Category Archives: sotsiaalstatistika

Tallinna rikkamad ja vaesemad asumid

Tallinna linnaosades oli elanike kuu keskmine brutotulu 2018. aastal kõrgeim Kesklinnas ja madalaim Lasnamäel. Linnaosade siseselt eristuvad veel omakorda kõrgema ja madalama keskmise brutotuluga asumid.

Tallinna kaheksast linnaosast seitsmes teeniti möödunud aastal Eesti keskmisest (1234 eurot) rohkem tulu. Kõrgeima tulu poolest eristuvad teistest linnaosadest Kesklinn ja Pirita (üle 1600 euro), samas kui Lasnamäe elanike sissetulek jääb Eesti keskmisest ligi 100 euro võrra alla.

Enim teeniti Kloostrimetsa, Lepiku ja Kadrioru asumis, kus tulu suurus oli vähemalt 1900 eurot. Mainitud asumid on samal ajal eripalgelised: Lepiku asum on uuselamupiirkond, Kadriorg, arvestades küll uusi korterelamuid siiski miljööväärtuslik ning Kloostrimetsa asumis on nii uuselamu kui ka botaanikaaia ümbrusesse jääv vanem piirkond. Nende kolme asumi elanikud on Tallinna keskmise elanikkonnaga võrreldes kõrgema haridusega. Lepiku ja Kadrioru asumite elanikkond on ka keskmisest noorem ning nende seas on rohkem lastega peresid ja vähem vanemaealisi.

Kõige väiksem oli tulu Lasnamäe ja Põhja-Tallinna linnaosades. Ometi olid ka neis üksikud asumid, kus kuu keskmine brutotulu oli Eesti keskmisest kõrgem. Põhja-Tallinnas olid nendeks kesklinnaga piirnevad Kalamaja, Kelmiküla ja Pelgulinn ning Lasnamäel Kadrioruga piirnevad Paevälja, Uuslinna, Kurepõllu ja Loopealse asumid. Seevastu Haabersti linnaosas asuva Väike-Õismäe ja Pirita linnaosas asuva Iru asumi elanike kuu keskmine brutotulu on Eesti keskmisest madalam.

Kõige madalam oli kuu keskmine brutotulu Paljassaare, Väo ja Sitsi asumis. Nende asumite rahvastikku iseloomustab väiksem kõrgharidusega inimeste osatähtsus, kõrge mitte-eestlaste osatähtsus ja vanem elanikkond.

Sõltuvalt elukohast jäi brutotulu suurus Tallinna asumites peamiselt 1000–2000 euro vahele.

                       Tallinna asumite palgatöötaja kuu keskmine brutotulu, 2018BR_Tallinna_asumites2108

Vaata palgatöötaja kuu keskmise brutotulu andmeid Tallinna ja Tartu asumites ning üle Eesti asuvates kantides kaardirakendusest. 

Vaata lisaks:

Palgatöötaja kuu keskmine brutotulu kasvas aastaga 6,8%  https://www.stat.ee/pressiteade-2019-055

Interaktiivne kaart palgatöötaja kuu keskmine brutotulu omavalitsusüksustes

Rohkem infot

Statistikaameti juhtivspetsialist Ülle Valgma
Greta_TischlerStatistikaameti analüütik Greta Tischler

Metoodika

Asum on linna piirides olev mitteametlik asustusüksus, mille puhul on tegemist ajalooliste piirkondadega.

Palgatöötaja brutotulu – Maksu- ja Tolliameti tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsiooni (TSD) vormil näidatud sotsiaalmaksuga maksustatav rahaline tasu, mida makstakse töötajale või avalikule teenistujale; stipendium, toetus ja pension, mida makstakse töö- või teenistussuhte puhul; seaduse või muu õigusakti alusel töö eest makstav tasu; tasu, mida makstakse isikule pärast töö- või teenistussuhte lõppemist (v.a töölepingu lõpetamisel või teenistusest vabastamisel makstav hüvitis).

Emadus täna ja eile

Kui palju erinevad tänased sünnitajad oma emade ja vanaemade põlvkonnast?

