Rände autonoomsuse aktsepteerimine: Eesti kui sisserände riik

Lääne-Euroopa riikide kogemus näitab, et rännet ei saa vaos hoida rangete seaduste ja piirikontrolliga. Need pigem muudavad rände toimumise viise. Londoni Ülikooli teadur Stephen Scheel leiab, et Eestist on saamas sisserände riik ja Eesti peab otsustama, millist immigratsioonipoliitikat järgida ning milliseid institutsionaalseid muutusi on vaja mitmekultuurilise ühiskonna toimimiseks.

Külastasin mais Statistikaametit, kus mul paluti teha ettekanne oma doktoritööst. Oma töös uurisin rände autonoomsust, st rändele iseloomulikku kontrollimatust ja ülemäärasust ning selle mõju püüdele rännet kontrollida ja reguleerida. Arvestades Eesti rändeajalugu – sh ulatuslikku väljarännet pärast taasiseseisvumist – ja väljarände mõõtmisega seotud probleeme statistikute töös, keskendusin oma ettekandes just väljarändele. Seetõttu olin üsna üllatunud, kui esimesed reaktsioonid ettekande järel puudutasid hoopis teist nähtust, nimelt sisserännet. Põhjuseks oli just samal päeval teatavaks tehtud pagulaskvoot ehk Eestile määratud kohustus võtta vastu tuhat põgenikku. Kvoodid tulenevad Euroopa Komisjoni põgenike ümberpaigutamise kavast. Selle postituse eesmärk on rääkida sisserändest, mida ma oma ettekandes ei puudutanud. Ma ei pea vajalikuks avaldada arvamust teemal, kas Eesti valitsus peaks nõustuma määratud kvoodiga või mitte. Selle asemel toon välja kaks asjaolu, mis ilmnevad minu teadustööst ja millele ei ole senistes aruteludes Eestis (ega tegelikult ka mujal ELis) tähelepanu pööranud: et Eesti on juba saamas sisserände riigiks ja et see juhtub sõltumata Eesti valitsuse praegusest või tulevasest poliitikast.

Kui Euroopa Komisjon teatas 27. mail 2015, et Eestil tuleb järgmise kahe aasta jooksul vastu võtta 1064 pagulast (Eestisse asustataks ümber 738 pagulast Itaaliast ja Kreekast, lisaks 326 inimest väljastpoolt ELi), nimetasid Eesti valitsuse liikmed seda kohe vastuvõetamatuks, pidades etteantud kvooti „ebaproportsionaalseks ja küsitavaks“. Näiteks siseminister Hanno Pevkur leidis oma arvutustes, et Eestil palutakse vastu võtta 1,86% 20 000 põgenikust, keda EL soovib ümber asustada, samas kui „Eesti moodustab Euroopa Liidu rahvaarvust umbes 0,26 protsenti ja SKPst 0,14 protsenti“. Oli ka neid, kes leidsid, et nii riigi huvides kui ka moraalselt oleks õige, kui Eesti valitsus võtaks põgenikke vastu ELi määratud kvoodi ulatuses. Selle seisukoha pooldajad väidavad, et Eesti ei saa keelduda abistamast rändesurve all olevaid liikmesriike, sest sellega kaasneb risk kaotada ELi rahaline abi ja NATO sõjaline toetus. Tihti mainitakse ka moraalset kohustust käituda nii, nagu meile meeldiks, et teised käituksid, pidades silmas Eesti pagulaste saatust Teise maailmasõja ajal ja pärast seda. Ka avalik arvamus jaguneb samamoodi, nagu näitavad postitused Eesti sotsiaalmeedias.

Mitmele erinevusele vaatamata on kõigil neil seisukohtadel üks ühine joon – vaikimisi eeldatakse, et Eesti ja teised riigid saavad migrantide hulka ja koosseisu vabalt reguleerida ja „hallata“. Lääne-Euroopa riikide rändeajalugu pärast Teist maailmasõda näitab ilmekalt, et see eeldus on ekslik. Riikide küllalt erinevat rändeajalugu on analüüsinud tunnustatud rändeuurija Douglas Massey, kes on raamatus „Worlds in Motion“ öelnud järgmist: „Ilma igasuguse referendumi või konkreetse otsuseta oli Lääne-Euroopa muutunud mitmerassiliseks, mitmerahvuseliseks ühiskonnaks.“ See ei tähenda, nagu puuduks Eesti valitsusel õigus otsustada, kas ja kui palju pagulasi on riik valmis ELi ümberpaigutamisprogrammi raames vastu võtma. See tähendab pigem, et ükski valitsuse otsus ei peata rännet Eestisse – ükskõik, kas Eesti valitsus keeldub kvoodijärgse pisut üle tuhande inimese Eestisse lubamisest või ei. Rännet ei saa nagu veekraani lahti ja kinni keerata, on öelnud Prantsuse majandusteadlane Yann Moulier Boutang. Seda kinnitab ka lääneriikide rändeajalugu pärast Teist maailmasõda. Näiteks võime võtta Lääne-Saksamaa.

