Category Archives: rahvastikustatistika

Kolmel inimesel neljast on ühistransport hästi kättesaadav nii linnas kui ka maal

Statistikaameti andmetel on ühistransport hästi kättesaadav 76%-le Eesti elanikest. Seejuures ei erine oluliselt linna -ja maapiirkondade olukord – linnalistes piirkondades on hea kättesaadavus ühistranspordile 76%-l ja maapiirkondades 75%-l elanikest. 100% ehk kõigil elanikel on hea ühistranspordi kättesaadavus koguni 610-s asustusüksuses.

Ühistranspordi olulisuses ei pea tänapäeval kedagi ülemäära veenma. Siiski kujutagem korraks ette ühiskonda, kus ühistransporti ei eksisteeri – kuidas läheme hommikul tööle, kuidas saavad lapsed lasteaeda ja kooli, kuidas läheme õhtul sõprade juurde või nädalavahetusel vanavanemaid külastama? Kui kõik sõidaksid isiklike autodega, meenutaks me tänaseid tipptunni ummikuid pealinnas kui „vanu häid aegu“, sest liikluses oleks sellisel juhul täielik kaos või lausa seisak.
Kui hetkel on aktuaalne pigem see, kas ühistransport peaks olema tasuta või tasuline, siis võib paljudele (eriti maapiirkondades elavatele) inimestele olla veelgi olulisem, et ühistranspordi teenust nende elukoha ümbruses üldse pakutakse.

Ühistransport on oluline aspekt ka uut eluaset soetades. Toimiv ühistransport muudab eluaseme  kindlasti atraktiivsemaks ning mõjutab kinnisvara hinda.
Järgnevalt on analüüsitud ühistranspordi kättesaadavust ühel oktoobrikuu nädalal hindamaks teenuse kättesaadavust Eesti inimestele.

Analüüs

7.10.2018 seisuga oli Eestis ligi 16 700 ühistranspordi peatust, kust umbes 15 000 väljus ühistransport. Kõige enam toimus vahemikus 8.10–12.10.2018 (kellaajast sõltumatult) väljumisi Tallinnas Estonia peatusest (suunaga Estonia pst – 960 väljumist päevas. Teisel ja kolmandal kohal olid Väike-Õismäe peatused (mõlemas suunas) – 949  ja 941 väljumist päevas. Üle 800 väljumise päevas toimus veel seitsmest peatusest.

Kaart1

Linnalistes piirkondades on ligi 690 900 inimesel hea kättesaadavus ühistranspordile, moodustades kogu linnastu rahvastikust 76%. Maapiirkondades on hea kättesaadavus ühistranspordile 75% elanikest ehk 303 100 inimesel. Eestis kokku teeb see kogurahvastikust ligi 76%, kellel on hea kättesaadavus ühistranspordile. Tulenevalt analüüsis sätestatud hea kättesaadavuse kriteeriumitest ei ole ühistransport hästi kättesaadav igale neljandale Eesti elanikule.

Ühistranspordi kättesaadavus asustusüksustes

Alljärgneval joonisel on toodud ühistranspordi kättesaadavus asutusüksuste kaupa. 100% ehk kõigil elanikel on hea ühistranspordi kättesaadavus koguni 610s asustusüksuses, mis kõik liigituvad maapiirkondadeks.

Selliseid asustusüksuseid, kus on küll olemas nõutud kriteeriumitega peatus(ed), kuid ühelegi elanikule pole see piisavalt lähedal, on kokku 558 ning neis elab kokku 17 600 inimest, moodustades kogu rahvastikust 1%.

Kaart3

Vaata ühistranspordi kättesaadavust asustusüksustes ka Statistikaameti kaardirakendusest

Kollasega on joonisel tähistatud asustusüksused, kus ei ela rahvastikuregistri järgi ühtegi elanikku või asustusüksused, kuhu ei jää ühtegi peatust, mis vastaks nõutud kriteeriumitele. Viimaseid on kokku veidi üle 1200 ning seal elab 73 100 inimest, moodustades kogu rahvastikust 5,5%. Näiteks Uuri külas, kus elanike arv on ligi 180, ei ole ühtegi ühistranspordi peatust (isegi nõuetele mittevastavaid) ja ka naaberkülade peatused ei asu piisavalt lähedal, et ühistranspordi teenus elanikeni hästi kättesaadav oleks.

