Category Archives: rahvaloendus

EV 100: edulugu surmade statistika kaudu

1922. aastal oli Eestis 1000 surmajuhtumi kohta alla aastaste laste surmasid 171. Aastal 2016 oli see näitaja 2. 1922. aastal oli Eestis iga 1000 surmajuhtumi kohta 93 vähemalt 80-aastase inimese surma. Aastal 2016 oli see näitaja 463. Surmad on teema, millest juubelite (sh 100. aastapäeva) puhul pole ehk kohane rääkida. Ometi jutustab surmade statistika 100-aastase Eesti suurest edust: võib-olla on tegu Eesti selle perioodi suurima edulooga.

Peatanud kord turist tänaval eestlase ja küsinud: „No kuidas teil siis ka läheb? Milline on suremus Eesti riigis?“ Eestlane süganud kukalt ja kostnud: „Eks ta ole ikka samasugune nagu teie riigis ja kõigis teistes riikides: 100%.“ Turist hakanud seletama: „Meil suremus küll 100% ei ole …“ Eestlane ei viitsinud rohkem kuulata ja küsinud: „Kas teil leidub siis inimesi, kes küll sünnivad, aga ära ei suregi?“ Turist vaadanud eestlasele rumala näoga otsa, teinud suu lahti … aga selle aja peale oli eestlane juba rahulikult minema kõndinud.

Eestlane armastab rääkida riigi edusammudest igal ajal, aga eriti vabariigi 100. aastapäeva eel. Põhjusi edusammudest rõõmu tunda on kindlasti palju, aga natuke üllatav on, et Eesti suurimaid edusamme saab mõõta suremusstatistika kaudu. Järgnevalt mõned näited EV 100 väljaandest surmade kohta. Et raamatus esitatu vastu huvi säiliks, siis tuuakse siin sama materjal teistsugusel kujul.

Joonisel on surmade jagunemine vanuserühma järgi 1000 surnu kohta. Näha on surmade vanusstruktuuri märgatav muutumine. 1922. aastal oli surmade vanusstruktuuris oluline koht kuni 1-aastaste laste surmadel, aga samuti oli surmade osatähtsus arvestatav kõikides vanuserühmades. 2016. aasta struktuuris on kuni aastaste laste surmade osatähtsus pea olematu ja vabariigi algusaastate struktuuriga võrreldes on märkimisväärselt väike surmade osatähtsus kõigis vaadeldavates vanuserühmades 50–59-aastasteni välja. Muidugi on ka ühe noore inimese surm liiga palju, aga …

Oluline on tähele panna, et vabariigi algusaastate surmade struktuuris on vähemalt 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus väiksem kui vanuserühmas 50–59, 60–69 ja 70–79: vähemalt 80-aastaseid oli nii vähe, et selle rühma surmad olid suhteliselt harvemini esinev nähtus.

Esitatud joonise põhjal saab demograafide keeles öelda, et Eestis on märgatavalt vähenenud imikusurmade arv ja pikenenud inimeste eluiga. Viimast väidet tõestab joonis sellega, et üle 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus kõigis surmades läheneb poolele, olles 1922. aastal alla 10%.

Kui minna demograafide terminoloogiast välja, siis räägib joonis Eesti edusammudest meditsiinis, sotsiaalhoolekandes, majanduses ja veel paljudes teistes valdkondades. Muidugi on Eestiga analoogsed protsessid toimunud kõikides arenenud riikides, kuid see ei vähenda sugugi Eestis toimunud positiivsete muutuste tähtsust.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikust leiab ka surma põhjuste kirjelduse. Eriti märkimisväärne on, et epideemiate ja nakkavate haiguste osatähtsus surma põhjustes on esikohalt kaugele taandunud. Sellel faktil on oluline seos surmade vanusstruktuuri muutusega, aga samuti kõneleb see Eesti riigi edusammudest eespool mainitud valdkondades.

Eesti edusammude märkamiseks ei pea surmastatistikas minema 100 aastat tagasi. Vaid mõne nädala eest teatati, et liikluses hukkunute arv oli 2017. aastal rekordiliselt väike, aga see teema ei leia Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikus käsitlemist.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi peaaegu iga surm on suuremal või vähemal määral tragöödia, kõneleb Eesti surmade statistika Eesti Vabariigis toimunud ja toimuvatest positiivsetest muutustest.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

EV100: mets ja metsarahvas

Nii mõnigi leiab, et eestlased on metsarahvas. Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi metsarahvaks pidada küll. Ometi ei tähenda see elukohaga seotud nähtust, vaid kirjeldab pigem hingeseisundit: tõeliselt metsas elab kaduvväike osa eestimaalasi. Rohkem elatakse linnades.

