Category Archives: sotsiaalstatistika

Läti alkohol, tubakas ja kütus meelitavad Valgamaa ning Pärnumaa inimesi

Arutelud piirikaubanduse teemadel kerkisid Eestis päevakorda seoses alkoholiaktsiisi märgatava tõusuga mitu aastat tagasi ja pole õigupoolest pärast seda vaibunudki. Piirikaubanduse ulatuse hindamiseks uurisime, kui palju ja millele Eesti inimesed lõunanaabrite juures kõige enam kulutavad.

Statistikaameti analüütik Katriin Põlluäär ja praktikant Karl Must

Leibkonna eelarve uuringu tulemustest selgub, et eelmisel aastal kulutas iga Eesti elanik välisriikides kokku keskmiselt 190 eurot. Eesti naaberriikidest kulutati kõige enam Lätis (34 eurot), Soomes (20 eurot) ja Venemaal (18 eurot).

Kui vaadata Läti näitel lähemalt, kuidas seal Eesti elanike poolt aasta jooksul tehtud kulutused jagunesid, siis olid esikohal alkohoolsed joogid ja tubakas, millele iga inimene kulutas keskmiselt 9,5 eurot. Kütusele, määrdeainetele ja transpordile kulutati iga inimese kohta 7,9 eurot ning toidule ja mittealkohoolsetele jookidele 3,9 eurot.

Soodsam alkohol ei meelita ainult piirilinna elanikke

Kõige enam ostavad Lätist alkohoolseid jooke ja tubakatooteid Lääne-Eesti elanikud – ühe inimese kohta keskmiselt 20,9 euro eest aastas ehk Eesti keskmisest enam kui kaks korda rohkem. Võrdluseks võib tuua, et Eestis kulutavad Lääne-Eesti inimesed keskmiselt aastas alkoholi peale 189,4 eurot, mis ületab samuti Eesti keskmist (169,5 eurot).

Maakondade võrdluses ostavad Lätist kõige enam alkohoolseid jooke ja tubakat Valga maakonna elanikud. Nende poolt naaberriigist soetatud kesvamärjukese ja tubakatoodete kogus ületab viiekordselt Eesti keskmise: kui Lätis kulutavad valgamaalased alkohoolsetele jookidele ja tubakale aastas keskmiselt 49,5 eurot, siis Eestis kulutavad nad lisaks sellele veel 99,9 eurot.

Maakondade lõikes paistavavad Lätis alkoholile tehtud kulutuste poolest silma ka Pärnumaa inimesed. Keskmiselt kulutas iga maakonna inimene alkoholi või tubakatoodete ostule Lätis aastas 32,1 eurot ja Eestis täiendavad 178,9 eurot. Võrdluseks saab tuua kõige suurema elanikkonnaga maakonna Harjumaa, kus iga inimene kulutas alkoholi ja tubaka ostmisele keskmiselt 6,4 eurot Lätis ja 181,4 eurot Eestis.

Kütust tarbivad eelkõige lõunaeestlased                  

Kütusele ja transpordile kulutasid Lätis eelmisel aastal kõige enam Lõuna-Eesti inimesed, keskmiselt 16,5 eurot iga inimese kohta aastas. Kodumaal kulutavad lõunaeestlased aastas kütusele ja transpordile keskmiselt 820,6 eurot, mis on veidi üle Eesti keskmise (815,1 eurot).

Maakondade lõikes olid lõunanaabrite juures kõige usinamad kütusele ja transpordile kulutajad Valga maakonna inimesed, kes tegid seda aasta jooksul inimese kohta 67,1 euro eest. Huvitav on seejuures asjaolu, et Eestis kulutavad Valga maakonna inimesed kütusele ja transpordile kõigest 442,3 eurot aastas ehk ligi pool sellest, mida kulutab Eesti inimene keskmiselt (815 eurot). Harjumaal kulutab iga inimene transpordile keskmiselt 871,2 eurot, sellele lisaks Lätis 4,6 eurot.

Käiakse ka toitu ostmas                                                                       

Suure osa eestimaalaste poolt lõunanaabrite juures tehtud kulutustest moodustab toit ja mittealkohoolsed joogid. Näiteks kulutab iga Lõuna-Eesti inimene keskmiselt 9,5 ning Lääne-Eesti inimene 5,2 eurot Lätis just toidule ja mittealkohoolsetele jookidele.

Kõige rohkem kulutavad Lätis toidule Valga maakonna inimesed, keskmiselt 43,9 eurot iga inimese kohta aastas, järgnevad Võru maakonna inimesed 11,6 euroga. Harjumaa inimesed ostavad Lätist toitu ja mittealkohoolseid jooke keskmiselt kahe euro eest aastas. Eestis kulub võrdluseks keskmisel inimesel toidule ja mittealkohoolsetele jookidele aastas 1239,3 eurot.

Blogiloo koostamisel on kasutatud statistikaameti 2019. aasta leibkonna eelarve uuringuga kogutud andmeid ja hinnanguid. Uuringus osales 4515 leibkonda. Eesti leibkondade kulutuste ja eelarve, elamistingimuste, leibkondade koosseisu ja palju muu kohta teavet pakkuv leibkonna eelarve uuring toimub ka käesoleval aastal. Kui oled saanud kutse uuringus osaleda, siis ära jäta võimalust kasutamata ja anna oma panus kvaliteetse ning usaldusväärse statistika abil Eesti elust tervikliku ja tõese pildi loomiseks. Vaata lisa: https://www.stat.ee/leibkonna-eelarve-uuring

Heidame pilgu Eesti elanike rahakotti: palgad puust ja punaseks

Keskmine brutokuupalk oli 2019. aastal 1407 eurot, palgatöötaja kuu keskmine brutotulu 1317 eurot ja kõikide ametite mediaanpalk 1143 eurot. Elanike kuu keskmine netosissetulek oli 2018. aastal* 752 eurot ja ekvivalentnetosissetulek 1060 eurot. Millest need summad kõnelevad? Mida need mõisted täpsemalt tähendavad ja millal võrdlusi tehes üht teisele eelistada? Statistikaameti analüütikud selgitavad.

Foto: Shutterstock

Palkade erinevuse näiteks toome Hiiu maakonna. Keskmise brutokuupalga (933 eurot) poolest jäi Hiiu maakond eelmisel aastal Eestis viimasele kohale. Palgatöötaja kuu keskmise brutotulu (1301 eurot) järgi oli aga Hiiumaa pärast Harju- ja Tartumaad suisa kolmandal kohal. Kõikide ametite mediaanpalga järgi oli Hiiu maakond eelmisel aastal 923 euroga kõikidest maakondadest tagantpoolt neljandal kohal. Hiiumaa elanike 2018. aasta keskmine netosissetulek ühes kuus oli 666 eurot ja ekvivalentnetosissetulek 895 eurot.

