Category Archives: sotsiaalstatistika

Spordivõistlusi käib vaatamas iga kolmas Eesti elanik

Spordivõistluste külastamine on kultuurielus osalemise üks võimalusi ning ligi kolmandik Eesti elanikest on vähemalt korra aastas mõne spordisündmuse pealtvaatajaks, selgub Statistikaameti 2017. aasta kultuuris osalemise uuringust. Spordiüritustele kaasaelajaid on igas maakonnas ja vanuses.

Kõige suuremad spordihuvilised on Tartu maakonnas, kus 34% elanikkonnast on viimase 12 kuu jooksul pealtvaatajana külastanud vähemalt ühte spordisündmust. Kõige vähem tuntakse spordisündmuste vastu huvi Võrumaal, kus 22% elanikest käis pealtvaatajana mõnel üritusel. Vanus rolli ei mängi – spordisündmusi külastatakse igas vanuses.

Kõige rohkem käiakse kaasa elamas pallimängudele

Spordisündmustest käidi kõige enam vaatamas jalgpalli. Enim oli kaasaelajaid Põhja-Eesti maakondades. Populaarsuselt teisel kohal oli korvpall, mida käidi vaatamas ühtlaselt üle Eesti. Pallimängude kõrval oli külastajate arv suur ka autospordivõistlustel. See spordiala on populaarseim Lõuna-Eesti maakondade elanike seas.

Jooksmine ja kergejõustik olid samuti sagedasti külastatavad spordiüritused. Kirde-Eesti elanike jaoks oli kergejõustik jalgpalli järel populaarsuselt teine spordiala.

Pileti hind sõltub sündmuse toimumise asukohast

Keskmiselt käib Eesti elanik aastas ühel või kahel spordivõistlusel. Enamik spordiüritusi on tasuta ning sissepääsuks piletit soetama ei pea. Kui sissepääs on piletiga, siis kulutab perekond piletitele keskmiselt 20 eurot. Pileti hinnad erinevad piirkonniti üle kümne euro – kõige odavam on spordiüritustele minna Lõuna-Eestis, kus piletite hinnaks on keskmiselt 12 eurot ning kõige kallim Põhja-Eestis, kus kulutatakse piletitele keskmiselt 24 eurot. Kõige rohkem käiakse spordivõistlusi vaatamas sõpradega. Samuti käiakse palju perega, enamasti kahe või kolmekesi. Alla 14-aastaste osatähtsus spordivõistluste külastamisel on väike.

Spordivõistluste kättesaadavus

Enamik neist, kellele sport huvi pakub, leiab, et nad saavad huvipakkuvatel spordivõistlustel pealtvaatajana osaleda. Need, kes leidsid, et neil pole huvipakkuvaid spordivõistlusi võimalik külastada, tõid peamise põhjusena välja sündmuse toimumise asukoha ning mõningad ka majanduslikud põhjused. Kõige vähem olid spordiürituste kättesaadavusega rahul Kirde-Eesti elanikud. See võib seletada ka seda, miks on Kirde-Eestis üritustel käimise aktiivsus Eesti keskmisest madalam, sest enamik inimesi külastab spordivõistlusi samas maakonnas, kus elatakse. Ainult spordisündmuse pärast ei hakata teise maakonda reisi ette võtma.

 

 

Katriin Põlluäär, Statistikaameti praktikant

 

Metoodika

Statistikaameti korraldab kultuuris osalemise uuringut 2017. aastast ning see on üle kahe aasta korduv isiku-uuring. Varasemalt on kultuuritarbimist uuritud, kuid eraldi uuringut selle jaoks polnud. 2017. aastal hõlmas uuring üle 7000 inimese. Valim on isikupõhine. Valim võetakse isikupõhilisest rahvastiku andmebaasist vähemalt 14-aastaste hulgast. Uuringu avaliku huvi peamine esindaja on Kultuuriministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet andmeid kogub ja analüüsib. Detailsem ülevaade statistika andmebaasis.

Iga kümnes laps kogeb materiaalset ilmajäetust

Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal 0–17-aastaste materiaalse ilmajäetuse määr 10,7% ja seda koges ligi 26 600 last. Materiaalset ilmajäetust kogevate lastega leibkondadest 37%-l nappis raha ettenägematuteks kuludeks ning iga neljas selline pere ei saanud endale võimaldada kord aastas nädalast puhkust kodust eemal.

Aastal 2005 oli laste materiaalse ilmajäetuse määr 27,2% ning hakkas seejärel aasta-aastalt vähenema, jõudes 2008. aastaks 12,8%-ni. Majanduskriis mõjutas ka laste olukorda ja nende materiaalse ilmajäetuse määr tõusis 2010. aastaks 24,6%-ni. Seejärel on olukord iga aastaga paranenud.

