Category Archives: sotsiaalstatistika

Viis korda rohkem välisüliõpilasi ja kaks korda rohkem mitmekesisust

Eesti ülikoolidesse leidis eelmisel õppeaastal tee rekordarv välisüliõpilasi. Välisriikidest tulnud tudengeid õppis meil 5043 ehk umbes Türi suuruse linna jagu rahvast.

Välisüliõpilaste osatähtsus kogu Eesti kraadiõppe tudengite hulgast on samuti aasta-aastalt kasvanud, tipnedes möödunud aastal 11% juures. Selle tõusu taga on ka fakt, et 12 aasta jooksul on kogu Eesti tudengite arv vähenenud rohkem kui 20 000 õpilase võrra.

Allikas: EHIS, HaridusSilm

Välisüliõpilasi tuleb üha rohkematest riikidest

Eelmisel õppeaastal tuli Eestisse õppima välisüliõpilasi 126 erinevast riigist. See on üle kahe korra rikkalikum päritolude skaala kui 12 aastat tagasi. Rohkem kui pooled välisüliõpilastest olid pärit Euroopast (55%), ligi kolmandik Aasiast (30%) ja kümnendik Aafrikast (9%). Kõige rohkem välistudengeid saabus lähinaabrite juurest Soomest ja Venemaalt (kokku 36%). Läti ja Leedu tudengite seas Eesti paraku kõige populaarsem valik ei ole – kokku oli neist riikidest 150 üliõpilast (3%). See jääb alla nii Ukraina, India, Türgi, Bangladeshi kui ka Gruusia päritolu välisüliõpilaste arvule. Võrdlusena võib välja tuua, et Soomes oli Eurostati andmeil enim välisüliõpilasi pärit Venemaalt ja Hiinast. Läti ülikoolides õpib enim Usbekistani ja Saksamaa tudengeid.

Allikas: EHIS

Seejuures on huvitav märkida, et erinevate maailmajagude välisüliõpilased eelistavad Eestis õppides erinevaid haridusastmeid. Eurooplased on enim huvitatuid bakalaureuseõppest. Aafrikast pärit õppurid valivad bakalaureuse- ja magistriõpet võrdselt. Ameerikast, Aasiast ja Austraaliast saabunute hulgas on aga selgelt populaarseim magistriõpe.

Välistudengite osatähtsus EL keskmisel tasemel

Eurostati viimaste andmete kohaselt oli 2016/2017. õppeaastal Eesti välisüliõpilaste osakaal Euroopa Liidu keskmisel tasemel  (8%). Kõige suurem oli välisüliõpilaste osakaal Luksemburgis, Küprosel ja Austrias. Kõige väiksem aga Horvaatias, Hispaanias ja Kreekas. Absoluutarvudelt õpib enim välisüliõpilasi Saksamaal ja Prantsusmaal – kahes riigis kokku veidi üle poole miljoni. Kõigis ELi riikides (v.a Suurbritannia) õppis välisüliõpilasi kokku Eesti elanike arvuga samas suurusjärgus – ca 1,3 miljonit.

Allikas: Eurostat 

2018/2019. õppeaastal jagunesid välisüliõpilased Eestis erinevate haridusastmete vahel sarnaselt EL keskmisega. Kõige rohkem õppis Eestis välisüliõpilasi magistriõppes (49%). Veidi vähem õpitakse bakalaureuseastmes (41%) ja viimasel kohal on doktoriõpe (10%). Selline proportsioon ei ole omane aga kõigile riikidele. Näiteks Rootsis, Portugalis ja Hispaanias on doktorantide osakaal välisüliõpilaste hulgas Eestist kaks korda suurem. Poolas ja Kreekas on sama näitaja aga Eestist kuus korda väiksem. Kreeka eristub ka sellega, et seal on valdav osa just bakalaureuseõpet valinud välistudengeid (96%). Bakalaureuseõpe on keskmiselt populaarsem ka Poolas, Hollandis, Itaalias ja Küprosel õppivate välistudengite hulgas.

Loe 26. augustil ilmuvast jätkuloost, mida ja kus välisüliõpilased meil õpivad.

