Category Archives: rahvastikustatistika

Valentinipäev kogub Eestis abielu sõlmimise kuupäevana populaarsust

Rahvastikuregistri andmetel on abielu sõlmimine 14. veebruaril alates sajandivahetusest Eestis kasvav trend. Aastate võrdluses sõltub päeva populaarsus nädalapäevast, millele see langeb, kuid üldiselt on näha 14. veebruaril registreeritud abielude arvu kasvu. Kui valentinipäev on neljapäeval, reedel või laupäeval, on abiellujaid rohkem.

Eestis pole veebruar abiellumiskuuna eriti populaarne. Statistikaameti andmetel sõlmitakse kõigist aasta abieludest kolmandik juulis ja augustis (kummalgi kuul 15–19%) ning novembrist aprillini iga kuu 5–6% vastava aasta abieludest.

Valentinipäeva koht aasta pulmapäevade pingereas varieerub

Kui kõik aasta jooksul sõlmitud abielud jagada päevade arvuga aastas, siis selgub, et keskmiselt sõlmitakse ühes päevas 17–18 abielu. Päevade kaupa vaadates on see muidugi erinev. Valentinipäeval on kõige rohkem abielusid sõlmitud 2014. aastal, kui reedele langenud kuupäeval sõlmiti 85 abielu. 2014. aastal oli valentinipäev selle aasta populaarsete pulmapäevade pingereas 7. kohal. Esimesel kuuel kohal olid juuli ja augusti nädalalõppudesse jäänud kuupäevad, kõige populaarsem oli 12. juuli (124 abielu). 2015. aastal, mil valentinipäev langes laupäevale, sõlmiti 74 abielu ja kuupäev oli 2015. aasta populaarsete pulmapäevade pingereas 19. kohal. Kõige enam sõlmiti siis abielusid 18. juulil (126).

Valentinipäeva populaarsuse näitamiseks on mõistlik seda võrrelda teiste omasugustega – kuna tähtsat rolli mängib ka nädalapäev, on joonisel seda võrreldud nädal aega varasemal ehk 7. veebruaril ja nädal aega hilisemal päeval ehk 21. veebruaril sõlmitud abielude arvuga. Jooniselt on näha, et kui 1990ndatel oli veebruaris populaarsem abielluda vabariigi aastapäeva eelsel nädalavahetusel, siis 2000ndatel eelistatakse sobivale päevale langevat valentinipäeva. Samas mõningad paarid sõlmivad abielu ka pühapäevale või esmaspäevale langeval valentinipäeval, mis võib näidata, et neile paaridele on päeva valik eriti tähtis, kuna üldiselt neil päevadel abielusid ei sõlmita.

Vaata ka blogilugu Hõissa pulmad! ja interaktiivset infograafikut (http://www.stat.ee/public/apps/abielud/), mis võimaldab graafiliselt uurida Eesti elanike abiellumisvanust. Statistika andmebaasist saab ülevaate aastatel 1922–2016  sõlmitud abielude kohta kuude kaupa.

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

 

EV100: unustatud nakkushaigused

Kui võrrelda Eesti Vabariigi algusaastatel levinud nakkushaiguseid praegustega, siis on pilt täiesti erinev. Düsenteeria, tüüfuse, sarlakite, leetrite, difteeria, rõugete ja teiste tollaste nakkushaiguste asemel registreeritakse praegu eelkõige ülemiste hingamisteede ägedaid nakkuseid.

Statistikaameti eelkäija, Riigi Statistika Keskbüroo 1930. aasta väljaandes „Rahvastik ja tervishoid Eestis“ seisab: „Mitmesuguste haiguste hulgas, missugused inimesi tabavad, on nakkushaigustel eriline tähtsus, kuna nad oma kiire ja taudikujulise levimisega suurt kahju võivad sünnitada rahva seas, viies hauda rohkel arvul elanikke ja põhjustades nende töövõimetust, sageli mitte ainul ajutist, vaid ka alalist.“ Sajand on pikk aeg. Arstiteaduse kiire arengu ja vaktsiinide kasutuselevõtu tõttu on nakkushaiguste levik viimase saja aasta jooksul tundmatuseni muutunud ja paljud tollased nakkushaigused peaaegu unustuste hõlma vajunud. Eesti Vabariigi juubeli auks tasub kunagi olnut jälle meenutada.