Pered eelistavad pigem reisida kui hoida vaba raha ettenägematuteks kulutusteks

Lapsed ei tunneta kõikide vaesuse mõõtmisel kasutatavate komponentide mõju oma elule ühetaoliselt. Lastele on oluline vahetu kogemus ja nende elu igapäevasündmused, näiteks reisimine. Väga levinud on komme, et pärast koolivaheaega jagatakse õpetaja juhatusel vaheajamuljeid kaaslastega ning selle juures on olulisimad vaheajareiside sihtkohad ja muljed nähtust. Eesti lastele on tavapärased reisid Euroopas, aga jõutakse ka kaugemale. Kui laps on sunnitud ütlema, et tema koolivaheajal kuskil käia ei saanudki, siis ilmselgelt on sel otsesed tagajärjed tema enesehinnangule. Seevastu on lastele võõras komme muretseda kaugema tuleviku pärast. Seetõttu ei tunneta nad nõnda valusalt ootamatute kulutuste tarbeks raha puudumist leibkonnas.

Huvitav on tõsiasi, et aastatel 2005–2008 oli ligikaudu poole võrra enam neid lapsi, kes ei saanud reisida, kui neid, kelle peredel ei olnud raha ootamatuteks kuludeks. Aastatel 2010–2013 oli võimaluse puudumine nädalaseks puhkuseks ja raha puudumine ettenägematuteks kulutusteks saanud materiaalset ilmajäetust kogevate laste peredes ühesuguse osatähtsuse. Aastaks 2017 on ilmnenud selge trend, et pered eelistavad pigem reisida kui hoida vaba raha ettenägematuteks kulutusteks.

Lastega leibkondade hulk, kus napib raha ettenägematuteks kuludeks, oli 2017. aastaks võrreldes 2005. aastaga suurenenud (vastavalt 35,3%-lt 36,7%-le), samal ajal kui nende laste arv materiaalse ilmajäetusega leibkondades, kes ei saanud võimaldada endale kord aastas nädalast puhkust kodust eemal, vähenes 65,1%-lt 2005. aastal 24,9%-le 2017. aastal.

Lõpetuseks ja lohutuseks mõttetera tundmatult: „Elu Maa peal on kallis, kuid see sisaldab ka iga-aastase tasuta reisi ümber Päikese.“

 

 

Anu Õmblus, Statistikaameti analüütik

 

Metoodika

Laste materiaalse ilmajäetuse näitajad põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast.

Materiaalse ilmajäetuse määr – nende isikute osatähtsus, kes ei saa endale lubada vähemalt kolme komponenti järgmistest:

1) üüri- ja kommunaalkulude tasumine;
2) kodu piisavalt soojana hoidmine;
3) ettenägematud kulutused;
4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömine;
5) nädalane puhkus kodust eemal;
6) auto;
7) pesumasin;
8) värviteler;
9) telefon.

Materiaalse ilmajäetuse korral näitab aasta uuringuaastat.

Lapsevanemaks olemine mõjutab rohkem naiste tööhõivet

Statistikaameti andmetel on lasteta meeste ja naiste tööhõive määr Eestis samaväärne. Lapsevanemaks olemine aga vähendab naiste tööhõivet ja suurendab meeste oma. Enim mõjutab naiste tööhõivet lapse vanus: väikeste lastega naiste tööhõive määr on madalam. Meeste tööhõivet laste vanus oluliselt ei mõjuta.

Töö- ja pereelu ühitamisega puudub kokku suurem osa inimestest. Kui tasakaal on paigast ära, tekib töö- ja pereelu konflikt ehk töökohustuste täitmist häirib pereelu või vastupidi. Praxise juhtivanalüütik Marre Karu on leidnud, et sagedamini räägitakse töö- ja pereelu konfliktist naiste puhul, sest eeldatakse, et neid mõjutab see enam laste saamise ja nende eest hoolitsemise tõttu. Kasutades Eurostati 2017. aasta andmeid 20–49-aastaste meeste ja naiste kohta, annab Statistikaamet ülevaate, kuidas mõjutab laste arv ja vanus tööhõives osalemist.

Lapsevanemaks olemine vähendab naiste tööhõivet

Naiste tööhõive määr langeb lapsevanemaks olemisega, kuid meestel see hoopis tõuseb. Näiteks ilma lasteta meeste ja naiste tööhõive määr on Eestis sama kõrge (86%). Euroopa Liidus on kõnealused näitajad veidi madalamad, kuid siiski ei erine oluliselt: meestel 80% ja naistel 77%. Ühe lapsega naiste tööhõive on Eestis küll kõrgem kui mujal Euroopa Liidus, kuid võrreldes ilma lasteta naistega langes hõive määr Eestis rohkem kui Euroopa Liidus üldiselt: vastavalt 9 ja 4 protsendi võrra. Tööhõive määr oli mõnevõrra veel madalam kahe lapsega naistel. Kolme ja enamat last kasvatavatel naistel oli see Eestis 64% ning kogu Euroopa Liidus 57%. Kolme ja enamat last kasvatavate naiste tööhõive määr oli kõige madalam Bulgaarias (36%) ja kõige kõrgem Taanis (82%) ning Rootsis (81%).