 

 

Rohkem infot Statistikaameti analüütik Käthrin Randoja

 

METOODIKA

Välisüliõpilaste all käsitletakse Eesti ülikoolidesse immatrikuleeritud üliõpilasi. Erasmuse jms programmide kaudu saabuvaid külalisüliõpilasi antud andmed ei kajasta. Välisüliõpilaseks olemise staatuse määrab alates 2014/2015. õppeaastast ära EHISesse andmeid sisestav ülikool. Enne seda loeti välisüliõpilaseks need üliõpilased, kelle elukohamaa ei ole EHISes “Eesti” (või “määramata” või “tühi”) ning kel ei ole samaaegselt EHISe andmetel alalist elamisõigust/pikaajalise elaniku elamisluba ning kelle kodakondsus pole Eesti.

Välisüliõpilaste päritolumaana kajastatakse tudengi varasemat elukohamaad ja selle puudumisel kodakondsust (3% õpilaste puhul). Alates 2016. aastast on andmed kaalutud, st kui mõni üliõpilane õpib mitmel õppekaval, siis ei kajastu ta andmetes mitmekordselt. 2018/2019. õppeaastal õppis kahel õppekaval korraga 4 välisüliõpilast.

Andmete lihtsustamise huvides on bakalaureuseõppe mõiste alla koondatud ka rakenduskõrgharidusõpe. Magistriõppe mõiste alla on liidetud ka integreeritud õpe. Eurostati kaudu saadavad andmed on viitajaga. Antud blogiloos kasutatud Eurostati andmed on 2016/2017. õppeaasta kohta.

 

Vee ääres ettevaatlikumalt, härrased!

Kuumal juulikuu lõpu päeval võisime Delfi uudistest lugeda, et öösel kell 3.40 toodi Harjumaal Anija vallas asuvast tiigist välja uppunud 57-aastane mees. Õhtul kell 19.20 leiti Narvas Väike-Karjääri järvest uppununa 51-aastane mees, kell 19.28 toodi aga Tartus Anne kanalist välja 62-aastane mees, kelle elu ei õnnestunud päästa[1].

Viimase nelja aastaga pole Eestis uppumiste arv vähenenud, kuid ajavahemikul 1998–2018 on uppunuid siiski järjest vähemaks jäänud. Põhjus on ilmselt päästeameti ja teiste teemaga tegelevate organisatsioonide tubli töö: suurem selgitus- ja teavitustöö ning tõhusam järelevalve. Kuhu suunata jõupingutuste teravik, et uppunute arv veelgi väheneks?

joonis_1Kõigepealt torkab silma, et aastad pole vennad ja uppumiste arv kõigub. Mehi upub märgatavalt rohkem kui naisi: vaid neljandik uppunutest on naised. Statistikast küll ei selgu, kas naised oskavad meestest paremini ujuda, käivad vähem ujumas või on ettevaatlikumad (näiteks ei kalasta õhukesel jääl), kuid uppumiste arvu vähendamiseks on kindlasti otstarbekas tegeleda eriti meestega.

Põhjused ja ennetus
Uppumise põhjus võib olla õnnetus, enesetapp, rünne. Osa põhjustest jääb ka ebaselgeks. Valdavalt on uppumine õnnetus, muudel põhjustel uppumisi on keskmiselt 7% juhtudest. Ennetuses on seega mõistlik pöörata erilist tähelepanu õnnetusjuhtumitele.

Eritähelepanu vanemaealistele
Uppumiste arv ei ole vähenenud kõikides vanusrühmades võrdselt. Ajavahemikul 1998–2018 on uppumiste koguarv vähenenud 2,9 korda: 0–17-aastaste seas 8,7 korda, 18–39-aastaste seas 3,3 korda, 40–64-aastaste seas 3,8 korda ning vähemalt 65-aastaste seas 1,1 korda.

1998. aastal olid 7% kõigist uppunutest vähemalt 65-aastased, aastal 2018 oli see arv aga 45%. Seega on ennetustöös põhjust pöörata tähelepanu vanemaealistele inimestele. 1998. aastal oli uppunu keskmine vanus 43 aastat, 2018. aastal 56 aastat.

joonis_2joonis_3Vaatamata uppunute arvu vähenemisele upub Eestis siiski endiselt palju inimesi. Statistika ütleb, et ennetustöös on põhjust pöörata suuremat tähelepanu vanematele meestele. Tähelepanu muudele uppumistega seotud teemadele ei tohi muidugi väheneda. Lapsed peavad saama koolist suurepärase ujumisoskuse ja oskuse oma võimeid targalt hinnata.

