Category Archives: keskkonnastatistika

Kuhu liigud, Eesti prügi?

Iga eestlane tekitab ühes aastas keskmiselt 390 kilo olmejäätmeid. Kiiduväärt on, et paljude teiste Euroopa riikide elanikega võrreldes oleme küll suhteliselt kasinad prügitekitajad, ent olmejäätmete tekkivad kogused suurenevad Eestis siiski iga aastaga. 

Viimased andmed näitavad, et iga Eesti elanik tekitas 2017. aastal 390 kilo olmejäätmeid (Euroopa Liidu keskmine oli 486 kilo aastas inimese kohta).

Olmejäätmete tekke hulk varieerub Euroopa Liidus riigiti märkimisväärselt. Ühed väiksemad prügitekitajad elavad Rumeenias, kus ühe elaniku kohta koguneb aastas 272 kilo olmejäätmeid, seevastu Taanis on see kogus 781 kilo.

Rääkides kõigi jäätmete tekkest võib öelda, et kuigi aastal 2018 tekkis Eestis viimase nelja aasta kõige väiksem jäätmete hulk, on meie riigis juba seitsmendat aastat järjest olmejäätmete kogus suurenenud.

prügi infograafik

Aastal 2011 koguti kokku 445 000 tonni olmejäätmeid, 2018. aastaks oli see hulk kasvanud 535 000 tonnini.

Jäätmete kogused on Eestis vähenenud põlevkivi kasutusega seotud tööstuses tekkivate jäätmete tõttu. Aastal 2018 vähenes põlevkivikompleksis jäätmete teke võrreldes varasema aastaga 13,4% ning kogu jäätmete hulk kahanes 6,8%. Kokku tekkis jäätmeid möödunud aastal 23,52 miljonit tonni, millest 75% olid põlevkivijäätmed.

Olmejäätmete hulga suurenemise tõttu koormab nende käitlus Eestis ehk keskkonda rohkem kui mitmetes teistes Euroopa Liidu riikides. Näiteks võetakse meil suhteliselt vähem ringlusse erinevaid materjale, mis aitaks keskkonda rohkem säästa ja hoida.

Kuhu siis Eestis kogutud olmejäätmed lähevad? Rahvusvahelised andmed näitavad, et Eestis kasutatakse olmejäätmete ladestamist ja põletamist energiatootmiseks suhteliselt enam kui Euroopa riikides keskmiselt.

Praegu võetakse Eestis ringlusse veidi üle neljandiku olmejäätmetest. Euroopa Liidu jäätmete raamdirektiivi järgi tuleb alates 1. jaanuarist 2020 Eestis võtta ringlusse vähemalt 50% olmejäätmetest. 2035. aastaks peab ringlussevõtu määr olema suurenenud 65%-ni. Eestil on seega keskkonna paremaks hoidmiseks veel palju teha. Peale selle näeb direktiiv ette, et 15 aasta pärast ei tohi ladestada rohkem kui kümnendikku tekkivatest olmejäätmetest. Eesti on mitmel aastal selle eesmärgi ka täitnud (2014 ja 2015), kuid sealt edasi on ladestamise kogused olnud üha suuremad.

olmej@@tmed

Mida on võimalik Eestis veel ära teha?

Kümme aastat tagasi toimus Eestis esimene talgupäev „Teeme ära“. Sel laupäeval, 21. septembril on taas maailmakoristuspäev.

Ühe koristuspäevaga aastas ilmselt ei jõua lahendada probleeme, mille põhjus on aina suurenev olmejäätmete hulk. Sellegipoolest on igaühel võimalik anda oma panus selleks, et meie ümber tekiks vähem prügi. Alustada võib kas või korduvkasutatavast karbist lõunasöögi ostmisel ja riidest poekoti kasutusele võtmisest ning jätta soetamata miljonid kilekotid, mis pärast poeskäiku igal aastal Eesti kodudesse jõuavad.

Vaata Eesti jäätmete kohta detailsemat ülevaadet statistika andmebaasist, Eurostati ja Keskkonnagentuuri kodulehelt.

Kaia OrasKaia Oras, statistikaameti juhtivanalüütik

Tuuleenergia kogub tuure

Iga aasta 15. juunil tähistatakse ülemaailmset tuulepäeva, kui maailma eri paikades jagatakse laialdaselt infot tuuleenergia ja selle vajalikkuse kohta.

