Eesti leibkonna elujärg viimase 20 aasta jooksul

1990. aastate alguse kiired muutused ühiskonnas tõid kaasa Eesti leibkondade elujärje languse ning majandusliku turvatunde kadumise. Stabiliseerumine toimus 90ndate lõpus. Majanduskriis 2000. aastate teises pooles langetas taas elatustaset, ent vähendas ka leibkondadevahelist ebavõrdsust. 
 

Nõukogude-aegne heaoluriik funktsioneeris toiduainete ja teenuste madalate hindade baasil. Eesti taasiseseisvumisel toimus 1990. aastate alguses hindade vabakslaskmine, millega kaasnesid muutused kaupade ringluses ja sotsiaalsfääris (toetuste maksmises ja sotsiaalteenuste pakkumises). Kiired muutused toimusid väga lühikese perioodi jooksul, mis tõi kaasa leibkondade majandusliku turvalisuse languse. 1992.–1993. aastal oli palga ostujõud säilitanud vaid 38–39% 1989. aasta ostujõust. 

Sundkulutused leibkonna eelarves

Sundkulutused on leibkonna eelarves vältimatud kulutused toidule ja eluasemele. Sundkulutuste osatähtsuse vähenemine leibkonna kogukulutustes on märk sellest, et elujärg paraneb ja leibkonnal on võimalik enam kulutada heaolule ja enesearendamisele (kultuurile, haridusele jms). Sundkulutuste osatähtsuse tõus aga pärsib seda. 

1990. aastate algul moodustasid sundkulutused (toit ja eluase kokku) ligi 60% leibkonna kogukulutusest. 1990. aastate teises pooles hakkas leibkondade elujärg paranema, millest annab märku sundkulutuste osatähtsuse järkjärguline vähenemine. Kõige väiksem oli sundkulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustes enne majanduskriisi 2007. aastal (39%). Aastal 2010 tõusis sundkulutuste osatähtsus 45%-ni ja leibkonna elujärg langes 2003.–2004. aasta tasemele.

Sundkulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustest, 1992–2010

Sundkulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustest, 1992–2010

Leibkonna kulutuste struktuuris on positiivne muutus see, et viimase ligi 20 aasta jooksul on olulist suurenenud kulutused vabale ajale ja kultuurile. Kui 1992. aastal moodustasid nad leibkonna kogukulutustest 4,5%, siis 2010. aastal 9%. Seega võrreldes 1990. algusaastatega kulutab leibkonnaliige kultuurile ja vabale ajale kaks korda enam. 

Elanikkonna kihistumine ja sotsiaalne ebavõrdus 

Elujärge mõjutab ja tõstab eelkõige ühiskonna homogeensus, mis väljendub selles, et inimeste tulude ja tarbitavate jaotumine on sujuv, ei teki rühmi, kes järsult eristuvad. Kõige parem on seda mõõta tulukümnendike kaudu. Tulukümnendikud saadakse leibkondade rühmitamisest kümnendike kaupa tulude kasvavas järjekorras, nii et 10% väiksemate tuludega peresid moodustavad esimese tulukümnendiku ja nii edasi kuni 10% suurimate tuludega peresid moodustavad kümnenda kümnendiku. Kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe näitab ühiskonna kihistumise suurust. Mida väiksem see väärtus on, seda homogeensemaks võib ühiskonda pidada, mida suurem on erinevus, seda suurem on ebavõrdsus ühiskonnas. 

1990. aastate algus tõi ühiskonda uue nähtuse — elanikkonna kihistumise. Tekkis nii üliedukate kui ka tõrjutute kontingent. Tõrjutute kontingent ei suutnud toime tulla ühiskonnas toimunud muutustega. 1996. aastal oli kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe 13-kordne. Väikeste kõikumisega kestis selline olukord 2000. aastani. Pärast seda hakkas kümnenda ja esimese tulukümnendiku erinevus aeglaselt, aga järjepidevalt vähenema. 2010. aastal oli vastav näitaja kõige madalam – 8-kordne. Sellele on aidanud kaasa majanduskriis, mis tõi kaasa palkade kasvu seisaku, mõnes valdkonnas isegi vähenemise. Samas tuleb tõdeda, et viimase ligi kahekümne aasta jooksul on ühiskonna kõige suurem homogeensus saavutatud aastal 2010.

Leibkondade ebavõrdsus: kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe (erinevus kordades)

Leibkondade ebavõrdsus: kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe (erinevus kordades)

Kokkuvõttes võib öelda, et 90ndate alguse kiired muutused tõid kaasa leibkondade elujärje languse ning majandusliku turvatunde kadumise. Leibkondade tarbimisstruktuur hakkas stabiliseeruma 90ndate teisel poolel kui olulised muutused tarbimisstruktuuris olid toimunud. Inimeste elujärg hakkas paranema ja nad said enam teha kulutusi oma vajadustest lähtuvalt. Kuigi 2000. aastate lõpu majanduskriis lõi valusalt taas leibkondade elatustaset, tõi ta kaasa homogeensema ühiskonna 2010. aastal ja leibkondadevahelise ebavõrdsuse vähenemise. 

