Category Archives: keskkonnastatistika

Mis maa see on, siin pole ühtki mäge…

Statistikaamet uuris, kui suure osa moodustavad meie valdade ja linnade pindaladest suuremad maakatte tüübid nagu mets, põllu- ja aiamaa, rohumaa ning märgalad. Selgub, et metsa osatähtsus on suurim Saarde vallas, põllu- ja aiamaa osatähtsus Rakvere vallas, märgalade osatähtsus Kastre vallas ning rohumaid on osatähtsuselt enim Kihnu saarel.

Ühes hiljutises blogipostituses tõdesime, et suur osa Eestimaast on asustamata. Nüüd olekski paslik vaadata, mis asustamata maa peal aset leiab ehk milline on Eesti ja selle omavalitsuste topograafia ning millised kõlvikud* Eestimaad katavad?

Vaata erinevate kõlvikutüüpide osatähtsusi valdades ja linnades siit.k6lvikud_blogigraafika_100pxKõlvikute koosseis, märts 2019

Maa-ameti andmetel on Eesti pindala veidi enam kui 45 300 km². Üle poole sellest ehk ~ 23 400 km² on kaetud metsaga. Metsa osatähtsus on suurim Saarde vallas (74%), seejärel Hiiumaa vallas (69%) ning kolmandana Anija vallas (68%). Valdadest on metsa osatähtsus väikseim Rakvere vallas (30%) ning linnadest Maardus (8%), Sillamäel (10%) ja Rakveres (14%).

Loogiliselt mõeldes võiks eeldada, et linnades on metsa vähem ja valdades rohkem, kuid pärast viimast haldusreformi on osad linnad omandanud väga suured pindalalised mõõtmed ning nende haldusalasse kuulub nüüd rohkem erinevaid kõlvikuid. Näiteks on 79 omavalitsusüksusest metsasuse osatähtsuselt kaheksandal kohal Narva-Jõesuu linn, millest  mets moodustab 63%. Samuti pindalas võitnud Paide, Haapsalu ning Pärnu linnades on metsa osatähtsus ligi pool linna kogupindalast.

Aga vaatame metsa osatähtsuse kõrvale ka absoluutseid pindalalisi mõõtmeid. Arvestades ruutkilomeetreid, moodustavad metsarikkuse TOP3 Saaremaa vald (1600 km²), Alutaguse vald (940 km²) ning Saarde vald (790 km²). Alla 2 km² on metsa pindala Sillamäe, Loksa, Rakvere ja Maardu linnades.

Haritava maa alla jääb ligi veerand Eesti pindalast, pindalalt kokku umbes 10 700 km². Haritava maa alla kuuluvad antud analüüsis põllud ning aianduslik maa. Suurim on haritava maa osatähtsus Rakvere vallas (52%) ning Nõo ja Luunja vallas (mõlemas 45%). Kõige vähem on haritavat maad Maardu, Tallinna ning Sillamäe linnades, kus põllu- ja aiamaa osatähtsus on 1% või alla selle.

Pindalalt on haritavat maad enim taaskord Saaremaa vallas (520 km²). Seejärel Viljandi (480km²) ja Järva (460 km²) valdades. Haritava maa pindala on väikseim peamiselt linnades, näiteks on Loksa, Sillamäe, Võru ja Tallinna linnas ning Ruhnu vallas haritavat maad alla 1 km².

Märgalade (sood ja rabad) alla jääb ligi 3400 km², mis on 7% kogu Eesti pindalast. Suurim on märgalade osatähtsus Kastre vallas, moodustades viiendiku kogu valla pindalast. Teisel ja kolmandal kohal on Pärnu linn ning Alutaguse vald, kus märgalade all on 18% omavalitsusest. Märgalad puuduvad täielikult Loksa linnas. Alla 1% on märgalasid näiteks Kohtla-Järve, Võru ja Sillamäe linnas ning Viimsi, Toila ja Ruhnu vallas. Pindalalt on märgalasid enim Alutaguse, Lääneranna ning Põhja-Sakala vallas (vahemikus 200–260 km²).

