Category Archives: sotsiaalstatistika

Kõrgemalt haritud naised. Kõikjal Eestis.

Igas linnas ja vallas on kõrghariduse või keskeriharidusega naisi suhteliselt rohkem kui sama haridustasemega mehi. Absoluutarvudes on vaid Vormsi vallas kõrgharidusega mehi rohkem kui kõrgharidusega naisi.

Rahvastik jagatakse haridustasemete järgi kolmeks: inimesed, kellel on põhiharidus või sellest madalam haridus; inimesed, kellel on keskharidus või kutseharidus keskhariduse baasil ning inimesed, kellel on kõrgharidus või keskeriharidus keskhariduse baasil. 1. jaanuaril 2018 oli Eestis 1 104 000 vähemalt 15-aastast elanikku, kellest viiendikul oli põhiharidus või sellest madalam haridus, 45% keskharidus ja 35% kõrgharidus. 1% inimeste haridustase polnud teada.

Milline oleks ideaalne elanike jagunemine haridustaseme järgi pole üheselt selge, aga levinud on arusaam, et kõrgharidusega inimeste suurem osatähtsus on positiivne ning põhihariduse või madalama haridustasemega inimeste suurem osatähtsus negatiivne.

Kõrgharidusega inimeste osatähtsus Eesti omavalitsusüksustes

Kõrgharidusega inimeste osatähtsus vähemalt 15-aastaste elanike hulgas on üle 50% Viimsi ja Ruhnu vallas. Omavalitsusüksusi, kus kõrgharidusega inimeste osatähtsus on veel üle 40%, on Eestis viis: Harku, Rae ja Kiili vald ning Tallinna ja Tartu linn. Omavalitsusüksusi, kus kõrgharidusega inimesi on alla viiendiku, on neli: Põhja-Pärnumaa, Lääneranna, Antsla ja Järva vald.

Haridus_kokku

Märkimisväärne on kõrghariduse osatähtsus meeste ja naiste võrdluses. Kõrgharidust omas Eestis eelmisel aastal 145 000 meest (umbes 30% vähemalt 15-aastaste meestest) ja 237 000 naist (40% vähemalt 15-aastaste naistest).

Vaadates kõrgharidusega inimeste osatähtsuse soolist erinevust omavalitsusüksustes, näeme, et igas linnas ja vallas on kõrgharidusega naisi suhteliselt rohkem kui kõrgharidusega mehi. Kõrgharidusega naiste ülekaal, pole rahvastikustatistikaga veidigi kursis olevale inimesele kindlasti üllatus. Üllatuseks võib olla, et nii on lausa kõigis Eesti omavalitsusüksustes.

Kõrgharidusega naisi oli suhteliselt kõige rohkem Ruhnu, Viimsi, Rae, Harku ja Kiili vallas (50-60%). Kõige vähem Põhja-Pärnumaa, Lääneranna ja Järva vallas (23-24%).

Haridus_N

Suhteliselt oli kõrgharidusega mehi kõige rohkem Viimsi, Ruhnu, Harku ja Rae vallas ning Tallinnas (37-45%). Kõige vähem Põhja-Pärnumaa, Antsla ja Lääneranna vallas (15-16%).Haridus_M

Kui vaadata absoluutarve, leiame siiski ühe omavalitsusüksuse, kus kõrgharidusega meeste arv ületab naiste oma – Vormsi vald, kus on 75 kõrgharidusega meest ja 54 kõrgharidusega naist.

Kõrgharidusega naiste ja meeste osatähtsuse erinevused on suurimad Ruhnu, Kiili, Jõhvi, Rae ja Saku vallas. Väikseimad Rõuge, Muhu, Vormsi ja Kanepi vallas.

Kui vaatame kõrgharidusega inimeste osatähtsust Eesti omavalitsusüksuste kaardil, siis näeme, et suurema osatähtsusega piirkonnad moodustuvad Tallinna ja Tartu linna ümbruses. Positiivselt saab esile tuua ka Narva ümbruse. Piirkondade paiknemises ei esine muud erinevust, kui et naiste kaardil on positiivsemad piirkonnad suuremad.

Täpsemad andmed Statistikaameti andmebaasi rahvastiku valdkonna tabelist RV0232U

Mihkel Servinski
Rohkem infot: Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski

 

Kõrgharidusega õpetajaid on enim juurde saanud 1.-6. klassid

Seoses Tartu Ülikooli projektiga „Kogenud Kooli“, uuris Statistikaamet, milline on Eesti õpetajate enda haridustase.