Keskmine brutokuupalk

Keskmine brutokuupalk näitab summat, mille tööandja kulutab täistööajaga töötajale keskmiselt palga maksmiseks. Andmeid kogutakse küsimustikuga majanduslikult aktiivsetelt ettevõtetelt, asutustelt ja organisatsioonidelt. Brutokuupalga arvestus käib maakonniti töökoha järgi, mistõttu võivad töötajad olla rahvastikuregistri järgi hoopis teisest maakonnast. Küsimustikule vastavad kõik vähemalt 50 töötajaga ettevõtted, ülejäänute hulgast tehakse juhuslik valik.

Statistikaameti analüütik Karina Valma kinnitab, et keskmist palka avaldatakse tegevusalati, maakonniti ja omanikuliigiti ning uuringus osalemise määr on püsivalt üle 80%. „Tulemused on usaldusväärsed, samas tuleb silmas pidada, et keskmine palk on arvutatud arvestusega, et tegemist on täistööajaga. See tähendab, et kui näiteks Hiiumaal ei ole õpetajatel võimalik alati töötada täistööajaga, siis ei näita kajastatud keskmine brutokuupalk tegelikult saadud keskmist töötasu, vaid on viidud täistööajaga vastavusse,“ lisab Valma.

Palgatöötaja kuu keskmine brutotulu

Keskmine brutotulu näitab palgatöötajatele ja avalikele teenistujatele makstud tasusid, töötamisega seotud stipendiume, toetusi ning muid tasusid. Andmete aluseks on maksu- ja tolliameti sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete andmed. Brutotulu suurus saadakse, kui kuu keskmine väljamaksete summa jagatakse kuu keskmise väljamaksete saajate arvuga. Tulusaaja elukoht on määratud isiku elukoha järgi, mille aluseks on statistikaameti rahvastikubaas.

Brutotulu andmeid kasutatakse omavalitsusüksuse arengut iseloomustava näitajana arengukavade koostamisel ja teistes kohaliku elu planeerimisega seotud dokumentides. Kuna tegu on kõiksete andmetega, siis on võimalik teha väljavõtteid andmestikust ka mõne väiksema piirkonnaüksuse, perioodi või muu tunnuse nagu vanuse või soo kohta.

Keskmise brutotulu andmed ulatuvad 2003. aastani. „Tänase haldusjaotuse seisuga saab andmeid võrrelda kuni 2013. aastani. Samas tuleb arvestada, et puuduvad andmed täis- ja osaajaga töö kohta, mis ei võimalda teha järeldusi näiteks soolise palgalõhe kohta. Samuti ei pruugi inimeste registreeritud elukoht olla alati vastavuses nende tegeliku elukohaga,“ ütleb statistikaameti analüütik Greta Tischler.

Selles, et kuu keskmine brutotulu on Hiiumaal kõrge, mängib rolli see, et keskmist palka arvestatakse lähtuvalt palga maksja asukohast, keskmist brutotulu aga lähtuvalt selle saaja registreeritud elukohast. Hiiumaa näitel võib nii mõnigi kõrgepalgaline töötaja olla küll saarele sisse kirjutatud, aga oma igapäevast leiba teenib ta näiteks mõnes Tallinna lähiümbruse omavalitsuses. Seega kajastub tema brutokuupalk näiteks Harjumaa, keskmine brutotulu aga Hiiumaa statistikas.

Ametite mediaanpalk

Mediaanpalk näitab summat, millest rohkem ja vähem teenivaid inimesi on antud ametis või piirkonnas sama palju. Statistikaameti palgarakenduses kasutatava mediaanpalga aluseks on maksu- ja tolliameti sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete andmed ning töötamise registri sissekanded töötaja ameti ja töökoha asukoha kohta.

Mediaanpalga korral lähevad arvesse samad töölepingu ja tulu liigid, mis keskmise brutokuupalga arvutamisel. Mediaanpalk leitakse ainult täistööajaga töötajatele, kellel on töötamise registris info ameti ja töökoha asukoha kohta, kes on töist tulu saanud, kelle tööleping pole peatatud ning kes on töötanud vähemalt ühe kuu.

Statistikaameti andmeteadur Kadri Rootalu sõnul on mediaanpalga näitaja mõeldud töötajatele ja tööandjatele ning see võimaldab võrrelda enda või oma ettevõtte makstavat palka teiste sama ametit pidavate inimeste palkadega. „Palgarakenduse andmed võimaldavad saada täpsemat infot selle kohta, mis toimub üldise keskmise kõrval. Samuti võimaldab see vaadata palkasid ametigruppide kaupa. Samas tuleb arvestada, et nii brutokuupalka kui ka mediaanpalka näidatakse töökoha asukoha järgi, mis ei pruugi maakonna tasandil langeda kokku töötaja elukohaga,“ selgitab Rootalu.

Ekvivalent- ja netosissetulek

Eesti sotsiaaluuringu tulemuste pealt arvutatav netosissetulek sisaldab tulu palgatööst, ettevõtlusest, maa ja muu vara rendist, teistelt leibkondadelt saadud regulaarseid makseid (näiteks elatis) ja sotsiaalseid siirdeid (näiteks vanaduspension, lapsetoetus jne), omanditulu ning tulumaksu tagastust jm. Saadud summast arvatakse maha tulumaksu juurdemaksed, sotsiaalmaks, teistele leibkondadele tehtud regulaarsed maksed ja varalt makstav maks (peamiselt maamaks). Sissetulekute kohta saadakse andmed nii registrite kui ka valikuuringu tulemuste pealt.

Ekvivalentnetosissetuleku pealt arvutatakse omakorda absoluutset ja suhtelist vaesust. Samuti avaldatakse selle põhjal sissetulekute ebavõrdsuse näitajad: kvintiilide suhte kordaja ja Gini koefitsient. Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo sõnul on (ekvivalent)netosissetulekuid ja nende pealt arvutatavaid näitajaid hea aluseks võtta, kui analüüsida ebavõrdsust ühiskonnas, vaesust üldiselt või kitsamalt näiteks sotsiaalsete siirete mõju vaesusele – teemasid analüüsimiseks on palju. „Ekvivalentnetosissetulek võtab arvesse leibkonna koosseisu ehk teisisõnu on tegemist sissetulekuga, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Seega on hea selle pealt vaadata sissetulekuid elaniku kohta leibkonnatüüpides või analüüsida sissetulekuid erinevate sotsiaal-demograafiliste näitajate lõikes,“ ütleb Müürsoo.

