Author Archives: airav

Eesti on Baltikumi populaarseim turismimaa

Balti riikide majutusteenuseid kasutas 2011. aastal 6 miljonit turisti, neist ligi pool peatus Eesti majutusettevõtetes.

Euroopa Liidu majutusettevõtete teenuseid kasutanud turistidest peatus 2011. aastal Balti riikides 0,7%. Turistid veetsid Balti riikide majutusettevõtetes 12 miljonit ööd ehk 0,5% Euroopa Liidu majutusettevõtetes ööbimistest. Eesti majutusettevõtete osaks Balti riikide majutusturul oli 46% majutusteenuseid kasutanud sise- ja välisturistidest ja 45% turistide ööbimistest. Üheks indikaatoriks, mis näitab turismi kui majandusharu olulisust riigis, on turismi intensiivsus — majutusettevõtetes ööbitud ööde arvu suhe riigi elanike arvu. Eurostati andmetel oli 2011. aastal turismi intensiivsus suurim Eestis (4,0), järgnesid Läti (1,5) ja Leedu (1,0),  Euroopa Liidu keskmine oli ligi 5.

Eesti majutusettevõtete teenuseid kasutas 2011. aastal 2,7 miljonit sise- ja välisturisti, kes jäid majutusettevõtetesse kokku 5,4 miljoniks ööks. Lätis ja Leedus ei ületanud majutatud sise- ja välisturistide arv kahe miljoni piiri. Samuti jäid ööbimiste koguarvud mõlemas riigis väiksemaks kui Eestis. Välisturistide ööbimiste osatähtsus Eesti ja Läti majutusettevõtetes on olnud suhteliselt sarnane, moodustades 2011. aastal kummaski riigis 69% majutusettevõtetes ööbimiste üldarvust. Leedus ulatus näitaja 58%-ni ja oli viimase viie aasta kõrgeim.

Majutusettevõtete jaoks oli kõige keerulisem 2009. aasta kui majutatud turistide arv vähenes oluliselt. Järgnevad aastad on majutusettevõtetesse toonud taas rohkem turiste.

Majutusettevõtetes majutatud sise- ja välisturistid, 2007–2011

Majutusettevõtetes majutatud sise- ja välisturistid, 2007–2011

Baltimaade majutusettevõtete peamisteks partnerriikideks on lähiriigid

Eesti majutusettevõtetes peatus 2011. aastal 1,8 miljonit välisturisti ehk rohkem kui ühelgi varasemal aastal. Majutusettevõtete klientide jaotus riigiti ei ole viimasel viiel aastal oluliselt muutunud. Peamiseks turismipartnerriigiks on Soome (47% majutatud välisturistidest 2011. aastal). 2008. aastast on teisel kohal Venemaa turistid, hõlmates siis 6% ning 2011. aastal juba 11% majutatud välisturistide koguarvust.

Läti majutusettevõtetes peatus 2011. aastal 1,1 miljonit välisturisti. Läti peamine turismipartnerriik on Venemaa, kust saabunud turistid moodustasid 2011. aastal 16% majutusteenuseid kasutanud välisturistidest. 2007. aastaga võrreldes on Venemaa turistide arv ligi kolmekordistunud ning 2010. aastaga võrreldes kasvanud enam kui neljandiku. Majutusettevõtete arvukamateks klientideks on veel Saksamaa ja Soome turistid. Eesti elanikke peatus Läti majutusettevõtetes veidi vähem kui Läti turiste Eesti majutusettevõtetes, kuid nende osatähtsus majutatud välisturistide arvus oli suurem — 2011. aastal 8%. Leedu turistide osatähtsus oli 9%. Naaberriikide elanike (Eesti, Leedu, Rootsi, Venemaa ja Valgevene) osatähtsus majutusettevõtete klientide osas on Lätis küll väiksem kui Eesti majutusettevõtetes lähinaabrite osatähtsus, kuid siiski väga oluline. Nendest riikidest saabus Läti majutusettevõtetesse kokku 41% majutatud turistidest.

Leedu majutusettevõtetes ööbis 2011. aastal 1 miljon välisturisti. Sarnaselt Eesti ja Lätiga väisab ka Leedu majutusettevõtteid rohkearvuliselt turiste Venemaalt. 2007. aastaga võrreldes ei ole kasv olnud nii kiire kui teistes Balti riikides, kuid siiski märkimisväärne — Venemaa turistide arv on viie aastaga kahekordistunud. 2011. aastal sai Venemaast Leedu majutusettevõtete peamine turismipartnerriik, edestades teise naaberriigi Poola turistide osatähtsust majutusettevõtete klientide hulgas ühe protsendipunktiga. Nii nagu on iseloomulik Eestile ja Lätile, on ka Leedu majutusettevõtete peamisteks partnerriikideks lähiriigid. 44% majutusettevõtete klientidest saabus Venemaalt, Poolast, Lätist ja Valgevenest. Leedu majutusettevõtete suurimate partnerriikide hulka kuulub veel Saksamaa (13%). Eesti turistide osatähtsus välisturistide hulgas on viimasel viiel aastal jäänud 4–5% piiresse.

Peamised turismipartnerriigid Baltimaade majutusettevõtetes, 2011

Peamised turismipartnerriigid Baltimaade majutusettevõtetes, 2011

Siseturistide osatähtsus majutusettevõtetes väheneb

2011. aastal oli siseturistide osatähtsus Balti riikide majutusettevõtetes kokku 37% majutatud turistide üldarvust ning on aasta-aastalt vähenenud. Siseturismi jaoks oli parim 2007. aasta, kui Balti riikide majutusettevõtetes ööbis kokku 2,5 miljonit siseturisti — seda taset pole siiani ületatud. 2009. aasta madalseisust on kõik kolm riiki üle saanud ning majutusteenuseid kasutanud siseturistide arv on 2010. ja 2011. aastal taas suurenenud. Enim siseturiste ööbis Eesti majutusettevõtetes (41% Balti riikides majutatud siseturistide koguarvust), järgnes Leedu (vastavalt 35%). Läti elanikud kasutavad vähem võimalust nautida oma riigi majutusettevõtete teenuseid.

