Author Archives: anuots

Eesti 15 aastat Euroopa Liidus

Tänavu tähistasime Eesti taasiseseisvumise 28. aastapäeva. Et ligikaudu poole sellest ajast oleme olnud ka Euroopa Liidu liikmed, siis oli kohane teha ülevaade Eesti  arengust Euroopa Liidus oldud aja jooksul.

Eesti esimest 15 aastat Euroopa Liidus võib hinnata pigem positiivselt: Eesti positsioon Euroopa Liidu riikide seas on enamasti paranenud, mõõdikute väärtused aastal 2017 on võrreldes 2004. aasta väärtustega valdavalt paranenud ning suurem osa Euroopa Liidu poolt seatud eesmärke oli 2017. aastaks Eestil täidetud.

Euroopa Liiduga (EL) ühinemine oli ligi kümneaastane protsess, kuid 1. mail 2004 sai Eestist Euroopa Liidu liige. Liitumislepingu allkirjastasid president Arnold Rüütel ja välisminister Kristiina Ojuland.

Statistikat liikmesriikide kohta on palju ja neist valikut teha pole kerge. Blogiloo aluseks on ELi ühes olulises strateegias „Euroopa 2020“ seatud eesmärgid ja Eurostati andmed.

Strateegias eesmärgid on jagatud viide valdkonda: 1) tööturg, 2) haridus, 3) teadus- ja arendustegevus, 4) kliimamuutused ja energia ning 5) vaesus ja sotsiaalne tõrjutus.

Strateegias toodud valdkondade kaupa saame lühidalt öelda, et

  • Tööturuga seotud näitajate osas võime Eestist rääkida pigem positiivses võtmes.
  • Haridusvaldkonna näitajate osas on olukord nii ja naa – kolmanda taseme hariduse osatähtsusega on olukord pigem hea, aga koolist väljalangemine on pigem probleem.
  • Eesti oma arendus- ja teadustegevusse tehtud investeeringute osatähtsusega püstitatud näitaja kontekstis hoobelda ei saa, aga eks see teema ole probleemiks enamuses ELi riikides. Lisaks on kulude suurendamine mõõdikuna kaheldava väärtusega.
  • Kliimamuutuste ja energia valdkonnas ei ole Eestil kokkulepitud näitajate kontekstis põhjust häbi tunda. Kas valitud on olukorda kõige paremini iseloomustavad mõõdikud, ei ole Statistikaameti otsustada.
  • Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas on Eestil selged probleemid. Eesti ei ole selles valdkonnas küll ELi kehvemate seas, kuid parematest oleme üsna kaugel.

Strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide täitmine Eestis ja olukorra muutus ELs oldud aastate jooksul

 

 

Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski

 

Metoodika

Tabelis välja toodud valdkondlike eesmärkide täitmiste ja hinnangute muutumiste lugemisel peab arvestama järgmiste asjaoludega:

  • kliimamuutuste ja energia valdkonnas on vaadeldavas strateegias püstitatud kolm eesmärki, kuid energiatõhususe andmeid Eurostati kodulehelt ei leidnud. Seega saame siin vaadata kaht näitajat.
  • vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas on strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärgiks, et vaesuses või vaesuse ohus ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arv kahaneb ELs vähemalt 20 miljoni võrra. Riigiti on eesmärk jäetud jaotamata ja seega ei saa rääkida eesmärgi täitmisest Eesti kontekstis. Küll vaatab Eurostat teemat läbi nelja näitaja, kus otsene eesmärk püstitamata, aga kus saame hinnata näitaja muutumist positiivses või negatiivses suunas.

Leivavilja kasvupind on kolmekordistunud

Statistikaameti esialgsetel andmetel kasvatatakse 2019. aastal Eestis teravilja 364 000 hektaril, mida on 4% rohkem kui aasta varem. Eelmise aastaga võrreldes on oluliselt suurenenud kõikide taliviljade kasvupind, sealhulgas rukki kasvupind koguni 2,7 korda. Peamiseks teraviljakasvatusmaakonnaks on tõusnud Tartu, järgnevad Lääne-Viru ja Viljandi maakond.

Teravilja kasvupind vähenes järsult 1990. aastate alguses üsna vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist, ent on nüüd pikemat aega taas kerges tõusutrendis. Tänavusest kasvupinnast suurem oli teravilja kasvupind viimati veerandsada aastat tagasi 1993. aastal. Taliteravilja kasvupind on 2019. aastal suurenenud rekordilise 167 000 hektarini, mida on 1,7 korda rohkem kui 2018. aastal. Kõigi suviteraviljade pinnad on aga vastavalt vähenenud. Leivavilja rukki kasvupind suurenes eelmise aastaga võrreldes koguni 11 000 hektarilt 29 000 hektarile. Suurim rukkikasvataja on Tartu maakond 5800 hektariga. Kuigi rukki kasvupind on suurenenud kõikides maakondades, siis keskmisest enam on pinnad kasvanud Ida-Viru, Võru ja Harju maakonnas.

