Author Archives: statistikaamet

Veerandsada kilomeetrit sõbralikkust

Statistikaameti andmetel on Eestis kümme maakonda, kus on Sõpruse või Sõbra tee, tänav, puiestee, põik või väljak. Sõpruse või Sõbra on koduseks aadressiks ligi 15 460 Eesti elanikul ning sõbralik teede- ja tänavavõrgustik katab 26,4 kilomeetrit.

Sõbra või Sõpruse teed-tänavad asuvad Harju, Hiiu, Ida-Viru, Järva, Jõgeva, Lääne-Viru, Rapla, Tartu, Valga ja Viljandi maakonnas, kattes kokku 26,4 km. Neist kõige pikem on Sõpruse puiestee Tallinnas – 4,6 km.

2018. aasta 1. jaanuari seisuga elas kõige rohkem inimesi Sõpruse puiesteel – 12 460, neist kõige arvukamalt Tallinnas (11 410) ja Tartus (830). Kokku elab Sõbra/Sõpruse tänaval 15 460 inimest.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sõpruse tänavate elanike keskmine vanus on 44 aastat. Kõige rohkem on nende hulgas 25–29-aastaseid, neist 630 meest ja 620 naist. See on ka nende tänavate elanike kõige arvukam vanuserühm meeste hulgas. Naisi on arvukamalt 75–79-aastaste seas (660). Kõige vanem elanik oli 104-aastane.

Perekonnanime Sõber kannab 224 inimest

Statistikaameti nimede statistika rakendus ütleb, et 2018. aasta 1. jaanuari seisuga on perekonnanimi Sõber 106 mehel ja 118 naisel. Perekonnanime Sõber kandja on keskmiselt 40 aasta vanune. Kõige levinum on perekonnanimi Sõber vanuserühmas 25–29, kus neid on 10 000 elaniku kohta 2,25. Perekonnanimi Sõber on levinuim Rapla maakonnas, kus neid on maakonna 10 000 elaniku kohta 5,62.

Head sõbrapäeva!

 

 

Ülle Valgma, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

Jõulude ajal on sünnipäev 9600 eestimaalasel

Statistikaameti andmetel on jõululaupäeval sünnipäev enam kui 3300 Eesti elanikul, jõulu esimesel pühal 3200 ja jõulu teisel pühal ligi 3100.

Rahvasõna ütleb „Jõululaps, õnnelaps“. Nimelt pidavat jõuluõhtul sündinud tooma õnne nii vanematele kui ka nende enda elutee olevat õnnerohke. Jõuluaeg on eriline aeg ning enamikule inimestele on ka nende sünnipäev eriline päev.

Jõululaste sünd on aja jooksul vähenenud

Vanasti sündis jõulude ajal rohkem lapsi kui tänapäeval. Enne 1958. aastat oli igal kümnendal detsembris sündinul sünnipäev jõulude ajal (24.–26. detsember). Sealt edasi on aga jõululaste osatähtsus vähenenud ning viimase kahekümne aasta jooksul (1998–2017) detsembris sündinutest on jõulude ajal sünnipäev igal kaheteistkümnendal.

Kui detsembris sünniks tuhat last ja iga päev sünniks ühepalju lapsi, siis sünniks päevas 32 last, ehk päeva keskmine sündimus oleks 3,2% kuu sündidest. Seega kui sünnib sellest vähem lapsi, on päeva keskmine sündimus väiksem, ja kui rohkem, siis suurem. Varasematel kümnenditel sündis jõululapsi rohkem kui neid sünnib praegu. Enne 1958. aastat oli detsembris sündinute hulgas kõige rohkem esimesel jõulupühal sündinuid (3,5%), keskmisest natuke rohkem oli ka neid, kes sündisid jõululaupäeval (3,4%). Sealt edasi ongi jõulupühade ajal kõige populaarsem päev sündimiseks jõululaupäev. Perioodil 1958–1977 ja 1978–1997 sündis jõululaupäeval rohkem lapsi kui on päeva keskmine sündimus detsembris. Viimase kahekümne aasta jooksul (1998–2017) on detsembri sündide hulgas jõululaupäeval sündinuid 3%, esimesel ja teisel jõulupühal aga vastavalt 2,6% ja 2,5%. Seega võib öelda, et aja jooksul on jõululaste hulk mõnevõrra vähenenud. Samas on sel perioodil detsembrikuus sündinute hulgas rohkem neid, kes on sündinud jõulude järgsel ajal, st 28. ja 29. detsembril (vastavalt 3,6% ja 3,5%).

