Author Archives: silletiitsmaa

EV 100: edulugu surmade statistika kaudu

1922. aastal oli Eestis 1000 surmajuhtumi kohta alla aastaste laste surmasid 171. Aastal 2016 oli see näitaja 2. 1922. aastal oli Eestis iga 1000 surmajuhtumi kohta 93 vähemalt 80-aastase inimese surma. Aastal 2016 oli see näitaja 463. Surmad on teema, millest juubelite (sh 100. aastapäeva) puhul pole ehk kohane rääkida. Ometi jutustab surmade statistika 100-aastase Eesti suurest edust: võib-olla on tegu Eesti selle perioodi suurima edulooga.

Peatanud kord turist tänaval eestlase ja küsinud: „No kuidas teil siis ka läheb? Milline on suremus Eesti riigis?“ Eestlane süganud kukalt ja kostnud: „Eks ta ole ikka samasugune nagu teie riigis ja kõigis teistes riikides: 100%.“ Turist hakanud seletama: „Meil suremus küll 100% ei ole …“ Eestlane ei viitsinud rohkem kuulata ja küsinud: „Kas teil leidub siis inimesi, kes küll sünnivad, aga ära ei suregi?“ Turist vaadanud eestlasele rumala näoga otsa, teinud suu lahti … aga selle aja peale oli eestlane juba rahulikult minema kõndinud.

Eestlane armastab rääkida riigi edusammudest igal ajal, aga eriti vabariigi 100. aastapäeva eel. Põhjusi edusammudest rõõmu tunda on kindlasti palju, aga natuke üllatav on, et Eesti suurimaid edusamme saab mõõta suremusstatistika kaudu. Järgnevalt mõned näited EV 100 väljaandest surmade kohta. Et raamatus esitatu vastu huvi säiliks, siis tuuakse siin sama materjal teistsugusel kujul.

Joonisel on surmade jagunemine vanuserühma järgi 1000 surnu kohta. Näha on surmade vanusstruktuuri märgatav muutumine. 1922. aastal oli surmade vanusstruktuuris oluline koht kuni 1-aastaste laste surmadel, aga samuti oli surmade osatähtsus arvestatav kõikides vanuserühmades. 2016. aasta struktuuris on kuni aastaste laste surmade osatähtsus pea olematu ja vabariigi algusaastate struktuuriga võrreldes on märkimisväärselt väike surmade osatähtsus kõigis vaadeldavates vanuserühmades 50–59-aastasteni välja. Muidugi on ka ühe noore inimese surm liiga palju, aga …

Oluline on tähele panna, et vabariigi algusaastate surmade struktuuris on vähemalt 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus väiksem kui vanuserühmas 50–59, 60–69 ja 70–79: vähemalt 80-aastaseid oli nii vähe, et selle rühma surmad olid suhteliselt harvemini esinev nähtus.

Esitatud joonise põhjal saab demograafide keeles öelda, et Eestis on märgatavalt vähenenud imikusurmade arv ja pikenenud inimeste eluiga. Viimast väidet tõestab joonis sellega, et üle 80-aastaste inimeste surmade osatähtsus kõigis surmades läheneb poolele, olles 1922. aastal alla 10%.

Kui minna demograafide terminoloogiast välja, siis räägib joonis Eesti edusammudest meditsiinis, sotsiaalhoolekandes, majanduses ja veel paljudes teistes valdkondades. Muidugi on Eestiga analoogsed protsessid toimunud kõikides arenenud riikides, kuid see ei vähenda sugugi Eestis toimunud positiivsete muutuste tähtsust.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikust leiab ka surma põhjuste kirjelduse. Eriti märkimisväärne on, et epideemiate ja nakkavate haiguste osatähtsus surma põhjustes on esikohalt kaugele taandunud. Sellel faktil on oluline seos surmade vanusstruktuuri muutusega, aga samuti kõneleb see Eesti riigi edusammudest eespool mainitud valdkondades.

Eesti edusammude märkamiseks ei pea surmastatistikas minema 100 aastat tagasi. Vaid mõne nädala eest teatati, et liikluses hukkunute arv oli 2017. aastal rekordiliselt väike, aga see teema ei leia Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kogumikus käsitlemist.

Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi peaaegu iga surm on suuremal või vähemal määral tragöödia, kõneleb Eesti surmade statistika Eesti Vabariigis toimunud ja toimuvatest positiivsetest muutustest.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

EV100: mets ja metsarahvas

Nii mõnigi leiab, et eestlased on metsarahvas. Statistika järgi on Eestis metsaga kaetud rohkem kui pool pindalast, seega võib eestlasi metsarahvaks pidada küll. Ometi ei tähenda see elukohaga seotud nähtust, vaid kirjeldab pigem hingeseisundit: tõeliselt metsas elab kaduvväike osa eestimaalasi. Rohkem elatakse linnades.

Peamisi metsaga seotud küsimusi on, kas Eestis raiutakse metsa liiga palju. Arvamusi on seinast seina. Siinkohal veidi statistikat, mis ilmub ka Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul välja antavas kogumikus metsa kohta.