Teise maailmasõja järel oli Lääne-Saksamaal (nagu paljudes Euroopa riikides) tööjõupuudus. Et reguleerida mitteametlikku töörännet Lõuna-Euroopast, hakkas Saksa valitsus sõlmima Lõuna-Euroopa riikidega (eelkõige Türgiga) kokkuleppeid tööjõu importimiseks ehk võõrtööliste riiki toomiseks. Eesmärk oli, et võõrtöölised elaksid ja töötaksid Saksamaal teatud perioodi (kuni lepingu lõppemiseni) ja siirduksid siis tagasi kodumaale. Seetõttu ei nähtud vaeva nende inimeste sotsiaalse lõimimisega. Kuid paljud võõrtöölised ei naasnud kodumaale, vaid jäid Saksamaale plaanitust kauemaks ja lõpuks jäidki sinna elama (tihti ettekavatsematult). Seetõttu ei vähenenud migrantide hulk ka pärast seda, kui Saksa valitsus võõrtööjõuprogrammi 1973. aastal majanduslanguse tõttu ametlikult lõpetas. Vastupidi – sisserändajate arv kasvas, sest paljud võõrtöölised olid loonud pere ja perekonna taasühinemise programmid võimaldasid ka nende lähisugulastel Saksamaale kolida. Suurt kasu ei olnud ka Saksa valitsuse katsest toetada võõrtööliste naasmist oma kodumaale – selleks kasutati erinevaid mõjutusvahendeid, nt maksti toetust kodumaale naasjatele.

Saksa valitsus rakendas sisserändele järjest rangemaid piiranguid, millega välistati muud legaalsed rändekanalid, mistõttu hakkasid need, kes ei saanud taotleda perekonna taasühinemise viisat (neil ei olnud Saksamaal sugulasi), taotlema varjupaika. Nii hakati meedias ja avalikkuses rääkima nn võlts-asüülitaotlejatest. 1992. aastal kiitsid kõik parteid heaks varjupaigaõiguse paragrahvi muutmise Saksa põhiseaduses. Seadusemuudatuse järel oli põgenikel peaaegu võimatu Saksamaal varjupaika leida, kui nad just lennukiga ei saabunud, sest kõik Saksamaa naaberriigid kuulutati „ohututeks kolmandateks riikideks“, kuhu võis varjupaigataotlejad tagasi saata. Kõigest hoolimata ei peatanud järjest rangemate seaduste kehtestamine ja piirikontrolli pidev tõhustamine sisserännet Saksamaale. Vastupidi, sisserändajate hulk suurenes üha. Lisaks turistiviisale tulid sisserändajad alates 1990ndatest üha enam üle piiri illegaalsete vahendajate kaasabil, et illegaalselt (st ilma ametliku elamis- ja tööloata) Saksamaale elama asuda. 2010. aastal oli Saksamaal hinnanguliselt 100 000 kuni 400 000 illegaalselt sisserännanut. Hinnangu niivõrd suur vahemik näitab, kui keeruline on ebaseadusliku rände ulatust kindlaks teha – kindlakstehtud juhtumite arvu põhjal tuleb hinnata, kui palju võib olla veel avastamata juhtumeid. Rändeteoreetikud peavad illegaalse rände põhjuseks sisserändele kehtestatud rangeid piiranguid, mille keerulised ja üliselektiivsed kriteeriumid ei vasta võõrtööjõu nõudlusele ega ühti migrantide eesmärkide ja soovidega olukorras, kus riikide vahel valitseb suur ebavõrdsus.

