Category Archives: keskkonnastatistika

EV100: mets ja metsarahvas

Nii mõnigi leiab, et eestlased on metsarahvas. Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi metsarahvaks pidada küll. Ometi ei tähenda see elukohaga seotud nähtust, vaid kirjeldab pigem hingeseisundit: tõeliselt metsas elab kaduvväike osa eestimaalasi. Rohkem elatakse linnades.

Peamisi metsaga seotud küsimusi on, kas Eestis raiutakse metsa liiga palju. Arvamusi on seinast seina. Siinkohal veidi statistikat, mis ilmub ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul välja antavas kogumikus metsa kohta.

  • 1927. aastal oli Eestis metsamaa pindala 945 883 hektarit ja see moodustas vabariigi üldpindalast 20,5%.
  • 2016. aastal oli metsamaa pindala Eestis 2,3 miljonit hektarit ja see moodustas vabariigi pindalast veidi rohkem kui poole ehk 51%.
  • 1927. aastal oli metsarikkaim piirkond Kirde-Eesti, kus asuvad Alutaguse metsad. Nii mõneski sealses vallas oli metsamaad üle 50% valla pindalast (Venevere 59%, Mustajõe 58%, Vaivara 52%).
  • 2016. aastal oli metsasus kõige suurem Surju vallas Pärnumaal ja Hiiu vallas Hiiumaal, kus metsamaa pindala moodustas 80% valla pindalast.
  • 1924. aasta metsasuse kaardilt on näha, et oli omavalitsusüksuseid, kus metsasus oli üle 40%.
  • 2016. aasta metsasuse kaart näitab, et pea 72%-l Eesti omavalitsusüksustest on metsasus üle 40%.

Eesti metsasus aastal 2016 on vabariigi algaastatega võrreldes tunduvalt suurem. Esmalt tekib kahtlus, et see on tulnud põllu- ja aiamaa ehk haritava maa vähenemise tõttu. Statistika seda ei kinnita, vaid näitab, et haritava maa pindala ja osatähtsus pole pea saja aasta jooksul eriti muutunud. Märkimisväärselt on vähenenud hoopis looduslike rohumaade osatähtsus. Kas see on hea või halb, seda ei oska öelda. Kindel on see, et kinnises süsteemis on millegi suurenemine võimalik ainult siis, kui midagi vastukaaluks väheneb.

Hingeseisundeid riiklik statistika veel ei mõõda. Kas eestimaalased olid vabariigi algusaastatel praegusest rohkem metsarahvas, seda on statistikul keeruline öelda. Lihtne on aga öelda, et 1922. aasta rahvaloenduse ajal olid eestimaalased maa- ja põllurahvas: 75,8% elas maal ja 59% tegeles põllumajandusega. Praegu elab kaks kolmandikku eestimaalasi linnalistes asulates ja põllumajanduse ning metsandusega tegeleb vähem kui 4% kõigist hõivatutest. Ei ole teada, kas see on metsarahvale hea või halb, aga põllupidamisega tegelevate inimeste vähenemine on ilmselgelt muutus, mille vastu ei saa. Võib-olla on aga lootust säilida metsainimesena, kui suudame hoida väärtusi, mis meid seni ausalt teeninud on.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Suurim keskkonnamaksude maksja on maismaaveondus

Keskkonnamaksude laekumine on viimase kahe kümnendi jooksul kasvanud ja Statistikaameti andmetel ulatusid 2015. aastal keskkonnamaksud 558 miljoni euroni, millest suurima osa moodustasid energiamaksud. Suurim keskkonnamaksude maksja oli 2014. aastal maismaaveonduse tegevusala.

Alates 2009. aastast on keskkonnamaksude osatähtsus Eesti SKP-st langenud ja 2015. aastal moodustasid keskkonnamaksud SKP-st 2,75%, jäädes siiski Euroopa Liidu keskmisest (2,5%) kõrgemaks. Lisaks energia-, saaste-, ressursi- ja transpordimaksudele maksid ettevõtted ka maavara kaevandamisõiguse tasu, mida rahvamajanduse arvepidamise reeglite järgi ei käsitleta maksuna, vaid hoopis rendina ning see jääb maksulaekumise arvestusest enamasti välja nii Eestis kui ka rahvusvahelistes võrdlusandmetes.

Kui keskenduda keskkonnamaksude ja -tasude jaotusele tegevusalati, siis näeme, et 2014. aastal edestas maismaaveondus varasemat suurimat keskkonnamaksude maksjat – kodumajapidamisi. Enim on keskkonnamaksud ja -tasud kasvanud hoopis suuruselt kolmandal keskkonnamaksude maksjal, mäetööstuse ja energeetika tegevusalade grupis. Võrreldes 2011. aastaga on 2014. aastaks keskkonnamaksud ja –tasud kasvanud 34 miljoni euro võrra ulatudes 2014. aastal 113 miljonini. Seda siiski vaid juhul, kui hõlmata maavara kaevandamisõiguse tasu, mida rangelt võttes keskkonnamaksuks ei liigitata, kuid Eestis tihti keskkonnatasuna käsitletakse.