2018. aastal õpetas 65% nii kõrghariduse esimese astme* kui ka teise astme haridusega pedagooge 4.–9. klassides. Esimeses kooliastmes ehk 1.–3. klassides töötas 20% õpetajatest ja gümnaasiumiastmes 15%.

Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel on üldhariduskoolide kõrgharidusega õpetajad kaheksa aastaga liikunud suuremas osas gümnaasiumist madalamatesse kooliastmetesse. Magistrikraadiga õpetajaid tuleb enim juurde esimesse ja teise kooliastmesse.

Ka kõrghariduse esimese astme haridusega õpetajate seas on viimase seitsme aastaga kasvanud esimeses ning teises kooliastmes õpetamine. Ainsana on ajas märgatavalt vähenenud nende osatähtsus gümnaasiumiastmes, mis on ootuspärane, kuna gümnaasiumis õpetamisega kaasnevad sageli suuremad nõuded.

Bakalaureusekraadile või rakenduskõrgharidusele vastava kvalifikatsiooniga õpetajate osatähtsus kooliastmeti (1)

Magistrikraadiga õpetajad

Erinevate magistrikraadidega** õpetajate arv on kaheksa aastaga jõudsalt kasvanud. Kui 2010. aastal oli kaheaastase magistriõppe läbinuid 424, siis kuus aastat hiljem juba 1045. Esimese kooliastme ja gümnaasiumi võrdlus näitab, et alates 2014. aastast õpetab esimeses kolmes klassis rohkem magistritaseme kvalifikatsiooniga õpetajaid kui gümnaasiumiklassides.

Ekslik oleks järeldada, et magistrikraadiga õpetajate arv gümnaasiumides väheneb. Kui 2010. aastal oli kaheaastase magistriõppe läbinuid kõigi õppekavade võrdluses gümnaasiumiastmes 13%, siis 2016. aastal juba 31%. Teistes kooliastmetes on nende osatähtsus aastatel 2016–2018 samuti kasvanud.

Magistrikraadile vastava kvalifikatsiooniga õpetajate osatähtsus koolias.._Gümnaasiumiastme õpetajate osatähtsuse vähenemine kahes uuritud grupis peegeldab kindlasti üldist trendi selles astmes. Põhjusteks võib pidada koolireformi ja vähenevat õpilaste arvu. Kokkuvõtteks on mõlemas uuritud grupis viimase kaheksa aasta trendiks olnud õpetama asumine 1.–6. klassi. Seda nii bakalaureuse-, rakenduskõrgharidusega kui ka magistriharidusega õpetajate seas.

Statistikaameti ja Tartu Ülikooli koostöös valminud projekti „Kogenud kooli“ sisuks on Eesti koolides valitseva reaal- ja loodusainete õpetajate puudusele lahenduse leidmine. Seda toetab õpetajate töötasu kasv ning edukate spetsialistide valmidus panustada kasvava põlvkonna haridusse.

TÜ haridusteaduste instituut pakub paindlikku õppimisvõimalust inimestele, kellel on

  • erialane kõrgharidus ja läbitud õpetajakoolitus, kuid kes ei ole kas mitte kunagi või pikka aega õpetajana töötanud, või
  • hea erialane kogemus, soov teostada end õpetajaametis ja valmidus minna kohe kooli tööle, alustades samal ajal õpinguid õpetajahariduse õppekava alusel.

Loe projekti ja sellega liitumise kohta täpsemalt. 

 

*Kõrghariduse esimese astme alla loetakse rakenduskõrgharidust, bakalaureuseõpet või nendega võrdsustatud kvalifikatsiooni. Teise astme alla loetakse kaheaastast magistrikraadi või sellega võrdsustatud kvalifikatsiooni. 

**Eestis on kolm magistriõpet: kaheaastane magistriõpe, teadusmagister ja kutsemagister, kuid viimased kaks on magistri- ja doktorikraadi vahelised kvalifikatsioonid ning pole analüüsi hõlmatud.

Rohkem infot: Statistikaameti analüütik Oliver Bollverk

Metoodika

Statistikaamet uuris kõrghariduse omandanud Eesti  õpetajate jaotumist põhikooli (1.-9. klass) ja gümnaasiumi (10.-12. klass) kooliastmetesse. Kasutatud on Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmeid.

