Category Archives: rahvastikustatistika

Kõrgemalt haritud naised. Kõikjal Eestis.

Igas linnas ja vallas on kõrghariduse või keskeriharidusega naisi suhteliselt rohkem kui sama haridustasemega mehi. Absoluutarvudes on vaid Vormsi vallas kõrgharidusega mehi rohkem kui kõrgharidusega naisi.

Rahvastik jagatakse haridustasemete järgi kolmeks: inimesed, kellel on põhiharidus või sellest madalam haridus; inimesed, kellel on keskharidus või kutseharidus keskhariduse baasil ning inimesed, kellel on kõrgharidus või keskeriharidus keskhariduse baasil. 1. jaanuaril 2018 oli Eestis 1 104 000 vähemalt 15-aastast elanikku, kellest viiendikul oli põhiharidus või sellest madalam haridus, 45% keskharidus ja 35% kõrgharidus. 1% inimeste haridustase polnud teada.

Milline oleks ideaalne elanike jagunemine haridustaseme järgi pole üheselt selge, aga levinud on arusaam, et kõrgharidusega inimeste suurem osatähtsus on positiivne ning põhihariduse või madalama haridustasemega inimeste suurem osatähtsus negatiivne.

Kõrgharidusega inimeste osatähtsus Eesti omavalitsusüksustes

Kõrgharidusega inimeste osatähtsus vähemalt 15-aastaste elanike hulgas on üle 50% Viimsi ja Ruhnu vallas. Omavalitsusüksusi, kus kõrgharidusega inimeste osatähtsus on veel üle 40%, on Eestis viis: Harku, Rae ja Kiili vald ning Tallinna ja Tartu linn. Omavalitsusüksusi, kus kõrgharidusega inimesi on alla viiendiku, on neli: Põhja-Pärnumaa, Lääneranna, Antsla ja Järva vald.

Haridus_kokku

Märkimisväärne on kõrghariduse osatähtsus meeste ja naiste võrdluses. Kõrgharidust omas Eestis eelmisel aastal 145 000 meest (umbes 30% vähemalt 15-aastaste meestest) ja 237 000 naist (40% vähemalt 15-aastaste naistest).

Vaadates kõrgharidusega inimeste osatähtsuse soolist erinevust omavalitsusüksustes, näeme, et igas linnas ja vallas on kõrgharidusega naisi suhteliselt rohkem kui kõrgharidusega mehi. Kõrgharidusega naiste ülekaal, pole rahvastikustatistikaga veidigi kursis olevale inimesele kindlasti üllatus. Üllatuseks võib olla, et nii on lausa kõigis Eesti omavalitsusüksustes.

Kõrgharidusega naisi oli suhteliselt kõige rohkem Ruhnu, Viimsi, Rae, Harku ja Kiili vallas (50-60%). Kõige vähem Põhja-Pärnumaa, Lääneranna ja Järva vallas (23-24%).

Haridus_N

Suhteliselt oli kõrgharidusega mehi kõige rohkem Viimsi, Ruhnu, Harku ja Rae vallas ning Tallinnas (37-45%). Kõige vähem Põhja-Pärnumaa, Antsla ja Lääneranna vallas (15-16%).Haridus_M

Kui vaadata absoluutarve, leiame siiski ühe omavalitsusüksuse, kus kõrgharidusega meeste arv ületab naiste oma – Vormsi vald, kus on 75 kõrgharidusega meest ja 54 kõrgharidusega naist.

Kõrgharidusega naiste ja meeste osatähtsuse erinevused on suurimad Ruhnu, Kiili, Jõhvi, Rae ja Saku vallas. Väikseimad Rõuge, Muhu, Vormsi ja Kanepi vallas.

Kui vaatame kõrgharidusega inimeste osatähtsust Eesti omavalitsusüksuste kaardil, siis näeme, et suurema osatähtsusega piirkonnad moodustuvad Tallinna ja Tartu linna ümbruses. Positiivselt saab esile tuua ka Narva ümbruse. Piirkondade paiknemises ei esine muud erinevust, kui et naiste kaardil on positiivsemad piirkonnad suuremad.

Täpsemad andmed Statistikaameti andmebaasi rahvastiku valdkonna tabelist RV0232U

Mihkel Servinski
Rohkem infot: Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski

 

Eestis on kasvanud emakeelte mitmekesisus

Eesti elanikud räägivad enam kui 200 emakeelt ja õpivad käesoleval õppeaastal üldhariduskoolides 14 erinevat võõrkeelt. Levinumad emakeeled on eesti ja vene keel ning võõrkeelena inglise keel.