Tihti räägitakse nagu valitseks Eesti sündimuses erandlik olukord, kus naised sünnitavad järjest hilisemas eas, kuid läbi aja ongi sünnitusiga olnud erinev. Lähiminevikus, ajal, mil sündisid praegu sünnituseas olevad emad, oli tõesti periood, kus sünnitamine oli jäetud põhiliselt väga noorte naiste ülesandeks. Kuulsin hiljuti lugu hea tuttava kohta, et kui ta 1970ndate keskel 29-aastasena oma esimest last läks sünnitama, oli arst paberitesse tema vanuse taha kirjutatud märkuse „vana“. Umbes siis algaski Eestis 20-aastane periood, kus enamik lapsi sündis naisel enne 25. eluaastat. Veel 1960ndatel oli selliseid sünnitajaid kolmandik ja 1930ndatel veerand. Praegu on vaid 14% sünnitajatest nooremad kui 25 ja keskmine sünnitaja on 30-aastane.

Seega võib öelda, et kuigi emadus on aja jooksul muutunud, on naise fertiilsele eale pandud looduse poolt piirid ja neid lõputult edasi lükata ei saa. Võrreldes tänaseid sünnitajaid nendega, kes sünnitasid rohkem kui 100 aastat tagasi on vähenenud laste arv naise kohta, kuid pikenenud nende oodatav eluiga. Tänavu saabuvat emadepäeva tähistavatel naistel on keskmiselt kaks last naise kohta, sõltumata sellest, kas nad sünnitasid oma lapsed vahetult peale teist maailmasõda või taasiseseisvusajal.

Eesti ema ülevaade

1. jaanuar 2018 seisuga olid 77% Eestis elavatest naistest emad, mis on kolmandik kogurahvastikust ja keskmine ema on 56 aastat vana. Kõigist emadest on vaid 1% nooremad kui 25-aastased ning rohkem kui 60% emadest on 49-aastased ja vanemad.

Lapsed, kelle ema on nooremad, kui 25-aastased võivad tunda ennast kõige erilisematena, sest praegu kõigist naistest vanuses 15–24 on emasid ainult 8%. Enamasti on nad vallalised ja vaid veerand neist on abielus (võrdluseks, et ilma lasteta samas vanuses naistest on abielus vaid 2%). Igal aastal saab emaks mõni väga noor naine, 14–15-aastane ja on aastaid, kus emaks on saanud ka 13–aastased. Keskmiselt on 15–24-aastastel emadel üks või kaks last ja need on naised, kelle enamik lapsi on veel sündimata.

25–34-aastastest naiste seas on emasid 57%. See on praegu kõige tavapärasem sünnitamise vanus ja keskmiselt saab aastas lapse kümnest naisest üks. Sellesse vanusrühma jääb nii keskmise esmasünnitaja vanus (27–28-aastane) kui üldse keskmise sünnitaja vanus (29–30-aastane). Viimastel aastatel sünnitab see vanusrühm umbes 2/3 lastest. Järelikult ei ole ka nende emade laste arv kaugeltki praegu kindel. Ametliku perekonnaseisu järgi on selle vanusrühma emadest pooled vallalised ja 43% abielus.

35–44-aastaste naiste hulgas on emad suures enamuses – 87% kõigist selles vanuses naistes. Keskmiselt on neil 2,0 last, kuid nende arv tõuseb, sest viimastel aastatel on umbes viiendik kõigist sündidest just selle vanusrühmas. 2015. aastal sündis 35–39-aastastel naistel esmakordselt rohkem lapsi kui 20–24-aastastel. Umbes tosina aastaga on nende naiste sünnitamise aktiivsus muutunud poole suuremaks. Viimase 25 aasta jooksul on sünnitaja keskmine vanus tõusnud viie aasta võrra, see on toimunud ajal, mil praegu 35–44-aastased emaks said. Teoreetiliselt võib leida näiteid, kus lühikese perioodi jooksul võib kahest klassiõest üks saada esmakordselt emaks ja teine vanaemaks.

01

45–54-aastastest naistest on 91% emad ja keskmiselt on neil emadel 2,1 last. Nende naiste emaks saamine algas koos laulva revolutsiooniga ja jätkus väga madala sündimusega 1990ndatel. 1980.–1990. aastatel sünnitanud naistest said pooled oma lastest enne 25. eluaastat ja on praeguseks suures osas juba vanaemad. Sellesse vanusesse jääb sündimuse teine vanuseline äärmus, kus põhiliselt saadakse oma lapsed hiljemalt 46. eluaastaks, kuid üksikjuhtudel ka vanuses 47+. Abielus on neist emadest täpselt pooled (50%).

