Author Archives: anuots

Eesti külanimed pakuvad suvepuhkuseks tegevust

Eesti 4700 külast ligi 90 kannab käskivas kõneviisis nime. Puhkust planeerides saab neist põneva matkaraja kokku panna.

Eesti igasse maakonda jätkub külasid, mille nime häälduspikkust veidi moonutades saab võimalike tegevuste pingerea.

Ülekaalukalt on kõige rohkem käskivas kõneviisi külanimesid Lääne-Viru maakonnas (15): Katku, Kurna, Küti, Loksu, Loobu, Määri, Piilu, Piira, Sae, Suigu, Tapa (loodetavasti ei tõlgenda keegi seda üleskutsena!), Triigi, Tudu, Vasta, Võsu.

Järgnevad Võru maakond 9 tegevust pakkuva külanimega: Haki, Helbi, Lapi, Loosi, Lusti, Pritsi, Põru, Sandi, Tiri ning Harju maakond 8-ga: Kosu, Kurna, Loo, Sae, Triigi, Tuula, Vahi, Vääna.

Hiiu, Saare, Tartu ja Viljandi maakonnas on käskivas kõneviisis 6 külanime, Järva, Pärnu ja Valga maakonnas 5 ning Rapla maakonnas 4.

Lääne maakonnas 3 (Ammuta, Päri, Risti), Ida-Virumaal 2 (Matka, Varja) ja Põlvamaal 1 (Puuri).

Puhka Eestis! Loomingulist puhkust!

Vaata täpsemalt külade asukohta

 

 

Ülle Valgma, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

Spordivõistlusi käib vaatamas iga kolmas Eesti elanik

Spordivõistluste külastamine on kultuurielus osalemise üks võimalusi ning ligi kolmandik Eesti elanikest on vähemalt korra aastas mõne spordisündmuse pealtvaatajaks, selgub Statistikaameti 2017. aasta kultuuris osalemise uuringust. Spordiüritustele kaasaelajaid on igas maakonnas ja vanuses.

Kõige suuremad spordihuvilised on Tartu maakonnas, kus 34% elanikkonnast on viimase 12 kuu jooksul pealtvaatajana külastanud vähemalt ühte spordisündmust. Kõige vähem tuntakse spordisündmuste vastu huvi Võrumaal, kus 22% elanikest käis pealtvaatajana mõnel üritusel. Vanus rolli ei mängi – spordisündmusi külastatakse igas vanuses.

Kõige rohkem käiakse kaasa elamas pallimängudele

Spordisündmustest käidi kõige enam vaatamas jalgpalli. Enim oli kaasaelajaid Põhja-Eesti maakondades. Populaarsuselt teisel kohal oli korvpall, mida käidi vaatamas ühtlaselt üle Eesti. Pallimängude kõrval oli külastajate arv suur ka autospordivõistlustel. See spordiala on populaarseim Lõuna-Eesti maakondade elanike seas.

Jooksmine ja kergejõustik olid samuti sagedasti külastatavad spordiüritused. Kirde-Eesti elanike jaoks oli kergejõustik jalgpalli järel populaarsuselt teine spordiala.

Pileti hind sõltub sündmuse toimumise asukohast

Keskmiselt käib Eesti elanik aastas ühel või kahel spordivõistlusel. Enamik spordiüritusi on tasuta ning sissepääsuks piletit soetama ei pea. Kui sissepääs on piletiga, siis kulutab perekond piletitele keskmiselt 20 eurot. Pileti hinnad erinevad piirkonniti üle kümne euro – kõige odavam on spordiüritustele minna Lõuna-Eestis, kus piletite hinnaks on keskmiselt 12 eurot ning kõige kallim Põhja-Eestis, kus kulutatakse piletitele keskmiselt 24 eurot. Kõige rohkem käiakse spordivõistlusi vaatamas sõpradega. Samuti käiakse palju perega, enamasti kahe või kolmekesi. Alla 14-aastaste osatähtsus spordivõistluste külastamisel on väike.