Seisuga 1. jaanuar 2018 rääkisid Eesti elanikud kokku 211 emakeelt. Kui see jaotuks rahvastikule ühtlaselt, oleks iga keele rääkijaid üle 6200. Tegelikult on ligi 900 000 inimese emakeel eesti keel. Peale kõige enam levinud eesti ja vene keele räägib 2,3% eestimaalastest emakeelena teisigi keeli. Suuruselt järgmise kõnelejate arvuga on ukraina, soome, inglise, läti ja valgevene keel. Ülejäänud 1% rahvastikust räägib 204 erinevat emakeelt. Nende hulgas on üle 1000 kõnelejaga saksa ja leedu keel, kuid 204 erinevast keelest pooli peab oma emakeeleks vaid alla viie inimese.

Erinevate emakeelte kõnelejate arv on viimastel aastatel tublisti suurenenud. Veel 2011. aasta rahvaloenduse ajal oli neid veerandi võrra vähem, kuid arvestades Eestisse rändajate arvu suurenemist ja rändetagamaade mitmekesistumist, on see igati ootuspärane.

Ootuspärane on ka see, et kõige rohkem emakeeli räägitakse Harju (180) ja Tartu (120) maakonnas. Suurem on nende arv ka Ida-Viru maakonnas (80), mis oli nõukogude ajal oluline sisserändepiirkond. Kõige vähem on erineva emakeelega inimesi Hiiumaal (20), siiski on seal erinevaid emakeeli ühe elaniku kohta kõige rohkem. Enamikus maakondades räägib eesti keelt emakeelena üle 90% elanikest. Kõige rohkem (üle 96%) eesti emakeelega inimesi elab Hiiu-, Saare- ja Viljandi maakonnas.

EMAKEEL

Maailmapildi avardamiseks ja tööturul konkureerimiseks on tähtis õppida ka võõrkeeli. Rahvaloendused on näidanud, et Eesti elanikud on tublid ja vähe on inimesi, kes oskavad vaid üht keelt.

Eestis õpitakse koolis kohustuslikult vähemalt kaht võõrkeelt. Riikliku õppekava järgi õpitakse eesti õppekeelega koolides A-võõrkeelena inglise, prantsuse, saksa või vene keelt ja vene õppekeelega koolides inglise, prantsuse, saksa või eesti keelt. B-võõrkeelena õpitakse inglise, prantsuse, saksa, vene või mõnd muud võõrkeelt.

Eesti üldhariduskoolides on 2018/2019. õppeaastal kõige populaarsem A-võõrkeel inglise keel, mida õpib kokku üle 123 000 ehk 82% kõigist õpilastest. Populaarsuselt järgmine on vene keel, mida õpib 43%. Kolmandal kohal on saksa keel, mida õpib 8% kõigist õpilastest. Nii prantsuse kui ka mõne muu võõrkeele õppijaid on ligi 3%.

A-võõrkeele õpet alustatakse juba esimeses kooliastmes ehk esimeses kuni kolmandas klassis. Neid lapsi, kes hakkasid inglise keelt õppima esimeses klassis, on kõigist kooliteed alustanud õpilastest 10%. Teises klassis õpib inglise keelt ligi 40% ja kolmandas umbes 90%.

Võõrkeele õppijate osatähtsus 1-3. klassis (002)

Teises kooliastmes ehk neljandas kuni kuuendas klassis õpivad inglise keelt peaaegu kõik ja vene keelt 27% õpilastest. Saksa ja prantsuse keele õppijaid on vastavalt 5% ja 2%. Kolmandas kooliastmes ehk seitsmendas kuni üheksandas klassis õpivad inglise keelt samuti peaaegu kõik, kuid vene keele õppijaid on juba tunduvalt rohkem: 64%. Saksa keele õppijaid on 10% ja prantsuse keele õppijaid 3%.

Gümnaasiumis on väga vähe õpilasi, kes ei õpi inglise keelt. Vene keelt õpivad 66%, saksa keelt 22% ja prantsuse keelt alla 10% õpilastest. Mõnd muud võõrkeelt õpib gümnaasiumis 12% õpilastest.

