Author Archives: anuots

Mis saab tekkinud olmejäätmetest edasi?

Eesti elanikud on eurooplaste hulgas pigem väikesed olmejäätmete tekitajad. Euroopa Liidus tekib elaniku kohta keskmiselt 482 kg olmejäätmeid aastas, Eestis 376 kg. Kui aga Euroopas on olmejäätmete kogused kas stabiliseerunud või isegi kerges langustrendis, siis Eestis kasvavad need juba mitmendat aastat. Samuti väärib märkimist Eesti elanike jäätmekäitlus: nii suurt osa kui Eestis, ei põletata olmejäätmeid kuskil Euroopas. Mujal Euroopas võetakse ligi pool jäätmetest materjalina taaskasutusse.

Sel laupäeval, 15. septembril toimub maailmakoristuspäev ning korjame talgukorras taas kokku jäätmeid, mis ei ole jõudnud prügikasti ega edasisse käitlusse. Kümme aastat tagasi toimus esimene „Teeme Ära“. Kas ka Eestis on veel midagi ära teha?

Jäätmekäitlejad koguvad kokku enamiku Eesti inimeste tekitatud olmejäätmetest. Mis saab aga kokku kogutud jäätmetest edasi? Sellest, et olmejäätmete ladestamine on raiskamine, on saadud aru paljudes riikides, ka Eestis. Nii on jäätmete prügilasse ladestamine kümne aasta taguse ajaga võrreldes drastiliselt langenud ning Eestis ladestatakse prügilatesse praegu vaid 12% olmejäätmeid (2008. aastal 66%).

Keskkonnahoidlikust ja ressursisäästu vaatenurgast oleks õige olmejäätmed materjalina ringlusse võtta. Kui kogu Eesti olmejäätmete tekkinud kogus oli 2016. aastal Statistikaameti andmetel  494 000 tonni, siis materjalina saadi sellest kätte ja taaskasutati 138 000 tonni. Keskkonnaagentuuri andmetel ligi poole (64 000 tonni) sellest moodustasid paber ja papp. Teistest suurematest voogudest domineerisid klaas, mida saadi 28 000 tonni ja plast, mida võeti taaskasutusse 12 000 tonni. Biojäätmeid kasutati 13 000 tonni.

Sekundaarsest toorainest toodete valmistamine on ka Eestis kasvav trend

Eestis on kümneid ettevõtteid, mis kasutavad oma toodangus sorteeritud plasti-, klaasi,- paberi- ja muid jäätmeid. Paberijäätmetest toodetakse uut paberit ja pakendeid, klaasijäätmetest uusi klaaspakendeid. Plastijäätmetest toodetakse nii plastgraanuleid, mis on tooraineks tööstusele, kui ka uusi tooteid, näiteks ehitusmaterjale. 2015. aastal toodeti Eestis 24 miljoni euro väärtuses kaupu, mille tooraineks olid plasti-, klaasi- või paberijäätmed. Neid kaupu ka eksporditi 8 miljoni euro väärtuses. Üheks oluliseks jäätmete taaskasutuse tootegrupiks on ka protekteeritud rehvid, näiteks toodeti Eestis 2015. aastal protekteeritud rehve 7 miljoni euro väärtuses ning eksporditi ligi 2 miljoni euro väärtuses.

Kui materjali edasiseks väärindamiseks Eestis võimalus puudub või kui hinnad on mujal soodsamad, müüakse teisest tooret (ka laiemalt kui jutuks olevad segaolmejäätmeid või selle fraktsioone) edasiseks ümbertöötlemiseks välismaale. Näiteks enamik kokku kogutud metallijäätmetest eksporditakse, kuna metallisulatustehased Eestis puuduvad. Eurostati hinnangul eksportis Eesti 2016. aastal kokku 487 000 tonni ümbertöödeldavaid jäätmeid.

