Category Archives: sotsiaalstatistika

Üldhariduskoolis on meesõpetajaid alla kuuendiku

Statistikaameti andmetel oli 2017/2018. õppeaastal üldhariduskoolides 14 905 õpetajat, neist naisi 86% ja mehi 14%.

Eesti üldhariduskoolis oli kõige rohkem 51–60-aastaseid õpetajaid, sellesse vanuserühma kuulub ligikaudu iga kolmas nais- ja iga neljas meesõpetaja. Alla 30-aastane oli iga kümnes nais- ja ligikaudu iga kuues meesõpetaja. Üle 60-aastaseid õpetajaid oli meeste ja naiste seas peaaegu ühepalju, mehi 17% ja naisi 16%.

Millises kooliastmes õpetavad naised, millises mehed?

Meesõpetajaid oli 2121, neist ligi neljandik õpetas esimeses kooliastmes (I–III klass), üle poole teises kooliastmes (IV–VI klass), 72% kolmandas kooliastmes (VII–IX klass) ning alla poole gümnaasiumiastmes.*

Naisõpetajaid oli 12 784, peaaegu pooled neist õpetasid esimeses kooliastmes, 66% teises kooliastmes, üle poole kolmandas kooliastmes ning gümnaasiumis ligi neljandik.*

Mehi leiab kõige rohkem kolmandast kooliastmest. Naisi leiab rohkem nii põhikooliastmest kui ka gümnaasiumist. Kõige vähem õpetajaid on gümnaasiumis. Sellest saab järeldada, et suur osa õpetajatest töötab osakoormusega ja õpetab erinevates kooliastmetes.

Ained, mida annavad üle 60-aastased õpetajad

Üle 60-aastaste naisõpetajate seas oli kõige enam keeleõpetajaid (29% selles vanuses naisõpetajatest), ent leidus ka kehalise kasvatuse õpetajaid (4%). Erilisena saab välja tuua, et naised olid esindatud ka klassiõpetajate hulgas (8%), samal ajal kui meeste seas selles vanuses klassiõpetajaid polnudki.

Üle 60-aastaste meesõpetajate puhul joonistus välja trend, et nemad õpetavad reaalaineid ja tehnoloogia valdkonda, väikseima osatähtsusega on humanitaar- ja sotsiaalained.

Õpetajad on asendamatu osa haridussüsteemist. Nende ülesandeks on anda edasi teadmisi ning toetada noorte kasvamist tublideks ja toimetulevateks täiskasvanuteks. Jõudu ja jaksu kõikidele õpetajatele ning head õpetajate päeva!

 

 

Krislin Metsis, Statistikaameti praktikant

 

Analüüsis on kasutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi andmeid seisuga 10.11.2017.

* Õpetajate osatähtsus kooliastmeti ei anna kokku 100%, sest üks õpetaja võib õpetada mitmes astmes.

Autostumisest Eestis ja Euroopas – luksusesemest on saanud igapäevane tarbeese

Sõiduauto oli kunagi luksusese, praeguseks on ta korraga nii tarbeese kui ka asendamatu neljarattaline pereliige. Autovaba päeva eel uurib Statistikaamet põgusalt autostumist ning sellega seotud nähtuseid Eestis ning Euroopas.

Maanteeameti andmetel oli Eestis 2018. aasta juuli lõpu seisuga arvel 740 100 sõiduautot, seega iga teise Eesti elaniku kohta üks auto. Hoolimata lühiajalistest kõikumistest (näiteks kümnend tagasi majanduskriisi ajal) on tegemist olnud kasvutrendiga ning näitaja on jõudnud kõrgeimale tasemele kui kunagi varem. Selle sajandi algusaastatel oli iga kolme elaniku kohta üks sõiduauto. Vabariigi algusaastatel, 1921. aastal registreeriti sõiduautosid aga kõigest 110 ehk 10 000 elaniku kohta üks auto.