55–74-aastaste naiste hulgas on osatähtsuselt kõige rohkem emasid – 92%, kuid emade keskmine laste arv on sarnane eelmise uuritud vanusrühmaga (2,1). Selle vanuserühma naised on saanud emaks alates 1960.ndatest, mil oli kombeks sünnitada enamasti 25–34-aastaselt. Siin vanusrühmas on emadest vaid 7% vallalised. Peaaegu pooled neist on abielus, 27% lahutatud ja 18% lesed.

75–aastastest ja vanematest on 90% emad. Nende laste sündimine jäi 1940.– 1970. aastatesse. Perioodi varasematel aastatel sünnitati pigem kahekümnendate keskpaigas ja lõpus, aga ka 30ndatel. Alates 1960ndate lõpust alustati emaks saamisega aga järjest varem. Nende emade hulgas on levinuim perekonnaseis lesk (52%).

02

Laste arv sõltub ka paljust muust kui ema vanusest ja laste saamise ajal valitsenud sündimuse trendidest. Näiteks eestlastel on keskmiselt rohkem lapsi, kui siin elavatel teistest rahvustest naistel. 35-aastastel ja vanematel eesti rahvusest emadel on keskmiselt 2,1–2,2 last (kõigub natuke vanusrühmades) ja teistest rahvustest naistel 1,7–1,9 last. Laste arv sõltub ka naise elukohast. Linnas elavatel sama vanusgrupi emadel on keskmiselt 1,9 last, kuid maal elavatel 2,3–2,5. Oluline näitaja on ka haridustase: kõrg- ja keskharidusega emadel on keskmiselt 2,0 last, kuid põhiharidusega emadel 2,6.

Loos antud emade demograafiliste näitajate ülevaade klassifitseeris ja lihtsustas emadust, kuid tegelikult on igal emal oma isiklik lugu, kus väljatoodud näitajatel on oma väike roll.

Alis TammurRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur

Kui aktiivsed on noored kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel?

Üks noorte ühiskondliku aktiivsuse näitaja on osalemine valimistel. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on noortel hääletamisõigus alates 16. eluaastast ja volikokku kandideerida saavad nad alates 18. eluaastast.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised olid viimati 15. oktoobril 2017. Valimiste infosüsteemi andmetel kandideeris 79 kohaliku omavalitsuse 1729 volikogu kohale kokku 11 804 inimest. Nendest 771 olid valimiste päeval 18–26-aastased. Noorte kandideerimisaktiivsus ehk kandidaatide osatähtsus samaealisest rahvastikust oli 0,6%, mis oli üldisest kandideerimisaktiivsusest ligi kaks korda väiksem. Aktiivsemad olid kandideerimisel noormehed, keda oli kandidaatidest ligi 2/3.

Aktiivsemad noored kandideerijad tegutsesid just väiksemates maakondades. Võru maakonnas oli kandideerijate osatähtsus neli korda suurem kui kõige madalama aktiivsusega Harju ja Tartu maakonnas. Noorte kandideerijate osatähtsus samaealiste hulgas oli kõige suurem Rõuge, Kadrina, Setomaa, Saku, Alutaguse ja Peipsiääre vallas, kus kandidaatide osatähtsus oli üle 2%.

Noorte kandidaatide osatähtsus rahvastikus_2

Noortest kandidaatidest osutus valituks 37: neist 27 mehed ja 10 naised. Noori valiti 30 kohaliku omavalitsuse volikogusse, mis tähendab, et 49 volikogus ei ole mitte ühtegi noort liiget. 25 volikogus on üks noor volikogu liige, Tartu linna-, Tõrva valla-, Türi linna- ja Viljandi vallavolikogus on kaks noort liiget ning Viljandi linnavolikogus neli noort.

Kas ja mille poolest kohaliku omavalitsuse volikogu kandidaadid erinevad eakaaslastest?

Kandidaatide võrdlemisel sama vanusegrupi noortega selgus, et kandidaadid on eakaaslastest haritumad, õpivad rohkem ja on aktiivsemad ka tööturul. Vaatasime noori kahes vanuserühmas: 18–21-aastased, kes põhiliselt veel õpivad ja 22–26-aastased, kes siirduvad juba tööturule.

Omandatud haridustasemelt olid 18–21-aastastest kandidaatidest peaaegu 70% vähemalt keskharidusega, mis ületas tunduvalt eakaaslaste üldist haridustaset (56% vähemalt keskharidusega). 22–26-aastastest kandidaatidest oli 34% kõrgharidusega, mis oli 7,5 protsendipunkti rohkem kui samas vanuserühmas kokku.

