Category Archives: rahvastikustatistika

EV100: Eestimaalased elavad üha sagedamini üksikult

Statistikaamet annab ülevaate sellest, millised muutused on aset leidnud leibkondade suuruses ja koosseisus 1934. ja 2011. aasta rahvaloenduse võrdluses. Üldjoontes võib öelda, et inimesed elavad üha rohkem üksikult ja leibkonnad on jäänud väiksemaks. Vähem on ka abielul põhinevaid leibkondi ja rohkem üksikvanemaid. See tähendab, et eestimaalased, eriti just naised, on muutunud 80 aastaga üksikumaks.

Üheks leibkonnaks loetakse ühisel aadressil elavad isikuid, keda seob ühine kodune majapidamine (ühine eelarve ja toit). 1934. aastal oli Eestis kokku ligi 346 000 leibkonda, nende hulgas oli üksikult elavaid 22%. Aastal 2011 oli leibkondade arv ligi 600 000, nende hulgas oli üksi elavaid 40%. Keskmine leibkonna suurus oli 1934. aastal ligi neli inimest ja kõige rohkem inimesi elas neljaliikmelistes leibkondades (20%). 2011. aastal oli keskmine leibkonna suurus veidi üle kahe inimese ja kõige rohkem inimesi elas kaheliikmelistes leibkondades (27%). Seega on 80 aasta jooksul peale üksikult elavate inimeste hulga suurenemise vähenenud ka leibkondade suurus.

Paratamatult tekib küsimus, kes on need üksikud, kes moodustavad märkimisväärse osa rahvastikust. Kui vaadata üksinda elavaid inimesi soo ja vanuserühma järgi, siis ilmneb, et üksikult elavate inimeste hulk on suurenenud kõigis vanuserühmades. Siiski torkab silma just suurem üksi elavate inimeste osatähtsus vähemalt 65-aastaste naiste seas. Nimelt oli 2011. aastal üksi elavaid naisi enam kui neli korda meestest rohkem. Et naiste oodatav eluiga on meeste omast ligi kümme aastat pikem, siis võivadki naised sagedamini jääda vanaduspõlves üksikuks.

Leibkondade koosseis

Kui vaadata leibkondi koosseisu järgi, siis ilmnes, et 1934. aastal oli kõige enam täisleibkondi, kus abielupooled elasid koos (68%). Abielul põhinevate leibkondade osatähtsus oli suurim ka aastal 2011 – 53%. 2011. aastal loendati eraldi ka vabaabielul põhinevaid leibkondi ja neid oli 24%. Peale paarisuhtel põhinevate leibkondade eristati mõlemal perioodil ka üksikvanema leibkondi. 1934. aastal nimetati neid „üksiku abielupoole leibkondadeks“ ja neid oli 13%. Üksiku abielupoole leibkondades oli naine leibkonnapea 76% juhtudest ehk abielu lõppedes jäid lapsed enamasti naisega. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli üksikvanema leibkondade osatähtsus 23%. Nii nagu 80 aastat tagasi oli ka aastal 2011 lastega üksikvanemate seas endiselt enam just naisi (91%). Seega on mõnevõrra vähenenud abielul põhinevate leibkondade osatähtsus. Rohkem on aga üksikvanemate leibkondi ja nende hulgas just üksinda last kasvatavaid emasid.

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on kogumik „Eesti Vabariik 100. Statistiline album“.

 

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted
Üksiku leibkonnad koosnesid vallalistest ja lastetutest ning lastest lahus elavatest üksikutest endistest abielulistest.

Äraoleva peaga leibkondadeks nimetati neid, kus leibkonna ülalpidajad või pea viibis rahvaloenduse ajal perekonnast eemal.

Allikad
Eesti Statistika kuukiri, 1936 juuli-august
Rahvaloendus 2011. Leibkonna tabelid

Enamik Eesti rahvastikust koondub päevasel ajal linnadesse

Rahvastik liigub päeval linnadesse ja alevitesse, kasvatades linnaliste asulate päevast rahvaarvu öisega võrreldes 109 000 inimese võrra. Linnades omakorda koondutakse päeval keskustesse.