Leibkonnaliikme sissetuleku leidmisel kasutatakse tarbimis- ehk ekvivalentsuskaale. Sissetulekuna käsitletakse seega ekvivalentsissetulekut, mis on leibkonna netosissetuleku ja tema ekvivalentsuuruse jagatis. Leibkonna ekvivalentsuurus annab igale leibkonnaliikmele kaalu vastavalt vanusele: esimese täiskasvanud liikme kaal on 1, iga järgmise täiskasvanud liikme kaal 0,5 ja kõigi 13-aastaste ja nooremate kaal 0,3. Näiteks kahe täiskasvanu ja kahe lapsega leibkonna ekvivalentsuurus on 2,1 (1 + 0,5 + 0,3 + 0,3).

Oletame, et selle leibkonna netosissetulek on aastas 12 000 eurot. Kui leibkonna ühiseid kulusid mitte arvestada ja jagada sissetulek liikmete arvuga, on selle leibkonna iga liikme aastasissetulek 3000 eurot. Kui aga kasutada tarbimiskaale, on leibkonnaliikme sissetulek 5714 eurot. Sellise võrdsustatud leibkonnamudeli kasutamine vähendab leibkondade koosseisu erinevuste mõju leibkonna vaesuse määramisel.

Keskmise ekvivalentnetosissetuleku leidmisel leibkonnaliikme kohta võetakse arvesse, et osa sissetulekust kulutatakse leibkonna peale ühiselt, ülejäänu aga iga liikme kohta tema vanusest olenevalt eraldi. „Näiteks kaks inimest, kes elavad koos ja jagavad kulusid, moodustavad ühise leibkonna. Enamasti kulutavad nad leibkonnaliikme kohta vähem, kui kumbki seda üksi elades teeks. Ühises leibkonnas saab jagada näiteks auto, mööbli ja kodumasinate soetamiseks ning kasutamiseks tehtavaid kulutusi. Tihti on suuremas koguses ka näiteks toitu ja majapidamistarbeid odavam osta,“ lisab Müürsoo.

Kui Hiiumaa elanike netosissetulek oli 2018. aastal ühes kuus 666 eurot, siis sellest 410 eurot moodustas sissetulek palgatööst. Näiteks pension ja lapsetoetused moodustasid netosissetulekust vastavalt 140 ja 12 eurot ning mitterahaline sissetulek 18 eurot. Elanike ekvivalentnetosissetulek oli Hiiumaal ühes kuus 895 eurot.

* 2019. aasta andmed avaldatakse tänavu detsembris

Lastega peresid iseloomustab oma kodu ja palju ruumi

Igas neljandas Eesti leibkonnas kasvavad lapsed. Turvaliste koduseinte varjus teevad nad oma esimesed sammud, puhkavad päevaseiklustest ja lahendavad koolitükke. Tänasel lastekaitsepäeval uurime lähemalt, millistes tingimustes meie lapsed elavad ja kasvavad.

Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo

Lapsed vajavad toimetamiseks ja maailma avastamiseks ruumi ning seetõttu on lastega leibkondadel sageli ka suuremad elamised. Keskmiselt on lastega leibkonnal kasutamiseks 3,5 tuba kogusuurusega 92 m2. Lasteta leibkonnad saavad enamasti hakkama kitsamates oludes, neil on keskmiselt elamiseks 2,7 tuba suurusega 67,5 m2.

Ühe inimese kohta on kolmandikul lastega leibkondadest üks tuba ja veerandil rohkem kui üks tuba. Keskmine lastega pere on ise oma eluruumi omanik (84%), suurem osa neist elab Põhja-Eestis ja ligi pooled on oma kodu sisse seadnud 70-ndate teises pooles ehitatud suurtes korterelamutes.

Elamistingimuste üle ei nuriseta

Rohkem kui kolmveerand (76,6%) lastega leibkondadest hindab oma eluruumi seisundit heaks või väga heaks ja iga viies (20,4%) rahuldavaks. Paraku on ka neid, kes peavad elamistingimusi kehvaks (2,9%). Rõõmu pakub aga see, et võrreldes kolme aasta taguse ajaga, on kõik need näitajad mõnevõrra paranenud. Positiivne on seegi, et võrreldes leibkondadega, kus lapsi ei kasva, on just lastega leibkondade seas rohkem neid, kes oma eluruumi heaks või väga heaks hindavad.

Kõige kriitilisemad on oma eluruumide suhtes pered, kus kasvatatakse vähemalt kolme last: iga neljas neist hindas enda eluruumi seisukorda rahuldavaks. Kolme aastaga on selliste leibkondade hulk mõne protsendi võrra tõusnud. Märgatavalt on vähenenud üksikvanemate hulk, kes enda pere eluruumi rahuldavaks peavad: 2016. aastal tegi seda iga kolmas, 2019. aastal iga viies.

Lastega leibkondade käekäigust annab aimu ka teadmine, et enamikel neist on koduses majapidamises kasutusel mobiiltelefon (99,9%), pesumasin (99,2%), kodune internetiühendus (97,9%) ja võimalus soovi korral telekat vaadata (96,7%). Tegelikkuses pole selles osas viimase kolme aastaga suuri muutusi toimunud ja need hüved olid kättesaadavad ka varem. Küll aga on vahepealse ajaga oluliselt muutunud näiteks see, et isiklik auto on nüüd kasutamiseks 90,2% lastega leibkondadest (2016. aastal 82,8%) ja mustad nõud saavad pestud nõudepesumasinas 55,3% (2016. aastal 45,3%) peredest.

Elu Eestis ei ole igal pool ühesugune

Tuleb meeles pidada, et lastega leibkondade elamistingimustes on piirkonniti siiski erinevused. Näiteks Põhja-Eesti lapsed elavad kõige uuemates kodudes (keskmiselt ehitatud 1982. aastal), Kesk-Eesti lastega pered aga kõige vanemates (keskmiselt ehitatud 1967. aastal). Just Põhja-Eestis oli kõige vähem ka neid, kes hindasid oma eluruumi seisundit rahuldavaks (12,4%). Kõige rohkem tõid eluruumi mõningaid puudusi välja Kirde-Eesti lastega pered (22,7%).

Põhja-Eesti lastega pered elavad pigem korterites, aga näiteks Lääne-Eestis elab suisa 60% lastega peredest eramutes või taludes. Kõige rohkem tubasid on keskmiselt lastega leibkondadel kasutamiseks Kesk-Eestis (3,8) ja kõige vähem Kirde-Eestis (3,1).

Rõõm on tõdeda, et üldiselt elavad lapsed Eestis leibkondade endi hinnangul heades või väga heades tingimustes, ent see ei ole kindlasti ainus, mis võib mõjutada lapse õnnetunnet. Elamistingimustel on oma roll, kuid õnnelikkuse valemis on ilmselt lisaks tubade arvule või kodumaja ehitusaastale teisigi tegureid.