Milline on kättesaadavus suuremates linnades? Tallinnas on kõige parem ühistranspordi kättesaadavus Lasnamäe linnaosas (99%) ning teistest halvem Pirita linnaosas (79%). Tartu linnas on ühistransport hästi kättesaadav 94%-le elanikest. Tartu linna asustusüksustest on ühistransport kõigile elanikele kättesaadav Ilmatsalu alevikus, Kandikülas ning Tähtvere külas. Kehvem on kättesaadavus aga näiteks Ilmatsalu külas (37%) ning Märja alevikus, kus ühtegi peatust nõutud kriteeriumitega ei ole (rakendusid linnalise piirkonna kriteeriumid).

Kas kättesaadavus sõltub asustusüksuse suurusest ja elanike arvust? Nii ja naa. On üsna palju neid asustusüksuseid, mis oma väiksuse tõttu tagavad ühistranspordi väga hea kättesaadavuse peaaegu kõigile elanikele. Samas on ka palju neid väikeseid asustusüksusi, kus nõutud kriteeriumitega ühistranspordi peatusi üldsegi ei ole.

Vaadates seost elanike arvu ja ühistranspordi kättesaadavuse vahel, siis on ka siin erisusi. Kõige suurema elanike arvuga asustusüksus on Lasnamäe linnaosa, kus 99%-le elanikest on ühistransport hästi kättesaadav. Samas näiteks Saue ning Jõgeva linnades, kus elanike arv on üle 5000, nõutud kriteeriumitega ühistranspordi peatusi ei ole. Tuleb aga arvestada, et hea ja halva kättesaadavuse vahel on antud analüüsis õhuke piir. Näiteks Jõgeva ei täitnud kriteeriumit seetõttu, et ühes tunnis oli vaid üks väljumine, kriteeriumid nõudsid aga vähemalt kahte väljumist. Selliseid olukordi on kindlasti ka paljudes teistes asustusüksustes.

Ühistranspordi kättesaadavus omavalitsustes

Järgneval joonisel on näidatud ühistranspordi kättesaadavust omavalitsuspõhiselt. Kõigil elanikel on hea kättesaadavus ühistranspordile vaid Loksa linnas, tulenevalt selle linna väiksusest ja maapiirkonna kriteeriumist. Inimesed elavad lähestikku kompaktselt suhteliselt väikesel pindalal ehk kõigi inimesteni jõudmiseks ei ole vaja palju ühistranspordi peatusi. Üle 90% inimestele on hea kättesaadavus ühistranspordile veel Tallinna (96%), Narva-Jõesuu (95%), Tartu (93%) ning Pärnu linnas (92%).

Kaart2

Vaata ühistranspordi kättesaadavust omavalitsustes ka Statistikaameti kaardirakendusest

Vähem kui 20%-l elanikest on ühistransport hästi kättesaadav Haapsalu (6%), Sillamäe (13%) ning Võru (19%) linnades. Kui Sillamäe ja Võru linnad on eraldiseisvad asustusüksused ehk linnade koosseisus on vaid üks asustusüksus, siis Haapsalu linna kui omavalitsuse koosseisu kuulub lisaks Haapsalu linnale veel ka kaks alevikku ja 56 küla.

Kihnu, Ruhnu ning Vormsi vallas ei ole uuringu põhjal ühelgi inimesel head kättesaadavust ühistranspordile. See aga ei tähenda, et saartel ühistransport täiesti puuduks, näiteks Vormsil on bussiliiklus olemas.

Kokkuvõte

Kokkuvõtlikult võib järeldada, et kolmel inimesel neljast on hea kättesaadavus ühistranspordile ning seda nii linnalistes kui ka maalistes piirkondades. Ühistranspordi kättesaadavus ei ole seotud asustusüksuse pindala või seal elavate elanike arvuga. On üsna palju asustusüksuseid, mis oma väiksuse tõttu tagavad ühistranspordi väga hea kättesaadavuse peaaegu kõigile elanikele, kuid on ka neid väikseid asustusüksuseid, kus nõutud kriteeriumitega ühistranspordi peatusi üldse ei ole. Tuleb aga arvestada, et „head“ ja „halba“ kättesaadavust võib mõnel juhul eristada vaid üks ühistranspordi väljumine.