Sellise tulemuse andis Statistikaameti registripõhise rahva ja eluruumide (REGREL) loenduse esimene prooviloendus, mis toimus 2016. aastal. Prooviloenduse andmetest selgus, et päevasel ajal linnalistesse asulatesse tööle ja õppima suunduvate inimeste tõttu suureneb linnaliste asulate rahvaarv ligi 109 000 inimese võrra kasvades 1 010 000 inimeseni. Eestis kokku elab 1,3 miljonit inimest. Lisaks suureneb linnaliste asulate rahvaarv päeval neisse erinevaid teenuseid tarbima tulnud inimeste ja turistide võrra, keda päevarahvastikus arvesse ei võetud. Tegemist on hinnangulise päevarahvastiku paiknemisega.

Suuremates linnades koondub päevarahvastik keskustesse

Kõige enam muutub rahvaarv Tallinna kesklinnas, suurenedes päeval rohkem kui 15 000 inimese võrra ruutkilomeetri kohta. Kõige tihedam on päevarahvastik Tallinna kesklinnas Estonia puiestee ümbruses – hinnanguliselt 26 000 inimest ruutkilomeetril. Ka Tartu kesklinnas suureneb rahvaarv päeval enam kui 10 000 inimese võrra. Vaata päevarahvastiku paiknemist ruutkaardil Statistikaameti kaardirakenduses.

Keskustesse koondumist on märgata ka teiste maakondade keskuslinnades, kuid seal on muutused absoluutarvudes kordades väiksemad, jäädes alla 3000 inimese ruutkilomeetri kohta. Keskustesse koondumine on seotud neis paiknevate ametiasutuste, büroode, koolide ja teenindusettevõtetega. Loomulikult suureneb päeval rahvaarv ka tööstuspiirkondades, kuid päevane rahvastikutihedus on seal hõredam kui keskustes. Rahvaarvu suurenemine keskustes toimub peamiselt linnade ümbruskondade ja magalapiirkondade arvelt. Kõige rohkem väheneb rahvaarv piirkonnas, kus viimase rahvaloenduse ruutkaardi andmetel oli kõige tihedamalt eluruume – Tallinnas Mustamäel Vilde, Tammsaare ja Mustamäe teede vahelises piirkonnas. Sealt lahkub päeval 5400 inimest, mis on samas suurusjärgus Põlva linna elanike arvuga.

Kõik inimesed siiski ei liigu päeval keskustesse. Suur osa lapsi ja noori õpivad kodulähedases lasteaias või koolis. Elukohta on päevarahvastiku arvestamisel arvatud kodused, töötud ja pensionärid, kes enam tööl ei käi. Lisaks ei asu kõik töökohad keskustes. Seetõttu on korruselamute piirkondades, kus elanike arv on öösel suur, ka päevane rahvastikutihedus suur. Näiteks on päevarahvastiku tihedus enam kui 10 000 inimest ruutkilomeetril Tallinna nn mägedel – Lasnamäel Linnamäe tee ümbruses ja Vikerlase–Virbi tänavate piirkonnas, Mustamäe Vilde tee piirkonnas ning Õismäel. Tartu Annelinnas on rahvastikutihedus päeval 4000–6000 inimest ruutkilomeetril.

Rahvastiku ööpäevase liikumise visualiseerimiseks on tehtud Tallinna ja Tartu kohta 3D-animatsioonid, mis näitavad öise ja päevase rahvaarvu muutust 1 km x 1 km ruutude kaupa. Punasega on kujutatud piirkonnad, mis saavad päeva jooksul inimesi juurde ning lillaga piirkonnad, mis kaotavad inimesi (mida tumedam värv, seda suurem inimeste arvu muutus).

 

Päevasel ajal tühjeneb elanikest ligikaudu Hiiu maakonna suurune ala – 1085 km2. Ruutkaardi andmetel on päevasel ajal asustatud ruute 20 150, öösel on asustatud ruute 21 235.

Enamasti koondavad suuremad linnad ümbritsevatest valdadest päevasel ajal rahvastikku

Nii kasvab rahvaarv päeval arvuliselt kõige enam Tallinnas (57 000 inimese võrra) ja Tartus (21 000 võrra). Nende linnade naabervaldades päevane rahvaarv üldjuhul väheneb: Tallinna naabervaldadest kõige rohkem Viimsi ja Harku vallas, kus päeval rahvaarv on enam kui 3000 elaniku võrra väiksem. Tartu naabritest on Tartu, Luunja ja Ülenurme valdade päevane rahvaarv 1000–1400 inimese võrra väiksem.