Blogiloo koostamisel on kasutatud statistikaameti 2019. aasta leibkonna eelarve uuringuga kogutud andmeid ja hinnanguid. Uuringus osales 4515 leibkonda. Eesti leibkondade kulutuste ja eelarve, elamistingimuste, leibkondade koosseisu ja palju muu kohta teavet pakkuv leibkonna eelarve uuring toimub ka käesoleval aastal. Kui oled saanud kutse uuringus osaleda, siis ära jäta võimalust kasutamata ja anna oma panus kvaliteetse ning usaldusväärse statistika abil Eesti elust tervikliku ja tõese pildi loomiseks. Vaata lisa: https://www.stat.ee/leibkonna-eelarve-uuring

Viis korda rohkem välisüliõpilasi ja kaks korda rohkem mitmekesisust

Eesti ülikoolidesse leidis eelmisel õppeaastal tee rekordarv välisüliõpilasi. Välisriikidest tulnud tudengeid õppis meil 5043 ehk umbes Türi suuruse linna jagu rahvast.

Välisüliõpilaste osatähtsus kogu Eesti kraadiõppe tudengite hulgast on samuti aasta-aastalt kasvanud, tipnedes möödunud aastal 11% juures. Selle tõusu taga on ka fakt, et 12 aasta jooksul on kogu Eesti tudengite arv vähenenud rohkem kui 20 000 õpilase võrra.

Allikas: EHIS, HaridusSilm

Välisüliõpilasi tuleb üha rohkematest riikidest

Eelmisel õppeaastal tuli Eestisse õppima välisüliõpilasi 126 erinevast riigist. See on üle kahe korra rikkalikum päritolude skaala kui 12 aastat tagasi. Rohkem kui pooled välisüliõpilastest olid pärit Euroopast (55%), ligi kolmandik Aasiast (30%) ja kümnendik Aafrikast (9%). Kõige rohkem välistudengeid saabus lähinaabrite juurest Soomest ja Venemaalt (kokku 36%). Läti ja Leedu tudengite seas Eesti paraku kõige populaarsem valik ei ole – kokku oli neist riikidest 150 üliõpilast (3%). See jääb alla nii Ukraina, India, Türgi, Bangladeshi kui ka Gruusia päritolu välisüliõpilaste arvule. Võrdlusena võib välja tuua, et Soomes oli Eurostati andmeil enim välisüliõpilasi pärit Venemaalt ja Hiinast. Läti ülikoolides õpib enim Usbekistani ja Saksamaa tudengeid.

Allikas: EHIS

Seejuures on huvitav märkida, et erinevate maailmajagude välisüliõpilased eelistavad Eestis õppides erinevaid haridusastmeid. Eurooplased on enim huvitatuid bakalaureuseõppest. Aafrikast pärit õppurid valivad bakalaureuse- ja magistriõpet võrdselt. Ameerikast, Aasiast ja Austraaliast saabunute hulgas on aga selgelt populaarseim magistriõpe.

Välistudengite osatähtsus EL keskmisel tasemel

Eurostati viimaste andmete kohaselt oli 2016/2017. õppeaastal Eesti välisüliõpilaste osakaal Euroopa Liidu keskmisel tasemel  (8%). Kõige suurem oli välisüliõpilaste osakaal Luksemburgis, Küprosel ja Austrias. Kõige väiksem aga Horvaatias, Hispaanias ja Kreekas. Absoluutarvudelt õpib enim välisüliõpilasi Saksamaal ja Prantsusmaal – kahes riigis kokku veidi üle poole miljoni. Kõigis ELi riikides (v.a Suurbritannia) õppis välisüliõpilasi kokku Eesti elanike arvuga samas suurusjärgus – ca 1,3 miljonit.

Allikas: Eurostat 

2018/2019. õppeaastal jagunesid välisüliõpilased Eestis erinevate haridusastmete vahel sarnaselt EL keskmisega. Kõige rohkem õppis Eestis välisüliõpilasi magistriõppes (49%). Veidi vähem õpitakse bakalaureuseastmes (41%) ja viimasel kohal on doktoriõpe (10%). Selline proportsioon ei ole omane aga kõigile riikidele. Näiteks Rootsis, Portugalis ja Hispaanias on doktorantide osakaal välisüliõpilaste hulgas Eestist kaks korda suurem. Poolas ja Kreekas on sama näitaja aga Eestist kuus korda väiksem. Kreeka eristub ka sellega, et seal on valdav osa just bakalaureuseõpet valinud välistudengeid (96%). Bakalaureuseõpe on keskmiselt populaarsem ka Poolas, Hollandis, Itaalias ja Küprosel õppivate välistudengite hulgas.

Loe 26. augustil ilmuvast jätkuloost, mida ja kus välisüliõpilased meil õpivad.

 

 

Rohkem infot Statistikaameti analüütik Käthrin Randoja

 

METOODIKA

Välisüliõpilaste all käsitletakse Eesti ülikoolidesse immatrikuleeritud üliõpilasi. Erasmuse jms programmide kaudu saabuvaid külalisüliõpilasi antud andmed ei kajasta. Välisüliõpilaseks olemise staatuse määrab alates 2014/2015. õppeaastast ära EHISesse andmeid sisestav ülikool. Enne seda loeti välisüliõpilaseks need üliõpilased, kelle elukohamaa ei ole EHISes “Eesti” (või “määramata” või “tühi”) ning kel ei ole samaaegselt EHISe andmetel alalist elamisõigust/pikaajalise elaniku elamisluba ning kelle kodakondsus pole Eesti.

Välisüliõpilaste päritolumaana kajastatakse tudengi varasemat elukohamaad ja selle puudumisel kodakondsust (3% õpilaste puhul). Alates 2016. aastast on andmed kaalutud, st kui mõni üliõpilane õpib mitmel õppekaval, siis ei kajastu ta andmetes mitmekordselt. 2018/2019. õppeaastal õppis kahel õppekaval korraga 4 välisüliõpilast.

Andmete lihtsustamise huvides on bakalaureuseõppe mõiste alla koondatud ka rakenduskõrgharidusõpe. Magistriõppe mõiste alla on liidetud ka integreeritud õpe. Eurostati kaudu saadavad andmed on viitajaga. Antud blogiloos kasutatud Eurostati andmed on 2016/2017. õppeaasta kohta.

 

Vee ääres ettevaatlikumalt, härrased!

Kuumal juulikuu lõpu päeval võisime Delfi uudistest lugeda, et öösel kell 3.40 toodi Harjumaal Anija vallas asuvast tiigist välja uppunud 57-aastane mees. Õhtul kell 19.20 leiti Narvas Väike-Karjääri järvest uppununa 51-aastane mees, kell 19.28 toodi aga Tartus Anne kanalist välja 62-aastane mees, kelle elu ei õnnestunud päästa[1].