Eurostati andmetele tuginedes kuulub Eesti Euroopa Liidus pigem autostumate riikide hulka. Pingerea tipust võis 2016. aastal leida Luksemburgi, alumiselt realt Rumeenia. Kui võrrelda olukorda 20 aastat varasemaga, siis kõrgeimat kasvutempot on näidanud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kus „stardipositsioon“ oli madalam. Mitmes sealses riigis on elanike arvule taandatud sõiduautode arv 20 aastaga rohkem kui kahekordistunud.

Kuna meile meeldib ennast naabritega võrrelda, siis Soomele jäime veidi alla (seal oli 2017. aastal 621 sõiduautot 1000 elaniku kohta), Lätit (356 sõiduautot 1000 elaniku kohta) aga edestasime. Samasugune oli pingerida ka ligi sajand varem, 1925. aastal — Soomes oli ühe sõiduauto kohta 435 elanikku, Eestis 2493 ning Lätis 4100. Kuigi toona võis sõiduautosid tänavatel üsna harva kohata, kasvas nende arv aja jooksul märkimisväärselt – 1930. aastal oli Eestis sõiduautosid 3,5, Soomes 3 ja Lätis 3,7 korda rohkem kui viis aastat varem.

Arvatakse, et auto olemasolu ning omadused (hind, mark, mootori võimsus, vanus jne) peegeldavad inimese materiaalset jõukust. Kuigi mõned ei pea auto omamist vajalikuks, on palju ka neid, kelle rahakott ei võimalda autot soetada. 2017. aastal ei saanud iga kümnes eestimaalane endale autot lubada. Näitaja oli kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine (7%).

Kuigi ei maksa järeldada, et rohkem autosid on ilmtingimata parem ning auto ja rikkus käivad käsikäes, võib Euroopa Liidu riikide piirkondade jõukuse ning autostumise vahel märgata positiivset seost. 2016. aasta andmetest selgub, et mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukti (SKP) tase elaniku kohta, seda enam on piirkonnas ka autosid elaniku kohta.

Autodega käib kaasas ka negatiivne pool – liiklusõnnetused. 2016. aasta andmete põhjal jääb Eesti liikluses hukkunute või vigasaanute per capita näitaja poolest allapoole EL keskmist, samas on juba üks liikluses hukkunu või vigasaanu liiga palju ning pidevalt otsitakse meetmeid liikluse turvalisemaks muutmiseks. Kõrgema autostumise tasemega käib kaasas ka suhteliselt (ehk arvestades elanike arvuga) rohkem vigastatutega liiklusõnnetusi. 2016. aasta Euroopa Liidu riikide piirkondade andmed viitasid positiivsele, kuigi mitte tugevale seosele. Samas oli seos liiklusõnnetustes hukkunute osatähtsuse ning autostumise vahel nõrk ja pigem negatiivne. Raske öelda, millest säärane erinevus võib olla tingitud, kuid arvatavasti sõltub see muuhulgas ka üldisest liikluskultuurist, autode keskmisest vanusest, tehnilisest seisukorrast, turvalisusest ning teedevõrgu kvaliteedist. Väärib mainimist, et Euroopa Liidu riikides erineb autode keskmine vanus üsna oluliselt: kui jõukamates Lääne-Euroopa riikides on enamik sõiduautodest alla kümne aasta vanad, siis vähemjõukates riikides on lugu vastupidine. Viimaste hulka kuulub ka Eesti.

Neid, kes ei sõltu oma igapäevases liikumises autost, on jäänud vähemaks. Statistikaameti andmetel kasutas 2017. aastal tööle minekuks autot iga teine hõivatu, 20 aastat varem iga neljas. Alternatiivsete liikumisviiside (jalgsi, jalgrattaga, mopeedi, mootorratta või ühistranspordiga) tööle minejate osatähtsus on aga järk-järgult kahanenud. Samas tuleb tõdeda, et inimesed elavad töökohast üha kaugemal. Kui 1998. aastal oli keskmine töökoha kaugus elukohast 7,3 kilomeetrit, siis 2017. aastal juba 11 kilomeetrit. Jalgsi tööle minejate puhul oli töökoha keskmine kaugus elukohast alla kahe kilomeetri, autoga tööle liikujatel aga ligikaudu kümme korda pikem.