 

Suurtest linnadest on erandlikud Ida-Virumaa linnad

Narva ja Kohtla-Järve rahvaarv päevasel ajal suurenemise asemel hoopis väheneb – Narvas 4800 ja Kohtla-Järvel 3900 inimese võrra. Samas suureneb nende linnade naabervaldade päevane rahvaarv. Nii suureneb Kohtla-Järve naabruses paikneva Jõhvi valla rahvaarv päeval 3800 inimese võrra. Põhjuseks vallas asuv Jõhvi linn, mille elanikud moodustavad 85% Jõhvi valla rahvastikust ning mis toimib Ida-Viru maakonna keskuslinnana. Mäetaguse vallas suureneb päevane rahvaarv 700 inimese võrra eelkõige seal paikneva Estonia Kaevanduse tõttu. Narvaga piirneva Vaivara valla rahvastik päeval peaaegu kahekordistub. Vaivaras asuvad Eesti Energia ettevõtted. Ida-Virumaa elanikele on oluline töökoht ka Tallinn. On üsna tõenäoline, et igapäevaselt Tallinnasse tööle ei käida, vaid pigem omatakse elukohta ka Tallinnas, kuid registri andmetes teised elukohad ei kajastu.

Lisaks eeltoodud Ida-Virumaa valdadele on veel vaid neli valda, kus päevarahvastiku arv ületab öörahvastiku arvu. Need on Laeva, Rae, Sõmeru ja Võru vallad. Neist kõige rohkem suureneb rahvaarv päeval Rae vallas enam kui 4000 inimese võrra. Rae valla olulisemateks tööandjateks on ABB AS, AS Kalev ja Rimi Eesti Food AS, mis pakkusid tööd ligikaudu 2000 inimesele. Sõmeru valla suurimaks tööandjaks on Rakvere lihakombinaat. Võru vallas Võru haigla, AS Barrus ning Arke lihatööstus. Laeva vallas on oluliseks tööandjaks Valio Laeva Meierei, mis annab tööd enam kui 200 inimesele. Kõikide ülejäänud valdade rahvaarv päeval väheneb. Valla öö- ja päevarahvastiku erinevus sõltub eelkõige kohapeal olevate töökohtade arvust – kui töökohti napib, liigutakse päeval oma piirkonnast välja.

 

 

Ülle Valgma, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

 

Metoodika

Päevarahvastikuks liigitatakse inimesed, kes viibivad antud piirkonnas töö ajal ning öörahvastiku moodustavad inimesed, kes elavad selles piirkonnas.

Tänu keskse aadressandmete infosüsteemi (ADS) kasutusele võtmisele erinevates registrites, on suure osa elanike päevane asukoht võimalik määrata hoone täpsusega. Seetõttu saab hinnata rahvastiku paiknemist päevasel ajal ruutkaardi alusel. Rahvastiku päevane paiknemine on mõnes mõttes isegi olulisem nende elukohtade järgsest paiknemisest, mida mõõdab rahvastikustatistika, sest suurt osa teenustest tarbitakse päevase asukoha läheduses. Samuti on see oluline ühistranspordi ja teedevõrgu planeerimisel. Andmed päevarahvastiku kohta on hinnangulised, sest põhinevad ettevõtete juriidilisel aadressil, mis võib erineda tegevuskoha aadressist.

Päevarahvastiku andmed tuginevad inimeste hinnangulisele asukohale päevasel ajal. Eeldati, et töötajad paiknevad töökohtades, (üli)õpilased (üli)koolides, lasteaialapsed lasteaedades ning ülejäänud elanikud kodus (pensionärid, töötud, mitte-töötavad). Kuna prooviloenduses vange eraldi ei uuritud ning nende hõiveseisundit eraldi välja ei toodud, on enamus neist päevarahvastiku andmetes elukoha, mitte vangla, aadressil. Sõjaväelastest ligikaudu 60% on paigutatud elukoha aadressile, teised koolidesse ja töökohtadele; õppijad ja töötajad aga kooli või töökoha asukohta. Elanike igapäevast liikumist teenuste tarbimiseks ning vabaaja veetmiseks arvesse ei võetud.