Viimase nelja aastaga pole Eestis uppumiste arv vähenenud, kuid ajavahemikul 1998–2018 on uppunuid siiski järjest vähemaks jäänud. Põhjus on ilmselt päästeameti ja teiste teemaga tegelevate organisatsioonide tubli töö: suurem selgitus- ja teavitustöö ning tõhusam järelevalve. Kuhu suunata jõupingutuste teravik, et uppunute arv veelgi väheneks?

joonis_1Kõigepealt torkab silma, et aastad pole vennad ja uppumiste arv kõigub. Mehi upub märgatavalt rohkem kui naisi: vaid neljandik uppunutest on naised. Statistikast küll ei selgu, kas naised oskavad meestest paremini ujuda, käivad vähem ujumas või on ettevaatlikumad (näiteks ei kalasta õhukesel jääl), kuid uppumiste arvu vähendamiseks on kindlasti otstarbekas tegeleda eriti meestega.

Põhjused ja ennetus
Uppumise põhjus võib olla õnnetus, enesetapp, rünne. Osa põhjustest jääb ka ebaselgeks. Valdavalt on uppumine õnnetus, muudel põhjustel uppumisi on keskmiselt 7% juhtudest. Ennetuses on seega mõistlik pöörata erilist tähelepanu õnnetusjuhtumitele.

Eritähelepanu vanemaealistele
Uppumiste arv ei ole vähenenud kõikides vanusrühmades võrdselt. Ajavahemikul 1998–2018 on uppumiste koguarv vähenenud 2,9 korda: 0–17-aastaste seas 8,7 korda, 18–39-aastaste seas 3,3 korda, 40–64-aastaste seas 3,8 korda ning vähemalt 65-aastaste seas 1,1 korda.

1998. aastal olid 7% kõigist uppunutest vähemalt 65-aastased, aastal 2018 oli see arv aga 45%. Seega on ennetustöös põhjust pöörata tähelepanu vanemaealistele inimestele. 1998. aastal oli uppunu keskmine vanus 43 aastat, 2018. aastal 56 aastat.

joonis_2joonis_3Vaatamata uppunute arvu vähenemisele upub Eestis siiski endiselt palju inimesi. Statistika ütleb, et ennetustöös on põhjust pöörata suuremat tähelepanu vanematele meestele. Tähelepanu muudele uppumistega seotud teemadele ei tohi muidugi väheneda. Lapsed peavad saama koolist suurepärase ujumisoskuse ja oskuse oma võimeid targalt hinnata.

Koit_MeresRohkem infot Statistikaameti analüütik Koit Meres

Mihkel ServinskiJuhtivanalüütik Mihkel Servinski

 

[1] https://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/tartus-anne-kanalis-uppus-62-aastane-mees-kokku-uppus-eile-kolm-inimest?id=86970697&utm_source=2019-07-28&utm_medium=email&utm_campaign=Newsletter.

Tallinna rikkamad ja vaesemad asumid

Tallinna linnaosades oli elanike kuu keskmine brutotulu 2018. aastal kõrgeim Kesklinnas ja madalaim Lasnamäel. Linnaosade siseselt eristuvad veel omakorda kõrgema ja madalama keskmise brutotuluga asumid.

Tallinna kaheksast linnaosast seitsmes teeniti möödunud aastal Eesti keskmisest (1234 eurot) rohkem tulu. Kõrgeima tulu poolest eristuvad teistest linnaosadest Kesklinn ja Pirita (üle 1600 euro), samas kui Lasnamäe elanike sissetulek jääb Eesti keskmisest ligi 100 euro võrra alla.

Enim teeniti Kloostrimetsa, Lepiku ja Kadrioru asumis, kus tulu suurus oli vähemalt 1900 eurot. Mainitud asumid on samal ajal eripalgelised: Lepiku asum on uuselamupiirkond, Kadriorg, arvestades küll uusi korterelamuid siiski miljööväärtuslik ning Kloostrimetsa asumis on nii uuselamu kui ka botaanikaaia ümbrusesse jääv vanem piirkond. Nende kolme asumi elanikud on Tallinna keskmise elanikkonnaga võrreldes kõrgema haridusega. Lepiku ja Kadrioru asumite elanikkond on ka keskmisest noorem ning nende seas on rohkem lastega peresid ja vähem vanemaealisi.

Kõige väiksem oli tulu Lasnamäe ja Põhja-Tallinna linnaosades. Ometi olid ka neis üksikud asumid, kus kuu keskmine brutotulu oli Eesti keskmisest kõrgem. Põhja-Tallinnas olid nendeks kesklinnaga piirnevad Kalamaja, Kelmiküla ja Pelgulinn ning Lasnamäel Kadrioruga piirnevad Paevälja, Uuslinna, Kurepõllu ja Loopealse asumid. Seevastu Haabersti linnaosas asuva Väike-Õismäe ja Pirita linnaosas asuva Iru asumi elanike kuu keskmine brutotulu on Eesti keskmisest madalam.

Kõige madalam oli kuu keskmine brutotulu Paljassaare, Väo ja Sitsi asumis. Nende asumite rahvastikku iseloomustab väiksem kõrgharidusega inimeste osatähtsus, kõrge mitte-eestlaste osatähtsus ja vanem elanikkond.

Sõltuvalt elukohast jäi brutotulu suurus Tallinna asumites peamiselt 1000–2000 euro vahele.

                       Tallinna asumite palgatöötaja kuu keskmine brutotulu, 2018BR_Tallinna_asumites2108

Vaata palgatöötaja kuu keskmise brutotulu andmeid Tallinna ja Tartu asumites ning üle Eesti asuvates kantides kaardirakendusest. 

Vaata lisaks:

Palgatöötaja kuu keskmine brutotulu kasvas aastaga 6,8%  https://www.stat.ee/pressiteade-2019-055

Interaktiivne kaart palgatöötaja kuu keskmine brutotulu omavalitsusüksustes

Rohkem infot

Statistikaameti juhtivspetsialist Ülle Valgma
Greta_TischlerStatistikaameti analüütik Greta Tischler

Metoodika

Asum on linna piirides olev mitteametlik asustusüksus, mille puhul on tegemist ajalooliste piirkondadega.

Palgatöötaja brutotulu – Maksu- ja Tolliameti tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsiooni (TSD) vormil näidatud sotsiaalmaksuga maksustatav rahaline tasu, mida makstakse töötajale või avalikule teenistujale; stipendium, toetus ja pension, mida makstakse töö- või teenistussuhte puhul; seaduse või muu õigusakti alusel töö eest makstav tasu; tasu, mida makstakse isikule pärast töö- või teenistussuhte lõppemist (v.a töölepingu lõpetamisel või teenistusest vabastamisel makstav hüvitis).

