Category Archives: keskkonnastatistika

Millise mustri koob Eesti oma keskkonda

Veel mäletavad paljud inimesed aega, kui vanaemad kudusid uusi kindaid vanadest kampsunitest harutatud lõngast. Mustritriibud tehti kenamatest värvilistest lõngajuppidest, mis olid nii lühikesed, et mujale ei kõlvanud, materjal oli kallis ja töö nõudis rohkem aega ja vaeva. Tänapäeval on selline kindakudumine muutunud üksikute tegijate hobiks, sest kõike saab poest lihtsalt ja kiiresti, see aga iseloomustab meie tootmis- ja tarbimismustreid, mis jätavad jälje meid ümbritsevasse keskkonda.

ÜRO seatud üleilmne säästva arengu eesmärk „Säästev tootmine ja tarbimine“ keskendub säästliku tootmise ja tarbimise tavadele, ressursside tõhusamale kasutamisele ja tegevusele, mis vähendab inimmõju keskkonnale ja ka tervisele. [i]

Üleilmse eesmärgi „Tagada säästev tarbimine ja tootmine“ suunal liikumist on keeruline hinnata. Eestis on selles valdkonnas mõõdikud seotud jäätmete tekke vähendamise ja ringlussevõtuga ning hea keskkonnamajandamise näitajatega. Nende näitajate seire annab aimu, kui suure jälje me keskkonda jätame ja juhib mõtted ka sellele, millise keskkonnasurve mustri oleme kudunud  või milline on sinu enda säästlikkust tunnustav keskkonnamärgis.

Statistikaameti andmetel oleme mitmete säästva tarbimise näitajate osas (olmejäätmete ringlussevõtt, ohtlike jäätmete taaskasutus ja jäätmete teke) Euroopa Liidu riikide seas kehvemate hulgas.

Viimase kümne aasta lõikes on paranenud olmejäätmete ringlussevõtu ja keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamise näitajad. Jäätmete tekke ja ohtlike jäätmete taaskasutuse trendid on aga läinud kehvemaks.

Eestis on majanduskasvu ja sissetulekute suurenemisega suurenenud tarbimine ning selletõttu on kasvanud mõnevõrra ka olmejäätmete teke kodumajapidamisest. Positiivne on siiski see, et olmejäätmeid tekib vähem mujal (nt kaubanduses ja teeninduses) ning et ringlusse võetud olmejäätmete osatähtsus kogu olmejäätmete tekkest on suurenenud. Siiski oli olmejäätmete liigiti kogumise näitaja 2016. aastal viimase kümne hulgas Euroopa Liidus.

Põlevkivi kaevandamine, jäätmeteke ja ohtlike jäätmete taaskasutus on seotud Eesti energiatootmise erinevate tahkudega. Põlevkivi kaevandamise maht aastas on püsinud 10–16 miljoni tonni piires viimasel kahel kümnendil. Nii fossiilse loodusvara kaevandamine kui ka jäätmete teke elaniku kohta on Euroopa Liidu riikide seas kõrged. Samas on väike ohtlike jäätmete taaskasutus. Valdava osa ohtlikest jäätmetest moodustab põlevkivielektrijaamade tuhk, mille teiseseid kasutusalasid alles otsitakse.

Järjest rohkem ettevõtteid rakendab aga integreeritud keskkonnajuhtimissüsteemide ja tõendavad oma keskkonnasäästlikku tegevust vastavate sertifikaatidega: Eestis sertifitseeriti esimesed ISO 14001 organisatsioonid 1999. aastal, sellest alates on keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamine Eesti organisatsioonides olnud tõusuteel ja 2017. aasta lõpu seisuga on kehtivaid ISO 14001 ja EMAS sertifikaate kokku 587. Lisaks on Eestis kasutusel mitmed rahvusvaheliselt levinud teenustele ja toodetele antavad lihtsamad keskkonnajuhtimissüsteemid ja ökomärgised, mille saamiseks peab ettevõte samuti tõendama oma keskkonnasäästlikku tegevust.

Kuigi üldine suund on ka Eestis on võetud ringmajanduse printsiipide rakendamisele,  lisanduvad igal aastal keskkonda järjest suuremad kogused jäätmeid ja ohtlikke jäätmete taaskasutuse osakaal võrreldes 2002 aastaga väheneb. Siiski on positiivne olmejäätmete ringlusse võtu kasv.