Helerin Äär
Helerin Äär, Statistikaameti GIS-spetsialist

Metoodika

Ühistranspordi kättesaadavuse analüüsimiseks on vaadeldud ajavahemikus 8.–12.10.2018 toimunud ühistranspordi sõite (aluseks Maanteeameti andmed). Analüüs on teostatud tuginedes siseriikliku teenuste kättesaadavuse eksperdi Veiko Sepa poolt koostatud kättesaadavuse hindamise kriteeriumitele. Vaatluse all oli maantee– ja raudteetransport (bussi-, trammi-, trolli -ja rongiliiklus).
Ühistranspordi kättesaadavuse hindamiseks sätestati kriteeriumid eraldi linnalistele ja maalistele piirkondadele4. Linnalistes piirkondades peab ühistranspordi hea kättesaadavuse tagamiseks ühistranspordi sõiduk väljuma inimese elukohast kuni 400 meetri raadiuses igal argipäeval vahemikus 6.00–20.00 ning igas tunnis vähemalt kaks korda.
Maapiirkondades peab ühistranspordi heaks kättesaadavuseks väljuma ühistransport igal argipäeval inimese kodust kuni 1 km raadiuses vähemalt kolm korda päevas vahemikus 6.00–20.00. Kusjuures üks reisidest peab väljuma vahemikus 6.00–9.00, mil suur osa inimestest läheb kooli ja tööle, teine reisidest vahemikus 15.00–18.00, mil tullakse tagasi koju ning kolmas kas vahemikus 9.00–15.00 või 18.00–20.00.

1Ühistranspordi peatuste ja väljumiste andmed on Maanteeametist  7.10.2018 seisuga

2Analüüsis kasutatud rahvastiku ja elukohaandmed on 1.01.2017 seisuga

3Halduspiirid on Maa-ametist 1.01.2018 seisuga

4Linnalise, väikelinnalise ja maalise asustuspiirkonna tüübi ja klastrite määramise metoodika kohta loe lähemalt: http://metaweb.stat.ee/get_classificator_file.htm?id=4601339&siteLanguage=ee. Antud analüüsis on väikelinnalised asustuspiirkonnad arvatud linnaliste hulka.

5Analüüs on tehtud GEOSTAT3 (nr 08143.2016.002-2016.752) projekti raames

EV100: Mõeldes isadele

Tavaliselt räägitakse sündimusnäitajatest ikka seoses naistega, aga isadepäeva ootuses võtame fookusesse mehed. Sajandiga on muutunud nii isaks saamise keskmine vanus kui ka vanemate levinuim kooseluvorm lapse sünnil.

Statistikaameti andmetel oli isa 2017. aastal lapse sünnil keskmiselt 33,2-aastane. Tänapäeva isad on mõnevõrra nooremad kui sajand tagasi — 1922. aastal oli isa keskmine vanus lapse sünnil 35,8 aastat. Emad olid nii siis kui ka praegu keskmiselt 30,3-aastased. Seega on sajandiga lapsevanemate vanusevahe vähenenud.

Mis ei ole saja aastaga muutunud – endiselt sünnib lapsi, kelle isa on alla 25-aastane, väga vähe, vaid igal 17. lapsel on nii noor isa. Iga viienda lapse isa oli lapse sünnil nii praegu kui ka saja aasta eest 35–39-aastane. Levinuim isaks saamise iga oli mõlemal perioodil 30–34. Samas on saja aasta taguse ajaga võrreldes rohkem mehi, kes on lapse sündimise ajal 25–34-aastased — 1922. aastal sündis 45% lastest selles vanuses isadele, praegu 57%. Vastupidine oli olukord 40-aastaste ja vanemate meeste puhul: sada aastat tagasi oli isasid, kes olid oma lapse sünnil vähemalt 40-aastased 28%, tänapäeval 16%.

Naiste puhul torkab silma, et 1920ndatel oli 20–24-aastaselt ning vähemalt 40-aastaselt sünnitajaid rohkem kui praegu. Seega vanuselistes äärmustes sünnitamine oli vanasti natuke aktiivsem kui praegu.

Vanemate kooseluvorm lapse sünnil on sajandiga oluliselt muutunud. Kui 1922. aastal sündis 93% lastest abielus vanematele ja 7% lastest väljaspool abielu, siis 2017. aastal sündis 41% lastest registreeritud abielus vanematele ja 52% vabas kooselus vanematele, seega ka tänapäeval sünnib 93% lastest kahe vanemaga perre. Samuti on huvitav teada, et 1922. aastal sündis iga kümnes laps vähem kui aasta pärast vanemate abiellumist, 2017. aastal iga neljas.

Lapse ja ema seos on enamasti selge ja tuvastatav, seetõttu räägitakse sündimusest peamiselt läbi naise – keskmine laste arv naise kohta, ema keskmine vanus lapse sünnil jne. Miks nii? Üheks põhjuseks on see, et alati on lapsi, kelle isa on teadmata. Viimastel aastatel on selliseid lapsi aasta jooksul sündinutest alla 6%, kuid veel 15 aastat tagasi oli neid poole rohkem. See trend on selgelt vähenemas, kuid 1920ndatel oli teadmata isaga lapsi veelgi vähem.