Eesti tuuleenergia assotsiatsiooni andmetel töötas 2018. aasta lõpus Eestis 139 elektrituulikut koguvõimsusega 309,96 MW. Tuuleenergia toodang on kümne aastaga jõudsalt suurenenud. Aastal 2018 toodeti tuuleenergiat üle kümne korra rohkem kui 2005. aastal.

Tehnoloogia areneb kiiresti

Elektrienergiaallikana hakati maailmas tuult kasutama 19. sajandi lõpus. Tuul on piiramatu taastuvenergiaressurss, mille rakendamise tehnoloogia areng käib käsikäes tuuleelektrijaamade rajamisega maailmas.

Eestis on paremate või kehvemate tuuleolude tõttu jäänud toodang viimastel aastatel siiski vaid 5–7% piiresse kogu elektritoodangust.

Eleringi andmete alusel on elektrivõrku sisenenud taastuvelektritoodangust tuulest saadud elekter biomassist toodetud elektri kannul osatähtsuselt teisel kohal. Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrist moodustab tuuleenergia koguni 35%. Sealjuures on käesoleva aasta nelja kuu kokkuvõttes 2018. aastaga võrreldes tuule osatähtsus taastuvenergiast suurenenud 7%.

01

Maalt merele

Eestisse pole viimase kolme-nelja aasta jooksul uusi tuuleparke kuigi palju rajatud. Kõige perspektiivikamad tuuleparkide asukohad on Lääne- ja Põhja-Eestis. Riigi kaitse nõuete tõttu aga ei lubata Põhja-Eestis igale poole uusi tuuleparke rajada, sest need segavat lennukeid avastavate radarite tööd. Seepärast on uute parkide projekteerimisel võetud siht siirduda maalt merele.

Tuuleenergia eelis on keskkonnasäästvus ja piiramatu ressurss. Siiski kaasnevad tuuleparkide rajamisega ka probleemid, peamiselt negatiivne mõju linnustikule ja müra. Kõige tuulisemad piirkonnad on tihti ka kauni avatud maastikuga alad ja neis paigus on kõige vähem märke inimese sekkumisest.

Igaüks saab tuulest elektrit teha

Väiketuulik on üks väheseid tarbijale kättesaadavaid võimalusi kodus elektrit toota. Aastal 2013 ühendati Elektrilevi võrku 15 uut väiketuulikut, mis tootsid umbes 100 MWh elektrit. Teada aga ei ole, kui palju toodeti nendega elektrit oma tarbeks ja kui suur on selliste tuulikute võrguühenduseta elektritoodang.

Elektrilevi 2017. aasta andmete kohaselt on nende võrku liidetud 20 alla 15 KW võimsusega mikrotuulikut, mille koguvõimsus on 190 KW.

Kõige tähtsam taastuvenergiaallikas

Rahvusvahelise energiaagentuuri (IEA) aastaraamatu andmetel on tuuleenergiast saamas Euroopa Liidu suurim jõuallikas, mis möödub nii kivisöe-, tuuma- kui ka gaasielektrist juba enne 2030. aastat. Tuul taastuvenergiaallikana andis 2017. aastal rohkem kui veerand ehk 37% kogu taastuvatest allikatest toodetud energiast Euroopa Liidus ja muutus kõige olulisemaks taastuvenergiaallikaks, tõrjudes hüdroenergia teisele kohale.

02
Energia tootmises on tuuleenergia üha tähtsam aina suuremas hulgas riikides. Riigiti on toodang Euroopa Liidus väga erinev. Mõistetavalt on see seotud nii riigi suuruse, looduslike iseärasustega kui ka kohaliku energeetikapoliitikaga.

Rita-RaudjarvRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Rita Raudjärv

 

Ülemaailmset tuulepäeva koordineerib Ülemaailmse Tuuleenergia Nõukogu (GWEC) ning Euroopa Tuuleenergia Assotsiatsioon (EWEA) koos paljude partneritega teistest riikidest, kelleks on peamiselt kohalikud tuule- ja taastuvenergia assotsiatsioonid ning ettevõtted. Eestis koordineerib tuulepäeva üritusi Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon.

