Author Archives: statistikaamet

Kes tahab elada minevikus, ostab maja

Kinnisvara soetades ei osteta enamasti üksnes elamis- või äripinda ega asukohta, vaid lisaks emotsioone, staatust, kuuluvust ühiskonda, ajaloolist pärandit, traditsioone ja veel palju muud. Sellest lähtuvalt on Eesti elamispindade turul praegu tekkinud valik ajaloolise ja ratsionaalsotsialistliku elustiili vahel.

Statistikaameti juhtivanalüütik Jaan Õmblus, andmeteadur Arko Kesküla, juhtivanalüütik Märt Leesment ja juhtivanalüütik Kaja Sõstra

Korterid on sotsialistlik valik

Osta saab seda, mida müüakse. Müügiks pakutavale kinnisvarale ajaloolises võtmes peale vaadates nähtub, et korterite ja majade võrdluses on mõlema variandi puhul võimalik osta kaasaegset lahendust. Lisaks sellele rõhutavad korterid aga eelkõige sotsialistlikku valikut ja majad ajaloolisuse hõngu.

Elamispindade müügikuulutusi analüüsides pakutakse praegu turul täiesti arvestatavat valikut möödunud sajandi algusest kuni tänapäevani. Korterite puhul joonistub välja, et 54 protsenti pakkumistest on alates aastast 2000 ja edasi. Teine suurem turul olev korterite kogum moodustab 34 protsenti pakutavast ja pärineb perioodist 1960–1990. Aastatel 1900–1960 ehitatud korterid moodustavad turul vaid 9,5 protsenti pakutavatest pindadest.

Sarnaselt korteritega on ka majade puhul käesoleval sajandil valminud ehitiste osakaaluks 54 protsenti müügis olevates. Samas on erinevalt korteritest selle aasta toodangut turul suhteliselt vähe. Lausa 21 protsendiga on esindatud aga majade osakaal, mis valmisid aastatel 1900–1960. Suhteliselt ahtavõitu on õitsva nõukogude perioodi produktsiooni, mille osakaal on 17 protsenti.

Korterit valides on eluaseme otsijal võimalus leida endale sobiv turumajandusele eelnenud sotsialistliku elukorralduse toodangu seast ja saada osa tol perioodil kehtinud sotsiaalsest läheduslahendusest. Majade puhul sarnast perioodi selle eheduses pigem osta ei saa. Küll aga võib eramuid valides leida tõelisi ajaloolisi pärleid, mis võimaldavad luua endale sajandivanuse õhustiku.

Müüakse ehituslikku moekaupa

Eluasemeturu pakkumise pool on just taoline arusaadavalt põhjusega. Nimelt oli aastatel 1960–1990 korterite ehitamine ajakohasest suundumusest tulenevalt väga moes. Neid tuli juurde suurusjärgus 100 000 elukohta igal kümnendil ja sealt tuleb ka praegu müüki ootav elamuvaru.

Analoogsel põhjusel on 2010. aastal ja hiljem ehitatud korterite pakkumine väga suur. Kasutusse lubatud eluruumide statistikat ja kuulutustes mainitud ehitusaastaid arvesse võttes võib järeldada, et müügis on peamiselt uusehitiste vastvalminud korterid. Seega müüakse peamiselt seda, mida on olnud moes ehitada.

Kortermajadele iseloomulik sotsialistlik karbistamine ei ole loomulikult ainult mineviku pärand ja nõukogude ploki särav leiutis. Sellist elukorraldust leidub igal pool maailmas ja ka nüüdisajal. Ilmselt on hoogu koguv jagamismajandus uute tehnoloogiliste lahenduste toel suunatud sellele, et mitte vara endale krabada, vaid sotsialistlikult seda teistega jagada, laenata, kasutada.

Seetõttu on ka praegusel sajandil valminud eluasemete valikutes olemas nii turumajandusliku edu sümbolid, vähem või rohkem uhked privaatsusele orienteeritud eramud, kui ka kompaktelule suunatud korterid. Igaühel on võimalik valikuid teha just omast maitsest tulenevalt ja seega hääletada, kas ruumika elustiili või kokkuhoiu poolt. Eesti kinnisvaraturg pakub praegu mõlemat võimalust.

Kinnisvaraturul jagub ostjaid nii korteritele kui ka majadele. Ajalugu tänapäevane tootmine aga muuta ei suuda – kes tahab nautida tõelist minevikuhõngu, saab selle ajaloolisest majast, kes otsib sotsialistlikku retrot, valib selle korterite seast.Statistikaamet kajastab koroonaviirusega seonduva majanduskriisi mõjusid kinnisvaraturule blogipostituste seerias. Müügikuulutuste andmed kogutakse Eesti suurematest kinnisvaraportaalidest. Blogipostitused leiab siit: https://blog.stat.ee/tag/kinnisvara

Juhi positsioon ei taga alati kõrgemat palka

Töökoha valikul on arvestatav mõjutaja palk, mis sõltub nii regioonist, ametist kui ka tööandja peamisest tegevusalast. Ametirühmade sees leidub aga tegevusalade lõikes suuri palgaerinevusi. Neist parema ülevaate saamiseks uurisime 2020. aasta esimese kvartali mediaanpalkasid.

Statistikaameti eksperimentaalstatistika praktikant Agnes Annilo

Kõiki ameteid, mida Eestis peetakse, saab rahvusvahelise ametite klassifikaatori alusel jagada üheksasse üldistatud ametirühma. Näiteks koolidirektorid kuuluvad ametirühma nimega „Juhid“, müüjad aga ametirühma „Teenindus- ja müügitöötajad“. Käesolevas blogis vaatame, millised on ametirühmade mediaanpalgad erinevatel tegevusaladel.

Üldiselt võib öelda, et mida kõrgem on ametirühma palk, seda suuremad palgaerinevused tegevusalade vahel on. Näiteks juhtide hulka kuuluvad nii väikeste mittetulundusühingute juhid kui ka ministrid ja suurettevõtete tegevdirektorid. Enim teenisid finants- ja kindlustustegevuse (mediaanpalk 3600 eurot) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (3410 eurot) juhid, kõige vähem aga juhid põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi tegevusalal (1000 eurot). Kõrgem juhtide mediaanpalk finants- ja kindlustustegevuses tuleneb ilmselt sellest, et sel tegevusalal on palgad ka üleüldiselt kõrgemad. Kõrged mediaanpalgad olid ka elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamise tegevusalade juhtidel. Madalamad aga majutuse ja toitlustuse ning teeninduse tegevusaladel.

Juhtidele sarnaselt olid ka tippspetsialistide mediaanpalgad tegevusalade lõikes suurel määral erinevad. Enim teenisid samuti finants- ja kindlustustegevuse tippspetsialistid (mediaanpalk 2613 eurot), neile järgnesid info ja side tippspetsialistid (2474 eurot). Vähim teenisid kinnisvaraalase tegevuse tippspetsialistid (1042 eurot). Tippspetsialistide seas oli ametite lõikes kõige suurem sissetulek tarkvara ja rakenduste arendajatel ning analüütikutel (2737 eurot), seejärel arstidel (2736 eurot).

Tehnikud ja keskastme spetsialistid teenisid enim mäetööstuse valdkonnas (mediaanpalk 1812 eurot), vähim muude teenindavate tegevuste valdkonnas (792 eurot). Kõige suurem sissetulek oli laevade ja õhusõidukite juhtidel ning tehnikutel (2389 eurot).

Ametnike mediaanpalgad erinevad tegevusalade lõikes vähem, kuid enim teeniti siiski tegevusaladel, kus kõrgemad on ka juhtide ja tippspetsialistide palgad. Suurim oli sissetulek info ja side valdkonnas töötavatel ametnikel (1433 eurot), väikseim aga kinnisvaraalase tegevusega seotud ametnikel (mediaanpalk 604 eurot).

Teenindus- ja müügitöötajad teenisid enim info ja side valdkonnas (mediaanpalk 1369 eurot) ning avaliku halduse ja riigikaitse valdkonnas (1238 eurot). Kõige väiksem sissetulek selles ametirühmas oli muus teenindavas tegevuses (576 eurot).

