Category Archives: sotsiaalstatistika

Milline on Eesti teatrikülastaja portree?

Eestis on aktiivsemad teatrikülastajad naised, kõrgema haridustaseme ja eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed.  Vähemalt 15-aastastest  teatrikülastajatest iga teine käib aasta jooksul teatris 1-2 korda.

Kultuuris osalemise uuringu andmetel oli viimase 12 kuu jooksul käinud teatris pea 454 tuhat vähemalt 15-aastast Eesti elanikku, mis on 41% samaealisest rahvastikust. Umbes pooled külastanutest käisid aasta jooksul teatris 1-2 korda, veidi üle veerandi 3-4 korda ning sagedamini külastas teatrit umbes viiendik külastajatest.

Aasta jooksul teatrit külastanud külastussageduse järgi

Sugu ja vanus
Naistest olid aasta jooksul teatris käinud ligi pooled (47,5%), meestest vaid kolmandik. Naised on aktiivsemad teatrikülastajad kogu oma elu, olenemata vanusest. Nendest ligi 35% puhul on tegemist tõsisemate teatrihuvilistega, kes vähemalt neli korda aastas käisid teatris. Meestel oli sama näitaja 26%. Ühe teatrikülastusega aastas piirdus ligi kolmandik meeskülastajatest ja ca 20% naistest.

Aasta jooksul teatrit külastanute osatähtsus soo ja vanuse järgi (2)Kui vaadata kogurahvastikku (st mehi ja naisi koos) selgub, et suurim teatriskäijate osakaal on 15-19-aastaste seas. 20-29-aastaste seas see küll langeb, kuid tõuseb taas 30-59-aastaste seas. Vanemates vanuserühmades hakkab nimetatud näitaja järk-järgult langema. Teatris käimise aktiivsusega paistavad silma 45-64-aastased, kellest pea 40% käib teatris vähemalt neli korda aastas.

Haridustase
Külastajatest pooled on kõrghariduse või keskharidusel baseeruva keskeriharidusega. Samavanuse kogurahvastiku hulgas on selle haridustasemega elanikke ligi 35% ehk 15-16 protsendipunkti vähem.

Seega näeme, et omandatud haridustase mõjutab märkimisväärselt teatris käimise populaarsust. Kõrgeima haridustasemega inimestest külastas 37% teatrit vähemalt neli korda aastas. Keskmise ja madalaima haridustaseme rühmades vastavalt 27% ja 22%.

Aasta jooksul teatrit külastanute osatähtsus haridustaseme ja vanuserühm.._

Emakeel
Kõigist eesti keelt emakeelena rääkivatest inimestest külastasid teatrit aasta jooksul 356,7 tuhat inimest ehk 46%. Muu emakeelega inimeste seas oli külastajate arv (95,2 tuhat) ja osakaal (30%) märgatavalt väiksem.

Erinevused kahe rahvastikurühma vahel ilmnevad ka teatris käimise sageduses. Eesti emakeelega teatrikülastajatest käis vähemalt neli korda aastas teatris kolmandik ja muu emakeelega külastajatest vaid neljandik. Viimaste hulgas oli rohkem ka neid, kes piirdusid ühe külastusega aastas.

Aasta jooksul teatrit külastanute osatähtsus emakeele ja vanuserühma jär.._

Uuringus esitati vastajaile küsimus: „Kui kättesaadavad on soovi korral Teile sobivad teatrietendused (sõnateatri-, ooperi-, balleti- või tantsuetendused)?“ Vabalt kättesaadavaks või pigem kättesaadavaks pidas 58% eesti emakeelega ja 38% muu emakeelega elanikest. Tõenäoliselt on muukeelsete elanike puhul üks oluline põhjus keelebarjäär, sest venekeelseid teatrietendusi pakutakse täiskasvanutele suhteliselt vähe. On teatreid, mis teevad valitud lavastustele sünkroontõlget ja lavastusi, mis varustatud venekeelsete tiitritega, kuid see ei ole läbiv.

