Author Archives: statistikaamet

Teenuste väliskaubanduses eelistame põhjanaabreid

Geograafiliselt ja ajalooliselt on riikide peamised väliskaubanduspartnerid olnud ikka naaberriigid ja siin pole erand ka Eesti. Selle aasta esimeses kvartalis eksportisime oma teenuseid Euroopasse 83% ja importisime sealsetest riikidest lausa 87%. Oodatult on meie peamiseks partnerriigiks Soome.

Statistikaameti analüütik Rita Medžyte

Teenuste eksport Soome on ligi kolm korda suurem kui teisel kohal olevasse sihtriiki Rootsi. Soome eksporditi selle aasta esimeses kvartalis 334 miljoni euro eest teenuseid, mis on 6 miljonit eurot vähem kui möödunud aastal samal ajal.

Kõige enam impordivad Eesti ettevõtted teenuseid samuti Soomest, kuid tegemist ei ole nii domineeriva ülekaaluga kui ekspordi puhul. Soomest imporditi 126 miljoni euro eest teenuseid, mis on 1 miljon eurot vähem kui möödunud aasta esimeses kvartalis.

Veondus ja laondus on populaarseimad ekspordialad

Tegevusalade lõikes ekspordivad teenuseid Soome enim veonduse ja laondusega seotud ettevõtted, esimeses kvartalis lausa 67 miljoni euro eest. Võrreldes eelmise aasta sama ajaga on see 8 miljonit eurot vähem. Kõige enam ehk 9 miljoni võrra vähenes kahe aasta võrdluses veetranspordi ettevõtete teenuste väljaviimine, mida sel aastal tehti 23 miljoni euro eest. Maismaatranspordi äriühingute teenuste eksport aga suurenes 2 miljoni euro võrra ehk 25 miljoni euroni.

Kõige enam kasvas ehitussektoris tegutsevate ettevõtete teenuste välja viimine, koguni 16 miljoni euro võrra. Kokku eksporditi 55 miljoni euro eest, millest enam kui poole andis hoonete ehitusega tegelevate äriühingute teenuste eksport. Kui möödunud aasta esimeses kvartalis teenisid hoonete ehitamise valdkonnas tegutsevad Eesti ettevõtjad Soomes 20 miljonit eurot, siis sel aastal juba 31 miljonit eurot. Samuti suurenes eksport ka rajatiste ja eriehitustööde tegevusalal.

Töötlevas tööstuses tegutsevate ettevõtete teenuseid viidi välja 31 miljoni euro eest. Üle poole sellest andsid elektriseadmete tootmise ja masinate ning seadmete remondi ja paigalduse valdkonna ettevõtted. Elektriseadmete tootmisega tegelevate äriühingute teenuste eksport oli sel aastal 10 miljonit eurot, mis on 2 miljonit eurot enam kui möödunud aastal. Masinate ja seadmete remondi ning paigalduse tegevusala eksport oli mõlema aasta esimeses kvartalis 8 miljonit eurot.

Suurima importijana üllatas ehitussektor

Impordil oli samuti suurim osatähtsus veonduses ja laonduses tegutsevatel ettevõtetel, nende teenuseid imporditi 21 miljoni euro eest. Kõige enam ehk 11 miljoni euro eest tõid riiki teenuseid veetranspordi valdkonna äriühingud. Teisel kohal oli 7 miljoni euroga laoteenuste ja veondust abistavate teenuste tegevusala ettevõtete import.

Esimeses kvartalis toodi ehitussektori teenuseid Soomest Eestisse 11 miljoni euro eest. Eelmisel aastal oli see summa vaid 3 miljonit eurot. Suurenemise taga on hoonete ehituses tegutsevate ettevõtete impordi kasv 2 miljonilt eurolt 10 miljoni euroni.

Haldus- ja abitegevuste valdkonnas tegutsevate ettevõtete teenuste sissetoomine Soomest langes 12 miljonilt eurolt 10 miljonile eurole. Suurem osa selle tegevusala impordist on seotud reisibüroode ja reisikorraldajatega, kes tõid Eestisse 2019. aastal teenuseid 6 miljoni euro eest ja sel aastal 4 miljoni euro eest.

Kui selle aasta esimeses kvartalis eksporditi Eestist teenuseid 1499 miljoni euro eest, siis Soome läks nendest koguni 22%. Seega võime järeldada, et Eesti teenuseid ja nende kvaliteeti osatakse Soomes hinnata ning aasta aastalt muutub Soome teenuste kättesaadavus meie turul samuti aina paremaks.

Pealinna suurimat brutotulu teenitakse Kesklinnas, väikseimat Lasnamäel

Tallinnas oli elanike keskmine brutotulu 2019. aastal 1444 eurot kuus. Linnaosadest oli teenitud tulu kõige suurem Kesklinna (1779 eurot) ja kõige väiksem Lasnamäe elanikel (1224 eurot).

Statistikaameti analüütik Greta Tischler

Eesti omavalitsusüksuste pingereas asus Tallinn elanike kuu keskmise brutotulu poolest eelmisel aastal kümnendal, linnade arvestuses Keila (1482 eurot) järel teisel kohal.

Suurimat brutotulu teeniti Tallinnas Kesklinna linnaosas, kus selle suurus elaniku kohta oli 1779 eurot. Viimaste aastate statistika põhjal on linnaosade pingerida üsna muutumatu. Kesklinnale lisaks leiab pingerea eesotsast veel Pirita, kus tulu suurus oli samuti üle 1700 euro ning Nõmme ja Kristiine linnaosad, kus tulu suurus jäi napilt alla 1600 euro.