2017. aastast alates ei koguta enam EHISes õpetajate haridustaset, vaid kõrgeimat kvalifikatsiooni, mistõttu on varasemad haridustasemed teisendatud kõrgeimale kvalifikatsioonile, mille vastavuse leiab siit haridustasemete vastavus. Tulenevalt andmekogumise uuenemisest, võib esineda mõningasi ebatäpsusi 2017. ja 2018. aasta andmetes.

Milline on Eesti teatrikülastaja portree?

Eestis on aktiivsemad teatrikülastajad naised, kõrgema haridustaseme ja eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed.  Vähemalt 15-aastastest  teatrikülastajatest iga teine käib aasta jooksul teatris 1-2 korda.

Kultuuris osalemise uuringu andmetel oli viimase 12 kuu jooksul käinud teatris pea 454 tuhat vähemalt 15-aastast Eesti elanikku, mis on 41% samaealisest rahvastikust. Umbes pooled külastanutest käisid aasta jooksul teatris 1-2 korda, veidi üle veerandi 3-4 korda ning sagedamini külastas teatrit umbes viiendik külastajatest.

Aasta jooksul teatrit külastanud külastussageduse järgi

Sugu ja vanus
Naistest olid aasta jooksul teatris käinud ligi pooled (47,5%), meestest vaid kolmandik. Naised on aktiivsemad teatrikülastajad kogu oma elu, olenemata vanusest. Nendest ligi 35% puhul on tegemist tõsisemate teatrihuvilistega, kes vähemalt neli korda aastas käisid teatris. Meestel oli sama näitaja 26%. Ühe teatrikülastusega aastas piirdus ligi kolmandik meeskülastajatest ja ca 20% naistest.

Aasta jooksul teatrit külastanute osatähtsus soo ja vanuse järgi (2)Kui vaadata kogurahvastikku (st mehi ja naisi koos) selgub, et suurim teatriskäijate osakaal on 15-19-aastaste seas. 20-29-aastaste seas see küll langeb, kuid tõuseb taas 30-59-aastaste seas. Vanemates vanuserühmades hakkab nimetatud näitaja järk-järgult langema. Teatris käimise aktiivsusega paistavad silma 45-64-aastased, kellest pea 40% käib teatris vähemalt neli korda aastas.

Haridustase
Külastajatest pooled on kõrghariduse või keskharidusel baseeruva keskeriharidusega. Samavanuse kogurahvastiku hulgas on selle haridustasemega elanikke ligi 35% ehk 15-16 protsendipunkti vähem.

Seega näeme, et omandatud haridustase mõjutab märkimisväärselt teatris käimise populaarsust. Kõrgeima haridustasemega inimestest külastas 37% teatrit vähemalt neli korda aastas. Keskmise ja madalaima haridustaseme rühmades vastavalt 27% ja 22%.

Aasta jooksul teatrit külastanute osatähtsus haridustaseme ja vanuserühm.._

Emakeel
Kõigist eesti keelt emakeelena rääkivatest inimestest külastasid teatrit aasta jooksul 356,7 tuhat inimest ehk 46%. Muu emakeelega inimeste seas oli külastajate arv (95,2 tuhat) ja osakaal (30%) märgatavalt väiksem.

Erinevused kahe rahvastikurühma vahel ilmnevad ka teatris käimise sageduses. Eesti emakeelega teatrikülastajatest käis vähemalt neli korda aastas teatris kolmandik ja muu emakeelega külastajatest vaid neljandik. Viimaste hulgas oli rohkem ka neid, kes piirdusid ühe külastusega aastas.

Aasta jooksul teatrit külastanute osatähtsus emakeele ja vanuserühma jär.._

Uuringus esitati vastajaile küsimus: „Kui kättesaadavad on soovi korral Teile sobivad teatrietendused (sõnateatri-, ooperi-, balleti- või tantsuetendused)?“ Vabalt kättesaadavaks või pigem kättesaadavaks pidas 58% eesti emakeelega ja 38% muu emakeelega elanikest. Tõenäoliselt on muukeelsete elanike puhul üks oluline põhjus keelebarjäär, sest venekeelseid teatrietendusi pakutakse täiskasvanutele suhteliselt vähe. On teatreid, mis teevad valitud lavastustele sünkroontõlget ja lavastusi, mis varustatud venekeelsete tiitritega, kuid see ei ole läbiv.

