Author Archives: anuots

Lastega leibkonnad Euroopas

20. november on ÜRO lapse õiguste konventsiooni aastapäev, mida tähistatakse ülemaailmse laste päevana. Laste ja noorte kultuuriaasta raames ning ülemaailmse laste päeva eel annab Statistikaamet ülevaate, millistes leibkondades kasvavad Euroopa Liidu (EL-28) lapsed.

Viimastel aastakümnetel on vähenenud abiellumus, suurenenud lahutuste arv ja vabas kooselus elavate paaride osatähtsus. See kõik on avaldanud mõju ka laste elukorraldusele, sest lapsed kasvavad tänapäeval üles eripalgelisemates leibkondades kui kunagi varem. Traditsioonilise kahe abielus vanema ja nende lastega (lapsega) leibkonna kõrval on üha rohkem vabaabielus vanematega ja üksikvanemate leibkondi.

Lastega leibkonnad

Enamik Euroopa Liidu lastest (69%) kasvab abielus vanematega leibkonnas. Kõige suurem oli abielus vanematega leibkondades kasvavate laste osatähtsus Kreekas (90%) ja väiksem Prantsusmaal (52%). Eestis kasvas abielus vanematega leibkondades 54% lastest ja sellega olime Euroopa Liidus tagantpoolt kolmandal kohal. Eestiga sarnaselt oli abielus vanematega leibkondades kasvavate laste osatähtsus väike ka Lätis, kus see oli 56%. Soomes oli aga see näitaja sarnane Euroopa Liidu keskmisega (67%).

Vabaabielus vanematega leibkonnas kasvas Euroopa Liidus 13% lastest. Kõige suurem oli vabaabielus vanematega kasvavate laste osatähtsus Eestis, kus see oli 30% ehk enam kui kaks korda suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kõige väiksem oli vabaabileus vanematega laste osatähtsus aga Kreekas ja Maltal, kus neid oli natuke üle 1%. Soomes oli vabaabielus vanematega leibkondades elavate laste osatähtsus 19% ja Lätis 15%.

Üksikvanema leibkonnas kasvas Euroopa Liidus 17% lastest. Kõige enam ehk 28% kasvas üksikvanema leibkonnas lapsi Lätis, kõige vähem aga Kreekas, kus üksikvanema leibkonnas kasvas 8% lastest. Eestis oli üksikvanemaga leibkonnas kasvavate laste osatähtsus (15%) veidi väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Soomes oli aga üksikvanema leibkonnas kasvavate laste osatähtsus veelgi väiksem (13%).

Vanematega ühes leibkonnas ei elanud veidi alla 1% Euroopa Liidu lastest. Kõige enam oli vanematest eraldi elavaid lapsi Rumeenias (4%), kõige vähem aga Iirimaal ja Luksemburgis (0,1%). Eestis oli vanematest eraldi elavate laste osatähtsus samaväärne Euroopa Liidu omaga. Läti oli ilma vanemateta elavate laste osatähtsuselt Euroopa Liidus viiendal kohal – Lätis ei elanud vanematega koos 2% lastest. Soomes oli vanematest eraldi elavate laste osatähtsus Euroopa Liidu väiksemaid.

Laste arv leibkonnas

Euroopa Liidus oli ühe lapsega leibkondi 50%, Eestis oli nende osatähtsus veidi suurem (55%). Kahe lapsega leibkondade osatähtsus oli Euroopa Liidus ja Eestis üsna sarnane – vastavalt 38% ja 36%.  Kolme lapsega leibkondi oli juba oluliselt vähem, nende osatähtsus oli Euroopa Liidus 9% ja Eestis 7%. Vähemalt neli last kasvas Euroopa Liidus 3% leibkondades ja Eestis 2%. Kuni kahe lapsega leibkondi oli Euroopa Liidus kõige rohkem Portugalis (95%) ja vähemalt kolme lapsega leibkondi Iirimaal (21%). Lätis ja Eestis oli kuni kahe lapsega leibkondi sama palju (91%). Soome oli aga vähemalt kolme lapsega leibkondade poolest Euroopa Liidu riikide seas teisel kohal (18%).