Oskustöötajatel ja käsitöölistel ning seadme- ja masinaoperaatoritel ning koostajatel oli kõrgeim mediaanpalk mäetööstuses (vastavalt 1562 eurot ja 1464 eurot). Samuti olid kõrged palgad mõlemal ametirühmal elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamise valdkonnas.

Kõige vähem erinesid mediaanpalgad tegevusalade lõikes põllumajanduse oskustöötajatel ja lihttöölistel. Lihttöölised teenisid enim veonduse ja laonduse (mediaanpalk 952 eurot) ning kõige vähem kinnisvaraalase tegevuse valdkonnas (535 eurot), kus töötavad peamiselt abilised ja koristajad ning prügivedajad, kellel on lihttööliste seas madalaim mediaanpalk.

Metoodika:

Ülevaate saamiseks võrreldi ISCO 1. taseme ametigruppide mediaane tegevusala järgi, mõnel juhul analüüsiti ka ISCO 3. taseme ameteid. Tegevusalade jaotamiseks kasutati EMTAK 1. taseme tegevusalasid. Spetsiifiliste ametite puhul ei võetud arvesse alla 20 töötajaga ametigrupi ja tegevusala kombinatsiooni. Mediaanpalkade arvutamisel ei arvestatud 2,5% suurimaid ja väikseimaid palku. Ettevõtte tegevusala valiti peamise tegevusala järgi, mistõttu võivad mõned ametid esineda ebaloogilistes tegevusalades.

Töö kaotavad sagedamini noored ja lihttöölised

Märtsis välja kuulutatud ja üle kahe kuu kestnud eriolukord mõjus tööturule negatiivselt. Kui tavalisel aastal on töösuhete arv hakanud teises kvartalis kasvama, siis sel aastal algas märtsi teises pooles hoopis vähenemine. Iga kaotatud töökoha taga on inimene, seega uurisime, kellele on eriolukorrast tingitud tööturu muutused kõige valusama löögi andnud.

Statistikaameti juhtivanalüütik Kaja Sõstra

Vaatasime inimeste liikumist tööturul töötamise registri (TÖRi) andmete põhjal nelja nädala lõpus: 1. märtsil, 29. märtsil, 3. mail ja 7. juunil. Juuni alguseks on töötajate arv võrreldes eelmise aastaga vähenenud kõige rohkem majutuse ja toitlustuse ning töötleva tööstuse tegevusaladel. TÖRis oli märtsist juuni alguseni 662 400 kehtiva töösuhtega inimest. Ühel inimesel võib TÖRis olla märgitud mitu kehtivat töösuhet ja seetõttu on inimeste arv töösuhete arvust väiksem.

Töötajatest 90% olid terve vaadeldava perioodi tööturul ühegi pausita. Inimesi, kellel oli märtsi alguses töökoht, kuid kes lahkusid tööturult juuni alguseks, oli 36 300. Samal perioodil tuli tööturule ka 22 800 uut inimest, kellel märtsi alguses tööd ei olnud, aga kes said töökoha juuni alguseks. Vähem oli neid, kes olid eriolukorra kuudel töö kaotanud ja siis uuesti tööturule naasnud.

Tööturg soosib keskiga ja juhtivaid ameteid

Edasi uurisime, kes olid tööturult lahkuma sunnitud inimesed. Kõige suurem osa lahkujatest olid noored alla 30-aastased töötajad, neid oli lahkujate hulgas ligi kolmandik. Samuti oli tööturult lahkunud noorte osatähtsus töötavatest noortest 9,5%, mis on võrreldes teiste vanuserühmadega kõrgem.

Suurema kindlustundega võivad meie analüüsi põhjal oma töökoha suhtes olla 30-59-aastased töötajad. Alates 60-aastastest on aga tööturult lahkujate osatähtsus keskmisest kõrgem. Selles vanuserühmas on loomulikult suur mõju vanaduspensionile jäämisel, aga praegu töötatakse siiski sageli edasi ka pensionieas.

Ametikoha järgi on kõige suurema löögi all lihttöölised, kellest kümnendik on kolme kuu jooksul töö kaotanud. Vaid pisut jäävad maha teenindus- ja müügitöötajad ning oskus- ja käsitöölised. Samas juhid ja tippspetsialistid võivad end üsna kindlalt tunda, nendest on töö kaotanud alla 3%.

Uute tööturule sisenejate ja lühikese pausi järel taas tööle asujate alusel saab hinnata, kui tõenäoline on pärast töö kaotamist endale uuesti rakendust leida. Kõige kõrgemad šansid tööle naasta on kuni 30-aastastel noortel: neid oli nii uute tulijate kui ka lühikese pausi järel tööle saanute hulgas kõige rohkem. Pensioniealistel on aga pärast töö kaotamist raske uut töökohta leida.

Metoodika

Kasutatud on maksu- ja tolliameti TÖRi andmeid. Arvesse on võetud kõik TÖRi kehtivad töösuhted olenemata töötamise liigist. Kehtivate töösuhete hulka ei ole arvestatud peatatud töösuhteid. 

Vaata ka statistikaameti tööturu kiirstatistikat.

Heidame pilgu Eesti elanike rahakotti: palgad puust ja punaseks

Keskmine brutokuupalk oli 2019. aastal 1407 eurot, palgatöötaja kuu keskmine brutotulu 1317 eurot ja kõikide ametite mediaanpalk 1143 eurot. Elanike kuu keskmine netosissetulek oli 2018. aastal* 752 eurot ja ekvivalentnetosissetulek 1060 eurot. Millest need summad kõnelevad? Mida need mõisted täpsemalt tähendavad ja millal võrdlusi tehes üht teisele eelistada? Statistikaameti analüütikud selgitavad.

Foto: Shutterstock

Palkade erinevuse näiteks toome Hiiu maakonna. Keskmise brutokuupalga (933 eurot) poolest jäi Hiiu maakond eelmisel aastal Eestis viimasele kohale. Palgatöötaja kuu keskmise brutotulu (1301 eurot) järgi oli aga Hiiumaa pärast Harju- ja Tartumaad suisa kolmandal kohal. Kõikide ametite mediaanpalga järgi oli Hiiu maakond eelmisel aastal 923 euroga kõikidest maakondadest tagantpoolt neljandal kohal. Hiiumaa elanike 2018. aasta keskmine netosissetulek ühes kuus oli 666 eurot ja ekvivalentnetosissetulek 895 eurot.

Keskmine brutokuupalk

Keskmine brutokuupalk näitab summat, mille tööandja kulutab täistööajaga töötajale keskmiselt palga maksmiseks. Andmeid kogutakse küsimustikuga majanduslikult aktiivsetelt ettevõtetelt, asutustelt ja organisatsioonidelt. Brutokuupalga arvestus käib maakonniti töökoha järgi, mistõttu võivad töötajad olla rahvastikuregistri järgi hoopis teisest maakonnast. Küsimustikule vastavad kõik vähemalt 50 töötajaga ettevõtted, ülejäänute hulgast tehakse juhuslik valik.

Statistikaameti analüütik Karina Valma kinnitab, et keskmist palka avaldatakse tegevusalati, maakonniti ja omanikuliigiti ning uuringus osalemise määr on püsivalt üle 80%. „Tulemused on usaldusväärsed, samas tuleb silmas pidada, et keskmine palk on arvutatud arvestusega, et tegemist on täistööajaga. See tähendab, et kui näiteks Hiiumaal ei ole õpetajatel võimalik alati töötada täistööajaga, siis ei näita kajastatud keskmine brutokuupalk tegelikult saadud keskmist töötasu, vaid on viidud täistööajaga vastavusse,“ lisab Valma.

Palgatöötaja kuu keskmine brutotulu

Keskmine brutotulu näitab palgatöötajatele ja avalikele teenistujatele makstud tasusid, töötamisega seotud stipendiume, toetusi ning muid tasusid. Andmete aluseks on maksu- ja tolliameti sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete andmed. Brutotulu suurus saadakse, kui kuu keskmine väljamaksete summa jagatakse kuu keskmise väljamaksete saajate arvuga. Tulusaaja elukoht on määratud isiku elukoha järgi, mille aluseks on statistikaameti rahvastikubaas.