Statistikaameti uuringus ei loetletud keelebarjääri teatrietenduste kättesaadavust piirava tegurina, küll aga näitas kahe rahvastikurühma võrdlus, et muu emakeelega elanike jaoks olid teatris mittekäimise põhjustena märksa olulisemad majanduslikud põhjused ning mingil määral ka huvi- ja ajapuudus.

Riina_LeinbockRohkem infot: Statistikaameti analüütik Riina Leinbock

 

Metoodika

Käesolev ülevaade on koostatud Kultuuris osalemise uuringu põhjal, mille Statistikaamet viis läbi 2017. aastal. Uuringus küsiti 15-aastastelt ja vanematelt Eesti elanikelt, kas nad on viimase 12 kuu jooksul külastanud teatrit. Silmas peeti sõnalavastuste, muusikalide, ooperite, operettide, balleti, tantsulavastuste (sh rahvatantsulavastuste), nukulavastuste ja muude lavastuste külastamist. Arvesse läksid kõik elavas esituses etendused olenemata kohast, ka vabaõhuetendused, tänavaesinemised jm.

 

 

 

 

 

Eestis on kasvanud emakeelte mitmekesisus

Eesti elanikud räägivad enam kui 200 emakeelt ja õpivad käesoleval õppeaastal üldhariduskoolides 14 erinevat võõrkeelt. Levinumad emakeeled on eesti ja vene keel ning võõrkeelena inglise keel.

Seisuga 1. jaanuar 2018 rääkisid Eesti elanikud kokku 211 emakeelt. Kui see jaotuks rahvastikule ühtlaselt, oleks iga keele rääkijaid üle 6200. Tegelikult on ligi 900 000 inimese emakeel eesti keel. Peale kõige enam levinud eesti ja vene keele räägib 2,3% eestimaalastest emakeelena teisigi keeli. Suuruselt järgmise kõnelejate arvuga on ukraina, soome, inglise, läti ja valgevene keel. Ülejäänud 1% rahvastikust räägib 204 erinevat emakeelt. Nende hulgas on üle 1000 kõnelejaga saksa ja leedu keel, kuid 204 erinevast keelest pooli peab oma emakeeleks vaid alla viie inimese.

Erinevate emakeelte kõnelejate arv on viimastel aastatel tublisti suurenenud. Veel 2011. aasta rahvaloenduse ajal oli neid veerandi võrra vähem, kuid arvestades Eestisse rändajate arvu suurenemist ja rändetagamaade mitmekesistumist, on see igati ootuspärane.

Ootuspärane on ka see, et kõige rohkem emakeeli räägitakse Harju (180) ja Tartu (120) maakonnas. Suurem on nende arv ka Ida-Viru maakonnas (80), mis oli nõukogude ajal oluline sisserändepiirkond. Kõige vähem on erineva emakeelega inimesi Hiiumaal (20), siiski on seal erinevaid emakeeli ühe elaniku kohta kõige rohkem. Enamikus maakondades räägib eesti keelt emakeelena üle 90% elanikest. Kõige rohkem (üle 96%) eesti emakeelega inimesi elab Hiiu-, Saare- ja Viljandi maakonnas.

EMAKEEL

Maailmapildi avardamiseks ja tööturul konkureerimiseks on tähtis õppida ka võõrkeeli. Rahvaloendused on näidanud, et Eesti elanikud on tublid ja vähe on inimesi, kes oskavad vaid üht keelt.

Eestis õpitakse koolis kohustuslikult vähemalt kaht võõrkeelt. Riikliku õppekava järgi õpitakse eesti õppekeelega koolides A-võõrkeelena inglise, prantsuse, saksa või vene keelt ja vene õppekeelega koolides inglise, prantsuse, saksa või eesti keelt. B-võõrkeelena õpitakse inglise, prantsuse, saksa, vene või mõnd muud võõrkeelt.

Eesti üldhariduskoolides on 2018/2019. õppeaastal kõige populaarsem A-võõrkeel inglise keel, mida õpib kokku üle 123 000 ehk 82% kõigist õpilastest. Populaarsuselt järgmine on vene keel, mida õpib 43%. Kolmandal kohal on saksa keel, mida õpib 8% kõigist õpilastest. Nii prantsuse kui ka mõne muu võõrkeele õppijaid on ligi 3%.

