Author Archives: silletiitsmaa

Iga kümnes laps kogeb materiaalset ilmajäetust

Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal 0–17-aastaste materiaalse ilmajäetuse määr 10,7% ja seda koges ligi 26 600 last. Materiaalset ilmajäetust kogevate lastega leibkondadest 37%-l nappis raha ettenägematuteks kuludeks ning iga neljas selline pere ei saanud endale võimaldada kord aastas nädalast puhkust kodust eemal.

Aastal 2005 oli laste materiaalse ilmajäetuse määr 27,2% ning hakkas seejärel aasta-aastalt vähenema, jõudes 2008. aastaks 12,8%-ni. Majanduskriis mõjutas ka laste olukorda ja nende materiaalse ilmajäetuse määr tõusis 2010. aastaks 24,6%-ni. Seejärel on olukord iga aastaga paranenud.

Pered eelistavad pigem reisida kui hoida vaba raha ettenägematuteks kulutusteks

Lapsed ei tunneta kõikide vaesuse mõõtmisel kasutatavate komponentide mõju oma elule ühetaoliselt. Lastele on oluline vahetu kogemus ja nende elu igapäevasündmused, näiteks reisimine. Väga levinud on komme, et pärast koolivaheaega jagatakse õpetaja juhatusel vaheajamuljeid kaaslastega ning selle juures on olulisimad vaheajareiside sihtkohad ja muljed nähtust. Eesti lastele on tavapärased reisid Euroopas, aga jõutakse ka kaugemale. Kui laps on sunnitud ütlema, et tema koolivaheajal kuskil käia ei saanudki, siis ilmselgelt on sel otsesed tagajärjed tema enesehinnangule. Seevastu on lastele võõras komme muretseda kaugema tuleviku pärast. Seetõttu ei tunneta nad nõnda valusalt ootamatute kulutuste tarbeks raha puudumist leibkonnas.

Huvitav on tõsiasi, et aastatel 2005–2008 oli ligikaudu poole võrra enam neid lapsi, kes ei saanud reisida, kui neid, kelle peredel ei olnud raha ootamatuteks kuludeks. Aastatel 2010–2013 oli võimaluse puudumine nädalaseks puhkuseks ja raha puudumine ettenägematuteks kulutusteks saanud materiaalset ilmajäetust kogevate laste peredes ühesuguse osatähtsuse. Aastaks 2017 on ilmnenud selge trend, et pered eelistavad pigem reisida kui hoida vaba raha ettenägematuteks kulutusteks.

Lastega leibkondade hulk, kus napib raha ettenägematuteks kuludeks, oli 2017. aastaks võrreldes 2005. aastaga suurenenud (vastavalt 35,3%-lt 36,7%-le), samal ajal kui nende laste arv materiaalse ilmajäetusega leibkondades, kes ei saanud võimaldada endale kord aastas nädalast puhkust kodust eemal, vähenes 65,1%-lt 2005. aastal 24,9%-le 2017. aastal.

Lõpetuseks ja lohutuseks mõttetera tundmatult: „Elu Maa peal on kallis, kuid see sisaldab ka iga-aastase tasuta reisi ümber Päikese.“

 

 

Anu Õmblus, Statistikaameti analüütik

 

Metoodika

Laste materiaalse ilmajäetuse näitajad põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast.

Materiaalse ilmajäetuse määr – nende isikute osatähtsus, kes ei saa endale lubada vähemalt kolme komponenti järgmistest:

1) üüri- ja kommunaalkulude tasumine;
2) kodu piisavalt soojana hoidmine;
3) ettenägematud kulutused;
4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömine;
5) nädalane puhkus kodust eemal;
6) auto;
7) pesumasin;
8) värviteler;
9) telefon.

Materiaalse ilmajäetuse korral näitab aasta uuringuaastat.

Lapsevanemaks olemine mõjutab rohkem naiste tööhõivet

Statistikaameti andmetel on lasteta meeste ja naiste tööhõive määr Eestis samaväärne. Lapsevanemaks olemine aga vähendab naiste tööhõivet ja suurendab meeste oma. Enim mõjutab naiste tööhõivet lapse vanus: väikeste lastega naiste tööhõive määr on madalam. Meeste tööhõivet laste vanus oluliselt ei mõjuta.

Töö- ja pereelu ühitamisega puudub kokku suurem osa inimestest. Kui tasakaal on paigast ära, tekib töö- ja pereelu konflikt ehk töökohustuste täitmist häirib pereelu või vastupidi. Praxise juhtivanalüütik Marre Karu on leidnud, et sagedamini räägitakse töö- ja pereelu konfliktist naiste puhul, sest eeldatakse, et neid mõjutab see enam laste saamise ja nende eest hoolitsemise tõttu. Kasutades Eurostati 2017. aasta andmeid 20–49-aastaste meeste ja naiste kohta, annab Statistikaamet ülevaate, kuidas mõjutab laste arv ja vanus tööhõives osalemist.