Kokkuvõte

Balti riikide osatähtsus Euroopa Liidu majutusturul on väike ja suur osa majutusteenuseid kasutanud välisturistidest saabub naaberriikidest. Eesti majutusettevõtted haaravad endale märkimisväärse osa Balti riikides majutatud turistidest. Eesti suurimaks turismipartnerriigiks on Soome, samas Lätis ja Leedus nii suure osatähtsusega partnerriiki ei ole. Venemaa turistide huvi on viimasel viiel aastal tõusnud kõigi kolme riigi majutusteenuste järele. Lätis ja Leedus on Venemaa turistidest saanud majutusettevõtete rohkemaarvulisem kliendirühm, Eestis on Venemaa turistid Soome järel hõivanud teise koha. Kõigi kolme riigi majutusettevõtetes peatub palju turiste Saksamaalt. Siseturism saavutas 2007. aastal tipu ning kosub pärast 2009. aasta järsku langusest taas.

 Kasutatud on Eurostati ning Eesti, Läti ja Leedu statistikaameti statistika andmebaasi.

 Helga Laurmaa, Statistikaameti juhtivstatistik

Hindade ja palkade tõus – järeldused sõltuvad võrdlusperioodist

„Meie palkade kasv on olnud hindade kasvust kiirem“  seisis Postimehe võrguväljaande esimese uudisena 16.08.2012. Jah, selle järeldusega oleme paljude aastate vältel juba harjunud ning võrreldes täiskoormusega töötaja keskmise brutokuupalga kasvu ja tarbijahinnaindeksi (THI) keskmist kasvu pika aja jooksul, on see väide õige. Inimestele tundub paraku teisiti.

Asi on selles, et kui me just makromajandusanalüütikud ei ole, ei mõtle me kümne või kahekümne aasta keskmisele hinnatõusule ega võrdle seda sama perioodi palgatõusuga.  Oleme oma mõtetes lähiminevikus ning selle kohta käivaid andmeid on lihtsam mõista.

THI on laialt kasutatav tarbijahindade muutuse mõõdik.  Selles kasutatavat tarbimiskorvi struktuuri  püüab Statistikaamet igal aastal reaalse tarbimisstruktuuri järgi võimalikult hästi kohandada. Korvis on toidu ja mittealkohoolsete jookide osakaal 23,8%  ja eluasemekulude osakaal 17,2%.  Need kaks on leibkondade suurimad kuluartiklid ning väärivad eraldi tähelepanu ka palkadega võrreldes. Tuleb aga aru saada, et päris täpselt THI korvi järgi ei tarbi ükski inimene ega leibkond.

Vahepõikena olgu mainitud, et oktoobris avaldab Statistikaamet keskmisest palgast märksa detailsema palgastatistika, mis loob võimaluse analüüsida palju kõnekamaid näitajaid kui keskmine palk. Seniks vaatleme THI, toidu ja eluasemekulude muutusi ja võrdleme neid keskmise palga muutusega. Teeme seda kahe perioodi kohta.

Olgu meil neli matkajat: THI, Toit, Eluase ja Keskmine Palk. Esimene rada on 11 aastat pikk (II kvartal 2001 – II kvartal 2012). Et tempot mõista, olgu rada tähistatud skaalaga, mis algab 100-ga. Kohe esimesel aastal läheb Keskmine Palk ette (110) ja Eluase ei jää palju maha (109), Toit alustab aeglasemalt (105). Olgu järgmine vahefiniš 6 aasta pärast (vahetult enne majanduskriisi kuristikku). Keskmine Palk on kaugel ees (200), järgnevad Eluase (152) ja THI 124. Toidu hinnad kasvasid sel perioodil üsnagi üldise hinnatõusu tempos (6 aastaga 22%). Raja lõpus on Palk jõudnud tähiseni 244*, Eluase 215, Toit 160 ja THI 154. Võrdlus näitab, et valitud perioodil on keskmine palk kasvanud keskmiselt kiiremini kui tarbijahinnad üldiselt ning kiiremini ka toidu ja eluaseme hindadest.

Teeme uue ja üsna põhjendatud raja. 2007. aasta veebruaris olid esimesed alarmeerivad märgid USA kinnisvaralaenude turul ning sellest ajast alates on muutunud kogu maailmas ja meil nii mõndagi. Möödas on viis aastat. Rada algab II kvartalist 2007 ja lõpeb II kvartalis 2012, skaala algus on tähistatud jälle 100-ga. Pilt on mõtlemapanev ning seletab ehk, miks enamikul inimestel on praegu võimatu tajuda, et üldiselt kasvavad palgad kiiremini kui hinnad. Raja lõpus on kõige ees Eluase (142), järgneb Toit (132), THI (125) ja viimasena Palk (122). Niisiis on alates 2007. a keskpaigast suurima osakaaluga kuluartiklite hinnad kasvanud  selgelt kiirema tempoga kui keskmine palk. Seletused on lihtsad. Eluasemekulude järsk tõus on seotud energiahindade tõusuga. Möödunud kümnendi esimesel poolel ei olnud toidutoorainete turul maailmas nii suuri turbulentse kui teisel. Meenutame siin nisuhindade järsku tõusu, Hiina nõudlust piima järele jne. Mõlemal juhul impordime hinnatõusu sisse. Edasi on juba nii, et mõne kauba puhul kandub imporditud hinnatõus lõpptarbijale edasi üsna muutumatult (gaas), osa kaupade puhul (näiteks nisujahust sai) leevendub hinnatõusu mõju  sisemaises tootmisahelas.

Niisiis, selle teema juures sõltuvad järeldused perioodi valikust, mida omakorda tuleb teha aja- ja asjakohasuse põhimõtet järgides.

Kas me viie kriisiaasta kokkuvõttes eristume selle pildiga ülejäänud Euroopast? Toit ja mittealkohoolsed joogid  ei ole kallinenud vaid Iirimaal. Kasvud on riigiti erinevad.  Juunist 2007 kuni  juunini 2012 on viie aeglasema toiduhinnatõusuga Euroopa Liidu riigi kasv olnud 7,6% ja viie kiirema oma 33%. Need viis viimatimainitut on kõik viimase kahe laine ajal EL-iga liitunud ja nende seas ei ole Poolat ja Tšehhit, Eesti on toiduhinnatõusult kuuendal kohal.  Ometi on esimeses ja viimases  grupis toiduainete maailmaturušokkide mõju olemas. Statistika ei näita alati põhjusi, kuid kutsub küsimusi esitama.

Eluaseme kulude osas  oli samas ajavahemikus viie aeglasema  hinnatõusuga riigi keskmine hinnatõus 10,6 %,  viie kiirema oma 50,6%. Eestist kiirem hinnatõus oli vaid Leedus ja Lätis.