Emadus täna ja eile

Kui palju erinevad tänased sünnitajad oma emade ja vanaemade põlvkonnast?

Tihti räägitakse nagu valitseks Eesti sündimuses erandlik olukord, kus naised sünnitavad järjest hilisemas eas, kuid läbi aja ongi sünnitusiga olnud erinev. Lähiminevikus, ajal, mil sündisid praegu sünnituseas olevad emad, oli tõesti periood, kus sünnitamine oli jäetud põhiliselt väga noorte naiste ülesandeks. Kuulsin hiljuti lugu hea tuttava kohta, et kui ta 1970ndate keskel 29-aastasena oma esimest last läks sünnitama, oli arst paberitesse tema vanuse taha kirjutatud märkuse „vana“. Umbes siis algaski Eestis 20-aastane periood, kus enamik lapsi sündis naisel enne 25. eluaastat. Veel 1960ndatel oli selliseid sünnitajaid kolmandik ja 1930ndatel veerand. Praegu on vaid 14% sünnitajatest nooremad kui 25 ja keskmine sünnitaja on 30-aastane.

Seega võib öelda, et kuigi emadus on aja jooksul muutunud, on naise fertiilsele eale pandud looduse poolt piirid ja neid lõputult edasi lükata ei saa. Võrreldes tänaseid sünnitajaid nendega, kes sünnitasid rohkem kui 100 aastat tagasi on vähenenud laste arv naise kohta, kuid pikenenud nende oodatav eluiga. Tänavu saabuvat emadepäeva tähistavatel naistel on keskmiselt kaks last naise kohta, sõltumata sellest, kas nad sünnitasid oma lapsed vahetult peale teist maailmasõda või taasiseseisvusajal.

Eesti ema ülevaade

1. jaanuar 2018 seisuga olid 77% Eestis elavatest naistest emad, mis on kolmandik kogurahvastikust ja keskmine ema on 56 aastat vana. Kõigist emadest on vaid 1% nooremad kui 25-aastased ning rohkem kui 60% emadest on 49-aastased ja vanemad.

Lapsed, kelle ema on nooremad, kui 25-aastased võivad tunda ennast kõige erilisematena, sest praegu kõigist naistest vanuses 15–24 on emasid ainult 8%. Enamasti on nad vallalised ja vaid veerand neist on abielus (võrdluseks, et ilma lasteta samas vanuses naistest on abielus vaid 2%). Igal aastal saab emaks mõni väga noor naine, 14–15-aastane ja on aastaid, kus emaks on saanud ka 13–aastased. Keskmiselt on 15–24-aastastel emadel üks või kaks last ja need on naised, kelle enamik lapsi on veel sündimata.

25–34-aastastest naiste seas on emasid 57%. See on praegu kõige tavapärasem sünnitamise vanus ja keskmiselt saab aastas lapse kümnest naisest üks. Sellesse vanusrühma jääb nii keskmise esmasünnitaja vanus (27–28-aastane) kui üldse keskmise sünnitaja vanus (29–30-aastane). Viimastel aastatel sünnitab see vanusrühm umbes 2/3 lastest. Järelikult ei ole ka nende emade laste arv kaugeltki praegu kindel. Ametliku perekonnaseisu järgi on selle vanusrühma emadest pooled vallalised ja 43% abielus.

35–44-aastaste naiste hulgas on emad suures enamuses – 87% kõigist selles vanuses naistes. Keskmiselt on neil 2,0 last, kuid nende arv tõuseb, sest viimastel aastatel on umbes viiendik kõigist sündidest just selle vanusrühmas. 2015. aastal sündis 35–39-aastastel naistel esmakordselt rohkem lapsi kui 20–24-aastastel. Umbes tosina aastaga on nende naiste sünnitamise aktiivsus muutunud poole suuremaks. Viimase 25 aasta jooksul on sünnitaja keskmine vanus tõusnud viie aasta võrra, see on toimunud ajal, mil praegu 35–44-aastased emaks said. Teoreetiliselt võib leida näiteid, kus lühikese perioodi jooksul võib kahest klassiõest üks saada esmakordselt emaks ja teine vanaemaks.

01

45–54-aastastest naistest on 91% emad ja keskmiselt on neil emadel 2,1 last. Nende naiste emaks saamine algas koos laulva revolutsiooniga ja jätkus väga madala sündimusega 1990ndatel. 1980.–1990. aastatel sünnitanud naistest said pooled oma lastest enne 25. eluaastat ja on praeguseks suures osas juba vanaemad. Sellesse vanusesse jääb sündimuse teine vanuseline äärmus, kus põhiliselt saadakse oma lapsed hiljemalt 46. eluaastaks, kuid üksikjuhtudel ka vanuses 47+. Abielus on neist emadest täpselt pooled (50%).

55–74-aastaste naiste hulgas on osatähtsuselt kõige rohkem emasid – 92%, kuid emade keskmine laste arv on sarnane eelmise uuritud vanusrühmaga (2,1). Selle vanuserühma naised on saanud emaks alates 1960.ndatest, mil oli kombeks sünnitada enamasti 25–34-aastaselt. Siin vanusrühmas on emadest vaid 7% vallalised. Peaaegu pooled neist on abielus, 27% lahutatud ja 18% lesed.

75–aastastest ja vanematest on 90% emad. Nende laste sündimine jäi 1940.– 1970. aastatesse. Perioodi varasematel aastatel sünnitati pigem kahekümnendate keskpaigas ja lõpus, aga ka 30ndatel. Alates 1960ndate lõpust alustati emaks saamisega aga järjest varem. Nende emade hulgas on levinuim perekonnaseis lesk (52%).

02

Laste arv sõltub ka paljust muust kui ema vanusest ja laste saamise ajal valitsenud sündimuse trendidest. Näiteks eestlastel on keskmiselt rohkem lapsi, kui siin elavatel teistest rahvustest naistel. 35-aastastel ja vanematel eesti rahvusest emadel on keskmiselt 2,1–2,2 last (kõigub natuke vanusrühmades) ja teistest rahvustest naistel 1,7–1,9 last. Laste arv sõltub ka naise elukohast. Linnas elavatel sama vanusgrupi emadel on keskmiselt 1,9 last, kuid maal elavatel 2,3–2,5. Oluline näitaja on ka haridustase: kõrg- ja keskharidusega emadel on keskmiselt 2,0 last, kuid põhiharidusega emadel 2,6.

Loos antud emade demograafiliste näitajate ülevaade klassifitseeris ja lihtsustas emadust, kuid tegelikult on igal emal oma isiklik lugu, kus väljatoodud näitajatel on oma väike roll.

Alis TammurRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur

Kui aktiivsed on noored kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel?