Statistikaameti uuringus ei loetletud keelebarjääri teatrietenduste kättesaadavust piirava tegurina, küll aga näitas kahe rahvastikurühma võrdlus, et muu emakeelega elanike jaoks olid teatris mittekäimise põhjustena märksa olulisemad majanduslikud põhjused ning mingil määral ka huvi- ja ajapuudus.

Riina_LeinbockRohkem infot: Statistikaameti analüütik Riina Leinbock

 

Metoodika

Käesolev ülevaade on koostatud Kultuuris osalemise uuringu põhjal, mille Statistikaamet viis läbi 2017. aastal. Uuringus küsiti 15-aastastelt ja vanematelt Eesti elanikelt, kas nad on viimase 12 kuu jooksul külastanud teatrit. Silmas peeti sõnalavastuste, muusikalide, ooperite, operettide, balleti, tantsulavastuste (sh rahvatantsulavastuste), nukulavastuste ja muude lavastuste külastamist. Arvesse läksid kõik elavas esituses etendused olenemata kohast, ka vabaõhuetendused, tänavaesinemised jm.

 

 

 

 

 

Eestis on kasvanud emakeelte mitmekesisus

Eesti elanikud räägivad enam kui 200 emakeelt ja õpivad käesoleval õppeaastal üldhariduskoolides 14 erinevat võõrkeelt. Levinumad emakeeled on eesti ja vene keel ning võõrkeelena inglise keel.

Seisuga 1. jaanuar 2018 rääkisid Eesti elanikud kokku 211 emakeelt. Kui see jaotuks rahvastikule ühtlaselt, oleks iga keele rääkijaid üle 6200. Tegelikult on ligi 900 000 inimese emakeel eesti keel. Peale kõige enam levinud eesti ja vene keele räägib 2,3% eestimaalastest emakeelena teisigi keeli. Suuruselt järgmise kõnelejate arvuga on ukraina, soome, inglise, läti ja valgevene keel. Ülejäänud 1% rahvastikust räägib 204 erinevat emakeelt. Nende hulgas on üle 1000 kõnelejaga saksa ja leedu keel, kuid 204 erinevast keelest pooli peab oma emakeeleks vaid alla viie inimese.

Erinevate emakeelte kõnelejate arv on viimastel aastatel tublisti suurenenud. Veel 2011. aasta rahvaloenduse ajal oli neid veerandi võrra vähem, kuid arvestades Eestisse rändajate arvu suurenemist ja rändetagamaade mitmekesistumist, on see igati ootuspärane.

Ootuspärane on ka see, et kõige rohkem emakeeli räägitakse Harju (180) ja Tartu (120) maakonnas. Suurem on nende arv ka Ida-Viru maakonnas (80), mis oli nõukogude ajal oluline sisserändepiirkond. Kõige vähem on erineva emakeelega inimesi Hiiumaal (20), siiski on seal erinevaid emakeeli ühe elaniku kohta kõige rohkem. Enamikus maakondades räägib eesti keelt emakeelena üle 90% elanikest. Kõige rohkem (üle 96%) eesti emakeelega inimesi elab Hiiu-, Saare- ja Viljandi maakonnas.

EMAKEEL

Maailmapildi avardamiseks ja tööturul konkureerimiseks on tähtis õppida ka võõrkeeli. Rahvaloendused on näidanud, et Eesti elanikud on tublid ja vähe on inimesi, kes oskavad vaid üht keelt.

Eestis õpitakse koolis kohustuslikult vähemalt kaht võõrkeelt. Riikliku õppekava järgi õpitakse eesti õppekeelega koolides A-võõrkeelena inglise, prantsuse, saksa või vene keelt ja vene õppekeelega koolides inglise, prantsuse, saksa või eesti keelt. B-võõrkeelena õpitakse inglise, prantsuse, saksa, vene või mõnd muud võõrkeelt.

