Category Archives: rahvastikustatistika

Sündide buum on koondunud suvekuudesse

Statistikaameti andmetel on eestlaste sündide sesoonsuse muster muutunud. Kui varem sündis rohkem lapsi kevadkuudel, siis nüüd sünnib neid rohkem suvel ja sügise alguses. Muutumatuks on aga jäänud see, et vähem sünnib lapsi talvekuudel.

Sündide sesoonsuse mustreid on leitud erinevate populatsioonide hulgas üle kogu maailma. Võrreldes teiste ajast sõltuvate demograafiliste trendidega on aga sündide sesoonsuse mustrid võrdlemisi püsivad. Näiteks Eesti puhul on ilmselt inimeste teadvusesse kinnistunud, et lapsi sünnib kõige rohkem kevadel ning nii on see ka tegelikult olnud kogu Põhja – Euroopas (Haandrikman ja Wissen, 2008). Tänapäeval aga kasutavad suurem osa paare efektiivsemaid ja mugavamaid rasestumisvastaseid vahendeid, mistõttu saavad nad paremini planeerida lapse sündimise aega (Haandrikman, 2004). Seega ongi antud loo ajendiks küsimus, kas ja kuidas on muutnud sündide sesoonsuse mustrit võimalused lapse saamist rohkem planeerida.

Ajalooline ülevaade populaarsetest sünnikuudest

Ajalooliselt on Euroopa sündimuse mustrit iseloomustanud sündide suurem hulk aasta alguses (enamasti kevadel) ning madalam sündide hulk ülejäänud aasta jooksul, erandiks september, kus samuti sünnib rohkem lapsi (Seiver, 1985, Doblhammer-Reiter jt, 1999). Kui vaadata kuude lõikes Eestis toimunud sünde perioodil 1930-1939, siis on näha, et perioodi keskmisest sünnib rohkem lapsi kevadel, eriti märtsis ja septembris. Perioodi keskmisest vähem sündis aga lapsi aasta lõpu kuudel. Doblehammer-Reiter (1999) pakub septembri tipu ühe võimaliku selgitusena välja puhkuse teooria, viidates sellele, et lapse eostamise aeg jäi sellisel juhul jõulude kanti, kus inimestel on rohkem vaba aega. Sama teooriat võib ilmselt laiendada ka jaanipäeva aegsele ajale, mis on üheksa kuud enne märtsi.

Jooniselt jääb mulje, nagu oleks juba jaanuari sündide hulk kõrgem, kuid tegelikult toimus osa jaanuari sünde detsembris, kuid vormistatud järgmisesse aastasse. See oli mingil perioodil suhteliselt levinud, et osad aasta viimastel päevadel sündinud lapsed registreeriti 1. jaanuaril sündinuteks.

Nõukogude Eestis jätkus samuti muster, kus rohkem sünde leidis aset aasta esimeses pooles, kuid kulminatsiooni periood nihkus pisut ja muutus pikemaks. Rohkem sündis lapsi kevadkuudel märtsist kuni maini, tipuga aprillis. Perioodi keskmisest rohkem sündis lapsi ka veebruaris ja juunis. Jätkuvalt sündis lapsi vähem aasta teises pooles, kuid erinevalt 30ndatest ei eristu enam septembris sündinud laste arv. Alljärgneval joonisel on välja toodud sünnid perioodil 1950-1959, kuid ka järgnevatel kümnenditel oli muster sarnane.

Muutused ja tänane olukord

1990ndatel toimusid suuremad muutused sündide sesoonsuses. Nimelt nihkus keskmisest suurem sündide hulk kevadkuudelt üle suvekuudele. Sarnane tähelepanek sündide sesoonsuse mustri muutuse kohta on tehtud ka teistes Euroopa riikides, sh Rootsis (Cassel, 2001). Muutuse ajastus oli seal Eestiga sarnane – 1990ndad. Viimastel aastatel on juba kõige enam sünde olnud juunist kuni septembrini. Demograafide jaoks ongi paeluvaks küsimuseks, et kas sündide sesoonsuses toimunud muutus on tingitud teadlikust raseduse planeerimisest, kuna eelistatakse saada laps mingil kindlal ajal. Sellele küsimusele me antud analüüsi raames vastata ei oska, kuid kindel on see, et sündide kontsentreerumine kevadkuudele on asendunud sündide suvise buumiperioodiga. Lisaks sellele on mitmed uurimused kinnitanud, et paaridel võib plaan sünnitada näiteks varasuvel realiseeruda alles hilissuvel või varasügisel (Rodgers ja Udry, 1988).

Sündide koondumine rohkem kindlasse perioodi aastas on olnud erinevatel kümnenditel erineva intensiivsusega. Näiteks 1930ndatel kui kõige rohkem lapsi sündis märtsis, siis oli antud kuu päevane sündimus 9%  kõrgem aastate keskmisest päeva sündide arvust. 50ndatel ja 60ndatel sündis populaarsematel kuudel lapsi päevas üle 10% rohkem, kui aastas keskmiselt. 1963. aastal sündis aprillis isegi 18% rohkem lapsi päevas, kui aastas keskmiselt. 1970ndatel ja 1980ndalel kontsentreerumine natuke vähenes: populaarsel ajal sündis lapsi vaid alla 8% keskmisest enam. Selle sajandi esimesel kümnel aastal oli see erinevus veelgi väiksem – umbes 6%, kuid siis toimus ka üleminek ühest süsteemist teise, mille tõttu oli see ootuspärane. Viimastel aastatel on mõnedel suvekuudel päevas sündinud 10% rohkem lapsi, kui aastas keskmiselt päevas sünnib, mis näitab suhteliselt olulist trendi.