Kadri Raid, Statistikaameti peaanalüütik

Mõisted ja metoodika

Lastega leibkondadest ülevaate saamiseks on kasutatud Euroopa Liidu sissetulekute ja elamistingimuste uuringu (EU-SILC) 2015. aasta andmeid. Eesti kohta kogub selle uuringu jaoks andmeid Statistikaamet Eesti sotsiaaluuringuga. Blogiloo koostamisel on kasutatud Eurostati andmebaasi andmeid.

http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=ilc_lvps20&lang=en

http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=ilc_lvph05&lang=en

Eurostat kasutab ühtset tunnust „leibkond“, selle asemel et kasutada tunnust „paar“ või „perekond“. Seda tunnust kasutatakse uuringutes ECHP, LFS, HBS ja EU-SILC. Leibkonna tunnus hõlmab täiskasvanud liikmeid soo ja vanuse järgi ning nendega koos elavaid sõltuvaid lapsi. Sõltuvaks lapseks loetakse kõik alla 18-aastased. Seega on leibkond ühises eluruumis elavad inimesed, kes jagavad toidu- ja raharessursse. Erinevalt perekonnast võib leibkond olla ka üksikisik.

Rohkem infot leibkondade kohta leiab statistika andmebaasist.

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

Kui 4.99 on parem kui 5.00

Inimesed seisavad pidevalt silmitsi tähtsate ja vähem tähtsate otsustega. Sageli peab otsustama kiirelt, mistõttu põhjaliku kaalutlemise asemel sünnib otsus intuitiivselt. Kuigi paljudes olukordades on säärane otsustusviis mõistlikum kui aeglane ja põhjalik kaalutlemine, annab see ka võimaluse inimestega manipuleerida. Üks selline võte on täisarvulisest hinnast napilt madalama hinna kasutamine.

Igale sõnale ja igale teole eelneb otsus ning igale otsusele eelneb teabe töötlemine. Rangelt võttes võib otsustussüsteemi jagada kaheks: kaalutlevaks ja vaistlikuks. Esimese puhul käib otsustamine põhjalikult ja kaalutletult ning nõuab keskendumist ja vaimset pingutust. Teise süsteemi puhul toimub otsustamine kiirelt ja automaatselt, väga sageli mitteteadlikult, ning kasutatakse heuristikute ehk rusikareeglite abi.

Võib tunduda, et ratsionaalsed olendid peaksid otsuseid tegema üksnes kaalutleva süsteemi järgi, põhjalikult vaagides ja analüüsides – üheksa korda mõõtes ning üks kord lõigates. Ometi toob elu pidevalt olukordi, kus otsustada on vaja kiirelt, teavet otsust puudutavate asjaolude kohta napib või on otsus nii vähe tähtis, et sellega ei maksa liigselt pead vaevata. Kognitiivset ressurssi on vaja säästa hoopis olulisemateks toiminguteks. Seega, esmapilgul pigem irratsionaalsena tunduv lähenemine ja otsustusvaeva vähendamine võib osutuda hoopis optimaalseks lahenduseks. Ent kuigi rusikareegleid aluseks võttes võib vaikimisi eeldada, et need on õiged ja parimad variandid, ei pruugi nad tegelikult seda olla. Võib koguni juhtuda, et keegi teine proovib (enda kasuks ja meie kahjuks) meiega heuristikutele tuginedes manipuleerida.

Üks viise, kuidas säärast manipulatsiooni rakendatakse, on toodete või teenuste puhul täisarvulisest hinnast napilt madalamate hindade (nt 4.99, 4.95, 4.90) kasutamine. Ostuotsuseid tuleb teha sageli ja tihti võib juhtuda, et tarbijad ei pööra hinnale põhjalikku tähelepanu. Täisarvulisest hinnast napilt madalamate hindade kasutamine tugineb järgmistele alustele:

  • hindu loetakse vasakult paremale ehk heuristilist mõtlemist kasutavad tarbijad vaatavad hinda 59.99 kui 59 ja äärmisel juhul ka kui 50. Kõige olulisemat teavet annab hinna esimene number;
  • hindu kodeeritakse suurusjärkudena – kuigi 2.99 ja 3.00 vahel on tegemist kõigest ühesendise erinevusega, tajutakse suurusjärgu muutumist märkimisväärsena;
  • inimeste võime hindu meelde tuletada on piiratud;
  • mittetäisarvulistes hindades nähakse alandatud või suhteliselt madalamaid hindu ehk tõendit selle kohta, et hinnad on täpselt kalkuleeritud ja ausad, kuid ka vihjet halvale kvaliteedile;
  • arvatakse, et mittetäisarvulise hinna (eelkõige 9 ja 99-ga lõppevad) kasutamine võib mõjutada nõudlust pakkujale soodsalt.