Piirkondade jõukuse ning sõiduautode leviku vahel on positiivne seos, mis tuleb välja pigem madalama SKP tasemega piirkondade puhul ning jõukamate hulgas nõrgeneb. Kõik ei vaja ega soovigi autot, isegi kui rahaline olukord seda võimaldab. See, kas liikluses arvestatakse kõigiga ning ka kondiaurul liikujatel on mugav ja turvaline, peegeldab ühiskonna küpsust ja elukeskkonna kvaliteeti. Autostumine on mõneti vastuoluline nähtus. Ühelt poolt käib see kaasas materiaalse rikkusega. Teisalt võib olukord, kus liiklemine tähendab üksnes edasi minekut, mille puhul inimene ise ei pea liigutama, kaasa tuua mitmeid negatiivseid nähtuseid, alates kitsikusest linnaruumis ning lõpetades kahjuga rahva tervisele, rahakotile ning keskkonnale.

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Suve- või talveaeg, ehk kui palju valget aega me „maha magame“?

Statistikaameti ajakasutuse uuring annab ülevaate ka Eesti elanike ärkamis- ja magamaminekuaja kohta. Kasutasime neid tulemusi, et võrrelda, kui palju uneaega satub püsiva talve- või suveaja rakendamisel valgele ajale.

Viimastel nädalatel on olnud palju diskussioone selle üle, kas pärast vahelduva talve- ja suveaja kaotamist oleks mõistlikum jääda edasi pidevalt talveaega (vööndiaeg) või suveaega. Talveaja pooldajad räägivad, et see aeg sobib paremini inimese bioloogilise kella ja elurütmidega. Aju-uurijad väidavad, et inimene puhkab kõige paremini välja pimedas. Vaatame võrdluseks, kui palju uneaega satub mõlema valiku puhul valgele ajale.

Statistikaamet teeb iga kümne aasta järel ajakasutuse uuringut. Viimati toimus uuring 2010. aastal. Ajakasutuse uuringus osalejad registreerisid oma ööpäeva tegevused 10-minutilise täpsusega. Uuringutulemustest näeme, et 10-aastastest ja vanematest inimestest suurem osa (üle 66%) magab tööpäeva hommikuti vähemalt kella 7:00-ni, laupäeval 7:30-ni ja pühapäeval 8:00-ni. Magamaminekuajad varieeruvad 23:00-st 24:00-ni. Võrdluseks vaatasime päikesetõusu ja -loojangu aegasid praegu, kui elame suve- ja talveajas, ainult talveaja ja ainult suveaja puhul. Päike tõuseb ja loojub Eesti eri piirkondades erinevatel aegadel ja pisut varieerub ka päeva pikkus Lõuna- ja Põhja-Eestis. Seega võtame aluseks päikese tõusu ja loojumise Eestimaa südames Paides.

Suveajal kõige pikemal päeval tõuseb päike Paides kell 4:05 ja loojub 22:34, talveaja järgi oleks kellaajad 3:05 ja 21:34. Talvisel pööripäeval on päikesetõus talveajal 9:09 ja -loojang 15:23, suveaja järgi 10:09 ja 16:23.

Selge on see, et sügistalvisel perioodil jääb enamiku Eesti elanike uneaeg pimedale ajale olenemata sellest, kas Eestis on talve- või suveaeg. See periood kestab oktoobri keskpaigast märtsi alguseni. Samuti läheb enamik inimesi aastaringselt magama pärast päikeseloojangut. Kevadel ja suvel sõltub aga uneaja pikkus pärast päikesetõusu oluliselt sellest, kas meil on talve- või suveaeg. Augusti keskpaigas magaksime talveaja puhul tööpäeva hommikul ligi 2,5 tundi valgel ajal ja õhtul oleks tunni võrra vähem aega väljas harrastustega tegeleda.

Kokkuvõttes magab Eesti elanik praegu valgel ajal keskmiselt 365 tundi (8-tunnisest uneajast 12,5%), aastaringse talveaja puhul magaksime valgel ajal 564 tundi (19% uneajast) ja pideva suveaja puhul 352 tundi (12% uneajast).

Seega oleks inimeste unerežiimile kasulikum aastaringne suveaeg, sest siis jääb rohkem unetunde pimedale ajale.