 

 

Alis Tammur
Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

 

Kadri Raid
Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Kasutatud kirjandus

Cassel, P-G. (2001), Changing Seasonality of Births in Sweden 1900-1999. In: Carling, J. (ed.) (2002), Nordic Demography: Trends and Differentials. Scandinavian Population Studies, Vol. 13. Oslo: Unipub forlag/ Nordic Demographic Society.

Doblhammer-Reiter, G., Rodgers, J.L. & Rau, R. (1999), Seasonality of Birth in Nineteenth and Twentieth Century Austria: Steps toward a Unified Theory of Human Reproductive Seasonality. MPIDR Working Paper WP 1999-013.

Haandrikman, K. & van Wissen, L J. (2008). Effects of the fertility transition on birth seasonality in the Netherlands. Journal of Biosocial Science. 40. 5, pp 655-672.

Haandrikman, K. (2004). Seasonality of Births in the Netherlands: Changing Patterns Due to Conscious Planning? http://paa2004.princeton.edu/papers/41636 . Seisuga 04.08.2018

Rodgers, J.L. & Udry, J.R. (1988), The Season of Birth Paradox. Social Biology 35:171-185.

Seiver, D.A. (1985), Trend and Variation in the Seasonality of U.S. Fertility, 1947-1976. Demography 22 (1): 89-100.

Esimene laps sünnib perre üha hiljem

Eesti rahvastikupoliitika oluline küsimus on elussündide arv. Statistikaameti andmetest selgub, et esimene laps sünnib perre üha hiljem. Kas eelmisel aastal tuli Eestis ilmale palju või vähe lapsi, oleneb aga vaatepunktist. Võrreldes sündide arvu Eestis 1945–1990, on 2017. aasta tulemus 13 782 üsna kehv, aga viimast viitteistkümmet aastat silmas pidades keskpärane.

Eestis oli 1945–2017 elussünde kõige rohkem aastal 1987, kui sündis 25 086 last. Kõige väiksem oli elussündide arv vaadeldud ajavahemikul aastal 1998, kui sündis 12 167 last.

Aastal 2017 sündis Eestis 13 782 last. Kas seda on vähe või palju, oleneb hinnangu andmise taustsüsteemist. Võrreldes elussündide arvu aastal 2017 elussündide arvuga Eestis 1945–1990, peab ütlema, et 2017. aasta tulemus on üsna nadi. Võrreldes 2017. aasta elussündide arvu elussündide arvuga Eestis viimase viieteistkümne aasta jooksul, saab öelda, et 2017. aasta tulemus on keskpärane.

Peale sündide arvu olulise muutumise on palju muutunud ka sünnistatistika muud näitajad. Näiteks sündis aastal 1987 kõige rohkem lapsi 22-aastastel emadel. 2017. aastal aga oli see näitaja 28 aastat. Tõusnud on ka ema vanus esimese lapse sünnil. Statistikaameti avalikus andmebaasis on andmed esmasünnitanud naiste vanuse kohta alates 1989. aastast. Neist selgub, et nimetatud aastal sündis kõige rohkem esimesi lapsi 21-aastastel ja 2017. aastal 28-aastastel naistel.

Laste arv teatud vanuses emadel oleneb vanuserühma naiste arvukusest ja sünnikäitumisest, mis omakorda sõltub paljudest asjaoludest. Üks neist, millest praegu väga vähe räägitakse, on ema keskmise vanuse kasv sünnitamisel, sealhulgas esimese lapse sünnitamisel. Vabad inimesed vabal maal valivad muidugi ise, millal lapsed sünnivad, aga statistiliselt on nii, et kui lapsed sünnivad hiljem, siis rahvaarv kahaneb. Kui otsitakse võimalusi rahvaarvu tõusuks, siis ema keskmise vanuse kahanemine lapse sünnitamisel võiks olla üks tegur, mis sellele kaasa aitab.

Varasem sünnitamine võiks suurendada rahvaarvu

Naiste sünnikäitumise muutuse võrdlemiseks on vaadeldud aastaid 1989 ja 2017.

Kuni 27-aastaste vanusrühmas sündis 2017. aastal ligikaudu 7000 esimest last vähem, kui oleks eeldanud aastal 1989 sama vanusrühma esimese lapse sündimuskordaja ehk sünnijuhtude arv 1000 inimese kohta aastas. Üle 28-aastaste vanusrühmas aga sündis ligikaudu 3500 last rohkem, kui eeldanuks 1989. aasta sündimuskordaja.

Huvitav on võrrelda 2017. aastat 1998. aastaga, kui sündide arv oli perioodi 1945–2017 madalaim: esimese lapse sündide arv aastal 2017 oli väiksem kui 1998. aastal, aga teise, kolmanda ja neljanda lapse sünde oli aastal 2017 rohkem kui aastal 1998.

