Author Archives: statistikaamet

Ulmelised piimarekordid. Aga mida teevad hinnad?

Eesti lehmad annavad ulmelisi piimakoguseid ja tootjad võivad tippkvaliteediga piima üle uhkust tunda. Piima kokkuostuhind jääb meil aga sellest hoolimata teiste Euroopa Liidu riikide võrdluses madalaimate sekka.

Anton Kardakov, statistikaameti analüütik

Aastal 2019 oli Eesti piima kokkuostuhind 310,07 eurot ühe tonni eest, mis on protsendi võrra kõrgem kui eelmisel aastal.

Detsembris kujunes piima kokkuostuhinnaks 313,15 eurot tonni eest, mis oli küll viimase poolaasta kõrgeim hind, kuid ei jõudnud siiski aasta alguse tasemeni. Madalaimaks jäi piima kokkuostuhind augustis (300,56 eurot/tonn), kõrgeimaks veebruaris (320,32 eurot/tonn). Seega jätkus ka varasematele aastatele omane trend, et piima kokkuostuhind on kõrgem aasta alguses ja lõpus, languses aga suvekuudel.

Eesti piimal kõrge kvaliteet

Kogu toodetud piimast osteti kokku 93%. Piima kvaliteedi üle võivad Eesti tootjad uhkust tunda, sest kogu kokku ostetud piimast 80% moodustab eliitsordi piim. Eestis toodetud piima keskmine rasvasisaldus on 3,9%  ja valgusisaldus 3,4%.

Kõrgest kvaliteedist hoolimata jäi Eesti piima kokkuostuhind möödunud aasta novembris Euroopa Liidu riikide võrdluses tagantpoolt neljandale kohale kohe peale Lätit, Leedut ja Portugali, jälgides samas kindlalt Euroopa Liidu keskmist trendi. Euroopa Liidus oli keskmine piima kokkuostuhind 353,1 eurot ühe tonni eest.

Kuigi piimalehmade arv on kujunenud turuolukorra valguses järjepidevalt vähenenud, toodeti eelmisel aastal siiski 821 000 tonni piima, mis on viimase 27 aasta suurimaks näitajaks. Selle põhjuseks on aasta keskmise piimatoodangu suurenemine lehma kohta, mis saavutas ulmelise 9 633 kilogrammi. Neljas maakonnas (Tartu, Järva, Lääne-Viru ja Põlva) ületab see lausa 10 000 kilogrammi. Selle  näitaja poolest oleme Euroopas teisel kohal, püüdes Taanit kätte saada.

Kuhu liigub liha hind?

Eesti sealiha hind tõusis 2019. aastal võrreldes aasta varasema ajaga 10% ja veiselihal langes 6%.

Sealiha kokkuostuhind oli detsembris 1838,4 eurot ühe tonni eest, mis on 2019. aasta kõrgeim hind. Sealiha hind on kasvanud kogu aasta jooksul. Aasta keskmiseks sealiha hinnaks kujunes 1676,7 eurot tonni eest, mis on 10% kõrgem kui 2018. aastal. Seevastu veiseliha hind hoopis langes  – aasta peale kokku 6% ja keskmiseks jäi 2110,3 eurot tonni eest. Lamba- ja kitseliha ostetakse Eestis kokku väga vähe ja selle keskmine hind oli 2019. aastal 3052,9 eurot tonni eest ehk 14% rohkem kui aasta varem.

Elektriautod nopivad poolehoidjaid

Viimase viie aastaga on Eestis suurenenud hübriidsõidukite arv üle nelja, elektriautode arv aga ligi kaks korda.

Piret Pukk, statistikaameti juhtivanalüütik

Aasta 2019 hakul oli Eestis registreeritud ligi 746 500 sõiduautot, neist 7598 olid elektri- või hübriidsõidukid. Elektrisõidukeid oli 1254, mida oli 5% rohkem kui aasta varem. Aastaga tegi jõudsa ehk tervelt 35% hüppe registreeritud hübriidsõidukite arv.