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmus 2018. aasta veebruaris.

Eesti ei ole abielulahutuste osas enam Euroopa meister

Kui veel kakskümmend aastat tagasi oli Eesti lahutuste arvu poolest Euroopas esikohal, siis praeguseks oleme taandunud keskmike sekka. Samal ajal on aga vähenenud ka abielude arv.

Statistikaameti andmetel sõlmiti Eestis 2017. aastal 6447 ja lahutati 3323 abielu. See teeb umbes ühe lahutuse kahe registreeritud abielu kohta. Kui lahutuste arv pole viimase kümnendi jooksul väga palju muutunud, siis abiellumuse osas võib näha suuremaid kõikumisi. Selgelt paistavad silma majanduskriisi aastad, mil abielluti tunduvalt vähem kui praegu.

Vaadates kaugema aja taha võib näha, et 1970ndatel ja 80ndatel abielluti palju rohkem: siis sõlmiti aastas kaks korda rohkem abielusid kui praegu. Samas, näiteks 1920ndatel ja 1930ndatel ei kasvanud sõlmitud abielude arv samuti kunagi üle 10 000. Seega 1970ndad ja 1980ndad olid abielude mõttes eriline periood.

Ka lahutusi oli kahekümne-kolmekümne aasta eest Eestis palju rohkem kui praegu, ligikaudu 5000–6000 lahutust aastas. Lahutuste üldkordaja poolest oli Eesti aastal 1997 Euroopas esikohal 3,8 lahutusega 1000 elaniku kohta. Teiste riikidega võrreldes oli Eestis lahutusi päris palju juba 1920–1930ndatel. Mitmedki Lääne-Euroopa riigid jõudsid samale tasemele alles 1970ndatel.

Lastega paarid kergekäeliselt ei lahuta

Üldiselt võib öelda, et paarid, kellel on lapsi, lahutavad väiksema tõenäosusega. Seejuures tuleb silmas pidada, osa paare lahutab juba enne kui nad üldse jõuavad lapsi saada. Ning vahel on ka nii, et kui inimesed tunnevad, et nende abielu ei ole väga hea, siis nad otsustavad lapsi mitte saada. Praegu on Eestis umbes pooled lahutused sellised, kus paaril ühiseid alaealisi lapsi ei ole. Lasteta paaride lahutuste osatähtsus on võrreldes 25 aasta taguse ajaga tunduvalt tõusnud.

Kas Eesti inimesed ei väärtusta perekonda?

Seda kindlasti öelda ei saa: Eesti elanikud peavad perekonda oma elus endiselt väga tähtsaks. Aastal 1990 pidas Euroopa väärtusuuringu andmetel perekonda oma elus väga tähtsaks 69% ja küllaltki tähtsaks 27% vastajatest. Sama uuringu 2008. aasta voorus pidas perekonda väga tähtsaks juba kolmveerand vastajatest, küllaltki tähtsaks pidas perekonda 21% vastajatest. Seega väärtustatakse perekonda endiselt, kuid sobilikuks peetavate perevormide hulk: üksikvanemaga pere, kärgpere jne – tundub olevat laienenud.

 

 

Kadri Rootalu, Statistikaameti andmeteadur

 

Üldhariduskoolis on meesõpetajaid alla kuuendiku

Statistikaameti andmetel oli 2017/2018. õppeaastal üldhariduskoolides 14 905 õpetajat, neist naisi 86% ja mehi 14%.

Eesti üldhariduskoolis oli kõige rohkem 51–60-aastaseid õpetajaid, sellesse vanuserühma kuulub ligikaudu iga kolmas nais- ja iga neljas meesõpetaja. Alla 30-aastane oli iga kümnes nais- ja ligikaudu iga kuues meesõpetaja. Üle 60-aastaseid õpetajaid oli meeste ja naiste seas peaaegu ühepalju, mehi 17% ja naisi 16%.

Millises kooliastmes õpetavad naised, millises mehed?

Meesõpetajaid oli 2121, neist ligi neljandik õpetas esimeses kooliastmes (I–III klass), üle poole teises kooliastmes (IV–VI klass), 72% kolmandas kooliastmes (VII–IX klass) ning alla poole gümnaasiumiastmes.*

Naisõpetajaid oli 12 784, peaaegu pooled neist õpetasid esimeses kooliastmes, 66% teises kooliastmes, üle poole kolmandas kooliastmes ning gümnaasiumis ligi neljandik.*

Mehi leiab kõige rohkem kolmandast kooliastmest. Naisi leiab rohkem nii põhikooliastmest kui ka gümnaasiumist. Kõige vähem õpetajaid on gümnaasiumis. Sellest saab järeldada, et suur osa õpetajatest töötab osakoormusega ja õpetab erinevates kooliastmetes.