Sagedasemad nakkushaigused vabariigi algusaastatel

Ajutine Valitsus võttis 1919. aasta veebruaris vastu määruse, mille järgi tuli registreerida 21 nakkushaigust (tollal nimetusega „külgehakkavad haigused“). Esimese aasta jooksul registreeriti kokku 10 873 haigusjuhtumit. Kõige rohkem (30%) oli nende seas verist kõhutõbe ehk düsenteeriat, mida registreeriti aasta jooksul 3284 korral ehk 31 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Teised sagedamini registreeritud nakkushaigused olid sarlakid (2100), leetrid (1754) ja plekiline soetõbi ehk plekitüüfus (1232).

Vabadussõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel oli Eestile iseloomulik nakkushaiguste taudikujuline levimine. Taudide tõttu võis mõne haiguse levik järjestikustel aastatel hüppeliselt muutuda. Kui vaadata näiteks 1920. aasta andmeid, siis leiab verise kõhutõve alles teiselt kohalt, sest selle kõrval puhkes samal aastal teine ja veelgi suurem taud – plekiline soetõbi, mida registreeriti üle kolme korra rohkem kui aasta varem.

Sagedasemad nakkushaigused tänapäeval

Terviseamet registreerib nakkushaiguste registris 59 nakkushaiguse andmeid. 2016. aastal kanti registrisse kokku 192 489 haigusjuhtumit. Seega on sajandi jooksul märgatavalt pikenenud registreeritavate nakkushaiguste nimekiri ja suurenenud haigusjuhtumite arv. Õnneks ei tähenda suurem haigusjuhtumite arv kasvanud ohtu, sest paranenud on ka oskus nendega toime tulla.

Erinevalt vabariigi algusaastatest, mil sagedasemad nakkushaigused võisid aastati erineda, on nüüd välja kujunenud selge liider – ülemiste hingamisteede ägedad nakkused. 2016. aastal registreeriti neid 170 116 korral ehk 1293 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Sellised nakkused hõlmasid 88% aasta jooksul registreeritud nakkushaigustest. Tegemist ei olnud erandliku aastaga, vaid kogu viimase kümnendi kohta võib öelda, et kümnest registreeritud nakkushaiguse juhtumist üheksa on ülemiste hingamisteede ägedad nakkused.

Sagedasemad nakkushaigused olid 2016. aastal veel gripp (8584 haigusjuhtumit), tuulerõuged (5846), puukborrelioos (1420) ja suguliselt levivad klamüüdiahaigused (1275). Niisiis on levinumate nakkushaiguste esikümme sajandi jooksul väga palju muutunud. Ainus haigus, mis oli kümne sagedasema nakkuse hulgas nii 2016. aastal kui ka pea sajand tagasi, asub esikümne lõpus. Sarlakeid on praegu küll märksa vähem, kuid mullu registreeriti neid siiski 280 korral.

 

 

 

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Blogiloo analüüsis kasutatud vabariigi algusaastate andmed pärinevad Riigi Statistika Keskbüroo väljaannetest „Eesti demograafia. Vihk III. Tervishoid Eestis“ (1925) ja „Eesti demograafia. Vihk IV. Rahvastik ja tervishoid Eestis“ (1930). Ülevaade nüüdisaja nakkushaigustest on koostatud Terviseameti andmete põhjal.

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Kogumikus käsitletakse veel järgmisi terviseteemasid:

  • Arstide arv on sajandi jooksul rohkem kui kümnekordistunud. Varasem meeste amet on praegu valdavalt naiste kanda.
  • Haiglate arv ei ole väga palju muutunud, küll aga on need varasemast suuremad.
  • Apteekide arv on kolmekordistunud. Varem domineerinud maa-apteekide asemel asub praegu suurem osa apteekidest linnas.

 

EV 100: edulugu surmade statistika kaudu

1922. aastal oli Eestis 1000 surmajuhtumi kohta alla aastaste laste surmasid 171. Aastal 2016 oli see näitaja 2. 1922. aastal oli Eestis iga 1000 surmajuhtumi kohta 93 vähemalt 80-aastase inimese surma. Aastal 2016 oli see näitaja 463. Surmad on teema, millest juubelite (sh 100. aastapäeva) puhul pole ehk kohane rääkida. Ometi jutustab surmade statistika 100-aastase Eesti suurest edust: võib-olla on tegu Eesti selle perioodi suurima edulooga.