Brutotulu andmeid kasutatakse omavalitsusüksuse arengut iseloomustava näitajana arengukavade koostamisel ja teistes kohaliku elu planeerimisega seotud dokumentides. Kuna tegu on kõiksete andmetega, siis on võimalik teha väljavõtteid andmestikust ka mõne väiksema piirkonnaüksuse, perioodi või muu tunnuse nagu vanuse või soo kohta.

Keskmise brutotulu andmed ulatuvad 2003. aastani. „Tänase haldusjaotuse seisuga saab andmeid võrrelda kuni 2013. aastani. Samas tuleb arvestada, et puuduvad andmed täis- ja osaajaga töö kohta, mis ei võimalda teha järeldusi näiteks soolise palgalõhe kohta. Samuti ei pruugi inimeste registreeritud elukoht olla alati vastavuses nende tegeliku elukohaga,“ ütleb statistikaameti analüütik Greta Tischler.

Selles, et kuu keskmine brutotulu on Hiiumaal kõrge, mängib rolli see, et keskmist palka arvestatakse lähtuvalt palga maksja asukohast, keskmist brutotulu aga lähtuvalt selle saaja registreeritud elukohast. Hiiumaa näitel võib nii mõnigi kõrgepalgaline töötaja olla küll saarele sisse kirjutatud, aga oma igapäevast leiba teenib ta näiteks mõnes Tallinna lähiümbruse omavalitsuses. Seega kajastub tema brutokuupalk näiteks Harjumaa, keskmine brutotulu aga Hiiumaa statistikas.

Ametite mediaanpalk

Mediaanpalk näitab summat, millest rohkem ja vähem teenivaid inimesi on antud ametis või piirkonnas sama palju. Statistikaameti palgarakenduses kasutatava mediaanpalga aluseks on maksu- ja tolliameti sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksete andmed ning töötamise registri sissekanded töötaja ameti ja töökoha asukoha kohta.

Mediaanpalga korral lähevad arvesse samad töölepingu ja tulu liigid, mis keskmise brutokuupalga arvutamisel. Mediaanpalk leitakse ainult täistööajaga töötajatele, kellel on töötamise registris info ameti ja töökoha asukoha kohta, kes on töist tulu saanud, kelle tööleping pole peatatud ning kes on töötanud vähemalt ühe kuu.

Statistikaameti andmeteadur Kadri Rootalu sõnul on mediaanpalga näitaja mõeldud töötajatele ja tööandjatele ning see võimaldab võrrelda enda või oma ettevõtte makstavat palka teiste sama ametit pidavate inimeste palkadega. „Palgarakenduse andmed võimaldavad saada täpsemat infot selle kohta, mis toimub üldise keskmise kõrval. Samuti võimaldab see vaadata palkasid ametigruppide kaupa. Samas tuleb arvestada, et nii brutokuupalka kui ka mediaanpalka näidatakse töökoha asukoha järgi, mis ei pruugi maakonna tasandil langeda kokku töötaja elukohaga,“ selgitab Rootalu.

Ekvivalent- ja netosissetulek

Eesti sotsiaaluuringu tulemuste pealt arvutatav netosissetulek sisaldab tulu palgatööst, ettevõtlusest, maa ja muu vara rendist, teistelt leibkondadelt saadud regulaarseid makseid (näiteks elatis) ja sotsiaalseid siirdeid (näiteks vanaduspension, lapsetoetus jne), omanditulu ning tulumaksu tagastust jm. Saadud summast arvatakse maha tulumaksu juurdemaksed, sotsiaalmaks, teistele leibkondadele tehtud regulaarsed maksed ja varalt makstav maks (peamiselt maamaks). Sissetulekute kohta saadakse andmed nii registrite kui ka valikuuringu tulemuste pealt.

Ekvivalentnetosissetuleku pealt arvutatakse omakorda absoluutset ja suhtelist vaesust. Samuti avaldatakse selle põhjal sissetulekute ebavõrdsuse näitajad: kvintiilide suhte kordaja ja Gini koefitsient. Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo sõnul on (ekvivalent)netosissetulekuid ja nende pealt arvutatavaid näitajaid hea aluseks võtta, kui analüüsida ebavõrdsust ühiskonnas, vaesust üldiselt või kitsamalt näiteks sotsiaalsete siirete mõju vaesusele – teemasid analüüsimiseks on palju. „Ekvivalentnetosissetulek võtab arvesse leibkonna koosseisu ehk teisisõnu on tegemist sissetulekuga, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Seega on hea selle pealt vaadata sissetulekuid elaniku kohta leibkonnatüüpides või analüüsida sissetulekuid erinevate sotsiaal-demograafiliste näitajate lõikes,“ ütleb Müürsoo.

Leibkonnaliikme sissetuleku leidmisel kasutatakse tarbimis- ehk ekvivalentsuskaale. Sissetulekuna käsitletakse seega ekvivalentsissetulekut, mis on leibkonna netosissetuleku ja tema ekvivalentsuuruse jagatis. Leibkonna ekvivalentsuurus annab igale leibkonnaliikmele kaalu vastavalt vanusele: esimese täiskasvanud liikme kaal on 1, iga järgmise täiskasvanud liikme kaal 0,5 ja kõigi 13-aastaste ja nooremate kaal 0,3. Näiteks kahe täiskasvanu ja kahe lapsega leibkonna ekvivalentsuurus on 2,1 (1 + 0,5 + 0,3 + 0,3).

Oletame, et selle leibkonna netosissetulek on aastas 12 000 eurot. Kui leibkonna ühiseid kulusid mitte arvestada ja jagada sissetulek liikmete arvuga, on selle leibkonna iga liikme aastasissetulek 3000 eurot. Kui aga kasutada tarbimiskaale, on leibkonnaliikme sissetulek 5714 eurot. Sellise võrdsustatud leibkonnamudeli kasutamine vähendab leibkondade koosseisu erinevuste mõju leibkonna vaesuse määramisel.

Keskmise ekvivalentnetosissetuleku leidmisel leibkonnaliikme kohta võetakse arvesse, et osa sissetulekust kulutatakse leibkonna peale ühiselt, ülejäänu aga iga liikme kohta tema vanusest olenevalt eraldi. „Näiteks kaks inimest, kes elavad koos ja jagavad kulusid, moodustavad ühise leibkonna. Enamasti kulutavad nad leibkonnaliikme kohta vähem, kui kumbki seda üksi elades teeks. Ühises leibkonnas saab jagada näiteks auto, mööbli ja kodumasinate soetamiseks ning kasutamiseks tehtavaid kulutusi. Tihti on suuremas koguses ka näiteks toitu ja majapidamistarbeid odavam osta,“ lisab Müürsoo.

Kui Hiiumaa elanike netosissetulek oli 2018. aastal ühes kuus 666 eurot, siis sellest 410 eurot moodustas sissetulek palgatööst. Näiteks pension ja lapsetoetused moodustasid netosissetulekust vastavalt 140 ja 12 eurot ning mitterahaline sissetulek 18 eurot. Elanike ekvivalentnetosissetulek oli Hiiumaal ühes kuus 895 eurot.

* 2019. aasta andmed avaldatakse tänavu detsembris

Liikuvusanalüüs kinnitab – inimesed võtsid piiranguid tõsiselt

Eriolukorra ajal monitoorisime koostöös mobiilioperaatoritega inimeste liikumist ja selle tulemusi saab vaadata kaardil. Tagasivaates võib öelda, et kõige kõrgema nakatumisohu ajal võtsid inimesed liikumispiiranguid üsna tõsiselt.

Statistikameti juhtivanalüütik Kaja Sõstra

Eriolukord kuulutati välja neljapäeva, 12. märtsi hilisõhtul ja see kestis 67 päeva. Inimeste liikumise analüüs näitas, et eriolukorra esimesed päevad kulusid uue olukorraga harjumiseks ja elukorralduse muutmiseks. Otsusele järgnenud reede oli liikumises veel üsna tavapärane, nädalavahetusel liiguti aga juba vähem. Uuel nädalal jäid õpilased ja tudengid distantsõppele ja paljud inimesed kodukontorisse ning see mõjutas ka liikumise näitajaid.