Olmejäätmete teke ja ringlusse võtt 2000-2016:

22Täpsemalt loe veebikogumikust

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda: veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

Eneli Niinepuu

 

 


Eneli Niinepuu
, ekspert

Kaia Oras

 

 


Kaia Oras,
juhtivanalüütik

[i] ÜRO tegevuskava 2030 on seadnud üleilmse eesmärgi rakendada säästva tarbimise ja tootmise programmide kümneaastane raamistik. Programmi sisu on loodusvarade säästev majandamine ja tõhus kasutamine. Tähtis on ka vähendada toidujäätmeid poole võrra, samuti tuleb vähendada toidu kadu kogu tootmis- ja tarneahelas. Eraldi on tegevuskavas esile toodud kemikaalide ja kõigi jäätmete keskkonnaohutu käitlemisvajadus, et vältida nende sattumist keskkonda (õhku, vette, pinnasesse), ennetades seega inimeste tervise kahjustamist. Jäätmete teket tuleb vältida ja vähendada, võtta neid ringlusse ja taaskasutada. Omaette tegevuseesmärk on kaotada raiskavat tarbimist soodustavad fossiilkütusetoetused. Tegevuskavaga innustatakse ettevõtteid tegutsema säästvalt ja teavitama sellest oma tegevusaruannetes. Riigiasutusi kutsutakse üles korraldama rohelisi riigihankeid, et suurendada ettevõtete ja kõigi inimeste teadlikkust säästvast arengust.

 

Jätkusuutlik areng kui üleilmne mitmevõistlus

Üleilmsete säästva arengu eesmärkide saavutamist saab võrrelda mitmevõistlusega: kõigil aladel saadud tulemus loeb. Ühtki eesmärki ei saa asendada teisega. Eesti jaoks on peale üleilmsete eesmärkide oluline säilitada ka kultuuriruumi elujõulisus, sest kultuurikandjateta pole riiki.

Üleilmsed eesmärgid on kutsunud vaatama Eesti arengule laiemalt ja seirama protsesse, mis on üldise tähelepanu all. Esimest korda avaldatakse Eestis jätkusuutlikkuse näitajad, lähtudes ÜRO tegevuskava „Muudame maailma: säästva arengu tegevuskava aastaks 2030“ eesmärkidest. Eesti jätkusuutlikkuse jaoks oluline teema – kultuuriruumi elujõulisus – on üleilmsete eesmärkide kõrval võrdväärselt pildil.

Ühiskonna ja majanduse arengu suunamisel, et saavutada üleilmsed säästva arengu eesmärgid, on Eestil oma probleemid, eelisvaldkonnad ja vaatenurk. Statistikaamet avaldas 30. novembril kogumiku „Säästva arengu näitajad“, mis loodetavasti toob Eesti lugejale lähemale muidu ehk üsna kaugeks jäävad ÜRO üleilmsed eesmärgid. 17 eesmärgist koosnev seireraamistik kuvab 87 näitajat nii ajalises perspektiivis kui ka rahvusvahelises võrdluspildis. Kogumikus rulluvad lahti Eesti tugevad ja nõrgad küljed ning meie edu ja ebaedu nii Euroopa Liidu kui ka laiemas rahvusvahelises kontekstis. Detailirohke sissevaade Eesti arengule üleilmsete säästva arengu eesmärkide alusel on saanud teoks Riigikantselei ja säästva arengu komisjoni initsiatiivil ning Statistikaameti ja säästva arengu töörühma koostöös.

„Säästva arengu näitajate“ kogumikku esitletakse täna, 5. detsembril, Riigikogu konverentsisaalis säästva arengu foorumil „Eesti edenemisest üleilmsete säästva arengu eesmärkide rakendamisel“.

Kui tõsised probleemid on need valitud 17 eesmärki Eestis? See, kui suuri pingutusi tuleb jätkusuutlikkuse tagamiseks teha, ei ole praegu üleilmseltki selge. Eesti olukorra võrdluspilt Euroopa Liidu riikidega näitab andmete põhjal, et meil on kesisem seis viie eesmärgi puhul: tervis ja heaolu, ebavõrdsuse vähendamine, säästev tootmine ja tarbimine, kliimamuutuse leevendamine ning linnade ja asumite jätkusuutlikkus. Teistest parem on olukord samuti viie eesmärgiga: toiduga kindlustatus, jätkusuutilk põllumajandus, kvaliteetne haridus, üleilmne koostöö eesmärkide saavutamiseks ning ookeanid ja mereressursid, lisaks meile iseomane  kultuuriruumi elujõulisuse tagamine. Ülejäänus oleme keskmisel tasemel. Siiski peab arvestama, et kõik ei ole andmete tõttu päris võrreldav, näiteks linnade ja asumite jätkusuutlikus.