Mittetäisarvuliste hindade levik Eestis

Millised on hinnalõpud Eestis? Kui lähtuda üksnes kulupõhise hinnakujunduse rakendamisest, peaks lõppkokkuvõttes hinna viimase numbri puhul iga numbri (0–9) esinemissagedus olema ligikaudu võrdne ehk 10%. Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmeid toidukulutuste kohta uurides ja keskendudes toiduainetele, mis on suure tõenäosusega pakendatud (välja jäeti toidukaubad, mis tihtipeale on müügil kaalukaubana, nt puu- ja juurviljad, mitmesugused lihatooted), selgus, et tegelik olukord on teistsugune. Üle 40% registreeritud hindadest lõppes 9-ga ja pisut üle viiendiku 5-ga. Ülejäänud numbritega hinnalõppe oli märksa vähem. Aluseks on võetud eeldus, et hind on kujul X.XX ehk hinnalõpuna arvestatakse viimast sendikohta.

Aja jooksul on pilt muutunud. Esimesel euroaastal ehk 2011 oli 2015. aastaga võrreldes märgatavalt väiksem 9-ga ja mõnevõrra väiksem 5-ga lõppevate hindade osatähtsus ning kõigi ülejäänud numbrite osatähtsus oli suurem. Võib arvata, et olulist rolli mängis siin asjaolu, et uued eurohinnad olid toona veel seotud kroonihindadega. Krooniaastaid vaadeldes tuleks tähele panna, et kuna kroonihinnad lõppesid üksnes 0 või 5-ga, on nende puhul arvestatud hinna kahte viimast numbrit. Euroaastatel ehk alates 2011. aastast on hinnalõpuna arvestatud viimast numbrit. Kui 2015. aastal lõppes üle 40% hindadest 9-ga, siis 2010. aastal lõppes peaaegu sama suur hulk hindu 90-ga. Aja jooksul on 90-ga lõppevate hindade osatähtsus kasvanud, näiteks 2000. aastal oli levinuim hinnalõpp 00.

Hindade seos jõukusega

Teoreetiline materjal viitab sellele, et mittetäisarvuliste hindade kasutamine (ja n-ö hinna ohvriks langemine) võib olla seotud tarbijate jõukusega. Kuigi eeldada võiks pigem vastupidist olukorda, selgus siinsel juhul kasutatud andmetest, et 9-ga lõppeva hinnaga tooted võivad sagedamini sattuda jõukamate ostukorvi. Teisisõnu kippus 9-ga lõppevate hindade osatähtsus olema suurem kõrgemasse sissetulekudetsiili kuuluvate leibkondade ostetud toidukaupade puhul (arvestatud on kümmet sissetulekudetsiili: madalaim I, kõrgeim X). Siiski ilmnes seda üksnes 2015. aastal, kuid 2011. ja 2012. aastal mitte. 2015. aasta leidu toetab ka regressioonianalüüs, ent seos on nõrk ja postulaadina seda võtta ei saa. Ka 99-ga lõppevate hindade osatähtsus (praegusel juhul kolme aasta keskmine) kippus suurem olema kõrgemates sissetulekudetsiilides. Lisaks tuli välja, et 9-ga lõppevate hindade kasutamine võib oleneda ka toote hinnaklassist: 9-lõpuliste hindade osatähtsus on suurem pigem kõrgema kui madalama hinnaklassi toodete puhul.