Kuidas aga mõjutab lapsevanemaks olemine meeste tööhõivet? Olenemata laste arvust püsib see Eestis 93% juures. Ka Euroopa Liidus tõusis ühe lapsega meeste hulgas tööhõive määr 8 ja kahe lapsega 11 protsendi võrra võrreldes ilma lasteta meestega. Kolme või enama lapsega meeste hõive määr aga langes veidi, olles 86%. Kolme ja enamat last kasvatavate meeste seas oli tööhõive määr kõige madalam Bulgaarias (63%) ja kõige kõrgem Maltal (96%).

Väikelaste emad palgatööle ei jõua

Peale laste arvu mõjutab tööhõivet ka laste vanus, kuid samuti pigem naistel. Mitut last kasvatavate meeste ja naiste puhul on arvesse võetud kõige noorema lapse vanus. Alla kuueaastaste lastega naiste hulgas oli Eestis hõive määr 56%, millega oli Eesti Euroopa Liidus tagantpoolt kuuendal kohal. Liikmesriikides on alla 6-aastaste lastega naiste tööhõive määr veidi kõrgem kui Eestis, olles 63%. Kõige madalam oli hõive määr Ungaris (42%) ja kõige kõrgem Rootsis (82%). Juba märgatavalt kõrgem oli Eestis 6–11-aastaste lastega naiste tööhõive määr (87%), ühtlasi oli Eesti ka üks kõrgema naiste tööhõivega riike Euroopa Liidus.

Euroopa Liidu üldine tööhõive määr oli 75%. Kõige madalam oli 6–11-aastaste lastega naiste tööhõive Itaalias ja Kreekas, kus see oli 59%.

Vanemate kui 12-aastaste lastega naiste tööhõive oli Eestis 91% ning selle tulemusega oli Eesti endiselt Euroopa Liidus kõrgeimal kohal, samal ajal kui üldine tööhõivemäär Euroopa Liidus jäi samale tasemele nagu 6–11-aastast last kasvatavatel naistel.

Laste vanus meeste tööhõivet oluliselt ei mõjuta

Laste vanuse mõju meeste tööhõivele on oluliselt väiksem ja pigem vastassuunaline võrreldes laste vanuse mõjuga naiste tööhõivele. Alla 6-aastast last kasvatavate meeste tööhõive on Eestis 93% ja Euroopa Liidus 91%. Liikmesriikidest kõige madalam meeste tööhõive on Bulgaarias (84%) ja kõige kõrgem Tšehhis (97%). Olukord on sama ka 6–11-aastaseid lapsi kasvatavate meeste seas.

Vanemate kui 12-aastaste lastega meeste hõive osatähtsus natuke langeb, olles Eestis 91% ja Euroopa Liidus 85%. Vanemate kui 12-aastaste lastega meeste tööhõive on kõige madalam Itaalias (73%) ja Hispaanias (74%) ning endiselt kõrgeim Tšehhis (96%). Seega väheneb koos lapse vanusega meeste tööhõive Eestis vähem kui üldiselt Euroopa Liidus.

Eesti meeste ja naiste tööhõivet võrreldes selgub, et naiste tööhõivet mõjutavad just väikelapsed ning üldiselt on laste vanus olulisem mõjutaja kui laste arv. Olenemata laste arvust oli hõive kõige madalam naiste hulgas, kellel olid alla 6-aastased lapsed. Kui laps on vanuserühmas 6–11 aastat, on naiste tööhõive taas kõrge ning vanemate kui 12-aastaste lastega meeste ja naiste tööhõive on samaväärne.

Emaduse karistus vs. isaduse boonus

Miks lapsevanemaks olemine üldiselt vähendab naiste tööhõivet, kuid suurendab seda meestel? Kõnealust nähtust on USA teadlane Michelle J. Buding selgitanud kui emaduse karistust (motherhood penalty) ja isaduse boonust (fatherhood bonus). Nimelt on naiste jaoks lapse saamine tööhõive seisukohast halb otsus, sest emasid palgatakse vähem tõenäoliselt väga head pädevust nõudvatele kohtadele ning neile makstakse vähem kui sarnaste oskustega meeskolleegidele. Samal ajal nähakse meeste puhul lapsevanemaks olemist kui boonust: neid palgatakse tõenäolisemalt, samuti saavad nad kõrgemat palka kui nende ilma lasteta sookaaslased.

Tööandjad peavad isasid stabiilsemateks ja suurema pühendumusega töötajateks, aga emasid nähakse rohkem perele keskenduvana ja usutakse, et lapsevanemaks olek võib segada nende tööd. Ema või isa roll ei muuda seda, kuidas inimene töötab, vaid muudab tööandja ootusi töötajale. Tegemist on traditsiooniliste soorollidega seotud hoiakuga, mis kujutab mehi kui pere ülalpidajaid ja naisi kui hoolitsuse pakkujaid.