Tänavu kasvatatakse kaunvilja 43 000 hektaril. Kaunvilja kasvupind on alates kõrgajast 2017. aastal iga aastaga vähenenud ning tänavune kasvupind on võrreldes mullusega 8% väiksem. Seejuures kasvatatakse põldhernest rohkem ja kaunvilja kogupinna vähenemine tuleb põldoa arvelt, mille pind on aastatagusega võrreldes vähenenud rohkem kui kolmandiku ning on tänavu 11000 hektarit.

Rapsi ja rüpsi kogupind ei ole oluliselt muutunud ja püsib 72 000 hektari piires. Siiski on talirapsi ja
-rüpsi pind 2018. aastaga võrreldes suurenenud 1,8 korda ja suvivilja pind vastavalt vähenenud. Rohkem kui veerandi võrra on võrreldes mullusega kasvanud ka õliseemneks kasvatatava kanepi pind. Pinna järgi on suurim kanepikasvataja Ida-Viru maakond, järgnevad Jõgeva ja Saare maakond.

Kodumaise kartuli kasvupind on veidi suurenenud, põllumaa summaarne pind ning söödakultuuride pind püsivad eelmise aasta tasemel. Enim kasvatatakse kartulit Tartu ja Viljandi maakonnas ning eelmise aasta suurim kasvataja Harjumaa on langenud kolmandale kohale.

Detailsem kasvupindade ülevaade on avaldatud statistika andmebaasis.

 

 

Eve Valdvee, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

Metoodika

Kasvupindade esialgsed andmed põhinevad PRIA 2019. aasta andmetel ja täpsustuvad sügisel toimuva saagiuuringu põhjal.

Milleks kulub Eesti piim?

Statistikaameti andmetel toodeti Eestis 2018. aastal ligi 800 000 tonni lehmapiima, mis on viimase 25 aasta üks suurim piimatoodangu kogus. Kuigi Eesti piimalehmade arv on pidevalt vähenenud, on nende produktiivsus tõusnud Euroopa Liidu riikide seas Taani järel teisele kohale. Aina suurenenud piimatoodang kulub põhiliselt toodete tootmiseks ja ekspordiks ning väiksemal määral majapidamistes tarbimiseks.

Eesti piimatoodang vähenes pärast Eesti taasiseseisvumist 1,2 miljonilt tonnilt järsult peaaegu kaks korda. Viimased kuus aastat on toodang olnud 800 000 tonni lähedal. Piimalehmade arv on taasiseseisvumisajaga võrreldes rohkem kui kolm korda väiksem, kuid tootlikkus on samal ajal pidevalt tõusnud ja ühe piimalehma kohta toodetakse juba üle 9000 kg piima aastas. Tootlikkuse märkimisväärse tõusu tulemusel on suurenenud ka piimatoodang, millest jätkub nii oma tarbeks kui ka ekspordiks.

2018. aastal läks 94% kogu toodetud piimast kas otse või vahendajate kaudu töötlejatele ja eksporti. Suuremas või väiksemas mahus tegelevad piima kokkuostuga Eestis ligi 30 ettevõtet. Neist 13 suuremat ostavad iga kuu kokku üle 1000 tonni piima. Eksportijateks on nii kokkuostjad kui ka suuremad piimatootjad ise. Kokku eksporditakse teistesse riikidesse suurpakendites umbes veerand ehk ligi 200 000 tonni toorpiima ja koort.

Töötlejate kokku ostetud piimast tehakse mitmesuguseid piimatooteid nii siseriiklikuks tarbimiseks kui ka ekspordiks. Lisaks Eestis toodetud piimale kasutatakse piimatoodete tegemiseks väikese koguses ka suurpakendites imporditud piima ja koort, mida 2018. aastal toodi Eestisse kokku veidi üle 30 000 tonni. Kõige rohkem ehk ligi kolmandik piimast kulus juustu ja kohupiima valmistamiseks.