Eesti üldhariduskoolides on 2018/2019. õppeaastal kõige populaarsem A-võõrkeel inglise keel, mida õpib kokku üle 123 000 ehk 82% kõigist õpilastest. Populaarsuselt järgmine on vene keel, mida õpib 43%. Kolmandal kohal on saksa keel, mida õpib 8% kõigist õpilastest. Nii prantsuse kui ka mõne muu võõrkeele õppijaid on ligi 3%.

A-võõrkeele õpet alustatakse juba esimeses kooliastmes ehk esimeses kuni kolmandas klassis. Neid lapsi, kes hakkasid inglise keelt õppima esimeses klassis, on kõigist kooliteed alustanud õpilastest 10%. Teises klassis õpib inglise keelt ligi 40% ja kolmandas umbes 90%.

Võõrkeele õppijate osatähtsus 1-3. klassis (002)

Teises kooliastmes ehk neljandas kuni kuuendas klassis õpivad inglise keelt peaaegu kõik ja vene keelt 27% õpilastest. Saksa ja prantsuse keele õppijaid on vastavalt 5% ja 2%. Kolmandas kooliastmes ehk seitsmendas kuni üheksandas klassis õpivad inglise keelt samuti peaaegu kõik, kuid vene keele õppijaid on juba tunduvalt rohkem: 64%. Saksa keele õppijaid on 10% ja prantsuse keele õppijaid 3%.

Gümnaasiumis on väga vähe õpilasi, kes ei õpi inglise keelt. Vene keelt õpivad 66%, saksa keelt 22% ja prantsuse keelt alla 10% õpilastest. Mõnd muud võõrkeelt õpib gümnaasiumis 12% õpilastest.

Võõrkeele õppijate osatähtsus kooliastmete lõikes (002)

Viimase kümne aasta jooksul ei ole inglise, vene ja prantsuse keele õppijate osatähtsus eriti muutunud. Vähenenud on saksa keele õppijate osatähtsus kolmandas kooliastmes ja gümnaasiumis ning suurenenud mõne muu võõrkeele õppijate osatähtsus. Gümnaasiumis on võimalik õppida ka kolmandat võõrkeelt, kuid viimastel aastatel on nende osatähtsus langenud. Käesoleval õppeaastal õppis kolmandat keelt 23% õpilastest.

Metoodika

Emakeeleks märgitakse keel, mis on omandatud varases lapsepõlves esimese keelena ja mida isik üldjuhul kõige paremini oskab. Isiku emakeel ei pea kokku langema tema rahvusega. Väikelaste emakeele otsustavad vanemad. Kui vanematel on raskusi lapse emakeele üle otsustamisel, märgitakse keel, mida leibkonnas tavaliselt kõneldakse.

Kadri RaidStatistikaameti juhtivanalüütik Kadri Raid

Alis TammurRohkem infot: Statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur

Uue kodu rajamisel eelistatakse Harju maakonna linnalisi piirkondi

Kümnest eluruumist seitse said Ehitisregistri andmetel 2018. aastal kasutusloa Harju maakonna linnalises või väikelinnalises asustuspiirkonnas.

Eestis lubati eelmisel aastal kasutusse 6472 uut eluruumi. Kaks kolmandikku (66%) eluruumidest valmis linnalises, ligi viiendik (19%) väikelinnalises ja 15% maalises asustuspiirkonnas. Kõige rohkem kasutuslubasid anti eluruumidele Harju maakonna linnalises või väikelinnalises asustuspiirkonnas – 4487. Hiiu ja Valga maakonnas lubati eluruume kasutusse ainult maalises asustuspiirkonnas, kuna Hiiu maakonnas linnaline ja väikelinnaline asustuspiirkond puudub ning Valga maakonnas valmisidki eluruumid ainult maalises asustuspiirkonnas.

elamuehitus

Enamus eluruume valmis korterelamutes, kus said kasutusloa kokku 4217 eluruumi, neist 90% linnalises asustuspiirkonnas. Kõigist korterelamute eluruumidest valmisid 81% Tallinnas või Tartu linnas. Eelmisel aastal valminud korteri keskmine suurus Tallinnas oli 66 m² ja Tartus 54 m².