Ülejäänud neljas linnaosas (Haabersti, Mustamäe, Põhja-Tallinn ja Lasnamäe) jäi tulu suurus alla 1500 euro. Just nendes linnaosades elab enamus (66%) Tallinna tulusaajatest. Kõige väiksem oli tulu Lasnamäe linnaosas, kus keskmiselt teeniti 1224 eurot kuus. Lasnamäe oli linnaosadest ka ainus, kus tulu suurus jäi alla Eesti keskmise (1317 eurot).

Võrreldes 2018. aastaga suurenes tulu kõige kiiremini Kristiine ja Põhja-Tallinna linnaosas. Põhja-Tallinn oli seejuures keskmise tulu suuruse põhjal (1364 eurot) kaheksa linnaosa võrdluses alles eelviimasel ehk seitsmendal kohal.

Suurimat brutotulu teeniti Kloostrimetsa ja Kadrioru asumites

Linnaosade siseselt eristuvad brutotulu suuruse poolest ka ajalooliselt väljakujunenud asumid. Suurimat tulu teeniti möödunud aastal Kloostrimetsa (Pirita linnaosa) ja Kadrioru (Kesklinna linnaosa) asumites, kus keskmine tulu suurus ulatus üle 2000 euro.

Teisteski linnaosades oli asumeid, kus tulu suurus oli linnaosa keskmisest märgatavalt suurem. Näiteks Mustamäe linnaosa Kadaka asumis oli brutotulu suurus 1823 eurot, mis ületas linnaosa keskmist ligikaudu 440 euro võrra.

Sõltuvalt elukohast jäi brutotulu suurus Tallinna asumites peamiselt 1000–2000 euro vahele. Kõige väiksem oli kuu keskmine brutotulu Paljassaare asumis (Põhja-Tallinna linnaosa), kus tulu suurus oli keskmiselt 1056 eurot kuus.

Keskmine brutotulu näitab palgatöötajatele ja avalikele teenistujatele makstud tasusid, töötamisega seotud stipendiume, toetusi ning muid tasusid. Andmete aluseks on maksu- ja tolliameti sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete andmed. Brutotulu suurus saadakse, kui kuu keskmine väljamaksete summa jagatakse kuu keskmise väljamaksete saajate arvuga. Tulusaaja elukoht on määratud isiku elukoha järgi, mille aluseks on statistikaameti rahvastikubaas.

Loe lisaks:

Ärirentnik hindab keskpärasust

Pärast eriolukorda avastatakse ärikinnisvara turul uut maailma. Hinnasoodustusi ootavad rentnikud kombivad rendileandjate taluvuspiiri, kinnisvaraomanikud jälgivad majanduse taastumise märke ja otsivad maksujõulisi kliente. Sektori rahastajad on aga ettevaatlikud ja hoiavad pigem eemale.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus, andmeteadur Arko Kesküla ja juhtivanalüütik Märt Leesment

Ärikinnisvara omanike suurteks küsimusteks on praegu, kas koroonajärgne klient soovib head asukohta, eksklusiivsust, odavust, palju ruutmeetreid või hoopis midagi muud? Langev turg innustab ehk rentnikke odavamate hindade tõttu oma äritegevuse pinda laiendama, samas võib rahaliselt riskantsem periood tekitada aga hoopis vastupidist soovi. Kriisiaeg võib mõnele kliendile olla võimaluseks endale ärikinnisvara turult tõeline kroonijuveel napsata või tekitada pigem mõtteid linnast maale metsade vahele kolida.

Saaremaa jätkab hinnaliidrina

Eriolukorrajärgseid ärikinnisvara turgu iseloomustavaid numbreid on veel vähevõitu ja nende pinnalt uusi eelistusi välja lugeda on suhteliselt keeruline, kuid mingeid viiteid on juba võimalik leida. Uurisime äripindade rendikuulutusi ja kuna pakkumine on seotud nõudlusega, saab kuulutuste analüüsist leida üsna reaalseid näitajaid.

Hinnaliider ruutmeetri kohta on Saaremaa, kus mediaanrendihind* jääb kümne euro kanti ruutmeetrist. Hinnalisuse edetabelis on umbes veerandi võrra odavam Harjumaa ning järgnevad kuue euro piirimail Läänemaa ja Tartumaa. Harjumaa ja Tartumaa hinnad on märtsist juunini püsinud peaaegu muutumatuna, Läänemaal on näha väikest tõusu ja Saaremaa numbritest tuleb selgelt välja eriolukorra ehmatus – hinnad korrigeerusid aprillis korraks pisut madalamaks.

Põlvamaa pakub ruumikust

Kui aga ruutmeetri hinna asemel vaadata mediaanrendihinda nii pakutavate pindade kui ka terviku lõikes, siis eristub selgelt juhtkolmik: Harjumaa, Saaremaa ja Põlvamaa. Neist kaks esimesena nimetatut on suurest ruutmeetrihinnast tulenevalt ootuspärased, aga Põlvamaa on üllataja. Põlvamaal ruutmeetri eest palju ei küsita, hind jääb kolme ja nelja euro piirimaile, kuid pakutavad bürood on lihtsalt suuremad.

Ruutmeetri hinna järgi on odavaim rendihind Jõgevamaal, kahe euroga võib seal kuuks ajaks ruutmeetri osta. Odavalt saab ruutmeetreid ka Valga- ja Raplamaal. Võrus oli samuti odav, kuid hinnad kipuvad juba pisut kallinema.

Lääne- ja Viljandimaa kui suurimad hinnatõstjad

Majanduses kehtib põhimõte, et hinda saab tõsta siis, kui nõudlus järgi tuleb. Märtsist juunini kasvas küsitav ruutmeetri rendihind kõige rohkem ehk 26 protsenti Läänemaal ja umbes samas suurusjärgus ehk 25 protsenti ka Viljandimaal. Samas nii hinnatasemelt kui ka pakutavade büroode suuruselt kuuluvad mõlemad maakonnad pigem keskpäraste hulka.