Spordivõistluste kättesaadavus

Enamik neist, kellele sport huvi pakub, leiab, et nad saavad huvipakkuvatel spordivõistlustel pealtvaatajana osaleda. Need, kes leidsid, et neil pole huvipakkuvaid spordivõistlusi võimalik külastada, tõid peamise põhjusena välja sündmuse toimumise asukoha ning mõningad ka majanduslikud põhjused. Kõige vähem olid spordiürituste kättesaadavusega rahul Kirde-Eesti elanikud. See võib seletada ka seda, miks on Kirde-Eestis üritustel käimise aktiivsus Eesti keskmisest madalam, sest enamik inimesi külastab spordivõistlusi samas maakonnas, kus elatakse. Ainult spordisündmuse pärast ei hakata teise maakonda reisi ette võtma.

 

 

Katriin Põlluäär, Statistikaameti praktikant

 

Metoodika

Statistikaameti korraldab kultuuris osalemise uuringut 2017. aastast ning see on üle kahe aasta korduv isiku-uuring. Varasemalt on kultuuritarbimist uuritud, kuid eraldi uuringut selle jaoks polnud. 2017. aastal hõlmas uuring üle 7000 inimese. Valim on isikupõhine. Valim võetakse isikupõhilisest rahvastiku andmebaasist vähemalt 14-aastaste hulgast. Uuringu avaliku huvi peamine esindaja on Kultuuriministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet andmeid kogub ja analüüsib. Detailsem ülevaade statistika andmebaasis.

Kas abiellumiseks peaks ootama maagilist kuupäeva?

Eestis on suvi pulmapidude kõige populaarsem aeg, sageli soovitakse abielu registreerida ka mõnel numbriliselt maagilisel kuupäeval, sest usutakse, et see tagab hea abieluõnne. Statistikaameti analüüsist aga selgub, et numbrimaagiat ei tasu üle tähtsustada.

Pulmade planeerimisega kaasneb palju olulisi otsuseid. Üks esimesi on sündmuse aeg. Mõni paar valib lihtsalt enda jaoks sobivana tunduva aja või seostatakse see kuupäev isiklike tähtpäevadega, teistele on oluline, et kuupäev oleks romantilise tähendusega, meeldejääv või sellele omistatud õnnetoov tähendus. Hea abieluõnne märgiks peetakse abiellumist näiteks sõbrapäeval või numbriliselt maagilistel kuupäevadel. Statistikaamet annab ülevaate, kui palju on sõlmitud abielusid erilistel kuupäevadel ja kas need on teistest püsivamad.

Numbrimaagiast olulisem on nädalapäev

Kuivõrd on eelistatud pulmi planeerida numbriliselt erilisele kuupäevale? Vaatame abielusid, mis on sõlmitud aastail 2002 kuni 2012. Numbriliselt erilised kuupäevad on näiteks 02.02.2002, 03.03.2003 jne. Analüüsist on jäetud välja aastad 2001 ja 2004, sest nende aastate maagilistel kuupäevadel ei sõlmitud ühtegi abielu. Vaadeldud perioodil abielluti kõige vähem aastal 2010, kui sõlmiti 5066 abielu, ja kõige rohkem aastal 2007, kui sõlmiti 7022 abielu.

Eestis on pulmade pidamise kõige populaarsem aeg suvi: 2017. aastal sõlmiti üle poole kõigist abieludest (55%) juunist septembrini (35% juulis ja augustis). Eelistatakse pigem nädalalõppe, mis kehtib ka numbriliselt eriliste kuupäevade korral. Kõige populaarsem kuupäev oli 07.07.2007, mis sattus laupäevale. Siis sõlmiti 303 abielu, mis on ligi veerand kõigist abieludest juulis aastal 2007. Peaaegu sama populaarne oli ka reede, 08.08.2008: sõlmiti 270 abielu, mis on samuti ligi veerand kõigist 2008. aasta augustis sõlmitud abieludest.