KOV valimistel osalenud

Kõrgeim omandatud haridustase ei näita noorte haridustaseme kohta tervikpilti, sest suur osa noortest alles omandab haridust: 18–21-aastastest 58% ja 22–26-aastastest 24%. Valimistel kandideerinud noored edestasid eakaaslasi ka hariduse omandamisel: 18–21-aastastest kandidaatidest õppis 73% ja vane­mast rühmast 33%.

Õppurite suurest osatähtsusest hoolimata on volikogu kandidaadid eakaaslastest aktiivsemad ka tööturul. Noorema vanuserühma kandidaatidest oli 74% 2017. aasta jooksul teinud lühemat või pikemat aega palgatööd (eakaaslastest 65%) ja vanemast rühmast 88% (eakaas­lastest 76%).

Täpsemalt saab kohaliku omavalitsuse valimistel osalevatest noortest lugeda „Eesti piirkondlik areng 2018. Noored Eestis“ kogumiku artiklist „Noored kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel“. Artiklist saab lugeda ka Viljandi linnavolikogu kolme noore liikme mõtteid, kuidas on kulgenud noorte tee poliitikani ja volikokku.

Kaja SõstraRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Kaja Sõstra

 

Metoodika

2017. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandideerimise ja hääletamise andmed pärinevad valimiste infosüsteemist. Noorte ehk valimispäeval (15. oktoober 2017) 18–26-aastaste kandidaatide andmed on küsitud päringuga. Noorte kandidaatide võrdlemiseks sama vanuserühma kõigi noortega on kasutatud andmekogude (Eesti hariduse infosüsteem, töötamise register, maksukohustuslaste register) ja Statistikaameti andmeid. Vanuserühmad on moodustatud arvestades vanust valimispäeval. Elukoht on kandidaatidel kohalik omavalitsus, kuhu nad kandideerisid ja ülejäänud noortel registreeritud elukoht seisuga 01.01.2018.

Kõrgemalt haritud naised. Kõikjal Eestis.

Igas linnas ja vallas on kõrghariduse või keskeriharidusega naisi suhteliselt rohkem kui sama haridustasemega mehi. Absoluutarvudes on vaid Vormsi vallas kõrgharidusega mehi rohkem kui kõrgharidusega naisi.

Rahvastik jagatakse haridustasemete järgi kolmeks: inimesed, kellel on põhiharidus või sellest madalam haridus; inimesed, kellel on keskharidus või kutseharidus keskhariduse baasil ning inimesed, kellel on kõrgharidus või keskeriharidus keskhariduse baasil. 1. jaanuaril 2018 oli Eestis 1 104 000 vähemalt 15-aastast elanikku, kellest viiendikul oli põhiharidus või sellest madalam haridus, 45% keskharidus ja 35% kõrgharidus. 1% inimeste haridustase polnud teada.

Milline oleks ideaalne elanike jagunemine haridustaseme järgi pole üheselt selge, aga levinud on arusaam, et kõrgharidusega inimeste suurem osatähtsus on positiivne ning põhihariduse või madalama haridustasemega inimeste suurem osatähtsus negatiivne.

Kõrgharidusega inimeste osatähtsus Eesti omavalitsusüksustes

Kõrgharidusega inimeste osatähtsus vähemalt 15-aastaste elanike hulgas on üle 50% Viimsi ja Ruhnu vallas. Omavalitsusüksusi, kus kõrgharidusega inimeste osatähtsus on veel üle 40%, on Eestis viis: Harku, Rae ja Kiili vald ning Tallinna ja Tartu linn. Omavalitsusüksusi, kus kõrgharidusega inimesi on alla viiendiku, on neli: Põhja-Pärnumaa, Lääneranna, Antsla ja Järva vald.

Haridus_kokku

Märkimisväärne on kõrghariduse osatähtsus meeste ja naiste võrdluses. Kõrgharidust omas Eestis eelmisel aastal 145 000 meest (umbes 30% vähemalt 15-aastaste meestest) ja 237 000 naist (40% vähemalt 15-aastaste naistest).