01

Keskkonnamaksude koormus, kui seda väljendada keskkonnamaksude ning tegevuse ülejäägi (lisandväärtus miinus töötajate palk, sotsiaalmaks, muud (kaudsed) tootmismaksud ja põhivara kulum) suhte kaudu, on suures osas jäänud samaks, kuna kõrvuti keskkonnamaksude kasvuga on enamikul tegevusaladel suurenenud ka tegevuse ülejääk. Nii ületab mäetööstuse ja energeetika tegevusalade grupis tegevuse ülejääk 2014. aastal keskkonnamaksude ja -tasudena makstavat summat neli korda nagu ka varasematel aastatel. Sellesse tegevusalade rühma kuuluvad kolm olulist tegevusala – mäetööstus, põlevkiviõli ja elektrienergia tootmine, kus iga tegevusala keskkonnamaksude ja -tasude suhe oma tegevuse ülejääki on erinev. Mäetööstuse osatähtsus keskkonnamaksude maksjana ettevõtete tegevusalade hulgas on tõusnud 23%-lt 26%-le.

Maismaaveonduses on keskkonnamaksude ja -tasude summa läbi aastate ületanud tegevuse ülejääki. Siiski on tegevuse ülejääk maismaaveonduses kasvanud kiiremini kui perioodil 2011–2014 makstud keskkonnamaksud. Enamikul tegevusaladel on aga keskkonnamaksud ja -tasud tegevuse ülejäägi kõrval siiski väikesed.

02

03

Keskkonnamaksude laekumise kasvu on enim kujundanud kütuseaktsiisi maksumäära tõstmine ning vähemal määral ka kütuste suurem tarbimine. Kui küsida, milline on olnud kütuseaktsiiside mõju aktsiisibaasile ehk fossiilsete heitgaaside rikka kütuse kasutusele, siis peame nentima, et kuni 2015. aastani ei ole kütuseaktsiis kütuste tarbimist absoluutväärtustes vähendanud.

Kaia Oras, Statistikaameti majandus- ja keskkonnastatistika osakonna juhataja asetäitja
Kaia Aher, Statistikaameti juhtivstatistik

Statistikaamet avaldab keskkonnamaksude arvepidamise koondid 2011–2014 statistika andmebaasis.

Euroopa Liidu riikide keskkonnamaksude statistika on avaldatud Eurostati andmebaasis.

Metoodika

Keskkonnamaksude laekumised jaotatakse nelja kategooriasse. Energiamaksud on kütuse ja elektriaktsiis. Transpordimaksudesse kuuluvad raskeveokimaks ja sõiduki registreerimistasu, ressursitasudesse vee erikasutusõiguse tasu ja kalapüügiõiguse tasu. Saastetasudena lähevad arvesse saastetasud heitmete heitmisel õhku, pinnasesse ja vette ning saastetasu jäätmete kõrvaldamise eest, samuti pakendiaktsiis.

Põhjalikum metoodika sissevaade on ilmunud Statistikaameti väljaandes Eesti Statistika Kvartalikiri 4/2013 artiklis „Keskkonnamaksude arvepidamine võimaldab nende makromajanduslikku analüüsi“ (ilmus 23.12.2013).

Eestis käib autoga tööl iga teine hõivatu

Eurostati andmetel oli 2013. aastal Eestis 1000 elaniku kohta 478 sõiduautot ehk peaaegu igal teisel elanikul on auto. Aasta-aastalt on kasvanud autoga tööle sõitjate osatähtsus ja 2014. aastal käis autoga tööl 53% hõivatutest.

Riigi autostumise taset näitab sõiduautode arv 1000 elaniku kohta. Euroopa riikidest oli 2013. aastal kõige rohkem ehk üle 600 sõiduauto 1000 elaniku kohta registreeritud Luksemburgis, Leedus, Itaalias ja Maltal. Kõige vähem – vaid 235 sõiduautot 1000 elaniku kohta oli registreeritud Rumeenias.

1a

Eesti linnadest oli 2013. aastal autostumise tase arvestuslikult suurim Kärdlas (registreeritud oli 655 sõiduautot 1000 elaniku kohta), mille põhjuseks võib olla ka elanike väike arv. Ka Põlvas oli registreeritud üle 600 sõiduauto 1000 elaniku kohta. Lisaks ulatus seitsmes Eesti linnas autostumise tase üle 500. Eesti suuremates linnades Tallinnas ja Tartus oli 2013. aasta lõpu seisuga registreeritud vastavalt 408 ja 399 sõiduautot 1000 elaniku kohta.  Kohtla-Järvel ja Narvas jäi autostumise tase alla 400.

blog_26

Eestis kasutab üle poole tööga hõivatud elanikest töölkäimiseks autot

Eestis on ühistranspordiga, jalgrattaga ja jalgsi tööl käijate osatähtsus kümne aastaga märgatavalt vähenenud. Transpordi valik sõltub olulisel määral töökoha kaugusest: mida pikem on vahemaa, seda enam kasutatakse selle läbimiseks mootorsõidukit. Aasta-aastalt on töö- ja elukoha keskmine vahemaa suurenenud.