Võrdlemisi palju mõjutas numbrimaagia abiellumist ka novembris 2011 ja detsembris 2012: vastavalt 156 ja 175 abielu. Mõlemal juhul moodustasid numbriliselt erilisel kuupäeval sõlmitud abielud rohkem kui kolmandiku kõnealuses kuus sõlmitud abieludest.

Nädala esimesse poolde või pühapäevale sattunud numbriliselt erilistel päevadel aga abielluti pigem vähem. Seega on numbrimaagiast tähtsam, et pulmad toimuksid noorpaari ja külaliste jaoks sobivaimal ajal.

Numbrimaagia ei suurenda abielu püsivust

Kas maagilisel kuupäeval sõlmitud abielud on teistest püsivamad? Sellele vastamiseks uurime, kui paljud nendest on praeguseks lahutatud.

Lahutuste andmeid vaatame alates abielu sõlmimisest kuni 2017. aasta lõpuni. Numbrimaagia-abielude lahutusi võrdleme kõigi sama aasta jooksul sõlmitud abielude lahutustega. Käsitleme ainult Eesti püsielanike abielusid ja lahutusi, mis tähendab, et mõni abielu võidi lahutada pärast välismaale kolimist või lahutati Eestis abielu, mis oli sõlmitud välismaal. Eeldame, et need tasakaalustasid üksteist, sest võimalik erinevus on väga väike.

Kindlat suundumust maagilistel ja teistel kuupäevadel sõlmitud abielude lahutustes ei ole. Mõnel aastal on lahutuste hulk olnud veidi suurem numbrimaagia-kuupäevadel sõlmitud abielude korral võrreldes aasta kõigi lahutuste hulgaga, teisel aastal jälle vastupidi. Eraldi torkab silma küll 2003. aasta maagilisel kuupäeval sõlmitud abielude lahutuste väike arv: esmaspäeval, 03.03.2003 aga abielluski väga vähe paare ja nende seast on lahutanud üksikud. Väikeste arvude korral on juhusel suur roll.

Vaatlusaluse perioodi numbriliselt maagilistel kuupäevadel sõlmitud abieludest on praeguseks lahutatud ligi neljandik (24%) ja kõigist sel perioodil sõlmitud abieludest veidi üle neljandiku (27%). Seega ei saa väita, et numbriliselt maagilisel kuupäeval sõlmitud abielud püsivad koos teistel päevadel registreeritutest paremini.

Tulemuste tõlgendamisel tuleb arvestada, et varem sõlmitud abielude korral on paaridel olnud palju rohkem aega lahutamiseks. Võrreldavuse huvides peaks vaatama, kui palju sõlmitud abieludest on lahutatud esimese viie aasta jooksul. Aastatel 2002–2012 sõlmitud abieludest lahutati esimese viie aasta jooksul keskmiselt 16%, sama suur oli lahutajate hulk ka maagilisel kuupäeval abiellunute seas. Ka see omakorda kinnitab, et lahutuse tõenäosust ei mõjuta abiellumise maagiline kuupäev.

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik

Statistikast arusaamiseni on pikk tee minna

Kuidas seada eesmärke nii, et need oleksid ka sisuliselt mõõdetavad? Võib-olla oleks mõistlik teha koostööd Statistikaametiga?

Üsna hiljuti kirjutas ühe tuntud asutuse juht Eesti mainekas ajalehes Eesti võimalikust uuest eesmärgist. Tema arvates võiks aastal 2028 moodustada eksport 100% Eesti sisemajanduse kogutoodangust.

Eksport on kindlasti oluline. Kuidas eksporti suurendada, on oluline teema. Kui midagi on 100% millestki, siis peaks ju tegemist olema maksimaalse tulemusega. Kusagil võib ju olla, et on maailm ja selle sees teine maailm, mis on esimesest suurem. Kas see on võimalik ka sisemajanduse kogutoodangu arvestamisel?