Naised on laste sünnitamise ajal praegu vanemad kui Eesti iseseisvuse taastamisele eelnenud aastatel. Tsiteerin siinkohal Tartu ülikooli emeriitprofessorit Ene-Margit Tiitu, kes 2014. aastal blogiloos „Kui üks pluss üks ei võrdu kahega“ märgib: „Keskmine sünnitamise vanus on oluline näitaja, mida rahvastikuteadlased jälgivad ja rahvastikuprognoosides arvestavad. Keskmise sünnitamisvanuse tõus 25-lt 30-le eluaastale (kui see muutus on pikaajaline, st kestab terve inimpõlve) vähendab kokkuvõttes rahvastiku arvukust kuuendiku võrra. Muu hulgas on see üks tegureid, mis pidurdab rahvastiku kiiret kasvu maailmas. Varasem sünnitamine, vastupidi, suurendab rahvaarvu.“

Eestis koostatakse praegu rahvastikupoliitika põhialuseid. Kas koos uhkustundega teadlaste saavutuste üle, mis võimaldavad naistel emaks saamist oluliselt edasi lükata, oleks põhjust motiveerida naisi otsustama varasema emaks saamise kasuks ja ka teist, kolmandat ning neljandat last sünnitama?

Mihkel Servinski, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Kas abiellumiseks peaks ootama maagilist kuupäeva?

Eestis on suvi pulmapidude kõige populaarsem aeg, sageli soovitakse abielu registreerida ka mõnel numbriliselt maagilisel kuupäeval, sest usutakse, et see tagab hea abieluõnne. Statistikaameti analüüsist aga selgub, et numbrimaagiat ei tasu üle tähtsustada.

Pulmade planeerimisega kaasneb palju olulisi otsuseid. Üks esimesi on sündmuse aeg. Mõni paar valib lihtsalt enda jaoks sobivana tunduva aja või seostatakse see kuupäev isiklike tähtpäevadega, teistele on oluline, et kuupäev oleks romantilise tähendusega, meeldejääv või sellele omistatud õnnetoov tähendus. Hea abieluõnne märgiks peetakse abiellumist näiteks sõbrapäeval või numbriliselt maagilistel kuupäevadel. Statistikaamet annab ülevaate, kui palju on sõlmitud abielusid erilistel kuupäevadel ja kas need on teistest püsivamad.

Numbrimaagiast olulisem on nädalapäev

Kuivõrd on eelistatud pulmi planeerida numbriliselt erilisele kuupäevale? Vaatame abielusid, mis on sõlmitud aastail 2002 kuni 2012. Numbriliselt erilised kuupäevad on näiteks 02.02.2002, 03.03.2003 jne. Analüüsist on jäetud välja aastad 2001 ja 2004, sest nende aastate maagilistel kuupäevadel ei sõlmitud ühtegi abielu. Vaadeldud perioodil abielluti kõige vähem aastal 2010, kui sõlmiti 5066 abielu, ja kõige rohkem aastal 2007, kui sõlmiti 7022 abielu.

Eestis on pulmade pidamise kõige populaarsem aeg suvi: 2017. aastal sõlmiti üle poole kõigist abieludest (55%) juunist septembrini (35% juulis ja augustis). Eelistatakse pigem nädalalõppe, mis kehtib ka numbriliselt eriliste kuupäevade korral. Kõige populaarsem kuupäev oli 07.07.2007, mis sattus laupäevale. Siis sõlmiti 303 abielu, mis on ligi veerand kõigist abieludest juulis aastal 2007. Peaaegu sama populaarne oli ka reede, 08.08.2008: sõlmiti 270 abielu, mis on samuti ligi veerand kõigist 2008. aasta augustis sõlmitud abieludest.

Võrdlemisi palju mõjutas numbrimaagia abiellumist ka novembris 2011 ja detsembris 2012: vastavalt 156 ja 175 abielu. Mõlemal juhul moodustasid numbriliselt erilisel kuupäeval sõlmitud abielud rohkem kui kolmandiku kõnealuses kuus sõlmitud abieludest.

Nädala esimesse poolde või pühapäevale sattunud numbriliselt erilistel päevadel aga abielluti pigem vähem. Seega on numbrimaagiast tähtsam, et pulmad toimuksid noorpaari ja külaliste jaoks sobivaimal ajal.

Numbrimaagia ei suurenda abielu püsivust

Kas maagilisel kuupäeval sõlmitud abielud on teistest püsivamad? Sellele vastamiseks uurime, kui paljud nendest on praeguseks lahutatud.

Lahutuste andmeid vaatame alates abielu sõlmimisest kuni 2017. aasta lõpuni. Numbrimaagia-abielude lahutusi võrdleme kõigi sama aasta jooksul sõlmitud abielude lahutustega. Käsitleme ainult Eesti püsielanike abielusid ja lahutusi, mis tähendab, et mõni abielu võidi lahutada pärast välismaale kolimist või lahutati Eestis abielu, mis oli sõlmitud välismaal. Eeldame, et need tasakaalustasid üksteist, sest võimalik erinevus on väga väike.

