Category Archives: majandusstatistika

Sotsiaalne distantseerumine kinnisvara moodi

Viiruskriis pole pannud inimesi sotsiaalselt distantseeruma mitte ainult teineteisest, vaid ka oma varadest. Kuidas muidu nimetada suureulatuslikku üürikuulutuste kasvu ja mida oma elamispinna üürileandmine siis ikka muud on, kui sellest distantseerumine.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus ja andmeteadur Arko Kesküla

Võrumaal üüriplahvatus

Analüüsides kinnisvara üürikuulutusi on näha, et elamispinda üüriks pakkuvate kuulutuste arv kasvas kahe kuu jooksul ehk märtsist maini 26 protsenti. Kõige suurem oli kasv Võrumaal, lausa 67 protsenti. Järgnesid Viljandimaa 46, Lääne Virumaa 44, Tartumaa 37, Raplamaa 27 ja Harjumaa 26 protsendiga. Üüripakkumiste arv langes Järvamaal, Valgamaal ja Põlvamaal, kusjuures viimase puhul lausa kolmandiku võrra.

Maakonnad on pisut erinevad, kuid enamikel juhtudel näeb üüripindade pakkumise kasvu, nagu ka terves Eestis kokku.

Langenud on pakkumistes küsitavad hinnad, Eestis tervikuna keskmiselt kümmekond protsenti. Maakondadest on hinnaalanduse liidrid Raplamaa 14 protsendiga, järgnevad 13 protsendiga Saaremaa ja Järvamaa. Suurtes keskustes, Harjumaal ja Tartumaal, on hinnalangus kaheksa ja üheksa protsendi vahel. Isepäiselt käitub Põlvamaa, kus hinnad kasvasid 43 protsenti, kuid seal vähenes pakutavate pindade arv ka kolmandiku võrra.

Hindade liikumise mõttes on asi üldjoontes arusaadav, kui pakkumine kasvab ja kliente proportsionaalselt peale ei tule, siis on surve hindade alanemisele. Kuid mis ikkagi toob üüripinnad turule?

Majanduslangus toodab ratsionaalsust

Põhjuseid on mitmeid ja eks igaüks mängib oma rolli. Näiteks on üha süvenev majandussurve sundimas peale ratsionaalsust ja kui on vara, mida saab tootma panna, siis seda tuleb ka teha. Pingeline seis kinnisvaraturul on loonud ka olukorra, kus ilmselt mitmeid müügiplaane lükatakse edasi. Seisev korter on aga kulu ja parema müügihetke saabumiseni tuleb see välja üürida.

Raske majanduslik seis on tekitanud ka maksejõulisuse probleeme. Kui üürnik jääb võlgu, võib järgneda väljatõstmine ning vajadus leida uus ja maksejõuline. Samuti võis korteri omanik või üürnik minna maapiirkonda viiruse eest peitu ning otsustada sinna jäädagi, vabanenud elamispind peab aga leidma rentaabli asuka.

Üürnik võis vahetada töökohta ja seoses sellega elukohta: ühes kohas kadus töö ja tuli minna teise. Praegusel ajal on suhteliselt tüüpiline olukord, kus vabanev pind hakkab uut üürnikku ootama. Samuti võisid perekonnad kokku kolida ja vähendada oma lähikondsete poolt kasutatavate kinnistute pinda, ka ei toimi Airbnb nagu varem ja välistööjõud ei vaja enam sellisel määral elukohti.

Milline põhjus, kui suurt osakaalu omab, kuulutustest ei selgu. Samas eks kõik nimetatud ja veel mitmed teisedki mängivad oma osa. Nii või teisiti on põhjused otsapidi seotud majandust läbinud eriolukorraga ning selle tulemusena segi paisatud traditsionaalsete käitumismallidega.

Lähikuud näitavad, kas üüripinnad leiavad huvilised või on meie elamispindade hulk väikese riigi jaoks uues kontekstis liiga suur.