Üksikelamud said kasutusloa 1436 juhul, neist 632 maalisse, 505 väikelinnalisse ja 299 linnalisse asustuspiirkonda. Kaheksas maakonnas said eelmisel aastal kasutusloa ainult üksikelamud. Kaksik- ja ridaelamutes valmis 819 eluruumi.

Valminud eluruumide kogupind oli 585 000 m². Suuremad eluruumid valmisid 2018. aastal maalises asustuspiirkonnas (keskmine eluruumi pind 124 m²). Eluruumi keskmine suurus väikelinnalises asustuspiirkonnas oli 118 m² ja linnalises asustuspiirkonnas 75 m². Maalises asustuspiirkonnas valmisid kõige suuremad eluruumid Valga maakonnas (174 m²) ning väikseimad Põlva ja Viljandi maakonnas (100 m²). Linnalise asustuspiirkonna suurimad eluruumid Võru maakonnas (187 m²) olid kolm korda suuremad kui väikseimad eluruumid Tartu maakonnas (60 m²). Väikelinnalises asustuspiirkonnas olid suurima keskmisega Põlva maakonna (216 m²) ja väikseima keskmisega Tartu maakonna (102 m²) eluruumid.

Arvestades piirkondade rahvaarvu ehitati kõige rohkem väikelinnalises ja kõige vähem maalises asustuspiirkonnas. Väikelinnalises asustuspiirkonnas valmis elaniku kohta 1,35 m². Elaniku kohta valmis Harju maakonna väikelinnalises asustuspiirkonnas neli korda rohkem ruutmeetreid kui maakonna linnalises asustuspiirkonnas. Tartu maakonnas oli erinevus viiekordne. Väikseima elamuehitusaktiivsusega Ida-Viru ja Järva maakonna maalistes asustuspiirkondades lubati kasutusse 10 000 elaniku kohta vastavalt 1003 ja 527 ruutmeetrit

Andmetabeli kasutusse lubatud eluruumide kohta omavalitsusüksuse ning maakonna ja asustusüksuse tüübi järgi leiad siit

Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist Ülle Valgma 

Marika_Kivilaid
Rohkem infot
Statistikaameti analüütik Marika Kivilaid

2017. aasta haldusreformi järel võttis Statistikaamet kasutusse uue maa- ja linnarahvastiku jaotuse. Uues jaotuses on lisaks linnalisele ja maalisele asustuspiirkonnale välja toodud ka väikelinnaline piirkond. Asustuspiirkonna tüübi määramisel oli aluseks rahvastikutiheduse ruutkaart ja elanike arv tiheda asustusega piirkondades. Vana jaotus, kus linnalise asula moodustasid linn, vallasisene linn, alev ja alev-vald ning maa-asula alevik ja küla, ei vastanud enam reaalsele olukorrale.

Vaata täpsemalt linnalise, väikelinnalise ja maalise asustuspiirkonna tüübi määramise metoodikat – EHAK 2019v1 – Asustuspiirkond (pdf , 662kb)

Ütle, mis kandist sa oled ja ma ütlen …

Statistikaameti andmetel said kõrgeimat keskmist brutotulu 2017. aastal Rae valla Peetri kandi elanikud ja väikseimat Türi valla Saueaugu kandi elanikud. 

2017. aasta haldusreformi tulemusena on Eestis varasema 213 kohaliku omavalitsuse asemel 79 kohalikku omavalitsust. Sestap on tekkinud olukord, kus ainult omavalitsusüksuse kohta toodetav statistika ei iseloomusta Eesti piirkondlikku arengut enam piisavalt. Nii otsibki Statistikaamet uusi võimalusi informatsiooni tootmiseks piirkondliku arengu kohta.

Üheks võimaluseks on statistika tegemine kantidea kohta. Kant on asustussüsteemi esmane funktsionaalselt terviklik või ühtne osa, mille moodustab asustusüksus või asustusüksuste grupp. Suuruse poolest paigutub kant küla ja omavalitsusüksuse vahepeale. Statistikaamet avaldas oma kaardirakenduses võimaluse vaadata palgatöötaja kuukeskmise brutotulu andmeid ka kantide ja Tallinna linnaosade kaupa nii et kokku on andmeid 847 üksuse kohta. Vaata täpsemalt kandipõhiseid brutotulu andmeid Statistikaameti kaardirakendusest.