Eesti tööjõu-uuringu andmetel kasutas 2014. aastal 15–74-aastasest hõivatutest tööle minemiseks ühistransporti 23%, jalgsi liikumist 17% ning jalgratast 3%. Tulemused olid sarnased ka varasematel aastatel. Ühistranspordiga, jalgrattaga või jala töölkäijate osatähtsus kokku on kümne aastaga siiski märgatavalt vähenenud – 58%-st 2004. aastal 42%-ni 2014. aastal. Kui 2004. aastal kasutas tööl käimiseks autot 38% tööga hõivatud elanikest, siis aasta-aastalt on auto eelistajate arv kasvanud ja 2014. aastal ulatus nende osatähtsus 53%-ni. Samal perioodil on ühistranspordi kasutamine vähenenud 29%-st 23%-ni.

2014. aastal kasutas tööl käimiseks autot 67% meestest ja 38% naistest, mida on nii meeste kui naiste puhul 14% enam kui 2004. aastal. Ühistranspordiga, jalgrattaga või jala käis tööl 27% meestest ja 59% naistest, mida on nii meeste kui naiste puhul 15% vähem kui 2004. aastal.

Võrreldes teiste Euroopa riikidega kasutatakse Eestis ühistransporti tööl käimiseks rohkem kui mujal. Linnade uuringu järgi kasutati 2011. aastal ühistransporti tööl käimiseks kümnes vaadeldavas riigis enim Eestis ja Bulgaarias – kummaski riigis kasutas ühistransporti tööle jõudmiseks 24% tööga hõivatud inimestest. Jalgrattaga tehti tööle minemiseks sõite enim Hollandis (26%) ning jalgsi eelistati tööl käia enim Bulgaarias (22%), Eestis (20%) ja Rootsis (18%). Autot või mootorratast eelistati enim Prantsusmaal, Iirimaal, Portugalis ja Belgias, kus tehti 68–71% sõitudest just nende transpordivahenditega.

Vaatamata sellele, et Euroopa riikide hulgas paistab Eesti silma madala autostumise taseme ning ühistranspordi kasutamise küllaltki kõrge taseme poolest, ei ole viimastel aastatel autode kasutamine liikumiseks vähenenud. Ühistranspordi kasutamine, jalgrattaga sõitmine ning jala käimine aitavad säästa energiat ja vähendada kasvuhoonegaaside heitmeid. Eestis on seatud eesmärgiks, et 2020. aastal käib jalgsi või jalgrattaga tööl 25% hõivatutest ning ühistransporti kasutab vähemalt veerand või enam töölkäijatest.

Mõisted

Sõiduauto on sõitjateveoks ettenähtud maanteemootorsõiduk (v.a mootorratas), milles ei ole üle üheksa istekoha (kaasa arvatud juhi koht). Mõiste “sõiduauto” hõlmab ka mikroautosid (mille juhtimiseks ei nõuta juhiluba), taksosid ja üürisõiduautosid, milles on vähem kui kümme istekohta. Selle kategooria alla kuuluvad ka pikapid.

Piret Pukk, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

16.–22. septembrini tähistatakse Euroopas liikuvusnädalat (The European Mobility Week), mis on pühendatud jätkusuutlikele liikumisviisidele. Tallinn tähistab septembris keskkonnasõbraliku liikumise kuud ja 20. septembril on pealinnas autovaba päev.

Säästva arengu trendid viimasel kümnendil

Statistikaameti vastvalminud kogumik „Säästva arengu näitajad“ annab ülevaate Eesti säästva arengu strateegia rakendamisest ja sihtmärkide poole liikumisest viimase kümnendi jooksul.

Säästval arengul on neli omavahel seotud eesmärki: saavutada inimeste heaolu kasv ja suurendada sotsiaalset sidusust nii, et säiliks Eesti kultuuriruumi elujõud ja ökoloogiline tasakaal. Kogumikus esitatud näitajate asjakohasuse kirjeldus seob mõõdikud säästva arengu kontseptsiooniga, meetmete kirjeldused annavad aga laiema pildi riigi sammudest jätkusuutliku arengu tagamisel, esitatud on asjakohaste arengukavade ja strateegiate eesmärgid.