 

 

Kaja Sõstra, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Spordivõistlusi käib vaatamas iga kolmas Eesti elanik

Spordivõistluste külastamine on kultuurielus osalemise üks võimalusi ning ligi kolmandik Eesti elanikest on vähemalt korra aastas mõne spordisündmuse pealtvaatajaks, selgub Statistikaameti 2017. aasta kultuuris osalemise uuringust. Spordiüritustele kaasaelajaid on igas maakonnas ja vanuses.

Kõige suuremad spordihuvilised on Tartu maakonnas, kus 34% elanikkonnast on viimase 12 kuu jooksul pealtvaatajana külastanud vähemalt ühte spordisündmust. Kõige vähem tuntakse spordisündmuste vastu huvi Võrumaal, kus 22% elanikest käis pealtvaatajana mõnel üritusel. Vanus rolli ei mängi – spordisündmusi külastatakse igas vanuses.

Kõige rohkem käiakse kaasa elamas pallimängudele

Spordisündmustest käidi kõige enam vaatamas jalgpalli. Enim oli kaasaelajaid Põhja-Eesti maakondades. Populaarsuselt teisel kohal oli korvpall, mida käidi vaatamas ühtlaselt üle Eesti. Pallimängude kõrval oli külastajate arv suur ka autospordivõistlustel. See spordiala on populaarseim Lõuna-Eesti maakondade elanike seas.

Jooksmine ja kergejõustik olid samuti sagedasti külastatavad spordiüritused. Kirde-Eesti elanike jaoks oli kergejõustik jalgpalli järel populaarsuselt teine spordiala.

Pileti hind sõltub sündmuse toimumise asukohast

Keskmiselt käib Eesti elanik aastas ühel või kahel spordivõistlusel. Enamik spordiüritusi on tasuta ning sissepääsuks piletit soetama ei pea. Kui sissepääs on piletiga, siis kulutab perekond piletitele keskmiselt 20 eurot. Pileti hinnad erinevad piirkonniti üle kümne euro – kõige odavam on spordiüritustele minna Lõuna-Eestis, kus piletite hinnaks on keskmiselt 12 eurot ning kõige kallim Põhja-Eestis, kus kulutatakse piletitele keskmiselt 24 eurot. Kõige rohkem käiakse spordivõistlusi vaatamas sõpradega. Samuti käiakse palju perega, enamasti kahe või kolmekesi. Alla 14-aastaste osatähtsus spordivõistluste külastamisel on väike.

Spordivõistluste kättesaadavus

Enamik neist, kellele sport huvi pakub, leiab, et nad saavad huvipakkuvatel spordivõistlustel pealtvaatajana osaleda. Need, kes leidsid, et neil pole huvipakkuvaid spordivõistlusi võimalik külastada, tõid peamise põhjusena välja sündmuse toimumise asukoha ning mõningad ka majanduslikud põhjused. Kõige vähem olid spordiürituste kättesaadavusega rahul Kirde-Eesti elanikud. See võib seletada ka seda, miks on Kirde-Eestis üritustel käimise aktiivsus Eesti keskmisest madalam, sest enamik inimesi külastab spordivõistlusi samas maakonnas, kus elatakse. Ainult spordisündmuse pärast ei hakata teise maakonda reisi ette võtma.

 

 

Katriin Põlluäär, Statistikaameti praktikant

 

Metoodika

Statistikaameti korraldab kultuuris osalemise uuringut 2017. aastast ning see on üle kahe aasta korduv isiku-uuring. Varasemalt on kultuuritarbimist uuritud, kuid eraldi uuringut selle jaoks polnud. 2017. aastal hõlmas uuring üle 7000 inimese. Valim on isikupõhine. Valim võetakse isikupõhilisest rahvastiku andmebaasist vähemalt 14-aastaste hulgast. Uuringu avaliku huvi peamine esindaja on Kultuuriministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet andmeid kogub ja analüüsib. Detailsem ülevaade statistika andmebaasis.