Jäätmete ringlusse võtul on Eestis juba edusamme tehtud, kuid võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega oleme olmejäätmete osas siiski ühed väikseimad ringlusse võtjad, 2016. aastal võeti ringlusesse 31% töödeldud olmejäätmetest, samas kui Euroopa Liidu keskmine näitaja on 46%. Kuhu siis Eestis kokku kogutud olmejäätmed jäävad? Kuigi materjalina taaskasutus on olmejäätmete eelistatuim taaskasutusviis, saab olmejäätmetest ka toota energiat. Eestis on võimalus olmejäätmete põletamiseks ja nii oleme olukorras, kus üheski Euroopa riigis ei põletata nii suurt osa käideldud (käitlemine = taaskasutus (ringlussevõtt materjalina + komposteerimine), põletamine energia tootmiseks ja ladestamine prügilasse) olmejäätmetest kui Eestis (EL keskmine 26%, Eestis 56%). 2016. aastal põletati 242 000 tonni Eestis tekkinud olmejäätmeid, millest toodeti 129 gigavatt-tundi elektrit ja 292 gigavatt-tundi soojust. See energia katab tinglikult väiksema linna elektri- ja soojatarbe, täpsemalt 6% majapidamise elektritarbest ja 5% majapidamise soojatarbest.

Olmejäätmete põletamisel on siiski ka varjuküljed: järele jääb tuhk, mida tuleb käidelda, samuti jääb kasutamata materjalides peituv potentsiaal. Olmejäätmetest võib teatava koguse energiat saada ka põletamata. Nii toodeti 2016. aastal 126 TJ biogaasi, millest toodeti 18,6 GWh elektrit ja 16,5 GWh soojust.

World Cleanup Day.

Eesti jäätmete kohta detailsem ülevaade statistika andmebaasis.

Statistikatöö „Jäätmekäitlus“ avaliku huvi peamine esindaja on Keskkonnaministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet selle statistikatöö tegemiseks andmeid analüüsib.

 

 

Kaia Oras, Statistikaameti juhtivanalüütik

Narva mõistatus vajab lahendamist

Narva on Eesti piirilinn, värav Venemaale ning võib öelda, et geopoliitiliselt Eesti tuntuim linn. Majanduslikult ja demograafiliselt on Narva praegu oma arengu murdepunktis. Mitmed positiivsed suundumused on aset leidmas, kuid osa protsesse vajab veel pööramist.

Statistikaameti andmetel elas Narvas 2018. aasta 1. jaanuari seisuga 56 103 inimest. Narva on koduks 4%-le kogu Eesti ning 41%-le Ida-Virumaa elanikest. Mullu sündis 416 narvalast ja suri 837. Ehk siis loomuliku iibe tõttu vähenes linna elanikkond 421 inimese võrra. 2017. aasta oli linna sisseränne 852 ja väljaränne 1464 inimest, mis teeb rändesaldoks -612 inimest. Ehk siis ülaltoodud asjaolude tõttu kokku kaotas piirilinn 2017. aastal 1033 elanikku.

Aastatel 2000–2017 on Narva rändesaldo olnud pidevalt negatiivne, saavutades rekordilise madalseisu aastaks 2016 (-751 inimest). Vaadeldud perioodil on kõige väiksem lahkujate arv olnud 2000. ja 2009. aastal (rändesaldo vastavalt -187 ja -242 inimest). Järjepidev inimeste kaotus on viinud selleni, et vaadeldud perioodil on Narva kaotanud rände tõttu ligi 7000 inimest.

