Category Archives: sotsiaalstatistika

EV100: Muuseumite arv on sajandi jooksul märgatavalt suurenenud

Statistikaameti andmetel oli 1921. aastal 11 muuseumi, ent 2016. aastaks oli neid juba 246.

2018. aasta on nimetatud Euroopa kultuuripärandiaastaks. Ehitised, maastikud, laulud, tantsud, kunstiteosed, kombed – kõik need moodustavad mitmekesise ja eripalgelise kultuuriruumi. Euroopa kultuuripärandiaasta eesmärk on innustada inimesi avastama ja uurima Euroopa kultuuripärandit ning tugevdada ühisesse Euroopasse kuulumise tunnet. Muuseumid on olulised kultuuripärandi säilitajad ja edasikandjad. Praegu ollakse harjunud, et Eestis on rohkelt muuseume ja neis käiakse väga aktiivselt, aga see ei ole alati nii olnud. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul heidetakse siin loos pilk minevikku ja vaadatakse, milliseid andmeid on Riigi Statistika Keskbüroo kogunud muuseumite kohta 1921. aastal.

Avalikke (nimetamisväärilisi) muuseume oli 1921. aastal 11: Eesti Muuseum Tallinnas, Eesti Rahva Muuseum Tartus, Eestimaa Provintsiaalmuuseum Tallinnas, Peeter I Muuseum Narvas, Saaremaa Tundmaõppimise Seltsi Muuseum Kuressaares, Järvamaa Muuseum Paides, Vabadussõja Muuseum Tallinnas, Õpetatud Eesti Seltsi kogud Tartus, Lavretsovi (linna) Muuseum Narvas, Pärnu Muuseum ja Viljandi Muuseum.

Nii nagu praegu oli ka 100 aastat tagasi muuseume kõikjal Eestis. 2016. aastal oli Eesti 246 muuseumist 30% Harju-, 13% Tartu-, 9% Lääne-Virumaal. 2016. aastal oli mõni muuseum igas Eesti maakonnas.

Täpsemad andmed on Riigi Statistika Keskbüroo talletanud kuue muuseumi kohta (Eesti Muuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eestimaa Provintsiaalmuuseum, Peeter I Muuseum, Saaremaa Tundmaõppimise Seltsi Muuseum, Järvamaa Muuseum). Neis käidi aasta jooksul kokku 15 346 korda. Kõige rohkem käidi Eesti Rahva Muuseumis (10 000) ja Tallinna Eesti Muuseumis (3438). Kadriorus asuva Tallinna Eesti Muuseumi külastajate kohta koguti andmeid ka kuu kaupa ja selle põhjal tõdeti: „… näeme, et suurem arv vaatamaskäijaid suve peale langeb, mis on tingitud, nähtavasti muuseumi asukohast Kadriorus, kus rahvast rohkemal arvul, eestkätt suvel, leidub.“ Kõige vähem oli külastajaid Saaremaa Tundmaõppimise Seltsi Muuseumis (30) ja Järvamaa Muuseumis (67). Tuhande elaniku kohta oli kogu Eestis 14 muuseumikülastust.

2016. aastaks oli olukord märgatavalt muutunud, muuseumis käidi aasta jooksul ligi 3,5 miljonit korda ehk ühe Eesti elaniku kohta 2,6 muuseumikülastust. Tallinna muuseumites käidi 1,5 miljonit korda. Tartus käidi muuseumites üle 660 000 korra ehk ühe Tartu elaniku kohta üle 7 külastuse – kaks korda rohkem kui Tallinnas. Kõige enam käidi 2016. aastal teaduskeskuses Ahhaa Tartus, Lennusadamas Tallinnas ja Kumus Tallinnas. 2016. aasta tähtsündmus oli Eesti Rahva Muuseumi uue hoone avamine, kuid kuna hoone oli külastajatele avatud vaid aasta viimastel kuudel, siis ei jõudnud ERM 2016. aastal veel külastatavuse esikolmikusse.

Tartu Loodusmuuseum. Foto: Kaire Raasik

Kui 1924. aasta Riigi Statistika Keskbüroo väljaandes „Haridus Eestis“ kirjutati muuseumite teema lõpulauseks „Kokkuvõttena võime konstateerida, et muuseumitesse kogutud kultuurilised väärtused võrdlemisi väga vähe rahvast on huvitanud“, siis praegu võib öelda, et olukord on kardinaalselt muutunud ja inimesed on väga huvitatud meie kultuuriruumist – muuseumitesse kogutut käiakse innukalt vaatamas.

Sündmusterohket Euroopa kultuuripärandiaastat!

 

 

Kaire Raasik, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 16. veebruaril 2018.