  • 1927. aastal oli Eestis metsamaa pindala 945 883 hektarit ja see moodustas vabariigi üldpindalast 20,5%.
  • 2016. aastal oli metsamaa pindala Eestis 2,3 miljonit hektarit ja see moodustas vabariigi pindalast veidi rohkem kui poole ehk 51%.
  • 1927. aastal oli metsarikkaim piirkond Kirde-Eesti, kus asuvad Alutaguse metsad. Nii mõneski sealses vallas oli metsamaad üle 50% valla pindalast (Venevere 59%, Mustajõe 58%, Vaivara 52%).
  • 2016. aastal oli metsasus kõige suurem Surju vallas Pärnumaal ja Hiiu vallas Hiiumaal, kus metsamaa pindala moodustas 80% valla pindalast.
  • 1924. aasta metsasuse kaardilt on näha, et oli omavalitsusüksuseid, kus metsasus oli üle 40%.
  • 2016. aasta metsasuse kaart näitab, et pea 72%-l Eesti omavalitsusüksustest on metsasus üle 40%.

Eesti metsasus aastal 2016 on vabariigi algaastatega võrreldes tunduvalt suurem. Esmalt tekib kahtlus, et see on tulnud põllu- ja aiamaa ehk haritava maa vähenemise tõttu. Statistika seda ei kinnita, vaid näitab, et haritava maa pindala ja osatähtsus pole pea saja aasta jooksul eriti muutunud. Märkimisväärselt on vähenenud hoopis looduslike rohumaade osatähtsus. Kas see on hea või halb, seda ei oska öelda. Kindel on see, et kinnises süsteemis on millegi suurenemine võimalik ainult siis, kui midagi vastukaaluks väheneb.

Hingeseisundeid riiklik statistika veel ei mõõda. Kas eestimaalased olid vabariigi algusaastatel praegusest rohkem metsarahvas, seda on statistikul keeruline öelda. Lihtne on aga öelda, et 1922. aasta rahvaloenduse ajal olid eestimaalased maa- ja põllurahvas: 75,8% elas maal ja 59% tegeles põllumajandusega. Praegu elab kaks kolmandikku eestimaalasi linnalistes asulates ja põllumajanduse ning metsandusega tegeleb vähem kui 4% kõigist hõivatutest. Ei ole teada, kas see on metsarahvale hea või halb, aga põllupidamisega tegelevate inimeste vähenemine on ilmselgelt muutus, mille vastu ei saa. Võib-olla on aga lootust säilida metsainimesena, kui suudame hoida väärtusi, mis meid seni ausalt teeninud on.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmub 2018. aasta veebruaris.

Balti riikide ja Soome põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport

Statistikaamet vaatles põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksporti aastatel 2010–2016 Balti riikides ja Soomes. Enim on selle kaubagrupi toodete eksport sel ajavahemikul vähenenud Eestis. Aastatel 2014–2016 vähenes nende väljavedu 12%, mis näitab, et Eestis on uute sihtturgude leidmine ja kahanenud ekspordikoguste taastamine olnud keerulisem kui teisel kolmel riigil.

Põllumajandussaaduste ja toidukaupade osatähtsus koguekspordis näitab, kui oluline on nende eksport riigi väliskaubanduses. Artiklis vaadeldavatest riikidest oli põllumajandussaaduste ja toidukaupade osatähtsus koguekspordis aastatel 2010–2016 kõige väiksem Soomes, kus see näitaja püsis 3% juures. Leedus ja Lätis oli see samal ajavahemikul ligikaudu 20% ja Eestis ligikaudu 10% koguekspordist.

Leedu ja Soome kogueksport oli 2016. aastal 7% väiksem kui 2014. aastal, Eesti kogueksport vähenes samal ajavahemikul 2% ja Läti näitaja jäi samale tasemele. Põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport on seevastu enim kahanenud Eestis (12% aastatel 2014–2016), mida näitab ka nende osatähtsuse vähenemine koguekspordis.

Põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport Venemaale

Iga suure ja olulise turu kadumine mõjutab otseselt eksportivaid ettevõtteid, kes valmistavad oma toodangu spetsiaalselt sellele riigile. Venemaa turu täielik kadumine 2014. aasta sügisel on suurel määral mõjutanud nii Balti riike kui ka Soomet, mistõttu on need riigid hakanud otsima uusi turge. Uute sihtriikide leidmine ja suurte mahtude saavutamine ei käi kiiresti ja seetõttu kannatavad eelkõige tootjad. Olenevalt riigi ja tootjate tegevusest on osas riikides toodete ekspordimahud taastunud ja jõudnud ka kasvada, kuid on ka vastupidiseid olukordi.