Inimesed lahkuvad Narvast, kuid mis on selle põhjuseks? Vastuse leidmiseks on oluline analüüsida ka elanike sissetulekuid. Viimase kümnendi jooksul on Narva linnas palgatöötajate kuukeskmine brutotulu tõusnud 489 eurolt 2007. aastal 890 eurole 2017. aastal (tõus 82%). Samas on oluline rõhutada, et 2007. aastal oli Narvas brutotulu saajaid 26 188 ning 2017. aastaks oli nende arv langenud 18 610-ni. Siinkohal on võimalik tõstatada mitmeid analüütilisi küsimusi. Näiteks, kas brutotulu kasv tuleneb vähenenud töötajate arvust, millest tingituna konkurents tööjõule kasvab ja selle tulemusena suurenevad ka makstavad palgad? Või on brutotulu kasvul muud põhjused, kuid vaatamata tulude kasvule ei ole inimeste lahkumine Narvast pidurdunud? Või on Narvas tekkinud olukord, kus edukad on teatud hulk ettevõtteid, nende firmade töötajatele makstakse head palka, kuid neisse ettevõtetesse „mittemahtunud“ töötajatel linnas midagi töist ette võtta ei ole?

2007. aastal oli Narvas 20 ja enama hõivatuga ettevõtteid 115, 2016. aastaks oli nende arv langenud 71-ni. 2007. aastal töötas sellistes ettevõtetes kokku 10 955 inimest (95 inimest ettevõtte kohta), 2016. aastal 4199 inimest (59 inimest ettevõtte kohta). Seega kümne viimase aasta jooksul on suurte ettevõtete arv Narvas vähenenud ning vähenenud on ka neis keskmiselt töötavate inimeste arv.

Narva 20 ja enama hõivatuga ettevõtetes loodi 2007. aastal 159 miljoni euro väärtuses lisandväärtust, 2016. aastal oli vastav näitaja 182 miljonit eurot. Selliste ettevõtete müügitulu oli 2007. aastal kokku 568 miljonit eurot ja 2016. aastal 539 miljonit eurot. Tööviljakus hõivatu kohta müügitulu alusel oli 2007. aastal keskmiselt 52 000 eurot ja 2016. aastal 128 000 eurot. Seega suuri ettevõtteid on Narvas küll vähemaks jäänud, kuid väiksem arv selliseid ettevõtteid koos vähema hulga töötajatega suudab endiselt oluliselt panustada lisandväärtuse loomisesse.

Seega Narvas ettevõtlus toimib, inimeste palgad kasvavad, kuid ikkagi inimesed lahkuvad. Võib-olla on lahkumine teatud inertsiga protsess — inimesed ei ole Narva paranevat eluolu veel tajunud, või on lahkumisplaanid varasemalt tehtud ning Narva tõus ei ole plaane kummutanud.

Nii või teisiti on Narva oma arengu murdepunktis. Mitmed positiivsed suundumused on aset leidmas, kuid osa protsesse vajab veel pööramist. Narva on Eesti jaoks unikaalne ning on väga hea, kui linn oma täit potentsiaali suudab rakendada.

Narva jääb aga mõistatuseks ka edaspidiselt. Ilmselt läheb veel aega, enne kui me täiel määral hoomame seda, mis ikkagi seda linna käivitab ja milline on ikkagi valem selle linna kogupotentsiaali käivitamiseks.

 

 

Kaja Sõstra, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Suve- või talveaeg, ehk kui palju valget aega me „maha magame“?

Statistikaameti ajakasutuse uuring annab ülevaate ka Eesti elanike ärkamis- ja magamaminekuaja kohta. Kasutasime neid tulemusi, et võrrelda, kui palju uneaega satub püsiva talve- või suveaja rakendamisel valgele ajale.

Viimastel nädalatel on olnud palju diskussioone selle üle, kas pärast vahelduva talve- ja suveaja kaotamist oleks mõistlikum jääda edasi pidevalt talveaega (vööndiaeg) või suveaega. Talveaja pooldajad räägivad, et see aeg sobib paremini inimese bioloogilise kella ja elurütmidega. Aju-uurijad väidavad, et inimene puhkab kõige paremini välja pimedas. Vaatame võrdluseks, kui palju uneaega satub mõlema valiku puhul valgele ajale.