Lisaks piimatöötlejatele, tehakse piimatooteid väikestes kogustes ka piima tootvates majapidamistes. Majapidamistesse jäänud piimast ligi 60% kulus loomadele söödaks, 20% ehk 9500 tonni müüdi otse tarbijatele, 6% kasutati toiduks ja 3% toodete tooraineks. See tähendab, et 2018. aastal toodeti majapidamistes eelkõige oma toodetud piimast näiteks 186 tonni kohupiima, 65 tonni juustu ja 47 tonni jogurtit. Veidi alla ühe protsendi Eesti piimatoodangust on loomulik kadu.

Peale lehmapiima toodeti Eestis 2018. aastal 677 tonni kitsepiima, mida põhiliselt kasutati majapidamistes toiduks. Veidi üle 200 tonni kulus majapidamistes kitsepiimast tehtud toodete valmistamiseks. Enim kitsepiima kulus juustu valmistamiseks.

Metoodika

Piima kasutamise arvestus põhineb kokku ostetud piimast toodetud toodete ja nende tootmiseks kasutatud täispiima kogusel. Kokku ostetud piima kogus põhineb PRIA andmetel.

 

 

Rohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Eve Valdvee

Saastunud õhk — suurimaid keskkonnariske inimese tervisele

Alates 1974. aastast tähistatakse ÜRO eestvedamisel igal aastal ülemaailmset keskkonnapäeva eesmärgiga tõsta inimeste teadlikkust ja juhtida tähelepanu keskkonnakaitse olulisusele. Igal aastal keskendutakse võõrustajariigi peamistele keskkonnaprobleemidele ja nende lahendamisele. Tänavu tähistatakse ülemaailmset keskkonnapäeva 5. juunil Hiinas ning keskne teema on õhu saastatus.

Õhusaaste on tänapäeval suurim keskkonnarisk inimese tervisele. Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul hingab 90% maakera elanikest saastunud õhku, mis põhjustab aastas 7 miljoni inimese enneaegset surma. Enneaegsete surmapõhjuste seas on saastunud õhk 4. kohal.

Inimese tervisele kõige kahjulikumaks õhu saasteaineks peab WHO alla 2,5 mikroni suuruseid nn ülipeenosakesi (PM2,5). Oma väikeste mõõtmete tõttu tungivad nad sügavale inimese organismi, põhjustades terviseprobleeme. Ülipeenosakeste allikas on peamiselt sõidukite heitgaas, põlemisprotsessid ning atmosfääris toimuvad keemilised reaktsioonid.

WHO on seadnud õhu puhtuse kriteeriumiks PM2,5 aasta keskmiseks sisalduseks õhus kuni 10 μg/m³. 2018. aastal avaldas WHO maailma õhukvaliteedi raporti, kus on hinnatud PM2,5 keskmist sisaldust 73 riigi ning 62 pealinna õhus. 73 riigist vaid kümne õhukvaliteet vastas seatud puhta õhu kriteeriumile, nende hulgas ka Eesti oma. Eestist puhtamat õhku saab veel hingata Austraalias, Soomes ja Islandil. Kõige saastatum õhk on raporti kohaselt Bangladeshis, Pakistanis ja Indias. Maailma pealinnadest oli Tallinna õhk puhtuselt neljas. Kuigi õhukvaliteediga on Eestis lood korras, ei tähenda see, et meil õhusaastet ei teki.

2017. aastal tekkis Eestis ülipeenosakeste (MP2,5) heitmeid kokku 9200 tonni. Põhiosa neist tekkis tööstuses kütuste põletamisest (28%), kodumajapidamistes kütuste põletamisest (25%) ning elektri ja soojuse tootmisel (25%).

Olulised õhu saasteained on ka peamiselt kütuste põlemisel tekkivad väävel- ja lämmastikoksiidid, mis osaliselt lahustuvad veepiiskades ja muudavad sademed happeliseks. Happevihmad on keskkonnale ohtlikud ning kahjustavad pinnast, taimestikku ja vee-elustikku, aga ka hooneid ning muud vara. Happevihmad on globaalne probleem, sest õhuvooludega kanduvad happevihmad ühest riigist teise.

Hapestumise ekvivalendis väljendatuna paisati Eestis 2017. aastal õhku 2500 tonni happevihma põhjustavaid gaase. Eestis põhjustas happevihmasid peamiselt vääveldioksiid, mille peamine allikas on energeetika.

Euroopa Liidus tekkinud happevihmasid põhjustavate gaaside koguheites oli Eesti osatähtsus 0,4%. Kui aga arvestada heidet ühe elaniku kohta, on Eesti Euroopa üks suurim happevihmasid põhjustavate õhuheitmete tekitaja. Eestist rohkem tekkis elaniku kohta happevihmasid põhjustavaid õhuheitmeid vaid Iirimaal.