Saastunud õhk — suurimaid keskkonnariske inimese tervisele

Alates 1974. aastast tähistatakse ÜRO eestvedamisel igal aastal ülemaailmset keskkonnapäeva eesmärgiga tõsta inimeste teadlikkust ja juhtida tähelepanu keskkonnakaitse olulisusele. Igal aastal keskendutakse võõrustajariigi peamistele keskkonnaprobleemidele ja nende lahendamisele. Tänavu tähistatakse ülemaailmset keskkonnapäeva 5. juunil Hiinas ning keskne teema on õhu saastatus.

Õhusaaste on tänapäeval suurim keskkonnarisk inimese tervisele. Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul hingab 90% maakera elanikest saastunud õhku, mis põhjustab aastas 7 miljoni inimese enneaegset surma. Enneaegsete surmapõhjuste seas on saastunud õhk 4. kohal.

Inimese tervisele kõige kahjulikumaks õhu saasteaineks peab WHO alla 2,5 mikroni suuruseid nn ülipeenosakesi (PM2,5). Oma väikeste mõõtmete tõttu tungivad nad sügavale inimese organismi, põhjustades terviseprobleeme. Ülipeenosakeste allikas on peamiselt sõidukite heitgaas, põlemisprotsessid ning atmosfääris toimuvad keemilised reaktsioonid.

WHO on seadnud õhu puhtuse kriteeriumiks PM2,5 aasta keskmiseks sisalduseks õhus kuni 10 μg/m³. 2018. aastal avaldas WHO maailma õhukvaliteedi raporti, kus on hinnatud PM2,5 keskmist sisaldust 73 riigi ning 62 pealinna õhus. 73 riigist vaid kümne õhukvaliteet vastas seatud puhta õhu kriteeriumile, nende hulgas ka Eesti oma. Eestist puhtamat õhku saab veel hingata Austraalias, Soomes ja Islandil. Kõige saastatum õhk on raporti kohaselt Bangladeshis, Pakistanis ja Indias. Maailma pealinnadest oli Tallinna õhk puhtuselt neljas. Kuigi õhukvaliteediga on Eestis lood korras, ei tähenda see, et meil õhusaastet ei teki.

2017. aastal tekkis Eestis ülipeenosakeste (MP2,5) heitmeid kokku 9200 tonni. Põhiosa neist tekkis tööstuses kütuste põletamisest (28%), kodumajapidamistes kütuste põletamisest (25%) ning elektri ja soojuse tootmisel (25%).

Olulised õhu saasteained on ka peamiselt kütuste põlemisel tekkivad väävel- ja lämmastikoksiidid, mis osaliselt lahustuvad veepiiskades ja muudavad sademed happeliseks. Happevihmad on keskkonnale ohtlikud ning kahjustavad pinnast, taimestikku ja vee-elustikku, aga ka hooneid ning muud vara. Happevihmad on globaalne probleem, sest õhuvooludega kanduvad happevihmad ühest riigist teise.

Hapestumise ekvivalendis väljendatuna paisati Eestis 2017. aastal õhku 2500 tonni happevihma põhjustavaid gaase. Eestis põhjustas happevihmasid peamiselt vääveldioksiid, mille peamine allikas on energeetika.

Euroopa Liidus tekkinud happevihmasid põhjustavate gaaside koguheites oli Eesti osatähtsus 0,4%. Kui aga arvestada heidet ühe elaniku kohta, on Eesti Euroopa üks suurim happevihmasid põhjustavate õhuheitmete tekitaja. Eestist rohkem tekkis elaniku kohta happevihmasid põhjustavaid õhuheitmeid vaid Iirimaal.

Rohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Eda Grüner

Mõistete selgitus

Enneaegne surm on määratletud surmana, mis toimub enne eeldatava vanuseni jõudmist. Eeldatav vanus on riigile ja soole iseloomulik tavapärane oodatav eluiga. Enneaegset surma on võimalik ära hoida, kui kõrvaldatakse selle põhjus.

Mis maa see on, siin pole ühtki mäge…

Statistikaamet uuris, kui suure osa moodustavad meie valdade ja linnade pindaladest suuremad maakatte tüübid nagu mets, põllu- ja aiamaa, rohumaa ning märgalad. Selgub, et metsa osatähtsus on suurim Saarde vallas, põllu- ja aiamaa osatähtsus Rakvere vallas, märgalade osatähtsus Kastre vallas ning rohumaid on osatähtsuselt enim Kihnu saarel.