Populaarsemad aastad

Pühad on sattunud detsembri kõige populaarsemaks sünniajaks vaid mõnel aastal. Viimase 60 aasta jooksul on detsembris sündinutest jõululaupäeval sündinud kõige rohkem lapsi 2008. ja 1982. aastal, esimene jõulupüha oli populaarseim 1981. ja 1969. aastal ning teine jõulupüha aastal 1962.

Praegu jõulu ajal sünnipäeva tähistavate inimeste seas on kõige rohkem neid (73 inimest), kes nägid ilmavalgust 1982. aasta 24. detsembril.

Häid pühi ja palju õnne kõigile jõuluaja sünnipäevalastele!

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

Jätkusuutlik areng kui üleilmne mitmevõistlus

Üleilmsete säästva arengu eesmärkide saavutamist saab võrrelda mitmevõistlusega: kõigil aladel saadud tulemus loeb. Ühtki eesmärki ei saa asendada teisega. Eesti jaoks on peale üleilmsete eesmärkide oluline säilitada ka kultuuriruumi elujõulisus, sest kultuurikandjateta pole riiki.

Üleilmsed eesmärgid on kutsunud vaatama Eesti arengule laiemalt ja seirama protsesse, mis on üldise tähelepanu all. Esimest korda avaldatakse Eestis jätkusuutlikkuse näitajad, lähtudes ÜRO tegevuskava „Muudame maailma: säästva arengu tegevuskava aastaks 2030“ eesmärkidest. Eesti jätkusuutlikkuse jaoks oluline teema – kultuuriruumi elujõulisus – on üleilmsete eesmärkide kõrval võrdväärselt pildil.

Ühiskonna ja majanduse arengu suunamisel, et saavutada üleilmsed säästva arengu eesmärgid, on Eestil oma probleemid, eelisvaldkonnad ja vaatenurk. Statistikaamet avaldas 30. novembril kogumiku „Säästva arengu näitajad“, mis loodetavasti toob Eesti lugejale lähemale muidu ehk üsna kaugeks jäävad ÜRO üleilmsed eesmärgid. 17 eesmärgist koosnev seireraamistik kuvab 87 näitajat nii ajalises perspektiivis kui ka rahvusvahelises võrdluspildis. Kogumikus rulluvad lahti Eesti tugevad ja nõrgad küljed ning meie edu ja ebaedu nii Euroopa Liidu kui ka laiemas rahvusvahelises kontekstis. Detailirohke sissevaade Eesti arengule üleilmsete säästva arengu eesmärkide alusel on saanud teoks Riigikantselei ja säästva arengu komisjoni initsiatiivil ning Statistikaameti ja säästva arengu töörühma koostöös.

„Säästva arengu näitajate“ kogumikku esitletakse täna, 5. detsembril, Riigikogu konverentsisaalis säästva arengu foorumil „Eesti edenemisest üleilmsete säästva arengu eesmärkide rakendamisel“.

