Ene-Margit Tiit: Mis suunas on Eesti rahvastik liikunud?

Lõppenud rahva ja eluruumide loendus näitas, et eelmise loendusega võrreldes on Eesti elanikkond vähenenud 5,5% võrra. Kuidas 12 aasta jooksul toimunud muutusi seletada? 

2011. aasta rahvaloendusel loendati Eestis 1 294 236 püsielanikku. See siiski ei tähenda, et Eesti rahvaarv oleks tingimata alla 1 300 000. Teame praegu, et umbes 1 % on neid inimesi, keda erinevail põhjustel ei õnnestunud kätte saada. Ja see on rahvusvaheliselt täiesti aktsepteeritud tubli tulemus. 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus

Et aga eelmisel, 2000 aasta loendusel loeti kokku 1 370 000 püsielanikku, siis näeme, et pea 76 000 inimese võrra on loendatud püsielanike arv siiski vähenenud.

Kahanemise põhjused
Mille arvel elanikkond kahe loenduse vahel kahanes? 32 000 inimese võrra vähenes rahvaarv loendustevahelise perioodi (11 aasta ja 9 kuu) jooksul negatiivse loomuliku iibe tagajärjel. Kuigi ka see kadu on suur – 2,3% eelmisel loendusel loendatute arvust – on positiivne see, et viimastel aastatel on loomulik iive jõudnud üsna nulli lähedale.

Registreeritud rändesaldo oli kahe loenduse vahel negatiivne, selle arvel vähenes rahvastik 22 000 inimese võrra. Selgitamata on praegu veel 22 000 inimese kadumine. Edasine loendusandmete analüüs ja võrdlus kõigi Eesti registriandmetega peab selgitama registreerimata rände mahu ja loendamata jäänud isikute arvu.

Kuidas käesoleval sajandil toimunud rahvastikuarengu suundumusi hinnata? On üldiselt teada, et kõigis totalitarismist vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa maades toimub juba mõnekümne aasta jooksul Eestiga sarnane areng: rahva arvukus kahaneb negatiivse loomuliku iibe ja samuti negatiivse rändesaldo mõjul. Selle nähtuse põhjused on võrdlemisi komplitseeritud, sageli võetakse seda kokku sõnaga „üleminekušokk“. Võrreldes saatusekaaslastega ei ole Eesti rahvastiku seisund kõige halvem, näis juba peaaegu, et šokk on edukalt ületatud, kui aga majanduslangus põhjustas taas sündimuse langust ja intensiivistuvat väljarännet.

Liikumine stabiliseeriumise suunas
Võrreldes loendustevahelist rahvastikuarengut kahe eelmise loenduse (1989. ja 2000. aasta) vahelise ajaga selgub, et liikumine toimub stabiliseerumise suunas – hinnanguline rahvastikukadu on väiksem, loomulik iive läheneb nullile. Siiski ei saa unustada Eesti rahvastiku kriitilist väiksust – rahvusriigina püsimiseks ei saa omakeelne rahvastik langeda liiga väikseks. Tõenäoliselt oleme juba  kriitilise piiri lähedal.

Rahvastiku etnilises struktuuris mingeid olulisi muutusi võrreldes eelmise loendusega pole toimunud. Jätkuvalt on eestlaste arv pisut alla 70% ja venelasi umbes veerand elanikkonnast. Muude rahvuste esindajate arv Eestis ei ole suurenenud, pigem pisut vähenenud. Nähtavasti toimub ka siin stabiliseerumine.

Eakate osakaal suureneb
Halvenenud on rahvastiku vanuseline koostis, noorte (kuni 14-aastaste) osa rahvastikus on vähenenud  (eelmise loenduse 18%-lt 15%ni). Positiivne on aga see, et eelmise loendusega võrreldes on arvukam kõige noorem – 0 kuni nelja-aastaste vanuserühm.

Seevastu eakate, vähemalt 65-aastaste osakaal on suurenenud otse vastupidiselt noortele – endise 15% asemel on eakaid nüüd 18%. Tegelikult on ka see näitaja positiivne, sest viitab kahe loenduse vahel toimunud oodatava eluea pikenemisele. Tööealise, so 15—64-aastase elanikkonna osakaal on jätkuvalt 67%. Niisugune rahvastiku koostis on hetkel vaieldamatult hea, keskmiselt on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist inimest, kuid kahjuks pole selline struktuur pikemas perspektiivis jätkusuutlik.

Koondumine Harjumaale
Rahvastiku paiknemise muutused Eesti territooriumil peaks pakkuma mõtlemisainet kõigile, kes tegelevad regionaal­poliitikaga. Loendus näitab inimeste jätkuvat koondumist Tallinna ümbrusesse. Peaaegu kõik maakonnad kaotavad oma elanikkonda, üllatuslikult kõige enam Kesk-Eesti: Järvamaa ja Jõgevamaa. (Järvamaa puhul tuleb küll märkida, et üks vald on vahepealsel perioodil liikunud hoopis Lääne-Virumaa alla.)

Eestimaa on oma kliima ja loodustingimuste poolest eluks sobiv täies ulatuses. Siin on elatud aastatuhandete jooksul ning asulate tühjenemine just nüüd, kus inimestevahelised kaugused kahanevad uute kommunikatsioonivõimaluste ja ühendusteede toimel, ei peaks väikeses Eestis olema paratamatus. Iibe ja väljarände kõrval on juhibki rahvaloendus ühiskonna, sh poliitikute tähelepanu Eesti maapiirkondade ja väiksemate linnade tühjenemise probleemile.

prof. Ene-Margit Tiit, rahva ja eluruumide loenduse metoodikajuht

Artikkel ilmus ka ERR-i uudisteportaalis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s