Rohkem infot Statistikaameti juhtivanalüütik Eda Grüner

Mõistete selgitus

Enneaegne surm on määratletud surmana, mis toimub enne eeldatava vanuseni jõudmist. Eeldatav vanus on riigile ja soole iseloomulik tavapärane oodatav eluiga. Enneaegset surma on võimalik ära hoida, kui kõrvaldatakse selle põhjus.

Valimisringkondade elanike statistiline portree

Statistikaamet koostas 2019. aasta Riigikogu valimistega seoses interaktiivse ülevaate Eesti valimisringkondade elanikest. Nii saab igaüks vaadata, kui palju on tema valimisringkonnas inimesi, keda sagedasemad valimislubadused puudutavad.

Teemade valikul keskendusime lubadustele, mis on erakondade valimisprogrammides ja ka valimiskampaanias rohkem tähelepanu saanud. Nendeks olid sissetulekud, pensionäride ja laste osatähtsus rahvastikus, pere- ja rahvussuhted, transport, aga ka elanike üldine heaolu ja tervis.

Sissetulekud ja rahulolu

Sissetulekute võrdluses on näha, et suurima sissetulekuga valijad elavad Harju- ja Raplamaal, kus palgatöötaja 2017. aasta kuu keskmine brutotulu oli 1314 eurot. Järgnevad Tallinnas asuvad valimispiirkonnad ja Tartu linn. Vaid kahes ringkonnas: Ida-Virumaal ning Kagu-Eestis jäi kuu keskmine brutotulu siis alla 1000 euro.

Lisaks sissetulekutele on huvitav vaadata ka seda, kuivõrd rahul on inimesed oma rahalise olukorraga. Ootuspäraselt on rahulolu oma rahalise olukorraga kõige madalam samades ringkondades, kus ka sissetulekud olid kõige madalamad. Nii Kirde- kui Kagu-Eestis anti rahulolu hinnanguks 10 punktist keskmiselt 5,4. Kõige rohkem on oma rahalise olukorraga rahul Tallinna Haabersti, Kristiine ja Põhja-Tallinna piirkonna elanikud, keskmiselt 6,4 punkti. Küllaltki hästi on oma rahalise olukorraga rahul ka Lääne-Eesti inimesed vaatamata sellele, et sissetulekute poolest olid nad pigem Eesti keskmikud. Kui sissetulekute puhul oli Eestis näha lõhet Tallinna ümbruse ja muu Eesti vahel, siis heaoluhinnangute (ka eluga rahulolu ja tervis) puhul näeme pigem ida-lääne lõhet.

Lapsed ja pered

Valimisringkonnad erinevad üksteisest märkimisväärselt ka rahvastiku vanuselise struktuuri poolest. Lasteaiaealiste lastega inimeste osatähtsus on suurim Harju- ja Raplamaal ning Tartus ja selle ümbruses. Kõige vähem on neid Ida-Virumaal, kus lubadused lasteaiakohtade osas puudutavad vaid iga kümnendat täiskasvanud elanikku. Samas, just Ida-Virumaa on see piirkond, kus registreeritud abielus vanematele sündivate laste osatähtsus on kõige suurem (57%).

Seega on Eesti iga valimispiirkond omanäoline ka statistilisest vaatest. Milline täpselt, seda saab vaadata siit https://www.stat.ee/valimisringkondade-statistika. Kuvamisel saab valida erinevaid võimalusi (Eesti kaart, radar- või tulpdiagramm, tabel) ja andmed soovitud formaadis ka alla laadida.

Interaktiivset ülevaadet aitasid välja töötada Andrus Aru, Markus Suurekivi, Ülle Valgma, Alis Tammur, Greta Tischler ning Statistikaameti eksperimentaalstatistika tiim.

 

 

Kadri Rootalu, Statistikaameti andmeteadur

Veerandsada kilomeetrit sõbralikkust

Statistikaameti andmetel on Eestis kümme maakonda, kus on Sõpruse või Sõbra tee, tänav, puiestee, põik või väljak. Sõpruse või Sõbra on koduseks aadressiks ligi 15 460 Eesti elanikul ning sõbralik teede- ja tänavavõrgustik katab 26,4 kilomeetrit.

Sõbra või Sõpruse teed-tänavad asuvad Harju, Hiiu, Ida-Viru, Järva, Jõgeva, Lääne-Viru, Rapla, Tartu, Valga ja Viljandi maakonnas, kattes kokku 26,4 km. Neist kõige pikem on Sõpruse puiestee Tallinnas – 4,6 km.