EV100: Olümpia ootuses – sangarid ja harrastajad nüüd ning vabariigi algusaastatel

Homme,  9. veebruaril kuulutatakse Lõuna-Koreas Pyeongchangis avatuks XXIII taliolümpiamängud. Statistikaamet võrdleb põgusalt 1924. ja 2016. aastat ning annab ülevaate, missugune oli olukord tipp- ja rahvaspordis.

Tippsport: kergejõustik oli ja on populaarne

Olümpiamängud on nii sportlase kui ka spordisõbra jaoks suursündmus, üritusega kaasnevast meediakärast ei pääse ka spordikauge inimene. 1924. aasta võis spordisõpradele olla erakordselt huvitav – enne suveolümpiamänge Pariisis toimusid esimesed taliolümpiamängud Chamonix’s.

Esimestest taliolümpiamängudest jäid eestimaalased paraku kõrvale. Eesti Spordileht (6.03.1924) tõi võimalike põhjustena välja rahapuuduse ja Eesti sportlaste üsna kehva taseme. Võidušansse ei nähtud ja olümpiaturiste kogemusi korjama ei saadetud. Kuigi ka Pyeongchangist ei julge keegi (kuld)medaleid loota, siis lähetatakse mängudele 22 sportlast.

Pariisis (1924) toimunud suveolümpiamängudel osales Eestist seevastu 44 sportlast, kes esindasid kodumaad väga edukalt. Maadleja Eduard Pütsep tuli olümpiavõitjaks, tõstja Alfred Neuland võitis hõbemedali, tõstjad Jaan Kikkas ja Harald Tammer, kergejõustiklane Aleksander Klumberg ja maadleja Roman Steinberg võitsid pronksmedali.

Viimased suveolümpiamängud toimusid 2016. aastal Rio de Janeiros ja sportlaskoondis oli ligikaudu sama suur kui 92 aastat tagasi – 46 sportlast (nende hulgas kaks varuvõistlejat). Medaleid aga nii palju korjata ei õnnestunud. Sõudmise paarisaeruline neljapaat (Allar Raja, Andrei Jämsä, Kaspar Taimsoo ja Tõnu Endrekson) võitis pronksmedali. Ei maksa öelda, et esineti kehvasti, väikese riigi jaoks on iga olümpiamedal väga suur saavutus.

Spordistatistikat ei jätnud päris tähelepanuta ka Riigi Statistika Keskbüroo – esimene ülevaade ilmus 1930. aastal ja see pööras pilgu eelnenud kümnendile. Muuhulgas toodi välja Eesti rekordite osatähtsus maailmarekordite hulgas. Kui vaadata spordialade kuningannat ehk kergejõustikku, siis 1924. aasta lõpu seisuga oli maailmarekordile kõige lähemal maratonijooksja Jüri Lossmann, kelle toona kehtinud tippmark oli kõigest kümmekond sekundit aeglasem maailmarekordist. 2016. aasta lõpus oli (igivanale) maailmarekordile kõige lähemal kettaheitja Gerd Kanteri saavutus.

Mõnel teisel alal oli Eesti veelgi edukam. Seisuga 1.10.1924 oli Eesti sportlaste nimel 8 maailmarekordit tõstmises. Midagi nõnda uhket praegu ette näidata pole. Muidugi peab arvestama, et tõstmise distsipliine on märgatavalt vähemaks jäänud. Siiski pole Eesti sportlased sel alal päris pildilt kadunud ja raskekaallane Mart Seim püsib maailma tipus.

1924. aastal tehtud küsitluse põhjal valisid Eesti Spordilehe lugejad parimaks sportlaseks kergejõustiklase Aleksander Klumbergi, kelle nimel oli Pariisi olümpiamängudeni maailmarekord kümnevõistluses. Kergejõustiklased olid populaarsed ka 2016. aastal, mil aasta meessportlaseks valiti Rasmus Mägi ja naissportlaseks Ksenija Balta. (2017. aastal valiti aasta meessportlaseks rallisõitja Ott Tänak ja naissportlaseks vehkleja Julia Beljajeva).

Rahvasportlasi on juurde tulnud

Eesti spordikangelaste edu innustas ka rahvast. Riigi ja rahvatervise seisukohalt ehk ongi tippspordist olulisem hoopis see, kuidas rahvas liigub. Spordiharrastajate loendamine aga polnud lihtne toona ega ole ka praegu. 1930. aastal prooviti seda siiski teha ja hinnanguliselt tegeles siis spordiga ligikaudu kümnendik rahvast. Tegeleti näiteks jalg-, korv-, võrk- ja käsipalli, lauatennise, kergejõustiku, liuväljaspordiga, seega olid eriti populaarsed sportmängud. Iseäranis levinud olid need linnas.