Peamisi metsaga seotud küsimusi on, kas Eestis raiutakse metsa liiga palju. Arvamusi on seinast seina. Siinkohal veidi statistikat, mis ilmub ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul välja antavas kogumikus metsa kohta.

  • 1927. aastal oli Eestis metsamaa pindala 945 883 hektarit ja see moodustas vabariigi üldpindalast 20,5%.
  • 2016. aastal oli metsamaa pindala Eestis 2,3 miljonit hektarit ja see moodustas vabariigi pindalast veidi rohkem kui poole ehk 51%.
  • 1927. aastal oli metsarikkaim piirkond Kirde-Eesti, kus asuvad Alutaguse metsad. Nii mõneski sealses vallas oli metsamaad üle 50% valla pindalast (Venevere 59%, Mustajõe 58%, Vaivara 52%).
  • 2016. aastal oli metsasus kõige suurem Surju vallas Pärnumaal ja Hiiu vallas Hiiumaal, kus metsamaa pindala moodustas 80% valla pindalast.
  • 1924. aasta metsasuse kaardilt on näha, et oli omavalitsusüksuseid, kus metsasus oli üle 40%.
  • 2016. aasta metsasuse kaart näitab, et pea 72%-l Eesti omavalitsusüksustest on metsasus üle 40%.

Eesti metsasus aastal 2016 on vabariigi algaastatega võrreldes tunduvalt suurem. Esmalt tekib kahtlus, et see on tulnud põllu- ja aiamaa ehk haritava maa vähenemise tõttu. Statistika seda ei kinnita, vaid näitab, et haritava maa pindala ja osatähtsus pole pea saja aasta jooksul eriti muutunud. Märkimisväärselt on vähenenud hoopis looduslike rohumaade osatähtsus. Kas see on hea või halb, seda ei oska öelda. Kindel on see, et kinnises süsteemis on millegi suurenemine võimalik ainult siis, kui midagi vastukaaluks väheneb.

Hingeseisundeid riiklik statistika veel ei mõõda. Kas eestimaalased olid vabariigi algusaastatel praegusest rohkem metsarahvas, seda on statistikul keeruline öelda. Lihtne on aga öelda, et 1922. aasta rahvaloenduse ajal olid eestimaalased maa- ja põllurahvas: 75,8% elas maal ja 59% tegeles põllumajandusega. Praegu elab kaks kolmandikku eestimaalasi linnalistes asulates ja põllumajanduse ning metsandusega tegeleb vähem kui 4% kõigist hõivatutest. Ei ole teada, kas see on metsarahvale hea või halb, aga põllupidamisega tegelevate inimeste vähenemine on ilmselgelt muutus, mille vastu ei saa. Võib-olla on aga lootust säilida metsainimesena, kui suudame hoida väärtusi, mis meid seni ausalt teeninud on.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Gümnasistide koolitee pikkus

Statistikaamet analüüsis 10.–12. klassi õpilaste koolitee pikkust ning selgus, et kuigi gümnasistide koolitee keskmine pikkus on 15 km, jääb kolmandikule neist kool kuni 2 km kaugusele kodust. Gümnasistide koolitee mediaanpikkus on 4,3 km. 

71% gümnasistidest ei õppinud kodule kõige lähemal asuvas koolis. Kodule lähimas koolis ei käida eelkõige seetõttu, et gümnaasium valitakse lähtuvalt pakutavast õppesuunast ja õppekeelest ning ka sellest, et osa õpilasi vajab tervise tõttu erikooli. Laste ja noorte vähenev arv on viinud selleni, et igas omavalitsuses ei ole gümnaasiumi. Mittestatsionaarset õpet pakkuvad koolid ja täiskasvanute gümnaasiumid paiknevad veelgi hajusamalt. Täisealisi õppijaid on suhteliselt vähe, nende tõttu pikeneb keskmine koolitee 1 km võrra. Keskmine tegelik koolitee on 15 km pikk. Kui gümnasistid käiksid elukohale lähimas gümnaasiumis, oleks keskmine koolitee veidi alla 4 km.