Kümne aasta võrdluses on nelja halvemal positsioonil oleva eesmärgi näitajate olukord siiski paranenud. Nii on paranenud enamik näitajaid tervise ja heaolu valdkonnas ning olmejäätmete ringlussevõtt ja keskkonnajuhtimise rakendamise näitajad säästva tootmise ning tarbimise eesmärgi all.  Mitme nende eesmärkide näitajate poolest oleme siiski mahajääjate hulgas koos teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Kuigi „väntame“ neist edasi tunduvalt kiiremini, ei ole see olnud piisav, et juhtrühmale järele jõuda. Sellised näitajad on näiteks: tootlikkus, oodatav eluiga, tervena elada jäänud aastad, välditavad surmad, suremus kroonilistesse haigustesse. Vaid ebavõrdsuse vähenemise kehvas kohas ei ole enamiku trendide korral näha paranemist. Kuigi sissetulekute erinevus teiste riikidega väheneb, ei ole eestisisestes sissetulekutes ega ka arstiabi kättesaadavuses positiivset muutust.

Eesmärkidest, kus oleme Euroopa Liidu riikide hulgas suhteliselt heal kohal, on haridusvaldkond juba viimased kümme aastat olnud edukas: kõrgharitute, elukestvas õppes ja huvihariduses osalejate ning tippsooritustasemel õpilaste hulk suureneb. Samuti väheneb nende madala haridustasemega noorte osa, kes ei jätka õpinguid. Mõnes eduvaldkonnas on näha ka n-ö käestlaskmist. Näiteks toiduga kindlustamise ja jätkusuutliku põllumajanduse eesmärgi puhul on Euroopa Liidus positiivsetena paistvad põllumajanduse kemiseerimise madalad näitajad siiski kasvamas.

Kõigi näitajate hulgas vilguvad siin ja seal nn punased tuled – need on näitajad, kus oleme Euroopa Liidu kolme viimase hulgas. Õnneks on mitmed neist siiski paranemas. Näiteks kasvuhoonegaaside heide ja happevihmasid põhjustavate gaaside emissioon vähenevad ning energia ja ressursitootlikkus suurenevad. Samuti väheneb sooline palgalõhe ja liiklusõnnetustes kannatanute arv.

Eredalt „rohelised tuled“ on meie edulood, millega oleme teistele riikidele eeskujuks. Meil on enim tippsooritustasemel õpilasi, Euroopa Liidu võrdluses soodsas seisundis elupaigatüüpe ja liike. Samuti on valitsemissektori võlg ja energiasõltuvus euroliidu madalaimad.

Üleilmsete eesmärkide saavutamisele suunatud tegevus toimub ka kultuurikeskkonnas. Muudele positiivsetele suundumustele vastandub kontrastina see, et Eesti kultuuriruumi eesmärgi näitajatel – loomulik iive, summaarne sündimuskordaja ja eesti keele kõnelejate arv – on trend negatiivne.

Kogumik vaatab Eesti olevikule ja minevikutrendidele läbi üleilmsete tulevikueesmärkide prisma ja on sissejuhatus „üleilmsete säästva arengu eesmärkide maailma“.

Tegemist on nn esimese tõmmisega uuest näitajate valikust. Soovitame lugejatel pugeda nende jaoks oluliste ja asjakohaste näitajate pealispinna alla, et analüüsida nende sisu ja mõtestada Eesti arengut.

Peale veebikogumiku on veebinurk ja andmebaasitabelid, millele lisandub ka tulevikus interaktiivne juhtimislaud.

 

 

Kaia Oras, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Mis saab tekkinud olmejäätmetest edasi?

Eesti elanikud on eurooplaste hulgas pigem väikesed olmejäätmete tekitajad. Euroopa Liidus tekib elaniku kohta keskmiselt 482 kg olmejäätmeid aastas, Eestis 376 kg. Kui aga Euroopas on olmejäätmete kogused kas stabiliseerunud või isegi kerges langustrendis, siis Eestis kasvavad need juba mitmendat aastat. Samuti väärib märkimist Eesti elanike jäätmekäitlus: nii suurt osa kui Eestis, ei põletata olmejäätmeid kuskil Euroopas. Mujal Euroopas võetakse ligi pool jäätmetest materjalina taaskasutusse.

Sel laupäeval, 15. septembril toimub maailmakoristuspäev ning korjame talgukorras taas kokku jäätmeid, mis ei ole jõudnud prügikasti ega edasisse käitlusse. Kümme aastat tagasi toimus esimene „Teeme Ära“. Kas ka Eestis on veel midagi ära teha?