Võõrkeele õppijate osatähtsus kooliastmete lõikes (002)

Viimase kümne aasta jooksul ei ole inglise, vene ja prantsuse keele õppijate osatähtsus eriti muutunud. Vähenenud on saksa keele õppijate osatähtsus kolmandas kooliastmes ja gümnaasiumis ning suurenenud mõne muu võõrkeele õppijate osatähtsus. Gümnaasiumis on võimalik õppida ka kolmandat võõrkeelt, kuid viimastel aastatel on nende osatähtsus langenud. Käesoleval õppeaastal õppis kolmandat keelt 23% õpilastest.

Metoodika

Emakeeleks märgitakse keel, mis on omandatud varases lapsepõlves esimese keelena ja mida isik üldjuhul kõige paremini oskab. Isiku emakeel ei pea kokku langema tema rahvusega. Väikelaste emakeele otsustavad vanemad. Kui vanematel on raskusi lapse emakeele üle otsustamisel, märgitakse keel, mida leibkonnas tavaliselt kõneldakse.

Kadri RaidStatistikaameti juhtivanalüütik Kadri Raid

Alis TammurRohkem infot: Statistikaameti juhtivanalüütik Alis Tammur

Naised meesteta pole midagi, mehed naisteta pole sedagi

Läheneva naistepäeva eel tegi Statistikaamet ülevaate, kui suur on naiste osatähtsus Eesti asustusüksustes. 2018. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis nii küla, kus elasid ainult naised kui ka külasid, kus elasid ainult mehed.

1. jaanuar 2018 aasta seisuga elas Eestis 698 049 naist, moodustades 53% Eesti elanikkonnast. Naiste ja meeste osatähtsus oli enam-vähem võrdne ca 80% Eesti asustusüksustes.

kaart

Kõige rohkem asustusüksusi, kus naiste osatähtsus oli vähemalt 60% asus Võru (60) ning järgmisena Saare maakonnas (25). Kõige vähem aga Valga (3) ja Põlva (5) maakonnas.

Ainus „naisteküla“ Eestis oli Villa küla Rõuge vallas, kus elas seitse naist ja mitte ühtegi meest. Selliseid asulaid, kus naiste osatähtsus jäi vahemikku 80-86% oli lisaks veel seitse – Iruste, Hiievälja ning Tagamõisa külad Saaremaa vallas; Horma ja Mäessaare külad Võru vallas; Hiietse küla Märjamaa vallas ning Muduri küla Rõuge vallas. Tegemist on samas väga väikeste küladega, kus elanike arv jäi alla kümne. Asulaid, kus naiste osatähtsus jäi vahemikku 60-80% oli kokku 201.

Naiste osatähtsus oli alla 40% 746 asustusüksuses. Enim oli meesterikkamaid asulaid taaskord Võru (144) ja Saare (105) maakonnas. Kõige vähem aga Valga (14) ja Põlva (17) maakonnas.

Külasid ilma ühegi naiseta oli suisa kümme – Hilana, Kiislova ja Seretsüvä külad Setomaa vallas; Altküla Põhja-Pärnumaa vallas; Imatu küla Alutaguse vallas; Kugalepa küla Saaremaa vallas; Kõera küla Lääneranna vallas; Savioja küla Võru vallas; Savimäe küla Rõuge vallas ning Sigala küla Hiiumaa vallas. Meesterohked olid lisaks 33 küla, kus naiste osatähtsus moodustas vähem kui viiendiku. Rahvaarv kõigis neis oli alla 20 inimese.

Vaadates üldist pilti elanike paiknemisest, siis oli pelgalt naiste- või meesterohkeid asustusüksusi vähe. Üldisest pildist eristusid enim kaks Eestimaa piiriäärset maakonda – Võru ja Saare. Rohkem oli neid külasid, kus elavad üksnes mehed ning külasid ainult naissoost elanikega oli 2018. aasta 1. jaanuari seisuga vaid üks.

Täpsemat ülevaadet naiste ja meeste osatähtsusest Eestimaa eri paigus näed kaardirakendusest 
Helerin_Äär
Rohkem infot

Statistikaameti spetsialist Helerin Äär

Metoodika

*Analüüsis on kasutatud Eesti elanike nimistut seisuga 1.01.2018 ning rahvastikuregistris registreeritud elukohti. Analüüsi ei ole kaasatud kolme või vähema elanikuga asulaid, kuna tegemist on konfidentsiaalsete andmetega.