Urve Kask, Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna juhataja

3 responses to “Eesti leibkonna elujärg viimase 20 aasta jooksul

  1. Statistilise ideoloogilise hägusloogika kõverpeeglite meistriklass:

    „Eesti leibkonna elujärg viimase 20 aasta jooksul” (https://statistikaamet.wordpress.com/ 18.XI 11)

    „Kriis vähendas Eestis majanduslikku ebavõrdsust” PM 24 18.XI 11 (http://www.tarbija24.ee/638364/kriis-vahendas-eestis-majanduslikku-ebavordsust/)

    a) Statistikaameti WordPress.com blogis 18. nov: „1990. aastate algus tõi ühiskonda uue nähtuse — elanikkonna kihistumise.” – täiesti absurdne väide: okupatsiooniaja lõpupoole salastatult tehti ka Eesti kohta sissetulekute ebavõrdsuse statistikat ja seda loomulikult Moskvast KGB statistikaosakonna poolt etteantud tulemuste/jaotuste saavutamiseks sest The Economist väitis et rahvusvahaliselt suurimad majanduslikud ebavõrdsused valitsevad NSVLis (meie venelastest statistikuid käis siin kamandamas Moskvast mtk Issaev)
    b) edasi loeme „Nõukogude-aegne heaoluriik funktsioneeris toiduainete ja teenuste madalate hindade baasil.” – täielik absurd: 1) tegelikult nõukogude-heaoluriiki tsiviliseeritud mõistes ei olnud mitte kunagi sest oli repressiivse diktatuuri ja kamandamise riik (kuni viimase ajani aeti meil linnainimesi/haritlasi looma moodi kolhoosnikke abistama moskvalaste toitmiseks, välismaale reiside osas rahvale nagu vangimaja jne – või siis oleks blogis olema defineeritud et mida meie ametlikud statistikud mõtlevad nõukogude-aegse heaolu all) 2) ning midagi ei toimunud hindade baasil vaid võimurite poolt dikteeritud limiitide ja defitsiidi ning nomenklatuurapoodide jne kaudu, hinnad olid ainult arvestuslikud nt maal toitsid meil inimesed sigu-lehmi suuresti poeleivaga sest jõusööta neile ei müüdud, odava hinnaga liha asemel oli rahvale poodides üldiselt kas rasv kontidega aga vahel seasabad-lehmaudarad jne. Oli kastutusel mõiste “varjatud inflatsioon” (eeskätt J. Kornai) mis arvestas nii ostjate järjekordade pikkust kui letialuse kaubanduse altkäemakse, barterit jne
    c) … „Elujärge mõjutab ja tõstab eelkõige ühiskonna homogeensus, mis väljendub selles, et inimeste tulude ja tarbitavate jaotumine on sujuv (sic! ka vertikaal on sujuv, üe), ei teki rühmi, kes järsult eristuvad. Kõige parem on seda mõõta tulukümnendike kaudu.” – absoluutne asjatundmatus ning ideoloogiline moonutamine: 1) nii meil kui euroliidus toimub see eeskätt mitte kümnendike vaid viiendike rühmiti sest nii esimese kui kümnenda rühma tulud-kulud on äärmiselt ähmased mõisted 2) nii või teisiti on seda õigem mõõta just mitte tulude alusel (mida meil aitab rikastel eriti varjata 0-kasumimaks ja sellest tulenev nn jaotamata kasum mida ei maksustata) vaid mõõta tuleks makroökonoomika järgi eeskätt reaalkulutuste kaudu (just reaalkulutuste kaudu püsihindades mis võtab arvesse nt et vaeste inflatsioon (eeskätt toit ja küte) on meil kordades kõrgem rikaste omast 3) kuna mõlemal käsitlusel on meil omad statistilised hägusloogika veidrused (nt esimese detsiili transpordikulutused 2010 olid meil negatiivsed kuna vaesed olevat rohkesti müünud vanasi kärusid ja hoopiski tulusse netos jäänud – eriline hägusloogika kulutuste tabelis mõne kirje puhul ka tulusid arvestada – samas kui rikkur ostab jahtlaeva siis see ei lähe temal kuludesse – tõeline kõverpeegel) siis kuidas nt loogiliselt jagada kümnenda rühma kulutusi esimese detsiili nt negatiivsete või 0-kulutustega (matemaatika nulliga jagamist ei defineeri) – või õigemini tõlgendada selle hägusloogika kontekstis seda et jagatis on negatiivne jne) siis muidugi vähegi tõepärasema peegelduse saamiseks tuleb ilmtingimata täiendavalt arvutada ka “sujuvaid” Gini näite ning mis veelgi olulisem on reaalse (sic!) vaesusriski dünaamika selgitamine (reaalset vaesusriski euroliidus ei arvutata, see mida arvutatakse on selline vaesusrisk mis väheneb kui rahvuslikult vaesus suureneb) – selge et praegune statistika ei võimalda mingitki tõepärast pilti eriti meil tuletada ja eriti dünaamikas ning rahvusvahelisteks võrdlusteks (nagu juba õeldud – seda meil eriti kõrge ja ebaühtlase inflatsiooni ning hindade ebastabiilsuse tõttu rühmiti ning rikaste meile omapärase võimalusega varjata tulusid jaotamata kasumi sisse).