Peatanud kord turist tänaval eestlase ja küsinud: „No kuidas teil siis ka läheb? Milline on suremus Eesti riigis?“ Eestlane süganud kukalt ja kostnud: „Eks ta ole ikka samasugune nagu teie riigis ja kõigis teistes riikides: 100%.“ Turist hakanud seletama: „Meil suremus küll 100% ei ole …“ Eestlane ei viitsinud rohkem kuulata ja küsinud: „Kas teil leidub siis inimesi, kes küll sünnivad, aga ära ei suregi?“ Turist vaadanud eestlasele rumala näoga otsa, teinud suu lahti … aga selle aja peale oli eestlane juba rahulikult minema kõndinud.

Eestlane armastab rääkida riigi edusammudest igal ajal, aga eriti vabariigi 100. aastapäeva eel. Põhjusi edusammudest rõõmu tunda on kindlasti palju, aga natuke üllatav on, et Eesti suurimaid edusamme saab mõõta suremusstatistika kaudu. Järgnevalt mõned näited EV 100 väljaandest surmade kohta. Et raamatus esitatu vastu huvi säiliks, siis tuuakse siin sama materjal teistsugusel kujul.

Joonisel on surmade jagunemine vanuserühma järgi 1000 surnu kohta. Näha on surmade vanusstruktuuri märgatav muutumine. 1922. aastal oli surmade vanusstruktuuris oluline koht kuni 1-aastaste laste surmadel, aga samuti oli surmade osatähtsus arvestatav kõikides vanuserühmades. 2016. aasta struktuuris on kuni aastaste laste surmade osatähtsus pea olematu ja vabariigi algusaastate struktuuriga võrreldes on märkimisväärselt väike surmade osatähtsus kõigis vaadeldavates vanuserühmades 50–59-aastasteni välja. Muidugi on ka ühe noore inimese surm liiga palju, aga …

Oluline on tähele panna, et vabariigi algusaastate surmade struktuuris on vähemalt 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus väiksem kui vanuserühmas 50–59, 60–69 ja 70–79: vähemalt 80-aastaseid oli nii vähe, et selle rühma surmad olid suhteliselt harvemini esinev nähtus.

Esitatud joonise põhjal saab demograafide keeles öelda, et Eestis on märgatavalt vähenenud imikusurmade arv ja pikenenud inimeste eluiga. Viimast väidet tõestab joonis sellega, et üle 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus kõigis surmades läheneb poolele, olles 1922. aastal alla 10%.

Kui minna demograafide terminoloogiast välja, siis räägib joonis Eesti edusammudest meditsiinis, sotsiaalhoolekandes, majanduses ja veel paljudes teistes valdkondades. Muidugi on Eestiga analoogsed protsessid toimunud kõikides arenenud riikides, kuid see ei vähenda sugugi Eestis toimunud positiivsete muutuste tähtsust.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikust leiab ka surma põhjuste kirjelduse. Eriti märkimisväärne on, et epideemiate ja nakkavate haiguste osatähtsus surma põhjustes on esikohalt kaugele taandunud. Sellel faktil on oluline seos surmade vanusstruktuuri muutusega, aga samuti kõneleb see Eesti riigi edusammudest eespool mainitud valdkondades.

Eesti edusammude märkamiseks ei pea surmastatistikas minema 100 aastat tagasi. Vaid mõne nädala eest teatati, et liikluses hukkunute arv oli 2017. aastal rekordiliselt väike, aga see teema ei leia Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikus käsitlemist.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi peaaegu iga surm on suuremal või vähemal määral tragöödia, kõneleb Eesti surmade statistika Eesti Vabariigis toimunud ja toimuvatest positiivsetest muutustest.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Head isadepäeva!

Novembri teisel pühapäeval tähistame isadepäeva 🎉 Huvitava ülevaate Eesti isade kohta saad Statistikaameti peaanalüütik Eve Telpti eelmisel aastal kirjutatud blogiloost http://bit.ly/2ek6jyj

Head mardipäeva!