Jäätmekäitlejad koguvad kokku enamiku Eesti inimeste tekitatud olmejäätmetest. Mis saab aga kokku kogutud jäätmetest edasi? Sellest, et olmejäätmete ladestamine on raiskamine, on saadud aru paljudes riikides, ka Eestis. Nii on jäätmete prügilasse ladestamine kümne aasta taguse ajaga võrreldes drastiliselt langenud ning Eestis ladestatakse prügilatesse praegu vaid 12% olmejäätmeid (2008. aastal 66%).

Keskkonnahoidlikust ja ressursisäästu vaatenurgast oleks õige olmejäätmed materjalina ringlusse võtta. Kui kogu Eesti olmejäätmete tekkinud kogus oli 2016. aastal Statistikaameti andmetel  494 000 tonni, siis materjalina saadi sellest kätte ja taaskasutati 138 000 tonni. Keskkonnaagentuuri andmetel ligi poole (64 000 tonni) sellest moodustasid paber ja papp. Teistest suurematest voogudest domineerisid klaas, mida saadi 28 000 tonni ja plast, mida võeti taaskasutusse 12 000 tonni. Biojäätmeid kasutati 13 000 tonni.

Sekundaarsest toorainest toodete valmistamine on ka Eestis kasvav trend

Eestis on kümneid ettevõtteid, mis kasutavad oma toodangus sorteeritud plasti-, klaasi,- paberi- ja muid jäätmeid. Paberijäätmetest toodetakse uut paberit ja pakendeid, klaasijäätmetest uusi klaaspakendeid. Plastijäätmetest toodetakse nii plastgraanuleid, mis on tooraineks tööstusele, kui ka uusi tooteid, näiteks ehitusmaterjale. 2015. aastal toodeti Eestis 24 miljoni euro väärtuses kaupu, mille tooraineks olid plasti-, klaasi- või paberijäätmed. Neid kaupu ka eksporditi 8 miljoni euro väärtuses. Üheks oluliseks jäätmete taaskasutuse tootegrupiks on ka protekteeritud rehvid, näiteks toodeti Eestis 2015. aastal protekteeritud rehve 7 miljoni euro väärtuses ning eksporditi ligi 2 miljoni euro väärtuses.

Kui materjali edasiseks väärindamiseks Eestis võimalus puudub või kui hinnad on mujal soodsamad, müüakse teisest tooret (ka laiemalt kui jutuks olevad segaolmejäätmeid või selle fraktsioone) edasiseks ümbertöötlemiseks välismaale. Näiteks enamik kokku kogutud metallijäätmetest eksporditakse, kuna metallisulatustehased Eestis puuduvad. Eurostati hinnangul eksportis Eesti 2016. aastal kokku 487 000 tonni ümbertöödeldavaid jäätmeid.

Jäätmete ringlusse võtul on Eestis juba edusamme tehtud, kuid võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega oleme olmejäätmete osas siiski ühed väikseimad ringlusse võtjad, 2016. aastal võeti ringlusesse 31% töödeldud olmejäätmetest, samas kui Euroopa Liidu keskmine näitaja on 46%. Kuhu siis Eestis kokku kogutud olmejäätmed jäävad? Kuigi materjalina taaskasutus on olmejäätmete eelistatuim taaskasutusviis, saab olmejäätmetest ka toota energiat. Eestis on võimalus olmejäätmete põletamiseks ja nii oleme olukorras, kus üheski Euroopa riigis ei põletata nii suurt osa käideldud (käitlemine = taaskasutus (ringlussevõtt materjalina + komposteerimine), põletamine energia tootmiseks ja ladestamine prügilasse) olmejäätmetest kui Eestis (EL keskmine 26%, Eestis 56%). 2016. aastal põletati 242 000 tonni Eestis tekkinud olmejäätmeid, millest toodeti 129 gigavatt-tundi elektrit ja 292 gigavatt-tundi soojust. See energia katab tinglikult väiksema linna elektri- ja soojatarbe, täpsemalt 6% majapidamise elektritarbest ja 5% majapidamise soojatarbest.

Olmejäätmete põletamisel on siiski ka varjuküljed: järele jääb tuhk, mida tuleb käidelda, samuti jääb kasutamata materjalides peituv potentsiaal. Olmejäätmetest võib teatava koguse energiat saada ka põletamata. Nii toodeti 2016. aastal 126 TJ biogaasi, millest toodeti 18,6 GWh elektrit ja 16,5 GWh soojust.

World Cleanup Day.

Eesti jäätmete kohta detailsem ülevaade statistika andmebaasis.

Statistikatöö „Jäätmekäitlus“ avaliku huvi peamine esindaja on Keskkonnaministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet selle statistikatöö tegemiseks andmeid analüüsib.