Lapsevanemaks olemine vähendab naiste tööhõivet

Naiste tööhõive määr langeb lapsevanemaks olemisega, kuid meestel see hoopis tõuseb. Näiteks ilma lasteta meeste ja naiste tööhõive määr on Eestis sama kõrge (86%). Euroopa Liidus on kõnealused näitajad veidi madalamad, kuid siiski ei erine oluliselt: meestel 80% ja naistel 77%. Ühe lapsega naiste tööhõive on Eestis küll kõrgem kui mujal Euroopa Liidus, kuid võrreldes ilma lasteta naistega langes hõive määr Eestis rohkem kui Euroopa Liidus üldiselt: vastavalt 9 ja 4 protsendi võrra. Tööhõive määr oli mõnevõrra veel madalam kahe lapsega naistel. Kolme ja enamat last kasvatavatel naistel oli see Eestis 64% ning kogu Euroopa Liidus 57%. Kolme ja enamat last kasvatavate naiste tööhõive määr oli kõige madalam Bulgaarias (36%) ja kõige kõrgem Taanis (82%) ning Rootsis (81%).

Kuidas aga mõjutab lapsevanemaks olemine meeste tööhõivet? Olenemata laste arvust püsib see Eestis 93% juures. Ka Euroopa Liidus tõusis ühe lapsega meeste hulgas tööhõive määr 8 ja kahe lapsega 11 protsendi võrra võrreldes ilma lasteta meestega. Kolme või enama lapsega meeste hõive määr aga langes veidi, olles 86%. Kolme ja enamat last kasvatavate meeste seas oli tööhõive määr kõige madalam Bulgaarias (63%) ja kõige kõrgem Maltal (96%).

Väikelaste emad palgatööle ei jõua

Peale laste arvu mõjutab tööhõivet ka laste vanus, kuid samuti pigem naistel. Mitut last kasvatavate meeste ja naiste puhul on arvesse võetud kõige noorema lapse vanus. Alla kuueaastaste lastega naiste hulgas oli Eestis hõive määr 56%, millega oli Eesti Euroopa Liidus tagantpoolt kuuendal kohal. Liikmesriikides on alla 6-aastaste lastega naiste tööhõive määr veidi kõrgem kui Eestis, olles 63%. Kõige madalam oli hõive määr Ungaris (42%) ja kõige kõrgem Rootsis (82%). Juba märgatavalt kõrgem oli Eestis 6–11-aastaste lastega naiste tööhõive määr (87%), ühtlasi oli Eesti ka üks kõrgema naiste tööhõivega riike Euroopa Liidus.

Euroopa Liidu üldine tööhõive määr oli 75%. Kõige madalam oli 6–11-aastaste lastega naiste tööhõive Itaalias ja Kreekas, kus see oli 59%.

Vanemate kui 12-aastaste lastega naiste tööhõive oli Eestis 91% ning selle tulemusega oli Eesti endiselt Euroopa Liidus kõrgeimal kohal, samal ajal kui üldine tööhõivemäär Euroopa Liidus jäi samale tasemele nagu 6–11-aastast last kasvatavatel naistel.

Laste vanus meeste tööhõivet oluliselt ei mõjuta

Laste vanuse mõju meeste tööhõivele on oluliselt väiksem ja pigem vastassuunaline võrreldes laste vanuse mõjuga naiste tööhõivele. Alla 6-aastast last kasvatavate meeste tööhõive on Eestis 93% ja Euroopa Liidus 91%. Liikmesriikidest kõige madalam meeste tööhõive on Bulgaarias (84%) ja kõige kõrgem Tšehhis (97%). Olukord on sama ka 6–11-aastaseid lapsi kasvatavate meeste seas.

Vanemate kui 12-aastaste lastega meeste hõive osatähtsus natuke langeb, olles Eestis 91% ja Euroopa Liidus 85%. Vanemate kui 12-aastaste lastega meeste tööhõive on kõige madalam Itaalias (73%) ja Hispaanias (74%) ning endiselt kõrgeim Tšehhis (96%). Seega väheneb koos lapse vanusega meeste tööhõive Eestis vähem kui üldiselt Euroopa Liidus.

Eesti meeste ja naiste tööhõivet võrreldes selgub, et naiste tööhõivet mõjutavad just väikelapsed ning üldiselt on laste vanus olulisem mõjutaja kui laste arv. Olenemata laste arvust oli hõive kõige madalam naiste hulgas, kellel olid alla 6-aastased lapsed. Kui laps on vanuserühmas 6–11 aastat, on naiste tööhõive taas kõrge ning vanemate kui 12-aastaste lastega meeste ja naiste tööhõive on samaväärne.

Emaduse karistus vs. isaduse boonus

Miks lapsevanemaks olemine üldiselt vähendab naiste tööhõivet, kuid suurendab seda meestel? Kõnealust nähtust on USA teadlane Michelle J. Buding selgitanud kui emaduse karistust (motherhood penalty) ja isaduse boonust (fatherhood bonus). Nimelt on naiste jaoks lapse saamine tööhõive seisukohast halb otsus, sest emasid palgatakse vähem tõenäoliselt väga head pädevust nõudvatele kohtadele ning neile makstakse vähem kui sarnaste oskustega meeskolleegidele. Samal ajal nähakse meeste puhul lapsevanemaks olemist kui boonust: neid palgatakse tõenäolisemalt, samuti saavad nad kõrgemat palka kui nende ilma lasteta sookaaslased.

Tööandjad peavad isasid stabiilsemateks ja suurema pühendumusega töötajateks, aga emasid nähakse rohkem perele keskenduvana ja usutakse, et lapsevanemaks olek võib segada nende tööd. Ema või isa roll ei muuda seda, kuidas inimene töötab, vaid muudab tööandja ootusi töötajale. Tegemist on traditsiooniliste soorollidega seotud hoiakuga, mis kujutab mehi kui pere ülalpidajaid ja naisi kui hoolitsuse pakkujaid.