A-võõrkeele õpet alustatakse juba esimeses kooliastmes ehk esimeses kuni kolmandas klassis. Neid lapsi, kes hakkasid inglise keelt õppima esimeses klassis, on kõigist kooliteed alustanud õpilastest 10%. Teises klassis õpib inglise keelt ligi 40% ja kolmandas umbes 90%.

Võõrkeele õppijate osatähtsus 1-3. klassis (002)

Teises kooliastmes ehk neljandas kuni kuuendas klassis õpivad inglise keelt peaaegu kõik ja vene keelt 27% õpilastest. Saksa ja prantsuse keele õppijaid on vastavalt 5% ja 2%. Kolmandas kooliastmes ehk seitsmendas kuni üheksandas klassis õpivad inglise keelt samuti peaaegu kõik, kuid vene keele õppijaid on juba tunduvalt rohkem: 64%. Saksa keele õppijaid on 10% ja prantsuse keele õppijaid 3%.

Gümnaasiumis on väga vähe õpilasi, kes ei õpi inglise keelt. Vene keelt õpivad 66%, saksa keelt 22% ja prantsuse keelt alla 10% õpilastest. Mõnd muud võõrkeelt õpib gümnaasiumis 12% õpilastest.

Võõrkeele õppijate osatähtsus kooliastmete lõikes (002)

Viimase kümne aasta jooksul ei ole inglise, vene ja prantsuse keele õppijate osatähtsus eriti muutunud. Vähenenud on saksa keele õppijate osatähtsus kolmandas kooliastmes ja gümnaasiumis ning suurenenud mõne muu võõrkeele õppijate osatähtsus. Gümnaasiumis on võimalik õppida ka kolmandat võõrkeelt, kuid viimastel aastatel on nende osatähtsus langenud. Käesoleval õppeaastal õppis kolmandat keelt 23% õpilastest.

Metoodika

Emakeeleks märgitakse keel, mis on omandatud varases lapsepõlves esimese keelena ja mida isik üldjuhul kõige paremini oskab. Isiku emakeel ei pea kokku langema tema rahvusega. Väikelaste emakeele otsustavad vanemad. Kui vanematel on raskusi lapse emakeele üle otsustamisel, märgitakse keel, mida leibkonnas tavaliselt kõneldakse.

Kadri RaidStatistikaameti juhtivanalüütik Kadri Raid

Alis TammurRohkem infot: Statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur

Uue kodu rajamisel eelistatakse Harju maakonna linnalisi piirkondi

Kümnest eluruumist seitse said Ehitisregistri andmetel 2018. aastal kasutusloa Harju maakonna linnalises või väikelinnalises asustuspiirkonnas.

Eestis lubati eelmisel aastal kasutusse 6472 uut eluruumi. Kaks kolmandikku (66%) eluruumidest valmis linnalises, ligi viiendik (19%) väikelinnalises ja 15% maalises asustuspiirkonnas. Kõige rohkem kasutuslubasid anti eluruumidele Harju maakonna linnalises või väikelinnalises asustuspiirkonnas – 4487. Hiiu ja Valga maakonnas lubati eluruume kasutusse ainult maalises asustuspiirkonnas, kuna Hiiu maakonnas linnaline ja väikelinnaline asustuspiirkond puudub ning Valga maakonnas valmisidki eluruumid ainult maalises asustuspiirkonnas.

elamuehitus

Enamus eluruume valmis korterelamutes, kus said kasutusloa kokku 4217 eluruumi, neist 90% linnalises asustuspiirkonnas. Kõigist korterelamute eluruumidest valmisid 81% Tallinnas või Tartu linnas. Eelmisel aastal valminud korteri keskmine suurus Tallinnas oli 66 m² ja Tartus 54 m².

Üksikelamud said kasutusloa 1436 juhul, neist 632 maalisse, 505 väikelinnalisse ja 299 linnalisse asustuspiirkonda. Kaheksas maakonnas said eelmisel aastal kasutusloa ainult üksikelamud. Kaksik- ja ridaelamutes valmis 819 eluruumi.

