Suhtelist vaesust koges mullu iga viies Eesti elanik

Statistikaameti andmetel elas 2015. aastal suhtelises vaesuses 21,3% Eesti elanikkonnast ehk 277 000 inimest ja absoluutses vaesuses 3,9% Eesti elanikkonnast ehk 51 300 inimest. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines ligi kuus korda.  

2015. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 429 eurot (2014. aastal 394 eurot). Absoluutses vaesuses aga elanik, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 201 eurot (2014. aastal 203 eurot).

Võrreldes 2014. aastaga elanike sissetulekud suurenesid ning see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri tõusmise. 2015. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,7 korda.

Vaesusrisk pole kõigi inimeste ja leibkondade jaoks ühesugune. Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2015. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses ja iga neljas töötu absoluutses vaesuses.

Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2015. aastal 7,5% palgatöötajaid, kes elasid suhtelises vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht. Töötasu ei saa kõigil olla võrdselt kõrge, kuid samas võiks kindel sissetulek tagada normaalsel tasemel elamistingimused ja toimetuleku. 

Suuremas vaesuses on üksi elavad vanemaealised, üksikvanemad ja lapserikkad pered

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Üle 65-aastaste üksi elavate inimeste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal 78%.

Üksikvanemaga leibkondade suhtelise vaesuse määr oli 35% ja absoluutse vaesuse määr 6%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli keskmiselt suhteliselt vaeseid 13%, siis kolme või enama lapsega peredest 27%. Sügavamas ehk absoluutses vaesuses oli ühe või kahe lapsega paaridest umbes 4%, kuid lasterikastest peredest juba ligi 7%.

Viis sissetulekurühma

2015. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 858 eurot kuus. Linnaelaniku keskmine sissetulek kuus oli 878 eurot ja maaelanikul 815 eurot, mis teeb linna- ja maainimese kuusissetulekute vaheks keskmiselt 63 eurot. Andmete põhjal võib märgata, et sissetulekute vahe linnas ja maal on viimastel aastatel suurenenud. Kaks aastat varem oli maa- ja linnaelanike sissetulekute erinevus 37 eurot.

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 52% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 54% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal oli aga madalama sissetulekuga inimesi tunduvalt rohkem kui kõrgema sissetulekuga inimesi.

Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam

Kui vaadata vaesuse soolist mustrit, siis võib öelda, et meeste suhtelise vaesuse määr on küll võrreldes naistega madalam, kuid nende absoluutse vaesuse määr on naiste omast kõrgem.

2015. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 19% ja naiste 23%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 5% ja 3%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, absoluutses vaesuses aga rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meestel suurem kui naistel (vastavalt 26% ja 17%).

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2015. aastal kuus protsendipunkti madalam – eestlastest oli suhtelises vaesuses 19,4% ja mitte-eestlastest 25,6%. Põhjuseks on mitte-eestlaste kõrgem töötus.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2015. aasta oli sissetulekute kasvuaasta. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu, nende elukvaliteeti ja ühiskonnas valitsevaid üldisi väärtusi.

Tiiu-Liisa Rummo, Statistikaameti analüütik

 Metoodika

Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum.

Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2016. aastal osales uuringus üle 6000 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu saadakse 2016. aastal 2015. aasta sissetulek. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.

Detailsemad andmed Statistikaameti veebilehel statistika andmebaasis.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s