USA teadlased Julia B. Bear ja Peter Glick selgitavad kõnealust nähtust mõistetega „pere ülalpidaja boonus“ (breadwinner bonus) ja „hoolitsuse pakkuja karistus“ (caregiver penalty). Nimelt leidsid nad, et pere ülalpidaja boonus võib tegelikult kehtida nii isadele kui ka emadele, kuid hoolitsuse pakkuja karistus on seotud ainult emadega. Kui töökeskkonnas on teadvustatud ema roll pere peamise ülalpidajana, siis pakutakse ka talle kõrgemat palka ja vastutusrikkamaid ametikohti võrreldes emadega, keda peetakse hoolitsuse pakkujateks.

Seega, kui pere ülalpidaja roll ei pruugigi nii tugevalt olla seotud sooga, siis hoolitsuse pakkujaks olemine on karistuseks ainult naistele, mitte meestele. Uurijad on leidnud, et stereotüüpide alusel arvatakse, et mehed (võrreldes naistega) kulutavad hoolitsuse pakkujatena pere eest hoolitsemisele vähem aega, jättes endale seega rohkem aega töökohustustega tegelemiseks.

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

Kohalike omavalitsuste ettevõtlusaktiivsus raugemise teel

Avaliku sektori peamine ülesanne on kindlustada rahvuslik julgeolek ja sotsiaalne heaolu. Siiski on avalik sektor üsna aktiivne ka majanduses, seega on oluline põgusalt analüüsida tegevust sellel suunal.

Eestis on avalik sektor tähtis. Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal kõigist hõivatud 658 600 isikust avalikus sektoris rakendatud 155 300 inimest ehk 23,6%. Avaliku sektori panus Eesti majandusruumis loodavasse lisandväärtusesse oli 2016. aastal 16,5%. Avalikus sektoris tehti 2016. aastal 244 miljonit töötundi, mis on 21% Eesti majandusruumis nimetatud aastal tehtud 1159 miljonist töötunnist.

Aastal 2000 kuulus kohalikele omavalitsustele 279 ettevõtet, 2016. aastal oli see näitaja 197. Sellel sajandil on seega kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv vähenenud ligikaudu 30%. Riigi omanduses oli 2000. aastal 73 ettevõtet, aastal 2016 oli neid 70. Riigi majandusüksuste arv on aasta-aastalt pisut muutunud, kuid üldjoontes oleme samas kohas, kus olime sajandi alguses. See tähendab, et kohalikud omavalitsused on majandustegevusest veidi taandunud, riik aga mitte.

Aktiivsus on suurem veemajanduse ja sotsiaalelu valdkondades

Kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv väheneb, kuid protsesside hindamiseks on oluline teada, kas vallad ja linnad taanduvad kõigilt ettevõtlusaladelt proportsionaalselt või mõnelt alalt rohkem kui teistelt ning kas on valdkondi, kus aktiivsus hoopis suureneb. Nõnda on võimalik teha järeldusi, kas kohalikud omavalitsused loobuvad ettevõtlusest põhimõtteliselt või on ettevõtete arvu vähenemise põhjus üksnes tegevusstruktuuri muutus.

Kohalikud omavalitsused on tagasi tõmbunud enamikust ettevõtlusega seotud tegevusvaldkondadest, see tähendab majandustegevusest neile kuuluvate ettevõtete kaudu. Märgatavalt on vähenenud kohalikele omavalitsustele kuuluvate elektri ja gaasi tootmise alal tegutsevate ettevõtete arv.

Kasvu on näha ainult vee ja kanalisatsiooni ning tervise- ja sotsiaalvaldkonnas. Need on elualad, kus on toimunud areng meie üha suurema lõimumise tõttu Euroopa Liiduga. Just sealt on saadud palju rahalist tuge vee- ja kanalisatsioonivõrkude väljaarendamiseks ning sotsiaal- ja tervisevaldkonna kooskõlla viimiseks Euroopa Liidu tavade ning arusaamadega. Niisuguse Euroopa-suunalise arengu juures aga on keskne eelkõige avaliku sektori tegevus, mis tingibki kohalike omavalitsuste aktiivsuse kasvu neis valdkondades.

Kohalike omavalitsuste taandumine on ühiskonna küpsuse märk

Oluline on vaadelda ka seda, kui palju kohalikel omavalitsustel maakondades ettevõtteid on ja milline on olnud ettevõtete arvu muutus viimasel kümnendil.

Aastal 2016 paiknes enim kohalikele omavalitsustele kuuluvaid ettevõtteid Harju maakonnas. Järgnesid Ida-Viru ja Pärnu maakond, neile omakorda Lääne-Viru ja Tartu maakond. Enamikus maakondades on viimase kümnendi jooksul kohalikele omavalitsustele kuuluvate ettevõtete arv vähenenud, samaks on see jäänud kolmes maakonnas ja kasv toimunud ainult Võru maakonnas.