Ühes hiljutises blogipostituses tõdesime, et suur osa Eestimaast on asustamata. Nüüd olekski paslik vaadata, mis asustamata maa peal aset leiab ehk milline on Eesti ja selle omavalitsuste topograafia ning millised kõlvikud* Eestimaad katavad?

Vaata erinevate kõlvikutüüpide osatähtsusi valdades ja linnades siit.k6lvikud_blogigraafika_100pxKõlvikute koosseis, märts 2019

Maa-ameti andmetel on Eesti pindala veidi enam kui 45 300 km². Üle poole sellest ehk ~ 23 400 km² on kaetud metsaga. Metsa osatähtsus on suurim Saarde vallas (74%), seejärel Hiiumaa vallas (69%) ning kolmandana Anija vallas (68%). Valdadest on metsa osatähtsus väikseim Rakvere vallas (30%) ning linnadest Maardus (8%), Sillamäel (10%) ja Rakveres (14%).

Loogiliselt mõeldes võiks eeldada, et linnades on metsa vähem ja valdades rohkem, kuid pärast viimast haldusreformi on osad linnad omandanud väga suured pindalalised mõõtmed ning nende haldusalasse kuulub nüüd rohkem erinevaid kõlvikuid. Näiteks on 79 omavalitsusüksusest metsasuse osatähtsuselt kaheksandal kohal Narva-Jõesuu linn, millest  mets moodustab 63%. Samuti pindalas võitnud Paide, Haapsalu ning Pärnu linnades on metsa osatähtsus ligi pool linna kogupindalast.

Aga vaatame metsa osatähtsuse kõrvale ka absoluutseid pindalalisi mõõtmeid. Arvestades ruutkilomeetreid, moodustavad metsarikkuse TOP3 Saaremaa vald (1600 km²), Alutaguse vald (940 km²) ning Saarde vald (790 km²). Alla 2 km² on metsa pindala Sillamäe, Loksa, Rakvere ja Maardu linnades.

Haritava maa alla jääb ligi veerand Eesti pindalast, pindalalt kokku umbes 10 700 km². Haritava maa alla kuuluvad antud analüüsis põllud ning aianduslik maa. Suurim on haritava maa osatähtsus Rakvere vallas (52%) ning Nõo ja Luunja vallas (mõlemas 45%). Kõige vähem on haritavat maad Maardu, Tallinna ning Sillamäe linnades, kus põllu- ja aiamaa osatähtsus on 1% või alla selle.

Pindalalt on haritavat maad enim taaskord Saaremaa vallas (520 km²). Seejärel Viljandi (480km²) ja Järva (460 km²) valdades. Haritava maa pindala on väikseim peamiselt linnades, näiteks on Loksa, Sillamäe, Võru ja Tallinna linnas ning Ruhnu vallas haritavat maad alla 1 km².

Märgalade (sood ja rabad) alla jääb ligi 3400 km², mis on 7% kogu Eesti pindalast. Suurim on märgalade osatähtsus Kastre vallas, moodustades viiendiku kogu valla pindalast. Teisel ja kolmandal kohal on Pärnu linn ning Alutaguse vald, kus märgalade all on 18% omavalitsusest. Märgalad puuduvad täielikult Loksa linnas. Alla 1% on märgalasid näiteks Kohtla-Järve, Võru ja Sillamäe linnas ning Viimsi, Toila ja Ruhnu vallas. Pindalalt on märgalasid enim Alutaguse, Lääneranna ning Põhja-Sakala vallas (vahemikus 200–260 km²).

Rohumaaga on kaetud 5% Eesti pindalast, kogupindalaga 2500 km². Rohumaid on osatähtsuselt enim meie saartel, – Kihnus (29%) ja Ruhnus (20%) ning Harku vallas (17%). Kõige väiksem on rohumaa osatähtsus Tallinnas – vaid 2% linna pindalast. Rohumaa pindala on jällegi suurim Saaremaa vallas (170 km²), millele järgnevad Lääneranna vald ning Lääne-Nigula vald (vahemikus 100–110 km²).

* Kõlvik – ühetaolise majandusliku kasutuse ja/või loodusliku seisundiga katastriüksuse osa (Maakatastriseadus §2).