Kui eelneva põhjal proovida hinnata, mida ärikinnisvara rendiklient koroonajärgselt eelistab, siis pigem keskpärasust. Teda ei köida ei Saaremaa eksklusiivsus ega Harjumaa ärikesksus, nagu ei põgene ta ka peitu ääremaale või Põlvasse suuri büroosid rentima.

* Mediaanrendihind näitab summat, millest suuremaid ja millest väiksemaid rendihindasid on selles maakonnas ühepalju.

Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest.Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara.

Läti alkohol, tubakas ja kütus meelitavad Valgamaa ning Pärnumaa inimesi

Arutelud piirikaubanduse teemadel kerkisid Eestis päevakorda seoses alkoholiaktsiisi märgatava tõusuga mitu aastat tagasi ja pole õigupoolest pärast seda vaibunudki. Piirikaubanduse ulatuse hindamiseks uurisime, kui palju ja millele Eesti inimesed lõunanaabrite juures kõige enam kulutavad.

Statistikaameti analüütik Katriin Põlluäär ja praktikant Karl Must

Leibkonna eelarve uuringu tulemustest selgub, et eelmisel aastal kulutas iga Eesti elanik välisriikides kokku keskmiselt 190 eurot. Eesti naaberriikidest kulutati kõige enam Lätis (34 eurot), Soomes (20 eurot) ja Venemaal (18 eurot).

Kui vaadata Läti näitel lähemalt, kuidas seal Eesti elanike poolt aasta jooksul tehtud kulutused jagunesid, siis olid esikohal alkohoolsed joogid ja tubakas, millele iga inimene kulutas keskmiselt 9,5 eurot. Kütusele, määrdeainetele ja transpordile kulutati iga inimese kohta 7,9 eurot ning toidule ja mittealkohoolsetele jookidele 3,9 eurot.

Soodsam alkohol ei meelita ainult piirilinna elanikke

Kõige enam ostavad Lätist alkohoolseid jooke ja tubakatooteid Lääne-Eesti elanikud – ühe inimese kohta keskmiselt 20,9 euro eest aastas ehk Eesti keskmisest enam kui kaks korda rohkem. Võrdluseks võib tuua, et Eestis kulutavad Lääne-Eesti inimesed keskmiselt aastas alkoholi peale 189,4 eurot, mis ületab samuti Eesti keskmist (169,5 eurot).

Maakondade võrdluses ostavad Lätist kõige enam alkohoolseid jooke ja tubakat Valga maakonna elanikud. Nende poolt naaberriigist soetatud kesvamärjukese ja tubakatoodete kogus ületab viiekordselt Eesti keskmise: kui Lätis kulutavad valgamaalased alkohoolsetele jookidele ja tubakale aastas keskmiselt 49,5 eurot, siis Eestis kulutavad nad lisaks sellele veel 99,9 eurot.

Maakondade lõikes paistavavad Lätis alkoholile tehtud kulutuste poolest silma ka Pärnumaa inimesed. Keskmiselt kulutas iga maakonna inimene alkoholi või tubakatoodete ostule Lätis aastas 32,1 eurot ja Eestis täiendavad 178,9 eurot. Võrdluseks saab tuua kõige suurema elanikkonnaga maakonna Harjumaa, kus iga inimene kulutas alkoholi ja tubaka ostmisele keskmiselt 6,4 eurot Lätis ja 181,4 eurot Eestis.

Kütust tarbivad eelkõige lõunaeestlased                  

Kütusele ja transpordile kulutasid Lätis eelmisel aastal kõige enam Lõuna-Eesti inimesed, keskmiselt 16,5 eurot iga inimese kohta aastas. Kodumaal kulutavad lõunaeestlased aastas kütusele ja transpordile keskmiselt 820,6 eurot, mis on veidi üle Eesti keskmise (815,1 eurot).

Maakondade lõikes olid lõunanaabrite juures kõige usinamad kütusele ja transpordile kulutajad Valga maakonna inimesed, kes tegid seda aasta jooksul inimese kohta 67,1 euro eest. Huvitav on seejuures asjaolu, et Eestis kulutavad Valga maakonna inimesed kütusele ja transpordile kõigest 442,3 eurot aastas ehk ligi pool sellest, mida kulutab Eesti inimene keskmiselt (815 eurot). Harjumaal kulutab iga inimene transpordile keskmiselt 871,2 eurot, sellele lisaks Lätis 4,6 eurot.

Käiakse ka toitu ostmas                                                                       

Suure osa eestimaalaste poolt lõunanaabrite juures tehtud kulutustest moodustab toit ja mittealkohoolsed joogid. Näiteks kulutab iga Lõuna-Eesti inimene keskmiselt 9,5 ning Lääne-Eesti inimene 5,2 eurot Lätis just toidule ja mittealkohoolsetele jookidele.

Kõige rohkem kulutavad Lätis toidule Valga maakonna inimesed, keskmiselt 43,9 eurot iga inimese kohta aastas, järgnevad Võru maakonna inimesed 11,6 euroga. Harjumaa inimesed ostavad Lätist toitu ja mittealkohoolseid jooke keskmiselt kahe euro eest aastas. Eestis kulub võrdluseks keskmisel inimesel toidule ja mittealkohoolsetele jookidele aastas 1239,3 eurot.