Kui tõsised probleemid on need valitud 17 eesmärki Eestis? See, kui suuri pingutusi tuleb jätkusuutlikkuse tagamiseks teha, ei ole praegu üleilmseltki selge. Eesti olukorra võrdluspilt Euroopa Liidu riikidega näitab andmete põhjal, et meil on kesisem seis viie eesmärgi puhul: tervis ja heaolu, ebavõrdsuse vähendamine, säästev tootmine ja tarbimine, kliimamuutuse leevendamine ning linnade ja asumite jätkusuutlikkus. Teistest parem on olukord samuti viie eesmärgiga: toiduga kindlustatus, jätkusuutilk põllumajandus, kvaliteetne haridus, üleilmne koostöö eesmärkide saavutamiseks ning ookeanid ja mereressursid, lisaks meile iseomane  kultuuriruumi elujõulisuse tagamine. Ülejäänus oleme keskmisel tasemel. Siiski peab arvestama, et kõik ei ole andmete tõttu päris võrreldav, näiteks linnade ja asumite jätkusuutlikus.

Kümne aasta võrdluses on nelja halvemal positsioonil oleva eesmärgi näitajate olukord siiski paranenud. Nii on paranenud enamik näitajaid tervise ja heaolu valdkonnas ning olmejäätmete ringlussevõtt ja keskkonnajuhtimise rakendamise näitajad säästva tootmise ning tarbimise eesmärgi all.  Mitme nende eesmärkide näitajate poolest oleme siiski mahajääjate hulgas koos teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Kuigi „väntame“ neist edasi tunduvalt kiiremini, ei ole see olnud piisav, et juhtrühmale järele jõuda. Sellised näitajad on näiteks: tootlikkus, oodatav eluiga, tervena elada jäänud aastad, välditavad surmad, suremus kroonilistesse haigustesse. Vaid ebavõrdsuse vähenemise kehvas kohas ei ole enamiku trendide korral näha paranemist. Kuigi sissetulekute erinevus teiste riikidega väheneb, ei ole eestisisestes sissetulekutes ega ka arstiabi kättesaadavuses positiivset muutust.

Eesmärkidest, kus oleme Euroopa Liidu riikide hulgas suhteliselt heal kohal, on haridusvaldkond juba viimased kümme aastat olnud edukas: kõrgharitute, elukestvas õppes ja huvihariduses osalejate ning tippsooritustasemel õpilaste hulk suureneb. Samuti väheneb nende madala haridustasemega noorte osa, kes ei jätka õpinguid. Mõnes eduvaldkonnas on näha ka n-ö käestlaskmist. Näiteks toiduga kindlustamise ja jätkusuutliku põllumajanduse eesmärgi puhul on Euroopa Liidus positiivsetena paistvad põllumajanduse kemiseerimise madalad näitajad siiski kasvamas.

Kõigi näitajate hulgas vilguvad siin ja seal nn punased tuled – need on näitajad, kus oleme Euroopa Liidu kolme viimase hulgas. Õnneks on mitmed neist siiski paranemas. Näiteks kasvuhoonegaaside heide ja happevihmasid põhjustavate gaaside emissioon vähenevad ning energia ja ressursitootlikkus suurenevad. Samuti väheneb sooline palgalõhe ja liiklusõnnetustes kannatanute arv.

Eredalt „rohelised tuled“ on meie edulood, millega oleme teistele riikidele eeskujuks. Meil on enim tippsooritustasemel õpilasi, Euroopa Liidu võrdluses soodsas seisundis elupaigatüüpe ja liike. Samuti on valitsemissektori võlg ja energiasõltuvus euroliidu madalaimad.

Üleilmsete eesmärkide saavutamisele suunatud tegevus toimub ka kultuurikeskkonnas. Muudele positiivsetele suundumustele vastandub kontrastina see, et Eesti kultuuriruumi eesmärgi näitajatel – loomulik iive, summaarne sündimuskordaja ja eesti keele kõnelejate arv – on trend negatiivne.

Kogumik vaatab Eesti olevikule ja minevikutrendidele läbi üleilmsete tulevikueesmärkide prisma ja on sissejuhatus „üleilmsete säästva arengu eesmärkide maailma“.