Kindlat suundumust maagilistel ja teistel kuupäevadel sõlmitud abielude lahutustes ei ole. Mõnel aastal on lahutuste hulk olnud veidi suurem numbrimaagia-kuupäevadel sõlmitud abielude korral võrreldes aasta kõigi lahutuste hulgaga, teisel aastal jälle vastupidi. Eraldi torkab silma küll 2003. aasta maagilisel kuupäeval sõlmitud abielude lahutuste väike arv: esmaspäeval, 03.03.2003 aga abielluski väga vähe paare ja nende seast on lahutanud üksikud. Väikeste arvude korral on juhusel suur roll.

Vaatlusaluse perioodi numbriliselt maagilistel kuupäevadel sõlmitud abieludest on praeguseks lahutatud ligi neljandik (24%) ja kõigist sel perioodil sõlmitud abieludest veidi üle neljandiku (27%). Seega ei saa väita, et numbriliselt maagilisel kuupäeval sõlmitud abielud püsivad koos teistel päevadel registreeritutest paremini.

Tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada, et varem sõlmitud abielude korral on paaridel olnud palju rohkem aega lahutamiseks. Võrreldavuse huvides peaks vaatama, kui palju sõlmitud abieludest on lahutatud esimese viie aasta jooksul. Aastatel 2002–2012 sõlmitud abieludest lahutati esimese viie aasta jooksul keskmiselt 16%, sama suur oli lahutajate hulk ka maagilisel kuupäeval abiellunute seas. Ka see omakorda kinnitab, et lahutuse tõenäosust ei mõjuta abiellumise maagiline kuupäev.

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

EV100: Eestimaalased elavad üha sagedamini üksikult

Statistikaamet annab ülevaate sellest, millised muutused on aset leidnud leibkondade suuruses ja koosseisus 1934. ja 2011. aasta rahvaloenduse võrdluses. Üldjoontes võib öelda, et inimesed elavad üha rohkem üksikult ja leibkonnad on jäänud väiksemaks. Vähem on ka abielul põhinevaid leibkondi ja rohkem üksikvanemaid. See tähendab, et eestimaalased, eriti just naised, on muutunud 80 aastaga üksikumaks.

Üheks leibkonnaks loetakse ühisel aadressil elavad isikuid, keda seob ühine kodune majapidamine (ühine eelarve ja toit). 1934. aastal oli Eestis kokku ligi 346 000 leibkonda, nende hulgas oli üksikult elavaid 22%. Aastal 2011 oli leibkondade arv ligi 600 000, nende hulgas oli üksi elavaid 40%. Keskmine leibkonna suurus oli 1934. aastal ligi neli inimest ja kõige rohkem inimesi elas neljaliikmelistes leibkondades (20%). 2011. aastal oli keskmine leibkonna suurus veidi üle kahe inimese ja kõige rohkem inimesi elas kaheliikmelistes leibkondades (27%). Seega on 80 aasta jooksul peale üksikult elavate inimeste hulga suurenemise vähenenud ka leibkondade suurus.

Paratamatult tekib küsimus, kes on need üksikud, kes moodustavad märkimisväärse osa rahvastikust. Kui vaadata üksinda elavaid inimesi soo ja vanuserühma järgi, siis ilmneb, et üksikult elavate inimeste hulk on suurenenud kõigis vanuserühmades. Siiski torkab silma just suurem üksi elavate inimeste osatähtsus vähemalt 65-aastaste naiste seas. Nimelt oli 2011. aastal üksi elavaid naisi enam kui neli korda meestest rohkem. Et naiste oodatav eluiga on meeste omast ligi kümme aastat pikem, siis võivadki naised sagedamini jääda vanaduspõlves üksikuks.

Leibkondade koosseis

Kui vaadata leibkondi koosseisu järgi, siis ilmnes, et 1934. aastal oli kõige enam täisleibkondi, kus abielupooled elasid koos (68%). Abielul põhinevate leibkondade osatähtsus oli suurim ka aastal 2011 – 53%. 2011. aastal loendati eraldi ka vabaabielul põhinevaid leibkondi ja neid oli 24%. Peale paarisuhtel põhinevate leibkondade eristati mõlemal perioodil ka üksikvanema leibkondi. 1934. aastal nimetati neid „üksiku abielupoole leibkondadeks“ ja neid oli 13%. Üksiku abielupoole leibkondades oli naine leibkonnapea 76% juhtudest ehk abielu lõppedes jäid lapsed enamasti naisega. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli üksikvanema leibkondade osatähtsus 23%. Nii nagu 80 aastat tagasi oli ka aastal 2011 lastega üksikvanemate seas endiselt enam just naisi (91%). Seega on mõnevõrra vähenenud abielul põhinevate leibkondade osatähtsus. Rohkem on aga üksikvanemate leibkondi ja nende hulgas just üksinda last kasvatavaid emasid.

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on kogumik „Eesti Vabariik 100. Statistiline album“.

 

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted
Üksiku leibkonnad koosnesid vallalistest ja lastetutest ning lastest lahus elavatest üksikutest endistest abielulistest.

Äraoleva peaga leibkondadeks nimetati neid, kus leibkonna ülalpidajad või pea viibis rahvaloenduse ajal perekonnast eemal.

