetti omaloodud sisu mõnele veebilehele üleslaadimiseks (vahe 27 protsendipunkti) ning töö otsimiseks ja CV-de saatmiseks (vahe 22 protsendipunkti). Noorte suurem osatähtsus töö otsimisel võib olla tingitud asjaolust, et sellises vanuses enamasti alles alustatakse tööelu ja seetõttu puututakse töö otsimisega ka enam kokku.

Viimastel aastatel on Eestis ja ka mujal maailmas jõudsalt kanda kinnitanud jagamismajanduse sektor, kus teenuse pakkumine ja tellimine toimub enamjaolt internetis (nt Taxify, Uber, Airbnb jms e-keskkonnad). Viimase 12 kuu jooksul oli internetis eraisikult majutusteenuse broneerinud pea iga neljas ja sõiduteenust tellinud 41% noortest internetikasutajatest, mida on keskmisest vastavalt 2 ning 20 protsendipunkti enam.

E-kaubanduse kasutamine

Viimase 12 kuu jooksul oli internetist mõne toote või teenuse ostnud või tellinud kolmveerand 16–24-aastastest internetikasutajatest, mida on keskmisest 10 protsendipunkti rohkem. Internetist kõige ostetumad või tellitumad tooted ja teenused olid 16–24-aastastel e-kaubanduse kasutajatel transporditeenused (64%), ürituste piletid (63%) ning rõivad ja jalatsid (53%). 16–24-aastased naised tellisid sama vanadest meestest enam toidu- ja esmatarbekaupu (vahe 24 protsendipunkti), 16–24-aastased mehed seevastu rohkem arvuteid ja nende lisaseadmeid (vahe 26 protsendipunkti). 16–74-aastaste keskmisest enam tellisid noored interneti teel rakendusi, arvutimänge ja nende uuendusi, transporditeenuseid ning arvuteid ja elektroonilisi seadmeid, vähem aga kodukaupu ning (e-)raamatuid, ajalehti ja ajakirju.

Viimase kolme kuu jooksul oli veidi alla kahe kolmandiku 16–24-aastastest e-kaubanduse kasutajatest internetist tooteid või teenuseid tellinud vähemalt kolmel korral (vt joonis 3). Noored kulutavad e-kaubandusele keskmisest vähem. Näiteks oli e-kaubandusele viimase kolme kuu jooksul alla 50 euro kulutanuid 16–24-aastaste e-kaubanduse kasutajate seas 6 protsendipunkti enam kui 16–74-aastaste hulgas.

Kõige enam tellisid noored tooteid ja teenuseid Eesti müüjatelt (80% e-kaubanduse kasutajatest). See näitaja on 16–74-aastaste keskmisest 5 protsendipunkti väiksem. See-eest eelistavad noored keskmisest enam tellida välismaistelt müüjatelt, nt Euroopa Liidu (v.a Eesti) müüjatelt tellinuid oli 4 ja muudelt välismaistelt (nt Hiina, USA) müüjatelt tellinuid 14 protsendipunkti keskmisest enam. Välismaistelt müüjatelt oli mõne toote või teenuse tellinud pea iga teine 16–24-aastane e-kaubanduse kasutaja ning enamikul juhtudel (58%) osteti tarbeesemeid. Noored, kes ei olnud viimase 12 kuu jooksul e-kaubandust kasutanud, märkisid peamise põhjusena harjumust või eelistust osta tooteid ja teenuseid poest jm-lt kohapealt, samuti soovi toodet enne ostmist näha.

Tarkvarade kasutamine

Peale interneti kasutamise on inimestele olenevalt eesmärgist abiks arvutiprogrammide valdamine ja kasutamine, ükskõik kas tööl, koolis või vabal ajal. Tuntuimateks programmideks võib pidada tekstitöötlus- (nt Microsoft Office), tabeltöötlus- (nt Microsoft Excel) ning ettekande koostamise programme (nt Microsoft PowerPoint). Järgnevalt on uuritud nende programmide kasutamist viimase 12 kuu jooksul. Nelja eri tüüpi programmi kasutamise võrdluses ilmneb, et noorte vastavad näitajad on 16–74-aastaste omadest silmanähtavalt suuremad kõigi puhul (vt joonis 4). Tekstitöötlusprogramme oli viimase 12 kuu jooksul kasutanud 86% 16–24-aastastest internetikasutajatest (16–74-aastastest 61%) ning elektroonilist ettekannet koostanud 75% (16–74-aastastest 37%). Tabelarvutusprogramme (nt Microsoft Excel) oli kasutanud aga kaks kolmandikku noortest internetikasutajatest (vahe keskmisega 19 protsendipunkti). Programmeerimiskeelt (nt Pythonis, SASis) oli kasutanud pea iga neljas 16–24-aastane internetikasutaja (16–74-aastastest 8%). Noorte suurem osatähtsus nende programmide kasutamisel võib olla tingitud asjaolust, et tänapäeval alustatakse arvutiõpet (sh mitmesuguste programmide kasutamise õpetust) koolis üsna varakult, mistõttu noortel on programmidega kokkupuude olemas ja programmide kasutamise oskus eri valdkondades omandatud, mis omakorda lihtsustab ja aitab suurendada nende edasist kasutust. Samuti käivad selles vanuses noored enamasti veel koolis, kus nimetatud programmidega seotud tegevused on üldjuhul õppetööks vajalikud.

Jaanika Ait, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Metoodika

16–74-aastaste elanike infotehnoloogia kasutamist uurib Statistikaamet iga aasta II kvartalis. Uuringut teevad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Internetikasutajana on defineeritud viimase 3 kuu jooksul vähemalt korra internetti kasutanud inimesed. E-kaubanduse kasutamist uuriti nende seas, kes olid seda teinud eraotstarbel. Tarkvaraprogrammide kasutamist uuriti nende seas, kes olid viimase 12 kuu jooksul internetti kasutanud.

Püsielanikud on 22 saarel

Statistikaameti andmetel elas 2017. aasta 1. jaanuari seisuga Eesti saartel ligi 44 100 inimest. Püsielanikud olid 22 saarel, mida on kolme saare võrra enam kui viimase, 2011. aasta rahvaloenduse ajal. Samas ühel väikesaarel, kus loenduse ajal olid püsielanikud, 2017. aasta seisuga enam püsielanikke pole. Seega on loendusejärgsetel aastatel neli väikesaart püsielanikud saanud.

2011. aasta rahvaloendusega võrreldes on lisandunud ligi 3400 saareelanikku. Saartel elavate inimeste osatähtsus võrreldes loendusega on suurenenud 8%, mis tuleneb suuresti rahvastikuarvestuse metoodika muudatusest. Saareelanike osatähtsus Eesti kogurahvastikust moodustas 2017. aasta alguses 3%.

Maa-ameti andmetel on Eestis üle 2000 saare. Enamik saartest on pindalalt aga niivõrd väikesed, et elatakse vaid üksikutel. Püsielanikega asustatud saared jagunevad kuue maakonna vahel: Saare (7 püsielanikuga saart), Harju (6), Lääne (3), Pärnu (3), Hiiu (2) ja Tartu (1).

Võrreldes 2011. aastaga on püsielanike arv kasvanud kõigil saartel, v.a Osmussaare, Väike-Pakri, Kesselaid, Kõinastu ja Mohni – viimasel ei ela 2017. aasta seisuga enam ühtegi püsielanikku. Küll on aga püsielanikega asustatud neli saart, mis rahvaloenduse ajal asustatud ei olnud – Kräsuli, Hobulaid, Pihelgalaid ning Koipsi.

Kui suurema territooriumi ja elanike arvuga Saaremaa ja Hiiumaa arvestusest välja jätta, elab Eesti väikesaartel ligi 3800 inimest ning meeste ja naiste arv nendel on üsna tasakaalus – väikesaarte elanikest 53% on mehed ja 47% naised. Iga kolmas väikesaare elanik on vanuses 40–59 ja vähemalt 80-aastaseid on 7%. Noori on väikesaartel Eesti keskmisega võrreldes proportsionaalselt vähem, sest väikesaartel on iga kümnes elanik 0–19-aastane, Eestis keskmiselt iga viies.

Helerin Äär, Statistikaameti geoinfo spetsialist

Metoodika

Alates 2016. aastast muutis Statistikaamet rahvaarvu arvestuse metoodikat, mis mõjutab ka 2011. aasta rahvaloenduse ja 2017. aasta saarte elanikkonna rahvaarvu võrdlust. Järgmist, 2020/2021. aasta registripõhist rahva ja eluruumide loendust ette valmistades analüüsis Statistikaamet riiklike andmekogude (registrid) kvaliteeti ja koostas nende andmete põhjal elanike kohta residentsuse indeksi. Selle indeksi alusel käibki inimeste arvamine püsielanike hulka või sealt välja. Elukohana on kasutatud inimeste registripõhist elukohta.

Statistikaametilt saab ruumianalüüse tellida tellimustööde hinnakirja alusel. Vaata tehtud töid siit.

Loe ka Rahvaloenduse tulemused näitavad asustatud saarte arvu kasvu (ilmus 09.01.2013).

Naiste ja meeste elu Eestis ja mujal Euroopas

20. oktoobril tähistatava Euroopa statistikapäeva puhul on Eurostatil valminud digiväljaanne „Naiste ja meeste elu Euroopas. Statistiline portree“, mille eesmärk on võrrelda naiste ja meeste igapäevaelu. Kui palju Eesti naiste ja meeste elu sarnaneb või erineb ning kuhu paigutub Eesti teiste Euroopa Liidu riikide seas?

Eurostati koostatud ja Statistikaameti tõlgitud, rohkete interaktiivsete jooniste ja infograafikutega väljaanne annab hea võimaluse uurida, millised on meeste ja naiste igapäevaelu erinevused ja sarnasused ning kuidas need riigiti erinevad. Digiväljaanne hõlmab paljusid eluvaldkondi: elu olulised verstapostid, tervisehinnangud, eluga rahulolu, leibkonnatüübid, haridus, tööhõive, sissetulekud, toitumisharjumused ja sportimine, kultuurielus osalemine, internetikasutus, laste eest hoolitsemine ja majapidamistööd.

100 mehe kohta 113 naist

Eesti naiste oodatav eluiga oli 2015. aastal 82 ja meeste oodatav eluiga 73 aastat, mis teeb eluea erinevuseks üheksa aastat. Võrreldes Euroopa Liidu (EL) keskmisega (naistel 83 ja meestel 78 aastat) oli meie naiste oodatav eluiga umbes aasta võrra madalam, meestel aga pea viis aastat madalam. Eesti omast suurem oli meeste ja naiste eluea erinevus vaid Leedus (11 aastat) ja Lätis (10 aastat). Leedu ja Läti olid ka ainsad riigid, kus meeste oodatav eluiga ei ületanud 70. eluaasta piiri. Kõige väiksem oli eluea erinevus Taanis, Iirimaal, Küprosel, Hollandis, Rootsis ja Suurbritannias, kus see jäi alla nelja aasta.

Pikema eluea tõttu on naisi Eestis rohkem kui mehi. 2016. aastal oli erinevus 13% ehk iga 100 mehe kohta oli 113 naist. Naiste ülekaal oli sellest suurem ainult Lätis (18%) ja Leedus (17%). Kolmele Balti riigile järgnesid pingereas Portugal (11%) ja Ungari (10%). Luksemburgis, Maltal ja Rootsis seevastu oli mehi naistest isegi natuke rohkem. EL-is keskmiselt oli naisi 5% rohkem kui mehi.

Vanuserühmi võrreldes selgub, et alla 18-aastate sooline jaotus oli Eestis samasugune nagu EL-is keskmiselt – noori mehi 5% rohkem kui noori naisi. Vähemalt 65-aastaste sooline jaotus aga erines märkimisväärselt: EL-is keskmiselt oli iga 100 mehe kohta 133 naist, Eestis aga iga 100 mehe kohta 195 naist. Teisisõnu, alates 65. eluaastast on Eestis naisi peaaegu kaks korda rohkem kui mehi.

Väljaandest on võimalik otsida ka põhjendusi meeste lühemale elueale. Näiteks on Eesti mehed ühed agaramad suitsetajad EL-is. 2014. aastal suitsetas Eestis iga päev iga kolmas vähemalt 18-aastane mees (34%), EL-is keskmiselt aga iga neljas samas vanuses mees (24%). Suitsetavate meeste osatähtsus oli kõige suurem Küprosel (40%) ja kõige väiksem Rootsis (10%). Eesti naiste hulgas oli igapäevaseid suitsetajaid sama palju kui EL-is keskmiselt (16%).

Haritud mehed ja väga haritud naised

Eesti paistab EL-is silma naiste kõrge haridustaseme ning meeste ja naiste vaheliste hariduslike erinevustega. 2016. aastal oli peaaegu pooltel (48%) Eesti 25–64-aastastest naistest kolmanda taseme haridus ja alla 8% oli piirdunud esimese taseme haridusega. EL-is keskmiselt on kolmanda taseme haridusega naisi 33% ja esimese taseme haridusega naisi 23%.

Eesti meestest on kolmanda taseme haridus 29%-l. Võrreldes Eesti naistega tundub selline näitaja väike, aga meeste arvestuses on see võrdne EL-i keskmisega, mis on samuti 29%. Kõige madalamat ehk esimese taseme haridust esineb Eesti meestel vähem kui EL-is keskmiselt (Eestis 14%, EL-is 23%). Seega ei ole Eesti naiste ja meeste haridustasemete suur erinevus tingitud mitte meeste madalast haridustasemest, vaid naiste väga kõrgest haridustasemest. Peale Eesti on kolmanda taseme hariduses meeste ja naiste vahelised erinevused suured ka teistes Baltimaades, Soomes, Rootsis ja Sloveenias.

Mida rohkem lapsi, seda madalam naiste tööhõive määr

Eestis on tööealiste ehk 15–64-aastaste tööhõive määr 2016. aasta seisuga naistel 69% ja meestel 76%. Nii Eesti naiste kui ka meeste tööhõive määr on üle EL-i keskmise: naistel üle 7% võrra ja meestel 4% võrra kõrgem.

Millised on seosed tööhõive määra ja laste olemasolu vahel? Kogu EL-is on meeste tööhõive määr alati naiste omast kõrgem, ka lasteta inimestel. Eestis on lasteta naiste ja meeste tööhõive määr enam-vähem samal tasemel – naistel 77% ja meestel 76%. Lasteta naiste tööhõive määr on Eestis EL-i kõrgeim, järgnevad Saksamaa naised 76%-ga ja Rootsi naised 74%-ga. Laste olemasolul tekivad Eesti naiste ja meeste tööturul osalusse erinevused. Lastega 15–64-aastaste meeste tööhõive määr on olenemata laste arvust üle 90%, aga naiste tööhõive määr langeb laste arvu kasvades: ühe lapse korral on see 74%, kahe lapse korral 71% ja vähemalt kolme lapse korral 60%.

Lapsevanemate tööhõive seisukohast on väga oluline, kuivõrd paindlikud on töötamise võimalused. Avaldatud väljaandes saab vaadata vaid üht paindlikku töövormi – osalise tööajaga töötamist. Eestis töötas 2016. aastal osalise tööajaga 13% töötavatest naistest ja 7% töötavatest meestest. Eesti meeste näitaja EL-i keskmisele (9%) väga palju alla ei jää, küll aga teevad meie naised märksa harvemini osaajaga tööd kui paljudes teistes riikides (EL-i keskmine 32%). Kõige rohkem oli 2016. aastal osalise tööajaga töötamist Hollandis, kus sellist võimalust kasutas 76% töötavatest naistest ja 26% töötavatest meestest.

Laste eest hoolitsemine ja majapidamistööd kui naiste pärusmaa?

Alaealiste lastega 25–49-aastastest Eesti elanikest tegeles iga päev oma laste eest hoolitsemise ja/või nende õpetamisega 2016. aastal 93% naistest ja 74% meestest. Naiste ja meeste vaheline erinevus oli Eestis väiksem kui EL-is keskmiselt (EL-is 92% naistest ja 68% meestest). Kõige suuremad olid soolised erinevused Kreekas (95% naistest ja 53% meestest) ja Maltal (93% ja 56%) ning kõige väiksemad Rootsis (96% naistest ja 90% meestest) ja Sloveenias (88% ja 82%).

2016. aastal tegi iga päev süüa ja/või majapidamistöid 76% vähemalt 18-aastastest Eesti naistest ja 47% sama vanadest meestest. Kuigi naiste ja meeste vaheline erinevus tundub suur, on see üks EL-i väiksemaid. EL-is keskmiselt tegi iga päev süüa ja/või majapidamistöid 79% naistest ja 34% meestest. Kõige suuremad erinevused naiste ja meeste vahel olid Kreekas (85% naistest ja 16% meestest) ja Itaalias (81% ja 20%) ning kõige väiksemad Rootsis (74% naistest ja 56% meestest) ja Lätis (82% ja 57%).

Võimalus oma teadmised testis proovile panna

Need on vaid mõned infokillud Eurostati mahukast digiväljaandest. Huvilistel on võimalik eestikeelse väljaandega põhjalikumalt tutvuda ja vaadata peale Eesti teistegi Euroopa riikide andmeid. Enne väljaandesse süvenemist tasub panna oma praegused teadmised proovile, vastates 12 küsimusega testile. Sellega saab lugeja kontrollida, kas teab, kui suured on Euroopa naiste ja meeste erinevused elus, töös ja vaba aja veetmises.

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted

Haridustasemete liigituse alus on klassifikaator ISCED 2011. Ühtse rahvusvahelise liigituse eesmärk on teha riikide haridussüsteemid omavahel võrreldavaks. Esimese taseme hariduse alla on arvestatud põhiharidus (ka sellega võrdsustatud või madalam haridus), põhiharidusnõudeta kutseharidus ja põhihariduse baasil omandatud kutseharidus. Teise taseme hariduse alla kuuluvad üldkeskharidus, kutsekeskharidus (sh keskeri- või tehnikumiharidus) põhihariduse baasil ja kutsekeskharidus keskhariduse baasil. Kolmanda taseme hariduse alla on arvestatud keskeriharidus keskhariduse baasil, kõrgharidus ning magistri- ja doktorikraad.

Tööhõive määr – hõivatute osatähtsus tööealises rahvastikus.