Kõlvikute andmed on pärit Eesti topograafia andmekogust seisuga märts 2019.

Helerin_ÄärRohkem infot Statistikaameti geoinfo spetsialist Helerin Äär

Kuidas hinnata hoolimise mahtu?

Kui palju me hoolime peale inimeste ka teistest liikidest, neist kellega igapäevaselt elukeskkonda jagame? Just liikide, eriti ohustatud liikide kaitse on selleaastase ülemaailmse Maa päeva* teema.

Üha enam suureneb väljasuremisohus liikide arvukus, kuid õnneks võtavad paljud riigid (kahjuks mitte kõik) kasutusele meetmeid selle vähendamiseks. Kuidas aga hinnata hoolimise mahtu? Täielikult hoolimist mõõta ei saagi, aga osaliselt võib seda teha liigikaitsele kulutatud aja ja kasutatud ressursside kaudu.

Kui suhestada kulutused SKPga, on Eesti kulutused elupaikade ja liigikaitsele EL liikmesriikide seas viimaste võrdlusandmete põhjal viiendal kohal. Eestist kõrgemaid suhtelisi kulutusi (võrreldes SKPga) näitavad vaid Soome, Tšehhi, Belgia ja Taani.

Kulutused elupaikade säilitamisele ja liigikaitsele moodustasid 2016. aastal Eestis 0,2% SKPst. Kokku kulutati sel aastal looduslike liikide ja elupaikade kaitsele 39 miljonit, millest valitsemissektori ja KTKTI** osa moodustas 61% ning ettevõtete osa 39%.

blogigraafika_uusPoollooduslike koosluste hooldust toetati 2016. aastal näiteks nelja miljoni ning kalavarude taastootmist ühe miljoni euroga, kaitsealustele metsadele kulutati seitse miljonit eurot.

Aega, mida ei kompenseerita rahaliselt, panustavad looduse ja liigikaitsele paljud vabatahtlikud. Näiteks konnade (kellest kõik on Eestis kaitsealused liigid) päästmiseks teedelt panustas riik 2018. aastal 13 000 eurot, vabatahtlikud omalt poolt aga veidi alla tuhande töötunni. Vabatahtliku tegevuse näideteks saab tuua ka osalemise pärandkoosluste talgutel ja merereostuse tõrjel ning vigastatud metsloomade ja lindude märkamist ning aitamist.

Hea meel on näha, et kulutused teenuste pakkumisele Eesti looduskaitse ja liigikaitse valdkonnas on peaaegu sama suured kui näiteks parandusteenuste maht arvutite ning tarbe- ja majakaupade valdkonnas (46 miljonit). Sama oluline kui rahaline panus on aga  inimeste endi vabatahtlik tegevus Eestimaa loodusliku mitmekesisuse säilimiseks.

Eurostat’i keskkonnateenuste ja kaupade pakkumise osas leiab andmed siit: http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=env_ac_egss2&lang=en

Sisemajanduse kogutoodangu osas siit: https://ec.europa.eu/eurostat/tgm/refreshTableAction.do?tab=table&plugin=1&pcode=tec00001&language=en

Eesti andmetega saab tutvuda siin: http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=KK38 .

*22. aprillil tähistatakse rahvusvahelist Maa päeva, mille selleaastane teema on ohustatud liikide kaitse planeedil Maa. Lähemalt loe Maa päeva kohta siit: https://www.earthday.org/campaigns/endangered-species/earthday2019/

** KTKTI – kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid

Kaia OrasRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Kaia Oras

Grete_LuukasStatistikaameti juhtivanalüütik Grete Luukas

 

Metoodika

Looduskaitse ja liigikaitse arvestamiseks liidetakse kokku loodusliku mitmekesisuse ja maastiku kaitse ning loodusliku floora ja fauna haldamise teenuste maht.

Aina rohkem põlde saab lubjatud

Kui põllusaak kipub hoolimata kõigist pingutustest kesiseks jääma, võib põhjuseks olla hoopis põllumuldade happesus ja vähene kaltsiumisisaldus, mida saaks lahendada põldude lupjamisega.

Lupjamine on lubiväetise mulda viimine, millega vähendatakse mulla happesust ja parandatakse selle muid omadusi.