Ained, mida annavad üle 60-aastased õpetajad

Üle 60-aastaste naisõpetajate seas oli kõige enam keeleõpetajaid (29% selles vanuses naisõpetajatest), ent leidus ka kehalise kasvatuse õpetajaid (4%). Erilisena saab välja tuua, et naised olid esindatud ka klassiõpetajate hulgas (8%), samal ajal kui meeste seas selles vanuses klassiõpetajaid polnudki.

Üle 60-aastaste meesõpetajate puhul joonistus välja trend, et nemad õpetavad reaalaineid ja tehnoloogia valdkonda, väikseima osatähtsusega on humanitaar- ja sotsiaalained.

Õpetajad on asendamatu osa haridussüsteemist. Nende ülesandeks on anda edasi teadmisi ning toetada noorte kasvamist tublideks ja toimetulevateks täiskasvanuteks. Jõudu ja jaksu kõikidele õpetajatele ning head õpetajate päeva!

 

 

Krislin Metsis, Statistikaameti praktikant

 

Analüüsis on kasutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi andmeid seisuga 10.11.2017.

* Õpetajate osatähtsus kooliastmeti ei anna kokku 100%, sest üks õpetaja võib õpetada mitmes astmes.

Narva mõistatus vajab lahendamist

Narva on Eesti piirilinn, värav Venemaale ning võib öelda, et geopoliitiliselt Eesti tuntuim linn. Majanduslikult ja demograafiliselt on Narva praegu oma arengu murdepunktis. Mitmed positiivsed suundumused on aset leidmas, kuid osa protsesse vajab veel pööramist.

Statistikaameti andmetel elas Narvas 2018. aasta 1. jaanuari seisuga 56 103 inimest. Narva on koduks 4%-le kogu Eesti ning 41%-le Ida-Virumaa elanikest. Mullu sündis 416 narvalast ja suri 837. Ehk siis loomuliku iibe tõttu vähenes linna elanikkond 421 inimese võrra. 2017. aasta oli linna sisseränne 852 ja väljaränne 1464 inimest, mis teeb rändesaldoks -612 inimest. Ehk siis ülaltoodud asjaolude tõttu kokku kaotas piirilinn 2017. aastal 1033 elanikku.

Aastatel 2000–2017 on Narva rändesaldo olnud pidevalt negatiivne, saavutades rekordilise madalseisu aastaks 2016 (-751 inimest). Vaadeldud perioodil on kõige väiksem lahkujate arv olnud 2000. ja 2009. aastal (rändesaldo vastavalt -187 ja -242 inimest). Järjepidev inimeste kaotus on viinud selleni, et vaadeldud perioodil on Narva kaotanud rände tõttu ligi 7000 inimest.

Inimesed lahkuvad Narvast, kuid mis on selle põhjuseks? Vastuse leidmiseks on oluline analüüsida ka elanike sissetulekuid. Viimase kümnendi jooksul on Narva linnas palgatöötajate kuukeskmine brutotulu tõusnud 489 eurolt 2007. aastal 890 eurole 2017. aastal (tõus 82%). Samas on oluline rõhutada, et 2007. aastal oli Narvas brutotulu saajaid 26 188 ning 2017. aastaks oli nende arv langenud 18 610-ni. Siinkohal on võimalik tõstatada mitmeid analüütilisi küsimusi. Näiteks, kas brutotulu kasv tuleneb vähenenud töötajate arvust, millest tingituna konkurents tööjõule kasvab ja selle tulemusena suurenevad ka makstavad palgad? Või on brutotulu kasvul muud põhjused, kuid vaatamata tulude kasvule ei ole inimeste lahkumine Narvast pidurdunud? Või on Narvas tekkinud olukord, kus edukad on teatud hulk ettevõtteid, nende firmade töötajatele makstakse head palka, kuid neisse ettevõtetesse „mittemahtunud“ töötajatel linnas midagi töist ette võtta ei ole?

2007. aastal oli Narvas 20 ja enama hõivatuga ettevõtteid 115, 2016. aastaks oli nende arv langenud 71-ni. 2007. aastal töötas sellistes ettevõtetes kokku 10 955 inimest (95 inimest ettevõtte kohta), 2016. aastal 4199 inimest (59 inimest ettevõtte kohta). Seega kümne viimase aasta jooksul on suurte ettevõtete arv Narvas vähenenud ning vähenenud on ka neis keskmiselt töötavate inimeste arv.

