Kodumajapidamiste panus kogumajanduse tasakaalu

Europiirkonnaga liitumiseks ettevalmistumisel räägitakse palju valitsemissektori eelarve puudujäägist. Liiga suur eelarve puudujääk (teatavasti Maastrichti kriteeriumide kohaselt üle 3% SKP-st) viitab sektori nö ülejõu elamisele ning ohule suurendada oma võlakoormust (mis praegu õnneks on veel suhteliselt madal). Oma teenitud tuludest suuremad kulutused või vastupidi võivad aga ilmneda ka teistel sektoritel ning nende koondina kogumajandusel.

Kui nt Eesti kogumajandus on oma kulutuste finantseerimiseks võlgu välismaailmale, on ta netolaenuvõtja ning vastupidi, kui välismaailm on meile võlgu, oleme me netolaenuandjad. Kiire majanduskasvu aastatel, kus tarbimiskulutuse ja investeeringute kasv oli väga kiire, suurenes Eesti kogumajanduse tasakaalustamatus ehk meie kogumajanduse võlgnevus välismaailmale süvenes. Koos sisenõudluse, sh eratarbimiskulutuse ja investeeringute, kasvu aeglustumisega hakkas ka meie netolaenuvõtmine vähenema. „Tänu“ tarbimis- ja investeerimisaktiivsuse väga madalale tasemele, muutus Eesti 2009. aastal isegi netolaenuandjaks ehk välismaailm oli pigem meile võlgu. Seega jõudis Eesti makromajandus paremasse tasakaalu, kui buumi aastatel.

Kuigi väga olulise mõjuga kogumajanduse netolaenuandmisele või –võtmisele, ei ole eelpool mainitud valitsemissektor kaugeltki kõige suurema kaaluga. 2008. aastal oli valitsemissektori netolaenuvõtmise osakaal kogumajanduse omast isegi veidi väiksem kui kodumajapidamiste sektoril (vastavalt veidi alla ja üle 30%). Rääkimata ettevõtete sektori netolaenuvõtmisest, mille osakaal kogumajanduse omast ulatus üle 40%.

Kui arvestada, et kodumajapidamiste sektori lõpptarbimiskulutused moodustavad SKP-st ning sisemajanduse kogunõudlusest üle poole, mõjutavad nende tarbimis- ja investeerimisotsused olulisel määral kogumajandust. On ju elementaarne, et kui tarbida pidevalt rohkem, kui teenitakse, siis ei ole võimalik ka säästa. Kodumajapidamiste sääst on oluline kodumaine kapitaliinvesteeringute finantseerimise allikas, mis omakorda määrab majanduskasvu jätkusuutlikkuse. Selleks, et kodumajapidamistel oleks võimalik säästa, peab nende kasutatav kogutulu olema suurem nende lõpptarbimiskulutustest.

Eesti kodumajapidamiste säästumäär on viimastel aastatel olnud üks väiksemaid EL-s. Kui EL keskmine säästumäär oli 2008. aastal 11,3%, siis Eestis vaid 3%, kusjuures buumi aastatel oli see isegi negatiivne (tarbiti rohkem, kui oli nende kasutatav tulu). Tänu tarbimise kiiremale vähenemisele võrreldes sissetulekute langusega, on kodumajapidamiste säästumäär viimastel kvartalitel tõenäoliselt kasvanud. See tähendab, et kodumajapidamised on rohkem panustanud Eesti makromajanduse tasakaalu saavutamiseks.

Põhjalikumat ülevaadet Eesti kodumajapidamiste käitumisest saate lugeda Eesti Statistika Kvartalikirjast 4/09.

Tõnu Mertsina,  rahvamajanduse arvepidamise talitus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s