USA teadlased Julia B. Bear ja Peter Glick selgitavad kõnealust nähtust mõistetega „pere ülalpidaja boonus“ (breadwinner bonus) ja „hoolitsuse pakkuja karistus“ (caregiver penalty). Nimelt leidsid nad, et pere ülalpidaja boonus võib tegelikult kehtida nii isadele kui ka emadele, kuid hoolitsuse pakkuja karistus on seotud ainult emadega. Kui töökeskkonnas on teadvustatud ema roll pere peamise ülalpidajana, siis pakutakse ka talle kõrgemat palka ja vastutusrikkamaid ametikohti võrreldes emadega, keda peetakse hoolitsuse pakkujateks.

Seega, kui pere ülalpidaja roll ei pruugigi nii tugevalt olla seotud sooga, siis hoolitsuse pakkujaks olemine on karistuseks ainult naistele, mitte meestele. Uurijad on leidnud, et stereotüüpide alusel arvatakse, et mehed (võrreldes naistega) kulutavad hoolitsuse pakkujatena pere eest hoolitsemisele vähem aega, jättes endale seega rohkem aega töökohustustega tegelemiseks.

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

Kohalike omavalitsuste ettevõtlusaktiivsus raugemise teel

Avaliku sektori peamine ülesanne on kindlustada rahvuslik julgeolek ja sotsiaalne heaolu. Siiski on avalik sektor üsna aktiivne ka majanduses, seega on oluline põgusalt analüüsida tegevust sellel suunal.

Eestis on avalik sektor tähtis. Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal kõigist hõivatud 658 600 isikust avalikus sektoris rakendatud 155 300 inimest ehk 23,6%. Avaliku sektori panus Eesti majandusruumis loodavasse lisandväärtusesse oli 2016. aastal 16,5%. Avalikus sektoris tehti 2016. aastal 244 miljonit töötundi, mis on 21% Eesti majandusruumis nimetatud aastal tehtud 1159 miljonist töötunnist.

Aastal 2000 kuulus kohalikele omavalitsustele 279 ettevõtet, 2016. aastal oli see näitaja 197. Sellel sajandil on seega kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv vähenenud ligikaudu 30%. Riigi omanduses oli 2000. aastal 73 ettevõtet, aastal 2016 oli neid 70. Riigi majandusüksuste arv on aasta-aastalt pisut muutunud, kuid üldjoontes oleme samas kohas, kus olime sajandi alguses. See tähendab, et kohalikud omavalitsused on majandustegevusest veidi taandunud, riik aga mitte.

Aktiivsus on suurem veemajanduse ja sotsiaalelu valdkondades

Kohalike omavalitsuste käes olevate ettevõtete arv väheneb, kuid protsesside hindamiseks on oluline teada, kas vallad ja linnad taanduvad kõigilt ettevõtlusaladelt proportsionaalselt või mõnelt alalt rohkem kui teistelt ning kas on valdkondi, kus aktiivsus hoopis suureneb. Nõnda on võimalik teha järeldusi, kas kohalikud omavalitsused loobuvad ettevõtlusest põhimõtteliselt või on ettevõtete arvu vähenemise põhjus üksnes tegevusstruktuuri muutus.

Kohalikud omavalitsused on tagasi tõmbunud enamikust ettevõtlusega seotud tegevusvaldkondadest, see tähendab majandustegevusest neile kuuluvate ettevõtete kaudu. Märgatavalt on vähenenud kohalikele omavalitsustele kuuluvate elektri ja gaasi tootmise alal tegutsevate ettevõtete arv.

Kasvu on näha ainult vee ja kanalisatsiooni ning tervise- ja sotsiaalvaldkonnas. Need on elualad, kus on toimunud areng meie üha suurema lõimumise tõttu Euroopa Liiduga. Just sealt on saadud palju rahalist tuge vee- ja kanalisatsioonivõrkude väljaarendamiseks ning sotsiaal- ja tervisevaldkonna kooskõlla viimiseks Euroopa Liidu tavade ning arusaamadega. Niisuguse Euroopa-suunalise arengu juures aga on keskne eelkõige avaliku sektori tegevus, mis tingibki kohalike omavalitsuste aktiivsuse kasvu neis valdkondades.

Kohalike omavalitsuste taandumine on ühiskonna küpsuse märk

Oluline on vaadelda ka seda, kui palju kohalikel omavalitsustel maakondades ettevõtteid on ja milline on olnud ettevõtete arvu muutus viimasel kümnendil.

Aastal 2016 paiknes enim kohalikele omavalitsustele kuuluvaid ettevõtteid Harju maakonnas. Järgnesid Ida-Viru ja Pärnu maakond, neile omakorda Lääne-Viru ja Tartu maakond. Enamikus maakondades on viimase kümnendi jooksul kohalikele omavalitsustele kuuluvate ettevõtete arv vähenenud, samaks on see jäänud kolmes maakonnas ja kasv toimunud ainult Võru maakonnas.

Kohalike omavalitsuste roll ettevõtete omamisel ja sedakaudu majanduses osalemisel näitab selgelt taandumise märke. Vallad ja linnad pühenduvad üha rohkem põhitegevusele ja üha vähem löövad ettevõtluse kaudu kaasa kogukondade arendamisel. See tundub olevat püsiv suundumus ja ka ühiskondliku küpsuse märk: olulised majandusfunktsioonid ei jää valdade või linnade eemaldudes täitmata, need võtab üle erasektor, mis järelikult suudab neid ka nõutaval tasemel täita.