Blogiloo koostamisel on kasutatud statistikaameti 2019. aasta leibkonna eelarve uuringuga kogutud andmeid ja hinnanguid. Uuringus osales 4515 leibkonda. Eesti leibkondade kulutuste ja eelarve, elamistingimuste, leibkondade koosseisu ja palju muu kohta teavet pakkuv leibkonna eelarve uuring toimub ka käesoleval aastal. Kui oled saanud kutse uuringus osaleda, siis ära jäta võimalust kasutamata ja anna oma panus kvaliteetse ning usaldusväärse statistika abil Eesti elust tervikliku ja tõese pildi loomiseks. Vaata lisa: https://www.stat.ee/leibkonna-eelarve-uuring

Eestimaa on aina mahedam

Eelmise aastaga lisandus Eestisse 112 uut mahepõllumajandustootjat ja mahepõllumajanduslik ning sellele üle mineva maa pind kasvas lausa 7%. Mahemune toodeti kolmandiku võrra rohkem ja nagu tavatootmiseski, nii saadi rekordiline saak ka maheteraviljakasvatuses.

Statistikaameti analüütik Ege Kirs

Oluline on silmas pidada, et kuigi võib olla maa-alasid, kus mineraalväetisi ja taimekaitsevahendeid ei kasutata, siis neid kõiki automaatselt mahepõllumajandusmaadeks ei loeta. Mahemaa hulka arvestatakse vaid põllumajandusameti tunnustusega täielikult mahepõllumajanduslikku ja sellele üle minevat maad.

Pea veerand põllumajandusmaast on mahe

Möödunud aastal oli Eesti mahepõllumajandusmaa suurus 221 000 hektarit, mis moodustas peaaegu 23% põllumajanduslike majapidamiste kasutatavast maast. Euroopa Liidus oli 2018. aastal mahemaad kõige rohkem Austrias – 24%. Eesti oli mahemaa osakaalu poolest tublil teisel kohal, kusjuures Euroopa Liidu keskmine oli 8%.

Võrreldes 2018. aastaga on mahepõllumajandusmaad Eestis peaaegu 7% võrra enam ja viimase kümne aastaga on see suurenenud üle kahe korra. Sellest 193 000 hektarit on juba täielikult mahepõllumajanduslikul tootmisel ja 28 000 hektarit veel üleminekuajal. Üleminekuaja läbinud pinda lisandus aastaga üle 21 000 hektari.

Rekordilised mahesaagid

Eelmisel aastal kasutati kahte kolmandikku Eesti mahepõllumajandusmaast söödakultuuride ja püsirohumaadena, kokku oli sellist pinda 146 000 hektarit. Maheteravilja kasvatati 54 000 hektaril, mahekaunvilja 9000 hektaril, köögivilja ja maasikaid 183 ning mahekartulit 132 hektaril. Maheviljapuid ja marjaaedu oli 2432 hektarit.

Möödunud aasta oli taimekasvatajatele väga soodne aasta ja seda oli näha ka mahesaakidest. Maheteravilja kogusaak oli 101 300 tonni, mida oli võrreldes 2018. aastaga 84% rohkem. Mahekartulite kogusaak oli aga peaaegu 2000 tonni, mida oli 38% rohkem kui varasemal aastal.

Mahemunasid toodeti 5,8 miljonit ehk 35% rohkem kui 2018. aastal. Paaril viimasel aastal oli mahepiima toodang küll väiksem, aga möödunud aasta näitab 8200 tonniga tõusvat trendi. Maheliha toodeti 2600 tonni.

Maheveised on jätkuvalt populaarseimad

Maheloomakasvatuses on Eestis kõige populaarsem veisekasvatus. Eelmisel aastal oli meil 42 300 maheveist, kes moodustasid veiste koguarvust 17%. Mahelammaste ja -kitsede arv on viimased neli aastat veidi vähenenud, kuid sama trendi on märgata ka nende kasvatuses üldiselt. Mahelammaste osatähtsus kõigist Eesti lammastest oli 46%. Mahelindude arv jäi aga võrreldes 2018. aastaga pea samale tasemele, neid on veidi üle 36 000. Mahesigade arv küll kasvas 683 seani, kuid maheseakasvatus on endiselt vähe populaarne.

Eestis on mahepõllumajandus aina kasvav ja arenev valdkond ning mahetooted on üha rohkem hinnas. Miks ka mitte eelistada eestimaist ja samal ajal teha meid ümbritsevale keskkonnale pai.

Aeg loodusele

Looduse ja keskkonna kasutusele on lisandunud nüüd ka teine pool – lisaks võtmisele anname järjest enam tagasi. Tagasi anname oma aega, mis on meie kõige väärtuslikum ressurss. Seda selleks, et keskkond säiliks puhtamana ja negatiivne keskkonnamõju oleks väiksem. Tänase ülemaailmse keskkonnapäeva teema ongi aeg loodusele (time for nature).

Statistikaameti juhtivanalüütik Kaia Oras ja juhtivanalüütik Grete Luukas

FOTO: Shutterstock

Eesti panustab keskkonnakaitsele aasta-aastalt järjest enam: kui 2014. aastal oli keskkonnateenuseid ja -kaupu tootvas sektoris (edaspidi rohemajanduses) toodangu maht 2,2 miljardit eurot, siis 2017. aastal 3,0 miljardit eurot. Rohemajanduses töötab juba praegu ligi 32 000 inimest ja suuruselt on rohemajandussektori tööhõive võrreldav tervishoiu omaga. Kokku panustati Eestis 2017. aastal rohemajandusse ligi 64 miljonit töötundi.