Liikuvusanalüüsi kaardil esitatud infole lisaks leiti iga mobiili jaoks peamises asukohas veedetud aeg ja päeva jooksul läbitud vahemaa. Peamises asukohas viibimise aega ja läbitud vahemaad saab vaadata interaktiivsetelt joonistelt nii tööpäeviti kui ka puhkepäeviti. Eriolukorra väljakuulutamise järgselt kasvas märgatavalt paiksete ja väheliikuvate mobiilide osatähtsus ning vähenes inimeste päevane läbitud vahemaa.

Eriolukorra esimesel kolmandikul vähenes liikumine järk-järgult. Kui veebruari lõpus ja märtsi alguses oli tavapärane, et puhkepäevadel võeti võrreldes tööpäevadega ette pikemaid sõite, siis pärast eriolukorra kehtestamist muutus liikumismuster vastupidiseks. Võib arvata, et tööpäevadel liikusid inimesed, kellel oli seda töö pärast vaja teha, puhkepäevadel tehti samuti hädavajalikke sõite ja loobuti külaskäikudest sõprade-sugulaste juurde.

Kõige madalamal tasemel oli tööpäevade liikumine aprilli esimesel nädalal, kui paiksete ja väheliikuvate mobiilide osatähtsus kahel tööpäeval oli 57% ehk võrreldes märtsi esimese nädala tööpäevadega liikusid inimesed siis oluliselt vähem. Päeva jooksul läbitud keskmine vahemaa vähenes tööpäevadel üle 10 kilomeetri ja puhkepäevadel umbes kaks korda. Kõige vaiksem puhkepäev oli eriolukorra ajal esimene ülestõusmispüha, mil ligi kaks kolmandikku inimestest püsis 95% ajast peamises asukohas. Piirangutest kinnipidamine andis ka tulemusi, sest aprilli teises pooles hakkas uute diagnoositud haigusjuhtumite arv oluliselt vähenema.

Teatavasti olid kõige rangemad piirangud kehtestatud Saare maakonnas. Seal läbitud keskmine vahemaa näitab, et enne eriolukorda liikusid inimesed igal nädalavahetusel Saaremaale ja tagasi. Sellest trendist moodustuvad allolevale joonisele M-tähe kujutised. Pärast eriolukorra kehtestamist ei saadud enam selliseid reise teha ja läbitud vahemaa vähenes Saare maakonnas tunduvalt. Maakondade võrdluses oligi kõige suurem muutus liikumises Saaremaal ja Hiiumaal. Kui 8. mail lõppesid liikumispiirangud saarte ja mandri vahel, taastusid nädalavahetuse sõidud peaaegu eriolukorraeelsel tasemel.

Aprilli teises pooles ja mais hakkasid inimesed iga nädalaga aina rohkem ringi liikuma. Eriolukorra viimasel kahel nädalal olid tööpäevade ja puhkepäevade liikumismustrid juba üsna sarnased tavapärasele: puhkepäevadel läbitud keskmine vahemaa ületas tööpäevade oma. Kõige kõrgema taseme saavutas eriolukorraaegne liikumine 9.–10. mai nädalavahetusel, millele aitas kindlasti kaasa emadepäev ja väga soe ilm. Sellegipoolest ei saavutatud eriolukorra lõpuks veel märtsi alguse liikumise taset ja kuigi, inimesed olid kodus olemisest tüdinud, peeti siiski piirangutest kinni.

Mobiiliandmetest oli veel võimalik analüüsida, kuidas muutus mobiilide hulk piirkonnas pärast eriolukorra kehtestamist ja kuidas see varieerus peamise asukoha järgi tööpäevadel ning nädalavahetustel. Mobiili peamine asukoht määratakse selle järgi, kus mobiil päeva jooksul kõige enam viibib. Enamasti näitab peamine asukoht kodu asukohta, aga kui inimene on pikalt tööl, võib peamiseks asukohaks olla ka töökoht.

Eesti kahes suuremas linnas, Tallinnas ja Tartus, vähenes pärast eriolukorra kehtestamist elanike arv ning tööpäeviti oli neis linnades rohkem inimesi kui puhkepäevadel. Enamik väiksemaid omavalitsusüksusi  sai aga viibijaid eriolukorra ajal juurde ja samuti oli seal puhkepäeval viibijaid rohkem kui tööpäevadel. Elanike arvu vähenemine näitab, et paljud Tallinna ja Tartu elanikud otsustasid eriolukorra veeta suvekodus või mujal, linnast eemal. Kõige rohkem said eriolukorra ajal inimesi juurde Alutaguse, Antsla, Haljala, Hiiumaa, Kastre, Kuusalu, Lääne-Nigula, Lääneranna, Mustvee ja Peipsiääre vald.

Statistikaameti liikumisanalüüs sai teoks koostöös ettevõtetega Telia, Elisa, Tele2 ja MindTitan. Tänu neile saime analüüsi süsteemi kahe nädalaga tööle ja hoidsime seda eriolukorra lõpuni iga päev toimimas.

Taustteave

Liikumisanalüüsi meetodi kirjeldus

Mobiilioperaatorid kasutavad koostöös statistikaametiga välja töötatud meetodit, mis tagab liikumisanalüüsi usaldusväärsuse ja võrreldavuse.

Mobiilioperaatorid tegid igaüks eraldi liikumisanalüüsi, kasutades algandmetena enda mobiilsidevõrgu anonüümseid andmeid alates 20. veebruarist 2020. Operaatorid arvutasid iga anonüümse mobiilinumbri peamise asukoha. Selleks tehti kindlaks mobiilimastid, kuhu number on 24 tunni jooksul kõige kauem ühendatud. Arvesse võeti nii keskmist kui ka maksimaalset liikumiskaugust peamisest asukohast. Üksikisikute liikumismustreid ei ole võimalik kõnealuste anonüümsete ajalooliste andmete põhjal tuvastada ega analüüsida. Liikumisanalüüs on vaid Eesti-sisene ega näita, millistes välisriikides on Eesti inimesed viibinud või viibivad.

Tulemused üldistati kohalike omavalitsusüksuste alusel ja võimaluse korral ka detailsemalt (nt Tallinnas ning Tartus asumite järgi). Järgmisena vaatas statistikaamet mobiilioperaatoritelt laekunud koondandmed üle ja arvutas kogu Eesti paiksusmäära, mille põhjal valmisid väljavõtted, nt „XXX piirkonnas on 87% mobiilidest paiksed“. Seejärel visualiseeris ettevõte Positium liikumisanalüüsi tulemused ja esitas need Eesti kaardil.

Valitsuse kriisikomisjoni tellitud liikumisanalüüsi eesmärk on uurida, kuidas Eesti ühiskond on eriolukorras rakendatud meetmed vastu võtnud ehk kas inimesed on jäänud paiksemaks. Ühtegi teist ülesannet nende anonüümsete andmete alusel ei lahendata. Liikumisanalüüsis kasutatud andmete säilitamise aeg on piiratud eesmärgi saavutamise ja eriolukorra lõppemisega. Pärast projekti lõppu kustutatakse kõik andmed.

Liikumisega seotud kiirstatistka leiab statistikaameti kodulehelt.

Kriisikuud mitmekordistasid koondamiste arvu

Koroonaviirusest põhjustatud eriolukorra algusest on möödunud poolteist kuud ja on sobiv aeg teha kokkuvõtteid: millised olid esimesed kriisikuud tööturul? Siinse postituse fookuses on tööturu kiirstatistika ja just töösuhete lõpetamise trendid töötamise registri (TÖRi) andmete põhjal.

Kadri Rootalu, statistikaameti andmeteadur

Selle aasta esimese nelja kuu võrdluses oli lõpetatud töösuhete koguarv kõige suurem märtsis, ulatudes 34 000. Kõige vähem, 24 000 ümber, lõpetati töösuhteid aprillis. Töölepingu lõppemine või töölt lahkumine ei pruugi iseenesest olla negatiivne sündmus – töölepinguid ikka sõlmitakse ja lõpetatakse. Küll aga võivad problemaatiliseks osutuda töösuhete lõppemised, mis ei toimu töötaja soovil. Eeskätt võib sellisel juhul vaadata koondamisega lõppenud töösuhteid.