 * Keskmise palga muutus on hinnanguline, sest 2012. aasta II kvartali kohta pole andmeid veel avaldatud.

Priit Potisepp

Statistikaameti peadirektor

2011. aastal jätkas Eesti hinnaindeks tõusulainel

Võttes aluseks tarbijahindade harmoneeritud indeksi, mida arvutatakse kogu Euroopa Liidus (EL) ühtsete reeglite järgi, oli Eurostati andmetel EL-i 27 liikmesriigi 2011. aasta keskmine hinnatõus 3,1%, sealhulgas Eestis 5,1%.

Kõige suurem oli hinnatõus Rumeenias (5,8%), järgnesid Suurbritannia (4,5%), Läti (4,2%) ja Island (4,2%). Väikseim oli hinnatõus Iirimaal (1,2%) ja Rootsis (1,4%). Kõigis teistes EL-i riikides oli hinnatõus üle 2,0%.

Toiduhinnad tõusid EL-is 2011. aastal keskmiselt 3,2%

Enim kallines toit Eestis (8,5%) ja Lätis (7,8%). Samas suurusjärgus tõusid toiduhinnad ka Leedus ja Ungaris (mõlemas 7,7%). Kohvi, tee ja kakao hindade tõus oli seejuures suurim Eestis (36,5%), järgnesid Soome (30,5%), Leedu (27,0%), Taani (22,1%) ja Läti (22,1%). Kõige vähem tõusid toiduhinnad möödunud aastal Rootsis (0,6%) ja Iirimaal (0,8%).

Alkohoolsete jookide hinnad tõusid mullu kõige rohkem Suurbritannias (5,8%) ja langesid enim Iirimaal (–2,0%). Tubakatoodete hinnad tõusid EL-is keskmiselt 6,2%, kuid kõige enam Küprosel (15,8%), Eestis (14,3%) ja Hispaanias (13,3%).

Elekter, gaas, soojusenergia ja küte kokku kallinesid EL-is aastaga keskmiselt 9,6%

Kõige suurem oli hinnatõus Kreekas (21,0%), järgnesid Soome (20,5%) ja Belgia (18,0%). Kõige vähem tõusid hinnad Rootsis (2,1%). Soojusenergia 2011. aasta keskmine hinnatõus EL‑is oli 2010. aastaga võrreldes 7,0%. Teistest oli pikalt ees Island, kus soojusenergia oli 24,3% kallim kui aasta varem. Kõige vähem tõusis soojusenergia hind Taanis (1,9%) ja Tšehhis (2,0%).

Mootorikütuste hinnad tõusid EL-is 2011. aastal keskmiselt 13,6%. Hinnad tõusid kõikides EL-i riikides, enim aga Küprosel (18,5%), Maltal (18,3%) ja Slovakkias (17,7%). Hinnatõus oli väikseim Sloveenias (7,7%) ja Rootsis (9,0%).

Alates 2011. aastast on Eestis rahaühikuna kasutusel euro ja Eesti hinnaandmed on kaasatud euroala tarbijahindade harmoneeritud indeksisse. Euroala tarbijahindade harmoneeritud indeks tõusis aastaga 2,7%. 2010. aastal oli vastava indeksi muutus vaid 1,6%.

Tarbijahindade harmoneeritud indeksi aastakeskmine muutus Euroopa Liidu riikides, 2010, 2011

Põhjalikum ülevaade „Eesti statistika aastaraamat 2012“ peatükis „Hinnad“ (ilmus 27.07.2012). http://www.stat.ee/57659

Eveli Šokman, Statistikaameti hinnastatistika talituse juhataja

Aasta 2011 läbi tööturu- ja toimetulekunäitajate

Seoses majanduse olukorra paranemisega 2011. aastal paranesid töövõimalused ja peatus reaalpalga langus. Samas suurenes pikaajaliste töötute osatähtsus töötute hulgas ja säilis inimeste ebakindlus tuleviku suhtes. 

Viimasel ajal on olnud üsna tuline debatt selle üle, kas Eesti oli kriisist väljumisel edukas või mitte. Hinnang sõltub sellest, milliseid näitajaid kasutatakse ning majandusnäitajate kõrval tuleb kindlasti tähelepanu pöörata ka sotsiaalvaldkonnale – ja seal eelkõige inimeste toimetulekule.  Hõivatus, kas siis ettevõtja või töövõtjana, on üks olulisimaid toimetuleku eeldusi. Kriisi ajal, kui hõivatute arv kiiresti vähenes, tegi sama ka pakutavate töökohtade arv. 2010. aastal hakkas vabade töökohtade arv küll järk-järgult kasvama, kuid 2008. aasta tasemest jäi see siiski kaugele maha. Samad arengutendentsid iseloomustasid ka töölevõetute arvu muutumist. Ka nende arv hakkas kasvama 2010. aasta alguses ja jõudis üsna lähedale 2008. aasta tasemele .

Aasta keskmine töötuse määr langes 2011. aastal 12,5%-ni ehk madalamale kui esimesel kriisiaastal 2009, kui töötuse määr oli 13,8%. Töötute arv vähenes kuni 2010. aasta III kvartalini ja seejärel on töötuid olnud stabiilselt suurusjärgus 70 000 – 80 000, kui võtta arvesse ka 2012. aasta I kvartal. Märkimisväärne oli 2011. aasta puhul see, et meeste hulgas vähenes töötute arv märksa kiiremini kui naiste hulgas ning aasta keskmine töötuse määr oli meestel 2011. aastal 13% ja naistel 12%.

Pikaajaliste töötute osatähtsus töötute hulgas suurenes ja neid oli üle poole töötutest. Üle aasta tööd otsinuid oli 2011. aastal suurusjärgus 50 000 nagu ka aasta varem, kuid vähemalt kaks aastat tööd otsinute arv suurenes 2011. aastal 30 000‑ni. Heitunuid ehk neid, kes on kaotanud lootuse tööd leida, oli umbes 10 000.

Kokku suurusjärgus 60 000 inimese tõsised raskused tööturule tagasipöördumisel võivad teravdada probleeme paljudes valdkondades ja suurendada ühiskonna kihistumist. 2011. aastal tulid üle poole pikaajalistest töötutest toime vaid suurte raskustega.