Kaks kolmandikku säästva arengu trendidest on praegu (nagu ka kümme aastat tagasi) positiivse suunaga. Ülejäänute puhul esineb paigalseis või hoopis negatiivne suundumus. Võime rõõmustada oluliste majandusliku jõukuse ja innovatsiooni näitajate kasvu üle, riigi rahandus on tasakaalus, tööhõive kasvab ja tööpuudus väheneb, haridus- ja elukvaliteedi näitajad paranevad jätkuvalt. Eluolu on turvalisem ja kanname rohkem hoolt looduse liigilise mitmekesisuse säilimise eest.

Eestit teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes pilt nii roosiline pole. Selgub, et mitmes Eesti jaoks positiivse arenguga valdkonnas oleme endiselt mitmete näitajate osas koos Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega mahajääjate hulgas. Isegi jõudsalt paranenud näitajate puhul nagu SKP, tootlikkus, teadus- ja arendustegevuse kulutuste osatähtsus, kõrgtehnoloogiliste toodete eksport ning keskkõrg- ja kõrgtehnoloogilise tööstuse hõive, oleme jätkuvalt allpool ELi keskmist.

Eesti kultuuriruumi elujõulisuse säilimine on üks neljast säästva arengu põhivaldkonnast. Kahjuks on iive, mis väljendab kultuurikandjate arvukust ja kaudselt inimkapitali taastootmist, pärast vahepealset tõusu, taas languses. Teisegi rahvastikuprotsesse iseloomustava olulise näitaja – vanadussõltuvusmäär – trend on suunaga halvemuse poole, mis näitab, et tööealiste inimeste osatähtsus elanikkonnas väheneb, samas kui pensioniealiste osatähtsus suureneb. Siiski on kultuuri jätkusuutlikkuse puhul ka positiivseid trende – kasvanud on nii kultuurivaldkonnas tegutsejate kui ka kultuuri tarbijate arv.

Kas tõesti jäävad Eestile pärast kümmet aastat säästva arengu strateegia rakendamist pooltühjad pihud? Mitte päris, Eesti edu ligi kahe kolmandiku näitajate osas kaalub üles selle, et ligi poolte näitajate osas oleme allpool EL-i keskmist taset, sest mõõdame ju Eesti säästva arengu strateegia eesmärkide poole liikumist. Lisaks on ka mõned viljad juba nopitud: mitme eesmärgi soovitud sihttase on saavutatud või jääb selgelt määratud taseme piiridesse. Haridusvaldkonna näitajad on Eestis ajalooliselt tugevad – tipptasemel teadmiste ja oskustega õppurite osatähtsuselt jääme maha vaid Euroopa Liidu parimatest. Samuti oleme pigem edukate hulgas kõrgharitute osatähtsuse poolest, kus eesmärgiks seatu on saavutatud. Taastuvenergia kasutamisel energia lõpptarbimises ja taastuvenergiast toodetud elektri kogutarbimises oleme jõudnud seatud sihttasemeni.

Majanduse energiamahukuse, metsa varumise ja põlevkivi kaevandamise piirmäär on jäänud allapoole seatud piirtaset – põlevkivi aastast kaevandamismahtu ja optimaalset raiemahtu metsavaru kasutamisel ei ole ületatud.

Olulised tulevikku plaanitud tipud on veel võtmata. Käeulatusest on väljas mitmed olulised heaolu ja elukvaliteedi sihtmärgid: tootlikkuse arengueesmärgist (80% ELi tasemest) on puudu üheksa protsendipunkti, teadus- ja arendustegevuse kulutuste eesmärgist (3% SKP-st) 1,26 protsendipunkti. Innovaatika valdkonna areng ei küündi ekspordi, hõive ja tehnikaalade kõrgtasemel õpetamise sihtmärkide tasemeni, samuti ei ulatu elukestva õppe ja elukvaliteedi mitme näitaja väärtus veel seatud sihtmärgini.

Kümneaastast strateegiaperioodi kokku võttes võib öelda, et säästva arengu rindel tegutseb Eesti suuremate muutusteta. Elu Eestis on paranenud, kuid eesminejatele järelejõudmiseks on samm jäänud lühikeseks.

Kaia Oras, Statistikaameti majandus- ja keskkonnastatistika osakonna juhataja asetäitja

 

Keskkonnamaksud on toonud riigieelarvesse järjest rohkem tulu

Keskkonnamaksumäärade tõusu ning osaliselt ka suurenenud keskkonnakasutuse tõttu on kasvanud riigile laekuv tulu keskkonnamaksudest. Suurim keskkonnamaksude maksja on kodumajapidamiste sektor.

Alates ökoloogilise maksureformi rakendamisest 2005. aastal on keskkonnamaksude osatähtsus sisemajanduse koguproduktis (SKP) kasvanud 2012. aastaks 2,3%-lt 2,8%-le. Alates 2008. aastast on keskkonnamaksude osatähtsus Eesti SKP-s ületanud Euroopa Liidu keskmist.