Vaadates kõrgharidusega inimeste osatähtsuse soolist erinevust omavalitsusüksustes, näeme, et igas linnas ja vallas on kõrgharidusega naisi suhteliselt rohkem kui kõrgharidusega mehi. Kõrgharidusega naiste ülekaal, pole rahvastikustatistikaga veidigi kursis olevale inimesele kindlasti üllatus. Üllatuseks võib olla, et nii on lausa kõigis Eesti omavalitsusüksustes.

Kõrgharidusega naisi oli suhteliselt kõige rohkem Ruhnu, Viimsi, Rae, Harku ja Kiili vallas (50-60%). Kõige vähem Põhja-Pärnumaa, Lääneranna ja Järva vallas (23-24%).

Haridus_N

Suhteliselt oli kõrgharidusega mehi kõige rohkem Viimsi, Ruhnu, Harku ja Rae vallas ning Tallinnas (37-45%). Kõige vähem Põhja-Pärnumaa, Antsla ja Lääneranna vallas (15-16%).Haridus_M

Kui vaadata absoluutarve, leiame siiski ühe omavalitsusüksuse, kus kõrgharidusega meeste arv ületab naiste oma – Vormsi vald, kus on 75 kõrgharidusega meest ja 54 kõrgharidusega naist.

Kõrgharidusega naiste ja meeste osatähtsuse erinevused on suurimad Ruhnu, Kiili, Jõhvi, Rae ja Saku vallas. Väikseimad Rõuge, Muhu, Vormsi ja Kanepi vallas.

Kui vaatame kõrgharidusega inimeste osatähtsust Eesti omavalitsusüksuste kaardil, siis näeme, et suurema osatähtsusega piirkonnad moodustuvad Tallinna ja Tartu linna ümbruses. Positiivselt saab esile tuua ka Narva ümbruse. Piirkondade paiknemises ei esine muud erinevust, kui et naiste kaardil on positiivsemad piirkonnad suuremad.

Täpsemad andmed Statistikaameti andmebaasi rahvastiku valdkonna tabelist RV0232U

Mihkel Servinski
Rohkem infot: Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski

 

Kõrgharidusega õpetajaid on enim juurde saanud 1.-6. klassid

Seoses Tartu Ülikooli projektiga „Kogenud Kooli“, uuris Statistikaamet, milline on Eesti õpetajate enda haridustase.

2018. aastal õpetas 65% nii kõrghariduse esimese astme* kui ka teise astme haridusega pedagooge 4.–9. klassides. Esimeses kooliastmes ehk 1.–3. klassides töötas 20% õpetajatest ja gümnaasiumiastmes 15%.

Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel on üldhariduskoolide kõrgharidusega õpetajad kaheksa aastaga liikunud suuremas osas gümnaasiumist madalamatesse kooliastmetesse. Magistrikraadiga õpetajaid tuleb enim juurde esimesse ja teise kooliastmesse.

Ka kõrghariduse esimese astme haridusega õpetajate seas on viimase seitsme aastaga kasvanud esimeses ning teises kooliastmes õpetamine. Ainsana on ajas märgatavalt vähenenud nende osatähtsus gümnaasiumiastmes, mis on ootuspärane, kuna gümnaasiumis õpetamisega kaasnevad sageli suuremad nõuded.

Bakalaureusekraadile või rakenduskõrgharidusele vastava kvalifikatsiooniga õpetajate osatähtsus kooliastmeti (1)

Magistrikraadiga õpetajad

Erinevate magistrikraadidega** õpetajate arv on kaheksa aastaga jõudsalt kasvanud. Kui 2010. aastal oli kaheaastase magistriõppe läbinuid 424, siis kuus aastat hiljem juba 1045. Esimese kooliastme ja gümnaasiumi võrdlus näitab, et alates 2014. aastast õpetab esimeses kolmes klassis rohkem magistritaseme kvalifikatsiooniga õpetajaid kui gümnaasiumiklassides.

Ekslik oleks järeldada, et magistrikraadiga õpetajate arv gümnaasiumides väheneb. Kui 2010. aastal oli kaheaastase magistriõppe läbinuid kõigi õppekavade võrdluses gümnaasiumiastmes 13%, siis 2016. aastal juba 31%. Teistes kooliastmetes on nende osatähtsus aastatel 2016–2018 samuti kasvanud.