Valminud eluruumide kogupind oli 585 000 m². Suuremad eluruumid valmisid 2018. aastal maalises asustuspiirkonnas (keskmine eluruumi pind 124 m²). Eluruumi keskmine suurus väikelinnalises asustuspiirkonnas oli 118 m² ja linnalises asustuspiirkonnas 75 m². Maalises asustuspiirkonnas valmisid kõige suuremad eluruumid Valga maakonnas (174 m²) ning väikseimad Põlva ja Viljandi maakonnas (100 m²). Linnalise asustuspiirkonna suurimad eluruumid Võru maakonnas (187 m²) olid kolm korda suuremad kui väikseimad eluruumid Tartu maakonnas (60 m²). Väikelinnalises asustuspiirkonnas olid suurima keskmisega Põlva maakonna (216 m²) ja väikseima keskmisega Tartu maakonna (102 m²) eluruumid.

Arvestades piirkondade rahvaarvu ehitati kõige rohkem väikelinnalises ja kõige vähem maalises asustuspiirkonnas. Väikelinnalises asustuspiirkonnas valmis elaniku kohta 1,35 m². Elaniku kohta valmis Harju maakonna väikelinnalises asustuspiirkonnas neli korda rohkem ruutmeetreid kui maakonna linnalises asustuspiirkonnas. Tartu maakonnas oli erinevus viiekordne. Väikseima elamuehitusaktiivsusega Ida-Viru ja Järva maakonna maalistes asustuspiirkondades lubati kasutusse 10 000 elaniku kohta vastavalt 1003 ja 527 ruutmeetrit

Andmetabeli kasutusse lubatud eluruumide kohta omavalitsusüksuse ning maakonna ja asustusüksuse tüübi järgi leiad siit

Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist Ülle Valgma 

Marika_Kivilaid
Rohkem infot
Statistikaameti analüütik Marika Kivilaid

2017. aasta haldusreformi järel võttis Statistikaamet kasutusse uue maa- ja linnarahvastiku jaotuse. Uues jaotuses on lisaks linnalisele ja maalisele asustuspiirkonnale välja toodud ka väikelinnaline piirkond. Asustuspiirkonna tüübi määramisel oli aluseks rahvastikutiheduse ruutkaart ja elanike arv tiheda asustusega piirkondades. Vana jaotus, kus linnalise asula moodustasid linn, vallasisene linn, alev ja alev-vald ning maa-asula alevik ja küla, ei vastanud enam reaalsele olukorrale.

Vaata täpsemalt linnalise, väikelinnalise ja maalise asustuspiirkonna tüübi määramise metoodikat – EHAK 2019v1 – Asustuspiirkond (pdf , 662kb)

Ütle, mis kandist sa oled ja ma ütlen …

Statistikaameti andmetel said kõrgeimat keskmist brutotulu 2017. aastal Rae valla Peetri kandi elanikud ja väikseimat Türi valla Saueaugu kandi elanikud. 

2017. aasta haldusreformi tulemusena on Eestis varasema 213 kohaliku omavalitsuse asemel 79 kohalikku omavalitsust. Sestap on tekkinud olukord, kus ainult omavalitsusüksuse kohta toodetav statistika ei iseloomusta Eesti piirkondlikku arengut enam piisavalt. Nii otsibki Statistikaamet uusi võimalusi informatsiooni tootmiseks piirkondliku arengu kohta.

Üheks võimaluseks on statistika tegemine kantidea kohta. Kant on asustussüsteemi esmane funktsionaalselt terviklik või ühtne osa, mille moodustab asustusüksus või asustusüksuste grupp. Suuruse poolest paigutub kant küla ja omavalitsusüksuse vahepeale. Statistikaamet avaldas oma kaardirakenduses võimaluse vaadata palgatöötaja kuukeskmise brutotulu andmeid ka kantide ja Tallinna linnaosade kaupa nii et kokku on andmeid 847 üksuse kohta. Vaata täpsemalt kandipõhiseid brutotulu andmeid Statistikaameti kaardirakendusest.