Venemaa sanktsioonid on mõjutanud Eesti, Läti, Leedu ja Soome põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksporti olulisel määral. 2010. ja 2013. aastal oli Balti riikide ja Soome põllumajandussaaduste ja toidukaupade ekspordi peamine sihtriik Venemaa. 2016. aastal aga oli Venemaa nende kaubagruppide peamine ekspordipartner ainult Lätis, kust peamiselt veeti Venemaale alkohoolseid jooke. Balti riigid ja Soome on pärast Venemaa turu kadumist leidnud mitmele tootele uusi kaubanduspartnereid ning suurendanud paljude toodete eksporti olemasolevatesse sihtriikidesse. Seda kinnitab ka fakt, et peamiste sihtriikide osatähtsus on viimastel aastatel vähenenud ning kaugemaid sihtturge on leitud just toidukaupade valmistoodangule (nt jahu- ja pagaritooted, kastmed) ja põllumajandussaadustele (nt teravili ja hernes), mida on võimalik eksportida kaugematesse maadesse.

Leedu on eksportinud Venemaale enim puuvilju, marju ja köögivilju. Puuviljadest ja marjadest on peamiselt välja veetud maasikaid, vaarikaid ja kiivisid ning köögiviljadest tomateid, paprikaid, šampinjone ja baklažaane. 2014. aastal oli nende ekspordikogus ligikaudu 30% ja 2016. aastal 90% väiksem kui 2013. aastal. Leedu on Balti riikidest enim Venemaale eksportinud ka piima ja piimatooteid ning liha ja söödavat rupsi. Küllaltki suur osa on Leedus olnud ka mittealkohoolsete jookide ja alkoholi väljaveol.

Soome olulisim kaubagrupp Venemaale ekspordis on olnud piim ja piimatooted, mida aastatel 2010–2013 veeti aastas keskmiselt välja 79 000 tonni ja üle 220 miljoni euro eest. 2014. aastal vähenes väljaveetud kogus 2013. aastaga võrreldes 37% ja 2016. aastal koguni 99%.

Lätist on Venemaale veetud kõige rohkem mittealkohoolseid jooke ja alkoholi. Aastatel 2012–2014 eksporditi selle kaubagrupi kaupu Venemaale ligi 500 miljoni euro eest, 2015. aastal ligi 1,7 korda vähem.

Eestis on samuti olnud Venemaale ekspordis oluline kaubagrupp mittealkohoolsed joogid ja alkohol. Selles grupis on palju reeksporti, mis avaldab mõju nii laondus-, transpordi- kui ka hulgikaubandusettevõtetele, kes 2013. aastal eksportisid ligi 127 miljoni euro eest, kuid 2016. aastal peaaegu 2,3 korda vähem. Tootjatest said sanktsioonide mõju enim tunda piima ja piimatoodete tootjad. 2010. aastal eksporditi selle kaubagrupi tooteid üle 55 miljoni euro eest, kuus aastat hiljem 0,1 miljoni euro eest. Kalu ja selgrootuid eksporditi 2012. aastal Venemaale 15,6 miljoni euro väärtuses, kuid 2016. aastal selles kaubagrupis eksport puudus.

Sanktsioonide alla jäänud peamiste toidukaupade eksport

Sealiha eksport on vaadeldud riikidest suurim Soomes, samuti on seal kõrgeim tonnihind. Euroopa Liidu (EL) riikidest on Soome oma sealiha ekspordis kasvatanud põhiliselt naaberriikidesse Rootsi ja Eestisse, kuid ka Saksamaale ja Leetu veetud koguseid. EL-i välistest riikidest on suurenenud eksport Lõuna-Koreasse ja Uus-Meremaale.

Balti riikide eksporti on enim mõjutanud Aafrika seakatk, mille tõttu on eksport alates 2014. aasta algusest vähenenud. Väljapoole EL-i riike pole sealiha alates 2014. aastast peaaegu üldse veetud.

Külmutatud kala ekspordi kogus on vaadeldud riikidest olnud suurim Eestis. Venemaale väljaveo vähenemise tõttu on selle kaubagrupi eksport viimastel aastatel märgatavalt kahanenud, kuid 2016. aastal hakkas langus pidurduma, kuna on leitud uusi turge (Kasahstan, Vietnam, Portugal) ja kasvatatud eksporti vanadesse sihtriikidesse (Ukraina, Valgevene, Taani, Soome). Eesti peamised ekspordiartiklid on olnud räim ja kilu ehk odavam kala. Leedu ettevõtted on vaadeldud neljast riigist eksportinud kõige tagasihoidlikumaid koguseid, kuid teeninud tonni eest suurimat tulu. Kogu vaadeldaval ajavahemikul on Leedu peamised ekspordiartiklid külmutatud kala grupis olnud makrell ja atlandi väärislõhe ning uuteks sihtturgudeks on saanud Tai, Rootsi ja Hiina. Läti on alates 2014. aastast, kui Venemaa turu osa kahanes, samuti uusi turge leidnud (Saksamaa, Poola, Kasahstan, Valgevene, Lõuna-Korea, Usbekistan), samuti suurendanud eksporti olemasolevatesse sihtriikidesse (Taani, Ukraina, Leedu), mis on taganud ekspordi pideva kasvu.

