Eesti on uuendussuutlikkuselt jõudnud Euroopa Liidu liidrite selja taha

Enne 2008. aasta kriisi ei toimunud arenenud riikide tootlikkuses 10 aasta jooksul olulisi muutusi. Uued Euroopa Liidu liikmesriigid aga parandasid samal ajavahemikul tublisti oma näitajat. Ka tootlikkuse osas kehtib üldine reegel — mida madalamalt alustad, seda kiirem võib olla kasv.  

Tootlikkus töötunni kohta kasvab Eestis oluliselt aeglasemalt kui SKP elaniku kohta. Teiste sõnadega, parema elujärje saavutamiseks vajame kõrgemat tööhõivet või pikemaid tööpäevi. See on ummiktee, sest kvaliteetse tööjõu ressursid on ammendunud ning tööstressist kõneleb meedia iga päev. Väljapääsuks on efektiivsem tootmine ja seda kindlustab ainult pidev uuenduslik tegevus.

 Alates 2000. aastast mõõdab Euroopa Komisjon riikide uuendussuutlikkust Euroopa innovatsiooni tulemuskaardi abil. Innovatsiooniindeks pannakse kokku 29 näitaja alusel (inimressursid, rahastamine, investeeringud, ettevõtlikkus, uuenduslikkus, majandusmõjud). Indeksi absoluutväärtusele lisaks jälgitakse ka tema muutumist viimase viie aasta jooksul. Kui 2004. aastal paiknes Eesti veel kõige viletsamate riikide grupis, siis tänavu märtsis avaldatud 2009. aasta tulemuskaardil oleme jõudnud juba liidrite selja taha. Eesti paiknes innovatsiooniindeksiga pingereas 12. kohal ja ületas EL 27 keskmist. Indeksi kasvukiiruse poolest — 5,5% aastas —oli Eesti aga 5. kohal. Ette jäid Bulgaaria, Küpros, Malta ja Rumeenia.

Innovatsiooni tulemuskaart, 2009

Innovatsiooni tulemuskaart, 2009

Eesti tööstusettevõtetes on toimunud pidev uuenduslikkuse kasv, teenindusettevõtetes teatud tagasiminek

Andmed ettevõtete uuenduslikkusest põhinevad Euroopa Ühenduse innovatsiooniuuringul (CIS — Community Innovation Survey). Eesti osales viimasel neljal, mis toimusid 2000., 2004., 2006. ja 2008. aasta kohta (viimased tulemused avaldab statistikaamet 12. mail 2010). Eristatakse kahte tüüpi innovatsioone: tehnoloogilised — uued või oluliselt täiustatud tooted ja protsessid, mittetehnoloogilised — uuendused organisatsioonis ja turunduses. Eesti kuulus mõlema innovatsiooni tüübi osas EL juhtriikide hulka juba 2004. aastal. Aja teljel mõõdetakse innovaatilisust konkreetse aasta suhtes, kuigi innovatsiooni definitsioonis sisaldub määratlus “viimase kolme aasta jooksul”. Kui ettevõte tegi viimati innovatsiooni 2003. aastal, siis ta on innovaatiline nii 2004. kui 2005., kuid mitte enam 2006. aastal.

Innovatsiooniuuringu andmetel jäi Eesti ettevõtete innovaatilisus 2006. aastal 2004. aastaga võrreldes samale tasemele (aset leidis marginaalne muutus 48,7%-lt 48,1%-le). Keskmine näitaja on vaid pool tõde: tööstuses on toimunud pidev uuenduslikkuse kasv. Seevastu teenindus leidis aset teatud tagasiminek. Uuringu 2004. aasta andmed olidki erandlikud: teeninduse uuenduslikkus oli tööstuse omast kõrgem. Euroopas võis sama pildi leida vaid Kreekas, Lätis ja Portugalis.

Mida suurem on ettevõtte töötajate arv või müügitulu, seda suurem on tõenäosus, et ettevõte on innovaatiline

Uuenduslikkuse sõltuvus ettevõtte erinevatest tunnustest ei ole eelmiste uuringute tulemustega võrreldes muutunud ja on sarnane ka teiste riikides mõõdetule. Mida suurem on ettevõtte töötajate arv või müügitulu, seda suurem on tõenäosus, et ettevõte on innovaatiline. Välisosalusega ettevõtted on ligi poolteist korda innovaatilisemad kui välisosaluseta ettevõtted. Sama kehtib kontserni kuuluvate ettevõtete kohta võrreldes kontserni mittekuuluvatega. Vaid välisturgu tähtsaimaks pidanud ettevõtted ei erine oluliselt Eesti turgu tähtsustavatest, küll on mõlemad jällegi poolteist korda innovaatilisemad kui kohalikule turule töötavad ettevõtted.

Innovatsiooniuuring on paljastanud vähese koostöö ülikoolide/teadusasutuste ja ettevõtete vahel nii Eestis kui Euroopas (erandiks Soome ja Rootsi). Pooled ettevõtetest olid rakendanud organisatsiooni- või turundusuuendust. Tähtsaimaks mõjuks peeti organisatsiooniliste muutuste korral kiiremat reageerimist kliendi/tarnija vajadusele ning toodete kvaliteedi paranemist. Turundusuuenduste korral aga turuosa kasvu.

Uute ülesannetena on statistika ees avaliku sektori uuenduslikkuse mõõtmine, avatud innovatsiooni (tarbija osalemisega) jälgimine, loomevõime tähtsuse hindamine jms. Innovatsiooniuuringute tulemused rõhutavad korduvalt juba tuntud retsepte Eesti majanduse parandamiseks — investeerida innovatsioonisõbralikku infrastruktuuri, investeerida tööjõu kvaliteeti, luua tootlikke töökohti, panustada ekspordivõimesse, meelitada välisinvesteeringuid teadmusmahukasse tööstusse ja teenindusse, toetada jätkuvalt arendus- ja uurimistegevust ettevõtetes. Kokkuvõtlikult öeldes on vaja välja töötada rahvuslik, selge ja toimiv innovatsioonistrateegia.

 Aavo Heinlo, Statistikaameti peaanalüütik

Ettekanne on peetud maaeluvõrgustiku ettevõtlusfoorumil Jänedal (15.04.2010).

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s