 

 

Kaia Oras, Statistikaameti juhtivanalüütik

EV100: mets ja metsarahvas

Nii mõnigi leiab, et eestlased on metsarahvas. Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi metsarahvaks pidada küll. Ometi ei tähenda see elukohaga seotud nähtust, vaid kirjeldab pigem hingeseisundit: tõeliselt metsas elab kaduvväike osa eestimaalasi. Rohkem elatakse linnades.

Peamisi metsaga seotud küsimusi on, kas Eestis raiutakse metsa liiga palju. Arvamusi on seinast seina. Siinkohal veidi statistikat, mis ilmub ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul välja antavas kogumikus metsa kohta.

  • 1927. aastal oli Eestis metsamaa pindala 945 883 hektarit ja see moodustas vabariigi üldpindalast 20,5%.
  • 2016. aastal oli metsamaa pindala Eestis 2,3 miljonit hektarit ja see moodustas vabariigi pindalast veidi rohkem kui poole ehk 51%.
  • 1927. aastal oli metsarikkaim piirkond Kirde-Eesti, kus asuvad Alutaguse metsad. Nii mõneski sealses vallas oli metsamaad üle 50% valla pindalast (Venevere 59%, Mustajõe 58%, Vaivara 52%).
  • 2016. aastal oli metsasus kõige suurem Surju vallas Pärnumaal ja Hiiu vallas Hiiumaal, kus metsamaa pindala moodustas 80% valla pindalast.
  • 1924. aasta metsasuse kaardilt on näha, et oli omavalitsusüksuseid, kus metsasus oli üle 40%.
  • 2016. aasta metsasuse kaart näitab, et pea 72%-l Eesti omavalitsusüksustest on metsasus üle 40%.

Eesti metsasus aastal 2016 on vabariigi algaastatega võrreldes tunduvalt suurem. Esmalt tekib kahtlus, et see on tulnud põllu- ja aiamaa ehk haritava maa vähenemise tõttu. Statistika seda ei kinnita, vaid näitab, et haritava maa pindala ja osatähtsus pole pea saja aasta jooksul eriti muutunud. Märkimisväärselt on vähenenud hoopis looduslike rohumaade osatähtsus. Kas see on hea või halb, seda ei oska öelda. Kindel on see, et kinnises süsteemis on millegi suurenemine võimalik ainult siis, kui midagi vastukaaluks väheneb.

Hingeseisundeid riiklik statistika veel ei mõõda. Kas eestimaalased olid vabariigi algusaastatel praegusest rohkem metsarahvas, seda on statistikul keeruline öelda. Lihtne on aga öelda, et 1922. aasta rahvaloenduse ajal olid eestimaalased maa- ja põllurahvas: 75,8% elas maal ja 59% tegeles põllumajandusega. Praegu elab kaks kolmandikku eestimaalasi linnalistes asulates ja põllumajanduse ning metsandusega tegeleb vähem kui 4% kõigist hõivatutest. Ei ole teada, kas see on metsarahvale hea või halb, aga põllupidamisega tegelevate inimeste vähenemine on ilmselgelt muutus, mille vastu ei saa. Võib-olla on aga lootust säilida metsainimesena, kui suudame hoida väärtusi, mis meid seni ausalt teeninud on.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Suurim keskkonnamaksude maksja on maismaaveondus

Keskkonnamaksude laekumine on viimase kahe kümnendi jooksul kasvanud ja Statistikaameti andmetel ulatusid 2015. aastal keskkonnamaksud 558 miljoni euroni, millest suurima osa moodustasid energiamaksud. Suurim keskkonnamaksude maksja oli 2014. aastal maismaaveonduse tegevusala.

Alates 2009. aastast on keskkonnamaksude osatähtsus Eesti SKP-st langenud ja 2015. aastal moodustasid keskkonnamaksud SKP-st 2,75%, jäädes siiski Euroopa Liidu keskmisest (2,5%) kõrgemaks. Lisaks energia-, saaste-, ressursi- ja transpordimaksudele maksid ettevõtted ka maavara kaevandamisõiguse tasu, mida rahvamajanduse arvepidamise reeglite järgi ei käsitleta maksuna, vaid hoopis rendina ning see jääb maksulaekumise arvestusest enamasti välja nii Eestis kui ka rahvusvahelistes võrdlusandmetes.

Kui keskenduda keskkonnamaksude ja -tasude jaotusele tegevusalati, siis näeme, et 2014. aastal edestas maismaaveondus varasemat suurimat keskkonnamaksude maksjat – kodumajapidamisi. Enim on keskkonnamaksud ja -tasud kasvanud hoopis suuruselt kolmandal keskkonnamaksude maksjal, mäetööstuse ja energeetika tegevusalade grupis. Võrreldes 2011. aastaga on 2014. aastaks keskkonnamaksud ja –tasud kasvanud 34 miljoni euro võrra ulatudes 2014. aastal 113 miljonini. Seda siiski vaid juhul, kui hõlmata maavara kaevandamisõiguse tasu, mida rangelt võttes keskkonnamaksuks ei liigitata, kuid Eestis tihti keskkonnatasuna käsitletakse.