2012. aastal laekus riigile 484,2 miljonit eurot keskkonnamakse. Rohkem kui kolmveerandi keskkonnamaksudest moodustas kütuseaktsiis, millega maksustatakse ühte suuremat keskkonnakoormuse allikat – kütuste kasutamist, kus ühelt poolt on tegemist valdavalt taastumatu loodusvara kasutusega ning teisalt kaasnevad kütuste põletamisega heitgaasid. Suurusjärgu võrra väiksemad on nii elektriaktsiisist kui ka õhu-, vee- ning jäätmete saastetasudest laekunud summad. Teiste keskkonnamaksude – vee erikasutusõiguse tasu, kalapüügiõiguse tasu, raskeveokimaksu, sõiduauto registreerimismaksu ja pakendiaktsiisi – laekumised olid kütuse- ja elektriaktsiisi ning saastetasude kõrval väiksemad.

Suurimad keskkonnamaksude maksjad on kodumajapidamised ja maismaaveondusettevõtted

Kõige rohkem maksavad keskkonnamakse kodumajapidamised. Maismaaveondusettevõtted olid keskkonnamaksude ja -tasude maksmise poolest teisel kohal. Kütusaktsiis moodustas lõviosa nii kodumajapidamiste kui ka maismaaveonduse keskkonnamaksudest. Kolmas suur keskkonnamaksude ja -tasude maksja oli mäetööstus ja energeetikasektor, mille keskkonnamaksude ja -tasude struktuur erines teistest maksjatest – suurim koormus tuli maavara kaevandamisõiguse tasust ning saastetasudest.

Lähtudes saastaja-maksab-põhimõttest peaksid suurema keskkonnakoormusega tegevused olema keskkonnamaksudega kõrgemini maksustatud. Kui vaadata transpordikütuste tarbimise ja aktsiisikoormuste jaotumist Eestis, siis alati ei kanna suurema keskkonnakoormusega tegevused suuremat maksukoormust.

Kodumajapidamised ja maismaaveondusettevõtted tarbivad kokku ligikaudu poole (vastavalt 27% ja 25%) transpordikütuste kogusest, aga maksavad ligi kolmveerandi aktsiisist (vastavalt 41% ja 32%). Samas aga vee- ja õhutransport, kes on ka suur transpordikütuse kasutaja (tarbides rohkem kui veerandi transpordikütuste kogusest), ei maksa aktsiisivabastuse tõttu peaaegu üldse kütuseaktsiisi.

See, et maismaaveonduse tegevuse kasum oli 2011. aastal isegi väiksem kui makstavad keskkonnamaksud ja -tasud, viitab sellele, et lisaks vee- ja õhutranspordile on keskkonnamaksude muutustele tundlik ka maismaaveonduse tegevusala. Sõltub ju maismaaveondus oma tegevuses suuresti kõrge aktsiisimääraga mootorikütustest.

Keskkonnamaksud peaksid ajendama tootjaid ja tarbijad tegema keskkonnasõbralikke otsuseid. Euroopa Liidu Nõukogu soovituses, milles käsitletakse Eesti 2013. aasta riiklikku reformikava ja esitatakse ühtlasi ka nõukogu arvamus Eesti stabiilsusprogrammi (2012–2017) kohta, on välja toodud, et Eestis peab paranema energiatõhusus, eelkõige transpordi- ja eluasemesektoris ning ühe meetmena on osutatud mootorikütuste aktsiisi tõstmisele. Samas näitavad keskkonnamaksude arvepidamise andmed, et kodumajapidamiste sektor on juba niigi suurim keskkonnamaksude maksja. Samuti peab silmas pidama, et kodumajapidamiste keskkonnamaksukoormus võib olla veelgi suurem, sest kodumajapidamised kannavad peale selle veel teisi keskkonnamakse, näiteks keskkonnatasusid varjatuna elektri, vee ja prügiveo teenuste hinnas.

2005. aastast alates on Eestis ellu viidud ökoloogilist maksureformi, mille eesmärk on maksustada rohkem keskkonnakoormust ja vähendada tööjõu maksustamist. Keskkonnamaksude arvepidamine, andes ülevaate keskkonnamaksude jaotusest tegevusaladesse ja sektoritesse maksjate järgi, võimaldab analüüsida keskkonnamaksude koormust ja ökoloogilise maksureformi rakendamist Eestis.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti väljaandes Eesti Statistika Kvartalikiri 4/2013 artiklis „Keskkonnamaksude arvepidamine võimaldab nende makromajanduslikku analüüsi“ (ilmus 23.12.2013).

Keskkonnamaksude arvepidamise detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis.

Statistikaamet Kaia Oras ja Kersti Salu

Metoodika

Keskkonnamaksude laekumised jaotatakse nelja kategooriasse. Energiamaksud on kütuse ja elektriaktsiis. Transpordimaksudesse kuuluvad raskeveokimaks ja sõiduki registreerimistasu, ressursitasudesse vee erikasutusõiguse tasu ja kalapüügiõiguse tasu. Saastetasudena lähevad arvesse saastetasud heitmete heitmisel õhku, pinnasesse ja vette ning saastetasu jäätmete kõrvaldamise eest, samuti pakendiaktsiis. 