Rohumaaga on kaetud 5% Eesti pindalast, kogupindalaga 2500 km². Rohumaid on osatähtsuselt enim meie saartel, – Kihnus (29%) ja Ruhnus (20%) ning Harku vallas (17%). Kõige väiksem on rohumaa osatähtsus Tallinnas – vaid 2% linna pindalast. Rohumaa pindala on jällegi suurim Saaremaa vallas (170 km²), millele järgnevad Lääneranna vald ning Lääne-Nigula vald (vahemikus 100–110 km²).

* Kõlvik – ühetaolise majandusliku kasutuse ja/või loodusliku seisundiga katastriüksuse osa (Maakatastriseadus §2).

Kõlvikute andmed on pärit Eesti topograafia andmekogust seisuga märts 2019.

Helerin_ÄärRohkem infot Statistikaameti geoinfo spetsialist Helerin Äär

Kuidas hinnata hoolimise mahtu?

Kui palju me hoolime peale inimeste ka teistest liikidest, neist kellega igapäevaselt elukeskkonda jagame? Just liikide, eriti ohustatud liikide kaitse on selleaastase ülemaailmse Maa päeva* teema.

Üha enam suureneb väljasuremisohus liikide arvukus, kuid õnneks võtavad paljud riigid (kahjuks mitte kõik) kasutusele meetmeid selle vähendamiseks. Kuidas aga hinnata hoolimise mahtu? Täielikult hoolimist mõõta ei saagi, aga osaliselt võib seda teha liigikaitsele kulutatud aja ja kasutatud ressursside kaudu.

Kui suhestada kulutused SKPga, on Eesti kulutused elupaikade ja liigikaitsele EL liikmesriikide seas viimaste võrdlusandmete põhjal viiendal kohal. Eestist kõrgemaid suhtelisi kulutusi (võrreldes SKPga) näitavad vaid Soome, Tšehhi, Belgia ja Taani.

Kulutused elupaikade säilitamisele ja liigikaitsele moodustasid 2016. aastal Eestis 0,2% SKPst. Kokku kulutati sel aastal looduslike liikide ja elupaikade kaitsele 39 miljonit, millest valitsemissektori ja KTKTI** osa moodustas 61% ning ettevõtete osa 39%.

blogigraafika_uusPoollooduslike koosluste hooldust toetati 2016. aastal näiteks nelja miljoni ning kalavarude taastootmist ühe miljoni euroga, kaitsealustele metsadele kulutati seitse miljonit eurot.

Aega, mida ei kompenseerita rahaliselt, panustavad looduse ja liigikaitsele paljud vabatahtlikud. Näiteks konnade (kellest kõik on Eestis kaitsealused liigid) päästmiseks teedelt panustas riik 2018. aastal 13 000 eurot, vabatahtlikud omalt poolt aga veidi alla tuhande töötunni. Vabatahtliku tegevuse näideteks saab tuua ka osalemise pärandkoosluste talgutel ja merereostuse tõrjel ning vigastatud metsloomade ja lindude märkamist ning aitamist.

Hea meel on näha, et kulutused teenuste pakkumisele Eesti looduskaitse ja liigikaitse valdkonnas on peaaegu sama suured kui näiteks parandusteenuste maht arvutite ning tarbe- ja majakaupade valdkonnas (46 miljonit). Sama oluline kui rahaline panus on aga  inimeste endi vabatahtlik tegevus Eestimaa loodusliku mitmekesisuse säilimiseks.

Eurostat’i keskkonnateenuste ja kaupade pakkumise osas leiab andmed siit: http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=env_ac_egss2&lang=en

Sisemajanduse kogutoodangu osas siit: https://ec.europa.eu/eurostat/tgm/refreshTableAction.do?tab=table&plugin=1&pcode=tec00001&language=en

Eesti andmetega saab tutvuda siin: http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=KK38 .

*22. aprillil tähistatakse rahvusvahelist Maa päeva, mille selleaastane teema on ohustatud liikide kaitse planeedil Maa. Lähemalt loe Maa päeva kohta siit: https://www.earthday.org/campaigns/endangered-species/earthday2019/

** KTKTI – kodumajapidamisi teenindavad kasumitaotluseta institutsioonid

Kaia OrasRohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Kaia Oras

Grete_LuukasStatistikaameti juhtivanalüütik Grete Luukas

 

Metoodika

Looduskaitse ja liigikaitse arvestamiseks liidetakse kokku loodusliku mitmekesisuse ja maastiku kaitse ning loodusliku floora ja fauna haldamise teenuste maht.