Iga kümnes laps kogeb materiaalset ilmajäetust

Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal 0–17-aastaste materiaalse ilmajäetuse määr 10,7% ja seda koges ligi 26 600 last. Materiaalset ilmajäetust kogevate lastega leibkondadest 37%-l nappis raha ettenägematuteks kuludeks ning iga neljas selline pere ei saanud endale võimaldada kord aastas nädalast puhkust kodust eemal.

Aastal 2005 oli laste materiaalse ilmajäetuse määr 27,2% ning hakkas seejärel aasta-aastalt vähenema, jõudes 2008. aastaks 12,8%-ni. Majanduskriis mõjutas ka laste olukorda ja nende materiaalse ilmajäetuse määr tõusis 2010. aastaks 24,6%-ni. Seejärel on olukord iga aastaga paranenud.

Pered eelistavad pigem reisida kui hoida vaba raha ettenägematuteks kulutusteks

Lapsed ei tunneta kõikide vaesuse mõõtmisel kasutatavate komponentide mõju oma elule ühetaoliselt. Lastele on oluline vahetu kogemus ja nende elu igapäevasündmused, näiteks reisimine. Väga levinud on komme, et pärast koolivaheaega jagatakse õpetaja juhatusel vaheajamuljeid kaaslastega ning selle juures on olulisimad vaheajareiside sihtkohad ja muljed nähtust. Eesti lastele on tavapärased reisid Euroopas, aga jõutakse ka kaugemale. Kui laps on sunnitud ütlema, et tema koolivaheajal kuskil käia ei saanudki, siis ilmselgelt on sel otsesed tagajärjed tema enesehinnangule. Seevastu on lastele võõras komme muretseda kaugema tuleviku pärast. Seetõttu ei tunneta nad nõnda valusalt ootamatute kulutuste tarbeks raha puudumist leibkonnas.

Huvitav on tõsiasi, et aastatel 2005–2008 oli ligikaudu poole võrra enam neid lapsi, kes ei saanud reisida, kui neid, kelle peredel ei olnud raha ootamatuteks kuludeks. Aastatel 2010–2013 oli võimaluse puudumine nädalaseks puhkuseks ja raha puudumine ettenägematuteks kulutusteks saanud materiaalset ilmajäetust kogevate laste peredes ühesuguse osatähtsuse. Aastaks 2017 on ilmnenud selge trend, et pered eelistavad pigem reisida kui hoida vaba raha ettenägematuteks kulutusteks.

Lastega leibkondade hulk, kus napib raha ettenägematuteks kuludeks, oli 2017. aastaks võrreldes 2005. aastaga suurenenud (vastavalt 35,3%-lt 36,7%-le), samal ajal kui nende laste arv materiaalse ilmajäetusega leibkondades, kes ei saanud võimaldada endale kord aastas nädalast puhkust kodust eemal, vähenes 65,1%-lt 2005. aastal 24,9%-le 2017. aastal.

Lõpetuseks ja lohutuseks mõttetera tundmatult: „Elu Maa peal on kallis, kuid see sisaldab ka iga-aastase tasuta reisi ümber Päikese.“

 

 

Anu Õmblus, Statistikaameti analüütik

 

Metoodika

Laste materiaalse ilmajäetuse näitajad põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast.

Materiaalse ilmajäetuse määr – nende isikute osatähtsus, kes ei saa endale lubada vähemalt kolme komponenti järgmistest:

1) üüri- ja kommunaalkulude tasumine;
2) kodu piisavalt soojana hoidmine;
3) ettenägematud kulutused;
4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömine;
5) nädalane puhkus kodust eemal;
6) auto;
7) pesumasin;
8) värviteler;
9) telefon.

Materiaalse ilmajäetuse korral näitab aasta uuringuaastat.

Lapsevanemaks olemine mõjutab rohkem naiste tööhõivet

Statistikaameti andmetel on lasteta meeste ja naiste tööhõive määr Eestis samaväärne. Lapsevanemaks olemine aga vähendab naiste tööhõivet ja suurendab meeste oma. Enim mõjutab naiste tööhõivet lapse vanus: väikeste lastega naiste tööhõive määr on madalam. Meeste tööhõivet laste vanus oluliselt ei mõjuta.