Kõige pikem keskmine koolitee on erivajadustega noortel – Tallinna Heleni kooli (142 km) ja Tartu Emajõe kooli (128 km) gümnaasiumiõpilastel. Järgnevad spetsiifilise õppesuunaga koolid – Noarootsi Gümnaasium (119 km), Audentese spordigümnaasium (91 km), Nõo Reaalgümnaasium (75 km) ja Tallinna Muusikakeskkool (64 km). Et täiskasvanute gümnaasiume on vähe, on gümnaasiumiharidust omandavate täiskasvanute keskmine koolitee 23 km.

Väga pikki kooliteid ei läbi gümnasistid iga päev ja nende puhul on õpilasel sageli kaks elukohta – ajutine (nt kooli ühiselamu) ja püsielukoht (vanematekodu). Näiteks Noarootsi Gümnaasiumil ja Nõo Reaalgümnaasiumil on ühiselamu, mis ei ole õpilaste püsielukohaks. Osa väga pikki kooliteid võib tähendada ka viga registreeritud elukohaandmetes.

Kolm pikima keskmise kooliteega gümnaasiumi ja nende õpilaste kooliteed, 2016

Kõige lühem koolitee on Kallavere Keskkooli õpilastel – keskmiselt 1 km. Vaid paarisaja meetri võrra on keskmine koolitee pikem Narva Õigeusu Humanitaarkooli ja Narva Soldino Gümnaasiumi õpilastel ning veidi alla 2 km jääb see ka Narva Kesklinna Gümnaasiumi õpilastele.

2011. aasta rahvaloendusel kaardistatud gümnaasiumiõpilaste pendelrände suunad olid sarnased. Kui võrrelda 2016. aasta ja 2011. aasta andmeid, siis kõige märgatavamad muutused on seotud gümnaasiumite sulgemistega, mis toob kaasa piirkonna õpirändevoogude muutumise. Ilmekaks näiteks on Hiiumaal Käina gümnaasiumi sulgemine, mille tulemusel suundub Hiiumaa gümnasistide pendelränne 2016. aastal Kärdlasse. Aastal 2011 oli Käina gümnaasiumil selge tagamaa. Samas näiteks Järvakandi ja Turba gümnaasiumite sulgemine ei toonud kaasa märgatavaid muutusi õpirände voogudes, sest 2011. aastal ei olnud nendel koolidel silmapaistvat õpirände tagamaad.

Analüüs on tehtud Eurostati grandi „Improvement of the use of administrative sources (ESS.VIP ADMIN WP6 pilot)“ rahastusel ning põhineb Statistikaameti 2016. aastal läbiviidud registripõhise rahva ja eluruumide loenduse (REGREL) esimese prooviloenduse andmetel. Õpilaste elukohaandmed pärinevad rahvastikuregistrist. Info õpilaste ja koolide kohta vastab 1. jaanuari 2016. aasta seisule Eesti Hariduse Infosüsteemis (EHIS). Koolitee pikkuse arvutamisel on kasutatud ArcGIS NetworkAnalyst’i. Kaugus tegeliku ja lähima koolini on arvutatud teedevõrgu alusel. Teede andmed pärinevad Maa-amet Eesti Topograafilisest Andmekogust ETAK. Kauguse analüüsist jäid välja õpilased, kelle elukoht ei olnud hoone täpsusega teada.

Ülle Valgma, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

Kui paljusid elanikke mõjutab Haabersti ringristmiku ehitus?

Statistikaameti andmetel elas 2017. aasta 1. jaanuari seisuga Tallinnas ja selle läänepoolsel tagamaal, kust lühim tee Tallinna kesklinna jõudmiseks läbib Haabersti ristmikku, ligi 60 000 inimest. Iga päev läbib tööle jõudmiseks Haabersti ristmikku hinnanguliselt 21 000 inimest.

Haabersti ring on oluliseks sõlmpunktiks Tallinna liikluses. Sealt saab alguse Rannamõisa tee, mis on oluliseks tuiksooneks eeslinnastunud piirkondadele Tabasalu ja Vääna suunal. Seda läbib Paldiski maantee, mis ühendab Keilat ja Paldiskit Tallinnaga. Ka Õismäe elanikest suur osa läbib teel kesklinna seda ristmikku. Seega on Haabersti ringristimik sõlmpunktiks kogu Tallinna läänepoolsele tagamaale.