 

Avalik sektor – avaliku sektori asutusi saab jagada omaniku liigi alusel kas riigile või kohalikule omavalitsusele kuuluvateks asutusteks. Kui riigi kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „riik“. Kui kohaliku omavalitsuse kapitaliosalus on majandusüksuses 50% või suurem, on tegemist avaliku sektori alaliigiga „kohalik omavalitsus“.

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivanalüütik

Lapsed vajavad koolis turvatunnet ja hoolimist

Noorematele lastele meeldib koolis rohkem ehk koolimeeldivus väheneb vanusega, Eestis enam just tüdrukute hulgas. Koolimeeldivust aitavad suurendada turvatunne koolis, sõbrad ja õpetajad, kes lapsi kuulavad ning nende arvamusest hoolivad.

Perekonna järel teine oluline subjektiivse heaolu allikas laste elus on kool. Seal veedavad nad suure osa ajast. Peale teadmiste omandamise on kool paik, kus lapsed loovad sõprussuhteid ja koguvad oskusi eluks. Riiklik õppekava raamib nende kasvamist tublideks ja toimetulevateks täiskasvanuteks. Kuigi koolile on väga oluline keskenduda edule, võib see kaasa tuua üldise koolikeskkonna muutumise teisejärguliseks. Ka õpilaste tervisekäitumise uuring (HBSC) ja PISA-test on rõhutanud õpilaste akadeemiliste tulemuste ning subjektiivse heaolu vastuolu eri riikides. See omakorda on toonud koolimeeldivuse kui olulise teema laiema avalikkuse huvivälja. Üha enam on hakatud rääkima koolist kui lapse heaolu allikast ning selle tähtsusest tubliks ja täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks kasvamisel.

Jacobsi fondi rahastusel korraldatud rahvusvaheline laste subjektiivse heaolu uuring „Children’s Worlds“ (ISCWeb), mis hõlmas 16 riiki üle maailma (ligi 55 000 last, Eestist üle 3000), käsitles teiste teemade kõrval ka 8-, 10- ja 12-aastaste laste hinnanguid koolile. Laste hinnangute iseärasus on vastata skaala positiivsemale poolele. Seetõttu võtsid uurijad vaatluse alla laste rühmad, kes andsid maksimumhinnanguid (Kutsar jt 2018) ehk need, kellele väga meeldis koolis käia. Järgnevalt käsitlemegi, kuidas laste hinnangutes koolimeeldivus muutub ning millised tegurid seda mõjutavad.

Vanematele lastele meeldib koolis vähem
Laste hinnangud koolimeeldivusele erinevad riigiti (vt joonis). Näiteks Nepalis ja Etioopias suhtuvad lapsed kooli väga positiivselt, kuid Saksamaal ja Eestis on lapsed oluliselt kriitilisemad. Õpilasi, kellele väga meeldib koolis, on üldiselt vähem Euroopa riikides (Saksamaa, Eesti, Suurbritannia, Poola, Norra) ja rohkem majanduslikult vähem arenenud riikides (Etioopia, Nepal, Alžeeria).

Võrreldes koolimeeldivuse muutust nelja kooliaasta jooksul ehk 8- ja 12-aastaste laste seas, ilmneb sarnane muster: grupp, kellele väga meeldib koolis käia, on nooremate laste hulgas suurem ja kahaneb vanuse tõustes. Erandid on Nepal ja Etioopia, kus laste osatähtsus, kellele väga meeldib koolis, tõuseb koos vanusega. Jooniselt on näha, et riikides, kus koolimeeldivus vanusega väheneb, erineb ka vähenemise kiirus. Näiteks kui pooltele 8-aastastele Eesti lastele väga meeldib koolis käia, siis 12-aastastest lastest meeldib see ainult 14%-le. Seega nelja kooliaasta jooksul vähenes koolimeeldivus Eestis ligi neli korda. Koolimeeldivus väheneb riigiti valdavalt vähem 8–10-aastaste hulgas ja rohkem vanuses 10–12 aastat.

Tüdrukute ja poiste koolimeeldivus väheneb erineva kiirusega
Analüüsides koolimeeldivuse muutusi tüdrukute ja poiste seas, toovad Kutsar ja Kasearu (2017) välja, et osas riikides vähenes koolimeeldivus rohkem tüdrukute ja teistes just poiste hulgas. Näiteks poiste seas vähenes koolimeeldivus enam Alžeerias, Türgis ja Rumeenias. See tähendab, et 8-aastaste tüdrukute ja poiste koolimeeldivus oli üsna sarnane, kuid 12-aastaste vanuserühmas oli poiste koolimeeldivus vähenenud märgatavalt rohkem kui tüdrukutel.

Tüdrukute hulgas vähenes koolimeeldivus rohkem Eestis, Poolas, Suurbritannias, Israelis, Maltal ja Lõuna-Koreas. Nendes riikides oli 8-aastaste tüdrukute hinnang koolimeeldivusele kõrgem võrreldes sama vanade poistega, kuid 12-aastastel oli poiste ja tüdrukute koolimeeldivus enam-vähem samal tasemel.