Koit_MeresRohkem infot Statistikaameti analüütik Koit Meres

Mihkel ServinskiJuhtivanalüütik Mihkel Servinski

 

[1] https://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/tartus-anne-kanalis-uppus-62-aastane-mees-kokku-uppus-eile-kolm-inimest?id=86970697&utm_source=2019-07-28&utm_medium=email&utm_campaign=Newsletter.

Tallinna rikkamad ja vaesemad asumid

Tallinna linnaosades oli elanike kuu keskmine brutotulu 2018. aastal kõrgeim Kesklinnas ja madalaim Lasnamäel. Linnaosade siseselt eristuvad veel omakorda kõrgema ja madalama keskmise brutotuluga asumid.

Tallinna kaheksast linnaosast seitsmes teeniti möödunud aastal Eesti keskmisest (1234 eurot) rohkem tulu. Kõrgeima tulu poolest eristuvad teistest linnaosadest Kesklinn ja Pirita (üle 1600 euro), samas kui Lasnamäe elanike sissetulek jääb Eesti keskmisest ligi 100 euro võrra alla.

Enim teeniti Kloostrimetsa, Lepiku ja Kadrioru asumis, kus tulu suurus oli vähemalt 1900 eurot. Mainitud asumid on samal ajal eripalgelised: Lepiku asum on uuselamupiirkond, Kadriorg, arvestades küll uusi korterelamuid siiski miljööväärtuslik ning Kloostrimetsa asumis on nii uuselamu kui ka botaanikaaia ümbrusesse jääv vanem piirkond. Nende kolme asumi elanikud on Tallinna keskmise elanikkonnaga võrreldes kõrgema haridusega. Lepiku ja Kadrioru asumite elanikkond on ka keskmisest noorem ning nende seas on rohkem lastega peresid ja vähem vanemaealisi.

Kõige väiksem oli tulu Lasnamäe ja Põhja-Tallinna linnaosades. Ometi olid ka neis üksikud asumid, kus kuu keskmine brutotulu oli Eesti keskmisest kõrgem. Põhja-Tallinnas olid nendeks kesklinnaga piirnevad Kalamaja, Kelmiküla ja Pelgulinn ning Lasnamäel Kadrioruga piirnevad Paevälja, Uuslinna, Kurepõllu ja Loopealse asumid. Seevastu Haabersti linnaosas asuva Väike-Õismäe ja Pirita linnaosas asuva Iru asumi elanike kuu keskmine brutotulu on Eesti keskmisest madalam.

Kõige madalam oli kuu keskmine brutotulu Paljassaare, Väo ja Sitsi asumis. Nende asumite rahvastikku iseloomustab väiksem kõrgharidusega inimeste osatähtsus, kõrge mitte-eestlaste osatähtsus ja vanem elanikkond.

Sõltuvalt elukohast jäi brutotulu suurus Tallinna asumites peamiselt 1000–2000 euro vahele.

                       Tallinna asumite palgatöötaja kuu keskmine brutotulu, 2018BR_Tallinna_asumites2108

Vaata palgatöötaja kuu keskmise brutotulu andmeid Tallinna ja Tartu asumites ning üle Eesti asuvates kantides kaardirakendusest. 

Vaata lisaks:

Palgatöötaja kuu keskmine brutotulu kasvas aastaga 6,8%  https://www.stat.ee/pressiteade-2019-055

Interaktiivne kaart palgatöötaja kuu keskmine brutotulu omavalitsusüksustes

Rohkem infot

Statistikaameti juhtivspetsialist Ülle Valgma
Greta_TischlerStatistikaameti analüütik Greta Tischler

Metoodika

Asum on linna piirides olev mitteametlik asustusüksus, mille puhul on tegemist ajalooliste piirkondadega.