Ei pea end sisemajanduse kogutoodangu arvestamise eksperdiks. Peas keerleb küsimus, et kui eksport on 100%, kas siis sisetarbimine on 0%. Õnneks on hea kolleeg valmis selgitama. Saadan kirja Robert Müürsepale. Palun selgitust.

Kolleeg Robert vastab: „Loos on mõeldud seda, et ekspordi suhe sisemajanduse kogutoodangusse oleks 100%, mitte et me ekspordiksime kogu lisandväärtuse. Impordi suhe oleks sealjuures umbes sama suur. Muide, arvestades, et vahetult pärast kriisi olime 90% juures, siis võiks pidada seda 100% sihti isegi madalalennuliseks.“

Usun kolleegi, aga aru ei saa. Kolleeg annab lisaselgituse lihtsustatud valemi kujul:

SKT = eratarbimine + valitsemissektori tarbimine + investeeringud + eksport – import.

Ja toob näite, et alltöövõtuliidrite Hongkongi ja Singapuri puhul saame rääkida ekspordi ligi 200% osatähtsusest.

Valemist on näha, et eesmärgi saavutamise tingimus on:

eratarbimine + valitsemissektori tarbimine + investeeringud = import

ja püstitatud eesmärgini jõudmiseks pole sugugi vaja ekspordi kasvu, mis artikli loogikat arvestades peaks olema tegelik eesmärk.

Järeldus. Eesti statistilist kirjaoskust, sh ka minu oma, on vaja päris tõsiselt arendada, sest mitmeti mõistetavate ja mitmeti täidetavate eesmärkide seadmine võib olla ohtlik!

 

 

Mihkel Servinski, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

PS. Loo algul viidatud kirjutis on päriselt olemas. Konkreetse viite jätan andmata, sest järelduseni jõudmiseks pole see oluline.

EV100: Eesti majandussajand on kaotanud liidrid, kuid toonud targema majandamise

Statistikaameti andmeil on saja aasta tagusega võrreldes Eesti majandusest praeguseks kadunud selged juhtvaldkonnad, mis 1924. aastal olid põllumajandus ja puidutööstus. Majanduse struktuur on muutnud märksa teadmismahukamaks: oleme liikunud väärtuse ahelas kõrgemat lisandväärtust loova majanduse suunas.

Tänapäeva Eesti majandus on mitmekülgne ja väikeriigi ees seisvaid väljakutseid arvestades kohanenud maailmamajandusega. Olukord pole majandussektorite paljutahulisuse poolest aga sugugi alati selline olnud. Eesti Vabariigi algusaastatele tagasi vaadates näeme märksa lihtsamat majanduse ülesehitust. Sarnaselt praegusega juhinduti ka sada aastat tagasi välisriikide turunõudlusest, olgugi et praegusega võrreldes vähem.

Tänapäeval on populaarne ettevõtlus 

Majanduse struktuuri on oluline analüüsida, sest sealt saab vastuse riigi konkurentsivõimele ja majanduslikule jätkusuutlikkusele. Osa sektoreid on nn majandusmootorid, teised aga nendele toetuvad nn kaasajooksjad. Vaadates Eesti saja aasta tagust majandust ja kõrvutades seda praegusega, saame teha olulisi järeldusi, kuhu oleme teel ning kas peaksime olema murelikud või võime rahulikult igapäevast tööd teha.

1924. aastal oli Eestis 3738 tööstusettevõtet (279 suur-, 2121 kesk- ja 1338 väiketööstusettevõtet). Suurtööstusettevõttes oli 20 ja rohkem hõivatut, kesktööstusettevõttes 10–19 hõivatut ja väiketööstusettevõttes kuni 9 hõivatut. 2016. aastal oli meie riigis 81 869 ettevõtet. Kuni 9 hõivatuga oli 74 487 ettevõtet, 10–19 hõivatuga 3767 ettevõtet ja vähemalt 20 hõivatuga 3615 ettevõtet.