Allikad
Eesti Statistika kuukiri, 1936 juuli-august
Rahvaloendus 2011. Leibkonna tabelid

Enamik Eesti rahvastikust koondub päevasel ajal linnadesse

Rahvastik liigub päeval linnadesse ja alevitesse, kasvatades linnaliste asulate päevast rahvaarvu öisega võrreldes 109 000 inimese võrra. Linnades omakorda koondutakse päeval keskustesse.

Sellise tulemuse andis Statistikaameti registripõhise rahva ja eluruumide (REGREL) loenduse esimene prooviloendus, mis toimus 2016. aastal. Prooviloenduse andmetest selgus, et päevasel ajal linnalistesse asulatesse tööle ja õppima suunduvate inimeste tõttu suureneb linnaliste asulate rahvaarv ligi 109 000 inimese võrra kasvades 1 010 000 inimeseni. Eestis kokku elab 1,3 miljonit inimest. Lisaks suureneb linnaliste asulate rahvaarv päeval neisse erinevaid teenuseid tarbima tulnud inimeste ja turistide võrra, keda päevarahvastikus arvesse ei võetud. Tegemist on hinnangulise päevarahvastiku paiknemisega.

Suuremates linnades koondub päevarahvastik keskustesse

Kõige enam muutub rahvaarv Tallinna kesklinnas, suurenedes päeval rohkem kui 15 000 inimese võrra ruutkilomeetri kohta. Kõige tihedam on päevarahvastik Tallinna kesklinnas Estonia puiestee ümbruses – hinnanguliselt 26 000 inimest ruutkilomeetril. Ka Tartu kesklinnas suureneb rahvaarv päeval enam kui 10 000 inimese võrra. Vaata päevarahvastiku paiknemist ruutkaardil Statistikaameti kaardirakenduses.

Keskustesse koondumist on märgata ka teiste maakondade keskuslinnades, kuid seal on muutused absoluutarvudes kordades väiksemad, jäädes alla 3000 inimese ruutkilomeetri kohta. Keskustesse koondumine on seotud neis paiknevate ametiasutuste, büroode, koolide ja teenindusettevõtetega. Loomulikult suureneb päeval rahvaarv ka tööstuspiirkondades, kuid päevane rahvastikutihedus on seal hõredam kui keskustes. Rahvaarvu suurenemine keskustes toimub peamiselt linnade ümbruskondade ja magalapiirkondade arvelt. Kõige rohkem väheneb rahvaarv piirkonnas, kus viimase rahvaloenduse ruutkaardi andmetel oli kõige tihedamalt eluruume – Tallinnas Mustamäel Vilde, Tammsaare ja Mustamäe teede vahelises piirkonnas. Sealt lahkub päeval 5400 inimest, mis on samas suurusjärgus Põlva linna elanike arvuga.

Kõik inimesed siiski ei liigu päeval keskustesse. Suur osa lapsi ja noori õpivad kodulähedases lasteaias või koolis. Elukohta on päevarahvastiku arvestamisel arvatud kodused, töötud ja pensionärid, kes enam tööl ei käi. Lisaks ei asu kõik töökohad keskustes. Seetõttu on korruselamute piirkondades, kus elanike arv on öösel suur, ka päevane rahvastikutihedus suur. Näiteks on päevarahvastiku tihedus enam kui 10 000 inimest ruutkilomeetril Tallinna nn mägedel – Lasnamäel Linnamäe tee ümbruses ja Vikerlase–Virbi tänavate piirkonnas, Mustamäe Vilde tee piirkonnas ning Õismäel. Tartu Annelinnas on rahvastikutihedus päeval 4000–6000 inimest ruutkilomeetril.

Rahvastiku ööpäevase liikumise visualiseerimiseks on tehtud Tallinna ja Tartu kohta 3D-animatsioonid, mis näitavad öise ja päevase rahvaarvu muutust 1 km x 1 km ruutude kaupa. Punasega on kujutatud piirkonnad, mis saavad päeva jooksul inimesi juurde ning lillaga piirkonnad, mis kaotavad inimesi (mida tumedam värv, seda suurem inimeste arvu muutus).

 

Päevasel ajal tühjeneb elanikest ligikaudu Hiiu maakonna suurune ala – 1085 km2. Ruutkaardi andmetel on päevasel ajal asustatud ruute 20 150, öösel on asustatud ruute 21 235.

Enamasti koondavad suuremad linnad ümbritsevatest valdadest päevasel ajal rahvastikku

Nii kasvab rahvaarv päeval arvuliselt kõige enam Tallinnas (57 000 inimese võrra) ja Tartus (21 000 võrra). Nende linnade naabervaldades päevane rahvaarv üldjuhul väheneb: Tallinna naabervaldadest kõige rohkem Viimsi ja Harku vallas, kus päeval rahvaarv on enam kui 3000 elaniku võrra väiksem. Tartu naabritest on Tartu, Luunja ja Ülenurme valdade päevane rahvaarv 1000–1400 inimese võrra väiksem.