Koondamiste arv näitab kasvutrendi

Koondamisega lõppenud töösuhete arv on pärast eriolukorra väljakuulutamist mitmekordistunud. Kui märtsi esimeses pooles lõppes koondamise tõttu 619 töösuhet, siis märtsi lõpunädalatel (16.–31. märts) oli neid juba üle 2500. Seejuures tuleb silmas pidada, et tööandja peab koondamisest ette teatama sõltuvalt töötaja staažist 15–90 kalendripäeva. Seega ei ole ka aprilli lõpuks veel kõigi koondamisteate saanud töötajate töölepingute lõpetamine TÖRis registreeritud ja koondamise ootel olevaid töötajaid on ilmselt rohkemgi kui statistikast välja paistab.

Koondamiste arvu kasvuga suurenes koondamisega lõppenud töösuhete osakaal kõigist töösuhetest. Jaanuaris ja veebruaris moodustasid koondamised vaid ligikaudu 5% lõppenud töösuhetest, märtsi lõpus juba 12% ja aprilli alguses viiendiku. Aprilli lõpu ja mai alguse seisuga on tööturul näha mõningast jahenemist – töösuhteid lõpetatakse vähem ja ka uusi töösuhteid sõlmitakse vähem kui eelnevatel nädalatel. Eriolukorraga seoses on eelkõige vähenenud nende töösuhete osakaal, mis lõpetatakse töötaja soovil või poolte kokkuleppel. Sellest tulenevalt ei ole arvatavasti ka lähinädalatel oodata, et koondamiste osakaal lõpetatud töösuhete koguarvus väheneks.

Pooled koondamistest toimuvad Tallinnas

Vaadates eriolukorra ajal (16.03–30.04) koondamisega lõppenud töösuhete jaotust regionaalselt, võib näha, et see vastab üsna hästi Eesti üldisele töökohtade jaotusele. Selles vahemikus toimunud koondamistest pooled leidsid aset Tallinnas registreeritud töökohtadel. Järgnesid Harju maakond ilma Tallinnata ja Tartu maakond ning Ida-Virumaa.

Maakondade vahel on aga erinevusi koondamiste osakaaludes kõigist lõppenud lepingutest. Ka enne eriolukorra kehtestamist oli selles osas teistest ees Ida-Virumaa, kus koondamisega lõppes 13% läbi saanud töösuhetest. Samuti on Ida-Viru maakonnas suur eriolukorra ajal koondamisega lõppenud töösuhete osakaal. Esikolmikus on veel Võru ja Rapla maakonnad, kus koondamiste osakaal on eriolukorra tulekuga kõige rohkem kasvanud. Kui aasta alguskuudel moodustasid koondamised 3–4% kõigist seal lõppenud töösuhetest, siis eriolukorra ajal oli osakaal 19–21%. Jõgeva, Tartu ja Viljandi maakonnad olid koondamiste osakaalult viimaste hulgas nii enne kui ka pärast eriolukorra kehtestamist.

Majutuses ja toitlustuses koondati tuhat töötajat

Selgitamaks välja, kas koondamistest on rohkem puudutatud kindlad majandussektorid, vaatasime koondamisega lõppenud töösuhete koguarvu erinevatel tegevusaladel 2,5 kuud enne eriolukorda (jaanuari algusest kuni 15. märtsini) ning 1,5 kuud eriolukorra ajal (16. märtsist kuni 30. aprillini). Analüüsist selgus, et töötajate arvu poolest suuremad tegevusalad, nagu töötlev tööstus või hulgi- ja jaekaubandus, andsid suurema osa koondatutest nii enne kui ka pärast kriisi. Peaaegu kõikidel suurematel tegevusaladel on koondamiste arvud mitmekordistunud. Töötlevas tööstuses on koondamiste arv eriolukorra kehtestamise järgselt suurenenud rohkem kui poole tuhande võrra, hulgi- ja jaekaubanduse tegevusalal aga kahe ja poole kordselt. Ligi üheksakordset tõusu võib näha majutuse ja toitlustuse tegevusalal, mis töötajate arvult ei kuulu küll suurimate tegevusalade sekka, kuid on eriolukorra tingimustes kõige tugevamini kannatada saanud.

Siiski on ka tegevusalasid, kuhu koondamiste laine jõudnud ei ole. Sellisteks on haridus, mis muidu on töötajate arvult tegevusalade esikolmikus ning finants- ja kindlustustegevus, kus koondamiste arv aasta alguskuudega võrreldes suurenenud ei ole.

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed poolteist kriisikuud on tõepoolest toonud kaasa koondamiste arvu kasvu. Seda eriti suures ulatuses majutuse ja toitlustuse tegevusalal. Kuidas mõjutab tööturgu eriolukorra lõppemine, saame näha järgmistel nädalatel ja kuudel. Samuti selgub siis, kas töötukassa toetusmeetmete lõppemisele järgnevatel kuudel on koondamiste arv ikka kasvutrendis.

Loe ka blogipostitust Majutus- ja toitlustusettevõtted on kriisis esimesena löögi all.

Statistikaamet alustas aprilli alguses erinevate valdkondade kiirstatistika avaldamisega, mis võivad viirusest tingitud eriolukorrast mõjutatud olla. Kiirstatistika alla on koondatud andmed tööturu näitajate, ettevõtete käibe ja tööjõukulude, inimeste liikumise, suremuse ning elektritarbimise kohta. Ettevõtete kiirstatistikat uuendatakse kord kuus; tööturu, surmade ja elektritarbimise andmeid kord nädalas ning liikuvusanalüüsi ülevaadet igapäevaselt.

Rahvastiku vananemine ei lase rahvaarvu kasvust rõõmu tunda

Eesti rahvaarv on viimased neliteist aastat olnud 1,3 miljonit. Praeguste trendide jätkudes jääb see nii veel paljudeks aastakümneteks. Mullu kasvas rahvaarv 0,3%, mis on viimaste aastate keskmine tulemus. Samas on murettekitav asjaolu, et lisanduv noorte vanusrühm on pensionile siirdujatest veerandi võrra väiksem.

Alis Tammur, statistikaameti juhtivanalüütik

Viimased kuus aastat on kasvanud summaarne sündimuskordaja, mis näitab keskmist laste arvu naise kohta. Samal ajal on Eestis igal aastal stabiilselt sündinud umbes 14 000 last. Sündivate laste arv püsib stabiilsena põhjusel, et eelnevast kolmandiku võrra väiksem 1990ndate sünnipõlvkond on jõudnud pereloomise ikka. Keskmine sünnitaja on 30,6-aastane ja keskmine esmasünnitaja 28,2-aastane. See tähendab, et aktiivses sünnituseas on iga aastaga järjest vähem naisi.

Summaarne sündimuskordaja oli sel sajandil kõige madalam 2001. aastal (1,32) ning kõige kõrgem aastatel 2008–2010 (1,72). Pärast eelmist majanduskriisi oli summaarne sündimuskordaja kõige madalamas seisus 2013. aastal (1,52), misjärel on toimunud stabiilne kasv. Järsk hüpe toimus 2018. aastal, mil kordaja suurenes 1,67ni. Seda selgitab aasta varem kehtima hakanud lasterikaste perede toetussüsteem. Mullu oli summaarne sündimuskordaja 1,66 ning seda väikest langust võib pidada juhuslikuks kõikumiseks. Pigem näitab trend, et uue toetuse tekkimise mõju on olnud teist aastat positiivne.

Rohkem lapsi ühes peres

Kolmandaid ja järgmisi lapsi hakkas varasemast rohkem sündima alates 2016. aastast pea kõigis ema vanuserühmades alates 25. eluaastast. Kõige rohkem sünnib neid 30–39-aastaste naiste hulgas, mis on keskmist sünnitaja vanust arvestades just see iga, mil kolmandate ja järgmiste laste sünnitamiseni jõutakse. Ühtlasi on see vanuserühm praegu rahvastikus kõige suurem, mistõttu selle osatähtsus sünnitusealiste naiste hulgas tõuseb. Nimetatud vanuserühma on jõudnud 1980ndate lõpus sündinud suurem põlvkond ja seetõttu on mõju sündivate laste arvule ka arusaadavalt tuntav.