Aina rohkem põlde saab lubjatud

Kui põllusaak kipub hoolimata kõigist pingutustest kesiseks jääma, võib põhjuseks olla hoopis põllumuldade happesus ja vähene kaltsiumisisaldus, mida saaks lahendada põldude lupjamisega.

Lupjamine on lubiväetise mulda viimine, millega vähendatakse mulla happesust ja parandatakse selle muid omadusi.

Põldude lupjamist on Statistikaamet taimekasvatuse uuringu raames uurinud alates 2005. aastast. Eelmise aasta andmetel lubjati Eestis üle 22 tuhande hektari põllumajandusmaad, mis on 12% rohkem kui eelneval aastal. Tegemist on suurima väetatud pinnaga kogu uuringuperioodi jooksul.

Samas pole lupjamise pind siiski piisavalt suur, arvestades et Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) 2013.–2017. aasta andmetel oli happeliste (pH<6) põllumuldade osatähtsus nende poolt uuritud 550 tuhandel hektaril 36% ja uuritud osa moodustab ainult veidi üle poole kogu Eesti kasutatavast põllumajandusmaast. PMK uuritud pindadest ligi 100 tuhandel hektaril oli mulla pH alla 5,5 ehk need pinnad vajaksid kindlasti lupjamist.1 Taimekasvuks optimaalne mulla pH jääb vahemikku 6-6,72.

Nagu lubjatud pind, nii on viimasel kuuel aastal pidevalt suurenenud ka kasutatud lubiväetiste kogus. Eelmisel aastal kasutati lupjamiseks kokku üle 73 tuhande tonni lubiväetist. See tähendab, et keskmiselt laotati hektarile 3,3 tonni väetist. Keskmised hektaril kasutatud kogused on viimastel aastatel kerges kasvutrendis, kuid ometi tunduvalt madalamad 10 aasta taguse ajaga võrreldes, kui hektari kohta kasutatud kogused ulatusid üle viie tonni.

Alates 2015. aastast uuritakse taimekasvatuse uuringus ka lupjamiseks kasutatud lubiväetiste liike ehk meliorante. Kõige rohkem kasutati eelmisel aastal lubjakivijahu ehk 38% kogukogusest. 28% kasutati tolmpõlevkivituhka, 13% tuhka ja alla kümne protsendi dolomiidijahu. Ülejäänud 14% olid muud meliorandid.

Kuigi soodsate tingimuste kokkulangemisel ja sobivate sortide kasvatamisel võib häid saake saada ka mittelubjatud pindadelt, sõltub mullaviljakus siiski lupjamisest ja seega on nii lubjatavate pindade kui ka kasutatavate lubiväetiste koguse suurenemine jätkusuutliku põllumajanduse jaoks väga oluline.

Lubjatud pind ja kasutatud lubiväetise kogus hektarile_1

1 Valli Loide ettekanne „Muldade lubjavajadus kasvab“ Baltic Agro seminaril jaanuaris 2019.

2 Väetamise ABC (http://www.pria.ee/docs/resources/8899.pdf)

Eve_Valdvee  Rohkem infot: Statistikaameti juhtivanalüütik Eve Valdvee

 

Millise mustri koob Eesti oma keskkonda

Veel mäletavad paljud inimesed aega, kui vanaemad kudusid uusi kindaid vanadest kampsunitest harutatud lõngast. Mustritriibud tehti kenamatest värvilistest lõngajuppidest, mis olid nii lühikesed, et mujale ei kõlvanud, materjal oli kallis ja töö nõudis rohkem aega ja vaeva. Tänapäeval on selline kindakudumine muutunud üksikute tegijate hobiks, sest kõike saab poest lihtsalt ja kiiresti, see aga iseloomustab meie tootmis- ja tarbimismustreid, mis jätavad jälje meid ümbritsevasse keskkonda.