 

Suurtest linnadest on erandlikud Ida-Virumaa linnad

Narva ja Kohtla-Järve rahvaarv päevasel ajal suurenemise asemel hoopis väheneb – Narvas 4800 ja Kohtla-Järvel 3900 inimese võrra. Samas suureneb nende linnade naabervaldade päevane rahvaarv. Nii suureneb Kohtla-Järve naabruses paikneva Jõhvi valla rahvaarv päeval 3800 inimese võrra. Põhjuseks vallas asuv Jõhvi linn, mille elanikud moodustavad 85% Jõhvi valla rahvastikust ning mis toimib Ida-Viru maakonna keskuslinnana. Mäetaguse vallas suureneb päevane rahvaarv 700 inimese võrra eelkõige seal paikneva Estonia Kaevanduse tõttu. Narvaga piirneva Vaivara valla rahvastik päeval peaaegu kahekordistub. Vaivaras asuvad Eesti Energia ettevõtted. Ida-Virumaa elanikele on oluline töökoht ka Tallinn. On üsna tõenäoline, et igapäevaselt Tallinnasse tööle ei käida, vaid pigem omatakse elukohta ka Tallinnas, kuid registri andmetes teised elukohad ei kajastu.

Lisaks eeltoodud Ida-Virumaa valdadele on veel vaid neli valda, kus päevarahvastiku arv ületab öörahvastiku arvu. Need on Laeva, Rae, Sõmeru ja Võru vallad. Neist kõige rohkem suureneb rahvaarv päeval Rae vallas enam kui 4000 inimese võrra. Rae valla olulisemateks tööandjateks on ABB AS, AS Kalev ja Rimi Eesti Food AS, mis pakkusid tööd ligikaudu 2000 inimesele. Sõmeru valla suurimaks tööandjaks on Rakvere lihakombinaat. Võru vallas Võru haigla, AS Barrus ning Arke lihatööstus. Laeva vallas on oluliseks tööandjaks Valio Laeva Meierei, mis annab tööd enam kui 200 inimesele. Kõikide ülejäänud valdade rahvaarv päeval väheneb. Valla öö- ja päevarahvastiku erinevus sõltub eelkõige kohapeal olevate töökohtade arvust – kui töökohti napib, liigutakse päeval oma piirkonnast välja.

 

 

Ülle Valgma, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

 

Metoodika

Päevarahvastikuks liigitatakse inimesed, kes viibivad antud piirkonnas töö ajal ning öörahvastiku moodustavad inimesed, kes elavad selles piirkonnas.

Tänu keskse aadressandmete infosüsteemi (ADS) kasutusele võtmisele erinevates registrites, on suure osa elanike päevane asukoht võimalik määrata hoone täpsusega. Seetõttu saab hinnata rahvastiku paiknemist päevasel ajal ruutkaardi alusel. Rahvastiku päevane paiknemine on mõnes mõttes isegi olulisem nende elukohtade järgsest paiknemisest, mida mõõdab rahvastikustatistika, sest suurt osa teenustest tarbitakse päevase asukoha läheduses. Samuti on see oluline ühistranspordi ja teedevõrgu planeerimisel. Andmed päevarahvastiku kohta on hinnangulised, sest põhinevad ettevõtete juriidilisel aadressil, mis võib erineda tegevuskoha aadressist.

Päevarahvastiku andmed tuginevad inimeste hinnangulisele asukohale päevasel ajal. Eeldati, et töötajad paiknevad töökohtades, (üli)õpilased (üli)koolides, lasteaialapsed lasteaedades ning ülejäänud elanikud kodus (pensionärid, töötud, mitte-töötavad). Kuna prooviloenduses vange eraldi ei uuritud ning nende hõiveseisundit eraldi välja ei toodud, on enamus neist päevarahvastiku andmetes elukoha, mitte vangla, aadressil. Sõjaväelastest ligikaudu 60% on paigutatud elukoha aadressile, teised koolidesse ja töökohtadele; õppijad ja töötajad aga kooli või töökoha asukohta. Elanike igapäevast liikumist teenuste tarbimiseks ning vabaaja veetmiseks arvesse ei võetud.

Tulenevalt kasutatud metoodikast ei saa hinnata pendelrändevooge, sest mitme tegevuskohaga ettevõtete töötajad jagati proportsionaalselt tegevuskohtade töötajate arvuga, arvestamata nende elukohtadega.

Päevarahvastiku andmete aluseks on prooviloenduse andmed seisuga 01.01.2016, millest jäeti välja teadmata elukohaga inimesed. Päevase asukoha määramisel oli aluseks hõiveseisund. Kuna hõiveseisundit ei määrata ühepäevase täpsusega, sai selle aluseks esimene täispikk töönädal enne uuringumomenti ehk 14.12.2015–20.12.2015. Hõiveseisundi järgi jagunesid päevased asukohad:

  • Alla 15-aastased ja õppurid – päevaseks asukohaks on õppeasutus, andmete allikaks Eesti Hariduse Infosüsteem.
  • Hõivatud – päevaseks asukohaks on töökoha asukoht. Andmed pärinevad:
    • Töötasu struktuuriuuringust, kust saadi töökoha asukoht asula täpsusega toimlate jaoks. Töötasu struktuuriuuring oli töökoha allikas neil ettevõtetel, mis olid uuringu valimis esindatud ja tegutsesid rohkem kui ühes kohas;
    • Ettevõtete statistilisest registrist, kust pärinevad majanduslikult aktiivsete ettevõtete asukohad aadressi täpsusega. Töökoha asukoht võeti Ettevõtete statistilisest registrist kõigi ülejäänud ettevõtete jaoks, mille puhul töötasu struktuuriuuringu andmeid ei kasutatud.
  • Töötud, pensionärid, muud – nende päevaseks asukohaks loeti elukoht ning andmete allikaks rahvastikuregister;

Hõivatud, õppurid ja alla 15-aastased, kellele ei õnnestunud päevast asukohta määrata, nende jaoks kasutati samuti elukoha asukohta.