Kui 2015. aastal oli kolmandaid ja järgmisi lapsi 21% kõikidest sündidest, siis 2019. aastal oli neid 27%. Esimeste laste sündide arv on olnud viimastel aastatel pigem langustrendis, kuid möödunud aastal oli siingi väike tõus. Seevastu pere teise lapsena sündinute hulk mullu langes.

Rändesaldo püsib positiivne

Rändesaldo jäi 2019. aastal ligi 5500 inimesega plussi. Sisseränne oli mullu aasta varasemaga võrreldes rekordtasemel, ulatudes 18 300 inimeseni. Samal ajal oli ka väljarändajaid paari tuhande võrra enam. Paar aastat tagasi suurenes sisserändajate arv, ent suur osa sisserändest on lühiajaline viibimine Eestis, mistõttu lahkub umbes kolmandik sisserännanutest paari aasta jooksul. Seetõttu on nüüd hakanud suurenema ka väljaränne. Rändesaldo oli aasta varasemaga võrreldes 1500 inimese võrra väiksem.

Oluline Eesti välisrännet kirjeldav näitaja on rändesaldo Soomega. Soome on eestlaste rände kõige olulisem partner ning kolmandat aastat järjest tuli Soomest Eestisse rohkem inimesi, kui siit põhjanaabrite juurde lahkus.

Viis viimast aastat positiivne olnud välisrändesaldo on kogu selle aja jooksul toonud Eestisse peamiselt Ukraina ja Venemaa kodanikke. Teistest riikidest saabus samuti päris palju inimesi, nende seas rohkelt Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikke. Samas on oluline, et 2019. aastal oli esmakordselt Euroopa Liidu kodanike ränne negatiivne. Seda küll kõigest 58 inimese võrra, kuid varasema positiivse (ca 2000 inimest) rändesaldoga võrreldes on kukkumine märkimisväärne. Ligi pooled 2019. aastal välisrändes osalejad olid Eesti kodanikud. Kui varasemalt oleme neid kaotanud, siis nüüd juba kolm viimast aastat on Eesti kodanike rändesaldo olnud positiivne.

Kõige rohkem tuleb Eestisse 20–49-aastaseid, Eesti kodanike puhul aga 30–69-aastaseid. Teistest riikidest saabub siia kõige enam 15–49-aastaseid. Mehi on tulnud rohkem, naisi vähem: sama trend on iseloomulik nii Eesti kui ka teiste kodakondsete kohta.

Rahvaarv hakkab vähenema

Loomulik iive oli 2019. aastal küll 1300 inimese võrra miinuses, kuid positiivne rändesaldo aitas rahvaarvu kasvatada ligi 4200 inimese võrra. Kõiki soo- ja vanusrühmasid see siiski ühtlaselt ei mõjutanud. Kuna vanemaealiste meeste arv on naiste omast väiksem ning poisse sünnib igal aastal paarsada rohkem kui tüdrukuid, oli meeste loomulik iive tasakaalus.

Rahvastiku vanuselise koosseisu muutust vaadates on meil aastataguse ajaga võrreldes rohkem kuni 19-aastaseid ning 65-aastaseid ja vanemaid. Seevastu 20–64-aastane rahvastikuosa vähenes enam kui 3200 inimese võrra. Täpsemalt öeldes küll naiste võrra, sest meeste arv jäi vanuserühmade nihkumise, välisrände ja suremuse summana aastases võrdluses samaks.

Viimase viie aastaga on Eesti rahvaarv kasvanud ligi 16 000 inimese võrra. Samal ajal on tööealisteks loetav elanikkond ehk 20–64-aastaste arv samas ulatuses vähenenud. Selle vanuserühma välisrändesaldo katab küll suremuse, kuid lisanduv noorte vanuserühm on pensionile siirdujatest veerandi võrra väiksem. Kui emad sünnitaksid jätkuvalt sama palju lapsi, siis sündide arv ikkagi väheneb, sest sünnitusealiste naiste vanusegruppi siseneb vähem naisi kui sealt lahkub. Lisaks tähendab sündimuskordaja 1,6 seda, et sündiv põlvkond on sünnitavast põlvkonnast väiksem. Pikemas perspektiivis on tulemuseks paratamatult kogu rahvaarvu vähenemine.

Loe ka meie blogipostitust “Kus sünnivad lapsed ja kus elavad emad?“.

Kus sünnivad lapsed ja kus elavad emad?

Varasema teadmise kohaselt on maapiirkondades pered reeglina suuremad ja linnades sünnib lapsi vähem. Emadepäeva puhul avasime Eesti kaardi ja uurisime kõige värskemate andmete põhjal, millistes piirkondades on sündimus suurem ja kus elavad erinevas vanuses emad, kel on rohkem lapsi.

Alis Tammur, statistikaameti juhtivanalüütik

Kõige rohkem lapsi naise kohta sündis 2018. aastal Tartu maakonnas, kui arvutada maha Tartu linnas sündinud lapsed. Teisel kohal on selles pingereas Harju maakond ja seda ilma Tallinnata. Võib järeldada, et suurlinnad tõmbavad nii töövõimaluste kui ka lasteaedade ja koolide mõttes. Laste elukeskkonna pärast liigutakse aga elama linnakeskusest veidi kaugemale.

Kui vaadata sündide skaala teise otsa, siis selgub tõsiasi, et keskmiselt said kõige vähem lapsi Tallinna naised. Pealinn on seejuures teistest maakondadest ja linnadest pikalt maas: kui summaarne sündimuskordaja* Eestis on ligi 1,7 ja Tartumaal koguni 2,3 last naise kohta, siis Tallinna tase jäi 1,4 juurde. Madala sündimusega paistavad silma ka Tartu linn ning Hiiu- ja Jõgeva maakond.

Nende näitajate pealt ei saa siiski järeldada, et Eesti sündimus on madal inimeste suurematesse linnadesse koondumise tõttu. Soov elada rahulikumas piirkonnas, oma majas ja saada rohkem lapsi, paneb inimesed elukohta otsides linnast kaugemale vaatama. Ehkki kõikjal elab inimesi, kes tahavad ja saavad lapsi, on neid linnas lihtsalt keskmisest vähem. See on oluline teadmine, mis võib tähendada ka seda, et elukoht, mida pere saab endale lubada, seab piirid perede suurusele.

Sama trend tuleb välja ka siis, kui vaadata laste arvu järgi 40-aastaseid ja vanemaid naisi. Sündide arv on nende puhul madal nii Tallinnas, Tartus kui ka Ida-Virumaal, mis on Eestis üks suurema linnaelanike osatähtsusega maakond. Seevastu madalama linnarahvastiku osatähtsusega maakondades on ka selles vanuses naistel keskmisest rohkem lapsi.

Piirkondade analüüs näitas, et Harjumaa ja Tartumaa eeslinnalistes piirkondades on noorte emade kontsentratsioon kõige suurem. 40-50-ndates eluaastates naistel on keskmine laste arv suurem lisaks eelmainitule ka maalistes piirkondades ning mujal Eesti ees- ja väikelinnades. Tänasel emadepäeval tuleb aga suurel osa täiskasvanud eestimaalastest oma ema õnnitlemiseks sõita Tallinnast ja Tartust kaugemale. Seda põhjusel, et üle 60-aastaste naiste seas on laste arv suurem just neil, kes elavad suurtest linnadest eemal maalises piirkonnas.

* Summaarne sündimuskordaja on keskmine elusalt sündinud laste arv naise kohta tema elu jooksul, kui kehtiksid konkreetse aasta sündimuse vanuskordajad. Arvutatakse vaadeldud ajavahemiku sündimuse vanuskordajate alusel.