ÜRO seatud üleilmne säästva arengu eesmärk „Säästev tootmine ja tarbimine“ keskendub säästliku tootmise ja tarbimise tavadele, ressursside tõhusamale kasutamisele ja tegevusele, mis vähendab inimmõju keskkonnale ja ka tervisele. [i]

Üleilmse eesmärgi „Tagada säästev tarbimine ja tootmine“ suunal liikumist on keeruline hinnata. Eestis on selles valdkonnas mõõdikud seotud jäätmete tekke vähendamise ja ringlussevõtuga ning hea keskkonnamajandamise näitajatega. Nende näitajate seire annab aimu, kui suure jälje me keskkonda jätame ja juhib mõtted ka sellele, millise keskkonnasurve mustri oleme kudunud  või milline on sinu enda säästlikkust tunnustav keskkonnamärgis.

Statistikaameti andmetel oleme mitmete säästva tarbimise näitajate osas (olmejäätmete ringlussevõtt, ohtlike jäätmete taaskasutus ja jäätmete teke) Euroopa Liidu riikide seas kehvemate hulgas.

Viimase kümne aasta lõikes on paranenud olmejäätmete ringlussevõtu ja keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamise näitajad. Jäätmete tekke ja ohtlike jäätmete taaskasutuse trendid on aga läinud kehvemaks.

Eestis on majanduskasvu ja sissetulekute suurenemisega suurenenud tarbimine ning selletõttu on kasvanud mõnevõrra ka olmejäätmete teke kodumajapidamisest. Positiivne on siiski see, et olmejäätmeid tekib vähem mujal (nt kaubanduses ja teeninduses) ning et ringlusse võetud olmejäätmete osatähtsus kogu olmejäätmete tekkest on suurenenud. Siiski oli olmejäätmete liigiti kogumise näitaja 2016. aastal viimase kümne hulgas Euroopa Liidus.

Põlevkivi kaevandamine, jäätmeteke ja ohtlike jäätmete taaskasutus on seotud Eesti energiatootmise erinevate tahkudega. Põlevkivi kaevandamise maht aastas on püsinud 10–16 miljoni tonni piires viimasel kahel kümnendil. Nii fossiilse loodusvara kaevandamine kui ka jäätmete teke elaniku kohta on Euroopa Liidu riikide seas kõrged. Samas on väike ohtlike jäätmete taaskasutus. Valdava osa ohtlikest jäätmetest moodustab põlevkivielektrijaamade tuhk, mille teiseseid kasutusalasid alles otsitakse.

Järjest rohkem ettevõtteid rakendab aga integreeritud keskkonnajuhtimissüsteemide ja tõendavad oma keskkonnasäästlikku tegevust vastavate sertifikaatidega: Eestis sertifitseeriti esimesed ISO 14001 organisatsioonid 1999. aastal, sellest alates on keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamine Eesti organisatsioonides olnud tõusuteel ja 2017. aasta lõpu seisuga on kehtivaid ISO 14001 ja EMAS sertifikaate kokku 587. Lisaks on Eestis kasutusel mitmed rahvusvaheliselt levinud teenustele ja toodetele antavad lihtsamad keskkonnajuhtimissüsteemid ja ökomärgised, mille saamiseks peab ettevõte samuti tõendama oma keskkonnasäästlikku tegevust.

Kuigi üldine suund on ka Eestis on võetud ringmajanduse printsiipide rakendamisele,  lisanduvad igal aastal keskkonda järjest suuremad kogused jäätmeid ja ohtlikke jäätmete taaskasutuse osakaal võrreldes 2002 aastaga väheneb. Siiski on positiivne olmejäätmete ringlusse võtu kasv.

Olmejäätmete teke ja ringlusse võtt 2000-2016:

22Täpsemalt loe veebikogumikust

Teiste Eestis oluliste üleilmsete säästva arengu eesmärkide ja näitajatega saad tutvuda: veebinurgas ja andmebaasitabelite vahendusel.