Joonisele “Keskkonnamaksude ja -tasude jaotus maksjate järgi” on lisatud ka maavara kaevandamisõiguse tasu kui Eesti jaoks oluline keskkonnatasu. Kuid silmas peab pidama seda, et maavara kaevandamisõiguse tasu ei käsitleta rahvamajanduse arvepidamise reeglite järgi maksuna, vaid hoopis rendina ning seega jääb see keskkonnatasu maksulaekumiste arvestusest välja nii Eestis kui ka rahvusvahelises võrdluses.

Eesti jätkusuutlikkus Rio+20 konverentsi valguses — kas reaalne edu või madal stardipositsioon?

Tänavu möödub 20 aastat ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsist Rio de Janeiros (nn Rio konverents), mil ÜRO eestvedamisel sõnastasid maailma riigid esmakordselt tegevuskava säästvama arengu suunas liikumiseks 21. sajandil (Agenda 21). 

Kui Euroopa Liit (EL) ütleb ÜRO säästva arengu juubelikonverentsiks (Rio+20) ühtse seisukoha väljatöötamisel, et säästva arengu suunal liikumisel on suured puudujäägid ja rahvusvaheline üldsus ei ole 20 aastat tagasi kokku lepitud kohustusi veel täielikult täitnud, siis kuidas on Eestil läinud? 

Eestis lähtutakse jätkusuutliku arengu määratlemisel säästva arengu strateegia „Säästev Eesti 21“ (SE21, 2005) neljast arengueesmärgist ja säästva arengu rakendusvaldkondadest. Eesti jätkusuutlikkuse kriteeriumiks on tasakaalustatud ja mõõdetav liikumine nelja omavahel seotud arengueesmärgi suunal: saavutada inimeste heaolu kasv ja suurendada sotsiaalset sidusust nii, et säiliks Eesti kultuuriruumi elujõud ja ökoloogiline tasakaal. Nende arengueesmärkide saavutamiseks ja ka saavutatu mõõtmiseks on Riigikantselei (kes koordineerib säästva arengu strateegia rakendamist Eestis) määratlenud Eesti jaoks olulised fookusteemad: majanduslik jõukus, innovatsioon ühiskonnas, riigi rahanduse jätkusuutlikkus, majanduse jätkusuutlikkus, tööhõive, haridus, elukvaliteet, võrdsed võimalused, hariduses osalemine, interneti levik, turvalisus, loodusressursside kasutamine, jätkusuutlik energeetika, keskkonnasõbralik transport, keskkonnasaastamine, jäätmete teke ja jäätmete käitlus, liigiline mitmekesisus, eesti keele säilimine, kultuuris osalemine, eesti rahva säilimine. Vaatleme läbi nende fookusteemade Eesti arengusuundumusi möödunud kümnendil. 

Paljude majandusnäitajate valguses on Eesti heaolu suurenenud 

Paljudel Eesti riigirahanduse ja majanduse jätkusuutlikkuse ning ka innovatsiooni näitajatel on viimasel kümnendil hoolimata majanduskriisist positiivne suundumus. Neid positiivseid trende varjutab vaid enamusele näitajatele ajalooliselt välja kujunenud madal stardipositsioon EL liikmesriikide hulgas (SKP, tootlikkus, teaduse ja arenduse kulutuste osakaal, kõrgtehnoloogiliste toodete eksport, aga ka hõive teadmusintensiivses teeninduses ning keskkõrg- ja kõrgtehnoloogilises tööstuses). Nii oleme siiski ka kümnendi lõpuks veel paljude jõudsalt paranenud näitajate osas allpool EL keskmisest tasemest. Positiivseks erandiks on riigirahanduse jätkusuutlikkuse näitajad (valitsemissektori eelarve tasakaal ja valitsemissektori võlg), mille osas olime ja oleme EL paremiku hulgas. 

Tööpuudus muudab kogukondade toimetuleku ja heaolu küsitavaks 

Tööhõive fookusteema näitajate osas oleme EL-s sattunud kriisi ajal just kehvemate sekka — töötuse määr on Eestis praegu märksa kõrgem kui EL-s keskmiselt. Eesti tööpuudus on olnud ELi keskmisest kõrgem nii eelmise kümnendi alguses kui ka nüüd. Eriti murettekitav on aga pikaajaliste töötute osatähtsuse kasv (pooled töötutest on pikaajalised töötud ehk aasta või kauem tööd otsinud). See näitaja kasvas viimastel aastatel järsult ja Eesti paigutus antud näitaja alusel EL kolme viimase riigi hulka. 