Palgatöötaja brutotulu – Maksu- ja Tolliameti tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsiooni (TSD) vormil näidatud sotsiaalmaksuga maksustatav rahaline tasu, mida makstakse töötajale või avalikule teenistujale; stipendium, toetus ja pension, mida makstakse töö- või teenistussuhte puhul; seaduse või muu õigusakti alusel töö eest makstav tasu; tasu, mida makstakse isikule pärast töö- või teenistussuhte lõppemist (v.a töölepingu lõpetamisel või teenistusest vabastamisel makstav hüvitis).

Emadus täna ja eile

Kui palju erinevad tänased sünnitajad oma emade ja vanaemade põlvkonnast?

Tihti räägitakse nagu valitseks Eesti sündimuses erandlik olukord, kus naised sünnitavad järjest hilisemas eas, kuid läbi aja ongi sünnitusiga olnud erinev. Lähiminevikus, ajal, mil sündisid praegu sünnituseas olevad emad, oli tõesti periood, kus sünnitamine oli jäetud põhiliselt väga noorte naiste ülesandeks. Kuulsin hiljuti lugu hea tuttava kohta, et kui ta 1970ndate keskel 29-aastasena oma esimest last läks sünnitama, oli arst paberitesse tema vanuse taha kirjutatud märkuse „vana“. Umbes siis algaski Eestis 20-aastane periood, kus enamik lapsi sündis naisel enne 25. eluaastat. Veel 1960ndatel oli selliseid sünnitajaid kolmandik ja 1930ndatel veerand. Praegu on vaid 14% sünnitajatest nooremad kui 25 ja keskmine sünnitaja on 30-aastane.

Seega võib öelda, et kuigi emadus on aja jooksul muutunud, on naise fertiilsele eale pandud looduse poolt piirid ja neid lõputult edasi lükata ei saa. Võrreldes tänaseid sünnitajaid nendega, kes sünnitasid rohkem kui 100 aastat tagasi on vähenenud laste arv naise kohta, kuid pikenenud nende oodatav eluiga. Tänavu saabuvat emadepäeva tähistavatel naistel on keskmiselt kaks last naise kohta, sõltumata sellest, kas nad sünnitasid oma lapsed vahetult peale teist maailmasõda või taasiseseisvusajal.

Eesti ema ülevaade

1. jaanuar 2018 seisuga olid 77% Eestis elavatest naistest emad, mis on kolmandik kogurahvastikust ja keskmine ema on 56 aastat vana. Kõigist emadest on vaid 1% nooremad kui 25-aastased ning rohkem kui 60% emadest on 49-aastased ja vanemad.

Lapsed, kelle ema on nooremad, kui 25-aastased võivad tunda ennast kõige erilisematena, sest praegu kõigist naistest vanuses 15–24 on emasid ainult 8%. Enamasti on nad vallalised ja vaid veerand neist on abielus (võrdluseks, et ilma lasteta samas vanuses naistest on abielus vaid 2%). Igal aastal saab emaks mõni väga noor naine, 14–15-aastane ja on aastaid, kus emaks on saanud ka 13–aastased. Keskmiselt on 15–24-aastastel emadel üks või kaks last ja need on naised, kelle enamik lapsi on veel sündimata.

25–34-aastastest naiste seas on emasid 57%. See on praegu kõige tavapärasem sünnitamise vanus ja keskmiselt saab aastas lapse kümnest naisest üks. Sellesse vanusrühma jääb nii keskmise esmasünnitaja vanus (27–28-aastane) kui üldse keskmise sünnitaja vanus (29–30-aastane). Viimastel aastatel sünnitab see vanusrühm umbes 2/3 lastest. Järelikult ei ole ka nende emade laste arv kaugeltki praegu kindel. Ametliku perekonnaseisu järgi on selle vanusrühma emadest pooled vallalised ja 43% abielus.

35–44-aastaste naiste hulgas on emad suures enamuses – 87% kõigist selles vanuses naistes. Keskmiselt on neil 2,0 last, kuid nende arv tõuseb, sest viimastel aastatel on umbes viiendik kõigist sündidest just selle vanusrühmas. 2015. aastal sündis 35–39-aastastel naistel esmakordselt rohkem lapsi kui 20–24-aastastel. Umbes tosina aastaga on nende naiste sünnitamise aktiivsus muutunud poole suuremaks. Viimase 25 aasta jooksul on sünnitaja keskmine vanus tõusnud viie aasta võrra, see on toimunud ajal, mil praegu 35–44-aastased emaks said. Teoreetiliselt võib leida näiteid, kus lühikese perioodi jooksul võib kahest klassiõest üks saada esmakordselt emaks ja teine vanaemaks.