Statistikaamet alustas aprilli alguses erinevate valdkondade kiirstatistika avaldamisega, mis võivad viirusest tingitud eriolukorrast mõjutatud olla. Kiirstatistika alla on koondatud andmed tööturu ja kinnisvaraturu näitajate kohta, samuti ettevõtete käibe ja tööjõukulude, inimeste liikumise, suremuse ning elektritarbimise kohta.

Eesti ettevõtetest ligi kolmveerand on innovaatilised

„Ettevõtete innovatsiooniuuring 2016–2018“ tulemuste põhjal olid 73% Eesti ettevõtetest innovaatilised. Innovaatiliseks loeti ettevõte, kes töötas uuringuperioodil välja kauba, teenuse või äriprotsessi, mis erines vähemalt ühe tunnuse poolest oluliselt varasemast tootest või protsessist.

Statistikaameti analüütik Nele Saarelaid ja juhtivanalüütik Tiina Pärson

Uuringu tulemused on ühest küljest üllatuslikud, sest nii kõrget innovaatiliste ettevõtete osakaalu pole varasemad uuringud näidanud. Teisalt on see mõistetav, sest iga ettevõte peab konkurentsi tingimustes mõtlema toodete ja teenuste arendamisele ning protsesside täiustamisele. Samuti soodustas uuringuperioodil innovatsiooni majanduse pinnas, sest kõigil kolmel aastal oli Eesti majanduskasv üle 3%. Näiteks kasvasid 2018. aastal nii kaupade ja teenuste eksport (4,3%) kui ka sisemajanduse nõudlus ning investeeringud (2018. aastal 3,3%).

Innovaatilisemad ettevõtted ja tegevusalad

Kõige suurem innovaatiliste ettevõtete osakaal oli rohkem kui 250 töötajaga suurettevõtete seas, kus nad moodustasid lausa 96% sama suurusgrupi äriühingutest. Neile järgnesid 50–99 ning 100–249 töötajaga ettevõtted, millest innovaatilised olid vastavalt 86% ning 84%. Samuti oli kõrge innovaatilisuse tase väikeste ehk kuni 49 töötajaga ettevõtete seas, kus nad moodustasid 69% oma suurusgrupist.

Tegevusalade lõikes jagunes innovaatilisus nii tööstus- kui ka teenidussektori vahel enam-vähem võrdselt. Innovaatilistest ettevõtetest moodustas tööstussektor 50,8% ning teenindus 49,2%. Veidi rohkem kui pooled tegelesid protsessiuuendusega (53,2% ettevõtetest), millest enim pandi rõhku põhiprotsessi arendamisele ehk tegevustele, mis olid seotud toodete või teenuste pakkumise ja arendamisega.

Tooteuuendustega tegeles 49,4% ettevõtetest, kuid pigem tegeleti kaupade ja teenuste täiustamisega, mitte uute välja töötamisega. Samuti olid ettevõtete tooteuuendused pigem sellised, mis on turul juba olemas. Selle põhjal saab järeldada, et Eesti ettevõtted on küll innovaatilised, kuid tegu on pigem imiteeritud innovatsiooniga. See tähendab, et leitakse küll ettevõtte jaoks midagi uut, kuid selline uuendus on juba turul olemas. Uuringust tulenevalt pakkus konkureerivaid tooteuuendusi 41,2% ettevõtetest, samas turule täiesti uue tooteuuendusega tuli vaid 15,1% ettevõtetest. Müügitulu uutelt toodetelt moodustas innovaatiliste ettevõtete müügitulust umbes 15%.

Ettevõtete peamised koostööpartnerid

Üleüldse koostööga tegeles uuringuperioodil 43,8% ettevõtetest, uuendustegevuses ja teadus- arendustegevuses tegi koostööd aga vaid viiendik. Peamiselt tehti koostööd partnerite ja kontserniväliste ettevõtetega. Kõige kesisem oli ettevõtete koostöö konkurentide, avaliku sektori uurimisasutuste ja mittetulundusühingutega. Ülikoolidest ja kõrgkoolidest tehti enim koostööd Eesti koolidega, välismaiste ülikoolidega võrdlemisi vähe. Enamik ettevõtteid eelistas uuendusi välja töötada iseseisvalt ja vaid pooled uuenduslikest ettevõtetest olid seda teinud koostöös. Seega ei ole innovatsiooni osas koostöö tegemine ettevõtete jaoks tihti prioriteet.