Üsna reeglipärane on, et tööjõu pakkumise ja nõudluse muutumisele reageerib ka töötajatele pakutav töötasu. Reaalpalk tõusis nii 2011. aasta viimases kahes kvartalis kui ka 2012. aasta I kvartalis. 2012. aasta I kvartalis tõusis reaalpalk 2011. aasta sama kvartaliga võrreldes 2,4%. Enne seda oli reaalpalk olnud üksteist kvartalit järjest languses. Reaalpalga uus kasv on märk paranenud tööturuolukorrast, kuid et kasv on olnud üsna mõõdukas, on kolme kvartali põhjal veel vara ennustada selle jätkumist näiteks 2012. aastal tervikuna.

Positiivne on, et 2011. aastal vähenes 22 100-ni nende laste (vanuses 0–17) arv, kes elasid leibkondades, kus puudusid töötavad leibkonnaliikmed ja seega enamikul juhtudel ka piisav sissetulek. Võrdluseks − 2010. aastal oli selliseid lapsi 33 900. Siiski on ka 20 000 lapse elamine niisugustes leibkondades üpris terav sotsiaalne probleem.

Leibkonnatüüpidest olid endiselt suurimas vaesusriskis alaealiste lastega üksikvanemad, vähemalt kolme lapsega pered ja ka üksi elavad pensioniealised.

2011. aastal paranenud hõive- ja töötusnäitajad oleksid võinud tähendada pisut väiksemat koormust ka sotsiaalkaitsekulutustele, kuid pikaajaliste töötute arvu püsimine samal tasemel aitas oluliselt kaasa sellele, et näiteks toimetulekutoetused hoopis mõningal määral kasvasid. Kui 2010. aastal oli toimetulekutoetuste kogumaht üle 20 miljoni euro, siis 2011. aastal juba ligi 24 miljonit eurot.

Kokkuvõttes on tööturu kontekstis  2011. aasta peamised positiivsed aspektid oluliselt paranenud töövõimalused ja reaalpalga languse peatumine. Hoolimata töövõimaluste paranemisest on suure osa inimeste jaoks pikaajalise töötaoleku tõttu kasvanud lisaks toimetulekuraskustele marginaliseerumise oht. Vaadates 2011. aasta näitajad ja nende muutumist inimeste toimetuleku kontekstis, siis olulist langust võrreldes kriisieelse ajaga ei ole olnud, kuid ka toimetuleku paranemisest ei ole põhjust rääkida.

 Põhjalikum ülevaade „Eesti statistika aastaraamat 2012“ peatükis „Majandus- ja sotsiaalülevaade“ (ilmus 27.07.2012). http://www.stat.ee/57659.

 Siim Krusell, peaanalüütik

Aastakeskmine pension langes mullu esimest korda sellel sajandil

Keskmine pension oli 2011. aastal 270,6 eurot kuus, aasta varem 271,7 eurot. Enne seda langes keskmine pension viimati 2000. aastal.

Keskmine vanaduspension tõusis vähesel määral – 304,5 eurost 305,1 euroni. Arvestama peab, et majanduskriisi tingimustes ei tõstetud kaks aastat järjest pensioniindeksit. Keskmise pensioni langus oli tingitud ka töövõimetuspensionäride osatähtsuse kasvust – töövõimetuspension on vanaduspensionist tunduvalt madalam. 2011. aasta keskmine töövõimetuspension oli 177,1 eurot kuus.

Pensionäride arv Eestis ületas 2011. aastal 400 000 piiri. 2012. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis 404 525 pensionäri – 30,2% rahvastikust. Viimasel ajal on aktuaalne teema olnud pensionisüsteemi suutlikkus tulevikus. Statistika järgi on muretsemiseks põhjust, sest viimased kaks aastat järjest on pensionäride arv kasvanud üle 2% aastas ja nende osatähtsus rahvastikus suurenes nii 2010. kui ka 2011. aastal 0,7 protsendipunkti. 2002. aastal oli pensionäre 27,2%, 1970. aastal aga 19,1% rahvastikust. Pensionäride arvu ja koosseisu muutumist on mõjutanud rahvastiku vananemine, 1993. aastal alanud pensioniea tõstmine, pensionisüsteemi ümberkorraldus 2000. aastal ja majanduskriis.

Ka puudega inimeste osatähtsus rahvastikus jõudis 2011. aasta jooksul rekordilisele tasemele – 10%-ni (aasta varem 9,6%).

Üha vähem on ravikindlustusega inimesi

2011. aasta lõpu seisuga oli ravikindlustus 93%-l rahvastikust, mis on selle sajandi madalaim näitaja. Aasta varem oli ravikindlustus 93,7%-l, viimasel majanduskriisieelsel aastal ehk 2007. aastal aga 96%-l rahvastikust. Maakondadest kasvas ravikindlustatute arv vaid Harju maakonnas, et aga maakonna rahvaarv kasvas kiiremini, siis vähenes ravikindlustusega elanike osatähtsus sealgi. Enim ravikindlustatuid ongi ootuspäraselt Harju maakonnas (96,7%), vähim aga Jõgeva ja Viljandi maakonnas (vastavalt 86,1% ja 86,4%).

Nii töötutoetuse kui ka töötuskindlustushüvitiste saajate arv 2011. aastal vähenes

Töötutoetust sai kolmandiku võrra ja töötuskindlustushüvitisi poole vähem inimesi kui aasta varem. Hüvitisesaajate arvu vähenemine tuleneb alanevast töötuse määrast – pärast 2010. aasta I kvartalit langes töötuse määr Eestis Euroopa Liidu riikidest kõige kiiremini. Töötutoetuse saajaid oli 2011. aastal 30 622, töötuskindlustushüvitise saajaid 32 124, koondamise korral makstava kindlustushüvitise saajaid 6040 ja tööandja maksejõuetuse hüvitise saajaid 2600. Kõigi hüvitiste saajate andmete puhul ilmneb sama dünaamika: 2011. aasta näitajad on madalamad kui kahe eelneva aasta omad, kuid siiski kõrgemad kriisi esimese, 2008. aasta omadest.