Elektrilisi ja hübriidsõidukeid on viimastel aastatel tulnud Euroopa Liidus (EL) tänavatele ja maanteedele pidevalt juurde. Aastal 2017 oli EL riikides registreeritud 262 miljonit sõiduautot. Umbes 2 miljonit (0,8%) neist olid elektriautod või hübriidelektrisõidukid, mida saab kasutada koos bensiini- või diiselmootoriga. Hübriid-elektriautosid oli 1,5 miljonit ehk ligi seitse korda rohkem kui 2013. aastal (0,2 miljonit). Sõiduautode arv kokku suurenes EL-s viie aastaga 6%.

ELi riikidest, mille kohta andmed on kättesaadavad, oli 2017. aastal viis riiki, kus üle 1% registreeritud autodest olid elektri- või hübriidsõidukid: Rootsi (2,4%), Poola (1,9%), Ühendkuningriik (1,5%), Prantsusmaa (1,4%) ja Belgia (1,2%). Enim on ELis registreeritud elektri- või hübriidsõidukeid Ühendkuningriikides (460 119), Prantsusmaal (450 378) ja Poolas (428 260).

Eurostati viimaste andmete järgi töötas EL riikides aastal 2017 üle poole sõiduautodest bensiiniga. Alternatiivseid kütuseid, nagu elektrit, maagaasi, bio- ja muid kütuseid kasutati sõiduautodes kõige rohkem Poolas (15%), Leedus (9%), Itaalias ja Lätis (mõlemas 8%).

Elektriautode müügi tipp

Elektriautod leiutati enne sisepõlemismootoriga sõidukeid. Hitiks muutusid elektriautod 20. sajandi alguses. Nende käsitsemine ja sõidumugavus tegid bensiiniautole silmad ette. Elektriautode müügi tipp maailmas oli aasta 1912.

Sel sajandivahetusel ilmusid maanteedele ka esimesed hübriidautod, mis töötasid nii elektri- kui ka bensiinimootoriga.  Odava nafta ülekülluse tõttu jäid aga järgnevatel kümnenditel elektriautod tagaplaanile. Ülemaailmne energiakriis 1970-ndatel suurendas taas üldsuse huvi elektriautode vastu.

Eelmise sajandi viimasel kümnendil hakati aktiivsemalt tähelepanu pöörama keskkonnale ja säästvale arengule. Sellest ajast on pidevalt elektriautosid täiustatud ja keskendutud ökonoomsuse suurenemisele.

Eesti teedele ilmusid esimesed tänapäevased elektriautod elektromobiilsuse programmi algatusel 2011. aastal, mille järel rajati laadimistaristu ja 2014. aastal lisandus toetuse abil üle pooletuhande elektriauto.

Plussid ja miinused

Elektriautod on tavaautodest märgatavalt kallimad, peamiselt kergitab nende hinda aku. Elektriauto sõidukilomeeter maksab jällegi mitu korda vähem kui sisepõlemismootoriga auto oma, sellega sõites kaasneb vähem müra ega teki heitgaase.

Elektriautode peamisteks miinusteks võib pidada suurt ajakulu akude laadimisel, laadimiskohtade paiknemist ja väikest sõiduulatust, eriti talvistes oludes.

Hübriidautod kasutavad sõitmiseks mitut energiaallikat – elektri- ja sisepõlemismootorit. Hübriidsõidukid on efektiivsemad kui tavalised bensiini- või diiselmootoriga sõidukid ja need toodavad vähem heitmeid.

Riik annab hoogu elektriautodele

Aastal 2017 oli rahvusvahelise energiaagentuuri (IEA) andmetel maailmas kasutusel umbes 3,1 miljonit elektriautot, kümne aasta pärast aga oodatakse teedele juba üle 100 miljoni elektriauto. Sellele aitavad kaasa poliitikad, mis soodustavad elektriautode kasutuselevõttu. IEA andmetel jääb siiski küllaltki palju ruumi ka sisepõlemismootoriga autodele. Aastail 2035–2040 peaks autode koguarv ulatuma planeedil 2 miljardini.