Kuna Haabersti ring on olnud liiklusõnnetusterohke liiklussõlm ning on tuntud suurte ummikute poolest tipptundidel, on selle renoveerimist oodatud aastaid. Tänavu mais algasid Haabersti ringristmiku ümberehitustööd, mis peaksid kestma 2018. aasta septembrini. Kui paljusid elanikke need ümberehitustööd mõjutavad? Analüüsis on arvesse võetud Tallinna töörände tagamaa need piirkonnad, kust lühim tee Tallinna kesklinna jõudmiseks läbib Haabersti ringristmikku.

Tallinnas ja selle läänepoolsel tagamaal, kust Tallinna kesklinna jõudmiseks tuleb läbida Haabersti ristmik, elas 1. jaanuaril 2017. aastal ligi 60 000 inimest. Kõik nendest iga päev Tallinnasse ei tule. Hinnangu igapäevaselt Tallinnas tööl käivate elanike arvu kohta saab 2011. aasta rahvaloenduse töörände andmetele tuginedes. Nende põhjal käib antud piirkonnast Tallinnasse tööle ligi 19 000 inimest. Lisaks neile käivad Tallinnas lasteaias või koolis lapsed ja noored ning mittetöötavad elanikud, kes käivad pealinnas erinevaid teenuseid tarbimas. 2017. aastaks on see arv tõenäoliselt suurem, sest eeslinnastumisprotsess on jätkunud ja tagamaa ning linna äärealade rahvaarv suurenenud. Lisaks liigub hulk inimesi ka vastassuunas Tallinnast välja. Rahvaloenduse andmetel käis Tallinnast Harku valda tööle 1200, Keila linna 450 ja Keila valda 120 inimest. Tõenäoliselt läbib ka nendest suur osa Haabersti ringristmikku. Seega ligikaudu 21 000 inimest läbib teel tööle Haabersti ringristmikku.

Kuidas liigelda kui Haabersti ring on suletud?

Ringi paiknemine üsna mere ääres kahandab ümbersõiduvõimalusi. Pakun välja ruumianalüüsi, mis arvestab teede olemasolu, ent mitte nende läbitavust või suurust. Rannamõisa teed mööda linna sisenevale 16 000 elanikule on alternatiivne lühim tee kesklinna mööda Vabaõhumuuseumi teed, mis niigi on kesklinna jõudmiseks lühim tee 6000 Kakumäe elanikule. Keila poolt mööda Paldiski maanteed liiklejatele (neid on hinnanguliselt 44 000) on alternatiivseim lühim tee Kadaka tee. Kui vähendada tagamaad ainult Keilani, väheneb Paldiski maanteed mööda potentsiaalsete liiklejate arv 23 000-ni. Sõpruse puiestee ja Pärnu maantee on alternatiiviks vaid paarisajale liiklejale.

Kõigi 60 000 elaniku summaarne teekond kodust Tallinna kesklinna läbi Haabersti ringristmiku on 207 000 km. Kui ringi läbida ei saa, pikeneb see teekond 13 000 km võrra.

Ülle Valgma, Statistikaameti kartograaf

Statistikaametilt saab ruumianalüüse tellida tellimustööde hinnakirja alusel. Vaata tehtud töid siit.

Statistikanoppeid: aprill

170404_unistuste_kodu_aprill_veeb

Kultuuriministeerium kuulutas 2017. aasta laste ja noorte kultuuriaastaks. Statistikaamet avaldab sel puhul aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe. Pildile lisatud info kasutab 2011. aasta rahvaloenduse andmeid. #kultuuriaasta #minaka

untitled

 

Noppeid ajaloost: usk

2016. aastal tähistab Eesti statistikasüsteem 95. aastapäeva. Eesti Vabariigis asutati 1. märtsil 1921 Riigi Statistika Keskbüroo, mille juhiks sai Albert Pullerits. Seda kuupäeva võibki pidada Eesti statistika sünnipäevaks. Statistikaamet avaldab aasta jooksul huvitavamaid noppeid 1920. aastate statistikaväljaannetest võrdluses sama valdkonna viimatiavaldatud näitajatega.

Eesti isa statistiline portree

Isadepäeva ootuses vaatas Statistikaamet, milline on Eesti isade statistiline koondportree, kui võtta vaatluse alla mehed, kelle peres kasvavad alaealised lapsed.