*1. jaanuar 2018 seisuga oli Eestis 4708 asustusüksust. Asustusüksused on linnad, linnaosad, külad, alevid ja alevikud.

 

 

Uue kodu rajamisel eelistatakse Harju maakonna linnalisi piirkondi

Kümnest eluruumist seitse said Ehitisregistri andmetel 2018. aastal kasutusloa Harju maakonna linnalises või väikelinnalises asustuspiirkonnas.

Eestis lubati eelmisel aastal kasutusse 6472 uut eluruumi. Kaks kolmandikku (66%) eluruumidest valmis linnalises, ligi viiendik (19%) väikelinnalises ja 15% maalises asustuspiirkonnas. Kõige rohkem kasutuslubasid anti eluruumidele Harju maakonna linnalises või väikelinnalises asustuspiirkonnas – 4487. Hiiu ja Valga maakonnas lubati eluruume kasutusse ainult maalises asustuspiirkonnas, kuna Hiiu maakonnas linnaline ja väikelinnaline asustuspiirkond puudub ning Valga maakonnas valmisidki eluruumid ainult maalises asustuspiirkonnas.

elamuehitus

Enamus eluruume valmis korterelamutes, kus said kasutusloa kokku 4217 eluruumi, neist 90% linnalises asustuspiirkonnas. Kõigist korterelamute eluruumidest valmisid 81% Tallinnas või Tartu linnas. Eelmisel aastal valminud korteri keskmine suurus Tallinnas oli 66 m² ja Tartus 54 m².

Üksikelamud said kasutusloa 1436 juhul, neist 632 maalisse, 505 väikelinnalisse ja 299 linnalisse asustuspiirkonda. Kaheksas maakonnas said eelmisel aastal kasutusloa ainult üksikelamud. Kaksik- ja ridaelamutes valmis 819 eluruumi.

Valminud eluruumide kogupind oli 585 000 m². Suuremad eluruumid valmisid 2018. aastal maalises asustuspiirkonnas (keskmine eluruumi pind 124 m²). Eluruumi keskmine suurus väikelinnalises asustuspiirkonnas oli 118 m² ja linnalises asustuspiirkonnas 75 m². Maalises asustuspiirkonnas valmisid kõige suuremad eluruumid Valga maakonnas (174 m²) ning väikseimad Põlva ja Viljandi maakonnas (100 m²). Linnalise asustuspiirkonna suurimad eluruumid Võru maakonnas (187 m²) olid kolm korda suuremad kui väikseimad eluruumid Tartu maakonnas (60 m²). Väikelinnalises asustuspiirkonnas olid suurima keskmisega Põlva maakonna (216 m²) ja väikseima keskmisega Tartu maakonna (102 m²) eluruumid.

Arvestades piirkondade rahvaarvu ehitati kõige rohkem väikelinnalises ja kõige vähem maalises asustuspiirkonnas. Väikelinnalises asustuspiirkonnas valmis elaniku kohta 1,35 m². Elaniku kohta valmis Harju maakonna väikelinnalises asustuspiirkonnas neli korda rohkem ruutmeetreid kui maakonna linnalises asustuspiirkonnas. Tartu maakonnas oli erinevus viiekordne. Väikseima elamuehitusaktiivsusega Ida-Viru ja Järva maakonna maalistes asustuspiirkondades lubati kasutusse 10 000 elaniku kohta vastavalt 1003 ja 527 ruutmeetrit

Andmetabeli kasutusse lubatud eluruumide kohta omavalitsusüksuse ning maakonna ja asustusüksuse tüübi järgi leiad siit

Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist Ülle Valgma 

Marika_Kivilaid
Rohkem infot
Statistikaameti analüütik Marika Kivilaid

2017. aasta haldusreformi järel võttis Statistikaamet kasutusse uue maa- ja linnarahvastiku jaotuse. Uues jaotuses on lisaks linnalisele ja maalisele asustuspiirkonnale välja toodud ka väikelinnaline piirkond. Asustuspiirkonna tüübi määramisel oli aluseks rahvastikutiheduse ruutkaart ja elanike arv tiheda asustusega piirkondades. Vana jaotus, kus linnalise asula moodustasid linn, vallasisene linn, alev ja alev-vald ning maa-asula alevik ja küla, ei vastanud enam reaalsele olukorrale.

