Suhtelises vaesuses elas 2011. aastal kuuendik elanikest

Statistikaameti andmetel elas 2011. aastal suhtelises vaesuses 17,5% Eesti elanikkonnast ehk 232 600 inimest. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines enam kui viis korda.

2011. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 299 eurot (2010. aastal 280 eurot). Võrreldes 2010. aastaga elanike sissetulekud suurenesid ning see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri tõusu. 2011. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,4 korda. 

Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2011. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses. Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2011. aastal 7% palgatöötajaid, kes elasid vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht.

Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem on ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Peale selle on suuremas leibkonnas võimalik teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana, kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on täiesti üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem — kolmandik ühe täiskasvanuga leibkondadest elas suhtelises vaesuses. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli vaeseid 13–14%, siis kolme või enama lapsega peredest 21%. Kolme või enama lapsega perede vaesuse määr on võrreldes aasta varasemaga küll nelja protsendipunkti võrra langenud, mis näitab laste olukorra paranemist tänu vanemate sissetulekute tõusule.

Lastega leibkondadest elab ka vanemate väga kõrge tööintensiivsuse korral kahe protsendipunkti võrra rohkem vaesuses kui kõrgeima tööintensiivsusega lasteta leibkondadest. Nendest lastega leibkondadest, kus keegi tööl ei käinud või töötati väga madala töökoormusega, elas vaesuses 72%. Eesti rikkaimateks leibkondadeks on need lasteta leibkonnad, kus kõik tööealised liikmed töötavad täiskoormusega või peaaegu täiskoormusega. Sellistest leibkondadest elas 2011. aastal suhtelises vaesuses vaid 4%.   

Viis sissetulekurühma

2011. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 594 eurot kuus ehk 46 eurot rohkem kui aasta varem. Linnaelaniku keskmine sissetulek kuus oli 609 eurot ja maaelanikul 561 eurot. Vahe on 48 eurot ehk linnaelaniku sissetulek oli 9% suurem. Samas on sissetulekud linnas ja maal viimastel aastatel ühtlustunud. Kolm aastat varem oli sissetulekute erinevus 16%. 

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 54% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 59% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal oli aga madalama sissetulekuga inimesi rohkem kui kõrgema sissetulekuga inimesi. 

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2011

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2011

Erinevus maa ja linna vahel väheneb

Maaelanike vaesuse määr on aastate jooksul olnud kuni kümme protsendipunkti kõrgem kui linnaelanikel. 2011. aastal oli maaelanike (alevik, küla) vaesuse määr 21% ja linnaelanikel (linn ja alev) 16%. Samas on erinevus viimase kaheksa aasta jooksul märgatavalt vähenenud. Kui 2004. aastal oli vahe 11 protsendipunkti, siis 2011. aastal viis protsendipunkti. Põhjuseks on see, et ka suurema sissetulekuga leibkonnad eelistavad üha enam elamiskohana looduslähedast elukeskkonda. Selle nimel ollakse nõus läbima pikemaid vahemaid linna töölesõiduks ja paljudel juhtudel aitab IT-vahendite kasutamine teha tasuvat tööd ka kodust lahkumata. 

2011. aastal oli meeste vaesuse määr 16,8% ja naiste 18,1%. Meeste vaesuse määr on võrreldes 2010. aastaga 0,8 protsendipunkti langenud ja naiste 0,7 protsendipunkti tõusnud. Põhjuseks on meeste töötuse kiirem vähenemine ja suurem sissetulekute tõus.

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste vaesuse määr oli 2011. aastal seitse protsendipunkti madalam. Kodakondsuse järgi oli kõrgeim vaesuse määr kodakondsuseta inimestel — 28%. Mõne teise riigi kodakondsusega isikute vaesuse määr oli 25% ning Eesti kodakondsusega inimestel 16%. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus. 

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2011. aasta oli sissetulekute tõusu aasta, mis ei toonud küll otseselt kaasa üldist vaesuse vähenemist. Samas vähenes vaesus teatud ühiskonnagruppides, näiteks tööealistest enim 25-49-aastaste meeste seas, rõõmustava uudisena on ka laste vaesus ja paljulapseliste leibkondade vaesus vähenenud. Vanemaealiste vaesuse määr on aga seoses suhtelise vaesuse piiri tõusuga suurenenud. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks, kuna kindlustavad suurema sissetuleku. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi. 

Tiiu-Liisa Laes, Statistikaameti analüütik 

Metoodika 

Vaesuse ja sissetulekute jaotuse andmeid kogutakse Euroopa Liidus ühtse metoodika alusel. Selleks kasutakse suhtelise vaesuse mõistet. Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Rahvusvaheliselt on suhtelise vaesuse piir 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. 

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut. 

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks jagatakse kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed.  

Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist. 

Elanike sissetulekud riigiti ei ole võrreldavad, sest riikide palgatase ja riiklik sotsiaalkindlustussüsteem on erinev. Suhtelise vaesuse määr on aga riigiti võrreldav ning see näitab sissetulekute jaotumist riigis. 

2 responses to “Suhtelises vaesuses elas 2011. aastal kuuendik elanikest

  1. Analüüsis on tõdetud, et laste vaesus vähenes, kuid konkreetseid arve ma ei leidnud. Kui suur oli 2011. aastal suhtelises vaesuses elavate laste arv ja kui palju see võrredes aasta varasemaga vähenes?

  2. 2010. aastal oli laste (0-17 a) suhtelise vaesuse määr 19,5, 2011. aastal 17%. 2010. aastal elas suhtelises vaesuses 47 674 last ja 2011. aastal 41 731 last. Laste vaesuse määr langes 2,5 protsendipunkti ehk 5943 last oli võrreldes eelneva aastaga vähem vaesuses.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s