Eesti spordiregistri 2016. aasta andmetel oli harrastajaid 157 000. Registri andmetel olid suurima harrastajate arvuga spordialad jalgpall, võimlemine, ujumine, kulturism ja fitness, korvpall ja kergejõustik. On päris kindel, et paljusid metsajooksu harrastavaid või kodus lõuga tõmbavaid eestimaalasi nende hulka arvatud ei ole. Kuigi oma lõbuks (tervise heaks) liikujad on tõenäoliselt ülekaalus, näitab tuhandetesse ulatuv osavõtjaskond rahvaspordiüritustel seda, et väheoluline ei ole ka oma võimete proovilepanek ja kaasmaalastega võrdlemine.

Eesti Spordilehes (31.01.1924) viidatakse Eesti Spordi Keskliidu resolutsioonile: Seisukoht spordi, kui ainuüksi kehalise kasvatuse kohta ei ole õiglane. Sport on üleelatud murrangutest võrsunud hingeline ja impulsiivne enesekaitse tungi avaldus, mis inimest tahtejõu kasvatamise ja kontsentratsiooni, kui ka kehalise tervendamise läbi püüab hoida haiglastesse äärmustesse langemast ja uue tervema tõu ja kultuuri poole sihib.“

See mõte peegeldab arvatavasti ka tollast ajavaimu. Väärtushinnangud on ajas muutunud, võib-olla ka spordi roll selles. Paraku tundub, et sääraseid väärtuseid sport enam ei kanna, pigem nähakse seda meelelahutusena. Õnneks on midagi, mis ei ole kadunud ja loodetavasti ei kao ka tulevikus – see on rõõm liikumisest.

 

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Metoodika

Jooniste puhul on kasutatud sarnast metoodikat, mida kasutas G. Tomberg artiklis „Spordistatistika 1920–30“, mis ilmus Eesti Statistika Kuukirjas aprillis 1930.

Üks pudel õlut kuus läks kaotsi

Hinnatõus seostub lõpptarbija jaoks eelkõige negatiivse nähtusega ning viimasel ajal on iseäranis palju poleemikat tekitanud alkohoolsete jookide hinnatõus. Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetele toetudes uurime, mida tähendab alkohoolsete jookide hinnatõus lõpptarbija jaoks.

Pärast paariaastast hinnastabiilsust tõi möödunud aasta tagasi hinnatõusu. Sissetulekud on kasvanud ning mõõdukas üldine hinnatõus ei ole üleliia proteste tekitanud. Küllaltki palju kära on tekitanud aga mootorikütuste ja alkohoolsete jookide hinnatõus. Nende valdkondade ühiseks nimetajaks on see, et kummalgi juhul on osa hinnatõusust tingitud valitsuse aktsiisipoliitikast. Hiljuti toimunud ning lähitulevikus planeeritavad (varasemate aastatega võrreldes) suhteliselt järsud aktsiisitõusud on kaasa toonud palju vastumeelsust ning alkohoolsete jookide puhul otsustati aktsiisitõusu määra mõnevõrra vähendada.

Jättes kõrvale diskussiooni teemal missugune aktsiisimäär oleks optimaalne, vaatame hindade kallinemisest tingitud mõju lõpptarbijale. Missugust mõju avaldas lõpptarbija rahakotile 2017. aasta hinnatõus? Selleks vaatame leibkonnaliikme (nende hulgas on ka lapsed) keskmisi kulutusi kululiigiti ning neis toimunud muutusi.

Kõige värskemad leibkonnaliikme kulutuste andmed kirjeldavad 2016. aastat. Seega saame võrrelda, kui palju mõjutas lõpptarbija rahakotti 2017. aasta hinnatõus, eeldades, et tarbimise iseärasused (tarbijate eelistused, kogused jms) olid samasugused kui 2016. aastal. Kuigi antud arvudesse tuleks suhtuda tinglikult, toimuvad muutused tarbimismustrites pigem pikema perioodi jooksul, mistõttu andmeid võib suurusjärkude hindamiseks paslikuks pidada küll.

Leibkonnaliige kulutas 2016. aastal keskmiselt 4891 eurot. Võttes arvesse, et tarbijahinnaindeks tõusis 3,4% (ning kui muud tarbimist puudutavad tegurid jääksid samaks), suureneksid kulud 166 euro võrra. Suurima kululiigi – toidu ja alkoholita jookide (kus hinnad kasvasid 5,7%) – puhul tähendaks see 65 euro suurust kasvu.