Kõige enam vähenes koolimeeldivus Eestis, kus 8-aastastest tüdrukutest
65%-le meeldis väga koolis käia, kuid 12-aastaste tüdrukute hulgas oli selliseid 15%. See tulemus näitab, et Eesti tüdrukud suhtuvad haridustee alguses kooli positiivsemalt kui poisid, kuid nelja aasta jooksul suureneb nende kriitilisus poistega võrreldes rohkem.

Koolimeeldivuse mõjutajad
Mis mõjutab laste koolimeeldivuse kahanemist nelja vaadeldud kooliaasta jooksul? Kutsar ja Kasearu (2017) toovad välja, et koolimeeldivus ei seisne ainult ühes hinnangus koolile, vaid on pigem kooliõhkkonna ja -suhete hinnangute kogum võrrelduna lapse ootuste ja isiklike kogemustega koolis.

Koolimeeldivust mõjutab nii Eestis kui ka teistes riikides kõige enam see, kui turvaliselt õpilane ennast koolis tunneb. Peale turvalisuse mõjutavad koolimeeldivust ka õpetajad ja kaasõpilased. Koolimeeldivus püsib kõrge, kui kool on koht, kus lapsel on hea olla, kui teda koheldakse õiglaselt, kuulatakse ära ja tema arvamus loeb. Seega on koolimeeldivusel potentsiaali aastate jooksul ka suureneda, kui lapsed kogevad, et koolis väärtustatakse nende isiksust ja arengut. Eriti mõjutavad koolimeeldivuse säilimist ja suurenemist sõbrad.

Peale selle avaldavad mõju ka koolivälised tegurid, näiteks lapse kodune olukord ja ühistegevus eakaaslastega.

Laste aktiivne osalus koolielus, õpetajate ja klassikaaslaste hooliv ning mõistev suhtumine toetab heaolu loova koolikeskkonna arengut.

Kadri Raid, Statistikaamet
Dagmar Kutsar, Tartu Ülikool
Kadri Soo, Tartu Ülikool


Pikem ülevaade rahvusvahelisest laste heaolu uuringust ilmus Kvartalikirjas 1/2018.

Käesolev blogilugu valmis ETAGi PUT1530 raames.

Kasutatud kirjandus
Kutsar, D. and Kasearu, K. (2017). Do children like school – crowding in or out? An international comparison of children’s perspectives. Children and Youth Services Review, No 80, 140–148.
Kutsar, D., Raid, K. ja Soo, K. (2018). Rahvusvaheline laste heaolu uuring – võimalus arendada lastekeskset statistikat. Kvartalikiri 1/2018, lk 21–28.

 

EV 100: edulugu surmade statistika kaudu

1922. aastal oli Eestis 1000 surmajuhtumi kohta alla aastaste laste surmasid 171. Aastal 2016 oli see näitaja 2. 1922. aastal oli Eestis iga 1000 surmajuhtumi kohta 93 vähemalt 80-aastase inimese surma. Aastal 2016 oli see näitaja 463. Surmad on teema, millest juubelite (sh 100. aastapäeva) puhul pole ehk kohane rääkida. Ometi jutustab surmade statistika 100-aastase Eesti suurest edust: võib-olla on tegu Eesti selle perioodi suurima edulooga.

Peatanud kord turist tänaval eestlase ja küsinud: „No kuidas teil siis ka läheb? Milline on suremus Eesti riigis?“ Eestlane süganud kukalt ja kostnud: „Eks ta ole ikka samasugune nagu teie riigis ja kõigis teistes riikides: 100%.“ Turist hakanud seletama: „Meil suremus küll 100% ei ole …“ Eestlane ei viitsinud rohkem kuulata ja küsinud: „Kas teil leidub siis inimesi, kes küll sünnivad, aga ära ei suregi?“ Turist vaadanud eestlasele rumala näoga otsa, teinud suu lahti … aga selle aja peale oli eestlane juba rahulikult minema kõndinud.

Eestlane armastab rääkida riigi edusammudest igal ajal, aga eriti vabariigi 100. aastapäeva eel. Põhjusi edusammudest rõõmu tunda on kindlasti palju, aga natuke üllatav on, et Eesti suurimaid edusamme saab mõõta suremusstatistika kaudu. Järgnevalt mõned näited EV 100 väljaandest surmade kohta. Et raamatus esitatu vastu huvi säiliks, siis tuuakse siin sama materjal teistsugusel kujul.

Joonisel on surmade jagunemine vanuserühma järgi 1000 surnu kohta. Näha on surmade vanusstruktuuri märgatav muutumine. 1922. aastal oli surmade vanusstruktuuris oluline koht kuni 1-aastaste laste surmadel, aga samuti oli surmade osatähtsus arvestatav kõikides vanuserühmades. 2016. aasta struktuuris on kuni aastaste laste surmade osatähtsus pea olematu ja vabariigi algusaastate struktuuriga võrreldes on märkimisväärselt väike surmade osatähtsus kõigis vaadeldavates vanuserühmades 50–59-aastasteni välja. Muidugi on ka ühe noore inimese surm liiga palju, aga …

Oluline on tähele panna, et vabariigi algusaastate surmade struktuuris on vähemalt 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus väiksem kui vanuserühmas 50–59, 60–69 ja 70–79: vähemalt 80-aastaseid oli nii vähe, et selle rühma surmad olid suhteliselt harvemini esinev nähtus.