Majutus- ja toitlustusettevõtted on kriisis esimesena löögi all

Kiire pilguheit ettevõtete käibe ja tööjõukulude andmetele näitab, et majutuse ja toitlustuse tegevusala sattus kriisis esimesena löögi alla. Keerulise ja täiesti uudse olukorraga kaasnevate mõjude hindamine nõuab teadlikuks otsustamiseks pidevat seiret. Juhtimisotsuste toetamiseks analüüsime, kuidas mõjutas tavapäratu märts ettevõtlussektorit.

Statistikaameti juhtivanalüütikud Märt Leesment ja Kaja Sõstra

Tuginedes maksudeklaratsioonide andmetele pakub statistikaamet nüüd lisaks tööturu kiirstatistikale ka iga kuu uuenevat ülevaadet ettevõtete käibe ja tööjõukulude kohta. Analüüsime, kuidas mõjutab kriis  majandusaktiivsust ja missugused ettevõtted satuvad esmajärjekorras raskustesse.

Arvestades, et ligi pool märtsist kestis tavaolukord ja muutus jõuab deklareeritud käibesse viitega, ei olnud ettevõtete käibelangus tervikuna suur – võrreldes möödunud aasta märtsiga oli muutus -4%. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et kukkumine oli veidi tõsisem, kuna tavatingimustes oleks püsitud kasvukursil.

Käive langes enim majutuse ja toitlustuse tegevusalal 

Põhjalikemate analüüside ja järelduste tegemiseks vaid märtsi andmetest ei piisa, kuid mõne tegevusala puhul paistab olukorra tõsidus juba selgemalt silma. Suurimaks kukkujaks oli viimasel ajal ka enim tähelepanu pälvinud majutuse ja toitlustuse tegevusala.

Märtsis deklareeritud käive oli majutuse ja toitlustuse tegevusalal võrreldes 2019. aasta märtsiga 42% madalam. Kui tegevusalasse detailsemalt süüvida, kaotasid aasta varasemast käibest vähemalt poole hotellid, külalistemajad ja jookide serveerimisele keskenduvad ettevõtted. Praegusel juhul on vaatluse all ettevõtted, kelle tegevusalaks oli ka 2019. aastal majutus ja toitlustus ning kelle eelmise aasta deklareeritud käive oli positiivne. Absoluutväärtuselt ehk eurodes väljendatuna oli kaotust enim märgata  suurima käibega valdkondades. Restoranid ja muud toitlustuskohad deklareerisid ligi 17,7 ning hotellid 11,5 miljoni euro võrra madalama käibe kui aasta varem.

Suurem osa majutuse ja toitlustuse tegevusala ettevõtetest deklareerisid ligikaudu poole väiksema käibe, paljud kaotasid aga enamgi. Samas oli ka neid, kes suutsid kasvada. Ligikaudu 16% kõigist vaatluse all olnud majutus- ja toitlustusettevõtetest kasvatasid oma käivet, mõni ettevõte näitas isegi kahekordset kasvu. Langus- või kasvumäära ja ettevõtete käibe suuruse vahel selget seost ei esinenud. Võitjaid ja kaotajaid oli ühtviisi nii suurte kui ka väikeste ettevõtete seas (järgnevalt jooniselt on eemaldatud nii 5% äärmuslikuma kasvu- kui ka langusmääraga ettevõtete andmed).

Lähikuudel on ilmselt oodata raskuste jätkumist. Seni kuni toitlustusettevõtetel lubatakse mõningate piirangutega tegutseda, ei ole nende suhteline käibe langus veel nii suur. Samuti on paljud ettevõtted oma ärimudeleid kohandanud ja võimaldavad näiteks valmistoidu transporti kliendini.

Majutusettevõtetel, kelle tuludest suurem osa tuleb tavapäraselt välisturistidelt, on olukord märksa kesisem. Loodetavasti on abi saabuvast suvest ja reisipiirangute tõttu kodumaal viibivatest, aga siiski puhata soovivatest eestimaalastest.

Käibedeklaratsiooni lisa andmed ettevõtete suuremate tehingute kohta võimaldavad hinnata, milliseid tegevusalasid majutus- ja toitlustusettevõtete käibe vähenemine enim mõjutab. Selleks võrdleme majutus- ja toitlustusettevõtete poolt tehtud tellimuste osatähtsust tegevusala kogukäibesse. Möödunud aasta märtsis olid enam mõjutatud tegevusalad (lisaks sama tegevusala ettevõtetele) kinnisvaraalase tegevuse, muude teenindavate tegevuste, kunsti, meelelahutuse ja vaba aja ning haldus- ja abitegevuste ettevõtted. 

Märtsi kohta esitatud tööjõukuludele eriolukord olulist mõju ei avaldanud, sest töötajatele tehtud väljamaksed deklareeritakse väljamakse kuu järgi. Enamasti makstakse märtsi alguses veebruari töötasu.

Hoolimata sellest, et eriolukord kehtis vaid osa märtsist, kasvas märtsis töölepingu ülesütlemise korral makstavate hüvitiste deklareeritud summa. Töölepingu ülesütlemise hüvitisi makstakse enamasti siis, kui ülesütlemise põhjuseks on koondamine. Ettevõtetes kokku maksti selliseid hüvitisi võrreldes möödunud aasta märtsiga poolteist korda suuremas summas. Eriti suur kasv oli majutuse tegevusalal. Kui 2019. aastal oli sellel tegevusalal töölepingu ülesütlemise hüvitiste summa koos sotsiaalmaksuga keskmiselt 20 000 eurot kuus, siis 2020. aasta märtsis oli see üle seitsme korra suurem – 144 000 eurot (1,7% märtsi majutuse tegevusala tööjõukuludest). Töötamise registri andmetest on näha, et koondamiste arv majutusettevõtetes on kasvamas ja aprilli kolme esimese nädalaga koondati kolm korda rohkem töötajaid kui märtsis kokku.

Praegune kriis on tulnud teisiti. Möödunud majanduskriisi lävel oli selle alguspunkti raske tabada, hetkeolukorra puhul ei ole selle algushetkes aga kahtlust. Ebaselge on, kui pikalt jäävad ettevõtted n-ö punasesse ehk langusesse seekord. Esimese suurema löögi on enda peale võtnud majutus- ja toitlustusettevõtted.

Hoolimata üksmeelest, et 2020. aasta märts oli käesoleva kriisi alguseks, on põhjalikke analüüse ja prognoose märtsis deklareeritud käibe pealt veel vara teha. Küll aga on mõistlik alustada ettevõtete käekäigu jälgimist ja kiirstatistika pakub selleks head võimalust.

Koroonakriisist tingitud majandusraskuste paremaks mõistmiseks avaldab statistikaamet kiirstatistikat ettevõtete käekäigu kohta, tuginedes maksudeklaratsioonide andmetele. Ettevõtete kiirstatistikat maksuandmete alusel avaldame alates aprillist statistikaameti kodulehel https://www.stat.ee/ettevotete-kiirstatistika ja värskendame iga kuu lõpus. Interaktiivsetel joonistel anname ülevaate ettevõtluse seisust käivete osas käibedeklaratsiooni (KMD) andmete põhjal ning ettevõtete tööjõukuludest tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsiooni (TSD) lisade 1, 2 ja 4 andmete põhjal.

Naiste ja meeste ajakasutus – aeg kaob, rollid jäävad?

Ühiskonnas on juba aastaid olnud teemaks töö ja pereelu ühitamine. Praeguses eriolukorras on kodust saanud töökoht ja vastupidi ning inimeste rollid kipuvad segunema. Naised peavad jätkuvalt justkui Hunt Kriimsilmad üheksat ametit, aga kuidas on see aastatega muutunud ja milline on meeste roll?