Kui vaadata ühte enim kõneainet pakkunud kululiiki, siis 2016. aastal kulutas leibkonnaliige alkohoolsetele jookidele keskmiselt 108 eurot. Tuleb arvestada, et leibkonna eelarve uuringus võivad andmed alkohoolsete jookide kohta olla alahinnatud, kuna inimesed võivad anda ebatäpseid vastuseid ostmise ja tarbimise kohta. Seega hindame praegusel juhul tegelikke kulutusi kaks korda suuremaks. Arvestades, et 2017. aastal kallinesid alkohoolsed joogid 8,4%, tähendaks see muude tingimuste samaks jäädes seda, et leibkonnaliige maksab aastas juurde 18 eurot (ehk 1,5 eurot kuus). Ei hakka hindama, kas seda on vähe või palju. Alkohoolsete jookide mõistes tähendab see 2017. aasta puhul kas liiter viina või kohver (24 x 0,33 ml) õlut aastas (või pudel õlut kuus). Kui neid Eestist osta.

Kasutades sama loogikat ning 2016. aasta tingimusi, vaatame ka seda, mis toimuks 2018. aastal juhul, kui hinnatõus oleks veelgi kiirem ning alkohoolsed joogid kallineksid näiteks 10%. Võrreldes 2017. aastaga tähendaks see leibkonnaliikme kohta aastas täiendavalt enam kui 23 eurot (ehk kaks eurot kuus).

Miks meile hinnatõus nii vastumeelne on? Üks võimalikke põhjusi peitub inimeste vastumeelsuses kaotuste suhtes (antud nähtust tutvustasid teadusmaailmas Daniel Kahneman ja Amos Tversky). Lihtsustatult, hinnatõusu (või sissetuleku vähenemist) nähakse kaotusena, hinnalangust (või sissetuleku kasvu) võiduna. Ehk siis, näiteks 100-eurone täiendav sissetulek (või samaväärne hinnalangus) toob kaasa 100 ühikut rahulolu. Sissetuleku vähenemine 100 euro võrra või samaväärne hinnatõus toob kaasa aga rohkem kui 100 rahuloluühiku vähenemise. Kaotusega kaasnev rahulolu vähenemise tunne pakub märgatavalt tugevama emotsiooni kui samasuguse võiduga kaasnev rahulolutunne.

Üks asi on hinnatõus siseturul. Tarbijatel on vabadus valida ning muude tingimuste samaks jäädes valivad nad sealt, kus on odavam. Isegi siis, kui see koht asub piiri taga. Viimasel ajal toimunud hinnatõusude (ning seetõttu hindade erinevuse suurenemise) tulemuseks on alkoralli Läti suunal, mille tagajärjel aktsiisitulu laekub plaanitust vähem ning lõunapiiri naabruses tegutsevad kauplused vaevlevad käibe languse käes. Üks kaotsiläinud õlu kuus on liigseks osutunud (eriti kui Läti mõistes tähendab see juba kahte pudelit)…

Pahameel on igati mõistetav. Möödunud aasta(te)st meelde jäänud lemmikõlle hinna asemel vaatab nüüd vastu märksa suurem hinnanumber ning me teame juba ette, et järgmistel kuudel tõuseb see veelgi. Rohkem “kaotada” ei taha keegi, isegi siis, kui selle kaotuse suurus ei olegi nii märkimisväärne. Hoolimata kõigest tekib ikkagi kahtlus, et äkki õlle- ja viinahind ei kuulugi kõige tõsisemate murede hulka.

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

 

Noored eelistavad õppida tehnika, tootmise või ehituse valdkonna erialadel

Pidevalt arenevas maailmas saab haridus aina olulisemaks. Kui veel sadakond aastat tagasi piirdus paljude haridustee vaid lugemis- ja kirjutamisoskuse omandamisega, siis nüüd tuleb õppuritel teha kaalukaid erialavalikuid, mis mõjutavad edasist karjääri ja eluteed. Laste ja noorte kultuuriaasta puhul uuris Statistikaamet, missugustel erialadel noored tänapäeva Eestis õppida eelistavad ja kuidas nende valikud vanemate õppurite omadest erinevad.

2016/2017. õppeaastal oli Eestis 46 379 üliõpilast, kellest kuni 26-aastaseid oli 29 100 (63%). Kutseharidust omandas samal õppeaastal 25 025 õpilast, kelle hulgas kuni 26-aastaseid oli 17 487 (70%). Noorte ehk kuni 26-aastaste osatähtsus õppijate koguhulgas on kümne aastaga oluliselt vähenenud nii kõrg- kui ka kutsehariduses – 2006/2007. õppeaastal oli neid 70% kõigist üliõpilastest ja 87% kõigist kutseõppe õpilastest. Muutuse taga on mitu tegurit: ühelt poolt on oluliselt kasvanud elukestva õppe roll ning aina enam tullakse kutse- ja kõrgkooli ka pärast esmase haridustee lõpetamist, teiselt poolt on kümne aastaga märkimisväärselt vähenenud ka kutse- või kõrgkoolis käimiseks sobivas eas olevate noorte arv.