Statistikaamet teeb iga kümne aasta järel ajakasutuse uuringut. Viimati toimus uuring 2010. aastal. Ajakasutuse uuringus osalejad registreerisid oma ööpäeva tegevused 10-minutilise täpsusega. Uuringutulemustest näeme, et 10-aastastest ja vanematest inimestest suurem osa (üle 66%) magab tööpäeva hommikuti vähemalt kella 7:00-ni, laupäeval 7:30-ni ja pühapäeval 8:00-ni. Magamaminekuajad varieeruvad 23:00-st 24:00-ni. Võrdluseks vaatasime päikesetõusu ja -loojangu aegasid praegu, kui elame suve- ja talveajas, ainult talveaja ja ainult suveaja puhul. Päike tõuseb ja loojub Eesti eri piirkondades erinevatel aegadel ja pisut varieerub ka päeva pikkus Lõuna- ja Põhja-Eestis. Seega võtame aluseks päikese tõusu ja loojumise Eestimaa südames Paides.

Suveajal kõige pikemal päeval tõuseb päike Paides kell 4:05 ja loojub 22:34, talveaja järgi oleks kellaajad 3:05 ja 21:34. Talvisel pööripäeval on päikesetõus talveajal 9:09 ja -loojang 15:23, suveaja järgi 10:09 ja 16:23.

Selge on see, et sügistalvisel perioodil jääb enamiku Eesti elanike uneaeg pimedale ajale olenemata sellest, kas Eestis on talve- või suveaeg. See periood kestab oktoobri keskpaigast märtsi alguseni. Samuti läheb enamik inimesi aastaringselt magama pärast päikeseloojangut. Kevadel ja suvel sõltub aga uneaja pikkus pärast päikesetõusu oluliselt sellest, kas meil on talve- või suveaeg. Augusti keskpaigas magaksime talveaja puhul tööpäeva hommikul ligi 2,5 tundi valgel ajal ja õhtul oleks tunni võrra vähem aega väljas harrastustega tegeleda.

Kokkuvõttes magab Eesti elanik praegu valgel ajal keskmiselt 365 tundi (8-tunnisest uneajast 12,5%), aastaringse talveaja puhul magaksime valgel ajal 564 tundi (19% uneajast) ja pideva suveaja puhul 352 tundi (12% uneajast).

Seega oleks inimeste unerežiimile kasulikum aastaringne suveaeg, sest siis jääb rohkem unetunde pimedale ajale.

 

 

Kaja Sõstra, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Eesti külanimed pakuvad suvepuhkuseks tegevust

Eesti 4700 külast ligi 90 kannab käskivas kõneviisis nime. Puhkust planeerides saab neist põneva matkaraja kokku panna.

Eesti igasse maakonda jätkub külasid, mille nime häälduspikkust veidi moonutades saab võimalike tegevuste pingerea.

Ülekaalukalt on kõige rohkem käskivas kõneviisi külanimesid Lääne-Viru maakonnas (15): Katku, Kurna, Küti, Loksu, Loobu, Määri, Piilu, Piira, Sae, Suigu, Tapa (loodetavasti ei tõlgenda keegi seda üleskutsena!), Triigi, Tudu, Vasta, Võsu.

Järgnevad Võru maakond 9 tegevust pakkuva külanimega: Haki, Helbi, Lapi, Loosi, Lusti, Pritsi, Põru, Sandi, Tiri ning Harju maakond 8-ga: Kosu, Kurna, Loo, Sae, Triigi, Tuula, Vahi, Vääna.

Hiiu, Saare, Tartu ja Viljandi maakonnas on käskivas kõneviisis 6 külanime, Järva, Pärnu ja Valga maakonnas 5 ning Rapla maakonnas 4.

Lääne maakonnas 3 (Ammuta, Päri, Risti), Ida-Virumaal 2 (Matka, Varja) ja Põlvamaal 1 (Puuri).

Puhka Eestis! Loomingulist puhkust!