Piima ja rõõsa koore ekspordi kogus on suurim olnud Lätis, kellele järgnevad Eesti ja Leedu. Soome ekspordikogus on Balti riikidega võrreldes väga väike, kuid tonnihind kõrgeim. Seda selgitab asjaolu, et Läti ja Eesti ning mõningal määral ka Leedu tootjad ekspordivad suurtes kogustes toorpiima, mis on odavam kui tööstuses pakendatud piim ja rõõsk koor. Eestist veetakse suuri koguseid toorpiima Lätti ja Leetu – 2016. aastal 93% kogu Eesti piima ja rõõsa koore ekspordist. Lätist eksporditakse piima põhiliselt Leetu. 2016. aastal oli Leetu veetud piima ja rõõsa koore kogus 86% kogu Läti selle kaubagrupi ekspordist. Leedu ekspordib 75% piimast Poola.

Piima- ja koorepulbri ning -kontsentraadi eksport on kasvanud viimasel kahel aastal Soomes, kus on suurendatud väljavedu Aasiasse, Aafrikasse ja Euroopasse. Venemaa turu kadumine on mõjutanud Soome tootjate tonnihinda, sest uutele turgudele müüakse madalama hinnaga kui Venemaale.

Jogurti, keefiri, petipiima ja hapukoore suurim eksportija on Soome. Eesti selle kaubagrupi ekspordikogused on alates 2011. aastast vähenenud, kuid 2016. aastal suudeti ekspordimahtu uuesti kasvatada. Lätis ja Leedus selle kaubagrupi eksport kuni 2013. aastani kasvas, kuid alates 2014. aastast on väljavedu sealgi vähenenud.

Või ja muude piimarasvade ekspordis jäävad Balti riigid väga suurelt alla Soomele, kust on viimastel aastatel välja veetud 38 000 tonni võid aastas. Kuigi pärast Venemaa sanktsioonide kehtestamist kardeti, et Soome võile ei suudeta uusi sihtriike leida, on neid siiski leitud. Samal ajal on Soome või tonnihind alates 2014. aastast langenud, mis tähendab, et uutesse sihtriikidesse on eksporditud odavama hinnaga. Ekspordimahte on viimastel aastatel suutnud kasvatada ka Leedu, kuid Eestist ja Lätist eksporditud või kogused on vähenenud.

Juustu ja kohupiima ekspordi kogus on olnud suurim Leedus. Venemaa turu äralangemisest kaotas selle kaubagrupi puhul enim Soome, kelle juustu ja kohupiima eksport jäi 2016. aastal alla isegi Eestist väljaveetud kogusele. Kui 2010. aastal eksporditi Soomest 50 000 tonni juustu ja kohupiima, siis 2016. aastal 16 000 tonni. Soome ei ole suutnud olemasolevatesse sihtriikidesse eksporditavaid koguseid suurendada, pigem on need vähenenud. Vaid Jaapanisse ja Hispaaniasse eksporditud kogused on mõnesaja tonni võrra kasvanud.

Eestis oli põllumajandussaaduste ja toidukaupade nelja peamise sihtriigi – Soome, Läti, Leedu ja Venemaa – osatähtsus kõigil aastatel suurem kui Lätis, Leedus ja Soomes, mis tähendab, et Eesti ekspordib teistega võrreldes enam kindlatele sihtturgudele. Kuna Eesti on neist riikidest väikseim, on see ühest küljest mõistetav, kuna pole mõtet vähest eksporti killustada. Teisest küljest on see ka riskantsem, sest suured muutused peamistel turgudel mõjutavad sektorit märkimisväärselt. Suured muutused on toimunud Eesti ekspordis Venemaale, kuhu väljaveetu maht kuni 2013. aastani pidevalt kasvas, kuid alates 2014. aastast on kahanenud. 2016. aastal oli Eesti eksport Venemaale juba 2,7 korda väiksem kui 2013. aastal. Teistel sihtturgudel pole Eesti toidukaupade ja põllumajandussaaduste väljaveos nii järske muutusi ette tulnud.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus “Majanduse ja tööturu trendid” artiklis „Põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport Balti riikidest ja Soomest aastatel 2010–2016 “.

Evelin Puura, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik
Mirgit Silla, Statistikaameti juhtivstatistik

Noored IT-seadmete ja interneti maailmas

Interneti kasutamine pakub meile üha rohkem ja mitmekesisemaid võimalusi. Internet on abiks mistahes valdkonnas, olgu selleks õppimine, töötamine või vaba aja veetmine. Laste- ja noortekultuuri aasta puhul annab Statistikaamet ülevaate 16–24-aastaste noorte arvuti- ja internetikasutusest.