Ka hüvitisesaajate koosseis on muutunud. Kui 2010. aastal olid 47,5% töötuskindlustushüvitise saajatest naised ja 52,5% mehed, siis 2011. aastal oli naisi juba rohkem – vastavalt 55,3% ja 44,7%. Kui tavapäraselt ongi töötuskindlutushüvitise saajate hulgas naisi rohkem kui mehi, siis kriisi kõrgajal, 2009. ja 2010. aastal oli suurem just meessoost hüvitisesaajate hulk. Mehi jäi rohkem töötuks majanduskriisi alguses, naisi kriisi teises pooles, kui kriis jõudis ehitusest ja tootmisest kaubandusse ja teenindusse. Et üldjuhul on naistel väiksemad palgad, siis mõjutas soolise koosseisu muutumine ka keskmise hüvitise suurust. Keskmine töötuskindlustushüvitis oli 2011. aastal 257 eurot kuus. 2010. aastal oli see 265 ja 2009. aastal 287 eurot kuus. Hüvitisesaajate vanust võrreldes selgub, et kriisi ajal satub nende sekka rohkem noori kui muidu. Kokkuvõtteks võib öelda, et kriisiaastatel oli töötuskindlustushüvitiste saajate hulgas tavalisest rohkem neid, keda normaalses majandusolukorras ähvardab töötuksjäämine vähem: mehed, nooremad töötajad
(25–34-aastased) ja kõrgepalgalised. 2011. aastal aga muutus olukord taas tavapäraseks.

Põhjalikum ülevaade „Eesti statistika aastaraamat 2012“ peatükis „Sotsiaalne kaitse“ (ilmus 27.07.2012). http://www.stat.ee/57659

Marve Randlepp, Statistikaameti juhtivstatistik

Elanike kultuuritarbimine on hakanud pärast majanduskriisi taastuma

Kui aastatel 2009−2010 Eesti kultuuriasutustes käivate 20−64-aastaste elanike hulk võrreldes majanduskriisi eelse 2007. aastaga vähenes, siis 2011. aastal hakkas see taas suurenema.

Kui kriisiaastatel muutus kõige populaarsemaks kultuuriasutuseks muuseum, kus käis 59% 20−64-aastastest elanikest, siis 2011. aastal said oma koha tagasi elava esituse kunstid ehk teatri-, ooperi- ja tantsuetendused ning kontserdid. Statistikaameti andmetel käis mullu 37% inimestest vaatamas spordivõistlusi, 52% kinos, 59% muuseumis või kunstinäitusel ja 64% teatris, ooperis, tantsuetendusel või kontserdil.

Kõige paremini on läinud muuseumidel, sest muuseumiskäijate hulk kasvas ka kriisi ajal. Kui võrrelda 2011. aasta muuseumiskäijate hulka 2009.−2010. aasta omaga, siis üldine tase on jäänud samaks ja rohkem see kasvanud ei ole. Veidi on aga suurenenud muuseumis käivate meeste ja noorte osatähtsus.

Kinoskäivate inimeste arv, mis vahepeal vähenes 3 protsendipunkti, on võrreldes kriisieelse ajaga kasvanud koguni 11 protsendipunkti.

Spordivõistlustel käis 2009.–2010. aastal 6 protsendipunkti vähem inimesi kui 2007. aastal, kuid 2011. aastal kasvas nende hulk tagasi kriisieelsele tasemele.

Kõige enam vähenes majanduskriisi ajal nende inimeste osatähtsus, kes käisid teatris, ooperis, tantsuetendustel või kontsertidel. Aastatel 2009−2010 oli neid koguni 22 protsendipunkti vähem kui kaks aastat varem. 2011. aastal aga suurenes nende osatähtsus taas. Kuigi neid inimesi oli mullu endiselt 4 protsendipunkti vähem kui 2007. aastal, on see siiski selge märk sellest, et elanikel on toidukulutuste kõrval üha enam võimalusi kulutada ka kultuurile ja meelelahutusele.

2011. aastal oli Euroopa kultuuripealinn Tallinn. See oli kahtlemata üks põhjusi, miks kultuuri­asutused ja -sündmused pälvisid enam tähelepanu ja inimesi.

Metoodika

Kultuuriasutustes käimise võrdluses on kasutatud 20–64-aastaste andmeid kolme uuringu põhjal: täiskasvanute koolituse uuring, mis toimus 2007. ja 2011. aastal, ning ajakasutuse uuring, mis toimus 2009. aasta lõpus ja 2010. aasta alguses. Ajavahemik 2009–2010 viitab uuringu tulemustes ühele 12-kuulisele perioodile, mis ei kattu kalendriaastaga.

Arvutustes on kasutatud 2011. aasta keskmist rahvaarvu.

Põhjalikum ülevaade „Eesti statistika aastaraamat 2012“ peatükis „Kultuur“ (ilmus 27.07.2012). http://www.stat.ee/57659

Kutt Kommel, Rain Leoma

Mullu tegutsevate majandusüksuste arv kasvas

Statistikaameti statistilise profiili andmetel oli 2011. aastal ligi 137 000 tegutsevat majandusüksust. Kui 2010. aastal vähenes nende arv ligi 9000 võrra, siis 2011. aastal lisandus neid ligi 5000.

Üle-eelmise aasta langus oli tingitud eelkõige FIE-de uuest kohustusest registreerida end äriregistrisse. Seda pidid tegema ka need, kes varem olid arvele võetud vaid maksukohustuslaste registris. Selle nõude tõttu lakkas kolmandik FIE-sid tegutsemast ja see mõjutas tegutsevate majandusüksuste koguarvu.

FIE-de arv on vähenenud juba alates 2007. aastast. 2011. aastal kahanes nende arv ligi 2000 võrra. Tegutsevate äriühingute arv seevastu kasvab pidevalt. Möödunud aastal lisandus neid peaaegu 5500 ehk 8%, 2010. aastal oli kasv 4%.

Mittetulundusühingute arvu suurenemine aeglustub üha

2009. aastal kasvas mittetulundusühingute hulk 7%, 2010. aastal 6% ja 2011. aastal vaid 4%. Mittetulundusühinguid lisandus mullu 1204, sihtasutusi 8. Ligi pool mittetulundusühingutest asub Harju maakonnas, järgnevad Tartu, Ida-Viru, Pärnu ja Lääne-Viru maakond. Nii riigiasutuste kui ka omavalitsusasutuste arv on vähenemas − 2011. aastal kahanes see vastavalt 5 ja 16 üksuse võrra.

Enim lisandus info- ja sideettevõtteid

Tegevusalati kasvas ettevõtete hulk kõige rohkem info ja side tegevusalal − 14%. Taastuma on hakanud ehitusettevõtlus. Kui veel 2009. aastal vähenes ehitusettevõtete arv 4%, siis 2010. aastal juba kasvas 2% ja 2011. aastal veel 6%.