Reedel, 10. novembril on mardipäev. Tänavu 1. jaanuaril elas Eestis 2696 Mardi nimelist meest, kes saavad sel päeval oma nimepäeva tähistada. Vaata lisa nimede statistika rakendusest https://www.stat.ee/public/apps/nimed/

Püsielanikud on 22 saarel

Statistikaameti andmetel elas 2017. aasta 1. jaanuari seisuga Eesti saartel ligi 44 100 inimest. Püsielanikud olid 22 saarel, mida on kolme saare võrra enam kui viimase, 2011. aasta rahvaloenduse ajal. Samas ühel väikesaarel, kus loenduse ajal olid püsielanikud, 2017. aasta seisuga enam püsielanikke pole. Seega on loendusejärgsetel aastatel neli väikesaart püsielanikud saanud.

2011. aasta rahvaloendusega võrreldes on lisandunud ligi 3400 saareelanikku. Saartel elavate inimeste osatähtsus võrreldes loendusega on suurenenud 8%, mis tuleneb suuresti rahvastikuarvestuse metoodika muudatusest. Saareelanike osatähtsus Eesti kogurahvastikust moodustas 2017. aasta alguses 3%.

Maa-ameti andmetel on Eestis üle 2000 saare. Enamik saartest on pindalalt aga niivõrd väikesed, et elatakse vaid üksikutel. Püsielanikega asustatud saared jagunevad kuue maakonna vahel: Saare (7 püsielanikuga saart), Harju (6), Lääne (3), Pärnu (3), Hiiu (2) ja Tartu (1).

Võrreldes 2011. aastaga on püsielanike arv kasvanud kõigil saartel, v.a Osmussaare, Väike-Pakri, Kesselaid, Kõinastu ja Mohni – viimasel ei ela 2017. aasta seisuga enam ühtegi püsielanikku. Küll on aga püsielanikega asustatud neli saart, mis rahvaloenduse ajal asustatud ei olnud – Kräsuli, Hobulaid, Pihelgalaid ning Koipsi.

Kui suurema territooriumi ja elanike arvuga Saaremaa ja Hiiumaa arvestusest välja jätta, elab Eesti väikesaartel ligi 3800 inimest ning meeste ja naiste arv nendel on üsna tasakaalus – väikesaarte elanikest 53% on mehed ja 47% naised. Iga kolmas väikesaare elanik on vanuses 40–59 ja vähemalt 80-aastaseid on 7%. Noori on väikesaartel Eesti keskmisega võrreldes proportsionaalselt vähem, sest väikesaartel on iga kümnes elanik 0–19-aastane, Eestis keskmiselt iga viies.

Helerin Äär, Statistikaameti geoinfo spetsialist

Metoodika

Alates 2016. aastast muutis Statistikaamet rahvaarvu arvestuse metoodikat, mis mõjutab ka 2011. aasta rahvaloenduse ja 2017. aasta saarte elanikkonna rahvaarvu võrdlust. Järgmist, 2020/2021. aasta registripõhist rahva ja eluruumide loendust ette valmistades analüüsis Statistikaamet riiklike andmekogude (registrid) kvaliteeti ja koostas nende andmete põhjal elanike kohta residentsuse indeksi. Selle indeksi alusel käibki inimeste arvamine püsielanike hulka või sealt välja. Elukohana on kasutatud inimeste registripõhist elukohta.

Statistikaametilt saab ruumianalüüse tellida tellimustööde hinnakirja alusel. Vaata tehtud töid siit.

Loe ka Rahvaloenduse tulemused näitavad asustatud saarte arvu kasvu (ilmus 09.01.2013).

Naiste ja meeste elu Eestis ja mujal Euroopas

20. oktoobril tähistatava Euroopa statistikapäeva puhul on Eurostatil valminud digiväljaanne „Naiste ja meeste elu Euroopas. Statistiline portree“, mille eesmärk on võrrelda naiste ja meeste igapäevaelu. Kui palju Eesti naiste ja meeste elu sarnaneb või erineb ning kuhu paigutub Eesti teiste Euroopa Liidu riikide seas?

Eurostati koostatud ja Statistikaameti tõlgitud, rohkete interaktiivsete jooniste ja infograafikutega väljaanne annab hea võimaluse uurida, millised on meeste ja naiste igapäevaelu erinevused ja sarnasused ning kuidas need riigiti erinevad. Digiväljaanne hõlmab paljusid eluvaldkondi: elu olulised verstapostid, tervisehinnangud, eluga rahulolu, leibkonnatüübid, haridus, tööhõive, sissetulekud, toitumisharjumused ja sportimine, kultuurielus osalemine, internetikasutus, laste eest hoolitsemine ja majapidamistööd.