Eesti on rohemajanduses esirinnas

Rohemajanduse juurde kuuluvad peale klassikalise keskkonnakaitse ka loodusressursi säästlikuma haldusega seotud tegevused. Eesti suurimad rohemajanduse valdkonnad ongi taastuvenergia (615,3 miljonit eurot) ja soojuse ning energia säästuga (1025,4 miljonit eurot) seotud kaupade ja teenuste tootmine, mis moodustavad üle poole kogu rohemajandusest. Järgnevad metalli ja klaasi taaskasutuse ning säästuga (11%) ja jäätmekäitlusega (7%) seotud valdkonnad. Rohemajanduse sektori loodud lisandväärtuse suurus on Eestis 1,2 miljardit eurot. Majanduse suurust arvesse võttes oleme Euroopa Liidu riikide võrdluses Soome järel teisel kohal.

Mitmete keskkonnakaitse tegevuste osas näeb kulutatud aja ja energia positiivset mõju alles tulevikus. Samas näiteks kulutused reovee käitlemisele ja selle korraldamisele ning pinna, põhja- ja pinnavee kaitseks toovad meile veekogude paranenud seisundi näol tajutavalt kiirema tulemuse. Need kulutused on olulised nii veeloomastikule, aga ka iga päev inimestele, kellele rannaalad on lisaks elualadele ka puhkealadeks. Kokku kulutati Eestis vee ja pinnase valdkonnas 2017. aastal 263 miljonit eurot ehk 9% rohemajandusest.

Elu- ja liigirikkus on prioriteet

Lisaks laiematele probleemidele on oluline tähelepanu pöörata üksikute liikide ja nende elupaikade kaitsele. Inimene jagab elukeskkonda planeedil Maa paljude liikidega. Teadlaste arvamusele tuginedes on üle maailma suur hulk neist väljasuremisohus. Saaremaa robirohu ainus looduslik elupaik on Eestis ja selle liigi elupaikade hoidmine on meie riigi ülesanne. Saaremaa robirohu üheks suuremaks ohuteguriks on varem rajatud madalsoode kuivendussüsteemid, mille rekonstrueerimisi kaitsekorralduskava järgi välditakse ning vajadusel suletakse. Samuti raiutakse võsa, et tagada kasvamiseks vajalikud valgustingimused.

Mitmete tähelepanu vajavate liikide, nagu näiteks lendorava, euroopa naaritsa ja ebapärlikarbi Eesti populatsioonide taastamise nimel tegutsevad juba paljud. Samuti on tegevuskava näiteks sellisegi jääaja jäänuki nagu kuninga kuuskjala kasvukohtade hoolduseks Niitvälja soos. Veel panustatakse rannakülade ja rahvusparkide mälumaastike heakorrastamisele ja hooldamisele, puis- ja rannaniitude taastamistöödele, looduskaitsealade taastamisele, puistude mosaiiksuse taastamisele ja kujundamisele, kalade rändeteede avamisele ja paljule muule, mis on elurikkuse kaitse vaatenurgast oluline.

Elurikkuse, ökosüsteemide ja liigikaitse valdkonna osakaal on siiski vaid 1,6% kogu rohemajandusest ning kogusummas kulutati sellele 2017. aastal 48,3 miljonit eurot.

Aeg loodusesse panustada

Paljude jaoks on aeg loodusele jalutuskäik roheluses või Looduse Omnibussi retk. Järjest enam aga mõistetakse, et lisaks selle nautimisele on aeg loodusesse ka panustada. Vastasel juhul on varsti aeg looduse käes ja ta räägib, olgu siis muutuva kliima või muude looduse tasakaaluseisundite muutuste kaudu.

Kinnisvaranõudluse trend näitab suunda linnast maale

Energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise ja kandub ühelt kehalt teisele. Raha ei teki ega kao, vaid liigub ühest taskust teise. Sama lugu on kinnisvaraga – kui kusagilt minnakse, siis kuhugi tullakse. Praegu viitavad märgid sellele, et minnakse linnakorteritest ja -majadest ning suundutakse maale.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus, andmeteadur Arko Kesküla ja juhtivanalüütik Märt Leesment

Kinnisvaraturg on praegusel ajal suurte muutuste keskmes. Võib arvata, et kinnisvara ostjad ja üürijad pingutavad püksirihma ja keegi saab äriliselt selle tulemusena vastu näppe. Inimestel on suur huvi teada, et kui kinnisvaraäri mõnest sektorist raha vähemaks jääb, kas siis mõnda sektorisse tuleb seda juurde, kas tõmbutakse üldse kõrvale või lihtsalt muutuvad eelistused.

Delfi Ärilehes kirjutati, et kui koroonakriisist tingitud eriolukorras võis täheldada suurenevat huvi maakodude vastu, siis paraku see vaid huviks jäigi. Sarnaselt Delfi Ärilehe toimetusega jälgime ka meie kinnisvaraportaalide kuulutusi, analüüsime neid, teeme järeldusi ja proovime leida trende. Oleme tekkivaid koroonakriisi aegseid ja järgseid suundumusi käsitlenud oma varasemates blogilugudes ning teeme seda ka edaspidi. Ärilehega võrreldes oleme aga jõudmas pisut teistsugusele arusaamale.

Talude ja suvilate müügikuulutusi viimase kahe kuu jooksul jälgides, hindade ja pakkumise vahekorda analüüsides, võib oodata huvi tekkimist maapiirkonda asumise vastu, vähemalt hooajaliselt. Talud ja soojustatud suvilad saaksid olla püsivaks elukohaks aastaringselt, aga ka vaid suvine asumine maale võib näidata, et linnast eemal tuntakse ennast turvalisemalt.

Pelgupaigaks eelistatakse Jõgevamaad, Valgamaad ja Võrumaad

Numbrid näitavad, et talude ja suvilate hinnad on sõltuvalt maakonnast, kas suhteliselt paigal või läinud tõusuteed. Jutt on küll kuulutustes küsitavatest hindadest, kuid kui nõudlust ikka ei ole, siis pakkumise pool ei saa ka hinda kruvida.