Seega on mittetäisarvuliste, eeskätt 9-ga lõppevate hindade kasutamine levinud ka Eestis. Erinevalt teoreetilistest eeldustest selgus leibkonna eelarve uuringu tulemusi analüüsides, et 9-ga lõppevate hindadega toidukaubad kipuvad rohkem sattuma jõukamate inimeste ostukorvi ja olema sagedasemad kallimate toodete hulgas. Kuigi analüüsitud andmetest konkreetseid põhjuseid ei selgu, võib samasugusele tulemusele jõudnud varasemate uuringute põhjal oletada, et üks põhjuseid võib olla see, et rikkamatel on vähem motivatsiooni hindu põhjalikult kaaluda. Nad võivad kognitiivse vaeva kokkuhoiuks hinnale vähem tähelepanu pöörata. Väiksema sissetulekuga inimesed seevastu võivad hindu (aga ka toote teisi omadusi) põhjalikumalt kaalutleda. Kallimate toodete puhul on ka mänguruumi rohkem ehk omahinna või sisseostuhinna ja müügihinna vahe on suurem, mistõttu kaupmeestel on kergem rakendada soovitud hindu, mis sageli lõppevad 9-ga. Küsimuseks aga jääb, kas ja kui hästi sääraste hindade kasutamine ka tegelikult toimib või on hoopis kaupmehed ise nähtuse ohvriks langenud ja usuvad pimesi, et sellised hinnamanipulatsioonid aitavad neile kasu tuua.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti kogumikus “Majanduse ja tööturu trendid” artiklis „Kui 4.99 on parem kui 5.00 ehk mittetäisarvulise hinnakujunduse tagamaad ja rakendamine“.

Märt Leesment, Statistikaameti peaanalüütik

 

 

Head isadepäeva!

Novembri teisel pühapäeval tähistame isadepäeva 🎉 Huvitava ülevaate Eesti isade kohta saad Statistikaameti peaanalüütik Eve Telpti eelmisel aastal kirjutatud blogiloost http://bit.ly/2ek6jyj

Head mardipäeva!

Reedel, 10. novembril on mardipäev. Tänavu 1. jaanuaril elas Eestis 2696 Mardi nimelist meest, kes saavad sel päeval oma nimepäeva tähistada. Vaata lisa nimede statistika rakendusest https://www.stat.ee/public/apps/nimed/

Noorte suvel töötamine

Ootuspäraselt on töötavaid noori kõige vähem talvel ja aktiivseim töötamisperiood on suvel. Statistikaameti andmetel töötas 2016. aastal III kvartalis (juuli, august, september) 15–24-aastastest 41%, mis oli noorte puhul viimase 15 aasta kõrgeim tööhõive määr.

Noorte aktiivsus tööturul on olnud pikemat aega tõusuteel. Suurenenud on noorte osatähtsus, kes õpivad ja töötavad. Kui 2016. aasta III kvartalis töötas ligikaudu iga neljas õppiv 15–24-aastane, siis viis aastat varem iga kuues. Aastakeskmiselt töötas 2016. aastal 15–19-aastastest õppijatest 7% ja 20–24-aastastest õppijatest 39%.

Noorte meeste tööhõive määr on viimasel viiel aastal kasvanud aeglasemalt kui naistel. Kui 2011. aasta III kvartalis olid mehed viie protsendipunktiga ees, siis 2016. aasta III kvartalis oli töötavaid noori naisi vanuses 15–24 protsendiliselt juba ligi sama palju (40%) kui töötavaid noori mehi (41,5%).

Veidi üle poole töötavatest noortest oli 2016. aastal jagunenud kolme tegevusala vahel. Populaarseim tegevusala 15–24-aastaste seas oli töötlev tööstus, järgnesid hulgi- ja jaekaubandus koos mootorsõidukite ja mootorrataste remondiga ning majutus-toitlustus. Kui esimesed kaks tegevusala on populaarsed ka vanemates vanuserühmades, siis majutus ja toitlustus teiste vanuserühmade esikolmikusse kindlasti ei mahu. Tõusuteel on info- ja side tegevusala, kus töötavatest noortest oli töö leidnud 7%.

Tõusutrendi näitab ka ajutise töö tegijate osatähtsus. Kui 2008. aasta suvel oli ajutisel tööl 10% töötavatest noortest, siis 2016. aastal 19%. Samas on muutunud ka üldine suhtumine ajutisse töösse. Kui vaadata vanuserühma 15–24 töötamist mitte ainult suveperioodil, vaid kogu aasta jooksul, siis ajutisel tööl olijate seas on viimase viie aasta jooksul oluliselt vähenenud nende hulk, kes tegelikult sooviksid alalist tööd. Suurenenud on nii nende hulk, kes ei tahagi alalist tööd, kui ka nende hulk, kes on rahul nii alalise kui ka ajutise tööga.


