Keskkonnamaksud on toonud riigieelarvesse järjest rohkem tulu

Keskkonnamaksumäärade tõusu ning osaliselt ka suurenenud keskkonnakasutuse tõttu on kasvanud riigile laekuv tulu keskkonnamaksudest. Suurim keskkonnamaksude maksja on kodumajapidamiste sektor.

Alates ökoloogilise maksureformi rakendamisest 2005. aastal on keskkonnamaksude osatähtsus sisemajanduse koguproduktis (SKP) kasvanud 2012. aastaks 2,3%-lt 2,8%-le. Alates 2008. aastast on keskkonnamaksude osatähtsus Eesti SKP-s ületanud Euroopa Liidu keskmist.

2012. aastal laekus riigile 484,2 miljonit eurot keskkonnamakse. Rohkem kui kolmveerandi keskkonnamaksudest moodustas kütuseaktsiis, millega maksustatakse ühte suuremat keskkonnakoormuse allikat – kütuste kasutamist, kus ühelt poolt on tegemist valdavalt taastumatu loodusvara kasutusega ning teisalt kaasnevad kütuste põletamisega heitgaasid. Suurusjärgu võrra väiksemad on nii elektriaktsiisist kui ka õhu-, vee- ning jäätmete saastetasudest laekunud summad. Teiste keskkonnamaksude – vee erikasutusõiguse tasu, kalapüügiõiguse tasu, raskeveokimaksu, sõiduauto registreerimismaksu ja pakendiaktsiisi – laekumised olid kütuse- ja elektriaktsiisi ning saastetasude kõrval väiksemad.

Suurimad keskkonnamaksude maksjad on kodumajapidamised ja maismaaveondusettevõtted

Kõige rohkem maksavad keskkonnamakse kodumajapidamised. Maismaaveondusettevõtted olid keskkonnamaksude ja -tasude maksmise poolest teisel kohal. Kütusaktsiis moodustas lõviosa nii kodumajapidamiste kui ka maismaaveonduse keskkonnamaksudest. Kolmas suur keskkonnamaksude ja -tasude maksja oli mäetööstus ja energeetikasektor, mille keskkonnamaksude ja -tasude struktuur erines teistest maksjatest – suurim koormus tuli maavara kaevandamisõiguse tasust ning saastetasudest.

Lähtudes saastaja-maksab-põhimõttest peaksid suurema keskkonnakoormusega tegevused olema keskkonnamaksudega kõrgemini maksustatud. Kui vaadata transpordikütuste tarbimise ja aktsiisikoormuste jaotumist Eestis, siis alati ei kanna suurema keskkonnakoormusega tegevused suuremat maksukoormust.

Kodumajapidamised ja maismaaveondusettevõtted tarbivad kokku ligikaudu poole (vastavalt 27% ja 25%) transpordikütuste kogusest, aga maksavad ligi kolmveerandi aktsiisist (vastavalt 41% ja 32%). Samas aga vee- ja õhutransport, kes on ka suur transpordikütuse kasutaja (tarbides rohkem kui veerandi transpordikütuste kogusest), ei maksa aktsiisivabastuse tõttu peaaegu üldse kütuseaktsiisi.

See, et maismaaveonduse tegevuse kasum oli 2011. aastal isegi väiksem kui makstavad keskkonnamaksud ja -tasud, viitab sellele, et lisaks vee- ja õhutranspordile on keskkonnamaksude muutustele tundlik ka maismaaveonduse tegevusala. Sõltub ju maismaaveondus oma tegevuses suuresti kõrge aktsiisimääraga mootorikütustest.

Keskkonnamaksud peaksid ajendama tootjaid ja tarbijad tegema keskkonnasõbralikke otsuseid. Euroopa Liidu Nõukogu soovituses, milles käsitletakse Eesti 2013. aasta riiklikku reformikava ja esitatakse ühtlasi ka nõukogu arvamus Eesti stabiilsusprogrammi (2012–2017) kohta, on välja toodud, et Eestis peab paranema energiatõhusus, eelkõige transpordi- ja eluasemesektoris ning ühe meetmena on osutatud mootorikütuste aktsiisi tõstmisele. Samas näitavad keskkonnamaksude arvepidamise andmed, et kodumajapidamiste sektor on juba niigi suurim keskkonnamaksude maksja. Samuti peab silmas pidama, et kodumajapidamiste keskkonnamaksukoormus võib olla veelgi suurem, sest kodumajapidamised kannavad peale selle veel teisi keskkonnamakse, näiteks keskkonnatasusid varjatuna elektri, vee ja prügiveo teenuste hinnas.

2005. aastast alates on Eestis ellu viidud ökoloogilist maksureformi, mille eesmärk on maksustada rohkem keskkonnakoormust ja vähendada tööjõu maksustamist. Keskkonnamaksude arvepidamine, andes ülevaate keskkonnamaksude jaotusest tegevusaladesse ja sektoritesse maksjate järgi, võimaldab analüüsida keskkonnamaksude koormust ja ökoloogilise maksureformi rakendamist Eestis.

Põhjalikum ülevaade Statistikaameti väljaandes Eesti Statistika Kvartalikiri 4/2013 artiklis „Keskkonnamaksude arvepidamine võimaldab nende makromajanduslikku analüüsi“ (ilmus 23.12.2013).

Keskkonnamaksude arvepidamise detailsemad andmed on avaldatud statistika andmebaasis.

Statistikaamet Kaia Oras ja Kersti Salu

Metoodika

Keskkonnamaksude laekumised jaotatakse nelja kategooriasse. Energiamaksud on kütuse ja elektriaktsiis. Transpordimaksudesse kuuluvad raskeveokimaks ja sõiduki registreerimistasu, ressursitasudesse vee erikasutusõiguse tasu ja kalapüügiõiguse tasu. Saastetasudena lähevad arvesse saastetasud heitmete heitmisel õhku, pinnasesse ja vette ning saastetasu jäätmete kõrvaldamise eest, samuti pakendiaktsiis. 

Joonisele “Keskkonnamaksude ja -tasude jaotus maksjate järgi” on lisatud ka maavara kaevandamisõiguse tasu kui Eesti jaoks oluline keskkonnatasu. Kuid silmas peab pidama seda, et maavara kaevandamisõiguse tasu ei käsitleta rahvamajanduse arvepidamise reeglite järgi maksuna, vaid hoopis rendina ning seega jääb see keskkonnatasu maksulaekumiste arvestusest välja nii Eestis kui ka rahvusvahelises võrdluses.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s