Innovatsiooni takistab kvalifitseeritud töötajate nappus

Ettevõttesisestest uuendustegevuse takistustest peetakse kõige olulisemaks kvalifitseeritud töötajate nappust ja kaasnevaid kõrgeid kulusid. Ettevõtete innovaatilisust kinnitab siinkohal asjaolu, et äriühingute teisi eesmärke ei peeta peamiseks uuendustegevuse takistuseks. Regulatsioonidest peetakse takistavaks teguriks maksukeskkonda ning tööhõivega seonduvat. Samas 3,5% ettevõtetest leidis, et õigusaktid hõlbustasid nende uuendustegevust. Enamik ettevõtteid (76%) siiski ei arva, et õiguslik keskkond innovatsiooni kuidagi mõjutaks.

Uuendusi rahastatakse oma ressurssidest

Riik ning Euroopa Liit võimaldavad ettevõtetel uuendustegevuseks taotleda mitmeid toetusi, aga enamjaolt kasutatakse rahastamiseks siiski ettevõtete oma ressursse. Täiendavaks rahastamiseks tarvitati enim laene. Riigi toetusi kasutas 7% kõigist ettevõtetest. Kulutused uuendustegevusele küündisid 2018. aastal üle 951 miljoni euro. Enam kui pool nendest tehti tööstussektoris, kus kulutuste maht oli 552 miljonit eurot. Kõige suurema osa uuenduskuludest moodustas põhivara soetamine. Neljandik uuenduskulutustest tehti nii ettevõttesisesele kui ka sisseostetud teadus- ja arendustegevusele. Pideva teadus- ja arendustegevusega tegeles vaid 8% ettevõtetest. Suurtest ettevõtetest tegelesid ettevõttesisese teadus- ja arendustegevusega enam kui pooled, väikeettevõtetest vaid alla viiendiku. Seega teadus- ja arendustegevus ei ole väikeettevõtetele jõukohane ja nad keskenduvad muudele uuendustele.

Aastad 2016–2018 olid Eesti ettevõtetele innovatsioonivallas hea aeg. Konkurentsivõimekuse veelgi paremaks tagamiseks tuleks aga ettevõtteid enam toetada uuenduste väljatöötamisel, mis oleksid uudsed ka turule. Samuti tuleks rohkem rõhku panna teadus- ja arendustegevusele. Kuidas praegune koroonakriis ettevõtete uuendustegevust mõjutab, seda näitab juba järgmine innovatsiooniuuring.

Täpsemalt saab uuringutulemustega tutvuda siin.

Eraklientide käitumine ennustab lööki linnakorteritele

Lähikuud kinnisvaraturul on ettearvamatud, ennustatakse pigem katastroofi, kuid samas loodetakse positiivset. Üldist nõudlust kujundavad erakliendid, kes oma tarbimisliku enesekindlusega kas turgu üleval hoiavad või selle allavett lasevad. Tulgu tarbimispanus siis kommertskinnisvara toetava ostlemiskultuuri kaudu kaubanduskeskustes või inimeste endi eluasemeplaanide läbi. Lõpptarbija astub oma sammud, ärisektor lähtub sellest.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus ja andmeteadur Arko Kesküla

Eesti inimene mõtleb suuresti kinnisvarakeskselt: kui läheb hästi, soetab elamispinna või laiendab seda, kui läheb halvasti, siis pakib ennast kokku või läheb urgu paremat aega ootama. Erakliendi kinnisvaramõtteid on võimalik lugeda kinnisvara müügikuulutustest. Neid hulgikaupa analüüsides tulevad hoiakud ja mentaliteet väga selgelt välja ning viimased annavad teatud viiteid tulevikku.