Vaata täpsemalt külade asukohta

 

 

Ülle Valgma, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

Spordivõistlusi käib vaatamas iga kolmas Eesti elanik

Spordivõistluste külastamine on kultuurielus osalemise üks võimalusi ning ligi kolmandik Eesti elanikest on vähemalt korra aastas mõne spordisündmuse pealtvaatajaks, selgub Statistikaameti 2017. aasta kultuuris osalemise uuringust. Spordiüritustele kaasaelajaid on igas maakonnas ja vanuses.

Kõige suuremad spordihuvilised on Tartu maakonnas, kus 34% elanikkonnast on viimase 12 kuu jooksul pealtvaatajana külastanud vähemalt ühte spordisündmust. Kõige vähem tuntakse spordisündmuste vastu huvi Võrumaal, kus 22% elanikest käis pealtvaatajana mõnel üritusel. Vanus rolli ei mängi – spordisündmusi külastatakse igas vanuses.

Kõige rohkem käiakse kaasa elamas pallimängudele

Spordisündmustest käidi kõige enam vaatamas jalgpalli. Enim oli kaasaelajaid Põhja-Eesti maakondades. Populaarsuselt teisel kohal oli korvpall, mida käidi vaatamas ühtlaselt üle Eesti. Pallimängude kõrval oli külastajate arv suur ka autospordivõistlustel. See spordiala on populaarseim Lõuna-Eesti maakondade elanike seas.

Jooksmine ja kergejõustik olid samuti sagedasti külastatavad spordiüritused. Kirde-Eesti elanike jaoks oli kergejõustik jalgpalli järel populaarsuselt teine spordiala.

Pileti hind sõltub sündmuse toimumise asukohast

Keskmiselt käib Eesti elanik aastas ühel või kahel spordivõistlusel. Enamik spordiüritusi on tasuta ning sissepääsuks piletit soetama ei pea. Kui sissepääs on piletiga, siis kulutab perekond piletitele keskmiselt 20 eurot. Pileti hinnad erinevad piirkonniti üle kümne euro – kõige odavam on spordiüritustele minna Lõuna-Eestis, kus piletite hinnaks on keskmiselt 12 eurot ning kõige kallim Põhja-Eestis, kus kulutatakse piletitele keskmiselt 24 eurot. Kõige rohkem käiakse spordivõistlusi vaatamas sõpradega. Samuti käiakse palju perega, enamasti kahe või kolmekesi. Alla 14-aastaste osatähtsus spordivõistluste külastamisel on väike.

Spordivõistluste kättesaadavus

Enamik neist, kellele sport huvi pakub, leiab, et nad saavad huvipakkuvatel spordivõistlustel pealtvaatajana osaleda. Need, kes leidsid, et neil pole huvipakkuvaid spordivõistlusi võimalik külastada, tõid peamise põhjusena välja sündmuse toimumise asukoha ning mõningad ka majanduslikud põhjused. Kõige vähem olid spordiürituste kättesaadavusega rahul Kirde-Eesti elanikud. See võib seletada ka seda, miks on Kirde-Eestis üritustel käimise aktiivsus Eesti keskmisest madalam, sest enamik inimesi külastab spordivõistlusi samas maakonnas, kus elatakse. Ainult spordisündmuse pärast ei hakata teise maakonda reisi ette võtma.

 

 

Katriin Põlluäär, Statistikaameti praktikant

 

Metoodika

Statistikaameti korraldab kultuuris osalemise uuringut 2017. aastast ning see on üle kahe aasta korduv isiku-uuring. Varasemalt on kultuuritarbimist uuritud, kuid eraldi uuringut selle jaoks polnud. 2017. aastal hõlmas uuring üle 7000 inimese. Valim on isikupõhine. Valim võetakse isikupõhilisest rahvastiku andmebaasist vähemalt 14-aastaste hulgast. Uuringu avaliku huvi peamine esindaja on Kultuuriministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet andmeid kogub ja analüüsib. Detailsem ülevaade statistika andmebaasis.

Kas abiellumiseks peaks ootama maagilist kuupäeva?