Andmete võrdlemisel on oluline tähelepanu juhtida asjaolule, et tänapäeval vormistatakse enamik oma toote või teenuse müügile suunatud algatustest äriühingutena, kuid Eesti esimese riikliku sõltumatuse perioodil see nii ei olnud. Statistikas kajastusid ettevõtetena peamiselt tööstustootmisega tegelevad majandusüksused. Kohalikud talupidamised nii oma põllumajandusliku kui ka käsitööndusliku panusega ettevõtetena kirja ei läinud. Seega on tänapäeval meil ettevõtteid rohkem, kuid mitte nii palju, kui ettevõtete arvu vaadates võib tunduda.

Majandust vedasid põllumajandus, puidu- ja metallitööstus

Enne Teist maailmasõda oli Eestis palju majandustegevust seotud põllumajandusega, kuid selles sektoris suurtööstusettevõtteid ei tegutsenud. Samal ajal oli põllumajandusega seotud 1149 kesktööstusettevõtet 2121-st (s.o 54%). Kõige rohkem, s.o 198 põllumajanduslikku kesktööstusettevõtet tegutses Tartumaal (17% põllumajanduslikest kesktööstusettevõtetest). Seega oli põllumajandus aktiivne tootmisharu, seal aga puudus oluline kapitali kontsentratsioon, kuid just see tekitab suurettevõtteid.

Teine väga aktiivne majandusvaldkond sada aastat tagasi oli puidutööstus. 1924. aastal tegutses puutööstuses 59 suurtööstusettevõtet 279-st ja 264 kesktööstusettevõtet 2121-st. Puit pole ka sada aastat hiljem moest läinud: 2016. aastal tegutses puidutööstuses 1086 ettevõtet, kuid praegu domineerivad teised sektorid.

Väga tugevalt oli sada aastat tagasi esindatud ka metallitööstus. 1924. aastal oli see eelkõige suurtööstusettevõtete pärusmaa, milles oli hõivatud 40 suurtootmist.

Kõige rohkem ettevõtteid on hulgi- ja jaekaubanduses

Praegu näeme teistsugust pilti. Ettevõtete arvu järgi on meil 2016. aasta andmete alusel juhtiv sektor hulgi- ja jaekaubandus, kus tegutseb üle 16 000 ettevõtte. Teisel ja kolmandal kohal on vastavalt kutse-, teadus- ja tehnikategevus (12 500 ettevõtet) ning ehitus (10 000 ettevõtet).

Töötajate arvu järgi on 2016. aasta andmete põhjal Eesti juhtiv majandussektor töötlev tööstus, kus hõivatud oli 24,7% Eesti töötajaskonnast. Järgnevad hulgi- ja jaekaubandus (20%) ning ehitus (10%). Toodangu väärtuse seisukohalt hoiab juhtkohta töötlev tööstus (32,3%), sellele järgneb hulgi- ja jaekaubandus (13%) ning veondus ja laondus (12%). Kõige suurem osatähtsus lisandväärtusest tuleb töötlevast tööstusest (22,2%), sellele järgneb hulgi- ja jaekaubandus (17%) ning siis omakorda kutse-, teadus- ja tehnikategevus (9%).

Majandusstruktuuri mõistes puudub selge liider

Ülaltoodud andmete põhjal meie tänast majandust analüüsides järeldub, et majandusstruktuuri mõistes puudub meil praegu selge liider. Nelja analüüsitud näitaja alusel domineerib kolme puhul küll töötlev tööstus, kuid ettevõtete arvu poolest see valdkond jällegi kolme esimese hulka ei pääse. Hulgi- ja jaekaubandus aga on väga tugevalt esindatud kõigi nelja vaadeldud näitajaga, olles töötleva tööstuse järel teisel kohal kolme näitaja alusel ja liidripositsioonil ettevõtete arvu põhjal.

Töötajate ja ettevõtete arvu poolest pääseb esikolmikusse veel ehitus ning ettevõtete arvu ja loodud lisandväärtuse alusel kutse-, teadus- ja tehnikategevus. Toodangu väärtuse põhjal on konkurentsis ka veondus ja laondus.