01

Keskkonnamaksude koormus, kui seda väljendada keskkonnamaksude ning tegevuse ülejäägi (lisandväärtus miinus töötajate palk, sotsiaalmaks, muud (kaudsed) tootmismaksud ja põhivara kulum) suhte kaudu, on suures osas jäänud samaks, kuna kõrvuti keskkonnamaksude kasvuga on enamikul tegevusaladel suurenenud ka tegevuse ülejääk. Nii ületab mäetööstuse ja energeetika tegevusalade grupis tegevuse ülejääk 2014. aastal keskkonnamaksude ja -tasudena makstavat summat neli korda nagu ka varasematel aastatel. Sellesse tegevusalade rühma kuuluvad kolm olulist tegevusala – mäetööstus, põlevkiviõli ja elektrienergia tootmine, kus iga tegevusala keskkonnamaksude ja -tasude suhe oma tegevuse ülejääki on erinev. Mäetööstuse osatähtsus keskkonnamaksude maksjana ettevõtete tegevusalade hulgas on tõusnud 23%-lt 26%-le.

Maismaaveonduses on keskkonnamaksude ja -tasude summa läbi aastate ületanud tegevuse ülejääki. Siiski on tegevuse ülejääk maismaaveonduses kasvanud kiiremini kui perioodil 2011–2014 makstud keskkonnamaksud. Enamikul tegevusaladel on aga keskkonnamaksud ja -tasud tegevuse ülejäägi kõrval siiski väikesed.

02

03

Keskkonnamaksude laekumise kasvu on enim kujundanud kütuseaktsiisi maksumäära tõstmine ning vähemal määral ka kütuste suurem tarbimine. Kui küsida, milline on olnud kütuseaktsiiside mõju aktsiisibaasile ehk fossiilsete heitgaaside rikka kütuse kasutusele, siis peame nentima, et kuni 2015. aastani ei ole kütuseaktsiis kütuste tarbimist absoluutväärtustes vähendanud.

Kaia Oras, Statistikaameti majandus- ja keskkonnastatistika osakonna juhataja asetäitja
Kaia Aher, Statistikaameti juhtivstatistik

Statistikaamet avaldab keskkonnamaksude arvepidamise koondid 2011–2014 statistika andmebaasis.

Euroopa Liidu riikide keskkonnamaksude statistika on avaldatud Eurostati andmebaasis.

Metoodika

Keskkonnamaksude laekumised jaotatakse nelja kategooriasse. Energiamaksud on kütuse ja elektriaktsiis. Transpordimaksudesse kuuluvad raskeveokimaks ja sõiduki registreerimistasu, ressursitasudesse vee erikasutusõiguse tasu ja kalapüügiõiguse tasu. Saastetasudena lähevad arvesse saastetasud heitmete heitmisel õhku, pinnasesse ja vette ning saastetasu jäätmete kõrvaldamise eest, samuti pakendiaktsiis.

Põhjalikum metoodika sissevaade on ilmunud Statistikaameti väljaandes Eesti Statistika Kvartalikiri 4/2013 artiklis „Keskkonnamaksude arvepidamine võimaldab nende makromajanduslikku analüüsi“ (ilmus 23.12.2013).

Eestis käib autoga tööl iga teine hõivatu

Eurostati andmetel oli 2013. aastal Eestis 1000 elaniku kohta 478 sõiduautot ehk peaaegu igal teisel elanikul on auto. Aasta-aastalt on kasvanud autoga tööle sõitjate osatähtsus ja 2014. aastal käis autoga tööl 53% hõivatutest.

Riigi autostumise taset näitab sõiduautode arv 1000 elaniku kohta. Euroopa riikidest oli 2013. aastal kõige rohkem ehk üle 600 sõiduauto 1000 elaniku kohta registreeritud Luksemburgis, Leedus, Itaalias ja Maltal. Kõige vähem – vaid 235 sõiduautot 1000 elaniku kohta oli registreeritud Rumeenias.