Interneti kasutamine

2017. aasta II kvartali seisuga olid viimase kolme kuu jooksul internetti kasutanud peaaegu kõik (99%) 16–24-aastased Eestis elavad noored. 16–74-aastaste keskmisest on seda 11 protsendipunkti rohkem. Noorte internetikasutus oli ühtviisi sama nii soo, vanuse, koduse keele kui ka omandatud kõrgeima haridustaseme järgi. Iga päev kasutab internetti 98% noortest internetikasutajatest (16–74-aastastest aga 90%), mis omakorda näitab, et internet on saanud noorte igapäevaelu asendamatuks osaks. Viimaste aastate jooksul on noorte seas märgatavalt kasvanud interneti kasutamine ka liikvel olles, näiteks koolis, ühistranspordis, poes või külas. Viimase kolme kuu jooksul oli liikvel olles mobiil- või nutitelefonis internetti kasutanud 97% noortest, mida on 16–74-aastaste keskmisest 24 protsendipunkti enam.

Populaarseimad internetitegevused

Viimase kolme kuu populaarseimad internetitegevused olid noortel sotsiaalvõrgustikes, nt Facebookis osalemine (97%), mida on keskmisega võrreldes 29 protsendipunkti enam (vt joonis 1). Lisaks kasutasid noored ka e-posti (96%), lugesid meediaväljaandeid (92%) ning otsisid infot toodete ja teenuste kohta (90%). 16–24-aastased naised otsisid vastassoost eakaaslastest enam infot tervise kohta (vahe 18 protsendipunkti), samuti oli nende osatähtsus suurem CV-de saatmisel ja töökuulutustega tutvumisel (vahe 17 protsendipunkti). 16–24-aastased mehed seevastu kasutasid internetti noortest naistest enam toodete ja teenuste müümiseks (vahe 9 protsendipunkti). 16–24-aastased kasutasid keskmisest enam internetti omaloodud sisu mõnele veebilehele üleslaadimiseks (vahe 27 protsendipunkti) ning töö otsimiseks ja CV-de saatmiseks (vahe 22 protsendipunkti). Noorte suurem osatähtsus töö otsimisel võib olla tingitud asjaolust, et sellises vanuses enamasti alles alustatakse tööelu ja seetõttu puututakse töö otsimisega ka enam kokku.

Viimastel aastatel on Eestis ja ka mujal maailmas jõudsalt kanda kinnitanud jagamismajanduse sektor, kus teenuse pakkumine ja tellimine toimub enamjaolt internetis (nt Taxify, Uber, Airbnb jms e-keskkonnad). Viimase 12 kuu jooksul oli internetis eraisikult majutusteenuse broneerinud pea iga neljas ja sõiduteenust tellinud 41% noortest internetikasutajatest, mida on keskmisest vastavalt 2 ning 20 protsendipunkti enam.

E-kaubanduse kasutamine

Viimase 12 kuu jooksul oli internetist mõne toote või teenuse ostnud või tellinud kolmveerand 16–24-aastastest internetikasutajatest, mida on keskmisest 10 protsendipunkti rohkem. Internetist kõige ostetumad või tellitumad tooted ja teenused olid 16–24-aastastel e-kaubanduse kasutajatel transporditeenused (64%), ürituste piletid (63%) ning rõivad ja jalatsid (53%). 16–24-aastased naised tellisid sama vanadest meestest enam toidu- ja esmatarbekaupu (vahe 24 protsendipunkti), 16–24-aastased mehed seevastu rohkem arvuteid ja nende lisaseadmeid (vahe 26 protsendipunkti). 16–74-aastaste keskmisest enam tellisid noored interneti teel rakendusi, arvutimänge ja nende uuendusi, transporditeenuseid ning arvuteid ja elektroonilisi seadmeid, vähem aga kodukaupu ning (e-)raamatuid, ajalehti ja ajakirju.

Viimase kolme kuu jooksul oli veidi alla kahe kolmandiku 16–24-aastastest e-kaubanduse kasutajatest internetist tooteid või teenuseid tellinud vähemalt kolmel korral (vt joonis 3). Noored kulutavad e-kaubandusele keskmisest vähem. Näiteks oli e-kaubandusele viimase kolme kuu jooksul alla 50 euro kulutanuid 16–24-aastaste e-kaubanduse kasutajate seas 6 protsendipunkti enam kui 16–74-aastaste hulgas.

Kõige enam tellisid noored tooteid ja teenuseid Eesti müüjatelt (80% e-kaubanduse kasutajatest). See näitaja on 16–74-aastaste keskmisest 5 protsendipunkti väiksem. See-eest eelistavad noored keskmisest enam tellida välismaistelt müüjatelt, nt Euroopa Liidu (v.a Eesti) müüjatelt tellinuid oli 4 ja muudelt välismaistelt (nt Hiina, USA) müüjatelt tellinuid 14 protsendipunkti keskmisest enam. Välismaistelt müüjatelt oli mõne toote või teenuse tellinud pea iga teine 16–24-aastane e-kaubanduse kasutaja ning enamikul juhtudel (58%) osteti tarbeesemeid. Noored, kes ei olnud viimase 12 kuu jooksul e-kaubandust kasutanud, märkisid peamise põhjusena harjumust või eelistust osta tooteid ja teenuseid poest jm-lt kohapealt, samuti soovi toodet enne ostmist näha.