01

45–54-aastastest naistest on 91% emad ja keskmiselt on neil emadel 2,1 last. Nende naiste emaks saamine algas koos laulva revolutsiooniga ja jätkus väga madala sündimusega 1990ndatel. 1980.–1990. aastatel sünnitanud naistest said pooled oma lastest enne 25. eluaastat ja on praeguseks suures osas juba vanaemad. Sellesse vanusesse jääb sündimuse teine vanuseline äärmus, kus põhiliselt saadakse oma lapsed hiljemalt 46. eluaastaks, kuid üksikjuhtudel ka vanuses 47+. Abielus on neist emadest täpselt pooled (50%).

55–74-aastaste naiste hulgas on osatähtsuselt kõige rohkem emasid – 92%, kuid emade keskmine laste arv on sarnane eelmise uuritud vanusrühmaga (2,1). Selle vanuserühma naised on saanud emaks alates 1960.ndatest, mil oli kombeks sünnitada enamasti 25–34-aastaselt. Siin vanusrühmas on emadest vaid 7% vallalised. Peaaegu pooled neist on abielus, 27% lahutatud ja 18% lesed.

75–aastastest ja vanematest on 90% emad. Nende laste sündimine jäi 1940.– 1970. aastatesse. Perioodi varasematel aastatel sünnitati pigem kahekümnendate keskpaigas ja lõpus, aga ka 30ndatel. Alates 1960ndate lõpust alustati emaks saamisega aga järjest varem. Nende emade hulgas on levinuim perekonnaseis lesk (52%).

02

Laste arv sõltub ka paljust muust kui ema vanusest ja laste saamise ajal valitsenud sündimuse trendidest. Näiteks eestlastel on keskmiselt rohkem lapsi, kui siin elavatel teistest rahvustest naistel. 35-aastastel ja vanematel eesti rahvusest emadel on keskmiselt 2,1–2,2 last (kõigub natuke vanusrühmades) ja teistest rahvustest naistel 1,7–1,9 last. Laste arv sõltub ka naise elukohast. Linnas elavatel sama vanusgrupi emadel on keskmiselt 1,9 last, kuid maal elavatel 2,3–2,5. Oluline näitaja on ka haridustase: kõrg- ja keskharidusega emadel on keskmiselt 2,0 last, kuid põhiharidusega emadel 2,6.

Loos antud emade demograafiliste näitajate ülevaade klassifitseeris ja lihtsustas emadust, kuid tegelikult on igal emal oma isiklik lugu, kus väljatoodud näitajatel on oma väike roll.

Alis TammurRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur

Kui aktiivsed on noored kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel?

Üks noorte ühiskondliku aktiivsuse näitaja on osalemine valimistel. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on noortel hääletamisõigus alates 16. eluaastast ja volikokku kandideerida saavad nad alates 18. eluaastast.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised olid viimati 15. oktoobril 2017. Valimiste infosüsteemi andmetel kandideeris 79 kohaliku omavalitsuse 1729 volikogu kohale kokku 11 804 inimest. Nendest 771 olid valimiste päeval 18–26-aastased. Noorte kandideerimisaktiivsus ehk kandidaatide osatähtsus samaealisest rahvastikust oli 0,6%, mis oli üldisest kandideerimisaktiivsusest ligi kaks korda väiksem. Aktiivsemad olid kandideerimisel noormehed, keda oli kandidaatidest ligi 2/3.

Aktiivsemad noored kandideerijad tegutsesid just väiksemates maakondades. Võru maakonnas oli kandideerijate osatähtsus neli korda suurem kui kõige madalama aktiivsusega Harju ja Tartu maakonnas. Noorte kandideerijate osatähtsus samaealiste hulgas oli kõige suurem Rõuge, Kadrina, Setomaa, Saku, Alutaguse ja Peipsiääre vallas, kus kandidaatide osatähtsus oli üle 2%.