Elukvaliteedi, võrdsete võimaluste ja turvalisuse trendid on positiivsed, kuid võrdluses teiste EL riikidega oleme keskmisest tasemest allpool 

Elukvaliteeti peegeldavate näitajate (oodatav eluiga, tervena elada jäänud aastad, HI-viiruse levik, vereringeelundite haigustesse suremus), enamuse võrdsete võimaluste näitajate (sissetulekute ebavõrdsus, suhteline vaesus, alaealiste vaesusrisk) ning turvalisuse näitajate (erinevatel välispõhjustel hukkunud, iskikuvastased kuriteod, aga ka enesetapud) trendid on möödunud kümnendil paranenud. Elukvaliteeti peegeldavate näitajate trendidest on olnud teatavate negatiivsete arengutega vaid suremus pahaloomulistesse kasvajatesse ja võrdsete võimaluste näitajatest ka tõrjutust peegeldav pikaajalise töötuse näitaja. Kõigi nende näitajate järgi on aga olukord Eestis siiski kehvem EL keskmisest. 

Eesti haridusnäitajad on head 

Haridusest väljalangemine on Eestis olnud madalam kui EL-s keskmiselt. Samuti vähemalt keskharidusega inimeste osatähtsus on Eestis kõrgem kui EL-s keskmiselt. Need trendid on olnud viimasel kümnendil ka positiivsel arenguteel. Kõrgtehnoloogilisele innovatsioonikesksele majandusele ülemineku seisukohalt ühe olulise eelduse täitmine oleks loodus- ja täppisteadustes ning tehnikaaladel kõrghariduse saanute osatähtsuse kasv. Eestis on see näitaja võrreldes kümnendi algusega tõusnud, aga alates 2007. aastast langev. EL riikide hulgas oleme selle näitaja osas keskmisest allpool. 

Ökoloogilise tasakaalu otsingul — edu ja reaalsed probleemid 

Pikaajalise arengueesmärgi „ökoloogilise tasakaalu säilitamine“ aktuaalsetes fookusteemades ─ loodusressursside kasutamine, jätkusuutlik energeetika ja transport, keskkonna saastamine, jäätmekäitlus ning liigiline mitmekesisus ─ väljendavad paljud näitajad positiivseid arenguid. Teisalt on Eesti paljude ökoloogilise tasakaalu näitajate põhjal EL liikmesriikide hulgas madalal kohal just Eesti energiatootmise suure keskkonnakoormuse tõttu. Lisaks energiatootmisega kaasnevatele suurtele jäätmete ja õhusaaste kogustele, on Eestis probleemiks ka majanduse enda suur energiamahukus — ühe SKP ühiku tootmiseks kulub Eestis rohkem energiat kui enamikus EL riikides. Samuti varjutab edu, mida saadakse puhtamate tehnoloogiate kasutuselevõtuga, suurenenud tootmisega paratamatult kaasnev jäätmekoguste kasv. 2010. aastal tekkis Eestis kolmandiku võrra rohkem jäätmeid kui kümnendi alguses. Positiivne trend on majanduse energiamahukuse suhteline vähenemine, põlevkivi kaevandusjäätmete taaskasutuse kasv ja ka taastuvenergia osatähtsuse suurenemine. Samuti on positiivne heitveega keskkonda jõudva reostuse ja ka kõigi põhiliste õhusaasteainete atmosfääri paisatud koguste vähenemine. 

Eesti looduse liigilise mitmekesisuse säilitamise seisukohalt on oluline sajanditepikkuse traditsioonilise maahoolduse säilitamine 

Viimasel kümnendil on taas suurenenud traditsiooniliste maaharimisvõtete osatähtsus põllumajanduses, kus on omavahel ühendatud keskkonnahoid ja põllumajanduslik tegevus ning taimestiku ja loomastiku mitmekesisuse säilitamine. Näiteks on poollooduslikke pärandkooslusi hakatud riigi ja EL toetusel laialdasemalt taastama ja karjatamiseks kasutusele võtma. Kui pärandkoosluste harimisel ühendatakse keskkonnahoid majandustegevusega, siis loodusobjektide kaitsel keskendutakse otseselt liikide ja ökosüsteemide säilitamisele. Kaitstavate loodusobjektide pindala kolmekordistumist kümne aastaga saab pidada Eesti panuseks elurikkuse kaitsmisel ja säilitamisel. 

Eesti kultuuri elujõulisuse määravad esmajoones kultuurikandjad 

SE 21 arengueesmärgi „Eesti kultuuriruumi elujõulisuse säilimine“ fookusteemad on eesti rahva ja keele säilimine ning kultuuris osalemine. Iibe suurus seab piirid kultuurikandjate arvule kui ka inimkapitalile. Kuigi iibe näitajad on paranenud (2010. aastal oli iive taasiseseisvumisperioodil esmakordselt positiivne, st sündide arv ületas surmade arvu), on summaarne sündimuskordaja madalam kui rahva taastootmiseks vajalik. 