Omaniku liigiti on proportsionaalselt kõige enam lisandunud välisomandis olevaid ettevõtteid

Aastatel 2007–2009 välisettevõtete arvu suurenemine aeglustus. Kui 2009. aastal oli kasv vaid 3%, siis 2010. aastal 4% ja 2011. aastal hoogustus juba 12%-ni. Eesti eraomandis olevaid ettevõtteid lisandus mullu 3%. Riigiettevõtete ja kohalikele omavalitsustele kuuluvate ettevõtete arv on viimastel aastatel olnud üsna stabiilne. 2011. aastal riigiettevõtete arv suurenes nelja võrra, omavalitsusettevõtete arv vähenes kahe võrra.

Suurettevõtete arv on kasvanud

Aastatel 2009 ja 2010 vähenes suurettevõtete arv majanduskriisi tõttu märgatavalt, vastavalt 12% ja 16%. 2011. aastal aga nende arv juba kasvas 11% − lisandus 16 vähemalt 250 töötajaga ettevõtet. Töötleva tööstuse valdkonna suurettevõtete arv kasvas viie võrra. Erinevalt 2009. ja 2010. aastast kasvas ettevõtete arv ka teistes töötajate arvu suurusrühmades, kuigi mitte nii palju kui suurettevõtete arv. Nii nagu suurettevõtete hulgas kasvas ka alla kümne töötajaga ettevõtete hulgas enim info ja side tegevusala ettevõtete hulk – 14% ehk veidi üle 500 võrra.

Ettevõtete arv kasvas kõikides maakondades, v.a Valga maakonnas, kus see vähenes 27 võrra. Kõige enam lisandus 2011. aastal ettevõtteid Harju maakonnas – 5% ehk üle 2500 ettevõtte. Järgnes Tartu maakond ligi 5% kasvu ehk 500 ettevõttega, seejärel Saare, Hiiu ja Jõgeva maakond.

Juriidilistesse registritesse ja majandusüksuste statistilisse registrisse on kantud kõik registreeritud üksused, kuid Statistikaameti statistilisse profiili kuuluvad vaid vastaval aastal tegutsenud üksused. Tavapäraselt on majanduslikult aktiivseid üksusi kaks kolmandikku kõigist juriidiliselt registreeritud üksustest.

Põhjalikum ülevaade „Eesti statistika aastaraamat 2012“ peatükis „Majandusüksused“ (ilmus 27.07.2012). http://www.stat.ee/57659

 Marielle Borthwick, Statistikaametijuhtivstatistik

Eesti eksport Hiinasse kahekordistus 2011. aastal

Statistikaameti andmetel kasvas 2011. aastal kaupade eksport Hiinasse varasema aastaga võrreldes 81% ja import Hiinast 61%. Üle kolmandiku Eesti koguekspordist Hiinasse moodustasid elektriseadmed.

2011. aastal eksporditi Eestist Hiinasse kaupu 203 miljoni euro eest ja imporditi 455 miljoni euro väärtuses. Viimati oli Eesti eksport Hiinasse nii suur 2006. aastal. Kaubavahetuse puudujääk Hiinaga oli 252 miljonit eurot (aasta varem 169 miljonit eurot). Eesti import Hiinast on viimase kümne aasta jooksul igal aastal ületanud eksporti, mis on suurendanud ka kaubavahetuse puudujääki. Vaid 2006. aastal oli kahe riigi vaheline kaubavahetus praktiliselt tasakaalus.

 Eesti kaubavahetus Hiinaga, 2000–2011

2011. aastal eksporditi Hiinasse kõige rohkem elektriseadmeid (sh raadioside seadmed ja antennid), mis moodustasid 39% Eesti ekspordist Hiinasse. Järgnesid kütused (37%) ning täppiselektroonika (sh meditsiiniaparatuur) (8%). Enim suurenes aastaga elektrimasinate ja seadmete eksport (ligi 4 korda), mis suurendas eksporti 57 miljoni euro võrra. Hiina moodustas Eesti koguekspordist 2011. aastal 2% ja oli Eesti peamiste ekspordipartnerite seas 15. kohal.

 Eesti eksport Hiinasse, 2011

2011. aastal imporditi Hiinast enim elektriseadmeid, mis moodustasid Hiinast imporditud kaupadest 52%. Järgnesid mehaanilised seadmed (13%) ja keemilised staapelkiud (7%). Hiina moodustas Eesti koguimpordist 2011. aastal 4% ja oli peamiste impordipartnerite seas 8. kohal. Majanduslanguse ajal ehk 2009. aastal vähenes Eesti import Hiinast eelmise aastaga võrreldes järsult (37%), ent sellele järgnenud aastatel on import jõudsalt kasvanud, mis on kahtlemata seotud ka üldise majanduse elavnemisega.

Tauno Linn, Statistikaameti väliskaubandusstatistika talituse praktikant

Pensionäride osatähtsus rahvastikus ületas 30% piiri

2012. aasta 1. jaanuari seisuga ületas pensionäride arv kaks ümmargust numbrit — esmakordselt on pensionäre rohkem kui 30% rahvastikust ning üle 400 000. See on ligi 9000 pensionäri rohkem kui 2011. aasta 1. jaanuaril.

 1. jaanuaril 2012 oli Eestis 404 525 pensionäri ning nende osatähtsus rahvastikus statistikaameti arvestusliku rändeta rahvaarvu põhjal 30,2%. Kõige rohkem oli vanaduspensionäre, järgnesid töövõimetuspensionärid (vastavalt 74% ja 22% pensionäride üldarvust). Toitjakaotuspensioni, rahvapensioni ja väljateenitud aastate pensioni saajate osatähtsus oli vastavalt 2%, 2% ja 1%. Võrdlus kümne aasta taguse ajaga näitab, et töövõimetuspensionäride osatähtsus on peaaegu kahekordistunud — 2002. aastal oli vanaduspensionäre 81% ja töövõimetuspensionäre 13%.