Kohalike omavalitsuste roll ettevõtete omamisel ja sedakaudu majanduses osalemisel näitab selgelt taandumise märke. Vallad ja linnad pühenduvad üha rohkem põhitegevusele ja üha vähem löövad ettevõtluse kaudu kaasa kogukondade arendamisel. See tundub olevat püsiv suundumus ja ka ühiskondliku küpsuse märk: olulised majandusfunktsioonid ei jää valdade või linnade eemaldudes täitmata, need võtab üle erasektor, mis järelikult suudab neid ka nõutaval tasemel täita.

 

Avalik sektor – avaliku sektori asutusi saab jagada omaniku liigi alusel kas riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvateks asutusteks. Kui riigi kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „riik“. Kui kohaliku omavalitsuse kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „kohalik omavalitsus“.

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivanalüütik

Lapsed vajavad koolis turvatunnet ja hoolimist

Noorematele lastele meeldib koolis rohkem ehk koolimeeldivus väheneb vanusega, Eestis enam just tüdrukute hulgas. Koolimeeldivust aitavad suurendada turvatunne koolis, sõbrad ja õpetajad, kes lapsi kuulavad ning nende arvamusest hoolivad.

Perekonna järel teine oluline subjektiivse heaolu allikas laste elus on kool. Seal veedavad nad suure osa ajast. Peale teadmiste omandamise on kool paik, kus lapsed loovad sõprussuhteid ja koguvad oskusi eluks. Riiklik õppekava raamib nende kasvamist tublideks ja toimetulevateks täiskasvanuteks. Kuigi koolile on väga oluline keskenduda edule, võib see kaasa tuua üldise koolikeskkonna muutumise teisejärguliseks. Ka õpilaste tervisekäitumise uuring (HBSC) ja PISA-test on rõhutanud õpilaste akadeemiliste tulemuste ning subjektiivse heaolu vastuolu eri riikides. See omakorda on toonud koolimeeldivuse kui olulise teema laiema avalikkuse huvivälja. Üha enam on hakatud rääkima koolist kui lapse heaolu allikast ning selle tähtsusest tubliks ja täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks kasvamisel.

Jacobsi fondi rahastusel korraldatud rahvusvaheline laste subjektiivse heaolu uuring „Children’s Worlds“ (ISCWeb), mis hõlmas 16 riiki üle maailma (ligi 55 000 last, Eestist üle 3000), käsitles teiste teemade kõrval ka 8-, 10- ja 12-aastaste laste hinnanguid koolile. Laste hinnangute iseärasus on vastata skaala positiivsemale poolele. Seetõttu võtsid uurijad vaatluse alla laste rühmad, kes andsid maksimumhinnanguid (Kutsar jt 2018) ehk need, kellele väga meeldis koolis käia. Järgnevalt käsitlemegi, kuidas laste hinnangutes koolimeeldivus muutub ning millised tegurid seda mõjutavad.

Vanematele lastele meeldib koolis vähem
Laste hinnangud koolimeeldivusele erinevad riigiti (vt joonis). Näiteks Nepalis ja Etioopias suhtuvad lapsed kooli väga positiivselt, kuid Saksamaal ja Eestis on lapsed oluliselt kriitilisemad. Õpilasi, kellele väga meeldib koolis, on üldiselt vähem Euroopa riikides (Saksamaa, Eesti, Suurbritannia, Poola, Norra) ja rohkem majanduslikult vähem arenenud riikides (Etioopia, Nepal, Alžeeria).

Võrreldes koolimeeldivuse muutust nelja kooliaasta jooksul ehk 8- ja 12-aastaste laste seas, ilmneb sarnane muster: grupp, kellele väga meeldib koolis käia, on nooremate laste hulgas suurem ja kahaneb vanuse tõustes. Erandid on Nepal ja Etioopia, kus laste osatähtsus, kellele väga meeldib koolis, tõuseb koos vanusega. Jooniselt on näha, et riikides, kus koolimeeldivus vanusega väheneb, erineb ka vähenemise kiirus. Näiteks kui pooltele 8-aastastele Eesti lastele väga meeldib koolis käia, siis 12-aastastest lastest meeldib see ainult 14%-le. Seega nelja kooliaasta jooksul vähenes koolimeeldivus Eestis ligi neli korda. Koolimeeldivus väheneb riigiti valdavalt vähem 8–10-aastaste hulgas ja rohkem vanuses 10–12 aastat.