Tarkvarade kasutamine

Peale interneti kasutamise on inimestele olenevalt eesmärgist abiks arvutiprogrammide valdamine ja kasutamine, ükskõik kas tööl, koolis või vabal ajal. Tuntuimateks programmideks võib pidada tekstitöötlus- (nt Microsoft Office), tabeltöötlus- (nt Microsoft Excel) ning ettekande koostamise programme (nt Microsoft PowerPoint). Järgnevalt on uuritud nende programmide kasutamist viimase 12 kuu jooksul. Nelja eri tüüpi programmi kasutamise võrdluses ilmneb, et noorte vastavad näitajad on 16–74-aastaste omadest silmanähtavalt suuremad kõigi puhul (vt joonis 4). Tekstitöötlusprogramme oli viimase 12 kuu jooksul kasutanud 86% 16–24-aastastest internetikasutajatest (16–74-aastastest 61%) ning elektroonilist ettekannet koostanud 75% (16–74-aastastest 37%). Tabelarvutusprogramme (nt Microsoft Excel) oli kasutanud aga kaks kolmandikku noortest internetikasutajatest (vahe keskmisega 19 protsendipunkti). Programmeerimiskeelt (nt Pythonis, SASis) oli kasutanud pea iga neljas 16–24-aastane internetikasutaja (16–74-aastastest 8%). Noorte suurem osatähtsus nende programmide kasutamisel võib olla tingitud asjaolust, et tänapäeval alustatakse arvutiõpet (sh mitmesuguste programmide kasutamise õpetust) koolis üsna varakult, mistõttu noortel on programmidega kokkupuude olemas ja programmide kasutamise oskus eri valdkondades omandatud, mis omakorda lihtsustab ja aitab suurendada nende edasist kasutust. Samuti käivad selles vanuses noored enamasti veel koolis, kus nimetatud programmidega seotud tegevused on üldjuhul õppetööks vajalikud.

Jaanika Ait, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Metoodika

16–74-aastaste elanike infotehnoloogia kasutamist uurib Statistikaamet iga aasta II kvartalis. Uuringut teevad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Internetikasutajana on defineeritud viimase 3 kuu jooksul vähemalt korra internetti kasutanud inimesed. E-kaubanduse kasutamist uuriti nende seas, kes olid seda teinud eraotstarbel. Tarkvaraprogrammide kasutamist uuriti nende seas, kes olid viimase 12 kuu jooksul internetti kasutanud.

Püsielanikud on 22 saarel

Statistikaameti andmetel elas 2017. aasta 1. jaanuari seisuga Eesti saartel ligi 44 100 inimest. Püsielanikud olid 22 saarel, mida on kolme saare võrra enam kui viimase, 2011. aasta rahvaloenduse ajal. Samas ühel väikesaarel, kus loenduse ajal olid püsielanikud, 2017. aasta seisuga enam püsielanikke pole. Seega on loendusejärgsetel aastatel neli väikesaart püsielanikud saanud.

2011. aasta rahvaloendusega võrreldes on lisandunud ligi 3400 saareelanikku. Saartel elavate inimeste osatähtsus võrreldes loendusega on suurenenud 8%, mis tuleneb suuresti rahvastikuarvestuse metoodika muudatusest. Saareelanike osatähtsus Eesti kogurahvastikust moodustas 2017. aasta alguses 3%.

Maa-ameti andmetel on Eestis üle 2000 saare. Enamik saartest on pindalalt aga niivõrd väikesed, et elatakse vaid üksikutel. Püsielanikega asustatud saared jagunevad kuue maakonna vahel: Saare (7 püsielanikuga saart), Harju (6), Lääne (3), Pärnu (3), Hiiu (2) ja Tartu (1).

Võrreldes 2011. aastaga on püsielanike arv kasvanud kõigil saartel, v.a Osmussaare, Väike-Pakri, Kesselaid, Kõinastu ja Mohni – viimasel ei ela 2017. aasta seisuga enam ühtegi püsielanikku. Küll on aga püsielanikega asustatud neli saart, mis rahvaloenduse ajal asustatud ei olnud – Kräsuli, Hobulaid, Pihelgalaid ning Koipsi.

Kui suurema territooriumi ja elanike arvuga Saaremaa ja Hiiumaa arvestusest välja jätta, elab Eesti väikesaartel ligi 3800 inimest ning meeste ja naiste arv nendel on üsna tasakaalus – väikesaarte elanikest 53% on mehed ja 47% naised. Iga kolmas väikesaare elanik on vanuses 40–59 ja vähemalt 80-aastaseid on 7%. Noori on väikesaartel Eesti keskmisega võrreldes proportsionaalselt vähem, sest väikesaartel on iga kümnes elanik 0–19-aastane, Eestis keskmiselt iga viies.

Helerin Äär, Statistikaameti geoinfo spetsialist

Metoodika

Alates 2016. aastast muutis Statistikaamet rahvaarvu arvestuse metoodikat, mis mõjutab ka 2011. aasta rahvaloenduse ja 2017. aasta saarte elanikkonna rahvaarvu võrdlust. Järgmist, 2020/2021. aasta registripõhist rahva ja eluruumide loendust ette valmistades analüüsis Statistikaamet riiklike andmekogude (registrid) kvaliteeti ja koostas nende andmete põhjal elanike kohta residentsuse indeksi. Selle indeksi alusel käibki inimeste arvamine püsielanike hulka või sealt välja. Elukohana on kasutatud inimeste registripõhist elukohta.