Esitatud joonise põhjal saab demograafide keeles öelda, et Eestis on märgatavalt vähenenud imikusurmade arv ja pikenenud inimeste eluiga. Viimast väidet tõestab joonis sellega, et üle 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus kõigis surmades läheneb poolele, olles 1922. aastal alla 10%.

Kui minna demograafide terminoloogiast välja, siis räägib joonis Eesti edusammudest meditsiinis, sotsiaalhoolekandes, majanduses ja veel paljudes teistes valdkondades. Muidugi on Eestiga analoogsed protsessid toimunud kõikides arenenud riikides, kuid see ei vähenda sugugi Eestis toimunud positiivsete muutuste tähtsust.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikust leiab ka surma põhjuste kirjelduse. Eriti märkimisväärne on, et epideemiate ja nakkavate haiguste osatähtsus surma põhjustes on esikohalt kaugele taandunud. Sellel faktil on oluline seos surmade vanusstruktuuri muutusega, aga samuti kõneleb see Eesti riigi edusammudest eespool mainitud valdkondades.

Eesti edusammude märkamiseks ei pea surmastatistikas minema 100 aastat tagasi. Vaid mõne nädala eest teatati, et liikluses hukkunute arv oli 2017. aastal rekordiliselt väike, aga see teema ei leia Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikus käsitlemist.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi peaaegu iga surm on suuremal või vähemal määral tragöödia, kõneleb Eesti surmade statistika Eesti Vabariigis toimunud ja toimuvatest positiivsetest muutustest.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

EV100: mets ja metsarahvas

Nii mõnigi leiab, et eestlased on metsarahvas. Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi metsarahvaks pidada küll. Ometi ei tähenda see elukohaga seotud nähtust, vaid kirjeldab pigem hingeseisundit: tõeliselt metsas elab kaduvväike osa eestimaalasi. Rohkem elatakse linnades.

Peamisi metsaga seotud küsimusi on, kas Eestis raiutakse metsa liiga palju. Arvamusi on seinast seina. Siinkohal veidi statistikat, mis ilmub ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul välja antavas kogumikus metsa kohta.

  • 1927. aastal oli Eestis metsamaa pindala 945 883 hektarit ja see moodustas vabariigi üldpindalast 20,5%.
  • 2016. aastal oli metsamaa pindala Eestis 2,3 miljonit hektarit ja see moodustas vabariigi pindalast veidi rohkem kui poole ehk 51%.
  • 1927. aastal oli metsarikkaim piirkond Kirde-Eesti, kus asuvad Alutaguse metsad. Nii mõneski sealses vallas oli metsamaad üle 50% valla pindalast (Venevere 59%, Mustajõe 58%, Vaivara 52%).
  • 2016. aastal oli metsasus kõige suurem Surju vallas Pärnumaal ja Hiiu vallas Hiiumaal, kus metsamaa pindala moodustas 80% valla pindalast.
  • 1924. aasta metsasuse kaardilt on näha, et oli omavalitsusüksuseid, kus metsasus oli üle 40%.
  • 2016. aasta metsasuse kaart näitab, et pea 72%-l Eesti omavalitsusüksustest on metsasus üle 40%.

Eesti metsasus aastal 2016 on vabariigi algaastatega võrreldes tunduvalt suurem. Esmalt tekib kahtlus, et see on tulnud põllu- ja aiamaa ehk haritava maa vähenemise tõttu. Statistika seda ei kinnita, vaid näitab, et haritava maa pindala ja osatähtsus pole pea saja aasta jooksul eriti muutunud. Märkimisväärselt on vähenenud hoopis looduslike rohumaade osatähtsus. Kas see on hea või halb, seda ei oska öelda. Kindel on see, et kinnises süsteemis on millegi suurenemine võimalik ainult siis, kui midagi vastukaaluks väheneb.

Hingeseisundeid riiklik statistika veel ei mõõda. Kas eestimaalased olid vabariigi algusaastatel praegusest rohkem metsarahvas, seda on statistikul keeruline öelda. Lihtne on aga öelda, et 1922. aasta rahvaloenduse ajal olid eestimaalased maa- ja põllurahvas: 75,8% elas maal ja 59% tegeles põllumajandusega. Praegu elab kaks kolmandikku eestimaalasi linnalistes asulates ja põllumajanduse ning metsandusega tegeleb vähem kui 4% kõigist hõivatutest. Ei ole teada, kas see on metsarahvale hea või halb, aga põllupidamisega tegelevate inimeste vähenemine on ilmselgelt muutus, mille vastu ei saa. Võib-olla on aga lootust säilida metsainimesena, kui suudame hoida väärtusi, mis meid seni ausalt teeninud on.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Balti riikide ja Soome põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport

Statistikaamet vaatles põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksporti aastatel 2010–2016 Balti riikides ja Soomes. Enim on selle kaubagrupi toodete eksport sel ajavahemikul vähenenud Eestis. Aastatel 2014–2016 vähenes nende väljavedu 12%, mis näitab, et Eestis on uute sihtturgude leidmine ja kahanenud ekspordikoguste taastamine olnud keerulisem kui teisel kolmel riigil.

Põllumajandussaaduste ja toidukaupade osatähtsus koguekspordis näitab, kui oluline on nende eksport riigi väliskaubanduses. Artiklis vaadeldavatest riikidest oli põllumajandussaaduste ja toidukaupade osatähtsus koguekspordis aastatel 2010–2016 kõige väiksem Soomes, kus see näitaja püsis 3% juures. Leedus ja Lätis oli see samal ajavahemikul ligikaudu 20% ja Eestis ligikaudu 10% koguekspordist.