Tüdrukute ja poiste koolimeeldivus väheneb erineva kiirusega
Analüüsides koolimeeldivuse muutusi tüdrukute ja poiste seas, toovad Kutsar ja Kasearu (2017) välja, et osas riikides vähenes koolimeeldivus rohkem tüdrukute ja teistes just poiste hulgas. Näiteks poiste seas vähenes koolimeeldivus enam Alžeerias, Türgis ja Rumeenias. See tähendab, et 8-aastaste tüdrukute ja poiste koolimeeldivus oli üsna sarnane, kuid 12-aastaste vanuserühmas oli poiste koolimeeldivus vähenenud märgatavalt rohkem kui tüdrukutel.

Tüdrukute hulgas vähenes koolimeeldivus rohkem Eestis, Poolas, Suurbritannias, Israelis, Maltal ja Lõuna-Koreas. Nendes riikides oli 8-aastaste tüdrukute hinnang koolimeeldivusele kõrgem võrreldes sama vanade poistega, kuid 12-aastastel oli poiste ja tüdrukute koolimeeldivus enam-vähem samal tasemel.

Kõige enam vähenes koolimeeldivus Eestis, kus 8-aastastest tüdrukutest
65%-le meeldis väga koolis käia, kuid 12-aastaste tüdrukute hulgas oli selliseid 15%. See tulemus näitab, et Eesti tüdrukud suhtuvad haridustee alguses kooli positiivsemalt kui poisid, kuid nelja aasta jooksul suureneb nende kriitilisus poistega võrreldes rohkem.

Koolimeeldivuse mõjutajad
Mis mõjutab laste koolimeeldivuse kahanemist nelja vaadeldud kooliaasta jooksul? Kutsar ja Kasearu (2017) toovad välja, et koolimeeldivus ei seisne ainult ühes hinnangus koolile, vaid on pigem kooliõhkkonna ja -suhete hinnangute kogum võrrelduna lapse ootuste ja isiklike kogemustega koolis.

Koolimeeldivust mõjutab nii Eestis kui ka teistes riikides kõige enam see, kui turvaliselt õpilane ennast koolis tunneb. Peale turvalisuse mõjutavad koolimeeldivust ka õpetajad ja kaasõpilased. Koolimeeldivus püsib kõrge, kui kool on koht, kus lapsel on hea olla, kui teda koheldakse õiglaselt, kuulatakse ära ja tema arvamus loeb. Seega on koolimeeldivusel potentsiaali aastate jooksul ka suureneda, kui lapsed kogevad, et koolis väärtustatakse nende isiksust ja arengut. Eriti mõjutavad koolimeeldivuse säilimist ja suurenemist sõbrad.

Peale selle avaldavad mõju ka koolivälised tegurid, näiteks lapse kodune olukord ja ühistegevus eakaaslastega.

Laste aktiivne osalus koolielus, õpetajate ja klassikaaslaste hooliv ning mõistev suhtumine toetab heaolu loova koolikeskkonna arengut.

Kadri Raid, Statistikaamet
Dagmar Kutsar, Tartu Ülikool
Kadri Soo, Tartu Ülikool


Pikem ülevaade rahvusvahelisest laste heaolu uuringust ilmus Kvartalikirjas 1/2018.

Käesolev blogilugu valmis ETAGi PUT1530 raames.

Kasutatud kirjandus
Kutsar, D. and Kasearu, K. (2017). Do children like school – crowding in or out? An international comparison of children’s perspectives. Children and Youth Services Review, No 80, 140–148.
Kutsar, D., Raid, K. ja Soo, K. (2018). Rahvusvaheline laste heaolu uuring – võimalus arendada lastekeskset statistikat. Kvartalikiri 1/2018, lk 21–28.

 

EV100: Muuseumite arv on sajandi jooksul märgatavalt suurenenud

Statistikaameti andmetel oli 1921. aastal 11 muuseumi, ent 2016. aastaks oli neid juba 246.

2018. aasta on nimetatud Euroopa kultuuripärandiaastaks. Ehitised, maastikud, laulud, tantsud, kunstiteosed, kombed – kõik need moodustavad mitmekesise ja eripalgelise kultuuriruumi. Euroopa kultuuripärandiaasta eesmärk on innustada inimesi avastama ja uurima Euroopa kultuuripärandit ning tugevdada ühisesse Euroopasse kuulumise tunnet. Muuseumid on olulised kultuuripärandi säilitajad ja edasikandjad. Praegu ollakse harjunud, et Eestis on rohkelt muuseume ja neis käiakse väga aktiivselt, aga see ei ole alati nii olnud. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul heidetakse siin loos pilk minevikku ja vaadatakse, milliseid andmeid on Riigi Statistika Keskbüroo kogunud muuseumite kohta 1921. aastal.

Avalikke (nimetamisväärilisi) muuseume oli 1921. aastal 11: Eesti Muuseum Tallinnas, Eesti Rahva Muuseum Tartus, Eestimaa Provintsiaalmuuseum Tallinnas, Peeter I Muuseum Narvas, Saaremaa Tundmaõppimise Seltsi Muuseum Kuressaares, Järvamaa Muuseum Paides, Vabadussõja Muuseum Tallinnas, Õpetatud Eesti Seltsi kogud Tartus, Lavretsovi (linna) Muuseum Narvas, Pärnu Muuseum ja Viljandi Muuseum.