Narva 20 ja enama hõivatuga ettevõtetes loodi 2007. aastal 159 miljoni euro väärtuses lisandväärtust, 2016. aastal oli vastav näitaja 182 miljonit eurot. Selliste ettevõtete müügitulu oli 2007. aastal kokku 568 miljonit eurot ja 2016. aastal 539 miljonit eurot. Tööviljakus hõivatu kohta müügitulu alusel oli 2007. aastal keskmiselt 52 000 eurot ja 2016. aastal 128 000 eurot. Seega suuri ettevõtteid on Narvas küll vähemaks jäänud, kuid väiksem arv selliseid ettevõtteid koos vähema hulga töötajatega suudab endiselt oluliselt panustada lisandväärtuse loomisesse.

Seega Narvas ettevõtlus toimib, inimeste palgad kasvavad, kuid ikkagi inimesed lahkuvad. Võib-olla on lahkumine teatud inertsiga protsess — inimesed ei ole Narva paranevat eluolu veel tajunud, või on lahkumisplaanid varasemalt tehtud ning Narva tõus ei ole plaane kummutanud.

Nii või teisiti on Narva oma arengu murdepunktis. Mitmed positiivsed suundumused on aset leidmas, kuid osa protsesse vajab veel pööramist. Narva on Eesti jaoks unikaalne ning on väga hea, kui linn oma täit potentsiaali suudab rakendada.

Narva jääb aga mõistatuseks ka edaspidiselt. Ilmselt läheb veel aega, enne kui me täiel määral hoomame seda, mis ikkagi seda linna käivitab ja milline on ikkagi valem selle linna kogupotentsiaali käivitamiseks.

 

 

Kaja Sõstra, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Sündide buum on koondunud suvekuudesse

Statistikaameti andmetel on eestlaste sündide sesoonsuse muster muutunud. Kui varem sündis rohkem lapsi kevadkuudel, siis nüüd sünnib neid rohkem suvel ja sügise alguses. Muutumatuks on aga jäänud see, et vähem sünnib lapsi talvekuudel.

Sündide sesoonsuse mustreid on leitud erinevate populatsioonide hulgas üle kogu maailma. Võrreldes teiste ajast sõltuvate demograafiliste trendidega on aga sündide sesoonsuse mustrid võrdlemisi püsivad. Näiteks Eesti puhul on ilmselt inimeste teadvusesse kinnistunud, et lapsi sünnib kõige rohkem kevadel ning nii on see ka tegelikult olnud kogu Põhja – Euroopas (Haandrikman ja Wissen, 2008). Tänapäeval aga kasutavad suurem osa paare efektiivsemaid ja mugavamaid rasestumisvastaseid vahendeid, mistõttu saavad nad paremini planeerida lapse sündimise aega (Haandrikman, 2004). Seega ongi antud loo ajendiks küsimus, kas ja kuidas on muutnud sündide sesoonsuse mustrit võimalused lapse saamist rohkem planeerida.

Ajalooline ülevaade populaarsetest sünnikuudest

Ajalooliselt on Euroopa sündimuse mustrit iseloomustanud sündide suurem hulk aasta alguses (enamasti kevadel) ning madalam sündide hulk ülejäänud aasta jooksul, erandiks september, kus samuti sünnib rohkem lapsi (Seiver, 1985, Doblhammer-Reiter jt, 1999). Kui vaadata kuude lõikes Eestis toimunud sünde perioodil 1930-1939, siis on näha, et perioodi keskmisest sünnib rohkem lapsi kevadel, eriti märtsis ja septembris. Perioodi keskmisest vähem sündis aga lapsi aasta lõpu kuudel. Doblehammer-Reiter (1999) pakub septembri tipu ühe võimaliku selgitusena välja puhkuse teooria, viidates sellele, et lapse eostamise aeg jäi sellisel juhul jõulude kanti, kus inimestel on rohkem vaba aega. Sama teooriat võib ilmselt laiendada ka jaanipäeva aegsele ajale, mis on üheksa kuud enne märtsi.

Jooniselt jääb mulje, nagu oleks juba jaanuari sündide hulk kõrgem, kuid tegelikult toimus osa jaanuari sünde detsembris, kuid vormistatud järgmisesse aastasse. See oli mingil perioodil suhteliselt levinud, et osad aasta viimastel päevadel sündinud lapsed registreeriti 1. jaanuaril sündinuteks.