Lühiülevaade Lääne-Saksamaa rändeajaloost kinnitab, et sisserännet ei saa vähendada rangemate seadustega või piirikontrolli pideva tõhustamisega, sest see muudab vaid rände toimumise viise. Teisisõnu illustreerib Lääne-Saksamaa näide hästi rände autonoomsust – rännet iseloomustab teatud kontrollimatus ja ülemäärasus, mis ei allu katsetele rännet tsentraalselt kontrollida ja reguleerida. Migratsioonist ja riikide püüdlustest seda reguleerida on kirjutanud Stephen Castles ja Mark Miller oma raamatus „The Age of Migration“: „[…] riikidevaheline ränne võib ka olla teatud määral autonoomne ja mitte alluda riikide suunamisele. Ametlik poliitika ei täida sageli oma eesmärki, mõnikord võib tulemus olla lausa vastupidine soovitule. Riikidevahelist rännet kujundavad nii inimesed kui ka valitsused. Rände ja asustuse kujunemisel mängivad põhirolli inimeste, perede ja kogukondade otsused, mis on tihti tehtud puuduliku info põhjal ja piiratud valikute seast.“ Castles ja Miller seda mõtet edasi ei arendanud, küll on sellest lähtunud teised autorid rände autonoomsuse uurimisel. Mitmed autorid – näiteks Prantsuse majandusteadlane Yann Moulier Boutang, Itaalia politoloog Sandro Mezzadra ja Saksa interdistsiplinaarse piiri- ja migratsiooniuuringute projekti Transit Migration liikmed – on võtnud selle hüpoteesi oma lähenemise aluseks. Nende autorite järgi põhjustab just rände subjektiivne mõõde – erinevad lootused, soovid ja unistused, mille nimel inimesed üldse rändavad, samuti kõiksugu eri variandid, kuidas nad oma plaane teostavad – rändele omast kontrollimatust ja ülemäärasust. Teisisõnu, migrandid teevad iga päev tohutul hulgal sõltumatuid otsuseid, millel on väga erinevad põhjused, mistõttu ei saagi rännet seletada paari põhjusega, mille kindlakstegemine võimaldaks valitsustel rännet omal äranägemisel suunata ja reguleerida.

Kärsitud lugejad võivad nüüd küsida, kuidas seostub rände autonoomsus pagulaskvoodi üle käiva aruteluga (ehk kas Eesti peaks nõustuma talle põgenike ümberpaigutamise kavas määratud kvoodiga). Nagu juba mainisin, tugineb enamik arvamusi sel teemal valele eeldusele – et riigid (sh Eesti) saavad kontrollida inimeste liikumist ja määrata, milliseid sisserändajaid ja kui palju riiki lubada. Sellest eeldusest lähtub enamik arvamusavaldajaid, nii need, kes peavad kvooti „ebaproportsionaalselt“ kõrgeks, kui ka need, kes leiavad, et määratud kvoodiga tuleb nõus olla moraalsetel kaalutlustel või riigi huvides. Seetõttu juhib kvoodidebatt tähelepanu kõrvale kahelt faktilt.

Esiteks, Eesti on juba sisserände riik. Siinkohal ei pea ma silmas vene keelt kõnelevate inimeste sisserännet nõukogude ajal, vaid praegu ja tulevikus toimuvat rännet. Eesti vajab immigrante väheneva rahvaarvu ja vananeva rahvastiku tõttu, mida kinnitavad ka Statistikaameti andmed. Lisaks muutub Eesti võimalike sisserändajate silmis seda atraktiivsemaks, mida enam jõuavad siinne elatustase ja võimalused järele Lääne- ja Põhja-Euroopa riikidele. Seega, kui „Venemaa, Ukraina ja paljude väljapoole Euroopat jäävate riikidega on Eesti rändesaldo enamiku iseseisvusajast olnud positiivne“ (vastavalt pressiteatele), on see selge märk, et need on alles esimesed tulijad enne suuremat rännet tulevikus.

Teiseks, see juhtub sõltumata sellest, kas Eesti valitsus (ja tulevased valitsused) toetab Eesti juba käimasolevat muutumist sisserände riigiks. See on õppetund, mida võiks õppida Lääne-Euroopa riikide, nt Saksamaa rändeajaloost ja eelkirjeldatud rände autonoomsuse teooriast. Ning just seda õppetundi ei arvestata praeguses debatis ELi määratud pagulaskvoodi suuruse üle. Küsimus ei ole selles, kas Eesti peaks kvoodiga nõustuma või selle vaidlustama või kas Eesti soovib olla sisserände riik või mitte. Sisserände toimumise eitamine ning sisserände täielik keelustamine ei suuda rännet takistada, nagu selgub Saksamaa näitest (kusjuures kuni sisserännet reguleeriva seaduse vastuvõtmiseni 2005. aastal ei pidanud Saksamaa ennast sisserände riigiks). Nii Eesti kui ka paljud teised ELi riigid peaksid arutlema hoopis selle üle, milline oleks sobiv immigratsioonipoliitika ning milliseid institutsionaalseid muudatusi on mitmekultuurilise ühiskonna toimimiseks vaja. Et arutelu sel teemal üldse toimuda saaks, peavad nii poliitikud kui ka rahvas kõigepealt aru saama, et Eesti on juba muutumas sisserände riigiks.

Autonomy of Migration

Stephan Scheel, Londoni Ülikooli Goldsmithsi kolledži teadur

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s