Ülikoolis on noortel aina populaarsem valik tehnika, tootmise ja ehitusega seotud erialad, mida õpib 19% kõigist kuni 26-aastastest üliõpilastest. Peale selle on ülikoolis populaarsed ka ärinduse, halduse ja õiguse valdkonda kuuluvad erialad, mida õpib 18% noortest tudengitest. Sellega erinevad nad märkimisväärselt vähemalt 27-aastastest üliõpilastest, kellest tehnika, tootmise ja ehituse valdkonna erialadel õpib vaid 13%, ärinduse, halduse ja õiguse valdkonnas aga tervelt 27%. Noortel on ülejäänud üliõpilastega võrreldes suurem huvi ka teeninduserialade vastu – kuni 26-aastastest tudengitest õpib neid 7%, vähemalt 27-aastastest aga vaid 4%. Noored ei huvitu eriti hariduse erialast, mida omandab vaid 5% kuni 26-aastastest üliõpilastest. Vanematest üliõpilastest seevastu õpib sel erialal 10%.

Veelgi rohkem erinevad noorte erialavalikud teiste õppurite omadest kutsehariduses. Nii nagu kõrghariduse puhul on ka kutsehariduses populaarseimad tehnika, tootmise ja ehitusega seotud erialad, mida õpib 43% kuni 26-aastastest kutsekooli õpilastest. Vähemalt 27-aastastest õpib neid erialasid kutsekoolis vaid 28%. Noortel on kutseõppes ka suur huvi teeninduserialade vastu – kuni 26‑aastastest kutseõppe õpilastest õpib neid 24%, vanematest 18%. Võrreldes vanemate õpilastega on kutseharidust omandavatel noortel kesisem huvi ärinduse, halduse ja õiguse vastu: noortest õppijatest on neil erialadel 10%, vanematest 19%. Eriti vähe on noori tervise ja heaolu valdkonna erialadel, mida kuni 26-aastastest õppuritest omandab 1%. Vanematest kutseõppes olijatest õpib neil erialadel aga 11%.

Seega erinevad noorte erialavalikud vanemate põlvkondade esindajate omadest märkimisväärselt. Põhjuseid võib olla mitu. Ühelt poolt mängib rolli vanemate õppurite elukogemus ja varasem hariduskäik, millele lisa otsides tehakse teistsugused valikud, kui esimest korda eriala valides. Teiselt poolt on noortel ka teised huvid, mis kujundavadki teistsuguse erialavaliku.

Analüüs tugineb Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetele.

Marti Lillemägi, Statistikaameti analüütik

 

 

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

Lastega leibkonnad Euroopas

20. november on ÜRO lapse õiguste konventsiooni aastapäev, mida tähistatakse ülemaailmse laste päevana. Laste ja noorte kultuuriaasta raames ning ülemaailmse laste päeva eel annab Statistikaamet ülevaate, millistes leibkondades kasvavad Euroopa Liidu (EL-28) lapsed.

Viimastel aastakümnetel on vähenenud abiellumus, suurenenud lahutuste arv ja vabas kooselus elavate paaride osatähtsus. See kõik on avaldanud mõju ka laste elukorraldusele, sest lapsed kasvavad tänapäeval üles eripalgelisemates leibkondades kui kunagi varem. Traditsioonilise kahe abielus vanema ja nende lastega (lapsega) leibkonna kõrval on üha rohkem vabaabielus vanematega ja üksikvanemate leibkondi.

Lastega leibkonnad

Enamik Euroopa Liidu lastest (69%) kasvab abielus vanematega leibkonnas. Kõige suurem oli abielus vanematega leibkondades kasvavate laste osatähtsus Kreekas (90%) ja väiksem Prantsusmaal (52%). Eestis kasvas abielus vanematega leibkondades 54% lastest ja sellega olime Euroopa Liidus tagantpoolt kolmandal kohal. Eestiga sarnaselt oli abielus vanematega leibkondades kasvavate laste osatähtsus väike ka Lätis, kus see oli 56%. Soomes oli aga see näitaja sarnane Euroopa Liidu keskmisega (67%).

Vabaabielus vanematega leibkonnas kasvas Euroopa Liidus 13% lastest. Kõige suurem oli vabaabielus vanematega kasvavate laste osatähtsus Eestis, kus see oli 30% ehk enam kui kaks korda suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kõige väiksem oli vabaabileus vanematega laste osatähtsus aga Kreekas ja Maltal, kus neid oli natuke üle 1%. Soomes oli vabaabielus vanematega leibkondades elavate laste osatähtsus 19% ja Lätis 15%.