Nõukogude Eestis jätkus samuti muster, kus rohkem sünde leidis aset aasta esimeses pooles, kuid kulminatsiooni periood nihkus pisut ja muutus pikemaks. Rohkem sündis lapsi kevadkuudel märtsist kuni maini, tipuga aprillis. Perioodi keskmisest rohkem sündis lapsi ka veebruaris ja juunis. Jätkuvalt sündis lapsi vähem aasta teises pooles, kuid erinevalt 30ndatest ei eristu enam septembris sündinud laste arv. Alljärgneval joonisel on välja toodud sünnid perioodil 1950-1959, kuid ka järgnevatel kümnenditel oli muster sarnane.

Muutused ja tänane olukord

1990ndatel toimusid suuremad muutused sündide sesoonsuses. Nimelt nihkus keskmisest suurem sündide hulk kevadkuudelt üle suvekuudele. Sarnane tähelepanek sündide sesoonsuse mustri muutuse kohta on tehtud ka teistes Euroopa riikides, sh Rootsis (Cassel, 2001). Muutuse ajastus oli seal Eestiga sarnane – 1990ndad. Viimastel aastatel on juba kõige enam sünde olnud juunist kuni septembrini. Demograafide jaoks ongi paeluvaks küsimuseks, et kas sündide sesoonsuses toimunud muutus on tingitud teadlikust raseduse planeerimisest, kuna eelistatakse saada laps mingil kindlal ajal. Sellele küsimusele me antud analüüsi raames vastata ei oska, kuid kindel on see, et sündide kontsentreerumine kevadkuudele on asendunud sündide suvise buumiperioodiga. Lisaks sellele on mitmed uurimused kinnitanud, et paaridel võib plaan sünnitada näiteks varasuvel realiseeruda alles hilissuvel või varasügisel (Rodgers ja Udry, 1988).

Sündide koondumine rohkem kindlasse perioodi aastas on olnud erinevatel kümnenditel erineva intensiivsusega. Näiteks 1930ndatel kui kõige rohkem lapsi sündis märtsis, siis oli antud kuu päevane sündimus 9%  kõrgem aastate keskmisest päeva sündide arvust. 50ndatel ja 60ndatel sündis populaarsematel kuudel lapsi päevas üle 10% rohkem, kui aastas keskmiselt. 1963. aastal sündis aprillis isegi 18% rohkem lapsi päevas, kui aastas keskmiselt. 1970ndatel ja 1980ndalel kontsentreerumine natuke vähenes: populaarsel ajal sündis lapsi vaid alla 8% keskmisest enam. Selle sajandi esimesel kümnel aastal oli see erinevus veelgi väiksem – umbes 6%, kuid siis toimus ka üleminek ühest süsteemist teise, mille tõttu oli see ootuspärane. Viimastel aastatel on mõnedel suvekuudel päevas sündinud 10% rohkem lapsi, kui aastas keskmiselt päevas sünnib, mis näitab suhteliselt olulist trendi.

 

 

Alis Tammur
Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

 

Kadri Raid
Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Kasutatud kirjandus

Cassel, P-G. (2001), Changing Seasonality of Births in Sweden 1900-1999. In: Carling, J. (ed.) (2002), Nordic Demography: Trends and Differentials. Scandinavian Population Studies, Vol. 13. Oslo: Unipub forlag/ Nordic Demographic Society.

Doblhammer-Reiter, G., Rodgers, J.L. & Rau, R. (1999), Seasonality of Birth in Nineteenth and Twentieth Century Austria: Steps toward a Unified Theory of Human Reproductive Seasonality. MPIDR Working Paper WP 1999-013.

Haandrikman, K. & van Wissen, L J. (2008). Effects of the fertility transition on birth seasonality in the Netherlands. Journal of Biosocial Science. 40. 5, pp 655-672.

Haandrikman, K. (2004). Seasonality of Births in the Netherlands: Changing Patterns Due to Conscious Planning? http://paa2004.princeton.edu/papers/41636 . Seisuga 04.08.2018

Rodgers, J.L. & Udry, J.R. (1988), The Season of Birth Paradox. Social Biology 35:171-185.

Seiver, D.A. (1985), Trend and Variation in the Seasonality of U.S. Fertility, 1947-1976. Demography 22 (1): 89-100.

Esimene laps sünnib perre üha hiljem

Eesti rahvastikupoliitika oluline küsimus on elussündide arv. Statistikaameti andmetest selgub, et esimene laps sünnib perre üha hiljem. Kas eelmisel aastal tuli Eestis ilmale palju või vähe lapsi, oleneb aga vaatepunktist. Võrreldes sündide arvu Eestis 1945–1990, on 2017. aasta tulemus 13 782 üsna kehv, aga viimast viitteistkümmet aastat silmas pidades keskpärane.