Kui ettevõttel oli mitmeid tegevuskohti ehk toimlaid, siis jaotati nende ettevõtete töötajad juhuslikult toimlatesse vastavalt struktuuri-uuringus selgunud proportsioonidele. Näiteks kui töötasu struktuuri-uuringu järgi töötas 25% ettevõtte töötajatest Tartus, siis sama protsent selle ettevõtte töötajaid paigutati Tartusse ka päevarahvastiku andmestikus.

Päevarahvastiku ruutkaardi jaoks agregeeriti punktipõhised asukohad, mis olid teada eluruumi, hoone või katastri täpsusega. Täpne asukoht oli teada 86%-l elanikest. Päevased asukohad, mis olid teada asustusüksuse täpsusega (4%) jaotati juhuslikult asustusüksuse territooriumile võttes arvesse hoonete paiknemist asustusüksuses. Tallinna ja Kohtla-Järve linnaosade ning omavalitsusüksuse tasemel teada olnud töökohtade asukohad, mida oli kokku 10%, jaotati proportsionaalselt vastavalt 2011. aasta päevarahvastiku ruutkaardile.

Kuna 14% andmetest on juhuslikult paigutatud ning ka toimlate vahel on inimesed jaotatud juhuslikult, siis koostati ruutkaart vaid kogu rahvaarvu kohta, jättes soo-vanusjaotuse arvestamata.

Analüüs on tehtud Eurostati grandi „Improvement of the use of administrative sources (ESS.VIP ADMIN WP6 pilot)“ rahastusel ning põhineb Statistikaameti 2016. aastal läbiviidud registripõhise rahva ja eluruumide loenduse (REGREL) esimese prooviloenduse andmetel. 

Valentinipäev kogub Eestis abielu sõlmimise kuupäevana populaarsust

Rahvastikuregistri andmetel on abielu sõlmimine 14. veebruaril alates sajandivahetusest Eestis kasvav trend. Aastate võrdluses sõltub päeva populaarsus nädalapäevast, millele see langeb, kuid üldiselt on näha 14. veebruaril registreeritud abielude arvu kasvu. Kui valentinipäev on neljapäeval, reedel või laupäeval, on abiellujaid rohkem.

Eestis pole veebruar abiellumiskuuna eriti populaarne. Statistikaameti andmetel sõlmitakse kõigist aasta abieludest kolmandik juulis ja augustis (kummalgi kuul 15–19%) ning novembrist aprillini iga kuu 5–6% vastava aasta abieludest.

Valentinipäeva koht aasta pulmapäevade pingereas varieerub

Kui kõik aasta jooksul sõlmitud abielud jagada päevade arvuga aastas, siis selgub, et keskmiselt sõlmitakse ühes päevas 17–18 abielu. Päevade kaupa vaadates on see muidugi erinev. Valentinipäeval on kõige rohkem abielusid sõlmitud 2014. aastal, kui reedele langenud kuupäeval sõlmiti 85 abielu. 2014. aastal oli valentinipäev selle aasta populaarsete pulmapäevade pingereas 7. kohal. Esimesel kuuel kohal olid juuli ja augusti nädalalõppudesse jäänud kuupäevad, kõige populaarsem oli 12. juuli (124 abielu). 2015. aastal, mil valentinipäev langes laupäevale, sõlmiti 74 abielu ja kuupäev oli 2015. aasta populaarsete pulmapäevade pingereas 19. kohal. Kõige enam sõlmiti siis abielusid 18. juulil (126).

Valentinipäeva populaarsuse näitamiseks on mõistlik seda võrrelda teiste omasugustega – kuna tähtsat rolli mängib ka nädalapäev, on joonisel seda võrreldud nädal aega varasemal ehk 7. veebruaril ja nädal aega hilisemal päeval ehk 21. veebruaril sõlmitud abielude arvuga. Jooniselt on näha, et kui 1990ndatel oli veebruaris populaarsem abielluda vabariigi aastapäeva eelsel nädalavahetusel, siis 2000ndatel eelistatakse sobivale päevale langevat valentinipäeva. Samas mõningad paarid sõlmivad abielu ka pühapäevale või esmaspäevale langeval valentinipäeval, mis võib näidata, et neile paaridele on päeva valik eriti tähtis, kuna üldiselt neil päevadel abielusid ei sõlmita.

Vaata ka blogilugu Hõissa pulmad! ja interaktiivset infograafikut (http://www.stat.ee/public/apps/abielud/), mis võimaldab graafiliselt uurida Eesti elanike abiellumisvanust. Statistika andmebaasist saab ülevaate aastatel 1922–2016  sõlmitud abielude kohta kuude kaupa.