2018. aasta 1. jaanuari seisuga elas kõige rohkem inimesi Sõpruse puiesteel – 12 460, neist kõige arvukamalt Tallinnas (11 410) ja Tartus (830). Kokku elab Sõbra/Sõpruse tänaval 15 460 inimest.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sõpruse tänavate elanike keskmine vanus on 44 aastat. Kõige rohkem on nende hulgas 25–29-aastaseid, neist 630 meest ja 620 naist. See on ka nende tänavate elanike kõige arvukam vanuserühm meeste hulgas. Naisi on arvukamalt 75–79-aastaste seas (660). Kõige vanem elanik oli 104-aastane.

Perekonnanime Sõber kannab 224 inimest

Statistikaameti nimede statistika rakendus ütleb, et 2018. aasta 1. jaanuari seisuga on perekonnanimi Sõber 106 mehel ja 118 naisel. Perekonnanime Sõber kandja on keskmiselt 40 aasta vanune. Kõige levinum on perekonnanimi Sõber vanuserühmas 25–29, kus neid on 10 000 elaniku kohta 2,25. Perekonnanimi Sõber on levinuim Rapla maakonnas, kus neid on maakonna 10 000 elaniku kohta 5,62.

Head sõbrapäeva!

 

 

Ülle Valgma, Statistikaameti geoinfo juhtivspetsialist

Jõulude ajal on sünnipäev 9600 eestimaalasel

Statistikaameti andmetel on jõululaupäeval sünnipäev enam kui 3300 Eesti elanikul, jõulu esimesel pühal 3200 ja jõulu teisel pühal ligi 3100.

Rahvasõna ütleb „Jõululaps, õnnelaps“. Nimelt pidavat jõuluõhtul sündinud tooma õnne nii vanematele kui ka nende enda elutee olevat õnnerohke. Jõuluaeg on eriline aeg ning enamikule inimestele on ka nende sünnipäev eriline päev.

Jõululaste sünd on aja jooksul vähenenud

Vanasti sündis jõulude ajal rohkem lapsi kui tänapäeval. Enne 1958. aastat oli igal kümnendal detsembris sündinul sünnipäev jõulude ajal (24.–26. detsember). Sealt edasi on aga jõululaste osatähtsus vähenenud ning viimase kahekümne aasta jooksul (1998–2017) detsembris sündinutest on jõulude ajal sünnipäev igal kaheteistkümnendal.

Kui detsembris sünniks tuhat last ja iga päev sünniks ühepalju lapsi, siis sünniks päevas 32 last, ehk päeva keskmine sündimus oleks 3,2% kuu sündidest. Seega kui sünnib sellest vähem lapsi, on päeva keskmine sündimus väiksem, ja kui rohkem, siis suurem. Varasematel kümnenditel sündis jõululapsi rohkem kui neid sünnib praegu. Enne 1958. aastat oli detsembris sündinute hulgas kõige rohkem esimesel jõulupühal sündinuid (3,5%), keskmisest natuke rohkem oli ka neid, kes sündisid jõululaupäeval (3,4%). Sealt edasi ongi jõulupühade ajal kõige populaarsem päev sündimiseks jõululaupäev. Perioodil 1958–1977 ja 1978–1997 sündis jõululaupäeval rohkem lapsi kui on päeva keskmine sündimus detsembris. Viimase kahekümne aasta jooksul (1998–2017) on detsembri sündide hulgas jõululaupäeval sündinuid 3%, esimesel ja teisel jõulupühal aga vastavalt 2,6% ja 2,5%. Seega võib öelda, et aja jooksul on jõululaste hulk mõnevõrra vähenenud. Samas on sel perioodil detsembrikuus sündinute hulgas rohkem neid, kes on sündinud jõulude järgsel ajal, st 28. ja 29. detsembril (vastavalt 3,6% ja 3,5%).

Populaarsemad aastad

Pühad on sattunud detsembri kõige populaarsemaks sünniajaks vaid mõnel aastal. Viimase 60 aasta jooksul on detsembris sündinutest jõululaupäeval sündinud kõige rohkem lapsi 2008. ja 1982. aastal, esimene jõulupüha oli populaarseim 1981. ja 1969. aastal ning teine jõulupüha aastal 1962.

Praegu jõulu ajal sünnipäeva tähistavate inimeste seas on kõige rohkem neid (73 inimest), kes nägid ilmavalgust 1982. aasta 24. detsembril.

Häid pühi ja palju õnne kõigile jõuluaja sünnipäevalastele!

 

 

Kadri Raid, Statistikaameti juhtivanalüütik

 

 

 

Alis Tammur, Statistikaameti juhtivanalüütik