Üks noorte ühiskondliku aktiivsuse näitaja on osalemine valimistel. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on noortel hääletamisõigus alates 16. eluaastast ja volikokku kandideerida saavad nad alates 18. eluaastast.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised olid viimati 15. oktoobril 2017. Valimiste infosüsteemi andmetel kandideeris 79 kohaliku omavalitsuse 1729 volikogu kohale kokku 11 804 inimest. Nendest 771 olid valimiste päeval 18–26-aastased. Noorte kandideerimisaktiivsus ehk kandidaatide osatähtsus samaealisest rahvastikust oli 0,6%, mis oli üldisest kandideerimisaktiivsusest ligi kaks korda väiksem. Aktiivsemad olid kandideerimisel noormehed, keda oli kandidaatidest ligi 2/3.

Aktiivsemad noored kandideerijad tegutsesid just väiksemates maakondades. Võru maakonnas oli kandideerijate osatähtsus neli korda suurem kui kõige madalama aktiivsusega Harju ja Tartu maakonnas. Noorte kandideerijate osatähtsus samaealiste hulgas oli kõige suurem Rõuge, Kadrina, Setomaa, Saku, Alutaguse ja Peipsiääre vallas, kus kandidaatide osatähtsus oli üle 2%.

Noorte kandidaatide osatähtsus rahvastikus_2

Noortest kandidaatidest osutus valituks 37: neist 27 mehed ja 10 naised. Noori valiti 30 kohaliku omavalitsuse volikogusse, mis tähendab, et 49 volikogus ei ole mitte ühtegi noort liiget. 25 volikogus on üks noor volikogu liige, Tartu linna-, Tõrva valla-, Türi linna- ja Viljandi vallavolikogus on kaks noort liiget ning Viljandi linnavolikogus neli noort.

Kas ja mille poolest kohaliku omavalitsuse volikogu kandidaadid erinevad eakaaslastest?

Kandidaatide võrdlemisel sama vanusegrupi noortega selgus, et kandidaadid on eakaaslastest haritumad, õpivad rohkem ja on aktiivsemad ka tööturul. Vaatasime noori kahes vanuserühmas: 18–21-aastased, kes põhiliselt veel õpivad ja 22–26-aastased, kes siirduvad juba tööturule.

Omandatud haridustasemelt olid 18–21-aastastest kandidaatidest peaaegu 70% vähemalt keskharidusega, mis ületas tunduvalt eakaaslaste üldist haridustaset (56% vähemalt keskharidusega). 22–26-aastastest kandidaatidest oli 34% kõrgharidusega, mis oli 7,5 protsendipunkti rohkem kui samas vanuserühmas kokku.

KOV valimistel osalenud

Kõrgeim omandatud haridustase ei näita noorte haridustaseme kohta tervikpilti, sest suur osa noortest alles omandab haridust: 18–21-aastastest 58% ja 22–26-aastastest 24%. Valimistel kandideerinud noored edestasid eakaaslasi ka hariduse omandamisel: 18–21-aastastest kandidaatidest õppis 73% ja vane­mast rühmast 33%.

Õppurite suurest osatähtsusest hoolimata on volikogu kandidaadid eakaaslastest aktiivsemad ka tööturul. Noorema vanuserühma kandidaatidest oli 74% 2017. aasta jooksul teinud lühemat või pikemat aega palgatööd (eakaaslastest 65%) ja vanemast rühmast 88% (eakaas­lastest 76%).

Täpsemalt saab kohaliku omavalitsuse valimistel osalevatest noortest lugeda „Eesti piirkondlik areng 2018. Noored Eestis“ kogumiku artiklist „Noored kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel“. Artiklist saab lugeda ka Viljandi linnavolikogu kolme noore liikme mõtteid, kuidas on kulgenud noorte tee poliitikani ja volikokku.

Kaja SõstraRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Kaja Sõstra

 

Metoodika

2017. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandideerimise ja hääletamise andmed pärinevad valimiste infosüsteemist. Noorte ehk valimispäeval (15. oktoober 2017) 18–26-aastaste kandidaatide andmed on küsitud päringuga. Noorte kandidaatide võrdlemiseks sama vanuserühma kõigi noortega on kasutatud andmekogude (Eesti hariduse infosüsteem, töötamise register, maksukohustuslaste register) ja Statistikaameti andmeid. Vanuserühmad on moodustatud arvestades vanust valimispäeval. Elukoht on kandidaatidel kohalik omavalitsus, kuhu nad kandideerisid ja ülejäänud noortel registreeritud elukoht seisuga 01.01.2018.

Kõrgemalt haritud naised. Kõikjal Eestis.

Igas linnas ja vallas on kõrghariduse või keskeriharidusega naisi suhteliselt rohkem kui sama haridustasemega mehi. Absoluutarvudes on vaid Vormsi vallas kõrgharidusega mehi rohkem kui kõrgharidusega naisi.

Rahvastik jagatakse haridustasemete järgi kolmeks: inimesed, kellel on põhiharidus või sellest madalam haridus; inimesed, kellel on keskharidus või kutseharidus keskhariduse baasil ning inimesed, kellel on kõrgharidus või keskeriharidus keskhariduse baasil. 1. jaanuaril 2018 oli Eestis 1 104 000 vähemalt 15-aastast elanikku, kellest viiendikul oli põhiharidus või sellest madalam haridus, 45% keskharidus ja 35% kõrgharidus. 1% inimeste haridustase polnud teada.

Milline oleks ideaalne elanike jagunemine haridustaseme järgi pole üheselt selge, aga levinud on arusaam, et kõrgharidusega inimeste suurem osatähtsus on positiivne ning põhihariduse või madalama haridustasemega inimeste suurem osatähtsus negatiivne.

Kõrgharidusega inimeste osatähtsus Eesti omavalitsusüksustes

Kõrgharidusega inimeste osatähtsus vähemalt 15-aastaste elanike hulgas on üle 50% Viimsi ja Ruhnu vallas. Omavalitsusüksusi, kus kõrgharidusega inimeste osatähtsus on veel üle 40%, on Eestis viis: Harku, Rae ja Kiili vald ning Tallinna ja Tartu linn. Omavalitsusüksusi, kus kõrgharidusega inimesi on alla viiendiku, on neli: Põhja-Pärnumaa, Lääneranna, Antsla ja Järva vald.

Haridus_kokku

Märkimisväärne on kõrghariduse osatähtsus meeste ja naiste võrdluses. Kõrgharidust omas Eestis eelmisel aastal 145 000 meest (umbes 30% vähemalt 15-aastaste meestest) ja 237 000 naist (40% vähemalt 15-aastaste naistest).