Väikseimat kuukeskmist brutotulu teeniti Kesk-Eestis Saueaugu kandis, kus see oli ainsana alla 600 euro. Kõrgeima brutotulu saajad on aga koondunud Tallinna piirkonda – kõrgeim kuukeskmine brutotulu 2017. aastal oli Rae vallas Peetri kandis (1807 eurot), Äigrumäe kandis (1721 eurot) ja Suurupi kandis (1699 eurot). Tallinna linnaosadest oli keskmine brutotulu kõrgeim Pirital ja Kesklinnas (1550 eurot). Madalaim aga Lasnamäel (1066 eurot) ja Põhja-Tallinnas (1168 eurot). Keskmine brutotulu oli kõrge ka üksikutes kantides pealinnast kaugemal, näiteks Tipu kandis Viljandimaal (1618 eurot). Kokku teeniti Eesti keskmisest kõrgemat brutotulu (enam kui 1155 euro) 165-s kandis.

brutotulu_blogi

Palgatöötaja kuukeskmine brutotulu on saadud jagades kuu keskmise väljamaksete summa kuu keskmise väljamaksete saajate arvuga. Arvutuse on teinud Statistikaamet kasutades Maksu- ja Tolliameti andmeid 2017. aasta kohta, 2018. aasta aprilli seisuga. Lähiajal on kavas avaldada ka 2018. aasta andmed.

Varasemalt võis Statistikaameti kodulehelt leida palgatöötaja kuukeskmise brutotulu andmeid omavalitsusüksuste ja maakondade lõikes.

Ülle Valgma, Greta Tischler, Mihkel Servinski

 

Greta_Tischler

Rohkem infot
Statistikaameti analüütik Greta Tischler

 

a Juhend toimepiirkondade käsitlemiseks maakonnaplaneeringutes. (2013). Regionaalministri valitsemisala. Tallinn.

Soolane palgalõhe

Võrdse Palga Päeva tähistamiseks korraldab Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon igal aastal meeleolukat aktsiooni “Tilliga ja tillita“, mille käigus juhitakse tähelepanu naiste- ja meeste palkade erisusele. Kahjuks ei piirdu naiste- ja meestevahelise ebavõrduse ilmingud vaid palkade erinevusega.

190111_palgal6he-04

Üleilmne eesmärk „Saavutada sooline võrdõiguslikkus ning suurendada naiste ja tütarlaste mõjuvõimu“[1] on Eestis seotud mitmete näitajatega. Õnneks on meie riigis soolise ebavõrdsuse osas näha paranemist. Üheks oluliseks seiratavaks näitajaks on naisjuhtide osatähtsus. Kuigi 2017. aasta andmete järgi oli Eestis kümnest juhist kaks naised, on naisjuhtide osatähtsus Eestis suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt ning naiste osakaal juhtide hulgas tõusnud viimase 10 aasta rekordtasemele. Enim Eestis tegutsevaid naisjuhte on 50–74-aastased.

Võrdõiguslikkuse „ajakasutuse valdkonna“ indeksi osas on Eesti Euroopa liidu võrdluses keskmisest paremal positsioonil, olles Rootsi, Soome ja Taani järel neljas. Vaatamata sellele on Eesti naised endiselt meestest rohkem seotud hoolduskohustuste ja heategevusega ning spordivad, osalevad kultuuriüritustel ja muus vabaajategevuses meestest vähem.

Kuigi Eesti-siseselt lõhe väheneb, on palgalõhe meie riigis juba pikka aega Euroopa Liidu riikide võrdluses suurim. 2017. aastal oli naiste tunnitasu meeste omast viiendiku võrra väiksem. Suurim palkade erisus oli finants- ja kindlustustegevuses töötavate meeste ja naiste vahel.