Üksikvanema leibkonnas kasvas Euroopa Liidus 17% lastest. Kõige enam ehk 28% kasvas üksikvanema leibkonnas lapsi Lätis, kõige vähem aga Kreekas, kus üksikvanema leibkonnas kasvas 8% lastest. Eestis oli üksikvanemaga leibkonnas kasvavate laste osatähtsus (15%) veidi väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Soomes oli aga üksikvanema leibkonnas kasvavate laste osatähtsus veelgi väiksem (13%).

Vanematega ühes leibkonnas ei elanud veidi alla 1% Euroopa Liidu lastest. Kõige enam oli vanematest eraldi elavaid lapsi Rumeenias (4%), kõige vähem aga Iirimaal ja Luksemburgis (0,1%). Eestis oli vanematest eraldi elavate laste osatähtsus samaväärne Euroopa Liidu omaga. Läti oli ilma vanemateta elavate laste osatähtsuselt Euroopa Liidus viiendal kohal – Lätis ei elanud vanematega koos 2% lastest. Soomes oli vanematest eraldi elavate laste osatähtsus Euroopa Liidu väiksemaid.

Laste arv leibkonnas

Euroopa Liidus oli ühe lapsega leibkondi 50%, Eestis oli nende osatähtsus veidi suurem (55%). Kahe lapsega leibkondade osatähtsus oli Euroopa Liidus ja Eestis üsna sarnane – vastavalt 38% ja 36%.  Kolme lapsega leibkondi oli juba oluliselt vähem, nende osatähtsus oli Euroopa Liidus 9% ja Eestis 7%. Vähemalt neli last kasvas Euroopa Liidus 3% leibkondades ja Eestis 2%. Kuni kahe lapsega leibkondi oli Euroopa Liidus kõige rohkem Portugalis (95%) ja vähemalt kolme lapsega leibkondi Iirimaal (21%). Lätis ja Eestis oli kuni kahe lapsega leibkondi sama palju (91%). Soome oli aga vähemalt kolme lapsega leibkondade poolest Euroopa Liidu riikide seas teisel kohal (18%).

Kadri Raid, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted ja metoodika

Lastega leibkondadest ülevaate saamiseks on kasutatud Euroopa Liidu sissetulekute ja elamistingimuste uuringu (EU-SILC) 2015. aasta andmeid. Eesti kohta kogub selle uuringu jaoks andmeid Statistikaamet Eesti sotsiaaluuringuga. Blogiloo koostamisel on kasutatud Eurostati andmebaasi andmeid.

http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=ilc_lvps20&lang=en

http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=ilc_lvph05&lang=en

Eurostat kasutab ühtset tunnust „leibkond“, selle asemel et kasutada tunnust „paar“ või „perekond“. Seda tunnust kasutatakse uuringutes ECHP, LFS, HBS ja EU-SILC. Leibkonna tunnus hõlmab täiskasvanud liikmeid soo ja vanuse järgi ning nendega koos elavaid sõltuvaid lapsi. Sõltuvaks lapseks loetakse kõik alla 18-aastased. Seega on leibkond ühises eluruumis elavad inimesed, kes jagavad toidu- ja raharessursse. Erinevalt perekonnast võib leibkond olla ka üksikisik.

Rohkem infot leibkondade kohta leiab statistika andmebaasist.

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

Noored IT-seadmete ja interneti maailmas

Interneti kasutamine pakub meile üha rohkem ja mitmekesisemaid võimalusi. Internet on abiks mistahes valdkonnas, olgu selleks õppimine, töötamine või vaba aja veetmine. Laste- ja noortekultuuri aasta puhul annab Statistikaamet ülevaate 16–24-aastaste noorte arvuti- ja internetikasutusest.

Interneti kasutamine

2017. aasta II kvartali seisuga olid viimase kolme kuu jooksul internetti kasutanud peaaegu kõik (99%) 16–24-aastased Eestis elavad noored. 16–74-aastaste keskmisest on seda 11 protsendipunkti rohkem. Noorte internetikasutus oli ühtviisi sama nii soo, vanuse, koduse keele kui ka omandatud kõrgeima haridustaseme järgi. Iga päev kasutab internetti 98% noortest internetikasutajatest (16–74-aastastest aga 90%), mis omakorda näitab, et internet on saanud noorte igapäevaelu asendamatuks osaks. Viimaste aastate jooksul on noorte seas märgatavalt kasvanud interneti kasutamine ka liikvel olles, näiteks koolis, ühistranspordis, poes või külas. Viimase kolme kuu jooksul oli liikvel olles mobiil- või nutitelefonis internetti kasutanud 97% noortest, mida on 16–74-aastaste keskmisest 24 protsendipunkti enam.