Töö- ja pereelu ühitamisega puudub kokku suurem osa inimestest. Kui tasakaal on paigast ära, tekib töö- ja pereelu konflikt ehk töökohustuste täitmist häirib pereelu või vastupidi. Praxise juhtivanalüütik Marre Karu on leidnud, et sagedamini räägitakse töö- ja pereelu konfliktist naiste puhul, sest eeldatakse, et neid mõjutab see enam laste saamise ja nende eest hoolitsemise tõttu. Kasutades Eurostati 2017. aasta andmeid 20–49-aastaste meeste ja naiste kohta, annab Statistikaamet ülevaate, kuidas mõjutab laste arv ja vanus tööhõives osalemist.

Lapsevanemaks olemine vähendab naiste tööhõivet

Naiste tööhõive määr langeb lapsevanemaks olemisega, kuid meestel see hoopis tõuseb. Näiteks ilma lasteta meeste ja naiste tööhõive määr on Eestis sama kõrge (86%). Euroopa Liidus on kõnealused näitajad veidi madalamad, kuid siiski ei erine oluliselt: meestel 80% ja naistel 77%. Ühe lapsega naiste tööhõive on Eestis küll kõrgem kui mujal Euroopa Liidus, kuid võrreldes ilma lasteta naistega langes hõive määr Eestis rohkem kui Euroopa Liidus üldiselt: vastavalt 9 ja 4 protsendi võrra. Tööhõive määr oli mõnevõrra veel madalam kahe lapsega naistel. Kolme ja enamat last kasvatavatel naistel oli see Eestis 64% ning kogu Euroopa Liidus 57%. Kolme ja enamat last kasvatavate naiste tööhõive määr oli kõige madalam Bulgaarias (36%) ja kõige kõrgem Taanis (82%) ning Rootsis (81%).

Kuidas aga mõjutab lapsevanemaks olemine meeste tööhõivet? Olenemata laste arvust püsib see Eestis 93% juures. Ka Euroopa Liidus tõusis ühe lapsega meeste hulgas tööhõive määr 8 ja kahe lapsega 11 protsendi võrra võrreldes ilma lasteta meestega. Kolme või enama lapsega meeste hõive määr aga langes veidi, olles 86%. Kolme ja enamat last kasvatavate meeste seas oli tööhõive määr kõige madalam Bulgaarias (63%) ja kõige kõrgem Maltal (96%).

Väikelaste emad palgatööle ei jõua

Peale laste arvu mõjutab tööhõivet ka laste vanus, kuid samuti pigem naistel. Mitut last kasvatavate meeste ja naiste puhul on arvesse võetud kõige noorema lapse vanus. Alla kuueaastaste lastega naiste hulgas oli Eestis hõive määr 56%, millega oli Eesti Euroopa Liidus tagantpoolt kuuendal kohal. Liikmesriikides on alla 6-aastaste lastega naiste tööhõive määr veidi kõrgem kui Eestis, olles 63%. Kõige madalam oli hõive määr Ungaris (42%) ja kõige kõrgem Rootsis (82%). Juba märgatavalt kõrgem oli Eestis 6–11-aastaste lastega naiste tööhõive määr (87%), ühtlasi oli Eesti ka üks kõrgema naiste tööhõivega riike Euroopa Liidus.

Euroopa Liidu üldine tööhõive määr oli 75%. Kõige madalam oli 6–11-aastaste lastega naiste tööhõive Itaalias ja Kreekas, kus see oli 59%.

Vanemate kui 12-aastaste lastega naiste tööhõive oli Eestis 91% ning selle tulemusega oli Eesti endiselt Euroopa Liidus kõrgeimal kohal, samal ajal kui üldine tööhõivemäär Euroopa Liidus jäi samale tasemele nagu 6–11-aastast last kasvatavatel naistel.

Laste vanus meeste tööhõivet oluliselt ei mõjuta

Laste vanuse mõju meeste tööhõivele on oluliselt väiksem ja pigem vastassuunaline võrreldes laste vanuse mõjuga naiste tööhõivele. Alla 6-aastast last kasvatavate meeste tööhõive on Eestis 93% ja Euroopa Liidus 91%. Liikmesriikidest kõige madalam meeste tööhõive on Bulgaarias (84%) ja kõige kõrgem Tšehhis (97%). Olukord on sama ka 6–11-aastaseid lapsi kasvatavate meeste seas.