Eestis on suvi pulmapidude kõige populaarsem aeg, sageli soovitakse abielu registreerida ka mõnel numbriliselt maagilisel kuupäeval, sest usutakse, et see tagab hea abieluõnne. Statistikaameti analüüsist aga selgub, et numbrimaagiat ei tasu üle tähtsustada.

Pulmade planeerimisega kaasneb palju olulisi otsuseid. Üks esimesi on sündmuse aeg. Mõni paar valib lihtsalt enda jaoks sobivana tunduva aja või seostatakse see kuupäev isiklike tähtpäevadega, teistele on oluline, et kuupäev oleks romantilise tähendusega, meeldejääv või sellele omistatud õnnetoov tähendus. Hea abieluõnne märgiks peetakse abiellumist näiteks sõbrapäeval või numbriliselt maagilistel kuupäevadel. Statistikaamet annab ülevaate, kui palju on sõlmitud abielusid erilistel kuupäevadel ja kas need on teistest püsivamad.

Numbrimaagiast olulisem on nädalapäev

Kuivõrd on eelistatud pulmi planeerida numbriliselt erilisele kuupäevale? Vaatame abielusid, mis on sõlmitud aastail 2002 kuni 2012. Numbriliselt erilised kuupäevad on näiteks 02.02.2002, 03.03.2003 jne. Analüüsist on jäetud välja aastad 2001 ja 2004, sest nende aastate maagilistel kuupäevadel ei sõlmitud ühtegi abielu. Vaadeldud perioodil abielluti kõige vähem aastal 2010, kui sõlmiti 5066 abielu, ja kõige rohkem aastal 2007, kui sõlmiti 7022 abielu.

Eestis on pulmade pidamise kõige populaarsem aeg suvi: 2017. aastal sõlmiti üle poole kõigist abieludest (55%) juunist septembrini (35% juulis ja augustis). Eelistatakse pigem nädalalõppe, mis kehtib ka numbriliselt eriliste kuupäevade korral. Kõige populaarsem kuupäev oli 07.07.2007, mis sattus laupäevale. Siis sõlmiti 303 abielu, mis on ligi veerand kõigist abieludest juulis aastal 2007. Peaaegu sama populaarne oli ka reede, 08.08.2008: sõlmiti 270 abielu, mis on samuti ligi veerand kõigist 2008. aasta augustis sõlmitud abieludest.

Võrdlemisi palju mõjutas numbrimaagia abiellumist ka novembris 2011 ja detsembris 2012: vastavalt 156 ja 175 abielu. Mõlemal juhul moodustasid numbriliselt erilisel kuupäeval sõlmitud abielud rohkem kui kolmandiku kõnealuses kuus sõlmitud abieludest.

Nädala esimesse poolde või pühapäevale sattunud numbriliselt erilistel päevadel aga abielluti pigem vähem. Seega on numbrimaagiast tähtsam, et pulmad toimuksid noorpaari ja külaliste jaoks sobivaimal ajal.

Numbrimaagia ei suurenda abielu püsivust

Kas maagilisel kuupäeval sõlmitud abielud on teistest püsivamad? Sellele vastamiseks uurime, kui paljud nendest on praeguseks lahutatud.

Lahutuste andmeid vaatame alates abielu sõlmimisest kuni 2017. aasta lõpuni. Numbrimaagia-abielude lahutusi võrdleme kõigi sama aasta jooksul sõlmitud abielude lahutustega. Käsitleme ainult Eesti püsielanike abielusid ja lahutusi, mis tähendab, et mõni abielu võidi lahutada pärast välismaale kolimist või lahutati Eestis abielu, mis oli sõlmitud välismaal. Eeldame, et need tasakaalustasid üksteist, sest võimalik erinevus on väga väike.

Kindlat suundumust maagilistel ja teistel kuupäevadel sõlmitud abielude lahutustes ei ole. Mõnel aastal on lahutuste hulk olnud veidi suurem numbrimaagia-kuupäevadel sõlmitud abielude korral võrreldes aasta kõigi lahutuste hulgaga, teisel aastal jälle vastupidi. Eraldi torkab silma küll 2003. aasta maagilisel kuupäeval sõlmitud abielude lahutuste väike arv: esmaspäeval, 03.03.2003 aga abielluski väga vähe paare ja nende seast on lahutanud üksikud. Väikeste arvude korral on juhusel suur roll.