    Moraal: meie praegune statistika makroteadmuslik kvaliteet on niivõrd madal nii loogikaliselt kui ka indikaatorite valikult et võimaldab igasuguseid poliitilisi manipulatsioone justkui tõepärasena esitada ja seda eriti nõukogude-aegse heaolu ideoloogilise häma taustal ning sellega nii jätkusuutlikkust pärssida kui ka kriise võimendada. Muide ainuüksi see justkui meil konsensuslik väide et ainult ja ainult tarka majanduspoliitikat on meil tehtud ja et meie kriisi erakordses sügavuses meil keegi süüdi ja mitte keegi ei ole – see tõestab elementaarselt et süüdi saab eeskätt olla meie rahvusliku avaliku makro-teadmusliku struktuuri madal kvaliteet.

    • 1) Tõepoolest nõukogude ajal toimus statistika tootmine tsentraalselt, st läbi Moskva statistikainstitutsiooni ning mõningates valdkondades nagu rahvastik, tervishoid jms ei pandudki eestikeskselt tervikut kokku, vaid kokkuvõtvad andmed saadeti Moskvast, kuhu oli täiendavalt juurde lisatud Nõukogude Liidu otsealluvusega institutsioonid, mille kohta Eesti riigil puudus õigus koguda statistikat. Seega nõukogude perioodi statistikat on suhteliselt keeruline käsitleda ning eeldab häid teadmisi tolleaegse statistikasüsteemi funktsioneerimisest, kuid see ei tähenda seda, et kõik, mis tehtud nõukogude perioodil, tuleb prügikasti visata. Pigem vastupidi, on mõistlik aeg maha võtta ja püüda ka nõukogudeaegseid näitajaid ühtsesse aegridadesse paigutada (isegi kui sobituvaid näitajaid on suhteliselt tagasihoidlikult), tasub see töö ennast ära, et mõista paremini tolleaegset ühiskonda.
      2) Eesti ühiskonnas ei ole kokku lepitud milliste indikaatorite abil ühiskonnas elukvaliteeti mõõta, samas näitajaid on palju. Kindlasti on õige see väide, et mõistlik on kasutada reaaltulusid/-kulusid, kuna need mõõdavad tunduvalt paremini ühiskonna olukorda kui nominaalnäitajad. Julgen tõdeda, et praegune statistika maksab lõivu nn „stovepipe“ mudelile, kus vaadeldakse iga nähtust eraldi ning puudub integratsioon näitajate vahel.
      3) Mõistlik on alati eristada Euroopa Liidu mõõtmiseks kasutatavad harmoneeritud näitajaid siseriiklikust näitajate süsteemist. Miks? Alati ei piisa nn Euroopa Liidu näitajatest ehk 27 liikmesriiki on niivõrd erinevad, et nende ühismõõdistamiseks leitud indikaatorid sageli ei „räägi“ konkreetse riigi tasandil eriti palju, seega eeldatakse, et riigikeskselt uuritakse ikka asju põhjalikumalt. Seega kvintiilide suhte kasutamine ebavõrdsuse mõõtmiseks on Euroopa Liidu üks harmoneeritud näitaja, mida publitseerib ka statistikaamet. Põhjusi, miks mindi just kvintiilide peale, võib välja tuua mitu nt erinevate riikide uuringute valimimahud ning hinnangu kvaliteet, kuid kindlasti ei tähenda see seda, et siseriiklikult „ei tohi“ kasutada näiteks detsiile, sest detsiilid on tunduvalt kõnekam näitaja ning just detsiilides eristuvad nn äärmused.
      4) Õige on ka see, et Euroopa Liidu suhtelise vaesuse näitaja on eelkõige mõeldud harmoneeritud Euroopa Liidu näitjaks ning tunduvalt kõnekam on riigi tasandil absoluutne vaesus (seda on liikmesriikide vahel väga keeruline harmoniseerida ning seepärast ei ole Euroopa Liidu tasandil kasutusel). Eestis kindlasti tuleks absoluutse vaesusega tegeleda ka riikliku statistika tasandil, aga kahjuks paneb piirid ette ressursside vähesus.
      Arvan, et asjad ei ole nii lihtsalt käsitletavad nagu sageli eeldatakse või arvatakse ja taas lõpetuseks: mõõta tegelikku reaalsust on ääretult keeruline, pole mõistlik alati parastada, võib-olla on siis kasutoovam näidata, mis on need paremad näitajad.
      Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakond on planeerinud alustada laialdast diskussiooni ühiskonna „heaolu-elukvaliteedi“ mõõtmiseks ja laiapõhjaliste indikaatorite väljakujundamiseks, mille mootoriks on mõeldud luua töögrupp ning töögrupi tulemusi on võimalik kritiseerida kui ka teha ettepanekuid ümarlaudade toimimise kaudu. Tore, kui sellistest ümarlaudades leiaksid aega sõna võtta ja oma arvamust avaldada ka sellised tugevad tegijad nagu Ülo Ennuste. Üheks oluliseks eesmärgiks on sellisel teel indikaatorite konsensuslik kokkuleppimine, kus on tekkinud ühine arusaam, miks ühtesid või teisi näitajaid kasutatakse ning vähendab ka erinevate poliitiliste parteide võimalusi andmetega manipuleerida ning leida ikka need „õigemad indikaatorid“ läbi mille vastavalt vajadusele teatud nähtusi kajastada. Kuid see on mõneti soovunelm. Sinna jõudmiseks on pikk tee ning ei ole sugugi kindel, et esimene algatus ka lõppsihini viib.