Vaata täpsemalt linnalise, väikelinnalise ja maalise asustuspiirkonna tüübi määramise metoodikat – EHAK 2019v1 – Asustuspiirkond (pdf , 662kb)

Veerandsada kilomeetrit sõbralikkust

Statistikaameti andmetel on Eestis kümme maakonda, kus on Sõpruse või Sõbra tee, tänav, puiestee, põik või väljak. Sõpruse või Sõbra on koduseks aadressiks ligi 15 460 Eesti elanikul ning sõbralik teede- ja tänavavõrgustik katab 26,4 kilomeetrit.

Sõbra või Sõpruse teed-tänavad asuvad Harju, Hiiu, Ida-Viru, Järva, Jõgeva, Lääne-Viru, Rapla, Tartu, Valga ja Viljandi maakonnas, kattes kokku 26,4 km. Neist kõige pikem on Sõpruse puiestee Tallinnas – 4,6 km.

2018. aasta 1. jaanuari seisuga elas kõige rohkem inimesi Sõpruse puiesteel – 12 460, neist kõige arvukamalt Tallinnas (11 410) ja Tartus (830). Kokku elab Sõbra/Sõpruse tänaval 15 460 inimest.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sõpruse tänavate elanike keskmine vanus on 44 aastat. Kõige rohkem on nende hulgas 25–29-aastaseid, neist 630 meest ja 620 naist. See on ka nende tänavate elanike kõige arvukam vanuserühm meeste hulgas. Naisi on arvukamalt 75–79-aastaste seas (660). Kõige vanem elanik oli 104-aastane.

Perekonnanime Sõber kannab 224 inimest

Statistikaameti nimede statistika rakendus ütleb, et 2018. aasta 1. jaanuari seisuga on perekonnanimi Sõber 106 mehel ja 118 naisel. Perekonnanime Sõber kandja on keskmiselt 40 aasta vanune. Kõige levinum on perekonnanimi Sõber vanuserühmas 25–29, kus neid on 10 000 elaniku kohta 2,25. Perekonnanimi Sõber on levinuim Rapla maakonnas, kus neid on maakonna 10 000 elaniku kohta 5,62.

Head sõbrapäeva!

 

 

Ülle Valgma, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

Millisesse perre sünnivad lapsed?

Kogu Euroopa, sh Eesti ees on mitu demograafilist proovikivi – rahvastik vananeb, tööealise elanikkonna hulk väheneb ja lapsi sünnib vähe. Üks vahend nendega toime tulemiseks on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada ning väärikalt vananeda, kindlustades, et Eesti rahvast saab suurenev rahvas.[1] Nende eesmärkide saavutamiseks on vaja kindlaks teha, millistesse peredesse sünnib rohkem lapsi.

Käesolevas blogiloos anname ülevaate, kuidas mõjutab lapsesaamist perepoliitika, peres juba kasvavate laste sugu ning millised on laste saamist soodustavad ja pärssivad tegurid.

Perepoliitika mõju laste vanusevahele

Eestis võeti 2003. aasta detsembris vastu vanemahüvitise seadus, millega soositakse laste järjestikuseid sünde. Kui järgmine laps sünnib alla kahe ja poole aastase vahega, siis määratakse hüvitis varasemate tulude alusel, juhul kui need olid suuremad. Seaduse tingimus avaldab suurt mõju järgmise lapse planeerimisele. Enne seaduse vastuvõtmist polnud laste vanusevahedes kuudes niivõrd suurt erinevust. Pärast vanemahüvitise seaduse vastuvõtmist planeeritakse sageli järgmise lapse sünd enne noorema lapse kahe ja poole aastaseks saamist. Seega, kui peres juba on väike laps, planeeritakse järgmise lapse sünd sageli alla 30-kuuse vanusevahega.

10_blogi

Laste soo mõju pereplaneerimisele

Kui peres on juba kaks last, siis kolmanda ja järgmis(t)e saamise tõenäosust võib mõjutada ka kahe esimese lapse sugu. Varasemates uuringutes on leitud, et paaril on suurem tõenäosus saada kolmas laps, kui kaks esimest on samast soost. Et saada ülevaadet, kas niisugune seaduspärasus võiks kehtida ka Eestis, on vaadeldud naisi, kelle sünniaasta on 1965 või hiljem ja kelle kaks esimest last on kas poiss-poiss, tüdruk-tüdruk, poiss-tüdruk või tüdruk-poiss. Kuna poisse sünnib pisut rohkem, siis ootuspäraselt on enam kahe pojaga peresid ja kahe tütrega peresid on keskmiselt vähem. Kaks erinevast soost esimest last on kokku 49,5%-l naistest.