Ülle Vannas, Statistikaameti vanemanalüütik

Analüüs kasutab Statistikaameti tööjõu-uuringu andmeid, mida amet korraldab 1995. aastast. Igas kvartalis osaleb selles 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid ühtlustatud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides. Eestis on uuringu avaliku huvi peamine esindaja Sotsiaalministeerium, kelle tellimusel Statistikaamet selle statistikatöö tegemiseks andmeid kogub ja analüüsib.

Laste ja noorte kultuuriaasta raames avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul iga kuu mõne laste ja noorte kohta käiva statistilise ülevaate ja statistikanoppe.

 

Sajand koolis: üldhariduskoolide õpetajad

Läheneva kooliaasta alguse ja Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul vaatas Statistikaamet, kuidas on ligi sajandi jooksul muutunud üldhariduskoolide õpetajate soo-vanusjaotus.

Haridus on eestlaste jaoks alati tähtis teema olnud. Kui tähtis, seda on statistika keeles keeruline väljendada, aga võib arvata, et eestlaste suur soov haridust saada on olnud ja püsinud. Haridust iseloomustavad statistilised näitajad on aga saja aasta jooksul palju muutunud.

Koolide toimimiseks on vaja mitut olulist komponenti: õpilasi, õpetajaid, koolimaju. Järgnevalt on vaadatud, kuidas on peaaegu saja aasta jooksul muutunud Eesti üldhariduskoolide õpetajate soo-vanusjaotus.

1922. aastal olid 70% Eesti üldhariduskoolide õpetajatest alla 40-aastased ja ligikaudu 40% alla 30-aastased. Vähemalt 50-aastaseid õpetajaid oli samal aastal alla 15% õpetajate koguarvust.

2016. aastal olid umbes pooled üldhariduskoolide õpetajad vähemalt 50-aastased. Alla 30-aastaseid õpetajaid oli vähem kui 10% ja alla 40-aastaseid vaid veidi rohkem kui veerand kõigist üldhariduskoolide õpetajatest.

1922. aastal olid 52,3% üldhariduskoolide õpetajatest mehed. 2016. aastal oli mehi üldhariduskoolide õpetajate seas alla 15%. Vanuserühmade vahel jagunesid mehed üsna võrdselt: igas kümneaastases vanuserühmas oli mehi 2,5–3,5% õpetajate üldarvust. Kui soovida näha üldhariduskoolide õpetajate 2016. aasta soo-vanusjaotuses midagi positiivset, võib välja tuua, et vanuserühmas 20–29 oli mehi viiendik ja vanuserühmas 50–59 vaid veidi üle kümnendiku ehk nooremas vanuserühmas oli mehi suhteliselt rohkem. See annab lootust, et üldhariduskoolide õpetajate sookoosseis tulevikus veidi tasakaalustub. 1922. aastal oli vanuserühmas 20–29 naisõpetajaid rohkem kui meesõpetajaid, mis on märk, et õpetajatöö femineerumine algas juba Eesti Vabariigi algaastatel.

Kuidas õpetajate soo-vanusjaotuses toimunud muutusi hinnata? Muutused on suured, kuid kas tegemist on positiivsete või negatiivsete muutustega, on raske hinnata, sest puudub ühene vastus küsimusele, milline on õpetajate ideaalne soo-vanusjaotus. Võib siiski üsna kindlalt väita, et aastal 1922 oli õpetajate sooline jaotus Eestis tasakaalustatum kui aastal 2016, aga kus jookseb piir elukogemuse ja nooruse energia tasakaalu vahel, jääb pedagoogikateadlaste otsustada.

Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks annab Statistikaamet välja kogumiku, kus esitatakse graafikute ja arvude abil Eestis toimunud muutusi peaaegu saja aasta jooksul. Kogumik ilmub 2017. aasta novembris. Telli endale trükis juba täna.

Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik

 

Noore inimese päev

12. augustil tähistatakse ÜRO eestvedamisel rahvusvahelist noortepäeva. Statistikaamet vaatas sel puhul, milline näeb ajakasutuse uuringu põhjal välja 10–24-aastase inimese päev.

Noored ärkavad suhteliselt vara. Nädala sees on hommikune ärkamisaeg poole seitsme paiku, nädalavahetuseti veidi hilisem. Pärast ärkamist kulub aeg hügieenile, riietumisele ja muudele isiklikele tegevustele. Neile tegevustele kulub päevas kokku veidi üle 50 minuti. Hommikueine võtab aega umbes 10 minutit ja seda süüakse enne kella 9. Paljude noorte puhul eelneb sellele söögi valmistamine, mis viitab, kui mitte vanematest eraldi elamisele, siis vähemalt mõningale iseseisvusele.

Õppetööga seotud liikumine ehk kooli minek ja sealt tulek võtab 10–14-aastastel päevas aega 27 minutit ning 15–24-aastastel 16 minutit.

Koolis on noored keskmiselt kella 10st hommikul kuni kella 13.30ni pärastlõunal. Õppimisele kokku kulub päevas 10–14-aastastel keskmiselt veidi alla nelja tunni ja 15–24-aastastel veidi üle kahe tunni. See aeg on võrreldes 2000. aastaga noorematel pikenenud 15 minutit ja vanematel isegi 26 minutit. Õppimisele kuluva aja andmete põhjal võib järeldada, et mitte ainult õppimisele kuluv aeg päevas ei pikene, vaid õpinguaastad laienevad vähehaaval keskea poole.

Arvuti või nutiseadmete abil intensiivsem suhtlemine ja kirjavahetus toimub noortel hommikuti kella 10.30 ja 11.00 ajal ning pärastlõunal kella 16.30 paiku. Arvutiga seotud tegevustele (välja arvatud arvutimängud) kuluv aeg on võrreldes 2000. aastaga märgatavalt pikenenud. Kui 10–14-aastased veetsid 2000. aastal arvuti taga keskmiselt 4 minutit ja 15–24-aastased 7 minutit päevas, siis selle kümnendi alguseks oli see noorematel veninud 1 tunni ja 23 minutini päevas ja vanematel ligi pooleteise tunnini päevas.

Paljud 15–24-aastased töötavad ja neil kulub selleks päevas keskmiselt veidi üle kahe tunni. Tööle kuluv aeg on noortel võrreldes sajandi algusega lühenenud keskmiselt 13 minutit. Noored töötavad lähtuvalt oma muudest tegemistest erinevatel aegadel. Paljudel algab tööpäev juba enne kella kaheksat hommikul, aga paljudel jääb tööpäeva algus pärastlõunasesse aega, vahemikku kella 13.00st 15.00ni või veelgi hilisemasse aega.

Lõunavaheaeg algab noortel nädala sees tavaliselt kella 12.40 paiku ja kestab ligi 40 minutit. Nädalavahetuseti lõunatatakse natuke hiljem ja pikemalt. Paljude noorte puhul eelneb söömisele ka toidu valmistamine, olgu see siis kas kodus või töökohas. Toidu valmistamisele kuluv aeg päevas on 10–14-aastastel lühenenud 2000. aasta 14 minutilt 2010. aastal 8 minutile ning 15–24-aastastel vastavalt 31 minutilt 21 minutile. Mis viitab sellele, et rohkem süüakse kas valmistoitu või kodust väljas.

Noortel kulub füüsilistele harjutustele päevas ligi üks tund. 10–14-aastastel 65 minutit ja 15–24-aastastel 43 minutit. Noorematel on füüsilistele harjutustele kuluv aeg kümnendi jooksul 6 minuti võrra lühenenud ja vanematel 5 minuti võrra pikenenud. Peamine aeg sportimiseks on vahemikus kell 16–17.45. Liikumisharrastustega tegeleb 81% 15–24-aastastest. Lisaks kehalise kasvatuse tundidele ka ligi 13% alla 15-aastastest.