Mida kinnisvarakuulutused meile praegu pakuvad

Ida-Virumaalt saab korteri, Hiiumaalt maja – nendes maakondades väga muud varianti ei ole. Korterite müük domineerib ülekaalukalt veel Harjumaal, Tartumaal, Pärnumaal ja Järvamaal. Maju pakutakse suhteliselt rohkem müügiks Saaremaal, Põlvamaal, Valgamaal, Võrumaal ja Viljandimaal.

Korterid on üldjuhul majadest kallimad. Eestis tervikuna on korterite mediaanhind ruutmeetri kohta 1700 ja majadel 900 eurot. Erandlikud maakonnad on Hiiumaa, Ida-Virumaa ja Valgamaa, kus maja ruutmeeter maksab rohkem kui korteritel.

Kinnisvarapakkumiste üldine ruutmeetri mediaanhind on ootuspäraselt kõrgeim Harju maakonnas, kus see on 1949 eurot, järgneb Tartumaa 1425 euroga. Tugevalt viimane on Jõgevamaa 388 euroga.

Suurusjärgus pooled kinnisvara müügikuulutused pakuvad elamispindu Harjumaal, Tartumaalt tuleb 15 protsenti pakkumistest ja Pärnumaalt 11 protsenti. Üllatuslikult aktiivne kinnisvara pakkuja on Ida-Virumaa üheksa protsendiga, kui Lääne-Virumaa sealsamas kõrval on kõigest kahe protsendi peal. Ülejäänud maakonnad omavad sellest turust suurusjärgus ühte kuni kahte protsenti.

Mida toob meile tulevik

Rohkem saavad tavaliselt kriisidega pihta aktiivsemad turud ja kõrgemad hinnad. Kui su hind on niikuinii maadligi ja sa eriti ei kauple, siis turu langus sind ka eriti ei puuduta.

Langust tuleks eelkõige oodata korterite turul ja pigem Harjumaal, Tartumaal ja Pärnumaal. Ettevaatlik tasub olla Ida-Virumaal. Tõeliseks turvasadamaks on Jõgevamaa, suhteliselt kindlalt võiks ennast tunda ka Valga- või Järvamaal ning eelkõige majas, mitte korteris. Meretagune Hiiumaa ei ole küll odavuse hinnaliider, kuid seal ei ole suhteliselt võttes ka mingeid tehinguid. Kui seal midagi müüa, siis võib see olla keeruline sõltumata sellest, kas majandus õitseb või valitseb sügav langus.

Selline on tänane kinnisvaraturu pakkumise pool ehk erakliendi arusaam kinnisvaraturust. Lähikuude arengud tõenäoliselt aga korrigeerivad seda pilti.

Statistikaamet alustas aprilli alguses erinevate valdkondade kiirstatistika avaldamisega, mis võivad viirusest tingitud eriolukorrast mõjutatud olla. Kiirstatistika alla on koondatud andmed tööturu ja kinnisvaraturu näitajate kohta, samuti ettevõtete käibe ja tööjõukulude, inimeste liikumise, suremuse ning elektritarbimise kohta.

Kriisikuud mitmekordistasid koondamiste arvu

Koroonaviirusest põhjustatud eriolukorra algusest on möödunud poolteist kuud ja on sobiv aeg teha kokkuvõtteid: millised olid esimesed kriisikuud tööturul? Siinse postituse fookuses on tööturu kiirstatistika ja just töösuhete lõpetamise trendid töötamise registri (TÖRi) andmete põhjal.

Kadri Rootalu, statistikaameti andmeteadur

Selle aasta esimese nelja kuu võrdluses oli lõpetatud töösuhete koguarv kõige suurem märtsis, ulatudes 34 000. Kõige vähem, 24 000 ümber, lõpetati töösuhteid aprillis. Töölepingu lõppemine või töölt lahkumine ei pruugi iseenesest olla negatiivne sündmus – töölepinguid ikka sõlmitakse ja lõpetatakse. Küll aga võivad problemaatiliseks osutuda töösuhete lõppemised, mis ei toimu töötaja soovil. Eeskätt võib sellisel juhul vaadata koondamisega lõppenud töösuhteid.