Magistrikraadile vastava kvalifikatsiooniga õpetajate osatähtsus koolias.._Gümnaasiumiastme õpetajate osatähtsuse vähenemine kahes uuritud grupis peegeldab kindlasti üldist trendi selles astmes. Põhjusteks võib pidada koolireformi ja vähenevat õpilaste arvu. Kokkuvõtteks on mõlemas uuritud grupis viimase kaheksa aasta trendiks olnud õpetama asumine 1.–6. klassi. Seda nii bakalaureuse-, rakenduskõrgharidusega kui ka magistriharidusega õpetajate seas.

Statistikaameti ja Tartu Ülikooli koostöös valminud projekti „Kogenud kooli“ sisuks on Eesti koolides valitseva reaal- ja loodusainete õpetajate puudusele lahenduse leidmine. Seda toetab õpetajate töötasu kasv ning edukate spetsialistide valmidus panustada kasvava põlvkonna haridusse.

TÜ haridusteaduste instituut pakub paindlikku õppimisvõimalust inimestele, kellel on

  • erialane kõrgharidus ja läbitud õpetajakoolitus, kuid kes ei ole kas mitte kunagi või pikka aega õpetajana töötanud, või
  • hea erialane kogemus, soov teostada end õpetajaametis ja valmidus minna kohe kooli tööle, alustades samal ajal õpinguid õpetajahariduse õppekava alusel.

Loe projekti ja sellega liitumise kohta täpsemalt. 

 

*Kõrghariduse esimese astme alla loetakse rakenduskõrgharidust, bakalaureuseõpet või nendega võrdsustatud kvalifikatsiooni. Teise astme alla loetakse kaheaastast magistrikraadi või sellega võrdsustatud kvalifikatsiooni. 

**Eestis on kolm magistriõpet: kaheaastane magistriõpe, teadusmagister ja kutsemagister, kuid viimased kaks on magistri- ja doktorikraadi vahelised kvalifikatsioonid ning pole analüüsi hõlmatud.

Rohkem infot: Statistikaameti analüütik Oliver Bollverk

Metoodika

Statistikaamet uuris kõrghariduse omandanud Eesti  õpetajate jaotumist põhikooli (1.-9. klass) ja gümnaasiumi (10.-12. klass) kooliastmetesse. Kasutatud on Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmeid.

2017. aastast alates ei koguta enam EHISes õpetajate haridustaset, vaid kõrgeimat kvalifikatsiooni, mistõttu on varasemad haridustasemed teisendatud kõrgeimale kvalifikatsioonile, mille vastavuse leiab siit haridustasemete vastavus. Tulenevalt andmekogumise uuenemisest, võib esineda mõningasi ebatäpsusi 2017. ja 2018. aasta andmetes.

Milline on Eesti teatrikülastaja portree?

Eestis on aktiivsemad teatrikülastajad naised, kõrgema haridustaseme ja eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed.  Vähemalt 15-aastastest  teatrikülastajatest iga teine käib aasta jooksul teatris 1-2 korda.

Kultuuris osalemise uuringu andmetel oli viimase 12 kuu jooksul käinud teatris pea 454 tuhat vähemalt 15-aastast Eesti elanikku, mis on 41% samaealisest rahvastikust. Umbes pooled külastanutest käisid aasta jooksul teatris 1-2 korda, veidi üle veerandi 3-4 korda ning sagedamini külastas teatrit umbes viiendik külastajatest.

Aasta jooksul teatrit külastanud külastussageduse järgi

Sugu ja vanus
Naistest olid aasta jooksul teatris käinud ligi pooled (47,5%), meestest vaid kolmandik. Naised on aktiivsemad teatrikülastajad kogu oma elu, olenemata vanusest. Nendest ligi 35% puhul on tegemist tõsisemate teatrihuvilistega, kes vähemalt neli korda aastas käisid teatris. Meestel oli sama näitaja 26%. Ühe teatrikülastusega aastas piirdus ligi kolmandik meeskülastajatest ja ca 20% naistest.

Aasta jooksul teatrit külastanute osatähtsus soo ja vanuse järgi (2)Kui vaadata kogurahvastikku (st mehi ja naisi koos) selgub, et suurim teatriskäijate osakaal on 15-19-aastaste seas. 20-29-aastaste seas see küll langeb, kuid tõuseb taas 30-59-aastaste seas. Vanemates vanuserühmades hakkab nimetatud näitaja järk-järgult langema. Teatris käimise aktiivsusega paistavad silma 45-64-aastased, kellest pea 40% käib teatris vähemalt neli korda aastas.