 1970. aastal oli pensionäride osatähtsus rahvastikus 19,1%. Kuidas on sealt jõutud praeguse 30,2%-ni? Siin võib välja tuua järgmised mõjutajad: 1) demograafilised tegurid; 2) pensionisüsteemi ümberkorraldus 2000. aastal; 3) pensioniea tõstmine; 4) majanduskriis. 1970.–80. aastatel tõusis pensionäride osatähtsus rahvastikus keskmiselt 0,2 protsendipunkti aastas; 1990. aastatel 0,45; 2000. aastatel taas 0,2 ja käesoleval kümnendil 0,6. 1990. aastate suurem tõus jäi kümnendi algusesse, edasi hakkas juba mõju avaldama hilisem vanaduspensionikka jõudmine, teisalt tõi rahvaarvu vähenemine kaasa selle, et pensionäride osatähtsus tõusis ka siis, kui nende üldarv vähenes. 2010. aastate puhul tuleb aga välja tuua, et pensionäride arvu kasvu eest on hoolitsenud eelkõige töövõimetuspensionärid. Viimase kolme aasta jooksul on vanaduspensionäride arv suurenenud keskmiselt 2000 võrra ja töövõimetuspensionäride arv 7000 võrra aastas. Sellest, et töövõimetuspensionäride arvu hüppelise kasvu taga on mitte niivõrd rahva tervise järsk halvenemine, kuivõrd majanduslikust kitsikusest tingitud vajadus kõik võimalikud sissetulekuallikad ära kasutada, on varemgi kirjutatud.

Pensionärid, 1970–2012 (aasta alguse seisuga)

Omaette tasub vaadelda vanaduspensionäride arvu muutumist. 1980. aastatest kuni pensioniea tõusmiseni suurenes vanaduspensionäride arv keskmiselt 2% aastas. 1993. aastal jõudis vastavasse vanusesse esimene põlvkond, kelle pensioniiga oli kõrgem. Teatavasti toimus pensioniea tõstmine naiste 55 ja meeste 60 aastalt 63 aastale järk-järgult, poole aasta kaupa. See tõi kaasa olukorra, kus iga 12 kuu järel tuli 6 kuud, mil vanaduspensionile jääjaid praktiliselt polnud, peale nende, kes jäid pensionile tavapärasest erinevas vanuses (nt soodustingimustel vanaduspensioni saajad). 2001. aastal lõppes meeste üleminek kõrgemale pensionieale, kuid naissoost vanaduspensionäride lisandumine jätkub samas tsüklis kuni 2016. aastani. Pärast pensioniea järkjärgulise tõusu jõustumist 1993. aastal on vanaduspensionäride arv stabiliseerunud. Mõni aasta tõi languse, mõni väiksema tõusu. Erandliku olukorra tekitas 2000. aastal vastu võetud seadus, mis asendas invaliidsuspensioni töövõimetuspensioniga, kuid erinevalt invaliidsuspensionist makstakse vanaduspensioniikka jõudnud töövõimetuspensionärile edasi juba vanaduspensioni. See tõstis vanaduspensionäride arvu perioodil 1.01.2000-1.01.2001 4,6%.

 Praeguseks on vanaduspensionäride arv kolm aastat järjest tõusnud, keskmiselt 0,8% aastas. See tähendab, et pensioniea tõus ei suuda enam kompenseerida rahvastiku vananemist. Ühtlasi avaldab oma mõju majanduse tsüklilisus: majanduslikult raskem aeg ja kitsam tööturg soodustab ennetähtaegselt vanaduspensionile jäämist. Millises olukorras oleksime aga siis, kui pensioniiga poleks tõstetud? 1. jaanuaril 2012 oli Eestis 298 000 vanaduspensionäri. Üle 55-aastaseid naisi ja üle 60-aastaseid mehi oli samal ajal kokku 358 600. Selline vanaduspensionäride hulk tõstaks pensionäride osatähtsuse rahvastikus juba 35% ligi.

 Kui kogu Eestis tõusis pensionäride osatähtsus rahvastikus üle 30% alles nüüd, siis näiteks Võru maakond ületas selle piiri juba 1994. aastal ja Põlvamaa 1997. aastal. Suurima pensionäride osatähtsusega maakonnad ongi Põlvamaa (37,9%) ja Ida-Virumaa (36,6%). Samas on Põlva maakond ka see, kus protsentuaalselt on enim puudega inimesi (2011. aastal 23%). Pensionäride osatähtsus on väikseim Harjumaal (25,7%), Hiiumaal (27,5%) ja Raplamaal (27,6%).

Täpsem info statistika andmebaasis.

 Märkus: arvutustes on kasutatud arvestuslikku rändeta rahvaarvu.

 Marve Randlepp, Statistikaameti juhtivstatistik

Leibkonna tarbimiskulutused suurenesid 2011. aastal

Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu andmetel kulutas Eesti leibkonnaliige 2011. aastal kuus keskmiselt 272 eurot, mis oli varasema aastaga võrreldes 7 eurot ehk 3% rohkem.

Suurim kulugrupp oli toit. Toit ja mittealkohoolsed joogid moodustasid 2011. aastal leibkonna kuludest ligi 28%. Toidule kulutas leibkond ühe liikme kohta 69 eurot ja jookidele 6 eurot kuus. Enim raha kulus liha- ja piimatoodetele ning teraviljasaadustele (vastavalt 15, 13 ja 11 eurot kuus leibkonnaliikme kohta), nendele toiduainetele kulutas leibkond üle poole oma toidule kuluvast rahast. Aedviljadele kulus 8 eurot ja puuviljadele 5 eurot kuus. Suhkrule ja maiustustele kulus ligi 7 eurot ning õlidele ja rasvadele 2 eurot kuus.

Võrreldes 2010. aastaga kulutasid leibkonnad kuus toidule ja mittealkohoolsetele jookidele ligi 9% rohkem. Kõige enam on kasvanud kulutused puuviljadele ning õlidele ja rasvadele – kummalegi 14%. Vähem on suurenenud kulutused lihatoodetele (5%), kalatoodetele (3%), aedviljadele (6%) ning suhkrule ja maiustustele (5%).

Kulutused eluasemele vähenesid veidi

Teine suur kulugrupp oli eluase. 2011. aastal kulus leibkonnaliikmel kuus eluasemele keskmiselt 47 eurot ning see moodustas kogukuludest 17%. Eluaseme puhul oli suurimaks kuluartikliks elekter, millele kulus kuus 12 eurot leibkonnaliikme kohta. Keskküttele kulus üle 9 euro, veele, kanalisatsioonile ja prügiveole 9 eurot, remondile 6 eurot ja üürile 4 eurot kuus. 2010. aastaga võrreldes on kulutused eluasemele vähenenud ligi 2 euro võrra, põhjuseks 2011. aasta soojem aastalõpp ja sellest tingitud väiksemad kulutused keskküttele. Linnaleibkond kulutab ühe liikme kohta eluasemele keskmiselt 11 eurot kuus rohkem kui maaleibkond, eluasemekulude osatähtsus eelarvest moodustab linnas 19% ja maal 15%. Et maal on keskküte eluasemekuludes väiksema osatähtsusega, ei ole maapiirkondades kulutused eluasemele suurenenud.