Tegemist on nn esimese tõmmisega uuest näitajate valikust. Soovitame lugejatel pugeda nende jaoks oluliste ja asjakohaste näitajate pealispinna alla, et analüüsida nende sisu ja mõtestada Eesti arengut.

Peale veebikogumiku on veebinurk ja andmebaasitabelid, millele lisandub ka tulevikus interaktiivne juhtimislaud.

 

 

Kaia Oras, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

EV100: Mõeldes isadele

Tavaliselt räägitakse sündimusnäitajatest ikka seoses naistega, aga isadepäeva ootuses võtame fookusesse mehed. Sajandiga on muutunud nii isaks saamise keskmine vanus kui ka vanemate levinuim kooseluvorm lapse sünnil.

Statistikaameti andmetel oli isa 2017. aastal lapse sünnil keskmiselt 33,2-aastane. Tänapäeva isad on mõnevõrra nooremad kui sajand tagasi — 1922. aastal oli isa keskmine vanus lapse sünnil 35,8 aastat. Emad olid nii siis kui ka praegu keskmiselt 30,3-aastased. Seega on sajandiga lapsevanemate vanusevahe vähenenud.

Mis ei ole saja aastaga muutunud – endiselt sünnib lapsi, kelle isa on alla 25-aastane, väga vähe, vaid igal 17. lapsel on nii noor isa. Iga viienda lapse isa oli lapse sünnil nii praegu kui ka saja aasta eest 35–39-aastane. Levinuim isaks saamise iga oli mõlemal perioodil 30–34. Samas on saja aasta taguse ajaga võrreldes rohkem mehi, kes on lapse sündimise ajal 25–34-aastased — 1922. aastal sündis 45% lastest selles vanuses isadele, praegu 57%. Vastupidine oli olukord 40-aastaste ja vanemate meeste puhul: sada aastat tagasi oli isasid, kes olid oma lapse sünnil vähemalt 40-aastased 28%, tänapäeval 16%.

Naiste puhul torkab silma, et 1920ndatel oli 20–24-aastaselt ning vähemalt 40-aastaselt sünnitajaid rohkem kui praegu. Seega vanuselistes äärmustes sünnitamine oli vanasti natuke aktiivsem kui praegu.

Vanemate kooseluvorm lapse sünnil on sajandiga oluliselt muutunud. Kui 1922. aastal sündis 93% lastest abielus vanematele ja 7% lastest väljaspool abielu, siis 2017. aastal sündis 41% lastest registreeritud abielus vanematele ja 52% vabas kooselus vanematele, seega ka tänapäeval sünnib 93% lastest kahe vanemaga perre. Samuti on huvitav teada, et 1922. aastal sündis iga kümnes laps vähem kui aasta pärast vanemate abiellumist, 2017. aastal iga neljas.

Lapse ja ema seos on enamasti selge ja tuvastatav, seetõttu räägitakse sündimusest peamiselt läbi naise – keskmine laste arv naise kohta, ema keskmine vanus lapse sünnil jne. Miks nii? Üheks põhjuseks on see, et alati on lapsi, kelle isa on teadmata. Viimastel aastatel on selliseid lapsi aasta jooksul sündinutest alla 6%, kuid veel 15 aastat tagasi oli neid poole rohkem. See trend on selgelt vähenemas, kuid 1920ndatel oli teadmata isaga lapsi veelgi vähem.

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on statistiline album „Eesti Vabariik 100“, mis ilmus 2018. aasta veebruaris.

Eesti ei ole abielulahutuste osas enam Euroopa meister

Kui veel kakskümmend aastat tagasi oli Eesti lahutuste arvu poolest Euroopas esikohal, siis praeguseks oleme taandunud keskmike sekka. Samal ajal on aga vähenenud ka abielude arv.

Statistikaameti andmetel sõlmiti Eestis 2017. aastal 6447 ja lahutati 3323 abielu. See teeb umbes ühe lahutuse kahe registreeritud abielu kohta. Kui lahutuste arv pole viimase kümnendi jooksul väga palju muutunud, siis abiellumuse osas võib näha suuremaid kõikumisi. Selgelt paistavad silma majanduskriisi aastad, mil abielluti tunduvalt vähem kui praegu.