Hiljuti astus Eesti riik suure sammu, et aidata kaasa keskkonnasõbralikemate elektrisõidukite levikule. Vastu võeti elektrisõidukite toetusmeede. Äsja avas keskkonnainvesteeringute keskus ka taotlusvooru elektriliste sõidukite ostutoetusteks. Toetuste kogusumma on 1,2 miljonit eurot ning see on eelkõige mõeldud transpordiettevõtetele. Selle summa eest on võimalik soetada kuni 240 elektriautot. Jääme huviga ootama tulevikustatistikat, mis näitab, kuivõrd suudavad sellised meetmed meie riigis elektriautode menu suurendada.

REGREL. Eesti registrites on info rahvuse ja emakeele kohta olemas

Eesti rahvaloendustel on rahvust ja emakeelt küsitud mitu sajandit. Ka registritel põhinev rahvaloendus annab Eesti püsielanike emakeele ja teiste keelte oskuse kohta ülevaate, aga tegelikult ei pea selleks ootama loendust, vaid statistikaamet avaldab rahvastiku rahvuse ja keeleoskuse kohta ülevaate igal aastal. 

Tekst: Ethel Maasing, statistikaameti juhtivanalüütik 

Statistikaameti andmetel räägiti 2019. aasta 1. jaanuari seisuga Eestis emakeelena üle 200 keele. Eesti keelt räägib emakeelena 68% rahvastikust. Suuremate keelerühmadena järgnevad vene ja ukraina keelt emakeelena rääkijad (vastavalt ligi 381 600 ja ligi 8700 inimest). Vähemalt 1000 kõnelejaga on 9 emakeelt. Emakeele info on teadmata umbes 1% rahvastiku puhul (18 000 inimest). Põhjalikuma ülevaate tegime tänavu emakeelepäeval ilmunud blogiloos „Eestis on kasvanud emakeelte mitmekesisus“.

Mitmekeelsus väärib väärtustamist ja arvestades keelte oskusega seotud andmete olulisust on statistikaamet lisaks registrites olevale infole mõõtnud viimastel aastatel keeleoskust ka erinevate uuringute vahendusel, sh eriti tööhõivega, immigrantrahvastiku ja haridusega seotud uuringutes. Igal aastal lisandub Eesti elanike erinevate rühmade keeleoskusega seotud teave ligi neljakümnesse avaliku andmebaasi tabelisse, mis moodustavad järjepidevad keelekasutust ja -oskust iseloomustavad aegread. Muuhulgas on uuritud ka mitme koduse keelega erinevast rahvusest inimesi. Niisuguste spetsialiseeritud uuringute eeliseks võrreldes loendusandmetega on võimalus esitada täiendavaid ja süvendavaid küsimusi, samuti uuringute järjepidevus – neid teostatakse valdavalt igal aastal sama metoodikaga, mis oluliselt suurendab tulemuste usaldusväärsust.

Keele/keeleoskuse andmed statistikaameti avaliku andmebaasi tabelites
Haridus: HT17, HT58, HT140, HT140U, HT303, HT304, HT307, HT570, HT571
Tööturg: TT56, TT70, TT71, TT130, TT131, TT133,TT134, TT135, TT136, TT244, TT245, TT454, TT456
Immigrantrahvastik: IR45, IR46, IR51, IR53, IR60, IR61, IR71, IR73, IR74, IR75, IR76
Täiskasvanute koolitus: HTT33, HTT37, HTT51
Kultuur: KU12, KU13

Statistikaamet alustas REGREL-ile pühendatud artiklite sarja, et tutvustada rahva ja eluruumide loenduse ettevalmistust ja metoodikat. REGREL-i kohta on rohkem infot Statistikaameti veebilehel.

 

REGREL: Mida tähendab registripõhine loendus?

2021. aasta rahva ja eluruumide loendus on plaanis esimest korda Eesti ajaloos korraldada vaid registriandmete põhjal. See tähendab, et otse inimestelt ei küsita midagi, tulemused saadakse riiklike andmekogude info alusel. Sellest ka loenduse nimetus – registripõhine rahva ja eluruumide loendus (REGREL).