Eesti kultuuri jätkusuutlikkust peegeldab ka ainelise ja vaimse kultuuripärandi olukord. Ainelise kultuuri murettekitavat olukorda iseloomustab avariilises seisundis ehitusmälestiste osatähtsus ja selle jätkuv kasv. Kultuuri jätkusuutlikkuse seisukohast on positiivne kultuuritarbimise tõus: võrreldes kümne aasta taguse ajaga on suurenenud nii raamatukogude, kui ka muuseumide külastatavus. 

Milline hinnang anda Eesti jätkusuutlikkusele läbi SE21 arengueesmärkide ja kõigi fookusteemade?  

Eesti viimase kümnendi arenguülesanne on olnud raske ja omamoodi vastuoluline — järele jõuda EL elukvaliteedile, säilitades seejuures Eesti kultuuriruum, oluliselt suurendada ühiskonna sidusust ning tagada ökoloogiline tasakaal. Nii on just paljudel pikaajalise jätkusuutlikkuse saavutamiseks olulistel näitajatel Eestil Euroopa riikide võrdluses madal positsioon. Sotsiaalse sidususe ja heaolu sotsiaalmajanduslike aspektide EL keskmisest oluliselt madalam positsioon võib luua aluse mitmekesisteks probleemideks jätkusuutliku arengu valdkondades. Positiivne on see, et Eesti paljude näitajate trendide osas on  paranejate esireas. 

SE21 siht on jõuda 2030. aastaks jätkusuutliku Eestini, kus on kindlustatud eestiliku kultuuriruumi püsimine, inimeste heaolu kasv, ühiskonna terviklikkus ja tasakaal loodusega. SE21 põhjal on kõik neli arengueesmärki olulised, ühte ei saa teisega asendada. Seetõttu tuleb neid arengueesmärke käsitleda ühtse süsteemina, mille terviklik silmaspidamine ja arvestamine on jätkusuutlikkuse alus. Sellisele väga rangele määratlusele põhinedes saab öelda, et hoolimata paljudest positiivsetest arengutest ei pruugi praeguste negatiivsete trendide jätkumisel SE21-s 2030. aastaks seatud ambitsioonikas eesmärk olla kättesaadav. 

ÜRO säästva arengu juubelikonverents (Rio+20) toimub 20.–22. juunil 2012 Rio de Janeiros. Vt konverentsile pühendatud Eurostati kogumikku „Figures for the future“ (ilmus 15.06.2012).  

Põhjalikuma ülevaate Eesti kohta annab Statistikaameti kogumik „Säästva arengu näitajad“ (ilmus 30.12.2011) ja jätkusuutlikkuse näidikulaud. 

Kaia Oras, statistikaameti keskkonna ja säästva arengu statistika talituse juhataja

Eesti maastik on muu Euroopaga võrreldes ühtlasem

Statistika suudab mõõta kõike, isegi maastiku mitmekesisust. Euroopa Liidu 23 liikmesriigi hulgas oli maapinna kate kõige ühtlasem Iirimaal, Eestis ja Suurbritannias.

Maastiku mitmekesisuse mõõtmiseks valiti vaatluse LUCAS 2009 (Land Use and Cover Area frame Survey) raames 23 EL liikmesriigis 234 000 punkti, mõõdeti igast punktist veerand kilomeetrit ida suunas ja loendati tekkinud lõigu peale jäävaid erinevaid maapinna katte liike (neid oli 32, näiteks: viinamarjaistandus, soo, puudeta rohumaa, okaspuumets jne) ning samuti sellega ristuvaid joonelemente (raudtee, hekk, müür, ehitis jms, kokku 20 liiki).

Eesti kuulus maapinna katte ühtluse poolest ülekaalukalt esikolmikusse. Iirimaal leidus 52% lõikudest vaid üht liiki maapinna kate, Eestis ja Suurbritannias vastavalt 42% ja 41%. Teise äärmusse kuulusid Austria, Luksemburg ja Portugal, kus lõike ainult ühte liiki kattega oli vaid 17%. Toodud protsendi piires võis muidugi eri lõikudel olla eri kate, tähtis oli, et üksiku lõigu piires on maapinna kate ühesugune. Tõsiteaduslik analüüs Shannoni ühetasasuse indeksi abil kirjeldatud pilti ei muutnud.

Ristuvad elemendid jagati omakorda kahte liiki: nn “rohelised” ehk looduslikud (sinna kuulusid ka kividest kokku kuhjatud aiad) ning tükeldavad (teed, aiad jms). Viimaste vähesuse poolest paistsid silma Eesti ja Rootsi, kus 68%-l lõikudest puudusid täielikult tükeldavad elemendid.

Aavo Heinlo, Statistikaameti peaanalüütik

Põhjalikum ülevaade Eurostati väljaandes Statistics in Focus 21/2011 „Diversified landscape structure in the EU Member States (ilmus 20.05.2011). Uudisnoppeid statistika vallast saab lugeda Statistikaameti kvartalikirjadest.