Eneli Niinepuu

 

 


Eneli Niinepuu
, ekspert

Kaia Oras

 

 


Kaia Oras,
juhtivanalüütik

[i] ÜRO tegevuskava 2030 on seadnud üleilmse eesmärgi rakendada säästva tarbimise ja tootmise programmide kümneaastane raamistik. Programmi sisu on loodusvarade säästev majandamine ja tõhus kasutamine. Tähtis on ka vähendada toidujäätmeid poole võrra, samuti tuleb vähendada toidu kadu kogu tootmis- ja tarneahelas. Eraldi on tegevuskavas esile toodud kemikaalide ja kõigi jäätmete keskkonnaohutu käitlemisvajadus, et vältida nende sattumist keskkonda (õhku, vette, pinnasesse), ennetades seega inimeste tervise kahjustamist. Jäätmete teket tuleb vältida ja vähendada, võtta neid ringlusse ja taaskasutada. Omaette tegevuseesmärk on kaotada raiskavat tarbimist soodustavad fossiilkütusetoetused. Tegevuskavaga innustatakse ettevõtteid tegutsema säästvalt ja teavitama sellest oma tegevusaruannetes. Riigiasutusi kutsutakse üles korraldama rohelisi riigihankeid, et suurendada ettevõtete ja kõigi inimeste teadlikkust säästvast arengust.

 

Jätkusuutlik areng kui üleilmne mitmevõistlus

Üleilmsete säästva arengu eesmärkide saavutamist saab võrrelda mitmevõistlusega: kõigil aladel saadud tulemus loeb. Ühtki eesmärki ei saa asendada teisega. Eesti jaoks on peale üleilmsete eesmärkide oluline säilitada ka kultuuriruumi elujõulisus, sest kultuurikandjateta pole riiki.

Üleilmsed eesmärgid on kutsunud vaatama Eesti arengule laiemalt ja seirama protsesse, mis on üldise tähelepanu all. Esimest korda avaldatakse Eestis jätkusuutlikkuse näitajad, lähtudes ÜRO tegevuskava „Muudame maailma: säästva arengu tegevuskava aastaks 2030“ eesmärkidest. Eesti jätkusuutlikkuse jaoks oluline teema – kultuuriruumi elujõulisus – on üleilmsete eesmärkide kõrval võrdväärselt pildil.

Ühiskonna ja majanduse arengu suunamisel, et saavutada üleilmsed säästva arengu eesmärgid, on Eestil oma probleemid, eelisvaldkonnad ja vaatenurk. Statistikaamet avaldas 30. novembril kogumiku „Säästva arengu näitajad“, mis loodetavasti toob Eesti lugejale lähemale muidu ehk üsna kaugeks jäävad ÜRO üleilmsed eesmärgid. 17 eesmärgist koosnev seireraamistik kuvab 87 näitajat nii ajalises perspektiivis kui ka rahvusvahelises võrdluspildis. Kogumikus rulluvad lahti Eesti tugevad ja nõrgad küljed ning meie edu ja ebaedu nii Euroopa Liidu kui ka laiemas rahvusvahelises kontekstis. Detailirohke sissevaade Eesti arengule üleilmsete säästva arengu eesmärkide alusel on saanud teoks Riigikantselei ja säästva arengu komisjoni initsiatiivil ning Statistikaameti ja säästva arengu töörühma koostöös.

„Säästva arengu näitajate“ kogumikku esitletakse täna, 5. detsembril, Riigikogu konverentsisaalis säästva arengu foorumil „Eesti edenemisest üleilmsete säästva arengu eesmärkide rakendamisel“.

Kui tõsised probleemid on need valitud 17 eesmärki Eestis? See, kui suuri pingutusi tuleb jätkusuutlikkuse tagamiseks teha, ei ole praegu üleilmseltki selge. Eesti olukorra võrdluspilt Euroopa Liidu riikidega näitab andmete põhjal, et meil on kesisem seis viie eesmärgi puhul: tervis ja heaolu, ebavõrdsuse vähendamine, säästev tootmine ja tarbimine, kliimamuutuse leevendamine ning linnade ja asumite jätkusuutlikkus. Teistest parem on olukord samuti viie eesmärgiga: toiduga kindlustatus, jätkusuutilk põllumajandus, kvaliteetne haridus, üleilmne koostöö eesmärkide saavutamiseks ning ookeanid ja mereressursid, lisaks meile iseomane  kultuuriruumi elujõulisuse tagamine. Ülejäänus oleme keskmisel tasemel. Siiski peab arvestama, et kõik ei ole andmete tõttu päris võrreldav, näiteks linnade ja asumite jätkusuutlikus.