Leedu ja Soome kogueksport oli 2016. aastal 7% väiksem kui 2014. aastal, Eesti kogueksport vähenes samal ajavahemikul 2% ja Läti näitaja jäi samale tasemele. Põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport on seevastu enim kahanenud Eestis (12% aastatel 2014–2016), mida näitab ka nende osatähtsuse vähenemine koguekspordis.

Põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport Venemaale

Iga suure ja olulise turu kadumine mõjutab otseselt eksportivaid ettevõtteid, kes valmistavad oma toodangu spetsiaalselt sellele riigile. Venemaa turu täielik kadumine 2014. aasta sügisel on suurel määral mõjutanud nii Balti riike kui ka Soomet, mistõttu on need riigid hakanud otsima uusi turge. Uute sihtriikide leidmine ja suurte mahtude saavutamine ei käi kiiresti ja seetõttu kannatavad eelkõige tootjad. Olenevalt riigi ja tootjate tegevusest on osas riikides toodete ekspordimahud taastunud ja jõudnud ka kasvada, kuid on ka vastupidiseid olukordi.

Venemaa sanktsioonid on mõjutanud Eesti, Läti, Leedu ja Soome põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksporti olulisel määral. 2010. ja 2013. aastal oli Balti riikide ja Soome põllumajandussaaduste ja toidukaupade ekspordi peamine sihtriik Venemaa. 2016. aastal aga oli Venemaa nende kaubagruppide peamine ekspordipartner ainult Lätis, kust peamiselt veeti Venemaale alkohoolseid jooke. Balti riigid ja Soome on pärast Venemaa turu kadumist leidnud mitmele tootele uusi kaubanduspartnereid ning suurendanud paljude toodete eksporti olemasolevatesse sihtriikidesse. Seda kinnitab ka fakt, et peamiste sihtriikide osatähtsus on viimastel aastatel vähenenud ning kaugemaid sihtturge on leitud just toidukaupade valmistoodangule (nt jahu- ja pagaritooted, kastmed) ja põllumajandussaadustele (nt teravili ja hernes), mida on võimalik eksportida kaugematesse maadesse.

Leedu on eksportinud Venemaale enim puuvilju, marju ja köögivilju. Puuviljadest ja marjadest on peamiselt välja veetud maasikaid, vaarikaid ja kiivisid ning köögiviljadest tomateid, paprikaid, šampinjone ja baklažaane. 2014. aastal oli nende ekspordikogus ligikaudu 30% ja 2016. aastal 90% väiksem kui 2013. aastal. Leedu on Balti riikidest enim Venemaale eksportinud ka piima ja piimatooteid ning liha ja söödavat rupsi. Küllaltki suur osa on Leedus olnud ka mittealkohoolsete jookide ja alkoholi väljaveol.

Soome olulisim kaubagrupp Venemaale ekspordis on olnud piim ja piimatooted, mida aastatel 2010–2013 veeti aastas keskmiselt välja 79 000 tonni ja üle 220 miljoni euro eest. 2014. aastal vähenes väljaveetud kogus 2013. aastaga võrreldes 37% ja 2016. aastal koguni 99%.

Lätist on Venemaale veetud kõige rohkem mittealkohoolseid jooke ja alkoholi. Aastatel 2012–2014 eksporditi selle kaubagrupi kaupu Venemaale ligi 500 miljoni euro eest, 2015. aastal ligi 1,7 korda vähem.

Eestis on samuti olnud Venemaale ekspordis oluline kaubagrupp mittealkohoolsed joogid ja alkohol. Selles grupis on palju reeksporti, mis avaldab mõju nii laondus-, transpordi- kui ka hulgikaubandusettevõtetele, kes 2013. aastal eksportisid ligi 127 miljoni euro eest, kuid 2016. aastal peaaegu 2,3 korda vähem. Tootjatest said sanktsioonide mõju enim tunda piima ja piimatoodete tootjad. 2010. aastal eksporditi selle kaubagrupi tooteid üle 55 miljoni euro eest, kuus aastat hiljem 0,1 miljoni euro eest. Kalu ja selgrootuid eksporditi 2012. aastal Venemaale 15,6 miljoni euro väärtuses, kuid 2016. aastal selles kaubagrupis eksport puudus.

Sanktsioonide alla jäänud peamiste toidukaupade eksport

Sealiha eksport on vaadeldud riikidest suurim Soomes, samuti on seal kõrgeim tonnihind. Euroopa Liidu (EL) riikidest on Soome oma sealiha ekspordis kasvatanud põhiliselt naaberriikidesse Rootsi ja Eestisse, kuid ka Saksamaale ja Leetu veetud koguseid. EL-i välistest riikidest on suurenenud eksport Lõuna-Koreasse ja Uus-Meremaale.

Balti riikide eksporti on enim mõjutanud Aafrika seakatk, mille tõttu on eksport alates 2014. aasta algusest vähenenud. Väljapoole EL-i riike pole sealiha alates 2014. aastast peaaegu üldse veetud.