Järgnevalt vaatame, kui tõenäoline on, et need neli erineva laste kombinatsiooniga peret saavad veel vähemalt ühe lapse. Ilmnes, et kahe samast soost lapsega peredesse sünnib natuke suurema tõenäosusega kolmas laps kui nendesse peredesse, kus juba on eri soost lapsed. Peredesse, kus on nii poeg kui ka tütar, sünnib kolmas laps veel umbes 29,4%-l juhtudest. Peredes, kus on juba kaks tütart, sünnib kolmas laps 33,1%-l ja kõige suurem tõenäosus kolmanda lapse sünniks on kahe pojaga peredes – 34%. Pelgalt statistika põhjal ei saa aga väita, et samast soost laste vanemad on saanud veel lapsi, sest soovisid ka teisest soost last. Tegemist võib olla lihtsalt sooviga saada kolmas laps, sõltumata soost. Igatahes on võimalus saada ka kolmanda lapsena poeg või tütar üsna võrdne. Poisse saadakse vaid 1‒2% suurema tõenäosusega – 100 tüdruku kohta 106 poissi. Tõenäosus saada teisest soost laps väheneb pisut, kui eelnevalt on juba kolm samast soost last, kuid jääb ikkagi üle 45%, mis sisuliselt ei ole märgatav vähenemine. Seega on võimalus saada erinevast soost lapsi alati enam-vähem võrdne.

12

Laste saamist soodustavad ja pärssivad tegurid

Logistilise regressioonanalüüsi abil vaatasime, millised tegurid soodustavad või pärsivad lapsesaamise tõenäosust. Mudelisse kaasati 2016. aasta 1. jaanuari seisuga Eestis elanud aktiivses sünnituseas (20‒44-aastased) naised. Neid oli kokku 218 000 ja neist 12% said järgneva kahe aasta jooksul lapse. Regressioonanalüüsi tulemused näitavad, et tõenäosust saada laps järgmise kahe aasta jooksul suurendab naise jaoks abielu, eluasemelaenu olemasolu ja kinnisvara omamine. See näitab, et lapse saamist soodustab teatav stabiilsus- ja kindlustunne. Samuti leidis kinnitust, et tõenäosus saada perelisa on suurem juhul, kui pere noorim laps on alla kahe ja poole aasta vana. Peale selle suurendab tõenäosust saada laps järgmise kahe aasta jooksul lahutus. Seda seletab asjaolu, et minnakse lahku, aga laps saadakse juba järgmise partneriga. Järgmise lapse saamise tõenäosust vähendab esimese lapse kõrgem vanus ‒ mida vanem on noorim laps, seda vähem tõenäoliselt sünnib järgmine. Samuti väheneb lapsesaamise tõenäosus koos naise vanusega.

Lähemalt loe sündimusest  Eesti Statistika Kvartalikirjast 4/2018. Artikkel annab ülevaate, kuidas mõjutab laste saamist rahvus, haridus, sissetulek, peres juba kasvavate laste sugu, perepoliitika, piirkondlikud erisused, kooseluvorm ning laste saamist soodustavad ja pärssivad tegurid.

Käesolev artikkel valmis andmekaeve projekti raames. Andmekaeve teenus võimaldab otsida vastuseid ühiskondlikul tasandil aktuaalsetele teemadele, tuginedes riikliku andmekaeve võimekusele.

[1] Laste ja perede arengukava 2012-2020.

Kadri RaidKadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

Alis TammurAlis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

Kas pai või tukast sugeda?

„…Kes see mõistis, aru sai, sellele ta tegi pai…“ kõlab vana laulusalm. Tänane haridus ei eelda pelgalt enam soravat lugemisoskust ja luuletuse peast esitamist, vaid ka ise vajalike materjalide leidmist ja seda sageli just digimaailmast. Järjest laieneb ka õppijate vanusegrupp, ehk õppima võib asuda ükskõik mis eas.