Statistikaameti juhtivanalüütik Marin Tasuja ja meediasuhete juht Kadri Kütt

Ligi 10 aastat tagasi andsime välja kogumiku “Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?”, mille fookuses olid naised ja mehed ning kodu ja tööelu ühitamine. Kogumikus analüüsisime naiste ja meeste ajakasutust, vaba aega, töövõimet ning selle taastamist ja haridust. Erinevad, ent omavahel tihedalt seotud näitajad võimaldasid saada tervikliku pildi naiste ja meeste käitumismustritest ning positsioonist igapäevaelus. Parema võrdluse tagamiseks vaatasime Eesti naiste ja meeste ajakasutust võrdluses Euroopa riikidega. Eestis ja paljudes teistes Euroopa riikides toimus 2000. aastate alguses ajakasutuse uuring (AKU). Uuringu eesmärk on saada ülevaade inimeste ajakasutusest ja naiste ning meeste ajakasutuse erinevusest. Uuritavate inimeste vanusevahemik on riigiti erinev ja seetõttu vaatlesime tollases riikide võrdluses 20–74-aastaste naiste ja meeste ajakasutust. 

See, kuidas naised ja mehed oma aega kulutavad ning omavahel ülesanded jagavad, oleneb paljudest teguritest. Üsna oluline mõjutaja on elukohariik. Keskmist tööaega mõjutavad näiteks riigis levinud hõivenäitajad, tööaega reguleerivad seadused ja osaajatöö populaarsus. Leibkonnasisene tööjaotus ja võimalus kombineerida tööd pereeluga oleneb riigi sotsiaalpoliitikast, toetuste süsteemist ning pakutavatest teenustest ja võimalustest. Peale selle mõjutavad naiste ja meeste ajakasutust riigis ning kogukonnas kehtivad soorollid ja hoiakud. 

Enamikus Euroopa riikides olid inimeste ajakasutus ja selle erinevused sooti üldjoontes sarnased. Nii naised kui ka mehed kulutasid peaaegu poole ööpäevast magamisele, söömisele ja teistele isiklikele toimingutele. Kõikides riikides peale Eesti, kus naiste ja meeste uneaeg on võrdne, kulutasid naised magamisele meestest veidi rohkem aega. Vaba aega oli kõikides riikides meestel naistest rohkem. Kõige suurem sooline lõhe oli Sloveenias ja Leedus, kus meestel oli vaba aega naistest veidi üle tunni võrra rohkem. Peaaegu ühepalju oli vaba aega Norra naistel ja meestel. 

Kõige suuremad erinevused riikide vahel olid naiste ja meeste tööjaotuses. Mehed kulutasid kõikides riikides rohkem aega tasulisele tööle kui kodutöödele. Kahe töö erinevus oli kõige suurem Lätis, kus mehed tegelesid tasulise tööga üle kolme tunni kauem kui majapidamisega. Belgia mehed tegid aga kodutöid ja tasulist tööd peaaegu samas mahus. Naiste puhul kehtis vastupidine – kodutöödele kuluv aeg oli pikem kui tasulise töö aeg. Kodutööde ja tasulise töö vaheline erinevus oli suurim Itaalia ja Hispaania naistel ning väikseim Läti naistel. 

Kõige rohkem pühendasid majapidamisele ja perekonnale aega Itaalia ja Bulgaaria naised, kes veetsid kodutöid tehes üle viie tunni päevas. Peaaegu viis tundi kulus kodutöödele veel Hispaania, Sloveenia ja Eesti naistel. Kõige vähem aega – alla nelja tunni – veetsid majapidamises  Norra, Soome ja Läti naised. Meestest olid kõige tublimad kodutööde tegijad Sloveenia, Bulgaaria ja Eesti mehed, kellel kulus selleks keskmiselt kaks ning pool tundi päevas. Kõige vähem kulutasid kodutöödele aega Itaalia ja Hispaania mehed. Seega olid soolised erinevused kodutööde ajas suurimad Itaalias ja Hispaanias ning väikseimad Põhjamaades. Naiste ja meeste ajaline lõhe tasulises töös oli suurim Itaalias ja Hispaanias ning väikseim Bulgaarias ja Sloveenias. Tööjaotus oli ebavõrdsem traditsioonilisema rollijaotusega riikides. 

Mehed kulutasid päevas naistest vähemalt ühe tunni rohkem tasulisele tööle ja naised vähemalt ühe tunni enam majapidamisele ning perele. Võttes arvesse mõlemad tööd, oli naiste kogutööaeg meeste omaga peaaegu võrdne Norras ja Suurbritannias. Kõige suuremad soolised erinevused kogutöömahus olid Bulgaarias ja Itaalias, kus naised töötasid meestest päevas peaaegu poolteist tundi kauem. Eestis kulub 20–74-aastastel naistel töötamiseks tunni võrra rohkem aega kui meestel. 

Naiste ja meeste ajakasutus aastaid hiljem 

Eelnevas Euroopa riikide võrdluses olid aluseks andmed AKU uuringutest, mis toimusid Euroopa riikides perioodil 1998–2005 ja Eestis 1999–2000. Ligi 10 aastat hiljem kogutud ajakasutuse andmetest aga suuri üllatusi ei leia – naiste ja meeste rollid püsisid samal tasemel. Eesti mehed kulutasid majapidamisele ja perekonnale keskmiselt ligi kaks ja pool tundi päevas, tööle aga üle kolme ja poole tunni. Naistel kulus töökohustuste täitmisele keskmiselt ligi kolm tundi ning majapidamisele ja perekonnale neli tundi päevas.

Mõned aastad tagasi avaldas ka Euroopa Liidu statistikaamet Eurostat naiste ja meeste statistilise portree, mille andmed pärinevad 2016. aastast. Väljaanne “Naiste ja meeste elu Euroopas. Statistiline portree” keskendub erinevustele ja sarnasustele Euroopa meeste ning naiste elus, võttes arvesse nende kodu, kooli ning tööga seotud ajakasutuse. 

Väljaandes on eraldi rubriik laste eest hoolitsemisele ja majapidamistöödele kuluv aja kohta. Sarnaselt varasematele tulemustele kinnitasid andmed, et kõigis liikmesriikides hoolitses meestega võrreldes palju suurem osa naisi laste eest, tegi majapidamistöid ja süüa. 2016. aastal hoolitses ELis iga päev laste eest 92% alaealiste lastega 25–49-aastastest naistest ja 68% meestest. Kõige suuremad olid erinevused naiste ja meeste vahel Kreekas (95% naistest ja 53% meestest) ning Maltal (93% ja 56%) ning kõige väiksemad Rootsis (96% naistest ja 90% meestest) ning Sloveenias (88% ja 82%).

Majapidamistööde ja söögitegemise puhul olid aga erinevused isegi suuremad. 2016. aastal tegi ELis süüa ja/või majapidamistöid iga päev 79% naistest ja 34% meestest. Kõige suuremad erinevused naiste ja meeste vahel olid Kreekas (85% naistest ning 16% meestest) ja Itaalias (81% ja 20%) ning kõige väiksemad Rootsis (74% naistest ja 56% meestest) ja Lätis (82% ja 57%).

Tööhõive seisukohalt oli trend samuti varasemaga sarnane – keskmiselt on meeste tööhõive määr kõrgem kui naiste oma (2017. aastal ELis 73%, naistel 62%). Märkimisväärne on aga see, et naiste ja meeste tööhõive määra erinevus suureneb koos laste arvuga. 2017. aastal oli EL-is lasteta naiste tööhõive määr 66%, lasteta meeste oma aga 74%. Ühe lapsega naiste puhul tööhõive määr tõusis ja oli 71% ning ühe lapsega meeste hulgas oli see 86%. Kahe lapsega naiste tööhõive määr jäi peaaegu samaks (72%), samas kui kahe lapsega meestel tõusis see 90%-ni. Kolme lapse vanemate puhul tööhõive määr langes ja oli naistel 57% ning meestel 85%. 

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et kuigi ühiskond on pidevas muutumises ja selle käigus võib täheldada naiste ning meeste võrdsust erinevates eluvaldkondades, kinnitavad andmed vähemalt töö ja pereelu osas midagi muud. Mehed on jätkuvalt rohkem palgatööd tegevad, samas kui naised panustavad enam kodutöödes ja laste eest hoolitsemisel. Praegune eriolukorra situatsioon võimaldab ehk ka võrdsemat rollijaotust, aga kriisi mõjude kohta naiste ning meeste ajakasutusele veel andmed puuduvad. Värsked andmed ajakasutuse uuringu põhjal avaldame aga 2021. aastal.