Vaadates kaugema aja taha võib näha, et 1970ndatel ja 80ndatel abielluti palju rohkem: siis sõlmiti aastas kaks korda rohkem abielusid kui praegu. Samas, näiteks 1920ndatel ja 1930ndatel ei kasvanud sõlmitud abielude arv samuti kunagi üle 10 000. Seega 1970ndad ja 1980ndad olid abielude mõttes eriline periood.

Ka lahutusi oli kahekümne-kolmekümne aasta eest Eestis palju rohkem kui praegu, ligikaudu 5000–6000 lahutust aastas. Lahutuste üldkordaja poolest oli Eesti aastal 1997 Euroopas esikohal 3,8 lahutusega 1000 elaniku kohta. Teiste riikidega võrreldes oli Eestis lahutusi päris palju juba 1920–1930ndatel. Mitmedki Lääne-Euroopa riigid jõudsid samale tasemele alles 1970ndatel.

Lastega paarid kergekäeliselt ei lahuta

Üldiselt võib öelda, et paarid, kellel on lapsi, lahutavad väiksema tõenäosusega. Seejuures tuleb silmas pidada, osa paare lahutab juba enne kui nad üldse jõuavad lapsi saada. Ning vahel on ka nii, et kui inimesed tunnevad, et nende abielu ei ole väga hea, siis nad otsustavad lapsi mitte saada. Praegu on Eestis umbes pooled lahutused sellised, kus paaril ühiseid alaealisi lapsi ei ole. Lasteta paaride lahutuste osatähtsus on võrreldes 25 aasta taguse ajaga tunduvalt tõusnud.

Kas Eesti inimesed ei väärtusta perekonda?

Seda kindlasti öelda ei saa: Eesti elanikud peavad perekonda oma elus endiselt väga tähtsaks. Aastal 1990 pidas Euroopa väärtusuuringu andmetel perekonda oma elus väga tähtsaks 69% ja küllaltki tähtsaks 27% vastajatest. Sama uuringu 2008. aasta voorus pidas perekonda väga tähtsaks juba kolmveerand vastajatest, küllaltki tähtsaks pidas perekonda 21% vastajatest. Seega väärtustatakse perekonda endiselt, kuid sobilikuks peetavate perevormide hulk: üksikvanemaga pere, kärgpere jne – tundub olevat laienenud.

 

 

Kadri Rootalu, Statistikaameti andmeteadur

 

Üldhariduskoolis on meesõpetajaid alla kuuendiku

Statistikaameti andmetel oli 2017/2018. õppeaastal üldhariduskoolides 14 905 õpetajat, neist naisi 86% ja mehi 14%.

Eesti üldhariduskoolis oli kõige rohkem 51–60-aastaseid õpetajaid, sellesse vanuserühma kuulub ligikaudu iga kolmas nais- ja iga neljas meesõpetaja. Alla 30-aastane oli iga kümnes nais- ja ligikaudu iga kuues meesõpetaja. Üle 60-aastaseid õpetajaid oli meeste ja naiste seas peaaegu ühepalju, mehi 17% ja naisi 16%.

Millises kooliastmes õpetavad naised, millises mehed?

Meesõpetajaid oli 2121, neist ligi neljandik õpetas esimeses kooliastmes (I–III klass), üle poole teises kooliastmes (IV–VI klass), 72% kolmandas kooliastmes (VII–IX klass) ning alla poole gümnaasiumiastmes.*

Naisõpetajaid oli 12 784, peaaegu pooled neist õpetasid esimeses kooliastmes, 66% teises kooliastmes, üle poole kolmandas kooliastmes ning gümnaasiumis ligi neljandik.*

Mehi leiab kõige rohkem kolmandast kooliastmest. Naisi leiab rohkem nii põhikooliastmest kui ka gümnaasiumist. Kõige vähem õpetajaid on gümnaasiumis. Sellest saab järeldada, et suur osa õpetajatest töötab osakoormusega ja õpetab erinevates kooliastmetes.