Küsimusele, milline on tüüpiline isa, võib olla üsna keeruline vastata. Me kõik ju teame, kui eriilmelised on isad. Statistika seisukohast teeb olukorra veelgi keerulisemaks see, et lähtuda tuleb olemasolevatest andmetest ja nende võimalustest. Sel korral on isa portree joonistatud 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse (REL 2011) andmete põhjal.

Rahvaloendusel koguti teavet kõigi Eesti püsielanike, leibkondade ja eluruumide kohta ning selle järgi on Eestis ligi 150 000 alaealiste ehk alla 18-aastaste lastega perekonda. Sinna hulka kuuluvad nii alaealiste lastega abielupaarid, vabaabielupaarid kui ka üksikvanemad. Isaga perekondi on nende seas ligikaudu 110 800.

Järgnevalt ongi vaadeldud isana neid mehi, kes REL 2011 andmetel elavad perekonnas, kus on alla 18-aastaseid lapsi. Tegelikkuses on isasid loomulikult palju rohkem, kuid paraku ei ole meil nende kõigi kohta teavet. Seetõttu jäävad analüüsist kõrvale kõik täisealiste laste isad ja samuti need alaealiste laste isad, kes ei ela lastega koos.

Millised on Eesti isad?

Lihtsustatult võiks vähemalt ühe alla 18-aastase lapsega koos elavaid isasid kujutada nii:

  • keskmiselt 38-aastane;
  • 57% on abielus, 40% vabaabielus ja 3% üksikisad;
  • 52%-l on perekonnas üks alaealine laps, 37%-l kaks ja 11%-l vähemalt kolm last;
  • 73,5% on eestlased, 21,5% venelased ja 5% muust rahvusest;
  • 59% elab linnas ja 41% maal;
  • 84% on tööga hõivatud, 7% töötud, 8% tööturult eemal (nt kodune, (töövõimetus)pensionär, lapsehoolduspuhkusel, õpib või on muul põhjusel mitteaktiivne), lisaks on 1%-l tööalane staatus teadmata;
  • 32%-l on kõrgharidus, 51%-l kesk-, kutsekesk- või keskeriharidus ning 17%-l põhi-, kutse- või madalam haridus.

Kas alaealiste laste isad erinevad samas vanuses lasteta meestest?

Isasid saab ülejäänud meestega võrrelda vaid juhul, kui vaadata kitsamat vanusevahemikku. Kõiki mehi analüüsides mõjutaks tulemusi eelkõige kahe rühma erinev vanus, sest valdav osa (89%) isadest on vanuses 25–49. Seetõttu ongi edaspidi vaadeldud ainult 25–49-aastaseid mehi. Vaadeldavas vanuses isasid on ligi 98 000 ja alaealiste lasteta sama vanu mehi 125 000.

Võrdlusest selgub, et 25–49-aastased isad erinevad ülejäänud sama vanuserühma meestest mitme näitaja poolest. Nad on sagedamini abielus, osalevad aktiivsemalt tööturul, nende haridustase ja võõrkeeleoskus on parem ning neil esineb vähem igapäevategevusi piiravaid pikaajalisi terviseprobleeme.

Seega statistiline pilt isast viib sama tulemuseni, mida enamik lapsi juba varakult teab — isa ei ole tavaline mees – ta on töökam, targem ja tublim!

Kaunist isadepäeva!

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted

Isa – mees, kes kuulub abikaasa, vabaabielupartneri või üksikisana perekonda, kus elab vähemalt üks alla 18-aastane laps.

Perekond (perekonnatuum) – selle moodustavad samas leibkonnas elavad isikud, kes on omavahel seotud kui abielupartnerid, vabaabielupartnerid või kui vanem ja laps.

Laps – alla 18-aastane isik, sh nii bioloogiline kui ka lapsendatud laps, kuid mitte kasulaps.

Tööga hõivatu – isik, kes loenduseelsel nädalal (19.–25. detsember 2011) tegi vähemalt ühe tunni tasustatavat tööd, töötas oma perele kuuluvas ettevõttes või talus ilma otsest palka saamata, puudus töölt ajutiselt puhkuse, haiguse vms tõttu või oli ajateenija.

Võõrkeeleoskus – emakeelest erineva keele oskus, mis võimaldab toime tulla tuttavates keelekasutusolukordades kõnelemisel, kirjutamisel ja lugemisel.

REL 2011 mõistete põhjalikumat selgitust vaata Statistikaameti veebilehelt.