Täielikult kullatükiks on muutumas Jõgevamaa, kus talude ja suvilate ruutmeetrihinnad on kuulutustes küsitu põhjal kasvanud paari kuu jooksul 72 protsenti. Järgnevad Valga- ja Võrumaa, vastavalt 57 ja 50 protsendiga. Mida vähem on tsivilisatsiooni ja mida rohkem on tegemist ääremaaga, seda parem on peitu pugeda.

Hinnatõusu ei ole võimalik täheldada Saaremaal, Põlvamaal ja Ida-Virumaal. See, et Saaremaa hinnad ei ole pärast eriolukorra lõppu veel jõudnud kasvama hakata, on mõneti arusaadav ja Ida-Virumaa ei ole oma olemuselt klassikaline maamajanduse ja puhkepiirkond, pigem tööstusmaastik.

Milleks siis ikkagi maale? Kas peitu viiruse eest? Mingil määral kindlasti, uue laine eest on hoiatatud ja pisut aega tagasi aset leidnud ühiskonna seiskamine mõjus ilmselt hirmutavalt. Eks täiendavaks põhjuseks ole kindlasti ka tööturul toimuv ja muutuv arusaam, et just töötamine põllumajanduses võib muutuvas maailmas sotsiaalmajanduslikku turvalisust tagada.

Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest.Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara.

Lastega peresid iseloomustab oma kodu ja palju ruumi

Igas neljandas Eesti leibkonnas kasvavad lapsed. Turvaliste koduseinte varjus teevad nad oma esimesed sammud, puhkavad päevaseiklustest ja lahendavad koolitükke. Tänasel lastekaitsepäeval uurime lähemalt, millistes tingimustes meie lapsed elavad ja kasvavad.

Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo

Lapsed vajavad toimetamiseks ja maailma avastamiseks ruumi ning seetõttu on lastega leibkondadel sageli ka suuremad elamised. Keskmiselt on lastega leibkonnal kasutamiseks 3,5 tuba kogusuurusega 92 m2. Lasteta leibkonnad saavad enamasti hakkama kitsamates oludes, neil on keskmiselt elamiseks 2,7 tuba suurusega 67,5 m2.

Ühe inimese kohta on kolmandikul lastega leibkondadest üks tuba ja veerandil rohkem kui üks tuba. Keskmine lastega pere on ise oma eluruumi omanik (84%), suurem osa neist elab Põhja-Eestis ja ligi pooled on oma kodu sisse seadnud 70-ndate teises pooles ehitatud suurtes korterelamutes.

Elamistingimuste üle ei nuriseta

Rohkem kui kolmveerand (76,6%) lastega leibkondadest hindab oma eluruumi seisundit heaks või väga heaks ja iga viies (20,4%) rahuldavaks. Paraku on ka neid, kes peavad elamistingimusi kehvaks (2,9%). Rõõmu pakub aga see, et võrreldes kolme aasta taguse ajaga, on kõik need näitajad mõnevõrra paranenud. Positiivne on seegi, et võrreldes leibkondadega, kus lapsi ei kasva, on just lastega leibkondade seas rohkem neid, kes oma eluruumi heaks või väga heaks hindavad.

Kõige kriitilisemad on oma eluruumide suhtes pered, kus kasvatatakse vähemalt kolme last: iga neljas neist hindas enda eluruumi seisukorda rahuldavaks. Kolme aastaga on selliste leibkondade hulk mõne protsendi võrra tõusnud. Märgatavalt on vähenenud üksikvanemate hulk, kes enda pere eluruumi rahuldavaks peavad: 2016. aastal tegi seda iga kolmas, 2019. aastal iga viies.

Lastega leibkondade käekäigust annab aimu ka teadmine, et enamikel neist on koduses majapidamises kasutusel mobiiltelefon (99,9%), pesumasin (99,2%), kodune internetiühendus (97,9%) ja võimalus soovi korral telekat vaadata (96,7%). Tegelikkuses pole selles osas viimase kolme aastaga suuri muutusi toimunud ja need hüved olid kättesaadavad ka varem. Küll aga on vahepealse ajaga oluliselt muutunud näiteks see, et isiklik auto on nüüd kasutamiseks 90,2% lastega leibkondadest (2016. aastal 82,8%) ja mustad nõud saavad pestud nõudepesumasinas 55,3% (2016. aastal 45,3%) peredest.

Elu Eestis ei ole igal pool ühesugune

Tuleb meeles pidada, et lastega leibkondade elamistingimustes on piirkonniti siiski erinevused. Näiteks Põhja-Eesti lapsed elavad kõige uuemates kodudes (keskmiselt ehitatud 1982. aastal), Kesk-Eesti lastega pered aga kõige vanemates (keskmiselt ehitatud 1967. aastal). Just Põhja-Eestis oli kõige vähem ka neid, kes hindasid oma eluruumi seisundit rahuldavaks (12,4%). Kõige rohkem tõid eluruumi mõningaid puudusi välja Kirde-Eesti lastega pered (22,7%).

Põhja-Eesti lastega pered elavad pigem korterites, aga näiteks Lääne-Eestis elab suisa 60% lastega peredest eramutes või taludes. Kõige rohkem tubasid on keskmiselt lastega leibkondadel kasutamiseks Kesk-Eestis (3,8) ja kõige vähem Kirde-Eestis (3,1).

