Suhtelises vaesuses elas mullu iga kuues Eesti elanik

Statistikaameti andmetel elas 2010. aastal suhtelises vaesuses 17,5% Eesti elanikkonnast. Rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines enam kui viis korda.  

2010. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 280 eurot (2009. aastal 286 eurot). Võrreldes 2009. aastaga elanike sissetulekud vähenesid ning see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri langemise. 2010. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,3 korda. 

Vaesusrisk pole kõigi inimeste ja leibkondade jaoks ühesugune. Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2010. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses. 

Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2010. aastal 6% palgatöötajaid, kes elasid vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht. Töötasu ei saa kõigil olla võrdselt kõrge, kuid samas võiks kindel sissetulek tagada normaalsel tasemel elamistingimused ja toimetuleku. 

Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja lapserikkad pered

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Üksikvanemaga leibkondade vaesuse määr oli 2010. aastal 36%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli vaeseid 14%, siis kolme või enama lapsega peredest 26%. 

Lastega leibkonnad elavad ka vanemate maksimaalse tööintensiivsuse korral ligi kaks korda sagedamini vaesuses kui lasteta leibkonnad. Nendest lastega leibkondadest, kus keegi tööl ei käinud, elas vaesuses 77%. Eesti rikkaimateks leibkondadeks on need lasteta leibkonnad, kus kõik tööealised liikmed töötavad. Sellistest leibkondadest elas 2010. aastal suhtelises vaesuses vaid 5%.  

Viis sissetulekurühma

2010. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 548 eurot kuus. Linnaelaniku keskmine sissetulek kuus oli 561 eurot ja maaelanikul 517 eurot. Vahe on 44 eurot ehk linnaelaniku sissetulek oli 9% suurem. Samas on sissetulekud linnas ja maal viimastel aastatel ühtlustunud. Kaks aastat varem oli sissetulekute erinevus 16%. 

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 53% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 57% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal oli aga madalama sissetulekuga inimesi rohkem kui kõrgema sissetulekuga inimesi.

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2010

Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2010

Erinevus maa ja linna vahel väheneb

Maaelanike vaesuse määr on aastate jooksul olnud kuni kümme protsendipunkti kõrgem kui linnaelanikel. 2010. aastal oli maaelanike (alevik, küla) vaesuse määr 21% ja linnaelanikel (linn ja alev) 16%. Samas on erinevus viimase seitsme aasta jooksul aasta-aastalt vähenenud. Kui 2004. aastal oli vahe 11 protsendipunkti, siis 2010. aastal 5 protsendipunkti. Põhjuseks on see, et ka suurema sissetulekuga leibkonnad eelistavad üha enam elamiskohana looduslähedast elukeskkonda. Selle nimel ollakse nõus läbima pikemaid vahemaid linna töölesõiduks ja paljudel juhtudel aitab IT-vahendite kasutamine teha tasuvat tööd ka kodust lahkumata. 

2010. aastal oli meeste vaesuse määr 17,6% ja naiste 17,4%. Meeste ja naiste vaesuse määr on ühtlustunud. Kui varasematel aastatel oli naiste vaesusmäär kõrgem kui meestel, siis 2010. aastal 0,2 protsendipunkti madalam. Põhjuseks on suur pensionieas naiste osatähtsus rahvastikus ning sotsiaalsed siirded (riiklikud laste- ja peretoetused, pensionid), mis aitavad säilitada naiste sissetulekuid vaesuspiirist kõrgemana. 

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste vaesuse määr oli 2010. aastal 8 protsendipunkti madalam. Kodakondsuse järgi oli kõrgeim vaesuse määr kodakondsuseta inimestel — 26%. Mõne teise riigi kodakondsusega isikute vaesuse määr oli 24% ning Eesti kodakondsusega inimestel 16%. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus. 

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2010. aasta oli sissetulekute languse aasta. Kindel töökoht ja hea haridus annavad parema garantii vaesusesse mittesattumiseks. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi. 

Erika Taidre, Statistikaameti juhtivstatistik 

Metoodika 

Vaesuse ja sissetulekute jaotuse andmeid kogutakse Euroopa Liidus ühtse metoodika alusel. Selleks kasutakse suhtelise vaesuse mõistet. Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Rahvusvaheliselt on suhtelise vaesuse piir 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. 

Ekvivalentnetosissetuleku arvutamisel summeeritakse kõikide leibkonnaliikmete netosissetulekud kõikide sissetulekuallikate põhjal ja jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Leibkonna ekvivalentsuuruse leidmisel antakse leibkonnale tarbimiskaalud olenevalt sellest, kui palju on leibkonnas lapsi ja täiskasvanuid. Sealjuures tuginetakse OECD modifitseeritud skaalale, kus esimene täiskasvanu saab kaaluks 1, iga järgmine vähemalt 14-aastane leibkonnaliige 0,5 ja alla 14-aastased lapsed 0,3. Tarbimiskaalude abil püütakse arvesse võtta leibkondade ühistarbimist, ehk siis seda, et leibkonnas on ühised kulutused. Näiteks iga leibkonnaliige ei pea omama isiklikku külmikut, pesumasinat, pliiti jms, vaid neid kasutatakse leibkonnas ühiselt. Samuti tasutakse ühiselt eluasemekulud. Üheliikmeline leibkond peab kõik kulutused katma üksi, kuid mitmeliikmeline leibkond saab ühiskulutused omavahel ära jagada ning neil kulub ühiste kulude katmiseks vähem sissetulekut. 

Ekvivalentnetosissetuleku leidmiseks  jagatakse  kõikide leibkonnaliikmete summeeritud netosissetulek kõigi leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Ühe leibkonna liikmete ekvivalentnetosissetulekud on võrdsed.  

Aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaani leidmiseks järjestatakse leibkonnaliikmed ekvivalentnetosissetuleku järgi kasvavasse ritta ning leitakse mediaan (rea keskmine väärtus, st pooled väärtused jäävad sellest ülespoole ning pooled allapoole). 60% mediaani väärtusest ongi suhtelise vaesuse piir. Suhtelises vaesuses elavad inimesed, kelle ekvivalentnetosissetulek on madalam kui suhtelise vaesuse piir. Suhtelise vaesuse määr on suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus vastavast kogugrupist. 

Elanike sissetulekud riigiti ei ole võrreldavad, sest riikide palgatase ja riiklik sotsiaalkindlustussüsteem on erinev. Suhtelise vaesuse määr on aga riigiti võrreldav ning see näitab sissetulekute jaotumist riigis. 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s