Populaarseimad internetitegevused

Viimase kolme kuu populaarseimad internetitegevused olid noortel sotsiaalvõrgustikes, nt Facebookis osalemine (97%), mida on keskmisega võrreldes 29 protsendipunkti enam (vt joonis 1). Lisaks kasutasid noored ka e-posti (96%), lugesid meediaväljaandeid (92%) ning otsisid infot toodete ja teenuste kohta (90%). 16–24-aastased naised otsisid vastassoost eakaaslastest enam infot tervise kohta (vahe 18 protsendipunkti), samuti oli nende osatähtsus suurem CV-de saatmisel ja töökuulutustega tutvumisel (vahe 17 protsendipunkti). 16–24-aastased mehed seevastu kasutasid internetti noortest naistest enam toodete ja teenuste müümiseks (vahe 9 protsendipunkti). 16–24-aastased kasutasid keskmisest enam internetti omaloodud sisu mõnele veebilehele üleslaadimiseks (vahe 27 protsendipunkti) ning töö otsimiseks ja CV-de saatmiseks (vahe 22 protsendipunkti). Noorte suurem osatähtsus töö otsimisel võib olla tingitud asjaolust, et sellises vanuses enamasti alles alustatakse tööelu ja seetõttu puututakse töö otsimisega ka enam kokku.

Viimastel aastatel on Eestis ja ka mujal maailmas jõudsalt kanda kinnitanud jagamismajanduse sektor, kus teenuse pakkumine ja tellimine toimub enamjaolt internetis (nt Taxify, Uber, Airbnb jms e-keskkonnad). Viimase 12 kuu jooksul oli internetis eraisikult majutusteenuse broneerinud pea iga neljas ja sõiduteenust tellinud 41% noortest internetikasutajatest, mida on keskmisest vastavalt 2 ning 20 protsendipunkti enam.

E-kaubanduse kasutamine

Viimase 12 kuu jooksul oli internetist mõne toote või teenuse ostnud või tellinud kolmveerand 16–24-aastastest internetikasutajatest, mida on keskmisest 10 protsendipunkti rohkem. Internetist kõige ostetumad või tellitumad tooted ja teenused olid 16–24-aastastel e-kaubanduse kasutajatel transporditeenused (64%), ürituste piletid (63%) ning rõivad ja jalatsid (53%). 16–24-aastased naised tellisid sama vanadest meestest enam toidu- ja esmatarbekaupu (vahe 24 protsendipunkti), 16–24-aastased mehed seevastu rohkem arvuteid ja nende lisaseadmeid (vahe 26 protsendipunkti). 16–74-aastaste keskmisest enam tellisid noored interneti teel rakendusi, arvutimänge ja nende uuendusi, transporditeenuseid ning arvuteid ja elektroonilisi seadmeid, vähem aga kodukaupu ning (e-)raamatuid, ajalehti ja ajakirju.

Viimase kolme kuu jooksul oli veidi alla kahe kolmandiku 16–24-aastastest e-kaubanduse kasutajatest internetist tooteid või teenuseid tellinud vähemalt kolmel korral (vt joonis 3). Noored kulutavad e-kaubandusele keskmisest vähem. Näiteks oli e-kaubandusele viimase kolme kuu jooksul alla 50 euro kulutanuid 16–24-aastaste e-kaubanduse kasutajate seas 6 protsendipunkti enam kui 16–74-aastaste hulgas.

Kõige enam tellisid noored tooteid ja teenuseid Eesti müüjatelt (80% e-kaubanduse kasutajatest). See näitaja on 16–74-aastaste keskmisest 5 protsendipunkti väiksem. See-eest eelistavad noored keskmisest enam tellida välismaistelt müüjatelt, nt Euroopa Liidu (v.a Eesti) müüjatelt tellinuid oli 4 ja muudelt välismaistelt (nt Hiina, USA) müüjatelt tellinuid 14 protsendipunkti keskmisest enam. Välismaistelt müüjatelt oli mõne toote või teenuse tellinud pea iga teine 16–24-aastane e-kaubanduse kasutaja ning enamikul juhtudel (58%) osteti tarbeesemeid. Noored, kes ei olnud viimase 12 kuu jooksul e-kaubandust kasutanud, märkisid peamise põhjusena harjumust või eelistust osta tooteid ja teenuseid poest jm-lt kohapealt, samuti soovi toodet enne ostmist näha.