Kümne aasta võrdluses on nelja halvemal positsioonil oleva eesmärgi näitajate olukord siiski paranenud. Nii on paranenud enamik näitajaid tervise ja heaolu valdkonnas ning olmejäätmete ringlussevõtt ja keskkonnajuhtimise rakendamise näitajad säästva tootmise ning tarbimise eesmärgi all.  Mitme nende eesmärkide näitajate poolest oleme siiski mahajääjate hulgas koos teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Kuigi „väntame“ neist edasi tunduvalt kiiremini, ei ole see olnud piisav, et juhtrühmale järele jõuda. Sellised näitajad on näiteks: tootlikkus, oodatav eluiga, tervena elada jäänud aastad, välditavad surmad, suremus kroonilistesse haigustesse. Vaid ebavõrdsuse vähenemise kehvas kohas ei ole enamiku trendide korral näha paranemist. Kuigi sissetulekute erinevus teiste riikidega väheneb, ei ole eestisisestes sissetulekutes ega ka arstiabi kättesaadavuses positiivset muutust.

Eesmärkidest, kus oleme Euroopa Liidu riikide hulgas suhteliselt heal kohal, on haridusvaldkond juba viimased kümme aastat olnud edukas: kõrgharitute, elukestvas õppes ja huvihariduses osalejate ning tippsooritustasemel õpilaste hulk suureneb. Samuti väheneb nende madala haridustasemega noorte osa, kes ei jätka õpinguid. Mõnes eduvaldkonnas on näha ka n-ö käestlaskmist. Näiteks toiduga kindlustamise ja jätkusuutliku põllumajanduse eesmärgi puhul on Euroopa Liidus positiivsetena paistvad põllumajanduse kemiseerimise madalad näitajad siiski kasvamas.

Kõigi näitajate hulgas vilguvad siin ja seal nn punased tuled – need on näitajad, kus oleme Euroopa Liidu kolme viimase hulgas. Õnneks on mitmed neist siiski paranemas. Näiteks kasvuhoonegaaside heide ja happevihmasid põhjustavate gaaside emissioon vähenevad ning energia ja ressursitootlikkus suurenevad. Samuti väheneb sooline palgalõhe ja liiklusõnnetustes kannatanute arv.

Eredalt „rohelised tuled“ on meie edulood, millega oleme teistele riikidele eeskujuks. Meil on enim tippsooritustasemel õpilasi, Euroopa Liidu võrdluses soodsas seisundis elupaigatüüpe ja liike. Samuti on valitsemissektori võlg ja energiasõltuvus euroliidu madalaimad.

Üleilmsete eesmärkide saavutamisele suunatud tegevus toimub ka kultuurikeskkonnas. Muudele positiivsetele suundumustele vastandub kontrastina see, et Eesti kultuuriruumi eesmärgi näitajatel – loomulik iive, summaarne sündimuskordaja ja eesti keele kõnelejate arv – on trend negatiivne.

Kogumik vaatab Eesti olevikule ja minevikutrendidele läbi üleilmsete tulevikueesmärkide prisma ja on sissejuhatus „üleilmsete säästva arengu eesmärkide maailma“.

Tegemist on nn esimese tõmmisega uuest näitajate valikust. Soovitame lugejatel pugeda nende jaoks oluliste ja asjakohaste näitajate pealispinna alla, et analüüsida nende sisu ja mõtestada Eesti arengut.

Peale veebikogumiku on veebinurk ja andmebaasitabelid, millele lisandub ka tulevikus interaktiivne juhtimislaud.

 

 

Kaia Oras, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Mis saab tekkinud olmejäätmetest edasi?

Eesti elanikud on eurooplaste hulgas pigem väikesed olmejäätmete tekitajad. Euroopa Liidus tekib elaniku kohta keskmiselt 482 kg olmejäätmeid aastas, Eestis 376 kg. Kui aga Euroopas on olmejäätmete kogused kas stabiliseerunud või isegi kerges langustrendis, siis Eestis kasvavad need juba mitmendat aastat. Samuti väärib märkimist Eesti elanike jäätmekäitlus: nii suurt osa kui Eestis, ei põletata olmejäätmeid kuskil Euroopas. Mujal Euroopas võetakse ligi pool jäätmetest materjalina taaskasutusse.