Noorte kandidaatide osatähtsus rahvastikus_2

Noortest kandidaatidest osutus valituks 37: neist 27 mehed ja 10 naised. Noori valiti 30 kohaliku omavalitsuse volikogusse, mis tähendab, et 49 volikogus ei ole mitte ühtegi noort liiget. 25 volikogus on üks noor volikogu liige, Tartu linna-, Tõrva valla-, Türi linna- ja Viljandi vallavolikogus on kaks noort liiget ning Viljandi linnavolikogus neli noort.

Kas ja mille poolest kohaliku omavalitsuse volikogu kandidaadid erinevad eakaaslastest?

Kandidaatide võrdlemisel sama vanusegrupi noortega selgus, et kandidaadid on eakaaslastest haritumad, õpivad rohkem ja on aktiivsemad ka tööturul. Vaatasime noori kahes vanuserühmas: 18–21-aastased, kes põhiliselt veel õpivad ja 22–26-aastased, kes siirduvad juba tööturule.

Omandatud haridustasemelt olid 18–21-aastastest kandidaatidest peaaegu 70% vähemalt keskharidusega, mis ületas tunduvalt eakaaslaste üldist haridustaset (56% vähemalt keskharidusega). 22–26-aastastest kandidaatidest oli 34% kõrgharidusega, mis oli 7,5 protsendipunkti rohkem kui samas vanuserühmas kokku.

KOV valimistel osalenud

Kõrgeim omandatud haridustase ei näita noorte haridustaseme kohta tervikpilti, sest suur osa noortest alles omandab haridust: 18–21-aastastest 58% ja 22–26-aastastest 24%. Valimistel kandideerinud noored edestasid eakaaslasi ka hariduse omandamisel: 18–21-aastastest kandidaatidest õppis 73% ja vane­mast rühmast 33%.

Õppurite suurest osatähtsusest hoolimata on volikogu kandidaadid eakaaslastest aktiivsemad ka tööturul. Noorema vanuserühma kandidaatidest oli 74% 2017. aasta jooksul teinud lühemat või pikemat aega palgatööd (eakaaslastest 65%) ja vanemast rühmast 88% (eakaas­lastest 76%).

Täpsemalt saab kohaliku omavalitsuse valimistel osalevatest noortest lugeda „Eesti piirkondlik areng 2018. Noored Eestis“ kogumiku artiklist „Noored kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel“. Artiklist saab lugeda ka Viljandi linnavolikogu kolme noore liikme mõtteid, kuidas on kulgenud noorte tee poliitikani ja volikokku.

Kaja SõstraRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Kaja Sõstra

 

Metoodika

2017. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandideerimise ja hääletamise andmed pärinevad valimiste infosüsteemist. Noorte ehk valimispäeval (15. oktoober 2017) 18–26-aastaste kandidaatide andmed on küsitud päringuga. Noorte kandidaatide võrdlemiseks sama vanuserühma kõigi noortega on kasutatud andmekogude (Eesti hariduse infosüsteem, töötamise register, maksukohustuslaste register) ja Statistikaameti andmeid. Vanuserühmad on moodustatud arvestades vanust valimispäeval. Elukoht on kandidaatidel kohalik omavalitsus, kuhu nad kandideerisid ja ülejäänud noortel registreeritud elukoht seisuga 01.01.2018.

Kõrgemalt haritud naised. Kõikjal Eestis.

Igas linnas ja vallas on kõrghariduse või keskeriharidusega naisi suhteliselt rohkem kui sama haridustasemega mehi. Absoluutarvudes on vaid Vormsi vallas kõrgharidusega mehi rohkem kui kõrgharidusega naisi.

Rahvastik jagatakse haridustasemete järgi kolmeks: inimesed, kellel on põhiharidus või sellest madalam haridus; inimesed, kellel on keskharidus või kutseharidus keskhariduse baasil ning inimesed, kellel on kõrgharidus või keskeriharidus keskhariduse baasil. 1. jaanuaril 2018 oli Eestis 1 104 000 vähemalt 15-aastast elanikku, kellest viiendikul oli põhiharidus või sellest madalam haridus, 45% keskharidus ja 35% kõrgharidus. 1% inimeste haridustase polnud teada.