Väikseimat kuukeskmist brutotulu teeniti Kesk-Eestis Saueaugu kandis, kus see oli ainsana alla 600 euro. Kõrgeima brutotulu saajad on aga koondunud Tallinna piirkonda – kõrgeim kuukeskmine brutotulu 2017. aastal oli Rae vallas Peetri kandis (1807 eurot), Äigrumäe kandis (1721 eurot) ja Suurupi kandis (1699 eurot). Tallinna linnaosadest oli keskmine brutotulu kõrgeim Pirital ja Kesklinnas (1550 eurot). Madalaim aga Lasnamäel (1066 eurot) ja Põhja-Tallinnas (1168 eurot). Keskmine brutotulu oli kõrge ka üksikutes kantides pealinnast kaugemal, näiteks Tipu kandis Viljandimaal (1618 eurot). Kokku teeniti Eesti keskmisest kõrgemat brutotulu (enam kui 1155 euro) 165-s kandis.

brutotulu_blogi

Palgatöötaja kuukeskmine brutotulu on saadud jagades kuu keskmise väljamaksete summa kuu keskmise väljamaksete saajate arvuga. Arvutuse on teinud Statistikaamet kasutades Maksu- ja Tolliameti andmeid 2017. aasta kohta, 2018. aasta aprilli seisuga. Lähiajal on kavas avaldada ka 2018. aasta andmed.

Varasemalt võis Statistikaameti kodulehelt leida palgatöötaja kuukeskmise brutotulu andmeid omavalitsusüksuste ja maakondade lõikes.

Ülle Valgma, Greta Tischler, Mihkel Servinski

 

Greta_Tischler

Rohkem infot
Statistikaameti analüütik Greta Tischler

 

a Juhend toimepiirkondade käsitlemiseks maakonnaplaneeringutes. (2013). Regionaalministri valitsemisala. Tallinn.

Soolane palgalõhe

Võrdse Palga Päeva tähistamiseks korraldab Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon igal aastal meeleolukat aktsiooni “Tilliga ja tillita“, mille käigus juhitakse tähelepanu naiste- ja meeste palkade erisusele. Kahjuks ei piirdu naiste- ja meestevahelise ebavõrduse ilmingud vaid palkade erinevusega.

190111_palgal6he-04

Üleilmne eesmärk „Saavutada sooline võrdõiguslikkus ning suurendada naiste ja tütarlaste mõjuvõimu“[1] on Eestis seotud mitmete näitajatega. Õnneks on meie riigis soolise ebavõrdsuse osas näha paranemist. Üheks oluliseks seiratavaks näitajaks on naisjuhtide osatähtsus. Kuigi 2017. aasta andmete järgi oli Eestis kümnest juhist kaks naised, on naisjuhtide osatähtsus Eestis suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt ning naiste osakaal juhtide hulgas tõusnud viimase 10 aasta rekordtasemele. Enim Eestis tegutsevaid naisjuhte on 50–74-aastased.

Võrdõiguslikkuse „ajakasutuse valdkonna“ indeksi osas on Eesti Euroopa liidu võrdluses keskmisest paremal positsioonil, olles Rootsi, Soome ja Taani järel neljas. Vaatamata sellele on Eesti naised endiselt meestest rohkem seotud hoolduskohustuste ja heategevusega ning spordivad, osalevad kultuuriüritustel ja muus vabaajategevuses meestest vähem.

Kuigi Eesti-siseselt lõhe väheneb, on palgalõhe meie riigis juba pikka aega Euroopa Liidu riikide võrdluses suurim. 2017. aastal oli naiste tunnitasu meeste omast viiendiku võrra väiksem. Suurim palkade erisus oli finants- ja kindlustustegevuses töötavate meeste ja naiste vahel.

Seega on vaatamata käsitletud näitajate paranemisele „Tilliga ja tillita“ kampaania jätkuvalt asjakohane ja väärib kaasalöömist. Kui te järgmisel korral lõhevõileiba tellite, siis mõelge, mida saaks veel teha, et sooline palgalõhe ja ebavõrdsus väheneks ning naised julgeksid küsida rohkem palka ja võtta ette suuremaid väljakutseid.

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda: veebikogumikus, veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

Kaia Oras

 

 

 

Kaia Oras, juhtivanalüütik

Eneli NiinepuuEneli Niinepuu, ekspert

[1] ÜRO tegevuskava 20301 näeb ette kaotada naiste ja tütarlaste sooline ebavõrdsus ning ärakasutamine ja suurendada nende mõjuvõimu. Eesmärk on lõpetada naiste ja tütarlaste diskrimineerimine ning vägivald nende vastu. Tähtis on kindlustada naistele kõigil tasanditel võrdsed võimalused osaleda poliitikas, majanduses ja avaliku elu otsuste langetamises. Naistele ning tütarlastele tuleb tagada seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste üldine kättesaadavus.