Sel laupäeval, 15. septembril toimub maailmakoristuspäev ning korjame talgukorras taas kokku jäätmeid, mis ei ole jõudnud prügikasti ega edasisse käitlusse. Kümme aastat tagasi toimus esimene „Teeme Ära“. Kas ka Eestis on veel midagi ära teha?

Jäätmekäitlejad koguvad kokku enamiku Eesti inimeste tekitatud olmejäätmetest. Mis saab aga kokku kogutud jäätmetest edasi? Sellest, et olmejäätmete ladestamine on raiskamine, on saadud aru paljudes riikides, ka Eestis. Nii on jäätmete prügilasse ladestamine kümne aasta taguse ajaga võrreldes drastiliselt langenud ning Eestis ladestatakse prügilatesse praegu vaid 12% olmejäätmeid (2008. aastal 66%).

Keskkonnahoidlikust ja ressursisäästu vaatenurgast oleks õige olmejäätmed materjalina ringlusse võtta. Kui kogu Eesti olmejäätmete tekkinud kogus oli 2016. aastal Statistikaameti andmetel  494 000 tonni, siis materjalina saadi sellest kätte ja taaskasutati 138 000 tonni. Keskkonnaagentuuri andmetel ligi poole (64 000 tonni) sellest moodustasid paber ja papp. Teistest suurematest voogudest domineerisid klaas, mida saadi 28 000 tonni ja plast, mida võeti taaskasutusse 12 000 tonni. Biojäätmeid kasutati 13 000 tonni.

Sekundaarsest toorainest toodete valmistamine on ka Eestis kasvav trend

Eestis on kümneid ettevõtteid, mis kasutavad oma toodangus sorteeritud plasti-, klaasi,- paberi- ja muid jäätmeid. Paberijäätmetest toodetakse uut paberit ja pakendeid, klaasijäätmetest uusi klaaspakendeid. Plastijäätmetest toodetakse nii plastgraanuleid, mis on tooraineks tööstusele, kui ka uusi tooteid, näiteks ehitusmaterjale. 2015. aastal toodeti Eestis 24 miljoni euro väärtuses kaupu, mille tooraineks olid plasti-, klaasi- või paberijäätmed. Neid kaupu ka eksporditi 8 miljoni euro väärtuses. Üheks oluliseks jäätmete taaskasutuse tootegrupiks on ka protekteeritud rehvid, näiteks toodeti Eestis 2015. aastal protekteeritud rehve 7 miljoni euro väärtuses ning eksporditi ligi 2 miljoni euro väärtuses.

Kui materjali edasiseks väärindamiseks Eestis võimalus puudub või kui hinnad on mujal soodsamad, müüakse teisest tooret (ka laiemalt kui jutuks olevad segaolmejäätmeid või selle fraktsioone) edasiseks ümbertöötlemiseks välismaale. Näiteks enamik kokku kogutud metallijäätmetest eksporditakse, kuna metallisulatustehased Eestis puuduvad. Eurostati hinnangul eksportis Eesti 2016. aastal kokku 487 000 tonni ümbertöödeldavaid jäätmeid.

Jäätmete ringlusse võtul on Eestis juba edusamme tehtud, kuid võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega oleme olmejäätmete osas siiski ühed väikseimad ringlusse võtjad, 2016. aastal võeti ringlusesse 31% töödeldud olmejäätmetest, samas kui Euroopa Liidu keskmine näitaja on 46%. Kuhu siis Eestis kokku kogutud olmejäätmed jäävad? Kuigi materjalina taaskasutus on olmejäätmete eelistatuim taaskasutusviis, saab olmejäätmetest ka toota energiat. Eestis on võimalus olmejäätmete põletamiseks ja nii oleme olukorras, kus üheski Euroopa riigis ei põletata nii suurt osa käideldud (käitlemine = taaskasutus (ringlussevõtt materjalina + komposteerimine), põletamine energia tootmiseks ja ladestamine prügilasse) olmejäätmetest kui Eestis (EL keskmine 26%, Eestis 56%). 2016. aastal põletati 242 000 tonni Eestis tekkinud olmejäätmeid, millest toodeti 129 gigavatt-tundi elektrit ja 292 gigavatt-tundi soojust. See energia katab tinglikult väiksema linna elektri- ja soojatarbe, täpsemalt 6% majapidamise elektritarbest ja 5% majapidamise soojatarbest.