Seega on vaatamata käsitletud näitajate paranemisele „Tilliga ja tillita“ kampaania jätkuvalt asjakohane ja väärib kaasalöömist. Kui te järgmisel korral lõhevõileiba tellite, siis mõelge, mida saaks veel teha, et sooline palgalõhe ja ebavõrdsus väheneks ning naised julgeksid küsida rohkem palka ja võtta ette suuremaid väljakutseid.

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda: veebikogumikus, veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

Kaia Oras

 

 

 

Kaia Oras, juhtivanalüütik

Eneli NiinepuuEneli Niinepuu, ekspert

[1] ÜRO tegevuskava 20301 näeb ette kaotada naiste ja tütarlaste sooline ebavõrdsus ning ärakasutamine ja suurendada nende mõjuvõimu. Eesmärk on lõpetada naiste ja tütarlaste diskrimineerimine ning vägivald nende vastu. Tähtis on kindlustada naistele kõigil tasanditel võrdsed võimalused osaleda poliitikas, majanduses ja avaliku elu otsuste langetamises. Naistele ning tütarlastele tuleb tagada seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste üldine kättesaadavus.

Millisesse perre sünnivad lapsed?

Kogu Euroopa, sh Eesti ees on mitu demograafilist proovikivi – rahvastik vananeb, tööealise elanikkonna hulk väheneb ja lapsi sünnib vähe. Üks vahend nendega toime tulemiseks on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada ning väärikalt vananeda, kindlustades, et Eesti rahvast saab suurenev rahvas.[1] Nende eesmärkide saavutamiseks on vaja kindlaks teha, millistesse peredesse sünnib rohkem lapsi.

Käesolevas blogiloos anname ülevaate, kuidas mõjutab lapsesaamist perepoliitika, peres juba kasvavate laste sugu ning millised on laste saamist soodustavad ja pärssivad tegurid.

Perepoliitika mõju laste vanusevahele

Eestis võeti 2003. aasta detsembris vastu vanemahüvitise seadus, millega soositakse laste järjestikuseid sünde. Kui järgmine laps sünnib alla kahe ja poole aastase vahega, siis määratakse hüvitis varasemate tulude alusel, juhul kui need olid suuremad. Seaduse tingimus avaldab suurt mõju järgmise lapse planeerimisele. Enne seaduse vastuvõtmist polnud laste vanusevahedes kuudes niivõrd suurt erinevust. Pärast vanemahüvitise seaduse vastuvõtmist planeeritakse sageli järgmise lapse sünd enne noorema lapse kahe ja poole aastaseks saamist. Seega, kui peres juba on väike laps, planeeritakse järgmise lapse sünd sageli alla 30-kuuse vanusevahega.

10_blogi

Laste soo mõju pereplaneerimisele

Kui peres on juba kaks last, siis kolmanda ja järgmis(t)e saamise tõenäosust võib mõjutada ka kahe esimese lapse sugu. Varasemates uuringutes on leitud, et paaril on suurem tõenäosus saada kolmas laps, kui kaks esimest on samast soost. Et saada ülevaadet, kas niisugune seaduspärasus võiks kehtida ka Eestis, on vaadeldud naisi, kelle sünniaasta on 1965 või hiljem ja kelle kaks esimest last on kas poiss-poiss, tüdruk-tüdruk, poiss-tüdruk või tüdruk-poiss. Kuna poisse sünnib pisut rohkem, siis ootuspäraselt on enam kahe pojaga peresid ja kahe tütrega peresid on keskmiselt vähem. Kaks erinevast soost esimest last on kokku 49,5%-l naistest.