Eesti on kümnes riik maailmas, kes korraldab registripõhise rahva ja eluruumide loenduse. Seda on juba teinud Austria, Belgia, Holland, Island, Norra, Rootsi, Sloveenia, Soome ja Taani. Eestiga samal ajal valmistuvad REGRELiks ka Läti ja Leedu.

Statistikaamet on viimased kümme aastat teinud koostöös andmekogude ja nende pidajatega metoodilisi ja infotehnoloogilisi eeltöid, et korraldada 2021. aasta rahva ja eluruumide loendus registripõhiselt. Eestis on hea riiklike registrite süsteem, kus on andmed Eesti kõigi elanike kohta. Loomulik on kasutada neid andmeid rahvaloenduse korraldamisel.

Loenduse korraldamisel teeb statistikaamet koostööd vähemalt 24 registriga. Peale põhiliste registrite – rahvastikuregister, maa-ameti, maksu- ja tolliameti ning haigekassa registrid – kasutatakse ka teiste riiklike andmekogude teavet tulemuste täiendamiseks ja täpsuse suurendamiseks.

Statistikaamet otsustab selle, kas 2021. aasta rahva ja eluruumide loendus korraldatakse registripõhiselt, käesoleva aasta lõpus. Lõpliku otsuse loendusmeetodi sobivuse üle saab teha pärast seda, kui on lõppenud registripõhise loenduse metoodika arendustööd, mida testiti teisel prooviloendusel 2019. aastal.

 

 

Diana Beltadze, REGREL projektijuht

Statistikaamet alustab REGRELile pühendatud artiklite sarja, et rahva ja eluruumide loenduse ettevalmistust ja metoodikat tutvustada. REGREL kohta on rohkem infot Statistikaameti veebilehel.

 

Eesti 15 aastat Euroopa Liidus

Tänavu tähistasime Eesti taasiseseisvumise 28. aastapäeva. Et ligikaudu poole sellest ajast oleme olnud ka Euroopa Liidu liikmed, siis oli kohane teha ülevaade Eesti  arengust Euroopa Liidus oldud aja jooksul.

Eesti esimest 15 aastat Euroopa Liidus võib hinnata pigem positiivselt: Eesti positsioon Euroopa Liidu riikide seas on enamasti paranenud, mõõdikute väärtused aastal 2017 on võrreldes 2004. aasta väärtustega valdavalt paranenud ning suurem osa Euroopa Liidu poolt seatud eesmärke oli 2017. aastaks Eestil täidetud.

Euroopa Liiduga (EL) ühinemine oli ligi kümneaastane protsess, kuid 1. mail 2004 sai Eestist Euroopa Liidu liige. Liitumislepingu allkirjastasid president Arnold Rüütel ja välisminister Kristiina Ojuland.

Statistikat liikmesriikide kohta on palju ja neist valikut teha pole kerge. Blogiloo aluseks on ELi ühes olulises strateegias „Euroopa 2020“ seatud eesmärgid ja Eurostati andmed.

Strateegias eesmärgid on jagatud viide valdkonda: 1) tööturg, 2) haridus, 3) teadus- ja arendustegevus, 4) kliimamuutused ja energia ning 5) vaesus ja sotsiaalne tõrjutus.

Strateegias toodud valdkondade kaupa saame lühidalt öelda, et

  • Tööturuga seotud näitajate osas võime Eestist rääkida pigem positiivses võtmes.
  • Haridusvaldkonna näitajate osas on olukord nii ja naa – kolmanda taseme hariduse osatähtsusega on olukord pigem hea, aga koolist väljalangemine on pigem probleem.
  • Eesti oma arendus- ja teadustegevusse tehtud investeeringute osatähtsusega püstitatud näitaja kontekstis hoobelda ei saa, aga eks see teema ole probleemiks enamuses ELi riikides. Lisaks on kulude suurendamine mõõdikuna kaheldava väärtusega.
  • Kliimamuutuste ja energia valdkonnas ei ole Eestil kokkulepitud näitajate kontekstis põhjust häbi tunda. Kas valitud on olukorda kõige paremini iseloomustavad mõõdikud, ei ole Statistikaameti otsustada.
  • Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas on Eestil selged probleemid. Eesti ei ole selles valdkonnas küll ELi kehvemate seas, kuid parematest oleme üsna kaugel.

Strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide täitmine Eestis ja olukorra muutus ELs oldud aastate jooksul

 

 

Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski

 

Metoodika

Tabelis välja toodud valdkondlike eesmärkide täitmiste ja hinnangute muutumiste lugemisel peab arvestama järgmiste asjaoludega:

  • kliimamuutuste ja energia valdkonnas on vaadeldavas strateegias püstitatud kolm eesmärki, kuid energiatõhususe andmeid Eurostati kodulehelt ei leidnud. Seega saame siin vaadata kaht näitajat.
  • vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas on strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärgiks, et vaesuses või vaesuse ohus ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arv kahaneb ELs vähemalt 20 miljoni võrra. Riigiti on eesmärk jäetud jaotamata ja seega ei saa rääkida eesmärgi täitmisest Eesti kontekstis. Küll vaatab Eurostat teemat läbi nelja näitaja, kus otsene eesmärk püstitamata, aga kus saame hinnata näitaja muutumist positiivses või negatiivses suunas.

Leivavilja kasvupind on kolmekordistunud

Statistikaameti esialgsetel andmetel kasvatatakse 2019. aastal Eestis teravilja 364 000 hektaril, mida on 4% rohkem kui aasta varem. Eelmise aastaga võrreldes on oluliselt suurenenud kõikide taliviljade kasvupind, sealhulgas rukki kasvupind koguni 2,7 korda. Peamiseks teraviljakasvatusmaakonnaks on tõusnud Tartu, järgnevad Lääne-Viru ja Viljandi maakond.

Teravilja kasvupind vähenes järsult 1990. aastate alguses üsna vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist, ent on nüüd pikemat aega taas kerges tõusutrendis. Tänavusest kasvupinnast suurem oli teravilja kasvupind viimati veerandsada aastat tagasi 1993. aastal. Taliteravilja kasvupind on 2019. aastal suurenenud rekordilise 167 000 hektarini, mida on 1,7 korda rohkem kui 2018. aastal. Kõigi suviteraviljade pinnad on aga vastavalt vähenenud. Leivavilja rukki kasvupind suurenes eelmise aastaga võrreldes koguni 11 000 hektarilt 29 000 hektarile. Suurim rukkikasvataja on Tartu maakond 5800 hektariga. Kuigi rukki kasvupind on suurenenud kõikides maakondades, siis keskmisest enam on pinnad kasvanud Ida-Viru, Võru ja Harju maakonnas.

Tänavu kasvatatakse kaunvilja 43 000 hektaril. Kaunvilja kasvupind on alates kõrgajast 2017. aastal iga aastaga vähenenud ning tänavune kasvupind on võrreldes mullusega 8% väiksem. Seejuures kasvatatakse põldhernest rohkem ja kaunvilja kogupinna vähenemine tuleb põldoa arvelt, mille pind on aastatagusega võrreldes vähenenud rohkem kui kolmandiku ning on tänavu 11000 hektarit.

Rapsi ja rüpsi kogupind ei ole oluliselt muutunud ja püsib 72 000 hektari piires. Siiski on talirapsi ja
-rüpsi pind 2018. aastaga võrreldes suurenenud 1,8 korda ja suvivilja pind vastavalt vähenenud. Rohkem kui veerandi võrra on võrreldes mullusega kasvanud ka õliseemneks kasvatatava kanepi pind. Pinna järgi on suurim kanepikasvataja Ida-Viru maakond, järgnevad Jõgeva ja Saare maakond.