Põldude lupjamist on Statistikaamet taimekasvatuse uuringu raames uurinud alates 2005. aastast. Eelmise aasta andmetel lubjati Eestis üle 22 tuhande hektari põllumajandusmaad, mis on 12% rohkem kui eelneval aastal. Tegemist on suurima väetatud pinnaga kogu uuringuperioodi jooksul.

Samas pole lupjamise pind siiski piisavalt suur, arvestades et Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) 2013.–2017. aasta andmetel oli happeliste (pH<6) põllumuldade osatähtsus nende poolt uuritud 550 tuhandel hektaril 36% ja uuritud osa moodustab ainult veidi üle poole kogu Eesti kasutatavast põllumajandusmaast. PMK uuritud pindadest ligi 100 tuhandel hektaril oli mulla pH alla 5,5 ehk need pinnad vajaksid kindlasti lupjamist.1 Taimekasvuks optimaalne mulla pH jääb vahemikku 6-6,72.

Nagu lubjatud pind, nii on viimasel kuuel aastal pidevalt suurenenud ka kasutatud lubiväetiste kogus. Eelmisel aastal kasutati lupjamiseks kokku üle 73 tuhande tonni lubiväetist. See tähendab, et keskmiselt laotati hektarile 3,3 tonni väetist. Keskmised hektaril kasutatud kogused on viimastel aastatel kerges kasvutrendis, kuid ometi tunduvalt madalamad 10 aasta taguse ajaga võrreldes, kui hektari kohta kasutatud kogused ulatusid üle viie tonni.

Alates 2015. aastast uuritakse taimekasvatuse uuringus ka lupjamiseks kasutatud lubiväetiste liike ehk meliorante. Kõige rohkem kasutati eelmisel aastal lubjakivijahu ehk 38% kogukogusest. 28% kasutati tolmpõlevkivituhka, 13% tuhka ja alla kümne protsendi dolomiidijahu. Ülejäänud 14% olid muud meliorandid.

Kuigi soodsate tingimuste kokkulangemisel ja sobivate sortide kasvatamisel võib häid saake saada ka mittelubjatud pindadelt, sõltub mullaviljakus siiski lupjamisest ja seega on nii lubjatavate pindade kui ka kasutatavate lubiväetiste koguse suurenemine jätkusuutliku põllumajanduse jaoks väga oluline.

Lubjatud pind ja kasutatud lubiväetise kogus hektarile_1

1 Valli Loide ettekanne „Muldade lubjavajadus kasvab“ Baltic Agro seminaril jaanuaris 2019.

2 Väetamise ABC (http://www.pria.ee/docs/resources/8899.pdf)

Eve_Valdvee  Rohkem infot: Statistikaameti juhtivanalüütik Eve Valdvee

 

Millise mustri koob Eesti oma keskkonda

Veel mäletavad paljud inimesed aega, kui vanaemad kudusid uusi kindaid vanadest kampsunitest harutatud lõngast. Mustritriibud tehti kenamatest värvilistest lõngajuppidest, mis olid nii lühikesed, et mujale ei kõlvanud, materjal oli kallis ja töö nõudis rohkem aega ja vaeva. Tänapäeval on selline kindakudumine muutunud üksikute tegijate hobiks, sest kõike saab poest lihtsalt ja kiiresti, see aga iseloomustab meie tootmis- ja tarbimismustreid, mis jätavad jälje meid ümbritsevasse keskkonda.

ÜRO seatud üleilmne säästva arengu eesmärk „Säästev tootmine ja tarbimine“ keskendub säästliku tootmise ja tarbimise tavadele, ressursside tõhusamale kasutamisele ja tegevusele, mis vähendab inimmõju keskkonnale ja ka tervisele. [i]

Üleilmse eesmärgi „Tagada säästev tarbimine ja tootmine“ suunal liikumist on keeruline hinnata. Eestis on selles valdkonnas mõõdikud seotud jäätmete tekke vähendamise ja ringlussevõtuga ning hea keskkonnamajandamise näitajatega. Nende näitajate seire annab aimu, kui suure jälje me keskkonda jätame ja juhib mõtted ka sellele, millise keskkonnasurve mustri oleme kudunud  või milline on sinu enda säästlikkust tunnustav keskkonnamärgis.