  2. Statistikablogist 21.XI 11 – sine ira et stuudio
    Blogist loeme: „Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakond on planeerinud alustada laialdast diskussiooni ühiskonna „heaolu-elukvaliteedi“ mõõtmiseks ja laiapõhjaliste indikaatorite väljakujundamiseks, mille mootoriks on mõeldud luua töögrupp ning töögrupi tulemusi on võimalik kritiseerida kui ka teha ettepanekuid ümarlaudade toimimise kaudu.”
    – tore jah ka teaduslikus mõttes – sest taolise ümartöögrupi loomine tähendab ilmselt eeskätt vastava spetsiaalse teoreetilise võrguandmebaasi loomist – vähemasti tosinate tõsiteaduslike rahvusvaheliste ajakirjade ning mitmete käsiraamatute ning Eurostati vastavate konverentsimaterjalide tellimist „heaolu-elukvaliteedi” alal ning nende tasuta kättesaadavaks tegemist kogu „laialdase diskussiooni” seltskonnale.
    – häda on praegu selles et kuna meie ülikoolide raamatukogud reeglina selle alal ajakirju ei telli siis nende lugemine on meile üldiselt tasuline: nt ajakirja „Journal of Income Distribution” ühe numbri läbivaatamine ilma paroolita läheks meil mõnelegi „kõvale tegijale” maksma rohkem kui paarikuu pensi.
    Veel loeme mõningase üllatusega „nõukogude perioodi statistikat on suhteliselt keeruline käsitleda ning eeldab häid teadmisi tolleaegse statistikasüsteemi funktsioneerimisest, kuid see ei tähenda seda, et kõik, mis tehtud nõukogude perioodil, tuleb prügikasti visata. Pigem vastupidi, on mõistlik aeg maha võtta ja püüda ka nõukogudeaegseid näitajaid ühtsesse aegridadesse paigutada (isegi kui sobituvaid näitajaid on suhteliselt tagasihoidlikult), tasub see töö ennast ära, et mõista paremini tolleaegset ühiskonda.”
    – ee ajalooline värk nüüd küll oleks küsitav tegevus administratiivsele statistikasutusele mis teatavasti vaevleb oma otseste ülesannete täitmises ning rahapuuduses niigi – sest raha sellel alal on jällegi vaja tellimiseks – oma tosina jagu rahvusvahelisi teadusajakirju nagu eeskätt „Communist Affairs” (mistahes artikli lugemine eksklusiivselt 20 dollarit krediitkaardiga) ja „Communist and Post-Communist Studies”, ilmselt ka venekeelseid jne (muideks vist tuleks teil ka sine ira et stuudio sm V. Paulman kõige parema funktsionäärina kuritegelikus süsteemis üldiselt ja meie okupatsiooniaegses statistikas eriti (nagu te ütlete „nõukogude perioodi statistikat on suhteliselt keeruline käsitleda ning eeldab häid teadmisi tolleaegse statistikasüsteemi funktsioneerimisest”) vanasse töökohta külla kutsuda kui teda veel nt vähemalt putšivalitsuse ministrina inimsusevastaste kuritegude eest pole kinni pandud – minu ühe raamatu vehkis ta küll sisse :-))

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s