Statistikaametilt saab ruumianalüüse tellida tellimustööde hinnakirja alusel. Vaata tehtud töid siit.

Loe ka Rahvaloenduse tulemused näitavad asustatud saarte arvu kasvu (ilmus 09.01.2013).

Naiste ja meeste elu Eestis ja mujal Euroopas

20. oktoobril tähistatava Euroopa statistikapäeva puhul on Eurostatil valminud digiväljaanne „Naiste ja meeste elu Euroopas. Statistiline portree“, mille eesmärk on võrrelda naiste ja meeste igapäevaelu. Kui palju Eesti naiste ja meeste elu sarnaneb või erineb ning kuhu paigutub Eesti teiste Euroopa Liidu riikide seas?

Eurostati koostatud ja Statistikaameti tõlgitud, rohkete interaktiivsete jooniste ja infograafikutega väljaanne annab hea võimaluse uurida, millised on meeste ja naiste igapäevaelu erinevused ja sarnasused ning kuidas need riigiti erinevad. Digiväljaanne hõlmab paljusid eluvaldkondi: elu olulised verstapostid, tervisehinnangud, eluga rahulolu, leibkonnatüübid, haridus, tööhõive, sissetulekud, toitumisharjumused ja sportimine, kultuurielus osalemine, internetikasutus, laste eest hoolitsemine ja majapidamistööd.

100 mehe kohta 113 naist

Eesti naiste oodatav eluiga oli 2015. aastal 82 ja meeste oodatav eluiga 73 aastat, mis teeb eluea erinevuseks üheksa aastat. Võrreldes Euroopa Liidu (EL) keskmisega (naistel 83 ja meestel 78 aastat) oli meie naiste oodatav eluiga umbes aasta võrra madalam, meestel aga pea viis aastat madalam. Eesti omast suurem oli meeste ja naiste eluea erinevus vaid Leedus (11 aastat) ja Lätis (10 aastat). Leedu ja Läti olid ka ainsad riigid, kus meeste oodatav eluiga ei ületanud 70. eluaasta piiri. Kõige väiksem oli eluea erinevus Taanis, Iirimaal, Küprosel, Hollandis, Rootsis ja Suurbritannias, kus see jäi alla nelja aasta.

Pikema eluea tõttu on naisi Eestis rohkem kui mehi. 2016. aastal oli erinevus 13% ehk iga 100 mehe kohta oli 113 naist. Naiste ülekaal oli sellest suurem ainult Lätis (18%) ja Leedus (17%). Kolmele Balti riigile järgnesid pingereas Portugal (11%) ja Ungari (10%). Luksemburgis, Maltal ja Rootsis seevastu oli mehi naistest isegi natuke rohkem. EL-is keskmiselt oli naisi 5% rohkem kui mehi.

Vanuserühmi võrreldes selgub, et alla 18-aastate sooline jaotus oli Eestis samasugune nagu EL-is keskmiselt – noori mehi 5% rohkem kui noori naisi. Vähemalt 65-aastaste sooline jaotus aga erines märkimisväärselt: EL-is keskmiselt oli iga 100 mehe kohta 133 naist, Eestis aga iga 100 mehe kohta 195 naist. Teisisõnu, alates 65. eluaastast on Eestis naisi peaaegu kaks korda rohkem kui mehi.

Väljaandest on võimalik otsida ka põhjendusi meeste lühemale elueale. Näiteks on Eesti mehed ühed agaramad suitsetajad EL-is. 2014. aastal suitsetas Eestis iga päev iga kolmas vähemalt 18-aastane mees (34%), EL-is keskmiselt aga iga neljas samas vanuses mees (24%). Suitsetavate meeste osatähtsus oli kõige suurem Küprosel (40%) ja kõige väiksem Rootsis (10%). Eesti naiste hulgas oli igapäevaseid suitsetajaid sama palju kui EL-is keskmiselt (16%).

Haritud mehed ja väga haritud naised

Eesti paistab EL-is silma naiste kõrge haridustaseme ning meeste ja naiste vaheliste hariduslike erinevustega. 2016. aastal oli peaaegu pooltel (48%) Eesti 25–64-aastastest naistest kolmanda taseme haridus ja alla 8% oli piirdunud esimese taseme haridusega. EL-is keskmiselt on kolmanda taseme haridusega naisi 33% ja esimese taseme haridusega naisi 23%.

Eesti meestest on kolmanda taseme haridus 29%-l. Võrreldes Eesti naistega tundub selline näitaja väike, aga meeste arvestuses on see võrdne EL-i keskmisega, mis on samuti 29%. Kõige madalamat ehk esimese taseme haridust esineb Eesti meestel vähem kui EL-is keskmiselt (Eestis 14%, EL-is 23%). Seega ei ole Eesti naiste ja meeste haridustasemete suur erinevus tingitud mitte meeste madalast haridustasemest, vaid naiste väga kõrgest haridustasemest. Peale Eesti on kolmanda taseme hariduses meeste ja naiste vahelised erinevused suured ka teistes Baltimaades, Soomes, Rootsis ja Sloveenias.