Ained, mida annavad üle 60-aastased õpetajad

Üle 60-aastaste naisõpetajate seas oli kõige enam keeleõpetajaid (29% selles vanuses naisõpetajatest), ent leidus ka kehalise kasvatuse õpetajaid (4%). Erilisena saab välja tuua, et naised olid esindatud ka klassiõpetajate hulgas (8%), samal ajal kui meeste seas selles vanuses klassiõpetajaid polnudki.

Üle 60-aastaste meesõpetajate puhul joonistus välja trend, et nemad õpetavad reaalaineid ja tehnoloogia valdkonda, väikseima osatähtsusega on humanitaar- ja sotsiaalained.

Õpetajad on asendamatu osa haridussüsteemist. Nende ülesandeks on anda edasi teadmisi ning toetada noorte kasvamist tublideks ja toimetulevateks täiskasvanuteks. Jõudu ja jaksu kõikidele õpetajatele ning head õpetajate päeva!

 

 

Krislin Metsis, Statistikaameti praktikant

 

Analüüsis on kasutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi andmeid seisuga 10.11.2017.

* Õpetajate osatähtsus kooliastmeti ei anna kokku 100%, sest üks õpetaja võib õpetada mitmes astmes.

Autostumisest Eestis ja Euroopas – luksusesemest on saanud igapäevane tarbeese

Sõiduauto oli kunagi luksusese, praeguseks on ta korraga nii tarbeese kui ka asendamatu neljarattaline pereliige. Autovaba päeva eel uurib Statistikaamet põgusalt autostumist ning sellega seotud nähtuseid Eestis ning Euroopas.

Maanteeameti andmetel oli Eestis 2018. aasta juuli lõpu seisuga arvel 740 100 sõiduautot, seega iga teise Eesti elaniku kohta üks auto. Hoolimata lühiajalistest kõikumistest (näiteks kümnend tagasi majanduskriisi ajal) on tegemist olnud kasvutrendiga ning näitaja on jõudnud kõrgeimale tasemele kui kunagi varem. Selle sajandi algusaastatel oli iga kolme elaniku kohta üks sõiduauto. Vabariigi algusaastatel, 1921. aastal registreeriti sõiduautosid aga kõigest 110 ehk 10 000 elaniku kohta üks auto.

Eurostati andmetele tuginedes kuulub Eesti Euroopa Liidus pigem autostumate riikide hulka. Pingerea tipust võis 2016. aastal leida Luksemburgi, alumiselt realt Rumeenia. Kui võrrelda olukorda 20 aastat varasemaga, siis kõrgeimat kasvutempot on näidanud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kus „stardipositsioon“ oli madalam. Mitmes sealses riigis on elanike arvule taandatud sõiduautode arv 20 aastaga rohkem kui kahekordistunud.

Kuna meile meeldib ennast naabritega võrrelda, siis Soomele jäime veidi alla (seal oli 2017. aastal 621 sõiduautot 1000 elaniku kohta), Lätit (356 sõiduautot 1000 elaniku kohta) aga edestasime. Samasugune oli pingerida ka ligi sajand varem, 1925. aastal — Soomes oli ühe sõiduauto kohta 435 elanikku, Eestis 2493 ning Lätis 4100. Kuigi toona võis sõiduautosid tänavatel üsna harva kohata, kasvas nende arv aja jooksul märkimisväärselt – 1930. aastal oli Eestis sõiduautosid 3,5, Soomes 3 ja Lätis 3,7 korda rohkem kui viis aastat varem.