Tulenevalt kasutatud metoodikast ei saa hinnata pendelrändevooge, sest mitme tegevuskohaga ettevõtete töötajad jagati proportsionaalselt tegevuskohtade töötajate arvuga, arvestamata nende elukohtadega.

Päevarahvastiku andmete aluseks on prooviloenduse andmed seisuga 01.01.2016, millest jäeti välja teadmata elukohaga inimesed. Päevase asukoha määramisel oli aluseks hõiveseisund. Kuna hõiveseisundit ei määrata ühepäevase täpsusega, sai selle aluseks esimene täispikk töönädal enne uuringumomenti ehk 14.12.2015–20.12.2015. Hõiveseisundi järgi jagunesid päevased asukohad:

  • Alla 15-aastased ja õppurid – päevaseks asukohaks on õppeasutus, andmete allikaks Eesti Hariduse Infosüsteem.
  • Hõivatud – päevaseks asukohaks on töökoha asukoht. Andmed pärinevad:
    • Töötasu struktuuriuuringust, kust saadi töökoha asukoht asula täpsusega toimlate jaoks. Töötasu struktuuriuuring oli töökoha allikas neil ettevõtetel, mis olid uuringu valimis esindatud ja tegutsesid rohkem kui ühes kohas;
    • Ettevõtete statistilisest registrist, kust pärinevad majanduslikult aktiivsete ettevõtete asukohad aadressi täpsusega. Töökoha asukoht võeti Ettevõtete statistilisest registrist kõigi ülejäänud ettevõtete jaoks, mille puhul töötasu struktuuriuuringu andmeid ei kasutatud.
  • Töötud, pensionärid, muud – nende päevaseks asukohaks loeti elukoht ning andmete allikaks rahvastikuregister;

Hõivatud, õppurid ja alla 15-aastased, kellele ei õnnestunud päevast asukohta määrata, nende jaoks kasutati samuti elukoha asukohta.

Kui ettevõttel oli mitmeid tegevuskohti ehk toimlaid, siis jaotati nende ettevõtete töötajad juhuslikult toimlatesse vastavalt struktuuri-uuringus selgunud proportsioonidele. Näiteks kui töötasu struktuuri-uuringu järgi töötas 25% ettevõtte töötajatest Tartus, siis sama protsent selle ettevõtte töötajaid paigutati Tartusse ka päevarahvastiku andmestikus.

Päevarahvastiku ruutkaardi jaoks agregeeriti punktipõhised asukohad, mis olid teada eluruumi, hoone või katastri täpsusega. Täpne asukoht oli teada 86%-l elanikest. Päevased asukohad, mis olid teada asustusüksuse täpsusega (4%) jaotati juhuslikult asustusüksuse territooriumile võttes arvesse hoonete paiknemist asustusüksuses. Tallinna ja Kohtla-Järve linnaosade ning omavalitsusüksuse tasemel teada olnud töökohtade asukohad, mida oli kokku 10%, jaotati proportsionaalselt vastavalt 2011. aasta päevarahvastiku ruutkaardile.

Kuna 14% andmetest on juhuslikult paigutatud ning ka toimlate vahel on inimesed jaotatud juhuslikult, siis koostati ruutkaart vaid kogu rahvaarvu kohta, jättes soo-vanusjaotuse arvestamata.

Analüüs on tehtud Eurostati grandi „Improvement of the use of administrative sources (ESS.VIP ADMIN WP6 pilot)“ rahastusel ning põhineb Statistikaameti 2016. aastal läbiviidud registripõhise rahva ja eluruumide loenduse (REGREL) esimese prooviloenduse andmetel. 

Valentinipäev kogub Eestis abielu sõlmimise kuupäevana populaarsust

Rahvastikuregistri andmetel on abielu sõlmimine 14. veebruaril alates sajandivahetusest Eestis kasvav trend. Aastate võrdluses sõltub päeva populaarsus nädalapäevast, millele see langeb, kuid üldiselt on näha 14. veebruaril registreeritud abielude arvu kasvu. Kui valentinipäev on neljapäeval, reedel või laupäeval, on abiellujaid rohkem.