Vaatlusaluse perioodi numbriliselt maagilistel kuupäevadel sõlmitud abieludest on praeguseks lahutatud ligi neljandik (24%) ja kõigist sel perioodil sõlmitud abieludest veidi üle neljandiku (27%). Seega ei saa väita, et numbriliselt maagilisel kuupäeval sõlmitud abielud püsivad koos teistel päevadel registreeritutest paremini.

Tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada, et varem sõlmitud abielude korral on paaridel olnud palju rohkem aega lahutamiseks. Võrreldavuse huvides peaks vaatama, kui palju sõlmitud abieludest on lahutatud esimese viie aasta jooksul. Aastatel 2002–2012 sõlmitud abieludest lahutati esimese viie aasta jooksul keskmiselt 16%, sama suur oli lahutajate hulk ka maagilisel kuupäeval abiellunute seas. Ka see omakorda kinnitab, et lahutuse tõenäosust ei mõjuta abiellumise maagiline kuupäev.

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

Statistikast arusaamiseni on pikk tee minna

Kuidas seada eesmärke nii, et need oleksid ka sisuliselt mõõdetavad? Võib-olla oleks mõistlik teha koostööd Statistikaametiga?

Üsna hiljuti kirjutas ühe tuntud asutuse juht Eesti mainekas ajalehes Eesti võimalikust uuest eesmärgist. Tema arvates võiks aastal 2028 moodustada eksport 100% Eesti sisemajanduse kogutoodangust.

Eksport on kindlasti oluline. Kuidas eksporti suurendada, on oluline teema. Kui midagi on 100% millestki, siis peaks ju tegemist olema maksimaalse tulemusega. Kusagil võib ju olla, et on maailm ja selle sees teine maailm, mis on esimesest suurem. Kas see on võimalik ka sisemajanduse kogutoodangu arvestamisel?

Ei pea end sisemajanduse kogutoodangu arvestamise eksperdiks. Peas keerleb küsimus, et kui eksport on 100%, kas siis sisetarbimine on 0%. Õnneks on hea kolleeg valmis selgitama. Saadan kirja Robert Müürsepale. Palun selgitust.

Kolleeg Robert vastab: „Loos on mõeldud seda, et ekspordi suhe sisemajanduse kogutoodangusse oleks 100%, mitte et me ekspordiksime kogu lisandväärtuse. Impordi suhe oleks sealjuures umbes sama suur. Muide, arvestades, et vahetult pärast kriisi olime 90% juures, siis võiks pidada seda 100% sihti isegi madalalennuliseks.“

Usun kolleegi, aga aru ei saa. Kolleeg annab lisaselgituse lihtsustatud valemi kujul:

SKT = eratarbimine + valitsemissektori tarbimine + investeeringud + eksport – import.

Ja toob näite, et alltöövõtuliidrite Hongkongi ja Singapuri puhul saame rääkida ekspordi ligi 200% osatähtsusest.

Valemist on näha, et eesmärgi saavutamise tingimus on:

eratarbimine + valitsemissektori tarbimine + investeeringud = import

ja püstitatud eesmärgini jõudmiseks pole sugugi vaja ekspordi kasvu, mis artikli loogikat arvestades peaks olema tegelik eesmärk.

Järeldus. Eesti statistilist kirjaoskust, sh ka minu oma, on vaja päris tõsiselt arendada, sest mitmeti mõistetavate ja mitmeti täidetavate eesmärkide seadmine võib olla ohtlik!

 

 

Mihkel Servinski, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

PS. Loo algul viidatud kirjutis on päriselt olemas. Konkreetse viite jätan andmata, sest järelduseni jõudmiseks pole see oluline.