Vanemate kui 12-aastaste lastega meeste hõive osatähtsus natuke langeb, olles Eestis 91% ja Euroopa Liidus 85%. Vanemate kui 12-aastaste lastega meeste tööhõive on kõige madalam Itaalias (73%) ja Hispaanias (74%) ning endiselt kõrgeim Tšehhis (96%). Seega väheneb koos lapse vanusega meeste tööhõive Eestis vähem kui üldiselt Euroopa Liidus.

Eesti meeste ja naiste tööhõivet võrreldes selgub, et naiste tööhõivet mõjutavad just väikelapsed ning üldiselt on laste vanus olulisem mõjutaja kui laste arv. Olenemata laste arvust oli hõive kõige madalam naiste hulgas, kellel olid alla 6-aastased lapsed. Kui laps on vanuserühmas 6–11 aastat, on naiste tööhõive taas kõrge ning vanemate kui 12-aastaste lastega meeste ja naiste tööhõive on samaväärne.

Emaduse karistus vs. isaduse boonus

Miks lapsevanemaks olemine üldiselt vähendab naiste tööhõivet, kuid suurendab seda meestel? Kõnealust nähtust on USA teadlane Michelle J. Buding selgitanud kui emaduse karistust (motherhood penalty) ja isaduse boonust (fatherhood bonus). Nimelt on naiste jaoks lapse saamine tööhõive seisukohast halb otsus, sest emasid palgatakse vähem tõenäoliselt väga head pädevust nõudvatele kohtadele ning neile makstakse vähem kui sarnaste oskustega meeskolleegidele. Samal ajal nähakse meeste puhul lapsevanemaks olemist kui boonust: neid palgatakse tõenäolisemalt, samuti saavad nad kõrgemat palka kui nende ilma lasteta sookaaslased.

Tööandjad peavad isasid stabiilsemateks ja suurema pühendumusega töötajateks, aga emasid nähakse rohkem perele keskenduvana ja usutakse, et lapsevanemaks olek võib segada nende tööd. Ema või isa roll ei muuda seda, kuidas inimene töötab, vaid muudab tööandja ootusi töötajale. Tegemist on traditsiooniliste soorollidega seotud hoiakuga, mis kujutab mehi kui pere ülalpidajaid ja naisi kui hoolitsuse pakkujaid.

USA teadlased Julia B. Bear ja Peter Glick selgitavad kõnealust nähtust mõistetega „pere ülalpidaja boonus“ (breadwinner bonus) ja „hoolitsuse pakkuja karistus“ (caregiver penalty). Nimelt leidsid nad, et pere ülalpidaja boonus võib tegelikult kehtida nii isadele kui ka emadele, kuid hoolitsuse pakkuja karistus on seotud ainult emadega. Kui töökeskkonnas on teadvustatud ema roll pere peamise ülalpidajana, siis pakutakse ka talle kõrgemat palka ja vastutusrikkamaid ametikohti võrreldes emadega, keda peetakse hoolitsuse pakkujateks.

Seega, kui pere ülalpidaja roll ei pruugigi nii tugevalt olla seotud sooga, siis hoolitsuse pakkujaks olemine on karistuseks ainult naistele, mitte meestele. Uurijad on leidnud, et stereotüüpide alusel arvatakse, et mehed (võrreldes naistega) kulutavad hoolitsuse pakkujatena pere eest hoolitsemisele vähem aega, jättes endale seega rohkem aega töökohustustega tegelemiseks.

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

Kohalike omavalitsuste ettevõtlusaktiivsus raugemise teel

Avaliku sektori peamine ülesanne on kindlustada rahvuslik julgeolek ja sotsiaalne heaolu. Siiski on avalik sektor üsna aktiivne ka majanduses, seega on oluline põgusalt analüüsida tegevust sellel suunal.