Eestis oli 1945–2017 elussünde kõige rohkem aastal 1987, kui sündis 25 086 last. Kõige väiksem oli elussündide arv vaadeldud ajavahemikul aastal 1998, kui sündis 12 167 last.

Aastal 2017 sündis Eestis 13 782 last. Kas seda on vähe või palju, oleneb hinnangu andmise taustsüsteemist. Võrreldes elussündide arvu aastal 2017 elussündide arvuga Eestis 1945–1990, peab ütlema, et 2017. aasta tulemus on üsna nadi. Võrreldes 2017. aasta elussündide arvu elussündide arvuga Eestis viimase viieteistkümne aasta jooksul, saab öelda, et 2017. aasta tulemus on keskpärane.

Peale sündide arvu olulise muutumise on palju muutunud ka sünnistatistika muud näitajad. Näiteks sündis aastal 1987 kõige rohkem lapsi 22-aastastel emadel. 2017. aastal aga oli see näitaja 28 aastat. Tõusnud on ka ema vanus esimese lapse sünnil. Statistikaameti avalikus andmebaasis on andmed esmasünnitanud naiste vanuse kohta alates 1989. aastast. Neist selgub, et nimetatud aastal sündis kõige rohkem esimesi lapsi 21-aastastel ja 2017. aastal 28-aastastel naistel.

Laste arv teatud vanuses emadel oleneb vanuserühma naiste arvukusest ja sünnikäitumisest, mis omakorda sõltub paljudest asjaoludest. Üks neist, millest praegu väga vähe räägitakse, on ema keskmise vanuse kasv sünnitamisel, sealhulgas esimese lapse sünnitamisel. Vabad inimesed vabal maal valivad muidugi ise, millal lapsed sünnivad, aga statistiliselt on nii, et kui lapsed sünnivad hiljem, siis rahvaarv kahaneb. Kui otsitakse võimalusi rahvaarvu tõusuks, siis ema keskmise vanuse kahanemine lapse sünnitamisel võiks olla üks tegur, mis sellele kaasa aitab.

Varasem sünnitamine võiks suurendada rahvaarvu

Naiste sünnikäitumise muutuse võrdlemiseks on vaadeldud aastaid 1989 ja 2017.

Kuni 27-aastaste vanusrühmas sündis 2017. aastal ligikaudu 7000 esimest last vähem, kui oleks eeldanud aastal 1989 sama vanusrühma esimese lapse sündimuskordaja ehk sünnijuhtude arv 1000 inimese kohta aastas. Üle 28-aastaste vanusrühmas aga sündis ligikaudu 3500 last rohkem, kui eeldanuks 1989. aasta sündimuskordaja.

Huvitav on võrrelda 2017. aastat 1998. aastaga, kui sündide arv oli perioodi 1945–2017 madalaim: esimese lapse sündide arv aastal 2017 oli väiksem kui 1998. aastal, aga teise, kolmanda ja neljanda lapse sünde oli aastal 2017 rohkem kui aastal 1998.

Naised on laste sünnitamise ajal praegu vanemad kui Eesti iseseisvuse taastamisele eelnenud aastatel. Tsiteerin siinkohal Tartu ülikooli emeriitprofessorit Ene-Margit Tiitu, kes 2014. aastal blogiloos „Kui üks pluss üks ei võrdu kahega“ märgib: „Keskmine sünnitamise vanus on oluline näitaja, mida rahvastikuteadlased jälgivad ja rahvastikuprognoosides arvestavad. Keskmise sünnitamisvanuse tõus 25-lt 30-le eluaastale (kui see muutus on pikaajaline, st kestab terve inimpõlve) vähendab kokkuvõttes rahvastiku arvukust kuuendiku võrra. Muu hulgas on see üks tegureid, mis pidurdab rahvastiku kiiret kasvu maailmas. Varasem sünnitamine, vastupidi, suurendab rahvaarvu.“

Eestis koostatakse praegu rahvastikupoliitika põhialuseid. Kas koos uhkustundega teadlaste saavutuste üle, mis võimaldavad naistel emaks saamist oluliselt edasi lükata, oleks põhjust motiveerida naisi otsustama varasema emaks saamise kasuks ja ka teist, kolmandat ning neljandat last sünnitama?

Mihkel Servinski, Statistikaameti juhtivanalüütik