100 mehe kohta 113 naist

Eesti naiste oodatav eluiga oli 2015. aastal 82 ja meeste oodatav eluiga 73 aastat, mis teeb eluea erinevuseks üheksa aastat. Võrreldes Euroopa Liidu (EL) keskmisega (naistel 83 ja meestel 78 aastat) oli meie naiste oodatav eluiga umbes aasta võrra madalam, meestel aga pea viis aastat madalam. Eesti omast suurem oli meeste ja naiste eluea erinevus vaid Leedus (11 aastat) ja Lätis (10 aastat). Leedu ja Läti olid ka ainsad riigid, kus meeste oodatav eluiga ei ületanud 70. eluaasta piiri. Kõige väiksem oli eluea erinevus Taanis, Iirimaal, Küprosel, Hollandis, Rootsis ja Suurbritannias, kus see jäi alla nelja aasta.

Pikema eluea tõttu on naisi Eestis rohkem kui mehi. 2016. aastal oli erinevus 13% ehk iga 100 mehe kohta oli 113 naist. Naiste ülekaal oli sellest suurem ainult Lätis (18%) ja Leedus (17%). Kolmele Balti riigile järgnesid pingereas Portugal (11%) ja Ungari (10%). Luksemburgis, Maltal ja Rootsis seevastu oli mehi naistest isegi natuke rohkem. EL-is keskmiselt oli naisi 5% rohkem kui mehi.

Vanuserühmi võrreldes selgub, et alla 18-aastate sooline jaotus oli Eestis samasugune nagu EL-is keskmiselt – noori mehi 5% rohkem kui noori naisi. Vähemalt 65-aastaste sooline jaotus aga erines märkimisväärselt: EL-is keskmiselt oli iga 100 mehe kohta 133 naist, Eestis aga iga 100 mehe kohta 195 naist. Teisisõnu, alates 65. eluaastast on Eestis naisi peaaegu kaks korda rohkem kui mehi.

Väljaandest on võimalik otsida ka põhjendusi meeste lühemale elueale. Näiteks on Eesti mehed ühed agaramad suitsetajad EL-is. 2014. aastal suitsetas Eestis iga päev iga kolmas vähemalt 18-aastane mees (34%), EL-is keskmiselt aga iga neljas samas vanuses mees (24%). Suitsetavate meeste osatähtsus oli kõige suurem Küprosel (40%) ja kõige väiksem Rootsis (10%). Eesti naiste hulgas oli igapäevaseid suitsetajaid sama palju kui EL-is keskmiselt (16%).

Haritud mehed ja väga haritud naised

Eesti paistab EL-is silma naiste kõrge haridustaseme ning meeste ja naiste vaheliste hariduslike erinevustega. 2016. aastal oli peaaegu pooltel (48%) Eesti 25–64-aastastest naistest kolmanda taseme haridus ja alla 8% oli piirdunud esimese taseme haridusega. EL-is keskmiselt on kolmanda taseme haridusega naisi 33% ja esimese taseme haridusega naisi 23%.

Eesti meestest on kolmanda taseme haridus 29%-l. Võrreldes Eesti naistega tundub selline näitaja väike, aga meeste arvestuses on see võrdne EL-i keskmisega, mis on samuti 29%. Kõige madalamat ehk esimese taseme haridust esineb Eesti meestel vähem kui EL-is keskmiselt (Eestis 14%, EL-is 23%). Seega ei ole Eesti naiste ja meeste haridustasemete suur erinevus tingitud mitte meeste madalast haridustasemest, vaid naiste väga kõrgest haridustasemest. Peale Eesti on kolmanda taseme hariduses meeste ja naiste vahelised erinevused suured ka teistes Baltimaades, Soomes, Rootsis ja Sloveenias.

Mida rohkem lapsi, seda madalam naiste tööhõive määr

Eestis on tööealiste ehk 15–64-aastaste tööhõive määr 2016. aasta seisuga naistel 69% ja meestel 76%. Nii Eesti naiste kui ka meeste tööhõive määr on üle EL-i keskmise: naistel üle 7% võrra ja meestel 4% võrra kõrgem.