Milline oleks ideaalne elanike jagunemine haridustaseme järgi pole üheselt selge, aga levinud on arusaam, et kõrgharidusega inimeste suurem osatähtsus on positiivne ning põhihariduse või madalama haridustasemega inimeste suurem osatähtsus negatiivne.

Kõrgharidusega inimeste osatähtsus Eesti omavalitsusüksustes

Kõrgharidusega inimeste osatähtsus vähemalt 15-aastaste elanike hulgas on üle 50% Viimsi ja Ruhnu vallas. Omavalitsusüksusi, kus kõrgharidusega inimeste osatähtsus on veel üle 40%, on Eestis viis: Harku, Rae ja Kiili vald ning Tallinna ja Tartu linn. Omavalitsusüksusi, kus kõrgharidusega inimesi on alla viiendiku, on neli: Põhja-Pärnumaa, Lääneranna, Antsla ja Järva vald.

Haridus_kokku

Märkimisväärne on kõrghariduse osatähtsus meeste ja naiste võrdluses. Kõrgharidust omas Eestis eelmisel aastal 145 000 meest (umbes 30% vähemalt 15-aastaste meestest) ja 237 000 naist (40% vähemalt 15-aastaste naistest).

Vaadates kõrgharidusega inimeste osatähtsuse soolist erinevust omavalitsusüksustes, näeme, et igas linnas ja vallas on kõrgharidusega naisi suhteliselt rohkem kui kõrgharidusega mehi. Kõrgharidusega naiste ülekaal, pole rahvastikustatistikaga veidigi kursis olevale inimesele kindlasti üllatus. Üllatuseks võib olla, et nii on lausa kõigis Eesti omavalitsusüksustes.

Kõrgharidusega naisi oli suhteliselt kõige rohkem Ruhnu, Viimsi, Rae, Harku ja Kiili vallas (50-60%). Kõige vähem Põhja-Pärnumaa, Lääneranna ja Järva vallas (23-24%).

Haridus_N

Suhteliselt oli kõrgharidusega mehi kõige rohkem Viimsi, Ruhnu, Harku ja Rae vallas ning Tallinnas (37-45%). Kõige vähem Põhja-Pärnumaa, Antsla ja Lääneranna vallas (15-16%).Haridus_M

Kui vaadata absoluutarve, leiame siiski ühe omavalitsusüksuse, kus kõrgharidusega meeste arv ületab naiste oma – Vormsi vald, kus on 75 kõrgharidusega meest ja 54 kõrgharidusega naist.

Kõrgharidusega naiste ja meeste osatähtsuse erinevused on suurimad Ruhnu, Kiili, Jõhvi, Rae ja Saku vallas. Väikseimad Rõuge, Muhu, Vormsi ja Kanepi vallas.

Kui vaatame kõrgharidusega inimeste osatähtsust Eesti omavalitsusüksuste kaardil, siis näeme, et suurema osatähtsusega piirkonnad moodustuvad Tallinna ja Tartu linna ümbruses. Positiivselt saab esile tuua ka Narva ümbruse. Piirkondade paiknemises ei esine muud erinevust, kui et naiste kaardil on positiivsemad piirkonnad suuremad.

Täpsemad andmed Statistikaameti andmebaasi rahvastiku valdkonna tabelist RV0232U

Mihkel Servinski
Rohkem infot: Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski

 

Kõrgharidusega õpetajaid on enim juurde saanud 1.-6. klassid

Seoses Tartu Ülikooli projektiga „Kogenud Kooli“, uuris Statistikaamet, milline on Eesti õpetajate enda haridustase.

2018. aastal õpetas 65% nii kõrghariduse esimese astme* kui ka teise astme haridusega pedagooge 4.–9. klassides. Esimeses kooliastmes ehk 1.–3. klassides töötas 20% õpetajatest ja gümnaasiumiastmes 15%.

Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel on üldhariduskoolide kõrgharidusega õpetajad kaheksa aastaga liikunud suuremas osas gümnaasiumist madalamatesse kooliastmetesse. Magistrikraadiga õpetajaid tuleb enim juurde esimesse ja teise kooliastmesse.

