Venekeelse elanikkonna ja eestlaste väljaränne Tallinnast viimase kümne aasta jooksul

Tartu Ülikooli teadlased uurisid venekeelse elanikkonna ja eestlaste väljarännet Tallinnast aastatel 2000–2010.

Uurimuse käigus otsiti vastuseid järgmistele küsimustele

  • Kas ja kuidas mõjutab elamine erineva immigrantrahvastiku osatähtsusega linnakeskkonnas rahvusrühmade edasisi rändevalikuid (näiteks ees- ja vastulinnastudes)?
  • Kas elukohavahetuse käigus säilib elukeskkonna rahvuslik koosseis või on ränne rahvusrühmasid sulandav protsess?

Eesti immigrantrahvastik on valdavalt kujunenud pärast Teist maailmasõda. Kuna sisseränne Eestisse 1990. aastate alguses peatus, on Eesti sobiv koht, kus uurida suhteliselt stabiilse ja homogeense immigrantrahvastiku rühma paiknemise muutumist ning ruumilist sulandumist aja jooksul. Eestisse saabudes asus immigrantrahvastik elama kindlatesse piirkondadesse (Ida-Virumaa, Tallinn ja teised suuremad linnad) ning linnades ka kindlatesse linnaosadesse (paneelelamupiirkonnad). Seetõttu paiknes siinne immigrantrahvastik nõukogude aja lõpuks asustussüsteemis kontsentreerunult ja linnades segregeerunult. Tallinn on sobiv uurimispiirkond, kuna sealsest elanikkonnast moodustavad eestlased vaid veidi üle poole ning saab vaadelda kahe suuruselt ligikaudu võrdse rahvusrühma segregatsiooni ja rände seost. Kuna mujal Eestis (v.a Ida-Virumaa) on mitte-eestlaste osatähtsus valdavalt väiksem, siis võiks Tallinnast lahkumine olla üks immigrantrahvastiku ruumilise sulandumise vorme.

Töö tulemustest selgus, et etniline elukohasegregatsioon linnas mõjutab oluliselt nii eestlaste kui ka venekeelse elanikkonna rände sihtkohti. Eestlased lahkusid kõige sagedamini kõrge mitte-eestlaste osatähtsusega keskkonnast, venekeelne elanikkond peaaegu võrdselt nii madala kui ka kõrge mitte-eestlaste osatähtsusega keskkonnast. Rände käigus püüdsid rahvusrühmad säilitada juba harjumuspäraseks saanud elukeskkonda. Üldjoontes hajusid eestlaste rände sihtkohad üle Eesti palju enam kui venekeelse elanikkonna sihtkohad. Vähemusrahvuse sihtkohad pealinnast lahkudes olid palju enam koondunud – suures osas rännati Tallinna tagamaale, suurematesse linnadesse ning ka Ida-Virumaale. Tallinna tagamaal koonduti veel omakorda kindlatesse piirkondadesse. Kuigi Tallinnast väljarännet võiks suuresti pidada rahvusrühmasid sulandavaks protsessiks, siis antud töö tulemused näitasid, et Tallinnast lahkudes suundusid vähemused suures osas piirkondadesse, kus oli neile tuttav etniline struktuur.

Põhjalikuma ülevaate teemast saab 12.-13. novembril Statistikaameti ja Eesti Statistikaseltsi konverentsil „Rahvastikuprotsessid Läänemere piirkonnas 21. sajandil.“ Üritus on tasuta ja toimub Eesti Rahvusraamatukogu suures saalis.

Vaata ettekannet ja esinemise videosalvestist.

 Kadi Mägi, Kadri Leetmaa

Tartu Ülikool

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s