Eestis pole veebruar abiellumiskuuna eriti populaarne. Statistikaameti andmetel sõlmitakse kõigist aasta abieludest kolmandik juulis ja augustis (kummalgi kuul 15–19%) ning novembrist aprillini iga kuu 5–6% vastava aasta abieludest.

Valentinipäeva koht aasta pulmapäevade pingereas varieerub

Kui kõik aasta jooksul sõlmitud abielud jagada päevade arvuga aastas, siis selgub, et keskmiselt sõlmitakse ühes päevas 17–18 abielu. Päevade kaupa vaadates on see muidugi erinev. Valentinipäeval on kõige rohkem abielusid sõlmitud 2014. aastal, kui reedele langenud kuupäeval sõlmiti 85 abielu. 2014. aastal oli valentinipäev selle aasta populaarsete pulmapäevade pingereas 7. kohal. Esimesel kuuel kohal olid juuli ja augusti nädalalõppudesse jäänud kuupäevad, kõige populaarsem oli 12. juuli (124 abielu). 2015. aastal, mil valentinipäev langes laupäevale, sõlmiti 74 abielu ja kuupäev oli 2015. aasta populaarsete pulmapäevade pingereas 19. kohal. Kõige enam sõlmiti siis abielusid 18. juulil (126).

Valentinipäeva populaarsuse näitamiseks on mõistlik seda võrrelda teiste omasugustega – kuna tähtsat rolli mängib ka nädalapäev, on joonisel seda võrreldud nädal aega varasemal ehk 7. veebruaril ja nädal aega hilisemal päeval ehk 21. veebruaril sõlmitud abielude arvuga. Jooniselt on näha, et kui 1990ndatel oli veebruaris populaarsem abielluda vabariigi aastapäeva eelsel nädalavahetusel, siis 2000ndatel eelistatakse sobivale päevale langevat valentinipäeva. Samas mõningad paarid sõlmivad abielu ka pühapäevale või esmaspäevale langeval valentinipäeval, mis võib näidata, et neile paaridele on päeva valik eriti tähtis, kuna üldiselt neil päevadel abielusid ei sõlmita.

Vaata ka blogilugu Hõissa pulmad! ja interaktiivset infograafikut (http://www.stat.ee/public/apps/abielud/), mis võimaldab graafiliselt uurida Eesti elanike abiellumisvanust. Statistika andmebaasist saab ülevaate aastatel 1922–2016  sõlmitud abielude kohta kuude kaupa.

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

 

EV100: unustatud nakkushaigused

Kui võrrelda Eesti Vabariigi algusaastatel levinud nakkushaiguseid praegustega, siis on pilt täiesti erinev. Düsenteeria, tüüfuse, sarlakite, leetrite, difteeria, rõugete ja teiste tollaste nakkushaiguste asemel registreeritakse praegu eelkõige ülemiste hingamisteede ägedaid nakkuseid.

Statistikaameti eelkäija, Riigi Statistika Keskbüroo 1930. aasta väljaandes „Rahvastik ja tervishoid Eestis“ seisab: „Mitmesuguste haiguste hulgas, missugused inimesi tabavad, on nakkushaigustel eriline tähtsus, kuna nad oma kiire ja taudikujulise levimisega suurt kahju võivad sünnitada rahva seas, viies hauda rohkel arvul elanikke ja põhjustades nende töövõimetust, sageli mitte ainul ajutist, vaid ka alalist.“ Sajand on pikk aeg. Arstiteaduse kiire arengu ja vaktsiinide kasutuselevõtu tõttu on nakkushaiguste levik viimase saja aasta jooksul tundmatuseni muutunud ja paljud tollased nakkushaigused peaaegu unustuste hõlma vajunud. Eesti Vabariigi juubeli auks tasub kunagi olnut jälle meenutada.