Külmutatud kala ekspordi kogus on vaadeldud riikidest olnud suurim Eestis. Venemaale väljaveo vähenemise tõttu on selle kaubagrupi eksport viimastel aastatel märgatavalt kahanenud, kuid 2016. aastal hakkas langus pidurduma, kuna on leitud uusi turge (Kasahstan, Vietnam, Portugal) ja kasvatatud eksporti vanadesse sihtriikidesse (Ukraina, Valgevene, Taani, Soome). Eesti peamised ekspordiartiklid on olnud räim ja kilu ehk odavam kala. Leedu ettevõtted on vaadeldud neljast riigist eksportinud kõige tagasihoidlikumaid koguseid, kuid teeninud tonni eest suurimat tulu. Kogu vaadeldaval ajavahemikul on Leedu peamised ekspordiartiklid külmutatud kala grupis olnud makrell ja atlandi väärislõhe ning uuteks sihtturgudeks on saanud Tai, Rootsi ja Hiina. Läti on alates 2014. aastast, kui Venemaa turu osa kahanes, samuti uusi turge leidnud (Saksamaa, Poola, Kasahstan, Valgevene, Lõuna-Korea, Usbekistan), samuti suurendanud eksporti olemasolevatesse sihtriikidesse (Taani, Ukraina, Leedu), mis on taganud ekspordi pideva kasvu.

Piima ja rõõsa koore ekspordi kogus on suurim olnud Lätis, kellele järgnevad Eesti ja Leedu. Soome ekspordikogus on Balti riikidega võrreldes väga väike, kuid tonnihind kõrgeim. Seda selgitab asjaolu, et Läti ja Eesti ning mõningal määral ka Leedu tootjad ekspordivad suurtes kogustes toorpiima, mis on odavam kui tööstuses pakendatud piim ja rõõsk koor. Eestist veetakse suuri koguseid toorpiima Lätti ja Leetu – 2016. aastal 93% kogu Eesti piima ja rõõsa koore ekspordist. Lätist eksporditakse piima põhiliselt Leetu. 2016. aastal oli Leetu veetud piima ja rõõsa koore kogus 86% kogu Läti selle kaubagrupi ekspordist. Leedu ekspordib 75% piimast Poola.

Piima- ja koorepulbri ning -kontsentraadi eksport on kasvanud viimasel kahel aastal Soomes, kus on suurendatud väljavedu Aasiasse, Aafrikasse ja Euroopasse. Venemaa turu kadumine on mõjutanud Soome tootjate tonnihinda, sest uutele turgudele müüakse madalama hinnaga kui Venemaale.

Jogurti, keefiri, petipiima ja hapukoore suurim eksportija on Soome. Eesti selle kaubagrupi ekspordikogused on alates 2011. aastast vähenenud, kuid 2016. aastal suudeti ekspordimahtu uuesti kasvatada. Lätis ja Leedus selle kaubagrupi eksport kuni 2013. aastani kasvas, kuid alates 2014. aastast on väljavedu sealgi vähenenud.

Või ja muude piimarasvade ekspordis jäävad Balti riigid väga suurelt alla Soomele, kust on viimastel aastatel välja veetud 38 000 tonni võid aastas. Kuigi pärast Venemaa sanktsioonide kehtestamist kardeti, et Soome võile ei suudeta uusi sihtriike leida, on neid siiski leitud. Samal ajal on Soome või tonnihind alates 2014. aastast langenud, mis tähendab, et uutesse sihtriikidesse on eksporditud odavama hinnaga. Ekspordimahte on viimastel aastatel suutnud kasvatada ka Leedu, kuid Eestist ja Lätist eksporditud või kogused on vähenenud.

Juustu ja kohupiima ekspordi kogus on olnud suurim Leedus. Venemaa turu äralangemisest kaotas selle kaubagrupi puhul enim Soome, kelle juustu ja kohupiima eksport jäi 2016. aastal alla isegi Eestist väljaveetud kogusele. Kui 2010. aastal eksporditi Soomest 50 000 tonni juustu ja kohupiima, siis 2016. aastal 16 000 tonni. Soome ei ole suutnud olemasolevatesse sihtriikidesse eksporditavaid koguseid suurendada, pigem on need vähenenud. Vaid Jaapanisse ja Hispaaniasse eksporditud kogused on mõnesaja tonni võrra kasvanud.

Eestis oli põllumajandussaaduste ja toidukaupade nelja peamise sihtriigi – Soome, Läti, Leedu ja Venemaa – osatähtsus kõigil aastatel suurem kui Lätis, Leedus ja Soomes, mis tähendab, et Eesti ekspordib teistega võrreldes enam kindlatele sihtturgudele. Kuna Eesti on neist riikidest väikseim, on see ühest küljest mõistetav, kuna pole mõtet vähest eksporti killustada. Teisest küljest on see ka riskantsem, sest suured muutused peamistel turgudel mõjutavad sektorit märkimisväärselt. Suured muutused on toimunud Eesti ekspordis Venemaale, kuhu väljaveetu maht kuni 2013. aastani pidevalt kasvas, kuid alates 2014. aastast on kahanenud. 2016. aastal oli Eesti eksport Venemaale juba 2,7 korda väiksem kui 2013. aastal. Teistel sihtturgudel pole Eesti toidukaupade ja põllumajandussaaduste väljaveos nii järske muutusi ette tulnud.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus “Majanduse ja tööturu trendid” artiklis „Põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport Balti riikidest ja Soomest aastatel 2010–2016 “.

Evelin Puura, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik
Mirgit Silla, Statistikaameti juhtivstatistik