Kodumaise kartuli kasvupind on veidi suurenenud, põllumaa summaarne pind ning söödakultuuride pind püsivad eelmise aasta tasemel. Enim kasvatatakse kartulit Tartu ja Viljandi maakonnas ning eelmise aasta suurim kasvataja Harjumaa on langenud kolmandale kohale.

Detailsem kasvupindade ülevaade on avaldatud statistika andmebaasis.

 

 

Eve Valdvee, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Metoodika

Kasvupindade esialgsed andmed põhinevad PRIA 2019. aasta andmetel ja täpsustuvad sügisel toimuva saagiuuringu põhjal.

Milleks kulub Eesti piim?

Statistikaameti andmetel toodeti Eestis 2018. aastal ligi 800 000 tonni lehmapiima, mis on viimase 25 aasta üks suurim piimatoodangu kogus. Kuigi Eesti piimalehmade arv on pidevalt vähenenud, on nende produktiivsus tõusnud Euroopa Liidu riikide seas Taani järel teisele kohale. Aina suurenenud piimatoodang kulub põhiliselt toodete tootmiseks ja ekspordiks ning väiksemal määral majapidamistes tarbimiseks.

Eesti piimatoodang vähenes pärast Eesti taasiseseisvumist 1,2 miljonilt tonnilt järsult peaaegu kaks korda. Viimased kuus aastat on toodang olnud 800 000 tonni lähedal. Piimalehmade arv on taasiseseisvumisajaga võrreldes rohkem kui kolm korda väiksem, kuid tootlikkus on samal ajal pidevalt tõusnud ja ühe piimalehma kohta toodetakse juba üle 9000 kg piima aastas. Tootlikkuse märkimisväärse tõusu tulemusel on suurenenud ka piimatoodang, millest jätkub nii oma tarbeks kui ka ekspordiks.

2018. aastal läks 94% kogu toodetud piimast kas otse või vahendajate kaudu töötlejatele ja eksporti. Suuremas või väiksemas mahus tegelevad piima kokkuostuga Eestis ligi 30 ettevõtet. Neist 13 suuremat ostavad iga kuu kokku üle 1000 tonni piima. Eksportijateks on nii kokkuostjad kui ka suuremad piimatootjad ise. Kokku eksporditakse teistesse riikidesse suurpakendites umbes veerand ehk ligi 200 000 tonni toorpiima ja koort.

Töötlejate kokku ostetud piimast tehakse mitmesuguseid piimatooteid nii siseriiklikuks tarbimiseks kui ka ekspordiks. Lisaks Eestis toodetud piimale kasutatakse piimatoodete tegemiseks väikese koguses ka suurpakendites imporditud piima ja koort, mida 2018. aastal toodi Eestisse kokku veidi üle 30 000 tonni. Kõige rohkem ehk ligi kolmandik piimast kulus juustu ja kohupiima valmistamiseks.

Lisaks piimatöötlejatele, tehakse piimatooteid väikestes kogustes ka piima tootvates majapidamistes. Majapidamistesse jäänud piimast ligi 60% kulus loomadele söödaks, 20% ehk 9500 tonni müüdi otse tarbijatele, 6% kasutati toiduks ja 3% toodete tooraineks. See tähendab, et 2018. aastal toodeti majapidamistes eelkõige oma toodetud piimast näiteks 186 tonni kohupiima, 65 tonni juustu ja 47 tonni jogurtit. Veidi alla ühe protsendi Eesti piimatoodangust on loomulik kadu.

Peale lehmapiima toodeti Eestis 2018. aastal 677 tonni kitsepiima, mida põhiliselt kasutati majapidamistes toiduks. Veidi üle 200 tonni kulus majapidamistes kitsepiimast tehtud toodete valmistamiseks. Enim kitsepiima kulus juustu valmistamiseks.

Metoodika

Piima kasutamise arvestus põhineb kokku ostetud piimast toodetud toodete ja nende tootmiseks kasutatud täispiima kogusel. Kokku ostetud piima kogus põhineb PRIA andmetel.

 

 

Rohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Eve Valdvee