Tarkvarade kasutamine

Peale interneti kasutamise on inimestele olenevalt eesmärgist abiks arvutiprogrammide valdamine ja kasutamine, ükskõik kas tööl, koolis või vabal ajal. Tuntuimateks programmideks võib pidada tekstitöötlus- (nt Microsoft Office), tabeltöötlus- (nt Microsoft Excel) ning ettekande koostamise programme (nt Microsoft PowerPoint). Järgnevalt on uuritud nende programmide kasutamist viimase 12 kuu jooksul. Nelja eri tüüpi programmi kasutamise võrdluses ilmneb, et noorte vastavad näitajad on 16–74-aastaste omadest silmanähtavalt suuremad kõigi puhul (vt joonis 4). Tekstitöötlusprogramme oli viimase 12 kuu jooksul kasutanud 86% 16–24-aastastest internetikasutajatest (16–74-aastastest 61%) ning elektroonilist ettekannet koostanud 75% (16–74-aastastest 37%). Tabelarvutusprogramme (nt Microsoft Excel) oli kasutanud aga kaks kolmandikku noortest internetikasutajatest (vahe keskmisega 19 protsendipunkti). Programmeerimiskeelt (nt Pythonis, SASis) oli kasutanud pea iga neljas 16–24-aastane internetikasutaja (16–74-aastastest 8%). Noorte suurem osatähtsus nende programmide kasutamisel võib olla tingitud asjaolust, et tänapäeval alustatakse arvutiõpet (sh mitmesuguste programmide kasutamise õpetust) koolis üsna varakult, mistõttu noortel on programmidega kokkupuude olemas ja programmide kasutamise oskus eri valdkondades omandatud, mis omakorda lihtsustab ja aitab suurendada nende edasist kasutust. Samuti käivad selles vanuses noored enamasti veel koolis, kus nimetatud programmidega seotud tegevused on üldjuhul õppetööks vajalikud.

Jaanika Ait, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Metoodika

16–74-aastaste elanike infotehnoloogia kasutamist uurib Statistikaamet iga aasta II kvartalis. Uuringut teevad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Internetikasutajana on defineeritud viimase 3 kuu jooksul vähemalt korra internetti kasutanud inimesed. E-kaubanduse kasutamist uuriti nende seas, kes olid seda teinud eraotstarbel. Tarkvaraprogrammide kasutamist uuriti nende seas, kes olid viimase 12 kuu jooksul internetti kasutanud.

Noorte suvel töötamine

Ootuspäraselt on töötavaid noori kõige vähem talvel ja aktiivseim töötamisperiood on suvel. Statistikaameti andmetel töötas 2016. aastal III kvartalis (juuli, august, september) 15–24-aastastest 41%, mis oli noorte puhul viimase 15 aasta kõrgeim tööhõive määr.

Noorte aktiivsus tööturul on olnud pikemat aega tõusuteel. Suurenenud on noorte osatähtsus, kes õpivad ja töötavad. Kui 2016. aasta III kvartalis töötas ligikaudu iga neljas õppiv 15–24-aastane, siis viis aastat varem iga kuues. Aastakeskmiselt töötas 2016. aastal 15–19-aastastest õppijatest 7% ja 20–24-aastastest õppijatest 39%.

Noorte meeste tööhõive määr on viimasel viiel aastal kasvanud aeglasemalt kui naistel. Kui 2011. aasta III kvartalis olid mehed viie protsendipunktiga ees, siis 2016. aasta III kvartalis oli töötavaid noori naisi vanuses 15–24 protsendiliselt juba ligi sama palju (40%) kui töötavaid noori mehi (41,5%).

Veidi üle poole töötavatest noortest oli 2016. aastal jagunenud kolme tegevusala vahel. Populaarseim tegevusala 15–24-aastaste seas oli töötlev tööstus, järgnesid hulgi- ja jaekaubandus koos mootorsõidukite ja mootorrataste remondiga ning majutus-toitlustus. Kui esimesed kaks tegevusala on populaarsed ka vanemates vanuserühmades, siis majutus ja toitlustus teiste vanuserühmade esikolmikusse kindlasti ei mahu. Tõusuteel on info- ja side tegevusala, kus töötavatest noortest oli töö leidnud 7%.

Tõusutrendi näitab ka ajutise töö tegijate osatähtsus. Kui 2008. aasta suvel oli ajutisel tööl 10% töötavatest noortest, siis 2016. aastal 19%. Samas on muutunud ka üldine suhtumine ajutisse töösse. Kui vaadata vanuserühma 15–24 töötamist mitte ainult suveperioodil, vaid kogu aasta jooksul, siis ajutisel tööl olijate seas on viimase viie aasta jooksul oluliselt vähenenud nende hulk, kes tegelikult sooviksid alalist tööd. Suurenenud on nii nende hulk, kes ei tahagi alalist tööd, kui ka nende hulk, kes on rahul nii alalise kui ka ajutise tööga.


Ülle Vannas, Statistikaameti vanemanalüütik

Analüüs kasutab Statistikaameti tööjõu-uuringu andmeid, mida amet korraldab 1995. aastast. Igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Eestis on uuringu avaliku huvi peamine esindaja Sotsiaalministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet selle statistikatöö tegemiseks andmeid kogub ja analüüsib.

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.