Ka kõrghariduse esimese astme haridusega õpetajate seas on viimase seitsme aastaga kasvanud esimeses ning teises kooliastmes õpetamine. Ainsana on ajas märgatavalt vähenenud nende osatähtsus gümnaasiumiastmes, mis on ootuspärane, kuna gümnaasiumis õpetamisega kaasnevad sageli suuremad nõuded.

Bakalaureusekraadile või rakenduskõrgharidusele vastava kvalifikatsiooniga õpetajate osatähtsus kooliastmeti (1)

Magistrikraadiga õpetajad

Erinevate magistrikraadidega** õpetajate arv on kaheksa aastaga jõudsalt kasvanud. Kui 2010. aastal oli kaheaastase magistriõppe läbinuid 424, siis kuus aastat hiljem juba 1045. Esimese kooliastme ja gümnaasiumi võrdlus näitab, et alates 2014. aastast õpetab esimeses kolmes klassis rohkem magistritaseme kvalifikatsiooniga õpetajaid kui gümnaasiumiklassides.

Ekslik oleks järeldada, et magistrikraadiga õpetajate arv gümnaasiumides väheneb. Kui 2010. aastal oli kaheaastase magistriõppe läbinuid kõigi õppekavade võrdluses gümnaasiumiastmes 13%, siis 2016. aastal juba 31%. Teistes kooliastmetes on nende osatähtsus aastatel 2016–2018 samuti kasvanud.

Magistrikraadile vastava kvalifikatsiooniga õpetajate osatähtsus koolias.._Gümnaasiumiastme õpetajate osatähtsuse vähenemine kahes uuritud grupis peegeldab kindlasti üldist trendi selles astmes. Põhjusteks võib pidada koolireformi ja vähenevat õpilaste arvu. Kokkuvõtteks on mõlemas uuritud grupis viimase kaheksa aasta trendiks olnud õpetama asumine 1.–6. klassi. Seda nii bakalaureuse-, rakenduskõrgharidusega kui ka magistriharidusega õpetajate seas.

Statistikaameti ja Tartu Ülikooli koostöös valminud projekti „Kogenud kooli“ sisuks on Eesti koolides valitseva reaal- ja loodusainete õpetajate puudusele lahenduse leidmine. Seda toetab õpetajate töötasu kasv ning edukate spetsialistide valmidus panustada kasvava põlvkonna haridusse.

TÜ haridusteaduste instituut pakub paindlikku õppimisvõimalust inimestele, kellel on

  • erialane kõrgharidus ja läbitud õpetajakoolitus, kuid kes ei ole kas mitte kunagi või pikka aega õpetajana töötanud, või
  • hea erialane kogemus, soov teostada end õpetajaametis ja valmidus minna kohe kooli tööle, alustades samal ajal õpinguid õpetajahariduse õppekava alusel.

Loe projekti ja sellega liitumise kohta täpsemalt. 

 

*Kõrghariduse esimese astme alla loetakse rakenduskõrgharidust, bakalaureuseõpet või nendega võrdsustatud kvalifikatsiooni. Teise astme alla loetakse kaheaastast magistrikraadi või sellega võrdsustatud kvalifikatsiooni. 

**Eestis on kolm magistriõpet: kaheaastane magistriõpe, teadusmagister ja kutsemagister, kuid viimased kaks on magistri- ja doktorikraadi vahelised kvalifikatsioonid ning pole analüüsi hõlmatud.

Rohkem infot: Statistikaameti analüütik Oliver Bollverk

Metoodika

Statistikaamet uuris kõrghariduse omandanud Eesti  õpetajate jaotumist põhikooli (1.-9. klass) ja gümnaasiumi (10.-12. klass) kooliastmetesse. Kasutatud on Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmeid.

2017. aastast alates ei koguta enam EHISes õpetajate haridustaset, vaid kõrgeimat kvalifikatsiooni, mistõttu on varasemad haridustasemed teisendatud kõrgeimale kvalifikatsioonile, mille vastavuse leiab siit haridustasemete vastavus. Tulenevalt andmekogumise uuenemisest, võib esineda mõningasi ebatäpsusi 2017. ja 2018. aasta andmetes.