Nii nagu praegu oli ka 100 aastat tagasi muuseume kõikjal Eestis. 2016. aastal oli Eesti 246 muuseumist 30% Harju-, 13% Tartu-, 9% Lääne-Virumaal. 2016. aastal oli mõni muuseum igas Eesti maakonnas.

Täpsemad andmed on Riigi Statistika Keskbüroo talletanud kuue muuseumi kohta (Eesti Muuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eestimaa Provintsiaalmuuseum, Peeter I Muuseum, Saaremaa Tundmaõppimise Seltsi Muuseum, Järvamaa Muuseum). Neis käidi aasta jooksul kokku 15 346 korda. Kõige rohkem käidi Eesti Rahva Muuseumis (10 000) ja Tallinna Eesti Muuseumis (3438). Kadriorus asuva Tallinna Eesti Muuseumi külastajate kohta koguti andmeid ka kuu kaupa ja selle põhjal tõdeti: „… näeme, et suurem arv vaatamaskäijaid suve peale langeb, mis on tingitud, nähtavasti muuseumi asukohast Kadriorus, kus rahvast rohkemal arvul, eestkätt suvel, leidub.“ Kõige vähem oli külastajaid Saaremaa Tundmaõppimise Seltsi Muuseumis (30) ja Järvamaa Muuseumis (67). Tuhande elaniku kohta oli kogu Eestis 14 muuseumikülastust.

2016. aastaks oli olukord märgatavalt muutunud, muuseumis käidi aasta jooksul ligi 3,5 miljonit korda ehk ühe Eesti elaniku kohta 2,6 muuseumikülastust. Tallinna muuseumites käidi 1,5 miljonit korda. Tartus käidi muuseumites üle 660 000 korra ehk ühe Tartu elaniku kohta üle 7 külastuse – kaks korda rohkem kui Tallinnas. Kõige enam käidi 2016. aastal teaduskeskuses Ahhaa Tartus, Lennusadamas Tallinnas ja Kumus Tallinnas. 2016. aasta tähtsündmus oli Eesti Rahva Muuseumi uue hoone avamine, kuid kuna hoone oli külastajatele avatud vaid aasta viimastel kuudel, siis ei jõudnud ERM 2016. aastal veel külastatavuse esikolmikusse.

Tartu Loodusmuuseum. Foto: Kaire Raasik

Kui 1924. aasta Riigi Statistika Keskbüroo väljaandes „Haridus Eestis“ kirjutati muuseumite teema lõpulauseks „Kokkuvõttena võime konstateerida, et muuseumitesse kogutud kultuurilised väärtused võrdlemisi väga vähe rahvast on huvitanud“, siis praegu võib öelda, et olukord on kardinaalselt muutunud ja inimesed on väga huvitatud meie kultuuriruumist – muuseumitesse kogutut käiakse innukalt vaatamas.

Sündmusterohket Euroopa kultuuripärandiaastat!

 

 

Kaire Raasik, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 16. veebruaril 2018.

EV100: Olümpia ootuses – sangarid ja harrastajad nüüd ning vabariigi algusaastatel

Homme,  9. veebruaril kuulutatakse Lõuna-Koreas Pyeongchangis avatuks XXIII taliolümpiamängud. Statistikaamet võrdleb põgusalt 1924. ja 2016. aastat ning annab ülevaate, missugune oli olukord tipp- ja rahvaspordis.

Tippsport: kergejõustik oli ja on populaarne

Olümpiamängud on nii sportlase kui ka spordisõbra jaoks suursündmus, üritusega kaasnevast meediakärast ei pääse ka spordikauge inimene. 1924. aasta võis spordisõpradele olla erakordselt huvitav – enne suveolümpiamänge Pariisis toimusid esimesed taliolümpiamängud Chamonix’s.

Esimestest taliolümpiamängudest jäid eestimaalased paraku kõrvale. Eesti Spordileht (6.03.1924) tõi võimalike põhjustena välja rahapuuduse ja Eesti sportlaste üsna kehva taseme. Võidušansse ei nähtud ja olümpiaturiste kogemusi korjama ei saadetud. Kuigi ka Pyeongchangist ei julge keegi (kuld)medaleid loota, siis lähetatakse mängudele 22 sportlast.

Pariisis (1924) toimunud suveolümpiamängudel osales Eestist seevastu 44 sportlast, kes esindasid kodumaad väga edukalt. Maadleja Eduard Pütsep tuli olümpiavõitjaks, tõstja Alfred Neuland võitis hõbemedali, tõstjad Jaan Kikkas ja Harald Tammer, kergejõustiklane Aleksander Klumberg ja maadleja Roman Steinberg võitsid pronksmedali.