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti vanemanalüütik

 

EV100: unustatud nakkushaigused

Kui võrrelda Eesti Vabariigi algusaastatel levinud nakkushaiguseid praegustega, siis on pilt täiesti erinev. Düsenteeria, tüüfuse, sarlakite, leetrite, difteeria, rõugete ja teiste tollaste nakkushaiguste asemel registreeritakse praegu eelkõige ülemiste hingamisteede ägedaid nakkuseid.

Statistikaameti eelkäija, Riigi Statistika Keskbüroo 1930. aasta väljaandes „Rahvastik ja tervishoid Eestis“ seisab: „Mitmesuguste haiguste hulgas, missugused inimesi tabavad, on nakkushaigustel eriline tähtsus, kuna nad oma kiire ja taudikujulise levimisega suurt kahju võivad sünnitada rahva seas, viies hauda rohkel arvul elanikke ja põhjustades nende töövõimetust, sageli mitte ainul ajutist, vaid ka alalist.“ Sajand on pikk aeg. Arstiteaduse kiire arengu ja vaktsiinide kasutuselevõtu tõttu on nakkushaiguste levik viimase saja aasta jooksul tundmatuseni muutunud ja paljud tollased nakkushaigused peaaegu unustuste hõlma vajunud. Eesti Vabariigi juubeli auks tasub kunagi olnut jälle meenutada.

Sagedasemad nakkushaigused vabariigi algusaastatel

Ajutine Valitsus võttis 1919. aasta veebruaris vastu määruse, mille järgi tuli registreerida 21 nakkushaigust (tollal nimetusega „külgehakkavad haigused“). Esimese aasta jooksul registreeriti kokku 10 873 haigusjuhtumit. Kõige rohkem (30%) oli nende seas verist kõhutõbe ehk düsenteeriat, mida registreeriti aasta jooksul 3284 korral ehk 31 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Teised sagedamini registreeritud nakkushaigused olid sarlakid (2100), leetrid (1754) ja plekiline soetõbi ehk plekitüüfus (1232).

Vabadussõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel oli Eestile iseloomulik nakkushaiguste taudikujuline levimine. Taudide tõttu võis mõne haiguse levik järjestikustel aastatel hüppeliselt muutuda. Kui vaadata näiteks 1920. aasta andmeid, siis leiab verise kõhutõve alles teiselt kohalt, sest selle kõrval puhkes samal aastal teine ja veelgi suurem taud – plekiline soetõbi, mida registreeriti üle kolme korra rohkem kui aasta varem.

Sagedasemad nakkushaigused tänapäeval

Terviseamet registreerib nakkushaiguste registris 59 nakkushaiguse andmeid. 2016. aastal kanti registrisse kokku 192 489 haigusjuhtumit. Seega on sajandi jooksul märgatavalt pikenenud registreeritavate nakkushaiguste nimekiri ja suurenenud haigusjuhtumite arv. Õnneks ei tähenda suurem haigusjuhtumite arv kasvanud ohtu, sest paranenud on ka oskus nendega toime tulla.

Erinevalt vabariigi algusaastatest, mil sagedasemad nakkushaigused võisid aastati erineda, on nüüd välja kujunenud selge liider – ülemiste hingamisteede ägedad nakkused. 2016. aastal registreeriti neid 170 116 korral ehk 1293 haigusjuhtumit iga 10 000 elaniku kohta. Sellised nakkused hõlmasid 88% aasta jooksul registreeritud nakkushaigustest. Tegemist ei olnud erandliku aastaga, vaid kogu viimase kümnendi kohta võib öelda, et kümnest registreeritud nakkushaiguse juhtumist üheksa on ülemiste hingamisteede ägedad nakkused.

Sagedasemad nakkushaigused olid 2016. aastal veel gripp (8584 haigusjuhtumit), tuulerõuged (5846), puukborrelioos (1420) ja suguliselt levivad klamüüdiahaigused (1275). Niisiis on levinumate nakkushaiguste esikümme sajandi jooksul väga palju muutunud. Ainus haigus, mis oli kümne sagedasema nakkuse hulgas nii 2016. aastal kui ka pea sajand tagasi, asub esikümne lõpus. Sarlakeid on praegu küll märksa vähem, kuid mullu registreeriti neid siiski 280 korral.

 

 

 

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Blogiloo analüüsis kasutatud vabariigi algusaastate andmed pärinevad Riigi Statistika Keskbüroo väljaannetest „Eesti demograafia. Vihk III. Tervishoid Eestis“ (1925) ja „Eesti demograafia. Vihk IV. Rahvastik ja tervishoid Eestis“ (1930). Ülevaade nüüdisaja nakkushaigustest on koostatud Terviseameti andmete põhjal.

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Kogumikus käsitletakse veel järgmisi terviseteemasid:

  • Arstide arv on sajandi jooksul rohkem kui kümnekordistunud. Varasem meeste amet on praegu valdavalt naiste kanda.
  • Haiglate arv ei ole väga palju muutunud, küll aga on need varasemast suuremad.
  • Apteekide arv on kolmekordistunud. Varem domineerinud maa-apteekide asemel asub praegu suurem osa apteekidest linnas.