Sagedasemad nakkushaigused vabariigi algusaastatel

Ajutine Valitsus võttis 1919. aasta veebruaris vastu määruse, mille järgi tuli registreerida 21 nakkushaigust (tollal nimetusega „külgehakkavad haigused“). Esimese aasta jooksul registreeriti kokku 10 873 haigusjuhtumit. Kõige rohkem (30%) oli nende seas verist kõhutõbe ehk düsenteeriat, mida registreeriti aasta jooksul 3284 korral ehk 31 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Teised sagedamini registreeritud nakkushaigused olid sarlakid (2100), leetrid (1754) ja plekiline soetõbi ehk plekitüüfus (1232).

Vabadussõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel oli Eestile iseloomulik nakkushaiguste taudikujuline levimine. Taudide tõttu võis mõne haiguse levik järjestikustel aastatel hüppeliselt muutuda. Kui vaadata näiteks 1920. aasta andmeid, siis leiab verise kõhutõve alles teiselt kohalt, sest selle kõrval puhkes samal aastal teine ja veelgi suurem taud – plekiline soetõbi, mida registreeriti üle kolme korra rohkem kui aasta varem.

Sagedasemad nakkushaigused tänapäeval

Terviseamet registreerib nakkushaiguste registris 59 nakkushaiguse andmeid. 2016. aastal kanti registrisse kokku 192 489 haigusjuhtumit. Seega on sajandi jooksul märgatavalt pikenenud registreeritavate nakkushaiguste nimekiri ja suurenenud haigusjuhtumite arv. Õnneks ei tähenda suurem haigusjuhtumite arv kasvanud ohtu, sest paranenud on ka oskus nendega toime tulla.

Erinevalt vabariigi algusaastatest, mil sagedasemad nakkushaigused võisid aastati erineda, on nüüd välja kujunenud selge liider – ülemiste hingamisteede ägedad nakkused. 2016. aastal registreeriti neid 170 116 korral ehk 1293 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Sellised nakkused hõlmasid 88% aasta jooksul registreeritud nakkushaigustest. Tegemist ei olnud erandliku aastaga, vaid kogu viimase kümnendi kohta võib öelda, et kümnest registreeritud nakkushaiguse juhtumist üheksa on ülemiste hingamisteede ägedad nakkused.

Sagedasemad nakkushaigused olid 2016. aastal veel gripp (8584 haigusjuhtumit), tuulerõuged (5846), puukborrelioos (1420) ja suguliselt levivad klamüüdiahaigused (1275). Niisiis on levinumate nakkushaiguste esikümme sajandi jooksul väga palju muutunud. Ainus haigus, mis oli kümne sagedasema nakkuse hulgas nii 2016. aastal kui ka pea sajand tagasi, asub esikümne lõpus. Sarlakeid on praegu küll märksa vähem, kuid mullu registreeriti neid siiski 280 korral.

 

 

 

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Blogiloo analüüsis kasutatud vabariigi algusaastate andmed pärinevad Riigi Statistika Keskbüroo väljaannetest „Eesti demograafia. Vihk III. Tervishoid Eestis“ (1925) ja „Eesti demograafia. Vihk IV. Rahvastik ja tervishoid Eestis“ (1930). Ülevaade nüüdisaja nakkushaigustest on koostatud Terviseameti andmete põhjal.

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Kogumikus käsitletakse veel järgmisi terviseteemasid:

  • Arstide arv on sajandi jooksul rohkem kui kümnekordistunud. Varasem meeste amet on praegu valdavalt naiste kanda.
  • Haiglate arv ei ole väga palju muutunud, küll aga on need varasemast suuremad.
  • Apteekide arv on kolmekordistunud. Varem domineerinud maa-apteekide asemel asub praegu suurem osa apteekidest linnas.

 

EV 100: edulugu surmade statistika kaudu

1922. aastal oli Eestis 1000 surmajuhtumi kohta alla aastaste laste surmasid 171. Aastal 2016 oli see näitaja 2. 1922. aastal oli Eestis iga 1000 surmajuhtumi kohta 93 vähemalt 80-aastase inimese surma. Aastal 2016 oli see näitaja 463. Surmad on teema, millest juubelite (sh 100. aastapäeva) puhul pole ehk kohane rääkida. Ometi jutustab surmade statistika 100-aastase Eesti suurest edust: võib-olla on tegu Eesti selle perioodi suurima edulooga.