Rõõm on tõdeda, et üldiselt elavad lapsed Eestis leibkondade endi hinnangul heades või väga heades tingimustes, ent see ei ole kindlasti ainus, mis võib mõjutada lapse õnnetunnet. Elamistingimustel on oma roll, kuid õnnelikkuse valemis on ilmselt lisaks tubade arvule või kodumaja ehitusaastale teisigi tegureid.

Blogiloo koostamisel on kasutatud statistikaameti 2019. aasta leibkonna eelarve uuringuga kogutud andmeid ja hinnanguid. Uuringus osales 4515 leibkonda. Eesti leibkondade kulutuste ja eelarve, elamistingimuste, leibkondade koosseisu ja palju muu kohta teavet pakkuv leibkonna eelarve uuring toimub ka käesoleval aastal. Kui oled saanud kutse uuringus osaleda, siis ära jäta võimalust kasutamata ja anna oma panus kvaliteetse ning usaldusväärse statistika abil Eesti elust tervikliku ja tõese pildi loomiseks. Vaata lisa: https://www.stat.ee/leibkonna-eelarve-uuring

Sotsiaalne distantseerumine kinnisvara moodi

Viiruskriis pole pannud inimesi sotsiaalselt distantseeruma mitte ainult teineteisest, vaid ka oma varadest. Kuidas muidu nimetada suureulatuslikku üürikuulutuste kasvu ja mida oma elamispinna üürileandmine siis ikka muud on, kui sellest distantseerumine.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus ja andmeteadur Arko Kesküla

Võrumaal üüriplahvatus

Analüüsides kinnisvara üürikuulutusi on näha, et elamispinda üüriks pakkuvate kuulutuste arv kasvas kahe kuu jooksul ehk märtsist maini 26 protsenti. Kõige suurem oli kasv Võrumaal, lausa 67 protsenti. Järgnesid Viljandimaa 46, Lääne Virumaa 44, Tartumaa 37, Raplamaa 27 ja Harjumaa 26 protsendiga. Üüripakkumiste arv langes Järvamaal, Valgamaal ja Põlvamaal, kusjuures viimase puhul lausa kolmandiku võrra.

Maakonnad on pisut erinevad, kuid enamikel juhtudel näeb üüripindade pakkumise kasvu, nagu ka terves Eestis kokku.

Langenud on pakkumistes küsitavad hinnad, Eestis tervikuna keskmiselt kümmekond protsenti. Maakondadest on hinnaalanduse liidrid Raplamaa 14 protsendiga, järgnevad 13 protsendiga Saaremaa ja Järvamaa. Suurtes keskustes, Harjumaal ja Tartumaal, on hinnalangus kaheksa ja üheksa protsendi vahel. Isepäiselt käitub Põlvamaa, kus hinnad kasvasid 43 protsenti, kuid seal vähenes pakutavate pindade arv ka kolmandiku võrra.

Hindade liikumise mõttes on asi üldjoontes arusaadav, kui pakkumine kasvab ja kliente proportsionaalselt peale ei tule, siis on surve hindade alanemisele. Kuid mis ikkagi toob üüripinnad turule?

Majanduslangus toodab ratsionaalsust

Põhjuseid on mitmeid ja eks igaüks mängib oma rolli. Näiteks on üha süvenev majandussurve sundimas peale ratsionaalsust ja kui on vara, mida saab tootma panna, siis seda tuleb ka teha. Pingeline seis kinnisvaraturul on loonud ka olukorra, kus ilmselt mitmeid müügiplaane lükatakse edasi. Seisev korter on aga kulu ja parema müügihetke saabumiseni tuleb see välja üürida.

Raske majanduslik seis on tekitanud ka maksejõulisuse probleeme. Kui üürnik jääb võlgu, võib järgneda väljatõstmine ning vajadus leida uus ja maksejõuline. Samuti võis korteri omanik või üürnik minna maapiirkonda viiruse eest peitu ning otsustada sinna jäädagi, vabanenud elamispind peab aga leidma rentaabli asuka.

Üürnik võis vahetada töökohta ja seoses sellega elukohta: ühes kohas kadus töö ja tuli minna teise. Praegusel ajal on suhteliselt tüüpiline olukord, kus vabanev pind hakkab uut üürnikku ootama. Samuti võisid perekonnad kokku kolida ja vähendada oma lähikondsete poolt kasutatavate kinnistute pinda, ka ei toimi Airbnb nagu varem ja välistööjõud ei vaja enam sellisel määral elukohti.

Milline põhjus, kui suurt osakaalu omab, kuulutustest ei selgu. Samas eks kõik nimetatud ja veel mitmed teisedki mängivad oma osa. Nii või teisiti on põhjused otsapidi seotud majandust läbinud eriolukorraga ning selle tulemusena segi paisatud traditsionaalsete käitumismallidega.

Lähikuud näitavad, kas üüripinnad leiavad huvilised või on meie elamispindade hulk väikese riigi jaoks uues kontekstis liiga suur.

Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest.Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara.

Eesti ettevõtetest ligi kolmveerand on innovaatilised

„Ettevõtete innovatsiooniuuring 2016–2018“ tulemuste põhjal olid 73% Eesti ettevõtetest innovaatilised. Innovaatiliseks loeti ettevõte, kes töötas uuringuperioodil välja kauba, teenuse või äriprotsessi, mis erines vähemalt ühe tunnuse poolest oluliselt varasemast tootest või protsessist.

Statistikaameti analüütik Nele Saarelaid ja juhtivanalüütik Tiina Pärson

Uuringu tulemused on ühest küljest üllatuslikud, sest nii kõrget innovaatiliste ettevõtete osakaalu pole varasemad uuringud näidanud. Teisalt on see mõistetav, sest iga ettevõte peab konkurentsi tingimustes mõtlema toodete ja teenuste arendamisele ning protsesside täiustamisele. Samuti soodustas uuringuperioodil innovatsiooni majanduse pinnas, sest kõigil kolmel aastal oli Eesti majanduskasv üle 3%. Näiteks kasvasid 2018. aastal nii kaupade ja teenuste eksport (4,3%) kui ka sisemajanduse nõudlus ning investeeringud (2018. aastal 3,3%).