Eestis on avalik sektor tähtis. Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal kõigist hõivatud 658 600 isikust avalikus sektoris rakendatud 155 300 inimest ehk 23,6%. Avaliku sektori panus Eesti majandusruumis loodavasse lisandväärtusesse oli 2016. aastal 16,5%. Avalikus sektoris tehti 2016. aastal 244 miljonit töötundi, mis on 21% Eesti majandusruumis nimetatud aastal tehtud 1159 miljonist töötunnist.

Aastal 2000 kuulus kohalikele omavalitsustele 279 ettevõtet, 2016. aastal oli see näitaja 197. Sellel sajandil on seega kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv vähenenud ligikaudu 30%. Riigi omanduses oli 2000. aastal 73 ettevõtet, aastal 2016 oli neid 70. Riigi majandusüksuste arv on aasta-aastalt pisut muutunud, kuid üldjoontes oleme samas kohas, kus olime sajandi alguses. See tähendab, et kohalikud omavalitsused on majandustegevusest veidi taandunud, riik aga mitte.

Aktiivsus on suurem veemajanduse ja sotsiaalelu valdkondades

Kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv väheneb, kuid protsesside hindamiseks on oluline teada, kas vallad ja linnad taanduvad kõigilt ettevõtlusaladelt proportsionaalselt või mõnelt alalt rohkem kui teistelt ning kas on valdkondi, kus aktiivsus hoopis suureneb. Nõnda on võimalik teha järeldusi, kas kohalikud omavalitsused loobuvad ettevõtlusest põhimõtteliselt või on ettevõtete arvu vähenemise põhjus üksnes tegevusstruktuuri muutus.

Kohalikud omavalitsused on tagasi tõmbunud enamikust ettevõtlusega seotud tegevusvaldkondadest, see tähendab majandustegevusest neile kuuluvate ettevõtete kaudu. Märgatavalt on vähenenud kohalikele omavalitsustele kuuluvate elektri ja gaasi tootmise alal tegutsevate ettevõtete arv.

Kasvu on näha ainult vee ja kanalisatsiooni ning tervise- ja sotsiaalvaldkonnas. Need on elualad, kus on toimunud areng meie üha suurema lõimumise tõttu Euroopa Liiduga. Just sealt on saadud palju rahalist tuge vee- ja kanalisatsioonivõrkude väljaarendamiseks ning sotsiaal- ja tervisevaldkonna kooskõlla viimiseks Euroopa Liidu tavade ning arusaamadega. Niisuguse Euroopa-suunalise arengu juures aga on keskne eelkõige avaliku sektori tegevus, mis tingibki kohalike omavalitsuste aktiivsuse kasvu neis valdkondades.

Kohalike omavalitsuste taandumine on ühiskonna küpsuse märk

Oluline on vaadelda ka seda, kui palju kohalikel omavalitsustel maakondades ettevõtteid on ja milline on olnud ettevõtete arvu muutus viimasel kümnendil.

Aastal 2016 paiknes enim kohalikele omavalitsustele kuuluvaid ettevõtteid Harju maakonnas. Järgnesid Ida-Viru ja Pärnu maakond, neile omakorda Lääne-Viru ja Tartu maakond. Enamikus maakondades on viimase kümnendi jooksul kohalikele omavalitsustele kuuluvate ettevõtete arv vähenenud, samaks on see jäänud kolmes maakonnas ja kasv toimunud ainult Võru maakonnas.

Kohalike omavalitsuste roll ettevõtete omamisel ja sedakaudu majanduses osalemisel näitab selgelt taandumise märke. Vallad ja linnad pühenduvad üha rohkem põhitegevusele ja üha vähem löövad ettevõtluse kaudu kaasa kogukondade arendamisel. See tundub olevat püsiv suundumus ja ka ühiskondliku küpsuse märk: olulised majandusfunktsioonid ei jää valdade või linnade eemaldudes täitmata, need võtab üle erasektor, mis järelikult suudab neid ka nõutaval tasemel täita.

 

Avalik sektor – avaliku sektori asutusi saab jagada omaniku liigi alusel kas riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvateks asutusteks. Kui riigi kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „riik“. Kui kohaliku omavalitsuse kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „kohalik omavalitsus“.

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivanalüütik