Õpilasteta kool

Autosõidul Viljandist Tallinna, kui raadios kõneles Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis, kes muuhulgas ütles, et aastaks 2013 väheneb õpilaste arv praegusega võrreldes kolmandiku võrra, tekkis küsimus „Mis saab pärast kolmeteistkümnendat aastat?” 

Rahvaarv väheneb eri versioonide kohaselt pikamajalise trendina pidevalt. Ka tööealine elanikkond väheneb. Üldhariduskooli see otseselt ei puuduta, aga kutse- ja kõrgharidust kindlasti, sest vaja on vastata küsimusele „Millise eriala spetsialiste ja kui palju väheneva rahvastikuga ühiskond vajab? Kas vajadustele vastav inimressurss on olemas?” 

Viljandi maakonna rahvaarvu prognoosi on 1991. aastal koostanud professor Kalev Katuse meeskond. Tänane seis on, et tegelik rahvaarv on oluliselt väiksem kui prognoosi kõige pessimistlikum versioon. Minu jaoks ei mõõda see vahe mitte prognoosi ebatäpsust (seda loomulikult ka), vaid näitab ilmekalt eestlaste ülisuurt optimismi. Tegelikult olen üsna veendunud, et meie praegused rahvastikuprognoosid on liiga optimistlikult — eelkõige väljarändele antud hinnangu poolest. 

Milline on siis üldhariduskooli eas olevate inimeste arv? Kas koolid jäävad õpilasteta ja nad tuleb sulgeda? 

Tegelikult on olukord selline, et Kalle Küttise väljaöeldud mõte 2013. aasta kohta on tõsi, aga mitte kogu tõde, sest 2013. aastale järgnev üsna pikk periood, kus üldhariduskooli eas olevat inimeste arv hakkab Eestis oluliselt kasvama. Samas ei puuduta kasv kõiki Eesti piirkondi. Mõisaküla linnas ei saa kindlasti olema gümnaasiumi tarbeks piisavalt lapsi, samas on piirkondi, kus kasv tuleb. Koolivõrgu kavandamisel on vajalik vaadata piirkonna rahvastikuprognoosi. Minu isiklik arvamus on, et koolivõrk vajab ülevaatamist, aga õpilaste arvu muutus on selleks ainult üks põhjus. Kindlasti kerkib väga oluliselt esile õpetajate olemasolu. Sõnum on see, et tööturult lahkub vanuse tõttu pidevalt rohkem inimesi, kui sinna noori juurde tuleb. Tõenäoliselt käib see ka vanade õpetajate ja uute õpetajate kohta. 

Teame, et õpetajate töö on raske, teame, et nad on maa sool (kas ikka on!?), teame, et enamik õpetajaid on väga tublid ja head, teame, et õpetajad saavad vähe palka, aga peame hakkama julgema rääkida ka halbadest õpetajatest. Halb õpetaja on kindlasti üksiknähtus, aga üks halb õpetaja mõjutab oma tööaja jooksul tuhandeid õpilasi ja see on massinähtus. Mõiste „eliitkool” on muutunud sõimusõnaks. Tugev kool ei ole häbiasi. Oleme ausad, tugevas ja edukas koolis tehakse ka tugevat tööd.

Mihkel Servinski, analüüsi ja väljaannete talituse peaanalüütik

 Tegemist on kokkuvõttega “Linnade ja valdade päevadel” 17.02.2010 peetud ettekandest.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s