Statistikaameti andmetel oleme mitmete säästva tarbimise näitajate osas (olmejäätmete ringlussevõtt, ohtlike jäätmete taaskasutus ja jäätmete teke) Euroopa Liidu riikide seas kehvemate hulgas.

Viimase kümne aasta lõikes on paranenud olmejäätmete ringlussevõtu ja keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamise näitajad. Jäätmete tekke ja ohtlike jäätmete taaskasutuse trendid on aga läinud kehvemaks.

Eestis on majanduskasvu ja sissetulekute suurenemisega suurenenud tarbimine ning selletõttu on kasvanud mõnevõrra ka olmejäätmete teke kodumajapidamisest. Positiivne on siiski see, et olmejäätmeid tekib vähem mujal (nt kaubanduses ja teeninduses) ning et ringlusse võetud olmejäätmete osatähtsus kogu olmejäätmete tekkest on suurenenud. Siiski oli olmejäätmete liigiti kogumise näitaja 2016. aastal viimase kümne hulgas Euroopa Liidus.

Põlevkivi kaevandamine, jäätmeteke ja ohtlike jäätmete taaskasutus on seotud Eesti energiatootmise erinevate tahkudega. Põlevkivi kaevandamise maht aastas on püsinud 10–16 miljoni tonni piires viimasel kahel kümnendil. Nii fossiilse loodusvara kaevandamine kui ka jäätmete teke elaniku kohta on Euroopa Liidu riikide seas kõrged. Samas on väike ohtlike jäätmete taaskasutus. Valdava osa ohtlikest jäätmetest moodustab põlevkivielektrijaamade tuhk, mille teiseseid kasutusalasid alles otsitakse.

Järjest rohkem ettevõtteid rakendab aga integreeritud keskkonnajuhtimissüsteemide ja tõendavad oma keskkonnasäästlikku tegevust vastavate sertifikaatidega: Eestis sertifitseeriti esimesed ISO 14001 organisatsioonid 1999. aastal, sellest alates on keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamine Eesti organisatsioonides olnud tõusuteel ja 2017. aasta lõpu seisuga on kehtivaid ISO 14001 ja EMAS sertifikaate kokku 587. Lisaks on Eestis kasutusel mitmed rahvusvaheliselt levinud teenustele ja toodetele antavad lihtsamad keskkonnajuhtimissüsteemid ja ökomärgised, mille saamiseks peab ettevõte samuti tõendama oma keskkonnasäästlikku tegevust.

Kuigi üldine suund on ka Eestis on võetud ringmajanduse printsiipide rakendamisele,  lisanduvad igal aastal keskkonda järjest suuremad kogused jäätmeid ja ohtlikke jäätmete taaskasutuse osakaal võrreldes 2002 aastaga väheneb. Siiski on positiivne olmejäätmete ringlusse võtu kasv.

Olmejäätmete teke ja ringlusse võtt 2000-2016:

22Täpsemalt loe veebikogumikust

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda: veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

Eneli Niinepuu

 

 


Eneli Niinepuu
, ekspert

Kaia Oras

 

 


Kaia Oras,
juhtivanalüütik

[i] ÜRO tegevuskava 2030 on seadnud üleilmse eesmärgi rakendada säästva tarbimise ja tootmise programmide kümneaastane raamistik. Programmi sisu on loodusvarade säästev majandamine ja tõhus kasutamine. Tähtis on ka vähendada toidujäätmeid poole võrra, samuti tuleb vähendada toidu kadu kogu tootmis- ja tarneahelas. Eraldi on tegevuskavas esile toodud kemikaalide ja kõigi jäätmete keskkonnaohutu käitlemisvajadus, et vältida nende sattumist keskkonda (õhku, vette, pinnasesse), ennetades seega inimeste tervise kahjustamist. Jäätmete teket tuleb vältida ja vähendada, võtta neid ringlusse ja taaskasutada. Omaette tegevuseesmärk on kaotada raiskavat tarbimist soodustavad fossiilkütusetoetused. Tegevuskavaga innustatakse ettevõtteid tegutsema säästvalt ja teavitama sellest oma tegevusaruannetes. Riigiasutusi kutsutakse üles korraldama rohelisi riigihankeid, et suurendada ettevõtete ja kõigi inimeste teadlikkust säästvast arengust.