Mida rohkem lapsi, seda madalam naiste tööhõive määr

Eestis on tööealiste ehk 15–64-aastaste tööhõive määr 2016. aasta seisuga naistel 69% ja meestel 76%. Nii Eesti naiste kui ka meeste tööhõive määr on üle EL-i keskmise: naistel üle 7% võrra ja meestel 4% võrra kõrgem.

Millised on seosed tööhõive määra ja laste olemasolu vahel? Kogu EL-is on meeste tööhõive määr alati naiste omast kõrgem, ka lasteta inimestel. Eestis on lasteta naiste ja meeste tööhõive määr enam-vähem samal tasemel – naistel 77% ja meestel 76%. Lasteta naiste tööhõive määr on Eestis EL-i kõrgeim, järgnevad Saksamaa naised 76%-ga ja Rootsi naised 74%-ga. Laste olemasolul tekivad Eesti naiste ja meeste tööturul osalusse erinevused. Lastega 15–64-aastaste meeste tööhõive määr on olenemata laste arvust üle 90%, aga naiste tööhõive määr langeb laste arvu kasvades: ühe lapse korral on see 74%, kahe lapse korral 71% ja vähemalt kolme lapse korral 60%.

Lapsevanemate tööhõive seisukohast on väga oluline, kuivõrd paindlikud on töötamise võimalused. Avaldatud väljaandes saab vaadata vaid üht paindlikku töövormi – osalise tööajaga töötamist. Eestis töötas 2016. aastal osalise tööajaga 13% töötavatest naistest ja 7% töötavatest meestest. Eesti meeste näitaja EL-i keskmisele (9%) väga palju alla ei jää, küll aga teevad meie naised märksa harvemini osaajaga tööd kui paljudes teistes riikides (EL-i keskmine 32%). Kõige rohkem oli 2016. aastal osalise tööajaga töötamist Hollandis, kus sellist võimalust kasutas 76% töötavatest naistest ja 26% töötavatest meestest.

Laste eest hoolitsemine ja majapidamistööd kui naiste pärusmaa?

Alaealiste lastega 25–49-aastastest Eesti elanikest tegeles iga päev oma laste eest hoolitsemise ja/või nende õpetamisega 2016. aastal 93% naistest ja 74% meestest. Naiste ja meeste vaheline erinevus oli Eestis väiksem kui EL-is keskmiselt (EL-is 92% naistest ja 68% meestest). Kõige suuremad olid soolised erinevused Kreekas (95% naistest ja 53% meestest) ja Maltal (93% ja 56%) ning kõige väiksemad Rootsis (96% naistest ja 90% meestest) ja Sloveenias (88% ja 82%).

2016. aastal tegi iga päev süüa ja/või majapidamistöid 76% vähemalt 18-aastastest Eesti naistest ja 47% sama vanadest meestest. Kuigi naiste ja meeste vaheline erinevus tundub suur, on see üks EL-i väiksemaid. EL-is keskmiselt tegi iga päev süüa ja/või majapidamistöid 79% naistest ja 34% meestest. Kõige suuremad erinevused naiste ja meeste vahel olid Kreekas (85% naistest ja 16% meestest) ja Itaalias (81% ja 20%) ning kõige väiksemad Rootsis (74% naistest ja 56% meestest) ja Lätis (82% ja 57%).

Võimalus oma teadmised testis proovile panna

Need on vaid mõned infokillud Eurostati mahukast digiväljaandest. Huvilistel on võimalik eestikeelse väljaandega põhjalikumalt tutvuda ja vaadata peale Eesti teistegi Euroopa riikide andmeid. Enne väljaandesse süvenemist tasub panna oma praegused teadmised proovile, vastates 12 küsimusega testile. Sellega saab lugeja kontrollida, kas teab, kui suured on Euroopa naiste ja meeste erinevused elus, töös ja vaba aja veetmises.

Eve Telpt, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted

Haridustasemete liigituse alus on klassifikaator ISCED 2011. Ühtse rahvusvahelise liigituse eesmärk on teha riikide haridussüsteemid omavahel võrreldavaks. Esimese taseme hariduse alla on arvestatud põhiharidus (ka sellega võrdsustatud või madalam haridus), põhiharidusnõudeta kutseharidus ja põhihariduse baasil omandatud kutseharidus. Teise taseme hariduse alla kuuluvad üldkeskharidus, kutsekeskharidus (sh keskeri- või tehnikumiharidus) põhihariduse baasil ja kutsekeskharidus keskhariduse baasil. Kolmanda taseme hariduse alla on arvestatud keskeriharidus keskhariduse baasil, kõrgharidus ning magistri- ja doktorikraad.

Tööhõive määr – hõivatute osatähtsus tööealises rahvastikus.