Millised on seosed tööhõive määra ja laste olemasolu vahel? Kogu EL-is on meeste tööhõive määr alati naiste omast kõrgem, ka lasteta inimestel. Eestis on lasteta naiste ja meeste tööhõive määr enam-vähem samal tasemel – naistel 77% ja meestel 76%. Lasteta naiste tööhõive määr on Eestis EL-i kõrgeim, järgnevad Saksamaa naised 76%-ga ja Rootsi naised 74%-ga. Laste olemasolul tekivad Eesti naiste ja meeste tööturul osalusse erinevused. Lastega 15–64-aastaste meeste tööhõive määr on olenemata laste arvust üle 90%, aga naiste tööhõive määr langeb laste arvu kasvades: ühe lapse korral on see 74%, kahe lapse korral 71% ja vähemalt kolme lapse korral 60%.

Lapsevanemate tööhõive seisukohast on väga oluline, kuivõrd paindlikud on töötamise võimalused. Avaldatud väljaandes saab vaadata vaid üht paindlikku töövormi – osalise tööajaga töötamist. Eestis töötas 2016. aastal osalise tööajaga 13% töötavatest naistest ja 7% töötavatest meestest. Eesti meeste näitaja EL-i keskmisele (9%) väga palju alla ei jää, küll aga teevad meie naised märksa harvemini osaajaga tööd kui paljudes teistes riikides (EL-i keskmine 32%). Kõige rohkem oli 2016. aastal osalise tööajaga töötamist Hollandis, kus sellist võimalust kasutas 76% töötavatest naistest ja 26% töötavatest meestest.

Laste eest hoolitsemine ja majapidamistööd kui naiste pärusmaa?

Alaealiste lastega 25–49-aastastest Eesti elanikest tegeles iga päev oma laste eest hoolitsemise ja/või nende õpetamisega 2016. aastal 93% naistest ja 74% meestest. Naiste ja meeste vaheline erinevus oli Eestis väiksem kui EL-is keskmiselt (EL-is 92% naistest ja 68% meestest). Kõige suuremad olid soolised erinevused Kreekas (95% naistest ja 53% meestest) ja Maltal (93% ja 56%) ning kõige väiksemad Rootsis (96% naistest ja 90% meestest) ja Sloveenias (88% ja 82%).

2016. aastal tegi iga päev süüa ja/või majapidamistöid 76% vähemalt 18-aastastest Eesti naistest ja 47% sama vanadest meestest. Kuigi naiste ja meeste vaheline erinevus tundub suur, on see üks EL-i väiksemaid. EL-is keskmiselt tegi iga päev süüa ja/või majapidamistöid 79% naistest ja 34% meestest. Kõige suuremad erinevused naiste ja meeste vahel olid Kreekas (85% naistest ja 16% meestest) ja Itaalias (81% ja 20%) ning kõige väiksemad Rootsis (74% naistest ja 56% meestest) ja Lätis (82% ja 57%).

Võimalus oma teadmised testis proovile panna

Need on vaid mõned infokillud Eurostati mahukast digiväljaandest. Huvilistel on võimalik eestikeelse väljaandega põhjalikumalt tutvuda ja vaadata peale Eesti teistegi Euroopa riikide andmeid. Enne väljaandesse süvenemist tasub panna oma praegused teadmised proovile, vastates 12 küsimusega testile. Sellega saab lugeja kontrollida, kas teab, kui suured on Euroopa naiste ja meeste erinevused elus, töös ja vaba aja veetmises.

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted

Haridustasemete liigituse alus on klassifikaator ISCED 2011. Ühtse rahvusvahelise liigituse eesmärk on teha riikide haridussüsteemid omavahel võrreldavaks. Esimese taseme hariduse alla on arvestatud põhiharidus (ka sellega võrdsustatud või madalam haridus), põhiharidusnõudeta kutseharidus ja põhihariduse baasil omandatud kutseharidus. Teise taseme hariduse alla kuuluvad üldkeskharidus, kutsekeskharidus (sh keskeri- või tehnikumiharidus) põhihariduse baasil ja kutsekeskharidus keskhariduse baasil. Kolmanda taseme hariduse alla on arvestatud keskeriharidus keskhariduse baasil, kõrgharidus ning magistri- ja doktorikraad.

Tööhõive määr – hõivatute osatähtsus tööealises rahvastikus.