Arvatakse, et auto olemasolu ning omadused (hind, mark, mootori võimsus, vanus jne) peegeldavad inimese materiaalset jõukust. Kuigi mõned ei pea auto omamist vajalikuks, on palju ka neid, kelle rahakott ei võimalda autot soetada. 2017. aastal ei saanud iga kümnes eestimaalane endale autot lubada. Näitaja oli kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine (7%).

Kuigi ei maksa järeldada, et rohkem autosid on ilmtingimata parem ning auto ja rikkus käivad käsikäes, võib Euroopa Liidu riikide piirkondade jõukuse ning autostumise vahel märgata positiivset seost. 2016. aasta andmetest selgub, et mida kõrgem on sisemajanduse koguprodukti (SKP) tase elaniku kohta, seda enam on piirkonnas ka autosid elaniku kohta.

Autodega käib kaasas ka negatiivne pool – liiklusõnnetused. 2016. aasta andmete põhjal jääb Eesti liikluses hukkunute või vigasaanute per capita näitaja poolest allapoole EL keskmist, samas on juba üks liikluses hukkunu või vigasaanu liiga palju ning pidevalt otsitakse meetmeid liikluse turvalisemaks muutmiseks. Kõrgema autostumise tasemega käib kaasas ka suhteliselt (ehk arvestades elanike arvuga) rohkem vigastatutega liiklusõnnetusi. 2016. aasta Euroopa Liidu riikide piirkondade andmed viitasid positiivsele, kuigi mitte tugevale seosele. Samas oli seos liiklusõnnetustes hukkunute osatähtsuse ning autostumise vahel nõrk ja pigem negatiivne. Raske öelda, millest säärane erinevus võib olla tingitud, kuid arvatavasti sõltub see muuhulgas ka üldisest liikluskultuurist, autode keskmisest vanusest, tehnilisest seisukorrast, turvalisusest ning teedevõrgu kvaliteedist. Väärib mainimist, et Euroopa Liidu riikides erineb autode keskmine vanus üsna oluliselt: kui jõukamates Lääne-Euroopa riikides on enamik sõiduautodest alla kümne aasta vanad, siis vähemjõukates riikides on lugu vastupidine. Viimaste hulka kuulub ka Eesti.

Neid, kes ei sõltu oma igapäevases liikumises autost, on jäänud vähemaks. Statistikaameti andmetel kasutas 2017. aastal tööle minekuks autot iga teine hõivatu, 20 aastat varem iga neljas. Alternatiivsete liikumisviiside (jalgsi, jalgrattaga, mopeedi, mootorratta või ühistranspordiga) tööle minejate osatähtsus on aga järk-järgult kahanenud. Samas tuleb tõdeda, et inimesed elavad töökohast üha kaugemal. Kui 1998. aastal oli keskmine töökoha kaugus elukohast 7,3 kilomeetrit, siis 2017. aastal juba 11 kilomeetrit. Jalgsi tööle minejate puhul oli töökoha keskmine kaugus elukohast alla kahe kilomeetri, autoga tööle liikujatel aga ligikaudu kümme korda pikem.

Piirkondade jõukuse ning sõiduautode leviku vahel on positiivne seos, mis tuleb välja pigem madalama SKP tasemega piirkondade puhul ning jõukamate hulgas nõrgeneb. Kõik ei vaja ega soovigi autot, isegi kui rahaline olukord seda võimaldab. See, kas liikluses arvestatakse kõigiga ning ka kondiaurul liikujatel on mugav ja turvaline, peegeldab ühiskonna küpsust ja elukeskkonna kvaliteeti. Autostumine on mõneti vastuoluline nähtus. Ühelt poolt käib see kaasas materiaalse rikkusega. Teisalt võib olukord, kus liiklemine tähendab üksnes edasi minekut, mille puhul inimene ise ei pea liigutama, kaasa tuua mitmeid negatiivseid nähtuseid, alates kitsikusest linnaruumis ning lõpetades kahjuga rahva tervisele, rahakotile ning keskkonnale.

 

 

Märt Leesment, Statistikaameti juhtivanalüütik