Pärastlõunane aeg kulub paljudel noortel peale spordi ka mitmete muude harrastustega tegelemisele. 15–24-aastaste seas on muusika levinuim kultuuriharrastus, millega tegeleb neist 17%. Lisaks sellele tegeleb 16% noori fotograafiaga, 13% tantsuga, 11% käsitööga ja 9% kujutava kunstiga. Peale nende tegeletakse veel filmide või videote tegemisega, näitlemisega, loovkirjutamisega, rõivaste või veebidisaini või muude harrastustega ning vähesel määral ka kollektsioneerimise ja kultuuripärandi eest hoolitsemisega.

Noored on aktiivsed kultuuritarbijad

Noorte seas on kõige armastatum kultuuriasutus kahtlemata kino. 83% noortest käib aasta jooksul vähemalt korra kinos. Raamatukogus käib neist aasta jooksul vähemalt korra 72%, kontserdil 64% ja kultuurimälestisi külastamas 62%. Ligi pooled noortest käivad aasta jooksul vähemalt korra ka muuseumis ja teatris.

Kui kinos käiakse sagedamini enne kella 18 õhtul, siis teatris ja kontserdil peamiselt pärast kella 18 õhtul. Meelelahutusele ja kultuurile kulub 10–14-aastastel keskmiselt 4 minutit ja 15–24-aastastel keskmiselt 13 minutit päevas.

Lugemisele kulub 10–14-aastastel 20 minutit päevas ja 15–24-aastastel 11 minutit päevas. Lugemisele kulutavad noored paraku samuti vähem aega kui sajandivahetusel. Nooremad 5 minutit ja vanemad isegi 18 minutit vähem.

Erinevatele majapidamise ja perega seotud tegevustele (kodu ja riiete korrashoid, lemmikloomade ja väiksemate laste eest hoolitsemine jms) kulub noortel päevas keskmiselt 1 tund ja 20 minutit. See aeg on samuti võrreldes sajandivahetusega lühenenud. Noorematel 25 minutit ja vanematel isegi 45 minutit.

Õhtuse söömaaja algus satub paljudel noortel tihti täistunnile, kas kuuest, seitsmest või kella kaheksast. Palju on ka noori, kelle õhtune näksimine venib keskööni ja on üksikuid, kes ei ütle ära öisest suutäiest.

Suur osa vabast ajast kulub noortel televiisorivaatamisele. Noortel kulub teleka ees keskmiselt 1 tund ja 50 minutit päevas. Kümnendi jooksul on see aeg siiski lühenenud 10–14-aastastel 35 minutit ja 15-24 aastastel isegi 40 minutit. Võib öelda, et telekavaatamise arvelt on suurenenud õppimisele, aga ka arvuti taga istumisele kuluv aeg. Vaba aja tegevustele kuluv aeg kokku on noorematel üle 7 tunni ja vanematel veidi alla 7 tunni.

Kõige suurema osa ööpäevast võtab noortel uni. Keskmiselt magab noor veidi all 10 tunni ööpäevas. Noored lähevad magama tavaliselt õhtul kella kümne ja kesköö vahel. Aga paljudel noortel võib see toiming venida kuni kella neljani hommikul, millest tulenevalt võib uneaeg olla oluliselt lühem kui see noorele inimesele vajalik oleks.

Kutt Kommel, Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik

Metoodika

Rahvusvaheline noortepäev on ÜRO algatatud iga-aastane sündmus, mille eesmärk on tõmmata ühiskonnas tähelepanu noortele ja noortega seotud teemadele. Esimene rahvusvaheline noortepäev toimus 2000. aastal.

Ajakasutuse uuringut korraldatakse Eestis ja mujal riikides iga kümne aasta tagant, Statistikaameti korraldatud uuring toimus Eestis 2010. aastal ja enne seda 2000. aastal. Lisaks on analüüsis kasutatud 2015. aasta kultuurimooduli andmeid.

Rohkem andmeid leiate Statistikaameti statistika andmebaasist.

http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/01Ajakasutus/01Ajakasutus.asp

http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/07Kultuur/04Kultuurielus_osalemine/04Kultuurielus_osalemine.asp

Laste ja noorte kultuuriaasta puhul avaldab Statistikaamet 2017. aasta jooksul vähemalt korra kuus mõne laste ja noorte kohta käiva ülevaate või statistikanoppe.