Olmejäätmete põletamisel on siiski ka varjuküljed: järele jääb tuhk, mida tuleb käidelda, samuti jääb kasutamata materjalides peituv potentsiaal. Olmejäätmetest võib teatava koguse energiat saada ka põletamata. Nii toodeti 2016. aastal 126 TJ biogaasi, millest toodeti 18,6 GWh elektrit ja 16,5 GWh soojust.

World Cleanup Day.

Eesti jäätmete kohta detailsem ülevaade statistika andmebaasis.

Statistikatöö „Jäätmekäitlus“ avaliku huvi peamine esindaja on Keskkonnaministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet selle statistikatöö tegemiseks andmeid analüüsib.

 

 

Kaia Oras, Statistikaameti juhtivanalüütik

EV100: mets ja metsarahvas

Nii mõnigi leiab, et eestlased on metsarahvas. Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi metsarahvaks pidada küll. Ometi ei tähenda see elukohaga seotud nähtust, vaid kirjeldab pigem hingeseisundit: tõeliselt metsas elab kaduvväike osa eestimaalasi. Rohkem elatakse linnades.

Peamisi metsaga seotud küsimusi on, kas Eestis raiutakse metsa liiga palju. Arvamusi on seinast seina. Siinkohal veidi statistikat, mis ilmub ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul välja antavas kogumikus metsa kohta.

  • 1927. aastal oli Eestis metsamaa pindala 945 883 hektarit ja see moodustas vabariigi üldpindalast 20,5%.
  • 2016. aastal oli metsamaa pindala Eestis 2,3 miljonit hektarit ja see moodustas vabariigi pindalast veidi rohkem kui poole ehk 51%.
  • 1927. aastal oli metsarikkaim piirkond Kirde-Eesti, kus asuvad Alutaguse metsad. Nii mõneski sealses vallas oli metsamaad üle 50% valla pindalast (Venevere 59%, Mustajõe 58%, Vaivara 52%).
  • 2016. aastal oli metsasus kõige suurem Surju vallas Pärnumaal ja Hiiu vallas Hiiumaal, kus metsamaa pindala moodustas 80% valla pindalast.
  • 1924. aasta metsasuse kaardilt on näha, et oli omavalitsusüksuseid, kus metsasus oli üle 40%.
  • 2016. aasta metsasuse kaart näitab, et pea 72%-l Eesti omavalitsusüksustest on metsasus üle 40%.

Eesti metsasus aastal 2016 on vabariigi algaastatega võrreldes tunduvalt suurem. Esmalt tekib kahtlus, et see on tulnud põllu- ja aiamaa ehk haritava maa vähenemise tõttu. Statistika seda ei kinnita, vaid näitab, et haritava maa pindala ja osatähtsus pole pea saja aasta jooksul eriti muutunud. Märkimisväärselt on vähenenud hoopis looduslike rohumaade osatähtsus. Kas see on hea või halb, seda ei oska öelda. Kindel on see, et kinnises süsteemis on millegi suurenemine võimalik ainult siis, kui midagi vastukaaluks väheneb.

Hingeseisundeid riiklik statistika veel ei mõõda. Kas eestimaalased olid vabariigi algusaastatel praegusest rohkem metsarahvas, seda on statistikul keeruline öelda. Lihtne on aga öelda, et 1922. aasta rahvaloenduse ajal olid eestimaalased maa- ja põllurahvas: 75,8% elas maal ja 59% tegeles põllumajandusega. Praegu elab kaks kolmandikku eestimaalasi linnalistes asulates ja põllumajanduse ning metsandusega tegeleb vähem kui 4% kõigist hõivatutest. Ei ole teada, kas see on metsarahvale hea või halb, aga põllupidamisega tegelevate inimeste vähenemine on ilmselgelt muutus, mille vastu ei saa. Võib-olla on aga lootust säilida metsainimesena, kui suudame hoida väärtusi, mis meid seni ausalt teeninud on.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.