1a

Eesti linnadest oli 2013. aastal autostumise tase arvestuslikult suurim Kärdlas (registreeritud oli 655 sõiduautot 1000 elaniku kohta), mille põhjuseks võib olla ka elanike väike arv. Ka Põlvas oli registreeritud üle 600 sõiduauto 1000 elaniku kohta. Lisaks ulatus seitsmes Eesti linnas autostumise tase üle 500. Eesti suuremates linnades Tallinnas ja Tartus oli 2013. aasta lõpu seisuga registreeritud vastavalt 408 ja 399 sõiduautot 1000 elaniku kohta.  Kohtla-Järvel ja Narvas jäi autostumise tase alla 400.

blog_26

Eestis kasutab üle poole tööga hõivatud elanikest töölkäimiseks autot

Eestis on ühistranspordiga, jalgrattaga ja jalgsi tööl käijate osatähtsus kümne aastaga märgatavalt vähenenud. Transpordi valik sõltub olulisel määral töökoha kaugusest: mida pikem on vahemaa, seda enam kasutatakse selle läbimiseks mootorsõidukit. Aasta-aastalt on töö- ja elukoha keskmine vahemaa suurenenud.

Eesti tööjõu-uuringu andmetel kasutas 2014. aastal 15–74-aastasest hõivatutest tööle minemiseks ühistransporti 23%, jalgsi liikumist 17% ning jalgratast 3%. Tulemused olid sarnased ka varasematel aastatel. Ühistranspordiga, jalgrattaga või jala töölkäijate osatähtsus kokku on kümne aastaga siiski märgatavalt vähenenud – 58%-st 2004. aastal 42%-ni 2014. aastal. Kui 2004. aastal kasutas tööl käimiseks autot 38% tööga hõivatud elanikest, siis aasta-aastalt on auto eelistajate arv kasvanud ja 2014. aastal ulatus nende osatähtsus 53%-ni. Samal perioodil on ühistranspordi kasutamine vähenenud 29%-st 23%-ni.

2014. aastal kasutas tööl käimiseks autot 67% meestest ja 38% naistest, mida on nii meeste kui naiste puhul 14% enam kui 2004. aastal. Ühistranspordiga, jalgrattaga või jala käis tööl 27% meestest ja 59% naistest, mida on nii meeste kui naiste puhul 15% vähem kui 2004. aastal.

Võrreldes teiste Euroopa riikidega kasutatakse Eestis ühistransporti tööl käimiseks rohkem kui mujal. Linnade uuringu järgi kasutati 2011. aastal ühistransporti tööl käimiseks kümnes vaadeldavas riigis enim Eestis ja Bulgaarias – kummaski riigis kasutas ühistransporti tööle jõudmiseks 24% tööga hõivatud inimestest. Jalgrattaga tehti tööle minemiseks sõite enim Hollandis (26%) ning jalgsi eelistati tööl käia enim Bulgaarias (22%), Eestis (20%) ja Rootsis (18%). Autot või mootorratast eelistati enim Prantsusmaal, Iirimaal, Portugalis ja Belgias, kus tehti 68–71% sõitudest just nende transpordivahenditega.

Vaatamata sellele, et Euroopa riikide hulgas paistab Eesti silma madala autostumise taseme ning ühistranspordi kasutamise küllaltki kõrge taseme poolest, ei ole viimastel aastatel autode kasutamine liikumiseks vähenenud. Ühistranspordi kasutamine, jalgrattaga sõitmine ning jala käimine aitavad säästa energiat ja vähendada kasvuhoonegaaside heitmeid. Eestis on seatud eesmärgiks, et 2020. aastal käib jalgsi või jalgrattaga tööl 25% hõivatutest ning ühistransporti kasutab vähemalt veerand või enam töölkäijatest.

Mõisted

Sõiduauto on sõitjateveoks ettenähtud maanteemootorsõiduk (v.a mootorratas), milles ei ole üle üheksa istekoha (kaasa arvatud juhi koht). Mõiste “sõiduauto” hõlmab ka mikroautosid (mille juhtimiseks ei nõuta juhiluba), taksosid ja üürisõiduautosid, milles on vähem kui kümme istekohta. Selle kategooria alla kuuluvad ka pikapid.

Piret Pukk, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

16.–22. septembrini tähistatakse Euroopas liikuvusnädalat (The European Mobility Week), mis on pühendatud jätkusuutlikele liikumisviisidele. Tallinn tähistab septembris keskkonnasõbraliku liikumise kuud ja 20. septembril on pealinnas autovaba päev.

Säästva arengu trendid viimasel kümnendil

Statistikaameti vastvalminud kogumik „Säästva arengu näitajad“ annab ülevaate Eesti säästva arengu strateegia rakendamisest ja sihtmärkide poole liikumisest viimase kümnendi jooksul.