Haridustase
Külastajatest pooled on kõrghariduse või keskharidusel baseeruva keskeriharidusega. Samavanuse kogurahvastiku hulgas on selle haridustasemega elanikke ligi 35% ehk 15-16 protsendipunkti vähem.

Seega näeme, et omandatud haridustase mõjutab märkimisväärselt teatris käimise populaarsust. Kõrgeima haridustasemega inimestest külastas 37% teatrit vähemalt neli korda aastas. Keskmise ja madalaima haridustaseme rühmades vastavalt 27% ja 22%.

Aasta jooksul teatrit külastanute osatähtsus haridustaseme ja vanuserühm.._

Emakeel
Kõigist eesti keelt emakeelena rääkivatest inimestest külastasid teatrit aasta jooksul 356,7 tuhat inimest ehk 46%. Muu emakeelega inimeste seas oli külastajate arv (95,2 tuhat) ja osakaal (30%) märgatavalt väiksem.

Erinevused kahe rahvastikurühma vahel ilmnevad ka teatris käimise sageduses. Eesti emakeelega teatrikülastajatest käis vähemalt neli korda aastas teatris kolmandik ja muu emakeelega külastajatest vaid neljandik. Viimaste hulgas oli rohkem ka neid, kes piirdusid ühe külastusega aastas.

Aasta jooksul teatrit külastanute osatähtsus emakeele ja vanuserühma jär.._

Uuringus esitati vastajaile küsimus: „Kui kättesaadavad on soovi korral Teile sobivad teatrietendused (sõnateatri-, ooperi-, balleti- või tantsuetendused)?“ Vabalt kättesaadavaks või pigem kättesaadavaks pidas 58% eesti emakeelega ja 38% muu emakeelega elanikest. Tõenäoliselt on muukeelsete elanike puhul üks oluline põhjus keelebarjäär, sest venekeelseid teatrietendusi pakutakse täiskasvanutele suhteliselt vähe. On teatreid, mis teevad valitud lavastustele sünkroontõlget ja lavastusi, mis varustatud venekeelsete tiitritega, kuid see ei ole läbiv.

Statistikaameti uuringus ei loetletud keelebarjääri teatrietenduste kättesaadavust piirava tegurina, küll aga näitas kahe rahvastikurühma võrdlus, et muu emakeelega elanike jaoks olid teatris mittekäimise põhjustena märksa olulisemad majanduslikud põhjused ning mingil määral ka huvi- ja ajapuudus.

Riina_LeinbockRohkem infot: Statistikaameti analüütik Riina Leinbock

 

Metoodika

Käesolev ülevaade on koostatud Kultuuris osalemise uuringu põhjal, mille Statistikaamet viis läbi 2017. aastal. Uuringus küsiti 15-aastastelt ja vanematelt Eesti elanikelt, kas nad on viimase 12 kuu jooksul külastanud teatrit. Silmas peeti sõnalavastuste, muusikalide, ooperite, operettide, balleti, tantsulavastuste (sh rahvatantsulavastuste), nukulavastuste ja muude lavastuste külastamist. Arvesse läksid kõik elavas esituses etendused olenemata kohast, ka vabaõhuetendused, tänavaesinemised jm.

 

 

 

 

 

Eestis on kasvanud emakeelte mitmekesisus

Eesti elanikud räägivad enam kui 200 emakeelt ja õpivad käesoleval õppeaastal üldhariduskoolides 14 erinevat võõrkeelt. Levinumad emakeeled on eesti ja vene keel ning võõrkeelena inglise keel.

Seisuga 1. jaanuar 2018 rääkisid Eesti elanikud kokku 211 emakeelt. Kui see jaotuks rahvastikule ühtlaselt, oleks iga keele rääkijaid üle 6200. Tegelikult on ligi 900 000 inimese emakeel eesti keel. Peale kõige enam levinud eesti ja vene keele räägib 2,3% eestimaalastest emakeelena teisigi keeli. Suuruselt järgmise kõnelejate arvuga on ukraina, soome, inglise, läti ja valgevene keel. Ülejäänud 1% rahvastikust räägib 204 erinevat emakeelt. Nende hulgas on üle 1000 kõnelejaga saksa ja leedu keel, kuid 204 erinevast keelest pooli peab oma emakeeleks vaid alla viie inimese.