Koondamiste arv näitab kasvutrendi

Koondamisega lõppenud töösuhete arv on pärast eriolukorra väljakuulutamist mitmekordistunud. Kui märtsi esimeses pooles lõppes koondamise tõttu 619 töösuhet, siis märtsi lõpunädalatel (16.–31. märts) oli neid juba üle 2500. Seejuures tuleb silmas pidada, et tööandja peab koondamisest ette teatama sõltuvalt töötaja staažist 15–90 kalendripäeva. Seega ei ole ka aprilli lõpuks veel kõigi koondamisteate saanud töötajate töölepingute lõpetamine TÖRis registreeritud ja koondamise ootel olevaid töötajaid on ilmselt rohkemgi kui statistikast välja paistab.

Koondamiste arvu kasvuga suurenes koondamisega lõppenud töösuhete osakaal kõigist töösuhetest. Jaanuaris ja veebruaris moodustasid koondamised vaid ligikaudu 5% lõppenud töösuhetest, märtsi lõpus juba 12% ja aprilli alguses viiendiku. Aprilli lõpu ja mai alguse seisuga on tööturul näha mõningast jahenemist – töösuhteid lõpetatakse vähem ja ka uusi töösuhteid sõlmitakse vähem kui eelnevatel nädalatel. Eriolukorraga seoses on eelkõige vähenenud nende töösuhete osakaal, mis lõpetatakse töötaja soovil või poolte kokkuleppel. Sellest tulenevalt ei ole arvatavasti ka lähinädalatel oodata, et koondamiste osakaal lõpetatud töösuhete koguarvus väheneks.

Pooled koondamistest toimuvad Tallinnas

Vaadates eriolukorra ajal (16.03–30.04) koondamisega lõppenud töösuhete jaotust regionaalselt, võib näha, et see vastab üsna hästi Eesti üldisele töökohtade jaotusele. Selles vahemikus toimunud koondamistest pooled leidsid aset Tallinnas registreeritud töökohtadel. Järgnesid Harju maakond ilma Tallinnata ja Tartu maakond ning Ida-Virumaa.

Maakondade vahel on aga erinevusi koondamiste osakaaludes kõigist lõppenud lepingutest. Ka enne eriolukorra kehtestamist oli selles osas teistest ees Ida-Virumaa, kus koondamisega lõppes 13% läbi saanud töösuhetest. Samuti on Ida-Viru maakonnas suur eriolukorra ajal koondamisega lõppenud töösuhete osakaal. Esikolmikus on veel Võru ja Rapla maakonnad, kus koondamiste osakaal on eriolukorra tulekuga kõige rohkem kasvanud. Kui aasta alguskuudel moodustasid koondamised 3–4% kõigist seal lõppenud töösuhetest, siis eriolukorra ajal oli osakaal 19–21%. Jõgeva, Tartu ja Viljandi maakonnad olid koondamiste osakaalult viimaste hulgas nii enne kui ka pärast eriolukorra kehtestamist.

Majutuses ja toitlustuses koondati tuhat töötajat

Selgitamaks välja, kas koondamistest on rohkem puudutatud kindlad majandussektorid, vaatasime koondamisega lõppenud töösuhete koguarvu erinevatel tegevusaladel 2,5 kuud enne eriolukorda (jaanuari algusest kuni 15. märtsini) ning 1,5 kuud eriolukorra ajal (16. märtsist kuni 30. aprillini). Analüüsist selgus, et töötajate arvu poolest suuremad tegevusalad, nagu töötlev tööstus või hulgi- ja jaekaubandus, andsid suurema osa koondatutest nii enne kui ka pärast kriisi. Peaaegu kõikidel suurematel tegevusaladel on koondamiste arvud mitmekordistunud. Töötlevas tööstuses on koondamiste arv eriolukorra kehtestamise järgselt suurenenud rohkem kui poole tuhande võrra, hulgi- ja jaekaubanduse tegevusalal aga kahe ja poole kordselt. Ligi üheksakordset tõusu võib näha majutuse ja toitlustuse tegevusalal, mis töötajate arvult ei kuulu küll suurimate tegevusalade sekka, kuid on eriolukorra tingimustes kõige tugevamini kannatada saanud.

Siiski on ka tegevusalasid, kuhu koondamiste laine jõudnud ei ole. Sellisteks on haridus, mis muidu on töötajate arvult tegevusalade esikolmikus ning finants- ja kindlustustegevus, kus koondamiste arv aasta alguskuudega võrreldes suurenenud ei ole.

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed poolteist kriisikuud on tõepoolest toonud kaasa koondamiste arvu kasvu. Seda eriti suures ulatuses majutuse ja toitlustuse tegevusalal. Kuidas mõjutab tööturgu eriolukorra lõppemine, saame näha järgmistel nädalatel ja kuudel. Samuti selgub siis, kas töötukassa toetusmeetmete lõppemisele järgnevatel kuudel on koondamiste arv ikka kasvutrendis.

Loe ka blogipostitust Majutus- ja toitlustusettevõtted on kriisis esimesena löögi all.

Statistikaamet alustas aprilli alguses erinevate valdkondade kiirstatistika avaldamisega, mis võivad viirusest tingitud eriolukorrast mõjutatud olla. Kiirstatistika alla on koondatud andmed tööturu näitajate, ettevõtete käibe ja tööjõukulude, inimeste liikumise, suremuse ning elektritarbimise kohta. Ettevõtete kiirstatistikat uuendatakse kord kuus; tööturu, surmade ja elektritarbimise andmeid kord nädalas ning liikuvusanalüüsi ülevaadet igapäevaselt.

Kui mahe on Eestimaa?

Rohkem kui viiendik Eesti põllumajandusmaast oli eelmisel aastal mahe. Võrreldes varasema aastaga nopiti meie viljaaedadest topeltkogus mahedaid marju ja puuvilju, samuti suurenes mahekartuli saak.

2018. aastal oli Eestis mahemaad kokku 207 000 hektarit ehk 21% kogu põllumajandusmaast. Seda on 5% rohkem kui aasta varem. Sellest 83% ehk 172 000 hektarit on juba täielikult mahepõllumajanduslikul tootmisel, ülejäänul kestab veel üleminekuaeg. Põllumajandusmaa ja rohumaa üleminekuaeg kestab kaks aastat, mitmeaastaste taimede kasvatamise korral kolm aastat.

Mahesaak versus tavasaak

Kaht kolmandikku Eesti mahepõllumajandusmaast kasutatakse põllumaa söödakultuuride ja püsirohumaadena. Mahetera- ja mahekaunvilja kasvatatakse rohkem kui 55 000 hektaril, köögivilja ning maasikaid 266 ning mahekartulit 142 hektaril. Maheviljapuid ja marjaaedu on kokku 2347 hektarit.maheriik_4Maheveiseid järjest rohkem, sigu aina vähem

2018. aastal toodeti Eestis varasema aastaga võrreldes rohkem nii maheliha, -piima kui ka -mune. Veiste arv Eestis on suurenenud ning koos maherohumaa pinna suurenemisega on kasvanud ka maheveiste arv – neid on 4% enam kui eelmisel aastal. Aastal 2018 oli Eestis 41 500 maheveist ehk 16% kõigist veistest olid maheveised.

Koos üldise lammaste arvu kahanemisega on Eestis vähenenud ka mahelammaste hulk. Täielikult mahepõllumajanduslikud on 45% siinsetest lammastest ja 27% kitsedest. Mahepidamisel lindude arv on suurenenud, kuid maheseakasvatus pole Eestis kuigi populaarne. Eestis 290 400 siga, neist mahesigu aga kõigest 458.

Eesti maheriikide esirinnas

Eurostati andmete järgi oli Euroopa Liidus 2017. aastal mahemaad keskmiselt 7%. Seega on Eestis umbes kolm korda rohkem mahemaad kui Euroopa Liidus keskmiselt. Eestist rohkem oli 2017. aastal mahemaad vaid Austrias, meile järgnes Rootsi. Naabrite juures Lätis oli mahemaad 14% ja Leedus 8%, Soomes 11% ja Rootsis 19%. ELi suurtes põllumajandussaaduseid tootvates riikides Poolas, Prantsusmaal ja Ungaris oli mahepõllumajandusmaad aga ELi keskmisest vähem.

Ege_KirsStatistikaameti analüütik Ege Kirs

 

Metoodika

Mahemaa hulka arvestatakse ainult põllumajandusameti tunnustusega täielikult mahe maa ja üleminekuajal olev mahemaad. Pindu, kus mineraalväetisi ja taimekaitsevahendeid ei kasutata, on siiski palju rohkem. Need andmed on aga kaudsed. Statistikaamet teeb mahepõllumajandusstatistikat põllumajandusameti mahepõllumajanduse registri alusel. Mahepõllumajandustoodangu hulka arvestatakse ainult täielikult mahepõllumajanduslike saadusi.

 

Eesti inimeste jäätiseisu kasvab

Eelmisel aastal toodeti Eestis 10 072 tonni jäätist, mis oli ligi 20% rohkem kui aasta varem. Jäätisetoodang oli kõige suurem mõistagi soojal ajal, maist augustini, mil toodeti 1200 tonni jäätist ühes kuus. Seda on umbes kaks korda rohkem kui ülejäänud kuudel.

Kuhu jäätist viiakse?
Ligi 40% Eestis toodetud jäätisest läheb ekspordiks. Kohaliku päritoluga jäätist eksporditi kokku 12 riiki, millest suur osa leidis tee kolme riigi magusasõprade juurde:  Leetu (44% kogu eksporditud jäätisest), Lätti (28%) ja Soome (21%).

Võrreldes viimase kolme aasta I kvartali andmeid, siis 2017. aasta I kvartalis toodeti jäätist kokku 1900 tonni, eelmise aasta samal perioodil 1929 tonni ning käesoleva aastal I kvartalis 4% vähem kui 2018. aastal

2017. aasta I kvartalis oli eksport 628 tonni ja eelmisel aastal 604 tonni. Kui vaadata käesolevat aastat, siis vähenes eksport ligi 20% ehk oli 481 tonni. Muutused on toimunud ka eksportriikide seas. Sel ajaperioodil on Eesti päritolu jäätist eksporditud kuude riiki. Selle aasta I kvartalis on jäätist eksporditud juba Ungarisse (2,97 tonni), kuhu eelnevatel aastatel hakati jäätist viima alates II kvartalist. Vastupidine olukord on aga Saksamaaga, kuhu 2018. aasta I kvartalis eksporditi 10 tonni jäätist, kuid selle aasta I kvartalis eksporti ei toimunud. Muutused on toimunud ka jäätise ekspordis Ameerika Ühendriikidesse, viimati viidi sinna 9 tonni jäätist 2017. aasta I kvartalis.

Millise riigi jäätiseid sööme?
Meie poelettidel leiduv importjäätis on peamiselt pärit Leedust, Lätist, Poolast või Saksamaalt. Neist kõige odavam on tulnud Lätist. Eelmisel aastal toodi Eestisse 2440 tonni jäätist, seda on peaaegu sama palju kui 2017. aastal (2381 tonni).

02

Kust tuuakse Eestisse odavaimat jäätist?
Jäätiste kilohinnad kõiguvad vahemikus 1,9 eurost kuni 14,7 euroni. Imporditud jäätise keskmine kilohind oli möödunud aastal 2,9 eurot. Kõige odavam jäätis oli pärit Lätist. Kõige kallimat jäätist toodi Eestisse Ameerika Ühendriikidest.

01

Palju tarbiti jäätist ühe inimese kohta?
Möödunud aastal söi iga Eesti elanik keskmiselt 6,3 kg jäätist aastas ehk 15% rohkem kui 2017. aastal. Seejuures söid Eesti inimesed 2,5 korda rohkem omamaist maiust (4,5 kilo) kui välismaist jäätist (1,8 kilo).

Alina_FilippovaStatistikaameti praktikant Alina Filippova

Keeduvorst – vorstide valitseja

Eesti inimesed on keeduvorsti usku ­­ega kipu niisama naljalt oma tarbimisharjumusi muutma— nii võib järeldada Statistikaameti värskelt ilmunud andmetest.

2018. aastal toodeti Eestis vorsttoodetest kõige rohkem keeduvorste ja viinereid, mis kokku moodustasid pea kaks kolmandikku kogutoodangust (keeduvorstid 31% ja viinerid 29%). Suitsuvorstidest müüdi enim poolsuitsuvorste ning neljandat kohta müügimahutabelis hoiavad kindlalt enda käes sardellid (9%).

Teistest väiksema osatähtsuga vorsttoodetest ei saa mainimata jätta verivorsti (4% kogutoodangust), mis annab kinnitust, et traditsiooniline pühaderoog on jätkuvalt eestlaste hulgas populaarne.

01

Vorstitoodang mõõdukas languses

Esialgsed andmed näitavad, et eelmisel aastal moodustasid kogu lihatööstuse toodangu müügitulust 25% vorsttooted. Viimase 18 aasta jooksul on aga vorsttoodete tootmiskogus pigem langenud, kõige märkimisväärsemalt aastatel 2007 ja 2008, vahetult enne majandust haaranud kriisiperioodi. Seejärel võib täheldada väikest tõusu ning alates 2015. aastast on taas märgata mõningast alanemist kõikides tootesortimentides.

02

Ekspordi liidrid: viinerid ja täissuitsuvorstid

Eesti vorstitootjad eksportisid 2018. aastal kokku 12% vorstitoodetest, suurima osatähtsusega toodetest veeti meilt välja 25% toodetud viineritest. Teine suurem ekspordiartikkel oli täissuitsuvorst (18% toodetud toodangust), lisaks eksporditi 12% sardellide ja 8% keeduvorstide toodangust. Ülejäänud toodetud vorstitoodetest jäi suuremal määral koduvabariiki, nende väljavedu jäi mõne protsendi piiridesse.

Esialgsed andmed näitavad, et vorsttooted moodustasid möödunud aastal kogu lihatööstuse toodangu müügitulust 25%.

Eesti on Euroopas tubli tegija

Euroopas on ülekaalukalt suurim vorstitootja Saksamaa. Teisel kohal on mõnevõrra üllatuslikult Poola. Eesti väiksust arvestades oleme eel-eelviimasel kohal, kuid võttes aluseks tootmist ühe inimese kohta, siis hoopis esimesed (21,9 kg). Eestile järgneb selles edetabelis Sloveenia (21,8 kg) ning kolmandal kohal on Tšehhi (20,2 kg). Saksamaal kui suurimal vorstitootjal Euroopas on vastav näitaja 17,8 kg.

03

Esimese Eesti Vabariigi ajal Riigi Statistika Keskbüroo väljaantud kogumikest ja teistest selle aja tööstuse kohta avaldatud materjalidest selgub, et Eestis algas tööstuslik  vorstitootmine suuremate vorstivabrikute (20 ja rohkem töötajat) rajamisega erinevatesse piirkondadesse 1920.–1930. aastatel. Põnevat äratundmisrõõmu pakub 1937. aasta Tallinna Eksporttapamaja Vorstitööstuse reklaamvoldik, kus vorstitööstuse saadustena tuuakse esile mitmeid praegugi tuttavaid tooteid: teevorst, maksavorst, Moskva suitsuvorst, verivorst jne. Rõõm on tõdeda, et ajalooline järjepidevus on säilinud.

blogipiltRohkem infot Statistikaameti analüütik Helle Bunder

Metoodika

Euroopa riikide analüüsi aluseks on rahvusvahelise klassifikaatori Prodcom List tootekood 10.13.14.60 – Vorstid ja samalaadsed tooted lihast, rupsist või verest ning nendel põhinevad toiduained (v.a maksavorstid ning valmiseined ja valmistoidud. Euroopa riikide all mõistetakse EL -28, lisaks kandidaatriigid ja Norra