Peatanud kord turist tänaval eestlase ja küsinud: „No kuidas teil siis ka läheb? Milline on suremus Eesti riigis?“ Eestlane süganud kukalt ja kostnud: „Eks ta ole ikka samasugune nagu teie riigis ja kõigis teistes riikides: 100%.“ Turist hakanud seletama: „Meil suremus küll 100% ei ole …“ Eestlane ei viitsinud rohkem kuulata ja küsinud: „Kas teil leidub siis inimesi, kes küll sünnivad, aga ära ei suregi?“ Turist vaadanud eestlasele rumala näoga otsa, teinud suu lahti … aga selle aja peale oli eestlane juba rahulikult minema kõndinud.

Eestlane armastab rääkida riigi edusammudest igal ajal, aga eriti vabariigi 100. aastapäeva eel. Põhjusi edusammudest rõõmu tunda on kindlasti palju, aga natuke üllatav on, et Eesti suurimaid edusamme saab mõõta suremusstatistika kaudu. Järgnevalt mõned näited EV 100 väljaandest surmade kohta. Et raamatus esitatu vastu huvi säiliks, siis tuuakse siin sama materjal teistsugusel kujul.

Joonisel on surmade jagunemine vanuserühma järgi 1000 surnu kohta. Näha on surmade vanusstruktuuri märgatav muutumine. 1922. aastal oli surmade vanusstruktuuris oluline koht kuni 1-aastaste laste surmadel, aga samuti oli surmade osatähtsus arvestatav kõikides vanuserühmades. 2016. aasta struktuuris on kuni aastaste laste surmade osatähtsus pea olematu ja vabariigi algusaastate struktuuriga võrreldes on märkimisväärselt väike surmade osatähtsus kõigis vaadeldavates vanuserühmades 50–59-aastasteni välja. Muidugi on ka ühe noore inimese surm liiga palju, aga …

Oluline on tähele panna, et vabariigi algusaastate surmade struktuuris on vähemalt 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus väiksem kui vanuserühmas 50–59, 60–69 ja 70–79: vähemalt 80-aastaseid oli nii vähe, et selle rühma surmad olid suhteliselt harvemini esinev nähtus.

Esitatud joonise põhjal saab demograafide keeles öelda, et Eestis on märgatavalt vähenenud imikusurmade arv ja pikenenud inimeste eluiga. Viimast väidet tõestab joonis sellega, et üle 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus kõigis surmades läheneb poolele, olles 1922. aastal alla 10%.

Kui minna demograafide terminoloogiast välja, siis räägib joonis Eesti edusammudest meditsiinis, sotsiaalhoolekandes, majanduses ja veel paljudes teistes valdkondades. Muidugi on Eestiga analoogsed protsessid toimunud kõikides arenenud riikides, kuid see ei vähenda sugugi Eestis toimunud positiivsete muutuste tähtsust.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikust leiab ka surma põhjuste kirjelduse. Eriti märkimisväärne on, et epideemiate ja nakkavate haiguste osatähtsus surma põhjustes on esikohalt kaugele taandunud. Sellel faktil on oluline seos surmade vanusstruktuuri muutusega, aga samuti kõneleb see Eesti riigi edusammudest eespool mainitud valdkondades.

Eesti edusammude märkamiseks ei pea surmastatistikas minema 100 aastat tagasi. Vaid mõne nädala eest teatati, et liikluses hukkunute arv oli 2017. aastal rekordiliselt väike, aga see teema ei leia Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikus käsitlemist.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi peaaegu iga surm on suuremal või vähemal määral tragöödia, kõneleb Eesti surmade statistika Eesti Vabariigis toimunud ja toimuvatest positiivsetest muutustest.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Head isadepäeva!

Novembri teisel pühapäeval tähistame isadepäeva 🎉 Huvitava ülevaate Eesti isade kohta saad Statistikaameti peaanalüütik Eve Telpti eelmisel aastal kirjutatud blogiloost http://bit.ly/2ek6jyj

Head mardipäeva!

Reedel, 10. novembril on mardipäev. Tänavu 1. jaanuaril elas Eestis 2696 Mardi nimelist meest, kes saavad sel päeval oma nimepäeva tähistada. Vaata lisa nimede statistika rakendusest https://www.stat.ee/public/apps/nimed/