Erinevate emakeelte kõnelejate arv on viimastel aastatel tublisti suurenenud. Veel 2011. aasta rahvaloenduse ajal oli neid veerandi võrra vähem, kuid arvestades Eestisse rändajate arvu suurenemist ja rändetagamaade mitmekesistumist, on see igati ootuspärane.

Ootuspärane on ka see, et kõige rohkem emakeeli räägitakse Harju (180) ja Tartu (120) maakonnas. Suurem on nende arv ka Ida-Viru maakonnas (80), mis oli nõukogude ajal oluline sisserändepiirkond. Kõige vähem on erineva emakeelega inimesi Hiiumaal (20), siiski on seal erinevaid emakeeli ühe elaniku kohta kõige rohkem. Enamikus maakondades räägib eesti keelt emakeelena üle 90% elanikest. Kõige rohkem (üle 96%) eesti emakeelega inimesi elab Hiiu-, Saare- ja Viljandi maakonnas.

EMAKEEL

Maailmapildi avardamiseks ja tööturul konkureerimiseks on tähtis õppida ka võõrkeeli. Rahvaloendused on näidanud, et Eesti elanikud on tublid ja vähe on inimesi, kes oskavad vaid üht keelt.

Eestis õpitakse koolis kohustuslikult vähemalt kaht võõrkeelt. Riikliku õppekava järgi õpitakse eesti õppekeelega koolides A-võõrkeelena inglise, prantsuse, saksa või vene keelt ja vene õppekeelega koolides inglise, prantsuse, saksa või eesti keelt. B-võõrkeelena õpitakse inglise, prantsuse, saksa, vene või mõnd muud võõrkeelt.

Eesti üldhariduskoolides on 2018/2019. õppeaastal kõige populaarsem A-võõrkeel inglise keel, mida õpib kokku üle 123 000 ehk 82% kõigist õpilastest. Populaarsuselt järgmine on vene keel, mida õpib 43%. Kolmandal kohal on saksa keel, mida õpib 8% kõigist õpilastest. Nii prantsuse kui ka mõne muu võõrkeele õppijaid on ligi 3%.

A-võõrkeele õpet alustatakse juba esimeses kooliastmes ehk esimeses kuni kolmandas klassis. Neid lapsi, kes hakkasid inglise keelt õppima esimeses klassis, on kõigist kooliteed alustanud õpilastest 10%. Teises klassis õpib inglise keelt ligi 40% ja kolmandas umbes 90%.

Võõrkeele õppijate osatähtsus 1-3. klassis (002)

Teises kooliastmes ehk neljandas kuni kuuendas klassis õpivad inglise keelt peaaegu kõik ja vene keelt 27% õpilastest. Saksa ja prantsuse keele õppijaid on vastavalt 5% ja 2%. Kolmandas kooliastmes ehk seitsmendas kuni üheksandas klassis õpivad inglise keelt samuti peaaegu kõik, kuid vene keele õppijaid on juba tunduvalt rohkem: 64%. Saksa keele õppijaid on 10% ja prantsuse keele õppijaid 3%.

Gümnaasiumis on väga vähe õpilasi, kes ei õpi inglise keelt. Vene keelt õpivad 66%, saksa keelt 22% ja prantsuse keelt alla 10% õpilastest. Mõnd muud võõrkeelt õpib gümnaasiumis 12% õpilastest.

Võõrkeele õppijate osatähtsus kooliastmete lõikes (002)

Viimase kümne aasta jooksul ei ole inglise, vene ja prantsuse keele õppijate osatähtsus eriti muutunud. Vähenenud on saksa keele õppijate osatähtsus kolmandas kooliastmes ja gümnaasiumis ning suurenenud mõne muu võõrkeele õppijate osatähtsus. Gümnaasiumis on võimalik õppida ka kolmandat võõrkeelt, kuid viimastel aastatel on nende osatähtsus langenud. Käesoleval õppeaastal õppis kolmandat keelt 23% õpilastest.

Metoodika

Emakeeleks märgitakse keel, mis on omandatud varases lapsepõlves esimese keelena ja mida isik üldjuhul kõige paremini oskab. Isiku emakeel ei pea kokku langema tema rahvusega. Väikelaste emakeele otsustavad vanemad. Kui vanematel on raskusi lapse emakeele üle otsustamisel, märgitakse keel, mida leibkonnas tavaliselt kõneldakse.

Kadri RaidStatistikaameti juhtivanalüütik Kadri Raid

Alis TammurRohkem infot: Statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur