Category Archives: rahvastikustatistika

Veerandsada kilomeetrit sõbralikkust

Statistikaameti andmetel on Eestis kümme maakonda, kus on Sõpruse või Sõbra tee, tänav, puiestee, põik või väljak. Sõpruse või Sõbra on koduseks aadressiks ligi 15 460 Eesti elanikul ning sõbralik teede- ja tänavavõrgustik katab 26,4 kilomeetrit.

Sõbra või Sõpruse teed-tänavad asuvad Harju, Hiiu, Ida-Viru, Järva, Jõgeva, Lääne-Viru, Rapla, Tartu, Valga ja Viljandi maakonnas, kattes kokku 26,4 km. Neist kõige pikem on Sõpruse puiestee Tallinnas – 4,6 km.

2018. aasta 1. jaanuari seisuga elas kõige rohkem inimesi Sõpruse puiesteel – 12 460, neist kõige arvukamalt Tallinnas (11 410) ja Tartus (830). Kokku elab Sõbra/Sõpruse tänaval 15 460 inimest.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sõpruse tänavate elanike keskmine vanus on 44 aastat. Kõige rohkem on nende hulgas 25–29-aastaseid, neist 630 meest ja 620 naist. See on ka nende tänavate elanike kõige arvukam vanuserühm meeste hulgas. Naisi on arvukamalt 75–79-aastaste seas (660). Kõige vanem elanik oli 104-aastane.

Perekonnanime Sõber kannab 224 inimest

Statistikaameti nimede statistika rakendus ütleb, et 2018. aasta 1. jaanuari seisuga on perekonnanimi Sõber 106 mehel ja 118 naisel. Perekonnanime Sõber kandja on keskmiselt 40 aasta vanune. Kõige levinum on perekonnanimi Sõber vanuserühmas 25–29, kus neid on 10 000 elaniku kohta 2,25. Perekonnanimi Sõber on levinuim Rapla maakonnas, kus neid on maakonna 10 000 elaniku kohta 5,62.

Head sõbrapäeva!

 

 

Ülle Valgma, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

Kas pai või tukast sugeda?

„…Kes see mõistis, aru sai, sellele ta tegi pai…“ kõlab vana laulusalm. Tänane haridus ei eelda pelgalt enam soravat lugemisoskust ja luuletuse peast esitamist, vaid ka ise vajalike materjalide leidmist ja seda sageli just digimaailmast. Järjest laieneb ka õppijate vanusegrupp, ehk õppima võib asuda ükskõik mis eas.

Üleilmne säästva arengu eesmärk „Tagada kõigile kaasav, õiglane ja kvaliteetne haridus ning elukestva õppe võimalused[1]“ on Eestis seotud hariduse eri vormide arendamise ja elanikkonna erinevate gruppide osalemise tõhustamisega haridussüsteemis.

Haridusvaldkonna üleilmse eesmärgi suunal pigem jõulise edasiliikumise eest võime endale teha pika pai. Loorberitele puhkama ei tasu aga jääda ning hariduse kvaliteedi parandamise ja õpingute jätkamist takistavate tegurite vähendamisega peab tegelema pidevalt. Innovatsioon ja haridus on Eesti   jätkusuutlikkuse baaskapital. Kitsamas mõttes on haridus meie konkurentsivõime alus, laiemas mõttes pakub ilmselt just teadus välja lahendusi üleilmsete keeruliste probleemide lahendamiseks.

Tipptasemel teadmiste ja oskustega õpilaste osatähtsus on alates 2012. aastast Eestis pidevalt suurenenud ning rahvusvahelises võrdluses oleme Euroopa Liidu riikide paremiku hulgas.

Teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes on Eesti haridustemaatika näitajad heas seisus. Näiteks  kõrgharidusega 30–34-aastaste elanike osatähtsuse näitaja poolest on Eesti ELi esikümnes. Riigisiseselt suureneb näitaja aasta-aastalt – kui aastal 2000 oli näitaja 30,4%, siis 2017. aastal koguni 48,4%.

EL esikümnes on Eesti ka oma elanike digioskuste poolest. 2017. aasta andmete kohaselt oli Eestis 60 protsenti 16–74-aastastest elanikest vähemalt algtasemel digioskustega. Neist 35%-l on digioskused vähemalt kesktasemel. Sugude lõikes digioskused eriti ei erine, küll on märgatav erinevus eagruppide vahel – kõige edukamalt saavad digimaailmas hakkama noored ja kõige vähem eakad. Õnneks on aastate lõikes vanusegruppide-vaheline digilõhe siiski järjest vähenenud.

Erialaste ja digioskuste arendamise kõrval tegelevad Eesti inimesed järjest rohkem ka oma huvide ja hobidega ning lisaks lastele ja noortele osalevad huvihariduses üha enam ka täiskasvanud, sealhulgas suureneb just meeste osakaal.

Hea meel on ka näha, et Eesti inimesed ei piirdu vaid ühe omandatud haridusega ning kasutavad üha enam elukestva õppe võimalusi. Kui 2000. aastal kasutas võimalusi 6,3%, siis 2017. aastal juba 17,1% 25–64-aastastest elanikest. Järjest enam täiendatakse end ka juba õpitud erialaga seotud koolitustel ning omandatakse täiesti uusi erialasid.

„Tukast sugeda“ saame vaid õpinguid mittejätkavate madala haridustasemega noorte näitaja poolest. Seejuures on läbi aastate olnud õpinguid mittejätkavate noorte meeste osatähtsus suurem kui nende naissoost eakaaslastel. Kuigi madala haridustasemega noorte näitaja väärtus on EL keskmisest isegi pisut suurem, on see alatest aastast 2000. aastast olnud õnneks kahanev.

190103_haridus_kassiga-01

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda veebikogumikus, veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

[1] ÜRO tegevuskava 20301 seab eesmärgi tagada tasuta, õiglane ning kvaliteetne alg- ja keskharidus kõigile. Enne kooli on vaja arendada väikelapsi, et nad oleksid valmis algharidust omandama. Suurendada tuleb noorukite ja täiskasvanute arvu, kellel on tehnilised ning kutseoskused tööhõives osalemiseks. Tuleb jõuda selleni, et kõigil õppuritel on säästva arengu toetamiseks teadmised ja oskused. Tähtis on jõuda jätkusuutliku eluviisini, väärtustada soolist võrdõiguslikkust, rahu ja vägivallatut kultuuri, maailmakodanikuks olemist ning kultuurilist mitmekesisust. Õppeasutused peavad looma soodsa õpikeskkonna, olema lapsesõbralikud ja arvestama puuetega inimeste vajadusi. Arenenud riike kutsutakse üles panustama arenguriikide kutseharidusse, info- ja sidetehnoloogiasse, tehnilistesse ja insenerihariduse programmidesse ning õpetajakoolitustesse.

Eneli NiinepuuEneli Niinepuu, ekspert

Kaia OrasKaia Oras, juhtivanalüütik

 

Tervist! Kas õunast päevas piisab?

Kes ei mäletaks väljendit, et üks õun päevas tagab tervise. Samuti mäletame lapsepõlvest, et muinasjutus viis just õun Lumivalgekese surmaunne. Kõik me tahame olla terved ja tervist ei pidavat rahaga saama osta. Kas see siiski on nii ja millised on meie igapäevased „punased mürgiõunad“?

ÜRO seatud üleilmne eesmärk „Tervis ja heaolu“ keskendub tervise kvaliteedile, mis mõjutab inimeste heaolu kõige otsesemalt. Tähtsad on seksuaaltervist puudutavad küsimused, samuti emade ja imikute tervise tagamine, nakkushaiguste leviku vähendamine ning turvalise, kvaliteetse ja taskukohase arstiabi kättesaadavuse kindlustamine. Üleilmne eesmärk „Tagada kõikidele vanuserühmadele hea tervis ja heaolu“ on Eestis seotud eluea pikkuse, tervise- ning tubaka ja alkoholi tarbimise näitajatega.

Eesti säästva arengu strateegia rõhutab vajadust saavutada pikem eluiga, vähendada haigestumist, muuta käitumisharjumusi ja tagada turvalisus.

Eestis on inimeste keskmine oodatav eluiga sünnimomendil järjest pikenenud, olles 2016. aastal 77,8 eluaastat. Euroopa Liidu teistest riikidest eristub Eesti oma meeste ja naiste oodatav eluea suure vahe poolest – kui ELs on meeste ja naiste keskmise oodatava eluea vahe 5,4 aastat, siis Eestis on vahe ligi 9 aastat. Hea on siiski see, et viimase paarikümne aastaga on ka keskmise oodatava eluea sugudevaheline erinevus vähenenud. Samuti suureneb Eestis ka tervena elada jäänud aastate näitaja. Nii tervena elada jäänud aastate kui ka oodatava eluea kestvus oleneb mitmetest teguritest: elukeskkonnast, sportimisvõimalustest, arstiabi kättesaadavusest ja majanduskasvust.

Kahjuks on Eestis järjest suurenev ülemäärase kehakaaluga inimeste arv, mille puhul on eriti murettekitav ülekaaluliste noorte arvu kasv. Samuti suureneb psüühika ja käitumishäirete esmase haigestumuse kordaja. Ühelt poolt näitab see probleeme elanikkonna vaimse tervise seisukorras, teisalt aga hoopis, et järjest enam julgetakse ka oma hingemuredele abi otsida professionaalidelt.

Surmaga lõppenud õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade, seahulgas ka tööõnnetuste arv on järjest vähenenud. Sealjuures on aga meeste suremuskordaja endiselt neli korda suurem kui naiste sama näitaja. Positiivne on, et väheneb suremus kroonilistesse haigustesse, välditavate surmade, HIV-nakkuste, tuberkuloosi, B- ja C-hepatiidi uute juhtude esinemise ning enesetappude arv.

Siiski on samad näitajad Euroopa Liidu keskmistega võrreldes kehvadel positsioonidel ning ilmselgelt ei piisa vaid õunast päevas, et Eesti näitajad piisava kiirusega paraneksid. Psüühika- ja käitumishäirete esmahaigestumuse kordaja on EL võrdluses lausa kõrgeim ning kuigi Eesti-siseselt täheldame alkoholitarbijate ja igapäevasuitsetajate arvu vähenemist, on ka nende hulk jätkuvalt suurem kui ELs keskmiselt.

Kas teie eelistate rohelisi või punaseid õunu? Mille alusel teete teie oma tervist mõjutavaid otsuseid —kas uurite statistikat või vaatate õunte pealt?

 

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda veebikogumikus, veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

thammie-cascales-491615-unsplash

Eneli Niinepuu     Eneli Niinepuu, ekspert

Kaia OrasKaia Oras, juhtivanalüütik

Jõulude ajal on sünnipäev 9600 eestimaalasel

Statistikaameti andmetel on jõululaupäeval sünnipäev enam kui 3300 Eesti elanikul, jõulu esimesel pühal 3200 ja jõulu teisel pühal ligi 3100.

Rahvasõna ütleb „Jõululaps, õnnelaps“. Nimelt pidavat jõuluõhtul sündinud tooma õnne nii vanematele kui ka nende enda elutee olevat õnnerohke. Jõuluaeg on eriline aeg ning enamikule inimestele on ka nende sünnipäev eriline päev.

Jõululaste sünd on aja jooksul vähenenud

Vanasti sündis jõulude ajal rohkem lapsi kui tänapäeval. Enne 1958. aastat oli igal kümnendal detsembris sündinul sünnipäev jõulude ajal (24.–26. detsember). Sealt edasi on aga jõululaste osatähtsus vähenenud ning viimase kahekümne aasta jooksul (1998–2017) detsembris sündinutest on jõulude ajal sünnipäev igal kaheteistkümnendal.

Kui detsembris sünniks tuhat last ja iga päev sünniks ühepalju lapsi, siis sünniks päevas 32 last, ehk päeva keskmine sündimus oleks 3,2% kuu sündidest. Seega kui sünnib sellest vähem lapsi, on päeva keskmine sündimus väiksem, ja kui rohkem, siis suurem. Varasematel kümnenditel sündis jõululapsi rohkem kui neid sünnib praegu. Enne 1958. aastat oli detsembris sündinute hulgas kõige rohkem esimesel jõulupühal sündinuid (3,5%), keskmisest natuke rohkem oli ka neid, kes sündisid jõululaupäeval (3,4%). Sealt edasi ongi jõulupühade ajal kõige populaarsem päev sündimiseks jõululaupäev. Perioodil 1958–1977 ja 1978–1997 sündis jõululaupäeval rohkem lapsi kui on päeva keskmine sündimus detsembris. Viimase kahekümne aasta jooksul (1998–2017) on detsembri sündide hulgas jõululaupäeval sündinuid 3%, esimesel ja teisel jõulupühal aga vastavalt 2,6% ja 2,5%. Seega võib öelda, et aja jooksul on jõululaste hulk mõnevõrra vähenenud. Samas on sel perioodil detsembrikuus sündinute hulgas rohkem neid, kes on sündinud jõulude järgsel ajal, st 28. ja 29. detsembril (vastavalt 3,6% ja 3,5%).

Populaarsemad aastad

Pühad on sattunud detsembri kõige populaarsemaks sünniajaks vaid mõnel aastal. Viimase 60 aasta jooksul on detsembris sündinutest jõululaupäeval sündinud kõige rohkem lapsi 2008. ja 1982. aastal, esimene jõulupüha oli populaarseim 1981. ja 1969. aastal ning teine jõulupüha aastal 1962.

Praegu jõulu ajal sünnipäeva tähistavate inimeste seas on kõige rohkem neid (73 inimest), kes nägid ilmavalgust 1982. aasta 24. detsembril.

Häid pühi ja palju õnne kõigile jõuluaja sünnipäevalastele!

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

Kolmel inimesel neljast on ühistransport hästi kättesaadav nii linnas kui ka maal

Statistikaameti andmetel on ühistransport hästi kättesaadav 76%-le Eesti elanikest. Seejuures ei erine oluliselt linna -ja maapiirkondade olukord – linnalistes piirkondades on hea kättesaadavus ühistranspordile 76%-l ja maapiirkondades 75%-l elanikest. 100% ehk kõigil elanikel on hea ühistranspordi kättesaadavus koguni 610-s asustusüksuses.

Ühistranspordi olulisuses ei pea tänapäeval kedagi ülemäära veenma. Siiski kujutagem korraks ette ühiskonda, kus ühistransporti ei eksisteeri – kuidas läheme hommikul tööle, kuidas saavad lapsed lasteaeda ja kooli, kuidas läheme õhtul sõprade juurde või nädalavahetusel vanavanemaid külastama? Kui kõik sõidaksid isiklike autodega, meenutaks me tänaseid tipptunni ummikuid pealinnas kui „vanu häid aegu“, sest liikluses oleks sellisel juhul täielik kaos või lausa seisak.
Kui hetkel on aktuaalne pigem see, kas ühistransport peaks olema tasuta või tasuline, siis võib paljudele (eriti maapiirkondades elavatele) inimestele olla veelgi olulisem, et ühistranspordi teenust nende elukoha ümbruses üldse pakutakse.

Ühistransport on oluline aspekt ka uut eluaset soetades. Toimiv ühistransport muudab eluaseme  kindlasti atraktiivsemaks ning mõjutab kinnisvara hinda.
Järgnevalt on analüüsitud ühistranspordi kättesaadavust ühel oktoobrikuu nädalal hindamaks teenuse kättesaadavust Eesti inimestele.

Analüüs

7.10.2018 seisuga oli Eestis ligi 16 700 ühistranspordi peatust, kust umbes 15 000 väljus ühistransport. Kõige enam toimus vahemikus 8.10–12.10.2018 (kellaajast sõltumatult) väljumisi Tallinnas Estonia peatusest (suunaga Estonia pst – 960 väljumist päevas. Teisel ja kolmandal kohal olid Väike-Õismäe peatused (mõlemas suunas) – 949  ja 941 väljumist päevas. Üle 800 väljumise päevas toimus veel seitsmest peatusest.

Kaart1

Linnalistes piirkondades on ligi 690 900 inimesel hea kättesaadavus ühistranspordile, moodustades kogu linnastu rahvastikust 76%. Maapiirkondades on hea kättesaadavus ühistranspordile 75% elanikest ehk 303 100 inimesel. Eestis kokku teeb see kogurahvastikust ligi 76%, kellel on hea kättesaadavus ühistranspordile. Tulenevalt analüüsis sätestatud hea kättesaadavuse kriteeriumitest ei ole ühistransport hästi kättesaadav igale neljandale Eesti elanikule.

Ühistranspordi kättesaadavus asustusüksustes

Alljärgneval joonisel on toodud ühistranspordi kättesaadavus asutusüksuste kaupa. 100% ehk kõigil elanikel on hea ühistranspordi kättesaadavus koguni 610s asustusüksuses, mis kõik liigituvad maapiirkondadeks.

Selliseid asustusüksuseid, kus on küll olemas nõutud kriteeriumitega peatus(ed), kuid ühelegi elanikule pole see piisavalt lähedal, on kokku 558 ning neis elab kokku 17 600 inimest, moodustades kogu rahvastikust 1%.

Kaart3

Vaata ühistranspordi kättesaadavust asustusüksustes ka Statistikaameti kaardirakendusest

Kollasega on joonisel tähistatud asustusüksused, kus ei ela rahvastikuregistri järgi ühtegi elanikku või asustusüksused, kuhu ei jää ühtegi peatust, mis vastaks nõutud kriteeriumitele. Viimaseid on kokku veidi üle 1200 ning seal elab 73 100 inimest, moodustades kogu rahvastikust 5,5%. Näiteks Uuri külas, kus elanike arv on ligi 180, ei ole ühtegi ühistranspordi peatust (isegi nõuetele mittevastavaid) ja ka naaberkülade peatused ei asu piisavalt lähedal, et ühistranspordi teenus elanikeni hästi kättesaadav oleks.

Milline on kättesaadavus suuremates linnades? Tallinnas on kõige parem ühistranspordi kättesaadavus Lasnamäe linnaosas (99%) ning teistest halvem Pirita linnaosas (79%). Tartu linnas on ühistransport hästi kättesaadav 94%-le elanikest. Tartu linna asustusüksustest on ühistransport kõigile elanikele kättesaadav Ilmatsalu alevikus, Kandikülas ning Tähtvere külas. Kehvem on kättesaadavus aga näiteks Ilmatsalu külas (37%) ning Märja alevikus, kus ühtegi peatust nõutud kriteeriumitega ei ole (rakendusid linnalise piirkonna kriteeriumid).

Kas kättesaadavus sõltub asustusüksuse suurusest ja elanike arvust? Nii ja naa. On üsna palju neid asustusüksuseid, mis oma väiksuse tõttu tagavad ühistranspordi väga hea kättesaadavuse peaaegu kõigile elanikele. Samas on ka palju neid väikeseid asustusüksusi, kus nõutud kriteeriumitega ühistranspordi peatusi üldsegi ei ole.

Vaadates seost elanike arvu ja ühistranspordi kättesaadavuse vahel, siis on ka siin erisusi. Kõige suurema elanike arvuga asustusüksus on Lasnamäe linnaosa, kus 99%-le elanikest on ühistransport hästi kättesaadav. Samas näiteks Saue ning Jõgeva linnades, kus elanike arv on üle 5000, nõutud kriteeriumitega ühistranspordi peatusi ei ole. Tuleb aga arvestada, et hea ja halva kättesaadavuse vahel on antud analüüsis õhuke piir. Näiteks Jõgeva ei täitnud kriteeriumit seetõttu, et ühes tunnis oli vaid üks väljumine, kriteeriumid nõudsid aga vähemalt kahte väljumist. Selliseid olukordi on kindlasti ka paljudes teistes asustusüksustes.

Ühistranspordi kättesaadavus omavalitsustes

Järgneval joonisel on näidatud ühistranspordi kättesaadavust omavalitsuspõhiselt. Kõigil elanikel on hea kättesaadavus ühistranspordile vaid Loksa linnas, tulenevalt selle linna väiksusest ja maapiirkonna kriteeriumist. Inimesed elavad lähestikku kompaktselt suhteliselt väikesel pindalal ehk kõigi inimesteni jõudmiseks ei ole vaja palju ühistranspordi peatusi. Üle 90% inimestele on hea kättesaadavus ühistranspordile veel Tallinna (96%), Narva-Jõesuu (95%), Tartu (93%) ning Pärnu linnas (92%).

Kaart2

Vaata ühistranspordi kättesaadavust omavalitsustes ka Statistikaameti kaardirakendusest

Vähem kui 20%-l elanikest on ühistransport hästi kättesaadav Haapsalu (6%), Sillamäe (13%) ning Võru (19%) linnades. Kui Sillamäe ja Võru linnad on eraldiseisvad asustusüksused ehk linnade koosseisus on vaid üks asustusüksus, siis Haapsalu linna kui omavalitsuse koosseisu kuulub lisaks Haapsalu linnale veel ka kaks alevikku ja 56 küla.

Kihnu, Ruhnu ning Vormsi vallas ei ole uuringu põhjal ühelgi inimesel head kättesaadavust ühistranspordile. See aga ei tähenda, et saartel ühistransport täiesti puuduks, näiteks Vormsil on bussiliiklus olemas.

Kokkuvõte

Kokkuvõtlikult võib järeldada, et kolmel inimesel neljast on hea kättesaadavus ühistranspordile ning seda nii linnalistes kui ka maalistes piirkondades. Ühistranspordi kättesaadavus ei ole seotud asustusüksuse pindala või seal elavate elanike arvuga. On üsna palju asustusüksuseid, mis oma väiksuse tõttu tagavad ühistranspordi väga hea kättesaadavuse peaaegu kõigile elanikele, kuid on ka neid väikseid asustusüksuseid, kus nõutud kriteeriumitega ühistranspordi peatusi üldse ei ole. Tuleb aga arvestada, et „head“ ja „halba“ kättesaadavust võib mõnel juhul eristada vaid üks ühistranspordi väljumine.

Helerin Äär
Helerin Äär, Statistikaameti GIS-spetsialist

Metoodika

Ühistranspordi kättesaadavuse analüüsimiseks on vaadeldud ajavahemikus 8.–12.10.2018 toimunud ühistranspordi sõite (aluseks Maanteeameti andmed). Analüüs on teostatud tuginedes siseriikliku teenuste kättesaadavuse eksperdi Veiko Sepa poolt koostatud kättesaadavuse hindamise kriteeriumitele. Vaatluse all oli maantee– ja raudteetransport (bussi-, trammi-, trolli -ja rongiliiklus).
Ühistranspordi kättesaadavuse hindamiseks sätestati kriteeriumid eraldi linnalistele ja maalistele piirkondadele4. Linnalistes piirkondades peab ühistranspordi hea kättesaadavuse tagamiseks ühistranspordi sõiduk väljuma inimese elukohast kuni 400 meetri raadiuses igal argipäeval vahemikus 6.00–20.00 ning igas tunnis vähemalt kaks korda.
Maapiirkondades peab ühistranspordi heaks kättesaadavuseks väljuma ühistransport igal argipäeval inimese kodust kuni 1 km raadiuses vähemalt kolm korda päevas vahemikus 6.00–20.00. Kusjuures üks reisidest peab väljuma vahemikus 6.00–9.00, mil suur osa inimestest läheb kooli ja tööle, teine reisidest vahemikus 15.00–18.00, mil tullakse tagasi koju ning kolmas kas vahemikus 9.00–15.00 või 18.00–20.00.

1Ühistranspordi peatuste ja väljumiste andmed on Maanteeametist  7.10.2018 seisuga

2Analüüsis kasutatud rahvastiku ja elukohaandmed on 1.01.2017 seisuga

3Halduspiirid on Maa-ametist 1.01.2018 seisuga

4Linnalise, väikelinnalise ja maalise asustuspiirkonna tüübi ja klastrite määramise metoodika kohta loe lähemalt: http://metaweb.stat.ee/get_classificator_file.htm?id=4601339&siteLanguage=ee. Antud analüüsis on väikelinnalised asustuspiirkonnad arvatud linnaliste hulka.

5Analüüs on tehtud GEOSTAT3 (nr 08143.2016.002-2016.752) projekti raames

EV100: Mõeldes isadele

Tavaliselt räägitakse sündimusnäitajatest ikka seoses naistega, aga isadepäeva ootuses võtame fookusesse mehed. Sajandiga on muutunud nii isaks saamise keskmine vanus kui ka vanemate levinuim kooseluvorm lapse sünnil.

Statistikaameti andmetel oli isa 2017. aastal lapse sünnil keskmiselt 33,2-aastane. Tänapäeva isad on mõnevõrra nooremad kui sajand tagasi — 1922. aastal oli isa keskmine vanus lapse sünnil 35,8 aastat. Emad olid nii siis kui ka praegu keskmiselt 30,3-aastased. Seega on sajandiga lapsevanemate vanusevahe vähenenud.

Mis ei ole saja aastaga muutunud – endiselt sünnib lapsi, kelle isa on alla 25-aastane, väga vähe, vaid igal 17. lapsel on nii noor isa. Iga viienda lapse isa oli lapse sünnil nii praegu kui ka saja aasta eest 35–39-aastane. Levinuim isaks saamise iga oli mõlemal perioodil 30–34. Samas on saja aasta taguse ajaga võrreldes rohkem mehi, kes on lapse sündimise ajal 25–34-aastased — 1922. aastal sündis 45% lastest selles vanuses isadele, praegu 57%. Vastupidine oli olukord 40-aastaste ja vanemate meeste puhul: sada aastat tagasi oli isasid, kes olid oma lapse sünnil vähemalt 40-aastased 28%, tänapäeval 16%.

Naiste puhul torkab silma, et 1920ndatel oli 20–24-aastaselt ning vähemalt 40-aastaselt sünnitajaid rohkem kui praegu. Seega vanuselistes äärmustes sünnitamine oli vanasti natuke aktiivsem kui praegu.

Vanemate kooseluvorm lapse sünnil on sajandiga oluliselt muutunud. Kui 1922. aastal sündis 93% lastest abielus vanematele ja 7% lastest väljaspool abielu, siis 2017. aastal sündis 41% lastest registreeritud abielus vanematele ja 52% vabas kooselus vanematele, seega ka tänapäeval sünnib 93% lastest kahe vanemaga perre. Samuti on huvitav teada, et 1922. aastal sündis iga kümnes laps vähem kui aasta pärast vanemate abiellumist, 2017. aastal iga neljas.

Lapse ja ema seos on enamasti selge ja tuvastatav, seetõttu räägitakse sündimusest peamiselt läbi naise – keskmine laste arv naise kohta, ema keskmine vanus lapse sünnil jne. Miks nii? Üheks põhjuseks on see, et alati on lapsi, kelle isa on teadmata. Viimastel aastatel on selliseid lapsi aasta jooksul sündinutest alla 6%, kuid veel 15 aastat tagasi oli neid poole rohkem. See trend on selgelt vähenemas, kuid 1920ndatel oli teadmata isaga lapsi veelgi vähem.

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmus 2018. aasta veebruaris.

Eesti ei ole abielulahutuste osas enam Euroopa meister

Kui veel kakskümmend aastat tagasi oli Eesti lahutuste arvu poolest Euroopas esikohal, siis praeguseks oleme taandunud keskmike sekka. Samal ajal on aga vähenenud ka abielude arv.

Statistikaameti andmetel sõlmiti Eestis 2017. aastal 6447 ja lahutati 3323 abielu. See teeb umbes ühe lahutuse kahe registreeritud abielu kohta. Kui lahutuste arv pole viimase kümnendi jooksul väga palju muutunud, siis abiellumuse osas võib näha suuremaid kõikumisi. Selgelt paistavad silma majanduskriisi aastad, mil abielluti tunduvalt vähem kui praegu.

Vaadates kaugema aja taha võib näha, et 1970ndatel ja 80ndatel abielluti palju rohkem: siis sõlmiti aastas kaks korda rohkem abielusid kui praegu. Samas, näiteks 1920ndatel ja 1930ndatel ei kasvanud sõlmitud abielude arv samuti kunagi üle 10 000. Seega 1970ndad ja 1980ndad olid abielude mõttes eriline periood.

Ka lahutusi oli kahekümne-kolmekümne aasta eest Eestis palju rohkem kui praegu, ligikaudu 5000–6000 lahutust aastas. Lahutuste üldkordaja poolest oli Eesti aastal 1997 Euroopas esikohal 3,8 lahutusega 1000 elaniku kohta. Teiste riikidega võrreldes oli Eestis lahutusi päris palju juba 1920–1930ndatel. Mitmedki Lääne-Euroopa riigid jõudsid samale tasemele alles 1970ndatel.

Lastega paarid kergekäeliselt ei lahuta

Üldiselt võib öelda, et paarid, kellel on lapsi, lahutavad väiksema tõenäosusega. Seejuures tuleb silmas pidada, osa paare lahutab juba enne kui nad üldse jõuavad lapsi saada. Ning vahel on ka nii, et kui inimesed tunnevad, et nende abielu ei ole väga hea, siis nad otsustavad lapsi mitte saada. Praegu on Eestis umbes pooled lahutused sellised, kus paaril ühiseid alaealisi lapsi ei ole. Lasteta paaride lahutuste osatähtsus on võrreldes 25 aasta taguse ajaga tunduvalt tõusnud.

Kas Eesti inimesed ei väärtusta perekonda?

Seda kindlasti öelda ei saa: Eesti elanikud peavad perekonda oma elus endiselt väga tähtsaks. Aastal 1990 pidas Euroopa väärtusuuringu andmetel perekonda oma elus väga tähtsaks 69% ja küllaltki tähtsaks 27% vastajatest. Sama uuringu 2008. aasta voorus pidas perekonda väga tähtsaks juba kolmveerand vastajatest, küllaltki tähtsaks pidas perekonda 21% vastajatest. Seega väärtustatakse perekonda endiselt, kuid sobilikuks peetavate perevormide hulk: üksikvanemaga pere, kärgpere jne – tundub olevat laienenud.

 

 

Kadri Rootalu, Statistikaameti andmeteadur