Järgnevalt vaatame, kui tõenäoline on, et need neli erineva laste kombinatsiooniga peret saavad veel vähemalt ühe lapse. Ilmnes, et kahe samast soost lapsega peredesse sünnib natuke suurema tõenäosusega kolmas laps kui nendesse peredesse, kus juba on eri soost lapsed. Peredesse, kus on nii poeg kui ka tütar, sünnib kolmas laps veel umbes 29,4%-l juhtudest. Peredes, kus on juba kaks tütart, sünnib kolmas laps 33,1%-l ja kõige suurem tõenäosus kolmanda lapse sünniks on kahe pojaga peredes – 34%. Pelgalt statistika põhjal ei saa aga väita, et samast soost laste vanemad on saanud veel lapsi, sest soovisid ka teisest soost last. Tegemist võib olla lihtsalt sooviga saada kolmas laps, sõltumata soost. Igatahes on võimalus saada ka kolmanda lapsena poeg või tütar üsna võrdne. Poisse saadakse vaid 1‒2% suurema tõenäosusega – 100 tüdruku kohta 106 poissi. Tõenäosus saada teisest soost laps väheneb pisut, kui eelnevalt on juba kolm samast soost last, kuid jääb ikkagi üle 45%, mis sisuliselt ei ole märgatav vähenemine. Seega on võimalus saada erinevast soost lapsi alati enam-vähem võrdne.

12

Laste saamist soodustavad ja pärssivad tegurid

Logistilise regressioonanalüüsi abil vaatasime, millised tegurid soodustavad või pärsivad lapsesaamise tõenäosust. Mudelisse kaasati 2016. aasta 1. jaanuari seisuga Eestis elanud aktiivses sünnituseas (20‒44-aastased) naised. Neid oli kokku 218 000 ja neist 12% said järgneva kahe aasta jooksul lapse. Regressioonanalüüsi tulemused näitavad, et tõenäosust saada laps järgmise kahe aasta jooksul suurendab naise jaoks abielu, eluasemelaenu olemasolu ja kinnisvara omamine. See näitab, et lapse saamist soodustab teatav stabiilsus- ja kindlustunne. Samuti leidis kinnitust, et tõenäosus saada perelisa on suurem juhul, kui pere noorim laps on alla kahe ja poole aasta vana. Peale selle suurendab tõenäosust saada laps järgmise kahe aasta jooksul lahutus. Seda seletab asjaolu, et minnakse lahku, aga laps saadakse juba järgmise partneriga. Järgmise lapse saamise tõenäosust vähendab esimese lapse kõrgem vanus ‒ mida vanem on noorim laps, seda vähem tõenäoliselt sünnib järgmine. Samuti väheneb lapsesaamise tõenäosus koos naise vanusega.

Lähemalt loe sündimusest  Eesti Statistika Kvartalikirjast 4/2018. Artikkel annab ülevaate, kuidas mõjutab laste saamist rahvus, haridus, sissetulek, peres juba kasvavate laste sugu, perepoliitika, piirkondlikud erisused, kooseluvorm ning laste saamist soodustavad ja pärssivad tegurid.

Käesolev artikkel valmis andmekaeve projekti raames. Andmekaeve teenus võimaldab otsida vastuseid ühiskondlikul tasandil aktuaalsetele teemadele, tuginedes riikliku andmekaeve võimekusele.

[1] Laste ja perede arengukava 2012-2020.

Kadri RaidKadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

Alis TammurAlis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

Kas pai või tukast sugeda?

„…Kes see mõistis, aru sai, sellele ta tegi pai…“ kõlab vana laulusalm. Tänane haridus ei eelda pelgalt enam soravat lugemisoskust ja luuletuse peast esitamist, vaid ka ise vajalike materjalide leidmist ja seda sageli just digimaailmast. Järjest laieneb ka õppijate vanusegrupp, ehk õppima võib asuda ükskõik mis eas.

Üleilmne säästva arengu eesmärk „Tagada kõigile kaasav, õiglane ja kvaliteetne haridus ning elukestva õppe võimalused[1]“ on Eestis seotud hariduse eri vormide arendamise ja elanikkonna erinevate gruppide osalemise tõhustamisega haridussüsteemis.

Haridusvaldkonna üleilmse eesmärgi suunal pigem jõulise edasiliikumise eest võime endale teha pika pai. Loorberitele puhkama ei tasu aga jääda ning hariduse kvaliteedi parandamise ja õpingute jätkamist takistavate tegurite vähendamisega peab tegelema pidevalt. Innovatsioon ja haridus on Eesti   jätkusuutlikkuse baaskapital. Kitsamas mõttes on haridus meie konkurentsivõime alus, laiemas mõttes pakub ilmselt just teadus välja lahendusi üleilmsete keeruliste probleemide lahendamiseks.

Tipptasemel teadmiste ja oskustega õpilaste osatähtsus on alates 2012. aastast Eestis pidevalt suurenenud ning rahvusvahelises võrdluses oleme Euroopa Liidu riikide paremiku hulgas.

Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on Eesti haridustemaatika näitajad heas seisus. Näiteks  kõrgharidusega 30–34-aastaste elanike osatähtsuse näitaja poolest on Eesti ELi esikümnes. Riigisiseselt suureneb näitaja aasta-aastalt – kui aastal 2000 oli näitaja 30,4%, siis 2017. aastal koguni 48,4%.

EL esikümnes on Eesti ka oma elanike digioskuste poolest. 2017. aasta andmete kohaselt oli Eestis 60 protsenti 16–74-aastastest elanikest vähemalt algtasemel digioskustega. Neist 35%-l on digioskused vähemalt kesktasemel. Sugude lõikes digioskused eriti ei erine, küll on märgatav erinevus eagruppide vahel – kõige edukamalt saavad digimaailmas hakkama noored ja kõige vähem eakad. Õnneks on aastate lõikes vanusegruppide-vaheline digilõhe siiski järjest vähenenud.

Erialaste ja digioskuste arendamise kõrval tegelevad Eesti inimesed järjest rohkem ka oma huvide ja hobidega ning lisaks lastele ja noortele osalevad huvihariduses üha enam ka täiskasvanud, sealhulgas suureneb just meeste osakaal.

Hea meel on ka näha, et Eesti inimesed ei piirdu vaid ühe omandatud haridusega ning kasutavad üha enam elukestva õppe võimalusi. Kui 2000. aastal kasutas võimalusi 6,3%, siis 2017. aastal juba 17,1% 25–64-aastastest elanikest. Järjest enam täiendatakse end ka juba õpitud erialaga seotud koolitustel ning omandatakse täiesti uusi erialasid.

„Tukast sugeda“ saame vaid õpinguid mittejätkavate madala haridustasemega noorte näitaja poolest. Seejuures on läbi aastate olnud õpinguid mittejätkavate noorte meeste osatähtsus suurem kui nende naissoost eakaaslastel. Kuigi madala haridustasemega noorte näitaja väärtus on EL keskmisest isegi pisut suurem, on see alatest aastast 2000. aastast olnud õnneks kahanev.

190103_haridus_kassiga-01

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda veebikogumikus, veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

[1] ÜRO tegevuskava 20301 seab eesmärgi tagada tasuta, õiglane ning kvaliteetne alg- ja keskharidus kõigile. Enne kooli on vaja arendada väikelapsi, et nad oleksid valmis algharidust omandama. Suurendada tuleb noorukite ja täiskasvanute arvu, kellel on tehnilised ning kutseoskused tööhõives osalemiseks. Tuleb jõuda selleni, et kõigil õppuritel on säästva arengu toetamiseks teadmised ja oskused. Tähtis on jõuda jätkusuutliku eluviisini, väärtustada soolist võrdõiguslikkust, rahu ja vägivallatut kultuuri, maailmakodanikuks olemist ning kultuurilist mitmekesisust. Õppeasutused peavad looma soodsa õpikeskkonna, olema lapsesõbralikud ja arvestama puuetega inimeste vajadusi. Arenenud riike kutsutakse üles panustama arenguriikide kutseharidusse, info- ja sidetehnoloogiasse, tehnilistesse ja insenerihariduse programmidesse ning õpetajakoolitustesse.

Eneli NiinepuuEneli Niinepuu, ekspert

Kaia OrasKaia Oras, juhtivanalüütik