Üleilmne säästva arengu eesmärk „Tagada kõigile kaasav, õiglane ja kvaliteetne haridus ning elukestva õppe võimalused[1]“ on Eestis seotud hariduse eri vormide arendamise ja elanikkonna erinevate gruppide osalemise tõhustamisega haridussüsteemis.

Haridusvaldkonna üleilmse eesmärgi suunal pigem jõulise edasiliikumise eest võime endale teha pika pai. Loorberitele puhkama ei tasu aga jääda ning hariduse kvaliteedi parandamise ja õpingute jätkamist takistavate tegurite vähendamisega peab tegelema pidevalt. Innovatsioon ja haridus on Eesti   jätkusuutlikkuse baaskapital. Kitsamas mõttes on haridus meie konkurentsivõime alus, laiemas mõttes pakub ilmselt just teadus välja lahendusi üleilmsete keeruliste probleemide lahendamiseks.

Tipptasemel teadmiste ja oskustega õpilaste osatähtsus on alates 2012. aastast Eestis pidevalt suurenenud ning rahvusvahelises võrdluses oleme Euroopa Liidu riikide paremiku hulgas.

Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on Eesti haridustemaatika näitajad heas seisus. Näiteks  kõrgharidusega 30–34-aastaste elanike osatähtsuse näitaja poolest on Eesti ELi esikümnes. Riigisiseselt suureneb näitaja aasta-aastalt – kui aastal 2000 oli näitaja 30,4%, siis 2017. aastal koguni 48,4%.

EL esikümnes on Eesti ka oma elanike digioskuste poolest. 2017. aasta andmete kohaselt oli Eestis 60 protsenti 16–74-aastastest elanikest vähemalt algtasemel digioskustega. Neist 35%-l on digioskused vähemalt kesktasemel. Sugude lõikes digioskused eriti ei erine, küll on märgatav erinevus eagruppide vahel – kõige edukamalt saavad digimaailmas hakkama noored ja kõige vähem eakad. Õnneks on aastate lõikes vanusegruppide-vaheline digilõhe siiski järjest vähenenud.

Erialaste ja digioskuste arendamise kõrval tegelevad Eesti inimesed järjest rohkem ka oma huvide ja hobidega ning lisaks lastele ja noortele osalevad huvihariduses üha enam ka täiskasvanud, sealhulgas suureneb just meeste osakaal.

Hea meel on ka näha, et Eesti inimesed ei piirdu vaid ühe omandatud haridusega ning kasutavad üha enam elukestva õppe võimalusi. Kui 2000. aastal kasutas võimalusi 6,3%, siis 2017. aastal juba 17,1% 25–64-aastastest elanikest. Järjest enam täiendatakse end ka juba õpitud erialaga seotud koolitustel ning omandatakse täiesti uusi erialasid.

„Tukast sugeda“ saame vaid õpinguid mittejätkavate madala haridustasemega noorte näitaja poolest. Seejuures on läbi aastate olnud õpinguid mittejätkavate noorte meeste osatähtsus suurem kui nende naissoost eakaaslastel. Kuigi madala haridustasemega noorte näitaja väärtus on EL keskmisest isegi pisut suurem, on see alatest aastast 2000. aastast olnud õnneks kahanev.

190103_haridus_kassiga-01

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda veebikogumikus, veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

[1] ÜRO tegevuskava 20301 seab eesmärgi tagada tasuta, õiglane ning kvaliteetne alg- ja keskharidus kõigile. Enne kooli on vaja arendada väikelapsi, et nad oleksid valmis algharidust omandama. Suurendada tuleb noorukite ja täiskasvanute arvu, kellel on tehnilised ning kutseoskused tööhõives osalemiseks. Tuleb jõuda selleni, et kõigil õppuritel on säästva arengu toetamiseks teadmised ja oskused. Tähtis on jõuda jätkusuutliku eluviisini, väärtustada soolist võrdõiguslikkust, rahu ja vägivallatut kultuuri, maailmakodanikuks olemist ning kultuurilist mitmekesisust. Õppeasutused peavad looma soodsa õpikeskkonna, olema lapsesõbralikud ja arvestama puuetega inimeste vajadusi. Arenenud riike kutsutakse üles panustama arenguriikide kutseharidusse, info- ja sidetehnoloogiasse, tehnilistesse ja insenerihariduse programmidesse ning õpetajakoolitustesse.

Eneli NiinepuuEneli Niinepuu, ekspert

Kaia OrasKaia Oras, juhtivanalüütik