Säästval arengul on neli omavahel seotud eesmärki: saavutada inimeste heaolu kasv ja suurendada sotsiaalset sidusust nii, et säiliks Eesti kultuuriruumi elujõud ja ökoloogiline tasakaal. Kogumikus esitatud näitajate asjakohasuse kirjeldus seob mõõdikud säästva arengu kontseptsiooniga, meetmete kirjeldused annavad aga laiema pildi riigi sammudest jätkusuutliku arengu tagamisel, esitatud on asjakohaste arengukavade ja strateegiate eesmärgid.

Kaks kolmandikku säästva arengu trendidest on praegu (nagu ka kümme aastat tagasi) positiivse suunaga. Ülejäänute puhul esineb paigalseis või hoopis negatiivne suundumus. Võime rõõmustada oluliste majandusliku jõukuse ja innovatsiooni näitajate kasvu üle, riigi rahandus on tasakaalus, tööhõive kasvab ja tööpuudus väheneb, haridus- ja elukvaliteedi näitajad paranevad jätkuvalt. Eluolu on turvalisem ja kanname rohkem hoolt looduse liigilise mitmekesisuse säilimise eest.

Eestit teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes pilt nii roosiline pole. Selgub, et mitmes Eesti jaoks positiivse arenguga valdkonnas oleme endiselt mitmete näitajate osas koos Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega mahajääjate hulgas. Isegi jõudsalt paranenud näitajate puhul nagu SKP, tootlikkus, teadus- ja arendustegevuse kulutuste osatähtsus, kõrgtehnoloogiliste toodete eksport ning keskkõrg- ja kõrgtehnoloogilise tööstuse hõive, oleme jätkuvalt allpool ELi keskmist.

Eesti kultuuriruumi elujõulisuse säilimine on üks neljast säästva arengu põhivaldkonnast. Kahjuks on iive, mis väljendab kultuurikandjate arvukust ja kaudselt inimkapitali taastootmist, pärast vahepealset tõusu, taas languses. Teisegi rahvastikuprotsesse iseloomustava olulise näitaja – vanadussõltuvusmäär – trend on suunaga halvemuse poole, mis näitab, et tööealiste inimeste osatähtsus elanikkonnas väheneb, samas kui pensioniealiste osatähtsus suureneb. Siiski on kultuuri jätkusuutlikkuse puhul ka positiivseid trende – kasvanud on nii kultuurivaldkonnas tegutsejate kui ka kultuuri tarbijate arv.

Kas tõesti jäävad Eestile pärast kümmet aastat säästva arengu strateegia rakendamist pooltühjad pihud? Mitte päris, Eesti edu ligi kahe kolmandiku näitajate osas kaalub üles selle, et ligi poolte näitajate osas oleme allpool EL-i keskmist taset, sest mõõdame ju Eesti säästva arengu strateegia eesmärkide poole liikumist. Lisaks on ka mõned viljad juba nopitud: mitme eesmärgi soovitud sihttase on saavutatud või jääb selgelt määratud taseme piiridesse. Haridusvaldkonna näitajad on Eestis ajalooliselt tugevad – tipptasemel teadmiste ja oskustega õppurite osatähtsuselt jääme maha vaid Euroopa Liidu parimatest. Samuti oleme pigem edukate hulgas kõrgharitute osatähtsuse poolest, kus eesmärgiks seatu on saavutatud. Taastuvenergia kasutamisel energia lõpptarbimises ja taastuvenergiast toodetud elektri kogutarbimises oleme jõudnud seatud sihttasemeni.

Majanduse energiamahukuse, metsa varumise ja põlevkivi kaevandamise piirmäär on jäänud allapoole seatud piirtaset – põlevkivi aastast kaevandamismahtu ja optimaalset raiemahtu metsavaru kasutamisel ei ole ületatud.

Olulised tulevikku plaanitud tipud on veel võtmata. Käeulatusest on väljas mitmed olulised heaolu ja elukvaliteedi sihtmärgid: tootlikkuse arengueesmärgist (80% ELi tasemest) on puudu üheksa protsendipunkti, teadus- ja arendustegevuse kulutuste eesmärgist (3% SKP-st) 1,26 protsendipunkti. Innovaatika valdkonna areng ei küündi ekspordi, hõive ja tehnikaalade kõrgtasemel õpetamise sihtmärkide tasemeni, samuti ei ulatu elukestva õppe ja elukvaliteedi mitme näitaja väärtus veel seatud sihtmärgini.

Kümneaastast strateegiaperioodi kokku võttes võib öelda, et säästva arengu rindel tegutseb Eesti suuremate muutusteta. Elu Eestis on paranenud, kuid eesminejatele järelejõudmiseks on samm jäänud lühikeseks.

Kaia Oras, Statistikaameti majandus- ja keskkonnastatistika osakonna juhataja asetäitja