Vaadates kõrgharidusega inimeste osatähtsuse soolist erinevust omavalitsusüksustes, näeme, et igas linnas ja vallas on kõrgharidusega naisi suhteliselt rohkem kui kõrgharidusega mehi. Kõrgharidusega naiste ülekaal, pole rahvastikustatistikaga veidigi kursis olevale inimesele kindlasti üllatus. Üllatuseks võib olla, et nii on lausa kõigis Eesti omavalitsusüksustes.

Kõrgharidusega naisi oli suhteliselt kõige rohkem Ruhnu, Viimsi, Rae, Harku ja Kiili vallas (50-60%). Kõige vähem Põhja-Pärnumaa, Lääneranna ja Järva vallas (23-24%).

Haridus_N

Suhteliselt oli kõrgharidusega mehi kõige rohkem Viimsi, Ruhnu, Harku ja Rae vallas ning Tallinnas (37-45%). Kõige vähem Põhja-Pärnumaa, Antsla ja Lääneranna vallas (15-16%).Haridus_M

Kui vaadata absoluutarve, leiame siiski ühe omavalitsusüksuse, kus kõrgharidusega meeste arv ületab naiste oma – Vormsi vald, kus on 75 kõrgharidusega meest ja 54 kõrgharidusega naist.

Kõrgharidusega naiste ja meeste osatähtsuse erinevused on suurimad Ruhnu, Kiili, Jõhvi, Rae ja Saku vallas. Väikseimad Rõuge, Muhu, Vormsi ja Kanepi vallas.

Kui vaatame kõrgharidusega inimeste osatähtsust Eesti omavalitsusüksuste kaardil, siis näeme, et suurema osatähtsusega piirkonnad moodustuvad Tallinna ja Tartu linna ümbruses. Positiivselt saab esile tuua ka Narva ümbruse. Piirkondade paiknemises ei esine muud erinevust, kui et naiste kaardil on positiivsemad piirkonnad suuremad.

Täpsemad andmed Statistikaameti andmebaasi rahvastiku valdkonna tabelist RV0232U

Mihkel Servinski
Rohkem infot: Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski

 

Kõrgharidusega õpetajaid on enim juurde saanud 1.-6. klassid

Seoses Tartu Ülikooli projektiga „Kogenud Kooli“, uuris Statistikaamet, milline on Eesti õpetajate enda haridustase.

2018. aastal õpetas 65% nii kõrghariduse esimese astme* kui ka teise astme haridusega pedagooge 4.–9. klassides. Esimeses kooliastmes ehk 1.–3. klassides töötas 20% õpetajatest ja gümnaasiumiastmes 15%.

Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel on üldhariduskoolide kõrgharidusega õpetajad kaheksa aastaga liikunud suuremas osas gümnaasiumist madalamatesse kooliastmetesse. Magistrikraadiga õpetajaid tuleb enim juurde esimesse ja teise kooliastmesse.

Ka kõrghariduse esimese astme haridusega õpetajate seas on viimase seitsme aastaga kasvanud esimeses ning teises kooliastmes õpetamine. Ainsana on ajas märgatavalt vähenenud nende osatähtsus gümnaasiumiastmes, mis on ootuspärane, kuna gümnaasiumis õpetamisega kaasnevad sageli suuremad nõuded.

Bakalaureusekraadile või rakenduskõrgharidusele vastava kvalifikatsiooniga õpetajate osatähtsus kooliastmeti (1)

Magistrikraadiga õpetajad

Erinevate magistrikraadidega** õpetajate arv on kaheksa aastaga jõudsalt kasvanud. Kui 2010. aastal oli kaheaastase magistriõppe läbinuid 424, siis kuus aastat hiljem juba 1045. Esimese kooliastme ja gümnaasiumi võrdlus näitab, et alates 2014. aastast õpetab esimeses kolmes klassis rohkem magistritaseme kvalifikatsiooniga õpetajaid kui gümnaasiumiklassides.

Ekslik oleks järeldada, et magistrikraadiga õpetajate arv gümnaasiumides väheneb. Kui 2010. aastal oli kaheaastase magistriõppe läbinuid kõigi õppekavade võrdluses gümnaasiumiastmes 13%, siis 2016. aastal juba 31%. Teistes kooliastmetes on nende osatähtsus aastatel 2016–2018 samuti kasvanud.

Magistrikraadile vastava kvalifikatsiooniga õpetajate osatähtsus koolias.._Gümnaasiumiastme õpetajate osatähtsuse vähenemine kahes uuritud grupis peegeldab kindlasti üldist trendi selles astmes. Põhjusteks võib pidada koolireformi ja vähenevat õpilaste arvu. Kokkuvõtteks on mõlemas uuritud grupis viimase kaheksa aasta trendiks olnud õpetama asumine 1.–6. klassi. Seda nii bakalaureuse-, rakenduskõrgharidusega kui ka magistriharidusega õpetajate seas.

Statistikaameti ja Tartu Ülikooli koostöös valminud projekti „Kogenud kooli“ sisuks on Eesti koolides valitseva reaal- ja loodusainete õpetajate puudusele lahenduse leidmine. Seda toetab õpetajate töötasu kasv ning edukate spetsialistide valmidus panustada kasvava põlvkonna haridusse.

TÜ haridusteaduste instituut pakub paindlikku õppimisvõimalust inimestele, kellel on

  • erialane kõrgharidus ja läbitud õpetajakoolitus, kuid kes ei ole kas mitte kunagi või pikka aega õpetajana töötanud, või
  • hea erialane kogemus, soov teostada end õpetajaametis ja valmidus minna kohe kooli tööle, alustades samal ajal õpinguid õpetajahariduse õppekava alusel.

Loe projekti ja sellega liitumise kohta täpsemalt. 

 

*Kõrghariduse esimese astme alla loetakse rakenduskõrgharidust, bakalaureuseõpet või nendega võrdsustatud kvalifikatsiooni. Teise astme alla loetakse kaheaastast magistrikraadi või sellega võrdsustatud kvalifikatsiooni. 

**Eestis on kolm magistriõpet: kaheaastane magistriõpe, teadusmagister ja kutsemagister, kuid viimased kaks on magistri- ja doktorikraadi vahelised kvalifikatsioonid ning pole analüüsi hõlmatud.

Rohkem infot: Statistikaameti analüütik Oliver Bollverk

Metoodika

Statistikaamet uuris kõrghariduse omandanud Eesti  õpetajate jaotumist põhikooli (1.-9. klass) ja gümnaasiumi (10.-12. klass) kooliastmetesse. Kasutatud on Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmeid.

2017. aastast alates ei koguta enam EHISes õpetajate haridustaset, vaid kõrgeimat kvalifikatsiooni, mistõttu on varasemad haridustasemed teisendatud kõrgeimale kvalifikatsioonile, mille vastavuse leiab siit haridustasemete vastavus. Tulenevalt andmekogumise uuenemisest, võib esineda mõningasi ebatäpsusi 2017. ja 2018. aasta andmetes.