Leibkonna elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud

Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. 2011. aastal moodustasid sundkulutused leibkonna kogukulutustest 45% ja nende osatähtsus varasema aastaga võrreldes ei muutunud. Seega leibkondade elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud. Samas on elukvaliteet siiski madalam kui majanduslanguse eelsetel aastatel. Näiteks 2007. aastaga võrreldes oli sundkulutuste osatähtsus 6 protsendipunkti suurem, jäädes samale tasemele 2003. aastaga.

 Kulutused transpordile ja sideteenustele suurenesid

Kolmas suur kulugrupp on transport, millele 2011. aastal kulus ühe liikme kohta keskmiselt 31 eurot kuus. Sellest 5 eurot läks ühistranspordile ja 14 eurot kütusele. Transpordile kulutavad maapiirkondades elavad leibkonnad enam kui linnas elavad leibkonnad (transpordikulutused olid vastavalt 27 ja 40 eurot), seejuures bensiinile kulub maal elades kaks korda rohkem kui linnas elades. Võrreldes varasema aastaga on transpordikulutused suurenenud ligi 7%, kulutused ühistranspordile on aga hoopis vähenenud, kuna inimesed on ühistranspordi asemel hakanud enam kulutama autoga sõitmisele.

Postiteenustele, telefonile, internetile ja muudele sideteenustele kulutab leibkond 6 eurot kuus liikme kohta, mida oli 6% rohkem kui 2010. aastal. Majapidamiskulude pealt (sh mööbel ja kodumasinad) on 2011. aastal veidi kokku hoitud – kuus kulutati keskmiselt 15 eurot leibkonnaliikme kohta, mis on ühe euro võrra vähem kui aasta varem.

Rõivastele ja jalatsitele kulutati 13 eurot, vabale ajale 26 eurot, alkoholile ja tubakale 9 eurot ning väljas söömisele ja majutusteenustele 8 eurot (sh väljaspool kodu söömisele 7 eurot). Alkoholile ja tubakale kulutati sama palju kui aasta varem, leibkonna eelarves on alkoholi osatähtsus langenud. Rõivastele ja vaba aja veetmisega seotud kaupadele kulutati aga enam kui 2010. aastal.

Tervishoiule kulutati 9 eurot (sh ravimitele 6 eurot ja hambaravile 2 eurot) ning haridusele (kursuste tasu, õppemaksud) 2 eurot kuus, võrreldes eelmise aastaga need kulud vähenesid.

Leibkondade reaaltarbimine vähenes aastaga

Üldjoontes on leibkonna kulutuste struktuur jäänud 2010. aastaga võrreldes sarnaseks, suurenenud on toidukulutuste osatähtsus ja veidi vähenenud eluasemele kuluva raha osatähtsus.

 Leibkondade kulutuste kasv on jäänud maha hindade tõusust. Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks 2011. aastal 5%, leibkondade kulutused aga 3%, seega reaaltarbimine kahanes.

Maal ja linnas keskmiselt kuus kulutatav kogusumma oluliselt ei erine, küll aga erinevad inimeste tarbimisvõimalused maakonniti. Suurimad väljaminekud on Harjumaal (322 eurot kuus leibkonnaliikme kohta, sh Tallinnas 313 eurot kuus leibkonnaliikme kohta) ja Tartumaal (312 eurot kuus leibkonnaliikme kohta). Kõige vähem kulutati Ida-Virumaal, Põlvamaal ja Valgamaal (vastavalt 183, 184 ja 199 eurot kuus leibkonnaliikme kohta).

Lasteta leibkond saab endale lubada suuremaid kulutusi

Lasteta leibkond saab endale lubada veerandi võrra suuremaid kulutusi leibkonnaliikme kohta kui lastega leibkond (vastavalt 303 ja 235 eurot), kuna lastega leibkond on reeglina suurem ning leibkonnaliikme kohta saadav sissetulek on väiksem, samuti on suuremal leibkonnal suuremad võimalused kokku hoida näiteks eluasemekulude pealt.

Märgatavalt mõjutab leibkonna tarbimisvõimalusi leibkonnapea (s.o leibkonna suurima sissetuleku tooja) haridustase. Kõrgharidusega leibkonnapea puhul kulutab leibkond keskmiselt kuus 345 eurot liikme kohta. Alg- või põhiharidusega leibkonnapea puhul 206 eurot ning kesk- ja kutseharidusega perepea puhul 241 eurot liikme kohta kuus.

Vaeseimate ja rikkaimate leibkondade tarbimiskulutuste vahe vähenes

Esimese tulukvintiili (elanikkonna vaeseima viiendiku) hulka jääv leibkond saab kulutada kuus vaid 165 eurot, viienda tulukvintiili (elanikkonna rikkaima viiendiku) hulka kuuluv leibkond aga 474 eurot liikme kohta. Seejuures on aga esimese tulukvintiili kulutused võrreldes 2010. aastaga kasvanud kõige rohkem — ligi 11% (16 eurot). Viienda tulukvintiili kulutused seevastu suurenesid vaid ühe protsendipunkti võrra (5 eurot). Kõige vaesemate ja kõige rikkamate leibkondade tarbimiskulutuste vahe on vähenenud.

 

 

 

 

 

 

 

Detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis

 Hinnangud põhinevad Statistikaameti leibkonna eelarve uuringu 2011. aasta andmetel. 2011. aastal osales uuringus üle 3500 leibkonna. Leibkond on ühel aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. Erineb perekonnast, mis rajaneb sugulus- või hõimlussuhetel. 2011. aastal oli Eestis ligi 600 000 leibkonda, leibkonna keskmine suurus oli 2,3 inimest.

 Leibkonna eelarve uuring keskendub leibkonna tarbimiskulutustele. Andmeid kogutakse päevik-meetodil, uuritavad leibkonnad kirjutavad kahe uuringunädala jooksul kõik tehtud kulutused päevikusse või lisavad päevikule poest saadud tšekid. Leibkonna kulutuste hulka ei arvestata eluasemelaenu makseid, kinnisvara ostu, finantsinvesteeringuid, kapitaalremondile või ehitusele tehtud kulutusi ega muid investeeringutena käsitletavaid kulutusi.

 Leibkonna eelarve uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoniseeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.

Silja Karu, Statistikaameti juhtivstatistik