Innovaatilisemad ettevõtted ja tegevusalad

Kõige suurem innovaatiliste ettevõtete osakaal oli rohkem kui 250 töötajaga suurettevõtete seas, kus nad moodustasid lausa 96% sama suurusgrupi äriühingutest. Neile järgnesid 50–99 ning 100–249 töötajaga ettevõtted, millest innovaatilised olid vastavalt 86% ning 84%. Samuti oli kõrge innovaatilisuse tase väikeste ehk kuni 49 töötajaga ettevõtete seas, kus nad moodustasid 69% oma suurusgrupist.

Tegevusalade lõikes jagunes innovaatilisus nii tööstus- kui ka teenidussektori vahel enam-vähem võrdselt. Innovaatilistest ettevõtetest moodustas tööstussektor 50,8% ning teenindus 49,2%. Veidi rohkem kui pooled tegelesid protsessiuuendusega (53,2% ettevõtetest), millest enim pandi rõhku põhiprotsessi arendamisele ehk tegevustele, mis olid seotud toodete või teenuste pakkumise ja arendamisega.

Tooteuuendustega tegeles 49,4% ettevõtetest, kuid pigem tegeleti kaupade ja teenuste täiustamisega, mitte uute välja töötamisega. Samuti olid ettevõtete tooteuuendused pigem sellised, mis on turul juba olemas. Selle põhjal saab järeldada, et Eesti ettevõtted on küll innovaatilised, kuid tegu on pigem imiteeritud innovatsiooniga. See tähendab, et leitakse küll ettevõtte jaoks midagi uut, kuid selline uuendus on juba turul olemas. Uuringust tulenevalt pakkus konkureerivaid tooteuuendusi 41,2% ettevõtetest, samas turule täiesti uue tooteuuendusega tuli vaid 15,1% ettevõtetest. Müügitulu uutelt toodetelt moodustas innovaatiliste ettevõtete müügitulust umbes 15%.

Ettevõtete peamised koostööpartnerid

Üleüldse koostööga tegeles uuringuperioodil 43,8% ettevõtetest, uuendustegevuses ja teadus- arendustegevuses tegi koostööd aga vaid viiendik. Peamiselt tehti koostööd partnerite ja kontserniväliste ettevõtetega. Kõige kesisem oli ettevõtete koostöö konkurentide, avaliku sektori uurimisasutuste ja mittetulundusühingutega. Ülikoolidest ja kõrgkoolidest tehti enim koostööd Eesti koolidega, välismaiste ülikoolidega võrdlemisi vähe. Enamik ettevõtteid eelistas uuendusi välja töötada iseseisvalt ja vaid pooled uuenduslikest ettevõtetest olid seda teinud koostöös. Seega ei ole innovatsiooni osas koostöö tegemine ettevõtete jaoks tihti prioriteet.

Innovatsiooni takistab kvalifitseeritud töötajate nappus

Ettevõttesisestest uuendustegevuse takistustest peetakse kõige olulisemaks kvalifitseeritud töötajate nappust ja kaasnevaid kõrgeid kulusid. Ettevõtete innovaatilisust kinnitab siinkohal asjaolu, et äriühingute teisi eesmärke ei peeta peamiseks uuendustegevuse takistuseks. Regulatsioonidest peetakse takistavaks teguriks maksukeskkonda ning tööhõivega seonduvat. Samas 3,5% ettevõtetest leidis, et õigusaktid hõlbustasid nende uuendustegevust. Enamik ettevõtteid (76%) siiski ei arva, et õiguslik keskkond innovatsiooni kuidagi mõjutaks.

Uuendusi rahastatakse oma ressurssidest

Riik ning Euroopa Liit võimaldavad ettevõtetel uuendustegevuseks taotleda mitmeid toetusi, aga enamjaolt kasutatakse rahastamiseks siiski ettevõtete oma ressursse. Täiendavaks rahastamiseks tarvitati enim laene. Riigi toetusi kasutas 7% kõigist ettevõtetest. Kulutused uuendustegevusele küündisid 2018. aastal üle 951 miljoni euro. Enam kui pool nendest tehti tööstussektoris, kus kulutuste maht oli 552 miljonit eurot. Kõige suurema osa uuenduskuludest moodustas põhivara soetamine. Neljandik uuenduskulutustest tehti nii ettevõttesisesele kui ka sisseostetud teadus- ja arendustegevusele. Pideva teadus- ja arendustegevusega tegeles vaid 8% ettevõtetest. Suurtest ettevõtetest tegelesid ettevõttesisese teadus- ja arendustegevusega enam kui pooled, väikeettevõtetest vaid alla viiendiku. Seega teadus- ja arendustegevus ei ole väikeettevõtetele jõukohane ja nad keskenduvad muudele uuendustele.

Aastad 2016–2018 olid Eesti ettevõtetele innovatsioonivallas hea aeg. Konkurentsivõimekuse veelgi paremaks tagamiseks tuleks aga ettevõtteid enam toetada uuenduste väljatöötamisel, mis oleksid uudsed ka turule. Samuti tuleks rohkem rõhku panna teadus- ja arendustegevusele. Kuidas praegune koroonakriis ettevõtete uuendustegevust mõjutab, seda näitab juba järgmine innovatsiooniuuring.

Täpsemalt saab uuringutulemustega tutvuda siin.