Viimased suveolümpiamängud toimusid 2016. aastal Rio de Janeiros ja sportlaskoondis oli ligikaudu sama suur kui 92 aastat tagasi – 46 sportlast (nende hulgas kaks varuvõistlejat). Medaleid aga nii palju korjata ei õnnestunud. Sõudmise paarisaeruline neljapaat (Allar Raja, Andrei Jämsä, Kaspar Taimsoo ja Tõnu Endrekson) võitis pronksmedali. Ei maksa öelda, et esineti kehvasti, väikese riigi jaoks on iga olümpiamedal väga suur saavutus.

Spordistatistikat ei jätnud päris tähelepanuta ka Riigi Statistika Keskbüroo – esimene ülevaade ilmus 1930. aastal ja see pööras pilgu eelnenud kümnendile. Muuhulgas toodi välja Eesti rekordite osatähtsus maailmarekordite hulgas. Kui vaadata spordialade kuningannat ehk kergejõustikku, siis 1924. aasta lõpu seisuga oli maailmarekordile kõige lähemal maratonijooksja Jüri Lossmann, kelle toona kehtinud tippmark oli kõigest kümmekond sekundit aeglasem maailmarekordist. 2016. aasta lõpus oli (igivanale) maailmarekordile kõige lähemal kettaheitja Gerd Kanteri saavutus.

Mõnel teisel alal oli Eesti veelgi edukam. Seisuga 1.10.1924 oli Eesti sportlaste nimel 8 maailmarekordit tõstmises. Midagi nõnda uhket praegu ette näidata pole. Muidugi peab arvestama, et tõstmise distsipliine on märgatavalt vähemaks jäänud. Siiski pole Eesti sportlased sel alal päris pildilt kadunud ja raskekaallane Mart Seim püsib maailma tipus.

1924. aastal tehtud küsitluse põhjal valisid Eesti Spordilehe lugejad parimaks sportlaseks kergejõustiklase Aleksander Klumbergi, kelle nimel oli Pariisi olümpiamängudeni maailmarekord kümnevõistluses. Kergejõustiklased olid populaarsed ka 2016. aastal, mil aasta meessportlaseks valiti Rasmus Mägi ja naissportlaseks Ksenija Balta. (2017. aastal valiti aasta meessportlaseks rallisõitja Ott Tänak ja naissportlaseks vehkleja Julia Beljajeva).

Rahvasportlasi on juurde tulnud

Eesti spordikangelaste edu innustas ka rahvast. Riigi ja rahvatervise seisukohalt ehk ongi tippspordist olulisem hoopis see, kuidas rahvas liigub. Spordiharrastajate loendamine aga polnud lihtne toona ega ole ka praegu. 1930. aastal prooviti seda siiski teha ja hinnanguliselt tegeles siis spordiga ligikaudu kümnendik rahvast. Tegeleti näiteks jalg-, korv-, võrk- ja käsipalli, lauatennise, kergejõustiku, liuväljaspordiga, seega olid eriti populaarsed sportmängud. Iseäranis levinud olid need linnas.

Eesti spordiregistri 2016. aasta andmetel oli harrastajaid 157 000. Registri andmetel olid suurima harrastajate arvuga spordialad jalgpall, võimlemine, ujumine, kulturism ja fitness, korvpall ja kergejõustik. On päris kindel, et paljusid metsajooksu harrastavaid või kodus lõuga tõmbavaid eestimaalasi nende hulka arvatud ei ole. Kuigi oma lõbuks (tervise heaks) liikujad on tõenäoliselt ülekaalus, näitab tuhandetesse ulatuv osavõtjaskond rahvaspordiüritustel seda, et väheoluline ei ole ka oma võimete proovilepanek ja kaasmaalastega võrdlemine.

Eesti Spordilehes (31.01.1924) viidatakse Eesti Spordi Keskliidu resolutsioonile: Seisukoht spordi, kui ainuüksi kehalise kasvatuse kohta ei ole õiglane. Sport on üleelatud murrangutest võrsunud hingeline ja impulsiivne enesekaitse tungi avaldus, mis inimest tahtejõu kasvatamise ja kontsentratsiooni, kui ka kehalise tervendamise läbi püüab hoida haiglastesse äärmustesse langemast ja uue tervema tõu ja kultuuri poole sihib.“

See mõte peegeldab arvatavasti ka tollast ajavaimu. Väärtushinnangud on ajas muutunud, võib-olla ka spordi roll selles. Paraku tundub, et sääraseid väärtuseid sport enam ei kanna, pigem nähakse seda meelelahutusena. Õnneks on midagi, mis ei ole kadunud ja loodetavasti ei kao ka tulevikus – see on rõõm liikumisest.

 

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Metoodika

Jooniste puhul on kasutatud sarnast metoodikat, mida kasutas G. Tomberg artiklis „Spordistatistika 1920–30“, mis ilmus Eesti Statistika Kuukirjas aprillis 1930.