Valitud kurss sajandi võrdluses

Mida võiks järeldada meie praeguse majandusstruktuuri võrdlusest saja aasta taguse ajaga? Aastal 1924 olid selged juhtvaldkonnad põllumajandus ja puidutööstus, kuid tänapäeval on kerkinud teised liidrid. Sada aastat tagasi ammutasime pigem maaharimise tulemusena saadavaid rikkusi, tänapäeval tegeleme rohkem töötlemise, kauplemise ja ka teaduse, ehituse ning logistikaga. Sada aastat tagasi oli kapital kontsentreerunud puidu- ja metallitööstusesse (suurtööstusettevõtete suur arv), tänapäeval on kapitali akumulatsiooni näha töötlevas tööstuses (majandusnäitajad on kõrged, kuid ettevõtete arv väike – kontsentratsiooni näitaja).

Sisult on töötlev tööstus ning kutse-, teadus- ja tehnikategevus majanduse mootorid. Hulgi- ja jaekaubandus ning ehitus on sektorid, mis teenindavad majandusmootoreid või tulenevad nende edust: ehk kui muidu läheb majandusel hästi, siis arenevad ka nimetatud sektorid. Veondus ja laondus on selgelt nii tööstust, kaubandust kui ka ehitust teenindavad sektorid.

Kokkuvõtvalt on Eesti majandus saja aasta võrdluses kaotanud selgelt liidrikohal olevad majandusharud, kuid muutnud struktuuri märksa teadmismahukamaks: oleme liikunud väärtuse ahelas kõrgemat lisandväärtust loova majanduse suunas. Tegemist on arenguga, mille vajalikkusest on palju räägitud. Jääb vaid loota, et saja-aastase perioodi võrdluse alusel on võimalik hinnata meie suundumusi tulevikus. Kui jah, siis oleme õigel teel ja tuleb vaid kurssi hoida.

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on kogumik „Eesti Vabariik 100. Statistiline album“.

 

 

Jaan Õmblus, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

 

EV100: Eestimaalased elavad üha sagedamini üksikult

Statistikaamet annab ülevaate sellest, millised muutused on aset leidnud leibkondade suuruses ja koosseisus 1934. ja 2011. aasta rahvaloenduse võrdluses. Üldjoontes võib öelda, et inimesed elavad üha rohkem üksikult ja leibkonnad on jäänud väiksemaks. Vähem on ka abielul põhinevaid leibkondi ja rohkem üksikvanemaid. See tähendab, et eestimaalased, eriti just naised, on muutunud 80 aastaga üksikumaks.

Üheks leibkonnaks loetakse ühisel aadressil elavad isikuid, keda seob ühine kodune majapidamine (ühine eelarve ja toit). 1934. aastal oli Eestis kokku ligi 346 000 leibkonda, nende hulgas oli üksikult elavaid 22%. Aastal 2011 oli leibkondade arv ligi 600 000, nende hulgas oli üksi elavaid 40%. Keskmine leibkonna suurus oli 1934. aastal ligi neli inimest ja kõige rohkem inimesi elas neljaliikmelistes leibkondades (20%). 2011. aastal oli keskmine leibkonna suurus veidi üle kahe inimese ja kõige rohkem inimesi elas kaheliikmelistes leibkondades (27%). Seega on 80 aasta jooksul peale üksikult elavate inimeste hulga suurenemise vähenenud ka leibkondade suurus.

Paratamatult tekib küsimus, kes on need üksikud, kes moodustavad märkimisväärse osa rahvastikust. Kui vaadata üksinda elavaid inimesi soo ja vanuserühma järgi, siis ilmneb, et üksikult elavate inimeste hulk on suurenenud kõigis vanuserühmades. Siiski torkab silma just suurem üksi elavate inimeste osatähtsus vähemalt 65-aastaste naiste seas. Nimelt oli 2011. aastal üksi elavaid naisi enam kui neli korda meestest rohkem. Et naiste oodatav eluiga on meeste omast ligi kümme aastat pikem, siis võivadki naised sagedamini jääda vanaduspõlves üksikuks.

