Kuidas riiklik statistika kultuuri rahastamist mõõdab?

Viimastel nädalatel on meedias mõttevahetust tekitanud Eesti valitsemissektori kulud kultuurile. Enne seisukohavõttu, kas Eesti kulutused on võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega suured või väikesed, on oluline aru saada, mis on valitsemissektor ja milliseid kulusid kultuuri puhul arvesse võetakse.  

Euroopa Liidu liikmesriikide statistikaametid tegelevad valitsemissektori arvepidamisega, mis jälgib sektori kogutulusid ja -kulusid. Valitsemissektori kulud jagatakse valitsemissektori täidetavate ülesannete sisu ja valdkondade alusel kümne valitsemisfunktsiooni vahel. Üheks funktsiooniks on vaba aeg, kultuur ja religioon, mis hõlmab endas vaba aja, spordi-, kultuuriteenuste, ringhäälingu ja kirjastamise, ühiskondlike teenuste, eelpoolnimetatutega seotud teadus- ja arendustegevuse kulusid ning ka üldise kultuuripoliitika elluviimise ja väljatöötamisega seotud kulusid. Viimase rühma hulka kuuluvad näiteks Kultuuriministeeriumi halduskulud ja Eesti Kultuurikapitali jagatavad toetused. Kultuuriteenuste hulka kuuluvad sealjuures lisaks teatrite ja muuseumide pakutavale ka raamatukogude, rahva- ja kultuurimajade, muinsuskaitse, loomaaia, botaanikaaia teenuste ja erinevate seltsitegevuste (näiteks rahvatantsuringide) toetamine. Seega ei ole tegemist kuludega kultuurile klassikalises mõttes (st teatritele, muuseumidele, kunstile jms), vaid laiema mõistega. 

Valitsemissektorisse kuuluvad üksused 

Riigiti on riigi valitsemine ja maksude kogumine organiseeritud erinevalt ja seepärast ei saa omavahel võrrelda näiteks eri riikide riigieelarveid või kohalike omavalitsuste kulusid. Selleks, et kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide kulutusi riigivalitsemisele oleks võimalik võrrelda, peavad nad panema valitsemissektori tulude ja kulude näitajaid kokku ühesuguse metoodika alusel. Euroopa Liidus on selliseks kokkulepitud metoodikaks Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteem 1995 (ESA95). 

Selle juhendmaterjali põhjal kuuluvad valitsemissektorisse kõik asutused, kellel on seadusest tulenev võim muude üksuste üle riigis ning kes haldavad ja rahastavad tegevusvaldkondi, mis peavad tooma kasu kogu ühiskonnale. Sellesse gruppi kuuluvad tavaliselt parlament, ministeeriumid, riigiametid ja kohalikud omavalitsused. Lisaks arvatakse valitsemissektorisse ka kõik sellised organisatsioonid, keda kontrollib mõni eelmise grupi organisatsioon ja kes ei teeni ise piisavalt tulusid, et katta ära enamik oma kuludest. Sellesse teise gruppi kuuluvad Eesti puhul paljud avalik-õiguslikud institutsioonid, riigi või kohalike omavalitsuste loodud sihtasutused ja ka mitmed ettevõtted. 

Eestis on päris mitmeid teatreid ja muuseume, mis tegutsevad Kultuuriministeeriumi loodud sihtasutustena. Sellised teatrid ja muuseumid on üldjuhul valitsemissektoris, sest nad saavad suure osa oma tuludest riigieelarvest ja/või kohalikelt omavalitsustelt. Kuid samal ajal müüvad nad ka pileteid ja maksavad saadud tulude abil oma töötajatele palka või tasuvad teatrimajade ülalpidamise eest. Et sellised sihtasutused on valitsemissektori osa, siis pannakse valitsemissektori kulude hulgas kirja ka kõik sellised piletitulude arvelt tehtud kulutused. See on ka üks põhjus, miks valitsemissektori kulutused vabale ajale, kultuurile ja religioonile on suuremad, kui riigieelarvest antavate toetuste kogusumma. 

Kui palju valitsemissektor siis ikkagi kultuuri rahastab? 

Üks võimalus hinnata, kui palju tegelikult kulutatakse vabale ajale ja kultuurile valitsemissektori poolt, jättes välja piletite ja teenuste müügist saadud tulud, on vaadata valitsemissektori lõpptarbimiskulutusi. Sisuliselt on tegemist valitsemissektori makstavate töötasude ning majandamiskulude ja nendega seotud maksude kuludega, millest on lahutatud maha teenuste ja kaupade müügist saadud tulud. Näiteks teatrite puhul tähendab see, et nende kuludest lahutakse maha piletitulude arvelt tehtud kulud ning alles peaks jääma ainult erinevate toetuste arvelt tehtud kulutused. 

Sellisel juhul on Eesti valitsemissektori kulutused vaba aja, kultuuri ja religiooni funktsioonis 2008. aastal ainult 1,2% SKP-st. See on siiski endiselt kõige kõrgem näitaja EL-is, kuid järgmised riigid — Läti ja Taani — on väga lähedal (kumbki 1,1%-ga SKP-st). Samal ajal annab Eesti valitsemissektor suhteliselt vähe toetusi erasektorile — väljapoole valitsemissektorit antud toetused moodustavad 17% vaba aja ja kultuuri funktsiooni kogukuludest. Eesti on selle näitajaga EL 27 riigi hulgas tagantpoolt kaheksas. Samas on keskmisega võrreldes üpris suured Eesti valitsemissektori kulutused n-ö betoonile — koguni 26% kogukuludest ehk 0,6% SKP-st kulub erinevate hoonete ja spordirajatiste ehitamiseks ja renoveerimiseks. 

Kultuuriteenuste alamgrupi korral ei saa Eestit teiste EL-i riikidega võrrelda, sest kõik riigid vastavaid andmeid ei esita. Küll aga saab välja tuua, et kogu vaba aja, kultuuri ja religiooni funktsiooni kuludest läheb kultuuriteenuste arvele 60% ning investeeringukuludest koguni 67%. Ülejäänud osa investeeringutest läheb peamiselt spordi- ja vaba aja rajatistesse.

EL 27 riikide pikem aegrida on Eurostati andmebaasis

EL-i liikmesriikide valitsemissektori kulud vaba ajale, kultuurile ja religioonile, 2008

EL-i liikmesriikide valitsemissektori kulud vaba ajale, kultuurile ja religioonile, 2008

Elo Parveots, Statistikaameti juhtivstatistik

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s