Leibkondade koosseis

Kui vaadata leibkondi koosseisu järgi, siis ilmnes, et 1934. aastal oli kõige enam täisleibkondi, kus abielupooled elasid koos (68%). Abielul põhinevate leibkondade osatähtsus oli suurim ka aastal 2011 – 53%. 2011. aastal loendati eraldi ka vabaabielul põhinevaid leibkondi ja neid oli 24%. Peale paarisuhtel põhinevate leibkondade eristati mõlemal perioodil ka üksikvanema leibkondi. 1934. aastal nimetati neid „üksiku abielupoole leibkondadeks“ ja neid oli 13%. Üksiku abielupoole leibkondades oli naine leibkonnapea 76% juhtudest ehk abielu lõppedes jäid lapsed enamasti naisega. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli üksikvanema leibkondade osatähtsus 23%. Nii nagu 80 aastat tagasi oli ka aastal 2011 lastega üksikvanemate seas endiselt enam just naisi (91%). Seega on mõnevõrra vähenenud abielul põhinevate leibkondade osatähtsus. Rohkem on aga üksikvanemate leibkondi ja nende hulgas just üksinda last kasvatavaid emasid.

 

Statistikaameti kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on kogumik „Eesti Vabariik 100. Statistiline album“.

 

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted
Üksiku leibkonnad koosnesid vallalistest ja lastetutest ning lastest lahus elavatest üksikutest endistest abielulistest.

Äraoleva peaga leibkondadeks nimetati neid, kus leibkonna ülalpidajad või pea viibis rahvaloenduse ajal perekonnast eemal.

Allikad
Eesti Statistika kuukiri, 1936 juuli-august
Rahvaloendus 2011. Leibkonna tabelid

Head naistepäeva!

Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal Eesti rahvastikus 698 000 naist. Kui võtta vaatluse alla naistepäevaga sobivad kaubad ning teha puhtteoreetiline arvutus naiste kasuks, siis mullu imporditi Eestisse naise kohta 12 euro eest lõhnaõli, 34 lõikelille ja 8 kilo šokolaadi.

Eesti poelettidel oli 2017. aastal ligi pool müüdavatest lõhnaõlidest ja
-veest Prantsusmaa päritolu. Lõhnaõli ja -vett toodi Eesti kaubandusse müügiks 8,3 miljoni euro eest. Müügile jõudis lõhnaõli ja -vett iga Eestis elava naise kohta keskmiselt ligi 12 euro eest.

2017. aastal toodi Eestisse 23,8 miljonit lõikelille koguväärtusega 7,5 miljonit eurot, mis teeb 34 lõikelille iga Eestis elava naise kohta. Lõikelillede impordis domineerisid roosid.

Kõige enam imporditi 2017. aastal Eestisse Soome (15%), Leedu (11%) ja Läti (10%) päritolu šokolaadi ja -kompvekke. Importšokolaadi ja -kompvekke toodi Eestisse 30,4 miljoni euro eest 5,5 miljonit kilogrammi. Iga naise kohta müüdi Eestis seega keskmiselt ligi 8 kg importšokolaadi ja
-kompvekke.

Tegelikult tuleb muidugi silmas pidada, et lõhnavett, lõikelilli ning šokolaadi tarbivad ka mehed.

 

 

Evelin Puura, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

 

Detailsem ülevaade statistika andmebaasis. VK10_2: Kaupade eksport ja import kauba (KN) ja riigi järgi 2012–2017

 Kasutatud kaubakoodid kombineeritud nomenklatuuri (KN) järgi:
 33030010 lõhnaõlid
33030090 lõhnaveed
18063100–18069039 šokolaaditooted
06031100–06031970 värsked lõikelilled